ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
15. jaanuar 2013(*)
ERF – Rahalise toetuse vähendamine – Abi eesmärgiga 1 hõlmatud integreeritud rakenduskavale (2000–2006) Andaluusia (Hispaania) piirkonnas – Määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 39 lõike 3 punkt b – Kolmekuuline tähtaeg – Direktiiv 93/36/EMÜ – Läbirääkimistega menetlus hanketeadet avaldamata
Kohtuasjas T‑54/11,
Hispaania Kuningriik, esindajad: riiklikud esindajad M. Muñoz Pérez, hiljem S. Martínez‑Lage Sobredo, ning lõpuks A. Rubio González ja N. Díaz Abad,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Steiblytė ja J. Baquero Cruz,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 16. novembri 2010. aasta otsus K(2010) 7700 (lõplik), millega vähendatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) rahalist toetust eesmärgiga 1 hõlmatud Andaluusia integreeritud rakenduskavale (2000–2006), osas, millega selles nähakse ette ERF‑st rahastatud kulude 100% finantskorrektsioon seoses lepingutega nr 2075/2003 ja nr 2120/2005,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees O. Czúcz, kohtunikud I. Labucka (ettekandja) ja D. Gratsias,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades kirjalikus menetluses ja 26. juuni 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Liidu majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika raames vastu võetud nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EMÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31), eesmärk on vähendada liidu erinevate piirkondade arenguerinevusi ning edendada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Määrus, mis on mõeldud ühenduse struktuurifondide abi tõhususe suurendamiseks, lihtsustab fondide tegevust, vähendades muu hulgas abi esmatähtsate eesmärkide arvu kuuelt (ajavahemikus 1994–1999) kolmele (ajavahemikus 2000–2006) ning määratledes täpsemalt liikmesriikide ja liidu kohustused programmeerimise, rakendamise, seire, hindamise ja kontrolli etapis.
2 Euroopa Ühenduste Komisjon kiitis 29. detsembri 2000. aasta otsusega heaks eesmärgiga 1 hõlmatud Andaluusia (Hispaania) integreeritud rakenduskava (2000–2006) ning määras struktuurifondide maksimaalseks osaluseks 6 152 700 000 eurot. Seda otsust on mitu korda muudetud, viimati komisjoni 16. veebruari 2007. aasta otsusega K(2007) 1782, millega määrati Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) maksimaalseks osaluseks 6 427 411 070 eurot.
3 Üheks selle abiga hõlmatud projektiks oli Andaluusia tervishoiuameti tervisekaardi väljatöötamine (projekt „Tarjeta sanitaria del Servicio Andaluz de Salud”), mille eesmärk oli iga Andaluusia autonoomse piirkonna elaniku kohta üheainsa internetipõhise terviseloo sisseseadmine ja kasutuselevõtmine, mis võimaldaks juurdepääsu nimetatud piirkonna tervishoiutöötajate jaoks.
4 Projekti aluseks oli riigi keskvalitsuse (tööministeerium) ja piirkondliku valitsuse (Junta de Andalucía) 24. juuli 1995. aasta koostööleping, mis oli sõlmitud ühise individuaalse tervisekaardi kasutamiseks Andaluusia piirkondliku valitsuse hallatud raviteenusteks ja riigi keskvalitsuse hallatud ravikindlustuseks. Selle kokkuleppe rakendamine tõi kaasa infosüsteemide loomise Andaluusia erinevate provintside (Almería, Córdoba, Jaén, Málaga, Cadix) ravikeskustes (Centros de Salud) (esmane arstiabi).
5 Hiljem informatiseeris Andaluusia tervishoiuamet (edaspidi „tervishoiuamet”) teised provintsid, viies läbi projekti „Diraya”, mis oli mõeldud elektroonilise terviseloo ehk „Historia de Salud Digital del Ciudadano” (kodaniku digitaalne terviselugu) koostamiseks. Tervishoiuamet lõi ja seadis järk-järgult selleks sisse infosüsteemi, mis oli välja arendatud algsest tervisekaardi projektist.
