ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

10. detsember 2014(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Prantsuse biomeditsiinilise analüüsi turg – ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise otsus – Ettevõtjate ühendus – Kutseühendus – Kontrolli ja uurimise ese – ELTL artikli 101 kohaldamise tingimused – Eesmärgil põhinev rikkumine – Miinimumhind ja laboratooriumide kontsernide arendamise takistused – Üks ja vältav rikkumine – Tõend – Vead faktiliste asjaolude hindamisel ja õigusnormide rikkumine – Trahvi summa – 2006. aasta suunised trahvide arvutamise meetodi kohta, punkt 37 – Täielik pädevus

Kohtuasjas T‑90/11,

Ordre national des pharmaciens (ONP), asukoht: Pariis (Prantsusmaa),

Conseil national de l’Ordre des pharmaciens (CNOP), asukoht: Pariis,

Conseil central de la section G de l’Ordre national des pharmaciens (CCG), asukoht: Pariis,

esindajad: avocat O. Saumon, avocat L. Defalque, avocat T. Bontinck ja avocat A. Guillerme,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castilla Contreras, C. Giolito, B. Mongin ja N. von Lingen,

kostja,

keda toetab

Labco, esindajad: avocat N. Korogiannakis, avocat M. Coppet ja avocat B. Dederichs,

menetlusse astuja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 8. detsembri 2010. aasta otsus K(2010) 8952 (lõplik) [ELTL] artikli 101 kohase menetluse kohta (juhtum 39510 – LABCO/ONP) ja teise võimalusena nõue trahvisumma vähendamiseks,

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja esimees G. Berardis, kohtunikud O. Czúcz (ettekandja) ja A. Popescu,

kohtusekretär: ametnik C. Heeren,

arvestades kirjalikus menetluses ja 6. veebruari 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

1        Euroopa Komisjon tuvastas 8. detsembri 2010. aasta otsusega K(2010) 8952 (lõplik) [ELTL] artikli 101 kohase menetluse kohta (juhtum 39510 ‒ LABCO/ONP) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), et hagejad, st Ordre national des pharmaciens (Prantsusmaa apteekrite liit, lüh ONP) ja selle otsustusorganid, Conseil national de l’Ordre des pharmaciens (apteekrite liidu riiklik nõukogu, lüh CNOP) ning Conseil central de la section G de l’Ordre national des pharmaciens (apteekrite liidu G-osakonna kesknõukogu, lüh CCG) (edaspidi koos „ühing”) on rikkunud ELTL artiklit 101 niisuguste otsuste tegemisega, mille eesmärk oli esiteks kehtestada Prantsuse turul biomeditsiiniliste analüüside miinimumhinnad ning teiseks piirata laboratooriumide kontsernide arengut sellel turul (vaidlustatud otsuse artikkel 1), ning määras neile solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi suuruses 5 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse artikkel 3).

2        Nagu vaidlustatud otsuse punktides 44 ja 45 kirjeldatud, on ONP Prantsuse kutseühendus, kellele Prantsuse riik on delegeerinud nelja tüüpi ülesandeid, mis määratlevad tema rolli avalikku huvi esindavate ülesannete täitmisel. ONP ja tema nõukogude tegevust reguleerib Code de la santé français (Prantsuse rahvatervise seadustik, edaspidi „CSP”), mille artikkel L 4231‑1 täpsustab järgmist:

„[ONP] eesmärk on:

1)      tagada kutsealaste kohustuste järgimine;

2)      tagada kutseala au ja sõltumatus;

3)      kontrollida apteekrite teadmisi ja oskusi;

4)      edendada rahvatervist ja tervishoiuteenuste kvaliteeti, sealhulgas tööohutust.

[ONP] ühendab Prantsusmaal tegutsevaid apteekreid.”

3        ONP tegevust ja ülesandeid, farmatseutide eetikakoodeksit ning ONP töökorraldust organisatsioonina on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 44‒62. Sellest nähtub muu hulgas, et ONP haldab ja ajakohastab farmatseutide üleriigilist registrit (edaspidi „register”), kuhu kandmine on õigusliku eeltingimusena vajalik, et isik saaks tegutseda farmatseudikutsega seonduvatel elualadel (CSP artiklid L 4221‑1, L 4232‑3 ja L 4232‑16).

4        Otsus käsitleb biomeditsiiniliste analüüsiteenuste turgu Prantsusmaal. Seda turgu on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 5‒38. Turuosalistega seoses on vaidlustatud otsuses välja toodud, et Prantsusmaal on biomeditsiini alal peamine roll farmatseutidel, mis selgitab ONP kaalukat rolli, ning Arstide Liit täidab samasuguseid ülesandeid biomeditsiini valdkonna arstide jaoks (põhjendus 11). Biomeditsiinilisi analüüse võib teha üksnes biomeditsiiniliste analüüside laboratooriumides (edaspidi nimetatud ka „laboratooriumid”), mida juhivad direktorid ja asedirektorid (põhjendus 12). Laboratooriumid on sageli väikesed (neist 50% käive jääb alla 1,5 miljoni euro ja 30% tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, kuigi Prantsusmaal tegutseb ka rida laboratooriumide kontserne (põhjendused 13 ja 14).

5        Suurimat laboratooriumide kontserni, milleks on menetlusse astuja LABCO ‒ Euroopa laboratooriumide kontsern, mis tegutseb eeskätt Prantsusmaal ja Hispaanias, kuid ka paljudes teistes Euroopa riikides ‒, on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 14‒17. Ülejäänud Prantsusmaal tegutsevad suured laboratooriumide kontsernid on Unilabs SA, mis tegutseb ühtlasi paljudes riikides Euroopa Liidus ja väljaspool seda, ning finantsvaldusettevõtja Générale de santé (põhjendused 18 ja 19). Lisaks on olemas veel kaks spetsialiseerunud laboratooriumide kontserni, Pasteur Cerba ja Biomnis, mille pakutavate teenuste valik eristub teiste laboratooriumide teenustest oma kõrgema tehnilisuse astme poolest (põhjendused 20‒22).

6        Laboratooriumide tegevust reguleerivaid Prantsuse õigusnorme on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 63‒109.

7        Menetlus algatati kaebuse alusel, mille LABCO esitas 12. oktoobril 2007 otsuste peale, millega ühing takistas tema arengut ja vähendas suutlikkust konkureerida teiste biomeditsiiniliste analüüside turul tegutsevate laboratooriumidega, mille omanikud valivad ühingu juhatuse (vaidlustatud otsus, põhjendused 110 ja 111).

8        12. ja 13. novembril 2008 viidi ühingu ja Champagnat-Desmoulins-Philippakis’e laboratooriumi ruumides läbi kontrollimine vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõikele 4. Kaks otsust, millel see kontrollimine põhines, sh juhtumi COMP/39510 kohta tehtud komisjoni 29. oktoobri 2008. aasta otsus K(2008) 6494, millega kohustati ühingut alluma kontrollile (edaspidi „kontrolliotsus”), vaidlustati Üldkohtus (Üldkohtu 26. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑23/09: CNOP ja CCG vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑5291, ja Üldkohtu 16. juuni 2010. aasta määrus kohtuasjas T‑24/09: Biocaps vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata).

9        Komisjon pöördus 2009. aasta vältel nii ühingu kui viie laboratooriume haldava vaba kutseala äriühingu (société d’exercice libéral, edaspidi lüh „SEL”) poole teabenõuetega, millele viimati nimetatud vastasid. Komisjon esitas omapoolsed vastuväited 19. oktoobril 2009. Ühing vastas 11. jaanuaril 2010. Ärakuulamine toimus 10. veebruaril 2010. Komisjon esitas ühingule 26. veebruaril 2010 täiendava teabe nõude, millele ühing vastas.

10      Komisjon nendib vaidlustatud otsuses sisuliselt, et ühing on teinud ettevõtjate ühendusena otsuseid, mis on käsitatavad eesmärgilt konkurentsi piiravate otsustena ning kujutavad endast ELTL artikli 101 ühte ja vältavat rikkumist, mis algas hiljemalt oktoobris 2003 ega ole ka pärast vastuväidete esitamist tõenäoliselt lõppenud. Mõeldud on tegevust, mis hõlmab kõiki ühingu otsuseid, mis on tehtud suurema osa tema liikmete majandushuvidest, mitte üldisest huvist lähtuvalt ning mis lisaks ‒ ja eeltoodust lahutamatult ‒ esiteks takistavad laboratooriumide kontsernide arengut ja millega teiseks on püütud Prantsusmaa biomeditsiiniliste analüüside turul kehtestada miinimumhinda.

11      Komisjon täpsustab seoses trahvisumma arvutamisega, et kuna käesolevas kohtuasjas käsitletav juhtum on alates määruse nr 1/2003 jõustumisest esimene, kus ettevõtjate ühendusele määratud trahvist ühe osa tasumise tagamiseks on võimalik tugineda selle ühenduse liikmete finantsvastutusele, kus on mõeldav, et ettevõtjate ühenduse liikmed ei ole täielikult teadvustanud käsitletavate õigusnormide ulatust, ning kus tegevus, mida ühendusele ette heidetakse, ei ole salajane, kohaldab komisjon määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodit käsitlevate suuniste (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „suunised”) punkti 37. Seega kaldub ta kõrvale suunistes esitatud üldisest metoodikast ning määrab ONP‑le, CNOP‑le ja CCG‑le solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi suuruses 5 miljonit eurot, mis ei ületa ühegi asjassepuutuval turul tegutseva ettevõtja kogukäibest 10%.

 Menetlus ja nõuded

12      Ühing esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. veebruaril 2011.

13      Labco ja Unilab esitasid komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astumiseks avaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 22. juulil 2011. Üldkohtu kolmanda koja esimees andis neile kahele äriühingule selleks vastava loa 8. novembri 2011. aasta määrusega. Pärast seda, kui Unilabs oli 19. detsembri 2011. aasta kirjaga Üldkohut teavitanud menetlusse astumise avalduse tagasivõtmisest, kustutati see Üldkohtu kolmanda koja esimehe 15. veebruari 2012. aasta määruse alusel.

14      Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd üheksanda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

15      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (üheksas koda) alustada suulist menetlust ning esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused, millele pooled vastasid ette nähtud tähtaja jooksul.

16      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 6. veebruari 2014. aasta kohtuistungil.

17      Ühing palub Üldkohtul sisuliselt:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        teise võimalusena ‒ vähendada talle määratud trahvisummat, arvestades kergendavaid asjaolusid ja tema kui ettevõtjate ühenduse eripära;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

18      Komisjon, keda toetab Labco, palub sisuliselt Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja ühingult.

 Õiguslik käsitlus

19      Ühing esitab esiteks tühistamisnõude, mida ta põhjendab üheksa väitega, ja teise võimalusena nõude vähendada trahvisummat, mille põhjendamiseks ta esitab üheainsa väite, mille kohaselt on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõigete 2 ja 4 ning suuniste punkti 37 kohaldamisel tehtud hindamis‑ ja tõlgendamisviga.

1.     Tühistamisnõue

20      Ühing esitab tühistamisnõude põhjendamiseks sisuliselt üheksa väidet.

21      Esimese väite kohaselt on ELTL artiklit 101 tõlgendatud ja kohaldatud ebaõigesti, kui arvestada Euroopa Kohtu 19. veebruari 2002. aasta otsust kohtuasjas C‑309/99: Wouters jt (EKL 2002, lk I‑1577; edaspidi „kohtuotsus Wouters”).

22      Teine, kolmas, neljas, viies ja kuues väide käsitlevad tegevust, mis mõjutab laboratooriumide kontsernide arengut.

23      Täpsemalt, teine ja kolmas väide käsitlevad SEL‑ide teavitamiskohustusi nende tegutsemisaja vältel. Teine väide toob sisuliselt välja, et Prantsuse õigusnormide ebaõige tõlgendamise tulemusel on tehtud hindamisviga, mis puudutab vastavalt kas prefekti või CCG rolli SEL‑i tegevuses toimuvates muudatustes. Kolmanda väite kohaselt on sisuliselt eiratud Prantsuse õigusnormides ette nähtud teavitamiskohustuse kohaldamisala ja CCG rolli järelkontrolli teostamises äriühingute dokumentide üle.

24      Neljas ja viies väide käsitlevad SEL‑ide kapitali moodustamise ja selles muudatuste tegemise korda. Neljanda väite kohaselt on sisuliselt eiratud CCG rolli SEL‑i kapitalis minimaalset osalust omava aktsionäri kutsealase sõltumatuse tagajana. Viienda väite kohaselt on ebaõigesti hinnatud seadusandja tahet, mis puudutab 25% ülempiiri ületavate SEL‑i osade või aktsiatega kaasnevate õiguste jagamist, ja eiratud SEL‑i osade või aktsiatega kaasnevate õiguste jagamise suhtes kohaldamisele kuuluvaid õigusnorme.

25      Kuues väide toob esile, et sisuliselt on ELTL artiklit 101 tõlgendatud ja kohaldatud vääralt osas, milles määratud distsiplinaarkaristused tugevdasid asjassepuutuvate otsuste potentsiaalseid või tegelikke tagajärgi.

26      Seitsmes, kaheksas ja üheksas väide käsitlevad turuhindu mõjutavaid toiminguid.

27      Seitsmes väide, mis on esitatud põhiväitena, puudutab sisuliselt võimupiiride ületamist seeläbi, et ei ole kinni peetud kontrollivolituste piiridest. Kaheksanda ja üheksanda väite kohaselt ‒ mis on esitatud teise võimalusena ‒, on sisuliselt antud ebaõige hinnang kohaldatava õigusraamistiku ulatusele ja sellele, milline oli seadusandja tahe hinnaalanduste mõiste määratlemise ja sellekohase praktika küsimustes, ning faktilisi asjaolusid on hinnatud vääralt, mistõttu on rikutud õigusnorme.

28      Lõpuks näib ühing oma repliigis seadvat kahtluse alla ka komisjoni järeldused, et tegu on ühe ja vältava rikkumisega, kuid komisjon vaidlustab selle väite vastuvõetavuse.

 Esimene väide, mille kohaselt on ELTL artiklit 101 tõlgendatud ja kohaldatud ebaõigesti, kui arvestada kohtuotsust Wouters

29      Ühing väidab, et tema ülesanne on tagada kutseala sõltumatuse kaitse ning aidata kaasa rahvatervise ja tervishoiuteenuste kvaliteedi edendamisele, samuti tööohutusele, nagu on kinnitatud ka Euroopa Kohtu 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsuses C‑89/09: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2010, lk I‑12941). Ühing leiab, et komisjon oleks pidanud järeldama, et esiteks tuleks tema tegevust käsitada ametiasutuse tegevusena, mis ELTL artikli 101 rakendusalasse ei kuulu, ja teiseks ‒ kui eeldada, et ettevõtjate ühendusena on ta teinud otsuseid, siis oli see põhjendatud rahvatervise kaitsega.

30      Seoses talle etteheidetava konkreetse praktikaga märgib ühing, et laboratooriumidele pandud kohustus edastada dokumendid, mis kajastavad aktsiate üleminekut, nendega kaasnevate õiguste jagamist pelgalt omandiks ja kasutusõiguseks ning põhikirja tehtud muudatusi, kandis eesmärki kontrollida Prantsuse õigusest kinnipidamist.

31      Mis puudutab SEL‑ide põhikirja muutmist ja selle juhtide väljavahetamist ettevõtte tegutsemisajal, siis CCG pädevus on piiratud, kuna lõpliku otsuse niisuguste muudatuste kohta teeb prefekt, ning järelikult on ühing käsitatav avaliku võimu organina eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuse Wouters tähenduses. Samamoodi kehtib see CSP poolt ette nähtud teavitamiskohustuse osas, kuna CCG pädevus teostada SEL‑ide ja laboratooriumide sõlmitud kokkulepete üle järelkontrolli on ette nähtud seadusega ning saadud teave edastatakse prefektile, kes teeb lõpliku otsuse. Ühing lisab repliigis, et komisjoni poolt Üldkohtule esitatud väited vaidlustatud otsuse kohta ‒ vastavalt kas prefekti või CCG rolli kohta SEL‑ide tegevusajal muudatuste tegemises ‒ puudutavad üksnes otsuseid registrisse kandmise kohta, kuna nende registrite haldamine sõltub tegevuslubadest.

32      Mis puudutab vaidlustatud otsuses distsiplinaarmenetluste osas tehtud etteheiteid, siis ühing väidab, et distsiplinaarvõimu teostamine kuulub avaliku võimu pädevusse.

33      Lõpuks väidab ühing, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses välja toonud, et ta lähtub ülemääraste hinnaalanduste keeldu puudutavates otsustes eespool punktis 21 viidatud kohtuotsusest Wouters. Ta märgib, et selline tegevus on põhjendatud ka rahvatervise kaitsega.

34      Komisjon, keda toetab Labco, väidab, et ühing on teinud ettevõtjate ühendusena otsuseid, mis kuuluvad ELTL artikli 101 rakendusalasse ja seda kõigis talle etteheidetavates aspektides, sest ühelgi neist juhtudest ei ole ta toiminud avaliku võimu organina.

35      Selle kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohus on eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuses Wouters osutanud paljudele põhimõtetele, mis võimaldavad jõuda selgusele, millistel asjaoludel võib kutseühingu tegevust käsitada niisuguse ettevõtjate ühenduse otsusena, mis piirab konkurentsi, kujutades endast ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist.

36      Esiteks, EL toimimise lepingus ette nähtud konkurentsieeskirju ei kohaldata tegevuse suhtes, mis ei kuulu oma laadi, tegevuse suhtes kehtivate normide ning eesmärgi tõttu majandustegevuse valdkonda või on seotud avalikule võimule omase pädevuse teostamisega (eespool punktis 21 viidatud Euroopa Kohtu kohtuotsus Wouters, punkt 57, ja 28. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑1/12: Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, punkt 40).

37      Teiseks, igasugune ettevõtjate ühenduse otsus, mis piirab selle poolte või ühe poole tegevusvabadust, ei kuulu tingimata ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu alla. Nimelt tuleb selle sätte konkreetses asjas kohaldamiseks esmalt võtta arvesse üldist tausta, milles vaidlusalune ettevõtjate ühenduse otsus vastu võeti või milles selle toime avaldub, ning eelkõige selle otsuse eesmärke, milleks käesoleval juhul on kõnesolevate teenuste lõpptarbijatele vajalike tagatiste andmine. Seejärel tuleb uurida, kas sellest tulenev konkurentsi piirav mõju on seotud nimetatud eesmärkide saavutamisega (eespool punktis 21 viidatud Euroopa Kohtu kohtuotsus Wouters, punkt 97, ja 18. juuli 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑136/12: Consiglio nazionale dei geologi ja Autorità garante della concorrenza e del mercato, punkt 53).

38      Sellest kohtupraktikast nähtub, et üldise huvi kaalutlused, eeskätt kutsealal nõuetele vastaval viisil tegutsemise nõue, võivad põhjendada ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamata jätmist teatavatele konkurentsipiirangutele, juhul kui need piirangud on vajalikud.

39      Seda, kas eespool punktis 21 viidatud kohtuotsusest saab lähtuda, on komisjon antud juhul uurinud vaidlustatud otsuse põhjendustes 684–691. Ta lükkab seal tagasi argumendi, mille ühing esitas vastuseks talle saadetud vastuväidetele ja mille kohaselt on käsitletavad piirangud põhjendatud rahvatervise kaitsega, st üldise huvi kaalutlusega, mis välistab tema tegevuse ELTL artikli 101 kohaldamisalast. Komisjon on sisuliselt seisukohal, et ühing, kes viitab bioloogide sõltumatuse põhimõttele kui rahvatervise kaitse eesmärgi saavutamise vahendile, on tõlgendanud seda põhimõtet liiga laialt ja vaieldavalt, mis esiteks on paljuski ebasoodne kutsealavälise kapitali kaasamisele, isegi kui see ei piira bioloogide otsustusõigust, ja teiseks toob kaasa täiendavad konkurentsipiirangud lisaks nendele, mida on kehtestanud Prantsuse seadusandja, kuigi ühingul endal määrusandlikku pädevust ei ole. Komisjon viitab ka hinnavaldkonnas esinevale ühingu praktikale, millega ei ole soovitud kaitsta ei üldisi huve ega kutseala sõltumatust, vaid biomeditsiiniliste analüüside turul tegutsevate biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerinud farmatseutide majandushuve, kahjustades samas konkurente ja patsiente. Kuna väljatoodud piirangud ei ole üldise huvi seisukohast vajalikud, järeldab komisjon, et eespool viidatud kohtuotsusest Wouters tulenev erand ei ole käesoleval juhul kohaldatav.

40      Sellega seoses ei ole vaidlust, et erinevalt eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuses Wouters käsitletud kutseühingust ei ole ühingul määrusandlikku pädevust.

41      Samuti on oluline täpsustada, et vastupidi juhtumile, mis oli käsitlusel eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuse CNOP ja CCG vs. komisjon aluseks olnud kohtuasjas, ei ole nüüd vaidlust selles, et ühing kujutab endast kutsealast liitu, mis ühendab farmatseute, kellest vähemalt üks osa tegeleb majandustegevusega ja keda võib käsitada ettevõtjatena (selle kohtuotsuse punktid 70–72).

42      Ühing väidab sisuliselt, et tegevus, mida talle vaidlustatud otsuses ette heidetakse ‒ ja mis on kokkuvõtlikult esitatud eespool punktis 10 ‒, põhineb kas avalikule võimule omasel pädevusel, nii et see jääb väljapoole majandusvaldkonda ja neid otsuseid ei saa käsitada ettevõtjate ühenduse otsustena ELTL artikli 101 tähenduses, või on selle sätte mõttes ettevõtjate ühenduste otsustena käsitatavad, kuid hoolimata piiravast laadist ja ELTL artikli 101 lõikes 3 toodud tingimustele mittevastamisest on need tarbijatele antavate tagatistega seonduva põhjendatud eesmärgiga olemuslikult seotud või vajalikud selle saavutamiseks.

43      Vaatamata sellele, et ühing on oma kirjalikes seisukohtades tekitanud teatud segaduse, millele komisjon on osutanud, nähtub toimikust, et ühing on seisukohal, et osas, milles talle ette heidetav tegevus ei ole käsitatav riikliku meetmena, vaid kuulub ettevõtjate ühenduste otsustena ELTL artikli 101 kohaldamisalasse, ei tohiks see siiski olla keelatud. Nimelt, niisuguste otsuste piirav mõju on vajalik põhjendatud eesmärgi saavutamiseks, antud juhul rahvatervise kaitseks, tagades biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide sõltumatuse põhimõtte järgimise. Ainus erand on SEL‑ide põhikirjamuudatustega seonduv praktika, kus ühing väidab end tegutsevat avaliku võimuorgani rollis, millest järgmine tasand on prefekt, kes teeb lõpliku otsuse.

44      Käsitletavast praktikast suurema osa puhul on keskseks küsimuseks, mille põhjal otsustada, kas eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuses Wouters esitatud põhimõtted on kohaldatavad, see, kas ühingu toimingud jäävad Prantsuse õigusnormides ette nähtud piiridesse, nagu ta ise kinnitab. Niisugusel juhul on tema tegevus käsitatav õigusaktide kohaldamisena ja taotleb seadusega ette nähtud eesmärke. See kehtib nii nende otsuste kohta, mis puudutavad laboratooriumide kontsernide arengut, kui ka nende kohta, mis käsitlevad hinnaalandusi.

45      Seevastu, mis puudutab eespool punktis 21 viidatud kohtuotsusest Wouters nähtuvate konkreetsete põhimõtete kohaldamist etteheidetud tegevuse suhtes, siis ‒ kuigi ühing on käesolevat väidet määratlenud teiste väidete suhtes sissejuhatavana ‒ peab Üldkohus asjakohaseks sellele vastata pärast seda, kui on uuritud ühingu poolt teiste väidete raames välja toodud asjaolusid, mis puudutavad kohaldatavate õigusnormide tõlgendamist ja tema konkreetset praktikat. Seega, käesoleval juhul tuleb eespool punktis 21 viidatud kohtuotsusest Wouters esitatud põhimõtete kohaldatavust uurida pärast tühistamisnõuet puudutavaid väiteid.

46      Sellegipoolest on praegusel hetkel asjakohane uurida ühingu argumenti, mis põhineb eespool punktis 29 viidatud kohtuotsusel komisjon vs. Prantsusmaa. Nagu vaidlustatud otsuse põhjendustes 695 ja 696 märgitud, käsitleb see kohtuotsus küsimust, kas Prantsusmaa biomeditsiiniliste analüüsidega tegelevate laboratooriumide suhtes kehtiv kord, mis sisaldab piiranguid kutsealaväliste osanike või aktsionäride osaluse suhtes, on kooskõlas asutamisvabadust käsitleva ELTL artikliga 49.

47      Euroopa Kohus on selles kohtuotsuses asunud seisukohale, et käesoleval ajal CSP artiklis R 6212‑82 sätestatud piirang, mille kohaselt ei või biomeditsiiniliste analüüside valdkonnaga mitteseotud osanike või aktsionäride osaluse määr laboratooriumide osa‑ või aktsiakapitalis olla suurem kui 25%, ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik taotletava rahvatervise eesmärgi saavutamiseks (punktid 80–89). Selle kohtuotsuse punktis 82 osutab Euroopa Kohus liikmesriigi kaalutlusruumile andmaks hinnangut sellele, kas esineb oht, et praktikas võidakse eirata õigusnorme, mis peavad tagama bioloogide kutsealase sõltumatuse, sest mittebioloogi kasumiteenimise huvi ei tasakaalusta muud tegurid nagu sõltumatute bioloogide puhul, ning palgatöötajatest bioloogide allutamine biomeditsiinilise analüüsi laboratooriume haldavale piiratud vastutusega SEL‑ile, milles mittebioloogidel on enamusosalus, võib bioloogide jaoks raskendada vastuväidete esitamist mittebioloogidest haldajate juhistele. Euroopa Kohus lisab samas punktis, et ei saa muu hulgas välistada, et mainitud mittebioloogidel võib tekkida kiusatus loobuda mõne majanduslikus mõttes vähem tulusa või tehniliselt keerukama analüüsi tegemisest või vähendada patsiendile analüüsieelses ja analüüsijärgses faasis pakutavat nõustamisteenust, mille pakkumine on iseloomulik biomeditsiini valdkonna korraldusele Prantsusmaal.

48      Kuigi need on sama tüüpi eeskirjad, mille kohaldamise ühing väidab olevat taganud talle vaidlustatud otsuses ette heidetud tegevusega, väidab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 102, et mitte ükski ühingule esitatud vastuväide ei seondu ühingu otsustega, mille eesmärk on tagada CSP artikli R 6212‑82 järgimine. See küsimus tuleb käsitlusele ka seoses väidetega, mis käsitlevad laboratooriumide kontsernide arengut puudutavaid otsuseid.

49      Igal juhul on komisjon asunud õigustatult seisukohale, et mainitud kohtupraktika ei ole otsustava tähtsusega, et vastata küsimusele, kas ühingule ette heidetud tegevus kujutab endast ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist. Nimelt, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 696 väidab, ei võimalda asjaolu, et liikmesriikide võimuorganitele on antud võimalus näha rahvatervise kaitse nimel ette piiranguid asutamisvabadusele, eraõiguslikel isikutel ja nende esindusorganitel jätta järgimata aluslepingu konkurentsiõigusalaseid eeskirju ning kehtestada selliseid konkurentsipiiranguid, mida riik ise ei ole ette näinud.

50      Seega tuleb küsimus, kas komisjon on lähtunud eespool punktis 21 viidatud kohtuotsusest Wouters nõuetekohaselt, ja lõplik esimesele väitele antav vastus käsitlusele pärast vaidlustatud otsuse tühistamisnõuet puudutavate väidete uurimist.

 Väited, mis käsitlevad laboratooriumide kontsernide arengut mõjutavaid otsuseid

51      Enne, kui asuda uurima ühingu konkreetseid väiteid kõnesoleva tegevuse kohta, tuleb esmalt üldjoontes meelde tuletada, milline on vaidlustatud otsuse sisu seda tegevust puudutavas osas, tõendamisstandardite põhimõtteid ja kohtuliku kontrolli ulatust, ning uurida ühingu vastuväidete ulatust.

52      Ühingu tegevus, mis puudutab laboratooriumide kontsernide arengut, väljendub nelja tüüpi otsustes, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 127: esiteks otsused, millega keelatakse SEL‑i osadega kaasnevate õiguste jagamine; teiseks otsused, millega kohustatakse osaluse võõrandamisest viivitamata teatama; kolmandaks otsused, millega on ette nähtud, et biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerinud farmatseudid peavad omama minimaalset osalust omakapitalis, ja neljandaks otsused, millega nähakse ette tingimus, et kõik põhikirjamuudatused või ametisse nimetatavad direktorid peavad saama ühingu eelneva heakskiidu. Seda tegevust on üksikasjalikult käsitletud vaidlustatud otsuse peatükis 5.2 (põhjendused 222–494). Tagajärjed on põhjendustes 667–676 kokku võetud järgmiselt:

„[…]

(667)      […] nagu peatükis 5.2 välja toodud, näitavad käesoleval juhul tõendid, et otsused, mis puudutavad kontsernidega seotud laboratooriume, on tehtud eesmärgiga aeglustada, ja kui võimalik, siis peatada niisuguste kontsernide areng, ning samuti piirata või kontrollida toodangut, tehnilist arengut ja investeeringuid.

(668) Nimetatud eesmärki illustreerib näiteks ühingu ühe organi 27. märtsi 2003. aasta koosoleku protokoll[:] „Rangelt õiguslikus plaanis on võimatu takistada SEL‑i raames osade või aktsiatega kaasnevate õiguste jagamist […] Nõukogu otsustab, et tuleks koostada üksikasjalik arvamus, mille kohaselt ei tohiks kutse-eetikaga seonduvatel põhjustel lubada õiguste jagamist Stés Unilabs’i kasuks”. Samuti näitlikustab seda G-osakonna juhtfiguuride 2005. aasta valimisprogrammi kavand, kus viidatakse finantsiliselt seotud kontsernidele: „Pole kahtlust, et oleme võtnud need sihikule ‒ neid ei tohi lubada”.

(669)      Kõnesolevad otsused on tehtud alates 2003. aasta märtsist, kui ühingus hakati rakendama suundumust, st arendama „uut doktriini”, mille kohaselt „õiguste jagamine Stés Unilabs’i kasuks ei ole lubatud”, ning hiljemalt 2003. aasta oktoobrist ‒ ja edasi aastast 2004 ‒ avaldus see ühingult kontsernidega seotud laboratooriumidele saadetud kirjadena. Komisjoni andmetel ei ole ühingu selline teguviis siiani lõppenud.

(670)      Paljud faktorid võimaldavad järeldada, et teisena nimetatud tegevusega pidas ühing silmas majanduslikku eesmärki, st piirata asjassepuutuval turul konkurentsi. Ühing mõistis kiirelt, et laboratooriumide kontsernide areng kujutab endast konkurentsiohtu paljudele väikestele turul tegutsevatele laboratooriumidele, ning keskendus tegevuses ühele faktorile, nimelt kapitali kontrollimisele. Selleks et takistada ja/või aeglustada laboratooriumide kontsernide arengut, nägi ühing ette sanktsioonid kapitali omamisega seotud väidetavate kohustuste täitmatajätmiste ja SEL‑ide äridokumentide edastamata jätmise eest.

(671) Sel eesmärgil ‒ nagu tõendab rida peatükis 5.2 mainitud dokumente, nt „Biomeditsiin ja rahastajad” ja „Nimekiri Labco kaebustest SEL‑ide kaupa” ‒ hakkas ühing kontsernidega seotud laboratooriume järjekindlalt mõjutama. Paralleelselt algatas ühing kõnesolevate laboratooriumide ja seal töötavate farmatseutide suhtes sama järjekindlalt distsiplinaarmenetlusi (vt peatükk 5). Peatükis 5.2 nimetatud otsustes ja dokumentides mainitud laboratooriume ja farmatseute seob asjaolu, et kõik nad kuuluvad niisugustesse laboratooriumide kontsernidesse (eelkõige Labco, Unilabs ja Confindex), mis ühingu hinnangul kujutavad endast suurema osa tema liikmete jaoks konkurentsiohtu.

(672)      Nimelt võimaldab kontsernide osalemine laboratooriumide kapitalis neil laboratooriumidel investeerida väga tõhusatesse seadmetesse, saavutada mastaabisääst, laiendada osutatavate teenuste skaalat ja saada analüüsitulemusi kiiremini, nagu nähtub peatükist 2.2.2.2. Ühingule ning ennekõike G-osakonna juhtorganitele ei saa olla teadmata kvaliteedis, kiiruses ja tootlikkuses saavutatav edumaa, mida kõige hiljutisemate laboriseadmete kasutamine võimaldab pakkuda ‒ seda nimelt seetõttu, et G-osakonna kesknõukogusse kuulub kaks biomeditsiinile spetsialiseerunud haiglatöötajat.

(673)      Teisest küljest ‒ kuigi distsiplinaarkaristused, mida ühing on määranud ühte otsuses nimetatud kontserni kuuluvatele laboratooriumidele, on õiguslikult põhjendatud, on need objektiivselt ebaproportsionaalsed võrreldes näiteks sanktsioonidega, mis määrati kolmandikule turul tegutsevatest laboratooriumidest ühe kvaliteedinormi järgimata jätmise eest (norm, mis on kohustuslik alates 1994. aastast), ja sanktsioonidega, mida ONP määrab kaalukatel rahvatervisega seotud põhjustel üldreeglina SEL-idele või biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutidele, nagu märgitud peatükis 5.4.

(674) Lõpuks on peatükis 5.2 öeldud, et õigustused, millega ühing põhjendab turul laboratooriumide kontsernide arengut takistavate otsuste tegemist, on vastuolus nendega, millega ta põhjendab seisukohti, mis puudutavad nn referentlaboratooriume, mis suurema osa turul tegutsevate laboratooriumidega otseselt ei konkureeri.

(675) Niisiis võib „kutsealal tegutsevate professionaalide sõltumatuse” kaitse ühingu sõnul põhineda muudel kriteeriumidel, juhul kui laboratooriumid, kus mainitud professionaalid töötavad, ei konkureeri laboratooriumidega, kelle majandushuve ühing kaitseb. Pealegi, Prantsuse riik on korduvalt selgelt kinnitanud, et ühingu poolt vaidlustatud õiguslikud skeemid on seaduslikud. Lisaks ei saa ühing väita, et kaitseb kutseala esindajaid, samas kui Prantsuse riik ei ole pidanud vajalikuks kehtestada piiranguid tehingute suhtes, mis tehakse ainuüksi kutsealal tegutsevate isikute [biomeditsiinile spetsialiseerunud füüsiliste või juriidiliste isikute (SEL-ide)] vahel põhjendusega, et kutseala sõltumatus võib saada kahjustatud. Neil juhtudel ei saa ühing, kellel määrusandlikku pädevust ei ole, astuda piirangute kehtestamisel seadusandliku võimu asemele.

(676) Seega, kuna ühingu otsused takistavad turul tegutsevate professionaalide majandustegevust või väliskapitali kaasamist, piiravad ja kontrollivad need otsused tootmist, tehnilist arengut ja investeeringuid.”

53      Mis puudutab tõendamise korda, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab komisjon tõendama tema kindlaks tehtud rikkumised ning esitama tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada rikkumise koosseisu kuuluvate asjaolude asetleidmise (vt Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ning Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP: Dresdner Bank jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3567, punkt 59).

54      Niisiis peab komisjon esitama täpsed ja ühtelangevad tõendid, mis näitaksid kindlalt, et rikkumine on toime pandud (Euroopa Kohtu 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 20, ja Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑54/03: Lafarge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 55). Seega peavad komisjoni esitatud tõendid võimaldama ilma mõistlike kahtlusteta järeldada, et rikkumine leidis aset (eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punktid 137 ja 144).

55      Mis puudutab seda, millistele tõenditele võib ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamiseks tugineda, siis liidu õiguses kehtib tõendite vaba esitamise põhimõte (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑50/00: Dalmine vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2395, punkt 72, ja 12. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑112/07: Hitachi jt vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑3871, punkt 64).

56      Ettevõtja poolt toime pandud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise tõendamiseks vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud kaudseid tõendeid tuleb hinnata mitte eraldi, vaid kogumis (vt Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: ICI vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punkt 68, ja Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 185). Erinevad tõendid võivad üksteist toetada (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 275).

57      Mis puudutab ELTL artikli 101 kohaldamiseks tehtud otsuse kohtulikku kontrollimist, siis väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kui Üldkohtule on esitatud hagi sellise otsuse tühistamiseks, peab ta viima läbi üldise kontrolli jõudmaks selgusele, kas selle artikli kohaldamise tingimused on täidetud või mitte (Euroopa Kohtu 11. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 42/84: Remia jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 2545, punkt 34, ja Üldkohtu 26. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑41/96: Bayer vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3383, punkt 62). Liidu kohus ei pea siiski mitte ainult tegema kindlaks, kas esitatud tõendid vastavad tegelikkusele, on usaldusväärsed ja sidusad, vaid ta peab kontrollima ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ning kas kõnealused tõendid toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑386/10 P: Chalkor vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑13085, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

58      Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud otsuse peatükist 5.2 ja peatüki 7 sellest lõigust, millele on viidatud eespool punktis 52, et järelduses, mis puudutab rikkumise asetleidmist seoses otsustega, mis takistavad laboratooriumide kontsernide arengut ning mida tuleb käsitada takistusena tootmisele, tehnilisele arengule ja investeeringutele kõnesoleval turul, nii et tegemist on Euroopa konkurentsiõiguse ilmselge rikkumisega, tugineb komisjon dokumentaalsetele tõenditele (põhjendus 755, mis käsitleb rikkumise raskusastet).

59      Olulised dokumentaalsed tõendid selle järelduse tõendamiseks on ära nimetatud vaidlustatud otsuse peatükis 5.2.1 (põhjendused 222–237). Komisjon on selles vaidlustatud otsuse osas nentinud, et tema arvates on tegu ühingu „planeeritud strateegiaga”, mille eesmärk on laboratooriumide kontserne takistada ‒ järeldus, mille komisjon tuletab dokumentidest ja teatavast tegevusest nende kogumis.

60      Ühing ei esita vaidlustatud otsuse selle osa kohta konkreetseid argumente, vaid väidab eeskätt teise, kolmanda, neljanda ja viienda väite raames ‒ mis tulevad käsitlusele allpool ‒ sisuliselt seda, et komisjon on tõlgendanud ebaõigesti Prantsuse õigust ja seadusandja tahet, mida ühingu tegevus väljendab. Samuti ei ole ühing argumente esitanud ka vaidlustatud otsuse peatüki 5.3 suhtes, kus komisjon on järeldanud, et ühing kohtleb soodsamalt neid spetsialiseerunud laboratooriumide kontserne, kes tegutsevad muude laboratooriumide allhankijatena ega kujuta seega endast otseseid konkurente. Nimelt ei käsita ühing probleemina seda, kui tema struktuuris tegutsevad biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseudid omavad osa‑ või aktsiakapitalis üksnes 15% osalust, samas kui ta on kehtestanud nõude, et turul konkureerivates laboratooriumide kontsernides peab selline osalus olema vähemalt 50%. Lõpuks ei ole ühing käesolevas kohtuasjas konkreetseid argumente esitanud ka vaidlustatud otsuse peatüki 5.5.2 kohta (põhjendused 537–547), kus komisjon on esiteks järeldanud, et ühingu juhtfiguurid on ühingu korraliste organite valimise käigus toonud välja ühingu puhul niisuguseid eesmärke, mis on konkurentsiga vastuolus, seda eeskätt valimisprogrammis või tema bülletäänis ilmunud materjalides. Näiteks on vaidlustatud otsuse põhjenduses 527 viidatud CCG presidendi väljendatud kavatsusele „takistada finantskontsernide kapitalistlikke eesmärke ja teatavate bioloogide strateegiat kapitali paigutamisel”. Komisjon kirjeldab seal ka ühingu organite poolt nimetatud majanduslikke eesmärke.

61      Niisiis asjaolu, et komisjon on nende tõendite alusel tuvastanud, et ühingu juhtorganid lähtuvad suhetes laboratooriumide kontsernidega teatavast ettekavatsetud tegevusskeemist või isegi strateegiast, omab tähtsust seonduvalt hinnangu andmisega sellele konkreetsele kontekstile, kuhu paigutuvad kõnesolevad otsused, milles ühing on järjekindlalt pooldanud ja kohaldanud seaduse ühte tõlgendust olukorras, kus asjakohastel juhtudel saaks lähtuda paljudest tõlgendustest, ning mis komisjoni väitel kinnitab, et seadust on tõlgendatud majanduslikel eesmärkidel. Nimelt, kuigi kavatsus ei ole kõnesolevate aktide piirava laadi tuvastamisel otsustava tähendusega element (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. märtsi 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑32/11: Allianz Hungária Biztosító jt, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika), võib see käesoleval juhul olla olulise tähendusega, arvestades seadusandja poolt ühingule antud ülesandeid, mille täitmiseks peaksid ühingu otsused mõeldud olema.

62      Neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb uurida, kas komisjon on, nagu ühing väidab, tõlgendanud kohaldatavaid õigusnorme vääralt, ning lõpuks otsustada (punktid 343–348 allpool), kas ühingul on alust väita, et tema tegevuse eest ei tuleks ELTL artikli 101 alusel karistust määrata, kui pidada silmas eespool punktis 21 viidatud kohtuotsust Wouters.

63      Üldkohus on seisukohal, et SEL‑ide kapitali moodustamist ja muutmist käsitlevaid väiteid (neljas ja viies väide) on asjakohane uurida enne väiteid, mis puudutavad SEL‑ide teavitamiskohustust nende tegutsemisajal (teine ja kolmas väide), ning kuuendat väidet tuleb analüüsida viimasena.

 Väited, mis käsitlevad SEL‑ide kapitali moodustamise ja selles muudatuste tegemise korda

64      Neljas ja viies väide käsitlevad seda, millised tagajärjed SEL-ide struktuurile on sellel, et vastava õigusraamistiku areng on suunatud sellele, et kapital oleks avatud välisfinantseerijatele. Õiguslikku raamistikku, mille tõlgendamist kohtuasi puudutab, on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 91–102 ja 431 jj.

65      31. detsembri 1990. aasta seaduse nr 90‑1258, mis käsitleb äriühingutena tegutsemist niisugustel vabadel kutsealadel, mis on reguleeritud seadusandliku või haldusaktiga või mille nimetus on seadusega kaitstud, ja finantsosalust vabade kutsealade äriühingutes (loi n° 90‑1258, du 31 décembre 1990, relative à l’exercise sous forme de sociétés des professions libérales soumises à un statut législatif ou réglementaire ou dont le titre est protégé et aux sociétés de participations financières de professions libérales) (Journal officiel de la République français, edaspidi „JORF”, 5.1.1991, lk 216), artikkel 1 sätestab, et „[n]iisugustel vabadel kutsealadel tegutsemiseks, mis on reguleeritud seadusandliku või haldusaktiga või mille nimetus on seadusega kaitstud, võib asutada osaühinguid, aktsiaseltse või aktsiakapitaliga usaldusühinguid, mida reguleerib [Code de commerce, lüh CDC], arvestades käesoleva seaduse I jaotises sätestatud erisusi”. Sellest järeldub, et laboratooriumide haldamiseks on SEL-ide asutamine lubatud ning et need võivad, nagu märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 91, esineda äriühingute tavapärastes õiguslikes vormides, eeskätt osaühingutena (SELARL) ja aktsiaseltsidena (SELAFA). Samuti võib vaba kutseala äriühing tegutseda aktsiakapitaliga usaldusühingu vormis (SELCA). Hiljem lisandus võimalus kasutada n-ö lihtsustatud aktsiaseltsi vormi (SELAS).

66      Seaduse nr 90‑1258 artikli 5 esimeses lõigus on öeldud, et „[ü]le poole äriühingu kapitalist ja hääleõigusest peab kuuluma […] vastava kutseala esindajatele selles äriühingus”.

67      Lisaks tuleb meenutada CSP artikli R 6212‑82 sisu, mis lisati 17. juuni 1992. aasta dekreediga nr 92‑545, mis käsitleb biomeditsiiniliste analüüside laboratooriumide direktoritele ja asedirektoritele kuuluvaid vabade elukutsete valdkonna äriühinguid (décret n° 92‑545, du 17 juin 1992, relatif aux sociétés d’exercice libéral de directeurs et directeurs adjoints d’analyses de biologie médicale) (JORF, 21.6.1992, lk 8106), mis on seaduse nr 90‑1258 rakendusakt. Mainitud säte oli käsitlusel eespool punktis 29 viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Prantsusmaa. Säte on järgmine:

„Ühele või mitmele isikule, kes ei vasta […] seaduse nr 90‑1258 […] artikli 5 esimeses lõigus nimetatud tingimustele, võib kuuluda maksimaalselt 25% biomeditsiiniliste analüüside laboratooriumide direktoritele ja asedirektoritele kuuluva [SEL‑i] kapitalist.

Siiski võib juhul, kui [SEL] on moodustatud aktsiakapitaliga usaldusühingu (société en commandite par actions) kujul, ei tohi muudele kui eespool nimetatud 31. detsembri 1990. aasta seaduse artiklis 5 osutatud isikutele kuuluv kapitaliosa, mis võib küll ületada eelmises lõigus sätestatu, ulatuda siiski mingil juhul 50%‑ni.”

68      11. detsembri 2001. aasta seadusega nr 2001‑1168, mis käsitleb kiireloomulisi majandus‑ ja finantsreformi meetmeid (loi n° 2001‑1168, du 11 décembre 2001, portant mesures urgentes de reformes à caractère énomique et financier) (JORF, 12.12.2001, lk 19703, edaspidi „Murcefi seadus”), avati SEL‑ide kapital veelgi suuremal määral kutsealavälisele kapitalile seeläbi, et kapitali omamisega seotud õigused lahutati hääleõigusest. Nii lisati seadusesse nr 90‑1258 artikkel 5‑1, mis jõustus 12. detsembril 2001. Artikli 5‑1 esimene lõik sätestab, et „[e]randina artikli 5 esimesest lõigust võivad [SEL‑i] osa‑ või aktsiakapitalis omada üle 50% osalust ka niisugused füüsilised või juriidilised isikud, kes tegutsevad samal kutsealal, kus tegutseb [see äriühing]”.

69      Artiklit 5‑1 täiendati 2. augusti 2005. aasta seadusega nr 2005‑882 väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kohta (loi n° 2005‑882, du 2 août 2005, en faveur des petites et moyennes entreprises) (JORF, 3.8.2005, lk 12639). Sellega lisati artiklile 5‑1 teine lõik, mis sätestas, et Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeim halduskohus) dekreediga võib ‒ arvestades konkreetselt iga kutseala vajadust, v.a õigusvaldkonna elukutsed ja kohtunikukutse ‒ näha ette, et esimest lõiku ei kohaldata, juhul kui selline erand oma laadilt kahjustaks vastaval kutsealal tegutsemist, vastava kutseala liikmete sõltumatust või kutseala eetikakoodeksi järgimist.

70      Nende õigusaktide tõlgendamisel on asjakohased ka paljud ministrite käskkirjad.

71      Esiteks, DCIS‑i 29. jaanuari 1997. aasta käskkiri nr 970019 (edaspidi „käskkiri nr 970019”) märgib, et „[õ]igusnormide hetkeseisu arvestades võib laboratooriumi direktori osalus [SEL‑i] kapitalis olla väga väike”.

72      Teiseks, 22. septembri 1998. aasta käskkiri DGS/SQ 3 nr 98‑585 (edaspidi „käskkiri nr 98‑585”) näeb ette järgmist: „[m]õne muu tervisevaldkonna kutseala esindaja ei või omada [SEL‑is] osalust kasutusvaldajana. Vallasvaraga seonduv kasutusvaldus puudutab teatud hulka erinevaid õigusi (õigus dividendidele, õigus astuda reservkapitali jaotamise või kapitali suurendamise juhtudel kasutusvaldusega koormatud vara omaniku asemele viimati nimetatu puudumisel) ja juhtimisvolitusi (assisteerimine korralistel üldkoosolekutel, teatavad õigused kohtusse pöördumiseks).”

73      Kolmandaks, 14. novembri 2005. aasta käskkiri DHOS/05 nr 2005‑506 (edaspidi „käskkiri nr 2005‑506”) täpsustab, et „[s]eaduse [nr 90‑1258] artikkel 5‑1 näeb ette selle põhimõtte suhtes kehtiva erandi”, et „[s]ee säte kuulub kohaldamisele SELAFA‑de, SELCA‑de ja SELAS‑de suhtes, kuna niisugustes äriühingutes on võimalik muuta hääleõiguse ja kapitali vahelist seost” ja et „[s]ee säte on kohaldatav ka SELARL‑idele osaniku mitterahalise sissemakse kaasamise juhtudel”.

74      Sellest järeldub, et asjassepuutuval ajavahemikul kuulusid kohaldamisele järgmised aluspõhimõtted: esiteks, laboratooriume haldavates SEL‑ides võib kutsealaväliste isikute osalus olla maksimaalselt 25% (CSP artikkel R 6212‑82) ning teiseks ‒ samal kutsealal tegutsevad isikud, kes vastava laboratooriumiga seotud ei ole, võivad laboratooriumi haldavas SEL‑is omada rohkem kui 50% suurust osalust (seaduse nr 90‑1258 artikli 5‑1 esimene lõik) tingimusel, et nendele kutsealal töötavatele isikutele, kes töötavad selles laboratooriumis, kuulub üle 50% hääleõigusest (seaduse nr 90‑1258 artikli 5 esimene lõik).

75      Vaidlustatud otsusest nähtub, et laboratooriumide kontsernid kasutasid seaduse nr 90‑1258 artikli 5‑1 esimese lõiguga ette nähtud võimalusi, mis lisati Murcefi seadusega, sisuliselt kahel viisil.

76      Esimene variant seisnes hääleõiguse lahutamises kapitaliosalusest sel moel, et hääleõigus anti teatud juhtudel kahe‑ või rohkemakordsena ja nii, et see ei olnud vastavuses SEL‑i erinevatele osanikele või aktsionäridele kuuluva osaluse suurusega. See tuleb käsitlusele neljanda väite raames.

77      Teine variant seisnes aktsiatega kaasnevate õiguste jagamises, mis tähendab sisuliselt, et SEL‑i aktsiate omandiõigus jagati kasutusõiguseks, mis annab hääleõiguse kasumi jaotamisel ja õiguse saada dividende, ja pelgaks omandiks (vaidlustatud otsuse põhjendus 239). Seda tehnikat käsitletakse viienda väite raames.

–       Neljas väide, mille kohaselt on sisuliselt eiratud CCG rolli SEL‑i kapitalis minimaalset osalust omava aktsionäri kutsealase sõltumatuse tagajana

78      Neljas väide puudutab vaidlustatud otsuse peatükki 5.2.2.3 (põhjendused 373–449) „Farmatseutide minimaalne osalus SEL‑ide kapitalis”, kus komisjon on järeldanud, et ühing on SEL‑ide kontsernideks koondumise protsessi silmas pidades püüdnud teha kohustuslikuks, et kõnesolevates SEL‑ides töötavad farmatseudid omaksid teatavat minimaalset osa nende kapitalist, aeglustades sellise otsusega niisuguste koondumist kulgu ja pidurdades laboratooriumide kontsernide arengut. Vaidlustatud otsuses on käsitletud ühingu kahte tüüpi tegevust. Esiteks on ühing komisjon sõnul väitnud, et kutse-eetikast tulenevatel kaalutlustel ei ole võimalik anda SELAS-ide ja SELARL-ide välistele kutsealal tegutsevatele osanikele või aktsionäridele hääleõigust väiksemas ulatuses, kui on nende osaluse suurus, samas kui kõigi komisjoni poolt tuvastatud konkreetsete juhtumite puhul oli tegu kutsealal tegutsevate isikute vaheliste tehingutega, nii et kutsealast sõltumatust ohtu ei seatud (põhjendused 374 ja 375). Teiseks on ühing väitnud, et kutse-eetika eeskirju rikutaks ka sellega, kui farmatseutide osalus osa‑ või aktsiakapitalis on liiga väike, kuna see seaks ohtu farmatseutide kutsealase sõltumatuse, samas kui komisjoni sõnul on kutsealane sõltumatus tagatud kehtivate õigusnormidega (põhjendus 377). Komisjon toob mitu näidet, kuidas seda seisukohta konkreetselt kohaldada (põhjendused 378–430).

79      Ühing väidab sisuliselt, et temapoolne kontroll SEL‑i kutsealal tegutsevatest isikutest osanike või aktsionäride minimaalse kapitaliosaluse üle kuulub talle seadusega antud ülesannete hulka, mille eesmärk on tagada tegutsevate bioloogide kutsealane sõltumatus. Ühingu sõnul on ta just sellega seoses olnud vastu niisugustele skeemidele nagu see, mida kasutas Labco ja mille eesmärk oli anda laboratooriumis oma kutseala töötavatele isikutele häälteenamus, kuid üksnes sümboolne osalus kapitalis, jättes nad ilma jaotatavast kasumist ja võimalusest reaalselt osaleda laboratooriumi juhtimises. Laboratooriumi direktor, kellele dividende ei maksta, peaks tegutsema vastavalt kontrolli omavate aktsionäride nõudmistele ning talle makstaks tasu selliste aktsionäride määratud tingimustel, mistõttu oleks tema tasu sisuliselt töötasu ja sõltuks laboratooriumi käibest, mis kahjustaks nimelt tema finantsilist sõltumatust. Komisjoni analüüs tähendab seaduse kohaldamist viisil, mis kaldub kõrvale selle seaduse eesmärgist. Sellega seoses toob ühing välja ka parlamendis toimunud vaidlused, mille tulemusel võeti vastu seadus nr 2005‑882, millega lisati seaduse nr 90‑1258 artiklile 5‑1 teine lõik, mis annab tunnistust teatavate erandite olemasolust. Ühing väidab lisaks, et tema analüüsi kinnitavad nii eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa kui ka Arstide Liidu seisukoht teatud juhtumite kohta.

80      Pealegi, ühingu sõnul on SELARL‑is võimalik kapitaliosalus ja hääleõigus üksteisest lahutada üksnes juhul, kui tegu on osaniku mitterahalise sissemaksega.

81      Komisjon, keda toetab Labco, ei nõustu ühingu argumentidega. Ta väidab sisuliselt, et võimalus lahutada kapitaliosalus hääleõigusest on ette nähtud seaduse nr 90‑1258 artikliga 5‑1 ning seda kinnitab ministeeriumi käskkiri. Seaduses on ette nähtud ka kutsealal tegutsevate isikute kontroll SEL‑i üle. Tema sõnul ei võinud ühing ettevõtjate ühenduse otsusega n-ö neutraliseerida selles seaduses sätestatut, kuna ühing peab oma pädevuse teostamisel järgima kehtivat õigusraamistikku.

82      Labco rõhutab lisaks, et tema struktuur vastab kõigile seaduses kehtestatud nõuetele.

83      Kõnesolev väide puudutab sisuliselt seda, et ühing on vastu sellistele õiguslikele skeemidele, mida Labco kasutab ning kus valdusäriühing omandab maksimaalselt 25% vähemusosaluse laboratooriumi haldavas SEL‑is, mis omakorda omandab enamusosaluse teistes SEL-ides, jälgides samal ajal, et vahepealsetele SEL‑idele ei kuuluks viimati nimetatutes häälteenamust. Bioloog, kes töötab viimati nimetatud SEL‑is, omab seega häälteenamust, kuid tema ‒ potentsiaalne ‒ osalus kapitalis on üksnes minimaalne, ning ühing on sellele vastu.

84      Erinevalt sellest, mida väidab ühing, on seaduse nr 90‑1258 artikli 5‑1 esimene lõik, mis lisati Murcefi seadusega 2001. aasta lõpus, üheselt mõistetava tähendusega, mis puudutab sellise skeemi seaduslikkust rikkumise kestuse ajal (st 14. oktoobrist 2003 kuni 21. oktoobrini 2009).

85      Nimelt nähtub selle seaduse artikli 5‑1 esimesest lõigust selgelt, et SEL‑ist väljaspool olevad füüsilised või juriidilised isikud võivad omada enamusosalust SEL‑i kapitalis, kuid mitte vastavat hääleõigust; see on lubatud üksnes juhul, kui need isikud tegutsevad samal kutsealal, kus tegutseb asjassepuutuv SEL. Seega on kapitali ja hääleõiguse üksteisest lahutamine võimalik näiteks juhul, kui kaasatud on SEL‑ist väljaspool seisvad biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseudid või laboratooriumi haldav SEL, tingimusel et neile ei kuulu häälteenamust.

86      Tuleb mainida, et selline areng oli varem ette nähtud käskkirjaga nr 970019, mille kohaselt võib laboratooriumi direktori osaluse suurus SEL‑i kapitalis olla väga väike, ning seda kinnitas käskkiri nr 2005‑506, kus on öeldud, et SELAFA‑des, SELCA‑des ja SELAS‑des on võimalik muuta hääleõiguse ja kapitali vahelist suhet. Nagu nähtub viimati nimetatud käskkirja tekstist, andis selle välja Prantsuse tervishoiuministeerium eesmärgiga selgitada prefektidele olulisemaid põhimõtteid, mida tuleb järgida seaduse nr 90‑1258 artikli 5‑1 kohaldamisel.

87      Sellega seoses väidab komisjon õigustatult, et ühingu argument kutsealase sõltumatuse kaitsmise kohta ei ole selles vaidluses otsustava tähendusega.

88      Vaieldamatult on biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide finantsilist sõltumatust nimetatud CSP artiklis R 4235‑18, kus on öeldud, et „farmatseudi suhtes ei tohi kehtida mis tahes laadi finants‑, kaubanduslikud, tehnilised ega moraalsed piirangud, mis võivad kahjustada tema sõltumatust kutsealases tegevuses, eeskätt mis puudutab kutseala valdkonna lepingute, kokkulepete või nende lisade sõlmimist”. Vaidlust ei ole selles, et selle sätte rakendamine kuulub ühingu ülesannete hulka.

89      Siiski ei peaks see säte võimaldama ühingul seista vastu struktuuridele, mis on seadusega kooskõlas, eelkõige kui kõne all on juhtumid, kus kapitalis omavad osalust biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseudid või laboratooriume haldavad äriühingud, kelle suhtes kehtivad veel ka kutse-eetika eeskirjad, mitte juhtumid, mis puudutaks kutsealaväliseid kolmandaid isikuid, kelle suhtes kehtib CSP artiklis R 6212‑82 sätestatu, mille kohaselt kutsealaväliste isikute osalus laboratooriumi kapitalis ei või ületada 25%. Seega ei ole otsustava tähendusega ka eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, mis käsitleb selle sätte kehtivust asutamisvabaduse aspektist.

90      On tõsi, et teatud lõikudes kohtujurist P. Mengozzi ettepanekus kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 2010, lk I‑12944), ning kohtuotsuses endas on viidatud komisjoni osutatud võimalusele järgida korda, mis oleks asutamisvabaduse seisukohast vähem piirav kui niisugune kord, mis näeb ette, et mittebioloogide osalus laboratooriume haldava SEL‑i kapitalis võib olla maksimaalselt 25%, ja mis seisneks hääleõiguse lahutamises rahalistest õigustest. Siiski on selge, et selline kord, mis annaks teatud juhtudel kutsealavälistele isikutele võimaluse omada kapitalis suuremat osalust kui 25%, samas kui vastava kutseala isikutele kuuluks häälteenamus, ei ole see, mida Prantsuse seadusandja pidas silmas Murcefi seaduse leebemaks muutmise ja seaduse nr 90‑1258 artikli 5‑1 esimese lõigu lisamisega. Viimati mainitud sätet, mis näeb ette võimaluse, et SEL‑ist väljaspool olevad, kuid samal kutsealal tegutsevad isikud saavad omandada SEL‑i kapitalis enamusosaluse, eespool punktis 29 viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Prantsusmaa aluseks olnud kohtuasjas ei uuritud. Asjaoluga, et nimetatud kohtuotsuses (punkt 85), nagu ka eespool viidatud kohtujurist P. Mengozzi ettepanekus (punktid 212 ja 213) on viidatud võimalikule survele, mida enamusosalusega kolmas isik võib avaldada laboratooriumis töötavatele bioloogidele, saab põhjendada üksnes eeskirja, mis piirab mittebioloogide kapitaliosaluse määra 25%‑ga, kui võrrelda seda nende suhtes leebema korraga.

91      Eespool toodud analüüsidest järeldub, et Prantsuse seadusandja on Murcefi seadusega tehtud muudatustega pidanud silmas, et bioloogi sõltumatus on piisavalt tagatud kahe teguri koostoime tulemusena: kutsealaväliste isikute osaluse piiramine SEL‑i kapitalis 25% ülempiirini ja häälteenamuse kuulumine SEL‑is oma kutsealal töötavatele isikutele. Seega tuli ühingul tegutseda just nendes piirides ning kutsealase sõltumatuse põhimõte, mis mõistena on CSP artiklis R 4235‑18 määratletud laialt, ei saanud olla ettekääne, piiramaks juurdepääsu SEL‑i kapitalis osaluse omandamisele niisuguste struktuuride raames, mis on seadusega lubatud.

92      Pealegi, nagu vaidlustatud otsuse põhjenduses 377 märgitud, ei ole kutsealal tegutsevate isikute kontroll SEL‑i toimimise üle ‒ ja seega nende kutsealane sõltumatus ‒ tagatud mitte ainult sellega, et vastavalt seaduse nr 90‑1258 artiklile 5 koostoimes artikliga 5‑1 kuulub kutsealal tegutsevatele isikutele häälteenamus, vaid ka selle seaduse muude sätetega, kus on ette nähtud, et otsuseid tegevatesse organitesse peab kuuluma teatav minimaalne arv niisuguseid osanikke või aktsionäre, kes teevad kutsealast tööd vastavas äriühingus, ja jäetud neile otsustusõigus teatavate selliste kokkulepete küsimuses, mis käsitlevad nende kutsealase töö tegemise tingimusi.

93      Ka ühingu viited seaduse nr 2005‑882 osas parlamendis toimunud ettevalmistustööle ei ole selles suhtes asjakohased. Komisjon uurib seda argumenti vaidlustatud otsuse põhjendustes 440 ja 441. Küsimus puudutab Prantsuse parlamendisaadiku Lang’i seisukohavõttu seadusesätte kohta, mis keelaks osade või aktsiatega kaasnevate õiguste jagamist, kuid mida lõpuks vastu võetud seaduses siiski ette ei nähtud. Parlamendisaadiku seisukohavõttu, et Labco kasutatav skeem võimaldab viimati nimetatul saada endale kogu kasum ning määrata kindlaks bioloogide töötasu, minnes vastuollu CSP‑ga, ei saa käsitada põhjendusena ühingu sekkumisele niisugustesse struktuuridesse, mis on seadusega lubatud. Sama kehtib ka tervishoiuministri vastuse osas ühele parlamendis esitatud küsimusele, mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 441. Analoogselt ‒ ka asjaolu, et seaduse nr 90‑1258 artikli 5‑1 teine lõik näeb ette võimaluse lahendada rikkumise korral olukord dekreediga, ei ole otsustava tähendusega, kuna reaalselt pole sellistel juhtudel kordagi dekreeti vastu võetud.

94      Mis puudutab veel poolte vaidlust spetsiifilises küsimuses selle üle, et võimalus lahutada osalusega seonduvad rahalised õigused hääleõigusest ei olnud asjaolude asetleidmise ajal SELARL‑i tüüpi äriühingutes võimalik, siis ühing toob sellega seoses välja, et SARL‑ide suhtes kohaldatav Code de commerce’i (Prantsuse äriseadustik, edaspidi „CDC”) artikkel L 223‑28 on üldkohaldatav. Mainitud artikkel sätestab, et kõigil osanikel on õigus osaleda otsuste tegemises ning osanikule kuulub tema osaluse suurusele vastav hulk häälte koguarvust.

95      Ühing on seisukohal, et see säte on SELARL‑ide suhtes kohaldatav, ning välistab seega nende puhul eraldamisvõimaluse.

96      Sellega seoses ei vaidlusta komisjon ei vastuses Üldkohtu kirjalikele küsimustele ega kohtuistungil enam seda, et Prantsuse ametiasutused on käskkirjas nr 2005‑506 märkinud, et SELARL‑ide suhtes kehtib seaduse nr 90‑1258 artiklis 5‑1 sätestatu üksnes juhul, kui osanik teeb mitterahalise sissemakse. Siiski ‒ küsimus osaniku mitterahalisest sissemaksest, mis võib väljenduda selles, et osanik panustab ettevõttesse oma tehniliste teadmistega, töö tegemise või teenuste osutamisega, käesolevas kohtuasjas detailsemalt käsitlemisele ei kuulu.

97      Siiski, sõltumata ühingu argumendist kohtuistungil, et käskkiri nr 2005‑506 kajastab üksnes hetkel kehtivaid õigusnorme, või küsimusest, kas kõnesolev käskkiri ‒ vastupidi ‒ ei sisalda antud küsimuse contra legem tõlgendust, ei ole kahtlust selles, et kuni kõnesoleva 2005. aasta käskkirja vastuvõtmiseni oli äriühingutel vaieldamatu võimalus lähtuda sellest, et seaduse nr 90‑1258 artikkel 5‑1 kui lex specialis on CDC üldnormide suhtes ülimuslik.

98      Nimelt, nagu vaidlustatud otsuse põhjenduses 388 märgitud, on seaduse nr 90‑1258 artiklis 1 täpsustatud, et SEL‑ide suhtes on kohaldatav CDC II jaos sätestatu, „arvestades käesoleva seaduse I peatükis sätestatud erisusi”. Artikkel 5‑1 kuulub I peatükki.

99      Pealegi, mitte miski ei võimalda järeldada, et seadusandja soovis Murcefi seadusega uue korra kehtestamise tulemusena tekitada olukorra, kus eri tüüpi SEL‑e koheldakse erinevalt, arvestades et artiklis 5‑1 mainitakse SEL‑ide kapitali ilma täpsustusteta, mis seega hõlmab kõiki SEL‑i vorme.

100    Neil asjaoludel ei ole komisjon eksinud, väites, et kuni aastani 2005 olid mõeldavad SELARL‑ide suhtes kehtiva õigusraamistiku erinevad tõlgendused ning et ühing lähtus järjekindlalt tõlgendusest, mis on laboratooriumide kontsernide turuletuleku suhtes kõige ebasoodsam. See on tõsi ka arvestades seda, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 435 ei ole käskkirja nr 2005‑506 teksti korrektselt edasi antud ‒ seal on öeldud, et käskkirjast järeldub seaduse nr 90‑1258 artikli 5‑1 kohaldatavus SELARL‑ide suhtes ilma vahetegemiseta. Nimelt, igal juhul need konkreetsed juhud, kui ühing sekkus SELARL‑ide tegevusse, eeskätt SEL Laboratoire d’Isle juhtum (vaidlustatud otsuse põhjendus 378 jj) ning Norden’i juhtum (vaidlustatud otsuse põhjendus 391), jäävad 2005. aastast varasemasse aega, mistõttu see ei sea kahtluse alla komisjoni analüüsi, kust nähtub, et ühingu sekkumine nende tegevusse oli ülemäärane.

101    Lisaks on komisjon välja toonud palju teisi sekkumisjuhtumeid, mis SELARL‑idega ei seondu.

102    Nendega seonduvalt ‒ komisjoni analüüsi, mis seab kahtluse alla eelkõige ühingu tegevuse seoses SELAS Laboratoire Central’i ja Groupe biologic Lam’iga, mis on seotud Labco’ga, või SELAS JPBS’i, Exsel Bio ja Labocentre’ga, ei suuda kummutada ühingu argument, et arvestades kutsealal tegutsevate aktsionäride osaluse väikest mahtu aktsiate koguarvu suhtes, oli vajalik tagada vastavas äriühingus oma kutsealal töötavate biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide finantsiline sõltumatus suhetes väljastpoolt kaasatud aktsionäridega, kellel on majanduslikus mõttes kontroll äriühingu struktuuri üle. Nimelt oli seaduses sõnaselgelt ette nähtud, et vastavas laboratooriumis kutsealast tööd tegevate aktsionäride osalus võib olla väike või väga väike, tingimusel et neile kuulub seejuures häälteenamus. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et oma kutsealast tööd tegevatele aktsionäridele makstakse asjakohastel juhtudel töötasu, mida ei võeta arvesse kasumi jaotamisel. Samuti, nagu komisjon õigustatult märgib, ei saa ühingu praktikat tunnistada seaduslikuks tulenevalt asjaolust, et Arstide Liit on vastu niisugustele olukordadele, kus SELAS‑is oma kutsealast tööd tegev arst omab küll häälteenamust, kuid ainult sümboolset osalust kapitalis.

103    Järgmise võimalusena ‒ seoses kohtuistungil käsitletud ühingu argumendiga, mille kohaselt tuli kontrollida, et SELAS‑ides ei oleks väljastpoolt kaasatud aktsionäridele eraldatud hääli vähem, kui oli neile kuuluvate aktsiate arv ‒ mis ei ole seda tüüpi äriühingute puhul võimalik ‒, siis tuleb nentida, et see argument ei ole mitte ainult ebaselge, vaid tuleb igal juhul eespool punktides 98 ja 99 nimetatud põhjustel tagasi lükata.

104    Lõpuks tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses on nimetatud paljusid dokumente, kust nähtub, et ühing teadis, et õiguslikult oli võimalik, et oma kutsealal töötavatele investoritele kuulub enamusosalus, tingimusel et häälteenamus kuulub konkreetses SEL‑is oma kutsealast tööd tegevatele isikutele, mida tõendab nimelt asjaolu, et ühing toetas seadusemuudatust, millega nähti ette, et äriühingus oma kutsealast tööd tegevatele osanikele või aktsionäridele peab kuuluma minimaalse suurusega osalus kapitalis (vt vaidlustatud otsuse lk 523 joonealuses märkuses nimetatud tõendid ja põhjendused 442–449). Mainitud tõendid, mis on seotud vaidlustatud otsuse peatükis 5.5 välja toodud tõenditega, mis puudutavad väljendatud eesmärke seista vastu finantsiliselt seotud kontsernide lisandumisele asjassepuutuval kutsealal, toetavad komisjoni seisukohta, et ühing on oma toimingutes tõlgendanud seadust talle omasel moel ja tegutsenud järjekindlalt vastu kontsernistruktuuride moodustumisele. Selles osas võib viidata ka asjaolule, et ühingu kirjadest SELARL Laboratoire d’Isle’le ja Norden’ile nähtub tema põhimõtteline seisukoht aktsiatega kaasnevate õiguste jagamise vastu (isegi kui niisugustel juhtudel ei ole tehniliselt võttes tegu õiguste jagamisega selle mõiste kitsas tähenduses), mis tuleb käsitlusele edaspidi viienda väite raames.

105    Eeltoodust järeldub, et neljas väide tuleb tagasi lükata.

–       Viies väide, mille kohaselt on sisuliselt ebaõigelt hinnatud seadusandja tahet, mis puudutab 25% ülempiiri ületavate SEL‑i osade või aktsiatega kaasnevate õiguste jagamist, ja eiratud SEL‑i osade või aktsiatega kaasnevate õiguste jagamise suhtes kohaldamisele kuuluvaid õigusnorme

106    Väide puudutab vaidlustatud otsuse peatükki 5.2.2.1 (põhjendused 239–295) „SEL‑i osade või aktsiatega kaasnevate õiguste jagamine”, kus komisjon heidab ühingule ette asjaolu, et viimati nimetatu on SEL‑ides aktsiatega kaasnevate õiguste jagamise keelanud. Ühingu asjassepuutuvad otsused puudutavad esiteks SEL‑idele ja SEL‑ides oma kutsealast tööd tegevatele osanikele või aktsionäridele ja farmatseutidele märgukirjade saatmist selle kohta, et äriühingu põhikirjas ei tohi õiguste jagamise võimalust olla mainitud ja jagatud õigused tuleb taasühendada, ning teiseks distsiplinaarmenetluste algatamist asjassepuutuvate biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide suhtes põhjendusega, et nad on rikkunud farmatseudi kutseala reguleerivaid eeskirju (põhjendused 242–244), mille näitena toob komisjon välja SELAFA Schaffner Jean Bart Mathieu Wallon’i juhtumi (põhjendused 248–253) ja SELARL Labco Artois’ juhtumi (põhjendused 256–258).

107    Ühing väidab sisuliselt, et kutsealaväliste kolmandate isikute kapitaliosaluse suhtes kehtiv 25% ülempiir tuleneb CSP artiklist R 6212‑82 ning kehtib nii kõiki õigusi andva „täisosaluse” kui ka jagatud õigustega osaluse suhtes. Ta väidab, et ta on õiguste jagamisele vastu üksnes juhtudel, kus ei ole tagatud, et esiteks jääks pool häältest vastavas struktuuris oma kutsealast tööd tegevatele isikutele ja teiseks jääks kutsealaväliste kolmandate isikute osaluse suurus alla 25% äriühingu kapitalist. Unilabs’i, SELAFA Schaffner Jean Bart Mathieu Wallon’i ja äriühingu Biolabs Centre Labo juhtumid puudutasid skeeme, millega ühing sellel põhjusel ei nõustunud. CCG on kokku puutunud ka juhtumitega, kus äriühingute osade või aktsiatega kaasnevad õigused jagati, kuid see tunnistati seadusega ette nähtud 25% piires lubatavaks.

108    Ühing väidab repliigis, et komisjon ajab segamini omandiõiguse jagamise tehnika ning tehnika, mis on ette nähtud seaduse nr 90‑1258 artikli 5‑1 esimeses lõigus. Ta viitab ka Cour administrative d’appel de Paris’ (Pariisi teise astme halduskohus, Prantsusmaa) 31. märtsi 2011. aasta otsusele, millega jäeti Tribunal administratif de Paris’ (Pariisi halduskohus) 12. mai 2009. aasta otsus muutmata, ning Unilabs’i kasutatud skeemi ebaseaduslikkusele.

109    Komisjon väidab, et ühing võttis õiguste jagamise osas põhimõttelise seisukoha, mis viis ta sekkuvate otsuste tegemiseni juhtudel, mil õiguste jagamine oli täiesti seaduslik ja kooskõlas CSP artikliga R 6212‑82.

110    Nagu eespool punktis 77 märgitud, seisneb aktsiatega kaasnevate õiguste jagamine kui tehnika selles, et SEL‑i aktsiate omandiõigus jagatakse ühelt poolt kasutusõiguseks, mis annab hääleõiguse kasumi jaotamisel ja õiguse saada dividende, ning teiselt poolt pelgaks omandiks (vaidlustatud otsuse põhjendus 239).

111    Esmalt tuleb märkida, et ühing on õigesti väitnud, et komisjoni kirjalikest seisukohtadest nähtub teatav segadus hääleõiguse ja finantsosaluse lahutamise tehnika ja teiselt poolt õiguste jagamise tehnika eristamise osas, kuna komisjon on kostja vastuses ja vasturepliigis viidanud seaduse nr 90‑1258 artiklis 5‑1 ette nähtud hääleõiguse ja kapitaliosaluse eraldamisele seonduvalt SELARL‑tüüpi äriühingutega ning Isle ja Nordeni laboratooriumide juhtumitega, kus ei ole ilmnenud probleeme seoses õiguste jagamisega kitsas tähenduses. Pealegi olid need küsimused käsitlusel neljanda väite raames. Siiski ei saa sellega seoses eitada, et ühing võis olla väidetava segaduse tekkele ise kaasa aidanud, kuna ta on viimati mainitud laboratooriumidele saadetud kirjades ise välja toonud oma põhimõttelise vastuoleku õiguste jagamise tehnikale, kuigi nende laboratooriumide poolt tehtavad põhikirjamuudatused puudutasid hääleõiguse eraldamise viisi (vaidlustatud otsuse põhjendused 380–392).

112    Käesoleva väite lahenduse seisukohast ei ole see vaidlus siiski otsustava tähendusega. Nagu komisjon kohtuistungil märkis, võidi neid kahte tehnikat kasutada seaduse nr 90‑1258 artikliga 5‑1 ette nähtud võimaluse realiseerimiseks, et kaasata SEL‑idesse rohkem väljastpoolt tulevat kapitali.

113    Tuleb märkida, et ühing ei ole Üldkohtus vaidlustanud, et kõnesolevat tehnikat saab SEL‑ide puhul kasutada, vaid väidab, et seejuures peab olema kinni peetud kõigist kohaldatavatest normidest. Temapoolne tegevus piirdus nende sätetega ette nähtud eeskirjadest kinnipidamise kontrollimisega, sh ühing kontrollis nimelt ka seda, et esiteks kuuluks häälteenamus osanikele, kes tegelevad SEL‑is oma kutsealase tegevusega, ja teiseks ei ületaks kutsealaväliste isikute osalus 25% (välja arvatud aktsiakapitaliga usaldusühingud, kui erijuhud, mida käesoleva vaidluse raames ei käsitleta).

114    Komisjon ei vaidle sellele vastu, et õiguste jagamise tehnika kasutamine ei tohiks seada kahtluse alla seaduses ette nähtud piire, mille tõlgendamine ei tekita kahtlusi, kuid leiab, et ühingu toimingud on läinud tegelikkuses kaugemale, st kuni selle tehnika üldise keelamiseni välja.

115    Ühingu eesmärk seista vastu igasugusele õiguste jagamisele on toodud välja vaidlustatud otsuse põhjendustes 277–287. Näiteks nähtub sellest, et kuigi CCG järeldas 27. märtsil 2003, et „rangelt õiguslikust aspektist näib, et on võimatu takistada SEL‑is osade või aktsiatega kaasnevate õiguste jagamist”, otsustas ta, et „tuleks koostada põhjendatud arvamus, mille kohaselt ei tohiks õiguste jagamist Stés Unilabs’i kasuks kutse-eetikaga seonduvatel põhjustel lubada” (põhjendus 282). Samuti nähtub ühest 2003. aasta oktoobri asutusesisesest dokumendist ühingu organite põhimõtteline seisukoht seista vastu „igasugusele osaluse õiguste jagamisele äriühingutes, mis on asutatud eesmärgiga hallata apteeki või biomeditsiiniliste analüüside laboratooriumi” (põhjendus 284).

116    Samuti järeldub sellest, et ühing lubab õiguste jagamist üksnes eri‑ või üleminekujuhtudel, mis puudutavad pensionile jäänud isikuid või SEL‑is oma kutsealal töötanud isikute pärijaid. Ühing selgitas kohtuistungil, et niisuguseid juhtumeid iseloomustav olukord on ajutine ning kasutusõigus ja pelk omand taasühendatakse, nii et selle tulemusena liigub osalus tervikuna tagasi laboratooriumi direktorile.

117    Tuleb märkida, et komisjon on õigesti järeldanud, et faktiliste asjaolude toimumise ajal kohaldamisele kuulunud õigusraamistik ei näe ette niisuguseid piiranguid. Ühing väidab repliigis lisaks, et temapoolse sekkumise põhjuseks oli kutsealaväliste isikute osaluse suhtes kehtiva 25% piiri nõudest kinnipidamine.

118    Mõistagi, nagu vaidlustatud otsuse põhjendustes 275 ja 291–295 märgitud ning nagu ühing Üldkohtus väitis, näitavad aastal 2005 parlamendis kohaldatavate normide muudatusettepaneku osas toimunud arutelud, et vaja oli keelata õiguste jagamine kui seadusest kõrvalehoidmise viis. Ettepanekut, mida ühing toetas ja mis nägi ette, et SEL‑ides omatav osalus peab olema n-ö täisosalus, v.a pensionile jäämise või pärimisega seotud juhtudel, ei võetud seadusesättena vastu, nii et nagu juba neljanda väite raames öeldud (vt eespool punkt 93), ei saa selle argumendi kasutamine ühingu poolt olla tulemuslik. See kinnitab üksnes seda, et seaduses selliseid piiranguid ette nähtud ei olnud, ning ühing püüdis seda lobbytöö abil muuta, mis on täiesti lubatav toimimisviis.

119    Siiski väidab ühing asjassepuutuvana, et Tribunal administratif de Paris 12. mai 2009. aasta otsusest, mille Cour administrative d’appel jättis muutmata oma 31. märtsi 2011. aasta otsusega ‒ millele ühing on viidanud ja mis leidis käsitlemist vaidlustatud otsuse põhjendustes 269 ja 270 ‒ nähtub, et Unilabs’i kasutatud struktuur tunnistati lubamatuks menetluses, mis oli algatatud seoses ühingu otsusega, mis puudutas SEL Biolab Centre Labo’t. Prantsuse halduskohus asus nimelt seisukohale, et kuna äriühingule Unilabs France kuulus 25% selle SEL‑i kapitalist ja äriühingule Unilabs 75% kasutusõigusena, kuid need kaks äriühingut olid kutsealavälised, siis rikuti sellega keeldu, mille kohaselt SEL‑i kutsealaväliste osanike kapitaliosa suurus ei või ületada 25% piiri, kuna mainitud ülempiir kehtib nii „täisosaluse” vormis osalusele kui ka jagatud õigustega osalusele.

120    Niisiis, kuigi nimetatud otsused kinnitavad tõlgendust, millest ühing Unilabs’i struktuuri puhul lähtub, ei suuda need siiski kummutada komisjoni poolt vaidlustatud otsuses esitatud põhjendusi. Nimelt, esiteks ei ole SEL Biolab Centre Labo juhtumit vaidlustatud otsuse põhjenduses 242 jj toodud välja konkreetse näitena ühingu sekkumiste kohta, kuna komisjon ei vaidle vastu sellele, et see juhtum võimaldas heita valgust probleemile seoses kutsealaväliste isikute kapitaliosaluse suhtes kehtiva 25% ülempiiri nõude rikkumistega. Teiseks ‒ niivõrd, kuivõrd komisjon tugineb dokumentaalsetele tõenditele, millest nähtuvad ühingu asutusesisesed seisukohavõtud Unilabs’i mudeli kohaselt toimunud õiguste jagamise kohta, siis komisjon ei ole neid kasutatud mitte seoses vajadusega kontrollida 25% piiri nõudest kinnipidamist, vaid tõendamaks põhimõttelist seisukohta, et õiguste jagamise tehnika kasutamine on üldiselt keelatud, v.a eespool mainitud piiratud arvul erijuhtudel. Õigupoolest, ühingule heidetakse ette just seda, et õiguste jagamise küsimuses lähtub ta mainitud põhimõttelisest seisukohast ka niisuguste juhtumite puhul, kus ei rikuta kutsealaväliste isikute osalusele SEL‑ide kapitalis kehtiva 25% piiri nõuet.

121    Komisjoni teesi kinnitavad ühingu seisukohad seoses SELARL Labco Artois’ga (vaidlustatud otsuse põhjendused 256–258), kellel ühing palus ‒ pärast seda, kui kõnesolev SELARL oli saanud prefekti heakskiidu ‒ saata talle põhikiri, kus ei sisalduks viidet õiguste jagamise võimalusele, kuigi ei esinenud märke viidatud 25% eeskirja rikkumise ohu kohta. Pealegi ei ole ühing selle väite raames esitanud ühtegi argumenti, mis puudutaks komisjoni analüüsi mainitud struktuuri kohta.

122    Edasi tuleb veel uurida juhtumit, kus ühing sekkus SELAFA Schaffner Jean Bart Mathieu Wallon’i tegevusse, millele vaidlustatud otsus samuti viitab.

123    Ühing väidab seonduvalt SELAFA Schaffner Jean Bart Mathieu Wallon’iga, et tema vastuseis nimetatud SEL‑i struktuuris toimunud õiguste jagamisele oli seaduslik, sest kuigi ‒ nagu vaidlustatud otsuse põhjenduses 248 märgitud ‒ see ei puudutanud rohkem kui 5% äriühingu kapitalist, tuleb siiski arvestada, et SARL, kelle kasuks õiguste jagamine toimus, omas juba varem 25% suurust „täisosalust”.

124    Selle kohta tuleb märkida, et ühingu poolt esitatud kõnesoleva SEL‑i erakorralise üldkoosoleku protokollist ei nähtu selgelt, et kõnesolev SARL poleks tegutsenud laboratooriumisektoris, nagu ühing on väitnud. Seda näib olevat võimalik tuletada asjaolust, et talle on seal viidatud kui lihtsalt SARL‑ile, mitte SELARL‑ile. Siiski väidab komisjon, et äriühing kuulub biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud arstidele. Labco omalt poolt väitis kohtuistungil, et seda äriühingut juhib bioloog, mis nähtub ka eespool nimetatud protokollist, kuid ei vaidlustanud siiski otseselt ühingu analüüsi, mille kohaselt on tegu kaubandusliku äriühinguga.

125    Siiski ei ole lõpliku seisukoha võtmine kõnesoleva äriühingu vormi küsimuses vajalik, kuna viidatud kirjadest nähtub, et ühing, nõudes põhikirjadesse igasuguse õiguste jagamise võimaluse märkimata jätmist sõltumata vastava kapitaliosa suurusest, on lähtunud põhimõttelisest seisukohast.

126    Seega järeldub eeltoodust, et komisjon võis õigustatult asuda seisukohale, et ühing on õiguste jagamise küsimuses lähtunud põhimõttelisest seisukohast, mis ei olnud faktiliste asjaolude toimumise ajal kohaldatava õigusraamistikuga kooskõlas ning millest tulenevalt seisis ta vastu toimingutele, mis olid seadusega kooskõlas.

127    Seega tuleb viies väide tagasi lükata.

 Väited, mis käsitlevad SEL‑ide teavitamiskohustust ettevõtte tegutsemisaja vältel

–       Teine väide, mille kohaselt ‒ sisuliselt ‒ on Prantsuse õigusnormide ebaõige tõlgendamise tulemusel tehtud hindamisviga, mis puudutab vastavalt kas prefekti või CCG rolli SEL‑is ettevõtte tegutsemisajal tehtavates muudatustes

128    Selle väite uurimisel omab tähtsust vaidlustatud otsuse peatükk 5.2.2.4 (eelkõige põhjendus 450 jj) „SEL‑ide põhikirjamuudatuste ja lepingute jõustumine”).

129    Seda õigusraamistikku, mille tõlgendamist väide käsitleb, on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 63–92 ja 460–467. Vastavad õigusnormid puudutavad SEL‑ide kahte tüüpi kohustusi, st esiteks halduslikke kohustusi seoses Prantsuse ametiasutustelt taotletavate lubadega ja teiseks kutse-eetika alaseid kohustusi seoses registrisse kandmisega. Nende kohustuste täitmine toimub kahes eri etapis, st esiteks SEL‑i asutamisel ja teiseks tema põhikirja muutmisel ettevõtte tegevusajal.

130    Eespool on selgitatud, et alates seaduse nr 90‑1258 jõustumisest võib SEL‑e asutada ühe või mitme laboratooriumi haldamiseks.

131    Mis puudutab uute SEL‑ide suhtes kehtivate kohustuste halduskohustuste osa, siis pooled on üksmeelel selles, et asutamine peab saama heakskiidu ametivõimudelt, st selle departemangu prefektilt, kus on äriühingu registrijärgne asukoht ‒ see tuleneb CSP artiklist R 6212‑75, mis kuulub CSP määrusandlikku ossa, kuuludes kohaldamisele laboratooriume haldavate SEL‑ide suhtes. CSP artikkel R 6212‑77 täpsustab, milline on sellega seoses esitamisele kuuluv teave, sh esitada tuleb põhikiri ning osanike või aktsionäride kinnituskiri sissemaksete laadi ja osa‑ või aktsiakapitali jagunemise kohta.

132    Samuti tuleb märkida, et SEL‑ide suhtes kohaldamisele kuuluvast CDC artiklist L 210‑6 nähtub, et äriühingu õiguspärane ümberkorraldamine ei too kaasa uue juriidilise isiku teket.

133    Pealegi, seoses laboratooriumidega CSP seadusandlikku ossa lisatud artikli L 6211‑2 kuni 15. jaanuarini 2010 kehtinud redaktsiooni esimeses lõigus oli ette nähtud, et ükski laboratoorium ei saa tegutseda ilma, et talle oleks väljastatud eelnev haldusluba. CSP artikkel R 3112‑88 täpsustab, et koos haldusloa taotlusega peavad kindlasti olema esitatud tõendid, mis näitavad, et osanikud või aktsionärid on kantud kutseühingu registrisse või et nad on esitanud selleks taotluse, ning märkused kutseühingult, kes kontrollib kõnesolevate dokumentide vastavust kutse-eetika eeskirjadele.

134    CSP artiklis R 6212‑78, mis kuulub selle seaduse määrusandlikku ossa ja on kohaldatav laboratooriumi haldavate SEL‑ide suhtes, on täpsustanud, et otsused heakskiidu saamiseks esitatud taotluse ja laboratooriumi loataotluse kohta tehakse koos.

135    Kutse-eetika seisukohast kehtib ühte või mitut laboratooriumi haldavate SEL‑ide suhtes nõue, et ‒ nagu CSP artiklis R 6212‑88 ette nähtud ‒ need peavad olema kantud kutseühingu registrisse.

136    Mis puudutab ettevõtte tegevusajal tehtavaid muudatusi, siis CSP artikli L 6211‑2 neljas lõik sätestab, et „[k]õigi peale heakskiitmise otsust tehtavate muudatuste kohta ‒ nii uue direktori või asedirektori nimetamise kui korralduslike tingimuste osas ‒ tuleb esitada deklaratsioon”. Selle artikli viiendast lõigust nähtub, et luba tühistatakse, kui õigusnormides ette nähtud või halduslikud tingimused ei ole enam täidetud.

137    Selles osas on ühingule vaidlustatud otsuses ette heidetud asjaolu, et ta on püüdnud aeglustada SEL‑ide põhikirjamuudatuste ja SEL‑idega seotud lepingute kehtima hakkamise protsessi, andes teada, et niisugused muudatused jõustuvad alles pärast prefektilt neid muudatusi kinnitavate otsuste kättesaamist ja nende alusel registritesse asjakohaste kannete tegemist, ning et ta on nõudnud, et SEL‑ide ümberkorraldamist käsitlevad dokumendid peaksid sisaldama selle kohta sõnaselgeid punkte (vaidlustatud otsuse põhjendus 450 jj). Komisjon leiab, et niisuguste nõudmiste esitamine suurendab kunstlikult nende ümberkorralduste läbiviimisega seotud majanduslikku riski. Komisjon esitab sellise tegevuse kohta vaidlustatud otsuse põhjendustes 453–459 terve hulga näiteid. Lisaks on ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 492–494 kirjeldanud SELAFA Aubert H juhtumit, kus ühingu tegevus viis laboratooriumi töö peatumiseni. Nagu vaidlustatud otsuse põhjenduses 460 märgitud, on komisjon seisukohal, et haldusloa saamise nõue kehtib ainult SEL‑i asutamise korral, kus asutamise protsess on peatunud kuni prefektilt heakskiidu saamiseni, samas kui hilisemate ümberkorralduste puhul (näiteks SELARL‑i muutmine SELAFA‑ks), kus tegemist ei ole uue SEL‑i asutamisega, kehtib üksnes nõue esitada läbiviidavate muudatuste kohta deklaratsioon, ilma et nende kehtima hakkamine peatuks.

138    Ühing väidab, et komisjon on õigusraamistiku tõlgendamisel teinud esimese vea selles, et on järeldanud, et kohustus teavitada SEL‑i tegevusajal tehtud muudatustest seisneb deklaratsiooni esitamise kohustuses. Ühingu sõnul on selle korra raames vajalik heakskiit prefektilt ‒ deklaratsioonide esitamist hõlmab see kord, mis seondub laboratooriumile antava loaga, mitte kõnesoleva heakskiiduga.

139    Teine hindamisviga seondub vastavalt kas prefekti või CCG rolliga SEL‑i põhikirjas ettevõtte tegutsemisajal tehtavates muudatustes ning see viga on viinud õigusnormi rikkumiseni. Ühing on seisukohal, et kuivõrd SEL peab ettevõtte tegevusajal põhikirjaliste muudatuste läbiviimiseks esmalt taotlema prefektilt heakskiitu, sõltub CCG tegevus direktorit ja/või SEL‑i puudutava registrikandega seotud muudatuste tegemisel otseselt nendest muudatustest, mis on tehtud prefekti antud lubadesse ja otsustesse, mistõttu ühingu pädevus on selles osas piiratud.

140    Ühing viitab oma argumentide põhjendamiseks käskkirjale nr 98‑585, mis oli uurimisesemeks oleval perioodil kohaldatav, kuid millele komisjon on viidanud üksnes vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses nr 562, ning mida käskkirjaga nr 2005-506 ‒ millele komisjon selles osas viitab ‒ kehtetuks ei tunnistatud. Lisaks esitab ta tabeli, kust nähtub heakskiidu andmise kuupäevade ja SEL‑i registrisse kandmise kuupäevade kokkulangemine ‒ seda nii nende kohta kande tegemise kui tehtud struktuurimuudatuste korral. Ta rõhutab, et prefektid võtsid käskkirja nr 98‑585 alusel peaaegu süstemaatiliselt vastu otsuseid, millega kinnitasid heakskiitu puudutavaid muudatusi. Seega, tema tegevus SEL‑ide osas ‒ vastava heakskiitmismenetluse rakendamisel ‒ ei suurendanud majanduslikku riski, vaid ‒ vastupidi ‒ seeläbi anti SEL‑idele n-ö hoiatus, et heakskiit võidakse tühistada, kui kavandatud muudatustes peaks esinema rikkumisi.

141    Lõpuks tuletab ühing meelde, et nii heakskiidu andmise kui muudatuste tegemise menetlus tervikuna on kantud konkreetsest eesmärgist, milleks on rahvatervise kaitse, ning et ühingut tuleb käsitada asutusena, mis selles valdkonnas tegutseb avaliku võimuorganina väljaspool ELTL artikli 101 kohaldamisala, arvestades et tema ülesanded on nähtud ette seadusega ja viimase astme otsuse tegemise pädevus kuulub riigile. Ta leiab, et isegi kui kutseühendus tegutseb ettevõtjate ühendusena, võib tema konkurentsi piiravaid otsuseid igal juhul põhjendada sellise kõrgemalseisva huvi kaalutlustega nagu seda on rahvatervise kaitse.

142    Komisjon, keda toetab Labco, vaidleb nendele argumentidele vastu. Ta rõhutab, et SEL‑i tegevusajal tehtud muudatustest teavitamine on laadilt deklaratiivne. Pealegi, komisjon ja Labco väidavad, et vaidlustatud otsuse peatükk 5.2.2.4 ei käsitle ühingu rolli heakskiidu andmise haldusmenetluses, kus ühingul on nõuandev roll, vaid ühingu enda poolt autonoomselt tehtud otsuseid, mis käsitlevad SEL‑i põhikirjamuudatuste kohta kannete tegemist. Lisaks ei nõustu komisjon väitega, et ühingu kõnesolev tegevus jääb väljapoole ELTL artikli 101 kohaldamisala.

143    Üldkohus täpsustab, et ühingu argumendid käsitlevad esiteks seda, kas SEL‑i tegevusajal tehtud muudatustest teavitamine, mis on ette nähtud CSP artiklis L 6211‑2, kujutab endast pelgalt deklaratiivset laadi toimingut, ja teiseks, kas ühingu tegevus seoses niisuguste muudatustega on allutatud prefektile või tegutseb ta autonoomselt.

144    Seoses esimese küsimusega tuleb märkida, et CSP artikkel L 6211‑2, millele on viidatud eespool punktis 136, viitab sellele, et mis tahes muudatused nii uue direktori nimetamise kui korralduslike tingimuste osas, mis on tehtud pärast laboratooriumile loa andmist kinnitavat otsust, on laadilt deklaratiivsed. Sellest tuleneb, et peatavat mõju SEL‑i tegevusajal tehtavate muudatuste osas sellel ei ole.

145    Seda tõlgendust kinnitab käskkiri nr 2005‑506. Käskkiri selgitab konkreetselt seaduse nr 90‑1258 artikli 5‑1 kohaldamise üldisi tingimusi. Mis puudutab äriühingute põhikirja kooskõla SEL‑e käsitlevate õigus‑ ja haldusnormidega, siis käskkiri täpsustab prefektide kohustused nõuetele mittevastava juhtumi käsitlemisel. Seonduvalt SEL‑i tegevusajal tehtavate põhikirjamuudatustega on selles öeldud järgmist:

„Niisugustest muudatustest teavitatakse teid [CSP] artiklis L 6211‑2 ette nähtud deklaratsiooniga.

Vastavalt sama seadustiku artikli R 6212‑79 teisele lõigule olete te kohustatud pärast äriühingule selgituste esitamise võimaluse andmist […], juhul kui muudatustes esinevaid rikkumisi ei ole kõrvaldatud, tühistama äriühingule antud heakskiidu ja laboratooriumile antud loa […].”

146    Ühing väidab sellele analüüsile vastu, et teavitamise deklaratiivne laad puudutab üksnes laboratooriumi loataotlust ning et SEL, kus muudatusi tehakse, on jätkuvalt kohustatud taotlema uut heakskiitu. Ta viitab selles osas eeskätt käskkirjale nr 98‑585.

147    Nimelt osutab käskkiri nr 98‑585 kohustusele taotleda SEL‑i tegevusajal tehtavate muudatuste korral uut heakskiitu. Mis puudutab äriühingu kandmist Prantsuse äri‑ ja äriühinguregistrisse, siis käskkirjas nr 98‑585 on öeldud, et „äriühingu põhikirja hiljem tehtavate muudatuste osas […] peab [ta] esmalt taotlema neile muudatustele nõusolekut, ning seejärel, pärast heakskiidu saamist, esitama [Prantsuse äriregistrile] uue põhikirja”.

148    Ühing viitab selles kontekstis lisaks ka CSP artiklile R 6212‑76. See säte täpsustab, et taotlus laboratooriumi haldavale SEL‑ile heakskiidu saamiseks tuleb esitada departemangu prefektile kas ‒ laboratooriumi asutamise juhtudel ‒ samal ajal laboratooriumi töö jaoks vajaliku loa taotlemisega, mis on ette nähtud CSP artikli L 6212‑2 esimeses lõigus (vt eespool punkt 133), või ‒ juhul kui üks või mitu SEL‑i hallatavat laboratooriumi juba tegutsevad ‒ koos muudatuste kohta esitatava deklaratsiooniga CSP artikli L 6211‑2 neljanda lõigu mõttes (vt eespool punkt 136).

149    Pooled, kellele Üldkohus esitas mainitud kahe käskkirja tõlgendamise ja ajalise koostoime kohta küsimused nii kirjalikult kui ka kohtuistungil, jäid selles küsimuses jätkuvalt erinevatele seisukohtadele.

150    Siiski saab selle kohta esile tuua allpool toodud järeldused.

151    Esiteks, käskkiri nr 2005/206, mis võeti vastu 14. novembril 2005 ja hakkas kohe kehtima, kinnitab, et SEL‑idesse seaduse nr 90‑1258 artikli 5‑1 alusel tehtavate muudatuste suhtes kehtib deklaratsiooni esitamise kohustus ‒ seda nii SEL‑ile antava heakskiidu kui laboratooriumile vajaliku loa osas ‒, kuna, nagu nähtub eespool punktis 145 toodud tsitaadist, on mainitud käskkirjas osutatud sõnaselgelt kahele aspektile. Ainult sel juhul, kui tuvastatakse seadusega vastuollu minevad muudatused, võib ametiasutus pärast asjassepuutuvalt SEL‑ilt selgituste küsimist heakskiidu tühistada, juhul kui muudatustes esinevaid rikkumisi ei ole kõrvaldatud.

152    Teiseks, ükski õigusnorm ei välista seda tõlgendust. CSP artikkel R 6212‑76 puudutab juhtumeid, kus SEL on äsja asutatud, mitte nende ümberkorraldamist. Õigupoolest, viimati nimetatud sättes sisalduv viide muudatuste kohta esitatavale deklaratsioonile (vt eespool punkt 148) puudutab esialgse heakskiidu taotlemist laboratooriumi haldamise eesmärgil asutatavale SEL‑ile olukorras, kus see laboratoorium juba tegutseb. Seega ei puuduta kõnesolev säte SEL‑i struktuuri muutmist ning seega ei ole sellest võimalik järeldada, et pärast asjassepuutuvale SEL‑ile esialgse heakskiidu saamist tuleks hiljem tehtavate muudatuste jaoks taotleda uut heakskiitu.

153    Kolmandaks, mis puudutab asjaolu, et prefektid jätkasid ka pärast käskkirja nr 2005/206 vastuvõtmist heakskiidu muutmist kinnitavate otsuste tegemist, jätkates käskkirjal nr 98‑585 põhinevat praktikat, siis komisjon on vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele õigesti väitnud, et selline praktika ei sea kahtluse alla seda, et SEL‑ides nende tegevusajal muudatuste tegemise suhtes kehtib deklaratsioonide esitamist ette nägev kord: seda korda ei ole kehtestatud seadusega, vaid see on selgitatav huviga anda avalikkusele teada teatud muudatustest. Pealegi, nagu nähtub komisjoni esitatud tõenditest, viitab selliste otsuste arv otseselt muudatuste suhtes kehtiva korra deklaratiivsele laadile, ning selle õigusliku alusena ei saa käsitada ‒ vähemalt mitte konkreetselt ‒ CSP artiklit R 6212‑75, mis sätestab nõude saada uue SEL‑i asutamiseks heakskiit, ilma milleta asutamise käik peatub.

154    Seega, ühingu vastuväide, mille kohaselt tegi komisjon vea, kui võttis arvesse SEL‑i muudatusi puudutavat deklaratsioonide esitamise korda, tuleb igal juhul tagasi lükata 14. novembrist 2005 ‒ kuupäev, mil võeti vastu käskkiri nr 2005/206, mis hakkas kohe kehtima ‒ hilisema aja osas, kuna just siis tegid ühingu organid suurema osa toimingutest, millega sekkusid SEL‑ide tegevusse, ja millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 450–494.

155    Mis puudutab käskkirja nr 2005/206 vastuvõtmisele eelnevat aega, st ajavahemikku 14. oktoobrist 2003 kuni 14. novembrini 2005, siis ‒ kuigi on kahetsusväärne, et vaidlustatud otsuses ei sisaldu peaaegu midagi käskkirja nr 98‑585 mõju kohta selles kontekstis, kui mitte arvestada joonealuses märkuses nr 562 toodud viidet tõlgendusele, mis erineb kehtivast korrast, märkides, et „esmalt peab äriühing taotlema muudatustele heakskiitu” ‒, ei järeldu sellest siiski, et komisjon oleks antud juhul kohaldatavaid Prantsuse õigusnorme tõlgendanud ebaõigesti.

156    Nimelt, kuna käskkiri nr 98‑585 näeb ette heakskiitmismenetluse, kuid seadusega on ette nähtud deklaratsioonide esitamine, on komisjon õigustatult tõstatanud küsimuse, kas käskkirjas on õigusraamistiku ülevõtmine olnud nõuetekohane. Selles osas on komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 467 ja 468 maininud dokumente, mis pärinevad varasemast ajast kui aasta 2005 ning võivad olla kasutatavad sellest käskkirjast nähtuva analüüsi kummutamiseks. Nimelt puudutab see Essonne’i departemangu (Prantsusmaa) sanitaar‑ ja sotsiaalasjade direktori poolt 2004. aasta juulis ühele advokaadibüroole saadetud kirja, kus on öeldud, et „hilisemad muudatused haldava personali osas” nõuavad pelgalt deklaratsiooni esitamist, ning ühingu sisedokumente 2003. aasta oktoobrist ja 2004. aasta juulist, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 468, kus on viidatud järelkontrollile ja CSP artiklis L 6211‑2 ette nähtud deklaratsioonide esitamise korrale. Sellele võib lisada ühingu poolt 27. mail 2004 Laboratoire d’Isle’le saadetud kirja, millele on viidatud vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses nr 555 ja kus ühing on öelnud, et mis puudutab „peatavaid tingimusi, siis huvitatud isikutele tuleb selgitada, et need tingimused ‒ ilma et neil oleks ühingu jaoks siduvat jõudu tema läbivaadatavates asjades ‒ kujutavad endast meedet bioloogide kaitseks juhtudeks, mil nähakse ette muudatusi”.

157    Seega ei ole tõendatud, et komisjon on SEL‑ide põhikirjamuudatuste ja SEL‑idega seotud lepingute kehtima hakkamise küsimuses teinud vea kohaldatava õigusraamistiku tõlgendamisel.

158    Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata ühingu vastuväide, mille kohaselt on komisjon vaidlustatud otsuse peatükis 5.2.2.4 tõlgendanud Prantsuse õigusnorme vääralt.

159    Mis puudutab teist ühingu tõstatatud küsimust, mis käsitleb tema väidetavat allumist prefektile, siis komisjon ei vaidle vastu, et ühingul on prefektuuri tasandi heakskiitmismenetluses nõuandev roll ning et talle saadetakse selle menetluse raames teavet, mis võimaldab tal seda rolli täita.

160    Muus osas ei ole asjaolu, kas ühing ‒ nagu ta ise väidab ‒ täidab rolli, mille suhtes prefekt on kõrgemalseisev tasand, ning tal on üksnes piiratud pädevus registritesse kannete tegemisel, mida illustreerib käesolevas kohtuasjas esitatud vastavustabel, kust nähtub terve rea SEL‑ide osas muudatusi kinnitavate otsuste kuupäevade ja registris tehtud muudatuste kuupäevade kokkulangemine, ühingule vaidlustatud otsuse peatükis 5.2.2.4 esitatud etteheidete juures otsustava tähendusega. Selles osas ei ole otsustava tähendusega ka see, kas registrisse kandmise juhtudel piirdub ühingu tegevus pelgalt prefekti otsuste täitmisega ega aeglusta muudatuste kehtima hakkamise protsessi, sh ei ole viinud vastavate kannete tegemisest keeldumiseni, nagu ühing püüab tõendada. Komisjon on pealegi selle teesi vaidlustanud, viidates vaidlustatud otsuses (põhjendused 492 ja 493) ja Üldkohtus konkreetselt SELAFA Aubert H juhtumile.

161    Nimelt, kuigi näib, et vaidlustatud otsuses on korduvalt väga kindlas sõnastuses viidatud „otsustele”, mis puudutavad ühingu „eelnevat heakskiitu” SEL‑i muudatuste korral, heidab komisjon ühingule peatükis 5.2.2.4 ette esiteks seda, et ühing on kinnitanud, et SEL‑is tehtud muudatused saavad kehtima hakata alles pärast prefektilt nende kinnitamiseks tehtud otsuse saamist ja selle alusel vastavasse registrisse kande tegemist, ning teiseks asjaolu, et ühing on osutanud vajaduse korrale muuta SEL‑idesse muudatuste tegemist kajastavaid dokumente ‒ seda kas otse SEL‑idele adresseeritud kirjas või kaudselt, esitades prefektile oma seisukoha, millest asjassepuutuvatele pooltele saadetakse koopia (CSP artikkel R 6212‑77).

162    Niisiis, sõltumata sellest, kas muudatused „kiideti heaks” ja kes seda tegi, nähtub eeltoodud analüüsist, et ühingu selline tegevus ei ole kooskõlas sellega, kuidas käskkiri nr 2005/206 tõlgendab asjassepuutuvat õigusraamistikku, ning läheb igal juhul kaugemale pelgalt nõuandvast rollist, mida ühing ise väidab endal olevat. Seega ei ole ühingul alust selles osas tugineda ka eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuses Wouters esitatud põhimõtetele.

163    Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.

–       Kolmas väide, mille kohaselt on sisuliselt eiratud Prantsuse õigusnormides ette nähtud teavitamiskohustuse kohaldamisala ja CCG rolli järelkontrolli teostamises äriühingute dokumentide üle

164    Väide puudutab vaidlustatud otsuse peatükki 5.2.2.2 (põhjendus 296 jj) „Teavitamine aktsiate müüki käsitlevatest dokumentidest.”

165    See käsitleb aastal 2005 CSP seadusandlikku ossa lisatud ning farmatseudi kutsealal tegutsemist reguleerivaid eeskirju puudutava artikli L 4221‑19 tõlgendamist. Artikli esimene lõik näeb ette, et „äriühingus töötavad farmatseudid peavad oma kutseala nõukogule peale äriühingu põhikirja ja selle lisade saatma ka äriühingu tegevust ja selle osanike või aktsionäride suhteid käsitlevad kokkulepped ja nende lisad”. Teine lõik täpsustab, et need dokumendid „tuleb saata kuu aja jooksul pärast kokkuleppe või selle lisa sõlmimist”.

166    Samuti on asjakohased CSP seadusandlikku ossa lisatud artiklid L 6221‑4 ja L 6221‑5, mis käsitlevad konkreetsemalt tingimusi, mis kehtivad laboratooriumide direktoritele nende ülesannete täitmisel.

167    CSP artikli L 6221‑4 esimeses lõigus on märgitud, et laboratooriumide direktorid peavad saatma oma kutseala nõukogule oma kutsetööd käsitlevad kokkulepped ja lisad ning juhul, kui nad ei ole kasutatavate töövahendite ja nende ruumide omanikud, kus nad oma kutsealast tööd teevad, siis ka kokkulepped ja nende lisad, mille alusel nad kõnesolevaid vahendeid ja ruume kasutavad. Mainitud sätte neljas lõik näeb ette, et kokkulepped ja lisad tuleb saata kuu aja jooksul pärast kokkuleppe või selle lisa sõlmimist.

168    CSP artikli L 6221‑5 esimene lõik täpsustab, et laboratooriumi haldamiseks asutatud äriühingute põhikirjade ja nendesse ettevõtte tegevusajal tehtud muudatuste edastamise eest vastutab direktor ‒ või direktorid ‒ ning need tuleb kuu aja jooksul pärast nende allkirjastamist saata sellele kutseala nõukogule, mille piirkonnas asub laboratoorium ja mille kontrollialasse vastav direktor või direktorid kuuluvad.

169    CSP artikkel L 6221‑8 näeb ette, et CSP artiklites L 6221‑4 ja L 6221‑5 nimetatud lepingute, lisade ja põhikirjade saatmata jätmine või valeandmete edastamine on distsiplinaarsüütegu, mis võib tuua kaasa sanktsioonid.

170    Komisjon on vaidlustatud otsuse peatükis 5.2.2.2 asunud sisuliselt seisukohale, et ühing, soovides takistada laboratooriumide ‒ eeskätt Labco ‒ arengut, on 18. jaanuari 2006. aasta resolutsioonile (edaspidi „18. jaanuari 2006. aasta resolutsioon”) ja tema kasutatavale seadusetõlgendusele tuginedes vahemikus 2006. aasta jaanuarist kuni vähemalt 2009. aasta märtsini arvukatel kordadel nõudnud, et talle teatataks kontserni kuuluvate SEL‑ide aktsiakapitali liikumisest (põhjendus 296). Lisaks, sellest keeldumise korral või juhtudel, mil kõnesolevad tehingud olid toimunud mitu kuud enne nendest teavitamist, esitas ühing asjassepuutuvate SEL‑ide kohta kaebuse ja algatas järjekindlalt distsiplinaarmenetlusi (põhjendus 297). Komisjon heidab ühingule ette ka registrikande taotluse jaoks niisuguse vormi kasutamist, kus nõutakse SEL‑idelt infot nende osaluse kohta teistes laboratooriume haldavates SEL‑ides, ilma et sellel nõudmisel oleks õiguslikku alust (põhjendused 355–358).

171    Ühing väidab selle kohta sisuliselt, et komisjon on vääralt tõlgendanud seda, milline on SEL‑ide teavitamiskohustuse kohaldamisala aktsiakapitali liikumise korral, ning tema rolli sellega seoses. Ta esitab vastuväited kahe punktina.

172    Ühing toob esimeses punktis esile, et 18. jaanuari 2006. aasta resolutsioonis formuleeritud ja SEL‑idele esitatud nõue saata talle kõik SEL‑i rahastamisviise ja osa‑ või aktsiakapitali jaotust käsitlevad kokkulepped on CSP artikli L 4221‑19 range kohaldamise tulemus, mida toetab käskkiri nr 98‑558. Ta viitab ka CSP artiklitele L 6221‑4 ja L‑6221‑5. Ühing leiab, et seadusandja ei ole soovinud teha vahet eri tüüpi SEL‑ide vahel, mistõttu sellisena määratletud teavitamiskohustus peaks kehtima ka muude SEL‑i vormide (SELAFA ja SELAS) suhtes, kus kapitali jagunemist põhikirjas kindlaks määratud ei ole. Seega ei olnud komisjonil alust järeldada, et ühingu sellekohane tegevus on käsitatav ahistamisstrateegiana.

173    Teises punktis väidab ühing, et komisjon on eiranud CCG rolli SEL‑ide ja laboratooriumidega seotud dokumentide üle järelkontrolli läbiviimisel, ning samuti kohustust esitada heakskiitmismenetluses prefektile oma seisukoht. Lisaks ei nõustu ta etteheitega, nagu oleks ta registrikande vormi abil näinud ette uusi kohustusi. Lõpuks tuletab ühing meelde, et tema meetmeid seoses dokumentide edastamisega tuleb käsitada avalikule võimuorganile omase pädevuse teostamisena.

174    Komisjon, keda toetab Labco, on esimese punkti osas seisukohal, et ühing on 18. jaanuari 2006. aasta resolutsiooniga ületanud talle kuuluva pädevuse piire või igal juhul on ta lähtunud õigusraamistiku ülemäära kitsendavast tõlgendusest. Pealegi, kutsealase sõltumatuse problemaatika ei puutu kuidagi asjasse ja mainitud resolutsioon on olnud aluseks hirmutamismeetmete rakendamisele. Mis puudutab teist punkti, siis 18. jaanuari 2006. aasta resolutsioon, nõuetele vastamist kinnitava tõendivormi loomine ja registrikande vormi kasutamine olid osa ahistamisstrateegiast, mille eesmärk oli jälgida SEL‑ide osalemist kontsernides ning pidurdada nende arengut. Lõpuks ei nõustu komisjon ka väitega, et ühing on kõnesolevate nõudmiste esitamisel teostanud avalikule võimuorganile omast pädevust.

175    Üldkohtu hinnangul tuleb neid kahte punkti käsitleda koos.

176    Esiteks tuleb sissejuhatuseks märkida, et komisjon ei vaidle vastu sellele, et ühingu ‒ konkreetsemalt CCG ‒ ülesanne registri haldamise ülesannete täitmisel on kontrollida teatud teavet registrisse kantud farmatseutide ja SEL‑ide tegevuse kohta. Samuti puudub vaidlus selles, et ühingu ülesannete hulka kuulub kontroll esiteks selle üle, et kohaldataks CSP artiklit R 6212‑82, mis sätestab, et kutsealavälistele isikutele võib laboratooriumi haldava SEL‑i kapitalis kuuluda maksimaalselt 25%, ning teiseks seaduse nr 90‑1258 artikleid 5 ja 5‑1, kus on ette nähtud, et oma kutsealal töötavale bioloogile peab kuuluma häälteenamus.

177    Sellise kontrolli puhul on tegu järelkontrolliga, nagu nähtub kohaldatavatest sätetest, kus iga kohustuse osas on ühingule teatava teabe esitamise jaoks toodud tähtaeg, milleks on üldreeglina üks kuu. Siiski rõhutab teavitamiskohustuste olulisust fakt, et nende täitmata jätmine võib tuua kaasa distsiplinaarkaristused, nagu nähtub eeskätt CSP artiklist L 6221‑8.

178    Teiseks, mis puudutab teabe esitamist laboratooriume haldava SEL‑i poolt, siis kõige olulisem sellekohane säte on CSP artikkel L 4221‑19, kuna, nagu ühing selgitab, on CSP artiklid L 6221‑4 ja L 6221‑5 töötatud välja ajal, mil laboratooriume haldavaid SEL‑e veel ei eksisteerinud. Pealegi on nimetatud säte peamine, millele ühing tugines SEL‑ide suhtes toimunud sekkumistes, mida komisjon on sellega seonduvalt välja toonud. Seega tuleb uurida 18. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni, mille ühing võttis vastu pärast mainitud õigusnormi kehtestamist. Kõnesolevas resolutsioonis on CSP artikli L 4221‑19 sisu esitamise järel (vt eespool punkt 165) märgitud järgmist:

„Lisaks tuleb alates 1. märtsist 2006 [CCG-le] saata kõik äriühinguga seotud dokumendid, mis puudutavad kas põhikirja, äriühingu tegevust või selle osanike või aktsionäride suhteid. See kohustus hõlmab ka äriühingu rahastamisviise puudutavaid kokkuleppeid ja kapitaliosalust ning osanike või aktsionäride vahelisi kokkuleppeid.

Kõikide [laboratooriume] haldavas vaba kutseala äriühingus tehtavate muudatuste osas peavad selles äriühingus oma kutsealast tööd tegevad biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseudid kirjalikult kinnitama, et nad on kinni pidanud [CSP] artiklis L 4221‑19 ette nähtud nõuetest.”

179    Mis puudutab küsimust, kas kõnesolev resolutsioon tõlgendab CSP artiklis L 4221‑19 toodud sõnastust ‒ „äriühingu tegevust ja selle osanike või aktsionäride suhteid käsitlevad kokkulepped ja nende lisad” ‒ laiendavalt, siis vaidlustatud otsuse põhjenduses 368 on täpsustatud, et osanike või aktsionäride suhteid käsitlevad kokkulepped on sellised osanike või aktsionäride vahelised kokkulepped, mis on põhikirjale täienduseks ning mille eesmärk on tagada allakirjutanute õigused ja määratleda, kuidas nad osalevad äriühingu juhtimises ning tagavad vähemusaktsionäride kaitse, kuid nende all ei ole mõeldud aktsiate müügilepinguid.

180    See komisjoni esitatud tõlgendus on loogiline. Teave SEL‑i rahastamisviiside ja osa‑ või aktsiakapitali jaotuse kohta, millele 18. jaanuari 2006. aasta resolutsioon viitab, on n-ö järgmise tasandi teave ning läheb kaugemale SEL‑i tegutsemise tingimustest ja tema osanike või aktsionäride vahelistest suhetest.

181    Pealegi, ka dokumendid, mis käsitlevad SEL‑i kapitali liikumist, ei ole ilmtingimata hõlmatud CSP artiklis L 6221‑4 toodud mõistega „kutsetööd käsitlevad kokkulepped ja lisad”, v.a juhul, kui seda sõnastust tuleks tõlgendada sedavõrd laialt, et see hõlmab kõiki laboratooriumide direktoreid puudutavaid dokumente.

182    Lisaks, CSP artiklist L 6221‑5 ei nähtu ilmselgel viisil ka see ühingu kasutatud tõlgendus, mille kohaselt kehtivad teavitamiskohustused ka kapitali liikumise suhtes. Säte käsitleb direktorite kohustust saata kutseühingu nõukogule SEL‑ide põhikirjad ja teatada ettevõtte tegevusajal tehtud muudatustest kuu aja jooksul nende allkirjastamisest. Komisjon märgib selle kohta eelkõige ‒ ilma et ühing talle selles osas vastuväiteid esitaks ‒, et SELAFA‑de ja SELAS‑ide põhikirjades kapitali jagunemist ei kajastata, kuid neile on esitatud teabenõuded, millele komisjon on osutanud.

183    Ühing väidab sellegipoolest, et seadusandja ei ole soovinud eri tüüpi SEL‑ide vahel vahet teha. Tuleb siiski nentida, et see ei ole ilmtingimata piisav põhjendus sellele, et ühing võiks kehtestada SEL‑idele kohustusi, kui seadus neid ette ei näe.

184    Seega, kohustus teavitada SEL‑ide kapitali liikumisest ei tulene sätetest, millele ühing on selles osas viidanud.

185    Kolmandaks ei saa eitada, et SEL‑idele pandud ulatuslik tõendite esitamise kohustus, mis on välja toodud eespool punktis 178 viidatud 18. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni väljavõtte teises lõigus, on täiendus sellealastele õigus‑ ja haldusnormidele, muutes teavitamiskohustuse SEL‑ide jaoks koormavamaks. Sama kehtib ka registrikande taotlusvormi kohta, mida ühing on alates aastast 2008 saatnud kõikidele Arstide Liidu peetavasse registrisse kantud SEL‑idele, kus töötab biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseute, arvestades niisuguste SEL‑ide suhtes alates 1. veebruarist 2008 kehtima hakanud uut kohustust, mille kohaselt peavad nad olema kantud kahte registrisse. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 356 märgib, küsitakse selle vormi raames SEL‑idelt infot nende osaluse kohta teistes laboratooriume haldavates SEL‑ides. Vaatamata ühingu osutatud asjaolule, et varem võis olla kasutusel teisi vorme, rõhutab komisjon õigustatult, et viimati mainitud ‒ ja vaidlustatud otsuses esile toodud ‒ teabe nõudmine ei tugine ühelegi õigusaktile, see on väga lai ning tänu ristosalusele saab seda kasutada kontsernidega seotud laboratooriumide tuvastamiseks.

186    Neljandaks on oluline meenutada, et komisjoni poolt ühingu kõnesoleva tegevuse kohta esitatud etteheidete puhul tuleb võtta arvesse kavatsusi, mida komisjon arvas ühingul olevat. Nimelt ei eita komisjon, et õigusraamistik võib anda alust tõlgendusteks. Siiski tuleb arvestada vaidlustatud otsuse peatükis 5.5 nimetatud dokumente, kust nähtub strateegia, mille eesmärk on takistada laboratooriumide kontsernide turuletulekut, ning milles on selgelt välja toodud Labco ja Labco kontserniga seotud SEL‑id. Näiteks illustreerib seda ühingu presidendi 2004. aasta detsembris Arstide Liidu presidendile saadetud kiri, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 556. Arstide Liidu tähelepanu juhiti eelkõige asjaolule, et ta oli nõustunud Labco kontserni struktuuri kandmisega registrisse, ilma esitatud dokumentide suhtes reservatsioone kohaldamata, ning et „see olukord ei või edasi kesta”. Lisaks on komisjoni käsutuses arvukalt näiteid, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 305–351 jj ning mis tõendavad esiteks, et ühing on korduvalt nõudnud teavet niisuguste SEL‑ide kapitaliosaluses toimunud liikumiste kohta, millest mitu SEL‑idest kuuluvad Labco kontserni, viidates teabenõuetes konkreetselt CSP artiklile L 4221‑19 ‒ ja mida võib käsitada kui ähvardust rakendada distsiplinaarkaristusi ‒, ning teiseks näitavad, et selliseid karistusi on praktikas kasutatud korduvalt (vt ühe näitena vaidlustatud otsuse põhjendustes 310–316 viidatud SELAS Laboratoire du Littoral’i juhtum).

187    Viiendaks, mis puudutab asjaolu, et ühingu sõnul tuleb CSP artikli L 4221‑19 tõlgendamisel arvesse võtta käskkirja nr 98‑558, mis sisaldab selget viidet, et heakskiitmistaotlus peab sisaldama täpseid andmeid kapitali jagunemise kohta kutsealal tegutsevate osanike või aktsionäride, kutsealaväliste osanike või aktsionäride, varasemate osanike/aktsionäride, õigustatud isikute ja väljaspool olevate osanike/aktsionäride vahel ning kus ei ole eraldi välja toodud dokumente, mis tuleb edastada kutseala ühendusele, kes esitab omapoolse arvamuse, ja dokumente, mis tuleb esitada prefektile, siis komisjon väidab õigesti, et selle argumendiga ei saa põhjendada teatavaid ühingu sekkumisi Labco kontserni SEL‑ide suhtes. Nimelt esiteks puudutavad need selliseid muudatusi juba olemasoleva SEL‑i struktuuri suhtes, mis on tehtud pärast käskkirja nr 2005‑506 andmist, mis, nagu teises väite raames märgitud, näeb ette üksnes kohustuse esitada nende muudatuste kohta deklaratsioon. Teiseks on ühing igal juhul esitanud arvukalt teabenõudeid ning kohaldanud teatud juhtudel ‒ ja väljaspool heakskiitmismenetlust ‒ SEL‑i suhtes distsiplinaarvastutust, sh mõnel juhul isegi pärast seda, kui heakskiit oli antud.

188    Kuuendaks tuleb jõuda selgusele, kas teatavad teabenõuded ei olnud siiski põhjendatud, kui arvestada eespool punktides 176 ja 177 kirjeldatud ühingu järelkontrollialaseid ülesandeid.

189    Näiteks palus ühing Labco kontserni kuuluval SEL Littoral/Charrière Levy’l (vaidlustatud otsuse põhjendus 362), kelle üks uutest osanikest oli juriidiline isik, saata nimekirja selle juriidilise isiku osanikest ning nende põhikirjad.

190    Sellega seoses ‒ mis puudutab vajadust kontrollida kutsealaväliste aktsionäride osaluse suhtes kehtivast 25% piirist kinnipidamist ‒ siis komisjon märgib õigustatult, et ühing on järjekindlalt nõudnud teavet SEL‑i kapitali jaotumise kohta ka juhtudel, mil oli selge, et tegu on kutsealal töötavate isikute vaheliste suhetega. Lisaks näib, et selline õigus‑ ja haldusnormide tõlgendus, millest ühing lähtus ning mille kohaselt tuleb tagada SEL‑is töötavate bioloogide sõltumatus suhetes kolmandate ‒ samuti kutsealal tegutsevate ‒ isikutega, võis olla see alus, mille põhjal esitati teabenõudeid saamaks infot laboratooriume haldavate SEL‑ide nende aktsionäride kohta, kes olid muudetava SEL‑i aktsionärideks. Neljanda väite raames on juba varem märgitud, et see tõlgendus on vastuolus avatusega, mida sooviti tagada Murcefi seadusega tehtud muudatustega (vt eespool punkt 91).

191    Samuti ei saa ka ülesandega kontrollida seda, kas SEL‑is oma kutsealal töötav biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseut omab selles SEL‑is häälteenamust, põhjendada mis tahes teabenõudeid SEL‑i kapitali jaotumise ja aktsionäride kohta, kuna esimesena mainitud nõude täitmist saab kontrollida aktsionäride hääletustulemusi ja isikusamasust kajastava info põhjal, mis on piiratum kui info, mis tuleks aktsiate liikumise kohta edastada distsiplinaarkaristuste ähvardusel ja laiaulatusliku teavituskohustuse täitmiseks.

192    Eeltoodust järeldub, et komisjon ei ole teinud viga analüüsis, mille kohaselt ‒ kui arvestada, et asjassepuutuva õigusraamistiku puhul on vaieldamatu, et see võib anda alust tõlgendusteks ‒, ei pidanud ühing kinni talle seadusest tuleneva pädevuse piiridest, kui ta võttis endale määrusandlikud volitused ja nägi ette senisest mahukamad kohustused niisugustele SEL‑idele, kes soovisid kasutada seaduslikke võimalusi oma kapitali avamiseks, eriti kui võtta teatavate sekkumiste puhul arvesse vaidlustatud otsuses dokumenteeritud strateegiat eeskätt seoses Labco’ga.

193    Seega tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Kuues väide, mille kohaselt on sisuliselt ELTL artiklit 101 tõlgendatud ja kohaldatud vääralt osas, milles määratud distsiplinaarkaristuste mõju oli selline, et see tugevdas tehtud otsuste potentsiaalseid või tegelikke tagajärgi

194    Ühing väidab, et kuigi komisjoni enda sõnul tema etteheited ühingule ei käsitle distsiplinaarkaristusi, on ta siiski seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja määratud karistused on laadilt sellised, et need tugevdavad etteheidetavate otsuste potentsiaalseid või tegelikke tagajärgi, mistõttu distsiplinaarmenetluse läbiviimine ning määratud karistused kuulusid siiski nende meetmete hulka, mille kohta ühingule etteheiteid tehti. Ühing tuletab selles osas meelde, et distsiplinaarpädevuse teostamine on üks tema õigustest avaliku võimuorganina, mis jääb väljapoole konkurentsiõiguse kohaldamisala, millele komisjon pealegi ei ole vastu vaielnud. Niisiis, komisjon, olles asunud seisukohale, et menetluse algatamine ja määratud karistuste rangus suurendavad tema tegevuse konkurentsivastasust, läheb iseendaga vastuollu ja tõlgendab ELTL artiklit 101 vääralt, eirates eespool punktis 21 viidatud kohtuotsust Wouters.

195    Komisjon väidab, et see väide on tulemusetu, kuna distsiplinaarkaristuste määramise kohta ei ole ühingule etteheiteid esitatud. Ta täpsustab siiski, et karistuste määramist ei tohi segamini ajada karistustega ähvardamisega (või ühingu sellealase pädevuse meeldetuletamisega) ja kaebuste esitamisega, mis olid tervikplaani lahutamatu osa ning kujutasid endast ühingu tegevuskava tõhususe tagamise vahendit. Komisjon leiab, et tal oli ‒ ka distsiplinaarkaristuste kohta seisukohta võtmata ‒ õigus tuua vaidlustatud otsuses välja kõik läbimõeldud tegevuskava aspektid.

196    Labco väidab samuti, et ühing kasutas distsiplinaarkaristuste võimlikkust surve avaldamise ja tervikplaani tõhususe tagamise vahendina.

197    Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuse Wouters punktis 57 öeldud, ei kuulu aluslepingus sätestatud konkurentsieeskirjade kohaldamisalasse tegevus, mis oma laadi, selle suhtes kehtivate eeskirjade ja oma eesmärgi poolest ei ole omane kaubavahetuse valdkonnale (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. veebruari 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑159/91 ja C‑160/91: Poucet ja Pistre, EKL 1993, lk I‑637, punktid 18 ja 19, mis käsitles riikliku sotsiaalkindlustusasutuse juhtimist) või seostub avalikule võimuorganile omase pädevuse teostamisega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. jaanuari 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑364/92: SAT Fluggesellschaft, EKL 1994, lk I‑43, punkt 30, mis käsitles õhuruumi kontrolli ja selle valdkonna politsei tegevust, ja 18. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑343/95: Diego Cali & Figli, EKL 1997, lk I‑1547, punktid 22 ja 23, mis käsitles merekeskkonna saastekontrollialast järelevalvet).

198    Ühing leiab, et tema distsiplinaarkodade tegevus on käsitatav avalikule võimuorganile omase pädevuse teostamisega selle kohtupraktika tähenduses ning jääb väljapoole ELTL artikli 101 kohaldamisala, mistõttu komisjonil polnud alust võtta seisukohta, et ühingu tegevus distsiplinaarpädevuse teostamisel tugevdas asjassepuutuvate otsuste potentsiaalseid või tegelikke tagajärgi.

199    Komisjon järeldab vaidlustatud otsuse põhjenduses 514, et „asjassepuutuva tegevuse elementideks on kõik need ühingu otsused, millega nõutakse turuosalistelt teatavat käitumist turul, sh eelkõige ühingu juhtide poolt kaebuste esitamine farmatseutide ja SEL‑ide suhtes”. Komisjon lisab põhjenduses 515 siiski, et „seevastu ei puuduta esitatud etteheited ühingu organite tegevust, mis seisnes niisuguste distsiplinaarasjade menetlemises, kus võidakse määrata distsiplinaarkaristusi”. Siiski on komisjon põhjenduses 516 täpsustanud, et ühingu distsiplinaarpädevus, mille on delegeerinud riik, on oma laadilt selline, et see tugevdab tema otsuste potentsiaalseid või tegelikke tagajärgi, isegi kui rikkumise koosseisu tunnused jäävad samaks. Ta märgib teise võimalusena (põhjendused 517–520), et kõigil neil juhtudel, kus tegu oli osalusega kaasnevate õiguste jagamise, osa‑ või aktsiakapitali kuuluvuse küsimuse või äriühingu põhikirja muudatustega, rakendas ühingu G-osakonna distsiplinaarkoda järjekindlalt karistusi, mis seisnesid apteekide pikemas või lühemas tegevuskeelus.

200    Komisjon pöördub distsiplinaarotsuste juurde tagasi vaidlustatud otsuse peatükis 6 (põhjendused 579–584), korrates taas, et ühingu organite poolset distsiplinaarasjade menetlemist ei ole talle etteheidetava tegevuse hulka arvatud, kuid komisjon on siiski ‒ teise võimalusena ‒ nentinud, et kõnesolevad distsiplinaarkaristused olid laadilt sellised, et need tugevdasid asjassepuutuva konkurentsivastase tegevuse potentsiaalset või tegelikku mõju, viidates seejärel näitena paarile juhtumile.

201    Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 583, et ühing on juba haldusmenetluses märkinud, et tema distsiplinaarkodade otsused ei kuulu ELTL artiklis 101 kohaldamisalasse. Komisjon vastas sellele põhjenduses 584, kus ta tõi esile, et küsimuse ühingu distsiplinaarvolituste laadist võib jätta lahtiseks, kuna tema etteheited distsiplinaarotsuseid ei puuduta.

202    Lõpuks viitab komisjon ühingu organite tegevusele vaidlustatud otsuse põhjenduses 761, milles ta analüüsib rikkumise raskusastet, ning märgib, et distsiplinaarmenetluste järjekindel algatamine laboratooriumide kontsernidega seotud ettevõtete suhtes kaebuste esitamise teel, et oma konkurentsivastaste otsuste mõju veelgi tugevdada, on käsitatav asjaoluna, mis muudab kõnesolevas tegevuses seisneva rikkumise raskemaks.

203    Vaatamata sellele, et vaidlustatud otsuses on ühingu distsiplinaarvolituste teostamise kohta toodud vägagi üksikasjalik ülevaade, mille kohta ühing väidab, et see on kohati ebamäärane, nähtub sellegipoolest selle otsuse peatükist 5, mis käsitleb „[k]äesoleva menetluse esemeks olev[at] tegevus[t]”, et komisjon ei ole ühingu poolt talle kuuluva distsiplinaarpädevuse teostamist käsitanud osana sellest konkurentsivastasest praktikast, mida ta ühingule ette heidab (vt eeskätt vaidlustatud otsuse põhjendus 515, mille sisu on toodud välja eespool punktis 199). Samuti on seda korratud vaidlustatud otsuse peatükis 6, eelkõige põhjendustes 579–584 (vt eespool punkt 200).

204    Erinevalt ühingu väidetust ei ole komisjoni selline toimimisviis kohtuotsusega Wouters vastuolus ega tähenda ELTL artikli 101 ebaõiget kohaldamist.

205    Sellise juhtumiga oleks tegu, kui komisjon oleks tuvastanud, et konkurentsiõigust on rikutud tegevusega, mis jääb ELTL artikli 101 kohaldamisalast välja. See, et komisjon kasutab viiteid teatavale praktikale selleks, et määratleda tegevust, mis kuulub ELTL artikli 101 kohaldamisalasse, ei tähenda eespool punktis 21 viidatud kohtuotsusest Wouters nähtuvate järelduste või ELTL artikli 101 ebaõiget kohaldamist, kuna ühingu poolt oma distsiplinaarpädevuse teostamist, st sellega seoses tehtud otsuseid, ei ole käsitatud konkurentsi piiravana ELTL artikli 101 tähenduses.

206    Konkreetsemalt nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon hoiab oma käsitluses distsiplinaarpädevuse teostamise lahus kaudsest või otsesest ähvardamisest seda pädevust rakendada ja kaebuste esitamisest, millele on vaidlustatud otsuse põhjenduses 761 seoses rikkumise raskusega konkreetsemalt viidatud kui teguritele, mille abil sai tõhustada tema tuvastatud tervikplaani elluviimist. Mis puudutab kaebuste esitamist, siis komisjon väidab õigesti, et CSP artiklist R 4234‑1 tuleneb, et see võimalus on paljude eri kategooria isikutel. Nimelt, selle sätte esimese lõike kohaselt võivad farmatseutide suhtes distsiplinaarmenetluse algatada teatud ministrid ja ametiasutuste esindajad, kelle pädevus on seotud farmaatsiasektoriga, samuti prefekt, teatavad ühingu juhtivtöötajad, teine farmatseut või eraisik. Seega ei saa öelda, et see tegevus ‒ nagu ühing väidab ‒ on osa distsiplinaarvolituste teostamisest.

207    Vaatamata kõigele, isegi kui neil asjaoludel puudub vajadus võtta lõplik seisukoht küsimuses, mil määral on ühingupoolne distsiplinaarpädevuse teostamine käsitatav avalikule võimuorganile omase pädevuse teostamisena, nii et see jääks väljapoole ELTL artikli 101 kohaldamisala, tuleb veel täpsustada, et niisuguse pädevuse olemasolu ei saa anda absoluutset kaitset seoses konkurentsi piirava tegevusega tehtavate etteheidete vastu, kuna nimetatud pädevuse teostamiseks ilmselgelt ebasobiv tegevus on igal juhul käsitatav selle pädevuse kuritarvitamisena.

208    Kuues väide tuleb seega tagasi lükata.

 Väited, mis käsitlevad hindu puudutavaid etteheiteid

 Seitsmes väide, mis on esitatud esimese võimalusena ning mille kohaselt sisuliselt on tegu võimupiiride ületamisega, kuna ei ole peetud kinni kontrollivolituste piiridest

209    Ühing väidab, et Labco kaebuses, mille põhjal uurimine algatati, ei olnud viidatud miinimumhindu kehtestavale hinnapoliitikale, vaid üksnes tema väidetavale soovile takistada Labco arengut ning piirata tema suutlikkust biomeditsiiniliste analüüside turul teiste laboratooriumidega konkureerida. Samuti ei ole hindu puudutavale praktikale viidatud ka ei kontrolliotsuses, komisjoni 19. novembri 2008. aasta kirjas ega 3. veebruari 2009. aasta teabenõudes ning teabenõudes ei olnud mainitud ka võimalikku uurimiseseme laiendamist selles küsimuses. 18. juuni 2009. aasta teabenõudes paluti edastada kirjad, kus on olnud käsitlusel hinnaalanduste problemaatika, kuid seda ilma muid selgitusi lisamata. Ühing väidab, et seega sai ta etteheidete esitamise etapis teada, et uurimiseset oli laiendatud ka hindade ja hinnaalanduste alase tegevuse kontrollimisele. Niisiis on ühing seisukohal, et kui ka komisjonil ei ole kohustust määratleda täpselt neid väidetavaid rikkumisi, mis kuuluvad kontrolliotsuses mainitud uurimisesemesse, tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 20 lõiget 4 käsitlevast kohtupraktikast, et kohustuslik on tuua selgelt välja need teesid, mille osas ta kontrolli läbi viib, kuid käesoleval juhul see hindu puudutavas osas nii ei ole.

210    Ühing lisab, et tema arvates näib olevat välistatud, et kohtupraktikaga saaks kooskõlas olla sedavõrd lai uurimisese nagu kontrolliotsuses sisalduv ‒ „rikkumiste tuvastamine biomeditsiiniliste uuringute valdkonnas”. Lisaks ei ole määrsõna „eelkõige” kasutamine kontrolliotsuse artiklis 1 kooskõlas kehtivate täpsusnõuetega.

211    Ühing on nõus, et komisjon võib algatada uurimismenetluse, et kontrollida uurimise käigus talle teatavaks saanud teabe õigsust või seda teavet täiendada, ning möönab, et miski ei takista tal algatada uue teabe põhjal uut uurimist. Siiski väidab ühing, et komisjon on antud juhul rikkunud tema kaitseõigusi seeläbi, et kasutas uurimise käigus kogutud teavet muudel eesmärkidel kui need, mida oli nimetatud kontrolliotsuses. Ta leiab, et kontrollimise käigus hinnakokkuleppe tõendamise eesmärgil kogutud dokumente ei saa tõenditena kasutada ning et vaidlustatud otsus tuleks selles punktis tühistada.

212    Ühing lisab, et eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuses CNOP ja CCG vs. komisjon seda küsimust ei käsitletud, kuna menetluses sellega seoses esitatud väide lükati hilinenud esitamise tõttu tagasi kui vastuvõetamatu.

213    Komisjon ei nõustu väitega pädevuse ületamise kohta ning väidab, et arvesse tuleb võtta kogu kontrollimise käigus kogutud tõendusmaterjali ja vastuseid teabenõuetele.

214    Väide puudutab küsimust, kas komisjon võis vaidlustatud otsuses teha toimikumaterjalide alusel järelduse, et hinnaalanduste kasutamise keelamisega on toime pandud miinimumhinna kehtestamisega seonduv rikkumine, arvestades et sellele osutava tõendusmaterjali kogumise lähtekohaks olid kaebus ja kontrolliotsus, kus ühingu sõnul oli osutatud üksnes laboratooriumide kontsernide arengut piiravale praktikale. Seega puudutab väide tingimusi, milles komisjon tegutses Labco 12. oktoobri 2007. aasta kaebuse alusel uurimismenetluse algatamisel 22. oktoobril 2007 ning uurimise esimese etapi läbiviimisel. Mainitud esialgse uurimise olulised etapid on nimelt kontrolliotsuse alusel 12. ja 13. novembril 2008 toimunud uurimine ning hiljem ühingule saadetud teabenõuded.

215    Väide hõlmab sisuliselt kahte vastuväidet. Esimene vastuväide puudutab küsimust, kas kontrollimise ese ja eesmärk, mille komisjon on vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikele 4 kohustatud kontrolliotsuses täpselt ära nimetama, oli sõnastatud liiga laialt, kui arvestada sel hetkel komisjoni käsutuses olnud tõendusmaterjali, mis oli kogutud Labco kaebuse tulemusena. Teine vastuväide käsitleb esiteks küsimust, kas hinnaalandusi hõlmavat tegevust puudutavate kontrollimiste käigus toimus dokumentide kogumine viisil, mis rikkus ühingu kaitseõigusi, arvestades, et väidetavalt jäid need toimingud väljapoole kontrolliotsuses nimetatud uurimiseset ja ‑eesmärki, ning teiseks tingimusi, mille olemasolul võib komisjon poolelioleva uurimise eset laiendada ‒ või peab algatama uue uurimise.

–       Esimene vastuväide

216    See vastuväide, osutades väidetavale eeskirjade eiramisele hinnaalandusi puudutava tõendusmaterjali kogumisel, kui kaebuses sellekohased viited puudusid, käsitleb tegelikult küsimust, kas arvestades, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõige 4 näeb ette kohustuse näidata ära kontrollimise ese ja eesmärk, ei olnud kontrolliotsus laadi poolest meelevaldne, kuivõrd komisjoni käsutuses ei olnud piisavalt kaalukat infot, et vormistada kontrolliotsus sellisena, et see hõlmab ka hinnaalandustega seonduvat tegevust.

217    Tuleb meenutada, et Üldkohus on uurinud kontrolliotsuse seaduslikkuse küsimust eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuses CNOP ja CCG vs. komisjon. Kõnesolev vastuväide põhineb faktilisel materjalil, mis oli mainitud otsuse tegemise ajal hagejate käsutuses. Seega, kuna ühing sai Labco kaebuse 10. märtsil 2008 ja vastas 15. aprillil 2008, st 12. ja 13. novembri 2008. aasta kontrollist oluliselt varem, siis miski ei takistanud tal esitada vastuväidet, et kontrolliotsus ei ole vastavuses selle infoga, mis nähtus kaebusest ajal, mil esitati hagi kohtuasja T‑23/09 algatamiseks. Ometi ka osas, milles vastuväide ei puuduta küsimust kontrolliotsuse seaduslikkuse kohta, mis on saanud Üldkohtu poolse hinnangu, mis on asjassepuutuvate hagejate suhtes jõustunud, ei saa seda siiski selles etapis enam esitada, ilma et rikutaks ELTL artiklis 263 ette nähtud hagi esitamise tähtaegu.

218    Seega on vastuväide vastuvõetamatu.

–       Teine vastuväide

219    Esiteks tuleb märkida, et see vastuväide on seotud niisuguse kohtupraktika kohaldamisega, mis käsitleb määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikes 4 ette nähtud põhjendamiskohustust, mille kohaselt kontrolliotsuses peab olema ära toodud „kontrollimise ese ja eesmärk”, et selles uurimisetapis kaitsta asjassepuutuvate ettevõtjate kaitseõigusi.

220    Selles osas tuleb meenutada, et Üldkohus asus eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuses CNOP ja CCG vs. komisjon seisukohale, et kontrolliotsus oli õiguslikult piisavalt põhjendatud. Üldkohus leidis selle kohtuotsuse punktis 34, et selle põhjendused võimaldasid määratleda kontrollimise eseme ja eesmärgi. Igal juhul, nagu ka eespool punktis 217 on märgitud seoses vastuväitega, mille kohaselt oli kontrolliotsus väidetavalt meelevaldne, kehtib ka kontrolliotsuse põhjenduste puudumist käsitleva vastuväite kohta järeldus, et osas, milles see ei puuduta jõustunud kohtulahendit, ei saa seda siiski käesolevas etapis enam esitada, kuna sel juhul rikutaks ELTL artiklis 263 ette nähtud hagi esitamise tähtaegu.

221    Seega tuleb käesoleval juhul asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuses on komisjon ‒ vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ‒ märkinud nii täpselt kui võimalik ära need asjaolud, mida ta kavatseb kontrollida, st selle, mida soovitakse välja selgitada, ning need elemendid, mille suhtes kontrollimine läbi viiakse (vt selle kohta seoses määrusega nr 17 Euroopa Kohtu 17. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 85/87: Dow Benelux vs. komisjon, EKL 1989, lk 3137, punkt 10; 21. septembri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 46/87 ja 227/88: Hoechst vs. komisjon, EKL 1989, lk 2859, punkt 41, ja 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑94/00: Roquette Frères, EKL 2002, lk I‑9011, punkt 48).

222    Teiseks tuleb uurida ühingu argumenti, et kuna tema hinnaalandusalase praktika kohta kogutud tõendusmaterjal sisuliselt kontrollimise esemesse ei kuulunud, olid need tõendid kogutud ebaseaduslikult. Seega ei võinud neid tõenditena kasutada. Ta lisab, et samuti polnud komisjonil alust neile tugineda talle 18. juuni 2009. aasta teabenõude saatmisel, vaid ta oleks pidanud hinnaalandusalase praktika osas algatama uue uurimise.

223    Sellega seonduvalt tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et ühing ei viidanud ei vastuses 18. juuni 2009. aasta teabenõudele ega vastuses talle esitatud vastuväidetele, et hinnaalanduste küsimus on uus või et see jääb kontrollimise esemest väljapoole. Nimelt, kuigi see, kui ettevõtja võtab faktilise või õigusliku asjaolu komisjoni haldusmenetluses otseselt või kaudselt omaks, võib olla täiendav tõend hagi põhjendatuse hindamisel, ei piira see Üldkohtusse hagi esitamise õiguse kasutamist ennast, mis füüsilisele või juriidilisele isikule on antud ELTL artikli 263 neljandas lõigus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑6375, punkt 90).

224    Sisulise osa kohta tuleb meenutada, et komisjon kogus hinnaalandusi puudutavad tõendusmaterjalid esialgse uurimismenetluse eri etappides. Komisjon märgib ‒ ilma et ühing talle selles punktis vastu vaidleks ‒, et kontrolli tulemusena saadi viis hinnaalandusi käsitlevat kirja. Lisaks taotles komisjon ühingu poliitika kohta teavet teises, 18. juuni 2009 kuupäeva kandvas teabenõudes, kus osad küsimused puudutasid hinnaalanduste problemaatikat ning kus komisjon palus ühingul edastada koopia teatavatest CCG saadetud kirjadest, mis käsitlesid teabenõudeid laboratooriumide tehtud allahindluste kohta. Pealegi, see osa vaidlustatud otsusest, mis käsitleb rikkumise tõendamist hinnaalandustega seotud osas (põhjendus 133 jj), tugineb ühtlasi CCG halduskoosolekute protokollidele, mille koopiad saadi konkreetselt ühingule 3. veebruaril 2009 saadetud teabenõude ning laboratooriumidele saadetud teabenõuete tulemusena.

225    Peamine käesoleva vastuväite raames tekkiv küsimus on siiski selles, kas kontrollimise esemest, nagu see on määratletud kontrolliotsuses, võis mõistlikult aru saada nii, et see hõlmab ka ühingu hinnaalandusalast tegevust.

226    Selle kohta on kontrolliotsuse esimeses põhjenduses märgitud, et „[k]omisjoni käsutuses on teave, millest nähtub, et [ONP‑sse] kuuluvate Prantsusmaal tegutsevate farmatseutide kokkulepped ja/või kooskõlastatud tegevus ja/või [ONP] ja/või [CNOP] ja/või [CCG] otsused, mille eesmärgiks ja/või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi toimimist ühisturul, eelkõige biomeditsiiniliste analüüsiteenuste turul, eksisteerib vähemalt aastast 2003” ning et „[s]elle tegevuse väljendusvormiks on olnud eeskätt otsused, mis on tehtud eesmärgiga takistada farmatseutide ja/või juriidiliste isikute juurdepääsu biomeditsiiniliste analüüsiteenuste turule, piirata nende tegevust sellel turul või välistada nende turulepääs”.

227    Samuti on kontrolliotsuse artikli 1 esimeses lõigus öeldud, et „[ONP], [CNOP] ja [CCG] on kohustatud lubama kontrolli, mis puudutab nende osalust [ONP‑sse] kuuluvate Prantsusmaal tegutsevate farmatseutide kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses ja/või selle võimalikus ellurakendamises, samuti mis puudutab selliste kokkulepete ja/või kooskõlastatud tegevuse väljendumist otsustes, mis on eeskätt biomeditsiiniliste analüüsiteenuste turgu puudutavas osas [EÜ] artikliga 81 ja/või [EÜ] artikliga 82 vastuolus”, ning et „[s]elle tegevuse väljendusvormiks on olnud eeskätt otsused, mis on tehtud eesmärgiga takistada farmatseutide ja/või juriidiliste isikute juurdepääsu biomeditsiiniliste analüüsiteenuste turule, piirata nende tegevust sellel turul või välistada nende turulepääs”.

228    Vastupidi sellele, mida väidab ühing, ei puuduta see kirjeldus ainult ühingu seda tegevust, mis oli seotud laboratooriumide kontsernide arenguga konkreetselt nende struktuuri mõttes. Mõistagi võib sellest tuletada, et kontrollimine puudutab just niisugust praktikat. Nii on see eeskätt juhul, kui võtta arvesse neljandat põhjendust, kus on öeldud, et „[k]omisjoni käsutuses on teave, millest nähtub, et [ONP‑sse] kuuluvad Prantsusmaal tegutsevad farmatseudid on sõlminud kokkuleppeid ja/või tegutsenud kooskõlastatult osas, mis puudutab biomeditsiinilisi analüüsiteenuseid osutada soovivaid farmatseute ja/või juriidilisi isikuid, ning on väljendunud otsustena mitte kanda neid G-osakonna registrisse, jätta nende kohta registrisse kantud andmed ajakohastamata ja/või keelata neil tegutsemine ‒ mille eesmärk ja/või tagajärg on konkurentsi piiramine biomeditsiiniliste analüüside turul”, kuna, nagu nähtub eespool toodud teise kuni kuuenda väite analüüsist, oli ühingu praktika registrisse kandmisel tihedas seoses LABM kontsernide struktuuriliste küsimustega.

229    Siiski, kontrolliotsuse esimeses põhjenduses ja resolutiivosa artiklis 1 sisalduv viide ühingu ja tema organite otsustele, mis on tehtud eesmärgiga takistada farmatseutide ja/või juriidiliste isikute tegevust biomeditsiiniliste analüüsiteenuste turul, võib loogiliselt hõlmata muidki sellise mõjuga tegevusi, mitte ainult seda, mis seondub registrisse kandmisega. Õigupoolest, nagu komisjon asjakohaselt väidab, on kõnesoleva sektori kõrget reguleerituse astet arvestades hind vaieldamatult üks selline oluline element, mille alusel turuosalised võivad üksteisest eristuda.

230    Seega tuleb tagasi lükata ühingu argument, mille kohaselt käsitletav ese on „põhimõtteliselt eraldiseisev hinnaalandusi käsitlevast etteheitest”.

231    Mis puudutab ühingu argumenti, et määrsõna „eelkõige” kasutamine kontrolliotsuse esimeses põhjenduses ja resolutiivosa artiklis 1 ei vasta kohtupraktikast tulenevatele täpsusnõuetele, siis see puudutab küsimust, kas kontrolliotsuse põhjendused on laadilt piisavad, mille osas Üldkohus ‒ nagu eespool punktides 220 ja 221 meenutatud ‒ on juba varem võtnud seisukoha eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuses CNOP ja CCG vs. komisjon. Siiski võib täiendavalt korrata, et nagu ühing möönab, kuigi komisjon peab eeldused, mida ta kavatseb kontrollida, nimetama ära nii täpselt kui võimalik, ei ole tal kohustust esitada nende rikkumiste täpset õiguslikku kvalifikatsiooni. Komisjonilt nõutakse üksnes väidetava rikkumise põhitunnuste kirjeldust, kuna tal ei ole veel täpset teavet konkreetse õigusliku hinnangu andmiseks ning ta peab kõigepealt kontrollima oma kahtluste põhjendatust ja toimunud asjaolude ulatust (vt selle kohta eespool punktis 221 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

232    Komisjon märgib selle kohta asjakohaselt, et kontrolliotsuse vastuvõtmise etapis ei olnud tema käsutuses vajalikku teavet, et eristada ühingu poolt biomeditsiiniliste analüüsiteenuste turu osas toime pandud konkurentsivastase tegevuse eri aspekte. Niisiis, kuigi on tõsi, et komisjon ei ole otsesõnu nimetanud ühingu vastuseisu hinnaalandustele, ei ole ta keskendunud ka tema vastuseisule aktsiatega kaasnevate õiguste jagamisele SEL‑ides või teemale, mis puudutab bioloogide minimaalset osalust SEL‑i osa‑ või aktsiakapitalis. Mõistagi seostub viimati nimetatud tegevus igal juhul rohkem registrisse kandmise problemaatikaga, mida kontrolliotsus konkreetselt nimetab, kui hinnaalandusi puudutava tegevusega, kuid see asjaolu ei ole piisav, et arvata kontrollimise esemest välja ühingu muu selline tegevus, mille eesmärk oli piirata farmatseutide ja/või juriidiliste isikute tegevust samal turul.

233    Lisaks väidab komisjon õigustatult, et isegi kui ühingu hinnaalandusi puudutav tegevus oli seotud ka niisuguste laboratooriumide või SEL‑idega, mis mõnda laboratooriumide kontserni ei kuulunud, oli see suunatud ka sellistele kontsernidele, kuna just viimati nimetatutel on vaieldamatult kõige suuremad võimalused mastaabisäästu saavutamiseks ja vajaduse korral hinnaalanduste tegemiseks.

234    Eeltoodud analüüsist tuleneb, et ühingu hinnaalandusi puudutav tegevus võis mõistlikult kuuluda kontrolliotsuse esemesse, nii et kontrollimise käigus selle kohta kogutud tõendusmaterjal on saadud seaduslikult. Sama kehtib ka tõendite suhtes, mis on saadud vastuseks 3. veebruari ja 16. juuni 2009. aasta teabenõuetele, kuna need põhinesid otseselt või kaudselt kontrollimise käigus kogutud tõendusmaterjalidel.

235    Kolmandaks ei ole järelikult vaja uurida põhjalikumalt tingimusi, mille korral peab komisjon algatama teatud liiki rikkumise uurimiseks uue uurimise või võib laiendada poolelioleva uurimise eset. See küsimus puudutab kohtupraktika kohaldamist, millest nähtub, et kuigi põhimõtteliselt ei või kontrollimise käigus kogutud teavet kasutada muul eesmärgil kui see, mis on kontrolliotsuses nimetatud, ei ole komisjonil keelatud algatada uurimismenetlust, et kontrollida varasema uurimise käigus talle teatavaks saanud teabe õigsust või seda teavet täiendada, kui niisugune teave osutab aluslepingu konkurentsieeskirjadega vastuolus olevale tegevusele (vt selle kohta eespool punktis 221 viidatud kohtuotsus Dow Benelux vs. komisjon, punktid 18 ja 19).

236    Kuna Üldkohus on seisukohal, et see kontrollide käigus kogutud teave, millel on seoseid ühingu praktikaga hinnavaldkonnas, vastab kontrolliotsuses määratletud uurimisesemele, siis ei olnud komisjon vastupidi ühingu väidetule kohustatud algatama selle praktika suhtes uut uurimist.

237    Lõpuks tuleb ülejäänu osas märkida, et nagu komisjon kohtuistungil väitis, nähtub hagiavaldusest, et ühing on teise, 18. juuni 2009. aasta teabenõude ja kindlasti vastuväidete kättesaamisel tunnistanud, et ta on teadlik, et uurimine puudutab ka hinnaalandusalast praktikat käsitlevaid etteheiteid. Seega ei saa väita, et tal ei olnud võistlevas haldusmenetluses võimalik esitada tarvilikul määral seisukohta faktiliste asjaolude tegeliku esinemise ja asjassepuutuvuse ning nende asjaolude kohta, millele komisjon nendega seoses osutab.

238    Seega tuleb teine väide ja järelikult ka seitsmes väide tervikuna tagasi lükata.

 Kaheksas väide, mis on esitatud teise võimalusena ning mille kohaselt sisuliselt on antud ebaõige hinnang kohaldatava õigusraamistiku ulatusele ja sellele, milline oli seadusandja tahe

239    Väide puudutab konkreetselt vaidlustatud otsuse peatükki 5.1 „Sekkumine turuhindadesse”, kus komisjoni kirjeldustest nähtub, et ühing on toime pannud rikkumise seeläbi, et on teinud terve rea otsuseid, mille eesmärk oli hinnaalandusi käsitlevaid laboratooriumide vahelisi koostöölepinguid või kokkuleppeid puudutavate seisukohavõttude ja sekkumiste abil kehtestada minimaalne turuhind (põhjendused 133–221).

240    Täpsemalt puudutab see CSP artikli L 6211‑6, eelkõige selles sisalduva mõiste „hinnaalandused” tõlgendamist.

241    CSP artikkel L 6211‑6 on sõnastatud järgmiselt:

„Arvestades lepinguid või kokkuleppeid, mida võidakse sõlmida tervisekindlustussüsteemi või selle asutusega või riiklike või eraõiguslike tervishoiuasutustega, ja artiklis L 6211‑5 nimetatud [laboratooriumide koostöölepinguid], ei või ei füüsilised isikud ega äriühingud või asutused, kes haldavad biomeditsiiniliste analüüside laboratooriumi, võimaldada nende poolt tehtavate analüüside või uuringute osas kolmandatele isikutele mitte mingis vormis hinnaalandusi.

Keelatud on sõlmida lepingut või kokkulepet, mille kohaselt läheb kas kogu biomeditsiinilise analüüsi laboratooriumi tegevusest saadav tulu või teatud protsent sellest kolmandale isikule.”

242    Nagu vaidlustatud otsuse põhjenduses 106 on täpsustatud, keelati 13. jaanuaril 2010 vastu võetud määrusega nr 2010‑49, mis jõustus 16. jaanuaril 2010, laboratooriumide pakutavad hinnaalandused ilma eranditeta. Nimelt asendati CSP artikli L 6211‑6 esimene lõik sättega, mis nägi ette, et „biomeditsiinivaldkonna laboratooriumis tehtud biomeditsiiniliste uuringute hinda arvestatakse biomeditsiinialaste toimingute nomenklatuuris ette nähtud tasumäära põhjal”.

243    Ühing väidab, et komisjon mõistis CSP artiklit L 6211‑6 valesti, kui ta järeldas, et enne määruse nr 2010‑49 jõustumist jättis see säte laboratooriumidele vabaduse teha hinnaalandusi niisuguste biomeditsiiniliste analüüsiteenuste osas, mis kuulusid hüvitamisele laboratooriumide ja haiglate vahelistes koostöökokkulepetes ja ‑lepingutes kindlaksmääratud piirides. Ta leiab, et mainitud säte näeb ette niisuguste hinnaalanduste põhimõttelise keelu, mida kinnitab eeltöö parlamendis 11. juuli 1975. aasta hääletusel vastu võetud seaduse nr 75‑626 kohta, mis käsitleb biomeditsiiniliste analüüside laboratooriume ning nende direktoreid ja asedirektoreid ning millega lisati CSP‑sse artikkel L 6211‑6, eeskätt parlamendiliikme Bichat’ poolt kultuuri‑, perekonna‑ ja sotsiaalkomisjoni nimel esitatud aruanne biomeditsiiniliste analüüside laboratooriume käsitleva seaduseelnõu (nt 750) kohta, mis on ära toodud Prantsuse Rahvusassamblee 10. aprilli 1975. aasta istungi protokolli lisana (edaspidi „Bichat’ aruanne”).

244    Lisaks heidab ühing komisonile ette asjaolu, et viimati nimetatu ei ole vaidlustatud otsuses defineerinud, mida mõistetakse terminiga „hinnaalandus”, vaid on otsuse põhjenduses 207 esitanud üksnes kategoorilise väite, et tegu on „kahtlemata kaubandusliku žestiga”. Ühing leiab, et kaubandusliku žestiga ei saa mitte mingil juhul tegu olla. Hinnaalanduste keelust lubatud erandid puudutavad kas laboratooriumide vahel toimuvat honoraride jaotamist või tasu lepingupartneri poolt osutatud teenuste eest.

245    Komisjon vaidleb ühingu argumentidele vastu.

246    Selles osas nähtub eeskätt vaidlustatud otsuse põhjendusest 136, et komisjon on seisukohal, et CSP artiklist L 6211‑6 ‒ täpsemalt selle esimesest lõigust ‒ järeldub, et üksus, kellega laboratoorium sõlmib lepingu või kokkuleppe, olgu tegu kas haigekassa, riikliku või eraõigusliku haiglaga või teise laboratooriumiga, võib valida kahe samaväärse kvaliteediga teenuseid osutava laboratooriumi tehtud ettepanekutest parema hinnaga pakkumise ning seega tasuda nimetatud teenuste eest vähem, kui on seadusega kehtestatud maksimaalne hind, st ametlik hüvitamise määr, mida nimetatakse ka nomenklatuuriks. Komisjon on seega seisukohal, et CSP artikli L 6211‑6 esimeses lõigus ‒ mille sisu on meenutatud eespool punktis 241 ‒, nimetatud piiritletud juhtudel, st laboratooriumide vaheliste lepingute või kokkulepete olemasolu korral või juhul, kui laboratooriumid on sõlminud kokkuleppe ravikindlustusasutustega või riiklike või eraõiguslike tervishoiuasutustega, võib kaubandusliku žestina teha hinnaalanduse, vähendades nomenklatuuris ette nähtud hüvitamise määral põhinevat hinda.

247    Tuleb nentida, et kõnesoleva sätte sõnastus ei lükka niisugust tõlgendust ümber.

248    Ühing leiab siiski, et tegelikkuses on CSP artikli L 6211‑6 osas lubatud ainult kaks stsenaariumi: esiteks, honoraride jaotamine laboratooriumide vahel, kes on biomeditsiiniliste analüüsiteenuste osutamise ülesanded omavahel jaotanud, või teiseks laboratooriumide ja tervishoiuasutuste vahelistes lepingutes ette nähtud tasud, mis kujutavad endast hüvitist nende asutuste osutatud teenuste eest. Välistatud on mis tahes kaubanduslikku laadi žestid.

249    Esimene ühingu esitatud tõlgendus, mille kohaselt CSP artikli L 6211‑6 esimeses lõigus kasutatud mõiste „hinnaalandus”, millega on mõeldud üksnes honoraride jaotamist laboratooriumide vaheliste koostöölepingute olemasolu korral, põhineb nimetatud artikli lisamisele eelnenud ettevalmistustöödel parlamendis, nagu need nähtuvad Bichat’ aruandest. Sellegipoolest tuleb märkida, et ‒ nagu komisjon väidab ‒ esiteks on CSP artikli L 6211‑6 esimese lõigu tekst selge, ja teiseks nähtub Bichat’ aruandest selle teksti niisugune tõlgendusviis, mis ei lange kokku selle sätte sõnastusega vastuvõetud kujul. Nimelt, kuigi mainitud aruanne toob välja, et „kolmandatele isikutele tehtavad hinnaalandused on formaalselt keelatud, v.a põhjendatud mahaarvamise juhud, mida kohaldavad ravinõuandlate farmatseudid või mõni teine laboratoorium”, ei ole CSP artikkel L 6211‑6 oma vastuvõetud sõnastuses selline.

250    Seega ei võimalda Bichat’ aruanne vastupidi ühingu väidetule järeldada, et laboratooriumide vahel sõlmitud koostöölepingute korral, mis on CSP artikli L 6211‑6 esimeses lõigus erandjuhtumina sõnaselgelt välja toodud, on välistatud selline asjassepuutuvate laboratooriumide vaheline kaubanduslik žest, mis läheb kaugemale nomenklatuuris ette nähtud rangest tasujaotusest.

251    Igal juhul ei vaidle komisjon vastu sellele, et CSP artikli L 6211‑6 esimeses lõigus on laboratooriumide vahelisi koostöölepinguid puudutavas osas mõeldud viisi, kuidas nad jaotavad omavahel kliendilt küsitava lõpphinna, seega honoraride jaotamise viisi. Komisjon on vastu sellele, kuidas ühing on ka sellesse sekkunud, mis tuleb käsitlusele üheksanda väite raames. Samuti, mis puudutab seda, et komisjon ei ole arvestanud asjaolu, et ühing andis kõnesolevatele lepingutele lõppastmes toetava hinnangu, siis see argument ei ole käesolevale väitele lahenduse leidmise seisukohalt oluline, kuna väide puudutas küsimust, kas komisjon on tõlgendanud seadust õigesti.

252    Seega ei ole tõendatud, et komisjon oleks laboratooriumide vahelisi koostöölepinguid puudutavas osas tõlgendanud CSP artiklit L 6211‑6 vääralt.

253    Mis puudutab teist ühingu kasutatud tõlgendust, et laboratooriumide ja tervishoiuasutuste vahelistes lepingutes viitab mõiste „hinnaalandus” kindlasti juhtudele, kus laboratooriumid pakuvad kompensatsioonina tervishoiuasutuse poolt osutatud teenuse eest nomenklatuurihinnast madalamat hinda, siis komisjon uuris seda argumenti ja lükkas selle tagasi vaidlustatud otsuse põhjendustes 199–212.

254    Argumendid, mis ühing selle kohta Üldkohtus esitas, ei võimalda samuti tõendada, et komisjon on kohaldatavat õigusraamistikku tõlgendanud vääralt.

255    Esiteks viitab ühing ühele Prantsuse kohtuotsusele, mis käsitleb arsti elukutset reguleerivate õigusnormide tõlgendamist.

256    Nimelt käsitlesid Üldkohtus välja toodud Prantsuse Cour de cassation’i otsused seda, kuidas tõlgendada CSP artiklit L 4113‑5, mis sätestab, et „[i]sikutel, kelle puhul ei ole täidetud kutsealal töötamiseks nõutavad tingimused, on keelatud sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt see isik omandaks mõne käesolevas jaos reguleeritud kutseala esindaja kutsetegevusest saadava honorari või tulu kas terves ulatuses või teatud protsendi osas”. Nagu ühing märgib, on viidatud kohtupraktikas, sealhulgas Cour de cassation’i 21. novembri 2006. aasta kohtuotsuses täpsustatud, et tasu maksmise suhtes kehtib kaks tingimust ‒ esiteks peab see kujutama endast vastutasu asutuse poolt osutatud teenuste eest, mis on laadilt ja hinnalt vastavuses praktiseerivatele teenuseosutajatele osutatud teenustega, ning teiseks ei või kõigi või osade nende teenuste kulud kuuluda hüvitamisele sotsiaalkindlustusasutuse poolt. Nimelt vaidlustes, mis käsitlevad CSP artikli L 4113‑5 alusel saadavaid tasusid, nähtub nii Cour de cassation’i kohtuotsustest kui ka muudest ühingu viidatud otsustest, et keelatud on saada igasugust tasu, mis ei kujuta endast tegelikku vastutasu arstidele osutatud teenuse eest, kuna sellest sättest, mis kaitseb arsti kutsealase töö tasustamist, nähtub, et tasult mahaarvatav summa peab oma laadi ja suuruse poolest vastama eranditult teenusele, mis on kutsealal tegutsevale isikule osutatud.

257    CSP artikkel L 4113‑5 kuulub CSP seadusandliku osa neljanda osa I jakku „Tervisehoiusektori kutsealad”, mis käsitleb meditsiinivaldkonna kutsealasid, ning artiklist L 4113‑1 nähtub konkreetselt, et nende kutsealade hulka kuuluvad arsti, hambaarsti ja ämmaemanda kutseala, samas kui farmatseute reguleerib CSP II jagu „Farmaatsiasektori kutsealad”.

258    Mõistagi, nagu ühing on märkinud vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, on CSP artiklis L 4113‑5 sätestatu sarnane CSP artikli L 6211‑6 teise lõiguga, mida komisjon ei näi olevat vaidlustatud otsuses kõnesoleva kohtupraktika kõrvalejätmise eesmärgil arvesse võtnud. Siiski käsitleb mainitud teine lõik selgelt laboratooriumide haldajate finantsilise sõltumatusega seotud spetsiifilisi probleeme, nagu CSP artikkel L 4113‑5 käsitleb arsti finantsilist sõltumatust. Niisiis ei ole tõendatud, et see problemaatika kattuks ilmtingimata võimalusega pakkuda erilepingute alusel hinnaalandusi, arvestades eelkõige asjaolu, et kuna lisaks CSP artikli L 6211‑6 esimesele lõigule, mis käsitleb hinnaalandusi, sisaldab artikkel ka teist lõiku, siis ‒ seadusandja mõtte kohaselt ‒ hinnaalandused ilmtingimata sellist finantssõltumatust ei kahjusta. Lisaks tuleb märkida, et ühing ei viita hinnaalanduste kohta esitatud seisukohtades üldiselt laboratooriumide haldajate finantssõltumatuse problemaatikale (vt punkt 261 jj allpool).

259    Neil asjaoludel ei saa väita, et CSP artiklis L 4113‑5 tasude osas ette nähtud tingimused peavad kehtima ka juhtudel, mil tuleb kindlaks teha, millistel asjaoludel lubab CSP artikkel L 6211‑6 hinnaalandusi.

260    Lisaks on komisjon õigustatult osutanud teatavatele ebakõladele argumentides, mis ühing on selle kohta esitanud. Esiteks, kuigi tasuks osutatud teenuse eest mahaarvamisele kuuluv summa peab olema selle teenuse väärtusega täpses vastavuses, ei peaks ühing saama soovitada üksnes kindlasummalist 10% suurust kinnipidamist (vt ka punkt 263 allpool). Teiseks ei võta see tõlgendus arvesse asjaolu, et hinnapõhine konkurents on lubatud töömeditsiinis, mille osas ei ole ette nähtud sotsiaalkindlustuse poolset hüvitamist, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 155 ning millele ühing ei ole vastu vaielnud. Lõpuks, vaidlustatud otsuse põhjenduses 151 osutatud juhtum puudutab ühe laboratooriumi ja riikliku haigla vahelises lepingu alusel võimaldatud hinnaalandust, mida ühing lubas, kuigi oli selge, et tegu ei ole hüvitisega osutatud teenuste eest.

261    Teiseks, CSP artikkel R 4235‑75, mis kuulub biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide suhtes kehtivaid kutse-eetika alaseid eeskirju käsitlevasse ossa, täpsustab esimeses lõigus, et „[b]iomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseut ei tohi võtta väiksemat honorari ebaausa konkurentsi eesmärgil ega viisil, mis kahjustab tema osutatavate teenuste kvaliteeti”, ja et „[j]uhul kui laboratooriumide vahel on sõlmitud koostööleping, tuleb ülekannete eest võetava honorari suuruse kindlaksmääramisel lähtuda taktitundest ja mõõdukusest”.

262    Seega arvestab see säte võimalusega määrata hinnatasemena midagi muud kui nomenklatuuris ettenähtu, tingimusel et see ei too kaasa ebaausat konkurentsi ning et järgitakse tervishoiuteenuste kvaliteeti, ning lisaks tuleb laboratooriumide vaheliste koostöölepingute korral toimida „taktitundeliselt ja mõõdukalt”.

263    Niisiis, nagu komisjon märgib eeskätt vaidlustatud otsuse põhjenduses 141, võttis ühing enne 2010. aasta jaanuari vastu põhimõttelise seisukoha, millega kasutab miinimumhindade kehtestamiseks sellist hinnaalanduspoliitikat, mis lubab maksimaalselt 10%-lisi hinnaalandusi, ilma et seejuures oleks mainitud ebaausa konkurentsi tõendamise vajadust või võimalikku kahju tervishoiuteenuste kvaliteedile. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 141 on sellega seoses viidatud konkreetselt ühele CCG 14. septembri 2005. aasta haldusistungil vastu võetud otsusele, mille kohaselt „nõukogu kinnitab varasemas kirjavahetuses esitatud seisukohad, nimelt et kõik hinnaalandused tuleb fikseerida taktitundeliselt ja mõõdukalt ning et hinna langetamine rohkem kui 10% võrra ei tee meie kutsealale au”, ning „[h]innaalanduste valdkonnas ei peaks lähtuma tavadest”.

264    Lisaks võib viiteid 10%‑le ülemmäärale leida arsti kutseala reguleerivatest aktidest, kuivõrd CSP artikkel R 6141‑35, mis tunnistati kehtetuks 31. märtsil 2011, lubas maksta haiglatele tasu osutatud teenuste eest, mida muidu oleksid pidanud osutama üldarstid. Ühing, kellele Üldkohus esitas konkreetselt selle kohta nii kirjalikke küsimusi, kui küsitles teda ka kohtuistungil, ei suutnud siiski viidata ühelegi õigus‑ ega haldusaktile, kus oleks mainitud niisugust 10% ülemmäära ning mis oleks kehtinud faktiliste asjaolude toimumise ajal konkreetselt farmatseutide või biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide suhtes.

265    Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita seisukohavõttu, et viide sellele, et biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutidel on lubatud rakendada maksimaalselt 10% hinnavähendust või hinnaalandust, lähtub biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide suhtes kehtivate õigus‑ ja haldusnormide laiendavast tõlgendusest.

266    Kolmandaks, Prantsuse konkurentsiameti (Autorité de la concurrence) 5. jaanuari 2010. aasta arvamus nr 10‑A‑01, mis puudutab biomeditsiini kutseala korraldust reguleeriva määruse eelnõu, milles on esitatud põhjendused, miks Prantsuse seadusandja keelab võimaluse teha määruse nr 2010‑49 alusel hinnaalandusi, nimetab punktides 156–158 järgmist:

„156 [Kavandatav säte] keelab biomeditsiiniliste toimingute osas mis tahes hinnaalandused võrreldes nomenklatuuris toodud tasumääraga, v.a koostöölepingutes kokku lepitud erijuhud.

157      Mainitud säte piirab tänapäeval tasumäärade rakendamise osas kehtivat vabadust. Nimelt keelab [CSP] artikkel L 6211‑6 hinnaalandused, v.a „[a]rvestades lepinguid või kokkuleppeid, mida võidakse sõlmida tervisekindlustussüsteemi või selle asutustega või riiklike või eraõiguslike tervishoiuasutustega”.

158      Niisiis, meditsiiniliste analüüside laboratooriumide ning riiklike või eraõiguslike tervishoiuasutuste vahelised finantssuhted ei ole ette kindlaks määratud nomenklatuuri ega sotsiaalkindlustusega kaetud isikutele hüvitatavate määradega, mis näevad ette maksimaalse hinna, vaid need on selle ülemmäära piirides reguleeritud hinnavabaduse suhtes kehtivate üldnormidega, mis on käesoleval hetkel ära toodud CDC artikli L 410‑2 esimeses lõigus.”

267    Seega, ka need Prantsuse konkurentsiameti tähelepanekud toetavad tõlgendust, et faktiliste asjaolude toimumise ajal oli laboratooriumidel CSP artiklis L 6211‑6 toodud tingimusel hinnaalanduste rakendamiseks võimalik kasutada läbirääkimisruumi.

268    Neljandaks, määruse nr 2010‑49 vastuvõtmine ja sellest tulenevalt kehtima hakanud keeld biomeditsiiniliste uuringute osas mis tahes hinnavähendusteks võrreldes nomenklatuuris kindlaksmääratud hindadega, võimaldavad järeldada, et CSP artikli L 6211‑6 kohaldamisalas niisugust üldkeeldu ette nähtud ei olnud.

269    Lõpuks ei tõenda asjaolu, et osades komisjoni käsutuses olevates toimikumaterjalides on viidatud tasule, mis kujutab endast vastutasu osutatud teenuste eest, et tegemist oleks selle mõiste ainsa tõlgendusega CSP artikli L 6211‑6 kontekstis, ega ka seda, et nimetatud sätet tuleks mõista nii, et see näeb ette, et pakutav hinnaalandus ja osutatud teenus peaksid kindlasti olema oma väärtuse poolest võrdsed.

270    Järelikult tuleb nentida, et ühing on kasutanud kuni aastani 2010 kehtinud CSP artikli L 6211‑6 erapoolikut tõlgendust, kuivõrd see säte võimaldas teatavat hinnakonkurentsi ja seda mitte ainult juhtudel, mil tegu oli honoraride jaotuse või niisuguste tasude jaotamisega, mille puhul vastutasuks osutatud teenus oli sellega oma väärtuselt kindlasti võrdväärne.

271    Lõpuks tuleb igal juhul märkida, et isegi kui tuleks asuda seisukohale, et komisjon on tõlgendanud CSP artiklit L 6211‑6 selles toodud juhtumeid silmas pidades ebaõigesti, ei võimaldaks see iseenesest tunnistada lubatavaks ühingu sekkumisi laboratooriumide vahel erikokkulepetes fikseeritud protsendimäära osas. Muid argumente, mis ühingu sõnul saab niisuguste sekkumiste põhjendamiseks välja tuua, uuritakse allpool punktis 279 jj üheksanda väite, sh eeskätt üheksanda väite teise punkti raames.

272    Eeltoodust järeldub, et kaheksas väide tuleb tagasi lükata.

 Üheksas väide, mis on esitatud teise võimalusena ning mille kohaselt sisuliselt on faktilisi asjaolusid hinnatud vääralt, mistõttu on rikutud õigusnorme

273    See väide käsitleb sarnaselt kaheksanda väitega (vt eespool punkt 239) vaidlustatud otsuse peatükki 5.1 „Sekkumine turuhindadesse”, kus põhjendustes 133–221 uuritakse üksikasjalikult ühingu tegevust, millega ühing on soovinud kehtestada riigi poolt kindlaksmääratud hindade suhtes tehtavate hinnaalanduste ülemmäära. Siiski puudutab see sisuliselt küsimust sellest, kas komisjon on rikkumise seda tahku õiguslikult piisavalt põhjendanud.

274    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 662–666 on esitatud peatükis 5 tehtud järelduste tulemus. Nendes on märgitud järgmist:

„[…]

(662) Mis puudutab ONP otsuseid [minimaalse] turuhinna kehtestamise kohta, siis peatükis 5.1 leiab tõendamist, et esimene nendest otsustest, mille ONP tegi 2003. aasta detsembris, määratles „teatud eeskirjad, mis käsitlevad […] koostöölepingutes kohustuslikke finantstingimusi”.

(663)Lisaks võimaldavad toimikumaterjalid tõendada, et ONP püüdis vahemikus 2004. aasta septembrist 2007. aasta septembrini üha jõulisemalt kehtestada [minimaalset] turuhinda, tuues põhjenduseks, et igasugune kõrvalekaldumine sellest miinimumist „ei tee kutsealale au ja võib olla käsitatav kutsealasisesele üksmeelele vastutöötamisena” […]

(664)ONP saatis [minimaalse] turuhinna kehtestamise eesmärki taotledes kirju väga paljudele laboratooriumidele, kes olid vastavalt seaduses ettenähtule teatanud teiste laboratooriumidega või haiglatega sõlmitud koostöölepingutest, milles kokku lepitud hinnaalandused olid ONP hinnangul liiga suured. ONP viitas neis kirjades sõnaselgelt kutseala eetikakoodeksile ja seega kaudselt oma volitustele määrata distsiplinaarkaristusi. Paljudel juhtudel saatis ONP koopia oma kirjadest ka riigi detsentraliseeritud ametiasutustele.

(665)ONP tuletab talle esitatud vastuväidete kohta esitatud seisukohades õigesti meelde, et ta ei ole algatanud hinnaalandustega seoses distsiplinaarmenetlusi distsiplinaarsüütegude kohta vastavalt CSP artiklile R 4235‑75. Siiski, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole vastuabinõude kasutuselevõtt vajalik tingimus selleks, et saaks järeldada turuhindade kehtestamisele suunatud tegevuse esinemist. ELTL artikli 101 lõikes 1 on sõnaselgelt öeldud, et konkurentsi piiravate meetmetena tuleb käsitada ettevõtjate ühenduste otsuseid, kus „otseselt või kaudselt määratakse kindlaks […]hinnad”.

(666)Järelikult ei saa kahtluse alla seda, et seda tüüpi rikkumisilmingud olid eesmärgilt konkurentsivastased, seda enam, et selline eesmärk sõnastati ONP 14. septembri 2005. aasta otsusega, mis nägi ette, et „hinna langetamine rohkem kui 10% võrra ei tee meie kutsealale au. Hinnaalanduste valdkonnas ei peaks lähtuma tavadest.”

275    Argumendid, mis ühing on esitanud vaidlustatud otsuses esitatud analüüsi kohta, jagunevad kaheks.

276    Ühing väidab esimeses osas, et komisjon on ebaõigesti järeldanud, et ta on biomeditsiiniliste analüüsiteenuste turul püüdnud järjekindlalt kehtestada minimaalset turuhinda, selleks et kaitsta väikeste laboratooriumide huve.

277    Teises osas väidab ühing, et komisjonil pole alust väita, et ühingu hinnaalandusi puudutav tegevus ei kuulu talle seadusega antud ülesannete valdkonda, vaid väljendab konkurentsivastaseid eesmärke.

278    Kõigepealt tuleb analüüsida teist osa.

–       Teine osa

279    Ühing väidab, et komisjonil pole alust väita, et tema hinnaalandusi puudutav tegevus ei kuulu talle seadusega antud ülesannete valdkonda, vaid väljendab konkurentsivastaseid eesmärke. Ühing leiab, et kõigil komisjoni osutatud juhtudel oli tema tegevus talle seadusest tulenevate kontrollivolituste raames läbiviidava järelkontrolli kaudu suunatud sellele, et peetaks kinni kutse-eetika alastest eeskirjadest ja järgitaks kutsealase sõltumatuse põhimõtet, selleks et tagada biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide toimingute kvaliteet. Ta ei ole vastu hinnaalanduste põhimõttele kui sellisele, vaid on esitanud seisukohad juhtudel, mil need võivad kahjustada riigi rahalisi vahendeid, tervishoiuteenuste osutamise kvaliteeti või tervishoiuvaldkonna töötajate sõltumatust. Ühing meenutab talle seadusest tulenevaid ülesandeid, mis on määratletud CSP artiklis L 4231‑1 (tagada kutsealaste kohustuste järgimine ja kutseala sõltumatus, edendada rahvatervist ja tervishoiuteenuste kvaliteeti) ning CSP artiklis R 4235‑75 (kontrollida, et biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseut ei võtaks väiksemat honorari ebaausa konkurentsi eesmärgil ega nii, et see kahjustab tema osutatavate teenuste kvaliteeti). Ta viitab ka Bichat’ aruandele ning Prantsuse sotsiaalkindlustusseadustiku artiklile L 162‑13‑2.

280    Ühing väidab lisaks, et nomenklatuuris fikseeritud hind kujutab endast riigiga peetud läbirääkimiste tulemusena saavutatud kokkuleppehinda, mis võtab arvesse analüüsi tegelikku maksumust, tasu tervishoiuteenuse eest ja vajadust kaitsta riigi rahalisi vahendeid, ning mitte turuhinda. Tema sõnul on üldiselt aktsepteeritav, et haigetele osutatavate teenuste ning nende eest tasumise laadi ja viisi vahel on teatav seos. Ta viitab selles osas Euroopa Kohtu 5. detsembri 2006. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑94/04 ja C‑202/04: Cipolla jt (EKL 2006, lk I‑11421, punkt 67). Seega, kuna seadusandja on näinud talle ette kohustuse kontrollida, et järgitaks kutse-eetika alaseid eeskirju, sh neid, mida CSP artikkel R 4235‑75 näeb ette konkreetselt biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide osas, oli ühingu enda sõnul ainuvõimalik, et teatavad suured hinnaalandused (enamikul juhtudest üle 30%, sh kuni 50%) sundisid teda tegutsema, kuna ta nägi neis dumping’u märke.

281    Komisjon vaidleb ühingu argumentidele vastu.

282    Tuleb märkida, et ühingu argument, et oma tegevusega kohaldab ta üksnes seadust, ühtib kaheksanda väite raames esitatud argumendiga, kuid käesolevas punktis meenutab ühing konkreetselt oma kohustust kontrollida CSP artiklitest L 4231‑1 ja R 4235‑75 kinnipidamist.

283    Kõigepealt tuleb eespool punktides 249 ja 250 mainitud põhjusel lükata tagasi tema argument, mis põhineb Bichat’ aruandel.

284    CSP artikli L 4231‑1 sisu on meenutatud eespool punktis 2. Sellest nähtub, et ühingu ülesandeks on nimelt tagada kutsealaste kohustuste järgimine, kaitsta kutseala au ja sõltumatust, kontrollida apteekrite teadmisi ja oskusi ning aidata kaasa rahvatervise ja tervishoiuteenuste kvaliteedi, sealhulgas tööohutuse edendamisele.

285    CSP artikli R 4235‑75 sisu on välja toodud juba kaheksanda väite uurimise raames. Meenutuseks, et selle sätte esimeses lõigus on täpsustatud, et „[b]iomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseut ei tohi võtta väiksemat honorari ebaausa konkurentsi eesmärgil ega nii, et see kahjustab tema osutatavate teenuste kvaliteeti”, ja et „[j]uhul kui laboratooriumide vahel on sõlmitud koostööleping, tuleb ülekannete eest võetava honorari suuruse kindlaksmääramisel lähtuda taktitundest ja mõõdukusest”.

286    Ühing on seisukohal, et sisuliselt on ta talle etteheidetava hinnaalandusi puudutava tegevusega üksnes kohaldanud seadust, tuletades meelde, et teatavad hinnaalandused on ülemäära suured või ebanormaalsed, arvestades et suurte hinnaalanduste järjekindel rakendamine mõjutab tervishoiuteenuste kvaliteeti ja tervishoiuvaldkonna töötajate sõltumatust ning toob kaasa riigi raha kuritarvitamise ohu. Ta tuletab meelde, et peab kontrollima ka seda, et biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide honorari ei vähendataks ebaausa konkurentsi eesmärgil. Seega ei kuulu tema tegevus ELTL artikli 101 kohaldamisalasse.

287    Selles osas ei saa eitada, et ühingu hindu puudutav tegevus, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuses, on seotud tema ülesandega valvata biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide kutse-eetika alaste kohustuste täitmise üle, mida ka komisjon möönab, märkides vaidlustatud otsuse põhjenduses 174, et järelevalve selle üle, kas farmatseutide hinnapraktikas peetakse kinni kutse-eetika alastest eeskirjadest, kuulub ühingule seadusega antud ülesannete hulka.

288    Lisaks puudutavad vaidlustatud otsuses mainitud ühingu sekkumised enamjaolt biomeditsiiniliste uuringute hinna suhtes tehtud suuri, nomenklatuuris kehtestatud hinnaga võrreldes kuni 30% või ka 50% suurusi hinnaalandusi. Sekkumised puudutavad lepinguid, mis esitati ühingule vastavalt CSP artiklis L 6221‑5 ette nähtud korrale, mille kohaselt peavad laboratooriumi haldavad SEL‑id teatama „nende äriühingute sõlmitud kokkulepetest ja lisadest, mille alusel nad kasutavad laboratooriumi tegevuseks vajalikke vahendeid ja ruume”, mille suhtes tehti CSP artikliga L 4221‑19 alates 2005. aasta augustist kehtima hakanud muudatus, mille kohaselt tuleb kokkulepe või lisa edastada kuu aja jooksul pärast selle sõlmimist.

289    Sellegipoolest, komisjon selgitab vaidlustatud otsuse põhjendustes 175–221 üksikasjalikult, miks ta leiab, et ühing on kõnesolevates toimingutes lähtunud seadusetõlgendusest, mida saab pidada pigem majanduseesmärke täitvaks kui kitsaks tõlgenduseks.

290    Tuleb nentida, et ükski ühingu argument ei suuda kummutada komisjoni järeldusi, mille kohaselt ei ole ühingule etteheidetav tegevus pelk seaduse kohaldamine. Õigupoolest on ta korduvalt ületanud talle seadusega antud volituste piire ning tuginenud pigem seaduse majanduseesmärke kandvale tõlgendusele, mida ta ise toetab.

291    Esiteks, nagu komisjon on õigesti märkinud, ei nähtu vaidlustatud otsuse põhjendustes 142–164 esitatud kirja‑ või protokolliväljavõtetest, et ühing oleks sekkumistes, mis puudutasid laboratooriumidega sõlmitud lepinguid, viidanud tervishoiuteenuste kvaliteedile, tervishoiuvaldkonna töötajate sõltumatusele või riigi raha kuritarvitamise ohule. Pealegi ei ole ühing seda puudutavate argumentide toetuseks esitanud ühtegi konkreetset tõendit.

292    Mis puudutab seost hinnaalanduste tegemise ja tervishoiuteenuste kvaliteedi vahel, siis komisjon väidab ‒ ilma et ühing talle selles punktis vastu vaidleks ‒, et ühing ei ole mitte ühelgi hetkel tõendanud, et kokkulepitud hinnaalandused mõjutaksid asjassepuutuva laboratooriumi teenuste osutamise kvaliteeti. Pealegi, nagu vaidlustatud otsuse põhjenduses 218 märgitud, on ühing ise rõhutanud, et kvaliteedi kontrollimine on Prantsuse tervishoiuministeeriumi ainupädevuses.

293    Mis puudutab eespool punktis 280 viidatud kohtuotsust Cipolla jt, siis Euroopa Kohus on selle kohtuotsuse punktis 67 märkinud, et ei saa välistada, et advokaatidele ette nähtud miinimumtasu määr võimaldab vältida seda, et äärmiselt tiheda konkurentsiga Itaalia turu kontekstis tekiks advokaatidel kiusatus pakkuda alandatud hinnaga teenuseid ning ohustada teenuste kvaliteeti. Niisiis, lisaks asjaolule, et kohtuotsus käsitleb teenuste vaba osutamise problemaatikat, on selles otsuses tegemist teenuseosutamisega sellises kontekstis, kus tavaliselt on kliendi-tarbija ja teenuseosutaja informeeritus asümmeetriline ‒ erinevalt vaidlustatud otsuses kirjeldatud stsenaariumidest, kus tegu on samasse sektorisse kuuluvate oma kutsealal tegutsevate isikutega. Seega ei saa see kohtuotsus ühingu väite toetamisel olla otsustava tähendusega.

294    Mis puudutab võimalikku kahju riigi rahalistele vahenditele, siis ühing viitab eeskätt Prantsuse sotsiaalkindlustusseadustiku artiklile L 162‑13‑2, mille kohaselt peavad laboratooriumide direktorid laborianalüüside ja uuringute tegemisel järgima nii rangeid kokkuhoiunõudeid, kui see ettekirjutuste täpse täitmise juures võimalik on. Tuleb aga nentida, et ühingu kirjades ei ole kunagi esinenud viiteid riigi rahaliste vahendite võimalikule kahjustamisele. Lisaks on komisjon õigesti väitnud, et esiteks said riiklikele haiglatele tehtud või ravikindlustusega hõlmatud hinnaalandused olla riigi rahaliste vahendite seisukohast üksnes kasutoovad. Teiseks on tal õigus ka väites, et kui ka laboratooriumide ja eraõiguslike haiglate vahel sõlmitud kokkulepete puhul esines kuritarvitamise juhtumeid, nii et laboratooriumid tegid erahaiglatele hinnaalandusi, kuid viimased võtsid ise tasu nomenklatuuris kindlaksmääratud ulatuses, oli tegu kehtiva korra anomaaliaga, mida oleks tulnud lahendada teisiti kui ühingupoolse sekkumisega juhtudel, mil hinnaalandused olid seadusega lubatud. Pealegi tuleb märkida, et ‒ nagu komisjon on sisuliselt viidanud (vaidlustatud otsuse põhjendus 197) ‒ juhul, kui ühing lähtus seisukohast, et hinnaalandused iseenesest võivad tekitada pettuseohu, oleks ta pidanud reageerima ka kuni 10% suuruste hinnaalanduste korral.

295    Mis puudutab väidetavat seost liiga suurte hinnaalanduste tegemise ja biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide kutsealase sõltumatuse vahel, mille samuti peab ühing tagama, siis ühing on sellekohased väited küll esitanud, kuid need on sellised, mis ei tugine mitte mingisugustele tõenditele, mis selgitaksid mainitud kahe aspekti seost, mis ei nähtu niisama ilmselgelt.

296    Teiseks, kirjade väljavõtetes, millele komisjon on vaidlustatud otsuses viidanud, on järjekindlalt märgitud, et hinnaalandusi tuleb kasutada „taktitundeliselt ja mõõdukalt” ning et hinna alandamine teatava, ilmselgelt liiga suure protsendi võrra (sageli vahemikus 30‑50%), „ei tee kutsealale au” või „võib osutuda kutsealasisesele üksmeelele vastutöötamiseks”.

297    Niisiis, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 179 väidab, puudutab viide CSP artiklile R 4235‑75, mille kohaselt tuleb honoraride kindlaksmääramisel toimida „taktitundeliselt ja mõõdukalt”, üksnes laboratooriumide vahelisi lepinguid, st eelkõige „ülekannete eest võetavat honorari”, mitte lepinguid, mis on sõlmitud laboratooriumi ja mõne muu asutuse vahel, millega seoses ühing sellele siiski korduvalt viitab.

298    Lisaks esitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 175–179 teesi, et mõiste „taktitundeliselt ja mõõdukalt” viitab ohule, et honorarid osutuvad liiga suureks, kui võrrelda biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide suhtes kehtivaid õigusnorme muude tervishoiuvaldkonna kutsealade esindajate suhtes kehtivate normidega, ning ühing ei ole konkreetselt sellele analüüsile vastuväited esitanud.

299    Kolmandaks, mis puudutab asjaolu, et ühingu ülesandeks on ka ennetada ebaausa konkurentsi ohtu, siis komisjon märgib õigesti, et ei ole piisav, kui ühing viitab sellele abstraktselt. Nimelt ei saa niisuguse ohu tekkimise lähtekohaks olla üksnes hinnaalanduse suurus, eelkõige kontekstis, kus aruannetest, millele ühing ise tugineb, nimelt esiteks Ballerau poolt 23. septembril 2008 Prantsuse tervishoiu‑, noorsoo‑, spordi‑ ja ühinguelu ministrile (Ministre de la Santé, de la Jeunesse, des Sports et de la Vie associative) biomeditsiinivaldkonna reformimise projekti kohta esitatud aruandest ja teiseks 2006. aasta aprillist pärinevast aruandest nr 2006 045, mille esitasid Prantsuse sotsiaalvaldkonna üldküsimuste inspektsiooni (Inspection générale des affaires sociales française, IGAS) kuuluvad inspektorid Lalande, Yeni ja Laconde, nähtub, et Prantsusmaal on kõnesolevate teenuste hind kõrgem kui teistes liikmesriikides. See fakt vastab tõele, kuigi ühing märgib õigesti, et teise aruande järeldused on varjundirohkemad, ning möönab, et ei saa võrrelda biomeditsiinialase toimingu hinda Prantsusmaal, kus vastav toiming koosneb paljudest etappidest ja on seega keerukam, ning teistes liidu riikides tavaliselt kohaldatavaid hindu. Õigupoolest, komisjoni järeldus, mille kohaselt on laboratooriumidel teatav kaalutlusruum, mis võimaldab neil teha hinnaalandusi, enne kui neile saab hakata ette heitma kahjumiga töötamist, mis põhineb ‒ nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 186 ‒ paljude farmatseutide vastustel komisjoni küsimustikule, kus nende vastustest nähtus, et nad suudavad vabalt katta oma kulud.

300    Eeltoodust järeldub, et üheksanda väite teine osa tuleb tagasi lükata.

–       Esimene osa

301    Esiteks leiab ühing, et hinnaalandusi puudutavad sekkumised, millele komisjon viitab, on laadilt üksnes marginaalsed, kuna uurimise ajavahemiku, st 2003. aasta detsembrist kuni 2008. aasta lõpuni, seega rohkem kui viie aasta kohta on komisjonil õnnestunud leida ainult 18 kirja, mis käsitlesid tegelikult 14 lepingut ja 3 teabenõuet. See tähendab, et viie aasta jooksul puudutasid need 4270‑st Prantsusmaal tegutsevast laboratooriumist 0,3%.

302    Teiseks on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 185 ebaõigesti väitnud, et ühingu eesmärk seoses hinnaalandustega on kaitsta väikseid laboratooriume, rünnates järjekindlalt kontserne, kuna mainitud 18 kirjast 11 juhul puudutasid need väikesi ettevõtteid/struktuure, samas kui nimetatud kirjadest ainult kolm oli saadetud niisugustele SEL‑idele, mis olid osaks piirkondlikust võrgust, üks spetsialiseerunud laboratooriumile ja kolm laboratooriumide kontsernidele. Seega ei olnud ühingu eesmärk seoses hinnaalandustega selgelt mitte rünnata järjekindlalt laboratooriumide kontserne, vaid kaitsta rahvatervist, tehes kohustuslikuks biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide kutsealase sõltumatuse põhimõtte järgimise, et säilitada biomeditsiinivaldkonna toimingute kvaliteet.

303    Kolmandaks, kõnesolevaid lepinguid puudutava tegevuse analüüs ei kinnita komisjoni järeldusi. Komisjon teeb vaidlustatud otsuse põhjendustes 161 ja 162 talle etteheiteid seoses niisuguste kahe laboratooriumi vaheliste kokkulepetega, mis käsitlesid honoraride jaotamist ning millele CCG oli andnud toetava arvamuse. Edasi on komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 159, 163 ja 164 osutanud kolmele laboratooriumide ja eraõiguslike tervishoiuasutuste vahelisele kokkuleppele, mis kujutavad endast kas privilegeeritud teenuseosutamise lepinguid või kutsealase praktika lepinguid, milles tasu kokkuleppimine on lubatud, kuid selle suurus pole vabalt määratav, vaid sõltub biomeditsiinivaldkonna toimingute suhtes nomenklatuuris kehtestatud määradest. CCG, seades kahtluse alla tasu, mille suurus oli nomenklatuuris kindlaksmääratud hinnast 15‑48%, täitis talle seadusest tulenevaid ülesandeid, et tagada kutse-eetika alastest eeskirjadest kinnipidamine, kuna esines riigi rahaliste vahendite kahjustamise oht. Ülejäänud riiklike tervishoiuasutustega (vaidlustatud otsuse põhjendused 147, 151 ja 153) ja haigekassaga sõlmitud kokkulepped, millele komisjon on osutanud (vaidlustatud otsuse põhjendused 144, 145 ja 152), käsitlesid hinnaalandusi, millest patsientidele kasu ei tulenenud ning mis ei olnud laadilt sellised, et saanuks tagada tervishoiuteenuste optimaalset kvaliteeti, vaid olid käsitatavad potentsiaalsete tõenditena ebaausa konkurentsi juhtumite kohta. CCG esitas nende kohta oma seisukohad järelkontrolli käigus, meenutades CSP artiklis R 4235‑75 ette nähtud põhimõtteid, kuid ta ei saatnud meeldetuletusi ega kasutanud ühelgi juhul oma distsiplinaarvolitusi.

304    Komisjon ei nõustu ühingu argumentidega, tuletades sisuliselt meelde, et rikkumine, mille ühing on toime pannud seoses hinnaalandustega, kujutab endast eesmärgil põhinevat rikkumist.

305    Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et mõisted „kokkulepe”, „ettevõtjate ühenduste otsused” ja „kooskõlastatud tegevus” hõlmavad subjektiivsest lähtekohast koostöövorme, mis on oma olemuselt sarnased ja mis erinevad vaid intensiivsuse ja avaldumisvormi poolest (vt Euroopa Kohtu 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑8/08: T‑Mobile Netherlands jt, EKL 2009, lk I‑4529, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

306    Lisaks, mis puudutab nende konkurentsivastasuse hindamist, siis tuleb muu hulgas uurida, millise sisuga on nende loomise tingimused, samuti nendega taotletavaid objektiivseid eesmärke ning nende majanduslikku ja õiguslikku konteksti (vt selle kohta eespool punktis 305 viidatud kohtuotsus T-Mobile Netherlands jt, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

307    Edasi täpsustab kohtupraktika, et vahetegemine „eesmärgil põhinevatel rikkumistel” ja „tagajärjel põhinevatel rikkumistel” on seotud asjaoluga, et teatud ettevõtjatevahelise koostöö vorme võib juba oma laadilt lugeda konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavateks (eespool punktis 305 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 29, ning eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt, punkt 35).

308    Niisiis tuleb nentida, et teatav koostööle suunatud tegevus, nt hindade horisontaalne kindlaksmääramine kartellide poolt, võib eeskätt kaupade ja teenuste hinna, kvantiteedi ja kvaliteedi suhtes olla sedavõrd negatiivsete tagajärgedega, et ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamise seisukohast võib pidada tarbetuks asuda tõendama, et sellel tegevusel on turule konkreetne mõju (vt selle kohta Euroopa Kohtu 30. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 123/83: Clair, EKL 1985, lk 391, punkt 22).

309    Kui ettevõtjatevahelise koostöö analüüsimisel ei ilmne konkurentsi kahjustamine piisavas ulatuses, tuleb lisaks uurida selle tagajärgi, ning selle keelatuks tunnistamiseks peavad esinema kõik asjaolud, mis tõendavad, et konkurentsi tegelikult märgatavalt takistati, piirati või kahjustati (vt selle kohta eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

310    Selleks et hinnata, kas ettevõtjatevaheline kokkulepe või ettevõtjate ühenduse otsus kahjustab konkurentsi piisavas ulatuses, et seda saaks pidada otsuseks, mis piirab konkurentsi „eesmärgipõhiselt” ELTL artikli 101 lõike 1 mõttes, tuleb tähelepanu pöörata selle tingimuste sisule, eesmärkidele, mida sellega soovitakse saavutada, ning majanduslikule ja õiguslikule kontekstile, millesse see kuulub. Selle konteksti hindamisel tuleb samuti arvesse võtta asjassepuutuvate kaupade või teenuste laadi ning asjaomase turu või turgude tegelikku toimimist ja struktuuri (vt selle kohta eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

311    Käesoleval juhul tuleb kõigepealt meenutada, et kaheksanda väite uurimine näitas, et komisjon ei ole teinud viga, kui ta järeldas, et ühingu tegevus seoses hinnaalandustega oli selline, et seda võis käsitada kohaldatavate õigusnormide laiendava tõlgenduse kasutamisena, mistõttu võis komisjon õigustatult hinnata seda ELTL artikli 101 lõike 1 alusel.

312    Edasi nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse peatükist 5.1 ning peatüki 7 lõigust, millele on viidatud eespool punktis 274, et komisjon tugineb horisontaalses hinnakokkuleppes väljenduva eesmärgipõhise rikkumise tõendamiseks dokumentaalsetele tõenditele, kuigi rikkumise raskusastet puudutavas põhjenduses 754 on ta nentinud, et tegu ei ole tüüpilise juhtumiga.

313    Niisiis leiab komisjon, et kõnesolev rikkumine sai alguse, kui CCG võttis 11. detsembri 2003. aasta haldusistungil vastu otsuse, mida on mainitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 139 ja 662 ning mille sisuks on „määrata teatud eeskirjad, mis käsitlevad laboratooriumide vahel sõlmitud koostöölepingutes kohustuslikke finantstingimusi”. Komisjon märgib sellega seoses õigesti, et otsuste tegemine kõnesolevas valdkonnas ei kuulu Prantsuse riigilt ühingule üle läinud avalike teenuste osutamise kohustuste alla.

314    Komisjon mainib ka CCG 15. aprilli 2004. aasta haldusistungi protokolli, kust nähtub, et viimati nimetatu leidis olevat vajaliku „enne erinevate lepingute ja kokkulepete kohta otsuse tegemist” koguda infot teatud asutustelt, mis on spetsialiseerunud biomeditsiini valdkonna laboratooriumide üldise keskmise kasumlikkuse küsimustele.

315    Veel üks olulise tähtsusega dokument on CCG 14. septembri 2005. aasta haldusistungi protokoll, millele on viidatud põhjendustes 141 ja 666 ning mida varem on mainitud kaheksanda väite raames (vt eespool punkt 263). Komisjoni sõnul on ühing muutunud siin oma tegutsemises formaalsemaks. Nagu vaidlustatud otsuses märgitud, on selles protokollis seoses ühe laboratooriumi ja ülikooli apteegi vahelise lepinguga öeldud, et „nõukogu kinnitab varasemas kirjavahetuses esitatud seisukohti, nimelt et kõik hinnaalandused tuleb fikseerida taktitundeliselt ja mõõdukalt ning hinna langetamine rohkem kui 10% võrra ei tee meie kutsealale au”, ning et „hinnaalanduste valdkonnas ei peaks lähtuma tavadest”.

316    Tuleb nentida, et peale ühingu üldise argumendi, et oma tegevusega on ta kohaldanud seadust, ei ole ta esitanud argumente, mis puudutaksid kõnesolevaid protokolle ja asjaolu, et nendest nähtub tema otsus sekkuda koostöölepingute tingimustesse või laboratooriumide poolt klientidele tehtavatesse hinnaalandustesse. Sellegipoolest on need komisjoni esitatud tõendite hulgas tõendina olulisel kohal, eelkõige seetõttu, et nendest võib tuletada ühingu organite otsuse olla vastu teatud suurusega hinnaalandustele.

317    Lisaks tugineb komisjon miinimumhindade (või hinnaalanduste ülemmäära) kehtestamise praktika esinemist puudutava väite tõendamiseks vahemikus 2004–2008 saadetud kirjadele kogumile. Üldkohtu palvel esitas komisjon koopiad paljudest laboratooriumidele saadetud kirjadest ja ühingu sisekoosolekute protokollidest, kus on iga kord meenutatud, et hinnaalandus, millele tavaliselt viidatakse kui „hinna vähendamisele” teatavas, üle 10% mahus ei tee kutsealale au ja võib olla käsitatav kutsealasisesele üksmeelele vastutöötamisena.

318    Lisaks on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 146 nimetanud ühingu kirjavahetust SEL Eimer’iga, kus ühing väljendas muret tehtud hinnaalanduste määra üle, mille kohta Prantsuse konkurentsi‑, tarbimis‑ ja pettusevastane peadirektoraat (Direction générale de la concurrence, de la consommation et de la répression des fraudes française, DGCCRF)) esitas aastal 2009 ühingu pöördumise alusel seisukoha, et kõnesolevate kirjade saatmist võib käsitada sellisena, et nende saatmise „eesmärk või potentsiaalne tagajärg oli ettevõtjate kaubandusvabaduse piiramine, mõjutades neid oma tegelikke kulusid arvesse võtmata kasutama teatud hindu”.

319    Ka muud vaidlustatud otsuses välja toodud kirjad toetavad komisjoni analüüsi, mis puudutab selliseid olukordi nagu need, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 150 ja 160 ning kus ühing ei reageerinud 10%‑st väiksemas määras hinnaalanduste korral.

320    Lisaks ei ole ühing esitanud argumente ka tema ja laboratooriumi kirjavahetuse kohta, mida on käsitletud vaidlustatud otsuse põhjendustes 155–158 ning mis käsitles ühingu sekkumisi seoses töömeditsiini valdkonnas tehtud biomeditsiiniliste analüüside kohta sõlmitud lepingutega. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 155 meenutab, ilma et ühing talle selles punktis vastu vaidleks, ei kuulu need analüüsid haigekassa poolt hüvitamisele, mistõttu on nende hind vabalt kindlaks määratav ja seda puudutavad läbirääkimised toimuvad CDC‑ga kehtestatud hinnavabaduse üldise korra kohaselt.

321    Üldkohus on seisukohal, et eespool punktides 313–320 mainitud tõendid annavad tunnistust ettevõtjate ühenduse otsusest, mis väljendub horisontaalses kokkuleppes hindade kaudse kindlaksmääramise kohta turuosalistele lubatud maksimaalse hinnaalanduste ülemmäära fikseerimise teel, milleks on 10% tavapärasest hüvitatavast hinnast, ja seda olukorras, kus laboratooriumidel oli kuni aastani 2010 madalamate hindade kasutamine seadusega lubatud.

322    Seega, arvestades vaidlustatud otsuses kirjeldatud majanduslikku ja õiguslikku konteksti, st reguleeritud ja kaitstud biomeditsiiniliste analüüsiteenuste turgu, mis jätab üksnes piiratud võimaluse laboratooriumidevaheliseks ning laboratooriumide ja haiglate või sotsiaalkindlustusasutuste vaheliseks hinnakonkurentsiks, lubades teha hinnaalandusi töömeditsiini alal läbiviidavatelt analüüsidelt, on komisjon õigesti järeldanud, et otsustel ja tegevusel, mida ühingule ette heideti ning mis on vaidlustatud otsuses dokumenteeritud, oli eesmärk määrata kindlaks turuhinnad, mille konkurentsivastast eesmärki ei saa kahtluse alla seada. Seega, vastavalt eespool punktis 308 viidatud kohtupraktikale võis komisjon tunnistada need ELTL artikli 101 lõikega 1 vastuolus olevaks, ilma et oleks pidanud tõendama nende konkreetset mõju turgudele.

323    Pealegi tuleb veel täpsustada, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjendustes 703–706 märkinud, et ELTL artikli 101 lõikes 3 ette nähtud erandeid ei saa kohaldada, kuna ühing ei ole haldusmenetlusest saadik esitanud ühtki tõendit, mis võimaldaks järeldada, et need erandid peaksid olema kohaldatavad. Lisaks on komisjon teise võimalusena väitnud, et nn selgelt väljenduvad piirangud ei anna objektiivseid majanduslikke eeliseid ega too kasu tarbijatele, ning igal juhul ei anna käesoleval juhul miski alust järeldada, et ELTL artikli 101 lõike 3 tingimused oleksid täidetud. Vaidlustatud otsuses selle sätte kohta toodud komisjoni analüüsi ei ole käesolevas kohtuasjas kahtluse alla seatud.

324    Neid kaalutlusi arvestades ei ole ühingu argument, et väidetavalt on vaidlustatud otsuses tuginetud ebapiisavale hulgale kirjadele, otsustava tähendusega, et kummutada järeldust, mille kohaselt ühingu tegevus iseäranis oluliselt kahjustas allesjäänud konkurentsi, mis on lubatud seaduse kohaselt, mis muidu on konkurentsi piirav.

325    On vaieldamatu, et viieaastase ajavahemiku kohta toodi välja ainult 18 kirja. Siiski on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 221 õigustatult väitnud, et niisugust väikest kirjade arvu võib selgitada ka sellega, et ühingul oli õnnestunud distsipliini rakendada.

326    Samuti ei ole antud kontekstis otsustav, kas ‒ nagu ühing väidab ‒ kõnesolevad kirjad puudutasid samuti või peamiselt (st ühingu sõnul 11 juhul 18‑st) väikeseid laboratooriume. Kuigi komisjoni vastus sellele argumendile, et see tõendab üksnes tema poliitika ebaühtlust, ei ole tegelikult veenev, tuleb siiski nentida, et ühingu konkreetseid laboratooriumide suhtes astutud samme, millega ta püüdis kehtestada hinnaalast konkurentsi piiravat korda, ei muuda õiguspärasemaks see, kas need puudutasid väikesi või suuri laboratooriume.

327    Ülejäänud osas, mis puudutab ühingu argumenti, et tema hinnaalandusi puudutava tegevuse eesmärk ei olnud kaitsta mitte väikseid laboratooriume, vaid pigem rahvatervist ning seda biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide kutsealase sõltumatuse põhimõtte järgimise kontrollimise teel, siis kaheksanda väite ning eespool toodud üheksanda väite teise osa analüüs näitab, et ühing on hinnaalandusi puudutavas tegevuses võtnud aluseks õigusraamistikku laiendava tõlgenduse. Kuna ühingule ei ole antud sellekohast määrusandlikku pädevust, oleks ta pidanud tegutsema rangelt seadusega ette nähtud piirides. Igal juhul asjaolu, et ühing võis taotleda õiguspärast eesmärki, ei välista, et tema hinnaalandusalast tegevust saab käsitada konkurentsi piirava eesmärgiga tegevusena (vt selle kohta Euroopa Kohtu 20. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑209/07: Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, EKL 2008, lk I‑8637, punktid 19–21), juhul kui see on tõendatud, mis käesoleval juhul vaieldamatult nii on.

328    Pealegi asjaolu, et ühing andis teatavatele honorari jaotamise juhtudele lõppastmes toetava hinnangu, ei kummuta järeldust, et tema esialgne tegevus, mis seisnes konkurentsi piirava otsuse elluviimises, oli ebaseaduslik.

329    Samuti, mis puudutab seda, kas komisjon kasutab „meeldetuletustest” rääkides liiga kategoorilist terminit, siis vaidlustatud otsuses toodud näidetest nähtub, et ühing on vähemalt kahel juhul pärast seda, kui oli saanud asjassepuutuvalt laboratooriumilt selgitused teatavate kokkulepitud hinnaalanduste kohta, esitanud oma seisukohad uuesti (vt vaidlustatud otsuse põhjendustes 150 ja 159 toodud näited). Pealegi, ka meeldetuletuste saatmine või mittesaatmine ega sõnaselge nõue lepingute muutmiseks ei ole määrava tähendusega otsustamaks, kas esines eesmärgipõhine rikkumine ELTL artikli 101 tähenduses.

330    Sama kehtib küsimuses, kui laialt on ühing kasutanud ähvardusi rakendada distsiplinaarpädevust, reageerimaks juhtudel, mil ta leidis, et tema nõudeid eirati. Tuleb siiski täpsustada, et eespool uuritud tõendeid arvestades ei saa eitada, et ühing on kaudselt viitas niisuguste volituste kasutamisele, mainides, et esineb võimalikku kutsealasisesele üksmeelele vastutöötamist.

331    Lõpuks, mis puudutab asjaolu, et teatavad ühingu sekkumised puudutasid kokkuleppeid, mis käsitlesid potentsiaalselt ebaausat konkurentsi väljendavat tegevust, siis seda argumenti uuriti käesoleva väite teise osa raames. Selle kohta märgiti, et ühing kasutas nimetatud argumenti üksnes abstraktselt ning et asjassepuutuvatest kirjadest ei nähtunud ühtki konkreetset tõendit, mis kinnitaks ebaausat konkurentsi.

332    Eeltoodust tuleneb, et üheksanda väite esimene osa ning järelikult üheksas väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

 Vastuväited sellele, et tegu on „ühe ja vältava” rikkumisega”

333    Komisjoni sõnul on ühing selle, et tegu on ühe ja vältava rikkumisega, vaidlustanud esimest korda alles repliigis, esitades niisiis uue väite, mis on vastuvõetamatu. Lisaks leiab komisjon, et ühing ei ole seda väidetavat väidet toetanud ühegi argumendiga, mis samuti muudab selle vastuvõetamatuks.

334    Selles osas tuleb meenutada, et kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c koostoimes artikli 48 lõikega 2 nähtub, et menetluse aluseks olevas hagiavalduses tuleb esitada hagi ese ning ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Samas tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse varem otseselt või kaudselt hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (vt Üldkohtu 26. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑94/98: Alferink jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1125, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

335    Käesoleval juhul seab ühing repliigis kahtluse alla „ühte ja vältavat rikkumist” kujutava nn tervikplaani esinemise. Tegemist olevat kunstliku konstruktsiooniga, mida faktide analüüs ei toeta.

336    Tuleb uurida, kas ‒ niivõrd kuivõrd on nendest argumentidest võimalik tuletada, et on soovitud vaidlustada rikkumise ühte ja vältavat laadi ‒ tegu on uue väitega.

337    Selles osas on kahes hagiavalduse lõigus otseselt viidatud tervikplaanile, mis on põhimõttelise tähtsusega element komisjoni analüüsis ühe ja vältava rikkumise esinemise kohta.

338    Esiteks on ühing hagiavalduses toodud seitsmendas väites märkinud, et komisjon ületas kontrollivolituste piire, kui ta viis kontrollimise läbi ka teatavate hindu käsitlevate äravõetud dokumentide osas, rikkudes tema kaitseõigusi. Ühing lisab repliigis, et komisjon, soovides põhjendada kontrollimise käigus kogutud tõendite kasutamist seoses tervikplaaniga, on püüdnud kunstlikult ja tagantjärele seostada laboratooriumide kontsernide arenguga seonduva problemaatika ning hinnaalandusi puudutava problemaatika.

339    Teiseks on ühing hagiavalduses esitatud üheksanda väite esimeses osas vaidlustanud komisjoni seisukoha, et tema peamine eesmärk hinnaalandustega seoses oli kontsernide mõjutamine, arvestades, kuivõrd paljudele väikestele laboratooriumidele ta oli kirju saatnud.

340    Hagiavalduses toodud üheksas väide puudutab küsimust, kas komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et ühingu hinnaalandusalane praktika kujutab endast ELTL artikli 101 rikkumist. Ühingu viide hinnaalandustega seoses paljudele väikestele laboratooriumidele kirjade saatmise kohta on esitatud üksnes selleks, et esimeses punktis väita, et komisjon on ebaõigesti järeldanud, et ühing on biomeditsiiniliste analüüsiteenuste turul püüdnud järjekindlalt kehtestada minimaalset turuhinda, selleks et kaitsta väikeste laboratooriumide huve.

341    Tuleb nentida, et ühing ei ole hagiavalduses ei seitsmenda väite toetuseks esitatud argumentides ega üheksanda väite esimese osa raames isegi mitte kaudselt rikkumise ühtset ja vältavat laadi vaidlustanud.

342    Neil asjaoludel ei saa väidet, mis esitati rikkumise ühtse ja vältava laadi vaidlustamiseks esimest korda repliigis, käsitada varem esitatud väite täiendusena. Seega tuleb see hilinenult esitamise tõttu tunnistada vastuvõetamatuks.

 Järeldus kohtuotsusest Wouters tuleneva praktika kohaldatavuse ja tühistamisnõude põhjendamiseks esitatud väidete kohta

343    Selles uurimisetapis tuleb teha veel järeldus kohtuotsusest Wouters tuleneva praktika kohaldatavuse kohta käesolevas kohtuasjas.

344    Eespool toodud teise ja kolmanda väite analüüsist nähtub, et ühingu tegevus seoses SEL‑ide teavitamiskohustusega seisnes esiteks selles, et ta nõudis põhjendamatult, et SEL‑ide suhtes nende tegevusajal tehtud muudatuste jõustumisele kehtestataks peatav tingimus ja tehtaks teatud äriühingute dokumentidesse sellekohased muudatused, ning teiseks selles, et ta nõudis sanktsioonide ähvardusel teavet, mis ei ole seadusega nõutav, eelkõige Labco kontserni SEL‑idelt, kes ühingu juhtorganite hinnangul kujutasid endast ähvardust.

345    Need toimingud lähevad igal juhul kaugemale ühingu nõuandvast rollist prefektilt heakskiidu taotlemise menetluses ning neid ei saa põhjendada ka asjaoluga, et ühing võtab registrite haldamisel arvesse prefekti otsuseid, kuna viimati nimetatud pädevus põhineb konkreetselt seda puudutavatel eeskirjadel. Seega ei saa ühing väita, et ta on sellega seoses toiminud pelgalt prefekti volituste pikendusena. Lisaks, nagu komisjon õigustatult väidab, ei ole ühingul määrusandlikku pädevust.

346    Lisaks ilmneb kolmanda väite uurimisel, et õigusnormide kitsast tõlgendust, millele ühing on tuginenud teabenõuete esitamisel SEL‑ides toimunud aktsiate liikumise kohta, ei saa pidada põhjendatuks seonduvalt nende ülesannetega, mis tal on õigusnormide täitmise üle järelkontrolli teostamiseks. Selleks et ELTL artikli 101 lõige 1 kohaldamisele ei kuuluks, ei tohiks seega kõnesoleva tegevuse kohta esitada argumenti, et võimalikud konkurentsi piiravad tagajärjed on vajalikud selleks, et töötamine kutsealal saaks olla nõuetekohane, nagu seaduses ette nähtud, nagu seda leiti teatavate eespool punktis 21 viidatud kohtuotsuse Wouters punktides 109 ja 110 välja toodud advokatuuri reguleerivate eeskirjade kohta.

347    Pealegi, ühingu tegevusele, mis seondub laboratooriumide kontsernide arenguga ning oli käsitlusel neljanda ja viienda väite raames, või tema tegevus seoses hinnaalandustega on analüüsitavad sama skeemi alusel. Mõistagi kuulub ühingule seadusega antud ülesannete hulka kohustus tagada kutse-eetika alastest nõuetest kinnipidamine, sh kaitsta biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide sõltumatust ja edendada rahvatervist. Siiski peab tema tegevus jääma seadusandja ja haldusasutuste loodud õigusliku raamistiku piiresse, kuna ühingul endal määrusandlikku pädevust ei ole. Seega, kui ta lähtub oma tegevuses tõlgendusest, mis on teksti grammatilise tõlgendusega vastuolus, või kasutab teatava strateegia elluviimisel kõige kitsendavamat tõlgendust, siis ei saa tema tegevus jääda väljapoole ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisala argumendi alusel, mille kohaselt on see tegevus olemuslikult vajalik teatava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks. Komisjon märgib selle kohta õigustatult, et juhul kui seadusandja on näinud ette pakutava kaitse piirid ning säilitanud teatava konkurentsi võimaluse, ei saa eraõiguslikke isikuid esindav organ laiendada seaduses ette nähtud kaitse kohaldamisala selleks, et kaitsta teatava kontserni huve.

348    Seega ei võimalda eespool punktis 21 viidatud kohtuotsusest Wouters tulenevad põhimõtted järeldada, et ühingu piirava mõjuga tegevus, millele vaidlustatud otsus viitab, ei kuulu üldiselt ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu rakendusalasse.

349    Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

350    Järelikult tuleb tühistamisnõuded jätta rahuldamata.

2.     Teise võimalusena esitatud nõue trahvisumma vähendamiseks

351    Tuleb meenutada, et komisjoni vastuvõetud otsuste õiguspärasuse kontrolliga kaasneb täielik pädevus, mis on liidu kohtule vastavalt EÜ artiklile 261 antud määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel. See pädevus annab kohtule lisaks karistuse seaduslikkuse kontrollimisele õiguse asendada komisjoni hinnang enda hinnanguga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.

352    Seega peab Üldkohus otsuse tegemise ajal oma täieliku pädevuse raames hindama, kas hagejatele määratud trahvi suurus kajastab õigesti asjassepuutuva rikkumise raskust ja kestust (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑343/06: Shell Petroleum jt vs. komisjon, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).

353    Siiski tuleb rõhutada, et täieliku pädevuse teostamine ei tähenda omal algatusel kontrollimist, ning meenutada, et menetlus liidu kohtutes on võistlev (eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 64).

354    Käesoleval juhul, nagu eespool punktis 11 märgitud, tugines komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel suuniste punktile 37. See säte näeb ette järgmist:

„Kuigi käesolevates suunistes kirjeldatakse trahvide määramise üldmeetodit, võib konkreetse juhtumi eripäradest või teataval tasemel hoiatava mõju tagamisest tingituna olla õigustatud nimetatud meetodist või punktis 21 sätestatud piiridest loobumine.”

355    Sellest tuleneb, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 769 määranud trahvisumma 5 miljoni euro suurusena abstraktselt, kuigi ta mainib trahvi määramisel arvesse võetud tegureid. Trahvisumma suuruse määramist on käsitletud vaidlustatud otsuse põhjendustes 746–772. Nendest nähtub, et komisjon võttis trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse asjaolu, et rikkumine on väga raske, et see puudutab suuremahulist turgu, et käesolev juhtum on esimene, kus määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 4 kohaldamine võib olla asjakohane, ning et on võimalik, et ühingu liikmed ei ole kohaldatavate sätete ulatust täielikult teadvustanud. Samuti võttis ta arvesse asjaolu, et kõnesolev tegevus ei ole salajane. Mis puudutab ühe ja vältava rikkumise kestust, siis komisjon peab kogukestuseks kuut aastat, sh kaks aastat ja 11 kuud, mille kohta on tõendatud, et rikkumine leidis sel ajal aset kaht tüüpi tegevusena. Lõpuks lükkas komisjon tagasi kergendavad asjaolud, millele ühing viitab.

356    Üldkohus märgib sissejuhatuseks, et ühing ei vaidlusta trahvisumma abstraktset kindlaksmääramist. Isegi kui selles osas oleks tervitatav, et komisjon oleks vaidlustatud otsuses esitanud ka arvutuspõhised põhjendused, mis võimaldaksid kaaluda erinevaid trahvisumma kindlaksmääramisel tähtsust omanud näitajaid, ei saa vaidlustatud otsusele siiski ette heita põhjenduste puudumist, kuna komisjon on esitanud andmed, mille põhjal ta rikkumise raskust ja kestust hindas (vt Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjas C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punktid 463 ja 464 ning seal viidatud kohtupraktika).

357    Kuigi ühing ei vaidlusta suuniste punkti 37 kohaldamist tema suhtes, taotleb ta mitmel põhjusel trahvisumma vähendamist.

358    Esiteks leiab ühing, et käesoleval juhul oleks tulnud kaaluda trahvi kohaldamata jätmist, tuginedes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatule. Kui trahvi määramise kasuks siiski otsustati, oleks see pidanud olema sümboolne, kuna niisuguse avalikke huve esindavate teenuste osutamisega seotud kutsealaorganisatsiooni puhul, kes ei taotle kasumit, oleks see kujutanud endast piisavalt hoiatavat ja proportsionaalset meedet. Ta tuletab ka meelde, et võimaliku trahvi hoiatava mõju neutraliseerib hinnaalanduste kohta vastu võetud määrus nr 2010‑49. Lõpuks oleks komisjon pidanud kohtlema teda samamoodi nagu 24. juunil 2004 tehtud otsuses (juhtum COMP/A.38549 ‒ Belgia Arhitektide Liit) Belgia Arhitektide Liitu, kellele määrati horisontaalse hinnakokkuleppe eest ainult 100 000 euro suurune trahv.

359    Selles osas, kuigi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2, mille kohaselt trahvi määramine on komisjoni võimalus ega kujuta endast rikkumise tuvastamise loogilist ja automaatset tagajärge, annab komisjonile võimaluse otsustada, kas määrata ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise korral trahv või mitte, ei tule käesoleval juhul määrata sümboolset trahvi ega trahvi määramata jätta.

360    Mis puudutab 100 000 euro suurust trahvi, mis määrati Belgia Arhitektide Liidule selle eest, et ta tegi oma liikmetele kohustuslikuks miinimumhinna kasutamise, siis tuleb meenutada, et komisjoni otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise olemasolu küsimuses üksnes soovituslikud, arvestades, et ei ole eriti tõenäoline, et konkreetsele juhtumile omased jooned, nagu asjaomased turud, tooted, ettevõtjad ning ajavahemikud, oleksid identsed (vt Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone-Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

361    Pealegi, komisjon määras nimetatud otsuses trahvi põhisummana esmalt 4 500 000 eurot, kuid vähendas seda siiski 100 000 euroni, arvestades asjaolu, et trahv määrati aastal 2004, mil komisjon oli vabade kutsealade sektori konkurentsi puudutavate seisukohtade väljakujundamise algetapis. Niisiis, ajal, mil ühing pani toime rikkumised, oli komisjon juba avaldanud vabade kutsealade sektori konkurentsi käsitleva aruande, kus esitas liikmesriikidele selles osas soovitusi. Mainitud kahte juhtumit eristab veel asjaolu, et erinevalt ühingust muutis Belgia Arhitektide Liit oma praktikat kohe pärast seda, kui komisjon menetluse algatas.

362    Mis puudutab asjaolu, et käesoleval juhul määratud trahvi hoiatav mõju neutraliseeriti 2010. aastal toimunud seadusemuudatusega, st kui võeti vastu määrus nr 2010‑49, mis keelas hinnaalandused ilma eranditeta (vt eespool punkt 242), siis tuleb märkida, et hoiatava mõjuga peetakse silmas võimalikke edaspidiseid konkurentsiõiguse rikkumisi, mis ei pea ilmtingimata olema seotud sama tüüpi rikkumisega kui see tegevus, mida puudutas vaidlustatud otsus. Pealegi, ühingu hinnaalandustealane tegevus on hõlmatud ühe ja vältava rikkumisega, mille eest vaidlustatud otsuses on karistus määratud. Seega on see argument tulemusetu.

363    Samuti asjaolu, et ühing ei taotle kasumit ja et ta täidab avalike teenuste osutamise ülesannet, ei välista, et ta võib nende ülesannete konkreetse täitmise käigus edendada teatavaid erahuve, mistõttu ka see argument ei saa kujutada endast alust trahvi kohaldamata jätmiseks või sümboolse trahvi määramiseks. Ühingu väide, et pole võimalik, et seadusega loodud kutseühendus ei järgiks Euroopa Liidu institutsiooni tehtud ettekirjutust, on pealegi puhtspekulatiivne argument, mis samuti ei saa selles küsimuses olla otsustava tähendusega.

364    Teiseks toob ühing repliigis esile, et kostja vastusest nähtub, et komisjon toimis vääralt, kui ta jättis arvesse võtmata kaks niisugust asjaolu, mis võimaldaksid trahvisummat vähendada, nimelt esiteks tema omaalgatuslik koostöö hindu puudutavates küsimustes seoses vastusega määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikel 2 põhinevale teabenõudele, ning teiseks kontrollivolituste piiride ületamine, millega rikuti tema kaitseõigusi. Nimelt oleks Üldkohus pidanud muu hulgas arvestama viimati mainitud menetlusnormide rikkumist, isegi kui ta leiab, et see ei peaks kaasa tooma vaidlustatud otsuse tühistamist.

365    Ilma et oleks vaja hinnata komisjoni argumenti, et mainitud argumendid on vastuvõetamatud, kuna kodukorra artikli 48 lõike 2 esimest lõiku arvestades on need esitatud hilinenult, tuleb need tagasi lükata. Nimelt nähtub eespool toodud analüüsist tühistamisnõude põhjendamiseks esitatud väidete kohta, et komisjon ei ole ületanud kontrollivolituste piire ega rikkunud ühingu kaitseõigusi. Mis puudutab argumenti, et väidetavalt on ühing oma 10. veebruari 2009. aasta vastuses komisjoni 3. veebruari 2009. aasta teabenõudele teinud spontaanset koostööd, siis komisjon väidab õigustatult, et hindu puudutav rikkumise aspekt ei ole ühingu spontaanse ülestunnistuse või avalduse tulemus, vaid ta tugines hinnaalanduste valdkonna praktika kohta täiendava teabe nõudmisel tema käsutuses juba varem olnud teabele, st eelkõige ühingu organite koosolekute protokollidele.

366    Kolmandaks viitab ühing juhtumi teatavatele spetsiifilistele asjaoludele, mis annavad alust trahvisumma vähendamiseks.

367    Ühing leiab, et tema suhtes oleks tulnud võtta arvesse kergendavaid asjaolusid, arvestades et tema hinnaalandusi puudutaval tegevusel oli üksnes marginaalne mõju, et tal ei olnud kavatsust eelistada väikseid laboratooriume, et laboratooriumide arengut puudutavate toimingute eesmärk oli kaitsta farmatseutide kutsealast sõltumatust ning see oli seadusega kooskõlas, et asjassepuutuv tegevus oli laadilt käsitatav avaliku võimu teostamisena ja et tema liikmete kaasamine oli kohustuslik.

368    Esiteks, seoses asjassepuutuva tegevuse avaliku laadiga tuleb märkida, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 756 kinnitanud selle arvessevõtmist, märkides, et seega ei tuleks seda tegevust käsitada eriti raske rikkumisena.

369    Samuti on komisjon seoses kaasamise kohustusliku laadiga vaidlustatud otsuse põhjenduses 757 märkinud, et ta on seda trahvisumma kindlaksmääramisel oma kaalutlusruumi piires arvesse võtnud, kuna oli võimalik, et ettevõtjaid peetakse ühingu tegude tagajärgede eest vastutavaks sõltumata nende tegeliku seotuse määrast. Nimelt on ilmne, et selline seotuse määr võis varieeruda ning nagu vaidlustatud otsuse põhjenduses 754 märgitud, võidi teatud otsused teha ühingu liikmetele kohustuslikuks vastu nende tahtmist.

370    Neid asjaolusid tuleb siiski kaaluda võrreldes rikkumise muude tunnustega. Nimelt kujutab hinnaalandusi puudutav tegevus endast sellist horisontaalset hinnakokkulepet, mis kuulub kõige raskemate konkurentsipiirangute hulka. Mis puudutab otsuseid, mis tehti eesmärgiga takistada laboratooriumide kontsernide arengut, siis nende puhul on tegu turul tootmise, tehnilise arengu ja investeeringute takistamisega, mille tagajärjel, nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 755 meenutanud, võidi mõistlikult võttes takistada rahvusvaheliste kontsernide tegevust Prantsuse turul ja muuta siseturgu suletumaks. Võttes arvesse ka rikkumise kestust (vt eespool punkt 355) ning mõjutatud turu mahtu, milleks aastal 2008 oli hinnanguliselt 4,4 miljardit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 759), ja asjaolu, et ühingu tegevuse mõju oli märkimisväärne, arvestades et need biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseudid, kes on kantud registrisse, kontrollivad summaarselt 95% suurust osa biomeditsiiniliste analüüsiteenuste turust, siis võis komisjon asuda seisukohale, et viidatud asjaolud ei muuda seda, et rikkumine on raske.

371    Teiseks, mis puudutab väidet, et hinnaalandustega seonduva rikkumise mõju oli väga väike ning et eeskätt polnud hinnaalandusi puudutava tegevuse eesmärk kaitsta väikseid laboratooriume, siis tuleb meenutada, et trahvisumma sobivuse hindamisel ei ole konkurentsivastase tegevuse mõju otsustava tähtsusega kriteerium ning et ka muud, näiteks tahtluse aspektiga seotud tegurid võivad omada suuremat tähtsust kui tegevuse mõjuga seotud tegurid, eelkõige juhul, kui tegemist on oma laadilt raskete rikkumistega, nagu hindade kindlaksmääramine või turgude jagamine (vt selle kohta Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑138/07: Schindler jt vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑4819, punkt 222 ja seal viidatud kohtupraktika).

372    Eespool toodud tühistamisnõuete uurimisel ilmnes aga, et komisjoni käsutuses on dokumentaalsed tõendid, mis näitavad esiteks ühingu juhtorganite kavatsust pidurdada laboratooriumide kontsernide puhul teatud struktuuride arengut ja teiseks seista vastu 10%‑st suurematele hinnaalandustele, kuigi sel eesmärgil ei ole seadusest tulenevat alust ja seega ei peaks seda saama põhjendada viitega biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseutide kutsealase sõltumatuse või ‒ veelgi vähem ‒ rahvatervise kaitsele.

373    Pealegi, ühing ei ole suutnud tulemuslikult vaidlustada komisjoni järeldust hinnaalandustega seotud praktika rakendamise kohta, mida on meenutatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 761, nagu see nähtub eeskätt eespool toodud analüüsist üheksanda väite esimese osa kohta.

374    Seega ei teinud komisjon viga, kui ta ei käsitanud neid asjaolusid trahvisumma kindlaksmääramisel kaalukatena.

375    Kolmandaks, mis puudutab ühingu argumenti selle kohta, et ta üksnes tõlgendas seadust, siis ühing pole esitanud tõendeid, mis võimaldaksid jõuda teistsugusele järeldusele kui see, mille tegi komisjon ning mille kohaselt oli ühingu tõlgendus asjassepuutuvate seadustega vastuolus ning oli talle etteheidetava ühe ja vältava rikkumise valdavas osas aspektides kantud konkurentsi piiravast loogikast. Komisjon ei rikkunud õigusnormi, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 768 ei tunnistanud kergendavaks asjaoluks ühingu argumendis esile toodud asjaolu, et ametiasutuste hinnangul ja kehtivate õigusnormide kohaselt oli tema tegevus lubatav või isegi soovitatav.

376    Siiski tuleb selle järelduse puhul arvestada rohkemaid nüansse, kui vaadata vaidlustatud otsuses (põhjendus 450 jj) välja toodud etteheiteid, mis käsitlevad põhikirjamuudatuste ja lepingute kehtima hakkamist SEL‑ide jaoks.

377    Nimelt, kuigi eespool punktides 128–157 esitatud teise väite uurimisel ilmnes, et komisjon ei ole Prantsuse õigusnormide ebaõige tõlgendamise tulemusel teinud hindamisviga, mis puudutab SEL‑ide põhikirjas ettevõtte tegutsemisajal tehtud muudatuste ja ettevõtte sõlmitud lepingute kohest kehtima hakkamist, on eespool punktis 155 siiski nenditud, et on kahetsusväärne, et vaidlustatud otsuses ei sisaldu peaaegu midagi käskkirja nr 98‑585 mõju kohta selles kontekstis, kui mitte arvestada joonealuses märkuses nr 562 toodud viidet tõlgendusele, mis erineb kehtivast korrast, märkides, et „esmalt peab äriühing taotlema muudatustele heakskiitu”.

378    Õigupoolest, kuigi mainitud käskkiri ja sellest lähtuv prefektide praktika kinnitada muudatused oma heakskiitva otsusega, ei sea kahtluse alla komisjoni analüüsi õiguspärasust, võisid need asjaolud mõjutada neid ühingu seisukohti, mille kohta talle etteheiteid tehti. Sõltumata sellest, kas käskkiri nr 98‑585 ja prefektide toimingud olid sellest konkreetsest aspektist õiguspärased, võivad need selgitada ühingu analüüsi topeltsüsteemi: laboratooriumile antud loa muutmise suhtes kehtib deklaratsiooni esitamist nõudev kord, kuid SEL‑i jaoks tähendab see vajadust taotleda uut heakskiitu, millel on peatav toime. Sellist topeltsüsteemi vaidlustatud otsus ei käsitle.

379    Seega, arvestades ka asjaolu, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 453 jj nähtub, et paljud ühingu seisukohavõtud SEL‑ide kohta ‒ mida talle ette heidetakse ‒ pärinevad ajast, mil käskkirja nr 2005/206 ei olnud veel antud, tuleb käesoleval juhul asuda seisukohale, et komisjon tegi vea, kui ta ei tunnistanud seonduvalt rikkumise selle aspektiga kergendava asjaolu esinemist käsitlusel oleva ajavahemiku ühe osa vältel, nimelt enne käskkirja nr 2005/206 jõustumist 14. novembril 2005.

380    Eeltoodut arvestades tuleb nõustuda vastuväitega, mille kohaselt ei võtnud komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse teatavaid kergendavaid asjaolusid. Sellest trahvisumma kindlaksmääramisele tulenevaid tagajärgi uuritakse allpool.

381    Tuleb märkida, et eespool punktides 376–379 kirjeldatud kergendav asjaolu puudutab vaid ühte tüüpi otsuseid nendest neljast, millega seoses ühingule laboratooriumide kontsernide arengut takistava tegevuse tõttu etteheiteid tehti. Lisaks puudutab see vaid ühte osa ajavahemikust, mille vältel ta seda tüüpi otsuseid tegi (ajavahemik 2003. aasta lõpust aastani 2005). Komisjonil on tõendeid muude aastast 2005 varasemat perioodi puudutavate otsuste kohta, mis käsitlevad laboratooriumide kontsernide arengut.

382    Neid asjaolusid arvestades saab kõnesolev viga olla mõistlikult aluseks üksnes trahvisumma vähendamisele väikeses ulatuses. Üldkohus on seega seisukohal, et sellist arvessevõtmist kajastab trahvi vähendamine 250 000 euro võrra, nii et ühingule määratav trahv peaks olema 4 750 000 eurot.

383    Lõpuks tuleb uurida veel ühingu argumente trahvi ebaproportsionaalsuse või ebasobivuse kohta, arvestades et ühingu finantsvõimekus ei ole suur, mistõttu võidakse kahjustada tema nõuetekohast tegutsemist. Seda uurides tuleb aluseks võtta muudetud trahvi suurus.

384    Nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 743 märkinud, ei oma otsustavat tähendust see, et trahvisumma arvutamise meetod ei arvesta ühingu vähest finantsvõimekust, kuna määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 võimaldab arvesse võtta iga sellise liikme käivet, kes tegutseb turul, mida rikkumine mõjutab.

385    Vaidlustatud otsuse põhjendusest 744 nähtub nimelt, et komisjon tugines trahvi määramisel määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 2. Selle sätte kolmas lõik näeb ette, et kui ettevõtjate ühenduse rikkumine on seotud selle liikmete tegevusega, ei tohi trahv ületada 10% nende liikmete kogukäivete summast, kes tegutsevad turul, mida ettevõtjate ühenduse rikkumine mõjutab. Seega, et jõuda selgusele, kas muudetud trahvisumma ei ole ülemäära suur, tuleb läbi viia mainitud sätte kolmandas lõigus ette nähtud kontrollimine.

386    Lisaks on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 4 esimeses lõigus märgitud, et „[k]ui ettevõtjate ühendusele määratakse trahv selle liikmete käibe alusel ja ühendus on maksejõuetu, on ühendus kohustatu nõudma ühenduse liikmete osamakseid trahvisumma tasumisel”.

387    Tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni mõttekäigus on just nimelt arvestatud ühingu liikmete panusega osamaksete näol. Nimelt on komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 746–751 märkinud, et säte on uus ja kehtestati määrusega nr 1/2003 ning et on võimalik, et selleks, et olla suuteline trahvi tasuma, võib ühing reaalselt olla kohustatud nõudma osamakseid oma liikmetelt, kellel oli siiski võimalik teataval määral teostada järelevalvet juhtuorganite tehtud otsuste üle. Sellega põhjendab komisjon suunistes ette nähtud arvutusmeetodist kõrvalekaldumist käesolevas asjas ning ühing ei ole vaidlustanud, et suuniste punkti 37 kohaldamine on tema jaoks soodsam kui suunistes ette nähtud üldmeetodi kohaldamine, nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 751 märkinud.

388    Mis puudutab trahvi finantsmõju väljaselgitamist, siis ühing ei vaidlusta komisjoni kasutatud finantsandmeid. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 771 võib tuletada, et 95% honoraride kogusummast, mida eraõiguslike biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud laboratooriumid aastal 2008 Prantsusmaal said, oli 4,2 miljardit eurot (mitte „4 205 033 miljonit eurot”, nagu nähtub andmetest, milles on ilmselt tehtud trükiviga), kuivõrd sellest hilisemad andmed ei olnud toona kättesaadavad. Pealegi nähtub põhjendusest 771 veel see, et komisjon võttis 95% suurust osa honoraride kogusummast arvesse, et arvata välja nende laboratooriumide käive, mille kapitali ainuomanik on mõni biomeditsiinilistele analüüsidele spetsialiseerunud farmatseut, ning mis moodustavad on ligi 5% kõigist eraõiguslikest laboratooriumidest. Arvandmed leiavad kinnitust vaidlustatud otsuse põhjendustes 23 ja 759, kus on turu suuruse küsimuses viidatud eraõiguslike laboratooriumide 4,4 miljardi euro suurusele käibele aastal 2008.

389    Mis puudutab eraõiguslike biomeditsiiniliste analüüside laboratooriumide käivet turul, mida rikkumine mõjutab, siis Üldkohtu käsutuses ei ole muid andmeid kui need, mis on toodud vaidlustatud otsuses. Siiski tuleb rõhutada, et pole väidetud, et selline käive ei võiks käesoleval ajal enam tegelikkust kajastada. Igal juhul võib mõistlikult asuda seisukohale, et kohtuotsuse kuupäeval ei kajasta see rikkumisest mõjutatud turu väärtust tegelikust kõrgemana.

390    Niisiis on määratud trahvi summa, arvestades selle vähendamist Üldkohtu otsusega, vaid veidi suurem kui 1% sellest käibest. Seega ei ole see ülemäära suur.

391    Pealegi ei nähtu toimikumaterjalidest, et muudetud trahvisumma võiks juhul, kui edaspidi nõutakse G-osakonna liikmetelt osamakset trahvi tasumiseks, mõistlikult võttes muuta küsitavaks nende liikmete jätkusuutlikkuse, kes tegutsevad turul, mida rikkumine mõjutab.

392    Kõike eeltoodut arvestades tuleb vaidlustatud otsuse artikkel 3 tühistada ning määrata trahvi summaks 4,75 miljonit eurot, mille Üldkohus oma täielikku pädevust teostades leiab olevat sobiva, kui arvestada juhtumi asjaolusid, eelkõige komisjoni tuvastatud rikkumise raskust ja kestust ning rahalisi vahendeid, mida ühingul on võimalik nõuda, ning jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

 Kohtukulud

393    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

394    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 4 võib Üldkohus otsustada, et menetlusse astuja kannab ise oma kohtukulud.

395    Käesoleval juhul tunnistati osaliselt vastuvõetavaks ainult üks väide, mis oli esitatud teise võimalusena esitatud trahvisumma vähendamise nõude toetuseks, ja ühingule määratud trahvi summat vähendati selle tulemusel. Seega tuleks kohtuasja asjaolude õiglase käsitluse tulemusel otsustada, et komisjon kannab ise oma kohtukulud, ning mõista temalt välja üks kümnendik ühingu kohtukuludest ja jätta üheksa kümnendikku kohtukuludest ühingu enda kanda.

396    Labco kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Kinnitada Ordre national des pharmaciens’ile (ONP), Conseil national de l’Ordre des pharmaciens’ile (CNOP) ja Conseil central de la section G de l’Ordre national des pharmaciens’ile (CCG) komisjoni 8. detsembri 2010. aasta otsuse K(2010) 8952 (lõplik) [ELTL] artikli 101 kohase menetluse kohta (juhtum 39510 ‒ LABCO/ONP) artikliga 3 määratud solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi suuruseks 4,75 miljonit eurot.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja kümnendik ONP, CNOP ja CCG kohtukuludest.

4.      Jätta üheksa kümnendikku ONP, CNOP ja CCG kohtukuludest nende endi kanda.

5.      Jätta Labco kohtukulud tema enda kanda.

Berardis Czúcz Popescu

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. detsembril 2014 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

Menetlus ja nõuded

Õiguslik käsitlus

1. Tühistamisnõue

Esimene väide, mille kohaselt on ELTL artiklit 101 tõlgendatud ja kohaldatud ebaõigesti, kui arvestada kohtuotsust Wouters

Väited, mis käsitlevad laboratooriumide kontsernide arengut mõjutavaid otsuseid

Väited, mis käsitlevad SEL‑ide kapitali moodustamise ja selles muudatuste tegemise korda

– Neljas väide, mille kohaselt on sisuliselt eiratud CCG rolli SEL‑i kapitalis minimaalset osalust omava aktsionäri kutsealase sõltumatuse tagajana

– Viies väide, mille kohaselt on sisuliselt ebaõigelti hinnatud seadusandja tahet, mis puudutab 25% ülempiiri ületavate SEL‑i osade või aktsiatega kaasnevate õiguste jagamist, ja eiratud SEL‑i osade või aktsiatega kaasnevate õiguste jagamise suhtes kohaldamisele kuuluvaid õigusnorme

Väited, mis käsitlevad SEL‑ide teavitamiskohustust ettevõtte tegutsemisaja vältel

– Teine väide, mille kohaselt ‒ sisuliselt ‒ on Prantsuse õigusnormide ebaõige tõlgendamise tulemusel tehtud hindamisviga, mis puudutab vastavalt kas prefekti või CCG rolli SEL‑is ettevõtte tegutsemisajal tehtavates muudatustes

– Kolmas väide, mille kohaselt on sisuliselt eiratud Prantsuse õigusnormides ette nähtud teavitamiskohustuse kohaldamisala ja CCG rolli järelkontrolli teostamises äriühingute dokumentide üle

Kuues väide, mille kohaselt on sisuliselt ELTL artiklit 101 tõlgendatud ja kohaldatud vääralt osas, milles määratud distsiplinaarkaristuste mõju oli selline, et see tugevdas tehtud otsuste potentsiaalseid või tegelikke tagajärgi

Väited, mis käsitlevad hindu puudutavaid etteheiteid

Seitsmes väide, mis on esitatud esimese võimalusena ning mille kohaselt sisuliselt on tegu võimupiiride ületamisega, kuna ei ole peetud kinni kontrollivolituste piiridest

– Esimene vastuväide

– Teine vastuväide

Kaheksas väide, mis on esitatud teise võimalusena ning mille kohaselt sisuliselt on antud ebaõige hinnang kohaldatava õigusraamistiku ulatusele ja sellele, milline oli seadusandja tahe

Üheksas väide, mis on esitatud teise võimalusena ning mille kohaselt sisuliselt on faktilisi asjaolusid hinnatud vääralt, mistõttu on rikutud õigusnorme

– Teine osa

– Esimene osa

Vastuväited sellele, et tegu on „ühe ja vältava” rikkumisega”

Järeldus kohtuotsusest Wouters tuleneva praktika kohaldatavuse ja tühistamisnõude põhjendamiseks esitatud väidete kohta

2. Teise võimalusena esitatud nõue trahvisumma vähendamiseks

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.