ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
18. november 2015(*)
Dumping – Teatavate Hiinast pärit kompressorite import – Osaline keeldumine tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmisest – Ekspordihinna kindlaksmääramine – Dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamine – Tühistamise mõju ajaline piiramine
Kohtuasjas T‑73/12,
Einhell Germany AG, asukoht Landau an der Isar (Saksamaa),
Hans Einhell Nederlands BV, asukoht Breda (Madalmaad),
Einhell France SAS, asukoht Villepinte (Prantsusmaa),
Hans Einhell Österreich GmbH, asukoht Viin (Austria),
esindajad: solicitor R. MacLean ja advokaat A. Bochon,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Stobiecka‑Kuik, K. Talabér‑Ritz ja T. Maxian Rusche,
kostja,
mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 6. detsembri 2011. aasta otsused C(2011) 8831 (lõplik), C(2011) 8825 (lõplik), C(2011) 8828 (lõplik) ja C(2011) 8810 (lõplik), mis puudutavad Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate kompressorite impordi eest tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotlusi, ning juhul kui Üldkohus peaks need otsused tühistama, tunnistada vaidlustatud otsused kehtivaks seni, kuni komisjon on võtnud Üldkohtu tehtava otsuse järgimiseks vajalikud meetmed,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: president H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová ja E. Buttigieg (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. detsembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Einhell Germany AG, Hans Einhell Nederlands BV, Einhell France SAS ja Hans Einhell Österreich GmbH (edaspidi koos „hagejad”) on neli kontserni Einhell kuuluvat äriühingut, kes impordivad eelkõige Hiinast pärit kompressoreid. eelkõige impordivad nad Euroopa Liitu kompressoreid, mida nad ostavad Nu Air (Shanghai) Compressors and Tools Co. Ltd‑lt (edaspidi „Nu Air Shanghai” või „tootjast eksportija”) – Hiinas asuvalt äriühingult, mis kuulub kontserni Nu Air.
2 Euroopa Liidu Nõukogu kehtestas 17. märtsi 2008. aasta määrusega (EÜ) nr°261/2008 lõpliku dumpinguvastase tollimaksu teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit kompressorite impordi suhtes (ELT L 81, lk 1). Nu Air Shanghai toodetud kompressoritele, mille suhtes kohaldatakse määrust nr 261/2008 (edaspidi „vaatlusalune toode”), kohaldati dumpinguvastast tollimaksu 13,7%.
3 Hagejad esitasid ajavahemikul juuni 2009 – juuni 2010 vastavalt nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 11 lõikele 8 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1), mida on muudetud [asendatud nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 343, lk 51, edaspidi „algmäärus”)], mitu taotlust määrusega (EÜ) nr°261/2008 kehtestatud lõplike dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmiseks, mille nad olid vastavalt tasunud Nu Air Shanghai toodetud kompressorite eest, kogusummas 1 067 158,66 eurot. Need taotlused esitati Euroopa Komisjonile pädevate riiklike ametiasutuste kaudu, mis asuvad vastavalt Saksamaal, Madalmaades, Prantsusmaal ja Austrias.
4 Nu Air Shanghai toodetud kompressoritelt tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotlused esitasid komisjonile kontserni Nu Air kuuluvad äriühingud, s.o Nu Air Compressors and Tools SpA, Nu Air Polska sp. z o.o. ja Mecafer (edaspidi koos „seotud importija”).
5 Komisjon algatas uurimismenetluse Nu Air Shanghai toodetud kompressoritelt tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise kohta, mis puudutas ajavahemikku 1. september 2008 – 31. detsember 2009 (edaspidi „tagasimaksmise uurimisperiood”).
6 Komisjon saatis hagejatele 6. aprillil 2011 neli teavitavat dokumenti, milles olid kokku võetud peamised faktilised asjaolud ja kaalutlused, mille alusel komisjon oli teinud ettepaneku kehtestada Nu Air Shanghai suhtes läbivaadatud dumpingumarginaal 11,2% ja maksta osaliselt tagasi dumpinguvastased tollimaksud.
7 Hagejad teatasid 26. aprillil 2011 komisjonile, et nad leiavad, et Nu Air Shanghai jaoks kehtestatud läbivaadatud dumpingumarginaal oli väiksem kui 11,2%, ja saatsid komisjonile edasi seotud importijate selle kohta esitatud märkused.
8 Komisjon tunnistas seotud importijale 19. juulil 2011 saadetud kirjas, et osa neist märkustest on põhjendatud, ja vähendas dumpingumarginaali 10,7%‑le.
9 Seotud importija esitas komisjonile 26. juuli 2011. aasta kirjas uued märkused, milles ta vaidlustas dumpingumarginaali arvutamise meetodi, mida komisjon oli kohaldanud. Ta vaidlustas eelkõige dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamise ekspordihindade arvutamisel algmääruse artikli 11 lõike 10 sätetes antud võimaluse kohaselt. Viimaks palus ta komisjonil temale edastada arvutused, millele komisjon tugines dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamisel ekspordihindadest, mis olid kehtestatud algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel. Need arvutused edastati seotud importijale sama päeva kirjas.
10 Seotud importija saatis 28. juulil 2011 komisjonile elektronkirja, et saada selgitust selle kohta, kuidas komisjon oli tõlgendanud eespool mainitud arvutuste tulemusi; komisjon vastas elektronkirjaga samal päeval.
11 Komisjon edastas hagejatele 17. oktoobril 2011 neli lõplikku teavet sisaldavat dokumenti, milles olid kokku võetud peamised faktilised asjaolud ja kaalutlused, mille alusel komisjon kavatses vaatlusaluse toote suhtes kohaldatava dumpingumarginaali läbi vaadata ja neile osaliselt tagasi maksta tasutud dumpinguvastased tollimaksud.
12 Seotud importija palus 20. ja 21. oktoobri 2011. aasta elektronkirjades komisjonilt täiendavaid selgitusi meetodi kohta, mida viimane kasutas, et hinnata, kas dumpinguvastased tollimaksud mõjutavad vaatlusaluse toote edasimüügihindasid esimesele liidu asukohaga sõltumatule ostjale. Komisjon keeldus seda taotlust rahuldamast ja soovitas seotud importijal tutvuda tema eelmises, 28. juuli 2011. aasta elektronkirjas esitatud selgitustega.
13 Komisjon võttis 6. detsembril 2011 vastu otsused C(2011) 8831 (lõplik), C(2011) 8825 (lõplik), C(2011) 8828 (lõplik) ja C(2011) 8810 (lõplik) (edaspidi koos „vaidlustatud otsused”), milles ta esiteks kehtestas Nu Air Shanghai jaoks läbivaadatud dumpingumarginaali 10,7% ja teiseks andis hagejatele õiguse alusetult tasutud dumpinguvastaste tollimaksude osaliseks tagasimaksmiseks, võttes aluseks esialgse dumpingumarginaali (13,7%) ja läbivaadatud dumpingumarginaali (10,7%) vahelise erinevuse.
14 Läbivaadatud dumpingumarginaali arvutamiseks määrati vaatlusaluse toote normaalväärtus kindlaks algmääruse artikli 2 lõike 3 alusel.
15 Lisaks, kui eksportmüük liitu toimus otse sõltumatutele klientidele liidus või väljaspool liitu asuva seotud ettevõtja kaudu, määrati ekspordihinnad kindlaks vaatlusaluse toote eest tegelikult makstud või makstavate hindade alusel vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 8.
16 Kui eksportmüük liitu toimus liidus asuvate seotud ettevõtjate kaudu, kes tegid kõiki asjaomaste toodetega seotud imporditoiminguid (nagu tootjast eksportijaga seotud importija), määrati ekspordihind kooskõlas algmääruse artikli 2 lõikega 9 selle hinna põhjal, millega imporditud tooteid esimest korda liidus asuvale sõltumatule ostjale edasi müüdi. Seetõttu tehti kohandusi, et võtta arvesse kõiki kulusid, mis kanti impordi ja edasimüügi vahel, ning saadud kasumit, et oleks võimalik kindlaks määrata usaldusväärne ekspordihind.