6 Kuna projekti etapis III ilmnesid puudujäägid ja ohud, oli tervishoiuamet sunnitud viima läbi etapid IV-1, IV-2 ja V. Etapp IV‑1, mille jaoks sõlmiti tarneleping nr 2075/2003, kujutas endast Córdoba (Hispaania) ja Sevilla (Hispaania) haiglates sellise juhtprojekti läbiviimist, mis puudutas kohalike kliiniliste andmete migreerimist tsentraliseeritud andmebaasi (kasutajate ainuandmebaas) selleks, et koondada informatsioon andmetöötluskeskusse, mis võimaldaks ravikeskuste koostoimimist. Tervishoiuamet töötas välja kasutusvalmis projekti, tarnides andmebaaside koondamiseks vajalikud seadmed ning tagades selle kasutuselevõtmise. Tarnelepingu nr 2120/2005 eesmärk oli omakorda selle lepingu täitmine ning projekti käigus tuvastatud mahuga seotud probleemide lahendamiseks tarniti ravikeskustele kohalikud arvutiserverid. See osutus projekti etapis IV‑1 kindlaks määratud eesmärkide täitmiseks vajalikuks. Need kaks tarnelepingut sõlmiti edukaks tunnistatud ettevõtjaga läbirääkimistega menetluses eelnevat hanketeadet avaldamata.
7 ERF juhtimis- ja kontrollisüsteemi toimimise kontrollimiseks ajavahemikus 2000–2006 kõikides liikmesriikides läbi viidud auditi raames analüüsis komisjon vahendusasutuse Junta de Andalucía läbi viidud kontrollimenetlusi vastavalt komisjoni 2. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 438/2001, millega kehtestatakse nõukogu määruse nr 1260/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad juhtimis- ja kontrollisüsteemi kohta seoses struktuurifondidest antava abiga (EÜT L 63, lk 21; ELT eriväljaanne 14/01, lk 132), artiklile 4.
8 Pärast seda analüüsi esitati 25. aprillil 2007 auditi esialgsed tulemused aruandes Hispaania ametiasutustele, kes edastasid 30. oktoobril 2009 täiendavat teavet.
9 Vastavalt määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõikele 2 toimus 25. veebruaril 2010 Brüsselis (Belgia) arutelu, mille jooksul Hispaania ametiasutused võtsid kohustuse esitada täiendavat teavet, mida nad 17. märtsil 2010 ka tegid.
10 Komisjon esitas 15. aprilli 2010. aasta kirjaga Hispaania ametiasutustele arutelu protokolli, mille kohta nad esitasid oma seisukohad 29. aprilli 2010. aasta e‑kirjaga.
11 Arutelu lõpliku protokolli saatis komisjon Hispaania ametiasutustele 30. juuni 2010. aasta kirjaga.
12 Komisjoni 16. novembri 2010. aasta otsusega K(2010) 7700 (lõplik), millega vähendatakse ERF rahalist abi eesmärgiga 1 hõlmatud Andaluusia integreeritud rakenduskavale (2000–2006) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), vähendas komisjon sellele kavale eraldatud abisummat 3 836 360,40 euro võrra. Komisjon tegi asjaomase finantskorrektsiooni, millest anti Hispaania ametiasutustele teada 17. novembril 2010, põhjusel, et kaasrahastamiseks esitatud lepingud nr 2075/2003 ja nr 2120/2005 (edaspidi koos „vaidlusalused lepingud”) sõlmiti läbirääkimistega menetluses hanketeadet avaldamata, mis on vastuolus riigihankeid puudutava liidu õigusega.
13 Hispaania ametiasutused saatsid 25. jaanuaril 2011 komisjonile taotluse viimase väljamakse tegemiseks.
Menetlus ja poolte nõuded
14 Hispaania Kuningriik algatas menetluse avaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. jaanuaril 2011.
15 Hispaania Kuningriik palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus osas, milles sellega nähakse ette ERF‑st rahastatud kulude 100% finantskorrektsioon seoses vaidlusaluste lepingutega;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
16 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi tervikuna rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.
Õiguslik käsitlus
17 Tühistamishagi põhjenduseks esitab Hispaania Kuningriik kaks väidet, mis käsitlevad vastavalt määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõike 3 punktis b ette nähtud kolmekuulise tähtaja eiramist ning sama määruse artikli 39 lõike 3 punkti b ja riigihankelepinguid puudutavate liidu õigusnormide väära kohaldamist.
