KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 28. aprillil 2022(1)
Kohtuasi C‑159/21
GM
versus
Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság,
Alkotmányvédelmi Hivatal,
Terrorelhárítási Központ
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Fővárosi Törvényszék (Pealinna kohus, Ungari))
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Direktiiv 2011/95/EL – Pagulase staatuse või täiendava kaitse seisundi andmise nõuded – Direktiiv 2013/32/EL – Rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse ühised nõuded – Riigi julgeoleku kahjustamine – Eriasutuse seisukoht – Konfidentsiaalse teabega tutvumine – Sellise teabe olulised andmed – Võimatus esitada teavet haldus- või kohtumenetluses
I. Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada mitut Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule(2), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta(3) sätet ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 41 ja 47(4).
2. Taotlus on esitatud seoses menetluses oleva kaebusega, mille esitas Süüria kodanik GM Országos Idegenrendészeti Főigazgatósági (välismaalaste politsei peadirektoraat, Ungari; edaspidi „peadirektoraat“ või „menetlev ametiasutus“) otsuse peale, millega tunnistati talle antud pagulasseisund kehtetuks ja keelduti talle täiendava kaitse seisundi andmisest.
3. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib oma eelotsuse küsimustega Euroopa Kohtult, kuidas kohaldada rahvusvahelise kaitse äravõtmise ja selle andmisest keeldumise menetlusi kolmanda riigi kodanikule, keda peetakse konfidentsiaalse teabe põhjal ohuks tema viibimiskoha liikmesriigi julgeolekule. See kohus seab konkreetselt kahtluse alla Ungari õigusnormide kooskõla liidu õigusega, kuna esiteks piiravad need asjaomaste isikute või nende esindaja õigust tutvuda konfidentsiaalse teabega, mille alusel tehakse rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle andmisest keeldumise otsused riigi julgeoleku kaitse põhjustel, ja teiseks antakse nendega menetluses, mille tulemusel tehakse rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle andmisest keeldumise otsus, keskne roll riigi julgeolekuasutustele.
4. Käesolevas ettepanekus esitan põhjused, miks ma leian, et selles menetluses ei ole austatud mitut menetluslikku tagatist, mis rahvusvahelise kaitse taotlejal peaks direktiivide 2011/95 ja 2013/32 alusel olema.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
5. Direktiivi 2011/95 puhul on käesoleva eelotsusetaotluse raames asjakohased järgmised sätted: artikli 4 lõige 3, artikli 14 lõike 4 punkt a ning artikli 17 lõike 1 punktid b ja d.
6. Direktiivi 2013/32 puhul on asjakohased järgmised sätted: artikli 4 lõiked 1 ja 2, artikli 10 lõiked 2 ja 3, artikli 11 lõige 2, artikli 23 lõige 1, artikli 45 lõiked 1 ja 3 ning artikli 46 lõige 1.
B. Ungari õigus
7. 29. juuni 2007. aasta LXXX seaduse varjupaigaõiguse kohta (a menedékjogról szóló 2007. évi LXXX. törvény)(5) 2018. aasta CXXXIII seadusega teatavate rändeõiguse valdkonna ja sellega seotud seaduste muutmise kohta (2018. évi CXXXIII. törvény az egyes migrációs tárgyú és kapcsolódó törvények módosításáról)(6) muudetud versioonis, mis kehtib alates 1. jaanuarist 2019, § 8 lõigetes 4 ja 5 on sätestatud:
„(4) Välismaalast, kelle viibimine Ungari territooriumil kujutab endast ohtu riigi julgeolekule, ei või pagulasena tunnustada.
(5) Pagulasena ei saa tunnustada välismaalast, kellele kohus on jõustunud kohtuotsusega määranud:
a) viieaastase või pikema vabadusekaotusliku karistuse tahtliku süüteo toimepanemise eest;
b) korduvalt karistatavana, mitme süüteo eest korduvalt karistatuna või mitme vägivallakuriteo toimepanemise eest korduvalt karistatuna vabadusekaotusliku karistuse;
c) kolmeaastase või pikema vabadusekaotusliku karistuse elu, kehalise puutumatuse või tervisevastase kuriteo toimepanemise eest, tervist ohustava süüteo, vabadusevastase süüteo, seksuaalse vabaduse ja seksuaalse puutumatuse vastase süüteo, avaliku rahu rikkumise süüteo, avaliku julgeoleku vastase süüteo või avaliku halduse vastase süüteo eest.“
8. Varjupaigaõiguse seaduse §-s 15 on ette nähtud:
„Täiendavat kaitset ei anta välismaalasele
[…]
ab) kelle suhtes on olemas § 8 lõikes 5 sätestatud välistamise alus;
b) kelle viibimine Ungari territooriumil kujutab ohtu riigi julgeolekule.“
9. Varjupaigaseaduse § 57 lõiked 1 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Käesoleva seadusega reguleeritud menetlustes esitab spetsialiseerunud asutus arvamuse tehniliste küsimuste kohta, mille hindamine kuulub tema pädevusse.
[…]
(3) Varjupaigaasjades pädev asutus ei või riigi eriorgani arvamusest kõrvale kalduda, kui tal puudub pädevus hinnata selle sisu.“
10. 29. detsembri 2009. aasta CLV seaduse salastatud teabe kohta (a minősített adat védelméről szóló 2009. évi CLV. törvény)(7) §-s 11 on ette nähtud:
„(1) Andmesubjektil on õigus tutvuda oma isikuandmetega, mis on klassifitseeritud riiklikuks salastatud teabeks, klassifitseerija väljastatud andmetega tutvumise loa alusel ja ilma et tal oleks vaja isiklikku turvasertifikaati. Enne riikliku salastatud teabega tutvumist peab andmesubjekt tegema kirjaliku konfidentsiaalsusavalduse ja järgima riikliku salastatud teabe kaitse eeskirju.
(2) Klassifitseerija otsustab andmesubjekti taotluse alusel 15 päeva jooksul, kas ta annab andmetega tutvumise loa. Klassifitseerija keeldub andmetega tutvumise loa andmisest, kui teabega tutvumine kahjustab salastamise aluseks olevat avalikku huvi. Klassifitseerija peab andmetega tutvumise loa andmisest keeldumist põhjendama.
(3) Andmetega tutvumise loa andmisest keeldumise korral võib andmesubjekt selle otsuse halduskohtumenetluse teel vaidlustada […]“.
11. Salastatud teabe kaitse seaduse § 12 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„(1) Salastatud teabe töötlemise eest vastutav töötleja võib keelduda andmast andmesubjektile õiguse oma isikuandmetega tutvuda, kui selle õiguse kasutamine kahjustab klassifitseerimise aluseks olevat avalikku huvi.
