Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 18. aprillil 2024(1)
Kohtuasi C‑157/23
Ford Italia SpA
versus
ZP,
Stracciari SpA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus))
Eelotsusemenetlus – Tootevastutus – Direktiiv 85/374/EMÜ – Artikli 3 lõige 1 – Tootja mõiste – Vastutuse laienemine tarnijale – Tarnija nimi, kaubamärk või muu selgesti eristatav tunnus tootel, mis osaliselt langeb kokku tootja nime, kaubamärgi või muu selgesti eristatava tunnusega – Artikli 3 lõige 3 – Tarnija vabastamine vastutusest – Tootja tuvastamine – Liikmesriigi õigusnorm, mis paneb tarnijale kohustuse tagada tootja kaasamine pooleliolevasse menetlusse
1. Eelotsusetaotlus käsitleb ettevõtjate (tootja ja tarnija) vastutust kahju eest, mis tekkis Itaalias toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel, kus sõiduki Ford turvapadi ei toiminud.
2. Põhikohtuasjas on kõne all küsimus, kas direktiivi 85/374/EMÜ(2) artikli 3 kohaselt tuleb see vastutus omistada sõiduki tootjale Saksamaal (Ford Werke Aktiengesellschaft; edaspidi „Ford WAG“) või selle tarnijale Itaalias (Ford Italia SpA; edaspidi „Ford Italia“).
I. Õigusraamistik
A. Liidu õigus Direktiiv 85/374
3. Artiklis 1 on sätestatud:
„Tootja vastutab kahju eest, mille põhjustab tema toote puudus.“
4. Artiklis 3 on sätestatud:
„1. „Tootja“ tähendab valmistoote valmistajat, mis tahes tooraine tootjat või koostisosa valmistajat ja iga isikut, kes tootel oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust kasutades esineb selle tootjana.
[…]
3. Kui tootjat ei ole võimalik kindlaks teha, käsitletakse toote iga tarnijat selle tootjana, kui ta ei tee kahjukannatajale mõistliku aja jooksul teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmeid. […]“.
5. Artiklis 5 on ette nähtud:
„Kui vastavalt käesoleva direktiivi sätetele ühe ja sellesama kahju eest vastutavad kaks või enam isikut, on nad solidaarselt vastutavad, ilma et see piiraks regressiõigust käsitlevate siseriiklike õigusaktide kohaldamist.“
B. Itaalia õigus Vabariigi presidendi 24. mai 1988. aasta dekreet nr 224(3)
6. Artikli 3 lõikes 1 on sisuliselt sätestatud, et tootja on valmistoote valmistaja, ühe koostisosa valmistaja või tooraine tootja. Selle artikli lõike 3 kohaselt käsitatakse tootjana ka isikut, kes tootel või pakendil oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust kasutades esineb selle tootjana.
7. Tarnija vastutust käsitleva artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et kui tootjat ei ole tuvastatud, kannab sama vastutust tarnija, kes on toodet äritegevuse käigus turustanud, kui ta ei ole kolme kuu jooksul pärast taotluse saamist teinud kahjukannatajale teatavaks tootja või teda tootega varustanud isiku identiteeti ja elukohta.
8. Sama artikli 4 lõikes 5 on ette nähtud, et tootja või tarnijana märgitud kolmanda isiku võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 106 kohaselt kohtusse kutsuda ja kostjaks oleva tarnija võib vastutusest vabastada, kui märgitud isik ilmub kohale ja ei vaidlusta seda asjaolu.
II. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
9. ZP ostis 4. juulil 2001 Itaalias asuvalt äriühingult Stracciari, kes on kaubamärgi „Ford“ edasimüüja, auto Ford Mondeo.
10. Sõiduki oli tootnud Saksamaal asuv äriühing Ford WAG, kes turustab oma sõidukeid Itaalias Ford Italia vahendusel. Viimati nimetatud äriühing on ühendusesisene importija, kes tarnis sõiduki kaubamärgi Ford edasimüüjale (Stracciari).
