EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
12. juuli 2012(*)
Põllumajandus – Direktiivid 98/95/EÜ, 2002/53/EÜ, 2002/55/EÜ ja 2009/145/EÜ – Kehtivus – Köögivili – Siseriiklikul seemneturul selliste köögiviljaseemnete müümine, mis ei ole kantud ametlikku ühisesse köögiviljasortide kataloogi – Turuleviimiseks kehtestatud eelneva loa korra eiramine – Toidu ja põllumajanduse taimede geneetilisi ressursse käsitlev rahvusvaheline leping – Proportsionaalsuse põhimõte – Ettevõtlusvabadus – Kaupade vaba liikumine – Võrdne kohtlemine
Kohtuasjas C‑59/11,
mille ese ELTL artikli 267 alusel Cour d’appel de Nancy (Prantsusmaa) 4. veebruari 2011. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. veebruaril 2011, menetluses
Association Kokopelli
versus
Graines Baumaux SAS,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud J. Malenovský, R. Silva de Lapuerta, G. Arestis (ettekandja) ja D. Šváby,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– association Kokopelli, esindaja: avocat B. Magarinos Rey,
– Graines Baumaux SAS, esindajad: avocat P. de Jong, avocat C. Ronse ja avocat S. Lens,
– Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues, B. Cabouat ja R. Loosli‑Surrans,
– Hispaania valitsus, esindaja: A. Rubio González,
– Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: P. Mahnič Bruni ja É. Sitbon Bercain,
– Euroopa Komisjon, esindajad: D. Bianchi ja Z. Malůšková,
olles 19. jaanuari 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab järgmiste direktiivide kehtivust:
– nõukogu 14. detsembri 1998. aasta direktiiv 98/95/EÜ, millega muudetakse siseturu konsolideerimise, geneetiliselt muundatud taimesortide ja taimede geneetiliste ressursside osas direktiive 66/400/EMÜ, 66/401/EMÜ, 66/402/EMÜ, 66/403/EMÜ, 69/208/EMÜ, 70/457/EMÜ ja 70/458/EMÜ peediseemne, söödakultuuride seemne, teraviljaseemne, seemnekartuli, õli- ja kiudtaimede seemne ja köögiviljaseemne turustamise ning ühise põllumajandustaimesortide kataloogi kohta (EÜT 1999, L 25, lk 1; ELT eriväljaanne 03/24, lk 334),
– nõukogu 13. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/53/EÜ ühise põllumajandustaimesortide kataloogi kohta (EÜT L 193, lk 1; ELT eriväljaanne 03/36, lk 281),
– nõukogu 13. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/55/EÜ köögiviljaseemne turustamise kohta (EÜT L 193, lk 33; ELT eriväljaanne 03/36, lk 313) ning
– komisjoni 26. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/145/EÜ, millega sätestatakse teatavad erandid traditsiooniliselt teatavates paikkondades ja piirkondades kasvatatud ja geneetilisest erosioonist ohustatud köögivilja rahvaselektsioonsortide ja sortide ning selliste köögiviljasortide heakskiitmiseks, millel ei ole põllukultuuride tööstusliku tootmise puhul tegelikku väärtust, kuid mis on aretatud eritingimustes kasvamiseks, ning kõnealuste rahvaselektsioonsortide ja sortide seemnete turustamiseks (ELT L 312, lk 44).
2 Taotlus on esitatud association Kokopelli (edaspidi „Kokopelli”) ja Graines Baumaux SAS (edaspidi „Baumaux”) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb köögiviljaseemnete turustamist.
Õiguslik raamistik
Toidu ja põllumajanduse taimede geneetilisi ressursse käsitlev rahvusvaheline leping
3 Nõukogu andis 24. veebruari 2004. aasta otsusega 2004/869/EÜ heakskiidu toidu ja põllumajanduse taimede geneetilisi ressursse käsitleva rahvusvahelise lepingu sõlmimisele Euroopa Ühenduse nimel (ELT L 378, lk 1; edaspidi „rahvusvaheline leping”).
4 Rahvusvahelise lepingu artikkel 1 sätestab, et selle eesmärk on „põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside säilitamine ja säästev kasutamine ning kasutamisest tulenevate hüvede õiglane ja erapooletu jaotamine säästva põllumajanduse ning toiduainetega kindlustatuse huvides kooskõlas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga”.
5 Rahvusvahelise lepingu artikkel 5 näeb ette:
„5.1. Kõik lepinguosalised edendavad oma riiklike õigusaktide alusel ja koostöös teiste lepinguosalistega vajaduse korral integreeritud lähenemist taimede geneetiliste ressursside uurimisele, säilitamisele ja säästlikule kasutamisele ning vajadusel eelkõige:
[...]
c) edendavad või toetavad vajaduse korral põllumajandustootjate ja kohalike kogukondade jõupingutusi nende käsutuses olevate geneetiliste ressursside kasutamiseks ja säilitamiseks kohapeal;
[...]”.
6 Rahvusvahelise lepingu artikkel 6 sätestab:
„6.1. Lepinguosalised arendavad ja säilitavad vajalikke poliitilisi ja õiguslikke meetmeid, et edendada põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside säästlikku kasutamist.”
7 Rahvusvahelise lepingu artikli 7 lõige 7.1 näeb ette, et „põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside säilitamisel ja säästlikul kasutamisel integreerivad kõik lepinguosalised oma põllumajanduse ja maaelu arengu poliitikasse ja programmidesse artiklites 5 ja 6 sätestatud tegevused ning teevad koostööd teiste lepinguosalistega kas otse või [Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO)] ja teiste asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu”.
8 Rahvusvahelise lepingu artikkel 9 sätestab:
„9.1. Lepinguosalised tunnustavad tohutut panust, mille on andnud ja jätkuvalt annavad maailma toiduainete- ja põllumajandustootmise põhialuse, taimede geneetiliste ressursside säilitamise ja arengu heaks kohalikud ja põliskogukonnad ning põllumajandustootjad kõikides maailma piirkondades, eriti põlvnemis- ja kultuuride mitmekesisuse keskustes.
[...]
