EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
21. detsember 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa Prokuratuur – Määrus (EL) 2017/1939 – Artikkel 31 – Piiriülesed uurimised – Kohtu luba – Kontrolli ulatus – Artikkel 32 – Määratud meetmete jõustamine
Kohtuasjas C‑281/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Oberlandesgericht Wieni (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria) 8. aprilli 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 25. aprillil 2022, kriminaalasjas järgmiste isikute suhtes:
G. K.,
B. O. D. GmbH,
S. L.,
menetluses osales:
Österreichischer Delegierter Europäischer Staatsanwalt,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen (ettekandja), kodade presidendid A. Arabadjiev, A. Prechal, K. Jürimäe, T. von Danwitz, F. Biltgen ja O. Spineanu‑Matei, kohtunikud M. Ilešič, J.‑C. Bonichot, M. Safjan, S. Rodin, D. Gratsias, M. L. Arastey Sahún ja M. Gavalec,
kohtujurist: T. Ćapeta,
kohtusekretär: ametnik M. Krausenböck,
arvestades kirjalikku menetlust ja 27. veebruari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– G. K., B. O. D. GmbH ja S. L., esindaja: Rechtsanwalt W. Gappmayer,
– Österreichischer Delegierter Europäischer Staatsanwalt, esindajad: L. De Matteis, T. Gut, I. Maschl‑Clausen ja F.‑R. Radu,
– Austria valitsus, esindajad: J. Schmoll, J. Herrnfeld ja C. Leeb,
– Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, P. Busche ja M. Hellmann,
– Prantsuse valitsus, esindajad: R. Bénard ja A. Daniel,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, A. Hanje ja J. M. Hoogveld,
– Rumeenia valitsus, esindajad: M. Chicu, E. Gane ja A. Wellman,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja S. Grünheid,
olles 22. juuni 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määruse (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT 2017, L 283, lk 1), artikli 31 lõike 3 esimest lõiku ja artiklit 32.
2 Taotlus on esitatud G. K., B. O. D. GmbH ja S. L-i suhtes alustatud kriminaalmenetluses, keda süüdistatakse biodiisli Euroopa Liitu importimisel tollieeskirjade rikkumises võltsitud deklaratsioonide esitamise tõttu.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Raamotsus 2002/584/JSK
3 Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34) artikli 1 lõikes 2 on sätestatud:
„Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.“
4 Raamotsuse artikli 6 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Vahistamismääruse teinud õigusasutus on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel.
2. Vahistamismäärust täitev õigusasutus on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel.“
Direktiiv 2014/41/EL
5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades (ELT 2014, L 130, lk 1), artikli 1 lõikes 2 on ette nähtud:
„Liikmesriigid täidavad Euroopa uurimismäärust vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesolevale direktiivile.“
6 Direktiivi artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Taotlev asutus või ametiisik võib Euroopa uurimismääruse koostada üksnes juhul, kui ta on veendunud, et täidetud on järgmised tingimused:
a) Euroopa uurimismääruse koostamine on artiklis 4 osutatud menetluse puhul vajalik ja sellega proportsionaalne, võttes arvesse kahtlustatava ja süüdistatava õigusi; ning
b) Euroopa uurimismääruses märgitud uurimistoimingu(te) tegemist oleks saanud taotleda samadel tingimustel sarnases riigisiseses asjas.
2. Lõikes 1 osutatud tingimusi hindab taotlev asutus või ametiisik iga asja puhul eraldi.
3. Kui määrust täitval asutusel või ametiisikul on alust arvata, et lõikes 1 osutatud tingimused ei ole täidetud, võib ta konsulteerida taotleva asutuse või ametiisikuga Euroopa uurimismääruse täitmise olulisuse üle. Pärast konsulteerimist võib taotlev asutus või ametiisik otsustada, et ta võtab uurimismääruse tagasi.“
7 Direktiivi artikli 9 lõikes 1 on sätestatud:
„Määrust täitev asutus või ametiisik tunnustab kooskõlas käesoleva direktiiviga edastatud Euroopa uurimismäärust ilma täiendavate formaalsusteta ja tagab selle täitmise samal viisil ja sama korra kohaselt nagu siis, kui asjaomast uurimistoimingut oleks taotlenud täitjariigi asutus või ametiisik, välja arvatud juhul, kui määrust täitev asutus või ametiisik otsustab tugineda ühele käesolevas direktiivis osutatud Euroopa uurimismääruse mittetunnustamise või edasilükkamise alustest.“
Määrus 2017/1939
8 Määruse 2017/1939 põhjendustes 12, 14, 20, 30, 32, 60, 72, 73, 80, 83 ja 85 on märgitud:
„(12) Vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele saab liidu finantshuve kahjustavate kuritegude vastase võitluse eesmärki tulenevalt selle võitluse ulatusest ja toimest saavutada paremini liidu tasandil. Praegune olukord, kus kriminaalkorras süüdistuse esitamine liidu finantshuve kahjustavate kuritegude eest on üksnes [liidu] liikmesriikide asutuste pädevuses, ei võimalda seda eesmärki […] alati piisavalt saavutada. Kuna käesoleva määruse eesmär[ke], nimelt tõhustada Euroopa Prokuratuuri asutamise teel võitlust liidu finantshuve kahjustavate kuritegude vastu, ei suuda [liidu] liikmesriigid liidu finantshuvide vastu toimepandud kuritegude eest liikmesriikides süüdistuste esitamise killustatuse tõttu piisavalt saavutada, küll aga saab neid seetõttu, et Euroopa Prokuratuuril saab olema pädevus selliste kuritegude eest süüdistusi esitada, paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas [EL lepingu] artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. […]
[…]
(14) Pidades silmas lojaalse koostöö põhimõtet, peaksid nii Euroopa Prokuratuur kui ka pädevad riigiasutused üksteist toetama ja teavitama, et tõhusalt võidelda Euroopa Prokuratuuri pädevusse kuuluvate kuritegudega.
[…]
(20) Euroopa Prokuratuuri organisatsiooniline struktuur peaks võimaldama teha kriminaaluurimiste ja süüdistuste esitamise käigus kiiresti ja tõhusalt otsuseid olenemata sellest, kas uurimised ja süüdistuste esitamine hõlmab ühte või mitut liikmesriiki. […]
[…]
(30) Euroopa Prokuratuuri uurimistegevust peaksid reeglina teostama liikmesriikides asuvad Euroopa delegaatprokurörid. Nad peaksid seda tegema vastavalt käesolevale määrusele ning käesoleva määrusega hõlmamata juhtudel kooskõlas siseriikliku õigusega. […]
[…]
(32) Euroopa delegaatprokurörid peaksid moodustama Euroopa Prokuratuuri lahutamatu osa ning sellisena tegutsema Euroopa Prokuratuuri pädevusse kuuluvate kuritegude uurimisel ja süüdistuse esitamisel oma vastava liikmesriigi territooriumil üksnes Euroopa Prokuratuuri nimel. […]
[…]
(60) Kui Euroopa Prokuratuur ei saa konkreetses kriminaalasjas oma pädevust teostada, kuna on alust arvata, et liidu finantshuvidele tekitatud või tõenäoliselt tekitatav kahju ei ületa mõnele teisele kannatanule tekitatud või tõenäoliselt tekitatavat kahju, peaks Euroopa Prokuratuur siiski saama teostada oma pädevust, tingimusel et ta on uurimise läbiviimiseks või süüdistuse esitamiseks paremas positsioonis kui vastava liikmesriigi või vastavate liikmesriikide ametiasutused. Euroopa Prokuratuur näib olevat paremas positsioonis muu hulgas siis, kui uurimise läbiviimine ja süüdistuse esitamine asjaomase kuriteo puhul oleks tulemuslikum jätta Euroopa Prokuratuurile tulenevalt kuriteo piiriülesest laadist ja ulatusest, kui sellise kuriteoga on seotud kuritegelik organisatsioon või kui konkreetset laadi kuritegu võib tõsiselt kahjustada liidu finantshuve või liidu institutsioonide usaldusväärsust ja liidu kodanike usaldust. […]
[…]
(72) Piiriüleste kriminaalasjade korral peaks asja menetlev Euroopa delegaatprokurör saama tugineda abistavale Euroopa delegaatprokurörile, kui meetmeid on vaja võtta teistes liikmesriikides. Kui sellise meetme jaoks on nõutav õigusasutuse luba, tuleks selgelt märkida, millises liikmesriigis tuleks luba saada, kuid igal juhul peaks olema ainult üks luba. Kui õigusasutused on uurimismeetme lõplikult tagasi lükanud, näiteks pärast kõigi õiguskaitsevahendite ammendumist, peaks asja menetlev Euroopa delegaatprokurör taotluse või korralduse tagasi võtma.
(73) Käesolevas määruses ettenähtud võimalus kasutada vastastikust tunnustamist või piiriülest koostööd käsitlevaid õigusakte ei peaks asendama käesoleva määruse konkreetseid sätteid piiriüleste uurimiste kohta. Pigem peaks selline võimalus neid sätteid täiendama tagamaks, et juhul, kui meede on piiriüleseks uurimiseks vajalik, kuid seda ei saa puhtalt riigisisese kriminaalasja puhul siseriikliku õiguse alusel kasutada, saab seda uurimise läbiviimisel või süüdistuse esitamisel kasutada kooskõlas asjaomast õigusakti rakendava siseriikliku õigusega.
[…]
(80) Euroopa Prokuratuuri poolt kohtule esitatud tõendeid ei tohiks tunnistada vastuvõetamatuks üksnes põhjusel, et need koguti teises liikmesriigis või teise liikmesriigi õiguse kohaselt, tingimusel et asja menetlev kohus leiab, et tõendite vastuvõtmine vastab õiglase menetluse põhimõttele ja et [Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“)] sätestatud kahtlustatava ja süüdistatava kaitseõigus on tagatud. Käesolev määrus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida on tunnustatud [ELL] artiklis 6 ning põhiõiguste hartas, eelkõige selle VI jaotises, rahvusvahelises õiguses ja rahvusvahelistes lepingutes, millega on ühinenud liit või kõik liikmesriigid, kaasa arvatud [Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud] Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ning liikmesriikide põhiseadustes nende kohaldamisala piires. […]
[…]
(83) Käesoleva määrusega nõutakse Euroopa Prokuratuurilt, et ta austaks õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitsele ning süütuse presumptsiooni, nagu on sätestatud põhiõiguste harta artiklites 47 ja 48. Põhiõiguste harta artiklis 50 sätestatud mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga (ne bis in idem) tagatakse, et kellegi üle ei mõisteta Euroopa Prokuratuuri esitatud süüdistuse tagajärjel sama kuriteo eest kohut ega määrata karistust mitu korda. Euroopa Prokuratuur peaks seega oma tegevuses austama täielikult neid õigusi ning määrust tuleb kohaldada ja tõlgendada vastavalt sellele.
[…]
(85) Euroopa Prokuratuuri tegevuse suhtes tuleks kohaldada kaitseõigust, mis on sätestatud asjakohastes liidu õigusaktides, nagu [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta direktiivis 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses (ELT 2010, L 280, lk 1), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivis 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet (ELT 2012, L 142, lk 1), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivis 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega (ELT 2013, L 294, lk 1), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivis (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul (ELT 2016, L 65, lk 1), ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivis (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses (ELT 2016, L 297, lk 1), nagu neid õigusakte on rakendatud siseriiklikus õiguses. Neid õigusi peaksid saama kasutada kõik kahtlustatavad või süüdistatavad, kelle suhtes Euroopa Prokuratuur uurimise algatab, nagu neil peaks olema ka siseriikliku õigusega antud õigus taotleda ekspertide nimetamist või tunnistajate ärakuulamist või Euroopa Prokuratuuri poolt kaitse nimel muul viisil tõendite esitamist.“
9 Määruse artiklis 1 on sätestatud:
„Käesoleva määrusega asutatakse Euroopa Prokuratuur ja kehtestatakse selle tegevust reguleerivad sätted.“
10 Määruse artikli 2 punktid 5 ja 6 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
5) „asja menetlev Euroopa delegaatprokurör“ – Euroopa delegaatprokurör, kes vastutab uurimiste ja süüdistuste esitamise eest, mis ta on algatanud, mis on talle määratud või mis ta on üle võtnud artikli 27 kohaselt evokatsiooniõigust kasutades;
6) „abistav Euroopa delegaatprokurör“ – Euroopa delegaatprokurör, kes asub muus liikmesriigis kui asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriik, kus tuleb läbi viia talle määratud uurimist või võtta muid talle määratud meetmeid“.