11. Ford WAG ja Ford Italia kuuluvad samasse kontserni.
12. ZP-l juhtus 27. detsembril 2001 liiklusõnnetus, milles sõiduki turvapadi ei toiminud.
13. ZP esitas 8. jaanuaril 2004 Tribunale di Bolognale (Bologna esimese astme kohus, Itaalia) kahju hüvitamise hagi. Hagi esitati müüja Stracciari ja Ford Italia vastu.
14. Ford Italia ilmus kohtuistungile, väitis, et ta ei ole sõidukit valmistanud ning märkis tootjaks Ford WAG. Ta väitis, et tarnijana ei ole ta vastutav sõidukile omistatava puuduse eest ja et kuivõrd tootja on tuvastatud, siis on tema vastutus välistatud.(4)
15. Tribunale di Bologna (Bologna esimese astme kohus) tuvastas 5. novembril 2012 Ford Italia lepinguvälise vastutuse puudusega toote tõttu tekitatud kahju eest.
16. Ford Italia esitas esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse(5) Corte d’appello di Bolognale (Bologna apellatsioonikohus, Itaalia), kes jättis selle 21. detsembril 2018 rahuldamata.
17. Ford Italia esitas kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Corte suprema di cassazionele (Itaalia kassatsioonikohus), kes esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi 85/374/EMÜ artikliga 3 lõige 1 on kooskõlas – ja kui ei ole kooskõlas, siis palutakse selgitada selle põhjuseid – tõlgendus, mis laiendab tootja vastutust tarnijale isegi siis, kui viimane ei ole füüsiliselt kinnitanud kaubale oma nime, kaubamärki või muud eristavat tähist, üksnes seetõttu, et tarnija nimi, kaubamärk või muu eristav tähis on täielikult või osaliselt identne tootja nimega, kaubamärgiga või muu eristava tähisega?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus
18. Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 13. märtsil 2023.
19. Kirjalikud seisukohad esitasid Stracciari,(6) Ford Italia ja Euroopa Komisjon, kes osalesid 8. veebruaril 2024 toimunud kohtuistungil.
IV. Hinnang
A. Sissejuhatavad märkused
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused keskenduvad direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 1 teise lause tõlgendamisele, et määrata kindlaks tootevastutus. Ta soovib eelkõige teada, kas sellist vastutust võib kohaldada tarnija suhtes, kes ei ole tootel füüsiliselt kasutanud oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust, kuid kelle andmed vastavad täielikult või osaliselt tootja andmetele.
21. Selline mööndavasti piiratud lähenemine eelotsuse küsimusele tähendab, et ilmse tootja (kes esitleb end sellisena, pannes oma nime tootele) mõistet tuleb eelkõige kaaluda seoses juhtumi asjaoludega.
22. Euroopa Kohus võib siiski anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule muid juhiseid direktiiviga 85/374 kehtestatud vastutuse korra tõlgendamiseks, kui ta peab vajalikuks vastata Ford Italia soovitatud lähenemisviisile, mis põhineb selle direktiivi artikli 3 lõike 3 kohaldamisel.
23. Kui see on nii, siis ei tule käsitleda mitte ainult tegeliku või ilmse tootja mõiste (direktiivi 85/374 artikli 3 lõige 1) piiritlemist, vaid ka tegeliku tootja andmed esitanud tarnija vastutusest vabastamist (sama direktiivi artikli 3 lõige 3).