9.3. Vastavalt siseriiklikule õigusele ei tohi käesoleva artikli ühtegi sätet tõlgendada nii, et sellega piiratakse põllumajandustootjate õigust säästa, kasutada, vahetada ja müüa omatoodetud seemneid või paljundusmaterjali.”
Liidu õigus
Direktiiv 2002/55
9 Direktiiv 2002/55 kehtestab ühise köögiviljasortide kataloogi.
10 Nimetatud direktiivi põhjendused 2−4 ja 12 on sõnastatud järgmiselt:
„(2) Köögiviljaseemne tootmisel on ühenduse põllumajanduses väga tähtis koht.
(3) Rahuldavad tulemused köögiviljakasvatuses sõltuvad olulisel määral sobiva seemne kasutamisest.
(4) Ühenduse köögiviljakasvatuse saagikust saab veelgi suurendada, kui liikmesriigid kohaldavad turustamiseks lubatavate sortide suhtes võimalikult rangeid ühtseid eeskirju.
[…]
(12) Ühises sordikataloogis loetletud sortide seemnete suhtes ei või ühenduses kohaldada mingeid sordiga seotud turustuspiiranguid.”
11 Direktiivi 2002/55 artikkel 1 näeb ette, et seda „kohaldatakse köögiviljaseemne turustamise eesmärgil tootmise suhtes ja turustamise suhtes ühenduses”.
12 Direktiivi artikli 3 lõige 1 sätestab:
„Liikmesriigid näevad ette, et köögiviljaseemet võib sertifitseerida, standardseemnena kontrollida ja turustada üksnes juhul, kui sordi on ametlikult heaks kiitnud vähemalt üks liikmesriik.”
13 Sortide heakskiitmiseks ametlikesse kataloogidesse kandmiseks näevad direktiivi artikli 4 lõiked 1 ja 4 ette järgmist:
„1. Liikmesriigid tagavad, et sort kiidetakse heaks üksnes juhul, kui see on eristatav, püsiv ja piisavalt ühtlik.
[...]
4. Selleks, et säilitada artikli 44 lõikes 2 määratletud taimede geneetilisi ressursse, võivad liikmesriigid teha erandi lõike 1 esimeses lõigus sätestatud heakskiitmise kriteeriumidest, kui artikli 44 lõike 3 nõuete puhul nähakse artiklis 46 osutatud korras ette eritingimused.”
14 Direktiivi 2002/55 artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Sorti käsitatakse eristatavana, kui see on ühe või mitme olulise omaduse poolest selgesti eristatav kõikidest muudest ühenduses tuntud sortidest, olenemata sellest, kas sordi algmaterjal on looduslik või aretatud.
Need omadused peavad olema täpselt äratuntavad ja määratletavad.
[...]
2. Sorti käsitatakse püsivana, kui see pärast järjestikust vegetatiivset või generatiivset paljundamist või iga tsükli lõpus (kui aretaja on määratlenud konkreetse vegetatiivse või generatiivse paljundamise tsükli) vastab jätkuvalt asjaomase sordi oluliste omaduste kirjeldusele.
3. Sorti käsitatakse piisavalt ühtlikuna, kui taimed, millest sort koosneb, on taimede paljunemissüsteemi tüüpilisi tunnusjooni arvesse võttes sarnased või geneetiliselt identsed sel eesmärgil arvestatavate omaduste osas, välja arvatud väga üksikud erandid.”
15 Direktiivi 2002/55 artikli 44 lõiked 2 ja 3 sätestavad:
„2. Artikli 46 lõikes 2 osutatud korras kehtestatakse eritingimused, et võtta arvesse arengut seoses taimede geneetiliste ressursside kohapeal säilitamise ja säästva kasutamisega, mille puhul kasvatatakse ja turustatakse seemet:
a) maatõugudest ja sortidest, mida on traditsiooniliselt kasvatatud kindlates paikkondades ja piirkondades ning mida ohustab genofondi vaesumine, ilma et see piiraks nõukogu 20. juuni 1994. aasta määruse (EÜ) nr 1467/94 (põllumajanduse geneetiliste ressursside säilitamise, kirjeldamise, kogumise ja kasutamise kohta) sätete kohaldamist [EÜT L 159, lk 1];
b) sortidest, millel ei ole põllukultuuride tööstusliku tootmise puhul tegelikku väärtust, kuid mis on aretatud kasvamiseks eritingimustes.
3. Lõikes 2 nimetatud eritingimused sisaldavad eelkõige järgmisi punkte:
a) lõike 2 punkti a puhul kiidetakse maatõud ja sordid heaks vastavalt käesoleva direktiivi sätetele. Eelkõige võetakse arvesse mitteametlike katsete tulemusi ning viljelemise, paljundamise ja kasutamisega seotud praktiliste kogemuste põhjal saadud teadmisi ning asjaomasele liikmesriigile esitatud sortide üksikasjalikke kirjeldusi ja vastavaid sordinimesid ning juhul, kui see teave on piisav, võib ametliku kontrollimise nõudest loobuda. Sellise maatõu või sordi heakskiitmise korral kantakse see ühisesse põllumajandustaimesortide kataloogi märkega „säilitussort”;
b) lõike 2 punktide a ja b puhul peavad kehtima asjakohased koguselised piirangud.”
16 Direktiivi 2002/55 artikkel 48 näeb ette:
„1. Artikli 46 lõikes 2 osutatud korras võib kehtestada eritingimused, et võtta arvesse arengut järgmistes valdkondades:
[...]
b) tingimused, mille alusel võib seemet turustada seoses taimede geneetiliste ressursside kohapeal säilitamise ja säästva kasutamisega, k.a selliste liikide seemnesegud, mis hõlmavad ka nõukogu direktiivi 2002/53/EÜ artiklis 1 loetletud liike ja on omased erilistele looduslikele ja poollooduslikele kasvukohtadele ning mida ohustab genofondi vaesumine;
[...]
2. Lõike 1 punktis b nimetatud eritingimused sisaldavad eelkõige järgmisi punkte:
a) kõnealuste liikide seeme peab olema tuntud päritoluga, mille iga liikmesriigi asjakohane asutus on kiitnud heaks seemne turustamiseks kindlaksmääratud aladel;
b) kehtivad asjakohased koguselised piirangud.”
