EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
21. detsember 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu kodakondsus – ELTL artiklid 21 ja 45 – Liidu kodanike õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada – Töötaja, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, säilitades samal ajal oma päritoluriigi kodakondsuse – Direktiiv 2004/38/EÜ – Artikkel 3 – Soodustatud isikud – Artikli 2 punkti 2 alapunkt d – Pereliige – Liidu kodanikust töötaja ülalpeetavad ülenejad sugulased – Artikli 7 lõike 1 punktid a ja d – Üle kolmekuuline elamisõigus – Ülalpeetava staatuse säilitamine vastuvõtvas liikmesriigis – Artikli 14 lõige 2 – Elamisõiguse säilitamine – Määrus (EL) nr 492/2011 – Artikli 7 lõige 2 – Võrdne kohtlemine – Sotsiaalsed soodustused – Sotsiaalabi – Vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi põhjendamatu koormamine
Kohtuasjas C‑488/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Court of Appeali (apellatsioonikohus, Iirimaa) 27. juuli 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. augustil 2021, menetluses
GV
versus
Chief Appeals Officer,
Social Welfare Appeals Office,
The Minister for Employment Affairs and Social Protection,
Iirimaa,
The Attorney General,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen, kodade presidendid A. Arabadjiev, A. Prechal, E. Regan, F. Biltgen ja N. Piçarra, kohtunikud S. Rodin, P. G. Xuereb, L. S. Rossi, A. Kumin (ettekandja), N. Wahl, I. Ziemele, D. Gratsias ja M. L. Arastey Sahún,
kohtujurist: T. Ćapeta,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikku menetlust ja 18. oktoobri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– GV, esindajad: D. Shortall, SC, P. Brazil, BL, ja solicitor S. Kirwan,
– Chief Appeals Officer, Social Welfare Appeals Office, Minister for Employment Affairs and Social Protection, Iirimaa ja Attorney General, esindajad: Chief State Solicitor M. Browne, A. Delaney ja A. Joyce, keda abistasid N. J. Travers, SC, ja A. Carroll, BL,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,
– Taani valitsus, esindajad: M. Jespersen, C. Maertens, V. Pasternak Jørgensen, M. Søndahl Wolff ja Y. T. Thyregod Kollberg,
– Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, R. Kanitz ja N. Scheffel,
– Euroopa Komisjon, esindajad: E. Montaguti ja J. Tomkin,
olles 16. veebruari 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikli 7 lõike 1 punkti d.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt GV ning teiselt poolt Chief Appeals Officeri (kõrgem kaebuste käsitleja, Iirimaa), Social Welfare Appeals Office’i (sotsiaalhoolekandealaste kaebuste amet, Iirimaa), Minister for Employment Affairs and Social Protectioni (tööasjade ja sotsiaalkaitse minister, Iirimaa), Iirimaa ja Attorney Generali (peaprokurör, Iirimaa) vahel GV‑le invaliidsustoetuse (edaspidi „invaliidsustoetus“) määramise üle.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Määrus (EÜ) nr 883/2004
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; parandus ELT 2009, L 202, lk 90) (edaspidi „määrus nr 883/2004“) III jaotis sisaldab 9. peatükki „Mitteosamakselised rahalised erihüvitised“. Määruse selles peatükis paiknevas artiklis 70 „Üldsäte“ on ette nähtud:
„1. Käesolevat artiklit kohaldatakse mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste suhtes, mida makstakse nende õigusaktide alusel, millel oma ulatuse, eesmärkide ja/või kohaldamistingimuste tõttu on nii artikli 3 lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustust kui ka sotsiaalabi reguleerivate õigusaktide iseloom.
2. Käesolevas peatükis tähendavad mitteosamakselised rahalised erihüvitised hüvitisi, mis:
[…]
c) on loetletud X lisas.
[…]“.
4 Nimetatud määruse X lisa, milles on loetletud „[m]itteosamakselised rahalised erihüvitised“ sama määruse artikli 70 lõike 2 punkti c tähenduses, näeb ette, et Iirimaa puhul kuulub nende hüvitiste hulka „[i]nvaliidsustoetus (2005. aasta konsolideeritud sotsiaalhoolekandeseadus, 3. osa, 10. peatükk)“.
Määrus (EL) nr 492/2011
5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1) artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.
2. Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.“
Direktiiv 2004/38
6 Direktiivi 2004/38 põhjendustes 3 ja 5 on märgitud:
„(3) Kui liikmesriikide kodanikud kasutavad oma vaba liikumise ja elamise õigust, peaks nende põhistaatuseks olema [Euroopa L]iidu kodakondsus. Seepärast on oluline kodifitseerida ja üle vaadata olemasolevad ühenduse dokumendid, milles käsitletakse eraldi töötajaid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid, samuti õpilasi ja muid mittetöötavaid isikuid, et lihtsustada ja tugevdada kõikide liidu kodanike vaba liikumise ja elamise õigust.
[…]
(5) Et kõikide liidu kodanike õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil saaks kasutada vabaduse ja väärikuse objektiivseid tingimusi täites, tuleks see õigus anda ka nende pereliikmetele, sõltumata nende kodakondsusest. […]“.
