ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda)
14. jaanuar 2009(*)
Riigiabi – Regionaalabi ulatuslikele investeerimisprojektidele – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks – Põhjendused – Abi ergutav mõju − Abi vajalikkus
Kohtuasjas T‑162/06,
Kronoply GmbH & Co. KG, asukoht Heiligengrabe (Saksamaa), keda esindasid advokaadid R. Nierer ja L. Gordalla,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, keda esindasid alguses K. Gross ja T. Scharf, hiljem V. Kreuschitz, K. Gross ja T. Scharf,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 21. septembri 2005. aasta otsus riigiabi nr C 5/2004 (ex N 609/2003) kohta, mida Saksamaa kavatseb anda Kronoply’le (ELT 2006, L 94, lk 50),
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),
koosseisus: president M. Vilaras (ettekandja), kohtunikud M. Prek ja V. Ciucă,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 3. septembri 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Kohtuvaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Hageja Kronoply GmbH & Co. KG on Saksa õiguse alusel asutatud ettevõte, mis toodab puidust saadud materjale.
2 28. jaanuaril 2000 esitas hageja Investitionsbank des Landes Brandenburgile (Brandeburgi liidumaa investeerimisbank, edaspidi „ILB”) taotluse abi saamiseks 77 miljoni Saksa marga (DEM) ulatuses (39,36 miljonit eurot), et luua suunatud pindudest puitplaatide tootmisüksus, mille kogumaksumus oli 220 miljonit Saksa marka (112,5 miljonit eurot).
3 22. detsembri 2000. aasta kirjaga teatas Saksamaa Liitvabariik vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 1 lõikele 1 komisjonile hagejale investeerimistoetuse andmise plaanist summas 77 miljonit Saksa marka, et ehitada suunatud pindudest puitplaatide tootmisüksus; see plaan kuulus asjaolude ilmnemise ajal kehtinud mitut valdkonda hõlmavasse raamprogrammi regionaalabi andmiseks ulatuslikele investeerimisprojektidele (EÜT 1998, C 107, lk 7; edaspidi „mitut valdkonda hõlmav raamprogramm”). Komisjon registreeris selle teatise ning uuris seda numbri N 813/2000 all (edaspidi „menetlus N 813/2000”).
4 Mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi raames antava abi maksimaalne summa määratakse kindlaks valemi alusel, mis võtab arvesse mitmeid parameetreid ja eeskätt vaatlusaluse valdkonna konkurentsiolukorda, mida nimetatakse teguriks T ja millele vastab neli taset: 0,25, 0,5, 0,75 ja 1. Käesolevas kohtuasjas määras Saksamaa Liitvabariik esialgu plaanist teatades T teguri tasemele 1, mis vastab plaanile, millel ei ole mingisugust negatiivset mõju konkurentsile.
5 Komisjoniga peetud kirjavahetuse tulemusel muutis Saksamaa Liitvabariik 19. juunil 2001 oma teatist abi osatähtsust puudutavas. Ta andis komisjonile eeskätt teada, et ta „[oli] otsustanud alandada teatises viidatud konkurentsiolukorra tegurit 1-lt 0,75-le”. Teguri T tase 0,75 vastab plaanidele, mis tingivad struktuurilise ülevõimsusega sektoris tootmisvõimsuse suurenemise ja/või nõudluse languse turul. Teguri T taseme 0,75 kohaldamise tulemusel vähenes abi osatähtsus 35%-lt 31,5%-le, st abi kogusummaks määrati 69,3 miljonit Saksa marka (35,43 miljonit eurot) teatises viidatud 77 miljoni Saksa marga (39,36 miljoni euro) asemel.
6 3. juulil 2001 tegi komisjon määruse nr 659/1999 artikli 4 lõiget 3 kohaldades otsuse mitte esitada kõnealuse abi andmise kohta vastuväiteid; see otsus avaldati sama aasta 11. augusti Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 226, lk 14).
7 3. jaanuari 2002. aasta kirjaga esitas Saksamaa Liitvabariik komisjoni 3. juuli 2001. aasta otsuse muutmise taotluse põhjendusel, et ei olnud võimalik asuda seisukohale, et nõudlus kõnealusel turul langes; see asjaolu oleks pidanud tooma kaasa T teguri suurendamise tasemele 1 ja abi lubatud osatähtsuse suurendamise 31,5%-lt 35%-le abikõlbliku investeeringu maksumusest.
8 5. veebruari 2002. aasta kirjas keeldus komisjon oma 3. juuli 2001. aasta otsuse muutmisest põhjendusel, et abi oli hinnatud kõigi kohaldatavate kriteeriumide osas õigesti läbiviidud arvutuse alusel.
9 Kuivõrd hageja leidis, et nimetatud kirja näol oli tegemist komisjoni otsusega, esitas ta selle peale tühistamishagi, mille Esimese Astme Kohus oma 5. novembri 2003. aasta määrusega kohtuasjas T‑130/02: Kronoply vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑4857) vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükkas, leides, et puudub vaidlustatav akt.
10 22. detsembri 2003. aasta kirjas teatas Saksamaa Liitvabariik komisjonile oma kavatsusest anda hagejale mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi raames investeerimistoetust summas 3 936 947 eurot. See abi registreeriti numbri N 609/03 all.
11 18. veebruari 2004. aasta kirjas teatas komisjon Saksamaa Liitvabariigile oma otsusest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus, kuivõrd tal oli tõsiseid kahtlusi teatatud täiendava abi ergutava mõju ja vajalikkuse osas.
12 Pärast Saksamaa Liitvabariigi ja hageja esitatud märkuste saamist võttis komisjon 21. septembril 2005 vastu otsuse 2006/262/EÜ riigiabi nr C 5/2004 (ex N 609/2003) kohta, mida Saksamaa kavatseb anda Kronoply’le (EÜT 2006, L 94, lk 50; edaspidi „otsus”).
13 Otsuse põhjendus 42 on sõnastatud järgmiselt:
„Komisjon järeldab, et abi puhul, millest teavitati, on tegemist riigiabiga EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses. Abil ei ole ergutavat mõju ja abi ei ole ka vajalik ning seetõttu ei ole võimalik rakendada [EÜ] artikli 87 lõigetes 2 või 3 sätestatud erandeid. Seetõttu on abi puhul tegemist sobimatu tegevusabiga ja seda abi ei tohi anda.”