Direktiiv 2009/145
17 Direktiiv 2009/145 on direktiivi 2002/55 artikli 4 lõike 4, artikli 44 lõike 2 ning artikli 48 lõike 1 punkti b rakendusakt ning selle eesmärk on taimede genofondi säilitamine.
18 Direktiivi 2009/145 põhjendused 1−3 ja 14 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Viimastel aastatel on üha olulisemaks muutunud bioloogilise mitmekesisuse ja taimede geneetiliste ressursside säilitamise küsimus, nagu näitavad mitmesugused rahvusvahelised ja ühenduse tasandi sündmused. Olgu näitena mainitud nõukogu 25. oktoobri 1993. aasta otsus 93/626/EMÜ bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni sõlmimise kohta [EÜT L 309, lk 1], [otsus 2004/869], nõukogu 24. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 870/2004, millega kehtestatakse ühenduse programm põllumajanduse geneetiliste ressursside säilitamise, kirjeldamise, kogumise ja kasutamise kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1467/94 [ELT L 162, lk 18; ELT eriväljaanne 03/45, lk 167] ja nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta [ELT L 277, lk 1]. Et võtta neid aspekte arvesse köögiviljaseemnete turustamisel, tuleb kehtestada eritingimused direktiivi [2002/55] kohaselt.
(2) Et tagada taimede geneetiliste ressursside säilimine ja säästev kasutamine kohapeal, tuleks kasvatada ja turustada rahvaselektsioonsorte ja sorte, mida on traditsiooniliselt kasvatatud teatavates paikkondades ja piirkondades ja mida ohustab geneetiline erosioon (edaspidi „säilitussordid”) isegi siis, kui need ei vasta sortide heakskiitmise ning seemnete turustamise üldnõuetele. Lisaks üldeesmärgile, milleks on taimede geneetiliste ressursside kaitse, on nende sortide säilitamise konkreetne eesmärk see, et nad on erakordselt hästi kohanenud konkreetsete kohalike tingimustega.
(3) Et tagada taimede geneetiliste ressursside säästlik kasutamine, tuleks sorte, millel ei ole põllukultuuride tööstusliku tootmise puhul tegelikku väärtust, kuid mis on aretatud eritingimustes kasvamiseks (edaspidi „eritingimustes kasvamiseks aretatud sordid”), kasvatada ja turustada isegi siis, kui need ei vasta sortide heakskiitmise ning seemnete turustamise üldnõuetele. Lisaks üldeesmärgile, milleks on taimede geneetiliste ressursside kaitse, on nende sortide säilitamise konkreetne eesmärk see, et nad on kohanenud kasvuks konkreetsetes kliima- ja mullastikutingimustes ning nõuavad teatavaid agraartehnilisi tingimusi (näiteks käsitsi hooldamine, korduv saagikoristus).
[…]
(14) Kolme aasta pärast peaks komisjon hindama, kas käesoleva direktiiviga ette nähtud meetmed, eelkõige säilitussortide ja eritingimustes kasvamiseks aretatud sortide seemnete turustamise koguseliste piirangute puhul, on tõhusad.”
19 Direktiivi 2009/145 artikkel 1 sätestab:
„1. Käesolevas direktiivis sätestatakse direktiiviga [2002/55] hõlmatud köögiviljade puhul teatavad erandid seoses taimede geneetilise ressursi in situ säilimise ja säästva kasutamisega kasvatamise ja turustamise kaudu:
a) köögiviljade rahvaselektsioonsortide ja selliste sortide heakskiitmisel riiklikesse köögiviljasortide kataloogidesse kandmiseks vastavalt direktiivile [2002/55], mida on traditsiooniliselt kasvatatud teatavates paikkondades ja piirkondades ning mida ohustab geneetiline erosioon (edaspidi „säilitussordid”), ja
b) selliste sortide heakskiitmisel lõikes a osutatud kataloogidesse kandmiseks, millel ei ole põllukultuuride tööstusliku tootmise puhul tegelikku väärtust, kuid mis on aretatud eritingimustes kasvamiseks (edaspidi „eritingimustes kasvamiseks aretatud sordid”), ning
c) nende säilitussortide ja eritingimustes kasvamiseks aretatud sortide seemnete turustamisel.
2. Kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse direktiivi [2002/55].”
20 Direktiivi 2009/145 artikkel 35 näeb ette:
„Komisjon hindab käesoleva direktiivi rakendamist 31. detsembriks 2013.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
21 Kokopelli on mittetulundusühing, kes pakub müügiks mahepõllundusest saadud köögiviljade ja lillede vanade sortide seemneid ning teeb oma liikmetele kättesaadavaks köögiviljasordid, mida Prantsusmaal vähe kasvatatakse.
22 Baumaux’ tegevusala on lillede ja köögiviljade külviseemnete tootmine ja turustamine. See äriühing esitas 2005. aastal kõlvatu konkurentsi hagi Kokopelli vastu, nõudes eelkõige 50 000 euro suurust kahjuhüvitist ning viimase turustatud sortide reklaamimise lõpetamist.
23 Tribunal de grande instance de Nancy (Nancy esimese astme kohus) mõistis 14. jaanuari 2008. aasta otsusega Kokopellilt Baumaux’ kasuks välja hüvitise kõlvatu konkurentsi eest. Kohus leidis, et Kokopelli ja Baumaux tegutsevad vanade sortide seemnete või kollektsioneerimise sektoris, nende turustatavatest toodetest 233 on identsed või sarnased ning nende kliendid, kelleks on hobiaednikud, on samad ning seega nad konkureerivad teineteisega. Kohus tuvastas seega, et Kokopelli oli toime pannud kõlvatu konkurentsi alla kuuluvaid tegusid, kui ta pani müüki köögiviljade külviseemned, mis ei sisaldu ei Prantsuse ega ühises köögiviljasortide kataloogis.