7 Direktiivi artikli 2 „Mõisted“ punkti 2 alapunktis d on ette nähtud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
2) pereliige:
[…]
d) ülalpeetavad ülenejad lähisugulased […]“.
8 Direktiivi artikli 3 „Soodustatud isikud“ lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide liidu kodanike suhtes, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, ja nende artikli 2 punktis 2 määratletud pereliikmete suhtes, kes on nendega kaasas või ühinevad nendega.“
9 Direktiivi 2004/38 III peatükk „Elamisõigus“ sisaldab muu hulgas artikleid 7 ja 14.
10 Artikli 7 „Üle kolmekuuline elamisõigus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:
a) nad tegutsevad vastuvõtvas liikmesriigis töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjatena või
b) neil on enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi ja neil on vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus või
c) – nad on kantud mõne sellise era- või avalik-õigusliku õppeasutuse nimekirja, mis on vastuvõtvas liikmesriigis akrediteeritud või mida rahastatakse selle riigi õigusaktide või haldustavade põhjal, ja nende peamiseks eesmärgiks on õpingud, sealhulgas tööalane koolitus, ning
– neil on vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus ja nad kinnitavad asjaomasele liikmesriigi asutusele avalduses või mõnes muus enda valitud dokumendis, et neil on enda ja oma pereliikmete jaoks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, või
d) nad on punktides a, b või c nimetatud tingimustele vastava liidu kodaniku pereliikmed, kes on temaga kaasas või ühinevad temaga.“
11 Direktiivi artikli 14 „Elamisõiguse säilitamine“ lõikes 2 on ette nähtud:
„Liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklites 7, 12 ja 13 sätestatud elamisõigus, kuni nad vastavad kõnealustes artiklites sätestatud tingimustele.
Erijuhtudel, kui tekib põhjendatud kahtlus, kas liidu kodanik või tema pereliikmed vastavad artiklites 7, 12 ja 13 sätestatud tingimustele, võivad liikmesriigid kontrollida, kas need tingimused on täidetud. Süstemaatilist kontrolli ei tehta.“
12 Direktiivi IV peatükis „Alaline elamisõigus“ paikneva artikli 16 lõikes 1 on sätestatud:
„Liidu kodanikud, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat, saavad seal alalise elamisõiguse. Selle õiguse suhtes ei kohaldata III peatükis sätestatud tingimusi.“
Iiri õigus
2015. aasta määrus
13 Direktiivi 2004/38 Iiri õigusesse üle võtnud õigusnormid on sätestatud 2015. aasta määruses Euroopa ühenduste (isikute vaba liikumise) kohta (European Communities (Free Movement of Persons) Regulations 2015), millega alates 1. veebruarist 2016 asendati 18. detsembri 2006. aasta määrus (nr 2) Euroopa ühenduste (isikute vaba liikumise) kohta (European Communities (Free Movement of Persons) (No. 2) Regulations 2006) (edaspidi „2015. aasta määrus“).
14 2015. aasta määruse artikli 3 lõike 5 punktis b on „nõuetele vastav liidu kodaniku pereliige“ määratletud järgmiselt:
„i) liidu kodaniku abikaasa või registreeritud kooselu partner,
ii) liidu kodaniku või tema abikaasa või registreeritud kooselu partneri alaneja sugulane, kes on:
I) alla 21aastane või
II) liidu kodaniku või tema abikaasa või registreeritud kooselu partneri ülalpeetav, või
iii) liidu kodaniku või tema abikaasa või registreeritud kooselu partneri ülalpeetav üleneja sugulane.“
15 Iirimaal elamise õigus on sätestatud 2015. aasta määruse artiklis 6, mille lõike 3 punkt a on sõnastatud järgmiselt:
„Liidu kodanik võib riigis elada kauem kui kolm kuud, kui:
i) ta tegutseb riigis töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana või
ii) tal on enda ja oma pereliikmete tarbeks piisavalt vahendeid, et mitte põhjendamatult koormata riigi sotsiaalabisüsteemi, ning tal ja ta pereliikmetel on üldine ravikindlustus või
iii) ta on kantud mõne riigis akrediteeritud või riigi rahastatava õppeasutuse nimekirja ja ta peamine eesmärk on õpingud ning tal ja ta pereliikmetel on üldine ravikindlustus ja ta tõendab ministrile avaldusega või muul moel, et tal on enda ja oma pereliikmete jaoks piisavalt vahendeid, et mitte põhjendamatult koormata riigi sotsiaalabisüsteemi, või
iv) arvestades lõiget 4, on ta ühele või mitmele punktis i, ii või iii märgitud tingimusele vastava liidu kodaniku pereliige.“
16 Määruse artikli 11 lõikes 1 on sätestatud Iirimaal elamise õiguse säilitamise tingimused. Viidatud säte näeb ette:
„Artikli 6, 9 või 10 alusel riigis elav isik võib riigis elada seni, kuni ta vastab asjakohase artikli vastavale sättele ega koorma põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi.“
2005. aasta seadus
17 2005. aasta konsolideeritud sotsiaalhoolekandeseaduse (Social Welfare Consolidation Act 2005; edaspidi „2005. aasta seadus“) artikli 210 lõigetes 1 ja 9 on sätestatud:
„(1) Vastavalt käesolevale seadusele makstakse toetust („invaliidsustoetus“) isikule:
a) kes on vähemalt 16aastane, kuid mitte vanaduspensioni ealine;
b) kellel on kindlaksmääratud puude tõttu oluliselt piiratud võimalus asuda niisugusesse töösuhtesse (käesolevas peatükis „sobiv töö“), mis isiku iga, kogemust ja väljaõpet arvestades oleks talle sobiv, kui tal poleks vastavat puuet, sõltumata sellest, kas isikule osutatakse 1970. aasta terviseseaduse (Health Act, 1970) artikli 68 alusel puudega isikutele mõeldud koolitusteenust või mitte;
c) kelle nädalased elatusvahendid – välja arvatud lõikes 2 sätestatud juhul – ei ületa invaliidsustoetuse summat (sealhulgas suurendatud summat), mis kuuluks isikule tasumisele 10. peatüki alusel, kui tal puuduksid igasugused elatusvahendid.