Esimene väide, et on eiratud määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõike 3 punktis b ette nähtud kolmekuulist tähtaega
18 Hispaania Kuningriik väidab, et vaidlustatud otsus võeti vastu pärast määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõike 3 punktis b ette nähtud tähtaja möödumist ning seetõttu on nimetatud otsus õigusvastane.
19 Põhiline vaidlusalune küsimus poolte vahel puudutab seda, kas määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõike 3 punktis b ette nähtud tähtaeg on kohustuslik või pelgalt soovituslik. Sellest küsimusest sõltub seega vaidlustatud otsuse kehtivus.
20 Hispaania Kuningriik leiab, et juhul kui määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõikes 2 ette nähtud kahepoolsel kohtumisel ei jõuta kokkuleppele, on komisjonil kolm kuud aega ettemaksete vähendamise või finantskorrektsioonide kohta otsuse tegemiseks. Selle tähtaja möödumisel ei ole tal enam võimalik niisugust otsust teha. Ta kinnitab, et ainult selline määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõike 3 tõlgendus annab asjaomasele sättele kasuliku mõju. Ta lisab, et nimetatud tähtaeg on „kehtivustähtaeg”, mille eesmärk on liikmesriike kaitsva õiguskindluse põhimõtte tagamine. Tegemist on mõistliku tähtajaga selleks, et liikmesriigid teaksid, kas liit tehtud kulutused ERF raames rahastab või mitte.
21 Komisjon leiab, et see tähtaeg on puhtalt soovituslik ning selle eiramine ei too kaasa toimiku kehtetust. Selles osas tugineb ta Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) kohta käivale Euroopa Kohtu praktikale, millest nähtub, et sellised tähtajad, nagu on ette nähtud määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõikes 3, on soovituslikud tähtajad, kuna siis, kui komisjon ei pea sellest tähtajast kinni, ei ole ette nähtud ühtegi sanktsiooni. Tegemist on seega soovitusliku tähtajaga. Ta põhjendab selle tähtaja soovituslikkust finantskorrektsioonide olemusega, mille peamine eesmärk on tagada liikmesriikide ametiasutuste tehtud kulutuste vastavus liidu õigusele.
22 Määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõike 3 punkt b on ise sõnastatud järgmiselt: „[k]ui komisjoni määratud tähtaja lõpuks ei ole kokkuleppele jõutud ja liikmesriik ei ole korrektsioone teinud, võib komisjon, võttes arvesse liikmesriigi seletusi, otsustada kolme kuu jooksul teha nõutavad finantskorrektsioonid, tühistades asjaomase abi raames antava fondide toetuse täielikult või osaliselt”.
23 Komisjoni 2. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 448/2001, millega nähakse ette määruse nr 1260/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad finantskorrektsioonide tegemise korra kohta struktuurifondidest antavas abis (EÜT L 64, lk 13; ELT eriväljaanne 14/01, lk 155), artikli 5 lõige 3 näeb ette, et „[k]ui liikmesriik vaidlustab komisjoni märkused ja kui määruse […] nr 1260/1999 artikli 39 lõike 2 teise lõigu alusel toimub arutelu, hakatakse kolmekuulist ajavahemikku, mille jooksul komisjon võib kõnealuse määruse artikli 39 lõike 3 alusel teha oma otsuse, arvestama alates arutelu kuupäevast”.
24 Nende artiklite sõnastusest ei nähtu, et selle kolmekuulise tähtaja eiramine takistaks komisjoni pärast selle tähtaja möödumist võtmast vastu otsust finantskorrektsioonide tegemise või nendest loobumise kohta. Seega juhul, kui nimetatud tähtajast ei ole kinni peetud, ei tähenda see kaudset otsust, et ERF võtab liikmesriikide ametiasutuste tehtud kulutused enda kanda.
25 Seda järeldust toetab täielikult kõigepealt määruse nr 1260/1999 artikli 39 teleoloogiline tõlgendamine. Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse peamine eesmärk tagada see, et liikmesriikide ametiasutuste tehtud kulutused oleksid tehtud liidu õigusnorme järgides (Euroopa Kohtu 27. jaanuari 1988. aasta otsus kohtuasjas 349/85: Taani vs. komisjon, EKL 1988, lk 169, punkt 19).