(2) Kui andmesubjekti õigustele tuginetakse kohtus, kohaldatakse asja menetleva kohtu ja salastatud teabega tutvumise suhtes mutatis mutandis § 11 lõiget 3.“
12. Salastatud teabe kaitse seaduse § 13 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Salastatud teavet võib kasutada ainult isik, kes tõendab riigi või avaliku ülesande teostamist ja kellel on, kui seaduses ette nähtud eranditest ei tulene teisiti:
a) kehtiv isiklik turvasertifikaat, mis vastab selle teabe salastatuse tasemele, mida ta soovib kasutada,
b) konfidentsiaalsusavaldus ja
c) luba teavet kasutada.
[…]
(5) Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, võib kohus kasutada otsustusõigust, mis on vajalik jaotamiskorra kohaselt tema menetlusse antud asjade lahendamiseks, ilma et oleks vaja riiklikku julgeolekukontrolli, salastatud isiklikku turvasertifikaati, konfidentsiaalsusavaldust või luba teavet kasutada.“
III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
13. Süüria kodanik GM taotles 2005. aastal varjupaika samal ajal, kui ta kandis vabadusekaotuslikku karistust, mis oli talle vastavalt 2002. aastal jõustunud süüdimõistvale kohtuotsusele määratud suures koguses narkootiliste ainetega seotud kuriteo eest.
14. Ungari ametiasutused tunnustasid tema „vastuvõetud isiku“ staatust, kuid 2010. aastal võtsid nad pärast kontrollimist talt selle staatuse ära, mida kinnitati kohtuotsusega. GM esitas 2011. aastal uuesti pagulasseisundi saamise taotluse, mille järel tunnistas eelotsusetaotluse esitanud kohus ta 29. juuni 2012. aasta kohtuotsuses „kohapeal“ pagulaseks.
15. 2019. aastal algatati tema pagulasseisundi äravõtmiseks omal algatusel haldusmenetlus, mille tulemusel võeti see seisund talt ära. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas otsus, millega GMilt pagulasseisund ära võeti, on õiguspärane.
16. Haldusmenetluse käigus järeldasid teine vastustaja Alkotmányvédelmi Hivatal (põhiseaduse kaitse amet, Ungari) ja kolmas vastustaja Terrorelhárítási Központ (terrorismivastase võitluse keskus, Ungari) oma arvamuses, mille nad esitasid riigi eriorganitena, et GMi viibimine Ungaris ohustab riigi julgeolekut.
17. Selle põhjal järeldas peadirektoraat, et GMi puhul esineb pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi tunnustamise välistamise alus.
18. Pagulasseisundi äravõtmise otsuse peale esitatud kaebuse ja täiendava kaitse seisundi andmisest keeldumise menetluses väitis GMi esindaja, et ta ei saa tutvuda isegi konfidentsiaalsete andmete oluliste andmetega, mille alusel järeldati, et esineb oht riigi julgeolekule, ning et isegi kui ta saaks nendega tutvuda, ei lubaks kohaldatavad õigusnormid neid andmeid kohtumenetluses kasutada. Ta rõhutab ka Euroopa Kohtu praktikale tuginedes, et menetlev ametiasutus on kohustatud hindama taotlusi individuaalselt ega saa oma otsust põhjendada üksnes riigi julgeoleku valdkonna eriorganite arvamuse järeldustega. Lisaks väidab ta, et Ungari õigusnormidega lisati välistavatele asjaoludele, mille tõttu võib selle seisundi ära võtta, üks alus, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas.
19. Mis puutub esiteks õigusesse tutvuda teabega, mille alusel peadirektoraat otsuse tegi, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Kúria (Ungari kõrgeim kohus) asjaomasest kohtupraktikast tuleneb, et see kõrgeim kohus peab asjaomaste isikute menetlusõigusi tagatuks ainuüksi sellega, et kohus, kes teeb salastatud teabel põhineva haldusotsuse üle kohtulikku kontrolli, võib tutvuda riigi eriorganite toimikuga, mis sisaldab seda teavet. Seega ei ole nõutav, et andmesubjektil oleks võimalik kõnealusest teabest või vähemalt selle sisust teada saada ja seda kasutada.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et käesolevas kohtuasjas põhineb otsus, millega peadirektoraat keeldus rahvusvahelise kaitse andmisest, üksnes sellel, et kaks põhikohtuasjas osalevat riigi eriorganit jõudsid oma arvamuses järeldusele, et GMi viibimine Ungaris „ohustab riigi julgeolekut“. Peadirektoraat ise ei tutvunud nende organite arvamuse aluseks olevate põhjendustega, sealhulgas salastatud teabega.
21. See kohus märgib lisaks, et ei GM ega tema seaduslik esindaja ei saanud esitada argumente varjupaigaasjades pädeva asutuse poolt haldusmenetluse käigus saadud eriorganite põhjendatud arvamuse kohta ega vaidlustada selle põhjendatust juba haldusmenetluses. Kuigi Ungari õigusnormide kohaselt on GMil võimalus esitada taotlus tutvuda salastatud teabega tema isiku kohta, ei ole tal igal juhul, isegi kui tal oleks lubatud selle teabega tutvuda, võimalust kasutada seda teavet haldusmenetluses ega kohtumenetluses.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et salastatud teabe kaitse seadus ei luba, et riigi eriorgan, kes otsustab teabega tutvumise loa üle, võiks rahuldada teabega tutvumise taotluse piiratud ulatuses, edastades oma arvamuse aluseks olnud põhjenduste olulised andmed.
23. Lisaks, kuigi riigi eriorganite arvamuse ja sellistel põhjustel põhineva varjupaigaotsuse õiguspärasust kontrolliv kohus on volitatud tutvuma konfidentsiaalse või salastatud teabega, ei saa ta seda kasutada üheski kontekstis ega teha selle kohta mingeid avaldusi või järeldusi kas menetluse käigus või kohtuotsuses.
24. Seega peab asja menetlev kohus kontrollima kõnealuse otsuse õiguspärasust ja tegema viimases astmes otsuse selle kohta, kas konfidentsiaalsel või salastatud teabel põhinev välistamise alus on kohaldatav, ilma et kaebajal või tema esindajal oleks olnud võimalik selle otsuse põhjenduste osas ennast kaitsta või esitada argumente ja faktilisi asjaolusid, mis võiksid sellise välistamise aluse kohaldatavuse tema individuaalses juhtumis ümber lükata.
25. Selle kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2013/32 artikli 23 lõike 1 teise lõigu punkti b ei ole Ungari õigusesse üle võetud, mistõttu tehti tema sõnul erand, mis läheb kaugemale selles sättes sõnaselgelt lubatud erandist dokumentidega tutvumise õigusest. Sellel kohtul on seega kahtlusi, kas Ungari õigus tagab menetluslikud põhiõigused, mille hulka kuulub GMi õigus tõhusale õiguskaitsevahendile.
