Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NICHOLAS EMILIOU
esitatud 25. aprillil 2024(1)
Kohtuasi C‑646/22
Compass Banca SpA
versus
Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato,
menetluses osalesid:
Metlife Europe Dac,
Metlife Europe Insurance Dac,
Europ Assistance Italia SpA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu))
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2005/29/EÜ – Artikli 2 punktid d, e ja j ning artiklid 5, 6, 8 ja 9 – Ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad tavad – Keeld – Mõiste „agressiivne kaubandustava“ – Laenutoodete ja mitteseotud kindlustustoodete ristmüük – Mis tahes ajalise vahe puudumine kahe lepingu allkirjastamise vahel – Tava „agressiivse“ laadi juhtumipõhine hindamine – Mõiste „keskmine tarbija“ – Väljendi „mõõdukalt teavet omav ja mõõdukalt tähelepanelik ning ettevaatlik“ tähendus – Direktiiv (EL) 2016/97 – Artikkel 24 – Haldusasutuse otsus kohustada jätma kahe lepingu sõlmimise vahele seitsmepäevane ajavahemik – Vastuolu puudumine selle sättega
I. Sissejuhatus
1. „Puhtalt liberaalse loogika järgi on inimesed vabad, võrdsed ja piisavalt vanad, et tulla toime ilma riigi sekkumiseta […] Seaduses võetakse aga arvesse tegelikkust ja asjaolu, et tegelikkuses ei ole [laenulepingu] pooled nii vabad ja võrdsed kui liberaalse teooria kohaselt.“(2)
2. Paljud tekstid, mille Euroopa Liidu seadusandja on võtnud vastu tarbijakaitse valdkonnas, tulenevad samast lihtsast tähelepanekust: tarbijalepingu pooled ei ole tavaliselt võrdsed, eelkõige võlgniku ja võlausaldaja vahelistes suhetes. Seetõttu on vaja kõrgel tasemel tarbijakaitset.
3. Direktiiv 2005/29/EÜ,(3) mille eesmärk on kaitsta tarbijaid „ebaausate“ kaubandustavade tagajärgede eest, mis on „otseselt seotud tarbija poolt toodete suhtes tehtavate tehinguotsuste mõjutamisega“,(4) ei kujuta endast erandit sellest üldpõhimõttest. Nimelt on selle eesmärk tagada „tarbijakaitse ühtne kõrge tase“,(5) keelates sellised „ebaausad“ kaubandustavad, eriti kui need on „eksitavad“ või „agressiivsed“(6).
4. Vaidlus põhikohtuasjas puudutab selle menetluse apellandi Compass Banca SpA (edaspidi „Compass Banca“) kaubandustava. See tava seisneb kindlustuspoliisi müümises klientidele, kes juba võtavad sellelt äriühingult eraisiku laenu. Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato (Itaalia konkurentsi- ja turujärelevalveamet, edaspidi „AGCM“), kes on põhikohtuasjas vastustaja, on seisukohal, et kliente sisuliselt „suunatakse“ sõlmima kindlustuspoliis. AGCM märgib selle kohta, et laenutoodet ja kindlustuspoliisi pakutakse koos ning kliendid allkirjastavad nende toodete lepingud ühel ja samal ajal. Ka pakub kindlustuspoliis kaitset eraelusündmuste korral, mis ei ole küll laenulepinguga seotud, kuid võivad (kui neid tuleb ette) mõjutada klientide võimet laenu tagasi maksta – selline võimalus mõjutaks nende otsust seoses kindlustuspoliisi ostmisega.
5. Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse selgitada, millistel tingimustel võib sellist ristmüügi kaubandustava käsitada agressiivsena ja seega ebaausana direktiivi 2005/29 tähenduses. Samuti palutakse seejuures Euroopa Kohtul esitada mõningaid laiemaid tähelepanekuid mõiste „keskmine tarbija“ kohta, mida liikmesriigid ja nende kohtud või pädevad asutused peavad selle õigusakti kohaselt kasutama võrdlusalusena.
II. Õigusraamistik
A. Liidu õigus
6. Direktiivi 2005/29 artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
e) tarbijate majanduskäitumise oluline moonutamine – kaubandustava järgimine eesmärgiga märgatavalt kahjustada tarbijate võimet teha teadlikke valikuid, pannes tarbija seetõttu tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud;
[…]
j) liigne mõjutamine – tarbija suhtes jõupositsiooni ärakasutamine surve avaldamiseks (sealhulgas kasutamata füüsilist jõudu või ähvardamata seda kasutada) viisil, mis märkimisväärselt piirab tarbija võimet teha teadlikke valikuid;
[…]“.
7. Sama direktiivi artikkel 5 „Ebaausate kaubandustavade keeld“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Ebaausad kaubandustavad on keelatud.
2. Kaubandustava on ebaaus, kui see:
a) on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega
ja
b) seoses mingi tootega moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt selle keskmise tarbija majanduskäitumist, kes tootega kokku puutub või kellele see on suunatud, või tarbijarühma keskmise liikme majanduskäitumist, kui kaubandustava on suunatud teatavale tarbijarühmale.
[…]“.
8. Direktiivi 2005/29 artiklis 8 „Agressiivsed kaubandustavad“ on sätestatud:
„Kaubandustava loetakse agressiivseks, kui see konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid, ahistamise, sunni, sealhulgas füüsilise jõu kasutamise, või liigse mõjutamise kaudu kahjustab märkimisväärselt või tõenäoliselt kahjustab märkimisväärselt keskmise tarbija valikuvabadust või käitumist toote suhtes ning paneb või tõenäoliselt paneb ta seetõttu tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei teeks.“
9. Sama direktiivi artikkel 9 „Ahistamise, sunni ja liigse mõjutamise kasutamine“ on sõnastatud järgmiselt:
„Otsustades, kas kaubandustava raames kasutatakse ahistamist, sundi, sealhulgas füüsilist jõudu, või liigset mõjutamist, võetakse arvesse:
a) selle ajastust, asukohta, olemust või pealekäivust;
b) ähvardava või solvava keelekasutuse või käitumise kasutamist;
c) tarbija otsustusvõimet kahjustava tõsise õnnetusjuhtumi või eriliste asjaolude ärakasutamist ettevõtja poolt, millest ettevõtja on teadlik, eesmärgiga mõjutada tarbija otsust toote suhtes;
[…]“.
B. Liikmesriigi õigus
10. 6. septembri 2005. aasta seadusandliku dekreedi nr 206 (decreto legislativo del 6 settembre 2005, n. 206, Codice di consumo; edaspidi „tarbimisseadustik“) artikkel 20 kannab pealkirja „Ebaausate kaubandustavade keeld“. Selles on sätestatud:
„Kaubandustava on ebaaus, kui see on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ning seoses mingi tootega moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt selle keskmise tarbija majanduskäitumist, kes tootega kokku puutub või kellele see on mõeldud, või tarbijarühma keskmise liikme majanduskäitumist, kui kaubandustava on mõeldud teatavale tarbijarühmale“.
11. Selle seadusandliku dekreedi artikkel 24 käsitleb agressiivseid kaubandustavasid ja sellega võetakse üle direktiivi 2005/29 artiklis 8 sätestatud nõuded.
III. Faktilised asjaolud, riigisisene menetlus ja eelotsuse küsimused
12. 2015. aasta jaanuarist kuni 2018. aasta juulini pakkus Compass Banca oma klientidele peale mitmesuguste eraisiku laenude ka kindlustuspoliise, mis pakkusid kaitset teatud eraelusündmuste korral, mis ei ole laenuga seotud. Kindlustuspoliisi sõlmimine ei olnud laenu saamisel eeltingimus, kuid seda pakuti koos laenuga. Lisaks sõlmiti kahe toote lepingud ühel ja samal ajal.
13. AGCM algatas 13. septembril 2018 uurimise, et teha kindlaks, kas see kaubandustava on ebaaus direktiivi 2005/29 tähenduses.
14. Compass Banca nõustus uurimise käigus mõnega AGCMi pakutud meetmetest, et vältida trahvi määramist. Need meetmed hõlmasid kindlustuslepingu tingimusteta ülesütlemise õiguse andmist kõigile klientidele (ilma et see mõjutaks nende laenulepingut), mille tulemusel kindlustuspoliis lõpetati ja kasutamata kindlustusmaksed hüvitati.
15. Samal ajal lükkas Compass Banca tagasi AGCMi nõude jätta kahe lepingu allkirjastamise vahele seitsmepäevane ajavahemik. Nimelt pidas ta seda meedet ebaproportsionaalseks. Siiski tegi ta ettepaneku võtta oma klientidega seitse päeva pärast kindlustuslepingu sõlmimist ühendust, et kinnitada, et nad soovivad endiselt kindlustuspoliisi, ning lisas, et Compass Banca katab nende seitsme päeva jooksul kindlustusmaksete kulud.