17 Eelkõige arvestati arvestatud ekspordihinnast maha tasutud dumpinguvastased tollimaksud vastavalt algmääruse artikli 11 lõikele 10, kuna seotud importija ei olnud tõendanud, et need kajastuvad nõuetekohaselt edasimüügihindades. Lisaks lükati tagasi seotud importija argument, et tema edasimüügi kogukäive kasv olevat vaatlusaluse toote osas olnud suurem kui selle toote impordil tasutud tollimaksude kogusumma, sest see ei lükanud ümber järeldust, et dumpinguvastane tollimaks ei kajastunud nõuetekohaselt suure hulga vaatlusaluste tooteliikide edasimüügihindades, ning kuna hinnapoliitikat ei olnud muudetud selliselt, et see kajastaks tasutud dumpinguvastaseid tollimakse.
18 Viimaks arvutati dumpingumarginaal 10,70% sel alusel, et võrreldi tooteliigi kaalutud keskmist normaalväärtust vaatlusaluse toote vastava liigi kaalutud keskmise ekspordihinnaga.
19 Lõpuks rahuldas komisjon otsuses C(2011) 8831 (lõplik) Einhell Germany tagasimaksmise taotluse summas 157 950,76 eurot ja jättis selle ülejäänud osas, s.o 734 777,06 euro osas rahuldamata; otsuses C(2011) 8825 (lõplik) rahuldas komisjon Hans Einhell Nederlandsʼi tagasimaksmise taotluse summas 21 113,52 eurot ja jättis selle ülejäänud osas, s.o 92 502,22 euro osas rahuldamata; otsuses C(2011) 8828 (lõplik) rahuldas komisjon Einhell Franceʼi tagasimaksmise taotluse summas 11 517,09 eurot ja jättis selle ülejäänud osas, s.o 41 077,62 euro osas rahuldamata; ja viimaks, otsuses C(2011) 8810 (lõplik) rahuldas komisjon Hans Einhell Österreichʼi tagasimaksmise taotluse summas 1800,09 eurot ja jättis selle ülejäänud osas, s.o 6420,30 euro osas rahuldamata.
Menetlus ja poolte nõuded
20 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. veebruaril 2012.
21 Ettekandja‑kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (esimene koda) avada suulise menetluse ning esitas oma 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikult teatavad küsimused ja palus neil esitada teatavaid dokumente. Pooled järgisid neid menetlust korraldavaid meetmeid.
22 Hagejad esitasid 27. novembri 2014. aasta kirjas uusi tõendeid. Kõik need dokumendid lisati toimikusse Üldkohtu esimese koja presidendi 5. detsembri 2014. aasta otsusega.
23 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 12. detsembri 2014. aasta kohtuistungil.
24 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks;
– tühistada vaidlustatud otsuste artikkel 1 selles osas, milles otsustati nende poolt tasutud dumpinguvastased tollimaksud vaid osaliselt tagasi maksta;
– tunnistada vaidlustatud otsused kehtivaks seni, kuni komisjon on võtnud Üldkohtu tehtava otsuse järgimiseks vajalikud meetmed;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
25 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
Hagejate 27. novembril 2014 esitatud tõendite vastuvõetavus
26 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 48 lõikes 1 on sätestatud:
„Pooled võivad esitada oma argumentide kinnitamiseks täiendavaid tõendeid repliigis ja vasturepliigis. Pooled peavad tõendite hilist esitamist põhjendama.”
27 See artikkel lubab tõendeid esitada nimelt väljaspool 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 46 lõikes 1 sätestatud olukorda. Üldkohus tunnistab analoogia alusel, et tõendite esitamist võib taotleda ka pärast vasturepliiki, kui asjassepuutuvad tõendid ei saanud olla neid esitada sooviva isiku käsutuses enne kirjaliku menetluse lõpetamist või kui vastaspoole poolt tõendite hiline esitamine õigustab toimiku täiendamist võistlevuse põhimõtte järgimise tagamiseks (kohtuotsus, 14.4.2005, Gaki‑Kakouri vs. Euroopa Kohus, C‑243/04 P, EU:C:2005:238, punkt 32).
28 Kuivõrd 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 48 lõike 1 puhul on tegemist erandiga tõendite esitamise reeglitest, kehtestatakse selles pooltele kohustus tõendite hilist esitamist põhjendada. Selline kohustus eeldab, et kohtul on õigus kontrollida tõendite hilise esitamise põhjendust ja vajaduse korral tõendite sisu, ning juhul kui taotlus ei ole õiguslikult piisavalt põhjendatud, tõendid tagasi lükata. Veelgi enam kehtib see pärast vasturepliiki esitatud tõendite suhtes (kohtuotsus Gaki‑Kakouri vs. Euroopa Kohus, punkt 27 eespool, EU:C:2005:238, punkt 33).
29 Hagejad esitasid käesolevas asjas 27. novembri 2014. aasta kirja lisas üheksa komisjoni otsust, mis on tehtud teistes dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise menetlustes ja millest kaheksa on vastu võetud enne menetluse kirjaliku osa lõpetamist ning üks pärast menetluse lõpetamist. Selleks et põhjendada nende tõendite hilist esitamist, märkisid hagejad eelkõige, et eelmainitud otsused ei olnud avaldatud ja et nad esitasid seega komisjonile mitu nende dokumentidega tutvumise taotlust, millele viimane vastas pärast repliigi esitamise kuupäeva.
30 Komisjon ei esitanud selle kohta vastuväiteid.
31 Neil asjaoludel tuleb hagejate 27. novembri 2014. aasta kirja lisas esitatud tõendid tunnistada vastuvõetavaks.
Lisa D.5 vastuvõetavus
32 Komisjon esitas vasturepliigi lisas D.5 dokumendi, mille ta sai kostjana kohtuasjades Mecafer vs. komisjon (T‑74/12), Nu Air Polska vs. komisjon (T‑75/12) ja Nu Air Compressors and Tools vs. komisjon (T‑76/12). Lisaks tugines komisjon vasturepliigi punktis 86 lisa D.5 sisule väitmaks, et hagejate esitatud argumendid ei ole põhjendatud.
33 Ent lisa D.5 sisuks oleva dokumendi olid esitanud kohtuasjade T‑74/12, T‑75/12 ja T‑76/12 kõik hagejad oma Üldkohtule esitatud menetlusdokumentide lisana.
34 Komisjon märkis vastuseks ühele Üldkohtu kohtuistungil suuliselt esitatud küsimusele, et ta ei olnud küsinud kohtuasjade T‑74/12, T‑75/12 ja T‑76/12 hagejate luba lisa D.5 sisuks oleva dokumendi kasutamiseks käesolevas kohtuasjas.
35 Hagejad väitsid kohtuistungil, et lisa D.5 ei ole vastuvõetav.
36 Selles osas tuleb esiteks meenutada, et igal Üldkohtule esitatud asjal on oma toimik, mis sisaldab selles asjas poolte esitatud tõendeid ja menetlusdokumente, ning iga toimik on täiesti iseseisev. Seda tõendab Üldkohtu kohtusekretäri ametijuhendi artikli 5 lõige 6, mis sätestab, et „[k]ohtuasjas esitatud dokumenti, mis on selle asja toimikusse lisatud, ei saa kasutada mõne teise kohtuasja ettevalmistamiseks”.
37 Ühest küljest tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Üldkohtu menetlust reguleerivate eeskirjade kohaselt kaitstakse pooli menetlusdokumentide väärkasutuse eest ning seega tohivad pooled – nii kohtuasja pooled kui menetlusse astujad – kasutada neile kättesaadavaid teiste poolte menetlusdokumente üksnes oma nõuete kaitsmiseks kõnealuses asjas (kohtumäärus, 15.10.2009, Hangzhou Duralamp Electronics vs. nõukogu, T‑459/07, EKL, EU:T:2009:403, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Siiski on pooltel, v.a erandjuhtudel, mil dokumendi avalikustamine võib rikkuda head õigusemõistmise tava, õigus avalikustada kolmandatele isikutele avaldusi, mida pooled on asjaomases kohtuasjas ise esitanud (vt kohtumäärus Hangzhou Duralamp Electronics vs. nõukogu, punkt 37 eespool, EU:T:2009:403, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti võib menetluspool nõustuda samal tingimusel sellega, et teine menetlusosaline kasutab tema avaldust mõne teise menetluse käigus (kohtumäärus Hangzhou Duralamp Electronics vs. nõukogu, punkt 37 eespool, EU:T:2009:403, punkt 14).
39 Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et dokumendis, millest lisa D.5 koosneb, on toodud kaks tabelit, milles on esitatud kohtuasjade T‑74/12, T‑75/12 ja T‑76/12 hagejate poolt tehtud arvutused selleks, et tõendada, et Nu Air Shanghai läbivaadatud dumpingumarginaal oleks pidanud olema madalam kui komisjoni arvutatu.
