EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
23. november 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikli 2 punkt e – Ringhäälinguorganisatsioonid – Õigus reprodutseerida saadete salvestisi – Artikli 5 lõike 2 punkt b – Isiklikuks tarbeks kopeerimise erand – Õiglane hüvitis – Ringhäälinguorganisatsioonidele tekitatud kahju – Võrdne kohtlemine – Liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad ringhäälinguorganisatsioonide õiguse õiglasele hüvitisele
Kohtuasjas C‑260/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landgericht Erfurti (Erfurdi esimese astme kohus, Saksamaa) 31. märtsi 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. aprillil 2022, menetluses
Seven.One Entertainment Group GmbH
versus
Corint Media GmbH,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev, kohtunikud T. von Danwitz, P. G. Xuereb, A. Kumin ja I. Ziemele (ettekandja),
kohtujurist: A. M. Collins,
kohtusekretär: ametnik K. Hötzel,
arvestades kirjalikku menetlust ja 29. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Seven.One Entertainment Group GmbH, esindajad: Rechtsanwälte C. Masch ja W. Raitz von Frentz,
– Corint Media GmbH, esindajad: Rechtsanwälte O. Fiss ja M. von Albrecht,
– Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, J. Heitz ja M. Hellmann,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato R. Guizzi,
– Austria valitsus, esindajad: G. Eberhard, F. Koppensteiner ja G. Kunnert,
– Euroopa Komisjon, esindajad: G. von Rintelen ja J. Samnadda,
olles 13. juuli 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 5 lõike 2 punkti b.
2 Taotlus on esitatud ringhäälinguorganisatsiooni Seven.One Entertainment Group GmbH (edaspidi „Seven.One“) ja kollektiivse esindamise organisatsiooni Corint Media GmbH vahelises kohtuvaidluses õiglase hüvitise maksmise üle direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b alusel.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2001/29 põhjendustes 4, 9, 31, 35 ja 38 on märgitud:
„(4) Suurema õiguskindluse ja intellektuaalomandi kõrgetasemelise kaitse kaudu soodustab autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustatud õigusraamistik olulisi investeeringuid loovusse ja uuenduslikkusse, sealhulgas võrkude infrastruktuuri, ning toob omakorda kaasa Euroopa tööstuse kasvu ja konkurentsivõime suurenemise nii sisuliselt kui infotehnoloogia valdkonnas ja üldisemalt ka mitmes tööstus- ja kultuurisektoris. See tagab tööhõive ning soodustab uute töökohtade loomist.
[…]
(9) Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustamise aluseks peab olema kõrgetasemeline kaitse, sest nimetatud õigused on olulised intellektuaalse loomingu seisukohalt. Nende kaitse aitab tagada loovuse säilimise ja arengu autorite, esitajate, tootjate, tarbijate, kultuuri, tööstuse ja laiema üldsuse huvides. Intellektuaalomand on seetõttu tunnistatud omandi lahutamatuks osaks.
[…]
(31) Tuleb tagada õiguste ja huvide tasakaal eri liiki õiguste valdajate huvide vahel, samuti eri liiki õiguste valdajate ning kaitstud objekti kasutajate vahel. Olemasolevad erandid ja piirangud, mis nende õiguste puhul liikmesriikides on ette nähtud, tuleb uut elektroonilist keskkonda arvesse võttes läbi vaadata. Olemasolevad erandite erinevused ja mõne piiratud toimingu piirangud kahjustavad otseselt autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste siseturu toimimist. Need erinevused võivad muutuda veel häirivamaks seoses teoste piiriülese kasutamise ja piiriülese tegevuse arenguga. Siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleks sellised erandid ja piirangud määratleda ühtlustatumalt. Ühtlustamistase peaks põhinema erandite ja piirangute mõjul siseturu tõrgeteta toimimisele.
[…]
(35) Teatavate erandite ja piirangute puhul peaksid õiguste valdajad saama õiglast hüvitist, mis nõuetekohaselt kompenseeriks nende kaitstud teoste või muude objektide kasutamise. Sellise õiglase hüvitise vormi, üksikasjaliku korra ja võimaliku suuruse kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta iga juhtumi konkreetseid asjaolusid. Nende asjaolude hindamisel võiks olla kasulik kriteerium nimetatud toimingutest tuleneda võiv kahju õiguste valdajale. Kui õiguste valdajad on juba saanud tasu muus vormis, näiteks osana litsentsitasust, ei tule täiendavat või eraldi tasu maksta. Õiglase tasu määra kindlaksmääramisel tuleks täielikult arvesse võtta käesolevas direktiivis osutatud tehniliste kaitsemeetmete kasutamise ulatust. Teatud olukordades, kus mõju õiguste valdajale on minimaalne, võib tasu maksmise kohustust mitte tekkida.
