Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
29. mai 2024(*)
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Ühtse kriisilahendusfondi aasta sihttaseme kindlaksmääramine – Määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõiguga ette nähtud ülemmäär – ELTL artikli 291 lõige 2 – Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 7 – Rakendusmäärus (EL) 2015/81 – Nõukogule antud rakendusvolitused – Nõuetekohaselt põhjendatud erijuhud – Rakendusvolituste ulatus – Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine
Kohtuasjas T‑395/22,
Hypo Vorarlberg Bank AG, asukoht Bregenz (Austria), esindajad: advokaadid G. Eisenberger, A. Brenneis ja J. Holzmann,
hageja,
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: J. Kerlin, C. Flynn, D. Ceran, T. Wittenberg ja K.‑P. Wojcik, keda abistasid advokaadid B. Meyring ja T. Klupsch,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Parlament, esindajad: J. Etienne, G. Bartram ja M. Menegatti,
ja
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Haunold, J. Bauerschmidt ja A. Westerhof Löfflerová,
menetlusse astujad,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud G. De Baere, D. Petrlík (ettekandja), K. Kecsmár ja S. Kingston,
kohtusekretär: ametnik S. Jund,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 8. veebruari 2024. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Hypo Vorarlberg Bank AG palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis, et teda puudutavas osas tühistataks Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) 11. aprilli 2022. aasta otsus SRB/ES/2022/18 ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „kriisilahendusfond“) tehtavate 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Hageja on Austrias asutatud krediidiasutus.
3 Vaidlustatud otsusega kehtestas kriisilahendusnõukogu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1; parandus ELT 2021, L 178, lk 12), artikli 70 lõike 2 alusel kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed (edaspidi „ex ante osamaksed“) 2022. aastaks (edaspidi „2022. aasta osamakseperiood“) nendele finantsinstitutsioonidele, kelle suhtes kohaldatakse selle määruse artiklit 2 koostoimes artikli 67 lõikega 4 (edaspidi „finantsinstitutsioonid“) ja kelle hulka kuulub ka hageja.
4 Finanzmarktaufsichtsbehörde (FMA; finantsturgude järelevalveasutus, Austria), kes on liikmesriigi kriisilahendusasutus määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punkti 3 tähenduses, kohustas 22. aprilli 2022. aasta maksuteatega hagejat tasuma tema 2022. aasta osamakseperioodi ex ante osamakse, mille kriisilahendusnõukogu oli kindlaks määranud.
Vaidlustatud otsus
5 Vaidlustatud otsus koosneb põhiosast ja kolmest lisast.
6 Vaidlustatud otsuse põhiosas kirjeldatakse 2022. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete kindlaksmääramise protsessi, mida kohaldatakse kõigi finantsinstitutsioonide suhtes.
7 Selleks tuletas kriisilahendusnõukogu kõigepealt vaidlustatud otsuse 5. jaos meelde, et 1. jaanuaril 2016 alanud kaheksa-aastase algse perioodi (edaspidi „algne periood“) lõpuks peavad kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama sihttaseme (edaspidi „lõplik sihttase“), mis on vähemalt 1% krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtses kriisilahenduskorras (edaspidi „kriisilahenduskord“) osalevates kõigis liikmesriikides (edaspidi „osalevad liikmesriigid“) tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast (edaspidi „tagatud hoiused“).
8 Seejärel määras kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse 5. jaos 2022. aasta osamakseperioodi jaoks kindlaks aasta sihttaseme, mis on ette nähtud nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/81, millega määratakse määruse nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1), artiklis 4 (edaspidi „aasta sihttase“). Sellega seoses märkis kriisilahendusnõukogu, et ta võttis arvesse asjaolusid, mis on ette nähtud komisjoni 17. detsembri 2015. aasta delegeeritud määruse (EL) 2017/747, millega täiendatakse määrust nr 806/2014 seoses ex ante-osamaksete arvutamise kriteeriumidega ning asjaolude ja tingimustega, mille kohaselt saab erakorraliste ex post-osamaksete tasumist osaliselt või täielikult edasi lükata (ELT 2017, L 113, lk 2), artiklis 3.
9 Lisaks selgitas kriisilahendusnõukogu, et ta kehtestas aasta sihttasemeks ühe kaheksandiku 1,6 protsendist kõigi finantsinstitutsioonide 2021. aasta tagatud hoiuste summast, mis määrati kindlaks hoiuste tagamise skeemide esitatud andmete alusel vastavalt komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44), artiklile 16.
10 Vaidlustatud otsuse 6. jaos kirjeldas kriisilahendusnõukogu 2022. aasta osamakseperioodi jaoks ex ante osamaksete arvutamise meetodit. Selle kohta täpsustas ta nimetatud otsuse põhjenduses 74, et selleks perioodiks arvutati 6,67% ex ante osamaksetest „riiklikul tasandil“, see tähendab asjaomase osaleva liikmesriigi territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide esitatud andmete alusel (edaspidi „riiklik tasand“) vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), artiklile 103 ja vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 artiklile 4. Ülejäänud osa ex ante osamaksetest (st 93,33%) arvutati „pangandusliidu tasemel“, st andmete alusel, mille olid esitanud kõik osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonid (edaspidi „liidu tasand“) vastavalt määruse nr 806/2014 artiklitele 69 ja 70 ning rakendusmääruse 2015/81 artiklile 4.
11 Vaidlustatud otsuse 6. jaos selgitas kriisilahendusnõukogu samuti, et finantsinstitutsioonid – välja arvatud need, kes peavad nende eripärasid arvestades tasuma kindlasummalise osamakse – pidid tasuma nende riskiprofiiliga korrigeeritud osamakse, mille kriisilahendusnõukogu määras kindlaks järgmisi põhietappe järgides.
12 Esimeses etapis arvutas kriisilahendusnõukogu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktile a välja iga finantsinstitutsiooni „kindlasummalise osamakse“, mis on proportsionaalne sellega, kui suure osa moodustab finantsinstitutsiooni kohustuste summa, välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused (edaspidi „netokohustused“), kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide netokohustuste summast kokku (edaspidi „aasta baasosamakse“). Vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõikele 1 arvas kriisilahendusnõukogu osamakse kindlaksmääramisel aluseks võetavatest finantsinstitutsiooni netokohustustest maha teatavat liiki kohustused.
13 Ex ante osamakse arvutamise teises etapis korrigeeris kriisilahendusnõukogu aasta baasosamakset finantsinstitutsiooni riskiprofiili alusel vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktile b.
14 Kriisilahendusnõukogu arvutas välja iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse, jagades aasta sihttaseme kõigi finantsinstitutsioonide vahel riskiga korrigeeritud aasta baasosamakse suhte alusel.
Poolte nõuded
15 Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada vaidlustatud otsus ja selle lisad teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.
16 Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt;
– teise võimalusena jätta vaidlustatud otsuse tühistamise korral selle otsuse tagajärjed kehtima kuni selle asendamiseni või vähemalt kuueks kuuks alates kohtuotsuse jõustumise kuupäevast.
17 Euroopa Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata osas, milles see tugineb direktiivi 2014/59 ja määruse nr 806/2014 õigusvastasuse vastuväitele;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
18 Euroopa Liidu Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
19 Hageja põhjendab oma hagi kaheksa väitega:
– esimese kohaselt on rikutud ELL artikli 1 teist lõiku, ELTL artikleid 15, 296 ja 298 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 42 ja 47, kuna vaidlustatud otsust ei tehtud tervikuna teatavaks;
– teise väite kohaselt rikkus kriisilahendusnõukogu aasta sihttaseme kindlaksmääramisel proportsionaalsuse põhimõtet, direktiivi 2014/59 artiklit 102, määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 70 lõiget 2 ning delegeeritud määruse 2015/63 artiklit 3 ja artikli 4 lõiget 2;
– kolmanda ja neljanda väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 296 teist lõiku ning harta artikli 41 lõiget 1 ja lõike 2 punkti c, kuna vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud;
– viiendas väites leitakse, et rikutud on harta artikli 41 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a, kuna ei ole järgitud õigust olla ära kuulatud;
– kuuendas väites esitatakse delegeeritud määruse 2015/63 artiklite 4–7 ja 9 ning I lisa õigusvastasuse vastuväide, kuna rikutud on õigust heale haldusele, õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, õiguskindluse põhimõtet, harta artikleid 16, 17, 20 ja 21, proportsionaalsuse põhimõtet ja ELTL artiklit 290;
– seitsmendas väites esitatakse rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõigete 1, 4 ja 5 õigusvastasuse vastuväide, kuna rikutud on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 7 koostoimes ELTL artikli 291 lõikega 2, ning määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 7 õigusvastasuse vastuväide, kuna rikutud on ELTL artikli 291 lõiget 2 koostoimes ELTL artikli 296 teise lõiguga;
– kaheksandas väites esitatakse õigusvastasuse vastuväide direktiivi 2014/59 ja määruse nr 806/2014 suhtes, kuna rikutud on ELL artikli 1 teist lõiku, ELTL artikleid 15, 296 ja 298, harta artikleid 16, 17, 41, 42 ja 47, põhjendamiskohustust ja õiguskindluse põhimõtet.
20 Kõigepealt tuleb analüüsida seitsmendat väidet.
Seitsmes väide, milles esitatakse õigusvastasuse vastuväide määruse nr 806/2014 ja rakendusmääruse 2015/81 suhtes
21 Seitsmendas väites esitab hageja õigusvastasuse vastuväite määruse nr 806/2014 ja rakendusmääruse 2015/81 suhtes. See väide jaguneb sisuliselt kaheks osaks, millest esimese kohaselt on rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõigetes 1, 4 ja 5 rikutud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 7 ja ELTL artikli 291 lõikes 2 ette nähtud rakendusvolituste piire ning teise kohaselt ei ole määruses nr 806/2014 põhjendatud valikut anda selle määruse artikli 70 lõikes 7 ette nähtud rakendusvolitus pigem nõukogule kui Euroopa Komisjonile, rikkudes nii ELTL artikli 291 lõiget 2.