40 Teiseks on selge, et komisjonil ei olnud luba esitada käesolevas kohtuasjas dokumenti, millest lisa D.5 koosneb.
41 Seega tuleb eespool punktides 37 ja 38 viidatud kohtupraktika alusel tunnistada lisa D.5 vastuvõetamatuks.
42 Seda hinnangut ei sea kahtluse alla ka komisjoni kohtuistungil esitatud argumendid.
43 Esiteks väidab komisjon, et hagejad ei olnud lisa D.5 suhtes enne kohtuistungit vastuväiteid esitanud, kuigi neil oli sama advokaat kui hagejatel kohtuasjades T‑74/12, T‑75/12 ja T‑76/12. See asjaolu ei muuda siiski seda, et lisa D.5 esitati viimaste loata.
44 Seega tuleb komisjoni argument alusetuse tõttu tagasi lükata.
45 Lisaks väidab komisjon sisuliselt, et käesolevas asjas esitasid hagejad andmed, mida lisa D.5 dokument sisaldab, kokkuvõtlikult lisades A.15 ja A.16. Samas tuleb aga märkida, et lisades A.15 ja A.16 esitatud andmed ei ole samad, mis lisas D.5 .
46 Seega tuleb komisjoni argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
47 Eespool esitatut arvesse võttes tuleb esiteks teha korraldus lisa D.5 toimikust väljajätmise kohta ja teiseks kustutada sealt kõik viited nimetatud lisale ja selle sisule.
Põhiküsimus
48 Hagejad paluvad esiteks vaidlustatud otsused ELTL artikli 263 alusel osaliselt tühistada ja teiseks jätta nimetatud otsuste tagajärjed ELTL artikli 264 alusel ajutiselt kehtima.
Esimene nõue tühistada vaidlustatud otsused osaliselt
49 Hagejad paluvad oma nõuete esimeses osas sisuliselt vaidlustatud otsuste tühistamist selles osas, milles komisjon rahuldas nende dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotlused ainult osaliselt ning ei maksnud neile seega tagasi rohkem kui nimetatud otsuste artiklis 1 nimetatud summad.
50 Hagejad esitavad oma nõuete esimese osa toetuseks kaks väidet. Esimeses väites heidavad nad komisjonile ette, et ta tegi ilmseid hindamisvigu kasumimarginaali valikul, mis arvati maha algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel arvutatud ekspordihinnast, ja rikkus sellega algmääruse artikli 2 lõiget 9 ja artikli 18 lõiget 3. Teises väites heidavad nad komisjonile ette, et ta tegi ilmse hindamisvea, kui ta arvas arvutatud ekspordihinnast maha seotud importija tasutud dumpinguvastase tollimaksu summa, jättes seega usaldusväärse ekspordihinna ja dumpingumarginaali kindlaks määramata, ning rikkus sellega algmääruse artikli 2 lõikeid 9 ja 11 ning artikli 11 lõiget 10.
51 Üldkohus peab vajalikuks analüüsida enne esimest väidet nõuete esimese osa toetuseks esitatud teist väidet.
52 Oma teise väite on hagejad jaganud viide ossa, milles nad väidavad vastavalt esiteks, et komisjon on teinud vea algmääruse artikli 11 lõike 10 tõlgendamisel selles osas, milles ta leidis, et dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist tuleb hinnata iga õhukompressori tüübi kohta eraldi, teiseks, et see lähenemisviis takistab usaldusväärsete ekspordihindade ja kaalutud keskmise dumpingumarginaali kindlaksmääramist, kolmandaks, et on rikutud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) apellatsioonikogu ja Euroopa Kohtu praktikat, neljandaks, et seda lähenemisviisi hinnati edasimüügihindade analüüsi käigus ülemäära tähtsaks, ja lõpetuseks viiendaks, et see lähenemisviis on omavoliline.
53 Üldkohus peab vajalikuks analüüsida esmalt teise väite esimest osa ja seejärel kolmandat, neljandat, viiendat ja teist osa.
– Teise väite esimene osa
54 Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea ja õigust valesti kohaldanud, kui ta kohaldas selle hindamisel, kas dumpinguvastased tollimaksud kajastusid esimese liidus asuva sõltumatu edasimüüja edasimüügihindades, analüüsimeetodit, mida nimetatakse tootekoodide kaupa võrdluse meetodiks (edaspidi „tootekoodide kaupa võrdluse meetod”), millel ei ole alust ei algmääruses ega kohtupraktikas. Hagejate arvates on see meetod aga vastuolus algmääruse artikli 10 lõike 11 grammatilise ja teleoloogilise tõlgendusega, mille kohaselt dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist tuleb hinnata samade normide ja meetodite alusel, nagu need, mida on silmas peetud algmääruse artiklis 2, mis viitab täpsemalt nimetatud määruse artikli 11 lõikele 10, ja seega tervikuna, s.o seoses vaatlusaluse tootega, mitte selle koostisosaks oleva iga toote tootekoodi kaupa eraldi. Nad lisavad, et tootekoodide kaupa võrdluse meetod tekitab täiendava takistuse dumpinguvastaste tollimaksude maha arvamata jätmisele ekspordihindade arvutamise käigus ja on järelikult vastuolus algmääruse artikli 11 lõikega 10, tõlgendatuna koostoimes 1994. aasta üldise tolli‑ ja kaubanduslepingu (GATT) artikli VI rakendamise lepingu (EÜT L 336, lk 103, edaspidi „dumpinguvastane leping”) artikliga 9.3.3, mis on toodud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu (EÜT 1994, L 336, lk 3) 1 A lisas, mis sellega üle võetakse.
55 Komisjon vaidlustab selle argumentatsiooni põhjendatuse.
56 Esmalt nähtub väljakujunenud kohtupraktikast esiteks, et kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas on nõukogul ja komisjonil (edaspidi koos „institutsioonid”) ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad (kohtuotsused, 17.7.1998, Thai Bicycle vs. nõukogu, T‑118/96, EKL, EU:T:1998:184, punkt 32, ja 25.10.2011, CHEMK ja KF vs. nõukogu, T‑190/08, EKL, EU:T:2011:618, punkt 38). Sellest järeldub, et liidu kohtu kontroll seoses institutsioonide hinnangutega peab piirduma kontrolliga menetlusnormide järgimise üle, vaidlustatud valiku tegemiseks valitud faktiliste asjaolude sisulise õigsuse üle, ilmse hindamisvea puudumise üle nende faktiliste asjaolude hindamisel või võimu kuritarvitamise puudumise üle (kohtuotsused, 14.3.1990, Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, C‑156/87, EKL, EU:C:1990:116, punkt 63; Thai Bicycle vs. nõukogu, eespool, EU:T:1998:184, punkt 33, ja 7.2.2013, EuroChem MCC vs. nõukogu, T‑84/07, EKL, EU:T:2013:64, punkt 32).
57 Teisest küljest tuleb kõigepealt meelde tuletada, et algmääruse artikli 2 lõige 8 näeb ette, et ekspordihind on ekspordiriigist Euroopa Liitu ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstav hind. Algmääruse artikli 2 lõike 9 esimeses lõigus on siiski märgitud, et kui ekspordihind puudub või ei tundu eksportija ja importija või kolmanda isiku vahelise koostöö‑ või kompensatsioonilepingu põhjal usaldusväärne, siis võib ekspordihinna arvutamisel tugineda hinnale, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes põhjendatud alusele juhul, kui tooteid ei müüda sõltumatule ostjale või kui need ei ole müügi ajal samasuguses korras nagu importimise ajal (kohtuotsus CHEMK ja KF vs. nõukogu, punkt 56 eespool, EU:T:2011:618, punkt 25).
58 Algmääruse artikli 2 lõikest 9 nähtub seega, et institutsioonid võivad kahel juhul asuda seisukohale, et ekspordihind ei ole usaldusväärne, st juhul kui eksportija ja importija või kolmanda isiku vahel on koostööleping või kui eksportija ja importija või kolmanda isiku vahel on kompensatsioonileping. Muudel juhtudel peavad institutsioonid juhul, kui ekspordihind on olemas, dumpingu kindlakstegemisel sellele tuginema (kohtuotsus CHEMK ja KF vs. nõukogu, punkt 56 eespool, EU:T:2011:618, punkt 26).