[…]
(38) Liikmesriikidel tuleks lubada ette näha reprodutseerimisõiguse erand või piirang teatud liiki auditoorse, visuaalse ja audiovisuaalse materjali isiklikuks kasutamiseks reprodutseerimise kohta ning näha ette õiglane hüvitis. Sealhulgas võib sisse seada või edasi kasutada tasusüsteeme, et hüvitada mõju õiguste valdajatele. Kuigi nimetatud tasusüsteemide erinevused mõjutavad siseturu toimimist, ei tohiks need erinevused isiklikuks otstarbeks analoogreprodutseerimise puhul infoühiskonna arengut oluliselt mõjutada. Digitaalne kopeerimine isiklikuks otstarbeks kujuneb ilmselt levinumaks ning selle majanduslik mõju on suurem. Seepärast tuleb asjakohaselt arvesse võtta isiklikuks otstarbeks toimuva digitaalse ja analoogse kopeerimise erinevust ning nendel mitmel juhul vahet teha.“
4 Direktiivi 2001/29 artiklis 2 „Reprodutseerimisõigus“ on sätestatud:
„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:
a) autoritel nende teoste osas;
b) esitajatel nende esituste salvestuste osas;
c) fonogrammitootjatel nende fonogrammide osas;
d) filmide esmasalvestuste tootjatel nende filmide originaali ja koopiate osas;
e) ringhäälinguorganisatsioonidel nende kaabel- või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu edastatavate saadete salvestuste osas.“
5 Direktiivi artikli 5 „Erandid ja piirangud“ lõigetes 2 ja 5 on sätestatud:
„2. Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:
[…]
b) mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise, mille puhul võetakse arvesse, kas asjaomase teose või objekti puhul on või ei ole kasutatud artiklis 6 osutatud tehnilisi meetmeid;
[…]
5. Lõigete 1, 2, 3 ja 4 kohaseid erandeid ja piiranguid kohaldatakse üksnes teatavatel erijuhtudel, mis ei ole vastuolus teose või muu objekti tavapärase kasutusega ning ei mõjuta põhjendamatult õiguste valdaja õiguspäraseid huve.“
Saksa õigus
6 9. septembri 1965. aasta autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitleva seaduse (Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte – Urheberrechtsgesetz; BGBl. 1965 I, lk 1273) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „UrhG“) § 53 lõikes 1 on ette nähtud:
„Füüsiline isik võib isiklikuks tarbeks teha teosest üksikkoopiaid mis tahes kandjale tingimusel, et neid koopiaid ei kasutata otseselt või kaudselt tulunduslikul eesmärgil ja neid ei tehta ilmselgelt ebaseaduslikult valmistatud või avalikult kättesaadavaks tehtud eksemplarist. Isik, kellel on lubatud koopiaid teha, võib samuti lasta neid teha kolmandatel isikutel, kui koopiaid tehakse tasuta või need tehakse paberile või muule samalaadsele kandjale fototehnika või muu sama toimega meetodi abil.“
7 UrhG § 54 lõikes 1 on sätestatud:
„Kui teose iseloom võimaldab eeldada, et reprodutseerimine on lubatud § 53 lõigete 1 ja 2 või §-de 60a–60f alusel, on teose autoril õigus nõuda õiglase tasu maksmist tootjatelt, kelle toodetavate salvestusseadmete ja salvestuskandjate tüüpi seadmeid ja kandjaid kasutatakse selliste koopiate tegemiseks eraldi või koos muude seadmete, andmekandjate või tarvikutega.“
8 UrhG § 87 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Ringhäälinguorganisatsioonil on ainuõigus:
[…]
2. teha oma saadetest video- ja audiosalvestisi, teha oma saadetest fotosid, samuti reprodutseerida ja levitada video- ja audiosalvestisi ning fotosid, välja arvatud laenutusõigus;
[…]
(4) § 10 lõiget 1 ning 1. osa 6. jaotise sätteid, välja arvatud § 47 lõike 2 teist lauset ja § 54 lõiget 1, kohaldatakse mutatis mutandis.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
9 Corint Media on kollektiivse esindamise organisatsioon, kes haldab eraõiguslike tele‑ ja raadiokanalite autoriõigusi ning nendega kaasnevaid õigusi. Selles kontekstis kannab ta ringhäälinguorganisatsioonidele üle erakopeerimise tasuna (nn „tühja kasseti tasu“) saadud tulu.
