ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kümnes koda)
14. juuli 2020(*)
Tegevusetus- ja tühistamishagi – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala –Ühendkuningriigi liidust väljaastumine – Taotlus võtta vastu otsus, millega säilitataks teatavate Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus, ja otsus, millega võetaks mitmesuguseid meetmeid seoses Ühendkuningriigi kodanike õigustega – Komisjoni seisukohavõtt – Tegutsemise üleskutse puudumine – Keeldumine võtta vastu otsus, millega säilitataks teatavate Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus – Põhjendatud huvi puudumine – Ilmselgelt vastuvõetamatu hagi
Kohtuasjas T‑627/19,
Harry Shindler, elukoht Porto d’Ascoli (Itaalia), ja teised hagejad, kelle nimed on esitatud lisas(1), esindaja: advokaat J. Fouchet,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Erlbacher, C. Giolito ja E. Montaguti,
kostja,
keda toetab
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja R. Meyer,
menetlusse astuja,
milles esimene, ELTL artikli 265 alusel esitatud nõue on tuvastada, et komisjon on õigusvastaselt jätnud vastu võtmata esiteks otsuse, millega pärast Ühendkuningriigi liidust väljaastumist säilitataks teatavate selliste Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus, kellel ei ole sel hetkel liidu liikmesriigi kodakondsust, ja seda olenemata sellest, kas on sõlmitud leping, milles on kindlaks määratud väljaastumise kord, ning teiseks otsuse, mis käsitleks nende kodanike õigustega seotud mitmesuguseid meetmeid juhuks, kui väljaastumine toimub lepingut sõlmimata, ning teine, ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue on tühistada komisjoni 11. septembri 2019. aasta kiri, millega keelduti tegemast otsust nende kodanike Euroopa kodakondsuse säilitamise kohta,
ÜLDKOHUS (kümnes koda),
koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud J. Passer ja K. Kowalik-Bańczyk (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
määruse(2)
Vaidluse taust
1 Hagejad, st Harry Shindler ja teised hagejad, kelle nimed on esitatud lisas, on Ühendkuningriigi kodanikud, kellest esimene elab Itaalias ja teised Prantsusmaal.
2 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kodanikud hääletasid 23. juunil 2016 toimunud rahvahääletusel nende riigi Euroopa Liidust väljaastumise poolt.
3 Ühendkuningriik teatas 29. märtsil 2017 Euroopa Ülemkogule oma kavatsusest astuda ELL artikli 50 lõike 2 alusel liidust välja.
4 8. juunil 2017 toimusid Ühendkuningriigis parlamendivalimised.
5 Euroopa Ülemkogu pikendas 22. märtsi 2019. aasta otsusega (EL) 2019/476 (ELT 2019, L 80 I, lk 1) kokkuleppel Ühendkuningriigiga ELL artikli 50 lõikes 3 ette nähtud tähtaega, mille möödudes lakkavad aluslepingud Ühendkuningriigi suhtes kehtimast, kui puudub leping, millega määratakse kindlaks tema väljaastumise kord. Otsuse artikli 1 kohaselt pidi see tähtaeg lõppema kas 12. aprillil 2019 või 22. mail 2019.
6 Euroopa Ülemkogu pikendas 11. aprilli 2019. aasta otsusega (EL) 2019/584 (ELT 2019, L 101, lk 1) kokkuleppel Ühendkuningriigiga eespool punktis 5 nimetatud tähtaega uuesti. Otsuse artikli 1 kohaselt pidi see tähtaeg põhimõtteliselt lõppema 31. oktoobril 2019.
7 Hagejad ja üks teine Itaalias elav Ühendkuningriigi kodanik saatsid 31. juulil 2019 Euroopa Ülemkogule ja Euroopa Liidu Nõukogule kirja. Järgmisel päeval saatsid nad Euroopa Komisjonile sisuliselt identse kirja (edaspidi „1. augusti 2019. aasta kiri“).