24 Kokopelli esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Cour d’appel de Nancyle (Nancy apellatsioonikohus).
25 Neil asjaoludel otsustas Cour d’appel de Nancy menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas nõukogu direktiivid 98/95/EÜ, 2002/53/EÜ ja 2002/55/EÜ ning komisjoni direktiiv 2009/145 on kehtivad tulenevalt Euroopa Liidu järgmistest põhiõigustest ja aluspõhimõtetest, see tähendab tulenevalt majandustegevuse vabadusest, proportsionaalsuse, võrdsuse või diskrimineerimiskeelu põhimõttest, kaupade vabast liikumisest ning [rahvusvahelise lepingu] alusel võetud kohustustest, eelkõige osas, milles nende direktiividega on kehtestatud piirangud vanade sortide seemnete ja taimede tootmisele ja turustamisele?”
Eelotsuse küsimus
Vastuvõetavus
26 Baumaux leiab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna Kokopelli ei saa viidata vaidlusaluste direktiivide kehtetusele, kuna need ei anna isikutele mingeid õigusi ega pane ka kohustusi. Kokopelli saaks vaidlustada ainult neid direktiive ülevõtvate siseriiklike õigusnormide kehtivust.
27 Lisaks arvab Baumaux, et direktiivile 98/95 viitamine ei ole põhikohtuasja lahendamiseks asjakohane. Direktiiv 2002/53 on samuti asjakohatu, kuna see käsitleb ainult põllumajandustaimesortide turustamist, kuid põhikohtuasja asjaoludest nähtub, et Kokopelli väidab turustavat ainult köögiviljaseemneid. Baumaux lisab, et kuna direktiiv 2009/145 võeti vastu alles tükk aega pärast seda, kui Baumaux oli oma hagi Kokopelli vastu esitanud, ei oma selle kehtivus mingit mõju käesoleva vaidluse lahendamisele.
28 Sellega seoses tuleb meenutada, et kui siseriiklikus kohtus tõusetub küsimus Euroopa Liidu institutsioonide õigusakti kehtivusest, on siseriikliku kohtu ülesanne hinnata, kas asjas otsuse langetamiseks on vaja see küsimus lahendada, ning seejärel taotleda Euroopa Kohtult otsust selles küsimuses. Järelikult juhtudel, kui siseriikliku kohtu esitatud küsimused puudutavad ühenduse õigusnormi kehtivust, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud vastama (8. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑343/09: Afton Chemical, EKL 2010, lk I‑7027, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Euroopa Kohus võib keelduda siseriikliku kohtu poolt esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid juhul, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine või kehtivuse hindamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline (eespool viidatud kohtuotsus Afton Chemical, punkt 14).
30 Selles osas tuleb meelde tuletada, et direktiiv 2002/53 puudutab ühist põllumajandustaimesortide kataloogi. Kuna eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasi käsitleb Kokopelli poolt köögiviljaseemnete turustamist, siis nimetatud direktiivi kehtivust ei ole vaja analüüsida.
31 Samuti tuleb täpsustada, et direktiiv 98/95 on õigusakt, millega muudetakse nõukogu 14. juuni 1966. aasta direktiivi 66/400/EMÜ peediseemne turustamise kohta (EÜT 1996, 125, lk 2290), nõukogu 14. juuni 1966. aasta direktiivi 66/401/EMÜ söödakultuuride seemne turustamise kohta (EÜT 1966, 125, lk 2298), nõukogu 14. juuni 1966. aasta direktiivi 66/402/EMÜ teraviljaseemne turustamise kohta (EÜT 1966, 125, lk 2309), nõukogu 14. juuni 1966. aasta direktiivi 66/403/EMÜ seemnekartuli turustamise kohta (EÜT 1966, 125, lk 2320), nõukogu 30. juuni 1969. aasta direktiivi 69/208/EMÜ õli- ja kiudtaimede seemne turustamise kohta (EÜT L 169, lk 3), nõukogu 29. septembri 1970. aasta direktiivi 70/457/EMÜ ühise põllumajandustaimesortide kataloogi kohta (EÜT L 225, lk 1), ja nõukogu 29. septembri 1970. aasta direktiivi 70/458/EMÜ köögiviljaseemne turustamise kohta (EÜT L 225, lk 7), ning et viimati nimetatud direktiivide sätted kodifitseeriti direktiividesse 2002/53 ja 2002/55. Neil asjaoludel ei ole samuti vaja analüüsida direktiivi 98/95 kehtivust.
32 Direktiivi 2009/145 osas on selge, et see võeti vastu 2009. aastal, see tähendab pärast Baumaux poolt Kokopelli vastu kõlvatu konkurentsi hagi esitamist. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 48, võib selle direktiivi kehtivuse analüüsimine olla siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtule põhikohtuasja lahendamiseks kasulik.
33 Seega ei ole ilmne, et direktiivide 2002/55 ja 2009/145 kehtivuse hindamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või et see puudutab hüpoteetilist probleemi.
34 Lisaks tuleb meenutada, et EL toimimise lepinguga ette nähtud õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemis, mille eesmärk on tagada institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontrollimine, on füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kes ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimuste tõttu ei saa vaidlustada liidu üldakte, vastavalt olukorrale võimalus kaudselt viidata selliste aktide kehtetusele kas liidu kohtus ELTL artikli 277 alusel või siseriiklikes kohtutes, ning taotleda nendelt kohtutelt, kes ei ole pädevad ise tuvastama mainitud aktide kehtetust, et nad esitaksid selle kohta Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused (eespool viidatud kohtuotsus Afton Chemical, punkt 18).
35 Piisab selle tõdemisest, et vaieldamatult ei olnud Kokopellil EÜ artikli 230 ja ELTL artikli 263 alusel õigust esitada direktiivide 2002/55 ja 2009/145 peale tühistamishagi. Järelikult on tal siseriikliku õiguse alusel esitatud hagi raames õigus tugineda nende direktiivide kehtetusele, olgugi et ta ei ole liidu kohtule nendes artiklites ette nähtud tähtaja jooksul nende direktiivide peale tühistamishagi esitanud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Afton Chemical, punktid 19−25).
36 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus on vastuvõetav osas, mis puudutab direktiivide 2002/55 ja 2009/145 kehtivust.