11 Määruse artiklis 4 on sätestatud:
„Euroopa Prokuratuur vastutab liidu finantshuve mõjutavate kuritegude […] uurimise ning kuriteo toimepanijatele ja neist osavõtjatele süüdistuse esitamise ning nende kohtus vastutusele võtmise eest. Seoses sellega viib Euroopa Prokuratuur läbi uurimisi, esitab süüdistusi ning täidab liikmesriikide pädevates kohtutes prokuröri ülesandeid kuni kriminaalasja lõpliku lahendamiseni.“
12 Määruse artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:
„Euroopa Prokuratuur tagab, et tema tegevus austab põhiõiguste hartas sätestatud õigusi.“
13 Määruse artikli 8 lõigetes 1–4 on ette nähtud:
„1. Euroopa Prokuratuur on detsentraliseeritud struktuuriga ja ühtse asutusena toimiv jagamatu liidu organ.
2. Euroopa Prokuratuur on korraldatud kesktasandil ja detsentraliseeritud tasandil.
3. Kesktasand koosneb Euroopa Prokuratuuri asukohas paiknevast keskasutusest. Keskasutus koosneb kolleegiumist, alalistest kodadest, Euroopa peaprokurörist, Euroopa peaprokuröri asetäitjatest, Euroopa prokuröridest ja haldusdirektorist.
4. Detsentraliseeritud tasand koosneb liikmesriikides asuvatest Euroopa delegaatprokuröridest.“
14 Määruse artikli 13 lõikes 1 on sätestatud:
„Euroopa delegaatprokurörid tegutsevad Euroopa Prokuratuuri nimel oma vastavates liikmesriikides ja neil on samasugused volitused nagu siseriiklikel prokuröridel seoses uurimiste, süüdistuste esitamise ja kriminaalasjade kohtusse saatmisega, lisaks ja vastavalt neile antud konkreetsetele volitustele ja staatusele ning käesolevas määruses sätestatud tingimustel.
Euroopa delegaatprokurörid vastutavad uurimiste ja süüdistuste esitamise eest, mis nad on algatanud, mis on neile määratud või nad on üle võtnud evokatsiooniõigust kasutades. Euroopa delegaatprokurörid järgivad kriminaalasja eest vastutava alalise koja suuniseid ja juhiseid ning järelevalvet teostava Euroopa prokuröri juhiseid.
[…]“.
15 Määruse artikli 28 lõikes 1 on ette nähtud:
„Asja menetlev Euroopa delegaatprokurör võib kooskõlas käesoleva määruse ja siseriikliku õigusega kas võtta uurimismeetmeid ja muid meetmeid omal algatusel või anda vastava juhise oma liikmesriigi pädevatele asutustele. […]“.
16 Määruse artikli 30 lõikes 1 on sätestatud:
„Vähemalt kriminaalasjades, mille puhul uuritava kuriteo eest ette nähtud karistuse maksimummäär on vähemalt neli aastat vangistust, tagavad liikmesriigid, et Euroopa delegaatprokuröridel on õigus nõuda või taotleda järgmiste uurimismeetmete võtmist:
a) mis tahes ruumide, maaüksuse, sõiduki, kodu, rõivaste või muu eraomandi või arvutisüsteemi läbiotsimine, ning mis tahes kaitsemeetmete võtmine tõendite puutumatuse säilitamiseks või nende kadumise või rikkumise ärahoidmiseks;
[…]
d) selliste kuriteovahendite või kriminaaltulu (sealhulgas vara) arestimine, mille kriminaalasja menetlev kohus tõenäoliselt konfiskeerib, kui on alust arvata, et selliste kuriteovahendite või sellise kriminaaltulu omanik, valdaja või kontrollija püüab konfiskeerimisotsuse täitmist nurjata;
[…]“.
17 Määruse artiklis 31 „Piiriülesed uurimised“ on sätestatud:
„1. Euroopa delegaatprokurörid teevad üksteist abistades ja omavahel konsulteerides piiriülestes kriminaalasjades tihedat koostööd. Kui meede on vaja võtta muus liikmesriigis kui asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis, teeb viimati nimetatud liikmesriigi Euroopa delegaatprokurör otsuse vajaliku meetme vastuvõtmise kohta ning määrab meetme sellele Euroopa delegaatprokurörile, kes asub liikmesriigis, kus meede tuleb võtta.
2. Asja menetlev Euroopa delegaatprokurör võib määrata kõiki talle kooskõlas artikliga 30 kättesaadavaid meetmeid. Selliste meetmete põhjendamine ja vastuvõtmine on reguleeritud asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õigusega. Kui asja menetlev Euroopa delegaatprokurör määrab uurimismeetme ühele või mitmele teise liikmesriigi Euroopa delegaatprokurörile, teavitab ta sellest samal ajal oma järelevalvet teostavat Euroopa prokuröri.
3. Kui abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õiguse kohaselt on meetme võtmiseks vaja kohtu luba, hangib abistav Euroopa delegaatprokurör sellise loa kooskõlas selle liikmesriigi õigusega.
Kui kohus keeldub määratud meetme võtmiseks luba andmast, võtab asja menetlev Euroopa delegaatprokurör meetme määramise tagasi.
Siiski, kui abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õiguse kohaselt ei ole selline kohtu luba vajalik, kuid see on nõutav asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õigusega, hangib loa viimati nimetatud Euroopa delegaatprokurör ja esitab selle koos meetme määramisega.
4. Abistav Euroopa delegaatprokurör võtab määratud meetmeid ise või annab nende võtmiseks juhised pädevale riigiasutusele.
5. Kui abistav Euroopa delegaatprokurör leiab, et:
[…]
c) alternatiivne, kuid vähem sekkuv meede võimaldaks saavutada määratud meetmega võrreldes sama tulemuse […]
[…]
teavitab ta oma järelevalvet teostavat Euroopa prokuröri ja konsulteerib asja menetleva Euroopa delegaatprokuröriga, et lahendada küsimus kahepoolselt.
6. Kui määratud meedet ei ole puhtalt riigisiseses olukorras ette nähtud, kuid see oleks kättesaadav piiriülese olukorra korral, mis on hõlmatud vastastikust tunnustamist või piiriülest koostööd käsitlevate õigusaktidega, võivad asjaomased Euroopa delegaatprokurörid kokkuleppel järelevalvet teostavate Euroopa prokuröridega tugineda sellistele õigusaktidele.
7. Kui Euroopa delegaatprokurörid ei suuda küsimust seitsme tööpäeva jooksul lahendada ning määratud meede jääb jõusse, suunatakse küsimus edasi pädevale alalisele kojale. Sama kohaldub siis, kui määratud meedet ei ole määramisel ettenähtud tähtaja jooksul või mõistliku aja jooksul võetud.
[…]“.
18 Määruse artiklis 32 „ Määratud meetmete jõustamine“ on ette nähtud:
„Määratud meetmeid viiakse ellu kooskõlas käesoleva määrusega ja abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õigusega. Järgitakse asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri poolt sõnaselgelt esitatud formaalsusi ja menetlusi, välja arvatud juhul, kui sellised formaalsused ja menetlused on vastuolus abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õiguse aluspõhimõtetega.“
19 Määruse artikli 41 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Euroopa Prokuratuuri tegevus toimub täielikus kooskõlas kahtlustatavate ja süüdistatavate õigustega, mis on sätestatud põhiõiguste hartas, sealhulgas õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõigus.
2. Euroopa Prokuratuuri kriminaalmenetluste raames kahtlustatavatel ja süüdistatavatel on vähemalt menetlusõigused, nagu need on sätestatud liidu õiguses, sealhulgas direktiivides, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate õigusi kriminaalmenetluse raames, nagu neid rakendatakse siseriiklikus õiguses, näiteks:
a) õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele, nagu on sätestatud direktiivis [2010/64];
b) õigus teabele ja õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega, nagu on sätestatud direktiivis [2012/13];
c) õigus kaitsjale ning õigus suhelda kolmandate isikutega ja neile kinnipidamisest teatada, nagu on sätestatud direktiivis [2013/48];
d) vaikimisõigus ja süütuse presumptsioon, nagu on sätestatud direktiivis [2016/343];
e) õigus tasuta õigusabile, nagu on sätestatud direktiivis [2016/1919].“
Austria õigus
20 Euroopa Prokuratuuri rakendamise föderaalseaduse (Bundesgesetz zur Durchführung der Europäischen Staatsanwaltschaft) § 11 lõikes 2 on ette nähtud, et Euroopa Prokuratuuri piiriüleste uurimiste puhul annab Austria territooriumil uurimistoimingu tegemise korral määruse 2017/1939 artikli 31 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud kohtu loa Landesgericht (liidumaa kohus, Austria), mille tööpiirkonnas asub pädev prokuratuur.
21 Kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozessordnung) § 119 lõikes 1 on kindlaks määratud läbiotsimise tingimused.
22 Kriminaalmenetluse seadustiku § 120 lõikes 1 on ette nähtud, et läbiotsimise peab määrama prokuratuur kohtu loa alusel ning kriminaalpolitseil on ainult vahetu ohu esinemisel õigus toimetada läbiotsimist esialgu ilma määruse ja loata.
Saksa õigus
23 Kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozessordnung; edaspidi „StPO“) § 102 on sõnastatud järgmiselt:
„Isiku juures, keda kahtlustatakse selles, et ta võib olla toime pannud kuriteo või andmete õigusvastase salvestamise, kuriteo võimaldamise, kuriteo varjamise või süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise ja turustamise või võtnud osa sellise teo toimepanemisest, võib toimetada tema kodu või muude ruumide läbiotsimist või isiku või asjade läbivaatust nii tema tabamiseks kui ka juhul, kui on alust eeldada, et läbiotsimine või läbivaatus viib tõendite avastamiseni.“
24 StPO § 105 lõikes 1 on ette nähtud:
„Läbiotsimise või läbivaatuse võib määrata ainult kohtunik ning vahetu ohu esinemisel ka prokuratuur ja kohtueelse uurimisega seotud prokuratuuri töötajad (kohtukorralduse seaduse (Gerichtsverfassungsgesetz) § 152). […]“
25 Euroopa Prokuratuuri asutamist käsitleva Euroopa Liidu määruse rakendusseaduse (Gesetz zur Ausführung der EU-Verordnung zur Errichtung der Europäischen Staatsanwaltschaft) § 3 lõikes 2 on sätestatud:
„Kui kriminaalmenetluse seadustiku järgi peab uurimistoimingu tegemiseks olema kohtu määrus või kinnitus, peab piiriüleste meetmete puhul, mis tuleb vastavalt [määruse 2017/1939] artikli 31 lõikele 3 täita teises Euroopa Prokuratuuri asutamises osalevas liikmesriigis, taotlema kohtu luba või kinnitust Saksa kohtult ainult juhul, kui teise liikmesriigi õiguse järgi ei ole sellist kohtu määrust või kinnitust vaja.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
26 Saksamaa Euroopa delegaatprokurör alustas Euroopa Prokuratuuri nimel uurimist seoses suuremahulise maksupettuse ja maksukuritegude toimepanemiseks loodud kuritegelikku organisatsiooni kuulumisega.
27 Uurimise raames süüdistatakse B. O. D-d ning selle juhte G. K-d ja S. L-i selles, et nad importisid liitu Ameerikast pärit biodiislit, rikkudes võltsitud deklaratsioone esitades tollieeskirju, ning põhjustasid sellega 1 295 000 euro suuruse kahju.
