EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
21. detsember 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Transport – Avaliku reisijateveoteenuse osutamine raudteel ja maanteel – Määrus (EÜ) nr 1370/2007 – Artikli 1 lõige 1 – Artikli 2a lõige 2 – Artikli 3 lõige 1 – Artikli 4 lõige 1 – Artikli 6 lõige 1 – Bussiga avaliku reisijateveoteenuse osutamise leping – Teenuste riigihankemenetlus – Avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv hankemenetlus – Hankedokumendid – Liikmesriigi pädeva asutuse antud hüvitise suurus – Ajaliselt ja konkreetsete kulukategooriatega piiratud indekseerimine – Riskide jagamine
Kohtuasjas C‑421/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (Senat)) 21. juuni 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. juunil 2022, menetluses
„DOBELES AUTOBUSU PARKS“ SIA,
„CATA“ AS,
„VTU VALMIERA“ SIA,
„JELGAVAS AUTOBUSU PARKS“ SIA,
„Jēkabpils autobusu parks“ SIA
versus
Iepirkumu uzraudzības birojs,
„Autotransporta direkcija“ VSIA,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president E. Regan (ettekandja), Euroopa Kohtu president K. Lenaerts viienda koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud Z. Csehi, M. Ilešič ja D. Gratsias,
kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,
kohtusekretär: ametnik R. Stefanova-Kamisheva,
arvestades kirjalikku menetlust ja 8. juuni 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– „DOBELES AUTOBUSU PARKS“ SIA, „CATA“ AS, „VTU VALMIERA“ SIA, „JELGAVAS AUTOBUSU PARKS“ SIA ja „Jēkabpils autobusu parks“ SIA, esindaja: advokāte S. Novicka,
– „Autotransporta direkcija“ VSIA, esindaja: advokāts S. Bērtaitis,
– Läti valitsus, esindajad: J. Davidoviča ja K. Pommere,
– Küprose valitsus, esindaja: I. Neophytou,
– Euroopa Komisjon, esindajad: P. Messina, I. Rubene ja F. Tomat,
olles 14. septembri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (ELT 2007, L 315, lk 1) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta määrusega (EL) 2016/2338 (ELT 2016, L 354, lk 22)) (edaspidi „määrus nr 1370/2007“), artikli 1 lõike 1 teise lõigu, artikli 2a lõike 2 ja artikli 3 lõike 2 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt Läti õiguse alusel asutatud transpordi valdkonnas tegutsevad äriühingud „DOBELES AUTOBUSU Parks“ SIA, „CATA“ AS, „VTU VALMIERA“ SIA“, JELGAVAS AUTOBUSU PARKS“ SIA ja „Jēkabpils autobusu parks“ SIA (edaspidi koos „Dobeles jt“) ning teiselt poolt Iepirkumu uzraudzības birojs (riigihangete järelevalve amet, Läti) ja „Autotransporta direkcija“ VSIA (edaspidi „avaliku sektori hankija“), seoses regionaalse tähtsusega maanteevõrgustikus bussiga avaliku reisijateveoteenuse osutamise eest makstava hüvitise arvutamise korraga.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Määrus nr 1370/2007
3 Määruse nr 1370/2007 põhjendused 4, 7, 27 ja 34 on järgmised:
„(4) Komisjoni 12. septembri 2001. aasta valge raamatu „Euroopa transpordipoliitika aastani 2010: aeg otsustada“ peamisteks eesmärkideks on tagada turvaline, tõhus ja kvaliteetne reisijateveoteenus reguleeritud konkurentsi abil, mis tagab samas ka avaliku reisijateveoteenuse läbipaistvuse ja tõhususe nii sotsiaalsest, keskkonnakaitselisest kui piirkondliku arengu aspektist lähtudes ning võimaldab pakkuda teatavatele reisijatekategooriatele, näiteks pensionäridele, teatavaid kindlaid sõidutariifide määrasid ning kaotada erinevused eri liikmesriikide transpordiettevõtjate vahel, mis võiksid konkurentsi oluliselt moonutada.
[…]
(7) Uuringud, mis on läbi viidud liikmesriikides, kus juba aastaid on ühistranspordi sektoris võimaldatud konkurentsi, ning nendes liikmesriikides saadud kogemused näitavad, et asjakohaste kaitsemeetmete olemasolul muudab teenusepakkujate vahelise reguleeritud konkurentsi lubamine teenused atraktiivsemaks, uuenduslikumaks ja odavamaks ning ei takista avaliku teenuse osutajatel täita neile määratud eriülesandeid. Sellist lähenemist toetas Euroopa Ülemkogu 28. märtsil 2000 nn Lissaboni protsessi raames, kutsudes komisjoni, [Euroopa Liidu N]õukogu ja liikmesriike üles oma vastava pädevuse piires „kiirendama selliste valdkondade, nagu […] transport, liberaliseerimist“.
[…]
(27) Pädevate asutuste eraldatud hüvitis avaliku teenindamise kohustuse täitmisega seotud kulude katmiseks tuleks arvutada selliselt, et vältida ülekompenseerimist. Kui pädev asutus kavatseb sõlmida avaliku teenindamise lepingu ilma võistleva pakkumismenetluseta, peaks ta kinni pidama ka üksikasjalikest eeskirjadest, millega tagatakse hüvitissummade asjakohasus ning mille eesmärgiks on teenuste tõhusus ja kvaliteet.