[…]
(9) Isikul on õigus saada käesoleva artikli alusel invaliidsustoetust ainult juhul, kui tema harilik viibimiskoht on riigis.“
18 2005. aasta seaduse artikli 246 lõigetes 1 ja 5 on sätestatud:
„(1) Lõikes 3 nimetatud sätetes sisalduv nõue, et isiku harilik viibimiskoht peab olema riigi territooriumil, tähendab, et:
a) isiku harilik viibimiskoht peab taotluse esitamise kuupäeval olema riigi territooriumil ja see peab ka pärast taotluse esitamist olema riigi territooriumil, et taotletud toetuse saamise õigus säiliks;
b) isik on direktiivi 2004/38 […] artikli 7 kohaselt riigi territooriumil elav töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja […];
c) isik on punktis b osutatud isiku pereliige […]
[…]
(5) Olenemata lõigetest 1–4 ja kui lõikest 9 ei tulene teisiti, ei käsitata isikut, kellel ei ole riigi territooriumil elamise õigust, käesoleva seaduse tähenduses isikuna, kelle harilik viibimiskoht on riigis.
[…]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
19 Rumeenia kodanik GV on AC ema, kes on samuti Rumeenia kodanik ning elab ja töötab Iirimaal. AC on saanud naturalisatsiooni korras ka Iiri kodakondsuse.
20 Ajavahemikul 2009–2016 viibis GV mitu korda Iirimaal ning naasis seejärel iga kord Rumeeniasse või Hispaaniasse. Lisaks sõltus ta rahaliselt oma tütrest, kes on teinud talle regulaarselt rahaülekandeid.
21 Alates 2017. aastast elab GV koos oma tütrega Iirimaal. GV taotles 28. septembril 2017 oma tervisliku seisundi halvenemise tõttu seoses artriidiga 2005. aasta seaduse alusel invaliidsustoetust.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et nimetatud toetus, mille eesmärk on kaitsta toetuse saajaid vaesuse eest, on sotsiaaltoetus, mida makstakse ilma, et isikul oleks olnud kohustust tasuda sotsiaalkindlustusmakseid. Veel nähtub eelotsusetaotlusest, et nimetatud toetuse saamiseks peab isik vastama teatavatele tingimustele, nimelt vanuse, puude ja majandusliku seisundiga seotud tingimustele. Peale selle välistab Iiri õigus invaliidsustoetuse maksmise isikule, kelle harilik viibimiskoht ei ole Iirimaal, näiteks isikule, kellel ei ole selles liikmesriigis elamise õigust. Lõpuks tuletab see kohus meelde, et invaliidsustoetus on „mitteosamakseline rahaline erihüvitis“ määruse nr 883/2004 tähenduses.
23 GV esitatud invaliidsustoetuse taotlus jäeti 27. veebruari 2018. aasta otsusega rahuldamata. GV poolt selle otsuse peale esitatud kaebus jäeti 12. veebruari 2019. aasta otsusega samuti rahuldamata. Nii taotluse kui ka kaebuse rahuldamata jätmise põhjuseks oli see, et GV‑l ei olnud Iirimaal elamise õigust.
24 Ühe vabaühenduse poolt GV nimel esitatud avalduse alusel vaadati see 12. veebruari 2019. aasta otsus uuesti läbi. Appeals Officer (kaebuste käsitleja, Iirimaa) leidis 2. juuli 2019. aasta otsuses, et GV‑l on elamisõigus, sest ta on Iirimaal töötava liidu kodaniku ülalpeetav üleneja sugulane, kuid tal ei ole õigust saada sotsiaalabi.
25 Selle otsuse ümbervaatamiseks esitati avaldus kõrgemale kaebuste käsitlejale. Viimati nimetatu kinnitas 23. juuli 2019. aasta otsuses, et GV‑l ei ole õigust invaliidsustoetusele, sest vastavalt 2015. aasta määruse artikli 11 lõikele 1 koormaks ta põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi, kui talle seda toetust antaks, ning seetõttu ei oleks tal enam õigust riigis elada.
