Kohtuasi T-69/04

Schunk GmbH ja Schunk Kohlenstoff-Technik GmbH

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Konkurents − Kartellikokkulepped − Elektriliste ja mehaaniliste süsinikust ja grafiidist toodete turg − Õigusvastasuse väide − Määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 − Rikkumise süüksarvamine − Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta − Rikkumise raskus ja mõju − Hoiatav mõju − Koostöö haldusmenetluses − Proportsionaalsuse põhimõte − Võrdse kohtlemise põhimõte − Vastuhagi trahvi suurendamiseks

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühenduse õigus – Õiguse üldpõhimõtted – Õiguskindlus – Seaduse alusel karistamine

2.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2 komisjonile antud kaalutlusõigus – Karistuse seaduslikkuse põhimõtte rikkumine – Puudumine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

3.      Konkurents – Trahvid – Asutamislepinguga komisjonile antud pädevus

(EÜ artikkel 81, EÜ artikkel 82, EÜ artikli 83 lõige 1 ja lõike 2 punktid a ja d, EÜ artikli 202 kolmas taane ja EÜ artikli 211 esimene taane; nõukogu määrus nr 17)

4.      Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Süüks arvamine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid

(EÜ artikli 81 lõige 1)

5.      Tühistamishagi – Väited – Konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistava otsusega arvessevõetud asjaolude olemasolu vaidlustamine – Vastuvõetavus – Tingimus – Haldusmenetluse käigus asjaolude olemasolu tunnistamata jätmine

(EÜ artikkel 230)

6.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Kooskõlastatud tegevus – Mõiste

(EÜ artikli 81 lõige 1)

7.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

8.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Hinnakokkulepe – Komisjoni kohustus rikkumise mõju hindamisel viidata konkurentsitingimustele, mis oleksid eksisteerinud ilma rikkumiseta

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

9.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Asjaomaste ettevõtjate jagamine kategooriatesse tulenevalt konkreetsest lähtepunktist

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

10.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Hoiatav mõju – Üldine nõue, millest komisjon peab kogu trahvide arvutamise aja jooksul juhinduma

(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 15; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

11.    Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Kohaldamine komisjoni poolt – Sõltumatus kolmanda riigi ametiasutuste antud hinnangutest

(EÜ artikli 3 lõike 1 punkt g ja artikkel 81)

12.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvisumma vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest

(Nõukogu määrus nr 17; komisjoni teatis 96/C 207/04)

13.    Konkurents – Trahvid – Summa – Komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Täielik pädevus

(EÜ artiklid 229, 230 ja 231; nõukogu määrus nr 17, artikkel 17; Esimese Astme Kohtu kodukord)

1.      Karistuste seaduses sätestatuse põhimõte tuleneb õiguskindluse põhimõttest, mis on ühenduse õiguse üldpõhimõte ja nõuab eelkõige, et iga ühenduse õigusnorm, eriti kui sellega kehtestatakse või võimaldatakse kehtestada sanktsioone, oleks selge ja täpne, et puudutatud isikud saaksid ühemõtteliselt aru sellest normist tulenevatest õigustest ja kohustustest ja et nad võiksid tegutseda vastavalt olukorrale. See liikmesriikide ühesuguste riigiõiguslike tavade osaks olev põhimõte, mis on välja toodud mitmes rahvusvahelises lepingus, eelkõige Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 7, kehtib nii kriminaalõiguse valdkonda kuuluvate sätete suhtes kui ka eriliste haldusmeetmete suhtes, millega kehtestatakse või võimaldatakse kehtestada halduskaristusi. Seda kohaldatakse mitte üksnes normidele, millega kehtestatakse rikkumise koosseisu tunnused, vaid ka neile normidele, milles määratletakse nimetatud normide rikkumise tagajärjed. Nimetatud konventsiooni artikli 7 lõikest 1 tuleneb, et seadus peab selgelt määratlema kuriteod ja nende eest määratavad karistused. See tingimus on täidetud, kui puudutatud isik saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgendusest aru, millised teod või tegevusetused toovad kaasa kriminaalvastutuse.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et selle sätte nõuete täitmiseks ei nõuta, et karistuste määramise aluseks olnud sätete sõnastus oleks niivõrd täpne, et sätete rikkumisest tulenevad tagajärjed oleks absoluutse kindlusega ettenähtavad. Selle praktika kohaselt ei too sätte ebamäärane sõnastus tingimata kaasa Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 7 rikkumist ja asjaolu, et seadusega antakse kaalutlusõigus, ei riku tingimata ootuspärasuse nõuet, kui sellise õiguse ulatus ja kasutuskord on piisavalt selgelt määratletud, arvestades taotletavat asjaomast eesmärki anda isikule piisav kaitse omavoli vastu. Sellega seoses võtab Euroopa Inimõiguste Kohus peale teksti enda arvesse ka seda, kas kasutatud määratlemata mõisted on väljakujunenud ja avaldatud kohtupraktikas täpsustatud. Muu hulgas, kui võtta arvesse liikmesriikide ühesuguseid riigiõiguslikke tavasid, siis ei võimalda see anda ühenduse õiguse üldpõhimõttele, milleks seaduslikkuse põhimõte on, teistsugust tõlgendust.