26 Määruse nr 1260/1999 artiklid 38 ja 39 näevad selleks ette liikmesriikide ja komisjoni vahelise koostöömenetluse, mis annab liikmesriikidele kõik tagatised, mida neil on vaja oma seisukoha esitamiseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑61/95: Kreeka vs. komisjon, EKL 1988, lk I‑207, punkt 39). Selle menetluse kohaselt püüavad komisjon ja liikmesriigid partnerlusel põhinevas koostöös identifitseerida ja analüüsida kõiki asjakohaseid andmeid, et vältida põhjendamatute kulutuste katmist ERF‑st ning selleks, et teha vajalikke finantskorrektsioone.
27 Seejärel tuleb rõhutada, et komisjon on kohustatud välistama selliste kulutuste katmise ERF‑st, mida ei ole tehtud liidu õigusnorme järgides. See kohustus ei kao ainult seetõttu, et komisjoni otsus tehakse pärast arutelu kuupäevast kolmekuulise tähtaja möödumist, mis on ette nähtud määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõikes 3 koostoimes määruse nr 448/2001 artikli 5 lõikega 3. Kuna puudub sanktsioon selle eest, et komisjon ei pea nimetatud tähtajast kinni, siis tuleb seda tähtaega, võttes arvesse nende määruse nr 1260/1999 artiklites 38 ja 39 ette nähtud menetluste olemust, mille peamine eesmärk on tagada, et liikmesriikide ametiasutuste tehtud kulutused oleksid tehtud liidu õigusnorme järgides, pidada vaid soovituslikuks, välja arvatud siis, kui see riivab liikmesriikide huve (vt analoogia alusel Üldkohtu 22. mai 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑345/10: Portugal vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 32). Komisjon peab püüdma seda tähtaega järgida, kuid kuna nende kulutuste kontrollimine võib osutuda keeruliseks, siis võib olla vajalik, et komisjonil on olukorra põhjalikuks analüüsimiseks vaja rohkem aega, et vältida põhjendamatute kulutuste katmist.
28 Seega tuleb jõuda järeldusele, et kuna puudub seadusandja vastupidine tahe, mis nähtuks selgelt määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõike 3 punktist b ning määruse nr 448/2001 artikli 5 lõikest 3, siis nimetatud tähtaja puhul on põhimõtteliselt tegemist vaid soovitusliku tähtajaga ning selle eiramine ei mõjuta komisjoni otsuse õiguspärasust. Selle tõlgendusega ei kaota määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõige 3 oma kasulikku mõju, nagu käesolevas asjas väidab Hispaania Kuningriik, kuna nimetatud artikli lõike 3 viimasest lõigust nähtub selgelt, et „[k]ui otsust tegutseda vastavalt punkti[des] a või b [ettenähtud sätetele] ei ole tehtud, lõpeb vahemaksete peatamine viivitamata”. Peale selle tuleb märkida, et Hispaania Kuningriik ei ole esile toonud ega tõendanud seda, et vaidlusaluse tähtaja ületamisega riivati tema huve.
29 Kuigi määruses nr 1260/1999 ei ole sätestatud kohustuslikku tähtaega, siis õiguskindluse põhinõudega oleks siiski vastuolus see, kui komisjon saaks oma pädevuse teostamist lõputult edasi lükata (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869, punkt 140).
30 Sellega seoses ja osas, milles Hispaania Kuningriigi argumenti võiks samuti tõlgendada nii, et sellega heidetakse komisjonile ette, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks kulunud aeg oli ebamõistlik, tuleb märkida, et menetluse käigu analüüsist ei ilmne hilinemist, mis eiraks õiguskindluse ja mõistliku aja põhinõudeid. Nimelt, määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõike 2 kohaselt korraldati Brüsselis 25. veebruaril 2010 komisjoni ja Hispaania Kuningriigi koosolek, et jõuda kokkuleppele komisjoni tehtud märkuste suhtes, mis puudutasid seda, et tervisekaardi projekti raames kahe vaidlusaluse lepingu puhul ei olnud ERF toetus põhjendatud. Pooled möönavad, et selle kohtumise käigus võttis Hispaania Kuningriik kohustuse esitada komisjonile täiendavat teavet, mida ta 17. märtsil 2010 ka tegi. Arutelu protokolli lõpliku versiooni saatis komisjon Hispaania ametiasutusetele 30. juuni 2010. aasta kirjaga. Käesolevas asjas on üheselt selge, et edastatud teave sisaldas uusi asjaolusid, millele komisjon tugines vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel 16. novembril 2010.