26 GV esitas selle otsuse peale kaebuse High Courtile (kõrge kohus, Iirimaa). Nimetatud kohus tühistas 29. mai 2020. aasta otsusega 23. juuli 2019. aasta otsuse. Selles kohtuotsuses leidis kohus eelkõige, et 2015. aasta määruse artikli 11 lõige 1 on osas, milles see näeb Iiri kodaniku pereliikme – nagu GV – elamisõigusele ette tingimuse, et see pereliige ei tohi koormata põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi, vastuolus direktiiviga 2004/38. Kohus oli seisukohal, et kui on kindlaks tehtud, et pereliige on liidu kodanikuga ühinemise ajal liidu kodaniku ülalpeetav, ei pea see pereliige selleks, et tema elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis säiliks, jääma liidu kodaniku ülalpeetavaks.
27 Kõrgem kaebuste käsitleja ning tööasjade ja sotsiaalkaitse minister esitasid selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Court of Appealile (apellatsioonikohus, Iirimaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
28 Eelotsusetaotlusest nähtub, et tööasjade ja sotsiaalkaitse minister leiab, et mõiste „pereliige“ direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunkti d tähenduses hõlmab nõuet, et pereliige peab jääma liidu kodaniku ülalpeetavaks seni, kuni tuginetakse tuletatud elamisõigusele. Seega, kui selle pereliikme ja liidu kodaniku vaheline sõltuvussuhe lõpeb muu hulgas sotsiaaltoetuse, näiteks invaliidsustoetuse saamise tõttu, ei ole nimetatud pereliikmel, kes muutub rahaliselt sõltuvaks vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemist, enam sellist elamisõigust. Esiteks toetavad niisugust tõlgendust nii selle sätte kui ka direktiivi artikli 14 lõike 2 sõnastus ning teiseks ei ole see vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga.
29 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et GV omakorda väidab sisuliselt, et 2015. aasta määruse artikli 11 lõige 1 on õigusvastane, sest see näeb liidu kodanikust töötaja niisuguse pereliikme õigusele saada sotsiaalabi, kellel on tuletatud elamisõigus põhjusel, et ta on nimetatud töötaja ülalpeetav, ette tingimuse, et ta ei „koorma põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi“, kuigi sellist tingimust direktiivi 2004/38 artiklis 7 ei ole. GV sõnul kinnitab tema seisukohta Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb mõistet „sõltuvus“. Samuti väidab ta, et tööasjade ja sotsiaalkaitse ministri argumendid riivavad tema õigust võrdsele kohtlemisele, mis on tagatud direktiivi artikli 24 lõikega 1.
30 Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal (apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas liidu kodanikust töötaja üleneja sugulase tuletatud elamisõiguse tingimuseks direktiivi [2004/38] artikli 7 lõike [1 punkti d] alusel on see, et asjaomane sugulane on jätkuvalt nimetatud töötajast sõltuv?
2. Kas direktiivi [2004/38] kohaselt on vastuvõtval liikmesriigil keelatud piirata liidu kodanikust töötaja niisuguse pereliikme õigust saada sotsiaaltoetust, kellel on tuletatud elamisõigus põhjusel, et ta on nimetatud töötajast sõltuv, kui sedalaadi toetuse saamine tähendaks, et see pereliige ei ole enam kõnealusest töötajast sõltuv?
3. Kas direktiivi [2004/38] kohaselt on vastuvõtval liikmesriigil keelatud piirata liidu kodanikust töötaja niisuguse pereliikme õigust saada sotsiaaltoetust, kellel on tuletatud elamisõigus põhjusel, et ta on nimetatud töötajast sõltuv, kui sotsiaaltoetuse maksmise tõttu koormaks asjaomane pereliige põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi?“
Menetluse suulise osa uuendamise taotlus
31 Pärast seda, kui kohtujurist oli esitanud oma ettepaneku, taotlesid põhikohtuasja vastustajad Euroopa Kohtu kantseleile 19. märtsil 2023 esitatud dokumendis Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 alusel menetluse suulise osa uuendamist.
32 Taotluse põhjendamiseks väidavad vastustajad sisuliselt, et kui kohtujurist soovitas oma ettepanekus anda mõistele „sõltuvus“ direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunkti d ja artikli 7 lõike 1 punkti d tähenduses lai määratlus, st asuda seisukohale, et kõnealune mõiste viitab vajadusele „emotsionaalse toe“ järele ja seega vajadustele, mis ei tarvitse olla materiaalsed, eelkõige rahalised, siis ületas ta põhikohtuasja eseme piire ning sellest tulenevalt tegi ettepaneku otsustada ultra petita.
33 Lisaks sellele ei arutatud ei menetluse kirjalikus osas ega kohtuistungil küsimust, kas see mõiste võib täielikult või osaliselt hõlmata emotsionaalset sõltuvust. Niisiis tuleks kohtuasja lahendamisel tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.