8 Eespool punktis 7 nimetatud kirjades juhtisid hagejad sisuliselt Euroopa Ülemkogu, nõukogu ja komisjoni tähelepanu nende Ühendkuningriigi kodanike olukorrale, kes elavad muudes liikmesriikides kui Ühendkuningriik ja kellel on seal era- ja perekonnaelu, eelkõige nende olukorrale, kes nagu hagejadki lahkusid Ühendkuningriigist juba enam kui 15 aastat tagasi. Nad tuletasid meelde, et „15 aasta reegli“ (15 years rule) kohaselt ei lubatud neil kodanikel osaleda ei 23. juuni 2016. aasta rahvahääletusel ega 8. juuni 2017. aasta parlamendivalimistel, samas kui see hääletus ja need valimised olid Ühendkuningriigi liidust väljaastumise ja nende liidu kodaniku staatuse säilitamise seisukohast määrava tähtsusega. Seetõttu palusid nad Euroopa Ülemkogul, nõukogul ja komisjonil „tuvastada tegevusetus“, mis tulenes sellest, et nad „ebaseaduslikult hoidusid [nimetatud kodanike] Euroopa kodakondsuse säilitamisest“. Lisaks tegid hagejad neile kolmele institutsioonile ettepaneku võtta enne Ühendkuningriigi liidust väljaastumist, mis oli kavandatud 31. oktoobriks 2019, vastu otsus, millega säilitataks nende kodanike Euroopa kodakondsus pärast väljaastumise kuupäeva, ja seda olenemata sellest, kas on sõlmitud leping, milles on kindlaks määratud väljaastumise kord.
9 Komisjon vastas 1. augusti 2019. aasta kirjale 11. septembril 2019 allkirjastatud kirjaga (edaspidi „11. septembri 2019. aasta kiri“). Selles kirjas keeldus ta täitmast 1. augusti 2019. aasta kirjas sisaldunud üleskutset tegutsemiseks. Ta selgitas, et alates Ühendkuningriigi liidust väljaastumisest ei käsitata neid Ühendkuningriigi kodanikke, kellel ei ole liidu liikmesriigi kodakondsust, enam liidu kodanikena. Seetõttu leidis ta, et aluslepingud ei võimalda tal teha otsust, millega pärast seda väljaastumist säilitatakse nende kodanike Euroopa kodakondsus, kellel ei ole sel hetkel liidu liikmesriigi kodakondsust.
Menetlus ja poolte nõuded
[…]
15 Kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti a alusel võetud menetlust korraldava meetmega esitas Üldkohus hagejatele ühe küsimuse. Hagejad täitsid selle nõude määratud tähtaja jooksul.
[…]
17 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– „tühistada […] komisjoni [11]. septembri 2019. aasta sõnaselge keeldumine tunnistada tegevusetust“;
– tuvastada, et komisjon on õigusvastaselt jätnud vastu võtmata esiteks „otsuse, millega säilitataks Euroopa kodakondsus […] hagejatel, kellel on era- ja perekonnaelu teistes […] [l]iidu liikmesriikides ja kellel ei olnud [Ühendkuningriigi] liidust väljaastumise otsustamisel hääleõigust ainuüksi oma liikumisvabaduse kasutamise tõttu [(15 aasta reegel)], ja seda olenemata sellest, kas […] väljaastumise kohta on leping sõlmitud või mitte“, ning teiseks „siduva otsuse, mis kehtiks ühetaoliselt liidu ülejäänud 27 liikmesriigis, kus elavad [Ühendkuningriigi kodanikud], ja mis sisaldaks mitmesuguseid [kõnealuste kodanike] riiki sisenemise, riigis viibimise, sotsiaalõiguste ja kutsetegevusega seotud meetmeid, mis oleksid kohaldatavad juhul, kui Ühendkuningriigi liidust väljaastumise kohta lepingut ei sõlmita“;
– mõista komisjonilt igale hagejale välja 1500 eurot kulude katteks.
18 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
19 Kodukorra artikli 126 kohaselt võib Üldkohus juhul, kui hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu, lõpetada kohtuasja ettekandja-kohtuniku ettepanekul igal ajal ja ilma menetlust jätkamata põhistatud määrusega. Kuna Üldkohus leiab, et käesolevas asjas on tal toimikumaterjalide põhjal piisavalt teavet, otsustab ta selle artikli alusel lahendada kohtuasja ilma menetlust jätkamata.
Vaidluse ese
[…]
22 Teiseks, arvestades, kuidas on sõnastatud hagejate esimene nõue, millega nad paluvad tühistada „komisjoni [11]. septembri 2019. aasta sõnaselge keeldumise tunnistada tegevusetust“, paluti neil eespool punktis 15 nimetatud menetlust korraldava meetmega täpsustada, kas hagi põhineb üksnes ELTL artiklil 265 või tuleb seda tõlgendada nii, et see sisaldab lisaks ELTL artikli 265 alusel esitatud nõuetele, mis viitavad tegevusetusele, ka ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamisnõudeid. Hagejad vastasid kohtukantseleisse 14. veebruaril 2020 saabunud kirjas, et hagi sisaldab ühtaegu nii ELTL artiklil 265 põhinevaid tegevusetusele viitavaid nõudeid kui ka ELTL artiklil 263 põhinevaid tühistamisnõudeid.
23 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et oma esimese nõudega paluvad hagejad Üldkohtul tühistada 11. septembri 2019. aasta kirjas sisalduva otsuse, millega komisjon sisuliselt keeldus vastu võtmast otsust, millega pärast Ühendkuningriigi liidust väljaastumist säilitataks – olenemata sellest, kas on sõlmitud leping, milles on kindlaks määratud väljaastumise kord – teatavate selliste Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus, kellel ei ole sel hetkel liidu liikmesriigi kodakondsust.
[…]
Tühistamisnõuded
40 Nagu on märgitud eespool punktis 23, paluvad hagejad tühistada 11. septembri 2019. aasta kirjas sisalduva otsuse.
Tühistamisnõuete vastuvõetavus
[…]
43 Käesolevas asjas tuleb märkida, et selleks, et tõendada „tegevusetust“, mis tuleneb asjaolust, et komisjon ei võtnud vastu otsust, millega Ühendkuningriigi liidust väljaastumisel säilitataks teatavate Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus, olenemata sellest, kas on sõlmitud leping, milles on kindlaks määratud väljaastumise kord, esitavad hagejad sisuliselt kolm väidet, millega nad vaidlustavad nende kodanike liidu kodakondsuse kaotamise. Need väited puudutavad esiteks aluslepingute, õiguskindluse põhimõtte ja omandatud õiguste rikkumist, teiseks proportsionaalsuse põhimõtte ja era- ja perekonnaelu puutumatuse õiguse rikkumist ning kolmandaks hääletamisõigusest ebaseaduslikult ilmajätmist 23. juuni 2016. aasta rahvahääletusel ja 8. juuni 2017. aasta parlamendivalimistel, kuna hääletamisõigusest ilmajätmine rikub „võistlevuse põhimõtet“, õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele ning „valimisõiguses ette nähtud võrdsuse põhimõtet“.
44 11. septembri 2019. aasta kirjas, mida tühistamisnõuded puudutavad, komisjon aga just keelduski vastu võtmast otsust, millega säilitataks teatavate Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus. Seega, kuigi eespool punktis 43 loetletud väited ja argumendid viitavad komisjoni „tegevusetusele“, tuleb neid pidada esitatuks ka tühistamisnõuete põhjendamise eesmärgil.
[…]
Tühistamisnõuete põhjendamiseks esitatud väidete vastuvõetavus
46 Omal algatusel tuleb kontrollida, kas hagejatel on huvi esitada tühistamisnõuete põhjendamiseks esitatud väited, mis on loetletud eespool punktis 43.
47 Nimelt väärib meeldetuletamist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa esiteks hagejal olla põhjendatud huvi niisuguse otsuse tühistamiseks, mille puhul on juba kindel, et see otsus saab tema suhtes taas vaid kinnitust leida, ja teiseks on tühistamisväide põhjendatud huvi puudumise tõttu vastuvõetamatu juhul, kui – isegi oletades, et see väide on põhjendatud – nimetatud väite alusel vaidlustatud akti tühistamine ei saaks hagejat rahuldada (vt 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. EKP, C‑401/09 P, EU:C:2011:370, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Canadian Solar Emea jt vs. nõukogu, C‑236/17 P, EU:C:2019:258, punkt 93).
48 Seega ei ole hagejal põhjendatud huvi nõuda otsuse tühistamist konkreetse väite alusel juhul, kui asjaomasel institutsioonil ei ole mingit kaalutlusõigust ja ta peab tegutsema nii, nagu ta seda tegi. Sellises olukorras, kui tegemist on kaalutlusõiguseta pädevusega, saab selle väite alusel nimetatud otsuse tühistamine kaasa tuua pelgalt sellise uue otsuse tegemise, mille resolutsioon on tühistatud otsuse omaga identne (vt selle kohta 6. juuli 1983. aasta kohtuotsus Geist vs. komisjon, 117/81, EU:C:1983:191, punkt 7; 20. mai 1987. aasta kohtuotsus Souna vs. komisjon, 432/85, EU:C:1987:236, punkt 20, ja 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus Portigon vs. SRB, T‑365/16, EU:T:2019:824, punkt 192).