26. Teiseks, mis puudutab seost riigi eriorganite arvamuse ja menetleva ametiasutuse otsuse vahel, siis rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Ungari õiguse kohaselt peavad need organid andma siduva ja põhjendamata arvamuse „ohu kohta riigi julgeolekule“, millest see asutus ei või kõrvale kalduda. Nimetatud asutus võiks seega oma otsuses üksnes viidata sellele arvamusele ja kohaldatavatele õigusnormidele. See takistab tal põhjalikult analüüsida välistamise aluse olemasolu ja kohaldatavust igal üksikjuhul ja võtta arvesse individuaalseid asjaolusid ning vajalikkuse ja proportsionaalsuse nõudeid.
27. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on Ungari õigusnormide tagajärg seega see, et lõppkokkuvõttes ei vaata rahvusvahelise kaitse taotlust läbi ega tee sisulist otsust mitte menetlev ametiasutus, vaid hoopis kaks riigi eriorganit, vastupidi sellele, mis on ette nähtud direktiivis 2013/32, ning see võib kahjustada liidu õigusest tulenevaid menetluslikke tagatisi ja olla vastuolus ka sellega, mis on ette nähtud direktiivis 2011/95.
28. Kolmandaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et menetlev ametiasutus otsustas varjupaigaõiguse seaduse § 15 punktis ab ette nähtud välistamise aluse alusel, et GMile ei saa anda täiendava kaitse saanud välismaalase staatust. Selleks võttis ta aluseks GMi vastu 6. juunil 2002. aastal tehtud, 18. aastat tagasi jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse kriminaalasjas tema hinnangul „raske“ kuriteo eest.
29. Kaebaja kandis selles kohtuotsuses mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ära 2004. aastal, 16 aastat tagasi, ja see süütegu oli juba teada, kui GM sai pagulasseisundi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses, et ei menetlev ametiasutus ega kohus, kes tegi otsuse pagulasseisundi andmise kohta, ei kohaldanud selle süüteoga seotud välistamise alust.
30. Kõiki neid kaalutlusi arvestades otsustas Fővárosi Törvényszék (Pealinna kohus, Ungari) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 2013/32] artikli 11 lõiget 2, artikli 12 lõike 1 algust ja punkti d ning lõiget 2, artikli 23 lõiget 1, eelkõige selle teise lõigu esimest lauset ja punkti b, ning artikli 45 lõikeid 1 ja 3–5 tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47 arvestades tõlgendada nii, et need nõuavad, et selle direktiivi artikli 23 lõikes 1 loetletud erandi korral seoses riigi julgeoleku põhjusega peavad liikmesriigi asutus, kes on vastu võtnud rahvusvahelise kaitse seisundi andmisest keeldumise või selle seisundi äravõtmise otsuse riigi julgeoleku põhjusel, ja spetsialiseerunud asutus, kes on määranud konfidentsiaalsuse, jälgima, et taotlejale, täiendava kaitse saanud pagulasele või välismaalasele või tema seaduslikule esindajale oleks igal juhul tagatud õigus tutvuda vähemalt teabe või konfidentsiaalsete või salastatud oluliste andmetega, mille alusel on tehtud sellel põhjusel põhinev otsus, ja õigus kasutada seda teavet või neid andmeid selle otsusega seotud menetluses, juhul kui vastutav ametiasutus väidab, et see teabe edastamine oleks vastuolus riigi julgeoleku põhjusega?
2. Kui vastus on jaatav, siis mida tuleb [direktiivi 2013/32] artikli 23 lõike 1 – eriti selle teise lõigu esimese lause ja punkti b – kohaldamisel harta artikleid 41 ja 47 arvestades täpselt mõista selle otsuse aluseks olevate konfidentsiaalsete põhjenduste „oluliste andmete“ all?
3. Kas direktiivi [2011/95] artikli 14 lõike 4 algust ja punkti a ja artikli 17 lõike 1 algust ja punkti d ning [direktiivi 2013/32] artikli 45 lõike 1 algust ja punkti a ja lõikeid 3–4 ning selle direktiivi põhjendust 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt otsustatakse täiendava kaitse saanud pagulase või välismaalase staatuse äravõtmine või andmata jätmine põhjendamata otsuse alusel, mis põhineb automaatsel lähtumisel spetsialiseerunud asutuse siduvast ja imperatiivsest arvamusest, mis ei ole samuti põhjendatud, ja piirdub ainult sellega, et määrab kindlaks, et esineb oht riigi julgeolekule?
4. Kas [direktiivi 2013/32] põhjendusi 20 ja 34, artiklit 4, artikli 10 lõikeid 2 ja 3 – eriti punkti d – ning [direktiivi 2011/95] artikli 14 [lõike] 4 algust ja punkti a ja artikli 17 lõike 1 algust ja punkti d tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt riigi spetsialiseerunud asutus vaatab välistamise aluse läbi ja teeb menetluses sisulise otsuse, mis ei ole kooskõlas [direktiivi 2013/32] ja [direktiivi 2011/95] materiaalõigusnormidega ja menetlusnormidega?
5. Kas [direktiivi 2011/95] artikli 17 lõike 1 algust ja punkti b tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus välistamise alus, mis põhineb asjaoludel või süütegudel, mis olid teada juba enne pagulasseisundi andmise kohtuotsuse või lõpliku otsuse tegemist, kuid mis ei õigusta välistamise alust seoses pagulaseks tunnistamise ega täiendava kaitse andmisega?“
31. Kirjalikud seisukohad esitasid GM, Tšehhi, Ungari ja Madalmaade valitsus ja Euroopa Komisjon. Madalmaade valitsus võttis seisukoha ainult kahe esimese küsimuse kohta.
IV. Õiguslik analüüs
32. Eelotsuse küsimustes, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevas kohtuasjas esitas, palutakse Euroopa Kohtul hinnata, kas menetlus, mille tulemusel kolmanda riigi kodanikult võeti pagulase staatus ära ja keelduti andmast talle täiendava kaitse staatust, on kooskõlas direktiivide 2011/95 ja 2013/32 mitme sättega, kuna see isik kujutab ohtu riigi julgeolekule ja on toime pannud raske kuriteo.
33. Põhjenduste kohta, millele menetlev ametiasutus tugineb, on direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punktis a ette nähtud:
„Liikmesriigid võivad tühistada või lõpetada pagulasele valitsus-, haldus-, kohtu- või poolkohtuliku asutuse antud seisundi või keelduda seda uuendamast, kui:
a) on mõistlik põhjus käsitada teda ohuna tema asukohaliikmesriigi julgeolekule.“
34. Selle direktiivi artikli 17 lõike 1 punktides b ja d on lisaks sätestatud:
„Kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku vastavus täiendava kaitse saamise kriteeriumidele välistatakse, kui on mõjuv põhjus arvata, et:
[…]
b) ta on pannud toime raske kuriteo;
[…]
d) ta ohustab oma asukohaliikmesriigi ühiskonda või julgeolekut.“
35. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste analüüsi võib minu arvates jagada kolmeks osaks.