34 Sellega seoses olgu meenutatud, et ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt on kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalemist. Euroopa Kohtule ei ole kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud arutluskäik siduvad (12. mai 2022. aasta kohtuotsus Schneider Electric jt, C‑556/20, EU:C:2022:378, punkt 30 ning seal viidatud kohtupraktika).
35 Euroopa Kohus on veel täpsustanud, et asjaolu, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 viidatud huvitatud isik ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga, olenemata sellest, milliseid küsimusi kohtujurist oma ettepanekus analüüsis, ei saa iseenesest olla põhjus, mis annaks alust menetluse suulise osa uuendamiseks (12. mai 2022. aasta kohtuotsus Schneider Electric jt, C‑556/20, EU:C:2022:378, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).
36 Samas võib Euroopa Kohus vastavalt kodukorra artiklile 83 igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet, või kui pool on pärast menetluse suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.
37 Käesoleval juhul on Euroopa Kohtul olemas kogu vajalik teave otsuse tegemiseks ning kohtuasja lahendamisel ei tule tugineda argumendile, mille üle ei ole menetluse kirjalikus ega suulises osas vaieldud. Sellega seoses olgu märgitud, et kohtuistungil arutati küsimust, milline on mõiste „sõltuvus“ ulatus direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunkti d ja artikli 7 lõike 1 punkti d tähenduses, kaasa arvatud küsimust, kas see sõltuvus võib olla emotsionaalne.
38 Menetluse suulise osa uuendamise taotlusest ei ilmne ka ühtegi uut asjaolu, millel võiks olla otsustav tähtsus lahendile, mis Euroopa Kohtul tuleb selles kohtuasjas teha.
39 Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist, et menetluse suulise osa uuendamiseks puudub vajadus.
Eelotsuse küsimuste analüüs
40 Sissejuhatuseks olgu märgitud, et vaatamata sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma küsimuses formaalselt piirdunud ainult direktiivile 2004/38 tõlgenduse küsimisega, ei takista see asjaolu Euroopa Kohut esitamast talle kõiki liidu õiguse tõlgendamise juhiseid, mis võivad olla tarvilikud liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas see kohus neile oma küsimuses viitas või mitte (14. novembri 2017. aasta kohtuotsus Lounes, C‑165/16, EU:C:2017:862, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et pärast seda, kui AC, kes on Rumeenia kodanik ja GV tütar, oli kasutanud oma liikumisvabadust, elades ja töötades Iirimaal, sai ta 2016. aastal naturalisatsiooni korras Iiri kodakondsuse.
42 Sellega seoses olgu meenutatud, et võimalikud õigused, mis on direktiiviga 2004/38 antud liidu kodaniku pereliikmetele, kes on ise liikmesriigi kodanikud ja on liidu kodanikuga kaasas või ühinevad temaga, on – nende autonoomsete õiguste kõrval, mis nendel pereliikmetel võivad direktiivi alusel olla tulenevalt nende enda staatusest liidu kodanikuna – tuletatud õigustest, mis liidu kodanikul on oma liikumisvabaduse kasutamise tõttu (vt selle kohta 14. novembri 2017. aasta kohtuotsus Lounes, C‑165/16, EU:C:2017:862, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Direktiiv 2004/38 reguleerib siiski vaid liidu kodaniku sellistesse liikmesriikidesse sisenemise ja seal elamise tingimusi, mille kodanik ta ei ole. Kuna rahvusvahelises õiguses kehtiva põhimõtte kohaselt ei saa riik keelata omaenda kodanikel oma territooriumile siseneda ja sinna jääda ning neil on seal seega tingimusteta elamisõigus, ei reguleeri see direktiiv liidu kodaniku elamist liikmesriigis, mille kodanik ta on. Seetõttu ei anna direktiiv käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud kohtupraktikat arvestades ka liidu kodaniku pereliikmetele tuletatud elamisõigust selle liikmesriigi territooriumil (vt selle kohta 14. novembri 2017. aasta kohtuotsus Lounes, C‑165/16, EU:C:2017:862, punktid 33 ja 37 ning seal viidatud kohtupraktika).
44 Eeltoodust tuleneb, et käesoleval juhul ei reguleeri direktiiv 2004/38 alates AC Iiri kodanikuks saamisest enam tema elamisõigust Iirimaal ega tuletatud elamisõigust, mis võib olla tema pereliikmetel – nagu GV – direktiivi artikli 2 punkti 2 tähenduses.
45 Teisalt on Euroopa Kohus otsustanud, et sellise liikmesriigi kodaniku olukorda, kes on kasutanud oma liikumisvabadust, liikudes teise liikmesriigi territooriumile ja elades seal seaduslikult, ei saa samastada puhtalt riigisisese olukorraga ainuüksi asjaolu tõttu, et see kodanik on selle elamise jooksul saanud lisaks oma päritoluriigi kodakondsusele ka vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse. Euroopa Kohus järeldas sellest, et liidu kodanikele ELTL artikli 21 lõikega 1 antud õiguste soovitava toime tagamiseks on nõutav, et niisuguses olukorras olev liidu kodanik saaks vastuvõtvas liikmesriigis jätkata nimetatud sättest tulenevate õiguste kasutamist ka pärast seda, kui ta on saanud selle liikmesriigi kodakondsuse – vajaduse korral lisaks oma päritoluriigi kodakondsusele –, eelkõige saaks elada selles liikmesriigis tavalist pereelu, elades seal koos oma pereliikmetega (vt selle kohta 14. novembri 2017. aasta kohtuotsus Lounes, C‑165/16, EU:C:2017:862, punktid 49, 52 ja 53).
