EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)
23. november 2017(*)
Eelotsusetaotlus – Määrus (EÜ) nr 207/2009 – Euroopa Liidu kaubamärk – Artikkel 16 – Kaubamärk kui omandiõiguse objekt – Euroopa Liidu kaubamärgi käsitamine siseriikliku kaubamärgina – Artikkel 18 – Kaubamärgiomaniku agendi või esindaja nimele registreeritud kaubamärgi üleminek – Siseriiklik säte, mis annab võimaluse esitada nõue sellise siseriikliku kaubamärgi omandiõiguse üleandmiseks, mille registreerimisel on kahjustatud omaniku õigusi või rikutud seadusest või lepingust tulenevat kohustust – Kooskõla määrusega nr 207/2009
Kohtuasjas C‑381/16,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 28. juuni 2016. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. juulil 2016, menetluses
Salvador Benjumea Bravo de Laguna
versus
Esteban Torras Ferrazzuolo,
EUROOPA KOHUS (kümnes koda),
koosseisus: koja president E. Levits, kohtunikud A. Borg Barthet (ettekandja) ja M. Berger,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Torras Ferrazzuolo, esindajad: procuradora S. Díaz Pardeiro ja abogado J. A. López Martínez,
– Hispaania valitsus, esindaja: A. Sampol Pucurull,
– Euroopa Komisjon, esindajad: É. Gippini Fournier ja J. Samnadda,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 [Euroopa Liidu] kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) artiklite 16 ja 18 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Salvador Benjumea Bravo de Laguna ja Esteban Torras Ferrazzuolo vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb esimese nimele registreeritud ELi kujutismärgi omandiõigust.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Määruse nr 207/2009 põhjendus 15 on sõnastatud järgmiselt:
„[ELi] kaubamärkide kaitse tugevdamiseks peaksid liikmesriigid määrama oma siseriiklikke süsteeme arvestades võimalikult vähe esimese ja teise astme siseriiklikke kohtuid, kes on pädevad [ELi] kaubamärkide rikkumise ja kehtivuse küsimustes.“
4 Määruse artiklis 16 „Ühenduse kaubamärkide käsitamine siseriiklike kaubamärkidena“ on sätestatud:
„1. Kui artiklites 17–24 ei ole sätestatud teisiti, käsitatakse [ELi] kaubamärki kui omandiõiguse objekti tervikuna ning kogu [liidu] territooriumil siseriikliku kaubamärgina, mis on registreeritud selles liikmesriigis, kus [ELi] kaubamärkide registri kohaselt:
a) on asjaomasel kuupäeval kaubamärgiomaniku alaline elukoht või asukoht;
b) kus on asjaomasel kuupäeval kaubamärgiomaniku registreeritud asukoht, kui punkt a ei ole kohaldatav.
2. Lõikega 1 hõlmamata juhtudel on lõikes 1 nimetatud liikmesriigiks liikmesriik, kus on [Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO)] asukoht.