31 Eeltoodust tuleneb, et esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, et on vääralt kohaldatud määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõike 3 punkti b ning hankelepinguid puudutavaid liidu õigusnorme
32 Hispaania Kuningriik heidab komisjonile ette, et ta korrigeeris projekti ERF‑st rahastamise ühte osa põhjendusel, et vaidlusaluste lepingute sõlmimisel ei olnud järgitud riigihankelepinguid puudutavaid liidu õigusnorme. Hispaania Kuningriik leiab vastupidi, et lepingud sõlmiti nõuetekohaselt.
33 See väide jaguneb kahte ossa, mis Hispaania Kuningriigi arvates mõlemad põhjendavad läbirääkimistega menetluse korraldamisega hanketeadet avaldamata. Esimene osa tugineb väitele, et vaidlusaluste lepingute eesmärk, milleks on teadus-, katse-, uurimis- või arendustegevuseks valmistatud toote tarnimine, õigustab läbirääkimistega menetluse korraldamist nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/36/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 110), artikli 6 lõike 3 punkti b alusel. Teine osa põhineb väitel, et vaidlusaluste lepingute puhul saab välja tuua tehnilised põhjused, mis õigustavad selle erimenetluse korraldamist vastavalt sama direktiivi artikli 6 lõike 3 punktile c.
34 Esiteks tuleb meenutada, et läbirääkimistega menetlus on erandlik ja selleks on direktiivi 93/36 artikli 6 lõigetes 2 ja 3 ammendavalt ning sõnaselgelt loetletud need ainsad erandid, kui läbirääkimistega menetlus on lubatud (vt Euroopa Kohtu 8. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑337/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2008, lk I‑2173, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Samuti tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb erandeid reeglist, mille eesmärk on tagada liidu õigusega tunnustatud riigihankelepingute sektorit puudutavate õiguste tõhusus, tõlgendada kitsalt (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑275/08: komisjon vs. Saksamaa, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Lisaks tuleb meenutada, et nendele eranditele tugineda soovijal lasub tõendamiskoormis, et neid põhjendavad erandlikud asjaolud ka tegelikult olemas on (vt selle kohta eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 58, ning eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 56).
37 Käesolevas asjas tuleb seega kontrollida, kas Hispaania Kuningriik esitas tõendi, et vaidlusalused lepingud võivad direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punkti b või c alusel olla hõlmatud läbirääkimistega menetlusega hanketeadet avaldamata.
Teise väite esimene osa direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punkti b kohta
38 Hispaania Kuningriik väidab, et projekti etapis III ilmnes mitu projekti kohalikust olemusest tulenevat puudujääki ja ohtu, mis muutsid andmete tsentraliseerimise ja tervishoiuameti erinevate ravikeskuste vahelise andmete vahetuse võimatuks. Euroopa e‑tervise ruumi käsitleva komisjoni projekti ja tegevuskava raames pakkus tervishoiuamet välja uudse eesmärgi, mis võimaldaks ravikeskuste koostoimimist, tagades patsientide geograafilise liikuvuse. Ta rõhutab, et uus eesmärk oli väga delikaatne ning selle täitmiseks näis olevat otstarbekas viia esiteks läbi juhtprojekt maapiirkonnas raviteenuste osas ning linnapiirkonnas üldhaiglas.
39 Hispaania Kuningriik kinnitab, et juhttprojekt koosnes uuringust ja katsetustest nende viiside kohta, millega kohalikud andmed tuleks turvaliselt üle kanda kasutajate andmebaasi ning selles osas on tegemist turvaliseks ülekandmiseks mõeldud uue infotehnoloogiatoote loomisega, et võimaldada pärast süsteemi usaldatavuse kontrolli kanda üle nende tervishoiuameti teiste keskuste andmeid, kes juhtprojektis ei osalenud. Selle projekti eesmärk oli katsetuste läbiviimine, et leida sobiv viis asjaomaseks ülekandmiseks. See põhjendab „üksnes teadus-, katse-, uurimis- või arendustegevuseks valmistatud tootena” liigitamist.