46 ELTL artikli 21 lõige 1, mis sätestab üldiselt iga liidu kodaniku õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, leiab konkreetsema väljenduse ELTL artiklis 45, mis käsitleb töötajate liikumisvabadust (vt selle kohta 11. novembri 2021. aasta kohtuotsus MH ja ILA (pensioniõigused pankroti korral), C‑168/20, EU:C:2021:907, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Sellest järeldub, et liidu töötajatele ELTL artikli 45 lõikega 1 antud õiguste soovitav toime nõuab, et sellise liidu kodanikust töötaja pereliikmel, kes on pärast seda, kui ta on vastuvõtvas liikmesriigis elades ja töötades kasutanud oma liikumisvabadust, saanud selle liikmesriigi kodakondsuse, peab olema võimalik saada tuletatud elamisõigus.
48 Seejuures ei tohi pereliikmele tuletatud elamisõiguse andmise tingimused olla rangemad tingimustest, mis on direktiivis 2004/38 ette nähtud samasuguse elamisõiguse andmiseks liidu kodaniku pereliikmele, kui liidu kodanik on kasutanud oma õigust vabalt liikuda, asudes elama liikmesriiki, mille kodanik ta ei ole. Olgugi et direktiiv ei reguleeri sellist olukorda, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 45, tuleb seda kirjeldatud olukorrale kohaldada analoogia alusel (vt selle kohta 14. novembri 2017. aasta kohtuotsus Lounes, C‑165/16, EU:C:2017:862, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Olgu veel meenutatud, et vastavalt ELTL artikli 45 lõikele 2 nõuab töötajate liikumisvabadus igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul. Sotsiaalsete soodustuste andmise spetsiifilises valdkonnas on selle sätte konkreetne väljendus määruse nr 492/2011 artikli 7 lõige 2, mis täpsustab, et töötajal, kes on liikmesriigi kodanik, on teise liikmesriigi territooriumil, mille kodanik ta ei ole, samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, C‑181/19, EU:C:2020:794, punktid 44 ja 78).
50 Käesoleva kohtuotsuse punktides 45 ja 48 viidatud kohtupraktikast tuleneb mutatis mutandis, et asjaolu, et liikmesriigi kodanik, kes on liikunud teise liikmesriiki ja elab seal, saab seejärel lisaks oma päritoluriigi kodakondsusele ka selle teise liikmesriigi kodakondsuse, ei tohi kaasa tuua tema ilmajäämist õigusest võrdsele kohtlemisele ELTL artikli 45 lõike 2 alusel, nagu seda on rakendatud määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2, ning sotsiaalsete soodustuste andmise tingimused ei tohi olla rangemad kui viimati nimetatud sättes ette nähtud tingimused.
51 Eeltoodud kaalutlustest tuleb lähtuda eelotsuse küsimustele vastamisel, mida tuleb selles kontekstis mõista nii, et need puudutavad ELTL artikli 45 tõlgendamist, nagu seda on rakendatud teisese õigusega.
52 Eelotsusetaotlusest nähtub, et vaidlust ei ole selle üle, et GV puhul on tegemist liidu kodanikust töötaja, st AC üleneja sugulasega, kes oli tema ülalpidamisel nii ajal, mil ta selle töötajaga liikmesriigis ühines, kui ka ajal, mil ta taotles invaliidsustoetust. Tööasjade ja sotsiaalkaitse minister leiab siiski, et sisuliselt tähendaks GV‑le invaliidsustoetuse maksmine seda, et ta ei ole enam mitte oma tütre, vaid Iirimaa sotsiaalabisüsteemi ülalpidamisel. Seega, kuna GV ei vasta enam direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunktis d sätestatud tingimusele, kaotab ta tuletatud elamisõiguse, mis tal on vastuvõtvas liikmesriigis vastavalt 2015. aasta määruse artikli 11 lõikele 1, mis seab üleneja sugulase tuletatud elamisõiguse säilimise sõltuvusse eelkõige tingimusest, et see üleneja sugulane ei koormaks põhjendamatult vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.
53 Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsuse küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 45, nagu seda on rakendatud määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2, koostoimes direktiiviga 2004/38 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad liikmesriigi ametiasutustel keelduda sotsiaaltoetuse andmisest sellisele ülenejale sugulasele, kes on toetuse taotlemise ajal liidu kodanikust töötaja ülalpeetav, või isegi võtta temalt ära üle kolmekuulise elamisõiguse, sest sotsiaaltoetuse saamise tagajärjel ei oleks see pereliige enam liidu kodanikust töötaja ülalpeetav ja koormaks seega põhjendamatult liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.