14 Otsuse artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Riigiabi, mida Saksamaa vastavalt teatisele N 609/2003 kavatseb anda Kronoply’le summas 3 936 947 eurot, on ühisturuga kokkusobimatu.
Nimetatud põhjusel ei tohi abi anda.”
Menetlus ja poolte nõuded
15 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 26. juunil 2006 esitatud hagiavaldusega algatas hageja käesoleva menetluse.
16 Ettekandjaks oleva kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (viies koda) avada suulise menetluse. Poolte kohtukõned ja nende vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 3. septembri 2008. aasta kohtuistungil.
17 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
18 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
19 Hageja viitab oma hagi toetuseks viiele väitele, millest esimene käsitleb EÜ artikli 253 rikkumist, teine määruse nr 659/1999 sätete rikkumist, kolmas EÜ artikli 87 lõike 3 punktide a ja c, EÜ artikli 88 ning regionaalabi suuniste (EÜT 1998, C 74, lk 9; edaspidi „suunised”) rikkumist, neljas komisjoni poolt asjaolude tuvastamisel tehtud ilmselgeid vigu ning viies komisjoni poolt asjaolude hindamisel tehtud ilmselgeid vigu ning võimu kuritarvitamist.
Väide EÜ artikli 253 rikkumise kohta
Poolte argumendid
20 Hageja väidab esiteks, et ta ei saa mõista komisjoni otsuse põhjuseid, kuivõrd otsuses esineb institutsiooni arutelus loogika vaatepunktist „viga”, sest viidatud institutsioon eitab nimelt ergutava mõju olemasolu, ilma et ta sellegipoolest tema enda poolt määratud kriteeriumide alusel kontrolliks, kas selline mõju esineb. Suuniste kohaselt esineb ergutav mõju siis, kui abitaotlus esitatakse enne projekti käivitamist; nii see käesoleval juhul toimus. Jättes selle faktilise asjaolu nimetamata, komisjon mitte ainult ei tuvastanud vääralt faktilisi asjaolusid, vaid jättis täitmata ka põhjendamiskohustuse.
21 Hageja väidab teiseks, et komisjon ei uurinud Esimese Astme Kohtu praktikas sõnaselgelt viidatud võimalust muuta juba antud ja loa saanud abi, sest otsuses nõuab komisjon, et tegemist oleks mõne teise investeerimisprojektiga, mille kohta esitatakse uus abitaotlus. Sellest tuleneb, et otsus on ebapiisavalt põhjendatud.
22 Komisjon palub hageja esitatud tühistamisväite tagasi lükata.
Esimese Astme Kohtu hinnang
23 Hagaja poolt oma EÜ artikli 253 rikkumisele tugineva väite raames esitatud kahe etteheite toetuseks toodud argumentide sõnastusest ja sisust tuleneb, et need etteheited ei puuduta tegelikult põhjenduse puudumist või ebapiisavat põhjendamist, mis kujutaks endast olulise menetlusnormi rikkumist EÜ artikli 230 tähenduses. Kõnealused etteheited on tegelikult seotud otsuse põhjendust ja seega selle akti õiguspärasust käsitleva kriitikaga; akt on hagejate väitel õigusvastane eeskätt seetõttu, et komisjon rikkus väidetavalt EÜ artiklit 87 ja suuniseid, täpsemalt seetõttu, et vaidlusaluse abi ergutavat mõju ja selle vajalikkust hinnati vääralt, ja kuna kostja kuritarvitas võimu.
24 Sellest annab tunnistust see, et etteheiteid, mis seonduvad asjaoluga, et komisjon ei arvestanud esialgse abitaotluse esitamise kuupäevaga ja Esimese Astme Kohtu tunnustatud võimalusega, et juba antud ja loa saanud abi muudetakse, on sõnaselgelt korratud hageja nendes argumentides, millega püütakse tõendada vaidlusaluse abi ergutava mõju ja selle vajalikkuse väära hindamist ning väidetavat võimu kuritarvitamist.
25 Igal juhul tuleb nentida, et otsuse põhjendused vastavad EÜ artikli 235 nõuetele, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas.
26 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab EÜ artiklis 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti laadile, sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtuasutusel teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata arvestades juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste laadi ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt Euroopa Kohtu 13. märtsi 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 296/82 ja 318/82: Madalmaad ja Leeuwarder Papierwarenfabriek vs. komisjon, EKL 1985, lk 809, punkt 19; 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑350/88: Declare jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑395, punktid 15 ja 16, ja 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑56/93: Belgia vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑723, punkt 86).
27 Otsuse põhjendusest 42 ilmneb, et komisjoni arvates kujutas meede, millest Saksamaa ametiasutused 22. detsembril 2003 teatasid, endast ergutava mõju puudumise ja ebavajalikkuse tõttu sobimatut tegevusabi, mida ei tohi anda.
28 Tuleb möönda, et komisjon põhjendab otsuses sõnaselgelt oma järeldust vaidlusaluse abi ergutava mõju puudumise ja ebavajalikkuse kohta.
29 Eeskätt tuleb märkida seda, et viidates sõnaselgelt eespool punktis 9 viidatud kohtumäärusele Kronoply vs. komisjon, märkis komisjon, et tema seisukoha kohaselt võib liikmesriik teatada uuest abist või juba loa saanud projekti või teatavale projektile antava riigiabi osamakseid muuta ning komisjon võib selle heaks kiita, kui iga osamakse puhul suudetakse tõestada selle ergutavat mõju ja vajalikkust (otsuse põhjendus 24).
30 Komisjon tuletab lisaks otsuse põhjenduses 28 meelde suuniste punkti 4.2 sõnastust, mille kohaselt eeldatakse abi ergutava mõju olemasolu siis, kui abisaaja on esitanud abitaotluse enne projekti käivitamist. Otsuse põhjenduste 24 ning 26–35 lihtsast lugemisest tuleneb, et komisjon uuris tegelikult abi ergutava mõju tingimuse täitmist, selgitades, miks käesoleva juthumi erilised asjaolud võimaldasid suuniste punktis 4.2 sätestatud eelduse kõrvale lükata ning teha järelduse ergutava mõju puudumise kohta.
31 Lisaks sellele märkis komisjon otsuse põhjenduses 24 ning põhjendustes 36–39 selgelt põhjused, millest tulenevalt ta järeldas, et vaidlusalune abi oli ebavajalik.
32 Seega tuleb välja, et ühelt poolt oli hagejal võimalik täielikult mõista põhjusi, mis viisid komisjoni vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobimatuks tunnistamiseni – sellest annavad tunnistust hageja esitatud aktides sisalduvad põhjalikud arutelud, mis käsitlevad komisjoni väidetavalt väära hinnangut vaidlusaluse abi ergutavat mõju ja selle vajalikkust puudutavas – ning teiselt poolt, et Esimese Astme Kohus saab neid kontrollida.
33 Eelnevast tulenevalt tuleb EÜ artikli 253 rikkumisele tuginev väide tagasi lükata.
Väide määruse nr 659/1999 sätete rikkumise kohta
Poolte argumendid
34 Hageja leiab, et määruse nr 659/1999 artikkel 9 kujutab endast õiguslikku alust, millest tulenevalt on võimalik muuta juba antud abi ja eeskätt seda suurendada, ning et komisjon on käesoleval juhul selle määruse sätteid rikkunud.
35 Hageja väidab, et kui nõukogu on andnud komisjonile juhul, kui esitatud teave on ebaõige, õiguse tühistada otsus ja kohustada abi tagasi nõudma, siis on komisjonil a fortiori õigus muuta ja suurendada antud abi. Nimelt kahjustab abi muutmine ja suurendamine huvitatud isikute õigusi tunduvalt vähem kui tühistamine.
36 Komisjon palub hageja esitatud tühistamisväite tagasi lükata.
Esimese Astme Kohtu hinnang
37 Ehkki hageja viitab määruse nr 659/1999 „sätete” rikkumisele, peab ta tegelikult oma argumentides silmas üksnes selle määruse artiklit 9.
38 Määruse nr 659/1999 artikkel 9 „Otsuse tühistamine” on sõnastatud järgmiselt:
„Komisjon võib pärast seda, kui ta on andnud kõnealusele liikmesriigile võimaluse esitada omapoolseid märkusi, tühistada vastavalt artikli 4 lõigetele 2 või 3 ning artikli 7 lõigetele 2, 3 või 4 tehtud otsuse, kui see põhines menetluse käigus esitatud ebaõigel teabel, mis oli otsuse tegemisel määrav. Enne otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist algatab komisjon ametliku uurimismenetluse vastavat artikli 4 lõikele 4. Artikleid 6, 7 ja 10, artikli 11 lõiget 1 ning artikleid 13, 14 ja 15 kohaldatakse mutatis mutandis.”
39 Määruse nr 659/1999 artikli 9 lihtsast grammatilisest tõlgendamisest nähtub, et selle artikli ainus eesmärk on anda komisjonile õigus tühistada oma otsuseid ning et see on kohaldatav vaid juhul, kui komisjonile on esitatud ebaõige teave, mille alusel institutsioon võttis vastu otsuse, mille kohaselt ei ole tegemist abiga või millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobivaks.
40 Kuid nagu rõhutab õigesti komisjon, möönab hageja oma hagiavalduses sõnaselgelt, et „käesoleval juhul ei ole sellega tegemist, sest esitatud teave oli õige”. Samuti tuleb märkida, et käesolevas kohtuasjas ei heida hageja komisjonile ette viimase 3. juuli 2001. aasta otsuse tühistamata jätmist.
41 Hageja a fortiori mõttekäik seisneb tegelikult selles, et ta tuletab määruse nr 659/1999 artiklist 9 komisjoni võimaluse võtta selle artikli alusel vastu otsus, millega kiidetakse heaks juba antud ja loa saanud abi muutmine; sellega ei saa Esimese Astme Kohus nõustuda, kuivõrd tegemist on kõnealuse artikli äärmiselt laiendava ja ilmselgelt contra legem tõlgendusega.
42 Isegi kui määruse nr 659/1999 artiklit 9 on võimalik käsitada sobiva õigusliku alusena eespool kirjeldatud otsuse vastuvõtmiseks, ei tähendaks see igal juhul seda, et mis tahes täiendav abi, millest – nagu käesoleval juhul – komisjonile teatatakse, on tingimata ühisturuga kokkusobiv.
43 Neil asjaoludel tuleb määruse nr 659/1999 sätete rikkumisel tuginev väide tagasi lükata.
Väide EÜ artikli 87 lõike 3 punktide a ja c, EÜ artikli 88 ning suuniste rikkumise kohta
Poolte argumendid
– Ergutava mõju puudumine
44 Hageja märgib esiteks, et vastavalt suuniste punkti 4.2 kolmandale lõigule piisab ergutava mõju tinigmuse täitmiseks sellest, kui abitaotlus on esitatud enne projekti käivitamist. See ainus kriteerium on käesolevas kohtuasjas hageja väitel täidetud, kuivõrd abitaotlus esitati pädevale siseriiklikule asutusele 28. jaanuaril 2000, st enne projekti käivitavate tööde algust. Ehkki otsuses viidati suuniste punktis 4.2 sätestatud tingimusele, ei uurinud komisjon ergutava mõju olemasolu mitte seoses hetkega, mil hageja teatas siseriiklikele ametiasutustele projektist, vaid seoses hetkega, mil liikmesriik vaidlusalusest abist teatas; seetõttu rikkus komisjon kõnealuseid sätteid.
45 Lähenemisviis, mida komisjoni otsuses järgiti nii teatamise hetke arvessevõtmise kui ka asjaolu osas, et projekt oli enne teatamist juba lõpule viidud, on hageja väitel ergutava mõju hindamisel asjakohatu – ja seda vastuolus Esimese Astme Kohtu 14. mai 2002. aasta otsusega kohtuasjas Graphischer Maschinenbau vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑2427) – ning eirab majanduslikku tegelikkust.
46 Hageja tuletab teiseks meelde, et ta taotles abi summas 77 miljonit Saksa marka, mis kujutas endast 35% investeeringute maksumusest, ning sai ILB-lt 69,3 miljonit Saksa marka, mis kujutas endast 31,5% investeeringute maksumusest. Hageja taotlus jäi seega kehtima 7,7 miljoni Saksa marga ehk 3,5% ulatuses investeeringute maksumusest, sest ILB-s algatatud vastulause haldusmenetlus ei ole veel lõppenud.
47 Ta väidab, et komisjon leidis otsuses ekslikult, et esialgne abitaotlus „ammendus” 3. juuli 2001. aasta otsuse vastuvõtmisega, sest sellega tehti otsus üksnes taotletud abi ühe osa kohta. Lisaks sellele juhib hageja tähelepanu sellele, et otsus võeti vastu vastusena sellisele „muutmistaotlusele”, millele on sõnaselgelt viidatud Saksa asutuste 22. detsembri 2003. aasta teatises.
48 Kolmandaks väidab hageja, et komisjon on eiranud asjaolu, et loa andmiseks abile, mis lisandub juba antud abile, ei ole vajalik uute abikõlblike kulude olemasolu. See, et ühe ja sama projekti jaoks ning seega ka samade abikõlblike kulude jaoks on põhimõtteliselt võimalik saada mitu abi, tuleneb hageja väitel komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määruse (EÜ) nr 69/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (EÜT L 10, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 138), põhjenduse 5 viimasest lausest. See lahendus on hageja väitel kohaldatav regionaalabile tingimusel, et mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi sätete kohaselt kindlaksmääratud 35% abi piirmäära ei ületata. Käesolevas kohtuasjas on 35% abi osatähtsus ühisturuga kokkusobiv, sest „konkurentsiolukorra” teguri tase ei ole mitte 0,75, vaid 1.
– Ebavajalikkus
49 Hageja väidab, et komisjon on regionaalabi valdkonnas täpsustanud ja piiritlenud vajalikkuse kriteeriumit nii, et abi vajalikkuse tuvastamiseks piisab sellest, kui abitaotlus on esitatud enne projekti käivitamist. Selles mõttes sarnaneb vajalikkuse kriteeriumi uurimine ergutava mõju kriteeriumi uurimisele.
50 Hageja väidab, et see abitaotluse esitamise kuupäeva kriteerium on kohaldatav ka juhul, kui antud abi soovitakse muuta, ning juhib tähelepanu sellele, et komisjon ise on tunnistanud, et Esimese Astme Kohtu praktikas viidatud abi suurendamise võimalus ei ole reserveeritud ainuüksi täiesti uutele projektidele. Et täiendada komisjoni toodud näiteid, mille puhul abi muutmine või täiendava abi andmine võib olla lubatav, tuleb lisada juhud, mil – nagu käesolevas kohtuasjas – komisjon on turule andnud väära hinnangu, taotletakse komisjoni ühetaolise loaandmistava saavutamist ning esialgset abitaotlust puudutav siseriiklik haldusmenetlus on veel pooleli.
51 Tõlgendus, mille komisjon on vajalikkuse mõistele otsuse põhjenduses 39 andnud, on hageja väitel lisaks ekslik seetõttu, et komisjon eirab asjaolu, et hageja oli kogu abist ilmajäämise ähvardusel siseriiklike kohaldatavate sätete kohaselt kohustatud viima projekti ellu 36 kuu jooksul, st enne 1. jaanuari 2005. Oleks vastuoluline nõuda hagejalt, et ta viiks projekti ellu teatud ajavahemiku jooksul, teades samas, et ettenähtud tähtaja jooksul elluviimine tähendab, et kaotatakse võimalus saada luba abi suurendamiseks. Selline lähenemisviis eiraks Esimese Astme Kohtu praktikat, mis näeb ette võimaluse abi muuta või anda täiendavat abi.
– Tegevusabina määratlemine
52 Hageja väidab, et otsuses komisjoni poolt tegevusabina määratlemine on ekslik, kuivõrd Saksamaa Liitvabariigi teatis käsitleb regionaalabi ja kogu Saksamaa Liitvabariigi poolt komisjonile esitatud teave käsitleb mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi nõudmisi.
53 Komisjon palub hageja esitatud väited tagasi lükata.
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Väite vastuvõetavus
54 Tuleb meelde tuletada, et Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 kohaselt peab hagiavaldus sisaldama ülevaadet fakti- ja õigusväidetest. Nimetatud ülevaade peab olema nii selge ja täpne, et see võimaldaks kostjal oma kaitset ette valmistada ja Esimese Astme Kohtul hagi lahendada vajadusel ilma täiendavate materjalideta. Hagiavaldusest peab seetõttu selgelt ilmnema, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, ning ainuüksi selle abstraktne äramärkimine ei vasta kodukorra nõuetele (Esimese Astme Kohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑102/92: Viho vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑17, punkt 68, ja Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑352/94: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1989, punkt 333).
55 Kodukorra artikli 44 lõike 1 selline rikkumine kujutab endast asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille Esimese Astme Kohus võib vastavalt kodukorra artiklile 113 igal ajal omal algatusel pärast poolte ärakuulamist tõstatada (Esimese Astme Kohtu 10. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑64/89: Automec vs. komisjon, EKL 1990, lk II‑367, punktid 73 ja 74, ja Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑481/93 ja T‑484/93: Exporteurs in Levende Varkens jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2941, punkt 75).
56 Käesolevas kohtuasjas tuleb möönda, et hageja on piirdunud viitega EÜ artikli 88 rikkumisele, esitamata selle toetuseks ühtegi argumenti. Hageja ei esitanud kohtuistungil Esimese Astme Kohtu poolt selles osas esitatud küsimustele vastates ühtegi täpsustust.
57 Neil asjaoludel tuleb kõnealune väide tunnistada vastuvõetamatuks osas, mis käsitleb EÜ artikli 88 rikkumist.
– Väite põhjendatus
58 On tuvastatud, et komisjon asus seisukohale, et ükski EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud eranditest ei olnud kohaldatav 3 936 947 euro suuruse riigiabi suhtes, mida Saksamaa Liitvabariik kavatses hagejale anda, ning et nimetatud abi tuli seega tunnistada ühisturuga kokkusobimatuks.
59 Nii otsuse ülesehitusest kui ka selle põhjenduste sisust tuleneb, et komisjoni järeldus tugineb kahele eraldiseisvale alussambale: ergutava mõju puudumisele ja vaidlusaluse abi ebavajalikkusele. Nii täpsustab komisjon otsuse põhjenduses 20, et „abi ei täida kahte põhilist tingimust: sellel ei ole ergutavat mõju ja see ei ole vajalik”.
60 Isegi kui need kaks abi ühisturuga kokkusobivuse tingimust võivad teatud juhtudel kattuda, on neil siiski iseseisev tähendus, mistõttu neid otsuse kahte alussammast ergutava mõju puudumise ja ebavajalikkuse kohta tuleb käsitleda iseseisvalt. Käesoleva tühistamisväite raames vaidlustab hageja lisaks konkreetselt mõlemad otsuse alussambad.
61 Kohtuistungil küsimustele vastates kinnitasid mõlemad pooled otsuse sisu sellist tõlgendust ning seda, et abi ühisturuga kokkusobivaks tunnistamiseks on vajalik kahe tingimuse – abi ergutava mõju ja selle vajalikkuse – kumuleeruv täitmine; selle kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.
62 Siinkohal tuleb meelde tuletada, et kui otsuse teatud põhjendused annavad sellele otsusele üksikult võetult piisava õigusliku aluse, ei mõjuta otsuse teistes põhjendustes sisalduda võivad vead mingil juhul otsuse resolutiivosa (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑302/99 P ja C‑308/99 P: komisjon ja Prantsusmaa vs. TF1, EKL 2001, lk I‑5603, punktid 26–29, ja Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑210/01: General Electric vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5575, punkt 42). Lisaks sellele, kui komisjoni otsuse resolutiivosa tugineb arutluskäigu mitmele iseseisvale alussambale, millest igaühest piisaks sellise resolutiivosa põhjendamiseks, siis tuleb see otsus tühistada põhimõtteliselt vaid juhul, kui arutluskäigu iga iseseisev alussammas on õigusvastane. Sellisel juhul ei ole viga või mõni muu õigusrikkumine, mis puudutab ainult ühte arutluskäigu alussammast, piisav vaidlusaluse otsuse tühistamise õigustamiseks, kuna sellel ei saanud olla määravat mõju otsuse vastuvõtnud institutsiooni poolt heakskiidetud resolutiivosale (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Graphischer Maschinenbau vs. komisjon, punkt 45 ja punktid 49–51 ning eespool viidatud kohtuotsus General Electric vs. komisjon, punkt 43).
63 Neil asjaoludel tuleb esiteks uurida hageja neid etteheiteid, mis on esitatud EÜ artikli 87 lõike 3 punktide a ja c rikkumist käsitleva väite raames otsuse teise alussamba kohta, mis puudutab vaidlusaluse abi ebavajalikkust.
64 Selle artikli kohaselt võib ühisturuga kokkusobivaks pidada:
„a) abi majandusarengu edendamiseks niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus;
[…]
c) abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega;
[…]”
65 Nagu komisjon märgib otsuse põhjenduses 36, saab ta abi EÜ artikli 87 lõikega 3 kooskõlas olevaks tunnistada vaid siis, kui ta saab kindlaks teha, et abi aitab saavutada ühte nimetatud eesmärkidest, mida abi saav ettevõtja tavalistes turutingimustes oma vahenditega ei suudaks saavutada. Teiste sõnadega ei tohi liikmesriikidel lubada teha makseid, mille tulemusena abi saava ettevõtja finantsolukord paraneb, juhul kui need maksed ei ole vajalikud EÜ artikli 87 lõikes 3 ette nähtud eesmärkide saavutamiseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. septembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 730/79: Philip Morris Holland vs. komisjon, EKL 1980, lk 2671, punkt 17).
66 Nimelt ei saa nõustuda sellega, et abil oleksid iseloomulikud tunnused, eeskätt selle suurus, mille piirav mõju läheks kaugemale sellest, mis on vajalik, et abiga saavutataks asutamislepinguga lubatud eesmärgid (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. märtsi 1977. aasta otsus kohtuasjas 74/76: Iannelli & Volpi, EKL 1977, lk 557, punkt 15).
67 Otsusest tuleneb, et komisjon tegi järelduse vaidlusaluse abi ebavajalikkuse kohta peamiselt kahe objektiivse tuvastuse alusel.
68 Komisjon oli esiteks tuvastanud, et 3 936 947 euro suurune abi, millest Saksamaa Liitvabariik 22. detsembril 2003 teatas, ei puudutanud hageja uut investeerimisprojekti ega töökohtade loomist, vaid seondus üksnes suunatud pindudest puitplaatide tootmisüksuse ehitamisega, mis oli 22. detsembri 2000. aasta teatise ese.
69 Oma kirjalikes märkustes tsiteerib komisjon – ilma et hageja sellele vastu vaidleks – seega 22. detsembri 2003. aasta teatise punktis 3.2.2 sisalduvat lauset, mille kohaselt „kõik abikõlblikud investeeringud on sellised, mille jaoks esialgu abi taotleti”. Ka selle teatise punktis 3.3.1 esitatud arvulistest näitajatest ilmneb, et vaidlusaluse abi summa vastab 3,5%-le esialgsest investeeringust, viies abi osatähtsuse seeläbi 31,5%-lt nimetatud investeeringust 35%-le.
70 Teiseks võttis komisjon arvesse asjaolu, et hageja oli suunatud pindudest puitplaatide tootmisüksuse ehitamisega seonduva investeerimisprojekti juba täielikult lõpetanud lubatud 35,43 miljoni euro suuruse abi alusel, mille puhul abi osatähtsus oli 31,5% investeeringust, ja seda tükk aega enne 22. detsembri 2003. aasta teist teatist.
71 Seega on pooled üksmeelel, et hageja jätkas oma tegevust pärast seda, kui ta oli saanud üksnes 31,5% osatähtsusega abi, ja et eespool nimetatud üksuse ehitamiseks 2000. aasta veebruaris alustatud tööd viidi lõpule 2003. aasta jaanuari lõpus, st peaaegu aasta enne teist teatist.
72 Komisjon järeldas sellest teisest asjaolust, et Kronoply tegevus oli kas majanduslikult tasuv või ei vajanud ettevõtja igal juhul täiendavat abi ning et sellises olukorras tähendaks täiendav abi hagejale ootamatut kasumit (otsuse põhjendus 39).
73 Selles osas tuleb tuvastada, et hageja ei väida, et kõnealuse investeerimisprojekti täielik lõpuleviimine oleks lõppkokkuvõttes toonud kaasa täiendavaid kulutusi, mida ta oleks pidanud omavahenditest või laenu abil rahastama ning mis oleksid seetõttu raskendanud tema finantsolukorda. Hageja ei ole seega tõendanud, et täiendav abi summas 3 936 947 eurot, millest komisjonile 22. detsembril 2003 teatati, oli talle kõnealuse investeerimisprojekti täielikuks lõpuleviimiseks majanduslikult vajalik.