40 Tuleb meenutada, et direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punkti b kohaselt võivad tellijad sõlmida tarnelepinguid läbirääkimistega menetluse alusel asjakohast teadet avaldamata, kui asjaomaseid tooteid valmistatakse üksnes uuringu, katse või arendustegevuse eesmärgil. Seda sätet ei kohaldata ärilise elujõulisuse loomiseks mõeldud masstoodangu suhtes ega uurimis- või arendustegevusega seotud kulude katmiseks.
41 Toimiku dokumentidest nähtub, et Hispaania ametiasutused teadsid väga hästi, milliseid seadmeid neil oma eesmärgi saavutamiseks vaja oli. Kahe lepingu tehniliste kirjelduste ükski tingimus ei jäta muljet, et edukaks tunnistatud ettevõtja peaks välja töötama uue toote, mis on mõeldud uuringu-, katse- või arendustegevuseks. Tegemist oli konkreetselt määratletud ja juba turul olevate, Hispaania ametivõimude poolt üksikasjalikult kirjeldatud infotehnoloogiaseadmete ja arvutiga mitteseotud seadmete paigaldamisega, mida sektori tavapärane tarnija oleks olnud võimeline tegema.
42 Mis puudutab lepingu nr 2075/2003 tehnilist kirjeldust, siis tuleb tõdeda, et selle pealkirja ja eseme järgi on tegemist „tarnelepinguga juhtmestiku, sidevahendite, serverite ja välisseadmete kohta, mis on vajalikud kodaniku digitaalse terviseloo kohandamiseks ravisektorile, raviasutustevälistele vastuvõttudele ja haiglate erakorralise meditsiini osakondadele projekti „Tarjeta Sanitaria (Diraya) du Servicio Andaluz de Salud” etapi IV‑1 raames”. See sõnastus esineb dokumendi leheküljel 2 asuvas eesmärgi kirjelduses. Tehnilise kirjelduse peatükkides 3–6 on seejärel üksikasjalikult esitatud kõik lepingu esemeks olevad infotehnoloogiaseadmed ja arvutiga mitteseotud seadmed. Olukord oma sama eelarvega, kus on loetletud tooted ja isegi tarnitavate toodete kaubamärgid.
43 Mis puudutab seadmete paigaldamist, siis tehnilise kirjelduse peatükid 3.7.1 ja 4.8.1 toovad välja rea lihtsaid paigaldamise toiminguid, mida tellijale oleks olnud võinud võimeline teostama sektori tavapärane tarnija.
44 Tehnilise kirjelduse peatükid 5.1 ja 5.2 järgivad sama skeemi teabetöötluskeskuste osas.
45 Eeltoodust nähtub, et seadmeid, järelevalvet, teenuste kvaliteeti, turvalisust ja teenuseid puudutavad üksikasjad olid tehnilises kirjelduses täpselt välja toodud. Neil asjaoludel tuleb jõuda järeldusele, et leping nr 2075/2003 ei ole leping, mis on mõeldud üksnes teadus-, katse-, uurimis- või arendustegevuseks valmistatud toodete tarnimiseks direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punkti b tähenduses.
46 Mis puudutab lepingu nr 2120/2005 tehnilist kirjeldust, siis tuleb tõdeda, et selle pealkirja ja eseme kohaselt on tegemist „seadmete ja täiendava abi lepinguga projekti „Tarjeta Sanitaria (Diraya) du Servicio Andaluz de Salud” IV‑1 etapi jaoks”.
47 Tehnilise kirjelduse punkt 1 sätestab, et toimik CC‑2075/03 (st leping nr 2075/2003) on projekti „Diraya” Andaluusias rakendamise alus Põhja-Córdoba ravipiirkonnas ning Sevilla haiglas. Diraya rakendamiseks ülejäänud tervishoiusüsteemis tulevikus tehtavad toimingud tuleneksid selle katsetamisest, kontrollimisest ja hindamisest.
48 Tehnilise kirjelduse peatükid 3–12 loetlevad selgelt ja täpselt infotehnoloogiaseadmed ja arvutiga mitteseotud seadmed, nende kaubamärgid ja mudelid. Eelarve on üksikasjalik. Tehnilise kirjelduse peatükis 13 kirjeldatakse neid teenuseid, mille jaoks tuleb leping sõlmida, st tehnilise kirjelduse eelmistes peatükkides välja toodud tarne sisseseadmist ja kasutuselevõtmist. Selle lepingu osas teadis tellija jällegi väga hästi oma vajadusi ning nendele vajadustele vastavaid seadmeid.