54 Esiteks on direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti d – mida tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 48 viidatud kohtupraktikast nähtuvalt kohaldada analoogia alusel – sõnastuse kohaselt õigus riigis kauem kui kolm kuud elada liidu kodanikel, kui „nad on [artikli 7] punktides a, b või c nimetatud tingimustele vastava liidu kodaniku pereliikmed, kes on temaga kaasas või ühinevad temaga“.
55 Direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis d kasutatud mõiste „pereliige“, mida tuleb kohaldada analoogia alusel, on määratletud direktiivi artikli 2 punktis 2 ja selle alla kuuluvad muu hulgas alapunktis d nimetatud „ülalpeetavad ülenejad lähisugulased“.
56 Järelikult tuleneb direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunktist d koostoimes artikli 7 lõike 1 punktidega a ja d, et liidu kodanikust töötaja ülenejatel sugulastel on üle kolmekuuline tuletatud elamisõigus, kui nad on selle töötaja „ülalpeetavad“.
57 Selle tingimuse kohta on Euroopa Kohus täpsustanud, et sõltuvusseisund peab olemas olema asjaomase sugulase lähteriigis sel hetkel, mil ta taotleb õigust ühineda liidu kodanikuga, kelle ülalpeetav ta on (16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Reyes, C‑423/12, EU:C:2014:16, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 44 sisuliselt märkis, paluti Euroopa Kohtul kohtuasjas, milles tehti käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud kohtuotsus, otsustada siiski tingimuste üle, mis peavad olema täidetud ajal, mil isik taotleb tuletatud elamisõigust vastuvõtvas liikmesriigis, mitte tingimuste üle, mida isik peab täitma selle õiguse säilitamiseks.
59 Viimati nimetatud küsimuses olgu meenutatud, et direktiivi 2004/38 artikli 14 „Elamisõiguse säilitamine“ lõike 2 esimeses lõigus on ette nähtud, et liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on muu hulgas direktiivi artiklis 7 sätestatud elamisõigus, kuni nad vastavad artiklis 7 sätestatud tingimustele.
60 Seega tuleneb direktiivi 2004/38 artikli 14 lõikest 2 koostoimes artikli 2 punkti 2 alapunktiga d ning artikli 7 lõike 1 punktidega a ja d, et liidu kodanikust töötaja ülenejal sugulasel on tuletatud elamisõigus seni, kuni ta on selle töötaja ülalpeetav või kuni ta saab pärast vastuvõtvas liikmesriigis viit järjestikust aastat seaduslikult ja pidevalt elamist taotleda alalist elamisõigust vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 16 lõikele 1.
61 Selline tõlgendus on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt tähendab mõiste „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses, et isegi kui soodustatud isiku staatus on omandatud minevikus, võidakse sellest hiljem ilma jääda, kui artikli 3 lõikes 1 osutatud tingimused, muu hulgas artikli 2 punktis 2 sätestatud tingimused, ei ole enam täidetud (vt selle kohta 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus Chenchooliah, C‑94/18, EU:C:2019:693, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et GV oli oma tütre, nimelt AC ülalpidamisel nii ajal, mil ta temaga ühines, kui ka ajal, mil ta taotles invaliidsustoetust. Seetõttu vastas GV taotluse esitamise ajal „pereliikmena“ direktiivi 2004/38 kohaselt tuletatud elamisõiguse saamise tingimusele.
63 Teiseks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 49 ja 50, on liidu kodanikust töötajal – isegi kui ta on samasuguses olukorras nagu AC, kes on vastuvõtvas liikmesriigis elamise ajal saanud ka vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse lisaks päritoluriigi kodakondsusele – õigus võrdsele kohtlemisele ELTL artikli 45 lõike 2 alusel, nagu seda on rakendatud määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2.
64 Seoses mõistega „sotsiaalsed soodustused“ nimetatud artikli 7 lõike 2 tähenduses on Euroopa Kohus täpsustanud, et see hõlmab kõiki soodustusi, mis olenemata sellest, kas need on seotud töölepinguga või mitte, antakse tavaliselt selle liikmesriigi töötajale peamiselt nende objektiivse töötaja staatuse või pelgalt nende liikmesriigis elamise alusel ja mille laiendamine töötajatele, kes on teise liikmesriigi kodanikud, on seetõttu sobiv, et hõlbustada nende liikuvust liidus ja seega nende lõimumist vastuvõtvas liikmesriigis (6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, C‑181/19, EU:C:2020:794, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
65 See mõiste võib hõlmata sotsiaaltoetusi, mis kuuluvad samal ajal ka määruse nr 883/2004 konkreetsesse kohaldamisalasse, nagu see on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul invaliidsustoetuse puhul (vt analoogia alusel 27. mai 1993. aasta kohtuotsus Schmid, C‑310/91, EU:C:1993:221, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
66 Olgu lisatud, et selline sotsiaaltoetus nagu ülenejale sugulasele makstav invaliidsustoetus on võõrtöötaja jaoks „sotsiaalne soodustus“ määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses, sest see üleneja sugulane on võõrtöötaja ülalpeetav direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunkti d tähenduses (vt analoogia alusel 18. juuni 1987. aasta kohtuotsus Lebon, 316/85, EU:C:1987:302, punktid 12 ja 13). Lisaks võib see ülalpeetav üleneja sugulane kui töötajale ette nähtud võrdse kohtlemise puhul kaudselt soodustatud isik ise tugineda artikli 7 lõikele 2, et saada invaliidsustoetust, kui riigisisese õiguse kohaselt antakse seda toetust otse sellistele ülenejatele sugulastele (vt selle kohta 26. veebruari 1992. aasta kohtuotsus Bernini, C‑3/90, EU:C:1992:89, punkt 26, ning 14. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Bragança Linares Verruga jt, C‑238/15, EU:C:2016:949, punkt 40).