49 Seda enam ei ole hagejal põhjendatud huvi nõuda teatud valdkonnas tegutsemisest keeldumise otsuse tühistamist konkreetse väite alusel juhul, kui asjaomasel institutsioonil ei ole igal juhul mingit pädevust selles valdkonnas tegutseda, mistõttu sellise otsuse tühistamine selle väite alusel saab kaasa tuua vaid uue otsuse, millega keeldutakse selles valdkonnas tegutsemast.
50 Käesolevas asjas rahuldaks hagejaid juhul, kui 11. septembri 2019. aasta kirjas sisalduv otsus eespool punktis 43 loetletud väidete alusel tühistataks, üksnes see, kui komisjon täidaks 1. augusti 2019. aasta kirjas sisalduva üleskutse tegutsemiseks ja võtaks seejärel ise vastu siduva akti, millega pärast Ühendkuningriigi liidust väljaastumist säilitataks teatavate Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus.
51 Väärib aga meeldetuletamist, et ELL artikli 13 lõike 2 kohaselt tegutseb iga institutsioon talle aluslepingutega antud volituste piires ning vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele. Sellest järeldub, et nagu komisjon väidab, võib ta tegutseda üksnes talle aluslepingutega antud pädevuse alusel.
52 Seega tuleb analüüsida, kas komisjonil on pädevus tegutseda hagejate soovitud viisil.
53 Sõltumata küsimusest, kas Ühendkuningriigi liidust väljaastumine võib või ei või kaasa tuua kõigi selliste Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsuse kaotamise, kellel väljaastumise hetkel ei ole liikmesriigi kodakondsust, tuleb sellega seoses tõdeda, et ükski aluslepingute või teisese õiguse säte ei anna komisjonile õigust võtta vastu siduvaid akte, millega antaks teatavatele isikute kategooriatele Euroopa kodakondsus.
54 Seda, et komisjonil puudub selleks pädevus, kinnitab asjaolu, et sellel institutsioonil on üldjoontes ainult ELL artikli 17 lõike 2 kohane ettepanekute tegemise pädevus.
55 Kuigi hagejad väidavad, et komisjonil on pädevus säilitada Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus Ühendkuningriigi liidust väljaastumisel, ei maini nad ühtegi sätet, mis annaks komisjonile õiguse võtta ise vastu siduvaid akte, millega teatavate isikute kategooriate jaoks nähtaks ette Euroopa kodakondsuse andmine või säilitamine. Kuigi vastab tõele, et hagejad viitavad hagiavalduses ELTL artikli 25 teisele lõigule, piisab, kui märkida, et see säte ei anna otsustusõigust mitte komisjonile, vaid nõukogule, Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele.
56 Neil asjaoludel ei ole komisjonil ilmselgelt pädevust võtta ise vastu siduvat akti, millega pärast Ühendkuningriigi liidust väljaastumist säilitataks teatavate Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus.
57 Seega, sõltumata küsimusest, kas Ühendkuningriigi liidust väljaastumine võib või ei või kaasa tuua kõigi selliste Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsuse kaotamise, kellel väljaastumise hetkel ei ole liikmesriigi kodakondsust, ei olnud komisjonil käesolevas asjas mingit pädevust võtta vastu siduv akt, millega pärast väljaastumist säilitataks teatavasse kategooriasse kuuluvate isikute Euroopa kodakondsus, ja ta oli kohustatud keelduma hagejate taotletavat akti vastu võtmast.
58 Sellest järeldub, et juhul, kui 11. septembri 2019. aasta kirjas sisalduv otsus eespool punktis 43 loetletud väidete alusel tühistataks, oleks komisjon olukorras, kus tal ilmselgelt puudub pädevus, ning ta saaks teha vaid uue otsuse, millega keeldutakse hagejate taotletavat akti vastu võtmast. Seega ei saa selline tühistamine hagejaid rahuldada, mistõttu ei ole neil põhjendatud huvi esitada eespool punktis 43 loetletud väiteid. Seetõttu tuleb need väited vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
59 Neil asjaoludel on tühistamisnõuded ilmselgelt vastuvõetamatud, kuna nende põhjendamiseks ei ole esitatud ühtegi vastuvõetavat väidet.
[…]
61 Eespool toodust järeldub, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kümnes koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud välja Harry Shindlerilt ja teistelt hagejatelt, kelle nimed on esitatud lisas.
3. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.
Luxembourg, 14. juuli 2020
Kohtusekretär | | Koja president |