ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
21. aprill 2015(*)
Ühenduse kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Pruuni‑ ja beeživärvilist malelaudmustrit kujutav ühenduse kujutismärk – Absoluutne keeldumispõhjus – Eristusvõime puudumine – Kasutamise käigus omandatud eristusvõime puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b ja artikkel 3 – Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõiked 1 ja 2
Kohtuasjas T‑359/12,
Louis Vuitton Malletier, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid P. Roncaglia, G. Lazzeretti ja N. Parrotta,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: P. Bullock,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Nanu-Nana Handelsgesellschaft mbH für Geschenkartikel & Co. KG, asukoht Berliin (Saksamaa), esindajad: advokaadid T. Boddien ja A. Nordemann,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 4. mai 2012. aasta otsuse (asi R 1855/2011‑1) peale, mis käsitleb Nanu-Nana Handelsgesellschaft mbH für Geschenkartikel & Co. KG ja Louis Vuitton Malletier’ vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: esimees M. E. Martins Ribeiro (ettekandja), kohtunikud S. Gervasoni ja L. Madise,
kohtusekretär: ametnik J. Weychert,
arvestades 8. augustil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 13. novembril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 26. novembril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 9. aprillil 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliiki,
arvestades 4. juulil 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud vasturepliiki,
arvestades 14. veebruari 2014. aasta määrust, mis käsitleb kohtuasjade T‑359/12 ja T‑360/12 liitmist suulise menetluse huvides,
arvestades 4. märtsil 2014 toimunud kohtuistungil esitatut,
arvestades 5. septembri 2014. aasta kohtumäärust peatada menetlus,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Louis Vuitton Malletier esitas 18. septembril 1996 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbivaadatud ja muudetud kujul) klassi 18 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „nahk, kunstnahk ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse; eelkõige nahast või nahkpapist valmistatud karbid, nahast või kunstnahast valmistatud ümbrised; reisikastid, reisikotid, reisitaskud, reisikotid rõivastele, kirstud, kohvrid, kotid, tualett-tarvete kohvrid, seljakotid, käekotid, rannakotid, kandekotid, õlakotid, kohvrikesed, dokumendikotid, portfellid, ranitsad, dokumenditaskud, nahktooted, eelkõige rahataskud, muust kui väärismetallist rahakotid, rahakukrud, võtmetaskud, kaarditaskud, tšekiraamatukaaned; vihmavarjud, päikesevarjud, päevavarjud, jalutuskepid, jalutuskepp-istmed”.
4 Registreerimistaotlus avaldati 16. märtsi 1998. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 19/1998.
5 Ühenduse eelnimetatud kujutismärk registreeriti hageja taotlusel 27. augustil 1998 numbri 370445 all.
6 Menetlusse astuja Nanu-Nana Handelsgesellschaft mbH für Geschenkartikel & Co. KG esitas 28. septembril 2009 vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktile a ja artikli 7 lõike 1 punktidele b–d, punkti e alapunktile iii ja punktile f ühenduse kaubamärgiregistreeringu kehtetuks tunnistamise taotluse kõigi selle kaubamärgiga hõlmatud kaupade suhtes. Taotlus põhines asjaolul, et vaidlustatud kaubamärk on kirjeldav ja sellel puudub eristusvõime, see on muutunud tavapäraseks igapäevases keelekasutuses või heauskses ja kindlakskujunenud kaubandustavas, see koosneb ainult kujust, mis annab kaubale märkimisväärse väärtuse ning see on vastuolus avaliku korra või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega. Peale selle väitis menetlusse astuja, et hageja tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b tähenduses pahauskselt.
7 Tühistamisosakond rahuldas 11. juuli 2011. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel koostoimes määruse artikli 52 lõike 1 punktiga a ning määruse artikli 7 lõike 3 alusel koostoimes artikli 52 lõikega 2. Tühistamisosakond nentis kõigepealt, et asjaomane ühenduse kaubamärk koosneb labase koega kangast jäljendava ristuvatest ribadest pinnaga malelaudmustrist, mis on mõeldud asjaomaste kaupade pinna katmiseks. Seejärel leidis ta, et see muster on üks põhiornamentidest, mistõttu asjaomane avalikkus tajub seda pelgalt kaunistusena, mitte asjaomaste kaupade päritolu tähisena ning igal juhul ei erine vaidlustatud kaubamärk märkimisväärselt asjaomases sektoris normiks ja tavaks olevast. Lõpuks leidis ta, et kaubamärgiomaniku esitatud dokumendid ei tõenda, et ühenduse kaubamärgi taotlemise või selle registreerimise ajal oli see kasutamise käigus omandanud eristusvõime vähemalt liidu ühes olulises osas, nimelt Taanis, Portugalis, Soomes ja Rootsis.
8 Hageja esitas 9. septembril 2011 tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
9 Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda jättis 4. mai 2012. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) tühistamisosakonna otsuse jõusse ja kaebuse seega rahuldamata.
10 Apellatsioonikoda märkis kõigepealt vaidlustatud otsuse punktis 37 sisuliselt, et vaidlustatud kaubamärgil kujutatud malelaudmuster on lihtne ja argine kujund, mis koosneb väga lihtsakoelistest osadest, ning on üldteada asjaolu, et seda kujundit kasutatakse kaunistamise eesmärgil laialdaselt paljudel kaupadel, sealhulgas klassi 18 kuuluvatel kaupadel. Seejärel leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 41 ja 42, et vaidlustatud kaubamärk ei ole muude malelauakujutistega võrreldes individualiseerivate elementide puudumise tõttu võimeline täitma oma peamist ülesannet identifitseerida kaubamärki või määratleda selle päritolu. Peale selle leidis apellatsioonikoda otsuse punktides 43 ja 47, et vaidlustatud kaubamärgi labase koega kangast jäljendav ristuvatest ribadest pind ei ole asjaomase kaubamärgi oluline tunnus ega muuda seda eristusvõimeliseks. Peale selle ei tõenda vaidlustatud otsuse punkti 46 kohaselt asjaolu, et sama pinda on jäljendatud, seda, et asjaomase avalikkuse silmis tähistab see kauba kaubanduslikku päritolu. Sama kehtib vaidlustatud otsuse punkti 48 kohaselt pruuni ja beeži värvi konkreetse kombinatsiooni kohta. Nõnda leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 49, et vaidlustatud kaubamärk on väga lihtne ega sisalda elementi, mis võiks seda individualiseerida nii, et see ei näiks tavalise ja levinud malelaudmustrina. Ta lisas vaidlustatud otsuse punktis 50, et vaidlustatud kaubamärgi sarnaseid tähiseid kasutatakse üldiselt täiendavate tähistena, mis esinevad koos tootja katusmärgiga, millest ta järeldas vaidlustatud otsuse punktis 51, et kõnealusel kaubamärgil puudub eristusvõime. Samuti leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 55, et vaidlustatud kaubamärgi omaniku esitatud dokumendid ei näita, et asjaomane avalikkus tavatseb oletada asjaomaste kaupade kaubanduslikku päritolu mustrite põhjal. Lõpuks leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 73–75, et hageja esitatud tõenditest ei ilmne, et vaidlustatud kaubamärk on kasutamise käigus omandanud selle taotlemise või registreerimise ajal eristusvõime asjaomase territooriumi olulisel osal, nimelt Taanis, Portugalis, Soomes ja Rootsis.
Poolte nõuded
11 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja ühtlustamisametilt;
– mõista tühistamisosakonna ja apellatsioonikoja menetluses kantud kulud välja menetlusse astujalt.
12 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
13 Kohtuistungil loobus menetlusse astuja sõnaselgelt Üldkohtu küsimusele vastates täiendavatest argumentidest – mille ta oli juba esitanud oma algses kehtetuks tunnistamise taotluses ning mille ta oli menetlusse astuja seisukohtades uuesti esitanud, ja mis põhinesid asjaolul, et vaidlustatud kaubamärgi registreerimisega rikuti ka määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b–d, punkti e alapunkti iii ja punkti f sätteid – see kanti ka kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
14 Hageja põhjendab oma hagi kahe väitega, et rikutud on esiteks määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b ja artikli 52 lõiget 1, ning teiseks määruse artikli 7 lõiget 3 ja artikli 52 lõiget 2.
Esimene väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b ja artikli 52 lõiget 1
15 Tuleb märkida, et esimene väide määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b ja artikli 52 lõike 1 rikkumise kohta jaguneb kahte ossa. Esimeses osas heidab hageja sisuliselt apellatsioonikojale ette seda, et viimane ei piirdunud selle hindamisega, kas vaidlustatud kaubamärgil on minimaalne eristusvõime, vaid uuris, kas kaubamärgil on muid tunnuseid, mis võivad asjaomase avalikkuse tähelepanu köita, seades nii kaubamärgi eristusvõimele kõrgema künnise. Peale selle heidab ta apellatsioonikojale ette seda, et viimane käsitas vaidlustatud kaubamärki vääralt viisil, nagu oleks taotletud üldiselt malelaudmustri registreerimist. Hageja leiab samuti, et apellatsioonikoda hindas vaidlustatud kaubamärki vääralt esiteks seoses klassi 18 kuuluvate kaupadega ja teiseks seoses asjaomase avalikkuse taju küsimuses. Teise väite osas väidab hageja, et apellatsioonikoda rikkus tõendamiskoormist käsitlevaid norme.