28 Austria abistav Euroopa delegaatprokurör nõudis 9. novembril 2021 vastavalt määruse 2017/1939 artiklile 31 uurimise läbiviimisel abistamise raames esiteks läbiotsimise ja arestimise toimetamist nii B. O. D. ja tema emaettevõtja äriruumides kui ka G. K. ja S. L-i elukohas, mis kõik asuvad Austrias, ning teiseks taotles ta Austria pädevatelt kohtutelt nendeks toiminguteks luba.
29 Pärast taotletud lubade saamist andis Austria abistav Euroopa delegaatprokurör pädevale finantsasutusele korralduse nende toimingute tegemiseks, mille see asutus täitis.
30 G. K., B. O. D. ja S. L. esitasid 1. detsembril 2021 Austria kohtute otsuste peale, millega oli antud luba vaidlusaluste toimingute tegemiseks, kaebused eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Oberlandesgericht Wienile (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria).
31 Selles kohtus väitsid G. K., B. O. D. ja S. L. eelkõige, et Austrias ei ole toime pandud ühtegi kuritegu, kahtlused nende suhtes ei ole piisavad, Austria kohtute otsused ei ole piisavalt põhjendatud, määratud läbiotsimine ei olnud vajalik ega proportsionaalne ning rikuti nende õigust usaldussuhtele oma advokaadiga.
32 Samas kohtus väidab Austria abistav Euroopa delegaatprokurör, et määrusega 2017/1939 Euroopa Prokuratuuri piiriüleste uurimiste jaoks kehtestatud õigusraamistiku kohaselt reguleerib määratud uurimismeetmete põhjendatust asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õigus ning neid võivad analoogselt direktiiviga 2014/41 kehtestatud korraga kontrollida üksnes selle liikmesriigi asutused. Kõnealuseid kuritegusid on aga juba hinnanud Amtsgericht Müncheni (Müncheni esimese astme kohus, Saksamaa) pädev eeluurimiskohtunik. Abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi pädevad asutused võivad omakorda kontrollida ainult määratud uurimismeetmete rakendamisega seotud vormiküsimusi.
33 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib ühelt poolt, et määruse 2017/1939 artikli 31 lõike 3 ja artikli 32 sõnastuse alusel on neid sätteid võimalik tõlgendada nii, et kui määratud uurimismeede nõuab abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis kohtu loa saamist, peab seda meedet analüüsima selle liikmesriigi kohus, võttes arvesse kõiki vormi ja sisu suhtes kehtivaid nõudeid, mille see liikmesriik on ette näinud.
34 Ta rõhutab siiski, et selline tõlgendus tooks kaasa selle, et meede tuleks vajaduse korral mõlemas liikmesriigis ja nende vastava riigisisese õiguse kohaselt täielikult läbi vaadata, mis tähendab, et kõik selliseks läbivaatamiseks vajalikud dokumendid tuleks anda abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi pädevale kohtule ja vajaduse korral tõlkida. Selline süsteem kujutab endast aga olukorra halvenemist võrreldes direktiiviga 2014/41 kehtestatud süsteemiga, mille raames saab täitev liikmesriik kontrollida vaid teatavaid vormilisi aspekte.
35 Teiselt poolt leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et määrust 2017/1939 võib kriminaalmenetluse tõhususe eesmärki arvestades vähemalt olukorras, kus asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis on kohtulik kontroll juba läbi viidud, tõlgendada nii, et abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis nõutava kohtuliku loa andmise raames tehtav kontroll hõlmab üksnes teatavaid vormilisi aspekte.
36 Neil asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Wien (liidumaa kõrgeim kohus Viinis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas liidu õigust, eelkõige [määruse 2017/1939] artikli 31 lõike 3 esimest lõiku ja artiklit 32, tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus piiriüleste uurimiste korral on meetme võtmiseks abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis vaja kohtu luba, tuleb hinnata kõiki materiaalõiguslikke aspekte, nagu kriminaalkorras karistatavus, kahtlustus kuriteo toimepanekus, vajalikkus ja proportsionaalsus?
2. Kas hindamisel tuleb arvesse võtta seda, kas meetme võtmise lubatavust on hinnanud juba asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi kohus selle liikmesriigi õiguse alusel?
3. Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt või teisele küsimusele jaatavalt, siis millises ulatuses peab toimuma kohtulik kontroll abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis?“
37 Euroopa Kohtu kantselei küsis 10. jaanuari 2023. aasta kirjas eelotsusetaotluse esitanud kohtult selgitusi. Vastuseks sellele taotlusele märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Amtsgericht Müncheni (Müncheni esimese astme kohus) 2. septembri 2021. aasta määrus, millega anti luba Saksamaal läbiotsimise toimetamiseks, on tehtud G. K., B. O. D. ja S. L-i suhtes, kuid seejuures ei ole antud hinnangut Austrias asuvate B. O. D. äriruumide ning G. K. ja S. L-i eluruumide võimaliku läbiotsimise põhjendatusele.
Eelotsuse küsimuste analüüs
38 Nende kolme küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse 2017/1939 artikleid 31 ja 32 tuleb tõlgendada nii, et abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis tehtav kontroll juhul, kui määratud uurimismeetme võtmiseks on selle liikmesriigi õiguse kohaselt nõutav kohtu luba, võib hõlmata nii selle meetme põhjendamise ja vastuvõtmisega seotud asjaolusid kui ka selle täideviimise asjaolusid. Kohus soovib selles kontekstis teada, milline mõju on selle meetme kohtulikul kontrollil, mida asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis eelnevalt tehti, sama meetme suhtes kohtu loa andmiseks tehtava kontrolli ulatusele abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis.
39 Kõigepealt tuleb märkida, et määruse 2017/1939 eesmärk on vastavalt selle artiklile 1 asutada Euroopa Prokuratuur ja kehtestada selle tegevust reguleerivad sätted.
40 Määruse artiklis 4 on täpsustatud, et Euroopa Prokuratuur vastutab liidu finantshuve mõjutavate kuritegude uurimise ning kuriteo toimepanijatele ja neist osavõtjatele süüdistuse esitamise ning nende kohtus vastutusele võtmise eest. Seoses sellega viib Euroopa Prokuratuur läbi uurimisi, esitab süüdistusi ning täidab liikmesriikide pädevates kohtutes prokuröri ülesandeid kuni kriminaalasja lõpliku lahendamiseni.
41 Määruse artikli 8 lõikes 1 on ette nähtud, et Euroopa Prokuratuur on detsentraliseeritud struktuuriga ja ühtse asutusena toimiv jagamatu liidu organ. Selle artikli lõigetes 2–4 on sätestatud, et Euroopa Prokuratuur on korraldatud kahel tasandil: esiteks kesktasand, milleks on Euroopa Prokuratuuri asukohas paiknev keskasutus, ja teiseks detsentraliseeritud tasand, mis koosneb liikmesriikides asuvatest Euroopa delegaatprokuröridest.
42 Vastavalt sama määruse artikli 13 lõikele 1, arvestades määruse põhjendusi 30 ja 32, peavad Euroopa Prokuratuuri uurimisi põhimõtteliselt läbi viima Euroopa delegaatprokurörid, kes tegutsevad oma vastavates liikmesriikides Euroopa Prokuratuuri nimel.
43 Määruse 2017/1939 artikli 13 lõikest 1 koostoimes artikli 28 lõikega 1 nähtub, et asja menetlev Euroopa delegaatprokurör, st Euroopa delegaatprokurör, kes vastutab uurimiste ja süüdistuste esitamise eest, mille ta on algatanud, mis on talle määratud või mille ta on üle võtnud evokatsiooniõigust kasutades, võib kooskõlas selle määruse ja oma liikmesriigi õigusega kas võtta uurimismeetmeid ja muid meetmeid omal algatusel või anda nende võtmiseks juhise oma liikmesriigi pädevatele asutustele.
44 Kui asja menetlev Euroopa delegaatprokurör otsustab oma liikmesriigis läbiviidava uurimise raames võtta uurimismeetme, milleks on vaja selle liikmesriigi õiguse kohaselt kohtu luba, siis on kõigi selleks ette nähtud tingimuste täitmise kontrollimine selle liikmesriigi kohtute ülesanne. Seevastu piiriüleste asjade puhul, kui uurimismeede tuleb täide viia muus liikmesriigis kui asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriik, peab viimane saama tugineda – nagu nähtub selle määruse artikli 2 punktist 6, arvestades määruse põhjendust 72 – abistavale Euroopa delegaatprokurörile, kes asub liikmesriigis, kus uurimismeede tuleb täide viia.
45 Piiriülese uurimise raames sellise meetme vastuvõtmisele ja täideviimisele kohaldatav kord on kindlaks määratud sama määruse artiklites 31 ja 32, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palub tõlgendada. Järelikult tuleb lähtuda nendest sätetest, et määrata kindlaks abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis tehtava kohtuliku kontrolli ulatus, kui selline meede vajab kooskõlas nimetatud liikmesriigi õigusega kohtu luba.
46 Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada nii selle sõnastust kui ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Mis puudutab esimesena määruse 2017/1939 artiklite 31 ja 32 sõnastust, siis nähtub selle määruse artikli 31 lõikest 1, et Euroopa Prokuratuuri piiriüleste uurimiste läbiviimine põhineb Euroopa delegaatprokuröride tihedal koostööl. Kui meedet on vaja rakendada muus liikmesriigis kui asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis, teeb viimati nimetatud liikmesriigi Euroopa delegaatprokurör selle koostöö raames otsuse vajaliku meetme vastuvõtmise kohta ning määrab meetme sellele abistavale Euroopa delegaatprokurörile, kes asub liikmesriigis, kus meede tuleb täide viia.
48 Määruse artikli 31 lõikes 2 on sellega seoses täpsustatud, et sellise meetme põhjendamine ja vastuvõtmine on reguleeritud asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õigusega.
49 Sama määruse artikli 31 lõike 3 esimeses lõigus on sätestatud, et kui abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õiguse kohaselt on määratud meetme võtmiseks vaja kohtu luba, hangib abistav Euroopa delegaatprokurör sellise loa kooskõlas selle liikmesriigi õigusega.
50 Ent nagu on ette nähtud määruse 2017/1939 artikli 31 lõike 3 kolmandas lõigus, kui abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õiguse kohaselt ei ole selline kohtu luba vajalik, kuid see on nõutav asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õigusega, hangib loa viimati nimetatud Euroopa delegaatprokurör ja esitab selle koos meetme määramisega.
51 Määruse artikli 31 lõikes 4 on sätestatud, et abistav Euroopa delegaatprokurör võtab määratud meetmeid ise või annab nende võtmiseks juhised pädevale riigiasutusele.
52 Määruse artiklis 32 on täpsustatud, et selline meede viiakse ellu kooskõlas selle määrusega ja abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õigusega.
53 Neid asjaolusid arvestades tuleb märkida, et kuigi määruse 2017/1939 artikli 31 lõike 3 esimeses lõigus on ette nähtud, et kui määratud uurimismeetme võtmiseks on abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õiguse järgi vaja kohtu luba, tuleb see luba hankida vastava liikmesriigi õiguse kohaselt, kuid selle määruse artiklites 31 ja 32 ei ole täpsustatud selle kontrolli ulatust, mida nimetatud liikmesriigi pädevad asutused võivad kohtu loa andmisel teha.
54 Samas nähtub nimetatud määruse artikli 31 lõigete 1 ja 2 ning artikli 32 sõnastusest, et asja menetlev Euroopa delegaatprokurör teeb otsuse määratud uurimismeetme vastuvõtmise kohta ning sellist vastuvõtmist – nagu ka meetme põhjendamist – reguleerib asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õigus, kuid sellise meetme täideviimist reguleerib abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õigus.