22 Analüüsi tuleb alustada seitsmenda väite teisest osast.
Seitsmenda väite teine osa, mis puudutab määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 7 õigusvastasuse vastuväidet
23 Hageja väidab sisuliselt, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 7, mis annab nõukogule rakendusvolitused, rikub ELTL artikli 291 lõiget 2 koostoimes ELTL artikli 296 teise lõiguga, kuna selles määruses ei ole esitatud põhjusi, miks selline volituste andmine kujutab endast „nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtu“ ELTL artikli 291 lõike 2 tähenduses.
24 Kriisilahendusnõukogu, parlament ja nõukogu on seisukohal, et määruse nr 806/2014 põhjenduses 114 on piisavalt põhjendatud, miks anti eespool punktis 23 nimetatud rakendusvolitused nõukogule.
25 18. detsembri 2023. aasta menetlust korraldava meetmega ja kohtuistungil palus Üldkohus kriisilahendusnõukogul, parlamendil ja nõukogul täpsustada oma seisukohta küsimuses, milles väljendub see, et määrus nr 806/2014 sisaldas piisavat põhjendust nõukogule eespool punktis 23 nimetatud rakendusvolituse andmise kohta. Vastuseks sellele menetlust korraldavale meetmele ja kohtuistungil esitatud küsimustele kordasid kriisilahendusnõukogu, parlament ja nõukogu oma argumenti, et selle määruse põhjenduses 114 esitatud põhjendus on piisav.
26 ELTL artikli 291 lõige 2 sätestab, et kui liidu õiguslikult siduvate aktide rakendamiseks on vaja ühetaolisi tingimusi, antakse nende õigusaktide alusel rakendusvolitused komisjonile või nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel ja ELL artiklites 24 ja 26 ette nähtud juhtudel nõukogule.
27 Mis puudutab konkreetsemalt nõuet põhjendada sellise volituse andmist nõukogule, siis tuleneb kohtupraktikast, et ELTL artikli 291 lõige 2 nõuab, et üksikasjalikult esitataks põhjused, miks usaldatakse liidu õiguslikult siduva akti rakendusmeetmete võtmine sellele institutsioonile (vt 28. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Fenix International, C‑695/20, EU:C:2023:127, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Sellega seoses on rakendatava alusakti vastuvõtja kohustus alusakti laadist ja sisust lähtudes nõuetekohaselt põhjendada, miks tehakse erand reeglist, et rakendusvolitusi täidab üldjuhul komisjon (vt selle kohta 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Käesolevas asjas annab määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 7 rakendusvolitused ELTL artikli 291 lõike 2 tähenduses nõukogule, andes viimasele õiguse võtta komisjoni poolt direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide raames vastu rakendusakte, et määrata kindlaks selle määruse artikli 70 lõigete 1, 2 ja 3 rakendamise tingimused, muu hulgas seoses individuaalsete osamaksete arvutamise metoodika kohaldamisega ja kõnealustes delegeeritud õigusaktides kindlaks määratud riskitegurite finantsinstitutsioonidele määramise praktilise korraga (edaspidi „asjasse puutuv rakendusvolitus“).
30 Seoses ELTL artikli 291 lõikes 2 ette nähtud kahe olukorraga, mis võimaldavad anda rakendusvolitused nõukogule, tuleb tõdeda, et asjaomane rakendusvolitus ei kuulu ELL artiklites 24 ja 26 ette nähtud juhtude hulka. Järelikult oli liidu seadusandja ülesanne üksikasjalikult ning määruse nr 806/2014 laadist ja sisust lähtudes põhjendada, et selle volituse andmine nõukogule kujutab endast nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtu ELTL artikli 291 lõike 2 tähenduses.
31 Sellega seoses viitavad kriisilahendusnõukogu, parlament ja nõukogu määruse nr 806/2014 põhjendusele 114, milles põhjendati nõukogule asjasse puutuva rakendusvolituse andmist järgmiselt:
„Nõukogu peaks direktiivi 2014/59[…] kohaselt vastuvõetud delegeeritud õigusaktide raames võtma vastu rakendusaktid, millega täpsustatakse [kriisilahendus]fondi tehtavate individuaalsete osamaksete arvutamise metoodika rakendamist, ning kindlasummalise osamakse ja riskipõhise osamakse arvutamise tehnilist korda. See metoodika peaks tagama, et individuaalse osamakse arvutamise valemis arvestatakse nii kindlasummalist osamakset kui ka riskipõhist osamakset viisil, mis vastab kriisilahenduspõhimõtetele ja direktiivi 2014/59[…] artikli 103 lõike 7 kohaselt vastu võetud delegeeritud aktidele. Selles metoodikas tuleks võtta arvesse proportsionaalsuse põhimõtet, tekitamata liikmesriikide pangandussektorite struktuuride vahel moonutusi.“
32 Kõigepealt tuleb märkida, et selles põhjenduses ei ole esitatud ühtegi põhjendust selle kohta, miks liidu seadusandja otsustas anda asjasse puutuva rakendusvolituse nõukogule. Nimelt mainib ta üksnes vastuvõetavate rakendusaktide eesmärki ja sisu ning otsust anda nõukogule volitus need vastu võtta, andmata siiski vähimatki teavet põhjuste kohta, miks anti asjasse puutuv rakendusvolitus komisjoni asemel nõukogule.
33 Need põhjused ei tulene ka selle põhjenduse teises lauses nimetatud vajadusest tagada määruse nr 806/2014 rakendusaktide kooskõla direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktidega. Nimelt ei selgita lihtsalt vajadus tagada see kooskõla, miks peaks selle kooskõla tagama pigem nõukogu kui komisjon. See on nii seda enam, et selline vajadus käib rakendusvolituse teostamisega kaasas olenemata sellest, kellele on see antud, ja kuna need delegeeritud õigusaktid võtab vastu komisjon, mitte nõukogu.
34 Seejärel tuleb märkida, et määrus nr 806/2014 ei sisalda muid põhjendusi, millest nähtuksid konkreetsed põhjused, miks asjasse puutuv rakendusvolitus nõukogule anti. Kriisilahendusnõukogu, parlament ja nõukogu ei ole ka nendele põhjustele viidanud oma menetlusdokumentides ega kohtuistungil toimunud aruteludes, piirdudes viitega selle määruse põhjendusele 114.
35 Täpsemalt, nagu nõukogu ise rõhutab, ei ole määruse nr 806/2014 põhjenduses 24 seda põhjendust esitatud, kuna selle eesmärk on põhjendada nõukogule selle määruse artikli 18 lõikes 7 ette nähtud rakendusvolituste andmist seoses kriisilahendusmenetlusega, mitte nõukogule rakendusvolituse andmist selle määruse artikli 70 lõike 7 alusel, mida vaadeldakse käesolevas kohtuasjas.
36 Tegelikult näitab määruse nr 806/2014 põhjendus 24, et valik anda asjasse puutuv rakendusvolitus nõukogule ei ole põhjendatud, kuivõrd selles on märgitud, et „[a]rvestades kriisilahendusotsuste märkimisväärset mõju liikmesriikide ja kogu liidu finantsstabiilsusele ning liikmesriikide fiskaalsuveräänsusele, on tähtis, et rakendusvolitused teatavate kriisilahendusega seotud otsuste tegemiseks antaks nõukogule“. Kuid sellist põhjendust asjasse puutuva rakendusvolituse andmise kohta nõukogule ei ole esitatud selle määruse põhjenduses 114, millele kriisilahendusnõukogu, parlament ja nõukogu tuginevad.
37 Lisaks, kuigi teatud asjaoludel on võimalik põhjendada rakendusvolituse andmist nõukogule volituse andmise kontekstiga (vt selle kohta 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punktid 60–65), siis tuleb esiteks märkida, et kriisilahendusnõukogu, parlament ja nõukogu ei ole oma menetlusdokumentides ega kohtuistungil toimunud arutelude käigus tuginenud ühelegi konkreetsele määruse nr 806/2014 vastuvõtmise konteksti puudutavale asjaolule, millest nähtuksid põhjused, miks tuli asjasse puutuv rakendusvolitus anda nõukogule, mitte komisjonile.
38 Teiseks, vastupidi kohtuasjale, milles tehti 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu (T‑578/12, ei avaldata, EU:T:2014:678), millele nõukogu tugineb, ei ole määruses nr 806/2014 ega mõnes muus liidu seadusandlikus aktis välja toodud ühtegi põhjendust, millest nähtuks, et asjasse puutuva rakendusvolituse andmist nõukogule põhjendas eriline roll, mida see institutsioon täidab ex ante osamaksete arvutamise valdkonnas (16. juuli 2014. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, T‑578/12, ei avaldata, EU:T:2014:678, punktid 77–82, mis jäeti apellatsiooniastmes muutmata 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsusega National Iranian Oil Company vs. nõukogu, C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punktid 60–65).