Vaidlustatud kaubamärgi olemusest tulenev eristusvõime
16 Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a kohaselt tunnistatakse ühenduse kaubamärk ühtlustamisametile esitatud taotluse põhjal kehtetuks, kui ühenduse kaubamärk on registreeritud selle määruse artikli 7 sätete vastaselt.
17 Kohtupraktika kohaselt tuleb absoluutset keeldumispõhjust tõlgendada selle aluseks olevast üldisest huvist lähtudes. Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b aluseks olev üldine huvi on vastavuses kaubamärgi peamise ülesandega, milleks on tagada tarbijale kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste päritolu, võimaldades asjaomasel tarbijal ilma võimaliku segiajamiseta neid kaupu või teenuseid muud päritolu kaupadest või teenustest eristada (vt selle kohta kohtuotsus, 8.5.2008, Eurohypo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑304/06 P, EKL, EU:C:2008:261, punktid 55 ja 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Kaubamärgi eristusvõime määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b mõttes tähendab seda, et kaubamärk võimaldab identifitseerida kaupa, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristada seda kaupa teiste ettevõtjate omast (vt kohtuotsus, 29.4.2004, Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑456/01 P ja C‑457/01 P, EKL, EU:C:2004:258, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Kaubamärgi eristusvõimet tuleb hinnata esiteks lähtuvalt asjaomastest kaupadest ja teenustest, mille jaoks registreerimist taotletakse, ning teiseks lähtuvalt sellest, kuidas asjaomane avalikkus, mis koosneb kaupade ja teenuste piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikust ja arukast keskmisest tarbijast, tähist mõistab (eespool punktis 18 viidatud kohtuotsus Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2004:258, punkt 35, ja kohtuotsus, 22.6.2006, Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑25/05 P, EKL, EU:C:2006:422, punkt 25). Piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise tarbija tähelepanelikkuse aste on eri liiki kaupade või teenuste puhul tõenäoliselt erinev (kohtuotsus, 10.10.2007, Bang & Olufsen vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Kõlari kuju), T‑460/05, EKL, EU:T:2007:304, punkt 32).
20 Samuti ei erine väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kauba enda välimusest koosnevate ruumiliste kaubamärkide eristusvõime hindamiskriteeriumid nendest, mida kohaldatakse teiste kaubamärgiliikide suhtes (vt eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2006:422, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika; kohtuotsus, 19.9.2012, Fraas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Tumehalli, helehalli, musta, beeži, tumepunast ja helepunast värvi ruudumuster), T‑50/11, EU:T:2012:442, punkt 40).
21 Siiski tuleb nende kriteeriumide kohaldamisel arvestada asjaoluga, et keskmine tarbija ei taju kauba enda välimusest koosnevat ruumilist kaubamärki tingimata samamoodi kui sõna‑ või kujutismärki, mis koosneb tähisest, mis on sõltumatu nende kaupade välimusest, mida ta tähistab (vt eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2006:422, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus tumehalli, helehalli, musta, beeži, tumepunast ja helepunast värvi ruudumuster, EU:T:2012:442, punkt 40).
22 Keskmised tarbijad ei tee nimelt igasuguse kujutis‑ või sõnalise osa puudumisel harilikult kauba päritolu kohta järeldusi kauba kuju või selle pakendi kuju alusel, mistõttu võib ruumilise kaubamärgi eristusvõimet olla seega raskem tõendada kui sõna‑ või kujutismärgi puhul (vt eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2006:422, punkt 27 ja seal viidatud kohtuotsus; eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Tumehalli, helehalli, musta, beeži, tumepunast ja helepunast värvi ruudumuster, EU:T:2012:442, punkt 40).
23 Väljakujunenud kohtupraktika järgi on pealegi nii, et mida enam sarnaneb kuju, mille registreerimist kaubamärgina taotletakse, asjaomase kauba tõenäolisele kujule, seda enam on tõenäoline, et sellel puudub eristusvõime määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses. Neil asjaoludel omab asjaomase sektori normist või tavast üksnes märkimisväärselt erinev ja seega edukalt päritolutähisena oma peamist ülesannet täitev kaubamärk selle sätte tähenduses eristusvõimet määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses (eespool punktis 18 viidatud kohtuotsus Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2004:258, punkt 39, ja kohtuotsus, 12.1.2006, Deutsche SiSi-Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑173/04 P, EKL, EU:C:2006:20, punkt 31; vt ka kohtuotsus, 21.4.2010, Schunk vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Padruniosa kujutis), T‑7/09, EU:T:2010:153, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Selline, kauba enda välimusest koosnevate ruumiliste kaubamärkide põhjal väljaarendatud kohtupraktika kehtib ka juhul, kui vaidlustatud kaubamärgi puhul tegemist selle kauba kahemõõtmelisest kujutisest koosneva kujutismärgiga. Ka sellisel juhul ei koosne tegelikult kaubamärk tähistatavate kaupade välimusest sõltumatust tähisest (vt selle kohta eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2006:422, punkt 29; kohtumäärus, 13.9.2011, Wilfer vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑546/10 P, EU:C:2011:574, punkt 59; kohtuotsused, 14.9.2009, Lange Uhren vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Geomeetrilised väljad kella numbrilaual), T‑152/07, EU:T:2009:324, punkt 70, ja eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Tumehalli, helehalli, musta, beeži, tumepunast ja helepunast värvi ruudumuster, EU:T:2012:442, punkt 42).
25 Sellega on tegemist kujutismärgi puhul, mis koosneb sellega tähistatava kauba kuju ühest osast nii, et asjaomane avalikkus tajub seda vahetult ja eraldi järelemõtlemata kõnealuse kauba eriti huvitava või ligitõmbava detaili kujutisena, selle asemel, et seda tajuda kauba kaubandusliku päritolu tähisena (eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Tumehalli, helehalli, musta, beeži, tumepunast ja helepunast värvi ruudumuster, EU:T:2012:442, punkt 43).
26 Neid kaalutlusi arvestades tuleb uurida hageja argumente, millega ta vaidleb vaidlustatud otsuse õiguspärasusele vastu.
27 Kõigepealt tuleb märkida, et käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust vaidlustatud otsuse punktis 29 esitatud apellatsioonikoja hinnangu osas, et vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaubad on tarbekaubad, mistõttu asjaomase avalikkuse moodustavad liidu piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikud ja arukad keskmised tarbijad. Peale selle ei nähtu, nagu apellatsioonikoda õigesti märkis, asjaomaste kaupade kirjeldusest, et tegemist on luksus‑ või nii spetsiifiliste ja kallihinnaliste kaupadega, et asjaomane avalikkus on nende suhtes eriti tähelepanelik.
28 Teiseks tuleb nentida, et asjaomaste kaupadega seoses esineb vaidlustatud kaubamärk sellise mustri kujul, mis on mõeldud kauba mingile osale paigutamiseks või kogu nende pinna katmiseks, mida hageja kohtuistungil Üldkohtu esitatud küsimusele vastates sõnaselgelt möönis.
29 Nii võib asjaomaste kaupade – nimelt nahast ja kunstnahast valmistatud toodete, erinevate kottide ja rahakottide ning vihmavarjude ja päevavarjude puhul, mis võivad sisaldada kangast valmistatud elemente – asjaomane muster katta pinna suuremat või väiksemat osa, mis moodustab seega nende välisilme (vt selle kohta eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Tumehalli, helehalli, musta, beeži, tumepunast ja helepunast värvi ruudumuster, EU:T:2012:442, punkt 50).
30 Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 33 õigesti, et vaidlustatud kaubamärgi puhul on määrav tegur asjaolu, et seda võib ajada asjaomase kauba välimusega segi.
31 Seetõttu on vastupidi hageja väitele, mille kohaselt apellatsioonikoda eksis, nõudes, et hageja tõendaks, et vaidlustatud kaubamärk ületab kõrgema eristusvõime künnise, apellatsioonikoda vaidlustatud kaubamärgi eristusvõimet hinnates õigesti tuginenud ruumiliste kaubamärkide suhtes kohaldatavatele põhimõtetele. Eespool punktides 24 ja 25 esitatud kaalutlused õigustavad ruumiliste kaubamärkide kohta väljakujunenud kohtupraktika kohaldamist, millele on viidatud eespool punktides 20–23, ka asjaomase kauba või selle ühe osa kujust koosnevatele kujutismärkidele, kuna sellised kaubamärgid sõltuvad nendega tähistatavate kaupade välimusest (vt selle kohta eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Tumehalli, helehalli, musta, beeži, tumepunast ja helepunast värvi ruudumuster, EU:T:2012:442, punkt 53).
