KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 21. mail 2019(1)
Kohtuasi C‑94/18
Nalini Chenchooliah
versus
Minister for Justice and Equality
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court (kõrge kohus, Iirimaa))
Eelotsusetaotlus – Liidu kodakondsus – Direktiiv 2004/38/EÜ – Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigus liikmesriigi territooriumil vabalt liikuda ja elada – Soodustatud isikud – Kolmanda riigi kodanik, kes on niisuguse liidu kodaniku abikaasa, kes kasutas oma liikumisvabadust ja pöördus siis tagasi liikmesriiki, mille kodakondsus tal on ja kus ta kannab vangistust – Direktiivi 2004/38 kohaldatavus selle kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise suhtes – Artikli 15 ja VI peatüki kohaldamisala
Sisukord
I. Sissejuhatus
1. Kas kolmanda riigi kodanik, kes on niisuguse Euroopa Liidu kodaniku abikaasa, kes ei kasuta liikmesriigis enam oma õigust vabalt liikuda, sest ta pöördus tagasi liikmesriiki, mille kodakondsus tal on, kuulub seoses tema väljasaatmisega vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt direktiivi 2004/38/EÜ(2) kohaldamisalasse? Kui see on nii, siis missugused selle direktiivi sätted on tema väljasaatmise suhtes kohaldatavad? Kas selle kodaniku suhtes kohaldatakse direktiivi VI peatükki või artiklit 15, mis käsitleb menetluslikke tagatisi, mida kohaldatakse muudel põhjustel kui avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides tehtud väljasaatmisotsuste suhtes?
2. Niisugused on küsimused, mis on käesoleva kohtuasja keskmes ja mille tõttu peab Euroopa Kohus esimest korda tõlgendama direktiivi 2004/38 artikli 15 lõikeid 1 ja 3, mis käsitlevad menetluslikke tagatisi.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
3. Direktiivi 2004/38 artikli 3 „Soodustatud isikud“ lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide liidu kodanike suhtes, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, ja nende artikli 2 punktis 2 määratletud pereliikmete suhtes, kes on nendega kaasas või ühinevad nendega.“
4. Selle direktiivi artiklis 6 „Kuni kolmekuuline elamisõigus“ on nähtud ette:
„1. Liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kuni kolm kuud, ilma et nad peaksid täitma muid tingimusi või formaalsusi peale nõude omada kehtivat isikutunnistust või passi.
2. Lõike 1 sätteid kohaldatakse ka nende liidu kodanikuga kaasas olevate või ühinevate pereliikmete suhtes, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid kellel on kehtiv pass.“
5. Selle direktiivi artikli 14 „Elamisõiguse säilitamine“ lõigetes 1, 2 ja 4 on sätestatud:
„1. Liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklis 6 sätestatud elamisõigus seni, kuni nad ei koorma põhjendamatult vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.
2. Liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklites 7, 12 ja 13 sätestatud elamisõigus, kuni nad vastavad kõnealustes artiklites sätestatud tingimustel.
[…]
4. Erandina lõigetest 1 ja 2 ning ilma et see piiraks VI peatüki sätete kohaldamist, ei või liidu kodanikke või nende pereliikmeid mitte mingil juhul välja saata, kui:
a) liidu kodanikud on töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad või
b) liidu kodanikud on sisenenud vastuvõtva liikmesriigi territooriumile töö otsimiseks. Sellisel juhul ei või liidu kodanikke ja nende pereliikmeid välja saata seni, kuni liidu kodanikud saavad tõendada, et nad jätkavad töö otsimist ja neil on tegelik võimalus tööd leida.“
6. Direktiivi artikli 15 „Menetluslikud tagatised“ lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:
„1. Artiklitega 30 ja 31 ettenähtud menetlusi kohaldatakse analoogia põhjal kõikide otsuste suhtes, mis piiravad liidu kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumist muudel põhjustel kui avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides.
[…]
3. Vastuvõttev liikmesriik ei või kehtestada sisenemiskeeldu seoses väljasaatmisotsusega, mille suhtes kohaldatakse lõiget 1.“
7. Direktiivi 2004/38 artiklis 27 „Üldpõhimõtted“ on nähtud ette:
„1. Kui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, võivad liikmesriigid piirata avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides liidu kodanike ja nende pereliikmete liikumis- ja elamisvabadust, sõltumata nende kodakondsusest. Kõnealuseid põhjendusi ei tohi rakendada majanduslikel eesmärkidel.
2. Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada.
Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad.
[…]“.
8. Direktiivi artiklis 30 „Otsustest teatamine“ on sätestatud:
„1. Asjaomastele isikutele teatatakse kõikidest artikli 27 lõike 1 kohaselt tehtud otsustest kirjalikult nii, et nad mõistaksid nende sisu ja mõju.
2. Asjaomasele isikule teatatakse täpselt ja täielikult, millistel avaliku korra, julgeoleku või tervishoiuga seotud kaalutlustel tema kohta otsus on tehtud, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus riigi julgeolekuhuvidega.
3. Teates täpsustatakse kohus või haldusorgan, kellele asjaomane isik võib kaebuse esitada, kaebuse esitamise tähtaeg ja vajaduse korral aeg, mis isikule liikmesriigi territooriumilt lahkumiseks on antud. Välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel, ei või territooriumilt lahkumiseks antav aeg olla lühem kui üks kuu alates teate saamisest.“
9. Selle direktiivi artikli 31 „Menetluslikud tagatised“ lõigetes 1 ja 3 on nähtud ette:
„1. Asjaomastel isikutel peab olema juurdepääs vastuvõtva liikmesriigi kohtumenetlusele ja vajaduse korral haldusmenetlusele, et kaevata edasi nende kohta avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides tehtud otsused või taotleda nende otsuste kohtulikku läbivaatamist.
[…]
3. Kaebemenetlus võimaldab kontrollida, kas otsus ning asjaolud, millel kavandatav meede põhineb, on õiguspärased. See tagab otsuse proportsionaalsuse, eelkõige pidades silmas artiklis 8 sätestatud nõudeid.“
B. Iirimaa õigus
10. Praegu on Iirimaa õigusnormid, millega võetakse üle direktiiv 2004/38, sätestatud 2015. aasta määruses Euroopa ühenduste (isikute vaba liikumise) kohta (European Communities (Free Movement of Persons) Regulations 2015) (edaspidi „2015. aasta määrus“).
11. 2015. aasta määrusega asendati 2006. aasta määrus nr 2 Euroopa ühenduste (isikute vaba liikumise) kohta (European Communities (Free Movement of Persons) (n° 2) Regulations 2006) (edaspidi „2006. aasta määrus“) ja see jõustus 1. veebruaril 2016.
12. 1999. aasta sisserändeseaduse (Immigration Act 1999) artikkel 3 reguleerib Minister for Justice and Equality (justiitsasjade ja võrdõiguslikkuse minister, Iirimaa; edaspidi „minister“) pädevust teha nn väljasaatmisotsuseid (deportation orders).
13. 1999. aasta sisserändeseaduse artikli 3 lõike 1 kohaselt võib minister teha väljasaatmisotsuse, „et kohustada ükskõik missugust otsuses nimetatud välismaalast riigi territooriumilt lahkuma selles otsuses nimetatud tähtaja jooksul ja jääma tulevikus väljapoole riigi territooriumi“.
14. Selle seaduse artikli 3 lõike 2 punkti h ja i kohaselt võib väljasaatmisotsuse teha isikute suhtes, kes on „ministri arvates rikkunud nende suhtes kehtestatud piirangut või tingimust, mis puudutab riigi territooriumil maandumist või sinna saabumist või riigi territooriumil viibimise luba“, või „kelle väljasaatmine võib ministri arvates soodustada üldist hüvangut“.
15. Selle seaduse artikli 3 lõike 3 punktis a on nähtud ette, et kui minister koostab väljasaatmisotsuse projekti, teatab ta sellest kirjalikult koos põhjendustega asjaomasele isikule.
16. 1999. aasta sisserändeseaduse artikli 3 lõikes 4 on nähtud ette, et sellest projektist teada andes tuleb muu hulgas märkida järgmist:
– et isik võib esitada 15 tööpäeva jooksul seisukohti;
– et isikul on õigus riigist vabatahtlikult lahkuda enne, kui minister juhtumi kohta otsuse teeb, ning et isik on kohustatud informeerima ministrit riigist lahkumiseks võetud meetmetest;
– et isik võib nõustuda väljasaatmisotsusega 15 tööpäeva jooksul, mille järel on minister kohustatud korraldama isiku väljasaatmise riigist nii kiiresti kui võimalik.
17. Selle seaduse artikli 3 lõike 3 punkti b alapunktis i on sätestatud, et kui isik esitas seisukohti, peab minister enne otsuse tegemist neid arvesse võtma.