39 Siinkohal olgu täpsustatud, et selleks, et põhjendada asjasse puutuva rakendusvolituse andmist nõukogule, ei saa tugineda põhjendustele, mis on esitatud rakendusmääruse 2015/81 põhjendustes 14 ja 15 ning mis puudutavad kriisilahendusfondi järkjärgulist ühiskasutusse võtmist, nagu see on ette nähtud 21. mail 2014 Brüsselis allkirjastatud valitsustevahelises lepingus osamaksete ühtsesse kriisilahendusfondi ülekandmise ja ühiskasutusse võtmise kohta (edaspidi „21. mai 2014. aasta leping“). Nimelt, kuna kohustus põhjendada nõukogule rakendusvolituste andmise valikut lasub rakendatava alusakti vastuvõtjal – ehk käesoleval juhul parlamendil ja nõukogul seadusandlikus tavamenetluses –, ei ole nõukogu ülesanne põhjendada tagantjärele sellise volituse andmist iseendale rakendusaktis, mille ta hiljem vastu võtab.
40 Samuti, isegi kui eeldada, et nõukogule selle volituse andmise põhjendamisel on võimalik arvesse võtta 21. mai 2014. aasta lepingut, millele määruse nr 806/2014 artiklites 1, 67 ja 77 viidatakse, piisab, kui märkida, et see leping ei puuduta ex ante osamaksete arvutamist ennast ega sisalda seega asjaolusid, millest nähtuks eriline roll, mida nõukogul tuleb täita nende osamaksete arvutamise spetsiifilises valdkonnas. Pealegi ei ole kriisilahendusnõukogu, parlament ega nõukogu seda lepingut oma menetlusdokumentides ega kohtuistungil maininud kui asjaolu, millest võiks niisugune eriline roll ilmneda.
41 Lõpuks ei saa nõukogu väita, nagu ta tegi kohtuistungil, et liidu seadusandja otsus talle asjasse puutuv rakendusvolitus anda oli põhjendatud „poliitiliste kaalutlustega“. Esiteks ei nähtu sellist põhjendust määruse nr 806/2014 põhjendusest 114 ega ühestki muust selle määruse põhjendusest või sättest. Teiseks, kuna see selgitus on üldsõnaline, ei vasta see eespool punktides 27 ja 28 viidatud kohtupraktikast tulenevatele nõuetele, kuna see ei ole üksikasjalik ega seotud määruse nr 806/2014 laadi ega sisuga.
42 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et määrus nr 806/2014 ei sisalda mingit põhjendust asjasse puutuva rakendusvolituse nõukogule andmise kohta.
43 Seega tuleb õigusvastasuse vastuväitega nõustuda ja tunnistada ELTL artikli 277 alusel määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 7 käesolevas asjas kohaldamatuks. Järelikult ei ole käesolevas asjas kohaldatav ka rakendusmäärus 2015/81, mille nõukogu võttis vastu selle sätte alusel ja mille rakendusmeede vaidlustatud otsus on.
44 Samas tuleb korrakohase õigusemõistmise huvides analüüsida ka seitsmenda väite esimest osa osas, milles see puudutab õigusvastasuse vastuväidet rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 suhtes ning teist väidet aasta sihttaseme kindlaksmääramise kohta.
Seitsmenda väite esimese osa see osa, milles esitatakse õigusvastasuse vastuväide rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 suhtes
45 Hageja väidab, et ELTL artikli 291 lõike 2 alusel vastu võetud rakendusakt saab üksnes täpsustada liidu seadusandja määratletud õiguslikku raamistikku ning sellega ei saa muuta ega täiendada asjaomast seadusandlikku akti ja seda isegi mitte selle ebaolulistes osades. Rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõige 1 ei piirdu aga määruse nr 806/2014 sisu täpsustamisega, vaid täiendab seda, kuna see muudab selle määrusega kehtestatud ex ante osamaksete arvutamise meetodit.
46 Komisjon ja nõukogu vaidlevad hageja argumentidele vastu. Nimelt tuleneb rakendusmääruse 2015/81 põhjendustest 14 ja 15, et selle rakendusmääruse artikli 8 lõige 1 üksnes kohandab määrusega nr 806/2014 määratletud õigusraamistikku ega muuda ega täienda viimati nimetatud määrust. Nende hinnangul on rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 eesmärk tagada direktiivi 2014/59 artikli 103 ja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 sätete ühetaoline kohaldamine, et vältida moonutusi liikmesriikide pangandussektori struktuuride vahel. Kriisilahendusnõukogu ja nõukogu hinnangul oleksid need moonutused võinud tuleneda väga suurest erinevusest ex ante osamaksete summas arvutatuna määrusega nr 806/2014 kehtestatud meetodi alusel või finantsinstitutsioonidele määratavast osamaksete summast direktiivi 2014/59 üle võtvate riigisiseste õigusnormide alusel. Kriisilahendusnõukogu sõnul võivad sellised moonutused tekkida ka siis, kui esineb erinevus ühelt poolt määruse nr 806/2014 alusel kindlaks määratud ex ante osamaksete vahel ja teiselt poolt asjasse puutuvatele finantsinstitutsioonidele algsel perioodil potentsiaalselt võimaldatava maksejõuetuse kriisilahenduse rahastamise vahel kriisilahendusfondi järkjärgulist ühiskasutusse võtmist käsitlevate eeskirjade alusel, nagu nähtub rakendusmääruse 2015/81 põhjendustest 13 ja 14.
47 Sellega seoses tuleb meenutada, et rakendusmääruse 2015/81 õiguslik alus on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 7, mis annab nõukogule õiguse võtta vastu rakendusakte, et määrata kindlaks viimati nimetatud määruse artikli 70 lõigete 1, 2 ja 3 rakendamise tingimused, ning et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikega 7 kohaldatakse ELTL artikli 291 lõiget 2 (vt eespool punkti 29).
48 Seda arvestades piiritlevad nõukogule antud rakendusvolituse nii ELTL artikli 291 lõige 2 kui ka määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 7 (vt selle kohta analoogia alusel 22. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Tazzetti vs. komisjon, T‑825/19 ja T‑826/19, EU:T:2023:148, punkt 155).
49 Mis puudutab ELTL artikli 291 lõikest 2 tulenevate rakendusvolituste piire, siis tuleneb kohtupraktikast, et need volitused hõlmavad sisuliselt pädevust võtta meetmeid, mis on vajalikud või asjakohased selle seadusandliku akti sätete ühetaoliseks rakendamiseks, mille alusel need meetmed vastu võetakse, ning mis piirduvad selle akti sisu täpsustamisega, järgides selle aktiga taotletavaid üldisi põhieesmärke, muutmata või täiendamata akti olulisi või mitteolemuslikke osi (28. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Fenix International, C‑695/20, EU:C:2023:127, punkt 49).
50 Eelkõige piirdub rakendusmeede asjaomase seadusandliku akti sätete täpsustamisega siis, kui selle ainus eesmärk on üldiselt või teatud erijuhtude jaoks selgitada nende sätete ulatust või määrata kindlaks nende kohaldamise kord, kuid seda siiski tingimusel, et seda tehes hoiab meede ära mis tahes vastuolu nende sätete eesmärkidega ega muuda mingil viisil selle akti normatiivset sisu või selle kohaldamisala (28. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Fenix International, C‑695/20, EU:C:2023:127, punkt 50).
51 Seega selleks, et teha kindlaks, kas komisjon või nõukogu järgisid rakendusmeedet vastu võttes neile seadusandliku aktiga ELTL artikli 291 lõike 2 alusel antud rakendusvolituste piire, tuleb analüüsida, kas selline meede esiteks järgib selle seadusandliku akti üldisi põhieesmärke, eriti nimetatud akti selle sätte eesmärke, mida nimetatud rakendusmeede puudutab, teiseks on vajalik ja asjakohane selle sätte ühetaolise kohaldamise hõlbustamiseks ega kolmandaks täienda ega muuda seda mingil viisil (28. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Fenix International, C‑695/20, EU:C:2023:127, punkt 51).
52 Käesoleval juhul ei väida hageja, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõige 1 rikub eespool punktis 51 nimetatud esimest ja teist tingimust. Seevastu väidab ta, et viidatud säte ei vasta selles punktis nimetatud kolmandale tingimusele, sest see ei piirdu üksnes määruse nr 806/2014 sisu täpsustamisega, vaid täiendab seda. Seega tuleb analüüsida, kas rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõige 1 vastab kolmandale tingimusele.
53 Mis puudutab selle analüüsi ulatust, siis tuleb tõdeda, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 sätete eesmärk ei ole määratleda tagasivõtmatuid maksekohustusi käsitleva määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 3 rakendamise tingimusi, mistõttu tuleb käesoleva õigusvastasuse vastuväite analüüsimisel piirduda küsimusega, kas rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõiget 1 vastu võttes ületas nõukogu talle määruse nr 806/2014 artikli 70 lõigete 1 ja 2 rakendamiseks antud rakendusvolituste piire.
54 Seetõttu tuleb analüüsida, kas rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikes 1 on üksnes täpsustatud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõigete 1 ja 2 sisu või kas see täiendab seda viimati nimetatud sätet, nagu väidab hageja.
55 Esimesena tuleb märkida, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 1 kohaselt arvutatakse iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse proportsionaalselt sellega, kui suure osa moodustab tema netokohustuste summa kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide netokohustuste kogusummast.
56 Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktides a ja b on sätestatud, et iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse arvutamine põhineb kahel komponendil, milleks on esiteks aasta baasosamakse, mis on proportsionaalne sellega, kui suure osa moodustab finantsinstitutsiooni netokohustuste summa kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide netokohustuste kogusummast, ja teiseks riskipõhised osamaksed, mis põhinevad direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7 sätestatud kriteeriumidel, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning tekitamata moonutusi liikmesriikide pangandussektorite struktuuride vahel.