36. Kõigepealt palutakse esimeses ja teises küsimuses selgitada, millise ulatusega on õigus tutvuda konfidentsiaalse või salastatud teabega, mille põhjal tehakse menetleva ametiasutuse otsus rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle andmisest keeldumise kohta.
37. Seejärel tuleb kolmanda ja neljanda küsimusega seoses analüüsida, kas direktiividega 2011/95 ja 2013/32 on kooskõlas menetlus, mille kohaselt menetlev ametiasutus on esiteks kohustatud järgima riigi eriorganite arvamust, milles on märgitud, et asjaomane isik kujutab endast ohtu riigi julgeolekule, ja teiseks ei põhjenda ta oma otsust teisiti kui üksnes viitega sellele ohule.
38. Lõpuks soovitakse viienda küsimusega teada, kas menetlev ametiasutus võib täiendava kaitse andmisest keeldumiseks tugineda asjaolule, et taotleja on toime pannud raske kuriteo, kuigi see välistamise alus oli sellele asutusele teada, kui ta andis eelnevalt isikule rahvusvahelise kaitse.
A. Esimene ja teine eelotsuse küsimus
39. Esimese küsimusega soovitakse teada, kas isikul, kelle suhtes on tehtud rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle andmisest keeldumise otsus põhjusel, et ta kujutab endast ohtu riigi julgeolekule, on õigus tutvuda vähemalt sellise otsuse aluseks olevate konfidentsiaalse või salastatud teabe oluliste andmetega ning õigus kasutada seda teavet haldusmenetluses ja seejärel vajaduse korral kohtumenetluses. Teises küsimuses palutakse Euroopa Kohtul täpsustada, mida hõlmavad selle teabe olulised andmed, millega andmesubjektil peab olema õigus tutvuda vastavalt direktiivi 2013/32 artikli 23 lõike 1 teise lõigu punktile b koostoimes harta artiklitega 41 ja 47.
40. Esimesele küsimusele vastamiseks tuleb märkida, et direktiivi 2013/32 artikli 23 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et siseriiklike õigusaktide alusel tunnustatud või tegutseval õigusnõustajal või muul nõustajal, kes siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel abistab või esindab taotlejat, oleks juurdepääs taotleja toimikus sisalduvale teabele, mille alusel otsus tehakse“. Selliselt on sätestatud põhimõte, et asjaomase poole nõustajal peab olema võimalik tutvuda teabega, mille alusel tehti otsus rahvusvahelise kaitse kohta.
41. Sellest teabega tutvumise õigusest on siiski ette nähtud erand selle direktiivi artikli 23 lõike 1 teises lõigus, mis sätestab:
„Liikmesriigid võivad teha erandi, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riiklikku julgeolekut, teavet edastavate organisatsioonide või isiku(te) või teabega seotud isiku(te) julgeolekut või kui avalikustamise tagajärjel satuvad ohtu liikmesriigi pädevate ametiasutuste poolt rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamisega seotud uurimine või liikmesriigi rahvusvahelised suhted. Sellisel juhul liikmesriigid:
a) annavad juurdepääsu kõnealusele teabele või allikatele, mis on kättesaadavad V peatükis osutatud asutustele, ning
b) kehtestavad siseriiklike õigusaktidega menetlused, mis tagavad taotleja kaitseõiguste austamise.“
42. Nimetatud direktiivi artikli 23 lõike 1 viimases lõigus on täpsustatud, et „[s]eoses punktiga b võivad liikmesriigid eelkõige anda õigusnõustajale või muule nõustajale, kellele on tehtud julgeolekukontroll, juurdepääsu kõnealusele teabele ulatuses, mis on avalduse läbivaatamiseks või rahvusvahelise kaitse äravõtmise otsuse tegemiseks asjakohane“.
43. Järeldan neist sätetest, et riigi julgeolekuga seotud põhjustel on isiku kohta käiva teabega tutvumise õiguse piiramisele seatud kaks kumulatiivset tingimust: esiteks peab kohtutel, kelle pädevuses on otsustada rahvusvahelise kaitse otsuse õiguspärasuse üle, olema juurdepääs konfidentsiaalsele teabele või allikale ning teiseks, et liikmesriigi õiguses on ette nähtud menetlused, mis tagavad asjaomase isiku kaitseõigused.
44. Esimene tingimus näib mulle põhimõtteliselt olevat täidetud, kuna eelotsusetaotlusest nähtub, et pädevatel kohtutel on küll täielik juurdepääs asjaomast isikut puudutavale konfidentsiaalsele teabele. Samas tuleb rõhutada piiranguid, mida need kohtud on kehtestanud seoses selle teabe kasutamisega.
45. Probleem, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus esimeses ja teises küsimuses tähelepanu juhtis, keskendub pigem teise tingimuse hindamisele.
46. Mis puudutab seda tingimust, siis direktiivi 2013/32 artikli 23 lõike 1 teise lõigu punkti b imperatiivses sõnastuses on märgitud, et liikmesriigid on kohustatud kehtestama oma riigisiseses õiguses menetlused, mis tagavad rahvusvahelise kaitse taotleja kaitseõiguste järgimise. Selles osas on juurdepääs konfidentsiaalsele teabele, mis on antud asjaomase isiku nõustajale, kes on läbinud julgeolekukontrolli, nagu on ette nähtud selle direktiivi artikli 23 lõike 1 viimases lõigus, vaid üks näide menetlusnormidest, mida liikmesriigid võivad rakendada.
47. Direktiivi 2013/32 artikli 23 lõike 1 viimasest lõigust ja sõna „eelkõige“ kasutamisest tuleneb seega selgelt, et liidu seadusandja on otsustanud jätta menetlused, mida tuleb asjaomase isiku kaitseõiguste järgimiseks rakendada, täielikult määratlemata, kui rahvusvahelise kaitse valdkonnas tehakse otsus konfidentsiaalse teabe alusel, ning et ta on vastupidi otsustanud jätta liikmesriikidele selles valdkonnas teatava kaalutlusruumi.
48. Kuna direktiivis 2013/32 ei ole täpsustatud, mil viisil peavad liikmesriigid tagama asjaomase isiku kaitseõiguste järgimise, kui toimikuga tutvumise õigust selle direktiivi artikli 23 lõike 1 teise lõigu kohaselt piiratakse, siis selleks kehtestatud menetluste konkreetsed tingimused kuuluvad liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi riigisisesesse õiguskorda, tingimusel et need ei ole vähem soodsad kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad (võrdväärsuse põhimõte) ega muuda liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte)(8).
49. Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele väljendab liidu õiguse üldpõhimõtet, mida kohaldatakse liikmesriikidele selle õiguse rakendamisel(9). Seega võib Euroopa Kohus vastata esitatud eelotsuse küsimustele lähtuvalt sellest liidu õiguse üldpõhimõttest, mille kohaselt kätkeb õigus heale haldusele asutuste kohustust oma otsuseid põhjendada(10).
50. Samuti peavad liikmesriigid liidu õigust rakendades tagama, et järgitaks harta artikli 47 esimeses lõigus tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mis kinnitab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet(11).
51. Kui Euroopa Kohtu käsutuses olevatest andmetest ei nähtu, et käesoleval juhul võiks olla võrdväärsuse põhimõtet rikutud, on tõhususe põhimõtte ning õiguse heale haldusele ja tõhusale õiguskaitsevahendile puhul see minu arvates teisiti.
52. Sellega seoses on oluline rõhutada, et tõhususe põhimõte tähendab, et liikmesriikidel on kohustus tagada igal üksikjuhul liidu õigusega antud õiguste tõhus kaitse ja eelkõige tagada, et järgitakse ühelt poolt põhimõtet, mille kohaselt tuleb niisuguste otsuste adressaatidele, kelle huve otsused märkimisväärselt mõjutavad, anda võimalus teha tõhusalt teatavaks oma seisukoht nende asjaolude suhtes, millele haldusorgan kavatseb otsuse tegemisel tugineda, ning teiselt poolt harta artikli 47 teise lõiguga tagatud igaühe õigust õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus(12).
53. Seejuures on oluline meeles pidada, et poolte võrdsuse põhimõte, mis on lahutamatu osa isikutele liidu õiguse raames harta selle artikliga ette nähtud tõhusa õiguskaitse põhimõttest, kuivõrd see kuulub – nagu ka võistlevuse põhimõte – õiglase kohtumenetluse mõiste enda juurde, tähendab kohustust anda kummalegi poolele mõistlik võimalus oma seisukoha ja tõendite esitamiseks tingimustes, mis ei asetaks ühte neist oma vastaspoolega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda(13).
54. Minu arvates tuleneb eespool esitatud asjaoludest, et selleks, et tal oleks võimalik tõhusalt teostada kaitseõigusi, mis on talle direktiivi 2013/32 artikli 23 lõike 1 teise lõigu punktiga b sõnaselgelt tagatud, peavad asjaomasel isikul olema teada vähemalt olulised andmed, mis näitavad, et ta kujutab ohtu riigi julgeolekule, ja mis on rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle andmisest keeldumise otsuse aluseks. Tegemist on vahendiga, et ühitada õigused heale haldusele ja tõhusale õiguskaitsevahendile vajadusega tagada riigi julgeolekuohu teabe ja tõendite konfidentsiaalsus.
55. Leian aga Euroopa Kohtule esitatud andmete põhjal, et Ungari õigus ei taga piisavalt menetluslikke õigusi, mis peavad olema isikul, kelle suhtes tehakse rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle andmisest keeldumise otsus. Mulle näib nimelt, et eespool kirjeldatud põhimõtetega ei ole kooskõlas selline süsteem, milles selliseid menetluslikke õigusi peetakse tagatuks ainult asjaoluga, et kohus, kes teeb kohtulikku kontrolli haldusotsuse üle, mis põhineb konfidentsiaalsel või salastatud teabel, võib tutvuda riigi eriorganite toimikuga, mis sisaldab sellist teavet, ilma et kõnealuse teabega või vähemalt selle oluliste andmetega tutvumise võimalus oleks tagatud asjaomasele isikule või tema nõustajale ning ilma et nad saaksid neid andmeid kasutada haldusmenetluses ja seejärel vajaduse korral kohtumenetluses.
56. Kuigi on küll tõsi, et asjaomane isik võib riigi eriorganitele esitada taotluse, selleks et temale edastataks teave, millest ilmneb, et tegemist on ohuga riigi julgeolekule, ei ole Ungari õigusnormidega tagatud, et asjaomane isik või tema esindaja võiks taotluse rahuldamata jätmise korral(14) teada saada vähemalt olulisi andmeid, millele on tuginetud sellise ohu olemasolu põhjenduseks.
57. Mulle näib, et selleks, et kaaluda ühelt poolt õigust heale haldusele ja tõhusale õiguskaitsevahendile ning teiselt poolt vajadust tagada riigi julgeoleku kaitse, saab teha tarvilikke järeldusi eelkõige 4. juuni 2013. aasta kohtuotsusest ZZ(15). Sellest kohtuotsusest nähtub nimelt, et võistlevuse põhimõtte järgimise tagamiseks on selleks, et võimaldada puudutatud isikul vaidlustada asjaomase otsuse aluseks olnud põhjendusi ja seega esitada enda kaitseks väiteid, vaja, et talle teatataks igal juhul nende põhjenduste põhisisu, millel tema suhtes tehtud otsus põhineb(16).
58. Nii otsustas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses seoses meetmega, millega piiratakse liidu kodaniku liikumis- ja elamisvabadust avaliku julgeoleku kaalutlustel, et „[direktiivi 2004/38/EÜ(17)] artikli 30 lõiget 2 ja artiklit 31 tuleb harta artiklit 47 arvesse võttes tõlgendada nii, et need nõuavad pädevalt siseriiklikult kohtult selle tagamist, et puudutatud isikule pädeva siseriikliku ametiasutuse poolt täpselt ja täielikult nende põhjuste, millel põhineb selle direktiivi artikli 27 alusel tehtud otsus, ja nendega seotud tõendite avaldamata jätmine oleks piiratud hädavajalikuni, ning et puudutatud isikule tehakse igal juhul nende põhjenduste põhisisu teatavaks viisil, mis võtab nõuetekohaselt arvesse tõendite vajalikku konfidentsiaalsust“(18).
59. Vajadus leida tasakaal ühelt poolt riikliku julgeolekuga seotud õiguspäraste kaalutluste ja teiselt poolt vajaduse vahel tagada asjaomasele isikule piisavalt tema menetlusõiguste järgimine, nagu õigus olla ära kuulatud ja võistlevuse põhimõte, ei saa minu arvates varieeruda sõltuvalt selle isiku õiguslikust seisundist, kellele pannakse süüks riigi julgeoleku ohustamist(19). Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et niisuguseid nõudeid tuleb kaaluda rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle andmisest keeldumise otsuse raames ning et see kaalumine peab konkreetselt väljenduma sellise kaitse taotlejale niisuguse teabe oluliste andmete edastamises, mis näitab, et ta kujutab ohtu riigi julgeolekule, ning on seega selle otsuse aluseks.