Sisulised küsimused
37 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas tulenevalt majandustegevuse vabaduse, proportsionaalsuse, võrdsuse ja kaupade vaba liikumisese põhimõttest ning rahvusvahelise lepingu alusel võetud liidu kohustustest on direktiivid 2002/55 ja 2009/145 kehtivad.
Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine
38 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et proportsionaalsuse põhimõte, mille väidetavat rikkumist tuleb esimesena analüüsida, kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning selle kohaselt on nõutav, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (6. detsembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04: ABNA jt, EKL 2005, lk I‑10423, punkt 68; 7. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑558/07: S.P.C.M. jt, EKL 2009, lk I‑5783, punkt 41, ning 8. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑58/08: Vodafone jt, EKL 2010, lk I‑4999, punkt 51).
39 Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud tingimuste kohtulikku kontrolli, siis tuleb meenutada, et liidu seadusandjal on ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas lai kaalutlusõigus, mis vastab talle ELTL artiklitega 40 ja 43 antud poliitilisele vastutusele, ja Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et selle valdkonna meetme seaduslikkust saab mõjutada vaid see, kui kõnealune meede on pädeva institutsiooni taotletud eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt ebasobiv (vt 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑280/93: Saksamaa vs. nõukogu, EKL 1994, lk I‑4973, punktid 89 ja 90; 13. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑306/93: SMW Winzersekt, EKL 1994, lk I‑5555, punkt 21, ning 2. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑343/07: Bavaria ja Bavaria Italia, EKL 2009, lk I‑5491, punkt 81).
40 Kuigi taotletavate eesmärkide olulisus võib siiski õigustada piiranguid, millel on teatavatele ettevõtjatele negatiivsed tagajärjed, isegi kui need tagajärjed on märkimisväärsed (17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑183/95: Affish, EKL 1997, lk I‑4315, punkt 42), tuleb erinevate võimalike meetmetega seotud kohustuste hindamisel kindlaks teha, et peamise eesmärgi kõrval on liidu seadusandja võtnud täielikult arvesse kõiki asjakohaseid huve (12. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑504/04: Agrarproduktion Staebelow, EKL 2006, lk I‑679, punkt 37).
41 Käesolevas asjas tuleb analüüsida, kas direktiividega 2002/55 ja 2009/145 ette nähtud kord köögiviljasortide seemnete heakskiitmiseks rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Direktiivi 2002/55 artikli 3 lõige 1 sätestab, et köögiviljaseemet võib sertifitseerida, standardseemnena kontrollida ja turustada üksnes juhul, kui sordi on ametlikult heaks kiitnud vähemalt üks liikmesriik. Selle direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt võib sordi heakskiitmine ametlikesse kataloogidesse kandmiseks toimuda aga siis, kui sort on eristatav, püsiv ja piisavalt ühtlik.
42 Kokopelli väidab, et ta ei saa turustada „vanade” köögiviljasortide seemneid, kuna arvestades nende eriomadusi, ei saa need seemned täita eristatavuse, püsivuse ja ühtlikkuse kriteeriume ning jäävad nii ametlikest kataloogidest põhjendamatult välja.
43 Direktiivi 2002/55 põhjendustest 2−4 tuleneb, et köögiviljasortide seemnete heakskiitmist käsitlevate normide esmaeesmärk on liidu köögiviljakasvatuse saagikuse parandamine. See eesmärk kuulub sõnaselgelt ELTL artikli 39 lõike 1 punktis a sätestatud ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide hulka.
44 Selleks et tagada nende kultuuride saagikuse suurendamine, näib seda eesmärki täitvat siseriiklike kataloogide põhjal köögiviljasortide ühise kataloogi koostamine, kohaldades turustamiseks heakskiidetud sortide suhtes võimalikult rangeid ühtseid eeskirju.
45 Selline heakskiitmise kord, mis nõuab, et köögiviljasortide seemned oleksid eristatavad, püsivad ja ühtlikud, võimaldab sobivate seemnete kasutamist ning seetõttu põllumajanduse tootlikkuse suurendamist, mis põhineb sellel, et nende seemnete omadused on kindlad.
46 Lisaks kohaldatakse direktiivi 2002/55 artikli 1 kohaselt seda direktiivi köögiviljaseemne turustamise eesmärgil tootmise ja turustamise suhtes liidus. Selle põhjendus 12 täpsustab, et ühises sordikataloogis loetletud sortide seemnete suhtes ei või liidus kohaldada mingeid sordiga seotud turustuspiiranguid.
47 Nii on direktiivi 2002/55 eesmärk samuti köögiviljaseemnete siseturu loomine, tagades nende vaba liikumise liidus. Käesoleval juhul aitab selle direktiiviga kehtestatud heakskiitmise kord kaasa nimetatud eesmärgi täitmisele, kuna selline kord tagab, et erinevates liikmesriikides turustatud seemned vastavad samadele nõuetele.
48 Direktiivi 2002/55 artikli 4 lõikest 4 nähtub samuti, et selle eesmärk on säilitada taimede geneetilisi ressursse. Liikmesriigid võivad teha erandi direktiivi artikli 4 lõikes 1 sätestatud heakskiitmise kriteeriumidest vastavalt direktiivi artikli 44 lõikes 3 ja artikli 46 lõikes 2 viidatud menetlustele.
49 Taimede geneetiliste ressursside säilitamist näib selles osas tagavat direktiiviga 2009/145 rakendatav heakskiitmise erandkord, mida kohaldatakse traditsiooniliselt teatavates paikkondades ja piirkondades kasvatatud ja geneetilisest erosioonist ohustatud köögivilja rahvaselektsioonsortide ja ‑sortide seemnetele (säilitussordid) ning sellistele köögiviljasortide seemnetele, millel ei ole põllukultuuride tööstusliku tootmise puhul tegelikku väärtust, kuid mis on aretatud eritingimustes kasvamiseks.
50 Sellest järeldub, et direktiivides 2002/55 ja 2009/145 sätestatud heakskiitmise kord on nendes direktiivides viidatud eesmärkide saavutamise võimaldamiseks sobiv.