B. Direktiiviga 85/374 kehtestatud vastutuse korra täielik ühtlustamine
24. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on „liikmesriikidele tootevastutuse reguleerimiseks jäetud kaalutlusruum täielikult määratletud direktiivis [85/374] endas“.(7)
25. Direktiivi 85/374 sõnastuse, eesmärgi ja ülesehituse analüüsimisel „järeldas Euroopa Kohus, et direktiiv näeb sellega reguleeritud küsimuste osas ette liikmesriikide õigus- ja haldusnormide täieliku ühtlustamise“.(8)
26. Konkreetselt puudutab see „nende vastutavate isikute ringi, kelle vastu on kahju kannatanud isikul õigus esitada hagi direktiivis 85/374 ette nähtud vastutuse kohaldamise korra alusel, [ja mis] on määratletud artiklites 1 ja 3. Arvestades asjaolu, et selle direktiiviga ühtlustatakse täielikult need küsimused, mida direktiiv reguleerib, tuleb vastutavate isikute ringi pidada nendes artiklites ammendavalt kindlaks määratuks ja nende isikute kindlaksmääramine ei saa sõltuda täiendavate kriteeriumide kehtestamisest, mis ei tulene neist artiklitest“.(9)
27. Lisaks valmistoote valmistajale „[võib] üksnes ammendavalt loetletud juhtudel […] ka muid isikuid käsitleda tootjana, s.o isik, kes tootel oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust kasutades esineb selle tootjana (direktiivi artikli 3 lõige 1); isik, kes impordib ühendusse toote (artikli 3 lõige 2); ja tarnija, kui tootjat ei ole võimalik kindlaks teha ja kui ta ei tee kannatanule mõistliku aja jooksul teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmeid (artikli 3 lõige 3)“.(10)
C. Ilmse tootja mõiste: direktiivi 85/374 artikli 3 lõige 1
28. Siinses vaidluses esitati hagi sõiduki tarnija (Ford Italia) kui tootja vastu. Väidetav puudus esines kaubamärgi Ford sõidukil, mille valmistas Saksamaal Ford WAG ja tarnis Itaaliasse nende sõidukite ühendusesisene importija Ford Italia.
29. Kuna Ford Italia ei valmista sõidukeid, vaid impordib neid teisest liikmesriigist ja turustab neid Itaalias, saab teda pidada direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 1 tähenduses tootjaks üksnes siis, kui ta on ilmne tootja, st „isik, kes tootel oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust kasutades esineb selle tootjana“.
30. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kuidas tuleks käsitleda olukorda, kus:
– esiteks ei ole tarnija tootel füüsiliselt kasutanud oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust;
– teiseks langevad nii tarnija kui ka tootja nimed kokku, kuna nad mõlemad kasutavad sõidukil ja mõlema ettevõtja nimes olevat eristatavat tähist „Ford“.
31. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates võib vastus sellele olukorrale tuleneda kas väljendi „nime kasutades“ kitsast tõlgendusest või laiemast tõlgendusest. Mõlemad näivad talle põhimõtteliselt vastuvõetavad:(11)
– teine, mis on riigisisese kohtupraktika seisukohast laiem, võtab arvesse tarbijakaitse nõuet;
– esimene on piirav ja selle eesmärk on kaaluda toote tootmis- ja turustamisprotsessis osalevate eri osapoolte huve.
32. Põhjused, mida ma allpool esitan, kallutavad mind pooldama eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud laiemat tõlgendusviisi. Möönan siiski, et ka teise välja pakutud tõlgendusviisi toetuseks on kaalukaid argumente.(12)
33. Tootja mõiste laiendamine nii, et see hõlmaks ilmset tootjat, on seletatav direktiivi 85/374 neljandas põhjenduses väljendatuga: „tarbijate kaitsmiseks peab vastutus hõlmama kõiki […] isikuid, kes esinevad tootjana, kinnitades tootele oma nime, kaubamärgi või muu selgesti eristatava tunnuse […]“. Sel eesmärgil „soovis liidu seadusandja tarbija kaitsmiseks tõlgendada mõistet „tootja“ laialt.“.(13)
34. Euroopa Kohus võttis seisukoha ilmse tootja „mittesüülise vastutuse“ kohta(14) kohtuotsuses Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia, mille asjaolud on teataval määral sarnased käesoleva eelotsusetaotluse asjaoludega.(15)
35. Selles kohtuasjas esitati kahju hüvitamise nõue puudusega toote tõttu (Soomes müüdud Phillips Saeco kohvimasin) Koninklijke Philipsi vastu, samas kui toote oli Rumeenias valmistanud Koninklijke Philipsi tütarettevõtja Saeco International Group SpA.