3. Kui [ELi] kaubamärkide registris nimetatakse kaubamärgi ühisomanikena kaht või enamat isikut, kohaldatakse lõiget 1 esimesena nimetatud ühisomaniku suhtes; kui see ei ole võimalik, kohaldatakse kõnealust lõiget järgmiste ühisomanike suhtes nende nimetamise järjekorras. Kui lõiget 1 ei ole võimalik kohaldada ühegi ühisomaniku suhtes, kohaldatakse lõiget 2.“
5 Määruse artiklis 18 „Agendi nimele registreeritud kaubamärgi üleandmine“ on ette nähtud:
„Kui [ELi] kaubamärk on registreeritud kaubamärgi omaniku agendiks või esindajaks oleva isiku nimele ilma omaniku loata, siis on omanikul õigus nõuda kõnealuse registreerimise loovutamist tema kasuks, kui agent või esindaja ei suuda oma tegevust põhjendada.“
6 Määruse artikli 95 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid määravad oma territooriumil võimalikult väikese arvu siseriiklikke esimese ja teise astme kohtuid, edaspidi „[ELi] kaubamärkide kohtud“, kes täidavad neile käesoleva määrusega pandud ülesandeid.“
7 Määruse nr 207/2009 artikli 105 lõikes 3 on ette nähtud:
„Siseriiklike õigusaktide sätteid edasikaebamise kohta kohaldatakse ka teise astme [ELi] kaubamärkide kohtute otsustele.“
Hispaania õigus
8 7. detsembri 2001. aasta seaduse 17/2001 kaubamärkide kohta (Ley 17/2001 de Marcas; BOE nr 294, 8.12.2001; edaspidi „seadus 17/2001 kaubamärkide kohta“) artikli 2 lõikes 2 on sätestatud:
„Kui kaubamärgi registreerimist on taotletud kolmanda isiku õigusi või seadusest või lepingust tulenevat kohustust rikkudes, võib kahju saanud isik kohtus nõuda kaubamärgi omandiõigust, kui ta esitab nõuetekohase hagi enne registreerimiskuupäeva või viie aasta jooksul alates registreeringu avaldamisest või hetkest, kui registreeritud kaubamärki hakati kasutama vastavalt artiklis 39 sätestatule. Kui hagi on esitatud, teatab kohus selle esitamisest Hispaania patendi- ja kaubamärgiametile selle kohta kande tegemiseks kaubamärgiregistris ja vajaduse korral otsustab määrusega, kas kaubamärgi registreerimise menetlus tuleb peatada.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
9 S. Benjumea Bravo de Laguna esitas 24. jaanuaril 2011 EUIPO‑le ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.
10 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
11 EUIPO registreeris kõnealuse tähise 29. augustil 2011 S. Benjumea Bravo de Laguna nimele ELi kujutismärgina numbriga 9679093.
12 Kuna E. Torras Ferrazzuolo oli seisukohal, et tema on kaubamärgi õiguspärane omanik, esitas ta Juzgado de lo Mercantil de Alicantele (Alicante kaubanduskohus, Hispaania) määruse nr 207/2009 artikli 18 ja seaduse 17/2001 kaubamärkide kohta artikli 2 lõike 2 alusel hagi kõnealuse kaubamärgi omandiõiguse üleandmise nõudes.
13 Nimetatud kohus jättis hagi rahuldamata esiteks põhjusel, et ELi kaubamärkide suhtes on kohaldatav ainult määruse nr 207/2009 artiklis 18 ette nähtud kord ja seaduse 17/2001 kaubamärkide kohta artikli 2 lõikes 2 sätestatud üldkorra kohaldamine on välistatud, ning teiseks põhjusel, et määruse nr 207/2009 artikliga 18 kehtestatud tingimused ei ole täidetud.
14 Selle otsuse peale esitati apellatsioonkaebus Audiencia Provincial de Alicantele (Alicante provintsi kohus, Hispaania), kes leidis, et kuna määruse nr 207/2009 artiklis 18 ette nähtud nõude esitamise kord puudutab üksnes ebalojaalse agendi või esindaja juhtumit, tuleb käesolevas asjas kohaldada kaubamärgi üleandmise nõuet reguleerivaid sätteid, mis on ette nähtud seaduse 17/2001 kaubamärkide kohta artiklis 2.
15 Määruse nr 207/2009 artiklile 16 tuginedes asus kõnealune kohus nimelt seisukohale, et väljaspool selles määruses ette nähtud ühetaolisi eeskirju käsitatakse ELi kaubamärki kui omandiõiguse objekti tervikuna ning kogu liidu territooriumil siseriikliku kaubamärgina, mis on registreeritud selles liikmesriigis, kus on kaubamärgiomaniku alaline elukoht või asukoht või nende puudumise korral tema registreeritud asukoht.
16 Leides lisaks, et hagi rahuldamiseks nõutavad tingimused on käesoleval juhul täidetud, otsustas Audiencia Provincial de Alicante (Alicante provintsi kohus, Hispaania), et E. Torras Ferrazzuolo on põhikohtuasjas käsitletava kaubamärgi omanik.