51 Mis puudutab küsimust, kas see kord läheb kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, siis väidab Kokopelli, et selline kord on kõige piiravam viis, kuidas majandustegevust reguleerida.
52 Euroopa Liidu Nõukogu märgib, et Kokopelli ei ole toonud välja põhjusi, miks ta arvab, et nimetatud kord on taotletud eesmärkide suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalne. Asjaomane institutsioon leiab igal juhul, et teiste vähem piiravate meetmete puhul – nagu märgistamine – ei oleks tegemist nii tõhusa vahendiga direktiivis 2002/55 sätestatud saagikuse eesmärgi täitmiseks, kuna see võimaldab potentsiaalselt kahjulike seemnete müüki ja külvamist või ei võimalda optimaalset põllumajanduslikku tootmist.
53 Sellega seoses tuleb märkida, et põllumajandusliku tootlikkuse suurendamiseks peavad siseturul turustatavad seemned andma põllumajandusressursside optimaalseks kasutamiseks vajalikke tagatisi.
54 Selles kontekstis tuleb tõdeda, et liidu seadusandja võis arvata, et direktiivis 2002/55 sätestatud heakskiitmise kord on vajalik selleks, et põllumajandustootjad saavutaksid tootlikkuse, mis on saagikuse seisukohast usaldusväärne ja kvaliteetne.
55 Kõigepealt nõuab direktiivi 2002/55 artikli 5 lõige 1, et köögiviljasort oleks eristatav selles mõttes, et see on ühe või mitme olulise omaduse poolest selgesti eristatav kõikidest muudest liidus tuntud sortidest, olenemata sellest, kas sordi algmaterjal on looduslik või aretatud. See eristatavuse omadus annab põllumajandustootjatele vajalikku teavet erinevate seemnete eriomaduste kohta ning võimaldab neil teha valiku, mis tagab neile optimaalse saagikuse.
56 Seejärel sätestab selle direktiivi artikli 5 lõige 2, et sorti käsitatakse püsivana, kui see pärast järjestikust vegetatiivset või generatiivset paljundamist või iga tsükli lõpus (kui aretaja on määratlenud konkreetse vegetatiivse või generatiivse paljundamise tsükli) vastab jätkuvalt asjaomase sordi oluliste omaduste kirjeldusele. Nii tagab see püsivust puudutav kriteerium selle, et heakskiidetud seemne kvalitatiivsed eriomadused jäävad aastate jooksul samaks.
57 Lõpuks viitab direktiivi artikli 5 lõike 3 kohaselt ühtlikkuse nõue olukorrale, kui taimed, millest sort koosneb, on taimede paljunemissüsteemi tüüpilisi tunnusjooni arvesse võttes sarnased või geneetiliselt identsed sel eesmärgil arvestatavate omaduste osas. Tagades, et konkreetse nimetuse all müügil olevatel seemnetel on kõikidel samad geneetilised omadused, soodustab ühtlikkust puudutav kriteerium optimaalset saagikust.
58 Seega võimaldavad ametlikesse kataloogidesse kandmise kohustus ning sellega seotud heakskiitmise kriteeriumid sordi kirjeldamist ning selle püsivuse ja ühtlikkuse kindlakstegemist, selleks et tagada, et ühe sordi seemnetel oleksid vajalikud omadused suurenenud, kvaliteetse, usaldusväärse ja pikaajalise põllumajandustootmise tagamiseks.
59 Neil asjaoludel ning eelkõige arvestades laia kaalutlusõigust, mis liidu seadusandjal on ühise põlumajanduspoliitika valdkonnas, mis eeldab majanduslikke valikuid, mille raames tuleb tal anda keerulisi arvamusi ja hinnanguid, võib see seadusandja õiguspäraselt leida, et teised meetmed – nagu märgistamine – ei võimaldaks saavutada sama tulemust kui vaidlusalused õigusnormid, mis kehtestavad köögiviljasortide seemnete eelneva heakskiitmise korra, ning et seega olid need õigusnormid seadusandja poolt taotletavate eesmärkide seisukohast sobivad.
60 Vähem piirav meede, nagu märgistamine, ei ole nii tõhus vahend, kuna see võimaldab potentsiaalselt kahjulike seemnete müüki ja sellest tulenevalt külvamist või ei võimalda optimaalset põllumajandustoomist. Sellest järeldub, et vaidlusaluseid õigusnorme ei saa pidada selliseks, mis on nende eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ebasobivad.
61 Seda tehes ei rikkunud liidu seadusandja proportsionaalsuse põhimõtet, sest kuigi nendel õigusnormidel võivad olla isegi märkimisväärsed negatiivsed tagajärjed teatud majandustegevuses osalejatele, tuleb tõdeda, et võttes arvesse eesmärke, mida taotleb heakskiitmise kord, mis on kehtestatud direktiivides 2002/55 ja 2009/145 ning mille eesmärk on tagada suurenenud põllumajandustootlikkus ning heakskiidetud seemnete vaba liikumine, soodustab see kord üheaegselt nii põllumajandustootjate majanduslikke huve kui ka nende majandustegevuses osalejate huve, kes turustavad heakskiidetud köögiviljaseemneid.
62 Mis puudutab selliseid majandustegevuses osalejaid nagu Kokopelli, kes pakuvad müügiks „vanu sorte”, mis ei vasta direktiivi 2002/55 artikli 4 lõike 1 ja artikli 5 tingimustele, siis tuleb meenutada, et selle direktiivi artikli 44 lõige 2 ning artikli 48 lõike 1 punkt b näevad ette heakskiitmise ja turustamise eritingimuste kehtestamise säilitussortidele ning eritingimustes kasvamiseks aretatud sortidele.
63 Konkreetselt näeb direktiivi 2002/55 artikli 44 lõike 3 punkt a ette, et säilitussordid võidakse kataloogi kandmiseks heaks kiita ilma ametliku kontrollimiseta eelkõige mitteametlike katsete tulemuste ning nende viljelemise kogemuste põhjal. Selle direktiivi artikli 44 lõike 3 punkt b näeb lisaks ette, et säilitussortidele ning eritingimustes kasvamiseks aretatud sortidele peavad kehtima asjakohased koguselised piirangud. Selles osas võeti direktiivi 2002/55 nende artiklite rakendamiseks vastu direktiiv 2009/145.