(vt punktid 28, 29, 32–34)

2.      Konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjatele trahvide määramist käsitleva määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 ei ole karistuse seaduslikkuse põhimõttega vastuolus.

Komisjonil ei ole trahvide määramisel piiramatut kaalutlusruumi, kuna ta peab kinni pidama trahvide ülempiirist sõltuvalt kõnealuste ettevõtjate käibest ning võtma arvesse rikkumise raskusastet ja kestust. Lisaks on 10% määr ettevõtja käibest mõistlik, arvestades huve, mida komisjon konkurentsieeskirjade rikkumiste tuvastamisel ja trahvimisel kaitseb, ning asjaolu, et määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 võimaldab luua süsteemi, mis vastab ühenduse põhiülesannetele. Samamoodi peab komisjon trahvide määramisel järgima õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Muu hulgas on komisjon ühenduse kohtu täieliku kontrolli all välja arendanud avalikult teadaoleva ja kättesaadava otsuste tegemise praktika, mis küll ei kujuta endast trahvide määramise õiguslikku raamistikku, kuid mis võib võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel olla lähtepunktiks, arvestades seda, et nimetatud artikli 15 lõikega 2 kindlaks määratud piirides on alati võimalik trahvide taset suurendada, kui ühenduse konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine seda eeldab. Lisaks võttis komisjon vastu suunised trahvide arvutamise kohta, millega ta piiras oma kaalutlusõigust sellisel viisil õiguskindluse tagamiseks, ning komisjon peab kinni pidama võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest. Peale selle aitas komisjoni poolt suuniste vastuvõtmine, mis toimus määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kehtestatud õiguslikus raamistikus, üksnes kaasa sellest sättest juba tuleneva komisjoni kaalutlusõiguse teostamise piiride täpsustamisele, ilma et sellest võiks tuletada, et ühenduse seadusandja on asjaomases valdkonnas komisjoni pädevuse piirid algselt ebapiisavalt paika pannud. Lõpuks peab komisjon EÜ artikli 253 kohaselt trahvi määramise otsuseid põhjendama.

(vt punktid 35, 36, 38–44, 46)

3.      Õigust määrata EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumise korral trahve ei saa lugeda õiguseks, mis algselt kuulus nõukogule, kuid mille rakendamiseks on ta EÜ artikli 202 kolmanda taande tähenduses komisjonile volitused andnud. Kooskõlas EÜ artikli 83 lõikega 1 ja lõike 2 punktidega a ja b ning EÜ artikli 211 esimese taandega on see õigus osa komisjoni iseseisvast rollist järgida ühenduse õiguse kohaldamist ning EÜ artiklite 81 ja 82 rakendamise osas on komisjoni sellist rolli täpsustatud, piiritletud ja vormiliselt kinnitatud määrusega nr 17. Selle määrusega komisjonile antud trahvide määramise õigus tuleneb seega asutamislepingu enda sätetest ja selle eesmärk on võimaldada neis artiklites ette nähtud keeldude tõhus rakendamine.

(vt punktid 48 ja 49)

4.      Ettevõtja konkurentsivastast käitumist võib teisele ettevõtjale omistada, kui esimene ettevõtja ei otsustanud oma käitumise üle turul iseseisvalt, vaid kohaldas sisuliselt selle teise ettevõtja juhiseid, arvestades eelkõige neid ühendavaid majanduslikke ja juriidilisi seoseid. Tütarettevõtja tegevuse võib emaettevõtjale omistada siis, kui esimene ei otsusta oma käitumisvalikute üle turul iseseisvalt, vaid täidab peamiselt emaettevõtjalt saadud juhiseid, kuna need kaks ettevõtjat moodustavad ühe majandusüksuse.