10 Seven.One on ringhäälinguorganisatsioon, kes toodab ja edastab kogu Saksamaa territooriumil eraõiguslikku teleprogrammi, mida rahastatakse reklaamist.
11 Need pooled on seotud esinduslepinguga, mis reguleerib Corint Media ainuõigust teostada ja kasutada autoriõigust ning sellega kaasnevaid õigusi, mis Seven.One’il on sellele programmile. Sellega seoses taotles Seven.One vastavalt sellele lepingule Corint Medialt erakopeerimise tasust tulenevat hüvitist. Corint Media ei saa siiski seda nõuet rahuldada, kuna UrhG § 87 lõige 4 välistab ringhäälinguorganisatsioonide õiguse õiglasele hüvitisele.
12 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas need liikmesriigi õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas. Nimetatud kohus märgib kõigepealt, et õiglast hüvitist tuleb vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktile b maksta reprodutseerimise ainuõiguse omajatele, keda isiklikuks tarbeks kopeerimise erand puudutab ja kelle hulka kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid. See säte ei näe aga ette õiglase hüvitise maksmise piiramist teatavate õiguste omajate kahjuks. Järgmiseks, riigisisestes õigusnormides ette nähtud välistamine on kaheldav, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 20 tagatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Viimaks võib see erand piirata harta artikliga 11 kaitstavat ringhäälinguvabadust.
13 Neil asjaoludel otsustas Landgericht Erfurt (Erfurdi esimese astme kohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2001/29/EÜ tuleb tõlgendada nii, et ringhäälinguorganisatsioonid on niinimetatud isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi alusel selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punktiga b ette nähtud õiglase hüvitise saamiseks vahetult ja algselt õigustatud isikud?
2. Kas ringhäälinguorganisatsioonidele direktiivi 2001/29/EÜ artikli 2 punktist e tulenevat õigust arvestades võib ringhäälinguorganisatsioonidelt võtta õiguse direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglasele hüvitisele, sest direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 2 punkti b kohane õigus õiglasele hüvitisele võib neil olla ka filmide tootjatena?
3. Kui vastus teisele küsimusele on jaatav:
Kas ringhäälinguorganisatsioonidelt võib kogumina võtta õiguse õiglasele hüvitisele, kuigi olenevalt konkreetsest programmikujundusest omandavad ringhäälinguorganisatsioonid õigusi filmide tootjatena mõnikord vaid väga väikeses mahus (eelkõige telekanalite puhul, milles on suur osakaal kolmandate isikute antud litsentsidel põhinevatel programmidel) ja mõnikord ei omanda nad filmide tootjate õigusi üldse (eelkõige raadioringhäälinguorganisatsioonide puhul)?“
Menetluse suulise osa uuendamise taotlus
14 Seven.One esitas 26. juulil 2023 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud dokumendiga taotluse menetluse suulise osa uuendamiseks vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 83.
15 Seven.One põhjendas oma taotlust sellega, et kohtujuristi ettepanek nõuab põhjalikumat arutelu või isegi parandust. Täpsemalt märkis Seven.One esiteks, et ringhäälinguorganisatsioonidele direktiivi 2001/29 artikli 2 punktist e tulenevat ainuõigust lubada oma saadete salvestiste reprodutseerimist tuleb käsitada samamoodi nagu neile organisatsioonidele Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (ELT 2006, L 376, lk 28) artikli 7 lõikes 2 ette nähtud ainuõigust lubada või keelata oma saadete salvestamist. Teiseks ei saa ringhäälinguorganisatsioonidele isiklikuks tarbeks kopeerimisega tekitatud kahju hindamist jätta liikmesriigi kohtu hinnata.