59 Teiseks tuleb märkida, et juhul kui ekspordihind arvutatakse hinna alusel, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes põhjendatud alusel, siis viiakse vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 9 teisele lõigule läbi kohandamine, et võtta arvesse kõiki importimise ja müügi vahelisel ajal tekkinud kulusid, sealhulgas tollimakse, muid makse ja kasumimarginaali, et määrata kindlaks usaldusväärne ekspordihind ühenduse piiril. Algmääruse artikli 2 lõike 9 kolmas lõik näeb ette, et kohandatavate kulude hulka kuuluvad müügikulud, halduskulud ja muud kulud ning kasumi põhjendatud marginaal (kohtuotsus CHEMK ja KF vs. nõukogu, punkt 56 eespool, EU:T:2011:618, punkt 27).
60 Tuleb lisada, et algmääruse artikli 2 lõike 9 teises ja kolmandas lõigus sätestatud kohandamisi viivad institutsioonid läbi omal algatusel (vt analoogia alusel kohtuotsused 7.5.1987, Nachi Fujikoshi vs. nõukogu, 255/84, EKL, EU:C:1987:203, punkt 33; Minebea vs. nõukogu, 260/84, EKL, EU:C:1987:206, punkt 43, ja 14.9.1995, Descom Scales vs. nõukogu, T‑171/94, EKL, EU:T:1995:164, punkt 66).
61 Kolmandaks nähtub algmääruse artikli 11 lõikest 10, et kui dumpinguvastaste tollimaksude läbivaatamise või tagastamise menetlustes otsustatakse ekspordihind arvestada kooskõlas algmääruse artikli 2 lõikega 9, peab komisjon ekspordihinna arvutama, ilma et ta arvestaks maha tasutud dumpinguvastase tollimaksu summat, kui esitatakse vaieldamatud tõendid, et kõnealune tollimaks kajastub nõuetekohaselt edasimüügihindades ja järgmistes liidu müügihindades.
62 Käesolevas asjas tuleb meelde tuletada, et hagejad heidavad komisjonile sisuliselt ette, et ta hindas dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist tootekoodide kaupa võrdluse meetodi kohaselt, mitte tervikuna, s.o võttes arvesse seotud importija kõikide vaatlusaluse toote mudelite müügiga seotud käibe kasvu, mis ilmnes esialgse uurimisperioodi ja tagasimaksmise uurimisperioodi vahepeal. Hagejate arvates oleks komisjon sellise analüüsi läbi viimise korral tuvastanud, et seotud importija käive kasvas summa võrra, mis on suurem kui summa, mis tasuti nimetatud toote impordil dumpinguvastaste tollimaksudena, mis on väljendatud protsentides tagasimaksmise uurimisperioodil toimunud impordi CIF‑koguhinnast (kulud, kindlustus ja vedu).
63 Hagejate teise väite esimese osa toetuseks esitatud argumentide põhjendatust tuleb analüüsida neid kaalutlusi arvesse võttes.
64 Hagejad esitavad esiteks eespool punktis 62 kirjeldatud meetodi toetuseks tekstipõhise argumendi, et sisuliselt tuleneb algmääruse artikli 11 lõikes 10 kasutatud väljendist „kajastuvad nõuetekohaselt”, et dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist tuleb hinnata vastavalt sellele, mis on nõutud või asjakohane, s.o hagejate sõnul kohaldades algmääruse artiklis 2 mainitud norme ja meetodeid, mille eesmärk on kehtestada üks ja individuaalne dumpingumarginaal iga tootjast eksportija jaoks, olenemata sellest, kas vaatlusalusest tootest on olemas mitu mudelit või mitte.
65 Komisjon vaidlustab selle argumentatsiooni põhjendatuse.
66 Seoses sellega tuleb märkida, et hoolimata sellest, et algmääruse artikli 11 lõikes 10 viidatakse kaks korda sama määruse artiklile 2, ei viita määrsõna „nõuetekohaselt” uurimismeetodile või algmääruse artiklis 2 silmas peetud normile, vaid eesmärgile, et dumpinguvastased tollimaksud kajastuksid tootjast eksportijaga seotud äriühingute poolt esimese sõltumatu liidu ostja suhtes kehtestatud edasimüügihindades, s.o nimetatud äriühingute käitumise muutmisele pärast dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist, ehk lõppude-lõpuks esialgu kindlaksmääratud dumpingumarginaali ärajätmisele (vt selle kohta kohtuotsus, 5.6.1996, NMB France jt vs. komisjon, T‑162/94, EKL, EU:T:1996:71, punktid 76–81).
67 Teisest küljest ei ole algmääruse artikli 11 lõikes 10 kehtestatud meetodit selleks, et hinnata, kas dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist taotlenud importijate esitatud tõendid on „vaieldamatud” ja kas dumpinguvastased tollimaksud „kajastuvad nõuetekohaselt” esimese liidus asuva sõltumatu ostja müügihindades.
68 Seega tuleb asuda seisukohale, et mitte üks vaid mitu meetodit võimaldavad analüüsida, kas algmääruse artikli 11 lõikes 10 esitatud tingimused on täidetud.
69 Kohtupraktikast aga tuleneb, et erinevate arvutusmeetodite valik eeldab keeruliste majanduslike olukordade hindamist, mis piirab seega liidu kohtu kontrolli sellise hindamise üle (vt analoogia alusel kohtuotsused, 7.5.1987, NTN Toyo Bearing jt vs. nõukogu, 240/84, EKL, EU:C:1987:202, punkt 19; Nachi Fujikoshi vs. nõukogu, punkt 60 eespool, EU:C:1987:203, punkt 21, ja NMB France jt vs. komisjon, punkt 66 eespool, EU:T:1996:71, punkt 72).
70 Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus, kui ta valib meetodi, mille alusel tuleb kontrollida, kas algmääruse artikli 11 lõikes 10 kehtestatud tingimused on täidetud, nii et Üldkohtul on selles osas ainult piiratud kohtuliku kontrolli kohustus (punkt 56 eespool).
71 Vastupidi hagejate väidetele ei saa niisiis algmääruse artikli 11 lõike 10 sõnastusest tuletada, et dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist tuleb hinnata tervikuna.
72 Seega tuleb hagejate argument tagasi lükata.
73 Teiseks väidavad hagejad sisuliselt, et käibe kogukasvule tuginev uurimismeetod on õigustatud selle asjaoluga, et on olemas ainult üks vaatlusalune toode, mida tuleb vaadelda kui tervikut. Olenemata sellest, et käesoleval juhul on olemas mitu õhukompressori mudelit, millele on kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud, on nimelt määruse nr 261/2008 põhjenduses 19 sõnaselgelt märgitud, et viimaseid käsitatakse esialgses dumpinguvastases uurimismenetluses ühe ja sama tootena. Vaatlusaluse toote ühtsust kinnitab nende arvates ka algmääruse põhjendus 20 ning 21. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas Marine Harvest Norway ja Alsaker Fjordbruk vs. nõukogu (T‑113/06, EU:T:2012:135).
74 Komisjon vaidlustab selle argumentatsiooni põhjendatuse.
75 Seoses sellega tuleb esmalt märkida, et dumpinguvastaste tollimaksude kajastumine tootekoodide kaupa võrdluse meetodi kohaselt ei kahjusta vaatlusaluse toote ühtsust, kuna komisjon ei ole kindlaks määranud dumpingumarginaali tootekoodide kaupa, vaid ühtse dumpingumarginaali vaatlusaluse toote jaoks.
76 Seejärel on selge, et vaatlusalune toode käesolevas asjas on kompleksne toode, mille erinevatel mudelitel on erinevad tehnilised omadused ja oluliselt erineda võivad hinnad. Seega tundub tootekoodide kaupa võrdluse meetod, mis seisneb nende tootekoodide võrdlemises, millel on ühesugused tunnused ja edasimüügihind, olevat sobivam, et hinnata vaatlusaluse toote edasimüügihinna muutumist esialgse uurimisperioodi ja tagasimaksmise uurimisperioodi vahel.
77 Lisaks tuleb märkida, et hindamismeetod, mis põhineb käibe kogukasvul, ei võimalda kindlaks teha, kas seotud importija tõepoolest muutis oma turukäitumist, või vastupidi kehtestas hinnapoliitika, mis lubab tal kompenseerida vähemmüüdud mudelid enammüüdud mudelitega, sekkudes nii marginaalide saavutamisse.