Konkreetsel juhul, kui emaettevõtja omab rikkumise toime pannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib lihtsalt eeldada, et mainitud emaettevõtja mõjutab otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust ning nad moodustavad ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses. Seega peab tütarettevõtja iseseisvust kinnitavaid tõendeid esitades selle eelduse ümber lükkama emaettevõtja, kes vaidlustab ühenduse kohtus komisjoni otsuse, millega talle tema tütarettevõtja tegevuse eest trahv määrati.

Asjaolust, et emaettevõtja, kes omab tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, on valdusäriühing, ei piisa tütarettevõtja tegevuse iseseisvuse ja organisatsioonilise iseseisvuse näitamiseks. Valdusäriühingu mõiste alla kuuluvad erinevad juhud. Üldiselt võib valdusäriühingut määratleda kui äriühingut, millel on ühes või mitmes äriühingus osalus nende äriühingute kontrollimiseks. Valdusäriühing, mille tegevusala on tööstusettevõtjates osaluste omandamine, müümine, haldamine ja eelkõige nende strateegiline juhtimine, võib olla ainult finantsvaldusäriühing, kes ei teosta majandustegevust, või siis tütarettevõtjate haldamise ja juhtimisega tegelev äriühing. Kontserni kontekstis on valdusäriühingu puhul tegemist äriühinguga, mille eesmärk on erinevates äriühingutes omatavate osaluste ümbergrupeerimine ning mille ülesanne on nende ühtse juhtimise tagamine. Valdusäriühingu ja tütarettevõtja puhul võib samuti tegemist olla ühise juhtimise ja kooskõlastamisega, mis võib viidata kontserni huvidega arvestamisele. Asjaolu, et äriühing on valdusettevõtja, kelle roll on hallata osalusi teiste äriühingute kapitalis, ei ole üksinda piisav argument, mis lükkaks ümber kogu tütarettevõtja osakapitali talle kuulumisest tekkiva eelduse.

(vt punktid 55, 56, 59–64, 66 ja 70)

5.      Vastuväiteteatis, mille eesmärk on selle adressaatideks olevate ettevõtjate kaitseõiguste tõhusa kasutamise tagamine, piirab ettevõtja vastu algatatud menetluse eset, kuna teatis paneb paika komisjoni seisukoha nimetatud ettevõtja suhtes ning sellel institutsioonil ei ole õigust oma otsusesse lisada vastuväiteid, mida teatises ei esitatud.

Just nimelt vastuväiteteatise adressaatideks olevate ettevõtjate esitatud vastuste alusel peab komisjon panema paika oma seisukoha haldusmenetluse edasise käigu kohta.

Selles kontekstis, kui asjaomane ettevõtja ei ole otseselt konkurentsieeskirjade rikkumist üles tunnistanud, peab komisjon veel kord asjaolud kindlaks tegema ning ettevõtjal on vabadus esitada sobival ajal, nimelt kohtumenetluses kõik talle kasulikuna tunduvad kaitseargumendid. Sellest tuleneb aga, et see ei ole nii, kui kõnealune ettevõtja on asjaolud omaks võtnud.

Selle lahenduse eesmärk ei ole piirata komisjoni poolt karistatud ettevõtjate hagide esitamist, vaid täpsustada ühenduse kohtule lahendamiseks antava asja ulatust, et vältida igasugust rikkumise aluseks olnud asjaolude tuvastamise ülekandumist komisjonilt ühenduse kohtule, arvestades, et viimasel on EÜ artikli 230 alusel esitatud hagi saamisel tulenevalt oma täielikust pädevusest õigus kontrollida karistust määrava otsuse õiguspärasust.

(vt punktid 80, 81, 84 ja 85)

6.      Nagu tuleneb EÜ artikli 81 lõike 1 enda sõnastusest, tähendab kooskõlastatud tegevus peale ettevõtjatevahelise kooskõlastuse ka selle kooskõlastuse tagajärjel teatavat käitumist turul ja põhjuslikku seost nende kahe asjaolu vahel. Tuleb eeldada – tingimusel, et puuduvad vastupidist tõendavad tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad –, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidelt saadud infoga, et määrata oma käitumine turul.

(vt punkt 118)

7.      Konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvi kindlaksmääramisel määratakse rikkumise raskusaste kindlaks mitme asjaolu alusel, nagu konkreetse juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, ning komisjonil on selle määratlemisel teatud kaalutlusruum. Rikkumise raskusastme määramisel võib komisjon võtta seega arvesse asjaolu, et asjaomased ettevõtjad võtsid arvukaid ettevaatusabinõusid, et kartellikokkulepet ei avastataks, ja et laiale üldsusele tekitati kahju.