16 Seoses sellega tuleb märkida, et ühelt poolt ei ole Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega Euroopa Kohtu kodukorras ette nähtud võimalust, et põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud saaksid esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule (9. juuni 2022. aasta kohtuotsus Préfet du Gers ja Institut national de la statistique et des études économiques, C‑673/20, EU:C:2022:449, punkt 40 ning seal viidatud kohtupraktika).
17 Teiselt poolt on ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt kohtujuristi ülesanne teha avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Seega ei ole tegemist kohtunikele või pooltele adresseeritud arvamusega, mille on andnud Euroopa Kohtust väljaspool olev ametivõim, vaid institutsiooni enda liikme põhjendatud ja avalikult väljendatud isikliku arvamusega. Neil asjaoludel ei saa pooled kohtujuristi ettepaneku üle vaielda. Pealegi ei ole ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik Euroopa Kohtule siduvad. Seetõttu ei saa asjaolu, et huvitatud isik ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga, olenemata sellest, milliseid küsimusi ettepanekus analüüsiti, iseenesest olla põhjus, mis annaks alust menetluse suulise osa uuendamiseks (9. juuni 2022. aasta kohtuotsus Préfet du Gers ja Institut national de la statistique et des études économiques, C‑673/20, EU:C:2022:449, punkt 41 ning seal viidatud kohtupraktika).
18 Samas võib Euroopa Kohus vastavalt kodukorra artiklile 83 igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, avada või uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet, või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle huvitatud isikud ei ole vaielnud.
19 Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist siiski, et tal on olemas kogu vajalik teave käesoleva eelotsusetaotluse lahendamiseks. Ta märgib lisaks, et asjaolud, millele Seven.One menetluse suulise osa uuendamise taotluse põhjendamiseks tugines, ei kujuta endast uusi asjaolusid, mis võiksid mõjutada otsust, mille Euroopa Kohus peab tegema.
20 Seetõttu ei ole menetluse suulise osa uuendamiseks alust.
Eelotsuse küsimuste analüüs
21 Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad selles sättes ette nähtud õiglase hüvitise saamise õiguse ringhäälinguorganisatsioonide puhul, kelle salvestisi reprodutseerivad füüsilised isikud isiklikuks tarbeks ja mittekaubanduslikul eesmärgil.
22 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on, ning vajaduse korral selle sätte kujunemislugu (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers, C‑263/18, EU:C:2019:1111, punkt 38 ning seal viidatud kohtupraktika).
23 Esimesena tuleb märkida, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt võivad liikmesriigid selle direktiivi artiklis 2 sätestatud reprodutseerimise ainuõigusest näha ette erandeid või piiranguid, kui kõne all on mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel et selle ainuõiguse omajad saavad õiglase hüvitise.
24 Sellega seoses nähtub nimetatud artikli 2 punktist e sõnaselgelt, et ringhäälinguorganisatsioonidel on sarnaselt selle artikli punktides a–d nimetatud teiste õiguste omajatega ainuõigus „lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult“ oma saadete salvestiste osas, olenemata sellest, kas neid edastatakse kaabel- või kaablita sidevahendite, sealhulgas kaabli või satelliidi kaudu.
25 Seega tuleneb direktiivi 2001/29 artikli 2 punktist e koostoimes artikli 5 lõike 2 punktiga b, et ringhäälinguorganisatsioonide puhul, kellele kuulub reprodutseerimise ainuõigus, tuleb üldjuhul tunnustada õigust õiglasele hüvitisele liikmesriikides, kus on rakendatud isiklikuks tarbeks kopeerimise erand, kui nende saadete salvestisi reprodutseerivad füüsilised isikud isiklikuks tarbeks ja eesmärgil, mis ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik.
26 Seda grammatilist tõlgendust kinnitavad teisena selle sätte kontekst ja direktiiviga 2001/29 taotletavad eesmärgid.
27 Nõnda tuleb esiteks märkida, et direktiivi 2001/29 artikkel 2, mis määratleb punktides a–e eri liiki õiguste omajate reprodutseerimise ainuõiguse, ei kohtle neid õiguste omajate kategooriaid erinevalt. Selles küsimuses nähtub ka 10. detsembri 1997. aasta ettepanekust võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (KOM(97) 628 (lõplik)), mille alusel võeti vastu direktiiv 2001/29, et selle direktiivi artiklis 2 valitud lahendus tagab, et kõigile autoritele, esitajatele, fonogrammide ja filmide tootjatele ning ringhäälinguorganisatsioonidele tagatakse nende teoste või muude kaitstud objektide samasugune kaitse reprodutseerimisõigusega kaitstud toimingute osas.
28 Teiseks ilmneb direktiivi 2001/29 põhjendusest 35, et teatavate erandite ja piirangute puhul peaksid õiguste omajad saama õiglast hüvitist, mis nõuetekohaselt kompenseeriks nende kaitstud teoste või muude objektide kasutamise. Lisaks ilmneb direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikest 5, et selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud erandit kohaldatakse üksnes teatavatel erijuhtudel, mis ei ole vastuolus teose või muu objekti tavapärase kasutusega ega mõjuta õiguse omaja õiguspäraseid huve põhjendamatult.
29 Sellest tuleneb, et nende sätete praktilise mõju täieliku minetamise vältimiseks on neis sätetes seatud liikmesriikidele, kes on oma riigisiseses õiguses kehtestanud isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi, kohustus oma pädevuse raames tagada selle hüvitise tõhus sissenõudmine, mis on ette nähtud kahjustatud õiguse omajatele tekitatud kahju hüvitamiseks, eelkõige juhul, kui see kahju tekkis selle liikmesriigi territooriumil (vt selle kohta 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus Ametic, C‑263/21, EU:C:2022:644, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Kolmandana kinnitavad sellist tõlgendust kõnealuste sätetega taotletavad eesmärgid.
31 Ühelt poolt on direktiivi 2001/29 põhjendustes 4 ja 9 märgitud, et selle direktiivi eesmärk on tagada intellektuaalomandi kõrgetasemeline kaitse, mis peab soodustama märkimisväärseid investeeringuid loovusse ja uuenduslikkusse, sealhulgas võrkude infrastruktuuri, edendades seeläbi Euroopa tööstuse kasvu ja konkurentsivõimet, ning et autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustamise aluseks peab olema kõrgetasemeline kaitse, sest need õigused on olulised intellektuaalse loomingu seisukohalt.
32 Teiselt poolt ilmneb selle direktiivi põhjendustest 35 ja 38 konkreetsemalt artikli 5 lõike 2 punktiga b taotletavate eesmärkide kohta, et see säte väljendab Euroopa Liidu seadusandja tahet luua eriomane kompensatsioonisüsteem ajendatuna õiguste omajatele tekkivast kahjust ja luues üldjuhul kohustuse see kahju „kompenseerida“ või „hüvitada“ (24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Austro-Mechana, C‑433/20, EU:C:2022:217, punkt 37, ja 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus Ametic, C‑263/21, EU:C:2022:644, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika).
33 Kui füüsiline isik teeb koopiaid eraisikuna, tuleb seda nimelt pidada teoks, mis võib õiguste omajale kahju tekitada, kui see toimub õiguste omajalt eelnevalt luba küsimata (29. novembri 2017. aasta kohtuotsus VCAST, C‑265/16, EU:C:2017:913, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 2001/29 artikli 2 punktis e nimetatud ringhäälinguorganisatsioonidel peab sama moodi nagu teistel samas artiklis 2 sõnaselgelt nimetatud õiguste omajatel üldjuhul olema õigus selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglasele hüvitisele liikmesriikides, kus on rakendatud isiklikuks tarbeks kopeerimise erand.
35 Kuivõrd direktiivi 2001/29 sätetes ei ole õiglase hüvitise süsteemi erinevaid elemente rohkem täpsustatud, on liikmesriikidel nende kindlaksmääramisel lai kaalutlusõigus. Muu hulgas tuleb neil kindlaks määrata isikud, kes peavad seda hüvitist maksma, ning hüvitise vorm, üksikasjalik kord ja suurus (vt selle kohta 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Austro-Mechana, C‑433/20, EU:C:2022:217, punkt 41, ja 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus Ametic, C‑263/21, EU:C:2022:644, punkt 36 ning seal viidatud kohtupraktika).
36 Nagu nähtub direktiivi 2001/29 põhjendusest 35, peavad liikmesriigid sellise õiglase hüvitise vormi, üksikasjaliku korra ja võimaliku suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtma iga juhtumi konkreetseid asjaolusid, eelkõige õiguste omajatele kõnealuse toiminguga tekitatud võimalikku kahju. Lisaks on selles põhjenduses täpsustatud, et teatud olukordades, kus mõju õiguste omajale on minimaalne, võib tasu maksmise kohustust mitte tekkida.