57 Rakendusmääruse 2015/81 artiklis 4 on ette nähtud:
„Igaks osamakseperioodiks arvutab […] kriisilahendusnõukogu […] iga [finantsinstitutsiooni] poolt tasumisele kuuluva iga-aastase osamakse, võttes aluseks […] kriisilahendusfondi aasta sihttaseme. Aasta sihttase määratakse kindlaks määruse […] nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1 ja artiklis 70 osutatud […] kriisilahendusfondi sihttaseme alusel ja kooskõlas delegeeritud määruses […] 2015/63 sätestatud metoodikaga.“
58 Rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 „Konkreetsed kohandused algsel perioodil“ lõikes 1 on sätestatud, et erandina selle määruse artiklist 4 arvutatakse algsel perioodil finantsinstitutsioonide ex ante osamaksed kooskõlas „kohandatud metoodikaga“. See säte määrab algse perioodi kaheksast aastast seitsme suhtes kindlaks ühe osa ex ante osamaksetest, mis arvutatakse riiklikul tasandil, st vastavalt direktiivi 2014/59 artiklile 103 ja delegeeritud määruse 2015/63 artiklile 4, ning teise osa nendest osamaksetest, mis arvutatakse liidu tasandil, st vastavalt määruse nr 806/2014 artiklitele 69 ja 70 ning rakendusmääruse 2015/81 artiklile 4.
59 Rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikes 1 on seega sisuliselt ette nähtud, et aasta aastalt arvutatakse aina väiksem osa ex ante osamaksetest riikliku tasandi alusel ning üha suurem osa nendest osamaksetest arvutatakse liidu tasandit aluseks võttes.
60 Mis puudutab konkreetselt käesolevas kohtuasjas vaadeldavat 2022. aasta osamakseperioodi, siis on rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 punktis g konkreetsemalt sätestatud, et „[e]randina [rakendusmääruse 2015/81] artiklist 4“ arvutatakse finantsinstitutsioonide tehtavad „iga-aastased osamaksed 6,67% ulatuses vastavalt direktiivi 2014/59[…] artiklile 103 ja delegeeritud määruse […] 2015/63 artiklile 4 ning 93,33% ulatuses vastavalt määruse […] nr 806/2014 artiklitele 69 ja 70 ning [rakendusmääruse 2015/81] määruse artiklile 4“.
61 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 1 ja lõike 2 teise lõigu punkti a sõnastusest endast tuleneb, et selle sättega kehtestatud asjaomaste finantsinstitutsioonide aasta baasosamakse arvutamise meetod põhineb iga finantsinstitutsiooni netokohustuste ja „kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil“ tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide netokohustuste suhtarvul. Määruse nr 806/2014 nende sätete kohaselt võetakse niisiis kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide andmeid arvesse iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse arvutamisel vähemalt seoses selle osamakse esimese komponendiga, st aasta baasosamaksega.
62 Teiseks kohaldatakse samade sätete kohaselt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikega 1 ja lõike 2 teise lõiguga kehtestatud arvutusmeetodit – eelkõige reeglit, mis määrab kindlaks andmed, mille suhtes seda meetodi kasutatakse – täies ulatuses algse perioodi iga aasta suhtes, sealhulgas 2022. aasta osamakseperioodi suhtes.
63 Ent rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikes 1 kehtestatud „kohandatud metoodika“ näeb ette, et osa ex ante osamaksetest arvutatakse peaaegu kogu algse perioodi jooksul muude andmete alusel kui need, mis on ette nähtud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 1 ja lõike 2 teise lõigu punktis a.
64 Seega võetakse vastavalt rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikele 1 koostoimes direktiivi 2014/59 artikliga 103 sellel perioodil tehtavate ex ante osamaksete ühe osa arvutamisel arvesse üksnes andmeid, mille on esitanud asjaomase osaleva liikmesriigi territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonid, ja välja jäetakse teiste osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide esitatud andmed, samas kui määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 1 ja lõike 2 teise lõigu punktis a kehtestatud arvutusmeetodi kohaselt võetakse aasta baasosamakse arvutamisel arvesse just teiste osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioone puudutavaid andmeid.
65 Sellest järeldub, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõige 1 muudab ex ante osamaksete arvutamise meetodit, mis on ette nähtud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 1 ja lõike 2 teises lõigus, eelkõige seoses esimese komponendiga, mis puudutab aasta baasosamakse arvutamist, muutes selle meetodi kasutamisel arvesse võetavaid andmeid ja seega selle meetodi alust ennast.
66 Nagu nõukogu kohtuistungil ka möönis, on selle tagajärg see, et niisuguste finantsinstitutsioonide nagu hageja ex ante osamaksete summad, mis arvutatakse rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikega 1 kehtestatud „kohandatud metoodika“ alusel, erinevad paratamatult summadest, mis oleks saadud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 1 ja lõike 2 teises lõigus ette nähtud meetodi kasutamisel.
67 Eespool punktis 65 nimetatud muudatuse ulatust suurendab asjaolu, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõige 1 teeb erandi määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 1 ja lõike 2 teises lõigus ette nähtud meetodist seoses seitsme aastaga algse perioodi kaheksast aastast, mistõttu see viimati nimetatud meetod kaotab oma täieliku mõju peaaegu kogu selleks perioodiks.
68 Teisena, nagu tuleneb määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikest 7, on nõukogul tõesti õigus rakendada selle määruse artikli 70 lõiget 2, mille teise lõigu punktis b on sätestatud, et riskipõhised osamaksed peavad põhinema direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7 sätestatud kriteeriumidel, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet, tekitamata moonutusi liikmesriikide pangandussektorite struktuuride vahel.
69 Kuid eespool punktis 46 kokkuvõtlikult kirjeldatud rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikega 1 taotletav eesmärk vältida moonutusi liikmesriikide pangandussektori struktuuride vahel on seotud küsimusega, kas kõnealune rakendusakt järgib seadusandliku akti üldisi põhieesmärke ning kas see on vajalik või asjakohane selle akti ühetaolise rakendamise hõlbustamiseks. See küsimus puudutab seega eespool punktis 51 meenutatud esimest ja teist tingimust selle kindlakstegemisel, kas nõukogu järgis rakendusmeetme vastuvõtmisel talle ELTL artikli 291 lõike 2 alusel seadusandliku aktiga antud rakendusvolituste piire. Nagu aga on meenutatud eespool punktis 52, ei väida hageja, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõige 1 rikub neid tingimusi seetõttu, et sellega soovitakse vältida moonutusi liikmesriikide pangandussektori struktuuride vahel, vaid ta väidab, et see täiendab seadusandliku akti normatiivset sisu, rikkudes nii eespool punktis 51 meenutatud kolmandat tingimust.
70 Mis puudutab eespool punktis 51 mainitud kolmandat tingimust, siis tuleneb eespool punktides 49 ja 50 meenutatud kaalutlustest, et kui asjaomane institutsioon võtab vastu rakendusmeetmed ELTL artikli 291 lõike 2 alusel, peab ta piirduma alusakti täpsustamisega, muutmata selle normatiivset sisu. Seega, isegi kui eeldada, et nõukogu soovis rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikes 1 vältida moonutusi liikmesriikide pangandussektori struktuuride vahel, oli ta kohustatud järgima talle antud rakendusvolituste ulatust, piirdudes määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 1 ja lõike 2 teises lõigus ette nähtud ex ante osamaksete arvutamise meetodi täpsustamisega, muutmata kasutatava meetodi osas selle sätte normatiivset sisu.
71 Ent nagu nähtub eespool punktidest 55–67, muudab käesoleval juhul rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikest 1 tulenev „kohandatud metoodika“ seda ex ante osamaksete arvutamise meetodit, mis on ette nähtud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 1 ja lõike 2 teises lõigus. Seetõttu ei saa sellise meetodi kehtestamist põhjendada õiguspärase eesmärgiga vältida moonutusi liikmesriikide pangandussektori struktuuride vahel.
72 Järelikult ei saa määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktis b väljendatud liidu seadusandja seatud eesmärki vältida moonutusi liikmesriikide pangandussektori struktuuride vahel mõista nii, et see volitab nõukogu rakendusaktis muutma nende osamaksete arvutamise meetodi alust ennast, mis tuleneb eelkõige selle määruse artikli 70 lõikest 1 ja lõike 2 teise lõigu punktist a.
73 Kolmandana, kuivõrd kriisilahendusnõukogu ja nõukogu tuginevad konkreetsemalt vajadusele tagada direktiivi 2014/59 artikli 103 ja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 sätete ühetaoline kohaldamine, et võimaldada algsel perioodil üleminekut direktiivis 2014/59 ette nähtud meetodil põhinevalt arvutamiselt määruses nr 806/2014 ette nähtud meetodile, siis tuleb meenutada, et kriisilahendusfondi tehtavate nende ex ante osamaksete arvutamist, mille peavad tasuma määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse kuuluvad finantsinstitutsioonid, nagu hageja, reguleerib selle määruse artikkel 70, mitte direktiivi 2014/59 artikkel 103, mis käsitleb riiklikesse kriisilahendusrahastutesse tehtavaid ex ante osamakseid.
74 Pealegi möönis nõukogu kohtuistungil, et kui rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõiget 1 vastu ei oleks võetud, oleks niisuguste finantsinstitutsioonide nagu hageja 2022. aasta osamakseperioodi ex ante osamakse tulnud arvutada üksnes määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 1 ja lõike 2 teises lõigus ette nähtud meetodi alusel ning seega võttes arvesse kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide andmeid.
75 On tõsi, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktile b peavad selle sätte alusel riskipõhised ex ante osamaksed „põhine[ma selle] direktiivi artikli 103 lõikes 7 sätestatud kriteeriumidel“. Samuti võtab nõukogu selle määruse artikli 70 lõike 7 kohaselt vastu rakendusaktid komisjoni poolt direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 alusel vastu võetud „delegeeritud õigusaktide raamistikus“, et täpsustada finantsinstitutsioonide osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimise mõistet. Kuid need määruse nr 806/2014 sätted viitavad siiski üksnes ex ante osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimise mõistele, mis on ette nähtud direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7. Seega ei viita määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiked 2 ja 7 muu hulgas selle direktiivi artikli 103 lõikele 2 ega selle direktiivi artikli 103 lõikes 2 ette nähtud osamaksete arvutamise meetodile endale, mis seisneb ainult asjaomase liikmesriigi territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide andmete arvesse võtmises.
76 Eeltoodut silmas pidades tuleb täheldada, et isegi kui nõukogu pidi rakendusmääruse 2015/81 vastuvõtmisel arvesse võtma osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimise mõistet, nagu see on ette nähtud direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7, ja ka selle sätte alusel komisjoni poolt selle mõiste selgitamiseks vastu võetud delegeeritud akte, ei tulene määruse nr 806/2014 artiklist 70, direktiivi 2014/59 artiklist 103 ega nimetatud delegeeritud õigusaktidest, et tal oli õigus lisada sellesse rakendusmäärusesse arvutusmeetod, mida on kohandatud nii, et osa aasta baasosamaksest arvutatakse riiklikust tasandist lähtudes, see tähendab direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 2 määratletud andmete alusel.
77 Neljandana tuleb tõdeda, et ükski määruse nr 806/2014 ega ka direktiivi 2014/59 säte ei näe ette ega volita nõukogu kehtestama ex ante osamaksete arvutamise meetodit, mis põhineks riiklikust tasandist lähtuva arvutusmeetodi järkjärgulisel kaotamisel ja selle järkjärgulisel asendamisel liidu tasandist lähtuva meetodiga.
78 Kuigi nõukogu võis rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõiget 1 vastu võttes tõepoolest taotleda õiguspärast eesmärki vältida moonutusi liikmesriikide pangandussektori struktuuride vahel ja kuigi ei ole välistatud, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud ex ante osamaksete arvutamise kohandatud meetod on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik, oli siiski liidu seadusandja ülesanne näha ette riiklikust tasandist lähtuva arvutusmeetodi võimalik järkjärguline kaotamine ja selle järkjärguline asendamine liidu tasandist lähtuva meetodiga ning vajaduse korral volitada nõukogu täpsustama selle rakendamise korda asjakohases rakendusaktis. Nõukogu ei saanud seega oma rakendusvolituste piire ületamata liidu seadusandja asemel rakendusaktis sellist asendamist ette näha.
79 Samuti ei anna määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 7 ega ükski muu selle määruse säte nõukogule õigust võtta vastu rakendusakte, mille eesmärk on vähendada vahet ühelt poolt selle määruse alusel kindlaks määratavate ex ante osamaksete ja teiselt poolt asjasse puutuvatele finantsinstitutsioonidele algsel perioodil potentsiaalselt võimaldatava maksejõuetuse kriisilahenduse rahastamise vahel kriisilahendusfondi järkjärgulist ühiskasutusse võtmist käsitlevate normide alusel.
80 Selline õigus ei tulene ka määruse nr 806/2014 artiklist 77, mis näeb ette kriisilahendusfondi kasutamise korra.
81 Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 806/2014 artikli 77 esimeses lõigus on sätestatud, et „[kriisilahendus]fondi kasutamine sõltub lepingust, millega osalevad liikmesriigid nõustuvad võtma endale kohustuse kanda [kriisilahendus]fondi üle osamaksed, mida nad koguvad liikmesriigi tasandil vastavalt […] määrusele [nr 806/2014] ja direktiivile 2014/59“. Lisaks on selle määruse artikli 77 teises lõigus ette nähtud, et kriisilahendusnõukogu kasutab algsel perioodil kriisilahendusfondi „vastavalt põhimõtetele, mis põhinevad [kriisilahendus]fondi jagamisel igale osalevale liikmesriigile vastavateks riiklikeks osadeks, samuti liikmesriigi tasandil kogutud eri osamaksete järkjärgulisel liitmisel, et eraldada need [kriisilahendus]fondi liikmesriikidega seotud alafondidele, nagu on sätestatud [nimetatud] lepingus“. Reeglid, mille alusel on kriisilahendusnõukogul õigus käsutada ühtse kriisilahendusfondi osi, määrates kindlaks kriisilahendusfondi järkjärgulise ühiskasutusse võtmise tempo, on ette nähtud 21. mai 2014. aasta lepingu artiklis 5.
82 Kuna aga määruse nr 806/2014 artikkel 77 ei anna nõukogule õigust võtta vastu rakendusakte ja kuna rakendusmääruse 2015/81 õiguslik alus on üksnes määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 7, ei saa ka määruse nr 806/2014 artikkel 77 põhjendada „kohandatud metoodika“ kehtestamist, nagu see tuleneb rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikest 1. Sama kehtib veelgi enam 21. mai 2014. aasta lepingu kohta.
83 Viiendana, kuna kriisilahendusnõukogu ja nõukogu väidavad, et nõukogul on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõigete 1 ja 2 täpsustamisel ulatuslik kaalutlusõigus, tuleb märkida järgmist.
84 On tõsi, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib komisjon oma rakenduspädevuse raames, mille piire hinnatakse eelkõige asjaomase seadusandliku akti üldistest põhieesmärkidest lähtudes, vastu võtta kõik alusakti rakendamiseks vajalikud ja asjakohased rakendusmeetmed eeldusel, et need ei ole alusaktiga vastuolus (vt selle kohta 15. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus parlament vs. komisjon, C‑65/13, EU:C:2014:2289, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika). Ent sellele institutsioonile on antud kaalutlusruum küsimuses, kas rakendusmeede on asjaomase seadusandliku akti rakendamiseks asjakohane või vajalik, mitte aga seoses keeluga seda akti rakendusmeetmega täiendada, kuna need on kaks eri tingimust (vt selle kohta 15. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus parlament vs. komisjon, C‑65/13, EU:C:2014:2289, punktid 44 ja 45).
85 Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõige 1 muudab määruse nr 806/2014 artikli 70 lõigete 1 ja 2 normatiivset sisu ex ante osamaksete arvutamise meetodi raames arvesse võetavate andmete osas. Sellest järeldub, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõiget 1 vastu võttes ületas nõukogu rakendusvolitusi, mis on talle antud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikega 7 koostoimes ELTL artikli 291 lõikega 2.
86 Kuna õigusvastasuse vastuväite ulatus peab piirduma sellega, mis on vaidluse lahendamiseks tingimata vajalik (25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus KF vs. CSUE, T‑286/15, EU:T:2018:718, punkt 156), ning kuna vaidlustatud otsus puudutab 2022. aasta osamakseperioodi ja kohaldab seega rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 punkti g, mis käsitleb seda ajavahemikku, siis tuleb käesolev õigusvastasuse vastuväide rahuldada osas, milles see puudutab nimetatud rakendusmääruse artikli 8 lõike 1 punkti g ning tunnistada viimati nimetatud säte käesolevas asjas ELTL artikli 277 alusel kohaldamatuks.
87 Sellest õigusvastasusest piisab, et nõustuda seitsmenda väite esimese osaga, ilma et oleks vaja analüüsida, kas rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõiked 4 ja 5 on õiguspärased.
88 Lisaks tuleb korrakohase õigusemõistmise huvides analüüsida teist väidet, mis puudutab aasta sihttaseme kindlaksmääramist.
Teine väide, mille kohaselt rikkus kriisilahendusnõukogu aasta sihttaseme kindlaksmääramisel direktiivi 2014/59 artiklit 102, määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 70 lõiget 2 ning delegeeritud määruse 2015/63 artiklit 3 ja artikli 4 lõiget 2
89 Hageja väidab, et kehtestades aasta sihttasemeks 14 253 573 821,46 eurot, mis vastab ühele kaheksandikule 1,6% tagatud hoiustest 2021. aastal, rikkus kriisilahendusnõukogu direktiivi 2014/59 artiklit 102, määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 70 lõiget 2 ning delegeeritud määruse 2015/63 artiklit 3 ja artikli 4 lõiget 2.
90 Hageja hinnangul tuleneb määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikest 2, et iga-aastaste osamaksete kogusumma ei tohi ühelgi juhul olla üle 12,5% lõplikust sihttasemest (edaspidi „12,5% ülempiir“). Kuivõrd lõplikuks sihttasemeks prognoositi kõnealusel juhul 80 miljardit eurot, ei oleks kriisilahendusnõukogu saanud 2022. aastal koguda rohkem kui 10 miljardit eurot.
91 Kriisilahendusnõukogu väidab esimese võimalusena, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 ette nähtud reegel, mille kohaselt 12,5% ülempiiri ei ületata, ei ole algsel perioodil kohaldatav. Tema hinnangul on selle määruse artikli 69 lõikes 2 ette nähtud reegel, et ex ante osamaksed tuleb jaotada ajaliselt võimalikult ühtlaselt kuni sihttaseme saavutamiseni, prioriteetne selle määruse artikli 70 lõikest 2 tuleneva nõude suhtes, kuna esimene reegel on lex specialis ratione temporis võrreldes teise nõudega, mis on vaid lex generalis.