32 Kolmandaks tuleb uurida hageja argumenti, mille kohaselt kasutatakse praktikas selliseid kujutismärke vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud kaupade turustamisel, eesmärgiga neid kaubanduslikult identifitseerida, mistõttu avalikkus on harjunud tajuma kaubamärgina tähiseid, mis ei ole sõnamärgid, eriti mustreid, mis katavad eri liiki nahktoodete kogu pinna. Hageja sõnul piisab sellest tulenevalt asjaomase registreeringu säilitamiseks, kui asjaomasel kaubamärgil on minimaalne eristusvõime.
33 Siinkohal tuleb meenutada, et kuna Euroopa Kohus on eespool punktis 24 viidatud kohtumääruses Wilfer vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EU:C:2011:574, punkt 55) juba lükanud tagasi väite, mille kohaselt kaupadele, mille puhul tarbija on harjunud, et asjaomase kauba kui terviku teatavate osade kuju kasutatakse kauba päritolu märkimiseks, ei saa eespool punktis 23 viidatud kohtupraktikat kohaldada. Vastupidi, Euroopa Kohus on märkinud, et sellest kohtupraktikast tulenevalt on juhul, kui teatava sektori kaupade või nende teatava elemendi välimust kasutatakse tootja tähistamiseks, siis on see nii üksnes põhjusel, et piisava arvu nende kaupade või nende elementide välimus erineb märkimisväärselt selle sektori normist või tavast (eespool punktis 24 viidatud kohtumäärus Wilfer vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2011:574, punkt 56, ja eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Tumehalli, helehalli, musta, beeži, tumepunast ja helepunast värvi ruudumuster, EU:T:2012:442, punkt 58).
34 Sellest tuleneb, et igal juhul ei oma tähtsust hageja argument, mille kohaselt tarbija on harjunud nägema teatavas mustris asjaomaste kaupade kaubandusliku päritolu tähist, kuna asjaolu, et tarbijad käsitavad selliseid tähiseid kaubamärgina, ei tähenda tingimata, et neil on olemusest tulenev eristusvõime. Tegelikult on võimalik, et kaubamärk omandab eristusvõime aja jooksul kasutamise käigus (kohtuotsus, 28.9.2010, Rosenruist vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Kahe kaare kujutis püksitaskul), T‑388/09, EU:T:2010:410, punkt 33).
35 Neljandaks tuleb uurida, kas vaidlustatud muster erineb märkimisväärselt sektori normist või tavast ja võimaldab niimoodi tarbijal identifitseerida vaidlustatud kujutisele vastavat mustrit teatavalt ettevõtjalt pärineva mustrina ning seega eristada seda muudelt ettevõtjatelt pärinevatest mustritest.
36 Käesoleval juhul koosneb vaidlustatud kaubamärk, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 30 õigesti märkis, korrapärasest kahevärvilisest – pruuni ja beeži värvi – ruudumustrist, mis meenutab malelauda. Labase koega kangast jäljendav ristuvatest ribadest pind, mis kujutab endast, nagu hageja märgib, mustrit mustris, on nähtav ka ruutude sees, meenutades kahest ristuvast lõngast kootud kangast.
37 Esiteks on malelaudmuster lihtne ja levinud kujutismotiiv, kuna see koosneb ühesuurte vaheldumisi pruuni ja beeži värvi üksteisest eristuvate ruutude korrapärasest järjestikusest. Seega ei ole sellel mustril ühtki märkimisväärset malelaudade tavapärase kujutise variatsiooni ning see vastab kõnealuse mustri traditsioonilisele mallile. Isegi klassi 18 kuuluvatele kaupadele kandes ei erine asjaomane muster vastava sektori normist ja tavast, sest asjaolu tõttu, et need kaubad on tavaliselt väljastpoolt kaetud erisuguste kangastega, võib malelaudmuster oma lihtsuse tõttu justnimelt olla üks selline motiiv.
38 Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 37 õigesti märkis, ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud, on malelaudmuster kujund, mis on alati olemas olnud ning mida on kujutavas kunstis kasutatud. Hoolimata sellest, et hageja seda eitab, on kujutaval kunstil klassi 18 kuuluvate kaupadega vaieldamatult seos. Siinkohal nähtub igal juhul ühtlustamisameti toimikule lisatud tõenditest, et asjaomast motiivi on kasutatud dekoreerimise valdkonnas üldisemalt (eelkõige rõivaste ja põranda kahhelkivide osas) ning seda esineb ka Bayeux’ vaipadel.
39 Teiseks vastab labase koega kangast jäljendava pinna motiiv, mis on kujutatud igas malelaua ruudus, visuaalsele muljele, mida soovitakse jätta erisuguste ristuvate ribadega, olgu need mis tahes materjalist (lõng, siid, nahk jne), ja see on klassi 18 kuuluvate kaupade puhul seega tavaline.
40 Kui neid on kasutatud käesolevas asjas käsitletavate klassi 18 kuuluvate kaupade puhul, tuleb nentida, et graafiliselt ei sisalda vahelduvat pruuni ja beeži värvi malelaua kujutis ning ristuvate ribade mulje ühtki nende kaupade tavapärase kujutise variatsiooni, mistõttu asjaomane avalikkus tajub tegelikult üksnes üht tavalist ja levinud motiivi.
41 Tuleb märkida, et kahe iseenesest eristamatu elemendi ühendamine ei suuda muuta asjaomase avalikkuse taju, et vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime ab initio puudub. Malelaua ja labase koega kangast jäljendava pinnamustri ühendamine ei tõsta tegelikult esile ühtki elementi, mis eristuks asjaomase sektori normist või tavast, mistõttu ei saa nõustuda hageja argumendiga, et vaidlustatud kaubamärk on kombineeritud, eripärane ja originaalne (vt selle kohta eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Tumehalli, helehalli, musta, beeži, tumepunast ja helepunast värvi ruudumuster, EU:T:2012:442, punkt 70).
42 Samuti väidab hageja ekslikult, et apellatsioonikoda hindas vaidlustatud kaubamärki vääralt, kuna ta käsitles seda üksnes malelauana, selle asemel, et seda uurida kõiki kaubamärgi eripärasid arvestades (nimelt malelaua kujund, labase koega kangast jäljendav pind ning pruun ja beež värv).
43 Peale selle, nagu märkis ka hageja, et apellatsioonikoda kirjeldas vaidlustatud otsuse punktis 30 vaidlustatud kaubamärki õigesti kui vahelduvat pruuni‑ ja beeži värvi malelauda, millel on labase koega kangast jäljendav pind, nähtub vaidlustatud otsuse järgnevast osast, et apellatsioonikoda uuris üksteise järel vaidlustatud otsuse punktides 37–42 kõigepealt malelaudmustrit, seejärel otsuse punktides 43–47 labase koega kangast jäljendavat pinda, ning lõpuks selle otsuse punktis 48 asjaomaste kasutatud värvide, nimelt pruuni ja beeži kombinatsiooni, järeldades vaidlustatud otsuse punktides 49–51 nende elementide ühendamisest jääva tervikmulje analüüsimise raames, et vaidlustatud kaubamärk ei ole eristusvõimeline.
44 Kuigi vastab tõele, et apellatsioonikoda uuris labase koega kangast jäljendavat pinnamustrit pärast malelaudmustri eristusvõime puudumise tuvastamist, tuleb meenutada, et mitmest elemendist koosneva kaubamärgi (kombineeritud kaubamärk) eristusvõime hindamisel tuleb kaubamärki hinnata tervikuna. Siiski ei ole sellega vastuolus, kui kaubamärgi erinevaid koostisosasid uuritakse üksteise järel (kohtuotsus, 20.11.2002, Bosch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Kit Pro ja Kit Super Pro), T‑79/01 ja T‑86/01, EKL, EU:T:2002:279, punkt 22; vt selle kohta ka kohtuotsus, 19.9.2001, Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Roheliste ja kahvaturoheliste täppidega ruudukujuline valge tablett), T‑118/00, EKL, EU:T:2001:226, punkt 59).
45 Niisiis ei rikkunud apellatsioonikoda määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b, kui ta esiteks uuris üksteise järel vaidlustatud kaubamärgi erinevaid osi ja teiseks vaidlustatud kaubamärki tervikuna (vt selle kohta eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Eurohypo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2008:261, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Eespool esitatud analüüsist nähtuvalt eksib hageja väites, et apellatsioonikoda uuris vaidlustatud kaubamärki moodustavaid elemente eraldi, selle asemel, et uurida seda tervikuna.