37 Väljakujunenud kohtupraktika põhjal on niisiis selge, et õiglane hüvitis ning seega ka selle aluseks olev süsteem ja hüvitise suurus peavad olema seotud kahjuga, mis õiguste omajatele isiklikuks tarbeks kopeerimisega tekitatakse. Mitte igasugune õiglane hüvitis, mis ei ole seotud õiguste omajatele sellise kasutamisega tekitatud kahjuga, ei oleks nimelt kooskõlas direktiivi 2001/29 põhjenduses 31 mainitud nõudega tagada õiglane tasakaal õiguste omajate ja kaitstud objektide kasutajate vahel (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Amazon.com International Sales jt, C‑521/11, EU:C:2013:515, punkt 62, ning 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Austro-Mechana, C‑433/20, EU:C:2022:217, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika).
38 Selle kohta on Euroopa Kohus juba sedastanud, et samamoodi, nagu liikmesriigid võivad ette näha või jätta ette nägemata ühe või teise direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikes 2 sätestatud erandi, mille hulka kuulub ka isiklikuks tarbeks kopeerimise erand, on nendelsamadel riikidel – nagu on märgitud selle direktiivi põhjenduses 35 – olukordades, mis kuuluvad nende vabal valikul kehtestatud erandite kohaldamisalasse, õigus näha õiglase hüvitise maksmise suhtes ette erand, kui kahju õiguste omajatele on minimaalne (5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punktid 59 ja 60).
39 Mis puudutab kahju kindlaksmääramist, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast tõepoolest, et selle künnise kehtestamine, millest allpool võib kahju kvalifitseerida minimaalseks selle põhjenduse tähenduses, peab kuuluma liikmesriikide kaalutlusõiguse alla (5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 61).
40 Siiski on veel vaja, et liikmesriigid järgiksid selle künnise kohaldamisel võrdse kohtlemise põhimõtet, mis on harta artiklis 20 sätestatud liidu õiguse üldpõhimõte (5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Käesoleval juhul tuleb kõigepealt esimesena märkida sama moodi, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 30, et tähtsust ei oma asjaolu, millele Saksamaa valitsus tugines selleks, et õigustada õiguse õiglasele hüvitisele välistamist kõikide ringhäälinguorganisatsioonide jaoks, täpsemalt et mõned neid organisatsioonidest, kes on ühtlasi filmitootjad, saavad juba selle eest õiglast hüvitist.
42 Nimelt, ühest küljest ei ole nende erinevate õiguste omajate reprodutseerimise ainuõiguse ese identne. Samal ajal kui direktiivi 2001/29 artikli 2 punkt d annab filmide esmasalvestiste tootjatele ainuõiguse lubada oma filmide originaali ja koopiate reprodutseerimist ning kaitseb nende tootjate organisatsioonilise ja majandusliku tegevuse tulemust, annab selle direktiivi artikli 2 punkt e ringhäälinguorganisatsioonidele ainuõiguse reprodutseerida nende edastatavate saadete salvestisi ja kaitseb saadetena avalduvat tehnilist tegevust. Sellest järeldub, et ka kahju, mis õiguste omajatele isiklikuks tarbeks kopeerimisega tekitatakse, on erinev.
43 Teisest küljest, nagu nähtub toimikust, on ringhäälinguorganisatsioonide kui filmitootjate staatus tõenäoliselt erineva intensiivsusega olenevalt sellest, kas nad toodavad oma saateid ise, kasutades enda seadmeid ja personali, või edastavad lepinguliste partnerite tellimusel toodetud saateid või kolmandate isikute toodetud saateid litsentsi alusel.
44 Teiseks, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 37 ja 40, peavad õiglase hüvitise aluseks olev süsteem ja õiglase hüvitise suurus olema seotud kahjuga, mis on õiguste omajatele tekitatud isiklikuks tarbeks kopeerimisega, ning järgima harta artiklis 20 tagatud võrdse kohtlemise põhimõtet.