78 Algmääruse põhjendus 20 sätestab lisaks, et „dumpingu uuesti arvutamisel, mille puhul on vaja uuesti arvutada ekspordihinnad, ei tohi tollimaksu käsitleda importimise ja edasimüügi vahelisel ajal tekkinud kuluna, kui kõnealune tollimaks kajastub nende toodete hinnas, mille suhtes [liidu] meetmeid kohaldatakse”.
79 Vastupidi hagejate väitele ei saa algmääruse põhjenduses 20 kasutatud sõnastusest „tooted, mille suhtes […] meetmeid kohaldatakse” tuletada, et dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist tuleb hinnata vaadeldava toote kui terviku suhtes. Nimelt on algmääruse põhjenduses 20, nagu ka nimetatud määruse artikli 11 lõikes 10, mõistetes „edasimüügihinnad”, „järgnevad müügihinnad” ja „nende toodete hind, mille suhtes [liidu] meetmeid kohaldatakse” kasutatud mitmust. Järelikult tuleb eespool nimetatud sätete grammatilise tõlgenduse kohaselt dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist hinnata kõikide edasimüügihindade kaupa ning seega pigem tehingute kaupa võrdluse meetodil või vajaduse korral mudelite kaupa või tootekoodide kaupa võrdluse meetodil.
80 Viimaks ei ole käesolevas asjas asjakohane hagejate viide kohtuotsusele Marine Harvest Norway ja Alsaker Fjordbruk vs. nõukogu (punkt 73 eespool) (EU:T:2012:135), kuna selle kohtuotsuse aluseks olevas Üldkohtule esitatud kohtuasjas ei käsitletud ekspordihindade kindlaksmääramist.
81 Eespool esitatut arvesse võttes tuleb otsustada, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, kui ta otsustas, et käesolevas asjas on asjakohasem hinnata dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist tootekoodide kaupa võrdluse meetodil, mitte tervikmeetodi kohaselt, mis põhineb argumendil, et esialgse uurimisperioodi ja tagasimaksmise uurimisperioodi vahelisel ajal käive kasvas.
82 Seega tuleb hagejate argument tagasi lükata.
83 Hagejad väidavad kolmandaks sisuliselt, et komisjoni poolt kasutatud tootekoodide kaupa võrdluse meetod on vastuolus algmääruse artikli 11 lõike 10 – tõlgendatuna koostoimes dumpinguvastase lepingu artikliga 9.3.3 – eesmärgiga.
84 Esmalt nähtub kohtupraktikast, et määruse sätteid tuleb nii palju kui võimalik tõlgendada dumpinguvastase lepingu vastavaid sätteid arvestades (vt selle kohta kohtuotsused, 9.1.2003, Petrotub ja Republica vs. nõukogu, C‑76/00 P, EKL, EU:C:2003:4, punkt 57, 22.5.2014, Guangdong Kito Ceramics jt vs. nõukogu, T‑633/11, EU:T:2014:271, punkt 38).
85 Liit võttis algmääruse vastu nimelt selleks, et täita dumpinguvastasest lepingust tulenevaid rahvusvahelisi kohustusi (kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 84 eespool, EU:C:2003:4, punkt 56). Lisaks soovis liit algmääruse artikli 11 lõikega 10 rakendada erikohustusi, mida sisaldab dumpinguvastase lepingu artikkel 9.3.3. Seega tuleb algmääruse artikli 11 lõiget 10 tõlgendada seda sätet arvesse võttes.
86 Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et dumpinguvastase lepingu artikkel 9.3.3 sätestab, et „[m]äärates kindlaks, kas ja millises ulatuses tuleks teha tagasimakse, kui ekspordihind tuletatakse kooskõlas [dumpinguvastase lepingu] artikli 2 lõike 3 sätetega, peaksid võimuorganid arvesse võtma hariliku väärtuse mis tahes muutust, kulude mis tahes muutust impordi ja edasimüügi vahel ning edasimüügihinna mis tahes muutust, mis sellest tulenevates müügihindades asjakohaselt kajastub, ning arvutama ekspordihinna, arvamata sellest maha makstud dumpinguvastase tollimaksu summat, kui esitatakse lõplik tõendusmaterjal eespool mainitu kohta”.
87 Lisaks on dumpinguvastase lepingu artiklis 2.3 ette nähtud, et „[k]ui ekspordihind puudub või kui võimuorganitele tundub, et ekspordihind on eksportija ja importija või kolmanda poole vahelise seotuse või kompenseerimislepingu tõttu ebausaldatav, tuletatakse ekspordihind hinna alusel, millega imporditud tooteid esimesele sõltumatule ostjale edasi müüakse, või kui neid tooteid sõltumatule ostjale edasi ei müüda või ei müüda edasi importimisaegses seisundis, tehakse seda võimuorganite määratud põhjendatud alusel”.
88 Viimaks, dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 neljandas lauses on öeldud, et „[l]õikes 3 viidatud juhtudel tuleb samuti maha arvestada kulud, sealhulgas tolli‑ ja muud maksud, mis tuli maksta impordi ja edasimüügi vahel, ning tekkiv kasum. […]”.
89 Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 neljandas lauses on sarnaselt algmääruse artikli 2 lõike 9 teisele lõigule kehtestatud põhimõte „tollimaks kui kulu”, mille kohaselt impordi ja edasimüügi vahel tasutud maksud, sealhulgas dumpinguvastased tollimaksud, on kulud, mis tuleb maha arvata ekspordihinna kindlaksmääramise käigus (kohtuotsus NMB France jt vs. komisjon, punkt 66 eespool, EU:T:1996:71, punkt 104).
90 Selles kontekstis tuleb asuda seisukohale, et dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamata jätmine dumpinguvastase lepingu artikli 9.3.3 alusel on erand normist „tollimaks kui kulu”, mis on sätestatud nimetatud lepingu artikli 2.4 neljandas lauses. Dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamata jätmine, mis on sätestatud algmääruse artikli 11 lõikes 10, on samamoodi erand normist „tollimaks kui kulu”, mis on esitatud nimetatud määruse artikli 2 lõike 9 teises lõigus.
91 Siiski tuleb dumpinguvastaste tollimaksude kindlaksmääratud ekspordihinnast mahaarvamata jätmist tõlgendada kitsalt, nagu iga erandit üldnormist (vt analoogia alusel kohtuotsus, 18.3.2009, Shanghai Excell M&E Enterprise ja Shanghai Adeptech Precision vs. nõukogu, T‑299/05, EKL, EU:T:2009:72, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
92 Käesolevas asjas tuleb märkida, et käibe kasvul põhinev meetod, mida hagejad eelistavad, viiks selle kindlakstegemiseni, et dumpinguvastased tollimaksud kajastuvad üldiselt seotud importija klientide osas. Komisjonil oli siiski tootekoodide kaupa võrdluse meetodit kohaldades võimalik tõendada, et seda kajastumist mitme vaatlusaluse toote mudeli puhul ei esinenud.
93 Nii on tootekoodide kaupa võrdluse meetod, mis viib sellisel juhul, nagu käesolevas asjas, selleni, et dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist hinnatakse rangemalt, rohkem kooskõlas algmääruse artikli 11 lõike 10 grammatilise ja teleoloogilise tõlgendusega, ning seega tuleb seda eelistada meetodile, mis põhineb käibe kogukasvul esialgse uurimisperioodi ja tagasimaksmise uurimisperioodi vahel.
94 Hagejate esitatud argumendid ei võimalda seda järeldust kummutada.
95 Hagejad väidavad esiteks, et ainsuse kasutamisest väljendis „edasimüügihinna mis tahes muutus” dumpinguvastase lepingu artiklis 9.3.3 tuleneb, et dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist tuleb uurida tervikuna.
96 Väljendile „edasimüügihinna mis tahes muutus” järgneb aga kohe mitmus fraasis „sellest tulenevates müügihindades asjakohaselt kajastub”. Lisaks on dumpinguvastase lepingu artikli 9.3.3 väljendis „mis tahes muutus” kasutatud määramata sõnastust.
97 Seejärel väidavad hagejad sisuliselt, et tootekoodide kaupa võrdluse meetod on vastuolus dumpinguvastase lepingu artikliga 9.3.3, s.o dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamata jätmise takistuste piiramisega. Nimelt kinnitab see meetod nn „double jump”‑takistust, mille kohaselt seotud importijale võidakse maksta tagasi kõik tasutud dumpinguvastased tollimaksud ainult siis, kui ta tõendab, et ta tõstis liidus edasimüügihindasid summas, mis vastab kahekordsele dumpingumarginaalile, või üritab õigustada uut nn „triple jump”‑takistust.