67 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 106, rikutaks võõrtöötaja õigust võrdsele kohtlemisele, kui juhul, kui üleneja sugulane on liikumisvabaduse õigust kasutanud töötaja ülalpidamisel, ei anta sellele ülenejale sugulasele sotsiaaltoetust, mis kujutab endast võõrtöötaja jaoks „sotsiaalset soodustust“, millele on õigus vastuvõtva liikmesriigi kodanikest töötajate ülenejatel sugulastel.
68 Nimetatud artikli 7 lõige 2 kaitseb seega diskrimineerimise eest, millega võõrtöötaja ja tema pereliikmed, sealhulgas direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunktis d nimetatud pereliikmed, võivad vastuvõtvas liikmesriigis silmitsi seista.
69 Sellest tuleneb, et sotsiaaltoetuse andmine vastuvõtvas liikmesriigis ei mõjuta „ülalpeetava“ üleneja sugulase staatust direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunkti d tähenduses. Vastupidine otsus tähendaks nimelt seda, et sellise toetuse andmise tulemusena võib asjaomane isik jääda ilma ülalpeetava pereliikme staatusest, mis omakorda õigustaks kas toetuse äravõtmist või koguni elamisõiguse kaotamist. Niisugune lahendus takistaks praktikas sellel ülalpeetaval pereliikmel kõnealuse toetuse taotlemist ning riivaks seetõttu võõrtöötajale tagatud õigust võrdsele kohtlemisele (vt selle kohta 18. juuni 1987. aasta kohtuotsus Lebon, 316/85, EU:C:1987:302, punkt 20).
70 Määruse nr 492/2011 artikli 7 lõige 2, koostoimes direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunktiga d, artikli 7 lõike 1 punktidega a ja d ning artikli 14 lõikega 2, aitab saavutada määrusega taotletavat eesmärki soodustada töötajate vaba liikumist, sest see võimaldab luua optimaalsed tingimused seda vabadust kasutanud ja vastuvõtvas liikmesriigis töötanud liidu kodanike pereliikmete lõimumiseks (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, C‑181/19, EU:C:2020:794, punkt 51).
71 Sellega seoses tuleb rõhutada, et maksudega, mida võõrtöötaja maksab vastuvõtvale liikmesriigile seal töötamise raames, annab võõrtöötaja panuse liikmesriigi sotsiaalpoliitika rahastamisse ja peab saama sellest kasu liikmesriigi kodanikest töötajatega samadel tingimustel. Järelikult ei saa võõrtöötajate ja kodanikest töötajate ebavõrdset kohtlemist põhjendada eesmärgiga vältida vastuvõtva liikmesriigi eelarve põhjendamatut koormamist (vt selle kohta 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑542/09, EU:C:2012:346, punktid 66 ja 69).
72 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et ELTL artiklit 45, nagu seda on rakendatud määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2, koostoimes direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunktiga d, artikli 7 lõike 1 punktidega a ja d ning artikli 14 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad liikmesriigi ametiasutustel keelduda sotsiaaltoetuse andmisest sellisele ülenejale sugulasele, kes on toetuse taotlemise ajal liidu kodanikust töötaja ülalpeetav, või isegi võtta temalt ära üle kolmekuulise elamisõiguse, sest sotsiaaltoetuse saamise tagajärjel ei oleks see pereliige enam liidu kodanikust töötaja ülalpeetav ja koormaks seega põhjendamatult liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.
Kohtukulud
73 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
ELTL artiklit 45, nagu seda on rakendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires artikli 7 lõikega 2, koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 2 punkti 2 alapunktiga d, artikli 7 lõike 1 punktidega a ja d ning artikli 14 lõikega 2
tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad liikmesriigi ametiasutustel keelduda sotsiaaltoetuse andmisest sellisele ülenejale sugulasele, kes on toetuse taotlemise ajal Euroopa Liidu kodanikust töötaja ülalpeetav, või isegi võtta temalt ära üle kolmekuulise elamisõiguse, sest sotsiaaltoetuse saamise tagajärjel ei oleks see pereliige enam liidu kodanikust töötaja ülalpeetav ja koormaks seega põhjendamatult liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.
Allkirjad