36. Seega oli küsimus selles, kas Koninklijke Philips oli ilmne tootja, arvestades, et „kohvimasinal ja selle pakendil olid tähis Philips ja tähis Saeco, mis on äriühingu Koninklijke Philips registreeritud kaubamärgid. Kohvimasinal oli CE‑märgis, mis sisaldas tähist Saeco, Itaalia aadressi ja pealetrükki „toodetud Rumeenias“. Äriühingul Koninklijke Philips on Soomes tütarettevõtja Philips Oy, kes turustab seal Philipsi kaubamärki kandvaid kodumasinaid, sealhulgas kõnealust kohvimasinat.“(16)
37. Euroopa Kohtu selles otsuses tehtud järeldustest võib esile tõsta järgmist:
– „kasutades tootel oma nime, kaubamärki või muud selgelt eristatavat tunnust, jätab tootjana esinev isik mulje, et ta on tootmisprotsessis osalenud või võtab selle eest vastutuse. Järelikult on nende märgete kasutamine selle isiku jaoks samaväärne oma maine kasutamisega selleks, et muuta toode tarbijatele atraktiivsemaks, mis õigustab seda, et vastukaaluks võib toote kasutamisega kaasneda tema vastutus“;(17)
– „vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvamusele [ei ole] vaja otsida ühtainust, seda „kõige õigemat“ vastutavat isikut, kelle vastu tarbija peaks oma õigustele tuginema, kuna ühelt poolt võib tootjaks pidada mitut isikut ja teiselt poolt võib tarbija esitada oma nõude neist ükskõik kelle vastu“.(18)
38. Küsimus, mida Corte di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) nüüd tõstatab, puudutab, nagu ma juba märkisin, väljendi „kasutades oma nime“ ulatust. Täpsemalt soovib ta teada, kas see mõiste: i) hõlmab üksnes eristava elemendi materiaalset lisamist muu isiku kui tootja poolt kavatsusega mitmetimõistetavust ära kasutada; ii) või hõlmab see ka tootja identifitseerimist võimaldavate andmete tahtmatut kokkulangevust.
39. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb keskenduda sellele, kuidas puudusega toote esitlemine ja müük toimub. Sellest vaatepunktist ilmneb, et Ford Italia pakub Itaalia tarbijatele sõidukeid, millel on eristatav element (Ford), mille prestiiž ja maine loovad objektiivselt ja põhjendatult tarbijas suurema usalduse. Tarnija tugineb seega kaubamärgi „Ford“ mainele, mille ta lisab oma ärinimele (Ford Italia), et müüa sõidukeid.
40. Nii nagu lahendati küsimus kohtuotsuses Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia, õigustab üldsuse kaitse minu arvates seda, et tarnija (Ford Italia) ning tegeliku tootja (Ford WGA) ja sõiduki (Ford Mondeo) tähiste kokkulangemise korral(19) võiks tarnijat pidada ilmseks tootjaks direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
41. On tõsi, et tarnija ei pane tootele füüsiliselt külge enda nime, mis on tootele juba tehases lisatud. Leian, et kui tarbija vaatest esineb sõidukil ja seda tarniva isiku ärinimes sama nimi (Ford), võib ostjale jääda mulje(20), et tarnijal on direktiivi 85/374 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud seisund (ja vastutus). Selles kontekstis ei saa tarbijalt nõuda, et ta teeks oma vahenditega selgeks (tegeliku) tootja, kelleks on muu isik kui neid tunnuseid kasutav tarnija.
42. Sellistel juhtudel on keskse tähtsusega tegur tarnija (Ford Italia), toote (Ford Mondeo) ja selle valmistaja (Ford WGA) nimede kolmekordne kokkulangevus. Selle kokkulangemise tõttu eeldab tarbija, et sõiduki kvaliteeti toetab tarnija, kes just nimelt „oma maine kasutamisega selleks, et muuta toode tarbijatele atraktiivsemaks“,(21) esitleb end ilmse tootjana, võttes selle eest ka vastutuse.