98 Seoses sellega nähtub esiteks eespool punktidest 89–91, et seotud importija kaudu toimunud müügi puhul tuleb ekspordihind arvutada, arvates tasutud dumpinguvastased tollimaksud maha vastavalt normile „tollimaks kui kulu”. Lisaks kujutab dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamata jätmine, mis on ette nähtud algmääruse artikli 11 lõikes 10, endast erandit sellest põhimõttest ja seda tuleb seega tõlgendada kitsalt (punkt 91 eespool). Seega on nn „double jump”‒takistus, millele hagejad viitavad, selle asjaolu, et algmääruse artikli 11 lõikes 10 sätestatud tingimused ei ole täidetud, ning seega põhimõtte „tollimaks kui kulu” kohaldamise vältimatu tagajärg.
99 Teisest küljest tuleb märkida, et tootekoodide kaupa võrdluse meetodi kasutamine, kui seda kasutatakse sidusalt kõikides tagasimaksmise taotluste uurimise staadiumides, ei tähenda, et kehtestatakse täiendavad tingimused kõikide tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmisele, vaid et algmääruse artikli 11 lõikes 10 ette nähtud tingimusi kontrollitakse pigem individuaalsete tootekoodide kaupa, mitte vaatlusaluse toote kui terviku tasandil.
100 Neil asjaoludel eksivad hagejad, väites et tootekoodide kaupa võrdluse meetod toetab „double jump”‑takistust või et sellega üritatakse õigustada dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamata jätmise uut takistust.
101 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et tootekoodide kaupa võrdluse meetod ei ole vastuolus algmääruse artikli 11 lõike 10 grammatilise ja teleoloogilise tõlgendusega.
102 Seega tuleb hagejate argument tagasi lükata.
103 Eespool esitatud kaalutlusi arvestades ei ole komisjon teinud viga, kui ta esiteks asus seisukohale, et kõnesolevas asjas ei võimalda hagejate toetatav meetod, mis põhineb käibe kogukasvul, nõuetekohaselt kindlaks teha, kas seotud importija oli nõuetekohaselt kajastanud enda tasutud dumpinguvastaseid tollimakse oma liidus asuvate klientide osas, ja kui ta teiseks leidis, et tootekoodide kaupa võrdluse meetod oli kõnesoleva juhtumi asjaolusid ja eelkõige vaatlusaluse toote kompleksset laadi arvestades kõige asjakohasem.
104 Järelikult tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.
– Teise väite kolmas osa
105 Hagejad väidavad, et dumpinguvastaste tollimaksude kajastumise uurimine tootekoodide kaupa on väga sarnane „nullimismeetodile” ning et seega oleks see vastuolus WTO apellatsioonikogu 1. märtsi 2001. aasta raportiga „Euroopa ühendused – Dumpinguvastased tollimaksud Indiast pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes” (WT/DS141/AB/R) ning 27. septembri 2007. aasta kohtuotsusega Ikea Wholesale (C‑351/04, EKL, EU:C:2007:547).
106 Komisjon vaidlustab selle argumentatsiooni põhjendatuse.
107 Esmalt tuleb meelde tuletada, et komisjon kasutas „nulliga võrdsustamise” meetodit, mida WTO apellatsioonikogu ja Euroopa Kohus on tauninud, ainult üldise dumpingumarginaali arvutamiseks. Selle kohaselt juhul, kui vaatlusalusel tootel oli mitu mudelit, sisuliselt liidetakse ühest küljest ainult kõigi nende mudelite dumpingusummad, mille puhul on tuvastatud positiivne dumpingmarginaal, ja teisest küljest võrdsustatakse kõik negatiivsed dumpingumarginaalid nulliga. Selliselt arvutatud dumpingu kogusumma väljendati seejärel protsendina kõigi mudelite kõigi eksporditehingute kumulatiivsest väärtusest sõltumata sellest, kas vastava mudeli osas oli tegemist dumpinguga või mitte.
108 Seoses sellega tuleb ühest küljest märkida, et käesolevas asjas ei vaidlusta hagejad dumpingumarginaali arvutamise meetodit, vaid seda meetodit, mida komisjon kohaldas, kontrollimaks, kas dumpinguvastaste tollimaksude algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel arvutatud ekspordihinnast mahaarvamata jätmise tingimused olid täidetud. Tootekoodide kaupa võrdluse meetodit, mille hagejad vaidlustasid, kasutatakse dumpingumarginaali arvutamisele eelnevas staadiumis ja sellel on erinev eesmärk.
109 Teisest küljest ei ole hagejad esitanud ühtegi tõendit toetamaks oma väidet, et „nulliga võrdsustamise” meetod ja tootekoodide kaupa võrdluse meetod on sarnased.
110 Seega ei ole nad tõendanud, et „nulliga võrdsustamise” meetod ja tootekoodide kaupa võrdluse meetod on sarnased.
111 Viimaks täpsustasid hagejad ühele Üldkohtu kohtuistungil suuliselt esitatud küsimusele vastates oma argumente, märkides sisuliselt, et tootekoodide kaupa võrdluse meetodi mõju on sarnane „nulliga võrdsustamise meetodi” mõjuga, milleks on ekspordihinna ja seega dumpingumarginaali muutmine.
112 Eelnevalt on aga märgitud, et komisjon ei ole teinud viga, kui ta hindas dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist vastavalt tootekoodide kaupa võrdluse meetodile, mis käesoleva asja asjaolusid arvestades oli sobivaim, et hinnata kõige täpsemini, kas algmääruse artikli 11 lõikes 10 kehtestatud tingimused olid täidetud (punktid 76, 92 ja 93 eespool).
113 Järelikult ei ole põhjendatud hagejate väide, et komisjoni poolt tootekoodide kaupa võrdluse meetodi kohaldamise tagajärg on valed ekspordihinnad ja lõpuks vale läbivaadatud dumpingumarginaal.
114 Eespool toodut arvestades tuleb teise väite kolmas osa tagasi lükata.
– Teise väite neljas osa
115 Hagejad väidavad, et tootekoodide kaupa võrdluse meetodi kasutamisel puudub igasugune õiguslik alus.
116 Komisjon vaidlustab selle argumentatsiooni põhjendatuse.
117 Ent asjaolu, et tootekoodide kaupa võrdluse meetodit ei ole algmääruses kusagil mainitud, ei tähenda aga, et see on ebaseaduslik või ilmselgelt ekslik.
118 Seoses sellega tuleb märkida, et hagejad tunnistasid hagiavalduses ise, et tootekoodide kaupa võrdluse meetod on halduspraktika, mis on kaalutud keskmise dumpingumarginaali arvutamisel algmääruse artikli 2 lõike 12 alusel põhjendatud, kuna see lubab tagada, et võrdlus uurimise aluseks olevate kaupade erinevate mudelite või tüüpide vahel, millel on erinevad omadused, on õiglane.
119 Nad ei ole aga selgitanud, mis lubab lugeda tootekoodide kaupa või mudelite kaupa võrdluse meetodeid asjakohaseks dumpingumarginaali arvutamisel ja mitte dumpinguvastaste tollimaksude kajastumise uurimisel.
120 Igal juhul ei ole eespool mainitud meetodi kasutamine institutsioonide poolt vastupidi hagejate väitele tegelikult piiratud dumpingumarginaali arvutamisega. Euroopa Kohus on nimelt heaks kiitnud mudelite kaupa võrdluse meetodi ekspordiriigi siseturul tarbimiseks mõeldud sarnase toote müügi märkimisväärsuse künnise arvutamisel (vt selle kohta kohtuotsus, 5.10.1988, Canon jt vs. nõukogu, 277/85 ja 300/85, EKL, EU:C:1988:467, punkt 14).
121 Eeltoodut arvestades tuleb teise väite neljas osa tagasi lükata.
– Teise väite viies osa
122 Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjoni poolt kasutatud tootekoodide kaupa võrdluse meetod on omavoliline, kuna muudes asjades on viimane asunud seisukohale, et algmääruse artikli 11 lõikes 10 kehtestatud tingimused on täidetud, nõustudes arvesse võtma kaalutud keskmisi müügihindu liidus ehk nõustudes madalama tõendatuse astmega kui see, mis on nõutud käesoleval juhul.
