EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

9. november 2023(*)

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Kontroll ettevõtjate koondumise üle – Määrus (EÜ) nr 139/2004 – Õigusvastasuse väide – Artikli 4 lõige 1 – Koondumistest etteteatamise kohustus – Artikli 7 lõige 1 – Koondumise peatamise kohustus – Kohaldamisala – Koondumise „läbiviimise“ mõiste – Artikli 14 lõige 2 – Otsus, millega määratakse trahvid koondumise läbiviimise eest enne sellest teatamist ja selleks loa saamist – Põhjendamiskohustus – Proportsionaalsuse põhimõte – Täielik pädevus

Kohtuasjas C‑746/21 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 2. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebus,

Altice Group Lux Sàrl, varem New Altice Europe BV (likvideerimisel), esindajad: abogados R. Allendesalazar Corcho ja H. Brokelmann,

apellant,

teised menetlusosalised:

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Domecq, M. Farley ja F. Jimeno Fernández, hiljem M. Domecq ja M. Farley,

kostja esimeses kohtuastmes,

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: A.‑L. Meyer ja O. Segnana,

menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president K. Jürimäe (ettekandja), kohtunikud N. Piçarra, M. Safjan, N. Jääskinen ja M. Gavalec,

kohtujurist: A. M. Collins,

kohtusekretär: ametnik R. Stefanova-Kamisheva,

arvestades kirjalikku menetlust ja 1. veebruari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 27. aprilli 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Altice Group Lux Sàrl, varem New Altice Europe BV (likvideerimisel) (edaspidi „Altice“), palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 22. septembri 2021. aasta otsuse Altice Europe vs. komisjon (T‑425/18, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:607), millega Üldkohus määras nimetatud äriühingule komisjoni 24. aprilli 2018. aasta otsuse C(2018) 2418 (final), millega määratakse trahvid koondumise läbiviimise eest määruse (EÜ) nr 139/2004 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 rikkudes (juhtum M.7993 – Altice/PT Portugal) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), artikliga 4 määratud trahvi summaks 56 025 000 eurot ja jättis tema hagi ülejäänud osas rahuldamata.

 Õiguslik raamistik

 Määrus (EÜ) nr 139/2004

2        Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT 1989, L 395, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31) tunnistati alates 1. maist 2004 kehtetuks nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40). Arvestades vaidlusaluse otsuse esemeks olevast tegevusest puudutatud ajavahemikku, on ratione temporis kohaldatav viimati nimetatud määrus.

3        Määruse nr 139/2004 põhjendustes 5, 6, 8, 20 ja 34 on märgitud:

„(5)      Tuleb siiski tagada, et ümberkorraldused ei tekitaks konkurentsile püsivat kahju; seepärast peab ühenduse õigus sisaldama sätteid selliste koondumiste reguleerimiseks, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi ühisturul või selle olulises osas.

(6)      Seepärast on vaja eraldi õigusakti, mis võimaldaks tõhusalt kontrollida kõiki koondumisi ja nende mõju konkurentsi struktuurile ühenduses ning oleks ainus koondumiste suhtes kohaldatav õigusakt. Määrus [nr 4064/89] on võimaldanud arendada ühenduse sellealase tegevuse põhisuundi. Kogemusi silmas pidades tuleks kõnealune määrus nüüd siiski asendada õigusaktiga, mis on kavandatud nii, et see vastaks integreerituma turu ja eelseisva Euroopa Liidu laienemise vajadustele. [EÜ a]sutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaselt ei lähe käesolev määrus kaugemale, kui on vajalik selleks, et kooskõlas vaba konkurentsiga avatud turumajanduse põhimõttega vältida ühisturul konkurentsimoonutusi.

[…]

(8)      Käesoleva määruse sätteid tuleks kohaldada märkimisväärsete struktuurimuutuste suhtes, mille mõju turule ületab ühe liikmesriigi piirid. Taolisi koondumisi tuleks üldjuhul läbi vaadata üksnes ühenduse tasandil, kohaldades ainukontrolli põhimõtet, ning kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. […]

[…]

(20)      Kohane on määratleda koondumise mõiste viisil, mis hõlmaks tehinguid, mis muudaksid asjaomaste ettevõtjate struktuuri ning seega ka turu struktuuri jäädavalt. […] Lisaks sellele on kohane käsitada ühe koondumisena omavahel tihedalt seotud tehinguid, st tehinguid, mille tingimuseks või tunnuseks on rea väärtpaberitehingute toimumine suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul.

[…]

(34)      Tõhusa kontrolli tagamiseks tuleks ettevõtjaid kohustada ühenduse seisukohalt olulistest koondumistest ette teatama pärast kokkuleppe sõlmimist, avaliku pakkumise väljakuulutamist või aktsiate kontrollpaki omandamist. […] Koondumiste läbiviimine tuleks peatada, kuni komisjon on vastu võtnud lõpliku otsuse. Peatamise nõudest tuleks siiski vajaduse korral ning asjaomaste ettevõtjate taotlusel lubada erandeid. […]“.

4        Määruse artikli 1 „Kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks artikli 4 lõike 5 ja artikli 22 kohaldamist, kohaldatakse käesolevat määrust kõikide ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste suhtes, nagu need on määratletud käesolevas artiklis.“

5        Määruse artikli 3 „Koondumise määratlus“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.      Koondumine on juhtum, kus toimub püsiv kontrolli üleminek tulenevalt:

a)      kahe või enama varem sõltumatu ettevõtja või nende osade ühinemisest, või

b)      juba vähemalt üht ettevõtjat kontrolliva isiku või isikute või ühe või mitme ettevõtja poolsest otsese või kaudse kontrolli omandamisest ühe või enama teise ettevõtja või nende osade üle, mis võib toimuda väärtpaberite või varade ostu kaudu, lepingu alusel või mis tahes muul viisil.

2.      Kontrolli sisuks on õigused, lepingud või muud vahendid, mis kas eraldi või ühiselt ning vastavaid asjaolusid või õigusnorme arvestades annavad võimaluse ettevõtjat otsustavalt mõjutada, eelkõige tulenevalt:

a)      omandiõigusest või õigusest osaliselt või täielikult kasutada ettevõtja vara;

b)      õigustest või lepingutest, mis võimaldavad otsustavalt mõjutada ettevõtja organite koosseisu, hääletamist või otsuseid.“

6        Määruse artikli 4 „Koondumistest etteteatamine ja teatamiseelne üleandmine teate esitanud poole taotlusel“ lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Käesolevas määruses nimetatud, ühenduse seisukohalt olulistest koondumistest teatatakse [Euroopa K]omisjonile enne nende läbiviimist ning pärast kokkuleppe sõlmimist, avaliku pakkumise väljakuulutamist või aktsiate kontrollpaki omandamist.“

7        Määruse nr 139/2004 artikli 7 „Koondumiste peatamine“ lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:

„1.      Artiklis 1 määratletud ühenduse seisukohalt olulist koondumist või koondumist, mille komisjon peab läbi vaatama vastavalt artikli 4 lõikele 5, ei viida ellu enne sellest teatamist ega enne, kui see on kuulutatud ühisturuga kokkusobivaks artikli 6 lõike 1 punktile b või artikli 8 lõigetele 1 või 2 vastava otsusega või artikli 10 lõikes 6 sätestatud eelduse alusel.

[…]

3.      Komisjon võib taotluse põhjal teha erandi lõigetes 1 või 2 kehtestatud kohustustest. Erandi tegemise taotlus peab olema põhjendatud. Taotluse kohta otsuse tegemisel võtab komisjon muu hulgas arvesse koondumise peatamise mõju ühele või mitmele asjaomasele ettevõtjale või kolmandale osapoolele ja koondumisest konkurentsile tekkivat ohtu. Erandi tegemiseks võib kehtestada tingimusi ja kohustusi, et tagada tõhusa konkurentsi tingimused. Erandit võib taotleda ja teha igal ajal, nii enne teatamist kui ka pärast tehingut.“

8        Määruse artikli 8 „Komisjoni otsustusõigus“ lõikes 4 on sätestatud:

„Kui komisjon leiab, et koondumine:

a)      on juba ellu viidud ning kõnealune koondumine on kuulutatud ühisturuga kokkusobimatuks, või

b)      on ellu viidud rikkudes tingimust, mida sisaldab lõike 2 alusel tehtud otsus, milles on leitud, et tingimuse puudumisel vastaks koondumine artikli 2 lõikes 3 sätestatud kriteeriumile või, artikli 2 lõikes 4 nimetatud juhtudel, ei vastaks [ELTL artikli 101 lõikes 3] sätestatud kriteeriumidele,

võib komisjon:

–        nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt koondumise lõpetamist, eelkõige ühinemise tühistamist või kõikide omandatud aktsiate või varade võõrandamist, et taastada enne koondumise elluviimist valitsenud olukord; juhul, kui enne koondumise elluviimist valitsenud olukorda ei ole võimalik koondumise lõpetamise kaudu taastada, võib komisjon võtta mis tahes muu meetme, et saavutada olukorra taastamine võimalikult suures ulatuses,

–        anda käsu võtta mis tahes muu asjakohane meede, et tagada koondumise lõpetamine asjaomaste ettevõtjate poolt või võtta muid olukorra taastamise meetmeid, mis on otsuses sätestatud.

Esimese lõigu punkti a alla kuuluvatel juhtudel võib kõnealuses lõigus viidatud meetmeid kehtestada lõike 3 kohase otsuse või eraldi otsusega.“

9        Nimetatud määruse artikli 14 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.      Komisjon võib oma otsusega määrata asjaomastele isikutele või ettevõtjatele trahve, mille suurus ei ületa 10% asjaomaste ettevõtjate artikli 3 lõike 1 punktis b sätestatud aastakäibest, kui nad tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

a)      jätavad artikli 4 või artikli 22 lõike 3 kohaselt koondumisest teatamata enne selle läbiviimist, välja arvatud juhul, kui neile on selleks artikli 7 lõike 2 kohane või artikli 7 lõikes 3 sätestatud otsusega antud luba;

b)      viivad koondumise läbi artiklit 7 rikkudes;

[…]

3.      Rahatrahvi summa määramisel võetakse arvesse rikkumise laadi, raskusastet ja ajalist kestvust.“

10      Nimetatud määruse artikkel 16 „Otsuste läbivaatamine Euroopa Kohtus“ näeb ette:

„Euroopa Kohtul on [ELTL artikli 261] tähenduses täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed; Euroopa Kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.“

 Konsolideeritud pädevuseteatis

11      Komisjoni konsolideeritud pädevuseteatise, mis käsitleb nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2008, C 95, lk 1) (edaspidi „konsolideeritud pädevuseteatis“), punktides 18 ja 54 on sätestatud:

„(18)      Kontrolli saab omandada ka lepingu alusel. Kontrolli andmiseks tuleb lepingus teise ettevõtja juhtimise ja vahendite üle sätestada samasugune kontroll, nagu aktsiate või varade omandamise puhul. Lisaks juhtimise ja varade kontrolli üleandmisele peab selline leping olema pikaajaline (tavaliselt lepingu alusel õigused üle andnud poole õiguseta lõpetada leping ennetähtaegselt). […] Selline leping võib kaasa tuua ühiskontrolli, kui nii varade omanikul kui ka juhtimist kontrollival ettevõtjal on strateegiliste ärialaste otsuste vastuvõtmisel vetoõigus […].

[…]

(54)      Ainukontrolliga on tegemist siis, kui ainult ühel ettevõtjal on teise ettevõtja üle otsustav mõju. Eristada saab kahte üldist olukorda, kus ettevõtjal on ainukontroll. Esiteks on ainukontrolli omaval ettevõtjal õigus võtta vastu teist ettevõtjat käsitlevaid strateegilisi ärialaseid otsuseid. Selline õigus saadakse tavaliselt siis, kui ettevõtja omandab äriühingus häälteenamuse. Teiseks on ainukontrolliga tegemist ka siis, kui ainult ühel aktsionäril on ettevõtja strateegiliste otsuste suhtes vetoõigus, kuid tal ei ole õigust kõnealuseid otsuseid ise vastu võtta (nn negatiivne ainukontroll). Sellisel juhul on ühel aktsionäril sama mõjujõud, mis on tavaliselt ettevõtet ühiselt kontrollivatel üksikutel aktsionäridel, st õigus takistada strateegiliste otsuste vastuvõtmist. Vastupidi ühiskontrolli all olevatele ettevõtetele ei ole teistel aktsionäridel sama mõjujõudu ja negatiivset ainukontrolli omav aktsionär ei pea kontrollitava ettevõtja strateegilise käitumise suunamisel tegema tingimata koostööd teiste aktsionäridega. Kuna kõnealune aktsionär saab tekitada ummikseisu, on tal otsustav mõju artikli 3 lõike 2 tähenduses ja seega kontroll ühinemismääruse tähenduses […]“.

 Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus

12      Vaidluse tausta on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–29. Käesoleva apellatsioonkaebuse jaoks võib selle kokku võtta järgmiselt.

 PT Portugali ostmine Altice’i poolt

13      Altice, kes on Madalmaades asuv hargmaine elektroonilise side ja kaabellevivõrgu ettevõtja, sõlmis 9. detsembril 2014 Brasiilia elektroonilise side operaatoriga Oi SA aktsiate ostulepingu (Share Purchase Agreement, edaspidi „SPA“). Leping nägi ette, et Altice omandab oma tütarettevõtja Altice Portugal SA kaudu ainukontrolli PT Portugal SGPS SA (edaspidi „PT Portugal“) (elektroonilise side ja multimeedia operaator, kelle tegevus puudutab kogu telekomisektorit Portugalis) üle määruse nr 139/2004 artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses.

14      Selle omandamise lõpuleviimine sõltus konkreetselt komisjonilt loa saamisest viidatud määruse alusel.

15      Altice teatas 2. juunil 2015 avalikult, et tehing on lõpule viidud ning et PT Portugali aktsiate omand on talle üle antud.

 Teatamiseelne etapp

16      Altice võttis 31. oktoobril 2014 ühendust komisjoniga, et teatada viimasele oma kavast omandada ainukontroll PT Portugali üle. Koosolek Altice’i ja komisjoni talituste vahel toimus 5. detsembril 2014.

17      Altice saatis 12. detsembril 2014 komisjonile taotluse nimetada töörühm, kes tegeleb tema juhtumiga, ning 18. detsembril 2014 algas teatamiseelne suhtlemine.

18      Altice edastas 26. jaanuaril 2015 komisjonile kohustuste võtmise ettepaneku, mis puudutas tema Portugalis asuvate tütarettevõtjate Cabovisão ja ONI võõrandamist.

19      Altice esitas 3. veebruaril 2015 teatevormi projekti, mille lisade hulgas oli üks SPA eksemplar.

 Teatamine ja tingimuslik otsus, millega anti koondumiseks luba

20      Tehingust teatati komisjonile ametlikult 25. veebruaril 2015.

21      Komisjon võttis 20. aprillil 2015 vastu otsuse (edaspidi „loaotsus“), millega ta tunnistas tehingu siseturuga kokkusobivaks tingimusel, et täidetakse sellele otsusele lisatud kohustused, mille hulgas on kohustus, et Altice võõrandab oma Portugali tütarettevõtjad Cabovisão ja ONI.

 Vaidlusalune otsus ja selle vastuvõtmisele eelnenud menetlus

22      Komisjon saatis 13. aprillil 2015 Altice’ile teabetaotluse PT Portugaliga toimunud teabevahetuse kohta, mis toimus Altice’i ja PT Portugali juhtide kohtumise käigus enne loaotsuse tegemist ning mille toimumisest oli komisjon saanud teada ajakirjandusest. Altice esitas 17. aprillil 2015 komisjonile oma märkused.

23      Pärast mitut teabetaotlust, millele Altice vastas, märkis komisjon 11. märtsi 2016. aasta kirjas Altice’ile, et ta oli algatanud uurimise, et teha kindlaks, kas Altice oli rikkunud määruse nr 139/2004 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1.

24      Pärast täiendavaid dokumentide esitamise ja teabe taotlusi, millele Altice vastas, ja tema ning komisjoni talituste vahelist kohtumist esitas see institutsioon talle 17. mail 2017 vastuväiteteatise, milles ta leidis esialgu, et Altice oli neid sätteid rikkunud. Altice esitas 18. augustil 2017 kirjalikud märkused vastuseks sellele vastuväiteteatisele.

25      Komisjon võttis 24. aprillil 2018 vastu vaidlusaluse otsuse.

26      Selle otsusega järeldas komisjon, et Altice’il oli võimalus PT Portugali otsustavalt mõjutada või et talle oli üle läinud kontroll viimase üle enne loaotsuse tegemist ning teatavatel juhtudel enne teatamist, ning seeläbi rikuti vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 7 lõiget 1 ja artikli 4 lõiget 1.

27      Vaidlusaluse otsuse punktis 4 on selgitatud, miks komisjon järeldas, et Altice oli hakanud SPAd ellu viima enne, kui sai koondumiseks loa, rikkudes sellega määruse nr 139/2004 artikli 7 lõiget 1. Täpsemalt on punktis 4.1 märgitud, et mõni SPA tingimus andis Altice’ile vetoõiguse otsuste suhtes, mis puudutasid PT Portugali äristrateegiat (edaspidi „tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmed“). Punktis 4.2 on kirjeldatud juhtumeid, mil Altice oli kaasatud PT Portugali igapäevasesse toimimisse. Sellega seoses tuvastas komisjon esiteks, et Altice oli tegelikult otsustavalt mõjutanud PT Portugali tegevust seitsmel korral, ning teiseks, et PT Portugal ja Altice vahendasid tundlikku teavet, mis aitas tõendada, et Altice mõjutas otsustavalt PT Portugali. Punktis 4.3 on esitatud komisjoni järeldused põhjuste kohta, miks kujutavad SPA tingimused niisugusena, nagu neid on kirjeldatud punktis 4.1, ja poolte tegevus, mida on kirjeldatud punktis 4.2, endast SPA elluviimist enne, kui komisjon tunnistas koondumise siseturuga kokkusobivaks.

28      Vaidlusaluse otsuse punktis 5 on selgitatud, miks komisjon järeldas, et Altice oli tehingu ellu viinud enne koondumisest teatamist, rikkudes nii määruse nr 139/2004 artikli 4 lõiget 1. Sellele teatamisele eelnesid tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmed, mõni seitsmest juhtumist, kui tegevust otsustavalt mõjutati, ja teatud teabevahetus.

29      Kõiki neid põhjendusi silmas pidades tuvastas komisjon vaidlusaluse otsuse artiklites 1 ja 2, et Altice on vähemalt ettevaatamatuse tõttu koondumise läbi viinud enne, kui selleks luba anti, rikkudes nii määruse nr 139/2004 artikli 7 lõiget 1, ja enne sellest teatamist, rikkudes nii selle määruse artikli 4 lõiget 1.

30      Komisjon määras määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 2 alusel Altice’ile kaks trahvi kahe tuvastatud rikkumise eest vastavalt vaidlusaluse otsuse artiklites 3 ja 4, mõlemad summas 62 250 000 eurot.

 Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

31      Altice esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. juulil 2018 ning milles ta palus esimese võimalusena vaidlusalune otsus tühistada ja teise võimalusena tühistada selle otsusega määratud trahvisumma või vähendada seda.

32      Üldkohtu seitsmenda koja president andis 6. detsembri 2018. aasta otsusega Euroopa Liidu Nõukogule vastavalt tema avaldusele loa astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

33      Vaidlusaluse otsuse tühistamiseks esitatud nõuete põhjendamiseks esitas Altice õigusvastasuse väite ning neli väidet, mida Üldkohus analüüsis kolmes osas. Kõigepealt lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54–67 tagasi määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 14 lõike 2 punkti a õigusvastasuse väite. Seejärel lükkas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 68–259 tagasi Altice’i kolm esimest väidet, mis puudutasid selle määruse artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumise olemasolu. Lõpuks lükkas Üldkohus kohtuotsuse punktides 260–277 tagasi neljanda väite, eelkõige argumendid, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja „liikmesriikide õiguskordade ühistel üldpõhimõtetel rajaneva topeltkaristamise keelu“ põhimõtet. Seetõttu jättis ta vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis 277 rahuldamata vaidlusaluse otsuse tühistamise nõuded.

34      Trahvide summat puudutavate nõuete põhjendamiseks on Altice esitanud viienda väite, mille kohaselt on trahvid õigusvastased ja on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ning mis jaguneb viieks osaks. Üldkohus lükkas tagasi neli esimest väiteosa, sealhulgas kolmanda väiteosa, et trahvid on õigusvastased, sest nende summa kindlaksmääramist on ebapiisavalt põhjendatud. Viiendas väiteosas leidis ta oma täieliku pädevuse raames, et Altice’ile määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumise eest määratud trahvi summat tuleb 10% võrra vähendada, ning määras trahvisummaks 56 025 000 eurot. Üldkohus märkis nimelt, et Altice oli omal algatusel teavitanud komisjoni koondumisest aegsasti enne SPA allkirjastamist ning esitanud taotluse nimetada töörühm tema juhtumiga tegelema.

 Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

35      Apellatsioonkaebuses palub Altice Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        tühistada vaidlusaluse otsuse artiklid 1–4;

–        teise võimalusena vähendada vaidlusaluse otsuse artiklites 3 ja 4 määratud trahve, nagu Üldkohus on seda otsust muutnud;

–        kolmanda võimalusena saata asi tagasi Üldkohtusse uuesti arutamiseks ja

–        mõista tema kohtukulud nii apellatsioonimenetluses kui ka Üldkohtu menetluses välja komisjonilt.

36      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja Altice’ilt.

37      Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

–        lükata apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi ja

–        mõista apellatsioonimenetluse kohtukulud välja Altice’ilt.

 Apellatsioonkaebus

38      Oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab Altice kuus väidet.

 Esimene väide

39      Oma esimese väitega heidab Altice Üldkohtule ette, et ta rikkus õigusnormi, kui ta hindas määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 14 lõike 2 punkti b vastu esitatud õigusvastasuse väidet. See väide koosneb kolmest osast.

 Esimese väite esimene osa

–       Poolte argumendid

40      Esimese väite esimeses osas märgib Altice, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54–58, 60–64, 66, 264, 265 ja 271 rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1 taotlevad „sõltumatuid eesmärke“ ning kehtestavad kaks eraldi kohustust, nimelt teatamiskohustuse ja peatamiskohustuse, mille rikkumise eest võib määrata erinevad karistused.

41      Esiteks rõhutab Altice, et alates määruse nr 139/2004 vastuvõtmisest ei ole teatamiskohustust võimalik peatamiskohustusest eristada, seda ei ole võimalik sõltumatult rikkuda ega ole võimalik selle eest erinevat karistust määrata. Ehkki selle määruse artikli 4 lõiget 1 on rikutud, kui koondumine viiakse läbi enne sellest teatamist, on see läbiviimine just viidatud määruse artikli 7 lõike 1 ese.

42      Seega, vastupidi sellele, mida Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56, 60–62 ja 271, ei ole nendel sätetel „sõltumatud eesmärgid“, vaid üks eesmärk ning seega taotletakse nendega ühte ja sama õiguslikku huvi. Selle eesmärgiga soovitakse tagada ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste ex ante kontrolli tõhusus. Selles tähenduses keelavad mõlemad sätted koondumist läbi viia enne sellest teatamist. Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 arvestamata asjaolu, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 1 keelab mitte üksnes koondumist läbi viia enne selle lubamist komisjoni poolt, vaid ka seda läbi viia enne sellest komisjonile teatamist.

43      Siin ei oma tähtsust, kuidas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54, 55, 57 ja 58 neid eristas, kuna eristamine ei lükka ümber Altice’i seisukohta, et neid kahte sätet kohaldatakse ühele ja samale tegevusele ning neil on üks ja sama eesmärk, kuna need keelavad koondumist läbi viia enne sellest teatamist. Rikkumise kestus on asjasse puutuv üksnes trahvide proportsionaalsuse hindamiseks.

44      Lisaks viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56, 66 ja 264 ekslikult määruse nr 139/2004 põhjenduses 8 käsitletud „ainukontrolli“ süsteemile, et põhjendada asjaolu, et selle määruse artikli 4 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 taotletakse kahte „sõltumatut eesmärki“. Selles on üksnes piiritletud komisjoni pädevus ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste kontrolli valdkonnas.

45      Teiseks leiab Altice, et määruses nr 139/2004 ette nähtud kord on üksnes mineviku jäänuk. Ta märgib, et määruses nr 4064/89 oli tõepoolest sätestatud kaks eraldi ja iseseisvat kohustust, nimelt menetluslik kohustus teatada koondumisest nädala jooksul alates kokkuleppe sõlmimisest ja sisuline peatamiskohustus. Kummagi kohustuse rikkumise eest sai määrata erineva tasemega trahvid.

46      Kui liidu seadusandja võttis vastu määruse nr 139/2004, kaotas ta selle artikli 4 lõikest 1 tähtaja, mis oli antud koondumistest teatamiseks, ning kehtestas kohustuse koondumise läbiviimisest ette teatada. Sellega paralleelselt suurendas seadusandja trahvi, mille sama määruse artikli 14 lõike 2 punkti a alusel võib määrata, kui teatamiskohustust rikutakse. Nii toimides muutis ta selle kohustuse sisuliseks kohustuseks mitte viia koondumist läbi enne sellest teatamist. Õiguslik raamistik, mis tuleneb sellest, et seadusandja ei ole neid sätteid kehtetuks tunnistanud või kohandanud, on „ebatavaline“.

47      Kolmandaks lisab Altice süstemaatilise tõlgendamise raames, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 3 on ette nähtud erand selle määruse artikli 7 lõikest 1 ja et selle määruse artikli 4 lõikest 1 erandi tegemiseks ei ole samaväärset sätet. See on nii seetõttu, et see erand hõlmab ka erandit viimati nimetatud sättes ette nähtud teatamiskohustusest. Lisaks näeb nimetatud määruse artikli 14 lõike 2 punkt a sõnaselgelt ette, et trahvi ei või määrata sama määruse artikli 4 lõike 1 rikkumise eest, kui artikli 7 lõike 3 alusel on tehtud erand.

48      Komisjon ja nõukogu leiavad, et käesolev väiteosa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Euroopa Kohtu hinnang

49      Esimese väite esimeses osas väidab Altice sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikel 1 ja artikli 7 lõikel 1 on iseseisvad eesmärgid, samas kui tema sõnul kaitsevad need ühte ja sama õigushüve ning on kattuvad.

50      Tuleb märkida, et esineb seos määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1, milles on ette nähtud kohustus teatada koondumisest enne selle läbiviimist, ja selle määruse artikli 7 lõike 1 vahel, mis näeb ette kohustuse jätta koondumine läbi viimata enne sellest teatamist ja selleks loa saamist. Nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 rikkumine toob automaatselt kaasa sama määruse artikli 7 lõike 1 rikkumise, mistõttu ei ole esimese sätte rikkumine võimalik eraldi teise sätte rikkumisest (vt selle kohta 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punktid 101 ja 106).

51      Siiski, kui ettevõtja teatab koondumisest vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikele 1 enne selle läbiviimist, on võimalik, et ta rikub selle määruse artikli 7 lõiget 1, kui ta viib koondumise läbi enne, kui komisjon on selle siseturuga kokkusobivaks tunnistanud (4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punktid 101 ja 102).

52      Sellest järeldub, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 taotletakse ainukontrolli põhimõtte raames, mida on määruse põhjenduses 8 silmas peetud, eraldi eesmärke (4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punkt 103).

53      Esiteks näeb määruse artikli 4 lõige 1 ette kohustuse teha tegu, st teatada koondumisest enne selle läbiviimist, ja teiseks sätestab määruse artikli 7 lõige 1 kohustuse teo tegemisest hoiduda, st koondumist mitte läbi viia enne sellest teatamist ja selleks loa saamist. Neist esimese kohustuse rikkumine on ühekordne rikkumine, samas kui teise rikkumine on vältav rikkumine (vt selle kohta 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punktid 104 ja 115).

54      Lisaks on määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 2 punktides a ja b ette nähtud eraldi trahvid kummagi kohustuse rikkumise eest olukorras, kus need rikkumised on toime pandud samal ajal koondumise läbiviimisega enne sellest komisjonile teatamist (vt selle kohta 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punktid 105 ja 106). Seda võimalust õigustab määruse eesmärk, mis selle põhjenduse 34 kohaselt on tagada ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste tõhus kontroll, kohustades ettevõtjaid oma koondumistest ette teatama ja nähes ette, et nende läbiviimine on lõpliku otsuse tegemiseni peatatud (vt selle kohta 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Ernst & Young, C‑633/16, EU:C:2018:371, punkt 42, ning 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punktid 108 ja 109).

55      Seda eesmärki arvestades on Euroopa Kohus juba tagasi lükanud tõlgenduse, mille kohaselt juhul, kui koondumine viiakse läbi enne sellest teatamist, saab komisjon karistuse määrata üksnes määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 1 rikkumise eest. Nimelt leidis Euroopa Kohus, et jättes komisjoni ilma võimalusest teha tema määratavate trahvide abil vahet olukorral, kus ettevõtja täidab teatamiskohustuse, kuid rikub koondumise peatamise kohustust, ning olukorral, kus ettevõtja rikub mõlemat kohustust, ei võimalda see tõlgendus seda eesmärki saavutada, kuna teatamiskohustuse rikkumise eest ei saaks kunagi eraldi trahvi määrata (vt selle kohta 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punktid 107–109).

56      Neid selgitusi silmas pidades tuleb esiteks tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54–58 ja 63 meenutas Üldkohus just käesoleva kohtuotsuse punktides 50–54 viidatud kohtupraktikat. Ta järeldas sellest õigesti, et vaatamata teatavale kattumisele, mida ta muu hulgas nõuetekohaselt arvesse võttis, järgivad määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1 iseseisvaid eesmärke, kehtestavad eraldiseisvad kohustused ja mille rikkumised on erinevat laadi.

57      Seega, kuigi need kaks eesmärki kuuluvad määruse nr 139/2004 eesmärgi alla, mis seisneb – nagu märgiti sisuliselt käesoleva kohtuotsuse punktis 54 – koondumiste ex ante kontrolli tõhususe säilitamises, kujutavad need endast siiski eraldiseisvaid teisendeid.

58      Seega lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59 ja 62 õigesti tagasi Altice’i argumendid, mis puudutasid määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 14 lõike 2 punkti a õigusvastasust, kuna Altice’i sõnul on määruse artikli 4 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1 kattuvad ning need teenivad ühte ja sama õiguslikku huvi.

59      Käesoleva kohtuotsuse punktides 50–53 viidatud kohtupraktikast nähtub veel, et järeldus, et nendel sätetel on iseseisvad eesmärgid, on vastupidi Altice’i argumentidele tuletatud nende kahe sätte normatiivsest sisust ja eesmärkidest ning määruse nr 139/2004 üldisest ülesehitusest, mitte aga selle põhjendusest 8.

60      Teiseks ei saa määruse nr 4064/89 ja määruse nr 139/2004 sätete võrdlemisel teha ühtegi teistsugust järeldust. Käesolevas kohtuasjas on ratione temporis kohaldatav üksnes viimati nimetatud määrus.

61      Kolmandaks, ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 3 võimaldab lisaks peatamiskohustusest erandi tegemisele teha ka teatamiskohustusest erandi, nagu väidab Altice, ei saa seda sätet puudutava argumendiga nõustuda. Nimelt peegeldab see argument üksnes seoseid nende kahe kohustuse vahel, mida on nõuetekohaselt arvesse võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 50 ja 55 meenutatud kohtupraktikas.

62      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esimese väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimese väite teine osa

–       Poolte argumendid

63      Esimese väite teises osas heidab Altice Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 2 alusel kahe trahvi kumulatiivse määramisega ei rikuta proportsionaalsuse põhimõtet.

64      Ta leiab, et vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65 ja 273, on võimalus määrata kumulatiivselt kaks trahvi ühe ja sama isiku ühe ja sama teo eest, millega rikutakse kahte sama eesmärki kaitsvat kohustust, iseenesest ilmselgelt vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna selline karistuste kumuleerimine ei ole vajalik ja on liigne.

65      Koondumiste ex ante kontrolli tõhususe eesmärk saavutatakse täielikult vähem piirava meetmega, mis seisneb selles, et määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 2 punkti b alusel määratakse üksainus trahv, millega karistatakse nii teatamiskohustuse kui ka peatamiskohustuse rikkumise eest, mis mõlemad on sätestatud selle määruse artikli 7 lõikes 1. Rikkumise laadi, raskusastet ja kestust arvesse võttes võib komisjon muuta selle sätte rikkumise eest määratud trahvi vastavalt sellele, kas ettevõtja on rikkunud mõlemat kohustust või ainult teist kohustust.

66      Komisjon ja nõukogu leiavad, et käesolev väiteosa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Euroopa Kohtu hinnang

67      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, millele Altice esimese väite teises osas vastu vaidleb, leidis Üldkohus, et proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus olevaks ei saa iseenesest pidada seda, kui üks ja sama ametiasutus määrab ühe ja sama tegevuse eest kaks karistust ühes ja samas otsuses. Üldkohus kordas seda kaalutlust nimetatud kohtuotsuse punktis 273, millele Altice samuti vastu vaidles.

68      Esiteks tuleb märkida, et käesolev väiteosa põhineb eeldusel, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1 ette nähtud kohustustega kaitstakse ühte ja sama eesmärki. See eeldus on aga käesoleva väite esimese osa hindamise raames ümber lükatud. Järelikult tuleb Altice’i etteheide tagasi lükata.

69      Teiseks tuleb märkida, et proportsionaalsuse põhimõte, mis on üks liidu õiguse üldpõhimõtteid, nõuab, et liidu institutsioonide aktid oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik. Kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb kasutada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses püstitatud eesmärkidega (vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkti 340 ning seal viidatud kohtupraktika).

70      Käesoleval juhul annab määruse nr 139/2004 artikli 14 lõige 2 komisjonile vastavalt selle punktides a ja b õiguse määrata otsusega trahve selle eest, kui ettevõtjad on rikkunud määruse artikli 4 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1, kusjuures iga sellise trahvi summa ülempiir on 10% nende ettevõtjate kogukäibest. Nimetatud määruse artikli 14 lõike 3 kohaselt võetakse iga trahvi määramisel arvesse rikkumise laadi, raskusastet ja kestust.

71      Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 54 ja 55, on võimalus määrata ühe ja sama otsuse raames kaks trahvi, kuna ühe ja sama tegevusega rikuti kahte iseseisvat kohustust, ühtaegu sobiv, et tagada ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste tõhus kontroll, ja ka selleks vajalik. Lisaks, määrates iga trahvi suuruse kindlaks asjaomaste ettevõtjate kogukäibe 10% ülempiiri arvestades ning lähtudes iga rikkumise laadist, raskusastmest ja kestusest, peab komisjon jälgima, et määruse nr 139/2004 sätete rakendamisel järgitaks proportsionaalsuse põhimõtet.

72      Neil asjaoludel ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65 ja 273, et proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus olevaks ei saa iseenesest pidada seda, kui üks ja sama ametiasutus määrab ühe ja sama tegevuse eest kaks karistust ühes ja samas otsuses. Sellises olukorras peab see asutus siiski veenduma, et trahvid koosvõetuna on rikkumise laadiga proportsionaalsed (vt analoogia alusel 3. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie, C‑617/17, EU:C:2019:283, punkt 38).

73      Seega tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimese väite kolmas osa

–       Poolte argumendid

74      Esimese väite kolmandas osas märgib Altice, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 2 alusel kahe trahvi kumulatiivse määramisega ei rikuta topeltkaristamise keeldu, mis tuleneb liikmesriikide õiguskordade ühistest üldpõhimõtetest, mis reguleerivad seaduste konkurentsi.

75      Esiteks jättis Üldkohus ekslikult analüüsimata argumendid, mille Altice tuletas nimetatud liidu õiguse üldpõhimõttest õigusvastasuse väite raames.

76      Teiseks rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 274 õigusnormi. Nimelt, vastupidi sellele, mida Üldkohus seal märkis, ei lükanud Euroopa Kohus 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse Marine Harvest vs. komisjon (C‑10/18 P, EU:C:2020:149) punktides 117 ja 118 tagasi argumente, mis puudutasid seda põhimõtet, sest ta ei võtnud seisukohta küsimuses, kas määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 1 ja artikli 14 lõike 2 punkt a on kooskõlas topeltkaristamise keelu põhimõttega, sest talle ei olnud selle kohta õigusvastasuse väidet esitatud.

77      Pealegi ei ole oluline, kas seadusandja kvalifitseeris rikkumise raskemaks kui mõne muu rikkumise või mõne sätte peamiselt kohaldatavaks või mitte. Süütegude konkurentsi puudutavate põhimõtetega – mis on välja töötatud juhuks, kui seadusandja on jätnud sellise kvalifikatsiooni andmata – on vastuolus see, kui ühele ja samale süüteo toimepanijale määratakse kaks trahvi ühe ja sama teo eest ning ühe ja sama õigushüve kaitsmiseks.

78      Selles osas jättis Üldkohus pealegi arvesse võtmata Altice’i esitatud kuus õiguslikku arvamust.

79      Kolmandaks, vastavalt „seaduste konkurentsi põhimõttele“ ja „konsumeerimispõhimõttele“ hõlmas määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 1 rikkumine siinses asjas sama määruse artikli 4 lõike 1 rikkumist. Esimene säte on nimelt laiem ja hõlmab tervikuna teise sättega kehtestatud kohustust. Ülemäärase trahvi määramise vältimiseks tuleks seega kohaldada üksnes selle määruse artikli 7 lõiget 1. Sellisel juhul oleks kohaldatav viieaastane aegumistähtaeg.

80      Komisjon ja nõukogu vaidlevad Altice’i argumentidele vastu ning leiavad, et käesolev väiteosa ei ole põhjendatud.

–       Euroopa Kohtu hinnang

81      Esiteks, kuivõrd Altice heidab Üldkohtule ette, et viimane ei teinud oma õigusvastasuse väite raames otsust tema argumentide kohta, mis puudutavad „liikmesriikide õiguskordade ühiseid üldpõhimõtteid, mis reguleerivad seaduste konkurentsi“, siis tuleb märkida, et Üldkohus lükkas need argumendid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 60–62 tagasi, selgitades, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikel 1 ja artikli 7 lõikel 1 on sõltumatud eesmärgid.

82      Esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldusest nähtub aga, et Altice’i esitatud õigusvastasuse väite see osa oli lahutamatult seotud tema väitega, et need sätted kaitsevad ühte ja sama õiguslikku huvi.

83      Järelikult ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ei teinud sõnaselget ja üksikasjalikku otsust kõigi argumentide kohta, mille Altice selles osas esitas.

84      Teiseks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 274, et Euroopa Kohus oli 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse Marine Harvest vs. komisjon (C‑10/18 P, EU:C:2020:149) punktides 117 ja 118 juba tagasi lükanud argumendi, mis on analoogne Altice’i argumendiga „topeltkaristamise keelu põhimõtte kohta, mis põhineb liikmesriikide õiguskordade ühistel üldpõhimõtetel“.

85      Selle hinnanguga ei ole aga rikutud ühtki õigusnormi.

86      Nimelt otsustas Euroopa Kohus viimati nimetatud kohtuotsuses, eelkõige selle punktides 117 ja 118, et isegi kui eeldada, et selline põhimõte on asjakohane, siis kuna määruses nr 139/2004 ei ole sätet, mis oleks „esimuslikult kohaldatav“, ning võttes arvesse selle määruse artikli 4 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 taotletavaid sõltumatuid eesmärke, ei saa see põhimõte takistada kahe trahvi määramist nende sätete rikkumise eest ühe ja sama tegevusega. Üldkohus võis seega õigusnormi rikkumata tugineda sellele kohtuotsusele, kui ta hindas Altice’i argumente, isegi kui kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, ei esitatud Euroopa Kohtule õigusvastasuse väidet.

87      Neil asjaoludel ei olnud ka vaja, et Üldkohus võtaks sõnaselgelt arvesse erinevaid Altice’i esitatud arvamusi ja ekspertiise.

88      Kolmandaks tuleb tagasi lükata Altice’i argumendid, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 79, kuna need põhinevad eeldusel, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikel 1 ja artikli 7 lõikel 1 on üks ja sama eesmärk ning need on kattuvad. See eeldus on aga käesoleva väite esimese osa hindamise raames ümber lükatud.

89      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esimese väite kolmas osa ja seega esimene väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

 Teine väide

 Poolte argumendid

90      Teises väites vaidleb Altice vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 260–278 ja 328.

91      Esiteks väidab Altice, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta järeldas, et see põhimõte ei ole „iseenesest“ kohaldatav olukorras, kui määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumise eest määratakse kaks trahvi, ning ei veendunud, et need kaks määratud trahvi olid toimepandud rikkumistega proportsionaalsed.

92      Mis puudutab kõigepealt seda, et Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 264, 265 ja 270 määruse nr 139/2004 nende kahe sätte sõltumatutele eesmärkidele, siis viitab Altice apellatsioonkaebuse esimesele väitele.

93      Seejärel, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtet, siis meenutab Altice, et kuigi ne bis in idem’i põhimõttega ei ole vastuolus see, kui konkurentsiasutus määrab ühes ja samas otsuses ettevõtjale ühe ja sama teo eest kaks trahvi, peab see asutus siiski veenduma, et trahvid koosvõetuna on rikkumise laadiga proportsionaalsed. Üldkohus jättis aga selle analüüsi tegemata. Pealegi, kui ta vähendas määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumise eest määratud trahvi summat, ei teinud ta seda selleks, et tagada kahe määratud trahvi proportsionaalsust.

94      Altice’i sõnul on teise trahvi määramine ühe ja sama tegevuse eest ühe ja sama õigushüve kaitsmiseks juba määratluse poolest ebavajalik ja ülemäärane.

95      Teiseks leiab Altice, et Üldkohus rikkus ka topeltkaristamise keeldu, mis tuleneb liikmesriikide õiguskordadele ühistest põhimõtetest, mis puudutavad seaduste konkurentsi, kui ta keeldus tunnistamast, et kahe trahvi määramine rikub seda keeldu, mis kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet.

96      Sellega seoses viitab Altice argumentidele, mille ta esitas apellatsioonkaebuse esimese väite raames. Ta lisab, et kui tuleks asuda seisukohale, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1 teenivad erinevaid õiguslikke huve, oleks tegemist süütegude ideaalkogumi juhtumiga. Seega tuleks esimese väite kolmanda osa raames esitatud põhjustel kohaldada karistuste liitmise põhimõtet ja võtta seega teise karistuse summa kindlaksmääramisel arvesse esimese määratud karistuse summat. Seega rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 328 õigusnormi, kui ta jättis 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuse Marine Harvest vs. komisjon (T‑704/14, EU:T:2017:753, punkt 344) väära tõlgendamise alusel selle põhimõtte kohaldamata.

97      Komisjon leiab, et käesolev väide ei ole põhjendatud.

 Euroopa Kohtu hinnang

98      Kõigepealt tuleb märkida, et apellatsioonkaebuse teises väites on suures osas viidatud argumentidele, mille Altice on apellatsioonkaebuse esimese väite põhjendamiseks juba esitanud. Kuna need argumendid lükati esimese väite analüüsimisel tagasi, ei saa teise väitega nõustuda.

99      Ülejäänud osas on esiteks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutav väide ebapiisavalt põhjendatud, mistõttu tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

100    Teiseks väidab Altice, et karistuste liitmise põhimõte on esimese väite kolmanda osa raames esitatud põhjustel kohaldatav „rikkumiste kogumi“ korral. Tegemist on olukorraga, kus määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1 kaitsevad erinevaid õiguslikke huve. Tuleb aga märkida, et kuigi kolmas väiteosa põhineb eeldusel, et need sätted kaitsevad ühte ja sama õiguslikku huvi ning et käesolev kohtuasi kujutab endast seaduste konkurentsi olukorda, ei ole Altice selgitanud, miks on need põhjused neil asjaoludel ülekantavad.

101    Mis puudutab Altice’i viidet vaidlustatud kohtuotsuse punktis 328 viidatud 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuse Marine Harvest vs. komisjon (T‑704/14, EU:T:2017:753) punktile 344, siis põhinevad tema argumendid kõnealuse punkti 344 vääral tõlgendusel. Nimelt lükkas Üldkohus viimati nimetatud punktis tagasi karistuste liitmise põhimõtte kohaldatavuse olukorras, kus ühes otsuses on määratud mitu karistust, isegi kui need karistused on määratud ühtede ja samade asjaolude eest. Järelikult on need argumendid põhjendamatud.

102    Sellest tuleneb, et apellatsioonkaebuse teine väide tuleb osaliselt vastuvõetamatuna jätta läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuna tagasi lükata.

 Kolmas kuni viies väide

103    Apellatsioonkaebuse kolmandas kuni viiendas väites vaidleb Altice vastu hinnangutele, mille Üldkohus andis komisjoni järeldusele, et Altice viis koondumise läbi määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tähenduses enne nimetatud institutsioonile sellest teatamist ja viimase poolt selleks loa saamist.

104    Komisjoni sõnul on need kolm väidet tulemusetud ning igal juhul põhjendamatud.

 Kolmanda kuni viienda väite tulemuslikkus

–       Poolte argumendid

105    Komisjon märgib, et vaidlusaluses otsuses põhines järeldus, et Altice viis koondumise läbi määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tähenduses enne nimetatud institutsioonile sellest teatamist ja viimase poolt selleks loa saamist, kolmel elemendil. Tegemist oli esiteks tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmete olemasoluga, teiseks Altice’i tegeliku sekkumisega PT Portugali tegevusse ja kolmandaks teabevahetusega, mis aitas tõendada, et Altice avaldas PT Portugalile otsustavat mõju.

106    Kolmanda kuni viienda väitega vaidlustab Altice aga ainult selle, kuidas Üldkohus on hinnanud neist asjaoludest esimest ja kolmandat. Mis puudutab teist asjaolu, siis piirdub Altice väitega, et järeldused, mille komisjon tegi vaidlusaluse otsuse punktis 4.2.1, eeldasid, et Altice’il oli PT Portugali kõnealuste strateegiliste otsuste suhtes vetoõigus, mille olemasolule Altice vastu vaidles. Komisjoni sõnul on viimati nimetatud väide põhjendamatu, sest ei selles otsuses ega vaidlustatud kohtuotsuses ei seata järeldust, et Altice avaldas tegelikult otsustavat mõju PT Portugali äristrateegia aspektidele, sõltuvusse asjaolust, et SPA annab talle viidatud vetoõiguse. Altice ei vaidlustanud seega tegelikult Üldkohtu sisulisi järeldusi punktis 4.2.1 kirjeldatud tegevuse kohta, mida ta analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 170–218.

107    Seega, kuna ainuüksi need järeldused võivad õigustada järeldust, et Altice viis koondumise läbi, on kolmas kuni viies väide tulemusetud.

108    Altice vaidleb oma repliigis kõigile neile argumentidele vastu.

–       Euroopa Kohtu hinnang

109    Nagu komisjon põhjendatult märkis ja nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 27 ja 28, tugines see institutsioon vaidlusaluses otsuses kolmele asjaolule, järeldamaks et Altice oli koondumise ellu viinud määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tähenduses enne nimetatud institutsioonile sellest teatamist ja viimase poolt selleks loa saamist. Esiteks andsid tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmed Altice’ile võimaluse avaldada otsustavat mõju PT Portugali tegevusele. Teiseks illustreerivad seitse juhtumit Altice’i tegelikku sekkumist PT Portugali tegevusse. Kolmandaks aitas teabevahetus tõendada, et Altice avaldas PT Portugalile otsustavat mõju.

110    Üldkohus analüüsis nende hinnangute sisulist põhjendatust Altice’i kolme esimese väite raames, mis puudutavad määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tähenduses rikkumise olemasolu. Selles kontekstis tegi ta otsuse eelkõige koondumise „läbiviimise“ mõiste kohta nende sätete tähenduses (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 76–89), tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmete kohta (selle kohtuotsuse punktid 94–105, 108–133 ja 136–155), seitsme väidetava juhtumi kohta, kui PT Portugalile tegelikult otsustavat mõju avaldati (selle kohtuotsuse punktid 173–218), ning teabevahetuse kohta (sama kohtuotsuse punktid 221–242).

111    Apellatsioonkaebuse kolmanda kuni viienda väitega vaidleb Altice sisuliselt vastu Üldkohtu hinnangutele koondumise „läbiviimise“ mõiste kohta määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tähenduses, tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmete kohta ning teabevahetuse kohta.

112    Seega on tõsi, nagu väidab komisjon, et Altice ei esitanud oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks väidet, mille eesmärk oleks konkreetselt vaidlustada Üldkohtu hinnangud seitsme väidetava juhtumi kohta, kui tegelikult avaldati otsustavat mõju.

113    Kolmanda väite kolmandas osas seab Altice siiski kahtluse alla selle kriteeriumi asjakohasuse, mida Üldkohus kohaldas, et hinnata mitte ainult tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmeid – mida on käsitletud apellatsioonkaebuse kolmandas väites –, vaid ka seitset juhtumit, kui PT Portugalile avaldati tegelikult otsustavat mõju. Just nii viitas ta viimati nimetatud kontekstis sellele kriteeriumile eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 190 ja 201.

114    Samuti, nagu nähtub apellatsioonkaebuse punktist 91, on apellatsioonkaebuse neljanda väite – mis käsitleb mõiste „vetoõigus“ tõlgendamist Üldkohtu poolt – eesmärk lõppkokkuvõttes vaielda vastu eelkõige eeldusele, millele Üldkohus tugines, et kontrollida komisjoni hinnanguid seitsme väidetava juhtumi kohta, kui tegelikult avaldati otsustavat mõju.

115    Järelikult, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei saa kolmandat kuni viiendat väidet tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

116    Seega tuleb hinnata nende sisulist põhjendatust.

 Kolmas väide

–       Poolte argumendid

117    Kolmandas väites märgib Altice sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmed kujutavad endast koondumise „läbiviimist“ määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tähenduses. See väide koosneb kolmest osast.

118    Väite esimeses osas vaidleb Altice vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 69–89, 96, 132 ja 144, milles Üldkohus järeldas, et lihtsalt SPA allkirjastamine andis talle „võimaluse avaldada otsustavat mõju“ PT Portugalile ning et see allkirjastamine võrdus koondumise läbiviimisega. Nii toimides ajas Üldkohus segi määruse nr 139/2004 artiklis 3 sisalduva mõiste „koondumine“ ning selle määruse artikli 4 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1 sisalduva mõiste „läbiviimine“ ning andis nendest teisele mõistele liiga suure ulatuse.

119    Esiteks vastab „võimalus avaldada otsustavat mõju“ „kontrolli“ määratlusele määruse nr 139/2004 artikli 3 lõike 2 tähenduses ja seega mõistele „koondumine“ selle määruse artikli 3 tähenduses. „Koondumine“ ei lähe nii kaugele kui koondumise „läbiviimine“, kuna artiklis 3 ei ole mainitud „läbiviimist“. Läbiviimine tähendab tingimata enamat kui võimalust otsustavat mõju avaldada.

120    Samuti viitab selle määruse artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 sõnastus erinevusele kokkuleppe, mille tagajärjel toimub „koondumine“, millest tuleb teatada, ja selle hilisema „läbiviimise“ vahel. Käesoleval juhul oli SPA allkirjastamine juba „koondumine“, millest tuli teatada, kuid mitte veel „läbi viidud“ koondumine. Läbi viidi see hetkel, kui kõik PT Portugali aktsiad anti üle Altice’ile.

121    Teleoloogilisel tasandil ei oleks ükski tegevus, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses analüüsis, kahjustanud käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades koondumiste kontrolli, nimelt koondumisest teatamisele eelnevat etappi, parandusmeetmete ettepanekut ja aktsiate võõrandamist alles pärast loa saamist.

122    Teiseks heidab Altice Üldkohtule ette, et viimane tõlgendas mõistet „läbiviimine“ laialt, hõlmates sellesse tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmete pelga allkirjastamise. Tema sõnul ei saa koondumist pidada läbiviiduks nende meetmete ja Üldkohtu analüüsitud olukordade tõttu, kuna komisjonil ei olnud võimalik määruse nr 139/2004 artikli 8 lõike 4 alusel määrata koondumise lõpetamist või kõigi asjaomaste aktsiate või varade võõrandamist, et taastada SPA allkirjastamisele eelnenud konkurentsiolukord. Nimelt jäid PT Portugali aktsiad ja vara Oi ainukontrolli alla kuni tehingu lõpuleviimiseni pärast seda, kui komisjon oli selleks loa andnud. Üldkohus rikkus seega õigusnormi, kui ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69–88 tagasi Altice’i sellekohased argumendid.

123    Lisaks moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 Altice’i poolt esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse punktis 47 esitatud argumenti, ajades sisuliselt segi Üldkohtu kasutatud mõiste „koondumine“ ja Altice’i kasutatud mõiste „läbiviimine“. Järelikult ei lükka selle kohtuotsuse punkt 88 Altice’i väidet tõhusalt ümber.

124    Kolmanda väite teises osas heidab Altice Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnorme, kui ta tõlgendas ja kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95–97 ning 113 ja sellele järgnevates punktides mõisteid „osaline läbiviimine“ ja „kontrolli püsiv üleminek“ vastavalt 31. mai 2018. aasta kohtuotsusele Ernst & Young (C‑633/16, EU:C:2018:371).

125    Üldkohus järeldas selle kohtuotsuse punktist 46, et määruse nr 139/2004 artikkel 7 on kohaldatav koondumise „osalisele läbiviimisele“, kui pooled „teevad tehinguid, mille tagajärjel toimub ühineva ettevõtja üle teostatava kontrolli püsiv üleminek“. Altice leiab siiski, et arvestades nimetatud kohtuotsuse punkti 49 ja konsolideeritud pädevuseteatist, ei kuulu tehingud, mis ei ole vajalikud kontrolli üleminekuks, selle artikli kohaldamisalasse, kuna neil puudub otsene funktsionaalne seos koondumise läbiviimisega.

126    Lisaks tuleneb sama kohtuotsuse punktidest 43–45 ja 52, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 1 on kohaldatav üksnes tehingutele, mis aitasid kaasa kontrolli püsivale üleminekule. Selles kontekstis rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 õigusnormi, kui ta otsustas, et kontrolli püsiva ülemineku nõue ei puuduta tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmete kestust.

127    Üldkohus rikkus seega õigusnormi, kui ta järeldas, et need kokkulepped iseenesest aitasid kaasa kontrolli püsivale üleminekule, kuigi need ei olnud vajalikud, et saavutada see muutus PT Portugali aktsiate üleandmisega; et need ei aidanud sellele muutusele kaasa ja et need olid lühiajalised.

128    Kolmanda väite kolmandas osas heidab Altice Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 102–105, 117, 120, 121, 130 ja 131, et selleks, et neid pidada aktsessoorseteks piiranguteks, mis ei kuulu määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse, peavad tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmed tingimata säilitama sihtettevõtja väärtuse.

129    Altice väidab, et 31. mai 2018. aasta kohtuotsuses Ernst & Young (C‑633/16, EU:C:2018:371) otsustas Euroopa Kohus, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 1 sätestatud keeld ei ole kohaldatav koondumisele eelneva tehingu suhtes, mis on koondumise suhtes kõrvaline või seda ettevalmistav. Euroopa Kohus ei viidanud selles kontekstis sihtettevõtja väärtuse säilitamisega seotud kriteeriumile, mis ei tulene ka sellest määrusest ega komisjoni teatisest koondumistega otseselt seotud ja nendeks vajalike piirangute kohta (ELT 2005, C 56, lk 24).

130    Lisaks on ülemaailmselt tõendatud, et praktikas mängivad tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmed määravat rolli sihtettevõtja terviklikkuse säilitamisel kokkuleppe allkirjastamise ja lõpuleviimise vahelisel ajal. On tavapärane kohustada müüjat konsulteerima ostjaga teatavate üleantava tegevuse juhtimisega seotud meetmete üle, kui need on võetud enne tegevuse lõpetamist, tagamaks et ostja ei nõua selliste meetmete võtmise eest hüvitist.

131    Komisjon leiab, et kolmas väide ei ole põhjendatud.

–       Euroopa Kohtu hinnang

132    Kolmanda väitega, mille kolme osa tuleb analüüsida koos, vaidleb Altice sisuliselt vastu sellele, kuidas Üldkohus tõlgendas koondumise „läbiviimise“ mõistet määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tähenduses ning kuidas ta kohaldas seda käesolevale asjale osas, mis puudutab tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmeid.

133    Kõigepealt tuleb täpsustada, et kuigi väide on formaalselt suunatud vaidlustatud kohtuotsuse mitme punkti vastu, on mõnes neist esitatud vaid Altice’i argumentide kokkuvõte. Üldkohtu tõlgendus mõistele „läbiviimine“ tuleneb peamiselt vaidlustatud kohtuotsuse punktide 76, 77, 83–85, 87, 95, 96, 102–104, 117, 121, 130, 131 ja 144 koostoimest. Seega tuleb Euroopa Kohtu hinnangus keskenduda nendele punktidele, millele Altice vastu vaidleb.

134    Kõigepealt heidab Altice Üldkohtule ette, et viimane ajas segi mõisted „koondumine“ ja „läbiviimine“ ning andis koondumisele liiga suure ulatuse.

135    Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikes 1 on ette nähtud kohustus teatada komisjonile ühenduse seisukohalt olulistest koondumistest enne nende läbiviimist. Selle määruse artikli 7 lõige 1 näeb aga üksnes ette, et koondumist ei viida läbi enne, kui sellest on teatatud, ega enne, kui see on kuulutatud ühisturuga kokkusobivaks.

136    Kummaski neist sätetest ei ole määratletud, mida tuleb mõista koondumise „läbiviimise“ all.

137    Võttes arvesse esiteks määrusega nr 139/2004 taotletavaid eesmärke, milleks on eelkõige tagada koondumiste ex ante kontrolli tõhusus, teiseks mõistet „koondumine“ selle määruse artikli 3 tähenduses ja kolmandaks selle määruse üldist ülesehitust, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et koondumise läbiviimine toimub sama määruse artikli 7 tähenduses niipea, kui koondumise pooled teevad tehinguid, mis aitavad kaasa sihtettevõtja üle teostatava kontrolli püsivale üleminekule. Selle kohaselt tuleneb kontroll õiguste, lepingute või muude vahenditega antud võimalusest ettevõtjat otsustavalt mõjutada (vt selle kohta 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Ernst & Young, C‑633/16, EU:C:2018:371, punktid 41–46, 52, 53, 59 ja 61).

138    Seega leidis Euroopa Kohus, et koondumise igasugune osaline läbiviimine kuulub määruse nr 139/2004 artikli 7 kohaldamisalasse. Kui koondumise pooled ei tohiks koondumist ellu viia üheainsa tehinguga, kuid neil oleks lubatud saavutada sama tulemus järjestikuste osaliste tehingutega, vähendaks see määruse nr 139/2004 artiklis 7 sätestatud keelu soovitavat toimet ning ohustaks kõnealuse määrusega ette nähtud kontrolli ennetavat laadi ja eesmärkide saavutamist (31. mai 2018. aasta kohtuotsus Ernst & Young, C‑633/16, EU:C:2018:371, punkt 47).

139    Samadel põhjustel ja võttes arvesse määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 vahelist seost, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 50, kehtib sama tõlgendus ka määruse artikli 4 lõikes 1 sisalduva mõiste „läbiviimine“ kohta.

140    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76, 77, 83 ja 84 kohaldas Üldkohus aga nimelt seda kohtupraktikat, olles välja toonud sellest lähtuvad peamised juhised. Nimetatud kohtupraktika kohaselt märkis Üldkohus sisuliselt selle kohtuotsuse punktides 77 ja 84 järelikult õigustatult, et koondumine võidakse läbi viia alates hetkest, kui tehing annab ostjale võimaluse sihtettevõtjat otsustavalt mõjutada, ning leidis selle kohtuotsuse punktis 83, et koondumise igasugune osaline läbiviimine kuulub määruse nr 139/2004 artikli 7 kohaldamisalasse.

141    Seega tuleb tagasi lükata Altice’i argumendid, et Üldkohus ajas segi mõisted „koondumine“ ja „läbiviimine“, andes viimasele ülemäärase ulatuse.

142    Selles kontekstis viitab Altice vääralt ka määruse nr 139/2004 artikli 8 lõikele 4, et järeldada sellest, et koondumise läbiviimine on piiratud juhtudega, mil komisjon võib koondumisele loa andmisest keeldumise korral nõuda koondumise lõpetamist. Esiteks, nagu Üldkohus õigesti tuvastas, ilma et ta oleks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 Altice’i menetlusdokumente moonutanud, piirdub see säte komisjoni pädevuse määratlemisega rikkumise tuvastamise korral. Seevastu ei sisalda see mõistete „koondumine“ ja „läbiviimine“ määratlust. Teiseks tähendaks Altice’i pakutud tõlgendus määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1 sätestatud kohustuste ulatuse piiramist, riskides sellega, et kahtluse alla seatakse koondumiste ex ante kontrolli tõhusus.

143    Seejärel kritiseerib Altice Üldkohtu kaalutlusi koondumise „osalise läbiviimise“ mõiste kohta.

144    Mis puudutab esiteks mõistet „kontrolli püsiv üleminek“, siis täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85, 95 ja 96, et isegi ajas piiratud tegevus võib aidata kaasa kontrolli püsivale üleminekule, kui koondumise toimumiseks peab olema püsiv just see üleminek, mitte aga tehingud, mis võivad sellele kaasa aidata.

145    Vastupidi Altice’i väidetele ei ole selle hinnanguga rikutud ühtegi õigusnormi. Nimelt nähtub ühest küljest määruse nr 139/2004 artikli 3 lõikest 1, mida tuleb määruse artiklite 4 ja 7 tähenduses koondumise „läbiviimise“ mõiste ulatuse kindlaksmääramisel arvesse võtta, üheselt, et koondumise läbiviimine nõuab „püsivat kontrolli üleminekut“. Teisest küljest, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 137 ja 138, tuleb iga tehingut, mis aitab kaasa sihtettevõtja üle teostatava kontrolli püsivale üleminekule, pidada koondumise vähemalt osaliseks läbiviimiseks, mis kuulub määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 kohaldamisalasse. Teisisõnu peab püsiv olema kontrolli üleminek, mitte aga tehing, mis aitab kaasa selle läbiviimisele, mistõttu see tehing võib olla ajutine.

146    Mis puudutab teiseks selle hindamist, kas meetmed, mis ei ole vajalikud kontrolli üleminekuks ja on aktsessoorsed, võivad aidata kaasa koondumise läbiviimisele, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98 ja 99, millele käesoleva väite raames ei ole vastu vaieldud, otsustas Üldkohus 31. mai 2018. aasta kohtuotsust Ernst & Young (C‑633/16, EU:C:2018:371, punkt 60) arvestades, et aktsessoorsed ja ettevalmistavad meetmed kui sellised ei ole määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 1 kohaldamisalast välja jäetud. Sellega seoses tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99, et Euroopa Kohus ei ole välja töötanud kriteeriumi, mille alusel teha kindlaks, kas kõnealune meede võib olla aktsessoorne ja ettevalmistav. Ühtlasi lisas ta selle kohtuotsuse punktides 102 ja 103, et käesoleva kohtuotsuse punktis 129 viidatud komisjoni teatis viitab mitteammendavalt sihtettevõtja väärtuse kaitsega seotud kriteeriumile ega välista seega võimalust, et arvesse võetakse muid kriteeriume. Ta märkis siiski selle kohtuotsuse punktis 104, et Altice ei esitanud tõendeid selle kohta, et käesolevas asjas oli oht kahjustada PT Portugali ärilist terviklikkust, viidates samas Altice’i järgnevate väidete analüüsile.

147    Lõpuks, hinnates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 109–132 küsimust, kas – nagu kinnitas komisjon vaidlusaluses otsuses – tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmed aitasid kaasa koondumise läbiviimisele, kohaldas Üldkohus eelkõige selle kohtuotsuse punktides 117, 121, 130 ja 131 sama kriteeriumi kui see institutsioon, kui ta tegi kindlaks, kas nende meetmete eesmärk oli üksnes sihtettevõtja väärtuse säilitamine või läksid need kaugemale sellest, mis oli selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

148    Altice’i argumendid ei tõenda, et Üldkohus on sellega õigusnormi rikkunud.

149    Esiteks põhinevad Altice’i argumendid, et mõiste „läbiviimine“ alla nende sätete tähenduses kuuluvad üksnes meetmed, mis on vajalikud kontrolli püsivaks üleminekuks, 31. mai 2018. aasta kohtuotsuse Ernst & Young (C‑633/16, EU:C:2018:371) vääral tõlgendusel.

150    Sellega seoses, nagu ühest küljest nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 138 ja 139, kuulub koondumise mis tahes osaline läbiviimine määruse nr 139/2004 artiklite 4 ja 7 kohaldamisalasse, et tagada koondumiste kontrolli eelnev laad.

151    Teisest küljest pidi Euroopa Kohus kohtuasjas, milles tehti 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Ernst & Young (C‑633/16, EU:C:2018:371), kindlaks tegema, kas see, kui koondumise üks pool ütles üles koostöölepingu selle tehingu suhtes kolmanda isikuga, aitas kaasa koondumise läbiviimisele.

152    Selles kontekstis meenutas Euroopa Kohus 31. mai 2018. aasta kohtuotsuse Ernst & Young (C‑633/16, EU:C:2018:371) punktis 48, et määruse nr 139/2004 põhjendus 20 näeb ette, et „ühe koondumisena“ on kohane käsitada omavahel tihedalt seotud tehinguid, st tehinguid, mille tingimuseks või tunnuseks on rea väärtpaberitehingute toimumine suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul. Selle kohtuotsuse punktis 49 on siiski lisatud, et juhul kui selliseid tehinguid, mida tehakse küll koondumise raames, ei ole vaja, et saavutada koondumises osaleva ettevõtja kontrolli üleminek, ei kuulu need määruse nr 139/2004 artikli 7 kohaldamisalasse. Nimelt, isegi kui need tehingud võivad olla koondumise suhtes kõrvalised või seda ette valmistada, puudub neil koondumise läbiviimisega otsene funktsionaalne seos, mistõttu ei saa nende tegemine üldjuhul koondumiste kontrolli tõhusust kahjustada.

153    Sellest järeldub, et selle hindamisel, kas tegemist on ühe koondumisega, viitas Euroopa Kohus mõistele „otsene funktsionaalne seos“ ning tehingu kõrvalisele või ettevalmistavale laadile. Seevastu ei saa 31. mai 2018. aasta kohtuotsusest Ernst & Young (C‑633/16, EU:C:2018:371) järeldada, et koondumise läbiviimisele saab kaasa aidata üksnes tehing, mis on vajalik kontrolli püsivaks üleminekuks. Selline tõlgendus võib pealegi põhjendamatult vähendada määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 ulatust ning seega kahjustada koondumiste eelneva kontrolli soovitavat toimet.

154    Teiseks, mis puudutab aktsessoorseid piiranguid käsitlevaid argumente, siis tuleb ühest küljest tõdeda, et vastupidi sellele, mida Altice näib väitvat, ja nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 146 esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 102 ja 103 ülevaatest, ei võtnud Üldkohus piirangu aktsessoorse laadi hindamise ainsa kriteeriumina arvesse sihtettevõtja väärtuse säilitamise kriteeriumi.

155    Teisest küljest, kuivõrd Altice viitab ülemaailmsele praktikale, siis põhinevad tema argumendid puhtalt tõendamata väidetel. Seetõttu ei saa nendega nõustuda.

156    Arvestades eespool esitatud põhjendusi, tuleb kolmas väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas väide

–       Poolte argumendid

157    Apellatsioonkaebuse neljandas väites vaidleb Altice vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 91–169 esimese võimalusena põhjendusel, et Üldkohus rikkus mõiste „vetoõigus“ tõlgendamisel õigusnormi, ja teise võimalusena põhjendusel, et ta moonutas SPAd, tõlgendades seda „vetoõigust“ andvana. See väide koosneb kahest osast.

158    Neljanda väite esimeses osas heidab Altice Üldkohtule ette, et viimane rikkus mõiste „vetoõigus“ tõlgendamisel õigusnormi, rikkudes määruse nr 139/2004 artikli 3 lõiget 2 koostoimes selle määruse artikli 4 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 ning konsolideeritud pädevuseteatisega.

159    Määruse nr 139/2004 artikli 3 lõiget 2 arvestades rõhutab ta, et enne sihtettevõtja kapitalis enamusosaluse omamisega kontrolli omandamist võib tulevane omandaja lepingu alusel omandada kontrolli „vetoõiguse“ kaudu. See vetoõigus tähendab – nagu nähtub konsolideeritud pädevuseteatise punktidest 18 ja 54 – õigust blokeerida kehtivate strateegiliste äriotsuste tegemine teise poole tahte vastaselt. Mõisteid „vetoõigus“ ja „õigus blokeerida“ tuleb seega mõista kitsalt, et tagada, et kõnealust määrust kohaldatakse ainult kokkulepete suhtes, mis annavad võimaluse „otsustavat“ mõju avaldada.

160    Kuid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103–133 laiendas Üldkohus mõistet „vetoõigus“ olukordadele, milles ei esinenud õigust strateegilistele otsustele vetot panna. Nii toimides rikkus ta õigusnormi.

161    Nimelt ei olnud SPA artiklite 6.1 ja 7.1 kohaselt Altice’il õigust tugineda vetoõigusele PT Portugali otsuste suhtes, kuna ta ei saanud blokeerida strateegiliste otsuste vastuvõtmist viimase poolt ega luua blokeeritud olukorda. Kõik strateegilised otsused, mille PT Portugal või Oi võtsid vastu tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmeid rikkudes, olid kehtivad ja tõid kaasa üksnes hüvitise maksmise. Selles kontekstis ja vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126, ei kujuta õigus võimaliku kahju hüvitamisele endast vetoõigust.

162    Neljanda väite teises osas, mis on esitatud teise võimalusena, väidab Altice, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 109–132 moonutas Üldkohus SPAd, kui ta leidis, et tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmed, mille SPA ette nägi, andsid Altice’ile vetoõiguse. See tõlgendus on ilmselges vastuolus mitte ainult SPA artikli 6, vaid ka artikli 7 sõnastusega, mille lõike 1 punktis c on selgelt sätestatud, et kahjuhüvitis „on ostja ainus hüvitis müüja suhtes, välja arvatud müüja pettuse korral“.

163    Seetõttu leiab Altice eelkõige oma repliigis, et asjaolu, et PT Portugal konsulteeris temaga seitsmel juhul teatavatel SPA artikliga 6 reguleeritud teemadel, ei saa kujutada endast „läbiviimist“ määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tähenduses vastupidi komisjoni hinnangutele, mida Üldkohus kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 170–215.

164    Komisjon väidab vastu, et käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis esitatud argumendid kujutavad endast apellatsioonkaebuse ulatuse vastuvõetamatut laiendamist, kuna see on esitatud hilinemisega, ning et käesolev väide on tervikuna põhjendamatu.

–       Euroopa Kohtu hinnang

165    Kõigepealt tuleb täpsustada, et kuigi käesolev väide, mis puudutab Üldkohtu kasutatud mõistet „vetoõigus“, on formaalselt suunatud vaidlustatud kohtuotsuse mitme punkti vastu, on mõnes neist esitatud üksnes Altice’i argumentide kokkuvõte, samas kui teisi ei ole selle väite raames konkreetselt vaidlustatud. See, kuidas Üldkohus mõistet „vetoõigus“ tõlgendas ja kohaldas, tuleneb peamiselt vaidlustatud kohtuotsuse punktide 109–133 koostoimes tõlgendamisest. Seega tuleb Euroopa Kohtu hinnangus keskenduda nendele punktidele, millele Altice vastu vaidleb.

166    Nendes punktides leidis Üldkohus sisuliselt, et vastupidi Altice’i argumentidele andsid tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmed talle võimaluse avaldada PT Portugalile otsustavat mõju. Üldkohus leidis, et SPA artikli 6 lõike 1 punkt b, millele on viidatud selle kohtuotsuse punktis 109, andis Altice’ile juba SPA allkirjastamise päevast võimaluse kontrollida PT Portugali, kohustades Oi-d saama Altice’i kirjaliku nõusoleku, et osaleda suures hulgas lepingutes, neid lõpetada või muuta, ning andes talle seega võimaluse määrata kindlaks PT Portugali kaubanduspoliitika ja blokeerida rida otsuseid, ilma et oleks tõendatud, et see võimalus on PT Portugali väärtuse säilitamiseks vajalik. Üldkohus leidis, et Altice’il oli seega PT Portugali teatud otsuste suhtes vetoõigus, mida kinnitab asjaolu, et selle kohustuse täitmata jätmine Oi poolt andis Altice’ile õiguse saada kahjuhüvitist.

167    Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 137–139, viiakse koondumine läbi määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tähenduses niipea, kui koondumise pooled teevad tehinguid, mis aitavad kaasa sihtettevõtja üle teostatava kontrolli püsivale üleminekule. Koondumise igasugune osaline läbiviimine kuulub nende sätete kohaldamisalasse.

168    Selles kontekstis on määruse artikli 3 lõike 2 punkti b kohaselt kontrolli sisuks õigused, lepingud või muud vahendid, mis annavad võimaluse ettevõtjat otsustavalt mõjutada, eelkõige tulenevalt õigustest või lepingutest, mis võimaldavad otsustavalt mõjutada ettevõtja organite koosseisu, hääletamist või otsuseid.

169    Käesoleval juhul ei vaidle Altice vastu asjaolule, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109 tsiteeritud SPA artikli 6 lõikes 1 sisalduva tingimuse kohaselt sai tervet rida otsuseid, mis puudutasid nii PT Portugali äritegevust ja -strateegiaid kui ka tema juhtimisstruktuuri, vastu võtta ainult Altice’i kirjalikul nõusolekul. Ta ei vaidle vastu ka asjaolule, et vastavalt SPA artikli 7 lõikele 1 oli Oi kohustatud Altice’ile hüvitama selle sätte rikkumise tõttu potentsiaalselt tekkinud kahju.

170    Esiteks ilmneb seega, et SPA nägi ühelt poolt ette Oi lepingulise kohustuse küsida Altice’ilt kirjalikku nõusolekut nende otsuste kohta ja teiselt poolt sidus selle kohustuse lepingulise karistusega, st õigusega hüvitisele. Neil asjaoludel ja kuna Üldkohus leidis, et viidatud võimalus läks kaugemale sellest, mis oli PT Portugali väärtuse kaitsmiseks vajalik, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et SPA andis Altice’ile võimaluse PT Portugali tegevust otsustavalt mõjutada.

171    Sellega seoses ei saa nõustuda Altice’i argumentidega, mille kohaselt võis ainult võimalus takistada asjaomase äriühingu poolt kehtivate otsuste vastuvõtmist peegeldada vetoõiguse olemasolu ja seega tõendada otsustava mõju avaldamist sellele äriühingule. Nimelt, kuna need argumendid põhinevad konsolideeritud pädevuseteatise punktidel 18 ja 54, tuleb märkida, et need punktid puudutavad „ühiskontrolli“ ja „ainukontrolli“ ega ole seetõttu käesolevas kohtuasjas asjakohased. Lisaks ei võimalda miski järeldada, et selline tingimus on määruse nr 139/2004 artikli 3 lõike 2 punkti b kohaselt nõutav.

172    Teiseks, mis puudutab teise võimalusena esitatud väidet SPA moonutamise kohta, siis tuleb märkida, et selle väitega vaidleb Altice tegelikult vastu käesoleva kohtuotsuse punktis 169 viidatud lepingutingimuste õiguslikule kvalifitseerimisele, korrates oma seisukohta, mille kohaselt ei saa olla „vetoõigust“ juhul, kui teatud otsused on lihtsalt seatud sõltuvusse eelneva nõusoleku saamisest, sest vastasel juhul tuleks hüvitist maksta. Need argumendid ei ole aga veenvad samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 170 ja 171.

173    Kolmandaks, kuna Altice’i argumendid, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 163, on üksnes jätk käesoleva kohtuotsuse punktides 167–171 juba analüüsitud ja tagasi lükatud argumentidele, tuleb need tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud nendes punktides, ilma et oleks vaja analüüsida nende vastuvõetavust, mille komisjon on vaidlustanud.

174    Järelikult tuleb neljas väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Viies väide

–       Poolte argumendid

175    Viienda väitega vaidleb Altice vastu Üldkohtu järeldusele, et teabevahetus kujutab endast koondumise „läbiviimist“ määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tähenduses. See väide koosneb kahest osast.

176    Viienda väite esimeses osas märgib Altice, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 227 ja 235 moonutas Üldkohus vaidlusalust otsust. Nimelt märkis Üldkohus nendes punktides, et selles otsuses leidis komisjon, et teabevahetus lihtsalt „„aitas“ tõendada, et [Altice] mõjutas otsustavalt PT Portugali tegevuse teatavaid aspekte“. Nimetatud otsuses, nimelt selle põhjendustes 470, 479 ja 482 ning punktis 4.2.2, on selgelt märgitud, et teabevahetus on iseenesest koondumise läbiviimine.

177    Viienda väite teises osas märgib Altice, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 239 rikkus Üldkohus määruse nr 139/2004 artiklit 1, nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) ning ELTL artiklit 101, kui ta leidis, et teabevahetus toimus määruse nr 139/2004 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 rikkudes.

178    Sisuliselt heidab Altice Üldkohtule ette, et viimane laiendas nimetatud sätete kohaldamisala nii, et see hõlmaks teabevahetust, mis võib kuuluda ELTL artikli 101 ja määruse nr 1/2003 kohaldamisalasse. Nii toimides eiras Üldkohus 31. mai 2018. aasta kohtuotsust Ernst & Young (C‑633/16, EU:C:2018:371, punktid 57 ja 59). Eristades seda, kas teabevahetus toimub koondumise raames või pärast seda, jõuab Üldkohus irratsionaalse tulemuseni, kuna selline teabevahetus kuulub määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 kohaldamisalasse, kui see toimub olukordades, mis toovad kaasa koondumise, kuid see muutub ELTL artikli 101 rikkumiseks, kui lõpuks kontroll üle ei lähe.

179    Lisaks jättis Üldkohus selgitamata, miks oli teabevahetus „vajalik selleks, et kontroll läheks üle“ püsivalt, või kuidas see „on otseselt seotud“ koondumise läbiviimisega, mis toimus alles PT Portugali aktsiate omandamisega. Järelikult ei kuulu see määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 1 kohaldamisalasse.

180    Komisjon leiab, et käesolev väide ei ole põhjendatud.

–       Euroopa Kohtu hinnang

181    Esiteks põhinevad vaidlusaluse otsuse moonutamist puudutavad argumendid selle otsuse vääral ja osalisel tõlgendamisel.

182    On tõsi, et komisjon kasutas vaidlusaluses otsuses mitmetähenduslikku sõnastust, eelkõige põhjenduses 470, milles on esitatud ühekordne hinnang, või põhjendustes 479 ja 482, milles on kokku võetud tehtud järeldused. Neid lõike tuleb siiski vaadelda selle otsuse üldises kontekstis. Nimetatud otsuse põhjendustest 448, 473, 477 ja 478 ilmneb aga üheselt, et komisjon võttis teabevahetust arvesse üksnes asjaoluna, mis aitab tõendada, et Altice avaldas PT Portugalile otsustavat mõju.

183    Järelikult märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 227 ja 235 vaidlusalust otsust moonutamata, et samas otsuses leidis komisjon, et see teabevahetus „aitas“ tõendada, et Altice avaldas sellist mõju.

184    Teiseks, mis puudutab argumente koondumiste kontrolli ja kartelle puudutava õiguse vastava kohaldamisala kohta, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub määruse nr 139/2004 artikli 21 lõikest 1, on koondumiste suhtes, mis on määratletud selle määruse artiklis 3, kohaldatav üksnes viimati nimetatud määrus ning nende koondumiste suhtes ei kuulu määrus nr 1/2003 põhimõtteliselt kohaldamisele. Seevastu jääb viimati nimetatud määrus kohaldatavaks ettevõtjate niisuguse tegevuse suhtes, mis ei kujuta endast küll koondumist määruse nr 139/2004 tähenduses, kuid mis võib siiski viia ettevõtjate vahel tegevuse kooskõlastamiseni, mis on vastuolus ELTL artikliga 101 ning mille suhtes kohaldatakse sel põhjusel komisjoni või liikmesriigi konkurentsiasutuste kontrolli (7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Austria Asphalt, C‑248/16, EU:C:2017:643, punktid 32 ja 33, ning 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Ernst & Young, C‑633/16, EU:C:2018:371, punktid 56 ja 57).

185    Järelikult, kuna – nagu komisjon ja Üldkohus tuvastasid – on tõendatud, et teabevahetus aitas kaasa koondumise läbiviimisele, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 239 õigesti, et see kuulub määruse nr 139/2004 kohaldamisalasse.

186    Kolmandaks tuleb argumendid, et teabevahetus ei olnud vajalik kontrolli üleminekuks või et puudus otsene seos teabevahetuse ja kontrolli ülemineku vahel, tagasi lükata samadel põhjustel, mille alusel kolmas väide tagasi lükati.

187    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb viies väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kuues väide

188    Apellatsioonkaebuse kuuenda väitega vaidleb Altice sisuliselt vastu hinnangutele, mille Üldkohus andis trahvidele, mis talle vaidlusaluse otsusega määrati. See väide jaguneb neljaks osaks, millest teine ja kolmas kattuvad osaliselt, mistõttu tuleb neid analüüsida koos.

 Kuuenda väite esimene osa

–       Poolte argumendid

189    Kuuenda väite esimeses osas väidab Altice, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 155 ja 279–296 on rikutud õigusnormi, kuna neis on ekslikult kinnitatud, et ta on määruse nr 139/2004 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 rikkudes tegutsenud vähemalt ettevaatamatuse tõttu.

190    Altice on seisukohal, et mõistet „ettevaatamatus“ käsitlevas kohtupraktikas esineb selge seos keelusätte ootuspärasuse astme ja rikkuja vastutuse vahel.

191    Ent esiteks oli see esimene kord, kui komisjon tuvastas vaidlusaluses otsuses – vaatamata sihtettevõtja aktsiate mis tahes ülemineku puudumisele –, et koondumine on läbi viidud ühest küljest tehingu lõpuleviimisele eelnenud meetmete tõttu, mis on siiski osa ettevõtjate tavapärasest praktikast, ning teisest küljest teabevahetuse tõttu ajavahemikul, mis jäi SPA allkirjastamise ja tehingu läbiviimise vahele.

192    Teiseks, nagu Euroopa Kohus möönis 31. mai 2018. aasta kohtuotsuse Ernst & Young (C‑633/16, EU:C:2018:371) punktides 38 ja 39, ei ole määruse nr 139/2004 artikli 7 tähenduses koondumise „läbiviimise“ keelu täpne ulatus selge. Lisaks tõlgendas Üldkohus seda mõistet enne viidatud kohtuotsust nii, et see tähendab „koondumise täielikku läbiviimist“.

193    Kolmandaks teavitas Altice komisjoni tehingust juba enne SPA allkirjastamist ja pakkus välja kohustused, et lahendada kõikvõimalikud mureküsimused, mida see tehing tekitas.

194    Komisjon vaidleb vastu kõigi nende argumentide põhjendatusele.

–       Euroopa Kohtu hinnang

195    Määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 2 kohaselt võib komisjon trahve määrata rikkumiste eest, mis on toime pandud „tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu“.

196    See tingimus on täidetud, kui ettevõtjale ei saa olla teadmata tema tegevuse konkurentsivastane laad, olenemata sellest, kas ta oli teadlik, et ta rikub liidu konkurentsieeskirju (vt analoogia alusel 18. juuni 2013. aasta kohtuotsus Schenker & Co. jt, C‑681/11, EU:C:2013:404, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 156).

197    Kuid vastupidi Altice’i väidetele ja nagu Üldkohus põhjendatult otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 292 ja 293, siis esiteks asjaolu, et rikkumise toimepanemise ajal ei ole komisjonil ega liidu kohtutel veel olnud võimalust võtta konkreetselt seisukoht mingi kindla tegevuse suhtes, ei välista iseenesest seda, et ettevõtja peab olenevalt olukorrast arvestama sellega, et tema tegevus võidakse tunnistada liidu õiguse konkurentsieeskirjadega vastuolus olevaks. Selline asjaolu ei vabasta seega asjaomast ettevõtjat vastutusest (vt analoogia alusel 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus AstraZeneca vs. komisjon, C‑457/10 P, EU:C:2012:770, punkt 164, ja 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 43).

198    Samuti ei saa teiseks Altice tugineda argumendile, et väidetavalt ei ole määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1 piisavalt selged. Nimelt, kui on kahtlusi seda laadi sätete tõlgendamises, võib hoolsalt ettevõtjalt nõuda, et ta konsulteeriks komisjoniga, et veenduda oma tegevuse õiguspärasuses, nagu Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 155 ja 294. Nii on see seda enam käesolevas kohtuasjas, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktis 287 Üldkohtu antud faktilistest hinnangutest – mida Euroopa Kohus ei pea kontrollima ja millele ei ole pealegi vastu vaieldud – tuleneb see, et Altice oli teadlik riskist, et tema tegevus võib olla vastuolus määrusega nr 139/2004.

199    Kolmandaks tähendab argument, mis puudutab SPA allkirjastamisele eelnevat teavet ja kohustuse ettepanekut, tegelikult seda, et Euroopa Kohtul palutakse uuesti hinnata faktilist küsimust, kas Altice tegutses ettevaatamatusest. See argument on seega apellatsiooniastmes vastuvõetamatu.

200    Eeltoodust tuleneb, et kuuenda väite esimene osa tuleb tervikuna tagasi lükata.

 Kuuenda väite teine ja kolmas osa

–       Poolte argumendid

201    Kuuenda väite teises osas märgib Altice, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 297–362 on rikutud õigusnormi ja eiratud ELTL artiklit 296 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 2, kuna Üldkohus järeldas neis, et vaidlusalune otsus oli piisavalt põhjendatud, et määrata määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumise eest kaks eraldiseisvat ja kumulatiivset trahvi, mõlemad summas 62 250 000 eurot.

202    Oleks õiguslikult väär ja vastuoluline asuda ühelt poolt seisukohale, et komisjon võib määrata kaks eraldi trahvi põhjusel, et väidetavalt on tegemist kahe eraldi rikkumisega, nõustudes teiselt poolt sellega, et komisjon hindas neid kahte trahvi koos, kuna karistatav tegevus oli üks ja sama. Sellest tuleneb, et kummagi määratud trahvi suuruse kindlaksmääramisel puuduvad põhjendused, ning selle oleks Üldkohus pidanud tuvastama.

203    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 317 ja 324 ei ole selgitatud, miks kahe väidetavalt erineva rikkumise eest kahe identse trahvi määramine on proportsionaalne määruse nr 139/2004 artikli 14 lõikes 3 sätestatud kriteeriumide kohaldamise tõttu.

204    Kuuenda väite kolmandas osas väidab Altice, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 320–324, et määruse nr 139/2004 artikli 14 lõige 3 võib viia selleni, et kahe väidetavalt iseseisva, erineva laadi, raskusastme ja kestusega rikkumise eest määratakse kaks eraldi trahvi, mille summa on identne.

205    Isegi kui eeldada – ehkki see ei ole nii –, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 on kehtestatud kaks erinevat kohustust, tuleb tõdeda, et neist sätetest esimese rikkumise laad ja raskusaste on kergemad kui teise rikkumise puhul. Esimene säte näeb nimelt ette ühe menetlusliku kohustuse, mille rikkumine on ühekordne rikkumine, samas kui teine on laiem ja sisaldab kahte kohustust, sealhulgas peatamiskohustus, mis on materiaalõiguslik ja mille rikkumine on vältav. See erinevus kajastub ka mõlema rikkumise suhtes kohaldatavates aegumistähtaegades.

206    Mis puudutab rikkumiste kestust, mis on vastavalt ühekordne (üks päev) ja vältav (neli kuud ja 11 päeva, st 137 päeva), siis kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 324 ja 343, et neid ei saa võrrelda. See järeldus ei ole siiski piisavalt põhjendatud ja rikub ka õigusnormi, kuna seda ei toeta ükski määruse nr 139/2004 säte.

207    Rikkumise kestuse erinevust arvestades leiab Altice, et isegi kui eeldada, et 62 250 000 euro suurune trahv on proportsionaalne määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 1 rikkumisega – millele ta aga vastu vaidleb –, ei tohiks trahv, mis on proportsionaalne selle määruse artikli 4 lõike 1 rikkumisega, mis kestis vaid ühe päeva, olla suurem kui 450 000 eurot.

208    Komisjon leiab, et teine väiteosa on vastuvõetamatu, kuna Altice ei selgita oma argumente põhjalikumalt.

209    Igal juhul on see väiteosa ka põhjendamatu. Esiteks selgitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 317 ja 324 selgelt ja ühemõtteliselt, kuidas komisjon võttis vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 14 lõikele 3 arvesse mõlema rikkumise laadi, raskusastet ja kestust. Teiseks, kohtuasjas, milles tehti 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon (C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punktid 98–111), oli komisjon juba määranud kaks eraldi trahvi vastavalt selle määruse artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumiste eest ning hinnanud trahve koos. Üldkohus ega Euroopa Kohus ei ole vastu trahvide ühisele hindamisele. Igal juhul, kuigi käesolevas asjas on vaidlusaluse otsuse mitu põhjendust mõlema trahvi puhul ühised, siis osad põhjendused eristavad neid kahte trahvi.

210    Kolmanda väiteosa kohta leiab komisjon, et see ei ole põhjendatud.

211    Esiteks on Euroopa Kohus juba möönnud 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsuses Marine Harvest vs. komisjon (C‑10/18 P, EU:C:2020:149), et määrus nr 139/2004 ei takista iseenesest identsete trahvide määramist nii selle määruse artikli 4 lõike 1 kui ka artikli 7 lõike 1 rikkumiste eest.

212    Teiseks kujutavad need sätted endast ka liidu koondumiste ex ante kontrolli süsteemi põhisambaid. Nende sätete rikkumisi tuleb pidada oma laadilt sama raskusastmega rikkumisteks, kuna nende eest võidakse määrata trahvid, millele kohaldatakse ühte ja sama ülempiiri vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 2 punktidele a ja b, ilma et seadusandja oleks ühte neist kvalifitseerinud teisest raskemaks.

213    Kolmandaks leiab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 322 ja 324–343 põhjendas Üldkohus õiguslikult piisavalt järeldust, et kahe rikkumise kestus, millest üks on ühekordne kestuseta rikkumine ja teine vältav rikkumine, ei ole võrreldav.

214    Neljandaks põhineb Altice’i arvutatud trahv 450 000 eurot määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumise eest vääral eeldusel, et see rikkumine kestis ühe päeva. Kuna rikkumisel ei ole kestust ja see on laadilt sama raske nagu sama määruse artikli 7 lõike 1 rikkumine, ei kajastaks sellise suurusega trahv piisavalt rikkumise laadi ja raskust ning sellel ei oleks piisavalt hoiatavat mõju.

–       Euroopa Kohtu hinnang

215    Mis puudutab kuuenda väite teise osa vastuvõetavust, siis tuleb tõdeda, et kuigi selle väiteosa põhjendamiseks esitatud argumendid on kokkuvõtlikud, nähtusid need siiski selgelt Altice’i menetlusdokumentidest ja võimaldasid ilmselgelt komisjonil neile sisuliselt vastata. Seega tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

216    Sisuliselt tuleb märkida, et kuuenda väite teise ja kolmanda osaga vaidleb Altice peamiselt vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 314–325. Tema argumendid puudutavad esiteks Üldkohtu hinnanguid komisjoni põhjendamiskohustuse kohta, mis tal lasub, kui ta määrab ühe ja sama otsusega kaks trahvi vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumiste eest, ning teiseks komisjoni võimalust määrata mõlema trahvi suuruseks üks ja sama summa. Kuna need kaks küsimust on erinevad, tuleb neid käsitleda järgemööda.

217    Mis puudutab esiteks põhjendamiskohustust, millele teises ja kolmandas väiteosas on viidatud, siis olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab liidu institutsioonide aktide põhjendus, mida nõutakse ELTL artiklis 296, olema kohandatud asjasse puutuva õigusakti laadiga ning sellest peab selgelt ja üheselt ilmnema akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista võetud meetme põhjendusi ja pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli. Põhjendamiskohustuse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, toodud põhjenduste olemust ning huvi, mis võib akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, olla selgituste saamiseks. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 63, ning 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus HeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:C:2016:149, punkt 16).

218    Mis puudutab täpsemalt sellise otsuse põhjendamist, millega määratakse trahv määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 või artikli 7 lõike 1 rikkumise eest, siis tuleb rõhutada, nagu on juba meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 70, et selle määruse artikli 14 lõikes 3 on sätestatud, et trahvisumma kindlaksmääramisel võtab komisjon arvesse rikkumise laadi, raskusastet ja kestust.

219    Lisaks, kuna puuduvad suunised, milles sätestatakse määruse nr 139/2004 artikli 14 alusel trahvide kindlaksmääramise suhtes kohaldatav arvutusmeetod, siis tuleb asuda seisukohale, et komisjon on täitnud oma põhjendamiskohustuse, kui ta esitab selgelt ja ühemõtteliselt arvesse võetud tegurid, ilma et ta oleks siiski kohustatud üksikasjalikult kirjeldama trahvi arvutamist puudutavaid arvandmeid (vt selle kohta 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

220    Neid meeldetuletusi arvestades ilmneb, et vastupidi Altice’i väidetele ei takista põhimõtteliselt miski komisjonil paralleelselt hindamast trahve, mille ta määrab vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumise eest, kui ta võtab samal ajal seisukoha mõlema rikkumise laadi, raskusastme ja kestuse kohta. Samas peab see institutsioon sellega seoses esitama piisavalt selgelt põhjused, mis põhjendavad trahve, mis kummagi sätte rikkumise eest on määratud, arvestades tuvastatud rikkumiste laadi, raskusastet ja kestust.

221    Käesoleval juhul vastab tõele – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 319–323 märkis –, et komisjon esitas vaidlusaluse otsuse põhjendustes 568–599 üksikasjalikult oma hinnangud Altice’i toime pandud kahe rikkumise laadi, raskusastme ja kestuse kohta, seega asjaolud, mida võeti arvesse trahvisummade kindlaksmääramisel. Kõiki meenutatud asjaolusid arvestades, nagu nähtub selle otsuse põhjendusest 621, määras komisjon kaks trahvi, millest kumbki oli 62 250 000 eurot.

222    Siiski nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendustest samuti, et kuigi komisjon leidis, et need kaks rikkumist olid laadilt ja raskusastmelt identsed, märkis ta samuti, et need olid kestuse poolest erinevad, kuna üks oli ühekordne rikkumine ja teine vältav rikkumine. Tuleb aga märkida, et komisjon ei ole kuidagi selgitanud, miks sellele erinevusele vaatamata määrati mõlema rikkumise eest sama suur trahv. Teisisõnu ei ole ta selgitanud, miks see oluline erinevus ei põhjenda kahe trahvisumma diferentseerimist.

223    Neil asjaoludel ei saanud Üldkohus piirduda sellega, et ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 324 tagasi argumendi, et vaidlusaluses otsuses ei ole piisavalt põhjendatud trahvisummade identset laadi, vaatamata kahe kõnealuse rikkumise erinevale kestusele, üksnes põhjusel, et „ei saagi täiesti loogiliselt võrrelda vältava rikkumise ja ühekordse rikkumise ajalist kestust, sest viimasel ei olegi kestust“, enne kui ta lükkas selle kohtuotsuse punktis 325 tagasi argumendid põhjendamiskohustuse rikkumise kohta.

224    Üldkohus rikkus seega õigusnormi, kui ta lükkas tagasi etteheite põhjendamiskohustuse rikkumise kohta.

225    Mis puudutab komisjoni poolt vastuseks esitatud argumenti, et kohtuasjas, milles tehti 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon (C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punktid 98–111), kinnitas Euroopa Kohus vaidlusaluse otsusega analoogset põhjendust, siis piisab, kui märkida, et selles kohtuasjas ei esitanud apellant ühtegi väidet, et vaidlustada Üldkohtu hinnanguid trahvide arvutamise kohta, mistõttu see arvutus ega seda õigustanud põhjendused ei olnud Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebuse ese. Täpsemalt, nagu nähtub selle kohtuotsuse punktist 85, ei olnud Euroopa Kohtule nõuetekohaselt esitatud väidet trahvide proportsionaalsuse kohta.

226    Mis puudutab teiseks argumente, millega vaidlustatakse komisjoni võimalus määrata määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumise eest kaks identse suurusega trahvi, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 320–324 ei võtnud Üldkohus konkreetselt selles küsimuses seisukohta. See puudutab nimelt vaidlusaluse otsuse sisulist põhjendatust, samas kui punktid 320–324 puudutavad selle otsuse põhjendusi, eelkõige neid, mis puudutavad määratud trahvisummade kindlaksmääramist.

227    Igal juhul ei ole need argumendid põhjendatud, kuna nende trahvisummade hindamine toimub iga juhtumi asjaolusid arvestades, võttes arvesse määruse nr 139/2004 artikli 14 lõikes 3 nimetatud rikkumiste raskusastme, laadi ja kestuse kriteeriume. Seega ei saa üldiselt väita, et ühe ja sama otsusega selle määruse artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 samaaegsete rikkumiste eest määratud trahvid ei saa kunagi olla identse suurusega.

228    Siiski on veel vaja, et konkreetse juhtumi konkreetsetel asjaoludel oleks selliste rikkumiste eest kahe ühesuuruse trahvi määramine komisjoni esitatud põhjendusi arvestades õigustatud.

229    Tuleb aga märkida, et Üldkohtus väitis Altice konkreetselt, et komisjon ei saa määrata ühesuurust trahvi erineva kestusega rikkumiste eest. Ainuüksi asjaolu – eeldusel, et see vastab tõele –, et ühekordne rikkumine ja vältav rikkumine ei ole oma kestuse poolest võrreldavad, ei vasta nendele argumentidele. Altice’i argumente silmas pidades pidi Üldkohus kontrollima, kas teatamiskohustuse rikkumise ühekordset laadi arvestades oli määratud trahv proportsionaalne. Üldkohus aga seda ei hinnanud, piirdudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 343 viitega sellele, et need kaks rikkumist ei ole võrreldavad.

230    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb nõustuda kuuenda väite teise ja kolmanda osaga.

 Kuuenda väite neljas osa

231    Kuuenda väite neljandas osas heidab Altice Üldkohtule ette, et viimane ei taganud, et talle ühes otsuses samade asjaolude eest määratud kaks trahvi on proportsionaalsed, eirates 3. aprilli 2019. aasta kohtuotsuse Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie (C‑617/17, EU:C:2019:283) punktist 39 tulenevat kohtupraktikat. Ta leiab, et isegi pärast seda, kui Üldkohus on oma täielikku pädevust teostades määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumise eest määratud trahvi vähendanud, on need kaks trahvi niivõrd suured, et need on ebaproportsionaalsed.

232    Kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 230 on leitud, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kontrollides määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumise eest komisjoni määratud trahvi, kusjuures see rikkumine võis mõjutada täieliku pädevuse teostamist selle kohtu poolt, siis ei ole käesoleva väiteosa kohta enam vaja otsust teha.

233    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kuuenda väite teise ja kolmanda osaga nõustuda ning see väide ülejäänud osas tagasi lükata.

234    Järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles resolutsiooni punktis 2 jäeti rahuldamata vaidlusaluse otsuse artikli 4 peale esitatud tühistamishagi ja resolutsiooni punktis 1 määrati kindlaks selle sättega määratud trahvi uus summa.

 Üldkohtule esitatud hagi

235    Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

236    Käesolevas kohtuasjas on see nii, sest Euroopa Kohtu käsutuses on kõik asjaolud, mis on hagi kohta otsuse tegemiseks vajalikud.

237    Kõigepealt, mis puudutab Euroopa Kohtu kontrolli ulatust, siis tuleb rõhutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 234, tühistati vaidlustatud kohtuotsus üksnes osas, milles selle resolutsiooni punktis 2 jäeti rahuldamata vaidlusaluse otsuse artikli 4 peale esitatud tühistamishagi ja resolutsiooni punktis 1 määrati kindlaks selle sättega määratud trahvi uus summa. Seega on Euroopa Kohtu ülesanne analüüsida vaidlust üksnes osas, mis puudutab vaidlusaluse otsuse artikli 4 tühistamise nõuet ja nõuet vähendada määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumise eest määratud trahvi (vt analoogia alusel 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Pometon vs. komisjon, C‑440/19 P, EU:C:2021:214, punkt 157).

238    Mis puudutab esiteks vaidlusaluse otsuse artikli 4 tühistamise nõuet, siis tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 221 ja 222 esitatud põhjendustest, et see otsus ei ole piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 alusel määratud trahvi summat.

239    Seega tuleb vaidlusaluse otsuse artikli 4 tühistamise nõue rahuldada.

240    Neil asjaoludel tuleb teiseks Euroopa Kohtule ELTL artikliga 261 ja määruse nr 139/2004 artikliga 16 antud täieliku pädevuse alusel teha otsus trahvisumma kohta, mis tuleb Altice’ile määrata vaidlusaluse otsuse artiklis 2 tuvastatud rikkumise eest ehk määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumise eest (vt analoogia alusel 12. novembri 2014. aasta kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 87).

241    Siinkohal tuleb meelde tuletada, et kui Euroopa Kohus teeb oma põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause alusel vaidluses lõpliku otsuse, on tal oma täieliku pädevuse alusel õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga ning selle tagajärjel tühistada määratud trahv või karistusmakse või vähendada või suurendada selle summat (21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 88 ning seal viidatud kohtupraktika).

242    Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 70, võib vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 2 punktile a ja lõikele 3 selle määruse artikli 4 lõike 1 rikkumise eest määrata trahvi, mille summa ei ületa 10% ettevõtja kogukäibest ja mille kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta rikkumise laadi, raskusastet ja kestust.

243    Käesoleval juhul nõustus Euroopa Kohus esiteks vaidlusaluse otsuse põhjenduses 577 esitatud komisjoni hinnangutega, mille kohaselt on Altice’i toime pandud määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine oma laadilt raske.

244    Teiseks, mis puudutab selle rikkumise raskust, siis on käesoleva kohtuotsuse punkte 195–200 silmas pidades tõendatud, et rikkumine pandi toime vähemalt ettevaatamatuse tõttu. Lisaks ei ole vaidlust selles, et arvestades vaidlusaluse otsuse põhjendustes 587–593 esitatud hinnanguid, mida Euroopa Kohus samuti toetab, on selge, et kõnealune tehing tekitas tõsiseid kahtlusi selle kokkusobivuses siseturuga. Samas tuleb arvesse võtta asjaolu, mida Üldkohus rõhutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 364–367, et Altice teavitas komisjoni koondumisest omal algatusel tükk aega enne SPA allkirjastamist ja saatis sellele institutsioonile taotluse nimetada töörühm tema juhtumiga tegelema kolm päeva pärast allkirjastamist.

245    Kolmandaks, mis puudutab määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumise kestust, siis tuleb märkida, et see on ühekordne rikkumine (4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punkt 115), millele ei ole käesolevas asjas vastu vaieldud.

246    Neil asjaoludel on kõiki juhtumi asjaolusid arvestades õiglane määrata trahvisummaks, mis määrati Altice’ile määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumise eest, mis tuvastati vaidlusaluse otsuse artiklis 2, 52 912 500 eurot. Nimetatud summa on rikkumise laadi, raskusastet ja kestust arvestades proportsionaalne, jäädes samas piisavalt hoiatavaks.

247    Vastupidi Altice’i argumentidele on see summa isegi siis proportsionaalne, kui see liita määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 1 rikkumise eest määratud trahviga. Nimelt, arvestades Üldkohtu järeldusi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 340, mida Euroopa Kohtus kahtluse alla ei seatud, ja asjaolu, et Altice ei viidanud ajakohastatud andmetele, tuleb märkida, et need kaks trahvi kokku jäävad alla 0,5% Altice’i 2017. aasta käibest.

248    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades on Altice’ile vaidlusaluse otsuse artiklis 2 tuvastatud rikkumise eest määratud trahvi summaks määratud 52 912 500 eurot.

 Kohtukulud

249    Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

250    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 138 lõikes 3, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on lisaks ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Ent kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

251    Kuna käesoleval juhul rahuldati vaid üks apellatsioonkaebuse kuuest väitest ja ainult üks viiest tühistamisväitest ning seda ainult osaliselt, tuleb otsustada, et Altice kannab lisaks enda kohtukuludele ka viis kuuendikku kohtukuludest, mis komisjonil tekkis mõlemas menetluses.

252    Sama kodukorra artikli 184 lõike 4 kohaselt, kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, saab temalt apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista üksnes juhul, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas. Kui nimetatud pool osaleb menetluses, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda. Kuna nõukogu, kes oli menetlusse astuja esimeses kohtuastmes, osales Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus osas, tuleb jätta tema kohtukulud nii apellatsioonimenetluses kui ka esimese astme menetluses tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 22. septembri 2021. aasta otsuse Altice Europe vs. komisjon (T‑425/18, EU:T:2021:607) resolutsiooni punkt 1.

2.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 22. septembri 2021. aasta otsuse Altice Europe vs. komisjon (T‑425/18, EU:T:2021:607) resolutsiooni punkt 2 osas, milles jäeti rahuldamata nõue tühistada komisjoni 24. aprilli 2018. aasta otsuse C(2018) 2418 (final), millega määratakse trahvid koondumise läbiviimise eest määruse (EÜ) nr 139/2004 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 rikkudes (juhtum M.7993 – Altice/PT Portugal), artikkel 4.

3.      Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Tühistada otsuse C(2018) 2418 (final) artikkel 4.

5.      Määrata otsuse C(2018) 2418 (final) artiklis 2 tuvastatud rikkumise eest Altice Group Lux Sàrl-ile määratud trahvi summaks 52 912 500 eurot.

6.      Jätta Altice Group Lux Sàrl-i kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja viis kuuendikku Euroopa Komisjoni kohtukuludest, mis on seotud nii esimese astme menetluse kui ka apellatsioonimenetlusega.

7.      Jätta Euroopa Komisjoni kanda üks kuuendik tema kohtukuludest nii esimese astme menetluses kui ka apellatsioonimenetluses.

8.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kanda tema kohtukulud nii esimese astme menetluses kui ka apellatsioonimenetluses.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.