47 Viiendaks mis puutub hageja argumenti, mille kohaselt muid vaidlustatud kaubamärgiga analoogilisi tähiseid on ühenduse kaubamärgina registreeritud, siis tuleb meenutada, et otsuste puhul, mida apellatsioonikojad võtavad vastu määruse nr 207/2009 alusel tähiste ühenduse kaubamärgina registreerimise kohta, on tegemist piiratud pädevuse, mitte kaalutlusõiguse teostamisega. Järelikult tuleb apellatsioonikoja otsuste seaduslikkust hinnata ainult nimetatud määruse alusel, nagu liidu kohus on seda tõlgendanud, mitte apellatsioonikoja varasema otsustuspraktika alusel (kohtuotsus, 15.9.2005, BioID vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑37/03 P, EKL, EU:C:2005:547, punkt 47, ja kohtuotsus, 13.4.2011, Air France vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Rööpküliku kuju), T‑159/10, EU:T:2011:176, punkt 37).
48 Tuleb lisada, et mõistagi on ühtlustamisamet kohustatud teostama oma pädevust kooskõlas selliste liidu õiguse üldiste põhimõtetega nagu võrdse kohtlemise põhimõte ja hea halduse põhimõte (kohtuotsus, 10.3.2011, Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑51/10 P, EKL, EU:C:2011:139, punkt 73).
49 Kaht viimati nimetatud põhimõtet arvestades peab ühtlustamisamet ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamisel võtma arvesse sarnaste kaubamärkide registreerimise kohta tehtud otsuseid ning uurima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus või mitte (vt selle kohta eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus, Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2011:139, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Kuigi see on nii, peab võrdse kohtlemise põhimõtte ja hea halduse põhimõtte järgimisel arvestama ikkagi seaduslikkuse põhimõttega.
51 Seetõttu ei saa registreeritud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlusele vastu vaidlev isik enda huvides tugineda identse otsuse tegemisega kolmanda isiku kasuks toime pandud võimalikule õigusnormi rikkumisele (vt selle kohta eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2011:139, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Käesoleval juhul on tehtud kindlaks, et asjaomane ühenduse kaubamärk kuulub registreeringuga hõlmatud kaupu ja asjaomase avalikkuse taju arvestades ühe määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b nimetatud keeldumispõhjuse koostoimes määruse artikli 52 lõikega 1 kohaldamisalasse.
53 Kõike eespool toodut silmas pidades tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.
Tõendamiskoormist puudutavate normide väidetav rikkumine apellatsioonikoja poolt
54 Hageja leiab, et kuna vaidlustatud kaubamärk on registreeritud, siis tuleb asjaomase registreeringu kehtivuse eeldus ümber lükata kehtivust vaidlustaval isikul.
55 Sellest eeldusest tuleneb hageja sõnul, et registreeritud kaubamärgi eristusvõime vaidlustaja peab tõendama, et apellatsioonikoda eksis, järeldades, et vaidlustatud kaubamärki võis registreerida.
56 Hageja lisab, et apellatsioonikoda ei saa korvata kehtetuks tunnistamise taotleja tegematajätmisi sellega, et tugineb vaidlustatud kaubamärgi registreeringu kehtivuse eelduse ümberlükkamiseks üksnes oma „üldisele kogemusele”.
57 Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt a sätestab, et ühenduse kaubamärk tunnistatakse kehtetuks, kui ühenduse kaubamärk on registreeritud artikli 7 sätete vastaselt.
58 Määruse nr 207/2009 artikli 57 lõige 1 täpsustab, et õiguste kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamise käigus kutsub ühtlustamisamet pooli nii sageli kui vajalik ning määratud tähtaja jooksul esitama märkusi teiste poolte või ühtlustamisameti enese edastatud teadete kohta. Selle sätte lõige 5 sätestab, et juhul, kui õiguste kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamisel ilmneb, et kaubamärki ei oleks tohtinud registreerida osa või kõigi kaupade ja teenuste suhtes, mille jaoks see on registreeritud, tunnistatakse kaubamärk nende kaupade või teenuste puhul kehtetuks.
59 Lisaks nähtub määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 1, et absoluutsete keeldumispõhjuste hindamisel peab ühtlustamisameti kontrollija ja edasikaebamise korral ühtlustamisameti apellatsioonikoda kontrollima faktilisi asjaolusid omal algatusel, et teha kindlaks, kas üks või teine sama määruse artiklis 7 toodud registreerimisest keeldumise põhjus käib selle kaubamärgi kohta, mille registreerimist taotletakse, või mitte. Eelnevast järeldub, et ühtlustamisameti pädevad organid võivad oma otsused rajada faktilistele asjaoludele, millele taotluse esitaja ei ole tuginenud. Ühtlustamisamet peab omal algatusel analüüsima asjakohaseid fakte, mis võivad viia absoluutse keeldumispõhjuse kohaldamiseni (eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2006:422, punkt 50; kohtuotsused, 15.3.2006, Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Plastikpudeli kuju), T‑129/04, EKL, EU:T:2006:84, punkt 16, ja 12.4.2011, Fuller & Thaler Asset Management vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (BEHAVIOURAL INDEXING), T‑310/09 ja T‑383/09, EU:T:2011:157, punkt 29).
60 Samas ei pea apellatsioonikoda kehtetuks tunnistamise menetluses omal algatusel uuesti hindama selliseid asjasse puutuvaid fakte, mis võiksid kaasa tuua absoluutsete keeldumispõhjuste kohaldamise, mida viib läbi kontrollija. Määruse nr 207/2009 artiklite 52 ja 55 sätetest ilmneb, et ühenduse kaubamärk loetakse kehtivaks, kuni ühtlustamisamet tunnistab selle kehtetuks tunnistamise menetluses kehtetuks. Seega eeldatakse kaubamärgi kehtivust, mis on ühtlustamisameti poolt kaubamärgi registreerimistaotluste hindamisel läbiviidava kontrolli loogiline tagajärg (kohtuotsus, 13.9.2013, Fürstlich Castell’sches Domänenamt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Castel Frères (CASTEL), T‑320/10, EKL (Väljavõtted), EU:T:2013:424, punkt 27).
61 See kehtivuse presumptsioon puudutab määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 1 tulenevat ühtlustamisameti kohustust kontrollida omal algatusel asjaomaseid fakte, mis võivad kaasa tuua absoluutsete keeldumispõhjuste kohaldamise ühenduse kaubamärgi registreerimismenetluses registreerimistaotluste hindamisel ühtlustamisameti kontrollija poolt ja edasikaebamise korral apellatsioonikoja poolt. Samas eeldatakse kehtetuks tunnistamise menetluses, et registreeritud ühenduse kaubamärk on kehtiv ja ühtlustamisametile kehtetuks tunnistamise taotluse esitanud isiku ülesanne on esitada konkreetsed tõendid, mis kaubamärgi kehtivuse kahtluse alla seavad (eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus CASTEL, EU:T:2013:424, punkt 28).
62 Kuigi registreeringu kehtivuse eeldus piirab ühtlustamisameti kohustust faktilisi asjaolusid hinnata, ei takista see siiski vaidlustatud kaubamärgi kehtivust vaidlustava poole esitatud asjaolusid arvestades tugineda nii kehtetuks tunnistamise taotluse esitanud poole argumentidele ja võimalikele taotlusele lisatud tõenditele, kui ka – vastupidi hageja väidetele – üldtuntud asjaoludele, mille ühtlustamisamet on kehtetuks tunnistamise menetluse käigus tuvastanud (vt selle kohta kohtuotsus, 15.1.2013, Welte-Wenu vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – komisjon (EUROPEAN DRIVESHAFT SERVICES), T‑413/11, EU:T:2013:12, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Niisiis tuleb juhul, kui nagu käesolevas asjas, menetlusse astuja vaidlustab asjaomase kaubamärgi kehtivuse, tuginedes enda esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks lisatud tõenditele, apellatsioonikojal neid tõendeid uurida, nagu ta ka tegi, ning võtta arvesse selliste üldtuntud asjaolude olemasolu, mida kontrollija võis olla registreerimismenetluses jätnud arvesse võtmata.
64 Sellega seoses tuleb nentida, et vaidlustatud otsuse punktis 37 esitatud apellatsioonikoja seisukoha järgi on asjaolu, et malelaua kujund on lihtne ja levinud, väga lihtsatest elementidest koosnev kujund, üldtuntud asjaolu (vt selle kohta vaidlustatud otsuse punkt 44), ning tema arvates kinnitavad seda järeldust menetlusse astuja esitatud tõendid selle kohta, et vaidlustatud kaubamärk ei olnud ab initio eristav, arvestades tõendeid, mis näitavad, et malelaudmustrit on dekoreerimise sektoris kasutatud.
65 Tuleb nentida, et niimoodi tegutsedes ei rikkunud apellatsioonikoda tõendamiskoormist puudutavaid norme.
66 Eeltoodust järeldub, et esimese väite teine osa ja seega esimene väide tervikuna tuleb tagasi lükata.
Teine väide, et rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõiget 3 ja artikli 52 lõiget 2
67 Hageja heidab apellatsioonikojale väite esimeses osas sisuliselt ette seda, et viimane võttis vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime omandamise hindamisel arvesse väära kuupäeva, ning teises osas seda, apellatsioonikoda nõudis vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime omandamise kohta tõendite esitamist iga liikmesriigi, mitte liidu olulise osa suhtes.