60. Kui nende oluliste andmete edastamise eesmärk on võimaldada asjaomasel isikul vaidlustada põhjendusi, mis on rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle andmisest keeldumise otsuse aluseks, peab see isik olema teadlik peamistest faktidest ja tegudest, mida talle ette heidetakse.
61. Tuleb siiski märkida, et Euroopa Kohus rõhutas oma 4. juuni 2013. aasta otsuses ZZ(20) nende tõendite erilist laadi, mida võib olla vaja konfidentsiaalsena hoida. Euroopa Kohtu sõnul „[n]imelt võib nende tõendite avaldamine teatavatel juhtudel otseselt ja eriomaselt kahjustada riigi julgeolekut, kuivõrd see võib eelkõige ohustada isikute elu, tervist või vabadust või paljastada siseriiklike asutuste konkreetsel juhul kasutatud uurimismeetodid, ning seega tõsiselt takistada või isegi halvata nende asutuste ülesannete täitmist tulevikus“(21).
62. Lõpetuseks rõhutan, et Ungari õigusnormid on minu arvates igal juhul vastuolus direktiivi 2013/32 artikli 23 lõike 1 teise lõigu punktist b tuleneva kohustusega tagada asjaomase isiku kaitseõigused, kuna teavet, mida see isik võib teada saada, ei saa nende õigusnormide kohaselt kasutada ei haldusmenetluses ega kohtumenetluses.
63. Neid asjaolusid arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele ja teisele küsimusele, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti a ja artikli 17 lõike 1 punkti d ning direktiivi 2013/32 artikli 23 lõike 1 teise lõigu punkti b koostoimes harta artikliga 47 ja liidu õiguse üldpõhimõttega, mis käsitleb õigust heale haldusele, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ühelt poolt ei võimalda juhul, kui isiku suhtes on tehtud rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle andmisest keeldumise otsus, mis põhineb asjaolul, et see isik kujutab endast ohtu riigi julgeolekule, isikul või tema nõustajal saada teada vähemalt ja süstemaatiliselt selle teabe olulisi andmeid, mille põhjal otsus tehti, ning teiselt poolt ja igal juhul ei luba sellel isikul või tema nõustajal kasutada seda teavet haldusmenetluses ning seejärel vajaduse korral kohtumenetluses.
64. Sellise teabe olulised andmed, mis tuleb edastada isikule, kelle suhtes on tehtud rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle andmisest keeldumise otsus põhjusel, et see isik kujutab endast ohtu riigi julgeolekule, peavad võimaldama sellel isikul saada teada talle etteheidetavatest põhilistest asjaoludest ja tegudest, võttes nõuetekohaselt arvesse vajadust kaitsta tõendite konfidentsiaalsust.
B. Kolmas ja neljas eelotsuse küsimus
65. Kolmanda ja neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiive 2011/95 ja 2013/32 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on menetlev ametiasutus kohustatud rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätma või eelnevalt antud kaitse tühistama, kui riigi julgeoleku valdkonna ülesandeid täitvad eriorganid, kelle suhtes ei kohaldata nendes direktiivides sätestatud eeskirju, on põhjendamata arvamusega tuvastanud, et asjaomane isik ohustab riigi julgeolekut.
66. Käesoleval juhul nähtub faktiliste asjaolude kirjeldusest, et menetlev ametiasutus tühistas oma otsuses GMi pagulasseisundi ja keeldus seejärel talle täiendava kaitse andmisest, tuginedes põhjendatud arvamusele, mille olid esitanud riigi julgeoleku valdkonna ülesandeid täitvad eriorganid.
67. Kuna Ungari valitsus väidab, et sellistele organitele antud roll kuulub ELTL artiklite 72 ja 73 alusel eranditult liikmesriikide pädevusse, siis tuleb meenutada, et neid sätteid ei saa tõlgendada nii, et need lubavad liikmesriikidel jätta liidu õigusnormid kohaldamata üksnes viitega oma kohustustele avaliku korra säilitamise ja sisejulgeoleku kaitsmisel(22).
68. Nagu Ungari valitsus ise oma seisukohtades tunnistab, ei otsusta riigi julgeoleku kahjustamise ohtu uurivad eriorganid rahvusvahelise kaitse vajalikkuse küsimust. Selle valitsuse arvates on nende organite ülesanne teha kindlaks, kas kõnealuse isiku riigis viibimine kujutab endast ohtu asjaomase riigi julgeolekule. Selle asjaolu hindamine rahvusvahelise kaitse andmise suhtes kohaldatavate kriteeriumide alusel ja selle kasutamine tõendina on omakorda kohustused, mille eest vastutab asutus, mis on pädev sellist kaitset andma.
69. Menetleva ametiasutuse ja riigi eriorganite pädevuse lahususe tunnustamine on Ungari rahvusvahelise kaitse andmise või äravõtmise menetluses siiski väga piiratud. Nimelt ei või see asutus kõrvale kalduda eriorganite arvamusest ohu olemasolu kohta riigi julgeolekule ja ta peab sellest automaatselt järeldama rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle kaitse andmisest keeldumise. Nimetatud asutus ei saa sellises olukorras tutvuda teabega, millel arvamus põhineb, ega saa seega oma otsust põhjendada rohkem kui üksnes märkides, et esineb selline oht.
70. Niisugune menetlus on minu arvates vastuolus kahte laadi eeskirjadega, mis on sätestatud direktiivides 2011/95 ja 2013/32. Ühelt poolt peab menetleval ametiasutusel olema rahvusvahelise kaitse andmise või äravõtmise vajalikkuse hindamise täielik pädevus. Teiselt poolt, ja need kaks asjaolu on omavahel seotud, peab see asutus oma otsust faktiliselt ja õiguslikult põhjendama.
71. Mis puutub menetleva ametiasutuse rolli, siis direktiivi 2013/32 artikli 4 lõikest 1 tuleneb, et liikmesriigid määravad kõikide menetluste jaoks menetleva ametiasutuse, kes vastutab taotluste asjakohase läbivaatamise eest kooskõlas selle direktiiviga. Liikmesriikidele on pandud ka mitu kohustust seoses vahenditega, mis sellel asutusel peavad olema. Kuigi direktiivi artikli 4 lõige 2 näeb ette, et vastutav võib olla muu asutus, tuleb tõdeda, et selles sättes nimetatud juhtumitel ei ole seost sellise otsusega, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
72. Menetleva ametiasutuse rolli seoses nii rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise kui ka eelnevalt antud kaitse äravõtmisega on mitu korda sõnaselgelt korratud, eelkõige direktiivi 2013/32 artiklites 10 ja 45.