16. AGCM pidas neid kohustusi ebapiisavaks. Oma 2. aprilli 2019. aasta otsuses märkis ta, et Compass Banca oli kasutanud agressiivset ja seega ebaausat kaubandustava direktiivi 2005/29 tähenduses – tava, mis seisnes „laenuga mitteseotud kindlustustoodete sunniviisiliseks ristmüümiseks hetkel, mil sõlmitakse erarahastusleping, mille vahendaja on sama finantsasutus“. Ta keelas sellise tava edasise kasutamise ja trahvis Compass Bancat 4 700 000 euroga.
17. Compass Banca esitas Tribunale Amministrativo Regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) hagi, milles vaidlustas AGCMi otsuse. Nimetatud kohus jättis tema hagi rahuldamata.
18. Seejärel esitas Compass Banca apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
19. Compass Banca väidab, et AGCM pidas tema kaubandustava agressiivseks ja seega ebaausaks direktiivi 2005/29 tähenduses üksnes seetõttu, et see seisneb eraisiku laenude ja kindlustuspoliiside ristmüügis, ilma et ta oleks esitanud tegelikke tõendeid selle agressiivse laadi kohta, arvestades selle tava iseärasusi või asjakohaseid asjaolusid.
20. Compass Banca lisab, et AGCMi lähenemisviisi tõttu lasub tal kohustus tõendada, et tema kaubandustava ei ole tegelikult agressiivne. Selline tõendamiskoormise ümberpööramine on Compass Banca arvates põhjendamatu ja vastuvõetamatu.
21. AGCM väidab, et Compass Banca on mõjutanud ja piiranud eraisiku laenude ja kindlustuspoliiside ristmüügiga arvestatavalt tarbijate valikuvabadust seoses tema kindlustustoodetega. Ta leiab, et Compass Banca on jätnud oma klientidele eelkõige esitamata teabe kindlustuspoliisi valikulisuse kohta. AGCMi sõnul ei oleks Compass Banca kasutatud tava olnud agressiivne, kui kahe lepingu allkirjastamise kuupäevade vahele oleks jäänud seitsmepäevane ajavahemik.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et direktiivi 2005/29 kohaselt tuleb kaubandustava võimaliku ebaausa laadi hindamisel kasutada keskmise tarbija kriteeriumi.
23. Sellega seoses küsib ta, kas selle mõistega seoses omistatakse piisavalt kaalu teooriatele, mis osutavad vajadusele suurema tarbijakaitse järele, eriti nn piiratud ratsionaalsuse teooriale. Selle teooria kohaselt tegutsevad inimesed sageli ilma kogu vajalikku teavet hankimata, teevad irratsionaalseid otsuseid (võrreldes nendega, mida teeks hüpoteetiliselt „mõõdukalt teavet omav ja mõõdukalt tähelepanelik ning ettevaatlik“ isik) ja muudavad oma eelistusi olenevalt mitmesugustest viisidest, kuidas ettevõtja esitab neile sisulist teavet või alternatiive teatud tegutsemisviisile või tootele(7) (nn raamistamise (framing) mõju).
24. Neid asjaolusid arvestades juhib ta tähelepanu sellele, et kuigi eraelusündmused (näiteks terviseprobleemid), mida Compass Banca müüdav kindlustuspoliis hõlmab, ei ole seotud eraisiku laenuga, mida see äriühing samuti turustab, on Compass Banca raamistanud nende kahe toote kombineeritud pakkumised selliselt, et tarbijad võivad hakata uskuma, et laenulepingut ei ole võimalik sõlmida ilma sealjuures ka kindlustuspoliisi sõlmimata. Ta soovib teada, kas seda tava tuleb seetõttu pidada agressiivseks ja seega ebaausaks kaubandustavaks direktiivi 2005/29 tähenduses.
25. Lõpuks on tal tekkinud küsimus, kas asjaolu, et Compass Banca kaubandustava seisneb kindlustustoote (kindlustuspoliisi) ristmüügis teise tootega (eraisiku laenuga), mõjutab kuidagi kohtuvaidluse lahendamist põhikohtuasjas. Sellega seoses märgib ta, et direktiivi (EL) 2016/97(8) artikli 24 lõikes 7 (mis käsitleb konkreetselt kindlustustoodete turustamist) on esitatud eeskirjad kindlustustoodete ja teiste toodete ristmüügi kohta. Ta küsib, kas selle sättega on vastuolus see, kui AGCM keelab Compass Banca kaubandustava, kohaldades direktiivi 2005/29.
26. Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivis [2005/29] sätestatud mõiste „keskmine tarbija“, kelleks peetakse mõõdukalt teavet omava ja mõõdukalt tähelepaneliku ning ettevaatlikku tarbijat, sõnastamisel ei tuleks – selle paindlikkust ja ebamäärasust arvestades – arvestada parimaid teadustulemusi ja kogemust, ning järelikult peaks see viitama mitte üksnes homo oeconomicus’e klassikalisele mõistele, vaid ka […] piiratud ratsionaalsuse [teooria] andmetele, mis on näidanud, et inimesed tegutsevad tihti, piirates neil vajaminevat teavet seeläbi, et nad teevad „irratsionaalsena“ näivaid otsuseid võrreldes otsustega, mida teeks hüpoteetiliselt tähelepanelik ja ettevaatlik isik[,] – andmed, mis näitavad, et on vaja tarbijate ulatuslikumat kaitset, sest – nagu kaasaegses turudünaamikas üha sagedamini välja tuleb – esineb kognitiivse mõjutamise risk?
2. Kas kaubandustava, milles teatav valik võib teabe raamistamise (framing) tõttu näida kohustuslik ja alternatiivideta, võib pidada loomuldasa agressiivseks, arvestades direktiivi artikli 6 lõiget 1, mille kohaselt loetakse eksitavaks kaubandustava, mis ükskõik millisel muul moel („sealhulgas oma üldise esitusviisi tõttu“) petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat?
3. Kas [direktiiv 2005/29] põhjendab [AGCMi] pädevust (juhul, kui tehakse kindlaks psühholoogilise mõjutamise risk, mis on seotud: i) asjaoluga, et laenutaotleja vajab üldjuhul abi; ii) nende lepingute keerulisusega, millele tarbijal tuleb allkiri anda; iii) ristmüügina esitatava pakkumise kontekstipõhisusega; iv) pakkumise allkirjastamiseks antava aja lühidusega) näha ette erand mitteseotud kindlustustoodete ja finantstoodete ristmüügi võimaluse põhimõttest, kohustades kahe lepingu allkirjastamise vahele jätma seitsmepäevase ajavahemiku?
4. Kas […] direktiiviga […] 2016/97 ja konkreetselt selle artikli 24 lõikega 3 [on] vastuolus [AGCMi] meetme võtmine direktiivi [2005/29] artikli 2 punktide d ja j, artiklite 4, 8 ja 9 ning riigisiseste rakendusnormide alusel, mis võeti vastu pärast seda, kui ühe investeerimisteenuste äriühingu keeldumise järel lükati tagasi kohustuste võtmise taotlus, kui on tegemist finantstoote ja sellega mitteseotud kindlustustoote ristmüügiga – ning kui on olemas tarbija mõjutamise risk, mis seondub konkreetse olukorra asjaoludega ning võib tuleneda ka analüüsitavate dokumentide keerulisusest – millega tarbijale antakse ristmüügi pakkumise sõnastamise ja kindlustuslepingu allkirjastamise vahel seitsmepäevane otsustusruum?
5. Kas pelgalt kahe toote – üks finants- ja üks kindlustustoode – ristmüügi agressiivseks kaubandustavaks lugemise tagajärg võib olla õigusvastane reguleeriv akt ning kas sellega ei pandaks kauplejale (mitte hoopis AGCM‑le, nagu peaks olema) kohustust (mis on raskesti täidetav) tõendada, et kahe toote kombineerimine ei ole direktiivi [2005/29] rikkuv agressiivne kaubandustava (eriti seetõttu, et viidatud direktiiviga ei lubata liikmesriikidel sätestada meetmeid, mis on selles sätestatud meetmetest rangemad, ka mitte selleks, et tagada kõrgem tarbijakaitse tase), või kas seda ümberpööratud tõendamiskoormist ei ole, sest objektiivsete tõendite alusel on leitud, et esineb tegelik risk, et laenu vajavat tarbijat mõjutab keeruline ristmüügipakkumine?“
27. 10. oktoobri 2022. aasta eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 13. oktoobril 2022. Compass Banca, Europe Assistance Italia SpA (edaspidi „Europe Assistance Italia“), Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Kohtuistungit ei peetud.
