10. augustil 2020 esitatud hagi – Banco Cooperativo Español versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu
(kohtuasi T-499/20)
Kohtumenetluse keel: hispaania
Pooled
Hageja: Banco Cooperativo Español, SA (Madrid, Hispaania) (esindajad: advokaadid D. Sarmiento Ramírez-Escudero, J. Beltrán de Lubiano Sáez de Urabain ja P. Biscari García)
Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
i) tunnistada delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõige 1 kohaldamatuks;
ii) tunnistada vaidlustatud otsus tühiseks, kuna on rikutud direktiivi 2014/59 artikli 103 lõiget 2 ja määruse 806/2014 artiklit 70 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 16 ja proportsionaalsuse põhimõttega;
iii) igal juhul tuvastada, et vaidlustatud otsusel ei saa olla tagasiulatuvat jõudu alates 2016. aasta otsuse vastuvõtmisest ning tühistada sellest tulenevalt vaidlustatud otsuse artikkel 3, kuivõrd see tekitab selliseid tagajärgi;
iv) igal juhul mõista Ühtselt Kriisilahendusnõukogult EKP kasuks välja järgmised hüvitised:
a) viivitusintress, mis vastab 2016. aastal maksud summadelt ajavahemiku eest alates 23. juunist 2016 kuni Ühtse Kriisilahendusnõukogu poolt makstavate summade väljamaksmiseni arvutatud intressidele, mis vastavad kohaldatavale EKP refinantseerimismäärale (praegu 0%), mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra;
b) punkti a suhtes teise võimalusena ning ainult sel juhul, kui Üldkohus leiab, et vaidlustatud otsus on sisuliselt õiguspärane, kuid on seisukohal, et sellel ei saa olla tagasiulatuvat jõudu, viivitusintress, mis vastab 2016. aastal maksud summadelt ajavahemiku eest alates 23. juunist 2016 kuni 19. märtsini 2020 – see on kuupäevani, millest alates vaidlustatud otsuse õiguslikud tagajärjed on kohaldatavad – arvutatud summadele, mis vastavad kohaldatavale Euroopa Keskpanga refinantseerimismäärale (praegu 0%), mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra;
c) punktide a ja b suhtes täiendava võimalusena viivitusintress, mis vastab tulule, mida hageja oleks saanud Hispaania riigi võlakirjade – see on 2016. eelarveaasta eest ex ante osamaksete summale vastava väärtusega Hispaania riigi kümneaastaste võlakirjade – müügist 16. juunil 2016, ajavahemiku eest alates 23. juunist 2016 kuni Ühtse Kriisilahendusnõukogu poolt makstavate summade väljamaksmiseni (või 19. märtsini 2020, kui Üldkohus leiab, et vaidlustatud otsus on sisuliselt õiguspärane, kuid on seisukohal, et sellel ei saa olla tagasiulatuvat jõudu).
(v) mõista kohtukulud välja Ühtselt Kriisilahendusnõukogult.
Väited ja peamised argumendid
Hageja vaidlustab oma hagis Ühtse Kriisilahendusnõukogu 19. märtsi 2020. aasta otsuse ühtsesse kriisilahendusfondi 2016. eelarveaasta eest ex ante osamakse arvutamise kohta (SRB/ES/2020/16) (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Hageja täpsustab, et Ühtne Kriisilahendusnõukogu kavatses anda vaidlustatud otsusele tagasiulatuva jõu, lubades selle tagajärgi kohaldada tagasiulatuvalt alates 15. aprillist 2016 – see on kuupäevast, mil võeti vastu esimene otsus 2016. eelarveaasta eest ex ante osamaksete tegemise kohta.
Hageja esitab hagi põhjenduseks neli väidet.
1. Esimese, ELTL artikli 277 alusel esitatud õigusvastasuse väite eesmärk on saavutada, et Üldkohus tunnistaks kohaldamatuks komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2014, L 11, lk 44), artikli 5 lõike 1.
Seoses sellega väidab hageja, et see delegeeritud määruse artikkel:
rikub direktiivi 2014/59 artikli 103 lõiget 7, kuna see kehtestab arvutussüsteemi, mille järgi määratakse konservatiivse riskiprofiiliga üksusele ex ante osamakse, mis vastab väga kõrge riskiprofiiliga üksuse osamaksele;
rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 16, sest see piirab põhjendamatult hageja põhiõigust ettevõtlusvabadusele;
rikub proportsionaalsuse põhimõtet, sest see ei võta arvesse teatavate hageja kohustuste kahekordset arvestamist, tekitades niiviisi ebaproportsionaalse piirangu, mida ei ole vaja ja mis on ilmselgelt põhjendamatu.
2. Teine väide, et on rikutud direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 2 teist lõiku ja määruse (EL) 806/2014 artiklit 70, tõlgendatuna lähtuvalt harta artiklist 16 ja proportsionaalsuse põhimõttest.
Seoses sellega väidab hageja, et delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 5 lõike 1 kohaldamata jätmist õigustavad põhjendused näitavad selgelt vajadust kohandada hageja riskiprofiili vastavalt tema juhitava koostöövõrgustiku toimimise eripärale, nagu nõuavad eespool mainitud artiklid. Kuna vaidlustatud otsuse sisust nähtub, et kohaldatakse rangelt ja sõnasõnaliselt sellist põhimõtet, mis ei arvesta hageja riskiprofiili, siis on vaidlustatud otsus vastuolus direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 2 teise lõiguga ning määrusega (EL) 806/2014, mille artikkel 70, mis käsitleb ex ante osamakseid, viitab direktiivi 2014/59 sätetele ja rakendusaktidele.
3. Kolmas väide, et on rikutud Euroopa Kohtu praktikat, mis lubab vaidlustatud otsust tagasiulatuvalt kohaldada.
Hageja väidab seoses sellega, et vaidlustatud otsusega on rikutud kohtupraktikat, kuivõrd
a) Ühtse Kriisilahendusnõukogu väidetavad eesmärgid, millega põhjendatakse vaidlustatud otsuse tagasiulatuvat kohaldamist, ei ole üldise huvi eesmärgid, millega on võimalik põhjendada liidu õigusaktide tagasiulatuva jõu keelu üldpõhimõtte järgimata jätmist;
b) igal juhul ei ole tagasiulatuv jõud nimetatud eesmärkide saavutamiseks ei oluline ega vajalik, kuna järgitava eesmärgi saavutamiseks on pooli vähem koormavaid alternatiive, ning
c) on rikutud hageja õiguspärast ootust, kuivõrd Ühtse Kriisilahendusnõukogu käitumine on vastuolus Üldkohtu otsuses kohtuasjas T-323/16 eesmärgiks seatud tagajärgedega.
4. Neljas väide, et Ühtsel Kriisilahendusnõukogul tekib lepinguväline vastutus alusetu rikastumise alusel vastavalt ELTL artiklitele 268 ja 340 ning määruse 806/2014 artikli 87 lõikele 3.
Seoses sellega väidab hageja, et Ühtsel Kriisilahendusnõukogul tuleb alusetu rikastumise tõttu lepinguvälise vastutuse alusel hüvitada EKP-le intressid ajavahemikul alates 2016. eelarveaastaks ex ante osamakse (see on osamakse, mis ei põhine alates otsuse SRB/ES/SRF/2016/06 tühistamisest 28. novembri 2019. aasta kohtuotsusega Banco Cooperativo Español vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu (T-323/16, EU:T:2019:822) ühelgi Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsusel) tegemisest kuni lõpliku makse tegemiseni või teise võimalusena kuni vaidlustatud otsuse kuupäevani.
____________