43. Sellest vaatenurgast ole minu arvates väga oluline see, et tarnija soovib väidetavat ebaselgust ära kasutada või et ta on tahtlikult valinud nimetuse, et tugineda tõelisele valmistajale (kellega tal on pealegi ühised ärisidemed) viitava eristava elemendi mainele.
44. Kordan, et oluline on see, et kui tarnija turustatav sõiduk sisaldab mõlema nime iseloomulikku eristavat tähist (Ford), tekib ostja (ja üldisemalt avalikkuse) suhtes samasugune usaldus nagu siis, kui tootja, kelle nimi kattub tarnija nimega, müüb selle otse, ilma teise ettevõtja vahenduseta.
45. Selles kontekstis võib tarbija ilma edasiste otsinguteta mõistlikult arvata, et ta ostab oma sõiduki tarnijalt, kes esitleb end (näib) tootjana. Seega tuleb „tarbija[…] vabastada kohustusest määrata oma kahjunõude esitamiseks kindlaks tegelik tootja“.(22)
46. Võib vastu väita, et see tõlgendus on liiga lai ja läheb kaugemale direktiivi 85/374 artikli 3 lõikest 1, mis keskendab vastutuse puudusega toote eest valmistajale, mitte turustajale. Ma ei usu siiski, et see vastuväide, isegi kui on argumente selle toetuseks, peaks olema ülimuslik selle sätte tähenduses mõiste „ilmne tootja“ üldistava tõlgenduse suhtes, mille ma välja pakun.
47. Jagan seega komisjoni seisukohta, et ilmse tootja staatust ei saa piirata sellega, kes füüsiliselt „kasutab“ tootel oma eristatavat tähist: see staatus „võib tuleneda ka lihtsast tarnija nime ja toote nime vahelisest vastavusest, eriti kui – nagu käesolevas asjas – selline vastavus ei ole juhuslik, vaid tuleneb asjaolust, et tarnija müüb Itaalias edasi kaubamärki Ford kandvad sõidukeid, mida ta ostab ise tootjalt Ford WAG“.(23)
48. Sellest eeldusest lähtudes võib puudusega toote tõttu kahju kannatanud isik nõuda nii ilmselt kui ka tegelikult tootjalt kahju hüvitamist, kuna nende vastutus on solidaarne.
49. Direktiivi 85/374 artiklist 5 ja viiendast põhjendusest tuleneb, et „tootjana esineva isiku vastutus on sama suur kui tegeliku tootja vastutus ja tarbija võib vabalt otsustada nõuda kahju täielikku hüvitamist erisusteta kummaltki, sest nad vastutavad solidaarselt“.(24)
50. Eeltoodud kaalutlused kehtivad seda enam, et käesoleval juhul kuuluvad tarnija ja tegelik tootja ühte kontserni, nii et esimene osaleb teise toodetud autode turustusahelas, kusjuures mõlemad kannavad Fordi logo.
51. Tuletan meelde, et sõiduki tarnija (Ford Italia) on seotud valmistajaga (Ford WAG). Ford Italia on Fordi sõidukite tootmis- ja turustusvõrgu territoriaalne üksus, mis allub emaettevõtja juhtimisele ja koordineerimisele.
52. Selles kontekstis otsustab tarbija osta sõiduki Ford Italialt just kindluse tõttu, mille annab selle päritolu, see tähendab seetõttu, et tegemist on autoga, mida turustab ametlik tarnija, kes esitleb end (või vähemalt tekitab selle mulje) toote kvaliteedi eest vastutavana. Ostja pöördub Fordi võrgustiku tarnija poole, kes tegutseb just selle nime all (Ford Italia).