IV. Analüüs
28. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu viis küsimust on kõik seotud direktiivi 2005/29 tõlgendamisega, mille kohaselt – nagu ma selgitasin eespool sissejuhatuses – on keelatud ebaausad kaubandustavad. Nagu selle direktiivi artikli 5 lõikest 2 näha, on kaubandustava ebaaus, kui see on „vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega“ (esimene nõue) ja kui see „seoses mingi tootega moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt selle keskmise tarbija majanduskäitumist, kes tootega kokku puutub või kellele see on suunatud“ (teine nõue).(9)
29. Sellest määratlusest ja selle direktiivi põhjendusest 18 tuleneb, et kaubandustava ebaausa laadi hindamisel tuleb kasutada võrdlusalusena keskmist tarbijat, kes on „mõõdukalt teavet omav ja mõõdukalt tähelepanelik ning ettevaatlik […], võttes samuti arvesse sotsiaalseid, kultuurilisi ja lingvistilisi näitajaid“.(10)
30. Selle taustal puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus mõiste „keskmine tarbija“ tõlgendamist (A osa). Ülejäänud nelja küsimuse keskmes on küsimus, kas selline ristmüügi tava, nagu on kasutusele võtnud Compass Banca, on agressiivne ja seega ebaaus direktiivi 2005/29 tähenduses ning milliseid meetmeid saab sellises olukorras määrata liikmesriigi pädev asutus. Käsitlen teist (B osa) ja viiendat küsimust (C osa), enne kui annan vastuse kolmandale (D osa) ja neljandale küsimusele (E osa).
A. Mõiste „keskmine tarbija“ (esimene küsimus)
31. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas mõistet „keskmine tarbija“, mida liikmesriigi kohtud ja ametiasutused peavad kasutama direktiivi 2005/29 kohaselt võrdlusalusena, kui nad hindavad selle direktiivi kohaldamisel kaubandustava ebaausat laadi, tuleb mõista üksnes „homo economicus’e klassikalise mõiste“ alusel või võib arvesse võtta ka muid teooriaid, mis osutavad vajadusele suurema tarbijakaitse järele, eelkõige piiratud ratsionaalsuse teooriat.
32. Selle küsimuse täpse tähenduse lahti seletamiseks selgitan kõigepealt, mida see kohus peab silmas „homo economicuse’e klassikalise mõiste“ ja „piiratud ratsionaalsuse“ teooria all.
33. Euroopa Kohus ei ole kunagi kasutanud terminit homo economicus. Samuti ei ole seda kasutatud direktiivis 2005/29. Selle väljendi lõid neoklassikalised majandusteadlased,(11) kes eeldasid, et on olemas tarbija, kes käitub ratsionaalselt, et viia oma „kasum“(12) või „isiklik kasu“ maksimumini(13). Homo economicus’e mudeli kohaselt on keskmine tarbija ratsionaalne tegutseja, kes kogub ja töötleb enne tehinguid puudutavate otsuste tegemist enesekindlalt ja ennetavalt teavet(14) ning kellel on täielik ülevaade oma valikute tagajärgedest.
34. Seevastu piiratud ratsionaalsuse teooria kohaselt on üldiselt inimeste võime keerukat teavet vastu võtta piiratud ja nad ei arvesta alati kogu neile esitatud või kättesaadavat teavet. Seda teooriat tutvustasid käitumisökonomistid, kes kummutasid müüdi, et tarbijad teevad enda jaoks parimaid valikuid, isegi kui neile esitatakse kogu asjakohane teave.(15)
35. Neid asjaolusid arvestades saan aru, et esimene küsimus tuleneb mõne autori väitest,(16) et direktiivi 2005/29 kohaldamise kontekstis viitab mõiste „keskmine tarbija“ ratsionaalsele isikule, kes hangib ennetavalt kogu asjakohase teabe, töötleb talle esitatud teavet ratsionaalselt ja on seega võimeline tegema teadlikke otsuseid (kooskõlas homo economicus’e mudeliga). Niisugune tõlgendus on tuletatud asjaolust, et direktiivi 2005/29 põhjenduses 18 on märgitud, et „keskmist tarbijat“ tuleb käsitada „mõõdukalt teavet omava ja mõõdukalt tähelepaneliku ning ettevaatlikuna“.
36. Samuti saan aru, et selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus tegelikult teada, mil määral on see, kuidas Compass Banca oma klientidele teavet esitab (või seda raamistab), oluline selle hindamisel, kas selle äriühingu kaubandustava on selle direktiivi tähenduses ebaaus. Kui keskmine tarbija on ratsionaalne isik, kes hangib ennetavalt kogu asjakohase teabe ja töötleb talle esitatud teavet ratsionaalselt (nagu homo economicus), ei saa viis, kuidas ettevõtja esitab talle teavet, „moonutada oluliselt“ tema majanduskäitumist, nagu juhtuks siis, kui tegemist oleks piiratud ratsionaalsusega isikuga, kes tegutseb kogu asjakohast teavet hankimata või kes ei ole võimeline talle esitatud teavet ratsionaalselt töötlema.
37. Need sissejuhatavad märkused võimaldavad mul lükata tagasi Compass Banca väite, et esimene küsimus on vastuvõetamatu, kuna see on hüpoteetiline. Sellega seoses tuletan meelde, et liikmesriikide kohtute esitatud eelotsuse küsimuste suhtes kehtib asjakohasuse eeldus, mida võib ümber lükata ainult erandjuhtudel, sealhulgas juhul, kui probleem on hüpoteetiline ja Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus.(17) Minu jaoks on selge –, arvestades äsja esitatud selgitust ja seda, et just „keskmise tarbija“ perspektiiv on see, millest Consiglio di Statol (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) tuleb lähtuda, et määrata kindlaks, kas Compass Banca kaubandustava oli „agressiivne“ ja seetõttu „ebaõiglane“ direktiivi 2005/29 tähenduses –, et esimeses küsimuses Euroopa Kohtule esitatud probleem ei ole hüpoteetiline ja on tegelikult otseselt seotud põhikohtuasja lahendamisega.
38. Pärast nende täpsustuste esitamist selgitan, miks ma jagan Itaalia valitsuse ja komisjoni seisukohta, et keskmine tarbija ei ole direktiivi 2005/29 kohaldamise kontekstis tingimata isik, kes vastab homo economicus’e mudelile. See mõiste on piisavalt paindlik, et teda tajutaks mõnes olukorras kui piiratud ratsionaalsusega isikut, kes tegutseb kogu asjakohast teavet hankimata või ei ole võimeline talle esitatud teavet ratsionaalselt töötlema. Sellele järeldusele jõudsin mitmel põhjusel.
39. Esiteks on selle direktiivi põhjenduses 18 sõnaselgelt märgitud, et mõiste „keskmine tarbija“ sõltub Euroopa Kohtu praktika arengust ja „[k]eskmise tarbija test ei ole statistiline test“. Lisaks peavad liikmesriigi kohtud ja ametiasutused võtma arvesse „sotsiaalseid, kultuurilisi ja lingvistilisi näitajaid“, kui nad määratlevad, kes on konkreetse kaubandustavaga seoses keskmine tarbija. Samuti on selles põhjenduses märgitud, et need kohtud ja ametiasutused peavad kasutama „oma otsustusvõimet“, et määrata kindlaks, kuidas keskmine tarbija sellise tavaga silmitsi seistes reageerib.
40. Nendest teguritest tuleneb, et direktiivi 2005/29 kohaldamise kontekstis käsitatakse mõistet „keskmine tarbija“ paindliku mõistena, mida tuleb kohandada asjasse puutuvate asjaolude järgi. Selle kindlaksmääramine, kes on keskmine tarbija seoses konkreetse kaubandustavaga, ei tohiks olla üksnes teoreetiline ülesanne. Arvesse tuleb võtta ka realistlikumaid kaalutlusi. Need võivad olla seotud näiteks valdkonna keerukusega, keskmiselt tarbijalt eeldatavate teadmistega konkreetsest tootest ning tõenäosusega, et tema puhul kehtib kognitiivne eelarvamus. Seega tundub mulle, et kuigi mõnes olukorras võib eeldada, et keskmine tarbija on võimeline tegutsema ratsionaalselt ja tegema teadliku otsuse, siis teistes olukordades (näiteks kui tegemist on tootega, mida keskmine tarbija kipub ostma sundmõtte ajel või emotsionaalse stressi olukorras) võib teda pidada võimetuks seda tegema.