64 Direktiivid 2002/55 ja 2009/145 võtavad arvesse selliste majandustegevuses osalejate huve nagu Kokopelli, kuna nad ei välista „vanade sortide” turustamist. Selge on see, et direktiiv 2009/145 kehtestab säilitussortide ning eritingimustes kasvamiseks aretatud sortide osas geograafilised, koguselised ja pakendit puudutavad piirangud, kuid need piirangud nähakse ette geneetiliste ressursside säilitamise kontekstis.
65 Nagu väidavad kirjalikke märkusi esitanud institutsioonid, ei taotle liidu seadusandja säilitussortide ning eritingimustes kasvamiseks aretatud sortide turu liberaliseerimist, vaid tema eesmärk oli heakskiitmise normide paindlikumaks muutmine, vältides siiski nende seemnete paralleelse turu tekkimist, mis võib olla köögiviljasortide seemnete siseturule takistuseks.
66 Pealegi tuleb meenutada, et direktiivi 2009/145 artikkel 35 nõuab, et komisjon hindaks selle rakendamist 31. detsembriks 2013. Selle direktiivi põhjendus 14 kinnitab, et kolme aasta pärast peaks komisjon hindama, kas käesoleva direktiiviga ette nähtud meetmed, eelkõige säilitussortide ja eritingimustes kasvamiseks aretatud sortide seemnete turustamise koguseliste piirangute puhul, on tõhusad. Seega võib nimetatud direktiiv olenevalt kontrollitulemustest kuuluda muutmisele.
67 Nii võis liidu seadusandja õiguspäraselt asuda seisukohale, et sobiv viis direktiivides 2002/55 ja 2009/145 sätestatud ning käesoleva kohtuotsuse punktides 43−49 viidatud eesmärkide ning kõikide asjaomaste majandustegevuses osalejate huvide ühitamiseks on heakskiitmise üldkorra kehtestamine standardseemnetele ning kasvatamise ja turustamise eritingimuste kehtestamine säilitussortidele ja eritingimustes kasvamiseks aretatud sortide seemnetele.
68 Samuti tuleb märkida, et ELTL artikli 39 raames tootlikkuse eesmärgi tähtsust arvestades ei näi sellised meetmed, millega on tegemist käesolevas asjas ja mis võimaldavad tagada põllumajandustootmise ratsionaalse arengu ning tootmistegurite optimaalse kasutamise, isegi kui need toovad teatud majandustegevuses osalejatele kaasa negatiivsed majanduslikud tagajärjed, olevat taotletud eesmärgi suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalsed nende majandustegevuses osalejate majanduslikke huve arvestades.
69 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivid 2002/55 ja 2009/145 ei riku proportsionaalsuse põhimõtet.
Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine
70 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise või diskrimineerimiskeelu põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 17. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑44/94: Fishermen’s Organisations jt, EKL 1995, lk I‑3115, punkt 46; 9. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑304/01: Hispaania vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑7655, punkt 31; 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑141/05: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑9485, punkt 40, ja 15. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑442/04, EKL 2008, lk I‑3517, punkt 35).
71 Kokopelli väidab, et direktiividega 2002/55 ja 2009/145 ette nähtud heakskiitmise kord kehtestab säilitussortide seemnete ning standardseemnete, mida võib ametlikesse kataloogidesse kanda, erineva kohtlemise, mis ei ole põhjendanud. Nimetatud korda arvestades on Kokopellil võimatu turustada säilitussortide seemneid.
72 Tuleb tõdeda, et nende eriomadusi arvestades on standardseemnete ja säilitussortide seemnete puhul tegemist erinevate olukordadega. Säilitussortide seemned ei vasta põhimõtteliselt direktiivi 2002/55 artikli 4 lõike 1 ja artikli 5 nõuetele. Neid kasvatatakse traditsiooniliselt teatavates paikkondades ja piirkondades ning neid ohustab geneetiline erosioon.
73 Just erinevate sortide seemnete eriomadusi arvestades näeb direktiividega 2002/55 ja 2009/145 kehtestatud heakskiitmise kord esiteks ette üldnormid standardseemnete turustamiseks ning teiseks eritingimused säilitussortide seemnete kasvatamiseks ja turustamiseks.
74 Need eritingimused nähakse ette taimede geneetiliste ressursside kohapeal säilimise ja säästva kasutamise kontekstis.
75 Sellega seoses näevad direktiivi 2009/145 põhjendused 2 ja 3 ette, et lisaks üldeesmärgile, milleks on taimede geneetiliste ressursside kaitse, on nende säilitussortide säilitamise konkreetne eesmärk see, et nad on erakordselt hästi kohanenud konkreetsete kohalike tingimustega ning kasvuks konkreetsetes kliimatingimustes.
76 Sellest tuleneb, et kui liidu seadusandja kehtestas direktiiviga 2002/55 ning selle rakendamiseks vastuvõetud direktiiviga 2009/145 säilitussortide seemnete kasvatamiseks ja turustamiseks eritingimused, siis käsitles ta erinevaid olukordi erinevalt. Seetõttu ei riku need direktiivid võrdse kohtlemise põhimõtet.
Majandustegevuse vabaduse põhimõtte rikkumine
77 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on õigus vabalt tegeleda majandustegevusega osa liidu õiguse üldpõhimõtetest. Need põhimõtted ei ole aga absoluutsed eelisõigused, vaid nendega tuleb arvestada kooskõlas nende ülesandega ühiskonnas. Seega võib majandustegevusega vabalt tegelemise õiguse teostamisele seada piiranguid, tingimusel et need piirangud vastavad tõepoolest liidu poolt taotletava üldise huvi eesmärkidele ega kujuta neid eesmärke arvestades ülisuurt ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks sel viisil tagatud õiguse olemust (vt eelkõige 11. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 265/87: Schräder HS Kraftfutter, EKL 1989, lk 2237, punkt 15, ning 12. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑154/04 ja C‑155/04: Alliance for Natural Health jt, EKL 2005, lk I‑6451, punkt 126).