55 Mis teisena puudutab sama määruse artiklite 31 ja 32 konteksti, siis tuleb märkida, et nendes artiklites ette nähtud vahetegemine ühelt poolt määratud uurimismeetme põhjendamise ja vastuvõtmise ning teiselt poolt selle täideviimise vahel peegeldab loogikat liikmesriikidevahelise kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö süsteemis, mis põhineb vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtetel.
56 Sellega seoses tuleb märkida, et nii liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõte kui ka vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis ise tugineb liikmesriikidevahelisele vastastikusele usaldusele, on liidu õiguses määrava tähtsusega, kuna need põhimõtted võimaldavad luua ja säilitada sisepiirideta ala (28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte tähendab, et eksisteerib vastastikune usaldus selle suhtes, et iga liikmesriik tunnustab teistes liikmesriikides kehtiva karistusõiguse kohaldamist, isegi kui nende enda riigisisese õiguse rakendamine viiks teistsuguse lahenduseni (vt selle kohta 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Piotrowski, C‑367/16, EU:C:2018:27, punkt 52, ja 10. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus ET, C‑97/18, EU:C:2019:7, punkt 33).
58 Seda põhimõtet rakendatakse erinevate õigusaktidega, mis kuuluvad kriminaalasjades tehtava liikmesriikidevahelise õigusalase koostöö valdkonda.
59 Seega väljendub kõnealune põhimõte eelkõige raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikes 2, milles on sätestatud reegel, et liikmesriigid on kohustatud Euroopa vahistamismääruse täitma sama põhimõtte alusel ja vastavalt raamotsuse sätetele (vt selle kohta 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus), C‑562/21 PPU ja C‑563/21 PPU, EU:C:2022:100, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Nimetatud raamotsusega kehtestatud üleandmissüsteemi raames täidavad vastavalt raamotsuse artikli 6 lõikes 1 ja lõikes 2 nimetatud õigusasutused eraldiseisvaid ülesandeid, mis on seotud ühelt poolt Euroopa vahistamismääruse tegemise ja teiselt poolt sellise vahistamismääruse täitmisega (vt selle kohta 24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine), C‑510/19, EU:C:2020:953, punkt 47).
61 Seega peab Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutus kontrollima, kas vahistamismääruse tegemiseks vajalikud tingimused on täidetud, ilma et – nagu on kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega – seda hinnangut saaks seejärel kontrollida vahistamismäärust täitev õigusasutus (vt selle kohta 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Piotrowski, C‑367/16, EU:C:2018:27, punkt 52, ning 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punktid 87 ja 88).
62 Vastastikuse tunnustamise põhimõte on väljendatud ka direktiivi 2014/41 artikli 1 lõikes 2, mis näeb ette, et liikmesriigid täidavad Euroopa uurimismäärust selle põhimõtte alusel ja kooskõlas selle direktiivi sätetega.
63 Nimetatud direktiivi artiklite 6 ja 9 koostoimes tõlgendamisest nähtub, et selles direktiivis ette nähtud õigusalase koostöö süsteem põhineb sarnaselt raamotsusega 2002/584 loodud süsteemiga taotleva õigusasutuse ja täitva õigusasutuse vahelisel pädevuse jaotusel, mille raames peab taotlev õigusasutus kontrollima, kas Euroopa uurimismääruse tegemiseks vajalikud sisulised tingimused on täidetud, ilma et – nagu on kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega – seda hinnangut saaks seejärel kontrollida täitev õigusasutus (vt selle kohta 16. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Spetsializirana prokuratura (liiklus- ja asukohaandmed), C‑724/19, EU:C:2021:1020, punkt 53).
64 Nendest kaalutlustest nähtub, et kriminaalasjades tehtavas liikmesriikidevahelises õigusalases koostöös, mis põhineb vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtetel, ei pea täitev asutus kontrollima, kas taotlev asutus on täitnud selle otsuse tegemise tingimusi, mida täitev asutus peab täitma.
65 Kolmandana nähtub määruse 2017/1939 põhjendustest 12, 14, 20 ja 60, et selle määruse eesmärk on Euroopa Prokuratuuri asutamise kaudu tõhusamalt võidelda liidu finantshuve kahjustavate kuritegude vastu.
66 Sellega seoses nähtub määruse 2017/1939 artikli 31 lõikest 6, arvestades sama määruse põhjendust 73, et selle määrusega piiriüleste uurimiste osas ette nähtud erinorme peab olema võimalik täiendada võimalusega kasutada muude valdkondade õigusakte, eelkõige vastastikust tunnustamist puudutavaid õigusakte, nagu need on kehtestatud direktiiviga 2014/41, tagamaks, et kui sellise uurimise raames on vajalik meede, mida ei ole aga riigisiseses õiguses ette nähtud puhtalt riigisiseste olukordade jaoks, saab seda võimalust kasutada kooskõlas asjaomast õigusakti rakendava riigisisese õigusega.
67 Eeltoodust järeldub, et määrates kindlaks määruses 2017/1939 ette nähtud menetlused, soovis liidu seadusandja luua mehhanismi, mis tagab Euroopa Prokuratuuri läbiviidavate piiriüleste uurimiste tõhususe vähemalt sama kõrgel tasemel kui nende menetluste kohaldamisel, mis on ette nähtud liikmesriikidevahelise kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö süsteemis, mis põhineb vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtetel.
68 Määruse artiklite 31 ja 32 tõlgendus, mille kohaselt sama määruse artikli 31 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud kohtu loa andmine võiks sõltuda abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi pädeva asutuse hinnangust määratud uurimismeetme põhjendamise ja vastuvõtmisega seotud asjaoludele, tähendaks praktikas aga vähem tõhusat süsteemi kui see, mis on kehtestatud niisuguste õigusaktidega, ning kahjustaks seega määruse eesmärki.
69 Nimelt peaks esiteks abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi pädev asutus selliseks hindamiseks eelkõige põhjalikult analüüsima kogu toimikut, mille peaksid talle edastama ja vajaduse korral tõlkima asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi ametiasutused.
70 Teiseks, kuna määratud uurimismeetme põhjendamine ja vastuvõtmine kuuluvad liidu seadusandja valiku tõttu asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse, peaks abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi pädev asutus mõlema nimetatud asjaolu kontrollimisel kohaldama esimesena nimetatud liikmesriigi õigust. Samas ei saa asuda seisukohale, et see asutus on asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi pädeva asutusega võrreldes paremas olukorras sellise kontrolli läbiviimiseks viimati nimetatud liikmesriigi õiguse alusel.
71 Kõigist eeltoodud kaalutlustest nähtub, et määruses 2017/1939 eristatakse Euroopa delegaatprokuröride vahelise koostöö eesmärgil Euroopa Prokuratuuri piiriülestes uurimistes vastutust, mis on seotud määratud meetme põhjendamise ja vastuvõtmisega ning mis jääb asja menetlevale Euroopa delegaatprokurörile, ja vastutust, mis on seotud selle meetme täideviimisega ja kuulub abistavale Euroopa delegaatprokurörile.
72 Vastavalt sellisele vastutuse jagunemisele saab abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õiguse kohaselt nõutava kohtuliku loaga seotud kontroll hõlmata üksnes meetme täideviimisega seotud asjaolusid.
73 Sellega seoses tuleb siiski rõhutada, et määruse 2017/1939 artikli 31 lõike 2 kohaselt peab asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriik ette nägema määratud uurimismeetme põhjendamise ja vastuvõtmise tingimuste eelneva kohtuliku kontrolli, võttes arvesse nõudeid, mis tulenevad hartast, mida liikmesriigid peavad selle määruse kohaldamisel järgima harta artikli 51 lõike 1 alusel.
74 Käesoleva kohtuotsuse punktides 71 ja 72 kirjeldatud vastutuse jagunemine ei mõjuta seega nõudeid, mis puudutavad põhiõiguste järgimist määratud uurimismeetmete vastuvõtmisel, mis kujutavad endast – nagu põhikohtuasjades kõne all olevad meetmed – sekkumist igaühe õigusesse sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust, mis on tagatud harta artikliga 7, ning harta artiklis 17 ette nähtud õigust omandile (vt selle kohta 11. novembri 2021. aasta kohtuotsus Gavanozov II, C‑852/19, EU:C:2021:902, punkt 31).
75 Mis puudutab uurimismeetmeid, mis kujutavad endast nende põhiõiguste rasket riivet, nagu määruse 2017/1939 artikli 30 lõike 1 punktides a ja d nimetatud eraruumide läbiotsimine, eraomandit puudutavad kaitsemeetmed ja vara arestimine, siis liikmesriik, kelle jurisdiktsiooni alla asja menetlev Euroopa delegaatprokurör kuulub, peab riigisiseses õiguses ette nägema sobivad ja piisavad tagatised, nagu eelnev kohtulik kontroll, et tagada selliste meetmete õiguspärasus ja vajalikkus.
76 Lisaks põhiõiguste kaitse tagatistele, mida sisaldavad liidu õigusaktid, millele Euroopa delegaatprokurörid võivad piiriülese uurimise raames tugineda määruse 2017/1939 artikli 31 lõike 6 kohaselt, tuleb ühelt poolt märkida, et nii määruse põhjenduste 80 ja 83 järgi kui ka artikli 5 lõike 1 kohaselt tagab Euroopa Prokuratuur, et tema tegevus austab põhiõigusi. Seda üldist nõuet on täpsustatud määruse artikli 41 lõigetes 1 ja 2, millest nähtub, et Euroopa Prokuratuur peab muu hulgas austama õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ning kahtlustatavate ja süüdistatavate kaitseõigusi, kusjuures viimastel peavad olema vähemalt menetlusõigused, mis on ette nähtud liidu õiguses, eelkõige nendes liidu õigusaktides, mis on kindlaks määratud viimati nimetatud sättes ja sama määruse põhjenduses 85.
77 Teiselt poolt tuleb märkida, et kui abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi asutustel, sealhulgas õigusasutustel, ei ole õigust kontrollida määratud uurimismeetme põhjendatust ja selle vastuvõtmist, tuleb siiski rõhutada, et määruse 2017/1939 artikli 31 lõike 5 punktis c on sätestatud, et kui abistav Euroopa delegaatprokurör leiab, et alternatiivne, kuid vähem sekkuv meede võimaldaks saavutada määratud meetmega võrreldes sama tulemuse, teavitab ta oma järelevalvet teostavat Euroopa prokuröri ja konsulteerib asja menetleva Euroopa delegaatprokuröriga, et lahendada küsimus kahepoolselt. Määruse artikli 31 lõikes 7 on sätestatud, et kui asjaomased Euroopa delegaatprokurörid ei suuda seda küsimust seitsme tööpäeva jooksul lahendada ning määratud meede jääb jõusse, suunatakse küsimus edasi pädevale alalisele kojale.
78 Järelikult tuleb nendele kolmele küsimusele vastata, et määruse 2017/1939 artikleid 31 ja 32 tuleb tõlgendada nii, et abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis tehtav kontroll juhul, kui määratud uurimismeetme võtmiseks on selle liikmesriigi õiguse kohaselt nõutav kohtu luba, võib hõlmata üksnes selle meetme täideviimisega seotud asjaolusid, ning sinna hulka ei kuulu meetme põhjendamise ja vastuvõtmisega seotud asjaolud, mida tuleb eelnevalt kohtulikult kontrollida asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis, kui tegemist on asjaomasele isikule hartaga tagatud õiguste raske riivega.
Kohtukulud
79 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määruse (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel, artikleid 31 ja 32
tuleb tõlgendada nii, et
abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis tehtav kontroll juhul, kui määratud uurimismeetme võtmiseks on selle liikmesriigi õiguse kohaselt nõutav kohtu luba, võib hõlmata üksnes selle meetme täideviimisega seotud asjaolusid, ning sinna hulka ei kuulu meetme põhjendamise ja vastuvõtmisega seotud asjaolud, mida tuleb eelnevalt kohtulikult kontrollida asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigis, kui tegemist on asjaomasele isikule Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud õiguste raske riivega.
Allkirjad