41. Teiseks viidatakse põhjenduses sellele, et keskmine tarbija on „tüüpiline tarbija“. Pealegi peavad liikmesriigi kohtud ja ametiasutused määrama kaubandustava ebaausa laadi hindamisel kindlaks „iga juhtumi puhul […] keskmise tarbija tüüpilise reaktsiooni“. Sellest sõnastusest loen välja, et need kohtud ja ametiasutused ei ole kohustatud määrama kindlaks, milline oleks sellise ratsionaalse tarbija majanduskäitumine, kes hangib ennetavalt asjakohase teabe, töötleb talle esitatud teavet ratsionaalselt ja on seega võimeline tegema teadlikke otsuseid (nagu homo economicus). Nad peavad üksnes arvestama tüüpilise tarbija tüüpilist reaktsiooni. Seda tõlgendust toetab ka komisjon dokumendis „Suunised [direktiivi 2005/29] tõlgendamiseks“, milles ta märgib, et „hindamisel [lähtutakse] proportsionaalsuse põhimõttest“ ja „keskmine tarbija [ei ole] [selle direktiivi] alusel isik, kes ei vaja erilist kaitset, sest ta on võimeline hankima olemasolevat teavet ja selle põhjal mõistlikult käituma“.(18)
42. Jagan komisjoni seisukohta, et direktiivi 2005/29 põhjenduses 18 väljendis „mõõdukalt teavet omav ja mõõdukalt tähelepanelik ning ettevaatlik keskmine tarbija“ kasutatud mõiste „mõõdukalt“ tähendus ei ole „täiuslikult“ ega isegi „iseäranis“. Sellega seoses tuletan meelde, et nagu on öelnud kohtujurist Medina, „[k]eskmise tarbija mõiste on fictio juris“, mis on mõeldud „taandama ühisele nimetajale olukorrad, mis on väga erinevad“.(19) See mõiste pärineb kohtuasjadest, milles Euroopa Kohus pidi kaaluma tarbijate eksitamise ohtu ja kaupade vaba liikumise nõudeid.(20) See on objektiivne võrdlusalus, mida kasutatakse mitte üksnes direktiivi 2005/29 kontekstis, vaid ka paljudes teistes liidu tarbijaõiguse õigusaktides ja muudes liidu õiguse valdkondades.(21) Märgin, et Euroopa Kohus on leidnud seoses direktiiviga 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes,(22) et keskmise tarbija standardile ei vasta muu hulgas ei keskmisest tarbijast vähem informeeritud või ettevaatlik tarbija ega tarbija, kes on viimasest paremini informeeritud või ettevaatlikum(23). Ma ei näe põhjust, miks seda standardit tuleks direktiivi 2005/29 kohaldamise kontekstis teisiti tõlgendada.
43. Seda laiemat konteksti arvestades saan aru, et direktiivi 2005/29 põhjenduses 18 kasutatud mõistete „mõõdukalt teavet omav ja mõõdukalt tähelepanelik ning ettevaatlik“ eesmärk ei ole n-ö tõsta latti kõrgemale seoses sellega, mida võib oodata tüüpiliselt tarbijalt seoses teatud kaubandustavaga, nõudes, et ta oleks süsteemselt ad minima ratsionaalne isik, kes hangib ennetavalt asjakohase teabe, töötleb talle esitatud teavet ratsionaalselt ja on seega võimeline tegema teadlikke otsuseid (nagu homo economicus). Pigem on nende mõistete eesmärk tagada, et liikmesriigi kohtud ja ametiasutused ei lähtuks sellise tarbija vaatenurgast, kel on nii vähe teavet ning kes on niivõrd tähelepanematu ja ettevaatamatu, et tema kaitsmine oleks ebamõistlik või ebaproportsionaalne. Sellega seoses märgin, et komisjon on jätnud dokumendis „Suunised [direktiivi 2005/29] tõlgendamiseks“(24) sõnaselgelt kaitse kohaldamisalast välja ainult „väga kergeuskliku, naiivse või pealiskaudse tarbija“, kelle kaitse oleks komisjoni arvates „ebaproportsionaalne ja [looks] põhjendamatuid kaubandustõkkeid“. See on küllaltki madal miinimumkünnis.
44. Seetõttu ei nõustu ma Compass Bancaga väitega, et kuna direktiiv 2005/29 sisaldab erisätet „eriti vastuvõtlike“ tarbijarühmade kaitse kohta (nimelt selle artikli 5 lõige 3), on keskmine tarbija, kellele viidatakse selle õigusakti artikli 5 lõikes 2, omakorda isik, kes on mis tahes asjaoludel võimeline tegutsema ratsionaalselt. Minu arvates ei tähenda asjaolu, et liidu seadusandja kavatses pakkuda suuremat kaitset „eriti vastuvõtlikele“ tarbijarühmadele, seda, et ta ei kavatsenud pakkuda kõrgel tasemel kaitset tarbijatele, kes ei kuulu nendesse rühmadesse, või pidas neid mittevastuvõtlikeks, täiuslikult ratsionaalseteks isikuteks mis tahes asjaoludel.
45. Kolmandaks kinnitab seda tõlgendust minu arvates direktiivi 2005/29 eesmärk, milleks on „tarbijakaitse kõrge taseme“ tagamine. Nimelt ei oleks see kaitsefunktsioon – mis, nagu ma sissejuhatuses märkisin, kujutab endast mitte ainult selle direktiivi tugisammast, vaid on samas rollis paljude tekstide puhul, mille liidu seadusandja on tarbijakaitse valdkonnas vastu võtnud – vajalik, kui keskmist tarbijat tuleks alati mõista homo economicus’e mudeli alusel. Riskides ilmselge väite esitamisega, tõden, et mulle tundub, et liidu seadusandja ei oleks võtnud direktiivi 2005/29 (mille eesmärk on kaitsta tarbijaid tavade eest, mis tõenäoliselt moonutavad oluliselt nende majanduskäitumist) vastu, kui ta oleks leidnud, et tarbijad on alati võimelised tegutsema ratsionaalselt.
46. Sellega seoses märgin, et Euroopa Kohus on juba sõnaselgelt tunnistanud, et tarbijate majanduskäitumist võivad kahjustada kaubandustavad, mille puhul kasutatakse ära nende kognitiivseid eelarvamusi.(25) Lisaks sisaldab direktiiv 2005/29 mitut mõistet ja väljendit, mis viitavad sellele, et tarbijatega saab manipuleerida ja nad võivad selliste eelarvamuste all kannatada (näiteks väljendid „surve avaldamine“ artikli 2 punktis j, „oluline moonutamine“ artikli 2 punktis e ja artikli 5 lõikes 2, „petma“ artiklis 6 või „mõjutamine“ artiklites 8 ja 9).
47. Neljandaks on tõsi, et Euroopa Kohus on kohtuotsuses Deroo‑Blanquart(26) (kohtuasi, mis puudutas kaubandustava, mis seisnes eelnevalt installeeritud tarkvaraga varustatud arvuti müügis) sedastanud, et direktiivis 2005/29 sätestatud aususe nõudeid võib pidada täidetuks eelkõige, kui „tarbijale on antud õiget teavet“. Ma ei usu siiski, et see tõdemus põhines ideel, et tarbijad käituksid tingimata ratsionaalselt (kooskõlas homo economicus’e mudeliga), kui neile tõepoolest esitataks kogu asjakohane teave (või kui neil oleks sellele juurdepääs). Selles kohtuotsuses tegi Euroopa Kohus üksnes kindlaks, et see, et tarbijat oli õigesti teavitatud, oli üks asjaolu, mille alusel võis kinnitada, et ausate turutavade või hea usu põhimõtte nõuded on täidetud.(27)
48. Lõpetuseks nõustun, et direktiivi 2005/29 üks põhieesmärke on kaitsta tarbijate võimet teha teadlikke otsuseid. Seda eesmärki illustreerib näiteks selle direktiivi artikli 2 punkt e, mis viitab kaubandustava kasutamist selleks, et „märgatavalt kahjustada [tarbija] võimet teha teadlikke valikuid, pannes tarbija seetõttu tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud“.(28) Selle direktiivi artikli 2 punktis j, milles määratletakse mõiste „liigne mõjutamine“, mainitakse ka „tarbija võimet teha teadlikke valikuid“. Pealegi põhineb direktiivi 2005/29 artikkel 7 (mis kannab pealkirja „Eksitav tegevusetus“) loogikal, et mida rohkem antakse tarbijatele teavet, seda väiksem on tõenäosus, et neid eksitatakse. Siiski ei tõlgenda ma neid sätteid nii, et nende kohaselt on keskmine tarbija isik, kes teeks tingimata sellise teadliku otsuse (nagu seda teeks homo economicus), kui vaid ebaausa kaubandustavaga ei moonutataks oluliselt tema majanduskäitumist. Direktiivi 2005/29 artikli 2 punktides e ja j on kõigest märgitud, et tava on ebaaus, kui see kahjustab oluliselt tarbija võimet (või potentsiaali) teha selline teadlik otsus.