53. Mis puudutab seda tüüpi seose asjakohasust tootja ja tarnija vahel, siis – olgugi et teistsuguses kontekstis – leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses O’Byrne järgmist:
– „kui üks turustusahela lülidest on tootjaga tihedalt seotud, näiteks tootja 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja, tuleb välja selgitada, kas selle seotuse tagajärjel osaleb see üksus tegelikult asjaomase toote tootmisprotsessis“;(25)
– „sellise lähedase suhte uurimine tuleb läbi viia sõltumata asjaolust, kas tegemist on erinevate õigussubjektidega. Siiski on oluline, kas need ettevõtjad tegelevad erineva tootmistegevusega või tegutseb üks neist – tütarettevõtja – üksnes emaettevõtja valmistatud toote turustajana või edasimüüjana. Siseriiklikud kohtud peavad […] välja selgitama, kas tootja ja teise majandusüksuse vaheline seotus on niivõrd tugev, et tootja mõiste hõlmab […] ka teist majandusüksust […]“.(26)
54. Kohtuasjas O’Byrne käsitleti küsimust, kas oli toimunud toote „käibelelaskmine“ direktiivi 85/374 artikli 11 tähenduses, alates millest hakkab kulgema tähtaeg (10 aastat), mille jooksul saab kahju kannatanud isik oma õigusi kasutada.
55. On tõsi, et kohtuotsuses O’Byrne esitas Euroopa Kohus kaalutlused emaettevõtja ja tütarettevõtja suhete kohta selleks, et teha kindlaks, millal puudusega toode käibele lasti. Mulle näib aga, et siinse eelotsusetaotluse puhul on asjakohane see, et kohtuotsus O’Byrne toetab mõiste „tootja“ laia tõlgendust, mis hõlmab omavahel seotud ettevõtjaid, kes osalevad toote turustusahelas, olenemata sellest, kas nad on erinevad juriidilised isikud või mitte.(27)
56. Selline lai tõlgendus ei saa siiski viia selleni, et vastutus puudusega toote tõttu tekkinud kahju eest omistatakse vahet tegemata kõigile selle tootmis- ja turustamisprotsessis osalejatele. Sellise vahet tegemata laiendamise lükkas Euroopa Kohus Taani õigusnormide osas tagasi kohtuotsustes Skov ja Bilka(28) ning komisjon vs. Taani.(29)
57. Seda silmas pidades võib Ford WAG ja Ford Italia vaheliste seoste analüüs, mille peab läbi viima eelotsusetaotluse esitanud kohus, anda tunnistust eriti tihedast seotusest, mis koos ühise nime (Ford) kasutamise kokkulangevusega mõlema nimetuses ja puudusega tootes endas kallutab tasakaalu direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 1 teise lause kohaldamise kasuks.
58. Eeltoodu vastab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele, kui seda võtta sõna‑sõnalt: selles vaidluses on tegemist ilmse tootjaga (Ford Italia), kelle suhtes kahjukannataja võib direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 1 alusel maksma panna vastutuse puudusega tootest tuleneva kahju eest.
D. Direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 mõju
59. Kui ma eelnevates punktides käsitlesin ilmse tootja mõistest tulenevaid tõlgendamisraskusi, siis pöördun nüüd Ford Italia argumentide juurde, mis puudutavad direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 kohaldamist vaidluses, mille sõnastusest tuleneb selle äriühingu vastutusest vabastamine.(30)
60. Ford Italia rõhutas Euroopa Kohtus, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei võtnud arvesse asjaolu, et „tarbijat teavitati õigeaegselt tootja isikust ja aadressist, kuid tarbija hoidus tema vastu nõuet esitamast“.(31)
61. Ford Italia järeldab sellest, et tegemist ei olnud niisuguse „tarbija kaitsmisega, kes on temast mitteolenevatel põhjustel segaduses samas kontsernis tegutsevate isikute tähiste läbisegi kasutamise tõttu, vaid tarbijaga, kes keeldub taotlemast kohtult luba kaasata menetlusse ühendusesisene tootja, kelle isik ja asukoht on talle hästi teada […]“.(32)
62. Direktiivi 85/374 artikli 3 lõige 3 käsitleb olukorda, kus „tootjat ei ole võimalik kindlaks teha“. Selles kontekstis „käsitletakse toote iga tarnijat selle tootjana, kui ta ei tee kahjukannatajale mõistliku aja jooksul teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmeid“.