74 Seega ilmneb, et komisjon leidis neil asjaoludel õigesti, et vaidlusalune abi ei eeldanud abi saajalt mingit vastutasu ega panust ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisse ning et tegemist oli seega tegevusabiga, mis katab jooksevkulud, mida Kronoply niigi peaks kandma, ja mida ei saa lubada.
75 Selles osas tuleb meelde tuletada, et tegevusabi, st abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja jooksva haldamise või tavakohase tegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, kahjustab põhimõtteliselt konkurentsi (vt Euroopa Kohtu 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑156/98: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑6857, punkt 30 ja viidatud kohtupraktika).
76 Hageja esitatud argumendid ei mõjuta eespool punktis 74 tehtud järeldust.
77 Hageja väidab esiteks, et komisjoni otsustustavast – nii, nagu see on esitatud suunistes – tuleneb, et nagu ergutava mõju puhul, nii piisab ka abi vajalikuna käsitlemiseks sellest, kui siseriiklik abitaotlus esitati enne investeerimisprojekti käivitamist.
78 Tuleb siiski tuvastada, et hageja ei ole esitanud ühtegi viidet komisjoni otsustele, mis annaksid tunnistust sellisest tavast, ning et otsuse uurimisel ilmneb vastupidi, et suuniste punkti 4.2 kolmas lõik puudutab üksnes abi ergutava mõju tingimust.
79 Selle sätte kohaselt tuleb „abikavades ette näha, et abitaotlus tuleb esitada enne projekti elluviimise algust”.
80 Tuleb märkida, et see säte seondub kronoloogilist laadi asjaoluga ning viitab seega ratione temporis analüüsile, mis on igati sobiv ergutava mõju hindamiseks. Hinnata tuleb nimelt seoses asjaomase ettevõtja otsusega investeerida, mis tähistab selle dünaamilise protsessi algust, mida kujutab endast tingimata selline ettevõtlusinvesteering, nagu tegi hageja.
81 Nagu on märgitud otsuse põhjenduses 30, kohaldatakse suuniste punktis 4.2 esitatud tingimust selleks, et kontrollida ergutava mõju olemasolu, ilma et investeeringut lükataks põhjendamatult edasi kontrolliga, mis toimub abisaaja investeerimisotsuse kõigi majanduslike aspektide täieliku analüüsi abil ning võib osutuda väga keeruliseks ja/või aeganõudvaks. Viimati nimetatud probleem selgitab, miks abitaotluse kronoloogilise varemuse lihtne tuvastamine investeerimisporjekti käivitamise suhtes võimaldab komisjoni sõnul eeldada ergutava mõju olemasolu.
82 Seevastu käesoleva kohtuvaidluse raames püstitatud küsimus abi vajalikkust puudutava tingimuse kohta käsitleb kõnealuse investeerimisprojekti elluviimise tegelike tingimuste hindamist ja hagejal lasuva vastutasu kohustuse olemasolu, mis õigustaks 22. detsembril 2003 teatatud täiendava abi andmist.
83 Hageja argumentatsioon viib tegelikult abi vajalikkuse objektiivse ja sisulise tingimuse hindamiseni puhtalt formaalse kriteeriumi alusel ja sellega ei saa nõustuda.
84 Teiseks väidab hageja, et komisjoni poolt abi vajalikkuse mõistele antud tõlgendus eirab asjaolu, et ta oli kogu abist ilmajäämise ähvardusel siseriiklike kohaldatavate sätete kohaselt kohustatud viima projekti ellu 36 kuu jooksul, st enne 1. jaanuari 2005, ning eirab ka Esimese Astme Kohtu praktikat, mis näeb ette võimaluse anda luba juba antud abi suurendamiseks.
85 On selge, et pärast liikmesriigipoolset abiprojektist teatamist ja sellele loa andmist komisjoni poolt on nimetatud riigil võimalik teatada projektist, millega abi saanud ettevõtjale antakse täiendavat abi või muudetakse juba antud abi (Esimese Astme Kohtu 30. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑212/00: Nuove Industrie Molisane vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑347, punkt 47, ja eespool punktis 50 viidatud määrus Kronoply vs. komisjon, punkt 9). Sellise uue teatamise suhtes teostab kontrolli komisjon, kes pärast EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud tingimuste esinemise kontrollimist võib tunnistada abi ühisturuga kokkusobivaks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Nuove Industrie Molisane vs. komisjon, punkt 46).
86 Komisjon ei eira kaugeltki mitte liikmesriikide sellist võimalust, vaid viitab sellele sõnaselgelt otsuse põhjenduses 24. Komisjon möönab sõnaselgelt, et ühe ja sama investeerimisprojekti puhul võib anda mitut eri abi, kuid seda tingimusel, et igaüks neist loetakse ühisturuga kokkusobivaks ja on täidetud abi vajalikkuse tingimus.
87 Lisaks sellele, nagu komisjon oma kirjalikes märkustes õigesti märgib, ei too asjaolu, et siseriiklikes õigusnormides on ette nähtud, et projekt tuleb ellu viia teatava tähtaja jooksul, automaatselt kaasa seda, et pärast nimetatud tähtaja lõppemist kaotatakse võimalus taotleda nimetatud projekti jaoks juba saadud abi suurendamist ja saada selleks luba.
88 Seega on võimalik, et liikmesriik teatab komisjonile pärast siseriiklikes sätetes kehtestatud tähtaja lõppemist täiendavast abist sellisele projektile, mille elluviimine on ettenähtamatute ja väliste faktorite tõttu tinginud täiendavaid kulusid.
89 Komisjon peab sellises olukorras kindlaks määrama, kas täiendavat abi, millest teatati, saab käsitada vajalikuna; seda tehes võtab ta mitut valdkonda hõlmavasse raamprogrammi kuuluva regionaalabi puhul arvesse eeskätt kohaldatavat abi osatähtsuse maksimaalset piirmäära.
90 Käesolevas kohtuasjas piirdus komisjon õigesti selle tuvastamisega, et hageja oli kõnealuse investeerimisprojekti täielikult ellu viinud esialgu lubatud abi toetusel ning enne vaidlusalusest abist teatamist.
91 Nimelt tuleb meelde tuletada, et hageja ei ole kordagi väitnud, et kõnealuse investeerimisprojekti ja seega ühe EÜ artikli 87 lõikes 3 ette nähtud eesmärgi elluviimine tõi kaasa lisakulud ning et esialgse abi kavandatav suurendamine summas 3 936 947 eurot, millest komisjonile teatati 22. detsembril 2003, oli mõeldud selliste lisakulude osaliseks või täielikuks hüvitamiseks, millest tulenevalt seda tuli pidada vajalikuks.
92 Hageja piirdub väitega, et investeerimisprojektiga seonduvat täiendavat abi tuleb lubada kui, nagu käesoleval juhul:
– komisjon annab oma otsuses, millega esialgne abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks, kõnealuste toodete turule väära hinnangu;
– eesmärk on saavutada seda turgu puudutavate abide ühetaoline loaandmistava;
– esialgset abitaotlust puudutav siseriiklik haldusmenetlus on alles pooleli.
93 Ühelt poolt tuleb märkida seda, et hüpoteetiline viide komisjoni poolt kõnealuste toodete turule antud väärale hinnangule on vastuolus sellega, et kinnitati sellise Saksa ametiasutuste poolt esitatud teabe tõelevastavust, mille alusel võeti vastu 3. juuli 2001. aasta otsus. Teiselt poolt ei ole eelmises punktis esitatud hageja järeldused abi vajalikkuse tingimust – nagu see on määratletud käesoleva otsuse punktides 65 ja 66 – puudutavas asjakohased.
94 Tegelikult tuleneb toimikust, et vaidlusalusest abist teatamise eesmärk oli lihtsalt abi osatähtsuse suurendamine 35%-le, nagu oli taotletud esialgses abitaotluses; hageja ei nõustunud ilmselt „konkurentsiolukorra” teguri määramisega tasemele 0,75, samas kui komisjon oli konkurendist ettevõtte Glunz AG tarvis teatatud abiprojekti puhul määranud selle tasemele 1 oma otsuses nimetatud ettevõttele antava abi kohta, mis võeti vastu mõni nädal pärast 3. juuli 2001. aasta otsust.
95 Kolmandaks vaidlustab hageja vaidlusaluse abi määratlemise tegevusabina, tuginedes seejuures peamiselt 22. detsembri 2003. aasta teatise sõnastusele.
96 Tuleb siiski märkida, et ainuüksi asjaolu, et liikmesriigipoolne teatamine „puudutab” investeeringuteks antavat regionaalabi, ei tähenda seda, et asjaomane meede ei saa endast kujutada tegevusabi.
97 Tuleb meenutada, et riigiabi sellise kontrollisüsteemi rakendamine, nagu sätestatud EÜ artiklis 88 ja nagu tuleneb sellega seonduvast kohtupraktikast, on peamiselt komisjoni ülesanne ning viimasel on EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamisel ulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamine hõlmab majanduslikke ja sotsiaalseid hinnanguid, mida tuleb teostada ühenduse kontekstis (Euroopa Kohtu 21. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑303/88: Itaalia vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑1433, punkt 34, ja eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 67).
98 Käesolevas kohtuasjas leidis komisjon õigesti, et abi vajalikkuse tingimus ei olnud täidetud ning et vaidlusalune abi tuli lugeda tegevusabiks, sest see oli antud abi saajalt vastutasu nõudmata ning oli suunatud ettevõtja finantsseisundi parandamisele.
99 Eelnevatest järeldustest tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon eksis, tehes järelduse abi ebavajalikkuse kohta.
100 Neil asjaoludel – isegi kui eeldada, et komisjon eksis, tehes järelduse selle kohta, et vaidlusalune abi ei vastanud ergutava mõju tingimusele käesoleva kohtuasja erilisi asjaolusid arvestades, mida iseloomustab teatamine juba loa saanud investeerimisprojektiga seonduvast täiendavast abist, mis moodustab sellega lahutamatu majandusliku terviku – tuleb tuvastada, et vastavalt eespool punktides 59–62 esitatud märkustele jäi otsus endiselt põhjendatuks juba ainuüksi abi ebavajalikkuse tuvastamise alusel.
101 Sellest tulenevalt tuleb väide EÜ artikli 87 lõike 3 punktide a ja c ning suuniste rikkumise kohta tagasi lükata.
Väide komisjoni poolt asjaolude tuvastamisel toimepandud ilmselgete vigade kohta
Poolte argumendid
102 Hageja väidab esiteks, et otsuse põhjenduses 22 märkis komisjon ekslikult, et ta oli menetluse N 813/2000 raames tunnustanud Saksamaa Liitvabariigi esitatud teabe õigsust ning nõustunud viimase järeldustega kõnealuste toodete turgu puudutavas. Komisjoni 3. juuli 2001. aasta otsusest tuleneb selgelt, et komisjon ja Saksamaa Liitvabariik ei leidnud üksmeelt küsimuses, kas investeeriti kahaneva turu raames või mitte.
103 Teiseks väidab hageja, et ekslik on ka otsuse punktis 22 sisalduv märkus, mille kohaselt Saksamaa Liitvabariik ja hageja nõustusid komisjoni 3. juuli 2001. aasta otsusega. Asjaolu, et selle otsuse peale, millega abi tunnistati täielikult ühisturuga kokkusobivaks, ei esitatud hagi, ei saa käsitada otsusega nõustumisena, arvestades sellega, et selline hagi oleks menetluse algatamise huvi puudumise tõttu olnud vastuvõetamatu. Lisaks sellele oli hagejal vastavalt siseriiklikele sätetele seadusjärgne kohustus viia projekt teatatud kujul ellu 36 kuu jooksul pärast komisjonilt loa saamist.
104 Kolmandaks väidab hageja, et komisjon märkis otsuses ekslikult, et hagejale oli juba keeldutud 35% osatähtsusega abi andmisest. Hageja on seisukohal, et 3. juuli 2001. aasta otsuses loa saanud 31,5% abi osatähtsuse ning mitut valdkonda hõlmava raamprogrammi õigest kohaldamisest tuleneva 35% abi osatähtsuse vahelise erinevuse osas ei olnud enne 22. detsembri 2003. aasta teatamist veel riigiabimenetlust läbi viidud ning komisjon keeldus (kumuleeritud) 35% osatähtsusega abi andmisest alles selles otsuses.
105 Hageja juhib neljandaks tähelepanu asjaolule, et abi ergutava mõju olemasolu ja seega sellise asjaolu kontrollimise raames, kas abitaotlus esitati tõepoolest enne projekti käivitamist, ei viita komisjon otsuses kordagi tema abitaotluse esitamise kuupäevale, st 28. jaanuarile 2000. Komisjon tugineb seetõttu hageja väitel ebatäielikele asjaoludele.