49. Neid asjaolusid arvestades olen arvamusel, et keskmine tarbija, keda liikmesriigi kohtud ja ametiasutused peavad direktiivi 2005/29 kohaselt kasutama võrdlusalusena, ei ole tingimata ratsionaalne isik, kes hangib ennetavalt asjakohase teabe, töötleb talle esitatud teavet ratsionaalselt ja on seega võimeline tegema teadlikke otsuseid. Kuigi mõnes olukorras võib keskmine tarbija olla selline isik, on see mõiste piisavalt paindlik, et teda tajutaks teistes olukordades kui piiratud ratsionaalsusega isikut, kes tegutseb asjakohast teavet hankimata või ei ole võimeline talle esitatud teavet (sealhulgas teavet, mille esitab talle ettevõtja) ratsionaalselt töötlema.
50. Järgmises osas analüüsin muu hulgas viimati nimetatud asjaolu (kuidas ettevõtja esitab tarbijale teavet) tähtsust direktiivi 2005/29 artiklite 8 ja 9 kontekstis.
B. Sellise kaubandustava agressiivse laadi hindamine, mille puhul ettevõtja mitte üksnes ei paku kahte toodet ristmüügiks, vaid esitab oma klientidele teavet viisil, mis paneb neid uskuma, et nad peavad tingimata ostma need kaks toodet koos (teine küsimus)
51. Teine küsimus puudutab seda, kas kaubandustava, mille puhul ettevõtja mitte üksnes ei paku kahte toodet ristmüügiks, vaid esitab oma klientidele teavet viisil, mis paneb neid uskuma, et nad peavad tingimata ostma need kaks toodet koos, on loomuldasa agressiivne direktiivi 2005/29 tähenduses.
52. Esiteks märgin, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud küsimuse sellise tegevuse agressiivse laadi kohta, mainib ta ainult üht sätet, nimelt direktiivi 2005/29 artikli 6 lõiget 1, milles loetletakse tingimusi, mille korral võib kaubandustava pidada eksitavaks (mitte agressiivseks). Selle direktiivi artikli 5 lõikes 4 on tehtud selgeks, et eksitavad ja agressiivsed kaubandustavad on ebaausate kaubandustavade kaks eri liiki.(29) Nagu põhikohtuasja pooled ja huvitatud isikud on oma tähelepanekutes märkinud, ei kuulu agressiivsed kaubandustavad direktiivi 2005/29 artikli 6 lõike 1 alla,(30) vaid selle artiklite 8 ja 9 alla. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku sõnastada teine eelotsuse küsimus ümber, et see sisaldaks viidet ainult nendele sätetele.
53. Teiseks tuletan meelde, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et seotud pakkumised, mille puhul on vähemalt kaks eri toodet või teenust ühendatud üheks pakkumiseks, kujutavad endast kommertstegevust, mis kuulub selgelt ettevõtja turunduse valdkonda ning mis on vahetult seotud müügi ja selle edendamisega. Sellest tuleneb, et need kujutavad endast kaubandustavasid direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d mõttes ning kuuluvad seega selle õigusakti kohaldamisalasse.(31) Sama kehtib loogiliselt ka kaubandustavade kohta, mis seisnevad kahe toote ristmüügis (kui lisaks sellele, et ettevõtja pakub kliendile kahte toodet samal ajal, tehakse nende kahe tootega seotud müügitehingud ühel ja samal ajal). Tegelikult ei too Euroopa Kohus välja selget vahet nende kahe kaubandustava vahel.(32)
54. Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et direktiivi 2005/29 tuleb tõlgendada nii, et see tähendab, et sellega on vastuolus see, kui üldkorras ja ennetavalt on keelatud seotud pakkumised, sõltumata nende ebaaususe kontrollimisest kõnealuse direktiivi artiklites 5–9 sätestatud kriteeriumide kohaselt.(33) Minu hinnangul saab sama arutluskäiku raskusteta kohaldada kaubandustava suhtes, mis seisneb kahe toote ristmüügis. Sellist tava ei saa üldiselt ära keelata ning seda ei saa käsitada loomuldasa „ebaõiglasena“.
55. Olles seda selgitanud, märgin, et teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas kaubandustava, mis seisneb mitte üksnes kahe toote ristmüügis, vaid mille raames ta esitab oma klientidele teavet viisil, mis paneb neid uskuma, et neil ei ole muud valikut, kui osta need kaks toodet koos, on loomuldasa „agressiivne“ tava direktiivi 2005/29 tähenduses. Mõistan, et sõna „loomuldasa“ all peab eelotsusetaotluse esitanud kohus silmas „kõigil tingimustel“, sõltumata kaubandustava muudest omadustest ja asjakohasest kontekstist.
56. Mis puudutab direktiivi 2005/29 artikleid 8 ja 9, siis märgin, et esimesest neist sätetest selgub, et selle hindamine, kas kaubandustava on nende sätete tähenduses agressiivne, peab põhinema faktilisel kontekstil, „võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid“. Liikmesriigi pädevad asutused peavad nende mitmesuguste asjaolude kontekstis analüüsima, kas kõnealune kaubandustava „kahjustab märkimisväärselt või tõenäoliselt kahjustab märkimisväärselt keskmise tarbija valikuvabadust või käitumist toote suhtes ning paneb või tõenäoliselt paneb ta seetõttu tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei teeks“. Sellega seoses on Euroopa Kohus juba kinnitanud, et direktiivi 2005/29 artikkel 8 hõlmab kohustust võtta arvesse ettevõtja käitumise kõiki omadusi asjasse puutuvas faktilises kontekstis.(34)
57. Lisaks peab sellise tava puhul olema kasutatud „ahistamist, sundi, sealhulgas füüsilist jõudu, või liigset mõjutamist“ selle direktiivi artikli 9 tähenduses.(35) See säte sisaldab loetelu asjaoludest (näiteks tava ajastus, asukoht, olemus või pealekäivus), mis on olulised selle kontrollimisel, kas viimane nõue on täidetud.
58. Minu arvates nähtub juba direktiivi 2005/29 artiklite 8 ja 9 sõnastusest, et see, kas kaubandustava on agressiivne, sõltub üldjuhul kontekstipõhisest hindamisest. Loomulikult ei saa nende sätete põhjal välistada, et teatavaid kaubandustavasid võib pidada olemuslikult agressiivseteks ja seega ebaausateks selle direktiivi tähenduses. Siiski on minu jaoks selge, et kui sellised tavad peaksid olemas olema, siis on need pigem erand kui reegel.
59. Seda tõlgendust kinnitab direktiivi 2005/29 I lisa, mis sisaldab n-ö musta nimekirja teatud tavadest, mida tuleb igal juhul pidada ebaausaks. Selles loetletakse ühelt poolt, punktides 1–24, kaubandustavasid, mida võib mis tahes tingimustel pidada eksitavaks, ja teiselt poolt punktides 24–31 kaubandustavasid, mida tuleb pidada agressiivseks (jällegi mis tahes tingimustel). Ükski nendes punktides loetletud ja teise kategooriaga seotud kaubandustavadest ei viita sellisele tavale ega hõlma sellist tava, mille puhul ettevõtja mitte üksnes ei paku kahte toodet ristmüügiks, vaid esitab oma klientidele teavet viisil, mis paneb neid uskuma, et nad peavad tingimata ostma need kaks toodet koos.