73. Selle direktiivi artiklis 10 on seega kehtestatud taotluste läbivaatamise tingimused. Selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 on sätestatud, et „[r]ahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamisel teeb menetlev ametiasutus kõigepealt kindlaks, kas taotleja vastab pagulaseks tunnistamise nõuetele, ja kui ta neile ei vasta, siis kas ta vastab täiendava kaitse saamise kriteeriumidele“. Selle artikli lõike 3 kohaselt „[l]iikmesriigid tagavad, et menetlevad ametiasutused võtavad rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsuse vastu pärast taotluse asjakohast läbivaatamist“. Selleks peavad liikmesriigid eelkõige tagama, et „taotlused vaadatakse läbi ja otsused tehakse individuaalselt, objektiivselt ja erapooletult“ (artikli 10 lõike 3 punkt a) ning et „täpset ja ajakohast teavet […] hangitakse erinevatest allikatest“ (artikli 10 lõike 3 punkt b). See peegeldab direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikes 3 nimetatud nõuet, et iga rahvusvahelise kaitse taotlus „vaadatakse läbi individuaalselt“, võttes eelkõige arvesse iga taotleja konkreetset olukorda.
74. Lisaks on direktiivi 2013/32 artikli 45 lõikes 1 rahvusvahelise kaitse äravõtmise menetluste kohta ette nähtud, et liikmesriigid peavad tagama, et kui pädev asutus kavatseb kolmanda riigi kodanikult või kodakondsuseta isikult rahvusvahelise kaitse ära võtta, on asjaomasel isikul menetluslikud tagatised, nimelt, et „teda tuleb kirjalikult teavitada asjaolust, et pädev ametiasutus vaatab uuesti läbi tema vastavuse rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, ning läbivaatamise põhjustest“ (artikli 45 lõike 1 punkt a) ja „talle tuleb anda võimalus osutada põhjustele, miks temalt rahvusvahelist kaitset ei peaks ära võtma, […] isikliku vestluse käigus […]“ (artikli 45 lõike 1 punkt b).
75. Rahvusvahelise kaitse taotleja kaitseõiguste tagamiseks peavad pädeva asutuse otsused olema põhjendatud. Sellist nõuet on nimelt väljendatud direktiivi 2013/32 artikli 11 lõikes 2, mille kohaselt „[l]iikmesriigid tagavad, et pagulasseisundi ja/või täiendava kaitse seisundiga seotud taotluse rahuldamata jätmise korral esitatakse otsuses selle aluseks olevad faktilised ja õiguslikud põhjendused ning et teave eitava otsuse vaidlustamise võimaluste kohta esitatakse kirjalikult“. Sama nõue on esitatud selle direktiivi artikli 45 lõikes 3, milles on sätestatud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et pädeva ametiasutuse otsus rahvusvahelise kaitse äravõtmise kohta esitatakse kirjalikult“ ning et „[o]tsuses esitatakse äravõtmise aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud“.
76. Euroopa Kohus on juba rõhutanud liidu õigusega menetlevale ametiasutusele antud rolli olulisust, märkides, et direktiivist 2013/32 tuleneb, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine haldusorgani poolt või kohtulaadse organi poolt, kellel on selleks erivahendid ja sellele valdkonnale spetsialiseerunud personal, on nimetatud direktiiviga kehtestatud ühiste menetluste oluline etapp(23).
77. Samuti tuvastas Euroopa Kohus, et menetlev ametiasutus peab nõuetekohaselt läbi vaatama taotlused, mille tulemusel ta teeb nende kohta otsuse, ning et seega on ainult need asutused kohustatud hindama faktilisi asjaolusid ja tingimusi kohtu järelevalve all, mis on ette nähtud direktiivi 2011/95 artiklis 4, ning see hindamine ei või piirduda eksperdiarvamuse järelduste kordamisega. Sellest tuleneb, et menetlev ametiasutus ei või oma otsuses tugineda üksnes eksperdiarvamuses esitatud järeldustele ja et ta ei saa seda enam olla iga individuaalse olukorra hindamisel nende järeldustega seotud(24).
78. Selle hindamise sisu välistamise aluste hindamisel on samuti täpsustatud Euroopa Kohtu praktikas, millest nähtub nimelt, et see, kui menetlev ametiasutus kohaldab välistamise alust, eeldab, et ta on igal konkreetsel juhul hinnanud täpseid asjaolusid, mis on talle teada, et määrata kindlaks, kas on põhjendatud alust arvata, et see välistamise alus asjaomase isiku suhtes kehtib(25).
79. See, et menetlev ametiasutus peab riigi eriorganite esitatud põhjendamata arvamusi kohustuslikult ja automaatselt arvesse võtma, ei ole minu arvates eespool kirjeldatud menetluslike tagatistega kooskõlas. Nimelt, kuna ühelt poolt ei ole sellele ametiasutusele teada isegi ainult teabe olulised andmed, mis tõendavad ohtu riigi julgeolekule, ja teiselt poolt ei saa ta nendest arvamustest kõrvale kalduda, siis ei ole sellel ametiasutusel tegelikult võimalik hinnata asjaomase isiku olukorda individuaalselt ja täielikult, et teha kindlaks, kas on põhjendatud alust arvata, et selle isiku suhtes kehtib välistamise alus.
80. Selline menetluskord viib selleni, et menetlev ametiasutus võtab vastu rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle kaitse andmisest keeldumise otsuse, ilma et ta saaks oma otsust piisavalt põhjendada. Sellega rikutakse õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mis peab rahvusvahelise kaitse taotlejatel direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 1 alusel olema.
81. Järeldan eelnevatest kaalutlustest, et direktiivi 2011/95 artikli 4 lõiget 3, artikli 14 lõike 4 punkti a ja artikli 17 lõike 1 punkti d ning direktiivi 2013/32 artikli 4 lõikeid 1 ja 2, artikli 10 lõikeid 2 ja 3, artikli 11 lõiget 2, artikli 45 lõikeid 1 ja 3 ning artikli 46 lõiget 1 – koostoimes harta artikliga 47 ja liidu õiguse üldpõhimõttega, mis käsitleb õigust heale haldusele – tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on menetlev ametiasutus kohustatud rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätma või eelnevalt antud kaitse tühistama, kui riigi julgeoleku valdkonna ülesandeid täitvad eriorganid, kelle suhtes ei kohaldata nendes direktiivides sätestatud eeskirju, on põhjendamata arvamusega tuvastanud, et asjaomane isik ohustab riigi julgeolekut.