17 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ehk Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) menetluses väitis S. Benjumea Bravo de Laguna, et liidu õiguskorras on ette nähtud isiku võimalus nõuda kaubamärgi omandiõigust üksnes juhul, kui kaubamärk on isiku nõusolekuta registreeritud selle isiku agendi nimele. Vastasel juhul on ELi kaubamärgi üleandmise nõude esitamine võimatu.
18 E. Torras Ferrazzuolo väitis vastupidi, et määrus nr 207/2009 võimaldab kohaldada täiendavalt siseriiklikku õigust, mistõttu on võimalik määruse artiklit 18 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi siseriiklike õigusnormide kohaselt võib muudel kui nimetatud artiklis ette nähtud juhtudel esitada kaubamärgi üleandmise nõue.
19 Asudes seisukohale, et tema lahendatav vaidlus tekitab Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise küsimusi, otsustas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas liidu õigusega ja konkreetselt [määrusega nr 207/2009] on kooskõlas ELi kaubamärgi üleandmise nõue, mis on esitatud muudel kui [määruse nr 207/2009] artiklis 18 ette nähtud põhjustel, mis konkreetselt vastavad [seaduse 17/2001 kaubamärkide kohta] […] artikli 2 lõikes 2 ette nähtud juhtudele?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
Vastuvõetavus
20 E. Torras Ferrazzuolo väidab kõigepealt, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna Tribunal Supremol (kõrgeim kohus) puudub pädevus seda esitada.
21 Tuginedes sellega seoses määruse nr 207/2009 artikli 95 lõikele 1, mille kohaselt liikmesriigid „määravad oma territooriumil võimalikult väikese arvu siseriiklikke esimese ja teise astme kohtuid, […] „[ELi] kaubamärkide kohtud“, kes täidavad neile [selle] määrusega pandud ülesandeid“, väidab ta, et Tribunal Supremol (kõrgeim kohus) ei ole pädevust kõnealust määrust tõlgendada.
22 Lisaks väidab ta, et kuna ei esimeses ega teises kohtuastmes eelotsusetaotlust ei esitatud, on tegemist uue küsimusega, mida ei saa kassatsioonimenetluses läbi vaadata.
23 Selliste argumentidega ei saa siiski nõustuda.
24 Esiteks nähtub nimelt määruse nr 207/2009 põhjendusest 15, et määruse artikli 95 lõike 1 eesmärk on tugevdada ELi kaubamärkide kaitset, kohustades liikmesriike asutama esimese ja teise astme kohtuid, kes on pädevad ELi kaubamärkidest tulenevate õiguste rikkumise ja nende kaubamärkide kehtivuse küsimustes.
25 Käsitletuna lähtuvalt määruse nr 207/2009 artikli 105 lõikest 3, mille kohaselt „[s]iseriiklike õigusaktide sätteid edasikaebamise kohta kohaldatakse ka teise astme [ELi] kaubamärkide kohtute otsustele“, ei saa määruse nr 207/2009 artikli 95 lõiget 1 siiski tõlgendada nii, et liikmesriikide kassatsioonikohtutel puudub õigus seda määrust nende menetluses olevate asjade lahendamisel tõlgendada.
26 Teiseks tuleb rõhutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida, kas otsus esitada eelotsusetaotlus on tehtud kooskõlas kohtukorraldust ja -menetlust reguleerivate siseriiklike õigusnormidega (kohtuotsus, 7.7.2016, Genentech, C‑567/14, EU:C:2016:526, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Peale selle tuleb meenutada, et ELTL artikliga 267 kehtestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö vahend, mille abil annab Euroopa Kohus siseriiklikele kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida siseriiklikud kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (kohtuotsus, 5.7.2016, Ognyanov, C‑614/14, EU:C:2016:514, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Samuti nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikliga 267 on siseriiklikule kohtule antud kõige laiem pädevus Euroopa Kohtusse pöördumiseks, kui ta leiab, et tema lahendatavas asjas on tekkinud küsimusi, mis nõuavad tema menetluses oleva asja lahendamiseks vajalike liidu õigusnormide tõlgendamist või nende kehtivuse hindamist. Siseriiklikul kohtul on pealegi vabadus kasutada seda pädevust menetluse mis tahes hetkel, mida ta peab sobivaks (kohtuotsus, 5.7.2016, Ognyanov, C‑614/14, EU:C:2016:514, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Lõpuks tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artikli 267 kolmandale lõigule on siseriiklik kohus, kelle otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse kohaselt edasi kaevata, üldjuhul kohustatud pöörduma Euroopa Kohtusse, kui tema menetluses tõstatatakse liidu õiguse tõlgendamise küsimus (vt eelkõige kohtuotsus, 9.9.2015, Ferreira da Silva e Brito jt, C‑160/14, EU:C:2015:565, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Sellest järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.