60. Sellega seoses on direktiivi 2005/29 artikli 5 lõikes 5 sätestatud, et „I lisas on selliste kaubandustavade nimekiri, mida loetakse ebaausateks kõigil tingimustel“ ja „[k]õikides liikmesriikides kohaldatakse sama ühtset nimekirja ja seda saab muuta ainult [seda] direktiivi läbi vaadates“. Lisaks on kõnealuse õigusakti põhjenduses 17 öeldud, et selle I lisas on esitatud „selliste tavade täielik nimekiri“ ja „[n]eed on ainukesed kaubandustavad, mida võib lugeda ebaausateks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust artiklite 5–9 sätetele“. Neid asjaolusid arvestades saan aru, et selles lisas esitatud kaubandustavade loetelu on ammendav.(36)
61. Lisan, et Euroopa Kohus on leidnud, et direktiiv 2005/29 „ühtlustab täielikult ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad õigusnormid ja liikmesriigid ei saa seega, nagu on sõnaselgelt sätestatud direktiivi artiklis 4, kehtestada rangemaid meetmeid, kui on [selle] direktiiviga kindlaks määratud, isegi kui nende eesmärk on tagada kõrgematasemeline tarbijakaitse“.(37)
62. Neid asjaolusid arvestades on minu jaoks selge, et kaubandustava, mille puhul ettevõtja mitte üksnes ei paku kaht toodet ristmüügiks, vaid lisaks esitab oma klientidele teavet viisil, mis paneb neid uskuma, et nad peavad tingimata ostma need kaks toodet koos, ei saa pidada oma olemuselt agressiivseks direktiivi 2005/29 artiklite 8 ja 9 tähenduses. Nimelt ei ole seda tava nimetatud direktiivi I lisas. Seega peavad liikmesriigi kohtud ja ametiasutused analüüsima sellise tava agressiivset laadi, arvestades nendes artiklites sätestatud nõudeid, mistõttu tuleb kaubandustava muu hulgas analüüsida „konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid“.
63. Kõik käesoleva kohtuasja pooled ja huvitatud isikud nõustuvad selle järeldusega.
64. Soovin teha veel ühe märkuse.
65. Eelotsusetaotluse põhjal saan aru, et põhjus, miks eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib teises küsimuses direktiivi 2005/29 artikli 6 lõiget 1, mitte selle artikleid 8 ja 9, on see, et artikli 6 lõikes 1 osutatakse sõnaselgelt tarbijatele esitatud teabe „üldisele esitusviisile“ kui olulisele tegurile selle kindlakstegemisel, kas kaubandustava on eksitav. Nagu ma juba märkisin eespool punktis 50, tundub mulle, et see kohus soovib teada, kas direktiivi 2005/29 artiklite 8 ja 9 kohaldamise kontekstis on oluline ka see, kuidas ettevõtja teavet esitab (või raamistab).
66. Minu arvates saab vastuse sellele põhiküsimusele kergesti tuletada asjaoludest, mida olen loetlenud eespool punktides 52–62.
67. Nagu ma just selgitasin, on direktiivi 2005/29 artiklis 8 nimelt nõutud, et kui liikmesriigi pädevad asutused hindavad kaubandustava agressiivset laadi, võtavad nad muu hulgas arvesse kõiki sellise tegevuse „iseärasusi“. Leian – nagu ka Itaalia valitsus –, et viis, kuidas ettevõtja esitab või raamistab teavet oma klientidele, on selline asjasse puutuv iseärasus.
68. Sellega seoses lisan, et direktiivi 2005/29 artikli 2 punktis j on „liigne mõjutamine“ määratletud kui „tarbija suhtes jõupositsiooni ärakasutamine surve avaldamiseks (sealhulgas kasutamata füüsilist jõudu või ähvardamata seda kasutada) viisil, mis märkimisväärselt piirab tarbija võimet teha teadlikke valikuid“. Sellest järeldub minu arvates, et liigset mõju võib avaldada mitmesuguste vahendite abil, sealhulgas sellega, kuidas ettevõtja esitleb (või raamistab) tarbijale pakkumist.
69. Lisaks on Euroopa Kohus juba oma kohtupraktikas, eelkõige kohtuotsuses Orange Polska,(38) rõhutanud seda, kui tähtis on tarbijale teabe esitamise viis direktiivi 2005/29 artiklite 8 ja 9 kohaldamise kontekstis. Selles kohtuotsuses kinnitas Euroopa Kohus, et täiendavad tavad, mis on seotud sellega, kuidas ettevõtja esitab tarbijale lepingu sõlmimise või muutmise protsessis teavet (näiteks tava, mille kohaselt ettevõtja või tema kuller nõuab lepingu allkirjastamist, teatades, et lepingu allkirjastamisega viivitamine on võimalik ainult vähem soodsatel tingimustel), võivad viia järelduseni, et kaubandustava, mis ei ole oma olemuselt agressiivne, peetakse agressiivseks sellises olukorras.(39)
70. Neid asjaolusid arvestades on minu jaoks selge, et see, kuidas ettevõtja tarbijale teavet esitab (või raamistab), on kaubandustava iseärasus, mida tuleb arvesse võtta selle hindamisel, kas selline tava on agressiivne ja seega ebaaus direktiivi 20005/29 tähenduses.
71. Sellest järeldub, et kui liikmesriigi pädevad asutused hindavad kaubandustava, mille puhul ettevõtja mitte üksnes ei paku kahte toodet ristmüügiks, vaid lisaks esitab oma klientidele teavet viisil, mis paneb neid uskuma, et nad peavad tingimata ostma need kaks toodet koos, peavad liikmesriigi pädevad asutused seda asjaolu arvesse võtma. Seostades seda eelmises jaos kirjeldatud asjaoludega, olen seisukohal, et seda asjaolu tuleb pidada eriti tähtsaks olukorras, kus keskmise tarbija all tuleb (põhjustel, mis on seotud näiteks toodete valdkonna keerukuse või majandusliku survega, mille all ta on toodete ostmise ajal) silmas pidada piiratud ratsionaalsusega isikut, kes tegutseb ilma asjakohast teavet hankimata või ei ole võimeline talle esitatud teavet (sealhulgas teavet, mille esitab talle ettevõtja) ratsionaalselt töötlema.
C. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused seoses tõendamiskoormisega (viies küsimus)
72. Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kuidas ta peaks vastama Compass Banca väitele, mille kohaselt AGCMi järeldus, et tema kaubandustava on agressiivne ainuüksi seetõttu, et see seisneb kahe toote ristmüügis, toob kaasa tõendamiskoormise põhjendamatu ja vastuvõetamatu ümberpööramise, mistõttu see kandub AGCMilt Compass Bancale.
73. Minu arvates ei tekita viiendale küsimusele vastamine suuri raskusi. Nimelt selgitasin juba oma vastuses teisele küsimusele, et kaubandustava ei saa pidada loomuldasa agressiivseks direktiivi 2005/29 tähenduses ega keelata üksnes seetõttu, et see seisneb kahe toote ristmüügis. Selle asemel peavad liikmesriigi pädevad asutused analüüsima sellise tava agressiivset laadi selle direktiivi artiklites 8 ja 9 sätestatud nõuete kontekstis (st iga üksikut tava, kusjuures iga tava tuleb hinnata „konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid“).
74. Minu jaoks on selge, et sellises olukorras ei ole ettevõtjal vastuvõetamatut (ümberpööratud) tõendamiskoormist. Tegelikult ei lähe tõendamiskoormis üldse ettevõtjale üle, sest liikmesriigi pädevate asutuste ülesanne on tõendada vaidlusaluse kaubandustava agressiivset ja seega ebaausat laadi. Märgin, et Europe Assistance Italia, komisjon ja Itaalia valitsus jagavad kõik seda seisukohta.
D. Liikmesriigi pädevate asutuste võimalus kehtestada ristmüügiks pakutavate toodete lepingute sõlmimisel seitsmepäevane vahe (kolmas küsimus)
75. Eelnevates osades tegin kindlaks, et kaubandustava, mis seisneb kahe toote ristmüügis, ei saa pidada oma olemuselt agressiivseks direktiivi 2005/29 artiklite 8 ja 9 tähenduses ning et sama kehtib kaubandustava kohta, mille puhul ettevõtja mitte üksnes ei paku kahte toodet ristmüügiks, vaid esitab oma klientidele teavet viisil, mis paneb neid uskuma, et nad peavad tingimata ostma need kaks toodet koos.
76. See ei tähenda siiski, et selliseid tavasid ei saa kunagi pidada nende sätete tähenduses agressiivseks. Kõik sõltub sellest, kas kõnealune kaubandustava on „konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid“ selline, mille puhul kasutatakse „ahistamist, sundi, sealhulgas füüsilist jõudu, või liigset mõjutamist“, ja „kahjustab märkimisväärselt või tõenäoliselt kahjustab märkimisväärselt keskmise tarbija valikuvabadust või käitumist toote suhtes ning paneb või tõenäoliselt paneb ta seetõttu tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei teeks“.
77. Kolmanda küsimuse puhul lähtutakse sellest, et Compass Banca rakendatav kaubandustava – mis seisneb kahe toote ristmüügis – on agressiivne, arvestades järgmisi asjaolusid: i) asjaolu, et laenutaotluse esitaja taotleb laenu seepärast, et ta vajab vahendeid; ii) nende lepingute keerulisus, mille Compass Banca esitab oma klientidele allkirjastamiseks; iii) eraisiku laenu- ja kindlustuslepingute pakkumiste samaaegsus ning iv) nende pakkumiste vastuvõtmiseks antud lühike tähtaeg.
78. Nõustun eelotsusetaotluse esitanud kohtuga selles, et need erinevad asjaolud (koos asjaoluga, et – nagu ma aru saan – Compass Banca esitab oma klientidele teavet või raamistab seda viisil, mis paneb neid uskuma, et neil ei ole muud valikut, kui nõustuda lisaks laenulepingule kindlustuslepingu sõlmimisega) on olulised selleks, et tõendada liigset mõjutamist direktiivi 2005/29 artikli 9 tähenduses.
79. Selles sättes loetletud asjaolud hõlmavad nimelt tava „ajastust, asukohta, olemust või pealekäivust“, samuti „õnnetusjuhtumi […] ärakasutamist ettevõtja poolt, millest ettevõtja on teadlik, eesmärgiga mõjutada tarbija otsust toote suhtes“. Minu hinnangul võib viimati nimetatu niisuguses olukorras, nagu põhikohtuasjas, sisaldada näiteks asjaolu, et ettevõtja mainib tarbijale eraelusündmusi (mis on seotud näiteks tema tervisega), mis – kui need peaksid aset leidma – võivad mõjutada tema võimet maksta tagasi laenu, mille lepingu ta on ettevõtjaga sõlminud.
80. Mis puudutab seda, kas need asjaolud on piisavad, et teha kindlaks, et Compass Banca rakendatud tava puhul mitte üksnes ei kasutata liigset mõjutamist direktiivi 2005/29 artikli 9 tähenduses, vaid see „kahjustab märkimisväärselt või tõenäoliselt kahjustab märkimisväärselt keskmise tarbija valikuvabadust või käitumist toote suhtes“, mistõttu ta teeb tehinguotsuse, „mida ta muul juhul ei teeks“ (direktiivi 2005/29 artiklis 8 sätestatud nõuete kohaselt), siis olen seisukohal, et vastus sellele küsimusele sõltub sellest, kas sel taval on muid iseärasusi või asjassepuutuvaid asjaolusid, mis kas leevendavad või hoopis raskendavad nende elementide mõju „keskmise tarbija valikuvabadusele või käitumisele“. Seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
81. Selle taustal saan ma aru, et kolmas küsimus puudutab sisuliselt meetmeid, mida selline liimesriigi asutus nagu AGCM võib võtta olukorras, kus ta jõuab järeldusele, et kaubandustava nagu see, mida kasutas Compass Banca, vastab nendele nõuetele. Kas sellistel asjaoludel võib selline asutus näha ette, et kahe toote lepingute sõlmimise vahele jäetakse seitsmepäevane vahe?
82. Minu arvates on vastus sellele küsimusele jällegi ilmne, arvestades kõiki eelnevates punktides kirjeldatud asjaolusid.
83. Direktiivi 2005/29 artikli 5 lõikes 1 on ühemõtteliselt sätestatud, et „[e]baausad kaubandustavad on keelatud“. Ma ei näe mingit põhjust, miks – kui tava, mis seisneb kahe toote ristmüügis, on kõiki selle iseärasusi ja asjakohaseid asjaolusid arvestades agressiivne ja seega ebaaus selle direktiivi tähenduses – seda keeldu ei oleks võimaik saavutada, nõudes, et kahe lepingu sõlmimise vahele jääks seitsmepäevane vahe tagamaks, et kaks müügitehingut tehakse tegelikult eri kuupäevadel, mille vahele jääb mõistlik ajavahemik.
E. Selle tagajärg, et tooted on finants- ja kindlustustooted (neljas küsimus)
84. Neljas küsimus on seotud asjaoluga, et tooted, mida Compass Banca põhikohtuasjas ristmüügi teel müüs, on osaliselt kindlustustooted. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib selgitust selle kohta, kas nende toodete laadi arvestades on AGCMil endiselt võimalik näha direktiivi 2005/29 kohaldamisel ette, et selle äriühingu pakutava laenulepingu ja kindlustuspoliisi lepingu allkirjastamise vahele jäetakse seitsmepäevane vahe. Ta märgib, et direktiivi 2016/97 artiklis 24 pannakse ristmüügi teel koos teiste toodetega müüdavate kindlustustoodete „turustajatele“(40) teatud erikohustused(41). See kohus soovib sisuliselt teada, kas selle sätte ja direktiivi 2005/29 vahel on vastuolu.
85. Märgin, et neljandas küsimuses eelotsusetaotluses mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus üksnes direktiivi 2016/97 artikli 24 lõikeid 3 ja 7. Selle küsimuse analüüsimisel käsitlen siiski artiklit 24 tervikuna.
86. Seoses sellega, kas direktiivi 2005/29 ja selle sätte vahel on vastuolu, märgin esiteks, et direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikes 4 on sätestatud, et „[k]ui käesoleva direktiivi sätted on vastuolus ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude ühenduse eeskirjadega, siis on viimati nimetatud eeskirjad ülimuslikud ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes“.(42)
87. Teiseks tuletan meelde, et Euroopa Kohus on juba selgitanud, et selles sättes kasutatud mõiste „vastuolu“ all peetakse silmas „suhet nende sätete vahel, mille erinevus ületab pelga lahknevuse või lihtsa erinevuse, mille tõttu tuleb ilmsiks kokkusobimatus, mida on võimatu ületada integreeriva valemi abil, mis võimaldaks mõlema reaalsuse kooseksisteerimist, ilma vajaduseta neid erinevaid osasid moonutada“. Euroopa Kohus on märkinud, et „selline vastuolu, nagu direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikes 4 ette nähtud, [on] võimalik ainult siis, kui liidu õiguse sätted, mis ei kuulu selle direktiivi sätete hulka, kehtestavad – neid ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerides – ettevõtjatele ilma igasuguse tegutsemisvabaduseta kohustusi, mis on vastuolus direktiivis 2005/29 sätestatud nõuetega“.(43)
88. Kolmandaks saan ma aru, nagu ka Compass Banca, et direktiivi 2016/97 artiklis 24 pannakse kindlustustoodete turustajatele kohustused kahes olukorras. Esimeses olukorras pakutakse kindlustustoodet „koos kõrvaltoote või muu kui kindlustusteenusega ühes paketis või sama lepingu alusel“.(44) Asjakohased sätete osad, mida selles olukorras kohaldatakse, on järgmised:
– kindlustustoodete turustaja annab kliendile teada, kas paketi eri komponente on võimalik osta ka eraldi, ja kui nii, siis esitab ta ka lepingu või paketi eri komponentide asjakohase kirjelduse ning teabe iga komponendiga seotud kulude ja tasude kohta (artikli 24 lõige 1);
– kindlustustoodete turustaja peab täpsustama kliendi nõudmisi ja vajadusi sellise kindlustustoote puhul, mis kuulub koos teistega ühte paketti või on hõlmatud sama lepinguga (artikli 24 lõige 6), ja
– liikmesriigid võivad säilitada või võtta täiendavad rangemad meetmed või juhtumipõhiselt sekkuda, et keelustada kindlustuse müük ühe paketi või lepingu alusel koos kõrvalteenuse või -tootega, mis ei ole kindlustusteenus või -toode, kui nad suudavad tõendada, et selline tava on tarbijatele kahjulik (artikli 24 lõige 7).
89. Mulle tundub, et kolmest äsja mainitud sätete osast võib ainult viimane (artikli 24 lõige 7) olla vastuolus direktiivi 2005/29 sätetega. Nagu ma selgitasin eelmises osas, tuleb seda direktiivi tõlgendada nii, et kui kaubandustava ei ole selle I lisas sõnaselgelt loetletud, ei saa seda keelata põhjusel, et see on oma olemuselt ebaaus (see tähendab ebaaus mis tahes tingimustel).
90. Sellegipoolest leian, et artikli 24 lõike 7 kohaselt ei nõuta liikmesriikidelt sellise üldise keelu kehtestamist ega isegi volitata neid selleks. Selles sättes on nimelt üksnes ette nähtud, et liikmesriigid „võivad“ keelata „juhtumipõhiselt“ kindlustus- ja kõrvaltoodete või teenuste ristmüügi, kui nad suudavad tõendada, et selline tava on tarbijatele kahjulik.
91. Lisan, et seda ranget tõlgendust toetab minu arvates direktiivi 2016/97 põhjendus 53, milles on sätestatud, et „[k]ogu [Euroopa Liidus] kasutavad kindlustustoodete turustajad laialdaselt ristmüüki“, ja tunnistatakse, et kuigi sellised tavad võivad „hõlmata ka müügitegevust, mille puhul kliendi huve ei võeta piisavalt arvesse“, võivad need olla ka „klientidele kasulikud“.