92 Teise võimalusena väidab kriisilahendusnõukogu, nagu ta nimelt kohtuistungil täpsustas, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 ette nähtud reegel, mille kohaselt 12,5% ülempiiri ei ületata, ei ole absoluutne. Tema arvates on seda reeglit võimatu kohaldada koos määruse artikli 69 lõikest 1 tuleneva nõudega, mis kohustab teda tagama, et kriisilahendusfond saavutaks algse perioodi lõpuks oma lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% tagatud hoiustest. See võimatus on peamiselt tingitud lõpliku sihttaseme dünaamilisusest selles mõttes, et see võib algsel perioodil suureneda. Seega juhul, kui tagatud hoiused suurenevad, mis tähendab lõpliku sihttaseme suurenemist, ja kui kriisilahendusnõukogu hindab selle sihttaseme summa algse perioodi alguses tegelikust väiksemaks, takistaks määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 sõnasõnaline kohaldamine kriisilahendusnõukogul teha kriisilahendusfondi kogutavate rahaliste vahendite mis tahes hilisemat kohandamist, et seda alahindamist leevendada. Kriisilahendusnõukogul oleks aga keeruline või isegi võimatu täpselt ette aimata, milline on lõplik sihttase, kuna algsel perioodil võivad tekkida riskid, mis mõjutavad muutusi tagatud hoiuste summas. Neid asjaolusid arvestades ja võttes arvesse kriisilahendusfondi üldise huvi eesmärki – milleks on aidata kaasa Euroopa Liidu finantsstabiilsusele – pidi kriisilahendusnõukogu eelistama eesmärki saavutada lõplik sihttase algse perioodi lõpuks, mistõttu tuleb määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 ette nähtud nõue kõrvale jätta või tõlgendada seda paindlikult.
93 Sellega seoses väidab kriisilahendusnõukogu lisaks, et kui määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 ette nähtud 12,5% ülempiiri ületamata jätmise reegel oleks kohaldatav algsel perioodil ja kui seda tuleks rangelt kohaldada, oleks tal võimatu järgida selle määruse artikli 69 lõiget 2, mis nõuab esiteks, et ex ante osamaksed jaotataks ajaliselt võimalikult ühtlaselt, ja teiseks, et ta võtaks arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Kahe asjaomase sätte vahelise vastuolu lahendamiseks tuleb eelkõige tõlgendada 12,5% ülempiiri nii, et selle eesmärk on üksnes mittesiduvalt täpsustada nõuet, et ex ante osamaksed tuleb jaotada ajaliselt nii ühtlaselt kui võimalik.
94 Parlament ja nõukogu leiavad, et vastupidi sellele, mida kriisilahendusnõukogu esimese võimalusena väidab, on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikest 2 tulenev nõue, et 12,5% ülempiiri ei ületata, algsel perioodil kohaldatav. Nad nõustuvad siiski kriisilahendusnõukogu teise võimalusena võetud seisukohaga, et see nõue ei ole absoluutne ning seda tuleb tõlgendada ja kohaldada paindlikult, arvestades peamist eesmärki, et kriisilahendusfond peab saavutama lõpliku sihttaseme algse perioodi lõpuks.
95 Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 peavad algse perioodi lõpus kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast.
96 Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 kohaselt jaotatakse ex ante osamaksed algsel perioodil ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse eespool punktis 95 viidatud lõplik sihttase, kuid võttes nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile.
97 Seejärel on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud, et „[i]gal aastal arvutab kriisilahendusnõukogu […] individuaalsed osamaksed tagamaks, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% sihttasemest“. Selle määruse artikli 70 lõike 2 neljandas lõigus on lisatud, et „[…] kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud asutuste tasutavate individuaalsete osamaksete aastane summa ei ületa ühelgi juhul 12,5% sihttasemest“.
98 Esimesena, mis puudutab määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus ette nähtud 12,5% ülempiiri nõude ajalist kohaldamist, siis tuleb meenutada, et Üldkohus on juba otsustanud, et see nõue on algsel perioodil kohaldatav (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punktid 68, 69 ja 100).
99 See tuleneb kõigepealt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 selgest sõnastusest, mis näeb ette, et „algse perioodi jooksul“ arvutatakse ex ante osamaksed selle määruse „artikli 70 kohaselt“, kusjuures selline viide näitab ühemõtteliselt, et kõik viimati nimetatud sättes ette nähtud nõuded, sealhulgas lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus sätestatud nõue, on algsel perioodil kohaldatavad.
100 Edasi on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses lõigus täpsustatud, et kriisilahendusnõukogu peab „[i]gal aastal“ järgima 12,5% ülempiiri nõuet, piiramata selle ajalist kohaldamist ajavahemikuga, mis järgneb algsele perioodile.
101 Samuti ei ole üheski muus määruse nr 806/2014 sättes märgitud, et 12,5% ülempiiri nõue ei ole algsel perioodil kohaldatav või et kriisilahendusnõukogu võib sellest sellel ajavahemikul kõrvale kalduda.
102 Lõpuks kinnitab tõlgendust, et see nõue on algsel perioodil kohaldatav, määruse nr 806/2014 tekkelugu.
103 Nimelt nähtub Euroopa Komisjoni 10. juuli 2013. aasta ettepaneku COM(2013) 520 (final), mille tulemusel võeti vastu määrus nr 806/2014, seletuskirja punktist 4.3.2 ja artikli 65 lõikest 1, et komisjon pani oma seadusandlikus ettepanekus ette, et kriisilahendusfondi moodustamise algne periood oleks kümme aastat.
104 Seadusandliku menetluse järgmistes etappides tegi nõukogu ettepaneku, nagu nähtub 27. märtsi 2014. aasta institutsioonidevahelisest dokumendist (8078/1/14 REV 1), mida arutati kohtuistungil, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide poolt tasumisele kuuluvate ex ante osamaksete ülempiir võiks olla igal aastal 10% lõplikust sihttasemest. Kui aga parlament ja nõukogu leppisid seadusandliku menetluse käigus kokku algse perioodi lühendamises kaheksale aastale, otsustasid nad samal ajal suurendada määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus ette nähtud ülempiiri 12,5%-ni.
105 Sellest järeldub, nagu kinnitas ka nõukogu käesolevas menetluses, et liidu seadusandja on loonud seose algse perioodi aastate arvu ja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus sätestatud ülempiiri protsendimäära vahel.
106 Kõigest eeltoodust tuleneb, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus ette nähtud 12,5% ülempiir on algsel perioodil kohaldatav.
107 Seda tunnistas ka kriisilahendusnõukogu ise vaidlustatud otsuse III lisa punktis 106, mis sisaldab tema hinnangut nende finantsinstitutsioonide märkustele, kes osalesid kriisilahendusfondi tehtavaid 2022. aasta ex ante osamakseid käsitleval konsulteerimisel, täpsustades, et „kohaldades koefitsienti [üks kaheksandikku] kõnealuste hoiuste kogusummast, [järgis ta] 12,5% ülempiiri“.
108 Teisena, mis puudutab 12,5% ülempiiri nõude sisu, siis tuleb meenutada, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõigu kohaselt peab kriisilahendusnõukogu tagama, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1 ette nähtud lõplikust sihttasemest.
109 Sellega seoses tuleb märkida, nagu kinnitavad ka määruse nr 806/2014 ettevalmistavad materjalid, et selle määruse artikli 69 lõige 1 põhineb dünaamilisel lähenemisel lõplikule sihttasemele selles mõttes, et viimane tuleb kindlaks määrata algse perioodi lõpus tagatud hoiuste summa alusel. Nimelt selgitas komisjon oma 10. juuli 2013. aasta ettepaneku COM(2013) 520 (final) – mille tulemusel võeti vastu nimetatud määrus – seletuskirja punktis 4.3.2, et lõplik sihttase jääb dünaamiliseks ja suureneb pangandussektori kasvu korral.
110 Vajadus võtta arvesse muutusi tagatud hoiuste summas on selgitatav ka ex ante osamaksete kogumise eesmärgiga, milleks on kindlustusloogikast lähtudes eelkõige tagada, et finantssektor annaks kriisilahenduskorrale piisavaid rahalisi vahendeid, et viimane saaks täita oma ülesandeid, nagu nähtub määruse nr 806/2014 põhjendusest 41 (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113). Kriisilahenduskorra eesmärk on vastavalt selle määruse põhjendusele 12 muu hulgas suurendada osalevate liikmesriikide finantsinstitutsioonide stabiilsust ja vältida võimalike kriiside levikut mitteosalevatesse liikmesriikidesse.
111 Sellega seoses nähtub ettepaneku COM(2013) 520 (final) seletuskirja punktist 4.3.2, et mida rohkem pangandussektor aja jooksul kasvab, seda rohkem peaksid kriisilahendusfondile eraldatavad rahalised vahendid suurenema. Pangandussektori suuruse hindamine võimaldab seega ette näha nende rahaliste vahendite suuruse, mis tuleks kriisilahendusfondile anda, et seda saaks pangandussektorit mõjutava kriisi korral kasutada kriisilahenduse vahendite rahastamiseks ja seega nende tõhusa kohaldamise tagamiseks vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 76 lõikele 1, arvestades sama määruse põhjendust 101.
112 Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 raames valis liidu seadusandja lähenemisviisi, mille kohaselt on tagatud hoiuste summa mõeldud selleks, et hinnata pangandussektori suurust ja seega arvutada need rahalised vahendid, mis tuleb anda kriisilahendusfondi käsutusse. Seda silmas pidades kajastab tagatud hoiuste summa võimalik suurenemine algse perioodi alguse ja lõpu vahel pangandussektori kasvu, mis tähendab, et kriisilahendusfondi nõutavad rahalised vahendid suurenevad selle ajavahemiku lõpus.
113 Eeltoodust tuleneb, et lõpliku sihttaseme summa, mille suhtes kohaldatakse 12,5% ülempiiri, tuleb kindlaks määrata tagatud hoiuste summa alusel algse perioodi lõpus, kusjuures selle summa saab kindlalt teada alles selle perioodi lõpus.
114 Samas, kuna määruse nr 806/2014 artiklite 69 ja 70 kohaselt on ex ante osamaksete arvutamine iga-aastane tegevus, mis põhineb algse perioodi lõpus saavutatava lõpliku sihttaseme ja seejärel finantsinstitutsioonide vahel jaotatava aasta sihttaseme kindlaksmääramisel (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113), peab kriisilahendusnõukogu iga osamakseperioodi kohta andma lõpliku sihttaseme võimalikult täpse hinnangu, võttes arvesse selle hinnangu andmise ajal kättesaadavaid andmeid (edaspidi „prognoositud lõplik sihttase“).
115 Sellest tuleneb, et 12,5% ülempiiri kohaldamisel on määrava tähtsusega prognoositud lõplik sihttase.
116 Seega, kui kriisilahendusnõukogu arvutab konkreetsel osamakseperioodil ex ante osamaksed, peab ta vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimesele ja neljandale lõigule kindlaks tegema, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavate ex ante osamaksete summa ei ületa 12,5% prognoositud lõplikust sihttasemest.
117 Seda järeldust ei sea kahtluse alla kriisilahendusnõukogu, parlamendi ja nõukogu argumendid, et 12,5% ülempiiri nõue tuleb kas kõrvale jätta või tõlgendada seda „paindlikult“. Sellega seoses väitis kriisilahendusnõukogu sisuliselt, et tal on võimatu järgida nii seda ülempiiri kui ka määruse nr 806/2014 artikli 69 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid nõudeid, mille kohaselt peab ta esiteks tagama, et kriisilahendusfond saavutab algse perioodi lõpuks oma lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% tagatud hoiustest, ja teiseks tuleb ex ante osamaksed jaotada ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse lõplik sihttase, kuid võttes nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Kriisilahendusnõukogu, keda toetavad parlament ja nõukogu, järeldas sellest, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimest ja neljandat lõiku tuleb tõlgendada selle määruse artikli 69 lõiget 2 arvestades, mille kohaselt tuleb ex ante osamaksed jaotada „ajaliselt võimalikult ühtlaselt“, mis nende arvates võimaldab 12,5% ülempiiri nõude paindlikku tõlgendamist.
118 Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõigu mõte ilmneb üheselt selle sätte sõnastusest endast.
119 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu õiguse sätte tõlgendamine sätte konteksti ja eesmärki arvestades ei või võtta kõnealuse sätte selgelt ja täpselt sõnastuselt kogu selle soovitavat toimet, sest vastasel juhul on sätte tõlgendus contra legem ja seetõttu vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Seega ei saa Euroopa Kohus juhul, kui liidu õigusnormi tähendus on sätte sõnastuse järgi üheselt mõistetav, sellest tõlgendusest kõrvale kalduda (vt selle kohta 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus Mensing, C‑180/22, EU:C:2023:565, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. juuni 2021. aasta kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, T‑316/19, EU:T:2021:367, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika).
120 See kehtib veelgi enam määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõigu kohta, sest see säte on sõnastatud imperatiivselt, nagu näitab sõnastuste „ei ületa 12,5% sihttasemest“ (esimene lõik) ja „osamaksete aastane summa ei ületa ühelgi juhul 12,5% sihttasemest“ (neljas lõik) kasutamine. Lisaks kehtestab see säte ülempiiriks täpselt 12,5%, korrates seda kahel korral ja ilma igasuguste eranditeta, mistõttu ex ante osamaksete arvutamise eest vastutav asutus ei saa seda ülempiiri muuta ega kohandada.
121 Neil asjaoludel ei saa väita, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimest ja neljandat lõiku võib selle määruse artikli 69 lõikes 1 sätestatud nõuet arvestades tõlgendada nii, et 12,5% ülempiiri võis kõrvale jätta või see oli üksnes soovituslik, mistõttu kriisilahendusnõukogu võis sellest lõpliku sihttaseme saavutamise eesmärgil kõrvale kalduda.
122 Samuti ei võimalda määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 2, mis näeb muu hulgas ette, et ex ante osamaksed tuleb jaotada ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse lõplik sihttase, tõlgendada selle määruse artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus ette nähtud 12,5% ülempiiri nii, et see ei ole siduv või on puhtalt soovituslik. Nimelt, lisaks asjaolule, et selline tõlgendus oleks vastuolus nimetatud määruse artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõigu selge ja täpse sõnastusega, tuleb esiteks rõhutada, et nähes sama määruse artikli 69 lõikes 2 sõnaselgelt ette, et ex ante osamaksed tuleb arvutada „artikli 70 kohaselt“, nägi liidu seadusandja ise ette, et korraga kohaldatakse nii 12,5% ülempiiri kui ka nõuet jaotada need ex ante osamaksed ajaliselt võimalikult ühtlaselt. Teiseks soovitakse määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikega 2 jaotada finantsinstitutsioonidel lasuv finantskoormus ajaliselt võimalikult ühtlaselt, et vältida finantskoormuses aastate lõikes märkimisväärseid erinevusi ning võtta seega arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada nende finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Seevastu on selle määruse artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõiguga soovitud kehtestada iga aasta kohta eraldi kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusluba omavate finantsinstitutsioonide poolt tasumisele kuuluvate osamaksete summa ülempiir. Sellest järeldub, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikel 2 ning artikli 70 lõike 2 esimesel ja neljandal lõigul on erinevad, ent üksteist täiendavad eesmärgid. Järelikult tuleb tagasi lükata argument, et selle määruse artikli 69 lõige 2 nõuab määruse artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus ette nähtud 12,5% ülempiiri nõude „paindlikku“ tõlgendamist.
123 See järeldus tuleb teha seda enam, et vastupidi kriisilahendusnõukogu väidetele ei ole eespool punktis 117 meenutatud nõuete ühitamine võimatu.
124 On tõsi, et algse perioodi kestuse ja selle jooksul ettenägematute sündmuste toimumise ohu tõttu põhineb lõpliku sihttaseme hinnang tagatud hoiuste summa arengu prognoosival analüüsil, mida iseloomustab selle hinnangu ebakindlus.
125 Sellise ebakindluse arvesse võtmine on aga kriisilahendusnõukogule usaldatud ülesannete lahutamatu osa. Sellega seoses on oluline meenutada, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 7 lõikele 1 vastutab kriisilahendusnõukogu kriisilahenduskorra tulemusliku ja järjepideva toimimise eest. Selleks peab kriisilahendusnõukogu tagama, et lõplik sihttase saavutatakse algse perioodi lõpus, järgides samal ajal 12,5% ülempiiri. See, et tema hinnang lõpliku sihttaseme kohta on tulevikku suunatud, tähendab, et ta peab piisavalt konservatiivselt hindama tagatud hoiuste summa muutumist kogu algse perioodi jooksul, saamaks piisavalt vahendeid, et ühitada 12,5% ülempiiri järgimine eespool punktis 117 meenutatud nõuetega.
126 See on nii seda enam, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 kohaselt peab algse perioodi lõpuks lõplik sihttase olema „vähemalt“ 1% tagatud hoiustest. See säte ei kohusta seega kriisilahendusnõukogu tagama, et sihttase vastaks täpselt 1%-le tagatud hoiuste summast, vaid võimaldab tal konservatiivsete prognooside alusel hinnata tagatud hoiuste summa muutumist nii, et kõnealune sihttase saavutatakse ühtlasi 12,5% ülempiiri järgides.
127 Lisaks tuleb märkida, et delegeeritud määruse 2017/747 väljatöötamisel kaalus komisjon ka 12,5% ülempiiri ning määruse nr 806/2014 artikli 69 lõigetest 1 ja 2 tulenevate nõuete, mida on meenutatud eespool punktis 117, samaaegset kohaldamist. Nimelt on delegeeritud määruse 2017/747 – mille eesmärk on selle artikli 1 punkti 1 kohaselt kehtestada kriteeriumid kriisilahendusfondi tehtavate osamaksete ajaliseks jaotamiseks vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 2 – artikli 3 lõikes 4 sätestatud, et iga-aastaste osamaksete tase võib mis tahes vaadeldaval osamaksete perioodil olla suhteliselt madalam kui „määruse […] nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 ja artikli 70 lõike 2 kohaselt arvutatud“ iga-aastaste osamaksete keskmine üksnes juhul, kui kriisilahendusnõukogu teeb kindlaks, et konservatiivsete prognooside kohaselt on võimalik saavutada sihttase algse perioodi lõpuks.
128 Kolmandana tuleb seega analüüsida, kas kriisilahendusnõukogu järgis vaidlustatud otsuses 12,5% ülempiiri nõuet, mis on ette nähtud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus.
129 Sellega seoses ilmneb kõigepealt vaidlustatud otsuse põhjendustest 45 ja 60, et kriisilahendusnõukogu hindas prognoositud lõplikuks sihttasemeks 79 987 450 580 eurot.
130 Seega, kui kriisilahendusnõukogu arvutas 2022. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksed, oli ta vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimesele ja neljandale lõigule ning oma lõplikku sihttaset puudutava hinnangu alusel kohustatud kindlaks tegema, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide poolt tasumisele kuuluvate ex ante osamaksete summa ei ületa 9 998 431 322,50 eurot.
131 Ent nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 62 koostoimes selle otsuse III lisa punktiga 124 ja selle otsuse II lisa esimesel leheküljel oleva tabeli veeruga „Teatatud 2022. aasta lõplik summa (iii)“, määras kriisilahendusnõukogu 2022. aasta osamakseperioodi aasta sihttasemeks 14 253 573 821,46 eurot, mida vähendati 13 675 366 302,18 eurole pärast eelkõige rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 2 alusel tehtud mahaarvamisi.
132 Järelikult tuleb tõdeda, nagu ka kriisilahendusnõukogu kohtuistungil möönis, et vaidlustatud otsusega määrati kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide poolt tasumisele kuuluvate ex ante osamaksete summa kindlaks suuruses, mis ületas 12,5% ülempiiri prognoositud lõplikust sihttasemest.
133 Sellest järeldub, et kriisilahendusnõukogu on rikkunud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimest ja neljandat lõiku ning seega tuleb teise väitega nõustuda, ilma et oleks vaja võtta seisukohta küsimuses, kas kriisilahendusnõukogu on rikkunud teisi sätteid, millele hageja selles väites tugineb.
Järeldus
134 Nagu nähtub eespool punktidest 43 ja 86, nõustus Üldkohus hageja esitatud õigusvastasuse vastuväidetega ja tunnistas kohaldamatuks määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 7 ja rakendusmääruse 2015/81 ning täiendavalt ka selle rakendusmääruse artikli 8 lõike 1 punkti g.
135 Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsus, mis põhineb muu hulgas rakendusmäärusel 2015/81 ja täpsemalt selle määruse artikli 8 lõike 1 punktil g, tuleb hagejat puudutavas osas tühistada.
136 Lisaks, nagu nähtub eespool punktist 133, tuleb vaidlustatud otsus tühistada ka põhjusel, et see rikub määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimest ja neljandat lõiku, ilma et oleks vaja analüüsida teisi hageja väiteid ja etteheiteid.
Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine
137 Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul jätta vaidlustatud otsuse tühistamise korral vaidlustatud otsuse tagajärjed kehtima kuni selle asendamiseni või vähemalt kuueks kuuks alates kohtuotsuse jõustumise kuupäevast, kuna sellisel tühistamisel oleksid tõsised tagajärjed finantsstabiilsusele pangandusliidus.
138 Kohtuistungil täpsustas kriisilahendusnõukogu, et juhul kui Üldkohus tühistab vaidlustatud otsuse määruse nr 806/2014 või rakendusmääruse 2015/81 õigusvastasuse tõttu, tuleks selle otsuse tagajärjed jätta kehtima kuueks kuuks alates uute normide vastuvõtmisest.
139 Viimasega seoses kinnitas parlament samuti kohtuistungil, et liidu seadusandjal on seadusandliku akti vastuvõtmiseks vaja ajavahemikku, mis pärast komisjoni ettepaneku esitamist kestab üldjuhul keskmiselt 15–20 kuud.
140 Hageja vaidleb kriisilahendusnõukogu nõudele vastu, väites muu hulgas, et kriisilahendusnõukogu ei ole esitanud ühtegi põhjust, mis õigustaks seda, et hageja peab taluma tühistatud akti negatiivseid tagajärgi kuni uue otsuse vastuvõtmiseni.
141 ELTL artikli 264 teise lõigu kohaselt võib liidu kohus juhul, kui ta seda vajalikuks peab, märkida, milliseid tühiseks tunnistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks. Selle artikliga antud pädevuse teostamisel võtab liidu kohus arvesse õiguskindluse põhimõtte ja muude avalike või erahuvide järgimist (vt 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi, C‑389/19 P, EU:C:2021:131, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Régie Networks, C‑333/07, EU:C:2008:764, punkt 122).
142 ELTL artikli 264 teist lõiku on eelkõige tõlgendatud nii, et see lubab õiguskindluse kaalutlustel, aga ka põhjustel, mis teenivad liidu või tema poolt toetatava poliitika katkestamise või tagasipööramise vältimise eesmärki, jätta tühistatud õigusakti tagajärjed mõistlikuks ajavahemikuks kehtima (vt 27. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑699/17, EU:T:2021:44, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
143 Käesolevas asjas, nagu nähtub eespool punktidest 43, 86 ja 133, tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse, ilma et ta oleks pidanud käesolevas menetluses tuvastama vigu, mis mõjutavad hageja kohustust teha 2022. aasta osamakseperioodi eest ex ante osamakse, nagu see tuleneb määruse nr 806/2014 artiklist 2, artikli 67 lõikest 4 ja artikli 70 lõikest 1.
144 Seda arvestades ja sarnaselt Euroopa Kohtu 15. juuli 2021. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB (C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 177) kahjustaks vaidlustatud otsuse tühistamine selle tagajärgede kehtima jätmiseta direktiivi 2014/59, määruse nr 806/2014 ja delegeeritud määruse 2015/63 rakendamist, mis on oluline osa pangandusliidust, mis aitab kaasa euroala stabiilsusele ja kogu liidu finantsstabiilsusele. Nimelt, kui kriisilahendusnõukogu oleks kohustatud viivitamata tagasi maksma hageja ex ante osamakse ja ka teiste finantsinstitutsioonide ex ante osamaksed, nagu need finantsinstitutsioonid, kes esitasid sarnase hagi, esitades samad väited, millega käesolevas hagis nõustuti, samas kui nendel finantsinstitutsioonidel jääb põhimõtteliselt veel kehtima kohustus tasuda ex ante osamakseid, siis võiks selline tagasimaksmine jätta kriisilahendusfondi ilma rahalistest vahenditest, mis võivad osutuda vajalikuks, et tagada euroala stabiilsus ja liidu finantsstabiilsus.
145 Järelikult võib vaidlustatud otsuse tagajärgede kehtima jätmise taotluse rahuldamata jätmine kahjustada finantsstabiilsuse eesmärki ja ELL artikli 3 lõikes 4 ette nähtud eesmärki luua majandus- ja rahaliit.
146 Eeltoodut arvestades ja täheldades asjaolu, et üks tühistamispõhjustest, mille Üldkohus tuvastas, on seotud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 7 ja rakendusmääruse 2015/81 õigusvastasusega, tuleb jätta vaidlustatud otsuse tagajärjed hagejat puudutavas osas kehtima kuni käesoleva kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmiseni mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada 12 kuud alates käesoleva kohtuotsuse lõplikuks muutumise päevast.
Menetluse suulise osa uuendamise taotlus seoses kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramisega
147 Üldkohtu kantseleisse 5. märtsil 2024 saabunud dokumendiga taotles hageja menetluse suulise osa uuendamist. Ta märgib selles taotluses, et ta tutvus pärast 8. veebruaril 2024 toimunud kohtuistungit kriisilahendusnõukogu 15. veebruari 2024. aasta pressiteatega, milles viimane märkis, et 31. detsembri 2023. aasta seisuga oli kriisilahendusfondis kasutada olevate rahaliste vahendite summa 78 miljardit eurot, samas kui lõplik sihttase, mis on 1% tagatud hoiustest, oli 75 miljardit eurot. Hageja hinnangul on kriisilahendusfondil seega ülejääk summas 3 miljardit eurot, mis võib olla asjakohane juhuks, kui Üldkohus otsustab vaidlustatud otsuse tühistamise korral jätta selle tagajärjed kehtima. Finantsinstitutsioonide puhul, kes on esitanud selle otsuse peale hagi sama väitega, mis on esitatud käesoleva hagi teises väites, võimaldab see ülejääk nimelt tagasi maksta nende tasutud ex ante osamakse osa, mis ületab 12,5% ülempiiri, ilma et kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid langeksid alla lõpliku sihttaseme summat 75 miljardit eurot.
148 Üldkohtu kodukorra artikli 113 lõike 2 punkti c kohaselt võib Üldkohus uuendada määrusega menetluse suulise osa, kui kohtuasja pool seda taotleb, tuginedes faktilistele asjaoludele, millel on otsustav tähtsus Üldkohtu lahendile ja mida ta ei saanud enne menetluse suulise osa lõpetamist esitada.
149 Selle kohta tuleb täheldada, et hageja viidatud uuel asjaolul ei saa mingil juhul olla otsustavat tähtsust Üldkohtu lahendile.
150 Nimelt, esiteks, nagu hageja ise möönab, ei ole eespool punktis 147 mainitud kriisilahendusnõukogu pressiteade asjakohane vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel ja hagi nõuete lahendamisel. Teiseks ei ole see pressiteade ka otsustav osas, mis puudutab vaidlustatud otsuse tagajärgede kehtima jätmist. Selles küsimuses piisab, kui märkida, et kui kokku liita hageja ex ante osamakse ja niisuguste teiste finantsinstitutsioonide ex ante osamaksete summa, kes on esitanud hagi samasuguste väidetega nagu need, millega on käesolevas asjas nõustutud, võib see summa kokku igal juhul ületada 3 miljardit eurot, millele hageja viitab.
151 Järelikult tuleb hagejate menetluse suulise osa uuendamise taotlus rahuldamata jätta.
Kohtukulud
152 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kriisilahendusnõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja kriisilahendusnõukogult.
153 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad parlament ja nõukogu ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada Hypo Vorarlberg Bank AGd puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 11. aprilli 2022. aasta otsus SRB/ES/2022/18 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta.
2. Jätta otsuse SRB/ES/2022/18 tagajärjed Hypo Vorarlberg Banki puudutavas osas kehtima seni, kuni kriisilahendusnõukogu on võtnud käesoleva kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kahtteist kuud alates käesoleva kohtuotsuse lõplikuks muutumise päevast.
3. Jätta kriisilahendusnõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Hypo Vorarlberg Banki kohtukulud.
4. Jätta Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. mail 2024 Luxembourgis.
| | Asekohtusekretär T. Henze | |