Viga kuupäeva osas, mida tuleb vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime omandamise hindamisel arvesse võtta
68 Hageja sõnul võttis apellatsioonikoda, väites, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 3 ja artikli 52 kohaldamisel on asjakohased vastavalt vaidlustatud kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise (18. september 1996) ja registreerimise (27. august 1998) kuupäev, arvesse väära kuupäeva. Tegelikult oleks apellatsioonikoda pidanud arvestama olukorraga ajal, mil menetlusse astuja esitas kehtetuks tunnistamise taotluse, nimelt 28. september 2009.
69 Tuleb märkida, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 2 kohaselt ei või juhul, kui ühenduse kaubamärgi registreerimisel on rikutud määruse artikli 7 lõike 1 punkte b, c või d, seda siiski kehtetuks tunnistada, kui kaubamärk on kasutamise käigus muutunud eristusvõimeliseks seoses nende kaupade või teenustega, mille jaoks see on registreeritud.
70 Nii peab vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kaubamärk, mille kehtetuks tunnistamist taotletakse, määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 2 kaitse alla kuulumiseks olema registreerimiskuupäeva ja kehtetuks tunnistamise taotluse kuupäeva vahelisel ajal omandanud eristusvõime. Eristusvõime omandamise kohta peab sobivad ja piisavad tõendid esitama kaubamärgiomanik (kohtumäärus, 2.12.2009, Powerserv Personalservice vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑553/08 P, EKL, EU:C:2009:745, punkt 91; vt kohtuotsus, 9.3.2011, Longevity Health Products vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Performing Science (5 HTP), T‑190/09, EU:T:2011:78, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Nagu hageja märkis, leidis tõesti apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 70, et „määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 3 ja artikli 52 lõike 2 kohaldamisel on asjakohased kuupäevad vastavalt vaidlustatud ühenduse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise (18. september 1996) ja registreerimise (27. august 1998) kuupäev”, kuid selliselt väljendudes osutas apellatsioonikoda üksnes sellele, millises ajahetkes tuleb tal hinnata ühelt poolt määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 3 kohaldamist, nimelt taotletava kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäev, ja teiselt poolt määruse artikli 52 lõike 2 kohaldamist, nimelt vaidlustatud kaubamärgi registreerimisele järgnenud aeg.
72 Seda kinnitab ka vaidlustatud otsuse punkt 71, milles apellatsioonikoda leidis kuupäevadele 18. september 1996 ja 27. august 1998 viidates, et on tõendatud, et registreerimistaotluse esitamise seisuga on „vaidlustatud ühenduse kaubamärk kasutamise käigus omandanud eristusvõime liidu viieteistkümnes liikmesriigis, või see on kasutamise käigus omandanud eristusvõime pärast registreerimist sel ajal liitu kuulunud viieteistkümnes liikmesriigis”.
73 Nii tugines apellatsioonikoda vaidlustatud kaubamärgi registreerimise järel omandatud eristusvõimet käsitledes paratamatult tõenditele, mille hageja oli esitanud ning mis puudutasid vaidlustatud kaubamärgi registreerimisele järgnenud aega.
74 Peale selle nähtub vaidlustatud otsuse punktist 72, et apellatsioonikoda võttis kõiki hageja esitatud tõendeid aastate 1996 kuni 2010 kohta tabelite osas, milles on märgitud tema poolt neil aastatel müüdud kaupade arvandmed, arvesse kogumis, ilma et ta oleks jätnud vastu võtmata need, mis on vaidlustatud kaubamärgi registreerimisest või isegi asjaomase kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlusest (28. september 2009) hilisemad.
75 Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse punkti 70 mitmemõttelisest sõnastusest hoolimata, mida möönab ka ühtlustamisamet, ei nähtu nimetatud otsusest, et apellatsioonikoda oleks eksinud kuupäevas, mille seisuga pidi vaidlustatud kaubamärgi kasutamise käigus eristusvõime omandamise kindlaks tegema, või oleks jätnud võtmata või keeldunud võtmast arvesse kõiki hageja esitatud tõendeid, mis tahes kuupäeva need kannavad, ning seetõttu ei ole põhjendatud hageja etteheide apellatsioonikojale, et viimane võttis vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime omandamise kindlaks tegemisel arvesse väära kuupäeva.
76 Eeltoodust järeldub, et teise väite esimene osa tuleb tagasi lükata.
Vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime omandamise kindlakstegemisel väidetavalt tehtud viga
77 Mis puutub väidetavasse veasse seoses territooriumi ulatusega, millel vaidlustatud kaubamärk on omandanud eristusvõime, siis väidab hageja, et apellatsioonikoda nõudis ekslikult, et tõendid esitataks iga tol ajal liidu liikmeks olnud viieteistkümne riigi kohta, kui ta oleks tegelikult tohtinud üksnes nõuda, et tõendataks kaubamärgi kasutamise käigus omandatud eristusvõimet liidu olulises osas, isegi kui selle kohta esitatud tõendid ei puuduta iga asjaomast liikmesriiki.
78 Arvestades seda, et vastavalt hageja väidetele saab apellatsioonikoja põhjendusest järeldada, et viimase järelduste kohaselt olid vaidlustatud kaubamärgi vähemalt üheteistkümnes liikmesriigis kasutamise käigus omandatud eristusvõime tõendamiseks hageja poolt esitatud dokumendid piisavad, leiab hageja, et see arv on „olulise osa künnise” ületamiseks enam kui piisav. Igal juhul leiab hageja, et ta on tõendanud vaidlustatud kaubamärgi olulisel määral kasutamist ka Taanis, Portugalis, Soomes ja Rootsis (hageja hagiavalduse 11. novembri 2011. aasta põhjenduste lisad 4 ja 7).
79 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 3 kohaselt ei ole kaubamärgi registreerimine määruse artikli 7 lõike 1 punktis b nimetatud absoluutse keeldumispõhjusega vastuolus, kui kaubamärk on kasutamise käigus muutunud neid kaupu eristavaks, mille jaoks registreerimist taotletakse.
80 Samuti sätestab määruse nr 207/2009 artikli 52 lõige 2 nimelt, et kui ühenduse kaubamärgi registreerimisel on rikutud artikli 7 lõike 1 punkti b, ei või seda siiski kehtetuks tunnistada, kui kaubamärk on kasutamise käigus muutunud eristusvõimeliseks seoses nende kaupade või teenustega, mille jaoks see on registreeritud.
81 Siinkohal tuleb ka täpsustada, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 165 lõigetele 1 ja 4 peab kasutamise käigus omandatud eristusvõimet tõendama üksnes nende riikide osas, mis olid liidu liikmed vaidlustatud kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal, see tähendab käesoleval juhul 18. septembril 1996 liidu moodustanud viieteistkümnes liikmesriigis.
82 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 3 alusel on lubatud registreerida sellist olemusest tuleneva eristusvõimeta tähist, mis on enne ühenduse kaubamärgina registreerimise taotluse esitamist omandanud kasutamise käigus eristusvõime seoses kaupade või teenustega, mida registreerimistaotlus hõlmab, kuna tegemist ei ole kaubamärgiga, mille „registreerimisel on rikutud artikli […] 7” sätteid. Seega ei ole määruse nr 207/2009 artikli 52 lõige 2 sel juhul asjakohane. Viimati nimetatud säte hõlmab pigem kaubamärke, mille registreerimine on vastuolus määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktides b–d käsitletud keeldumispõhjustega ning mille peaks nimetatud sätte puudumisel määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 alusel tühistama. Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 2 eesmärk on just säilitada nende asjaomaste kaubamärkide registreering, mis on vahepealse kasutamise käigus, see tähendab pärast nende registreerimist, omandanud eristusvõime seoses kaupade või teenustega, mille jaoks need on registreeritud, hoolimata asjaolust, et nimetatud registreerimine oli selle asetleidmise ajal määruse nr 207/2009 artikliga 7 vastuolus (kohtuotsus, 15.10.2008, Powerserv Personalservice vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Manpower (MANPOWER), T‑405/05, EKL, EU:T:2008:442, punkt 127).
83 Samuti tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõige 3 ei sätesta iseseisvat kaubamärgi registreerimise alust. Selles nähakse ette erand kõnealuse määruse artikli 7 lõike 1 punktides b–d sätestatud keeldumispõhjustest. Seega tuleb asjaomase lõike kohaldamisala tõlgendada lähtuvalt nimetatud keeldumispõhjustest (eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Geomeetrilised väljad kella numbrilaual, EU:T:2009:324, punkt 121, ja kohtuotsus, 17.5.2011, Diagnostiko kai Therapeftiko Kentro Athinon „Ygeia” vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (υγεία), T‑7/10, EU:T:2011:221, punkt 39).