Viimati mainitu kohta tuleb tõdeda, et kõik konkurentsiõiguse rikkumised ei tekita konkurentsile ja tarbijatele samal viisil kahju. Üldsusele tekitatud kahju arvessevõtmine erineb selle arvessevõtmisest, milline on kartellikokkuleppe liikme majanduslik suutlikkus tekitada kahju konkurentsile ning tarbijatele; viimati mainitu toimub suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta sätestatud trahvisumma väljaarvutamise etapis ning selle eesmärk on teha ettevõtjate kohtlemisel vahet nimelt sellisel puhul, kui rikkumises osalevad paljud ettevõtjad.

(vt punktid 153, 154 ja 156)

8.      Hinnates rikkumise konkreetset mõju turule, peab komisjon viitama konkurentsitingimustele, mis oleksid tavapäraselt eksisteerinud ilma rikkumiseta.

Hinnakokkuleppe osas saab komisjon õiguspäraselt järeldada, et rikkumisel oli mõju selle tõttu, et kartellikokkuleppe liikmed võtsid meetmeid, et kohaldada kokkulepitud hindu, näiteks teatades nendest klientidele, andes oma töötajatele juhiseid kasutada neid läbirääkimiste alusena ning nende kohaldamise üle konkurentide ja nende oma müügiosakondade poolt järelevalvet teostades. Selleks et järeldada mõju avaldumist turule, piisab, kui kokkulepitud hinnad on aluseks üksikute tehinguhindade kindlaksmääramisele, piirates nii klientide läbirääkimisruumi.

Komisjonilt ei saa seevastu nõuda, kui on tuvastatud kartellikokkuleppe rakendamine, et ta süstemaatiliselt tõendaks, et kokkulepped võimaldasid asjaomastel ettevõtjatel ka tegelikult saavutada kõrgema tehinguhinna taseme võrreldes sellega, mis oleks saavutatud ilma kartellita. Selles osas tuleb tagasi lükata seisukoht, mille kohaselt võib rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel arvesse võtta ainult asjaolu, et tehinguhinna tase oleks olnud erinev kokkuleppe puudumisel. Muu hulgas oleks sellise tõendamise nõudmine ebaproportsionaalne ja võtaks olulisi vahendeid, kuna see nõuaks oletuslike arvutuste kasutamist, mis tuginevad sellistele majandusmudelitele, mille täpsust on kohtul raske kontrollida ja mille eksimatust ei ole kuidagi tõendatud.

Selleks et hinnata rikkumise raskusastet, on otsustav teada, kas kartellikokkuleppe liikmed tegid kõik, mis oli nende võimuses, et nende kavatsustel oleks konkreetne mõju. Kartellikokkuleppe liikmed ei saa enda kasuks tuua esile väliseid tegureid, mis nende jõupingutustele vastu töötasid, pöörates need trahvi vähendamist õigustavateks asjaoludeks.

Seega leidmaks, et turule on mõju avaldatud, võib komisjon õiguspäraselt tugineda kartellikokkuleppe rakendamisele, ilma et selle mõju tähtsust oleks vaja täpselt kindlaks määrata.

Isegi kui eeldada, et kartellikokkuleppe konkreetset mõju ei ole õiguslikult piisavalt komisjoni poolt tuvastatud, võib rikkumise kvalifitseerimine „väga raskeks” olla siiski asjakohane. Rikkumise raskusastme hindamise kolm aspekti vastavalt suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta, milleks on rikkumise laad, tegelik mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurus, ei ole igakülgsel hindamisel sama kaaluga. Rikkumise laad on kõige olulisem „väga raskeks” kvalifitseeritud rikkumiste puhul. Nimetatud suunistes sisalduvast väga raskete rikkumiste kirjeldusest nähtub, et kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on hindade kindlaksmääramine, võivad ainuüksi oma laadi tõttu tuua kaasa kvalifitseerimise väga raskeks rikkumiseks, ilma et oleks vaja, et kõnealust käitumist iseloomustaks teatav mõju või geograafiline ulatus. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et kuigi raskete rikkumiste näidiskirjelduses on otseselt mainitud mõju turule ja suurele osale ühisturust, ei mainita väga raskete rikkumiste kirjelduses ei konkreetset mõju turule ega teatava geograafilise ala mõjutamist.

(vt punktid 165–169 ja 171)

9.      Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta näevad ette suure hulga asjaolude arvessevõtmist rikkumise raskusastme hindamisel trahvisumma määramiseks, sh rikkumise laad, selle konkreetne mõju, asjaomase turu geograafiline ulatus ning trahvi vajalik hoiatav mõju. Kuigi suunistes ei sätestata trahvisummade arvutamist sõltuvalt kogu- või asjaomasest käibest, ei ole nendega ka vastuolus see, kui viidatud käibeid trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võetakse, et kinni pidada ühenduse õiguse üldpõhimõtetest, kui asjaolud seda nõuavad.

Arvestades seda, et asjaomaste ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt ja selleks, et võtta arvesse igaühe konkreetset kaalu ning seega nende rikkumise reaalset mõju konkurentsile, võib komisjon otsuses ning kooskõlas õigusvastaseid kartellikokkuleppeid käsitlevate suuniste punkti 1 A neljanda ja kuuenda taandega kohelda rikkumises osalenud ettevõtjaid erinevalt. Selleks võib ta jagada asjaomased ettevõtjad mitmesse kategooriasse, lähtudes iga ettevõtja poolt menetluses küsimuse all olevate toodete osas saavutatud käibest, lisades sinna iga ettevõtja omatarbe. Sellest tuleneb turuosa, mis esindab iga ettevõtja kaalu rikkumises ning tema tegelikku majanduslikku suutlikkust tekitada konkurentsile olulist kahju.

(vt punktid 176 ja 177)

10.    Määruse nr 17 artiklis 15 sätestatud sanktsioonide eesmärk on karistada õigusvastase tegevuse eest ning ennetada sellise tegevuse kordumist. Kuna konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvi eesmärk on hoiatada, siis selle mõju tagamise nõue kujutab endast üldist nõuet, millest komisjon peab kogu trahvide arvutamise aja jooksul juhinduma, ega eelda ilmtingimata seda, et nimetatud arvutus hõlmab konkreetset etappi, milles hinnatakse tervikuna kõiki kohaseid asjaolusid selle eesmärgi saavutamiseks.

Suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei ole komisjon määratlenud meetodit ega spetsiifilisi kriteeriume, mida tuleb hoiatuseesmärgi arvessevõtmiseks järgida ja mille kohaldamine oleks talle kohustuslik, kui need oleksid olnud sõnaselgelt kehtestatud. Rikkumise raskusastme hindamist puudutavate juhiste kontekstis mainib suuniste punkti 1 A neljas taane ainult vajadust määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju.

(vt punktid 191–193)

11.    Kolmandate riikide ametiasutused, kes oma territoriaalse pädevuse raames tegelevad konkurentsivabaduse kaitsega, peavad oma võimu teostama vastavalt nendes riikides kohaldatavatele nõuetele. Need põhimõtted, mis on teiste riikide õiguskordade konkurentsivaldkondade aluseks, teenivad teatud kindlaid eesmärke, kuid viivad ka spetsiifiliste materiaalõiguse normide vastuvõtmiseni ja väga erinevate haldus-, karistus- ja tsiviilõiguslike tagajärgedeni konkurentsialaste õigusnormide rikkumiste tuvastamisel nimetatud riikide ametiasutuste poolt. Seevastu on õiguslik olukord hoopis teine juhul, kui ettevõtja suhtes kohaldatakse konkurentsivaldkonnas vaid ühenduse õigust ja ühe või mitme liikmesriigi õigust, st juhul, kui konkurentsi kahjustav kokkulepe jääb vaid Euroopa Ühenduse õiguse territoriaalsesse kohaldamisalasse.

Sellest tuleneb, et kui komisjon karistab ettevõtjat õigusvastase käitumise eest, isegi kui selleks on ettevõtja osalemine rahvusvahelises kartellis, püüab komisjon tagada ühisturul konkurentsivabadust, mis on EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g kohaselt ühenduse põhieesmärk. Ühenduse tasemel kaitstava õigushüve eripära tõttu võivad komisjoni poolt tema asjakohase pädevuse raames antud hinnangud märgatavalt erineda kolmandate riikide antud hinnangutest.

Mis tahes argumente, mis põhinevad kolmandate riikide poolt juba määratud trahvidel, saab hinnata vaid kaalutlusõiguse raames, mis on ühenduse konkurentsiõigusealaste rikkumiste eest trahvide määramisega seoses komisjonile antud. Seega, kuigi ei ole välistatud, et komisjon kolmandate riikide ametiasutuste poolt varem määratud trahvidega arvestab, ei ole ta siiski seda kohustatud tegema.

Hoiatuseesmärgiga, mida komisjon võib trahvisummat kindlaks määrates taotleda, soovitakse tagada, et ettevõtjad järgiksid ühisturul nende tegevust reguleerivaid EÜ asutamislepinguga kehtestatud konkurentsieeskirju. Järelikult, hinnates nimetatud eeskirjade rikkumise eest määratava trahvi hoiatavat iseloomu, ei ole komisjon kohustatud arvesse võtma võimalikke karistusi, mille kolmandad riigid on teatud ettevõtjale konkurentsinormide rikkumise eest määranud.

(vt punktid 205–209)

12.    Komisjonil on trahvide arvutamise meetodi küsimustes ulatuslik kaalutlusõigus ning ta võib sellega seoses võtta arvesse mitut asjaolu, mille hulgas on asjaomaste ettevõtjate koostöö komisjoni talituste läbiviidava uurimise ajal. Selles raamistikus peab komisjon andma keerulisi faktilisi hinnanguid, näiteks iga ettevõtja vastava koostöö küsimuses.

Komisjoniga koostööd teinud ettevõtjate trahvide vähendamine on põhjendatud kaalutlusel, et selline koostöö kergendab komisjoni tööd rikkumise tuvastamisel ning vajaduse korral sellele lõpu tegemisel.

Üldise hinnangu raames võib komisjon arvesse võtta asjaolu, et see ettevõtja edastas komisjonile dokumente alles pärast informatsiooninõuet, ilma et see saaks olla määrav tegur ettevõtja poolt koostööteatise, mis puudutab trahvide määramata jätmist või nende summa vähendamist kartelliasjades, punkti D lõike 2 esimese taande kohaselt tehtud koostöö vähendamiseks.

(vt punktid 211, 212, 225 ja 234)

13.    Esimese Astme Kohtul on õigus EÜ artiklis 229 ja määruse nr 17 artiklis 17 talle antud täieliku pädevuse alusel hinnata ühenduse konkurentsiõigusealase rikkumise eest määratava trahvisumma kohasust. Toetudes oma täielikule pädevusele, ei ole ühenduse kohtu pädevus piiratud vaid EÜ artiklis 231 sätestatud õigusega tühistada vaidlustatud otsus, vaid tal on õigus muuta sellise otsusega määratud karistust. Seega on ühenduse kohtul lisaks karistuse õiguspärasuse kontrollimisele õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.

Kuigi kõige tihedamini taotletakse täieliku pädevuse kasutamist trahvisumma vähendamiseks, ei takista miski seda, et komisjon võiks samuti esitada ühenduse kohtule küsimuse trahvisumma kohta ning esitada nõude nimetatud summa suurendamiseks ning just selline võimalus on otseselt ette nähtud koostööteatise, mis puudutab trahvide määramata jätmist või nende summa vähendamist kartelliasjades, peatüki E lõikes 4.

Ühenduse kohus võib sellist täielikku pädevust teostada siiski vaid ühenduse õigusaktide, täpsemalt tühistamishagide läbivaatamise käigus, kuna EÜ artikliga 229 tegelikult üksnes laiendatakse pädevust, mis ühenduse kohtul on EÜ artikli 230 alusel esitatud hagide läbivaatamisel. Seega ei ole komisjoni trahvisumma suurendamise nõue EÜ artikliga 230 vastuolus.

Arvestades pädevust, mis on Esimese Astme Kohtule antud määratud trahvisumma suurendamiseks, tuleb tunnistada vastuvõetavaks komisjoni vastuhagi ettevõtjale haldusmenetluse ajal koostöö alusel määratud trahvi vähendamise tühistamiseks ja seda põhjendusel, et nimetatud ettevõtja vaidles vastuväiteteatises esitatud asjaoludele esimest korda vastu kohtus.

Selline nõue tuleb siiski jätta rahuldamata eelkõige seetõttu, et trahvi võib määrata ainult rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal; asjaolu, et komisjon pidi välja töötama kaitse nendele asjaoludele vastuvaidlemise kohta, mille suhtes komisjon arvas õiguspäraselt, et hageja neid enam küsimuse alla ei sea, ei õigusta trahvisumma suurendamist. Komisjoni kantud kohtukulud seoses menetlusega Esimese Astme Kohtus ei ole trahvisumma määramise kriteerium ning neid tuleb arvesse võtta ainult Esimese Astme Kohtu kodukorra kohtukulude hüvitamise sätete kohaldamise raames.

(vt punktid 242–247, 251, 259 ja 262)