[…]
(34) Avaliku teenindamise hüvitis võib osutuda vajalikuks riigisisese reisijateveo sektoris, et teenust osutavad ettevõtjad toimiksid nende ülesannete täitmist võimaldavate põhimõtete alusel ja tingimuste kohaselt. Selline hüvitis võib teatud tingimustel olla vastavuses [EÜ] artikliga 73. Esiteks tuleb kõnealust hüvitist anda selliste teenuste osutamise tagamiseks, mis on üldhuviteenused asutamislepingu tähenduses. Teiseks ei tohi see hüvitis põhjendamatute konkurentsimoonutuste vältimiseks ületada avaliku teenindamise kohustuse täitmise netokulusid, võttes arvesse sellest tulenevaid tulusid ja mõistlikku kasumit.“
4 Määruse nr 1370/2007 artikli 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva määruse eesmärgiks on määratleda, kuidas pädevad asutused võivad kooskõlas ühenduse õiguse eeskirjadega sekkuda avaliku reisijateveo valdkonda, et tagada üldhuviteenuste osutamine, mis oleksid muu hulgas mitmekesisemad, turvalisemad, parema kvaliteediga või odavamad kui üksnes turuseaduste poolt reguleeritud teenused.
Selleks sätestatakse käesoleva määrusega tingimused, mille kohaselt pädevad asutused hüvitavad transpordiettevõtjale, kellele nad avaliku teenindamise kohustuseks teevad või kellega lepingu sõlmivad, sellega kaasnevad kulud ja/või annavad neile avaliku teenindamise kohustuse eest ainuõigused.“
5 Määruse artiklis 2a „Avaliku teenindamise kohustuste kirjeldus“ on ette nähtud:
„1. Pädev asutus sätestab avaliku reisijateveoteenuse osutamise suhtes kohaldatavate avaliku teenindamise kohustuste kirjeldused ja nende kohaldamisala vastavalt artikli 2 punktile e. See hõlmab võimalust rühmitada kulusid katva hinnaga teenused kulusid mittekatva hinnaga teenustega.
Kõnealuste kirjelduste ja nende kohaldamisala sätestamisel peab pädev asutus nõuetekohaselt järgima proportsionaalsuse põhimõtet kooskõlas liidu õigusega.
[…]
2. Avaliku teenindamise kohustuste kirjeldustega ja avaliku teenindamise kohustuste netofinantsmõju hüvitamisega:
a) saavutatakse ühistranspordipoliitika eesmärgid kulutõhusalt;
b) tagatakse ühistranspordipoliitikas kindlaks määratud nõuetele vastava avaliku reisijateveoteenuse osutamise rahaline jätkusuutlikkus pikema aja jooksul.“
6 Määruse artikli 3 „Avaliku teenindamise lepingud ja üldeeskirjad“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Kui pädev asutus otsustab valitud teenusepakkujale anda avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest ainuõiguse ja/või määrata ükskõik millise hüvitise, peab ta seda tegema avaliku teenindamise lepingu raames.
2. Erandina lõikest 1 võib avaliku teenindamise kohustusi, mille eesmärgiks on maksimumtariifide kehtestamine kõikidele reisijatele või teatavatele reisijatekategooriatele, määratleda ka üldeeskirjadega. Vastavalt artiklite[s] 4 ja 6 ning lisas sätestatud põhimõtetele hüvitab pädev asutus avaliku teenuse osutajatele üldeeskirjadega kehtestatud tariifikohustuste täitmisest tulenevate kulude ja tulude positiivse või negatiivse finantsmõju sellisel viisil, mis väldib ülekompenseerimist. See ei piira pädevate asutuste õigust kaasata maksimumtariife kehtestavaid avaliku teenindamise kohustusi avaliku teenindamise lepingutesse.“
7 Määruse nr 1370/2007 artikli 4 „Avaliku teenindamise lepingute ja üldeeskirjade kohustuslik sisu“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Avaliku teenindamise lepingud ja üldeeskirjad:
a) määravad selgelt kindlaks käesolevas määruses määratletud ning artikli 2a kohaselt täpsustatud avaliku teenindamise kohustused, mida avaliku teenuse osutaja peab täitma, ning asjaomased territoriaalsed piirkonnad;
b) kehtestavad enne viisil, mis on objektiivne ja läbipaistev:
i) näitajad, mille põhjal hüvitis (kui seda makstakse) tuleb arvutada, ja
ii) ainuõiguste korral nende laadi ja ulatuse selliselt, et välditakse ülekompenseerimist.
Kui avaliku teenindamise lepingud ei ole sõlmitud vastavalt artikli 5 lõikele 1, 3 või 3b, määratakse kõnealused näitajad kindlaks nii, et ükski hüvitis ei tohi olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuste täitmisega kaasnevate kulude ja saadud tulu netofinantsmõju katmiseks, võttes arvesse avaliku teenuse osutaja saadud tulu ja mõistlikku kasumit;
c) määratletakse teenuse osutamisega seotud kulude jaotuskord. Need kulud võivad sisaldada eelkõige personalikulusid, energiakulusid, infrastruktuuriga seotud kulusid, ühistranspordisõidukite, veeremite ja reisijateveoteenuste osutamiseks vajalike rajatiste hooldus- ja remondikulusid ning püsikulusid ja asjakohast kapitalitulu.“
8 Määruse artikli 6 „Avalike teenuste hüvitamine“ lõikes 1 on sätestatud:
„Sõltumata lepingu sõlmimise viisist, peavad kõik üldeeskirjaga või avaliku teenindamise lepinguga seotud hüvitised olema kooskõlas artikliga 4. Kõik mis tahes laadi hüvitised, mis on seotud avaliku teenindamise lepinguga, mida ei ole sõlmitud vastavalt artikli 5 lõikele 1, 3 või 3b, või mis on seotud üldeeskirjaga, peavad samuti olema kooskõlas lisa sätetega.“
9 Määruse lisa „Hüvitamisele kohaldatavad eeskirjad artikli 6 lõikes 1 osutatud juhtudel“ punktis 7 on sätestatud:
„Hüvitamismeetod peab olema suunatud sellele, et säilitada või arendada:
– avaliku teenuse osutaja tõhusat haldustegevust, mida oleks võimalik objektiivselt hinnata, ja
– piisavalt kõrge kvaliteeditasemega reisijateveoteenuste osutamist.“
Suunised
10 Komisjoni teatise tõlgendamissuuniste kohta seoses määrusega nr 1370/2007 (ELT 2014, C 92, lk 1) (edaspidi „suunised“) 1. jao „Sissejuhatus“ viiendas lõigus on sätestatud:
„Käesolevas teatises selgitab komisjon oma seisukohti seoses määruse mitme sättega ja tutvustab parimaid tavasid, et aidata liikmesriikidel siseturu võimalusi igakülgselt ära kasutada. Käesoleva teatise eesmärk ei ole hõlmata täielikult kõiki sätteid või kehtestada uusi õigusnorme. Tuleb märkida, et ELi õiguse tõlgendamine on Euroopa Liidu Kohtu ülesanne.“
11 Suuniste punkt 2.4. käsitleb oma pealkirja kohaselt avalike teenuste hüvitamist.
12 Suuniste punkt 2.4.3 on sõnastatud järgmiselt:
„[…]
Lisas on sätestatud, et „mõistliku kasumina peab käsitlema selle sektori tavapärast kapitali tootlust antud liikmesriigis, mis võtab arvesse ametivõimude sekkumise läbi avaliku teenuse pakkujale põhjustatavaid riske või riskide puudumist“. Rohkem suuniseid ei ole kapitali tootluse ega mõistliku kasumi õige suuruse kohta esitatud.
[…]
Igal juhul on mõistliku kasumi asjakohase suuruse määramiseks vaja, et pädev asutus hindaks iga juhtumit eraldi, sõltuvalt iga avaliku teenindamise lepingu konkreetsetest asjaoludest. Muu hulgas peab pädev asutus võtma arvesse asjaomase ettevõtja eripärasid, sarnaste teenuste tavapärast turuhinda ja iga avaliku teenindamise lepinguga seotud riski taset. Näiteks avaliku teenindamise leping, mis sisaldab erisätteid hüvitise suuruse kaitsmiseks ettenägematute kulude korral, on vähem riskantne kui avaliku teenindamise leping, milles sellised tagatised puuduvad. Kui kõik muud asjaolud on samad, peaks mõistlik kasum esimest liiki lepingu puhul olema seega väiksem kui teist liiki lepingu puhul.
Üldiselt on soovitatav, et hüvitamismehhanism hõlmaks tõhususe suurendamise stiimuleid […]. Tuleb rõhutada, et hüvitamismehhanismid, mis hõlmavad ainult tegelike kulude katmist, ei ärgita transpordiettevõtteid kulusid piirama või oma tegevust aja jooksul tõhustama. Selliste mehhanismide kasutamist on seega parem piirata juhtudega, kus kulude osas valitseb suur ebakindlus ning veoteenuse pakkuja vajab tugevat kaitset ebakindluse eest.“
13 Suuniste punktis 2.4.5 on selgitatud:
„Määruse (EÜ)(1) nr 1370/2007 põhjenduses 27 on märgitud, et otselepingute või üldeeskirjade puhul tuleks hüvitise näitajad kehtestada selliselt, et hüvitissummad oleksid asjakohased ning et oleks tagatud teenuste tõhusus ja kvaliteet. See tähendab, et pädevad asutused peaksid hüvitamismehhanismi abil innustama teenusepakkujaid suurendama tõhusust, st pakkuma nõutaval tasemel ja nõutava kvaliteediga teenust võimalikult väheste vahenditega.
Määruses (EÜ) nr 1370/2007 esitatud hüvitamiseeskirjadega jäetakse pädevatele asutustele teatav tegevusruum avalike teenuste pakkujatele stiimulikavade loomisel. Pädevad asutused peavad aga igal juhul aitama „säilitada või arendada avaliku teenuse pakkuja tõhusat haldustegevust, mida oleks võimalik objektiivselt hinnata“ (lisa punkt 7). See tähendab, et hüvitamismehhanismi peab kavandama nii, et aja jooksul oleks tagatud vähemalt teatav tõhususe paranemine.
Tõhususe suurendamise stiimulid peaksid siiski olema proportsionaalsed ning jääma mõistlikule tasemele, võttes arvesse tõhususe eesmärkide saavutamise keerukust. Tõhususe suurendamist saab tagada näiteks nii, et tõhususe suurenemisest tulenev kasum jagatakse võrdselt teenusepakkuja, avaliku sektori asutuste ja/või teenuse kasutajate vahel. Igal juhul peab tõhususe suurendamise stiimulitega tagama, et ettevõtte kasutada ei jääks ebaproportsionaalselt suurt osa tõhususe suurenemisest tulenevast kasumist. Avaliku teenindamise lepingus peavad kõnealuste stiimulite parameetrid olema täielikult ja täpselt määratletud.
Avalike teenuste tõhusamaks osutamiseks seatud stiimulid ei tohiks siiski takistada kvaliteetsete teenuste osutamist. Määruse (EÜ) nr 1370/2007 raames tuleb tõhusust mõista kui avalike teenuste kvaliteedi või taseme ning nimetatud teenuste osutamiseks kasutatavate vahendite suhet. Tõhususe stiimulid peaksid seega olema suunatud kulude vähendamisele ja/või teenuse kvaliteedi või taseme tõstmisele.“
14 Suuniste punkti 2.4.8 teises ja kolmandas lõigus on täpsustatud:
„[…] [M]määruses (EÜ) nr 1370/2007 sätestatud eeskirjade eesmärk ei ole üksnes võimaliku ülekompenseerimise vältimine avaliku teenindamise kohustuste puhul, vaid ka selle tagamine, et avaliku teenindamise lepingus määratletud avalike teenuste pakkumine on rahaliselt jätkusuutlik, et saavutataks ja säilitataks teenuste kõrge kvaliteet. Seega tuleks avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest maksta asjakohast hüvitist, et ettevõtja omavahendid avaliku teenindamise lepingu raames pikas perspektiivis ei väheneks, mis takistaks tal lepinguliste kohustuste tõhusat täitmist ja määruse (EÜ) nr 1370/2007 lisa punktis 7 osutatud kõrge kvaliteeditasemega reisijateveoteenuste jätkuvat osutamist.