63. Minu arvates ei ole direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 kohaldamise tingimused antud juhul täidetud: ei olnud „tundmatut tootjat“, kui nõustuda, et Ford Italia oli ilmne tootja eespool esitatud tingimustel. Lisaks ei palu eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul seda mõistet mingil moel tõlgendada, rõhutades, et ta ei pea seda vaidluse lahendamisel asjakohaseks.(33)
64. Nagu komisjon kohtuistungil väitis, lähtub direktiivi 85/374 artikli 3 lõige 3 eeldusest, et tootjat (olenemata sellest, kas tegemist on tegeliku või ilmse tootjaga) ei ole võimalik kindlaks teha. Tootja mõiste artikli 3 lõike 3 tähenduses hõlmab nii tegelikku kui ka ilmset tootjat: kui üks neist on tuvastatud, muutub säte kohaldamatuks.
65. Teise võimalusena võtan seisukoha direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 mõju kohta eelotsuse küsimusele vastamisel.
66. Euroopa Kohus on seda sätet tõlgendanud muu hulgas 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsuses(34), tehes seda järgmiselt:
– „kõnealust sätet tuleb tõlgendada nii, et see käsitleb olukorda, kus konkreetseid asjaolusid arvesse võttes ei olnud väidetavalt puudusega toote tõttu kannatanul võimalik enne toote tarnija suhtes oma õiguste teostamist mõistlikult kindlaks teha kõnealuse toote valmistajat“;(35)
– „sellisel juhul tuleneb direktiivi 85/374 artikli 3 lõikest 3, et tarnijat tuleb käsitada „tootjana”, kui ta ei ole kannatanule mõistliku aja jooksul teatavaks teinud tootja või talle toote tarninud isiku andmeid“;(36)
– teabe edastamine ei ole tingimusteta, sest „pelk asjaolu, et toote tarnija eitab seda, et ta on kõnealuse toote valmistaja – kui ta seejuures ei anna teavet tootja või talle toote tarninud isiku kohta –, ei ole piisav, et teda loetaks kannatanule direktiivi 85/374 artikli 3 lõikes 3 sätestatud teavet andnuks ja välistataks see, et teda peetakse nimetatud sätte alusel „tootjaks”;(37)
– „tingimus, mille kohaselt tuleb nimetatud teave anda „mõistliku aja jooksul” direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses, tähendab, et tarnijal, kelle suhtes on kannatanu kohtumenetluse algatanud, on kohustus teha kannatanule omal algatusel ja viivitamata teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmed“.(38)
67. Direktiivi 85/374 artikli 3 lõige 3 piirdub seega sellega, et näeb ette tarnija vastutusest vabastamise (kui tootjat ei ole võimalik kindlaks teha), kui ta ise teatab kahjukannatajale mõistliku aja jooksul tootja andmed.
68. Direktiivis 85/374 ei ole siiski täpsustatud (menetluslikke või muid) mehhanisme, mida tuleb selle teabe esitamiseks rakendada. Seega vabaneb tarnija põhimõtteliselt vastutusest, kui ta edastab kannatanule mõistliku aja jooksul tegeliku tootja andmed.
69. Direktiiviga 85/374 ei ole aga vastuolus see, kui teabe edastamisel poolelioleva kohtumenetluse käigus(39) paneb riigisisene õigus ühele poolele kohustuse kutsuda menetlusse isik, kes on märgitud tegelikuks tootjaks.
70. Kordan, et tegemist on aspektida, mida direktiivi 85/374 artikli 3 lõikes 3 ei ole silmas peetud, ja mille liikmesriik võib kehtestada, et tagada tegeliku tootja tuvastamine usaldusväärsus. Sellise menetlusliku kohustusena kuulub see liikmesriikide menetlusautonoomiasse ega ole direktiiviga 85/374 tingimata vastuolus.