18. Vastavalt selle seaduse artikli 3 lõikele 6 on minister kohustatud selle hindamisel, kas tuleb teha väljasaatmisotsus, arvesse võtma hulka asjaolusid, näiteks seda, kui kaua on isik riigi territooriumil elanud ja millised on tema sidemed selle riigi territooriumiga, tema kutsealast karjääri ja töötamise väljavaateid (sh töötamine füüsilisest isikust ettevõtjana), tema kõlbelisust ja tema käitumist nii riigi territooriumil kui ka – kui see on oluline ja seda saab tõendada – väljaspool seda territooriumi, humanitaarseid kaalutlusi, üldist hüvangut ning kaalutlusi, mis on seotud riigi julgeoleku ja avaliku korraga.
19. Väljasaatmisotsuse tegemisel on minister kohustatud arvesse võtma ka igasugust tagasisaatmisohtu ning niisuguseid õigusi nagu isikuõigused, mis võivad tuleneda Iiri põhiseadusest ja/või Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.
20. Kui väljasaatmisotsus on tehtud, kehtib see määramata aja jooksul. Asjaomane isik võib siiski taotleda 1999. aasta sisserändeseaduse artikli 311 alusel niisuguse otsuse muutmist või tühistamist. Kui minister vaatab läbi väljasaatmisotsuse tühistamise taotlust, peab ta analüüsima, kas taotleja on näidanud ära, et pärast selle otsuse tegemist on asjaolud muutunud – mis õigustab selle tühistamist. Niisugused asjaolud võivad esineda muu hulgas siis, kui isik on sellise liidu kodaniku pereliige, kes kasutab Iirimaal vaba liikumise õigust, mis on talle liidu õigusega antud.
III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
21. Mauritiuse kodanik Nalini Chenchooliah tuli Iirimaale millalgi 2005. aasta veebruarikuus üliõpilasviisaga ning elas seal kuni 7. veebruarini 2012 üksteisele järgnevate elamislubadega. 13. septembril 2011 abiellus ta Portugali kodanikuga. 2. veebruaril 2012 taotles ta elamisluba sellel alusel, et ta on liidu kodaniku abikaasa. Selle taotluse peale küsis minister mitmel korral N. Chenchooliahilt täiendavat teavet, mille viimane ka osaliselt 25. mai 2012. aasta kirjaga andis. 27. augusti 2012. aasta kirjaga palus N. Chenchooliah töölepingu esitamiseks täiendavat tähtaega, väites, et tema abikaasa on tööle hakanud.
22. Minister jättis 11. septembri 2012. aasta otsusega N. Chenchooliahi elamisloa taotluse rahuldamata järgmistel põhjustel:
„Te ei ole tõendanud, et liidu kodanik tegeleb Iirimaal majandustegevusega, ning seega ei ole minister veendunud, et viimane on oma õigusi kasutanud töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise kaudu, õpinguid jätkates, soovimatu töötuse tõttu või tänu piisavatele rahalistele vahenditele, nagu on nõutud [2006. aasta] määruse artikli 6 lõike 2 punktis a. Järelikult ei ole Teil [2006. aasta] määruse artikli 6 lõike 2 punkti a alusel õigust [Iirimaal] elada.“
23. N. Chenchooliah esitas 15. oktoobri 2012. aasta kirjaga tõendi, et tema abikaasa oli töötanud kaks nädalat ühes restoranis, ning palus pikendada tähtaega, mis oli talle antud 11. septembri 2012. aasta otsuse uuesti läbivaatamise taotluse esitamiseks. Minister nõustus 31. oktoobri 2012. aasta kirjas tähtaega pikendama. Uuesti läbivaatamise raames küsis minister täiendavat teavet ning märkis, et kui seda ei esitata 10 tööpäeva jooksul, edastatakse toimik ametiasutusele, mis tegeleb isikute riigist väljasaatmisega. Et N. Chenchooliah pea kahe aasta jooksul enam mingit teavet ei edastanud, muutus 11. septembri 2012. aasta otsus lõplikuks.
24. N. Chenchooliah märkis 17. juuli 2014. aasta kirjas, mille ta saatis otse ministrile, et tema abikaasa pandi kriminaalasjas süüdimõistmise tulemusena Portugalis 16. juunil 2014 vangi, ja palus luba jääda Iirimaa territooriumile, viidates omaenese olukorrale. Ministri isiklik sekretär sai selle kirja kätte ja teatas sellest 18. juulil 2014. Näib siiski, et ministri osakonna üksuse pädev sektsioon ei saanud seda kirja kätte enne 15. septembrit 2014.
25. Vahepeal teatas minister 3. septembri 2014. aasta kirjaga N. Chenchooliahile, et tema suhtes kavatsetakse teha väljasaatmisotsus sel põhjusel, et tema liidu kodanikust abikaasa elas Iirimaal üle kolme kuu, kuid ei täitnud nõudeid, mis on kehtestatud 2006. aasta määruse artikli 6 lõikega 2 – õigusnorm, millega võeti Iiri õigusesse üle direktiivi 2004/38 artikli 7 lõige 2 –, ning seega ei ole tal enam õigust Iirimaale jääda.
26. N. Chenchooliahi esindavad advokaadid palusid 26. novembri 2015. aasta kirjaga, et minister annaks N. Chenchooliahile elamisloa, kasutades oma kaalutlusõigust, mis on talle Iirimaa õigusega antud, ning viitasid eelkõige sellele, kui kaua on N. Chenchooliah Iirimaal elanud, tema karjäärile ja tööväljavaadetele.
27. Minister teatas 15. novembri 2016. aasta kirjaga N. Chenchooliahile, et ta on otsustanud jätta väljasaatmisotsuse täitmata ja algatada 1999. aasta sisserändeseaduse artikli 3 alusel selles ette nähtud väljasaatmismenetluse. Sellele kirjale oli lisatud väljasaatmisotsuse projekt, mille kohta paluti N. Chenchooliahil esitada oma seisukohad. See projekt rajanes asjaolul, et N. Chenchooliah elas Iirimaal alates 7. veebruarist 2012 ebaseaduslikult,(3) ja ministri arvamusel, et tema väljasaatmine võib soodustada üldist hüvangut. Sellele kirjale oli lisatud varasem otsus, mis kandis 21. oktoobri 2016. aasta kuupäeva ja millega kinnitati, et 2006. aasta määruse ja 2015. aasta määruse üleminekusätete alusel otsustati jätta N. Chenchooliahi suhtes väljasaatmisotsus tegemata ja keeld riigi territooriumile siseneda andmata.
28. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lubas 12. detsembril 2016 N. Chenchooliahil esitada taotluse, et kohus kontrolliks 21. oktoobri 2016. aasta otsust, ja taotluse, et ministril keelataks teha tema väljasaatmise otsust. See kohus võttis lisaks esialgse õiguskaitse abinõud, millega ta takistas jätkamast N. Chenchooliahi väljasaatmise menetlust enne, kui on tehtud otsus tema kohtule esitatud kaebuse kohta.
29. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhjused, miks tal lubati esitada eelotsusetaotluse esitanud kohtule kohtuliku kontrolli taotlus, on seotud asjaoluga, et N. Chenchooliah kui liidu kodaniku abikaasa, kelle taotlust saada elamisluba liidu kodaniku pereliikmena minister menetles, on isik, kelle suhtes kohaldati ja kohaldatakse edasi direktiivi 2004/38 ja 2015. aasta määrusega muudetud 2006. aasta määrust.
30. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tänase päeva seisuga ei ole Euroopa Kohus veel võtnud seisukohta küsimuses, kas liidu kodaniku abikaasast kolmanda riigi kodanik kuulub „soodustatud isikuna“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses jätkuvalt selle direktiivi kohaldamisalasse, ning et järelikult selle kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist vastuvõtvast liikmesriigist, milles ta elab, reguleerivad niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus see liidu kodanik pöördus vangistuse kandmiseks tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, ega kasuta seega vastuvõtvas liikmesriigis oma liidu õigusega tagatud vaba liikumise õigust, muu hulgas direktiivi 2004/38 artiklid 27, 28 ja 31.
31. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab selles küsimuses oma 29. aprilli 2014. aasta otsusele Igunma vs. Governor of Wheatfield Prison and others ((2014) IEHC 218), milles ta leidis, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt peamiselt seepärast, et niisuguses olukorras, kus kolmanda riigi kodanik abiellub ametlikult liidu kodanikuga hetkel, mil viimane kasutab oma liidu õigusega tagatud õigust liikuda ja/või elada vastuvõtvas liikmesriigis, kuulub see kolmanda riigi kodanik endiselt direktiivi 2004/38 kohaldamisalasse „soodustatud isikuna“ selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses isegi siis, kui hiljem keeldutakse talle andmast selle direktiivi artikli 7 kohaselt elamisõigust sel põhjusel, et liidu kodanik ei kasutanud või ei kasutanud enam oma vaba liikumise õigust. Et niisuguses olukorras kohaldatakse edasi direktiivi 2004/38, saab selle kodaniku välja saata ainult vastavalt selle direktiivi VI peatükile. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selles kohtus arutati ka juhiseid, mida võib sellest kohtuotsusest leida ja käesoleva asja suhtes kohaldada.