Kui pädev asutus ei maksa asjakohast hüvitist, riskib ta sellega, et avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks korraldatava võistleva pakkumismenetluse raames esitatavate pakkumuste arv väheneb või et ta põhjustab ettevõtjale avaliku teenindamise otselepingu sõlmimise korral tõsiseid rahalisi raskusi ja/või vähendab lepingu kehtivuse ajal osutatavate avalike teenuste üldist taset ja kvaliteeti.“
Läti õigus
15 14. juuni 2007. aasta ühistransporditeenuste seaduse (Sabiedriskā transporta pakalpojumu likums) (Latvijas Vēstnesis, 2007, nr 106) artiklis 10 on sätestatud:
„1. Veoettevõtjale hüvitatakse ühistransporditeenuste osutamise kahjum ja kulud vastavalt käesoleva seaduse artiklitele 11 ja 12.
[…]
3. Mõiste „kahjum“ käesoleva seaduse tähenduses hõlmab ka teenuste eest maksmist, kui hankija on korraldanud ühistransporditeenuse tellimuse vastavalt riigihangete seadusele (Publisko iepirkumu likums).“
16 Ühistransporditeenuste seaduse(2) artikli 11 lõikes 1 on ette nähtud:
„Veoettevõtjale hüvitatakse ühistransporditeenuste osutamisega seotud kahjum ministrite nõukogu poolt kindlaks määratud summas ja korras. […]“.
17 Ministrite nõukogu 28. juuli 2015. aasta määrus nr 435 ühistransporditeenuste osutamisega seotud kahjude ja kulude kindlaksmääramise ja hüvitamise ning nende teenuste tariifide kindlaksmääramise menetluse kohta (Ministru kabineta noteikumi Nr. 435 „Kārtība, kādā nosaka un kompensē ar sabiedriskā transporta pakalpojumu sniegšanu saistītos zaudējumus un izdevumus un nosaka sabiedriskā transporta pakalpojuma tarifu“) (Latvijas Vēstnesis, 2015, nr 155) sisaldab järgmisi sätteid:
„[…]
2. Veoettevõtjale hüvitatakse ühistransporditeenuste lepingu täitmisega seotud kahjum ja kulud:
2.1. kui avaliku sektori hankija on kehtestanud ühistransporditeenusele tariifi, hüvitatakse tekkinud kahju, kui ühistransporditeenuse osutamiseks vajalikud kulud ületavad saadud tulu.
[…]
56. Ühistransporditeenuse osutamise lepingus võib määrata hüvitise summa (lepinguline hind) või hüvitise arvutamise meetodi (lepinguline hind). Ühistransporditeenuse lepingus hüvitise summa (lepinguline hind) või selle hüvitise arvutamise korra (lepinguline hind) kindlaksmääramisel võtab hankija arvesse antava õiguste ulatust, ühistransporditeenuse osutamise intensiivsust, ühistransporditeenuse kasumlikkust, ühistransporditeenuse kvaliteedinõudeid, sõidukite tehnilistele seadmetele esitatavaid nõudeid ja muid objektiivseid kriteeriume, mille täitmine on otseselt seotud makstava hüvitise summaga.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
18 Avaliku sektori hankija kuulutas välja avatud hankemenetluse, et sõlmida kümneks aastaks hankeleping Läti regionaalse tähtsusega maanteevõrgustikus bussiga avaliku reisijateveo teenuste osutamiseks.
19 Dobeles jt esitasid Iepirkumu uzraudzības biroja Iesniegumu izskatīšanas komisijale (riigihangete järelevalveameti vaidlustuskomisjon, Läti) vaidlustuse, milles nad vaidlustasid hankedokumentide sätted. Nad põhjendasid oma vaidlustust sellega, et hankedokumendid ja lepingu projekt tervikuna kehtestavad õigusvastase ühistransporditeenuse hüvitamise mehhanismi, kuna oma pakkumuses peavad pakkujad suutma ette näha pakutava teenuse hinna järgnevaks kümneks aastaks, kusjuures selle hinna alusel määratakse lepingu kestuse ajal kindlaks ühistransporditeenuse osutajatele makstav hüvitis, ilma et see leping näeks ette teenuse hinna muutmise korda juhuks, kui hinnas sisalduvad kulud muutuvad.
20 Vaidlustuskomisjon jättis 11. novembri 2019. aasta otsusega nende vaidlustuse rahuldamata.
21 Dobeles jt esitasid seejärel Administratīvajā rajona tiesāle (rajooni halduskohus, Läti) kaebused, milles palusid see otsus tühistada. Oma kaebuste põhjendamiseks väidavad nad, et riigihankelepingu projekti lisas toodud transporditeenuste lepingulise hinna muutmise korda, mille kohaselt on lepingulise hinna indekseerimine – mis on ette nähtud ainult kütuse- ja tööjõukulude ning sotsiaalkindlustusmaksete puhul – välistatud esiteks juhul, kui kütuse- ja tööjõukulude muutused ei ületa vastavalt 5% ja 8%, ning teiseks teenuse osutamise esimesel neljal ja viimasel kolmel aastal. Dobeles jt vaidlustavad ka hankedokumentide sätted, mis käsitlevad lepingulise hinna muutmist kilomeetri kohta ja mille kohaselt saab seda hinda muuta üksnes juhul, kui hankija vähendab osutatavate teenuste mahtu rohkem kui 30% võrra, sest need sätted ei näe ette objektiivseid ja läbipaistvaid kriteeriume, mis oleksid asjakohased lepingulise hinna muutmiseks.
22 See kohus jättis need kaebused 29. mai 2019. aasta otsusega rahuldamata sisuliselt põhjendusel, et riik ei ole kohustatud katma kõiki ühistransporditeenuse osutajate kulusid, sõltumata nende tegevuse tõhususest, ning hankelepingu projektis ette nähtud lepingulise hinna indekseerimise kord ei ole määrusega nr 1370/2007 kehtestatud nõuetega vastuolus.
23 Dobeles jt esitasid Augstākā tiesale (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (Senat)), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, kassatsioonkaebuse selle kohtuotsuse tühistamiseks. Dobeles jt väidavad oma kassatsioonkaebuse põhjendamiseks, et hankedokumentides sisalduv finantsmudel ei taga asjaomastele vedajatele „asjakohast hüvitist“ määruse nr 1370/2007 tähenduses, kuna makstav hüvitis ei kata kõiki kulusid, mis on hankija poolt nõutava teenuse osutamiseks objektiivselt põhjendatud. Eelkõige on riigihankelepingu projektis ette nähtud indekseerimine liiga piirav ja objektiivselt ei ole võimalik ette näha kulude suurenemist, mis võib tekkida selle lepinguga kaetud kümne aasta jooksul. Valitud finantsmudeli eesmärk ei ole seega tagada vedaja tegevuse tõhusus, vaid kanda kulude suurenemise risk üle riigilt vedajale.
24 Hankija rõhutab, et määruse nr 1370/2007 eesmärk on vältida mis tahes ülekompenseerimise ohtu, jättes lisaks liikmesriikidele võimaluse otsustada, kas maksta reisijateveoettevõtjale hüvitist või mitte, et hüvitamise korda tuleb kasutada selleks, et ergutada teenuseosutajaid olema nõutava taseme ja kvaliteediga teenuse osutamisel tõhusamad, kasutades võimalikult vähe vahendeid, ning et selles määruses sisalduvad hüvitamiseeskirjad, mis jätavad pädevatele asutustele kaalutlusruumi, ei võimalda järeldada, et riik oleks kohustatud katma täielikult kõik ühistransporditeenuse osutajate kulud, sõltumata nende tegevuse tõhususest.
25 Selles kontekstis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et määruse nr 1370/2007 artikli 1 lõikest 1 ja suunistest, eelkõige suuniste punktist 2.4.8 tuleneb, et riigil on kohustus tagada ühistransporditeenuse süsteem, mille eesmärk on tagada kõrgema kvaliteediga teenus, andes veoteenuste osutajatele selle eesmärgi saavutamiseks asjakohast rahalist abi.
26 Selle kohtu sõnul kaldub osa argumente lükkama ümber Dobeles jt väidet, et määrus nr 1370/2007 kohustab hüvitama kogu kahju, mis ühistransporditeenuse osutajal võib tekkida.
27 Eelkõige nähtub selle määruse põhjendusest 27 ja lisa punktist 7 ning suuniste punktidest 2.4.3 ja 2.4.5, et riigil ei ole kohustust katta kõiki ühistransporditeenuse osutajate kulusid täies ulatuses, sõltumata nende tegevuse tõhususest. Riigihankemenetluse korraldamine, nähes ette vaidlusalused sätted ja kõnealuse ühistransporditeenuse rahastamise mudeli, kuulub mõiste „riiklik ühistransporditeenuste arendamine“ alla. Nimelt selleks, et tagada riigieelarve tõhusam kasutamine, ei põhine selliste teenuste osutamise eest makstav hüvitis alates 2021. aastast enam mitte süsteemil, mille raames riik kannab sisuliselt kõik riskid, kattes kõik transporditeenuse osutaja pakkumuse ja nõudlusega seotud kulud, vaid lepingulisel mudelil, mis põhineb riigihankemenetluses teenuseosutaja pakutud lepingulise hinna ja ühistransporditeenusest saadava tulu vahel.
28 Samas leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tuleb kontrollida, kas see uus mudel ja selle rakendamise vahendid ei pane – nagu Dobeles jt väidavad – pakkujatele kohustust võtta teenuse hinna kindlaksmääramisel ülemääraseid riske ja kas need riskid ei ulatu sellise künniseni, mille tõttu on põhjendatud asuda seisukohale, et riik ei täida kohustust maksta ühistransporditeenusega seotud kulude eest asjakohast hüvitist. Nimelt ei ole üldiselt võimalik täpselt prognoosida ei energiaallikate hinda kümneks aastaks, keskmist palka asjaomases sektoris ega sotsiaalkindlustusmaksete suurust. Sellises hüvitamise süsteemis, kus on ainult võimalus hindu mitme aasta järel uuesti arvutada ja seda ainult ühe osa kulude puhul, võib kulude suurenemine ebatäpsete prognooside tõttu tähendada ettevõtjale kahju ka tõhusa majandustegevuse korral.
29 On tõsi, et miski ei keela pakkujatel võtta oma pakkumuse hinna arvutamisel arvesse riskikulu, mida nad peavad kandma, kehtestades konkreetse hinna teatud ajavahemikuks, milleks võetakse arvesse asjakohaste majandus- ja ettevõtlustingimuste muutlikkust.