84 Samuti tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 1 lõikele 2 on ühenduse kaubamärk „ühtne”, mis tähendab, et selle „mõju on ühetaoline kogu ühenduses”. Selle tulemusel, et kaubamärk on ühtne, saab tähise kaubamärgina registreerida siis, kui tähisel on eristusvõime kogu liidus. Seega tuleb vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikele 2 keelduda kaubamärgi registreerimisest siis, kui kaubamärgil puudub eristusvõime liidu teatavas osas (kohtuotsus, 30.3.2000, Ford Motor vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (OPTIONS), T‑91/99, EKL, EU:T:2000:95, punktid 23–25). Kõnealuses lõigus 2 osutatud liidu osa võib vastavalt olukorrale koosneda ka ühestainsast liikmesriigist (eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2006:422, punkt 83, ja kohtuotsus, 7.9.2006, Bovemij Verzekeringen, C‑108/05, EKL, EU:C:2006:530, punkt 28; vt ka kohtujurist Sharpstoni selles kohtuasjas tehtud ettepaneku punkt 45; kohtuotsused, 10.11.2004, Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Kommipaberi kuju), T‑402/02, EKL, EU:T:2004:330, punktid 85, 86, 88 ja 89; 12.9.2007, Glaverbel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Klaasplaadi pinna tekstuur), T‑141/06, EU:T:2007:273, punktid 35, 38 ja 40; eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Geomeetrilised väljad kella numbrilaual, EU:T:2009:324, punkt 134; kohtuotsused, 29.9.2010, CNH Global vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Punast, musta ja halli värvi traktori kujutis), T‑378/07, EKL, EU:T:2010:413, punkt 49; 9.12.2010, Earle Beauty vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (NATURALLY ACTIVE), T‑307/09, EU:T:2010:509, punkt 49; eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus υγεία, EU:T:2011:221, punkt 40; kohtuotsused, 6.7.2011, Audi ja Volkswagen vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TDI), T‑318/09, EKL, EU:T:2011:330, punkt 46, ja 1.2.2013, Ferrari vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (PERLE’), T‑104/11, EU:T:2013:51, punkt 38).
85 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõiget 3, mis nõustub selliste tähiste registreerimisega, mis on kasutamise käigus omandanud eristusvõime, tuleb lugeda selle sätte nõudeid arvestades. Seetõttu peab tegema kindlaks, et kaubamärk on kasutamise käigus omandanud eristusvõime kogu sellel territooriumil, kus sel ab initio eristusvõime puudus (eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EU:C:2006:422, punkt 83; eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Punast, musta ja halli värvi traktori kujutis, EU:T:2010:413, punkt 30, ja eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus υγεία, EU:T:2011:221, punkt 41).
86 Ühenduse kaubamärgi ühtsusest tuleneb, et selle saab kaubamärgina registreerida siis, kui tähisel on olemusest tulenev või kasutamise käigus omandatud eristusvõime kogu liidus. Oleks paradoksaalne väita, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 299, lk 25) artikli 3 lõike 1 punkti b alusel peab liikmesriik ühelt poolt keelduma sellise tähise siseriikliku kaubamärgina registreerimist, millel puudub selle riigi territooriumil eristusvõime, ning teiselt poolt peab see sama riik tunnustama ühenduse kaubamärki, mis puudutab sama tähist, ainuüksi põhjusel, et see on omandanud eristusvõime muu liikmesriigi territooriumil (kohtuotsus, 14.12.2011, Vuitton Malletier vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Friis Group International (Lukustussüsteemi kujutis), T‑237/10, EU:T:2011:741, punkt 100).
87 Peale selle tuleb kaubamärkide puhul, mis ei ole sõnalised, nagu ka käesoleval juhul, eeldada, et eristusvõime hinnang on samasugune kogu liidus, välja arvatud, kui vastupidise kohta on konkreetseid andmeid. Kuna käesoleval juhul ei nähtu toimikust, et see on nii, tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b nimetatud absoluutne keeldumispõhjus esineb taotletava kaubamärgi suhtes kogu liidu ulatuses. Seega peab selleks, et kaubamärgi saaks määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 3 alusel registreerida, see olema kasutamise käigus omandanud eristusvõime kogu liidus (kohtuotsus, 29.4.2004, Eurocermex vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Õllepudeli kuju), T‑399/02, EKL, EU:T:2004:120, punkt 47; eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Kommipaberi kuju, EU:T:2004:330, punkt 86; kohtuotsus, 10.3.2009, Piccoli vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Teokarbi kuju), T‑8/08, EU:T:2009:63, punktid 37–39, ja kohtuotsus, 17.12.2010, Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Šokolaadijänese kuju), T‑395/08, EU:T:2010:550, punkt 53).
88 Peale selle eeldab kohtupraktika kohaselt kaubamärgi kasutamise käigus eristusvõime omandamine seda, et tänu kaubamärgile identifitseerib vähemalt märkimisväärne osa asjaomasest avalikkusest, et kaubad või teenused pärinevad teatavalt ettevõtjalt (eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus Õllepudeli kuju, EU:T:2004:120, punkt 42; kohtuotsus, 15.12.2005, BIC vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Tulekiviga tulemasina kuju), T‑262/04, EKL, EU:T:2005:463, punkt 61, ja eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus υγεία, EU:T:2011:221, punkt 42). Siiski ei või selliste tingimuste täitmist tõendavad asjaolud põhineda üksnes üldisel või abstraktsel teabel (kohtuotsus, 4.5.1999, Windsurfing Chiemsee, C‑108/97 ja C‑109/97, EKL, EU:C:1999:230, punkt 52; eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus υγεία, EU:T:2011:221, punkt 45).
89 Euroopa Kohus on täpsustanud, et selle kindlaks tegemiseks, kas kaubamärk on omandanud kasutamise käigus eristusvõime, tuleb pädeval asutusel igakülgselt hinnata kõiki asjaolusid, mis võivad tõendada, et kaubamärk on muutunud selliseks, et võimaldab identifitseerida asjaomaseid kaupu konkreetselt ettevõtjalt pärinevatena, ning seega eristada neid teiste ettevõtjate kaupadest (eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus Windsurfing Chiemsee, EU:C:1999:230, punkt 49; eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus Tulekiviga tulemasina kuju, EU:T:2005:463, punkt 63, ja eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus υγεία, EU:T:2011:221, punkt 43).
90 Sellega seoses tuleb eelkõige arvestada kaubamärgi turuosaga, kaubamärgi kasutamise intensiivsuse, geograafilise ulatuse ja kestusega, ettevõtja poolt kaubamärgi tutvustamiseks tehtud investeeringute mahuga, suhtelise osaga asjaomasest avalikkusest, kes identifitseerivad kaubamärgi põhjal kaupa konkreetselt ettevõtjalt pärinevana, kaubandus‑ ja tööstuskodade ja teiste erialaliitude seisukohtadega ning arvamusuuringutega (vt eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus Tulekiviga tulemasina kuju, EU:T:2005:463, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus υγεία, EU:T:2011:221, punkt 44).
91 Eeltoodust ja eelkõige punktist 84 tuleneb seega tingimata, et kui vaidlustatud kaubamärgil puudub eristusvõime kogu liidus, tuleb kaubamärgi omandatud eristusvõimet tõendada iga liikmesriigi kohta.
92 Tõesti, Euroopa Kohus on leidnud, et kuigi eespool punktis 19 viidatud kohtuotsuse Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, (EU:C:2006:422) järgi vastab tõele, et kaubamärgi kasutamise käigus eristusvõime omandamine peab olema tõendatud liidu sellises osas, kus sellel kaubamärgil ab initio niisugust võimet ei olnud, oleks liigne nõuda, et eristusvõime omandamist tõendataks iga liikmesriigi osas eraldi (kohtuotsus, 24.5.2012, Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑98/11 P, EKL, EU:C:2012:307, punkt 62).
93 Siiski tuleb märkida, et kui Euroopa Kohus tuletas eespool punktis 92 viidatud kohtuotsuse Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EU:C:2012:307) punktides 60 ja 61 meelde kohtupraktikat, mille kohaselt kaubamärgi võib registreerida üksnes juhul, kui on tõendatud, et see on kasutamise käigus omandanud eristusvõime liidu sellises osas, kus sellel ab initio niisugust võimet ei olnud, ning see peab olema kogu liit, ei jätnud Euroopa Kohus kõrvale oma praktikat ning eelkõige eespool punktis 19 viidatud kohtuotsust Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EU:C:2006:422).
94 Neid kaalutlusi arvestades tuleb kontrollida, kas apellatsioonikoda leidis õigesti, et hageja ei ole vaidlustatud kaubamärgi kasutamise käigus omandatud eristusvõimet tõendanud.