32. Mis puudutab seda kohtuotsust, siis kritiseeris minister, kas see on põhjendatud, väites eelkõige, et sellega on eiratud juhtumi üht olulist asjaolu, st asjaolu, et liidu kodaniku pereliige ei kuulu direktiivi 2004/38 kohaldamisalasse, kui see kodanik ei kasuta tegelikult oma vaba liikumise õigust. Niisugusel juhul ei reguleeri selle pereliikme väljasaatmise otsust mitte selle direktiivi VI peatükk, vaid riigisisesed välismaalasi puudutavad õigusnormid. Lisaks oleks vastupidise tõlgenduse korral tarvis tõendada ohtu avalikule korrale või julgeolekule, millisel juhul oleks väga raske või isegi praktiliselt võimatu välja saata liidu kodanike abikaasadest kolmanda riigi kodanikke, kellel oli ainult teataval ajahetkel ajutine riigis elamise õigus nende abikaasade tegevuse tõttu vastuvõtvas liikmesriigis, olenemata nende liidu kodanike praegusest tegevusest või kohast, kus nad nüüd elavad, mis võib olla isegi väljaspool liitu.
33. N. Chenchooliah väitis aga, et kõnesolev kohtuotsus kinnitab tema seisukohta, mille kohaselt kuulub tema kui isik, kellel oli teataval hetkel abielu tõttu õigus elada direktiivi 2004/38 artikli 6 alusel vähemalt ajutiselt kolme kuu jooksul riigi territooriumil, edasi selle direktiivi kohaldamisalasse ja ta saab vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt seega välja saata ainult nii, et järgitakse selles direktiivis ette nähtud nõudeid ja tagatisi.
34. Selles olukorras otsustas High Court (kõrge kohus, Iirimaa) 16. jaanuari 2018. aasta kohtuotsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 12. veebruaril 2018, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised küsimused:
„1. Kas juhul, kui direktiivi 2004/38 artikli 6 alusel vaba liikumise õigusi kasutanud Euroopa Liidu kodaniku abikaasale on keeldutud andmast artikli 7 kohaselt riigis elamise õigust põhjendusel, et asjaomane liidu kodanik ei kasutanud või enam ei kasuta asjaomases vastuvõtvas liikmesriigis Euroopa Liidu aluslepingutest tulenevaid õigusi, ning kui on tehtud ettepanek nimetatud abikaasa väljasaatmiseks sellest liikmesriigist, peab see väljasaatmine vastama direktiivi 2004/38 sätetele või kuulub see liikmesriigi riigisisese õiguse kohaldamisalasse?
2. Kas juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse, et väljasaatmine peab vastama direktiivi 2004/38 sätetele, peab see vastama direktiivi 2004/38 VI peatüki, eeskätt artiklite 27 ja 28 nõuetele või tohib liikmesriik sellistel asjaoludel tugineda teistele direktiivi 2004/38 sätetele, eelkõige artiklitele 14 ja 15?“
35. Kirjalikke seisukohti esitasid põhikohtuasja pooled, Taani, Madalmaade ja Austria valitsus ning Euroopa Komisjon.
36. Kohtuistungil, mis toimus 15. jaanuaril 2019, esitasid suulised seisukohad põhikohtuasja hageja, Taani ja Madalmaade valitsus ning komisjon.
IV. Õiguslik analüüs
A. Nende probleemide piiritlemine, mis on eelotsuse küsimustes püstitatud
37. Enne kui ma hakkan analüüsima eelotsuse küsimusi liidu õiguse seisukohast, tuleb piiritleda probleemid, mille käesolev kohtuasi tõstatab.
38. Kõigepealt tuleb märkida, et põhikohtuasjas käsitletavas olukorras lubasid pädevad asutused Mauritiuse kodanikul N. Chenchooliahil kui üliõpilasel Iirimaal elada ajavahemikul 2005–2012. Olles elanud peaaegu seitsme aasta pikkusel ajavahemikul seaduslikult Iirimaal, abiellus N. Chenchooliah Portugali kodanikuga ja taotles liidu kodaniku abikaasana elamisluba.
39. Selles küsimuses ilmneb eelotsusetaotluses esitatud asjaoludest, et N. Chenchooliahi liidu kodanikust abikaasa kasutas oma vaba liikumise õigust, minnes teise liikmesriiki kui see, mille kodakondsus tal on, ja elades seal, kui ta sõitis Portugalist Iirimaale, kus ta töötas vähemalt kaks nädalat. Ta pöördus aga siiski Portugali tagasi, kus ta kannab alates 16. juunist 2014 vangistust, samas kui N. Chenchooliah jäi Iirimaale.
40. Seejärel tuleb märkida, et N. Chenchooliah oli – nagu eelotsusetaotluses märgitud – oma abielu tõttu liidu kodanikuga ajavahemikul, mil viimane kasutas oma liikumisvabadust Iirimaal, vähemalt selle ajavahemiku jooksul „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Tema taotlus, milles ta palus anda endale direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 2 kohaselt elamisõigus, mis tuleneb tema liidu kodanikust abikaasa elamisõigusest, jäeti siiski ministri 11. septembri 2012. aasta lõplikuks muutunud otsusega rahuldamata ning seda põhjendusel, et N. Chenchooliahil ei ole õigust Iirimaal elada 2006. aasta määruse artikli 6 lõike 2 punkti a alusel, millega võeti Iirimaa õigusesse üle direktiivi 2004/38 artikli 7 lõige 2.(4)
41. Lõpuks tuleb märkida, et nagu ilmneb tema kirjalikest seisukohtadest ja nagu kinnitati kohtuistungil, ei vaidlusta N. Chenchooliah seda ministri otsust ega nõua seega elamisõigust, mis tuleneb direktiivi 2004/38 alusel tema liidu kodanikust abikaasa elamisõigusest. Küll väidab ta aga, et kuna ta elas Iirimaal vastavalt direktiivile 2004/38, võib tema suhtes väljasaatmisotsuse teha ainult nii, et järgitakse kohaldatavaid õigusnorme, millega on võetud üle see direktiiv, ning eelkõige selle artiklid 27 ja 28, kuid ei tohi teha väljasaatmisotsust 1999. aasta sisserändeseaduse artikli 3 alusel – otsust, millega kaasneb automaatselt keeld siseneda Iirimaa territooriumile määramata aja jooksul.
B. Eelotsuse küsimuste analüüs
42. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma kahe eelotsuse küsimusega – mida tuleb analüüsida koos – sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/38 ja eelkõige selle VI peatüki või artikli 15 sätteid tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise otsuse suhtes, mis on tehtud põhjendusel, et tal ei ole selle direktiivi alusel enam riigis elamise õigust olukorras, kus see kodanik abiellus liidu kodanikuga ajal, mil see liidu kodanik kasutas oma liikumisvabadust, minnes selle direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel teise liikmesriiki ja elades selles liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, kuid pöördus seejärel tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on.
43. Kohe alguses tuleb märkida, et kaebaja, komisjoni, ministri ja käesolevasse menetlusse astunud valitsuste seisukohad lahknevad selles küsimuses. Kui N. Chenchooliah ja komisjon väidavad, et põhikohtuasjas käsitletav olukord, st liidu kodaniku perekonnaliikme väljasaatmine liikmesriigi poolt sel põhjendusel, et see kodanik ei kasuta enam oma õigust vabalt liikuda, kuulub direktiivi 2004/38(5) kohaldamisalasse, siis minister, keda toetab Iirimaa, ning Taani, Madalmaade ja Austria valitsus, on vastupidisel arvamusel. Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohut, siis nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktist 31, see kohus viitab High Courti (kõrge kohus) 29. aprilli 2014. aasta otsusele Igunma vs. Governor of Wheatfield Prison and others ((2014) IEHC 218), milles viimati nimetatud kohus leidis, et direktiiv 2004/38 oli kohaldatav olukorras, mis oli samalaadne põhikohtuasjas käsitletavale olukorrale.(6)
44. Mulle tundub seega, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks on vaja eelnevalt kindlaks teha, kas ja mil määral on direktiiv 2004/38 käesoleval juhul kohaldatav. Ma analüüsin sel eesmärgil Euroopa Kohtu asjakohast praktikat, millest võib minu arvates leida mõned juhised, millest eelotsusetaotluse esitanud kohtul oleks kasu.