30 See ei kõrvalda siiski täielikult võimalust, et pakutud hüvitamiskord ei kata kõiki ettevõtjale lepingu täitmisest tulenevaid kahjusid. Hankemenetluse kontekstis on võimalik, et lootuses olla edukad pakkujad ei ole ettevõtjad valmis pakkuma sellist lepingulist hinda, mis võiks seda riski ennetada, kuid on võimalik, et lepingu täitmise käigus tuleb tekkinud raskusi mõõta, vähendades teenuse kättesaadavust või teenuse kvaliteeti. Järelikult tekib küsimus, kas käesoleval juhul tagab hankija ette nähtud hindade muutmise mehhanism piisava hüvitise, mis on kooskõlas määruse nr 1370/2007 eesmärgiga.
31 Neil asjaoludel otsustas Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (Senat)) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [määruse nr 1370/2007] artikli 1 lõike 1 teise lõiguga, artikli 2a lõikega 2 ja artikli 3 lõikega 2 on lubatud hüvitamise kord, milles ei kehtestata pädevale asutusele kohustust hüvitada lepingulise hinna perioodilise indekseerimise teel (hüvitise suurus) ühistransporditeenuse osutajale kogu teenuse osutamisega seotud kulude suurenemine teenuseosutajast olenematutel põhjustel ja mis seega ei kõrvalda täielikult riski, et teenuseosutajal tekib kahju, mida ei saa hüvitada?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
32 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määrust nr 1370/2007 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus hüvitamise kord, mis teenuste riigihanke raames ning avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse tulemusel ei pane liikmesriigi pädevatele asutustele kohustust maksta avaliku teenindamise kohustusega reisijateveoteenuste osutajale täielikku hüvitist, mis perioodilise indekseerimise teel katab kogu selle teenuse haldamise ja osutamisega seotud kulude suurenemise, mis ei ole tema kontrolli all.
33 Väärib meelde tuletamist, et määruse nr 1370/2007 artikli 1 lõike 1 esimese lõigu kohaselt on määruse eesmärk määratleda, kuidas liikmesriikide pädevad asutused võivad kooskõlas liidu õigusnormidega sekkuda avaliku reisijateveo valdkonda, et tagada üldhuviteenuste osutamine, mis oleksid muu hulgas mitmekesisemad, turvalisemad, parema kvaliteediga või odavamad kui üksnes turuseadustega reguleeritud teenused.
34 Selleks on määruse artikli 1 lõike 1 teises lõigus sätestatud tingimused, mille kohaselt pädevad asutused hüvitavad veoettevõtjale, kellele nad avaliku teenindamise kohustuseks teevad või kellega lepingu sõlmivad, sellega kaasnevad kulud ja/või annavad neile avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest ainuõigused.
35 Määrus nr 1370/2007 sisaldab seega erinorme, mis näevad ette üksikasjalikud eeskirjad sekkumiseks üldisesse riigihankekorda (vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Hörmann Reisen, C‑292/15, EU:C:2016:817, punkt 45), mille eesmärk on kehtestada õiguslik raamistik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude hüvitamiseks ja/või ainuõiguste andmiseks (vt selle kohta 24. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato (avaliku reisijateveo teenuste osutamiseks otselepingu sõlmimine), C‑515/18, EU:C:2019:893, punkt 31).
36 Seda õiguslikku raamistikku moodustavate sätete hulgas on kõnealuse määruse artikli 3 lõikes 1 ette nähtud, et kui liikmesriigi pädev asutus otsustab valitud teenusepakkujale anda avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest ainuõiguse ja/või määrata ükskõik millise hüvitise, peab ta seda tegema avaliku teenindamise lepingu raames, ehk seega näeb see säte ette põhimõtte, et avaliku teenindamise kohustused ja nendega seotud hüvitised tuleb kindlaks määrata avaliku teenindamise lepingus (vt selle kohta 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus Lux Express Estonia, C‑614/20, EU:C:2022:641, punkt 52).
37 Erandina artikli 3 lõikest 1 lubab artikli 3 lõige 2 kehtestada üldeeskirjadega avaliku teenindamise kohustusi, mille eesmärk on maksimumtariifide kehtestamine kõikidele reisijatele või teatavatele reisijate kategooriatele, mis juhul on pädev asutus kohustatud maksma asjaomasele avaliku teenuse osutajale hüvitist (vt selle kohta 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus Lux Express Estonia, C‑614/20, EU:C:2022:641, punktid 53–55 ja 92).
38 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest siiski, et põhikohtuasi puudutab avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse tulemusel avaliku teenindamise lepingu sõlmimist reisijateveoteenuse osutamiseks bussiga, mistõttu ei ole määruse nr 1370/2007 artikli 3 lõige 2, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuse sõnastuses nimetab, sellele küsimusele vastamisel asjakohane.
39 Määruse nr 1370/2007 artikli 6 lõike 1 esimese lause sõnastusest tuleneb, et sellise avaliku teenindamise lepinguga seotud hüvitis, mis on sõlmitud avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse tulemusel, peab vastama selle määruse artiklis 4 ette nähtud nõuetele ning selle artikli lõikes 1 on täpsustatud sellise hüvitise maksmise kord. Seega tuleb esitatud küsimusele vastamisel seda sätet arvesse võtta.
40 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada nii sätte sõnastust kui ka selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on, ning selle konteksti (vt selle kohta 24. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato (avaliku reisijateveo teenuste osutamiseks otselepingu sõlmimine), C‑515/18, EU:C:2019:893, punkt 23).
41 Mis esiteks puudutab määruse nr 1370/2007 artikli 4 lõike 1 sõnastust, siis tuleb märkida, et selles sättes on täpsustatud, et avaliku teenindamise lepingutes tuleb ühelt poolt vastavalt selle sätte punkti b esimese lõigu alapunktile i enne objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määrata parameetrid, mille alusel arvutatakse hüvitis, kui see on ette nähtud, ning teiselt poolt tuleb selle sätte punkti c kohaselt kindlaks määrata teenuste osutamisega seotud kulude jaotamise kord – nende kulude hulka võivad kuuluda eelkõige personalikulud, energiakulud, infrastruktuuriga seotud kulud, ühistranspordisõidukite, veeremite ja reisijateveoteenuste osutamiseks vajalike rajatiste hooldus- ja remondikulud ning püsikulud ja asjakohane kapitalitulu.