106 Hageja järeldab, et kui komisjon oleks asjaolud õigesti tuvastanud, oleks ta jõudnud teistsugusele järeldusele ning et juba ainuüksi komisjoni poolt asjaolude tuvastamisel toime pandud ilmselged vead õigustavad otsuse tühistamist.
107 Komisjon palub hageja esitatud väite tagasi lükata.
Esimese Astme Kohtu hinnang
108 Kohtupraktikast tuleneb, et vaidlustatud akti tühistamiseks ei piisa selle tõendamisest, et akt sisaldab faktiviga, vaid see viga peab lisaks olema mõjutanud akti sisu või teiste sõnadega on vajalik, et akt oleks võinud vea puudumisel olla teistsuguse sisuga (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 2. mai 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑163/94 ja T‑165/94: NTN Corporation ja Koyo Seiko vs. nõukogu, EKL 1995, lk II‑1381, punkt 115; Esimese Astme Kohtu 28. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-35/01: Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, EKL 2004, lk II‑3663, punkt 167, ja Esimese Astme Kohtu 14. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑107/04: Aluminium Silicon Mill Products vs. nõukogu, EKL 2007, lk II‑669, punkt 66).
109 Käesolevas kohtuasjas piisab selle tuvastamisest, et isegi eeldusel, et komisjon tegi hageja viidatud neli faktiviga, jääb järeldus abi ebavajalikkuse kohta põhjendatuks käesoleva otsuse punktides 68–74 esitatud elementidest lähtudes.
110 Neli faktiviga, mis komisjon otsuses väidetavalt tegi ja mis seonduvad viitega sellele, et tunnustati Saksamaa Liitvabariigi esitatud teabe õigsust, et nõustuti 3. juuli 2001. aasta otsusega ja et keelduti 35% osatähtsusega abi andmisest ning sellega, et esialgse abitaotluse esitamise täpset kuupäeva ei ole märgitud, ei mõjuta tegelikult kuidagi eespool viidatud järeldust ning sellest tulenevat vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobimatuks tunnistamist.
111 Neil asjaoludel tuleb asjaomane väide igal juhul tulemuslikkuse puudumise tõttu tagasi lükata.
Väide komisjoni poolt asjaolude hindamisel toime pandud ilmselgete vigade ja võimu kuritarvitamise kohta
Poolte argumendid
112 Hageja väidab, et komisjon on andnud ilmselgelt väära hinnangu seoses ergutava mõju tingimusega, sest ta ei ole selle tingimuse täitmist suuniste punkti 4.2 kohaselt uurinud ning on jätnud arvestamata asjaoluga, et hageja oli siseriiklike seaduste alusel, mille komisjon oli heaks kiitnud, kohustatud oma projekti ellu viima teatud tähtaja jooksul. Lisaks sellele räägib komisjon otsuses vastu Esimese Astme Kohtu praktikale, mille kohaselt on võimalik anda täiendavat abi või muuta juba antud abi.
113 Lisaks sellele jättis komisjon hageja väitel teostamata oma kaalutlusõiguse, nagu seda on tunnustanud Esimese Astme Kohus eespool viidatud kohtupraktikas ning nagu see tuleneb määruse nr 659/1999 artiklist 9.
114 Piirdudes kogu otsuse põhistamisel ainuüksi asjaoluga, et projekt viidi enne Saksamaa-poolset teatamist ellu 31,5% osatähtsusega abi toetusel, on aimatav komisjoni kavatsus jõuda teatud tulemuseni tuginedes otsuse põhjendamiseks ainult materiaalsetele asjaoludele, määratlemata ega hindamata neid juriidilisel tasandil. Ergutava mõju tingimuse täitmise kontrollimata jätmise ilmne eesmärk on võimaldada teha järeldus selle mõju puudumise kohta. Selles tuleb näha võimu kuritarvitamist komisjoni poolt.
115 Komisjon palub hageja esitatud väite tagasi lükata.
Esimese Astme Kohtu hinnang
116 Mis puudutab väidet ilmselgete hindamisvigade kohta, siis ilmneb hagiavalduse uurimisel, et hageja esitab selles osas samad argumendid, mis määruse nr 659/1999 artikli 9 ning samuti EÜ artikli 87 ning suuniste rikkumist käsitlevate väidete toetuseks.
117 Kuid nagu eespool märgitud, ei anna need viimati nimetatud kaks väidet põhjust otsuse tühistamiseks.
118 Mis puudutab väidet võimu kuritarvitamise kohta, siis põhineb hageja argumentatsioon sellel, et „ergutava mõju tingimuse täitmise kontrollimata jätmise ilmne eesmärk on võimaldada teha järeldus selle mõju puudumise kohta” ja et „selles tuleb näha võimu kuritarvitamist komisjoni poolt”.
119 Otsuse lihtsast lugemisest tuleneb, et asjaomane väide tugineb ekslikul eeldusel, kuivõrd komisjon on tegelikult kontrollinud abi ergutava mõju tingimuse täitmist, selgitades seejuures põhjusi, miks käesoleva kohtuasja erilised asjaolud võimaldavad kõrvale lükata suuniste punktis 4.2 sätestatud eelduse ning teha järelduse ergutava mõju puudumise kohta.
120 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon kuritarvitas käesolevas kohtuasjas võimu.
121 Kõigist eespool toodud järeldustest tuleneb, et käesoleva väitega ei saa nõustuda ning et hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata.
Kohtukulud
122 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Kronoply GmbH & Co. KG-lt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. jaanuaril 2009 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Kohtuvaidluse aluseks olevad asjaolud
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Väide EÜ artikli 253 rikkumise kohta
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Väide määruse nr 659/1999 sätete rikkumise kohta
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Väide EÜ artikli 87 lõike 3 punktide a ja c, EÜ artikli 88 ning suuniste rikkumise kohta
Poolte argumendid
– Ergutava mõju puudumine
– Ebavajalikkus
– Tegevusabina määratlemine
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Väite vastuvõetavus
– Väite põhjendatus
Väide komisjoni poolt asjaolude tuvastamisel toimepandud ilmselgete vigade kohta
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Väide komisjoni poolt asjaolude hindamisel toime pandud ilmselgete vigade ja võimu kuritarvitamise kohta
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Kohtukulud