71. Sellise menetlusliku kohustuse aluseks võib olla eesmärk kaitsta tarbija huve, määrates samas konkreetselt kindlaks, kes on tootja. Tegeliku tootja tuvastava tarnija automaatne vastutusest vabastamine võib jätta tarbija ebakindlasse olukorda: menetlus, milles selline tuvastamine toimub, lõpetatakse (kostja vastu hagi esitamise õiguse puudumise tõttu) ja kahju kannatanud isik peab algatama uue menetluse määratud tootja vastu, riskides sellega, et viimane omakorda eitab, et ta on tootja.
72. Selleks, et vältida tarbija jaoks seda kahekordset teekonda,(40) tundub mõistlik, et liikmesriigi seadusandja näeb ette, et kõik lahendatakse ühes ja samas menetluses, ja näeb selleks sobiva mehhanismina ette menetlusse sekkumise (kohtusse kutsumise). Iga liikmesriigi õiguses on taas kindlaks määratud, kuidas see sekkumine toimub.(41)
73. Kui kostjaks olev tarnija tuvastab menetluse käigus tootja, võib liikmesriigi õiguskorras vahet tegemata valida, kas: a) kohustada hagejat kutsuma tootja menetlusse, näiteks hagi laiendades või täiendades; b) panna see kohustus kostjale nii, et tema peab paluma tootjal menetlusse astuda.
74. Loogiliselt on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne tõlgendada riigisisest õigust, et teha kindlaks, millise kahest eespool nimetatust või hoopis muu lahenduse on Itaalia seadusandja valinud. Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, tõlgendas apellatsioonikohus presidendi 24. mai 1988. aasta dekreedi nr 224 (mis viitab tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklile 106) artikli 4 lõiget 5 viisil, mida Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) ei jaga.(42)
75. Juhul kui liikmesriigi õigusnormid nõuavad, et juba algatatud kohtumenetluse käigus esitatud teabe edastamisele tarnijalt kahjukannatajale peab kohustuslikus korras järgnema tegeliku tootja menetlusse kutsumine, leian, et direktiivi 85/374 artikli 3 lõiget 3 ega tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid ei ole rikutud:
– see lahendus, mis pigem aitab tagada huvide õiglast tasakaalu, ei kahjusta direktiiviga 85/374 tunnustatud õiguste tõhusust. Kahjukannataja ja tarnija õigused on tagatud, kuna üks ja sama kohus saab käsitleda ühes ja samas kohtuasjas kõiki asjaomaste poolte vahelisi õigussuhteid. Seega võib ta juhul, kui teave on tõene, vabastada tarnija vastutusest ja omistada selle tegelikule tootjale (kes oleks menetluslikus mõttes olnud tarnija kui esialgse kostja õigusjärglane).
– mis puudutab võrdväärsuse põhimõtet, siis näib lahendus, mille Itaalia menetlusõigus näeb ette puudusega toote tootja vastutuse suhtes, vastavat lahendusele, mis on valitud muudel Itaalia tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 106 ette nähtud menetlusse astumise juhtudel,(43) ning seda kohaldatakse kõigi selles valdkonnas toimuvates vaidlustes menetlusse astujate suhtes.
76. Kokkuvõttes ei ole direktiivi 85/374 artikli 3 lõikega 3 vastuolus otsus, mille kohaselt Ford Italia peab kandma tema võimalike menetluslike kohustuste täitmata jätmise negatiivsed tagajärjed, kui need on kehtestatud riigisisese õigusega.(44)
V. Ettepanek
77. Eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata Corte suprema di cassazionele (Itaalia kassatsioonikohus) järgmiselt:
Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta artikli 3 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
tootjaks võib pidada sõiduki tarnijat, kes küll ei ole sõidukil füüsiliselt kasutanud oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust, kuid kes tarbijatele sellisena end esitleb, kuna tarnija nimi langeb kõige olulisemas osas kokku tegeliku tootja nime, kaubamärgi või muu eristava tunnusega, nad mõlemad kuuluvad samasse kontserni ja väidetavalt puudusega sõiduk kannab mõlemale omast kaubamärki.