123 Komisjon vaidlustab selle argumentatsiooni põhjendatuse.
124 Esiteks tuleb meelde tuletada, et tagasimaksmise menetluse kontekstis on komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus selleks, et hinnata, kas arvutatud ekspordihinnast dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamata jätmise tingimused on täidetud (punkt 70 eespool). Seda kaalutluspädevust tuleb teostada juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõiki asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid (vt analoogia alusel kohtuotsus Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, punkt 56 eespool, EU:C:1990:116, punkt 43).
125 Teiseks tuleb ekspordihinna arvutamisel dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamata jätmise tingimusi hinnata, võttes arvesse ühest küljest nende importijate esitatud tõendeid, kes taotlevad dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamata jätmist, ja teisest küljest iga juhtumi faktilisi asjaolusid.
126 Järelikult ei ole vastuvõetav hagejate argument, et komisjoni lähenemine, mida ta võrreldes oma varasema või hilisema praktikaga kasutas vaidlustatud otsustes, on omavoliline (vt analoogia alusel kohtuotsused, 7.5.1991, Nakajima vs. nõukogu, C‑69/89, EKL, EU:C:1991:186, punkt 119; 17.12.2010, EWRIA jt vs. komisjon, T‑369/08, EKL, EU:T:2010:549, punkt 93, ja 10.10.2012, Ningbo Yonghong Fasteners vs. nõukogu, T‑150/09, EU:T:2012:529, punktid 119 ja 120).
127 Igal juhul tuleb sedastada, et hagejad ei ole tõendanud, et käesoleva juhtumi asjaolud olid rangelt samad mis teistes dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise või läbivaatamise menetlustes, millele nad tuginesid, toetamaks oma argumenti, et tootekoodide kaupa võrdluse meetod on omavoliline.
128 Eelkõige tuleb märkida, et käesoleva juhtumi asjaolud erinevad neist asjaoludest kohtuasjades, mis olid ajendiks nõukogu 16. jaanuari 2012. aasta rakendusmäärusele (EL) nr 60/2012, millega lõpetatakse muu hulgas Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastaste meetmete osaline vahepealne läbivaatamine vastavalt määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõikele 3 (ELT L 22, lk 1), mille hagejad hagiavalduse lisas esitasid, ja komisjoni 10. augusti 2012. aasta otsustele, mis käsitlesid Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi impordi eest tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotlusi, mille hagejad esitasid oma 24. novembri 2014. aasta kirja lisas (edaspidi „Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi kohtuasjad”). Nimelt selgitas komisjon ühest küljest vasturepliigis ja kohtuistungil, et Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi kohtuasjades rühmitas ta vaatlusaluse toote nelja tootekoodi alla ja uuris selliselt, kas algmääruse artikli 11 lõikes 10 kehtestatud tingimused olid täidetud iga tootekoodi puhul. Teisest küljest oli ta kindlaks teinud, et dumpinguvastased tollimaksud kajastusid tegelikult ühe puhul neljast tootekoodist, mis hõlmas 80% asjassepuutuvatest tehingutest ja millest tema arvates piisas, et rahuldada taotlus jätta dumpinguvastased tollimaksud maha arvamata algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel arvutatud ekspordihinnast.
129 Käesolevas asjas on aga selge, et kümnest enammüüdud tootekoodist viie osas ei ole tõendatud, et dumpinguvastased tollimaksud kajastusid seotud importija klientide puhul.
130 Neil asjaoludel ei saa hagejad komisjonile ette heita, et ta ei ole igal juhul kasutanud sama lähenemisviisi kui Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi kohtuasjades.
131 Järelikult tuleb teise väite viies osa tagasi lükata.
– Teise väite teine osa
132 Hagejad väidavad sisuliselt, et dumpinguvastaste tollimaksude summa tervikuna mahaarvamine ekspordihinna arvutamisel on ebaproportsionaalne, kuna see hõlmab nende mudelite või tootekoodide osas tasutud tollimakse, mille puhul esines kajastumine hilisemates müügihindades. Seda tehes ei teinud komisjon seega kindlaks usaldusväärset ekspordihinda ja usaldusväärset kaalutud keskmist dumpingumarginaali.
133 Komisjon vaidlustab selle argumentatsiooni põhjendatuse.
134 Esmalt tuleb esiteks meelde tuletada, et algmääruse artikli 11 lõige 10 on erand normist „tollimaks kui kulu”, mis on kehtestatud sama määruse artikli 2 lõike 9 teises lõigus. Võimalust jätta dumpinguvastased tollimaksud arvutatud ekspordihinnast maha arvamata, tuleb seega tõlgendada kitsalt (punktid 90 ja 91 eespool).
135 Teiseks tegi komisjon dumpinguvastaste tollimaksude kajastumise tootekoodide kaupa uurimise järel kindlaks, et suure hulga tootekoodide kohta ei olnud tõendatud, et dumpinguvastased tollimaksud kajastusid edasimüügihindades ja liidu müügihindades.
136 Tootekoodide kaupa uurimise analüüs, mida komisjon kasutas, näitas siiski ka kümnest enammüüdud tootekoodist viie puhul, et seotud importija poolt sõltumatute liidu klientide jaoks kehtestatud edasimüügihinnad peegeldasid tasutud dumpinguvastaseid tollimakse. Seega, nagu nähtub komisjoni arvutustest, mis on lisatud tema 26. juuli 2011. aasta elektronkirjale ja mille hagejad esitasid oma hagiavalduse lisas A. 15, katavad viis eelnimetatud tootekoodi ühest küljest 119 523 müüdud õhukompressorit tootjast eksportijaga seotud, liidus asuvate importijate poolt tagasimaksmise uurimisperioodil kokku müüdud 229 239‑st õhukompressorist ja teisest küljest üle 50% nimetatud müügi CIF‑koguhinnast (kulud, kindlustus ja vedu).
137 Neid meeldetuletusi ja täpsustusi arvesse võttes tuleb analüüsida, kas komisjon on teinud ilmse hindamisvea ja seega rikkunud algmääruse artikli 2 lõikeid 9 ja 11 ning artikli 11 lõiget 10, arvates seotud importija tasutud dumpinguvastased tollimaksud maha arvutatud ekspordihinnast, samas kui see kajastumine leidis teatavate tootekoodide puhul ka tegelikult aset.
138 Esmalt tuleb märkida, et nagu hagejad õigustatult väidavad, on olemas ümberlükkamatu seos algmääruse artikli 2 lõike 9 ning artikli 11 lõike 10 vahel.
139 Nimelt viitab algmääruse artikli 11 lõige 10 sõnaselgelt kaks korda sama määruse artikli 2 ja artikli 2 lõikele 9.
140 Teisest küljest on dumpinguvastaste tollimaksude ülevaatamise või tagasimaksmise menetluses dumpinguvastaste tollimaksude seotud importija klientide puhul kajastumise analüüs, mis on ette nähtud algmääruse artikli 11 lõikes 10, nimetatud määruse artikli 2 lõike 9 alusel arvutatud ekspordihinna kindlaksmääramise üks etapp. Nimelt, olenevalt sellest, millise tulemuseni selle uurimise lõpus jõutakse, arvatakse dumpinguvastased tollimaksud maha arvutatud ekspordihinnast ja seega on neil otsene mõju selle summale selles osas, milles see on kindlasti madalam kui siis, kui dumpinguvastaseid tollimakse ei oleks maha arvatud.
141 Lisaks tuleb märkida, et mida madalam on ekspordihind, seda olulisem on vahe normaalväärtusega ja seda kõrgem on läbivaadatud dumpingumarginaal.
142 Algmääruse artikli 11 lõige 10 on seega seotud ekspordihinna arvutamisega ja kaudselt läbivaadatud dumpingumarginaali arvutamisega.
143 Selles kontekstis peab komisjon vastu võtma sidusad meetodid algmääruse artikli 2 lõigete 9 ja 11 ning artikli 11 lõike 10 kohaldamiseks.
144 Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et ekspordihinna arvutamiseks ‒ juhul kui vaatlusalust toodet müüdi liidus seotud importija kaudu ‒ luges komisjon asjakohasemaks eelkõige vaatlusaluse toote laadi arvestades kontrollida, kas dumpinguvastased tollimaksud kajastusid iga tootekoodi puhul.
145 Komisjon viis läbi lisaks ka tootekoodide kaupa analüüsi, arvutades esiteks ühtse kaalutud keskmise ekspordihinna ja kaalutud keskmise normaalväärtuse iga tootekoodi kohta ning teiseks iga tootekoodi dumpingumarginaali, enne kui arvutas vaatlusaluse toote ühtse dumpingumarginaali.
146 Komisjon ei ole siiski esitanud tootekoodide kaupa võrdluse meetodi ‒ mida ta ise oli otsustanud kohaldada ‒ kõiki järeldusi, kuna ta ei lubanud jätta dumpinguvastaseid tollimakse maha arvamata nende tootekoodide ekspordihinnast, mille dumpinguvastased tollimaksud kajastusid siiski edasimüügihindades ja järgmistes liidu müügihindades. Järelikult arvas ta maha kõik dumpinguvastased tollimaksud, mis olid tasutud algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel kindlaksmääratud ekspordihinnalt, vähendades nii kunstlikult ühtset kaalutud keskmist ekspordihinda tootekoodide kaupa ja tõstes selle tagajärjel Nu Air Shanghai läbivaadatud dumpingumarginaali.
147 Eelnevat arvesse võttes tuleb otsustada, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, mis mõjutab läbivaadatud dumpingumarginaale ja seega nende dumpinguvastaste tollimaksude summat, mis tuleb hagejatele tagasi maksta, kui meenutada, et see tuleneb erinevusest esialgse dumpingumarginaali ja läbivaadatud dumpingumarginaali vahel (punkt 13 eespool).
148 Komisjoni argumendid ei sea eespool esitatud järeldusi kahtluse alla.
149 Komisjon väidab esiteks sisuliselt, et vastavalt algmääruse artikli 11 lõike 10 rangele tõlgendusele ei ole võimalik maha arvata dumpinguvastaseid tollimakse, mis on tasutud üksnes ühtedelt tehingutelt, mudelitelt või tootekoodidelt ja mitte teistelt, sest see ei võimalda välistada tollimaksust kõrvalehoidmise ohtu ja hindadega manipuleerimist, ning oleks seega vastuolus algmääruse artikli 11 lõike 10 eesmärgiga, milleks on välistada igasugused dumpingust tulenevad edasimüügihindade ja järgmiste müügihindade moonutused. Nimelt, kui lubada dumpinguvastaste tollimaksude osalist mahaarvamata jätmist, saaks seotud importija kehtestada oma sisemised kompenseerivad mehhanismid, kajastades dumpinguvastaseid tollimakse nende tootekoodide puhul, mille nõudlus on vähepaindlik, kuid mitte teiste tootekoodide puhul, mille nõudlus on väga paindlik.
150 Seoses sellega tuleb ühes küljest meelde tuletada, et algmääruse artikli 11 lõikes 10 ei ole kehtestatud meetodit, et kindlaks teha, kas dumpinguvastased tollimaksud kajastuvad nõuetekohaselt edasimüügihindades ja järgmistes liidu müügihindades, ning et komisjonil on seega selles valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus (punktid 67–70 eespool). Samamoodi ja vastupidi sellele, mida komisjon sisuliselt väidab, ei kohusta algmääruse artikli 11 lõige 10 teda süstemaatiliselt maha arvama kõiki tasutud dumpinguvastaseid tollimakse sellistel juhtudel nagu käesolevas asjas, milles tootekoodide kaupa võrdluse meetod ei võimaldanud dumpinguvastaste tollimaksude kajastumise kohta järeldada, et see kajastumine leidis aset kõikide tootekoodide asemel ainult teatavate tootekoodide puhul.
151 Komisjon ei ole teisest küljest tõendanud, et seotud importija oli käesolevas asjas tollimaksust kõrvale hoidnud, kehtestades kompenseeriva mehhanismi enammüüdud ja vähemmüüdud tootekoodide vahel või nende tootekoodide vahel, mille puhul nõudlus oli vähem paindlik ja mille puhul see oli väga paindlik.
152 Seega tuleb komisjoni argument tagasi lükata.
153 Komisjon väidab teiseks, et tuleb välistada, et dumpinguvastased tollimaksud jäetakse mahaarvamata vaid osaliselt, sest tegelikult ei saaks seda kohaldada uute toodete puhul. Nimelt, kuna esialgsel uurimisperioodil puuduvad sarnased müüdud tooted, on võimatu kontrollida, kas nende edasimüügihinnad on tõusnud sellises ulatuses, mis võimaldab peegeldada tasutud dumpinguvastaseid tollimakse.
154 Ainus algmääruse artikli 11 lõikes 10 kehtestatud tingimus on, et seotud importija esitab vaieldamatud tõendid dumpinguvastaste tollimaksude kajastumise kohta edasimüügihindades ja järgmistes liidu müügihindades.
155 Selles kontekstis võib dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist edasimüügihindades ja hilisemates liidu müügihindades tõendada mis tahes tõenditega – tingimusel et need on „vaieldamatud” –, mitte ainult selliselt, et võrreldakse hindu, mida kasutati enne dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist ja neid, mida kasutatakse pärast seda.
156 Seega tuleb komisjoni argument tagasi lükata.
157 Eespool esitatud kaalutlusi arvestades on komisjon teinud ilmse hindamisvea, kui ta arvas maha tervikuna kõik dumpinguvastased tollimaksud ja mitte ainult nende tootekoodide ekspordihinnad, mille kohta ta oli tootekoodide kaupa hindamise tagajärjel kindlaks teinud, et tollimaksud ei kajastunud edasimüügihindades ja hilisemates müügihindades liidus, ning rikkus seega algmääruse artikli 2 lõikeid 9 ja 11 ning artikli 11 lõiget 10.
158 Vaidlust ei ole selle üle, et komisjon vea puudumisel ületab hagejatele tagasi makstavate dumpinguvastaste tollimaksude summa vaidlustatud otsuste artiklis 1 mainitud summat.
159 Järelikult tuleb teise väite teise osaga ja seega nõuete esimese osaga nõustuda, tühistades osaliselt vaidlustatud otsused selles osas, milles komisjon ei nõustunud alusetult makstud dumpinguvastaste tollimaksude hagejatele tagasimaksmisega nimetatud otsuste artiklis 1 mainitust suuremas summas, ilma et oleks vaja kontrollida nõuete esimese osa toetuseks esitatud esimest väidet.
Nõuete teine osa, et vaidlustatud otsuste tagajärjed jäetaks ELTL artikli 264 alusel ajutiselt kehtima
160 Hagejad paluvad sisuliselt, et Üldkohtus juhul, kui ta peaks rahuldama nõuete esimese osa, kasutaks temale ELTL artikli 264 alusel antud pädevust ja tunnistaks vaidlustatud otsused kehtivaks seni, kuni komisjon on võtnud Üldkohtu tehtava otsuse järgimiseks vajalikud meetmed. Seoses sellega väidavad hagejad esiteks, et kui vaidlustatud otsused peaks tühistatama, siis kohustaks see neid pädevatele ametiasutustele tagasi maksma kogu summa, mis neile nimetatud otsuste alusel tagasi maksti. Nad täpsustavad teiseks, et taotlevad ainult vaidlustatud otsuste parandamist, mitte nende tühistamist kõikides punktides, sest need on neile osaliselt soodsad.
161 Komisjoni ei esita nõuete teise osa suhtes vastuväiteid.
162 Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud otsused tuleb tühistada selles osas, milles komisjon ei rahuldanud osaliselt hagejate esitatud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotlusi ega maksnud neile seega tagasi rohkem kui nimetatud otsuste artiklis 1 mainitud summad, mille täpse suuruse kindlaksmääramine kuulub komisjoni pädevusse.
163 Neil asjaoludel ei tähenda vaidlustatud otsuste osaline tühistamine, et hagejad peaksid pädevatele ametiasutustele tagasi maksma summad, mis neile nimetatud otsuste alusel tagasi maksti.
164 Kõike eespool esitatut arvesse võttes tuleb hagejate mittetulemuslikud argumendid ja seega nõuete teine osa tagasi lükata.
Kohtukulud
165 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 6. detsembri 2011. aasta otsuste C(2011) 8831 (lõplik), C(2011) 8825 (lõplik), C(2011) 8828 (lõplik) ja C(2011) 8810 (lõplik), mis puudutavad Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate kompressorite impordi eest tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotlusi, artiklid 1 selles osas, milles äriühingutele Einhell Germany AG, Hans Einhell Nederlands BV, Einhell France SAS ja Hans Einhell Österreich GmbH otsustatakse tagasi maksta nõuetekohaselt tasutud dumpinguvastane tollimaks ainult neis artiklites mainitud summade ulatuses.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Kanninen | Pelikánová | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. novembril 2015 Luxembourgis.
Allkirjad