C. Viies eelotsuse küsimus
82. Viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/95 artikli 17 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui taotleja jäetakse täiendavast kaitsest ilma, tuginedes kriminaalkorras süüdimõistmisele, mis oli ametiasutustele, kes pidid eelnevalt asjaomasele isikule rahvusvahelise kaitse andmise üle otsustama, juba teada.
83. Tuletan meelde, et eelotsusetaotlusest nähtub, et pädev asutus tugines GMile täiendava kaitse andmisest keeldumisel tema suhtes 6. juunil 2002 tehtud süüdimõistvale kohtuotsusele, mis jõustus 18 aastat tagasi, süüteo eest, mida see asutus kvalifitseeris „raskeks“. Määratud karistus kanti ära 2004. aastal.
84. Direktiivi 2011/95 artikli 17 lõike 1 punktis b on ette nähtud, et kolmanda riigi kodaniku võib nende isikute hulgast, kes võivad täiendava kaitse saada, välja arvata üksnes juhul, kui on mõjuvaid põhjusi arvata, et ta on toime pannud raske kuriteo.
85. Euroopa Kohus on juba märkinud, et selles sättes ette nähtud välistamise aluse kohaldamisala on palju ulatuslikum kui pagulasseisundi andmise välistamise alusel, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 12 lõike 2 punktis b(26). Nimelt, kui viimati nimetatud sättes ette nähtud pagulasseisundi andmise välistamise alus puudutab väljaspool varjupaigariiki enne pagulasena vastuvõtmist toime pandud rasket mittepoliitilist kuritegu, siis selle direktiivi artikli 17 lõike 1 punktis b ette nähtud täiendava kaitse välistamise alus puudutab üldisemalt rasket kuritegu ja seega ei ole see piiritletud ei geograafiliselt, ajaliselt ega asjaomaste kuritegude laadiga(27).
86. See säte kehtestab küll välistamise aluse, mis kujutab endast erandit direktiivi 2011/95 artiklis 18 esitatud üldreeglist ning mida tuleb seega tõlgendada kitsalt(28). Samas ei saa ei nimetatud sätte sõnastusest ega selle täiendava kaitse välistamise aluse eesmärgist(29) järeldada piiranguid selles osas, millise ajavahemiku jooksul peab selles sättes nimetatud raske kuritegu olema toime pandud.
87. Üldisemalt ei ilmne direktiivist 2011/95 ega direktiivist 2013/32, et pädevatele asutustele oleksid pärast pagulasseisundi tühistamist siduvad hinnangud, mis on eelnevalt antud välistamise aluste kohaldatavuse kohta algses rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetluses.
88. Seega ei välista minu arvates miski seda, et menetlev ametiasutus võib täiendava kaitse taotluse hindamisel vajaduse korral uue teabe alusel direktiivi 2011/95 artikli 17 lõike 1 punktis b ette nähtud välistamise alust arvesse võtta, isegi kui see välistamise alus oli juba teada ametiasutustele, kes on asjaomasele isikule rahvusvahelise kaitse andmise üle enne otsuse teinud.
89. Täpsustan samuti, et Euroopa Kohtu praktikast võib järeldada, et sarnaselt asjaomase liikmesriigi karistusõiguse alusel määratud karistuse kriteeriumiga(30) on ka mõistetud karistuse kriteerium kindlasti erilise tähtsusega selleks, et hinnata selle kuriteo raskust, mis õigustab täiendava kaitse andmata jätmist direktiivi 2011/95 artikli 17 lõike 1 punkti b alusel. Tuletan siiski meelde, et samast kohtupraktikast tuleneb, et pädev ametiasutus saab tugineda selles sättes ette nähtud välistamisalusele, mis puudutab rahvusvahelise kaitse taotleja poolt „raske kuriteo“ toimepanemist, alles pärast seda, kui ta on igal konkreetsel juhul hinnanud täpseid asjaolusid, mis on talle teada, et määrata kindlaks, kas esineb põhjendatud alus arvata, et asjaomase isiku – kes muidu vastab taotletud seisundi saamise kriteeriumidele – toime pandud teod kuuluvad selle välistava asjaolu alla, kuna asjaomase rikkumise raskuse hindamiseks on vaja analüüsida igakülgselt kõiki konkreetse üksikjuhtumi asjaolusid(31).
V. Ettepanek
90. Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen ettepaneku vastata Fővárosi Törvényszéki (Pealinna kohus, Ungari) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 14 lõike 4 punkti a ja artikli 17 lõike 1 punkti d ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artikli 23 lõike 1 teise lõigu punkti b koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ja liidu õiguse üldpõhimõttega, mis käsitleb õigust heale haldusele, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ühelt poolt ei võimalda juhul, kui isiku suhtes on tehtud rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle andmisest keeldumise otsus, mis põhineb asjaolul, et see isik kujutab endast ohtu riigi julgeolekule, isikul või tema nõustajal saada teada vähemalt ja süstemaatiliselt selle teabe olulisi andmeid, mille põhjal otsus tehti, ning teiselt poolt ja igal juhul ei luba sellel isikul või tema nõustajal kasutada seda teavet haldusmenetluses ning seejärel vajaduse korral kohtumenetluses.
Sellise teabe olulised andmed, mis tuleb edastada isikule, kelle suhtes on tehtud rahvusvahelise kaitse äravõtmise või selle andmisest keeldumise otsus põhjusel, et see isik kujutab endast ohtu riigi julgeolekule, peavad võimaldama sellel isikul saada teada talle etteheidetavatest põhilistest asjaoludest ja tegudest, võttes nõuetekohaselt arvesse vajadust kaitsta tõendite konfidentsiaalsust.
2. Direktiivi 2011/95 artikli 4 lõiget 3, artikli 14 lõike 4 punkti a ja artikli 17 lõike 1 punkti d ning direktiivi 2013/32 artikli 4 lõikeid 1 ja 2, artikli 10 lõikeid 2 ja 3, artikli 11 lõiget 2, artikli 45 lõikeid 1 ja 3 ning artikli 46 lõiget 1 – koostoimes põhiõiguste harta artikliga 47 ja liidu õiguse üldpõhimõttega, mis käsitleb õigust heale haldusele – tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on menetlev ametiasutus kohustatud rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätma või eelnevalt antud kaitse tühistama, kui riigi julgeoleku valdkonna ülesandeid täitvad eriorganid, kelle suhtes ei kohaldata nendes direktiivides sätestatud eeskirju, on põhjendamata arvamusega tuvastanud, et asjaomane isik ohustab riigi julgeolekut.
3. Direktiivi 2011/95 artikli 17 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, et menetlev ametiasutus võib täiendava kaitse taotluse hindamisel võtta arvesse selles sättes ette nähtud välistamise alust, isegi kui see välistamise alus oli juba teada ametiasutustele, kes on asjaomasele isikule rahvusvahelise kaitse andmise üle enne otsuse teinud.