49 Eeltoodust tuleneb, et lepingut nr 2120/2005 ei saa samuti pidada lepinguks, mis on mõeldud üksnes teadus-, katse-, uurimis- või arendustegevuseks valmistatud toodete tarnimiseks direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punkti b tähenduses.
50 Eeltoodust tuleneb – ilma et oleks vaja analüüsida komisjoni poolt kahtluse alla seatud teise väite käesolevat osa –, et nimetatud väiteosa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, kuna Hispaania ametiasutused ei ole tõendanud, et vaidlusalused lepingud võivad direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punkti b kohaselt olla hõlmatud läbirääkimistega menetlusega hanketeadet avaldamata.
Teise väite teine osa direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punkti c kohta
51 Hispaania Kuningriik väidab, et juhtprojekti puhul esinevad tehnilised põhjused, mis on seotud süsteemi kasutuselevõtmise ja andmete migratsiooniga. Ta väidab, et hädavajalik on kohaldada teatud ammendavaid ja turvalisi ülekandmise menetlusi, mis peavad tingimata tuginema andmete mudelite, skeemide, tabelite ja projekti etapis III olemasolevate kohalike andmebaaside osade suhete põhjalikule tundmisele. Edukaks tunnistatud ettevõtja aga oli oma sõnul ainus ettevõtja, kel olid sellised teadmised, kuna hankemenetluse ajal haldas ja kasutas ta neid kohalikke seadmeid tervisekaardi projekti varasemates etappides edukaks tunnistatud ettevõtjana.
52 Tuleb meenutada, et direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punkti c kohaselt võivad tellijad sõlmida tarnelepinguid läbirääkimistega menetluse alusel asjakohast teadet avaldamata, kui tehnilistel või kunstilistel põhjustel või ainuõiguste kaitsega seotud põhjustel saab tarnitavaid tooteid valmistada või tarnida ainult üks konkreetne tarnija.
53 Tuleb tõdeda, et toimikusse poolte lisatud dokumentidest ei nähtu, et Hispaania Kuningriik oleks uurinud, kas on olemas ettevõtjaid, kes oleksid olnud võimelised samadel tingimustel või isegi edukaks tunnistatud ettevõtjast parematel tingimustel hanketeatele vastama. Ta ei too välja ühtegi sellekohast ei Hispaania territooriumil ega laiemalt liidus võetud meedet. Hispaania Kuningriik piirdub ainult selle märkimisega, et edukaks tunnistatud ettevõtjal oli väga hea positsioon hanketeatele vastamiseks seoses tehniliste põhjustega, mis esinesid vaidlusaluste lepingute puhul süsteemide sisseseadmise ja andmete migratsiooni osas, kuna temaga oli etapile IV‑1 eelnenud etappides sõlmitud leping ning nii tundis ta põhjalikult olemasolevaid kohalikke andmebaase.
54 Sellega seoses tuleb sedastada, et see ei näita, et nimetatud ettevõtja oli ainus, kes võis neid teadmisi omada ning et teine ettevõtja ei oleks olnud võimeline neid teadmisi omandama. Ei saa välistada, et juhul kui liidus oleks läbi viidud põhjalik otsing, siis oleks olnud võimalik leida ettevõtjaid, kes oleksid olnud võimelised sobivat teenust osutama (vt selle kohta eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punktid 62 ja 63). Lisaks ei tõenda Hispaania Kuningriik ka seda, millised on need tehnilised põhjused, mis õigustavad läbirääkimistega menetluse korraldamist hanketeadet avaldamata. Käesolevas asjas on tegemist tavapäraste toodete tarnimislepingutega (vt eespool punktid 45–47, 50 ja 51).
55 Sellest järeldub, et Hispaania Kuningriik ei saa tulemuslikult tugineda direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punktile c selleks, et vaidlusaluste lepingute osas põhjendada läbirääkimistega menetluse korraldamist hanketeadet avaldamata.
56 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et teise väite teine osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
57 Sellest järeldub, et teine väide tuleb tervikuna tagasi lükata ning seega tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
58 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Hispaania Kuningriik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja Hispaania Kuningriigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. jaanuaril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad