Kohtuasi T‑360/21
(avaldatud väljavõtetena)
Portigon AG
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)
ja
Euroopa Parlament
ja
Euroopa Liidu Nõukogu
ja
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 29. mai 2024. aasta otsus
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Õigusvastasuse vastuväide – Määruse nr 806/2014 õiguslik alus – ELTL artikkel 114 – Võrdne kohtlemine – Komisjoni kaalutlusruum – Kriisilahendusnõukogu kaalutlusruum – Põhjendamiskohustus
1. Õigusaktide ühtlustamine – Meetmed, mille eesmärk on parandada siseturu toimimist finantsvaldkonnas – Pangandusliidus finantsinstitutsioonide kriisilahendust reguleerivaid liikmesriikide õigusnorme ühtlustav õigusakt – Määrus nr 806/2014 – Direktiiv2014/59 – Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) volitamine määrama kindlaks ex ante osamaksed ja haldama ühtse kriisilahendusfondi rahalisi vahendeid – Õiguslik alus – ELTL artikkel 114
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, põhjendused 1–4, 9, 12, 19 ja 107 ning artiklid 67 ja 76; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/69, põhjendused 3–5, 9, 10, 103, 104 ja 108 ning artiklid 100 ja 101)
(vt punktid 41, 42, 48 ja 53–57)
2. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Olemus – Maksuõigusliku olemuse puudumine – Kindlustusloogika, mille eesmärk on tagada kogu finantssektori stabiilsus – Rahastamine kogu finantssektori poolt – Osamaksed, mis on otseselt ette nähtud üksnes selle sektori kulude rahastamiseks ja on vajalikud selle sektori toimimiseks – Õiguslik alus – ELTL artikli 114 lõige 2
(ELTL artikli 114 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 67 lõiked 2 ja 4 ning artiklid 69 ja 70; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59, põhjendused 3, 5, 103, 105–107 ning artiklid 32 ja 101–103)
(vt punktid 61–66 ja 68–76)
3. Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Komisjonile antud pädevus delegeeritud õigusaktide vastuvõtmiseks – Ulatus – Keerulised arvamused ja hinnangud – Suur kaalutlusruum – Direktiiv 2014/59, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik – Ex ante osamaksete korrigeerimise kriteeriumide kindlaksmääramine – Kohtulik kontroll – Piirid
(ELTL artikkel 290; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, põhjendus 41; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59)
(vt punktid 106, 108, 113 ja 114)
4. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB) – Pädevus – Kriisilahendusnõukogu poolt täiendavate riskinäitajate ja riski alamnäitajate kindlaksmääramine ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksete arvutamise korrigeerimisel krediidiasutuste riskiprofiiili alusel – Komisjoni pädevuse väidetav üleandmine kriisilahendusnõukogule – Puudumine – Kriisilahendusnõukogu ulatuslik kaalutlusõigus
(ELTL artikli 290 lõige 1; komisjoni määrus 2015/63, artikli 6 lõike 1 punkt d)
(vt punktid 141, 144, 148, 152 ja 156–160)
5. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Nende osamaksete arvutamisel teatud kohustuste arvesse võtmata jätmine seetõttu, et need on väidetavalt riskivabad – Krediidiasutuse usalduskohustuste väljajätmine sellest arvutusest – Lubamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 70 lõige 2; komisjoni määrus 2015/63, artikli 5 lõike 1 punkt e; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59, artikli 103 lõiked 2 ja 7)
(vt punktid 223, 224, 411 ja 412)
6. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Krediidiasutuse usalduskohustuste arvessevõtmine nende osamaksete arvutamisel – Põhimõte, et need kohustused kirjendatakse asjasse puutuva krediidiasutuse bilansis – Liikmesriikidele antud õigus lubada erandina kirjendada need kohustused bilansiväliste kohustustena – Konkurentsimoonutuste tekkimine raamatupidamiseeskirjade erinevuse tõttu erinevates riigisisestes õigusnormides – Puudumine
(ELTL artikkel 114; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 70 lõike 2 teise lõigu punkt b; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59, artikli 103 lõige 2; nõukogu direktiiv 86/635, artikli 10 lõige 1)
(vt punktid 229–232 ja 237–239)
7. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Vastuvõtja poolt akti põhjenduste selgitamine liidu kohtu menetluses – Tingimused – Vastuolude puudumine nende selgituste ja põhjenduste vahel ning nõue, et need oleksid kokkulangevad
(ELTL artikli 296 teine lõik)
(vt punktid 265 ja 266)
8. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) otsus, millega määratakse kindlaks ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Kriisilahendusnõukogu kohustus edastada asjasse puutuvatele finantsinstitutsioonidele nende osamaksete arvutamise ja aasta sihttaseme summa kindlaksmääramise meetod
(ELTL artikli 296 teine lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014; nõukogu määrus 2015/81, artikkel 4; komisjoni määrus 2015/63, artiklid 4–9; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59)
(vt punktid 268 ja 269)
9. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Restruktureerimisel olev finantsinstitutsioon – Nende osamaksete korrigeerimise kordaja suurendamine asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide riskiprofiili alusel – Tingimus – Avaliku sektori erakorralise finantstoetuse andmine sellele finantsinstitutsioonile – Asjasse puutuvale finantsinstitutsioonile enne liidu õigusnormide jõustumist antud riigiabi – Hõlmamine
(ELTL artikli 107 lõige 1; komisjoni määrus 2015/63, artikli 3 esimene lõik ja artikli 6 lõike 8 punkt a; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59, artikli 2 lõike 1 punkt 28 ja artikli 103 lõike 7 punkt e)
(vt punktid 442, 443, 445, 446 ja 457)
Kokkuvõte
Üldkohus rahuldas talle esitatud tühistamishagi, tühistades Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) otsuse ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „kriisilahendusfond“) 2021. aasta eest makstavate ex ante osamaksete kohta(1), kuna selles otsuses oli aasta sihttaseme kindlaksmääramisel rikutud põhjendamiskohustust. Samuti hindas Üldkohus seda, kas määrus nr 806/2014(2) ja esimest korda ka direktiiv 2014/59(3), tõlgendatuna koos, on kooskõlas ELTL artikli 114 lõigetega 1 ja 2, täpsustades ex ante osamaksete laadi arvestades mõistet „maksusätted“. Üldkohus selgitas ka, milline on kriisilahendusnõukogu pädevus riskinäitajate ja riski alamnäitajate määratlemisel ex ante osamaksete korrigeerimise kordaja kindlaksmääramisel krediidiasutuste riskiprofiiili alusel, eristades seejuures Euroopa Komisjoni volituste delegeerimist ELTL artikli 290 tähenduses ja kriisilahendusnõukogule kaalutlusruumi andmist, täpsustades ka selle kordaja arvutamisel enne direktiivi 2014/59 jõustumist antud avaliku sektori finantstoetuse arvessevõtmist.
Portigon on Saksamaal asutatud krediidiasutus. Kriisilahendusnõukogu võttis 14. aprillil 2021 vastu vaidlustatud otsuse, milles ta määras kindlaks(4) krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute, sealhulgas hageja poolt kriisilahendusfondi 2021. aasta eest tehtavad ex ante osamaksed.
Üldkohtu hinnang
Esimesena, mis puudutab Üldkohtu poolt tagasi lükatud õigusvastasuse vastuväiteid, et määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 sätted on aluslepingute sätteid arvestades õigusvastased, siis vaidlustas hageja eelkõige õigusliku aluse, st ELTL artikli 114, mille alusel võeti vastu vaidlusalused sätted, ja valiku kohaldada selle artikli lõiget 1, kuigi ex ante osamaksed on oma olemuselt maksud ja kuuluvad seega selle artikli lõike 2 kohaldamisalasse.
Seoses õigusliku aluse vaidlustamisega meenutas Üldkohus kõigepealt, et liidu õigusakti õigusliku aluse valik peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ning mille hulka kuuluvad õigusakti eesmärk ja sisu. ELTL artikli 114 lõike 1 alusel vastu võetud seadusandlik akt peab esiteks sisaldama liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise meetmeid ning teiseks peab selle eesmärk olema siseturu rajamine ja selle toimimine.
Kõigepealt täpsustas Üldkohus, et ELTL artiklit 114 saab kasutada õigusliku alusena ainult siis, kui õigusaktist tuleneb objektiivselt ja tegelikult, et selle eesmärk on parandada siseturu rajamise ja toimimise tingimusi. Määruse nr 806/2014 põhjendustest tuleneb, et määruse eesmärk on nõrgendada seost konkreetse liikmesriigi puhul tajutava fiskaalseisundi ning selles liikmesriigis tegutsevate pankade ja ettevõtjate rahastamiskulude vahel ning samuti panna vastutus finantssüsteemi stabiliseerimise rahastamise eest kogu finantssektorile. Seega on määruses nr 806/2014 sätestatud eelkõige finantsinstitutsioonide kriisilahenduse ühtsed eeskirjad ja ühtse menetluse, mida kriisilahendusnõukogu peab kohaldama, et leevendada olemasolevaid ohte. Samuti on direktiivis 2014/59 muu hulgas kehtestatud finantsinstitutsioonide kriisilahenduse ühtlustatud eeskirjad ja ühtlustatud menetlus, et lahendada liidu seadusandja mureküsimused, mida on kirjeldatud selle direktiivi põhjendustes. Kriisilahendusfond ja riiklikud rahastamismehhanismid on nende eeskirjade ja menetluse olulised osad, mis võimaldavad – nagu nähtub määrusest nr 806/2014 ning direktiivist 2014/59 – tagada kriisilahendusõiguste tõhusa kasutamise ja panustada kriisilahendusvahendite rahastamisse, tagades nende tõhusa rakendamise. Selleks et tagada piisavad rahalised vahendid kriisilahendusfondile ja riiklikele rahastamismehhanismidele, rahastatakse neid muu hulgas finantsinstitutsioonide ex ante osamaksetest.
Seetõttu tagab nende osamaksete tegemine finantsinstitutsioonide kriisilahenduse ühtsete või ühtlustatud eeskirjade ning ühtse või ühtlustatud menetluse tõhusa kohaldamise, mistõttu on määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 eesmärk parandada siseturu rajamise ja toimimise tingimusi.
Lisaks, mis puutub ELTL artikli 114 lõikes 1 sätestatud tingimusse, et asjaomane liidu õigusakt peab sisaldama meetmeid liikmesriikide õigusnormide ühtlustamiseks, siis esiteks ei olnud liidus finantsinstitutsioonide kriisilahenduseks ühtset otsustusprotsessi ning teiseks esinesid liikmesriikides finantsinstitutsioonide maksejõuetust reguleerivates õigus- ja haldusnormides märkimisväärsed sisulised ja menetluslikud erinevused. Seda arvestades kehtestas liidu seadusandja pangandusliidu tasandil ühtsed ja liikmesriikide tasandil ühtlustatud eeskirjad ja menetluse finantsinstitutsioonide kriisilahenduseks ning ühtse menetluse ex ante osamaksete kogumiseks, et tagada nende eeskirjade ja menetluste tõhus kohaldamine.
Üldkohus järeldas, et määrus nr 806/2014 ja direktiiv 2014/59 vastavad ELTL artikli 114 lõikes 1 sätestatud tingimustele.
Seejärel, mis puudutab valikut kohaldada ELTL artikli 114 lõiget 1, kuigi ex ante osamaksed on oma olemuselt maksud ja kuuluvad seega lõike 2 kohaldamisalasse, otsustas Üldkohus, et määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 sätted, mis kohustavad finantsinstitutsioone tasuma ex ante osamakseid ja täpsustavad nende arvutamise viisi, ei kujuta endast „maksusätteid“ ELTL artikli 114 lõike 2 tähenduses.
Nimelt maks, mida maksavad konkreetse sektori ettevõtjad, ei ole fiskaalset laadi olukorras, kus see on otseselt ette nähtud üksnes selle sektori kulude rahastamiseks ja kus need kulud on vajalikud sektori toimimiseks, eelkõige selle stabiliseerimiseks. See arutluskäik on aga kohaldatav ka ex ante osamaksete suhtes, mis järgivad kindlustusloogikat ja mida maksavad konkreetse sektori ettevõtjad üksnes selle sektori kulude rahastamiseks.
On tõsi, et määrus nr 806/2014 ja direktiiv 2014/59 ei loo mingit automaatset seost ex ante osamakse tasumise ja asjaomase finantsinstitutsiooni kriisilahenduse vahel, mistõttu ei saa ex ante osamakseid pidada kindlustusmakseteks, mille kuupõhine arvutamine ja tagasimaksmine on võimalik. Sellegipoolest saavad finantsinstitutsioonid kriisilahendusfondist ja riiklikest rahastamiskavadest, mida rahastatakse just nende ex ante osamaksetest, kasu kahel viisil. Esiteks võib juhul, kui finantsinstitutsioonid on maksejõuetud või jäävad tõenäoliselt maksejõuetuks, nende finantsseisundit korrigeerida kriisilahendusmenetluses, mida võib nende suhtes alustada. Selline menetlus võimaldab seega kasutada kriisilahendusfondi või riiklike rahastamismehhanismide rahalisi vahendeid selliste finantsinstitutsioonide huvides, kusjuures need vahendid saadakse finantsinstitutsioonide osamaksetest. Teiseks saavad kõik finantsinstitutsioonid oma ex ante osamaksetest kasu finantssüsteemi stabiilsuse kaudu, mille tagavad kriisilahendusfond ja riiklikud rahastamismehhanismid.
Sellest järeldub, et kriisilahendusfondi ja riiklike rahastamismehhanismide eesmärk ei ole tagada mitte maksustamise, vaid kindlustuse seisukohast kogu finantssektori stabiilsus, püüdes kaitsta kõiki finantsinstitutsioone finantssektori kriisi eest. See kindlustusloogikast lähtuv eesmärk ilmneb ka ex ante osamaksete arvutamisel, kuna osamaksed ei põhine mitte teatava määra kohaldamisel maksubaasi suhtes, vaid kindlaks määratakse lõplik sihttase ja seejärel aasta sihttase, mis jagatakse pärast finantsinstitutsioonide vahel. Eeltoodust tuleneb, et finantsinstitutsioonid tasuvad ex ante osamaksed kindlustusloogikast lähtudes, võttes arvesse, et need osamaksed on otseselt ette nähtud ainult selleks, et rahastada finantssektori – kuhu need finantsinstitutsioonid kuuluvad – kulusid, ning need kulud on vajalikud selle sektori toimimiseks, eelkõige selle stabiliseerimiseks teatavate finantsinstitutsioonide maksejõuetuse korral ja mõju levimise piiramiseks.
Teisena, mis puudutab õigusvastasuse vastuväidet seoses komisjoni pädevuse edasivolitamisega kriisilahendusnõukogule, siis tuletas Üldkohus oma asjakohase valdkonna kohtupraktikale(5) tuginedes meelde, et delegeeritud määruse 2015/63(6) artikli 6 lõiked 5–7 ja artikli 7 lõige 4, mis käsitlevad IV riskisammast, annavad kriisilahendusnõukogule kaalutlusõiguse. Sellise kaalutlusruumi andmine ei võrdu siiski komisjoni pädevuse delegeerimisega kriisilahendusnõukogule ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses.
Selles osas eristas Üldkohus seda pädevust, mis on ette nähtud ELTL artikli 290 lõikes 1(7), ja pädevust kohaldada üldkohaldatavaid akte – mis on seadusandlikud aktid või mitte – isikute või olukordade suhtes, kes või mis kuuluvad selliste aktide kohaldamisalasse. Ent esiteks ei sisalda delegeeritud määrus 2015/63 ühtegi sätet, millega komisjon oleks andnud kriisilahendusnõukogule õiguse võtta vastu üldkohaldatavaid akte, mis täiendavad või muudavad direktiivi 2014/59, määruse nr 806/2014 või selle delegeeritud määruse teatavaid osi. Seevastu mitu selle delegeeritud määruse sätet(8) kinnitavad kriisilahendusnõukogule direktiiviga 2014/59 ja määrusega nr 806/2014 antud pädevust kohaldada neid üldkohaldatavaid akte nii, et ta arvutab välja nende kohaldamisalasse kuuluvate finantsinstitutsioonide ex ante osamaksed. Teiseks, vaatamata delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 1 punktis d sisalduva IV riskisamba nimetusele „kriisilahendusasutuse määratavad täiendavad riskinäitajad“, täpsustas komisjon ise selle riskisamba kohaldamise peamisi põhimõtteid selle delegeeritud määruse artikli 6 lõigetes 5–8. Samuti kehtestas ta delegeeritud määruse artikli 7 lõikes 4 selle riskisamba riskinäitajate suhtelise kaalu leidmise reeglid.
Seetõttu järeldas Üldkohus, et delegeeritud määrus 2015/63 ei andnud kriisilahendusnõukogule pädevust võtta vastu üldkohaldatavaid akte ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses, ning lükkas selle õigusvastasuse vastuväite tagasi.
Kolmanda ja viimasena, mis puudutab vaidlustatud otsuses hageja kvalifitseerimist „restruktureerimisel olevaks finantsinstitutsiooniks“, kuna enne direktiivi 2014/59 jõustumist anti talle avaliku sektori finantstoetust, mille tõttu tema korrigeerimise kordajat suurendati riskiprofiili alusel, siis meenutas Üldkohus, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 punktis c on sätestatud, et IV riskisamba moodustab muude riskinäitajate hulgas riskinäitaja „avaliku sektori varasema erakorralise finantstoetuse ulatus“. Direktiivi 2014/59(9) kohaselt koosmõjus delegeeritud määrusega 2015/63(10) on „erakorraline avaliku sektori finantstoetus“ riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses või mis tahes muu riigiülesel tasandil osutatav avaliku sektori finantstoetus, mis oleks riigiabi, kui seda osutataks riigi tasandil, mida antakse finantsinstitutsiooni jätkusuutlikkuse, likviidsuse või maksevõimelisuse säilitamiseks või taastamiseks.
Käesolevas asjas tuvastas Üldkohus esiteks, et hageja restruktureeriti pärast seda, kui ta oli saanud riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Teiseks ei mõjuta asjaolu, et abi anti enne direktiivi 2014/59 jõustumist, seda, et see abi kuulub delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 punkti c kohaldamisalasse koosmõjus selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punktiga 28. Nimelt ei sisalda direktiivi 2014/59 artikli 2 lõike 1 punkti 28 ega delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 8 punkti a sõnastus ühtegi viidet sellele, et viimati nimetatud sätte ajaline kohaldamisala oleks piiratud.
Seetõttu leidis Üldkohus, et kriisilahendusnõukogu järeldas õigesti, et hageja kuulub delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 8 punkti a kohaldamisalasse, ning kohaldas tema suhtes selle sätte alusel riskinäitaja „avaliku sektori varasema erakorralise finantstoetuse ulatus“ maksimaalset väärtust.