78 Käesolevas asjas on tõsi, et direktiividega 2002/55 ja 2009/145 kehtestatud köögiviljaseemnete heakskiitmise kord võib piirata sellistele vanadele seemnetele spetsialiseerunud ettevõtjate nagu Kokopelli kutsealal tegutsemise vabadust.
79 Direktiivi 2002/55 artiklites 3−5 sätestatud normide eesmärk on siiski köögiviljakasvatuse saagikuse parandamine liidus, köögiviljaseemnete siseturu loomine, tagades nende vaba liikumise liidus, ning taimede geneetiliste ressursside säilitamine, mille puhul on tegemist üldise huvi eesmärkidega. Nagu nähtub aga proportsionaalsuse põhimõtte väidetavat rikkumist käsitlevatest käesoleva kohtuotsuse põhjendustest, ei näi, et need normid ja nendest tulenevad meetmed on nende eesmärkide saavutamiseks ebasobivad, ning majandustegevuse vabadust piiravat meedet ei saa taotletud eesmärke arvestades käsitleda selle vabaduse teostamise ebaproportsionaalse riivena.
Kaupade vaba liikumise põhimõtte rikkumine
80 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudutavad ELTL artiklis 34 sätestatud koguseliste piirangute ja samaväärse toimega meetmete keeld mitte ainult siseriiklikke meetmeid, vaid ka liidu institutsioonide kehtestatud meetmeid (vt 17. mai 1984. aasta otsus kohtuasjas 15/83: Denkavit Nederland, EKL 1984, lk I‑2171, punkt 15, ning eespool viidatud kohtuotsus Alliance for Natural Health jt, punkt 47).
81 Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiividega 2002/55 ja 2009/145 kehtestatud heakskiitmise kord, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 43−47, aitab kaasa liidu köögiviljakasvatuse saagikuse parandamisele ning köögiviljaseemnete siseturu loomisele, tagades nende vaba liikumise liidus. Seega aitab nimetatud kord pigem kaupade vabale liikumisele kaasa, kui piirab seda.
Rahvusvahelise lepingu rikkumine
82 Rahvusvahelise lepingu artikli 1 kohaselt on selle põhiline eesmärk põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside säilitamine ja säästev kasutamine.
83 Sellega seoses leiab Kokopelli, et direktiivis 2002/55 kehtestatud heakskiitmise kord on vastuolus rahvusvahelise lepingu sätetega.
84 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artikli 216 lõike 2 kohaselt seovad liidu sõlmitud rahvusvahelised lepingud liidu institutsioone ning seega on need liidu õigusaktide suhtes ülimuslikud (21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑366/10: Air Transport Association of America jt, EKL 2011, lk I‑13755, punkt 50).
85 Liidu õigusakti kehtivust rahvusvahelise õiguse normide alusel saab hinnata, kui need normid on liidule siduvad, kui asjaomase rahvusvahelise lepingu laad ja ülesehitus seda ei välista ning kui need sätted on sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Air Transport Association of America jt, punktid 51−54).
86 Sellega seoses tuleb märkida, et liidule kui lepinguosalisele on rahvusvaheline leping siduv. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 53 siiski märkis, ei sisalda kõnealune leping sätteid, mis oleksid oma sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed, et seada kahtluse alla direktiivide 2002/55 ja 2009/145 kehtivust.
87 Rahvusvahelise lepingu artikli 5 lõige 5.1 näeb eelkõige ette, et kõik lepinguosalised edendavad oma riiklike õigusaktide alusel ja koostöös teiste lepinguosalistega vajaduse korral integreeritud lähenemist taimede geneetiliste ressursside uurimisele, säilitamisele ja säästlikule kasutamisele ning vajadusel eelkõige kohustuvad vastavalt vajadusele võtma teatud arvu meetmeid.
88 Lisaks vastavalt selle lepingu artiklile 6 arendavad ja säilitavad lepinguosalised vajalikke poliitilisi ja õiguslikke meetmeid, et edendada põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside säästlikku kasutamist.
89 Nii jätavad need sätted liikmesriikide hinnata, milliseid meetmeid tuleb igal konkreetsel juhul võtta.
90 Pealegi näeb Kokopelli poolt välja toodud rahvusvahelise lepingu artikkel 9 ette, et lepinguosalised tunnustavad tohutut panust, mille on andnud ja jätkuvalt annavad maailma toiduainete- ja põllumajandustootmise põhialuse, taimede geneetiliste ressursside säilitamise ja arengu heaks kohalikud ja põliskogukonnad ning põllumajandustootjad kõikides maailma piirkondades, eriti põlvnemis- ja kultuuride mitmekesisuse keskustes.
91 Nimetatud lepingu artikli 9 lõige 9.3 sätestab, et vastavalt siseriiklikule õigusele ei tohi käesoleva artikli ühtegi sätet tõlgendada nii, et sellega piiratakse põllumajandustootjate õigust säästa, kasutada, vahetada ja müüa omatoodetud seemneid või paljundusmaterjali.
92 Seega ei sisalda nimetatud artikkel samuti piisavalt tingimusteta ja täpset kohustust, et seada kahtluse alla direktiivide 2002/55 ja 2009/145 kehtivust.
93 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esitatud küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks direktiivide 2002/55 ja 2009/145 kehtivust.
Kohtukulud
94 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Esitatud küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks nõukogu 13. juuni 2002. aasta direktiivi 2002/55/EÜ köögiviljaseemne turustamise kohta ja komisjoni 26. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/145/EÜ, millega sätestatakse teatavad erandid traditsiooniliselt teatavates paikkondades ja piirkondades kasvatatud ja geneetilisest erosioonist ohustatud köögivilja rahvaselektsioonsortide ja sortide ning selliste köögiviljasortide heakskiitmiseks, millel ei ole põllukultuuride tööstusliku tootmise puhul tegelikku väärtust, kuid mis on aretatud eritingimustes kasvamiseks, ning kõnealuste rahvaselektsioonsortide ja sortide seemnete turustamiseks, kehtivust.
Allkirjad