1. Direktiivi 2004/38 kohaldatavus N. Chenchooliahi ja tema liidu kodanikust abikaasa olukorra suhtes
a. Sissejuhatavad märkused
45. Vahetult pärast liidu kodakondsuse loomist ja kolm aastat pärast seda, kui kuulutati kohtuotsus Grzelczyk(7), milles Euroopa Kohus täpsustas esimest korda, et liidu kodaniku staatus on liikmesriikide kodanike põhistaatus,(8) võeti vastu direktiiv 2004/38, et reageerida vajadusele kohandada sellele uuele staatusele liikumisvabadusi ja riigis viibimist käsitlevad õigusnormid, mis kehtisid 2000. aastate algusest.(9)
46. Direktiivi 2004/38 põhjendustest 1–4 ja 11 ilmneb, et selle direktiivi eesmärk on eeskätt „hõlbustada liidu kodanikele ELTL artikli 21 lõikega 1 otse antud individuaalse põhiõiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil kasutamist ning seda õigust tugevdada“.(10) Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et selle direktiivi ese puudutab – nagu ilmneb selle artikli 1 punktist a – tingimusi, mis reguleerivad liikmesriikide territooriumil vaba liikumise ja elamise õiguse kasutamist liidu kodanike ja nende pereliikmete poolt.(11)
b. Kas mõiste „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses on staatiline või dünaamiline mõiste?
47. Direktiivi 2004/38 artikli 3 lõikes 1, milles on kindlaks määratud selle direktiivi isikuline kohaldamisala, on sätestatud, et seda direktiivi kohaldatakse liidu kodanike suhtes, kes „liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis“, mille kodanikud nad ei ole, ja nende artikli 2 lõikes 2 määratletud pereliikmete suhtes, kes „on nendega kaasas või ühinevad nendega“.(12)
48. Sellest sättest niisugusena, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud, ilmneb, et ainult soodustatud isik direktiivi 2004/38 artikli 3 tähenduses võib saada selle direktiivi alusel õiguse teatavas riigis vabalt liikuda ja elada. Niisuguseks soodustatud isikuks võib olla liidu kodanik (kes liigub liikmesriiki või elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole) või tema pereliige (kes on temaga kaasas või ühineb temaga) niisugusena, nagu on määratletud direktiivi 2004/38 artikli 2 punktis 2.(13) Selles küsimuses ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et direktiiv 2004/38 ei anna liidu kodaniku pereliikmetele, kes on kolmanda riigi kodanikud, eraldiseisvaid õigusi. Nõnda on õigused, mis on kõnealuse direktiiviga neile isikutele antud, tuletatud õigustest, mis liidu kodanikul on oma liikumisvabaduse kasutamise tõttu.(14)
49. Käesoleval juhul on ilmne, et N. Chenchooliahi abikaasa, kes kasutas oma liikumisvabadust, lahkudes liikmesriigist, mille kodanik ta on, st Portugalist, ja sõites elama Iirimaale, kuulub direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse. Järelikult oli ka N. Chenchooliah, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, vähemalt ajavahemikul, mil tema Portugali abikaasa kasutas oma liikumisvabadust Iirimaal, „soodustatud isik“ selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.(15) Võttes aga arvesse asjaolu, et N. Chenchooliahi abikaasa pöördus Portugali tagasi ja et direktiiv 2004/38 ei hõlma olukorda, kus liidu kodanik pöördub tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on,(16) tuleb asuda seisukohale, et see kodanik ei vasta enam mõistele „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 tähenduses.
50. Selles olukorras kerkib küsimus, kas N. Chenchooliah, kes on niisuguse liidu kodaniku abikaasa, kes ei kasuta enam oma liikumisvabadust, võib kaotada oma „soodustatud isiku“ staatuse direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses, sest põhimõtteliselt ei vasta ta tema abikaasa tagasipöördumise tõttu liikmesriiki, mille kodanik see abikaasa on, enam selles õigusnormis sätestatud tingimusele, milleks on tingimus, et ta on liidu kodanikuga kaasas või ühineb temaga.(17)
51. Ma arvan, et jah.
52. Selles küsimuses on minu arvates eriline tähtsus kohtuotsustel Metock jt(18) ning Lounes(19), millest ilmneb, et mõiste „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses on dünaamiline ja ajas arenev mõiste.
1. Kohtuotsus Metock jt
53. Kohtuotsuses Metock jt(20) vastas Euroopa Kohus kahele High Courti (kõrge kohus) eelotsuse küsimusele vaidluse raames, mille pooled olid ühelt poolt viis Euroopa liidu kodanikku ja nende kolmanda riigi kodanikust abikaasad ning teiselt poolt minister. Viimane oli jätnud rahuldamata nende taotluse saada elamisluba niisuguste liidu kodanike abikaasana, kes töötavad ja/või elavad Iirimaal, ja seda põhjendusel, et nende puhul ei olnud täidetud eelneva teises liikmesriigis seaduslikult elamise tingimus, mis oli tol ajal Iirimaa õigusnormides ette nähtud.
54. Mis puudutab esiteks eelneva teises liikmesriigis seaduslikult elamise nõuet, siis on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivist 2004/38 ei tulene liikmesriiki sisenemise ja seal elamise õigusi mitte kõikidele kolmandate riikide kodanikele, vaid ainul nendele, kes on niisuguse liidu kodaniku pereliikmed selle direktiivi artikli 2 lõike 2 tähenduses, kes kasutas oma vaba liikumise õigust, asudes elama teise liikmesriiki kui liikmesriik, mille kodakondsus tal on.(21) Ta otsustas, et direktiiviga 2004/38 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis nõuavad, et liidu kodaniku – kes elab asjaomases liikmesriigis, kuid ei ole selle kodanik – kolmanda riigi kodanikust abikaasa peab kõnealuse direktiivi sätetele tuginemiseks olema enne vastuvõtvasse liikmesriiki saabumist elanud seaduslikult teises liikmesriigis.(22)
55. Mis puudutab teiseks direktiivi 2004/38 artikli 3 lõiget 1, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et seda õigusnormi tuleb tõlgendada nii, et liidu kodaniku – kes elab asjaomases liikmesriigis, kuid ei ole selle kodanik – kolmanda riigi kodanikust abikaasa, kes on liidu kodanikuga kaasas või ühineb temaga, saab tugineda kõnealuse direktiivi sätetele sõltumata sellest, millal ja kus nad abiellusid või kuidas kolmanda riigi kodanik vastuvõtvasse liikmesriiki sisenes.(23)
2. Kohtuotsus Lounes
56. Kohtuasi, milles tehti kohtuotsus Lounes(24), puudutas Hispaania kodanikku P. N. Ormazabali, kes olles elanud alates 1996. aastast Ühendkuningriigis, omandas 2009. aastal naturalisatsiooni korras Briti kodakondsuse, säilitades samal ajal Hispaania kodakondsuse. 2014. aastal abiellus P. N. Ormazabal Alžeeria kodaniku Toufik Lounesiga. Viimane esitas liidu kodaniku abikaasana elamisloataotluse, mille Secretary of State for the Home Department (siseminister, Ühendkuningriik) jättis rahuldamata põhjendusel, et T. Lounes on ületanud aja, mille jooksul võis ta Ühendkuningriigis elada, ning rikkunud seega sisserände alal tehtavat kontrolli.
57. Kuigi Euroopa Kohus tuvastas, et P. N. Ormazabal on Hispaania kodanik ja ta kasutas oma vaba liikumise õigust, minnes teise liikmesriiki kui liikmesriik, mille kodanik ta on, ja elades seal, st siis, kui ta sõitis 1996. aastal Hispaaniast Ühendkuningriiki, otsustas Euroopa Kohus selle juhtumi asjaolude tõttu, et direktiiv 2004/38 ei ole selle juhtumi suhtes kohaldatav.(25) Järgides selles kohtujurist Boti ettepanekut(26), leidis Euroopa Kohus, et kodakondsuse omandamine tõi P. N. Ormazabali jaoks kaasa tema suhtes kohaldatava õigusliku regulatsiooni muutumise nii liikmesriigi õiguse kui ka direktiivi 2004/38 seisukohast.(27) Nii otsustas Euroopa Kohus esiteks, et P. N. Ormazabal ei vasta enam „soodustatud isiku“ määratlusele direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses, ning teiseks, et see direktiiv ei reguleeri enam tema elamist Ühendkuningriigis, sest see elamisõigus on oma loomult tingimusteta. Euroopa Kohus leidis seega, et T. Lounesil ei ole direktiivi 2004/38 alusel tuletatud elamisõigust kõnesolevas liikmesriigis.(28)
58. Euroopa Kohus hakkas seega arutama liidu kodakondsuse teemat.(29) Selles küsimuses meenutas Euroopa Kohus, et liidu kodanikule ELTL artikli 21 lõikega 1 antud õiguste, sealhulgas tema pereliikmete tuletatud õiguste eesmärk on muu hulgas soodustada asjaomase liidu kodaniku järkjärgulist integreerumist vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda.(30) Seejärel märkis Euroopa Kohus, et nende õiguste kasuliku mõju tagamiseks on nõutav, et sellises olukorras nagu P. N. Ormazabal olev kodanik saaks vastuvõtvas liikmesriigis jätkata sellest sättest tulenevate õiguste kasutamist ka pärast seda, kui ta on lisaks päritolukodakondsusele omandanud selle liikmesriigi kodakondsuse, täpsemalt et ta saaks elada pereelu oma kolmanda riigi kodanikust abikaasaga tänu abikaasale antavale tuletatud elamisõigusele.(31) Täpsemalt otsustas Euroopa Kohus, et T. Lounes võib siiski niisuguse elamisõiguse saada ELTL artikli 21 lõike 1 alusel tingimustel, mis ei tohi olla rangemad nendest, mis on direktiiviga 2004/38 ette nähtud samasuguse elamisõiguse andmiseks liidu kodaniku pereliikmest kolmanda riigi kodanikule, kui liidu kodanik on kasutanud oma õigust vabalt liikuda, asudes elama liikmesriiki, mille kodanik ta ei ole.(32)
3. Mõiste „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses arenemine: juhised, mille võib leida kohtuotsustest Metock jt ning Lounes
59. Ma olen täiesti teadlik faktiliste asjaolude erinevustest käesolevas kohtuasjas ning kohtuasjades Metock jt(33) ning Lounes(34). Nagu ma aga juba käesoleva ettepaneku punktis 52 märkisin, näivad need kaks kohtuasja mulle asjakohased eelkõige mõiste „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses dünaamilisuse ja arengu hindamisel.
60. Mis puudutab kohtuotsust Metock jt(35), siis kohe alguses võib olla kasulik märkida, et põhikohtuasja neli kaebajat, kes olid kolmanda riigi kodanikud, tuginesid direktiivi 2004/38 alusel õigusele asuda koos oma liidu kodanikest abikaasadega elama vastuvõtvasse liikmesriiki.(36) Need kolmanda riigi kodanikud esitasid tookord elamisloataotlused vastuvõtvas liikmesriigis hetkel, mil nende liidu kodanikest abikaasad olid seal elanud juba mitu aastat. Euroopa Kohus tegi seega selle kohtuotsuse raamistikus, kus tuletatud elamisõigust tunnustati vastuvõtvas liikmesriigis, kus liidu kodanikust abikaasa oli kasutanud oma liikumisvabadust, asudes sinna elama.(37) Meenutan, et Euroopa Kohus otsustas, et nõue, mille kohaselt peab taotleja olema liidu kodanikuga kaasas või temaga ühinema, vastab lisaks eesmärgile, mida teenivad riiki sisenemise ja seal elamise õigus, mille direktiiv 2004/38 liidu kodanike pereliikmete puhul ette näeb, sest vastasel korral „[võib] asjaolu, et liidu kodaniku perekonnal ei ole võimalik liidu kodanikuga kaasa tulla või ühineda temaga vastuvõtvas liikmesriigis, […] liidu kodaniku liikumisvabadust riivata ja pärsib seetõttu tema õigust sellesse liikmesriiki siseneda ja seal elada“.(38)
61. Kas selle teabe põhjal võib asuda seisukohale, et „soodustatud isiku“ staatus direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses säilib juhul, kui see omandati seeläbi, et kolmanda riigi kodanik abiellus liidu kodanikuga, kes kasutab oma õigust vabalt liikuda vastuvõtvas liikmesriigis, kus nad koos elavad, ja seda ei saa enam kaotada?
62. Mina nii ei arva.(39)
63. Et see kohtuotsus kuulutati liidu kodanike abikaasadest kolmandate riikide kodanike taotluste raames, mis puudutasid nende kolmandate riikide kodanike õigust asuda koos oma liidu kodanikest abikaasadega elama vastuvõtvasse liikmesriiki, ei saa Euroopa Kohtu arutluskäigust – vastupidi N. Chenchooliahi väitele – järeldada, et „soodustatud isiku“ staatus direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses säilib ja seda ei saa niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav kaotada.
64. Lisaks rõhutas Euroopa Kohus seda, et mõiste „soodustatud isik“ selle õigusnormi tähenduses on dünaamiline ja arenev mõiste, hiljuti kohtuotsuses Lounes(40). Selle kohtuasja asjaolude tõttu, mille alusel tehti see kohtuotsus ja mida on meenutatud käesoleva ettepaneku punktis 56, tegi Euroopa Kohus otsuse, et alates sellest ajast, mil liidu kodanik P. N. Ormazabal sai vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, ei vasta ta enam mõistele „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses ning seda hoolimata sellest, et ta kasutas ligi 20 aasta jooksul oma õigust vabalt liikuda vastuvõtvas liikmesriigis ja oli isegi saanud alalise elamisõiguse selle direktiivi tähenduses.(41)
65. Kui kohaldada nendest kahest kohtuotsusest tulenevaid juhiseid käesoleva juhtumi suhtes selle analüüsimisel, kas mõiste „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses on arenev mõiste, tähendab see, et esialgu sai N. Chenchooliah kui Portugali kodaniku abikaasa selle direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel kuni kolmekuulise tuletatud elamisõiguse. Ta oli sel hetkel „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses, sest ta elas oma liidu kodanikust abikaasaga teises liikmesriigis kui liikmesriik, mille kodakondsus tema abikaasal on. Hiljem kaotas N. Chenchooliah siiski oma „soodustatud isiku“ staatuse selle sätte tähenduses, sest kuna tema abikaasa naasis Portugali, ei vastanud viimane enam vastuvõtvas liikmesriigis elamise tingimusele ja tema ei vastanud enam tingimusele, et on abikaasaga kaasas või ühineb temaga selles liikmesriigis.(42) Sellest järeldub, et alates tema abikaasa naasmisest Portugali ja et tema jäi Iirimaale, kus ta ei ela enam koos abikaasaga, ei vasta N. Chenchooliah enam mõistele „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
66. Sellegipoolest jääb käesoleva kohtuasja keskmes olev küsimus endiselt lahtiseks: kas võib asuda seisukohale, et vaatamata sellele, et N. Chenchooliah ei ole enam „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kuulub ta tema vastuvõtvast liikmesriigist väljasaatmise küsimuses endiselt selle direktiivi kohaldamisalasse?
67. Nagu ma järgnevates kaalutlustes näitan, olen veendunud, et see on nii.
c. Liidu kodaniku ja tema pereliikmete liikumisvabaduse kasutamise „elutsükkel“ direktiivi 2004/38 raames
68. Kõigepealt tuleb märkida, et ehkki N. Chenchooliah ei ole enam „soodustatud isik“ direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses ja järelikult on ta kaotanud oma õiguse elada vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, ei tähenda see sugugi, et ei võiks kohalduda selle direktiivi muud sätted. Direktiivi 2004/38 kohaldatavus on selle artikli 3 lõikes 1 tõepoolest kindlaks määratud nii, et seda kohaldatakse ajavahemikul, mil liidu kodanik ja tema pereliikmed on „soodustatud isikud“ selle sätte tähenduses. Seega on neil nimetatud perioodi jooksul selle direktiivi alusel õigus riigis vabalt liikuda ja elada. „Soodustatud isiku“ staatuse direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses kaotuse tagajärjed, eelkõige väljasaatmine, on siiski alati seotud perioodiga, mil see liidu kodanik ja tema pereliikmed elasid seaduslikult vastuvõtvas liikmesriigis „soodustatud isikutena“ selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.
69. See mõttekäik vajab lähemat käsitlust.
1. Direktiivi 2004/38 diferentseeritud kohaldamine
70. Direktiivi 2004/38 ülesehitus näitab, et selle direktiiviga on kehtestatud selle sätete diferentseeritud kohaldamise süsteem. Piisab ainult direktiivi 2004/38 erinevate peatükkide ja sätete pealkirjade lugemisest, et seda süsteemi hinnata.(43) Selle direktiivi ülesehitus viitab esiteks selle direktiiviga reguleeritavate liidu kodaniku ja tema pereliikmete olukordade ja neile antavate õiguste muutumise ideele ning teiseks soodustatud isikute järkjärgulise vastuvõtvasse liikmesriiki lõimumise ideele. Direktiiv 2004/38 reguleerib liidu kodaniku ja tema pereliikmete liikumisvabaduse kasutamise kogu elutsüklit alates hetkest, mil nad jõuavad teise liikmesriiki kui liikmesriik, mille kodakondusus sel liidu kodanikul on, kuni tema lahkumise hetkeni.(44)
71. Direktiiviga 2004/38 on seega kehtestatud süsteem, mis hõlmab erinevat liiki õigusi erinevatesse kategooriatesse kuuluvate kodanike puhul ja mis eeldab seega nende sätete „diferentseeritud kohaldamist“. Niisugune diferentseeritud kohaldamine on seotud esiteks sellega, et oma liikumisvabadust kasutava liidu kodaniku ja temaga kaasas olevate või ühinevate pereliikmete riiki sisenemise, seal elamise ja sealt lahkumise olukorrad võivad olla väga erinevad, ning teiseks sellega, et nende olukord võib vastuvõtvas liikmesriigis elamise ajal muutuda. Direktiivi 2004/38 diferentseeritud kohaldamine tähendab lihtsalt, et liidu kodanike ja nende pereliikmete erinevatel kategooriatel (üliõpilased, tööotsijad, töötajad või alalise elamisloa omanikud jt) võivad olla erinevad õigused olenevalt etapist, millesse nad asetuvad (kolmekuuline, kolme kuud ületav või alaline riigis viibimine), ning riiki sisenemise või seal elamise tingimustest, millele nad kogu selle aja jooksul vastavad, mil nad kasutavad oma õigust riigis vabalt liikuda ja elada. Seega kuulub nende liikumisvabaduse kasutamise kogu elutsükkel täielikult selle direktiivi kohaldamisalasse.(45)
72. Lisaks sobib see üldine idee täielikult ideega, et direktiivis 2004/38 ette nähtud süsteem reguleerib vastuvõtvas liikmesriigis elamise õigust järk-järgult.(46) Me leiame siit arengu idee. Kõigepealt ei sõltu direktiivi 2004/38 artiklis 6 ette nähtud kuni kolmekuuline elamise õigus mitte ühestki muust tingimusest ega toimingust peale kohustuse, mille kohaselt peab isikul olema kehtiv isikutunnistus või pass.(47)Üle kolmekuuline elamisõigus sõltub direktiivi 2004/38 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustest.(48) Lõpuks on selle direktiivi artiklis 16 ette nähtud alaline elamisõigus(49) liidu kodanikele ja nende pereliikmetele, kes on elanud vastuvõtva liikmesriigi territooriumil katkematult viis aastat.(50) Liidu kodanik ja tema pereliikmed võivad seega läbida oma liikumisvabaduse kasutamise ühe või mitu etappi, kui nad vastavad direktiivis 2004/38 ette nähtud tingimustele, mis on olenevalt riigis elamise kestusest erinevad(51) – mis soodustab nende „järkjärgulist integratsiooni“ vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda.
73. Kui aga teataval hetkel ei vasta need isikud enam direktiivis 2004/38 ette nähtud tingimustele – mille tulemusena kaotavad nad „soodustatud isiku“ staatuse selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses ning seega vastuvõtvasse liikmesriiki sisenemise ja seal elamise õiguse –, ei tähenda see siiski, et nende suhtes ei saaks kohaldada selle direktiivi muid sätteid. Need muud sätted ei reguleeri mitte üksnes elamisõiguse säilimise tingimusi ja selle õiguse lõppemise tingimusi (artiklid 12–14), vaid ka riiki sisenemise ja seal elamise õiguse piiranguid ning kaitset väljasaatmise korral (artikkel 15).
74. Selles küsimuses näib mulle vajalik meenutada, et direktiivi 2004/38 artikli 14 lõikes 2 on nähtud ette, et „[l]iidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklites 7, 12 ja 13 sätestatud elamisõigus, kuni nad vastavad kõnealustes artiklites sätestatud tingimustele“. Selle direktiivi artiklid 12 ja 13 reguleerivad vastavalt pereliikmete elamisõiguse säilitamist liidu kodaniku surma või lahkumise korral ning selle õiguse säilitamist abielulahutuse, abielu kehtetuks tunnistamise või registreeritud kooselu lõpetamise korral. Seega samal ajal kui nendes kahes artiklis nimetatud olukorrad ei mõjuta liidu kodanike liikmesriigi kodakondsusest pereliikmete elamisõigust,(52) ei ole see nii kolmanda riigi kodanikest liidu kodanike pereliikmetega, kes selleks, et nende tuletatud elamisõigus säiliks, peavad vastama teatavatele tingimustele. Kui need direktiivi 2004/38 artikli 12 lõikes 2 ja artikli 13 lõikes 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud, kaotavad need isikud oma elamisõiguse, kaotamata siiski kaitset väljasaatmise vastu. Neid kaitseb nimelt selle direktiivi artikkel 15 (III peatükk), mis reguleerib liidu kodaniku või tema pereliikmete liikumisvabaduse piirangut muudel põhjustel kui avaliku korra või julgeoleku või tervishoiu huvides. N. Chenchooliah olukord kuulub selle sätte kohaldamisalasse.
75. Minu arvates selgub direktiivi 2004/38 artiklite 12 ja 13 analüüsimisel, et isegi kui kolmanda riigi kodanik kaotab oma tuletatud elamisõiguse ega ole seega enam „soodustatud isik“ selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses, annab see direktiiv kaitse selle artiklis 15 ette nähtud väljasaatmise korral.
76. See täpsustatud, näib mulle oluline oma analüüsi selles etapis rõhutada olulist erinevust käesoleva kohtuasja ja kohtuasja vahel, milles tehti kohtuotsus Lounes.(53)
2. Oluline erinevus käesoleva kohtuasja ja kohtuasja vahel, milles tehti kohtuotsus Lounes
77. Kohtuasjas Lounes toimunud muutus oli põhjalik muutus P. N. Ormazabali staatuses. Sellest kohtuotsusest ilmneb, et saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, muutus P. N. Ormazabali suhtes kohaldatav õiguslik regulatsioon nii riigisisesest õigusest kui ka direktiivist 2004/38 lähtudes. Seega, ehkki see direktiiv oli reguleerinud peaaegu 20 aastat tema liikumisvabaduse kasutamist vastuvõtvas liikmesriigis, tõi niisugune P. N. Ormazabali suhtes kohaldatava õigusliku regulatsiooni muutumine kaasa selle, et muutis tema olukorda mitte direktiivi 2004/38 kohaldamisalas, vaid vastupidi, väljaspool seda, ning seega ei olnud see direktiiv P. N. Ormazabali suhtes kohaldatav alates talle naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisest. Seepärast ei olnud T. Lounesil direktiivi 2004/38 alusel tuletatud elamisõigust vastuvõtvas liikmesriigis.
78. Seevastu põhikohtuasjas lõpetas N. Chenchooliahi abikaasa tagasipöördumine Portugali nende (eraldiseisva ja tuletatud) vaba liikumise ja riigis elamise õiguse elutsükli, mille tulemusena kaotasid nad oma „soodustatud isiku“ staatuse direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kuid nad ei kaotanud siiski selles direktiivis ette nähtud kaitset vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt väljasaatmise korral.
79. Teiste sõnadega võib öelda, et erinevalt P. N. Ormazabali olukorrast, kus viimane väljus Briti kodakondsuse saamise tulemusena direktiivi 2004/38 kohaldamisalast õigusliku regulatsiooni muutuse tulemusena, mis oli tingitud staatuse muutusest (kuid tema suhtes kohaldati siiski ELTL artikli 21 lõiget 1), ei reguleeri N. Chenchooliahi abikaasa olukorda tema Portugali tagasipöördumise järel enam see direktiiv, ilma et see tähendaks veel, et tema suhtes kohaldatav õiguslik regulatsioon oleks muutunud. Ta võib nimelt tulevikus kasutada oma Iirimaal vaba liikumise õigust direktiivi 2004/38 raames, samas kui P. N. Ormazabalil on Briti kodanikuna Ühendkuningriigis tingimusteta elamisõigus. Seega ei reguleeri tema õigust selles liikmesriigis elada see direktiiv.
80. Järelikult, vastupidi T. Lounesi olukorrale, kus viimane ei saanud seetõttu, et tema abikaasa sai Briti kodakondsuse, elamisõigust direktiivi 2004/38 alusel, kuulub N. Chenchooliahi olukord tema abikaasa Portugali naasmise tulemusena konkreetselt seoses väljasaatmisega selle direktiivi teiste sätete kohaldamisalasse.(54)
3. Liidu kodaniku abikaasast kolmanda riigi kodaniku väljasaatmine kuulub edasi direktiivi 2004/38 kohaldamisalasse, kui see liidu kodanik ei kasuta enam vastuvõtvas liikmesriigis vabalt liikumise õigust, sest ta pöördus tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on
81. Nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktides 68–80 esitatud kaalutlustest, on selge, et N. Chenchooliahi väljasaatmine kuulub direktiivi 2004/38, eelkõige selle artikli 15 kohaldamisalasse.
82. Selles küsimuses tuleb minu arvates esitada veel kolm kaalutlust.
83. Esiteks märgin, et kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Metock jt(55), oli minister juba pooldanud välismaalasi käsitlevate riigisiseste õigusaktide liidu kodaniku pereliikmete suhtes kohaldamise laia tõlgendust. Euroopa Kohus lükkas selle seisukoha oma kohtuotsuse punktides 60–70 tagasi. Euroopa Kohus meenutas seejuures eelkõige, et liidu seadusandja võib reguleerida liidu kodaniku pereliikmete liikmesriigi territooriumile sisenemise ja seal viibimise tingimusi, kui asjaolu, et liidu kodaniku perekonnal ei ole võimalik liidu kodanikuga kaasa tulla või ühineda temaga vastuvõtvas liikmesriigis, võib liidu kodaniku liikumisvabadust riivata ja pärsib seetõttu tema õigust sellesse liikmesriiki siseneda ja seal elada.(56)
84. Pealegi tooks nõustumine sellega, et liikmesriigid võivad otsustada vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt väljasaatmise üle direktiivis 2004/38 ette nähtud menetluslike tagatiste alusel või riigisiseste välismaalasi käsitlevate õigusnormide alusel välismaalase, liidu kodaniku pereliikmest kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise üle, tooks kaasa selle, et liidu kodanike vabadus liikuda liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, oleks liikmesriigiti erinev, olenedes riigisisestest sisserännet käsitlevatest õigusnormidest, eelkõige nendest, mis lubavad isiku välja saata keeluga riiki siseneda määramata aja jooksul. Niisugune tulemus oleks vastuolus kõikide liidu kodanike õigusega liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada.
85. Teiseks on oluline rõhutada, et nagu komisjon sõnaselgelt märkis, võib tõlgendus, mille kohaselt kohaldatakse liidu kodaniku ja tema pereliikmete suhtes erinevaid väljasaatmismenetlusi, kahjustada eesmärki, milleks on tagada pereelu kaitse ja hõlbustada liikumisvabaduse kasutamist.(57) Seega, kui kolmanda riigi kodaniku, kes on niisuguse liidu kodaniku abikaasa, kes enam oma vaba liikumise õigusi ei kasuta, võib välja saata välismaalasi käsitlevate riigisiseste õigusnormide alusel, mis näevad ette Iirimaa territooriumile sisenemise keelu määramata aja jooksul nagu käsitletaval juhul, takistab see lõpuks tegelikult liidu kodanikul tulevikus Iirimaale tagasi pöördumist koos oma abikaasaga juhul, kui ta peaks soovima kasutada oma õigust selles liikmesriigis vabalt liikuda.(58)
86. Selles küsimuses on Euroopa Kohus juba meenutanud, et direktiivi 2004/38 põhjenduses 5 on märgitud, et selleks, „et kõikide liidu kodanike õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil saaks kasutada vabaduse ja väärikuse objektiivseid tingimusi täites, tuleks see õigus anda ka nende pereliikmetele, sõltumata nende kodakondsusest“.(59) Minu arvates on mõistlik asuda seisukohale, et neid „vabaduse ja väärikuse objektiivseid tingimusi“ tuleb laiendada liidu kodanike ja nende pereliikmete liikumisvabaduse kasutamise kogu elutsüklile alates nende vastuvõtvasse liikmesriiki saabumisest kuni sealt lahkumiseni. Lisaks on põhjenduses 25 konkreetselt märgitud, et menetluslikke tagatisi tuleks samuti üksikasjalikult täpsustada, et tagada liidu kodanike ja nende pereliikmete õiguste kaitse kõrge tase juhul, kui neile ei anta luba teise liikmesriiki siseneda või seal elada.
87. Kolmandaks tuleb märkida, et seisukoht, mille ma esitasin käesoleva ettepaneku punktides 68–80 ja mille kohaselt kuulub N. Chenchooliah seoses väljasaatmisega edasi direktiivi 2004/38, eelkõige selle artikli 15 kohaldamisalasse, on kooskõlas vajadusega mitte tõlgendada direktiivi 2004/38 kitsendavalt ja mitte võtta sellelt selle kasulikku mõju.(60)
88. Seega olen eelnevate kaalutluste põhjal arvamusel, et kuna riigis elamise õiguse lõpetamine või lõppemine on osa liikumisvabaduse kasutamise lõppemisest, kuulub liidu kodaniku abikaasast kolmanda riigi kodaniku vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt väljasaatmine edasi direktiivi 2004/38 ja eelkõige selle artikli 15 kohaldamisalasse, kui see liidu kodanik ei kasuta enam oma liikumisvabadust vastuvõtva liikmesriigi territooriumil ja pöördub tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on.
2. Piirangud ja menetluslikud tagatised, mida kohaldatakse liidu kodanike ja nende kolmanda riigi kodanikust pereliikmete suhtes sel põhjendusel, et nende riigis elamise õigus on lõppenud
89. Direktiivis 2004/38 on nähtud ette piirangud ja menetluslikud tagatised, mida kohaldatakse liidu kodanike ja nende pereliikmete väljasaatmise suhtes. Täpsemalt on selles direktiivis tehtud vahet kahe eraldi regulatsiooni vahel põhjuste põhjal, mis väljasaatmist õigustavad. Nii võivad väljasaatmist õigustada kas avaliku korra või julgeoleku või tervishoiu huvid (VI peatükk) või siis muud põhjused (artikkel 15), eelkõige asjaolu, et soodustatud isiku puhul direktiivi 2004/38 tähenduses ei ole enam täidetud direktiivis ette nähtud riigis elamise tingimused.
90. Ehkki ma ole nõus ministriga, et põhjendused, millega N. Chenchooliahi väljasaatmist põhjendati, ei ole direktiivis 2004/38 ette nähtud avaliku korra või julgeoleku või tervishoiu huvid, on minu meelest allpool esitatud põhjustel mõeldamatu, et N. Chenchooliahi olukord ei kuulu selle direktiivi artikli 15 kohaldamisalasse.
a. Direktiivi 2004/38 VI peatüki kohaldamisala
91. Minister ja seisukohti esitanud valitsused väidavad, et niisuguses olukorras nagu N. Chenchooliahi olukord põhikohtuasjas ei reguleeri väljasaatmisotsust mitte direktiivi 2004/38 VI peatüki sätted, vaid riigisisesed välismaalasi käsitlevad õigusnormid (väljasaatmisotsus).(61)
92. Seevastu N. Chenchooliah väidab, et väljasaatmisotsus tema suhtes tuleb teha direktiivi 2004/38 VI peatüki, eelkõige selle direktiivi artiklite 27 ja 28 alusel ja sellega kehtestatud nõudeid järgides.
93. Esiteks tuleb enne, kui analüüsida, mis tasemel kaitse väljasaatmise vastu on tagatud niisugusele liidu kodaniku abikaasast kolmanda riigi kodanikule nagu N. Chenchooliah, meenutada, et direktiivi 2004/38 VI peatüki pealkirjast ilmneb, et selles peatükis paiknevad õigusnormid, eelkõige artikkel 27, hõlmavad riiki sisenemise ja seal elamise õiguse piirangut, mis on kehtestatud avaliku korra või julgeoleku või tervishoiu huvides.
94. On ilmne, et põhjendused, millega N. Chenchooliahi väljasaatmist õigustati, ei ole direktiivi 2004/38 VI peatükis silmas peetud avaliku korra või julgeoleku või tervishoiu huvid.(62) Nagu minister oma kirjalikes seisukohtades märkis ja kohtuistungil kinnitas, saadetakse ta välja seetõttu, et tema liidu kodanikust abikaasa ei kasuta pärast naasmist Portugali enam oma õigust Iirimaal vabalt liikuda. Minister märkis ka, et niisugune väljasaatmisotsus nagu otsuse projekt, mille eesmärk on N. Chenchooliah välja saata, on sisserände kontrollimise meede, mis võetakse majanduslikel eesmärkidel.
95. Teiseks tundub mulle vajalik tulla tagasi kohtuotsuse Metock jt(63) juurde, viidates selle punktidele 94 ja 95. Meenutan, et Euroopa Kohus leidis selle kohtuotsuse punktis 94, et „[k]ui kohaldada direktiivi 2004/38 üksnes liidu kodaniku pereliikmetele, kes on liidu kodanikuga „kaasas“ või „ühinevad“ temaga, tähendaks see liidu kodaniku pereliikmete sisenemis‑ ja elamisõiguse piiramist liikmesriigiga, kus liidu kodanik elab“. Selle kohtuotsuse punktis 95 täpsustas Euroopa Kohus siiski, et „[s]ellest hetkest, kui liidu kodaniku kolmanda riigi kodanikust pereliige tugineb direktiivist 2004/38 tulenevale sisenemis‑ ja elamisõigusele vastuvõtvas liikmesriigis, saab viimane seda õigust piirata vaid kõnealuse direktiivi artikleid 27 ja 35 järgides“.(64) Minu arvates ei saa seda täpsustust hinnata eraldi faktilisest raamistikust, millest lähtudes see kohtuotsus tehti ja milles asjaomased liidu kodanikud olid asunud elama vastuvõtvasse liikmesriiki ja elasid seal koos oma kolmanda riigi kodanikust abikaasadega. Seega tuleb Euroopa Kohtu sellist täpsustust mõista nii, et kui ja niisugusel määral nagu kolmanda riigi kodanik, kes on oma liikumisvabadust kasutava liikmesriigi kodaniku abikaasa, elab selle liidu kodanikuga vastuvõtvas liikmesriigis ning seejärel kaotab oma tuletatud riiki sisenemise ja seal elamise õiguse, mis tal direktiivi 2004/38 alusel on, saab neid õigusi piirata ainult nii, et järgitakse eelkõige selle direktiivi artikleid 27 ja 35.
96. Käesoleva juhtumi suhtes kohaldatuna tähendab see, et kuna N. Chenchooliahi abikaasa pöördus tagasi Portugali ja paar ei ela enam koos vastuvõtvas liikmesriigis, ei ole N. Chenchooliahil enam direktiivi 2004/38 artiklites 27 ja 28 ette nähtud kaitset väljasaatmise vastu.
97. Sellest järeldub, et N. Chenchooliahi olukord ei kuulu põhimõtteliselt direktiivi 2004/38 VI peatüki kohaldamisalasse.(65) Nagu ma käesoleva ettepaneku punktides 72–74 aga näitasin, ei tähenda see siiski, et N. Chenchooliah ei kuulu selle direktiivi ja eelkõige selle artikli 15 kohaldamisalasse – säte, mis reguleerib menetluslikke tagatisi seoses nende liidu kodanike ja nende pereliikmete väljasaatmisega, kes elasid minevikus vastuvõtvas liikmesriigis kui „soodustatud isikud“ selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.
b. Direktiivi 2004/38 artikli 15 tõlgendamine
98. Vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 15 lõikele 1 „[kohaldatakse a]rtiklitega 30 ja 31 ette nähtud menetlusi […] analoogia alusel kõikide otsuste suhtes, mis piiravad liidu kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumist muudel põhjustel kui avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides“.(66)
99. Esiteks ilmneb direktiivi 2004/38 artikli 15 lõike 1 puhtalt sõnasõnalisest tõlgendusest, et menetluslikke tagatisi, millele on selles lõikes viidatud (artiklid 30 ja 31), kohaldatakse „analoogia alusel kõikide otsuste suhtes, mis piiravad liidu kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumist“. See tähendab, et seda õigusnormi kohaldatakse kõikide väljasaatmisotsuste suhtes, mis piiravad mitte üksnes liidu kodaniku, vaid ka tema pereliikmete liikumisvabadust. Selle sätte lugemisel võib ka märgata, et see ei hõlma otsuseid, mis tehakse avaliku korra või julgeoleku või tervishoiu huvides, vaid ainult otsuseid, mis tehakse „muudel põhjustel“. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 2004/38 artikli 15 lõikes 1 viidatud „muud põhjused“ puudutavad eelkõige olukorda, kus tuletatud elamise õigus vastuvõtvas liikmesriigis kaotatakse liidu kodaniku tagasipöördumise tõttu liikmesriiki, mille kodanik ta on – olukord, mida käsitletakse põhikohtuasjas.
100. Teiseks, kui võtta arvesse sätteid, mis direktiivi 2004/38 artiklit 15 ümbritsevad, tuleb meenutada, et see artikkel paikneb direktiivi III peatükis „Elamisõigus“. See peatükk puudutab konkreetselt kuni kolmekuulist elamisõigust (artikkel 6), üle kolmekuulist elamisõigust (artikkel 7) ning esiteks pereliikmete elamisõiguse säilitamist liidu kodaniku surma või lahkumise korral (artikkel 12), abielulahutuse, abielu kehtetuks tunnistamise või registreeritud kooselu lõpetamise korral (artikkel 13), teiseks artiklites 6, 7, 12 ja 13 ette nähtud elamisõiguse säilitamist, tingimusel et nende õiguste omanikud vastavad nendes artiklites sätestatud tingimustele (artikkel 14). Seda arvestades hõlmab direktiivi 2004/38 artikkel 15 – nagu komisjon õigesti märkis – olukordi, kus liidu kodanike ja tema pereliikmete puhul, kes on temaga kaasas või ühinevad temaga, ei ole enam täidetud selles direktiivis sätestatud riigis elamise tingimused (artiklid 6, 7, 12, 13 või 14) ning järelikult kaotavad nad eraldiseisva või tuletatud elamisõiguse.(67) Käesoleval juhul on selge, et N. Chenchooliah elas Iirimaal niisuguse liidu kodaniku abikaasana, kes kasutas selles liikmesriigis liikumisvabadust, ja elas seal direktiivi 2004/38 artikli 6 lõikes 2 ette nähtud alla kolmekuulise tuletatud elamisõiguse alusel – õigus, mille ta kaotas seeläbi, et tema abikaasa pöördus Portugali tagasi.
101. Kontekstis analüüsituna tuleb direktiivi 2004/38 artiklit 15 seega tõlgendada nii, et see puudutab liidu kodanikku ja tema kolmanda riigi kodanikust pereliikmeid niisuguses olukorras, nagu on N. Chenchooliah. Ainult niisugune tõlgendus võib tagada selle direktiivi eesmärkide saavutamise.
102. Eelnevat järeldust kinnitab direktiivi 2004/38 eesmärgi analüüs.
103. Selles küsimuses tuleb kõigepealt meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud tõlgendusest ilmneb, et liidu seadusandja on tunnustanud liikmesriikide kodanike perekonnaelu kaitse tagamise tähtsust, et kõrvaldada takistused EL toimimise lepinguga tagatud põhivabaduste kasutamisel.(68) Nagu ma käesoleva ettepaneku punktides 85 ja 86 märkisin, tooks see, kui direktiivi 2004/38 artiklit 15 ei kohaldata kolmanda riigi kodanikust pereliikmete suhtes – mis on minu arvates mõeldamatu –, kaasa selle, et abielupaar võidakse vastuvõtvast liikmesriigist välja saata erinevate õiguslike regulatsioonide põhjal, mis kahjustaks eesmärki tagada pereelu kaitse ja hõlbustada liikumisvabaduse kasutamist. Käesoleval juhul on nii, et kui N. Chenchooliah saadetaks välja konkreetselt 1999. aasta sisserändeseaduse artikli 3 lõike 1 alusel, kohaldataks tema suhtes keeldu siseneda Iirimaa territooriumile. Kuigi selle seaduse artiklis 3.11 on – nagu minister oma kirjalikes seisukohtades märkis – ette nähtud, et isik, kelle suhtes tehakse selle sätte alusel väljasaatmisotsus, võib paluda ministrilt, et see otsus muudetakse ära või tühistatakse, kinnitas minister kohtuistungil, et see õigus on siiski kaalutlusõigus.
104. Seejärel tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 15 lõikele 3 ei tohi vastuvõttev liikmesriik lisada selle direktiivi artikli 15 lõikes 1 silmas peetud väljasaatmisotsusele riigi territooriumile sisenemise keeldu. On niisiis ilmne, et see, kui vastuvõttev liikmesriik teeb riigisiseste välismaalasi käsitlevate õigusnormide alusel väljasaatmisotsuse, millega kaasneb riigi territooriumile sisenemise keeld, kujutab endast igal juhul direktiivi 2004/38 artikli 15 lõikes 3 sätestatud nõuete rikkumist. Lisaks takistaks niisugune meede tegelikult sellel liidu kodanikul tulevikus Iirimaale tagasi pöördumist koos oma kolmanda riigi kodanikust abikaasaga juhul, kui ta peaks soovima kasutada oma liikumisvabadust selles liikmesriigis.
105. Lõpuks tooks direktiivi 2004/38 artikli 15 kohaldamata jätmine niisuguste olukordade suhtes nagu põhikohtuasjas käsitletav kaasa selle, et sättelt võetakse üks osa selle sisust ja see kaotab oma kasuliku mõju.
106. Kõikidel nendel põhjustel olen arvamusel, et direktiivi 2004/38 artikleid 15, 30 ja 31 tuleb tõlgendada nii, et neid kohaldatakse niisuguse liidu kodaniku abikaasast kolmanda riigi kodaniku suhtes nagu põhikohtuasja kaebaja.
V. Ettepanek
107. Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata High Courti (kõrge kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määrusega (EL) nr 492/2011), artikleid 15, 30 ja 31 tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise otsuse suhtes, mis on tehtud põhjendusel, et tal ei ole selle direktiivi alusel enam riigis elamise õigust olukorras, kus see kodanik abiellus liidu kodanikuga ajal, kui viimane kasutas oma liikumisvabadust, minnes selle direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel teise liikmesriiki ja elades selles liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, kuid pöördus seejärel tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on.