45 Selle kohta on Euroopa Kohus juba otsustanud, et võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui erinev käsitlemine on objektiivselt põhjendatud. Erinev käsitlemine on põhjendatud, kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, st kui see on kooskõlas õiguspärase eesmärgiga, mida asjasse puutuvate õigusnormidega saavutada soovitakse, ja kui see erinevus on selle käsitlemisega taotletud eesmärgiga proportsionaalne (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Huber, C‑524/06, EU:C:2008:724, punkt 75, ja 4. mai 2023. aasta kohtuotsus Glavna direktsia „Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto“ (öötöö), C‑529/21–C‑536/21 ja C‑732/21–C‑738/21, EU:C:2023:374, punkt 52 ning seal viidatud kohtupraktika).
46 Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 23–34 esitatud kaalutlusi, tuleb selle aspekti kohta tõdeda, et direktiivi 2001/29 artikli 2 punktis e nimetatud ringhäälinguorganisatsioonid on teiste selles artiklis nimetatud õiguste omajatega võrreldavas olukorras, kuna kõigil õiguste omajatel on selles sättes ette nähtud reprodutseerimise ainuõigus.
47 Nende ringhäälinguorganisatsioonide ja teiste õiguste omajate erinev kohtlemine peab seega põhinema objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil ning olema proportsionaalne asjaomase kohtlemise eesmärgiga.
48 Selles osas on see, kui ringhäälinguorganisatsioonidest koosnevale õiguste omajate kategooriale ei teki nende saadete salvestiste isiklikuks otstarbeks kopeerimise tõttu kahju või tekkiv kahju on minimaalne, käesoleva kohtuotsuse punktides 36 ja 37 viidatud kaalutlusi silmas pidades niisugune objektiivne ja mõistlik kriteerium, mis ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik õiglase tasakaalu säilitamiseks õiguste omajate ja kaitstud objektide kasutajate vahel.
49 Võttes aga arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 38 ja 39 esitatud kaalutlusi, peab liikmesriigi kohus siiski esiteks objektiivsete kriteeriumide alusel veenduma, et erinevalt teistest direktiivi 2001/29 artiklis 2 nimetatud õiguste omajate kategooriatest kannavad ringhäälinguorganisatsioonid oma saadete salvestiste loata reprodutseerimise tõttu üksnes minimaalset kahju. Teiseks peab ta samuti objektiivsete kriteeriumide alusel kindlaks tegema, kas ringhäälinguorganisatsioonidest koosnevas õiguste omanike kategoorias on kõik sellised organisatsioonid eelkõige seoses neil tekkiva kahjuga võrreldavas olukorras, mis õigustab õiglase hüvitise saamise õiguse välistamist kõigi selliste organisatsioonide jaoks.
50 Ainult neil kahel tingimusel saab asuda seisukohale, et liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad õiglase hüvitise maksmise kõigile sellistele organisatsioonidele, vastavad direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b nõuetele.
51 Selles küsimuses ei ole kirjalikud seisukohad esitanud huvitatud pooled üksmeelel ei selle kahju laadi ja ulatuse osas, mis ringhäälinguorganisatsioonidel tekib nende saadete salvestiste isiklikuks tarbeks kopeerimise tõttu, ega nende organisatsioonide olukordade võrreldavuse osas olenevalt sellest, kas neid rahastatakse avaliku sektori vahenditest või mitte.
52 Nagu sisuliselt märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 26, kujutavad ringhäälinguorganisatsioonidel tekkida võiva kahju olemasolu ja ulatus, nagu ka võimalike erinevate ringhäälinguorganisatsioonide kategooriate olukordade võrreldavuse analüüs endast hinnangut faktilistele asjaoludele, mida peab andma eelotsusetaotluse esitanud kohus.
53 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad selles sättes ette nähtud õiglase hüvitise saamise õiguse ringhäälinguorganisatsioonide jaoks, kelle salvestisi reprodutseerivad füüsilised isikud isiklikuks tarbeks ja mittekaubanduslikul eesmärgil, kui neil organisatsioonidel võib tekkida kahju, mida ei saa pidada minimaalseks.
Kohtukulud
54 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punkti b
tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad selles sättes ette nähtud õiglase hüvitise saamise õiguse ringhäälinguorganisatsioonide jaoks, kelle salvestisi reprodutseerivad füüsilised isikud isiklikuks tarbeks ja mittekaubanduslikul eesmärgil, kui neil organisatsioonidel võib tekkida kahju, mida ei saa pidada minimaalseks.
Allkirjad