Sisulised küsimused
31 Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määrust nr 207/2009 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui ELi kaubamärgi suhtes kohaldatakse siseriiklikku sätet, mille kohaselt isikul, kellele on tekitatud kahju kaubamärgi registreerimisega, mille taotlemisel kahjustati tema õigusi või rikuti seadusest või lepingust tulenevat kohustust, on õigus nõuda selle kaubamärgi omandiõigust.
32 Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 16 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui artiklites 17–24 ei ole sätestatud teisiti, käsitatakse [ELi] kaubamärki kui omandiõiguse objekti tervikuna ning kogu [liidu] territooriumil siseriikliku kaubamärgina, mis on registreeritud selles liikmesriigis, kus [ELi] kaubamärkide registri kohaselt […] on […] kaubamärgiomaniku alaline elukoht või asukoht [või nende puudumise korral] registreeritud asukoht“.
33 Sellega seoses on oluline märkida, et määruse artikliga 18 on ELi kaubamärgi omanikule antud õigus nõuda kaubamärgi registreeringu temale üleandmist, kui kaubamärk on omaniku loata registreeritud tema agendi või esindaja nimele.
34 Sellest järeldub, et kaubamärgiomaniku loata tema agendi või esindaja nimele registreeritud ELi kaubamärgi omandiõiguse üleandmise nõuet reguleerib ainult määrus nr 207/2009.
35 Seevastu ei reguleeri määruse artikkel 18 ELi kaubamärgi omandiõiguse üleandmise nõuet muudel juhtudel kui see, kui kaubamärk on kaubamärgiomaniku loata registreeritud tema agendi või esindaja nimele.
36 Arvestades määruse nr 207/2009 artiklis 16 sätestatut, tuleb ELi kaubamärki kui omandiõiguse objekti väljaspool määruse artiklis 18 silmas peetud olukorda käsitada seega siseriikliku kaubamärgina, mis on konkreetses liikmesriigis registreeritud artiklis 16 sätestatud kriteeriumide kohaselt.
37 Seega niivõrd, kuivõrd on tegemist väljapoole määruse nr 207/2009 artikli 18 kohaldamisala jäävate olukordadega, on ELi kaubamärgi omandiõiguse üleandmise nõuetele kohaldatavad selle liikmesriigi siseriiklikud õigusnormid.
38 Kõiki eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 207/2009 artikleid 16 ja 18 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui ELi kaubamärgi suhtes kohaldatakse niisugust siseriiklikku sätet, mis on põhikohtuasjas kõne all ja mille kohaselt isikul, kellele on tekitatud kahju kaubamärgi registreerimisega, mille taotlemisel kahjustati tema õigusi või rikuti seadusest või lepingust tulenevat kohustust, on õigus nõuda selle kaubamärgi omandiõigust, tingimusel et asjaomane olukord ei kuulu määruse artikliga 18 hõlmatud juhtumite hulka.
Kohtukulud
39 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:
Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 [Euroopa Liidu] kaubamärgi kohta artikleid 16 ja 18 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui ELi kaubamärgi suhtes kohaldatakse niisugust siseriiklikku sätet, mis on põhikohtuasjas kõne all ja mille kohaselt isikul, kellele on tekitatud kahju kaubamärgi registreerimisega, mille taotlemisel kahjustati tema õigusi või rikuti seadusest või lepingust tulenevat kohustust, on õigus nõuda selle kaubamärgi omandiõigust, tingimusel et asjaomane olukord ei kuulu määruse artikliga 18 hõlmatud juhtumite hulka.
Allkirjad