42 Sellisest sõnastusest nähtub selgelt, et kuna liikmesriikide pädevatel asutustel on kohustus määrata kindlaks avaliku reisijateveoteenuse osutajale makstava hüvitise arvutamise parameetrid ja kehtestada selle teenuse osutamisega seotud kulude jaotamise kord, on neil avaliku teenindamise lepingu puhul kaalutlusruum sellise hüvitamise mehhanismi kujundamisel.
43 Eelkõige tuleb märkida – nagu tõdes ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 35 –, et kulude jagamise võimalus tähendab tingimata, et liikmesriikide pädevad asutused ei ole kohustatud hüvitama kõiki kulusid, vaid nad võivad kanda avaliku teenuse osutajale üle teatavate kulude muutumisega seotud riskid, olenemata nende laadist, ja seega ilma, et oleks oluline, kas see teenuseosutaja saab sarnaselt energiakuludele või teatavatele sotsiaalkuludele täielikult kontrollida nende arengut, kuna see kuulub sellest teenuseosutajast sõltumatute asjaolude hulka.
44 Seega tuleneb määruse nr 1370/2007 artikli 4 lõike 1 sõnastusest endast, et liikmesriikide pädevad asutused võivad oma kaalutlusruumi kasutades ette näha hüvitamiskorra, mis selle arvutamise parameetrite ja nende asutuste määratletud kulude jaotamise korra tõttu ei taga automaatselt avaliku reisijateveoteenuse osutajale nende kulude täielikku katmist.
45 Mis teiseks puudutab määrusega nr 1370/2007 taotletavat eesmärki, siis tuleb märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 34, on selle määruse eesmärk – mis tuleneb eelkõige määruse artikli 1 lõikest 1, artikli 2a lõikest 2 ja lisa punktist 7 koostoimes määruse põhjendustega 4, 7, 27 ja 34 – määrata kindlaks hüvitise maksmise tingimused, et tagada ausa konkurentsi tingimustes avaliku reisijateveoteenuse osutamine tulemuslikult ja ühtlasi rahaliselt tulutoovalt saavutamaks selle teenuse kõrge kvaliteet (vt selle kohta 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus Lux Express Estonia, C‑614/20, EU:C:2022:641, punktid 69 ja 70).
46 Sellest tuleneb, et iga hüvitamiskorra eesmärk peab olema mitte ainult vältida kulude ülekompenseerimist, vaid ka soodustada avaliku reisijateveoteenuse osutaja suuremat tõhusust. Hüvitamiskord, mis tagab igal juhul kõigi avaliku teenindamise lepingu täitmisega seotud kulude automaatse katmise, ei sisalda aga sellist tõhususe suurendamise stiimulit, kui asjaomane teenuseosutaja ei ole motiveeritud oma kulusid piirama.
47 Seevastu hüvitamiskord, mis perioodilise indekseerimise puudumisel ei kata automaatselt kõiki neid kulusid, vaid mille tulemusel kantakse teatavad riskid üle avaliku teenuse osutajale, võib aidata kaasa selle eesmärgi saavutamisele. Nimelt, isegi kulude puhul, mida asjaomane avaliku teenuse osutaja ei saa kontrollida, võimaldab tõhususe suurendamine tal tugevdada oma rahalist jätkusuutlikkust, et need kulud katta, mis ühtlasi aitab tagada avaliku teenindamise lepingus ette nähtud kohustuste nõuetekohase täitmise.
48 Mis kolmandaks puudutab määruse nr 1370/2007 artikli 4 lõike 1 konteksti, siis tuleb märkida, nagu tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 65, et määrus nr 1370/2007 ei sisalda erinorme, mida kohaldataks hüvitise arvutamise meetodi suhtes juhul, kui avaliku teenindamise leping sõlmitakse hankemenetluse tulemusel. Sellisel juhul ei pea hüvitis erinevalt sellisest hüvitisest, mis on seotud avaliku teenindamise lepinguga, mis on sõlmitud otselepinguna või üldreegli alusel ja seega ilma hankemenetlust korraldamata, olema selle määruse artikli 6 lõike 1 teise lause kohaselt kooskõlas määruse lisas sisalduvate üksikasjalikumate eeskirjadega, mille eesmärk on tagada – nagu nähtub määruse põhjendusest 27 – hüvitise suuruse asjakohasus.
49 See liidu seadusandja kehtestatud korra erinevus põhineb eeldusel, et hankemenetluse korral ei ole hüvitise suuruse asjakohasuse tagamiseks vaja hüvitise arvutamist puudutavaid täpsemaid eeskirju kehtestada, kuna sellise menetluse tagajärjel väheneb ainuüksi pakkujate konkureerimise tulemusel avaliku reisijateveoteenuse osutajale makstava hüvitise summa miinimumini, vältides nii automaatse kohandamisega nii ülemäärast hüvitamist kui ka ebapiisavat hüvitamist.
50 Nagu nimelt kohtujurist oma ettepaneku punktides 72 ja 82–84 märkis, määrab iga teenuseosutaja, kes otsustab avaliku teenindamise lepingu täitmiseks hankemenetluses osaleda, ise kindlaks oma pakkumuse tingimused, lähtudes kõigist asjakohastest parameetritest ja muu hulgas kulude tõenäolisest muutumisest – olenemata sellest, kas need kulud on tema kontrolli all või mitte –, mis võivad mõjutada teenuse osutamist, määratledes nii riski taseme, mida ta on valmis selle arenguga seoses võtma. Ilma et see piiraks selliste liidu õigusnormide kohaldamist, mis lubavad liikmesriikide ametiasutustel põhjendamatult madala maksumusega pakkumused tagasi lükata, võib seega eeldada, et teenuseosutaja pakkumus tagab hankelepingu sõlmimise korral talle kasutatud kapitalilt tasumäära, mis vastab riski tasemele.
51 Sellest järeldub, et avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse tulemusel sõlmitud avaliku teenindamise lepinguga seotud hüvitamise kord tagab iseenesest selle avaliku teenuse osutajale tema kulude katmise, mis tagab talle ka asjakohase hüvitise, mille suurus varieerub sõltuvalt võetava riski tasemest.
52 Seega tuleneb kõigest eeltoodust, et liikmesriikide pädevad asutused ei ole kohustatud hankemenetluse raames automaatselt ja perioodilise indekseerimise teel – selleks, et leping annaks teenuseosutajale asjakohase hüvitise – hüvitama kõiki kulusid, mida veoteenuse osutaja seoses avaliku teenindamise lepingu täitmisega kannab, olenemata sellest, kas need on tema kontrolli all või mitte.
53 Dobeles jt küll väitsid kohtuistungil – kinnitades selles osas eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljendatud kahtlusi, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 28–30 –, et nende kontrolli alt välja jäävate avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisega seotud kulude perioodiliselt indekseerimata jätmine võib viia selleni, et avaliku teenuse osutajale asjakohast hüvitist ei maksta, selles mõttes, et hüvitise summa võib jääda ebapiisavaks, mis võib – nagu on märgitud suuniste punktis 2.4.8 – kahjustada tema rahalist jätkusuutlikkust või osutatava teenuse kvaliteeti või juba hankemenetluse staadiumis kunstlikult vähendada pakkujate arvu.
54 Sellega seoses tuleb küll märkida, et vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, mis avaliku teenindamise kohustuste täpsustamise seisukohalt on sätestatud määruse nr 1370/2007 artikli 2a lõike 1 teises lõigus, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses viitab, ei või liikmesriikide pädevad asutused kehtestada nende kohustuste täitmise eest vastutavatele veoteenuste osutajatele selliseid hüvitamise korda puudutavaid tingimusi, mis on ülemäärased või ebamõistlikud.
55 Seega peab hüvitise summa selle põhimõtte kohaselt – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 51 – varieeruma sõltuvalt riskist, mida avaliku teenuse osutaja on valmis võtma.
56 Kulude perioodilise indekseerimise mehhanismi puudumist ei saa siiski iseenesest pidada proportsionaalsuse põhimõtte rikkumiseks. Nagu on juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 50, määrab veoteenuse osutaja juhul, kui ta otsustab sellises menetluses osaleda, oma pakkumuse tingimused ise kindlaks. Eelkõige peab ta analüüsima riski taset, mida ta on valmis võtma, arvestades avaliku teenindamise lepingus sätestatud hüvitamise korda ja muu hulgas sellise mehhanismi puudumist. Seega, kui liikmesriigi pädev asutus peaks hankemenetluses nägema ette ebamõistlikke või ülemääraseid tingimusi, arvestades riske, mida asjaomane avaliku teenuse osutaja peaks võtma, on vähetõenäoline, et talle esitatakse pakkumusi, mistõttu peaks see asutus neid tingimusi muutma, et viia need proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlla.
57 Käesoleval juhul ei ilmne siiski – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 86 –, et vaidlusalused hankedokumendid sisaldaksid ebamõistlikke või ülemääraseid tingimusi, kuna kohtuistungil selgus pealegi, et liikmesriigi pädevad ametiasutused on saanud ligikaudu sada pakkumust mitmes liikmesriigis asutatud veoettevõtjatelt – mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
58 Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 53 nimetatud riske, siis nagu kinnitavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt selle kohtuotsuse punktis 30 esitatud andmed, on need riskid tingitud võimalusest, et reisijateveoteenuse osutaja pakub lepingu sõlmimise lootuses lepingulist hinda, mis ei võta piisavalt arvesse kulude tulevast tõusu. Võimalus, et nende teenuste osutaja pakub hinna, millega kaasneb risk, et tal ei ole võimalik lepingut nõuetekohaselt täita, on igale hankemenetlusele omane ja võib konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades kaasa tuua selliste liidu õigusnormide kohaldamise, mis võimaldavad liikmesriigi ametiasutustel põhjendamatult madala maksumusega pakkumused kõrvale jätta. Seevastu ei õigusta see võimalus nõuet, et liikmesriikide pädevate asutuste poolt teenuste riigihanke raames ning avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse tulemusel sõlmitud avaliku teenindamise lepingud sisaldaksid alati perioodilise indekseerimise mehhanismi, mis võimaldab automaatselt tagada nende täitmisega seotud kulude suurenemise täieliku hüvitamise, olenemata sellest, kas need on teenuseosutaja kontrolli all või mitte.
59 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määrust nr 1370/2007 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus hüvitamise kord, mis teenuste riigihanke raames ning avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse tulemusel ei pane liikmesriigi pädevatele asutustele kohustust maksta avaliku teenindamise kohustusega reisijateveoteenuste osutajale täielikku hüvitist, mis perioodilise indekseerimise teel katab kogu selle teenuse haldamise ja osutamisega seotud kulude suurenemise, mis ei ole tema kontrolli all.
Kohtukulud
60 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta määrusega (EL) 2016/2338),
tuleb tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus hüvitamise kord, mis teenuste riigihanke raames ning avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse tulemusel ei pane liikmesriigi pädevatele asutustele kohustust maksta avaliku teenindamise kohustusega reisijateveoteenuste osutajale täielikku hüvitist, mis perioodilise indekseerimise teel katab kogu selle teenuse haldamise ja osutamisega seotud kulude suurenemise, mis ei ole tema kontrolli all.
Allkirjad