95 Sellega seoses on kõigepealt vaja meelde tuletada kõiki vaidlustatud otsuse punktis 72 loetletud tõendeid, mille hageja ühtlustamisametile esitas ning mida võtsid nii tühistamisosakond kui apellatsioonikoda arvesse:
– „tõend 1: dokument „Damier Canvas Trademark Portfolio” [malelaudmustriga kangaste kaubamärkide portfoolio], mis on ühenduse kaubamärgi omaniku erinevates maailma riikides registreeritud kaubamärkide loend. Asjaomane kaubamärk ja sarnased kaubamärgid on selles loendis kirjas. Ühenduse kaubamärgi omanik on esitanud järgmise teabe: riik, kus kaubamärk on registreeritud, kaupade/teenuste rahvusvaheline klass, taotluse number, taotluse kuupäev, registreerimisnumber, registreerimiskuupäev ja seisund (menetlemisel/registreeritud). Teatavatel juhtudel on märgitud järgmise pikendamise ettenähtav kuupäev ning muud märkused (probleemid, pooleliolev pikendamismenetlus);
– tõend 2: malelaudmustriga kaupadest tehtud dateerimata fotod;
– tõend 3: kuulsaid mustrikaubamärke (Lady Diori punutise muster, Gucci lillemuster, Burberry-muster) puudutavate artiklite ärakirjad;
– tõend 4: arvandmeid sisaldav tabel ühenduse kaubamärgi omaniku aastatel 1996–2010 müüdud kaupade kohta, nende käive eurodes ning kõnealuse ühenduse kaubamärgi all müüdud kaupade kogumaht järgmiste riikide kohta: Belgia, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Tšehhi Vabariik, Ungari, Rumeenia, Küpros, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Itaalia, Taani, Soome, Rootsi, Portugal, Hispaania, Iirimaa ja Ühendkuningriik;
– tõend 5: erinevatest ajakirjadest kokkukogutud selliste artiklite ja reklaamide kogumik, milles on kujutatud ühenduse kaubamärgi omaniku malelaudmustriga kaupu. Ajakirjad pärinevad järgmistest riikidest: Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg, Austria, Ühendkuningriik, Saksamaa, Šveits, Madalmaad, Hispaania, Rootsi, Itaalia, Tšehhi Vabariik, Kreeka, Türgi, Norra, Ungari ja Rumeenia. Tõend 5 sisaldab ka Wikipedia sissekannet Louis Vuittoni kohta;
– tõend 6: Louis Vuittoni toodete kataloogid ja brošüürid;
– tõend 7: Louis Vuittoni kaupluste nimekiri. Liidu liikmesriike puudutavas osas on loetletud ühenduse kaubamärgi omaniku kauplused järgmistes riikides: Prantsusmaa, Austria, Belgia, Küpros, Tšehhi Vabariik, Taani, Soome, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Portugal, Rumeenia, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik;
– tõend 8: fotod, mis on tehtud malelaudmustriga toodetest, mis ei pärine ühenduse kaubamärgi omanikult ja mis on esitatud kui ühenduse kaubamärgi omaniku kaupade imitatsioonid.”
96 Samuti tuleb täpsustada, et hageja tugines ka arvamusuuringule, mida apellatsioonikoda võttis vaidlustatud otsuse punktides 18 ja 55 arvesse. Peale selle väitis ta, et ta on esitanud ka tõendid vaidlustatud kaubamärgi olulisel määral kasutamise kohta Taanis, Portugalis, Soomes ja Rootsis.
97 Kõigepealt tuleb meenutada, et ühtlustamisameti menetluses ei ole hageja, nagu apellatsioonikoda on vaidlustatud otsuse punktis 63 õigesti märkinud, kunagi väitnud, et eelnimetatud tõenditega soovib ta tõendada vaidlustatud kaubamärgi kasutamise käigus omandatud eristusvõimet.
98 Nii soovis hageja tühistamisosakonnale 22. septembril 2010 saadetud menetlusdokumendis, milles ta vastas menetlusse astuja argumendile, kes oli arvanud, et hageja tugineb kasutamise käigus omandatud eristusvõimele, täpsustada, et „omanik ei ole kunagi väitnud, et vaidlustatud kaubamärk on omandanud eristusvõime kasutamise käigus” ning „ta on alati väitnud, et asjaomane malelaudmuster on olemusest tulenevalt eristusvõimeline ning osutanud üksnes tähelepanu asjaolule, et seda eristusvõimet on intensiivne kasutamine 15 aasta jooksul võimendanud”.
99 Samuti meenutas hageja apellatsioonikojale 11. novembril 2011 saadetud menetlusdokumendis, et eespool punktis 95 nimetatud dokumentide eesmärk on tõendada vaidlustatud kaubamärgi „suurenenud” eristusvõimet, kuid nendega ei ole soovitud näidata kaubamärgi kasutamise käigus omandatud eristusvõimet.
100 Mis puutub hageja poolt Üldkohtus esitatud argumentidesse, eelkõige sellesse, mida ta kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates kordas, siis ei saa vaidlustatud otsusest järeldada, et apellatsioonikoja arvates olid hageja esitatud ja eespool punktis 95 nimetatud dokumendid piisavad, et tõendada vähemalt üheteistkümnes liikmesriigis kasutamise käigus omandatud eristusvõimet.
101 Tuleb märkida, et tühistamisosakond piirdus järeldusega, et tollal liidu moodustanud viieteistkümnest liikmesriigist vähemalt neljas, nimelt Taani Kuningriigis, Portugali Vabariigis, Soome Vabariigis ja Rootsi Kuningriigis kasutamise käigus omandatud eristusvõime puudumise tuvastamisest piisab leidmaks, et hageja esitatud tõendid ei näita, et vaidlustatud kaubamärk on liidus kasutamise käigus omandanud eristusvõime.
102 Tuginedes kohtupraktikale, mille kohaselt tõend kasutamise käigus omandatud eristusvõime kohta peab olema esitatud iga liikmesriigi kohta, milles vaidlustatud kaubamärgil see ab initio puudus, leidis tühistamisosakond kaudselt, kuid kindlalt, et üheteistkümne muu liikmesriigi kohta esitatud dokumentide õigsust ja tõenduslikku väärtust ei ole tingimata vaja kontrollida.
103 Apellatsioonikoda on vaidlustatud otsuse punktides 73 ja 74 seda järeldust kinnitanud, tunnistades, et nõustub tühistamisosakonna otsusega, mille kohaselt eelkõige Taanit, Portugali, Soomet ja Rootsit puudutavas osas „ei ole võimalik teha ühtki järeldust asjaomase avalikkuse taju kohta registreeritud kaubamärkide loetelu põhjal (tõend 1) ega esitatud müügi ja käibe arvandmete põhjal, kuna puudub selge viide asjaomasele kaubamärgile ja hõlmatud kaupadele (tõend 4), ega ka pelgalt asjaolu põhjal, et mõni kauplus on mõnes riigis olemas (tõend 7)”.
104 Tuleb märkida, et nelja asjaomase liikmesriigi, nimelt Taani, Portugali, Soome ja Rootsi osas ei ole hageja eespool punktis 90 viidatud kohtupraktikat arvestades esitanud toimikusse lisamiseks ühtki dokumenti, mis sisaldaks teavet vaidlustatud kaubamärgi turuosa, kaubamärgi kasutamise intensiivsuse ja ettevõtja poolt kaubamärgi tutvustamiseks tehtud investeeringute mahu kohta, samuti suhtelise osa kohta asjaomasest avalikkusest, kes identifitseerivad kaubamärgi põhjal kaupa konkreetselt ettevõtjalt pärinevana, ega ole esitanud kaubandus‑ ja tööstuskodade ja teiste erialaliitude seisukohti.
105 Kohtuistungil kinnitas hageja esindaja Üldkohtu küsimusele vastates, et ta ei esitanud ühtki eespool punktis 104 nimetatud tõendit põhjusel, et hageja ei olnud kohtupraktikast teadlik ning haldusmenetluse käigus kasutati ainult neid tõendeid, mis olid antud tema valdusse.
106 Isegi kui eeldada, et hageja väidab, et apellatsioonikoja hindamiseks esitatud ja eespool punktis 95 nimetatud dokumendid tõendavad, et vaidlustatud kaubamärk on kasutamise käigus Taanis, Portugalis, Soomes ja Rootsis eristusvõime omandanud, tuleb teha järgmised märkused.
107 Sellega seoses tuleb esiteks nentida dokumendi osas, mille on esitanud hageja ja milles on nimetatud vaidlustatud kaubamärki kandvate kaupade müügi abil saavutatud käibe andmed (eespool punktis 95 nimetatud tõend 4), et arvandmed on esitatud lihtsalt trükitud paberilehtedel, millel ei ole muid täpsustusi ega kinnitusi.