92. Igal juhul kohaldatakse direktiivi 2016/97 artikli 24 lõiget 7 ainult juhul, kui i) kindlustustoodet võib pidada peamiseks või põhitooteks ja teine toode või teenus on selle kõrval- või lisatoode ning ii) mõlemat toodet pakutakse „ühes paketis või sama lepingu alusel“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab hindama, kas Compass Banca pakutavad tooted vastavad nendele nõuetele. Toimikus esitatud asjaolusid arvestades kahtlen siiski selles, kas eraisiku laenu, mida see äriühing pakub oma klientidele, võiks pidada kindlustuspoliisi kõrvaltooteks, mida ta soovitab neil koos osta. Mulle näib tõepärasem pigem vastupidine, kuna Compass Banca kaubandustava seisneb selles, et ta müüb kindlustuspoliisi klientidele, kes juba sõlmivad selle äriühinguga eraisiku laenulepingut.
93. Direktiivi 2016/97 artiklis 24 loetletud teine kohustuste kogum kehtib siis, kui „kindlustustoote puhul on tegemist kõrvaltootega, mis käib ühe paketi või ühe ja sama lepingu alusel kaasas muu kui kindlustustoote või -teenusega“ (stsenaarium, mis – nagu ma just selgitasin – näib põhikohtuasja asjaoludega paremini kokku sobivat). Asjakohased sätete osad on järgmised:
– kindlustustoodete turustaja peab pakkuma kliendile võimalust osta toodet või teenust ka eraldi (välja arvatud juhul, kui toode või teenus, mille kõrvaltooteks on kindlustustoode, kuulub teatavate muude direktiivide erisätete kohaldamisalasse) (artikli 24 lõige 3) ning
– kindlustustoodete turustaja peab täpsustama kliendi nõudmisi ja vajadusi sellise kindlustustoote puhul, mis kuulub koos teistega ühte paketti või on hõlmatud sama lepinguga (artikli 24 lõige 6).
94. Ka siin ei näe ma vastuolu nende sätete osades sisalduvate kohustuste ja direktiivis 2005/29 sisalduvate eeskirjade vahel. Eelkõige leian, et direktiivi 2016/97 artikli 24 lõikes 3 ei ole nõutud, et liikmesriigi pädevad asutused läheksid kaugemale sellest, mis on nõutud direktiivis 2005/29, näiteks öeldes, et neil tuleb üldiselt keelata selliste kindlustustoodete ristmüük, mille puhul on tegemist muude toodete või teenuste (sealhulgas finantstoodete) kõrvaltoodetega. Selles sättes on nõutud üksnes seda, et kui selliseid tooteid ja/või teenuseid müükase klientidele ristmüügi teel, peab olema klientidel ka võimalus neid eraldi osta.
95. Samuti ei kohustata selle sättega neid ametiasutusi tegema midagi vähemat kui see, mida neil on õigus teha direktiivi 2005/29 alusel. Täpsemalt olen seisukohal, et direktiivi 2016/97 artikli 24 lõikega 3 ei ole vastuolus see, kui selline liikmesriigi pädev asutus nagu AGCM näeb ette, et kahe sellise lepingu allkirjastamise vahele, mis on vastavalt seotud eraisiku laenu ja kindlustuspoliisiga, mida pakub koos sama ettevõtja, jäetakse seitsmepäevane vahe, kui selline tava osutub „konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid“, agressiivseks ja seega ebaausaks direktiivi 2005/29 artiklite 8 ja 9 tähenduses.
96. Neil asjaoludel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata neljandale küsimusele, et direktiivi 2005/29 ja direktiivi 2016/97 artikli 24 sätted ei ole vastuolus. Selle sätte kohaselt ei ole nõutud, et liikmesriigi pädevad asutused läheksid kaugemale sellest, mis on nõutud direktiivis 2005/29, näiteks keelaksid üldiselt kaubandustava, mis seisneb eraisiku laenu ja kindlustuspoliisi ristmüügis. Samuti ei ole sellega vastuolus see, kui need asutused näevad ette, et nende toodetega seotud kahe lepingu sõlmimise vahele tuleb jätta seitsmepäevane vahe, kui on tõendatud, et „konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid“, on kõnealune kaubandustava agressiivne ning seega ebaaus direktiivi 2005/29 artiklite 8 ja 9 tähenduses.
97. Selle jao lõpetuseks ütlen paar sõna selle kohta, et tooted, mida Compass Banca müüb klientidele ristmüügi teel, ei ole üksnes kindlustustooted direktiivi 2016/97 tähenduses, vaid ka finantstooted. Sellega seoses on asjaomane säte direktiivi 2005/29 artikli 3 lõige 9. Selles sättes on ette nähtud, et „[d]irektiivis 2002/65/EÜ[(45)] määratletud „finantsteenuste“ […] suhtes võivad liikmesriigid [direktiiviga 2005/29] ühtlustatavas valdkonnas kehtestada sellest rangemaid või üksikasjalikumaid nõudeid“. Finantsteenus on määratletud direktiivi 2002/65 artikli 2 punktis b kui „panga-, krediidi-, kindlustus-, personaalpensioni, investeerimis- või makseteenus“. Need teenused hõlmavad nii eraisiku laenu kui ka kindlustuspoliisi müüki, nagu need, mida Compass Banca pakub oma klientidele.
98. Nende asjaolude põhjal järeldan, et kui Itaalia seadusandja oleks kõnealuse direktiivi artikli 3 lõikes 9 sisalduvale lex specialis’ele tuginedes otsustanud võtta meetme, millega keelataks üldiselt eraisiku laenu ja kindlustuspoliisi ristmüük (asjaolu, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus), oleks selline meede olnud selle õigusaktiga kooskõlas.
99. Märgin, et Compass Banca ja Europe Assistance Italia väidavad siiski, et Itaalia seadusandja ei ole sellist meedet võtnud.(46) Sellest lähtuvalt näib mulle, et direktiivi 2005/29 artikli 3 lõige 9 ei mõjuta seega järeldusi, millele ma eelmistes punktides jõudsin.
V. Ettepanek
100. Esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv),
tuleb tõlgendada nii, et „keskmine tarbija“ ei ole tingimata ratsionaalne isik, kes hangib ennetavalt asjakohase teabe, töötleb talle esitatud teavet ratsionaalselt ja on seega võimeline tegema teadlikke otsuseid. Kuigi mõnes olukorras võib keskmist tarbijat pidada isikuks, kes on võimeline ratsionaalselt tegutsema ja teadlikke otsuseid tegema, on see mõiste piisavalt paindlik, et teistes olukordades tajutaks teda kui piiratud ratsionaalsusega isikut, kes tegutseb asjakohast teavet hankimata või ei ole võimeline ratsionaalselt töötlema talle esitatud teavet, sealhulgas teavet, mille esitab talle ettevõtja.
2. Direktiivi artikleid 8 ja 9 tuleb tõlgendada nii, et
kaubandustava, mille puhul ettevõtja mitte üksnes ei paku kahte toodet ristmüügiks, vaid esitab oma klientidele teavet viisil, mis paneb neid uskuma, et nad peavad tingimata need kaks toodet koos ostma, ei ole oma olemuselt agressiivne nende sätete tähenduses. Liikmesriikide pädevad asutused peavad hindama sellist kaubandustava „faktilises kontekstis, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid“, et teha kindlaks, kas see vastab nendes sätetes kindlaks määratud nõuetele. Tõendamiskoormis ei lähe ettevõtjale üle. Kui aga nimetatud asutused jõuavad selle hindamise tulemusel järeldusele, et kaubandustava on agressiivne nende sätete tähenduses, peavad nad selle keelama. Seoses sellega võivad nad näiteks nõuda, et kahe toote lepingute sõlmimise vahele jäetaks seitsmepäevane vahe. Kui need kaks toodet on seotud finantsteenustega, võivad liikmesriigid lisaks võtta vastu eeskirjad, millega keelatakse nende toodete ristmüük, kohaldades sama direktiivi artikli 3 lõikes 9 sisalduvat lex specialis’t.
3. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. jaanuari 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/97, mis käsitleb kindlustustoodete turustamist, artiklit 24
tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriikide pädevad asutused näevad ette, et kahe sellise lepingu allkirjastamise vahele, mis on vastavalt seotud eraisiku laenu ja kindlustuspoliisiga, mida pakub koos sama ettevõtja, jäetakse seitsmepäevane vahe, kui selline kaubandustava osutub konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid, agressiivseks ja seega ebaausaks direktiivi 2005/29 tähenduses.