108 Mis puutub ettevõtjalt endalt pärinevatesse toimikusse lisatud dokumentidesse, siis on Üldkohus sedastanud, et dokumendi tõendusliku väärtuse hindamiseks peab kõigepealt tegema kindlaks selle sisu tõenäosuse. Kohus on märkinud, et seejuures tuleb eriti arvesse võtta dokumendi päritolu, dokumendi koostamise asjaolusid, dokumendi adressaati, ja vaadata, kas dokumendi sisu arvestades näib see mõistlik ja usutav (kohtuotsused, 7.6.2005, Lidl Stiftung vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – REWE-Zentral (Salvita), T‑303/03, EKL, EU:T:2005:200, punkt 42, ja 16.11.2011, Dorma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Puertas Doorsa (doorsa FÁBRICA DE PUERTAS AUTOMÁTICAS), T‑500/10, EU:T:2011:679, punkt 49).
109 Käesoleval juhul tuleb nentida, et dokument, milles on nimetatud vaidlustatud kaubamärki kandvate kaupade müügi abil saavutatud käibe andmed ja mille on esitanud hageja ise, ei saa selle päritolu arvestades seetõttu iseseisvalt olla piisav tõend selle kohta, et kõnealune kaubamärk on kasutamise käigus omandanud eristusvõime. Selles sisalduvad arvandmed on seega üksnes asjaolud, mida tuleb teiste veenvate tõenditega toetada (vt selle kohta eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus Tulekiviga tulemasina kuju, EU:T:2005:463, punkt 79).
110 Nii tuleb olukorras, kus puuduvad muud tõendid, mis toetaksid selles dokumendis sisalduvat teavet, nimelt muud audiitori poolt kinnitatud raamatupidamisdokumendid, mis võiksid kinnitada selles sisalduvaid arvandmeid, nentida, et see dokument, uurituna kõigi muude hageja poolt haldusmenetluses esitatud tõendite valguses, ei tõenda, et vaidlustatud kaubamärk on kasutamise käigus omandanud eristusvõime.
111 Mis tahes muu objektiivse tõendi puudumisel usaldataks põhjendamatult ühte lihtsat eritunnusteta paberilehel esitatud dokumenti, ning seda asjaolu võiksid seejärel ära kasutada kõik muud ettevõtjad, leides, et kasutamise käigus omandatud eristusvõime tõendatuse taset saab saavutada tõenäosuste ja eelduste abil, mida aga kohtupraktikas on alati eitatud (vt selle kohta kohtuotsus, 10.9.2008, Boston Scientific vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Terumo (CAPIO), T‑325/06, EU:T:2008:338, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
112 Teiseks ei anna ka kaupluste olemasolu erinevates liikmesriikides (eespool punktis 95 nimetatud tõend 7) mingitki teavet selle kohta, kuidas asjaomane avalikkus vaidlustatud kaubamärki tajub.
113 Kolmandaks mis puutub kataloogide ja brošüüride väljavõtetesse, vaidlustatud kaubamärgiga tähistatud toodete reklaamidesse ja neid tooteid või hageja vaidlustatud kaubamärgiga tähistatud toodete eri mudeleid kandvatest isikutest tehtud fotodesse nagu ka vaidlustatud kaubamärgi malelaudmustrit kujutavatest toodetest tehtud fotodesse, mis on lisatud toimikule (eespool punktis 95 nimetatud tõendid 2, 5 ja 6), siis need on ebapiisavad, isegi kui neid uurida kõigi muude hageja esitatud ja eespool punktis 95 nimetatud tõendite valguses, et tõendada asjaolu, et asjaomase avalikkuse märkimisväärne osa identifitseerib asjaomaseid kaupu tänu vaidlustatud kaubamärgile hagejalt pärinevate kaupadena.
114 Ühelt poolt on kataloogid ja brošüürid koostatud üksnes prantsuse ja inglise keeles, mistõttu välja arvatud juhul, kui hageja ei esita teistsugust kataloogi, ei tõenda need kasutamise käigus omandatud eristusvõimet vähemalt kõnealuse nelja liikmesriigiga seoses. Pealegi ei nähtu ühestki tõendist, et neid katalooge on levitatud asjaomase avalikkuse seas ja need ei ole hageja ettevõtte siseseks kasutamiseks mõeldud töövahendid, mis on tema töötajate valduses, et müüa selles esitatud tooteid kaupluses.
115 Teiselt poolt tõendavad vaidlustatud kaubamärgiga tähistatud tooteid kandvatest isikutest tehtud fotod või sama kaubamärgiga tähistatud kaupade reklaamid üksnes seda, et hageja on pruuni‑ ja beeživärvilist malelaudmustrit kasutanud, kuid need ei tõenda, et asjaomaste kaupade sihtrühm tajub kõnealust kaubamärki kaubandusliku päritolu tähisena (vt selle kohta eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Punast, musta ja halli värvi traktori kujutis, EU:T:2010:413, punkt 57).
116 Neljandaks mis puutub sihtrühma taju käsitlevasse arvamusuuringusse, mille hageja esitas haldusmenetluse käigus ning mida apellatsioonikoda võttis vaidlustatud otsuse punktides 18 ja 55 arvesse, siis tuleb nentida, et see arvamusuuring viidi läbi üksnes nahast luksuskaupade tarbijate seas ning ainult Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias ja Ühendkuningriigis. Peale selle, et asjaomane arvamusuuring ei puuduta liidu piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikke ja arukaid keskmisi tarbijaid (vt eespool punkt 27), vaid üksnes liidu viie liikmesriigi luksuskaupade tarbijaid, ei käsitle see üldse vaidlustatud kaubamärgi, vaid Louis Vuittoni kaubamärgi kui sellise tajumist, mistõttu see ei anna ka põgusat teavet ainsa vaidlustatud kaubamärgi tajumise kohta avalikkuse poolt, kelle seas see arvamusuuring läbi viidi.
117 Kõiki neid põhjuseid arvestades tuleb nentida, et hageja ei ole igatahes tõendanud, et vaidlustatud kaubamärk on Taanis, Portugalis, Soomes ja Rootsis kasutamise käigus omandanud eristusvõime.
118 Tegelikult nähtub eelkõige eespool punktis 84 viidatud kohtuotsusest Klaasplaadi pinna tekstuur (EU:T:2007:273, punktid 35, 38 ja 40), et tõendite puudumisest Taani, Soome, Rootsi, Kreeka ja Iirimaa kohta piisab, et registreerimisest keelduda.
119 Mis puutub hageja argumenti, mis põhineb sellel, et liidu olulises osas mitte kõigis liikmesriikides tõendamisele kuuluva maine omandamist puudutav kohtupraktika tuleks kanda üle määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikes 3 sätestatule, siis on Üldkohus juba sedastanud, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõiget 3 käsitlevat kohtupraktikat ei tohi segi ajada kohtupraktikaga, mille eesmärk on täpsustada määratlust „kaubamärgil on […] maine” liikmesriigis või ühenduses määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punkti c tähenduses, millisele tingimusele peab registreeritud kaubamärk vastama selleks, et sellele laieneks kaitse kaupade ja teenuste puhul, mis ei ole sarnased. Niisugusel juhul ei ole vaja kontrollida, kas tähis vastab ühenduse kaubamärgina registreerimise tingimustele kogu liidus. Pigem on tegemist tähise kasutamise takistamisega, kui olemasoleval kaubamärgil on maine kas liikmesriigis või liidus ja tähise põhjendamatul kasutamisel kasutataks ebaõiglaselt ära selle kaubamärgi eristusvõimet ja mainet või kahjustataks seda. Nõnda on Euroopa Kohus otsustanud, et territoriaalsest seisukohast piisab taotletud kaubamärgi kasutamise keelamiseks sellest, et kaubamärgil on maine liidu olulises osas (eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Punast, musta ja halli värvi traktori kujutis, EU:T:2010:413, punkt 47, ja kohtuotsus, 29.1.2013, Germans Boada vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Mehaaniline plaadilõikur), T‑25/11, EU:T:2013:40, punkt 70; vt selle kohta ka kohtuotsused, 14.9.1999, General Motors, C‑375/97, EKL, EU:C:1999:408, punktid 28 ja 29, ja 6.10.2009, PAGO International, C‑301/07, EKL, EU:C:2009:611, punktid 27 ja 30).
120 Seega pidi hageja tõendama kasutamise käigus eristusvõime omandamist liidu osas, milles vaidlustatud kaubamärgil ab initio eristusvõime puudus, mis käesoleval juhul tähendab terves liidus. Nagu aga eespool punktist 104 tuleneb, ei ole hageja toimikusse lisamiseks esitanud ühtki tõendit, mida on nimetatud eespool punktis 90 osutatud kohtupraktikas, ning tema esitatud tõendid, nagu need on loetletud eespool punktis 95, ei tõenda, et vaidlustatud kaubamärk on Taanis, Portugalis, Soomes ja Rootsis kasutamise käigus omandanud eristusvõime.
121 Eeltoodust tuleneb, et teise väite teine osa ning teine väide tervikuna tuleb tagasi lükata.
122 Sellest tulenevalt tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata.
Kohtukulud
123 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Louis Vuitton Malletier’lt.
Martins Ribeiro | Gervasoni | Madise |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. aprillil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad