EUROOPA KOHTU OTSUS (seitsmes koda)
30. november 2023(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artikkel 258 – Direktiiv 91/271/EMÜ – Asulareovee kogumine ja puhastamine – Artikli 4 lõiked 1 ja 3, artiklid 5 ja 15 – I lisa, jaotised B ja D – Teatud suurusega linnastute reovee bioloogiline või sellega võrdväärne puhastamine – Tundlikele aladele juhitava heitvee põhjalikum puhastus – Reoveepuhastitest väljuva vee seire
Kohtuasjas C‑328/22,
mille ese on ELTL artikli 258 alusel 16. mail 2022 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Komisjon, esindajad: B. Rous Demiri ja E. Sanfrutos Cano,
hageja,
versus
Sloveenia Vabariik, esindaja: A. Dežman Mušič,
kostja,
EUROOPA KOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja president F. Biltgen ning kohtunikud J. Passer (ettekandja) ja M. L. Arastey Sahún,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: ametnik M. Longar,
arvestades kirjalikku menetlust ja 5. juuli 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Sloveenia Vabariik ei ole võtnud vajalikke meetmeid tagamaks, et:
– Kočevje, Trbovlje, Tržiči ja Ljubljana linnastutes läbib kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi enne ärajuhtimist bioloogilise või sellega võrdväärse puhastamise,
– Kočevje, Trbovlje ja Tržiči linnastutes läbib kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi enne tundlikele aladele juhtimist põhjalikuma puhastuse ja
– Ljubljana ja Ptuj’ linnastutes asulareoveepuhastitest väljuva vee asjakohase seire,
siis on Sloveenia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiivi 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT 1991, L 135, lk 40; ELT eriväljaanne 15/02, lk 26), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1137/2008 (ELT 2008, L 311, lk 1) (edaspidi „direktiiv 91/271“), artiklitest 4, 5 ja 15 ning I lisa jaotistest B ja D.
Õiguslik raamistik
Direktiiv 91/271
2 Direktiivi 91/271 artiklis 1 on sätestatud:
„Käesolev direktiiv käsitleb asulareovee kogumist, puhastamist ja ärajuhtimist ning teatavate tööstusvaldkondade reovee puhastamist ja ärajuhtimist.
Direktiivi eesmärk on kaitsta keskkonda nimetatud reovete ärajuhtimisest tuleneva kahju eest.“
3 Selle direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1. asulareovesi – olmereovesi või olme- ja tööstusreovee ja/või mahasadanud vihmavee segu;
2. olmereovesi – asulate ja nendega seotud rajatiste reovesi, mis pärineb peamiselt inimeste ainevahetusest ja majapidamistegevusest;
3. tööstusreovesi – igasugune reovesi, mis väljub mis tahes kaubandusliku või tööstusliku tegevuse sooritamiseks kasutatavast hoonest ja mis ei ole ei olmereovesi ega mahasadanud vihmavesi;
4. linnastu – ala, kus elanikkond ja/või majandustegevus on piisavalt kontsentreeritud, et asulareovett kogutakse ja juhitakse asulareoveepuhastisse või lõplikku ärajuhtimispunkti;
5. kogumissüsteem – juhtmete süsteem, mis kogub ja juhib asulareovett;
6. 1 ie (inimekvivalent) – biolagundatav orgaaniline reostus, mille biokeemiline hapnikutarve viie ööpäeva jooksul (BHT5) on 60 g hapnikku ööpäevas;
7. reovee eelselitus – asulareovee füüsikaline ja/või keemiline puhastamine, mis hõlmab asulareovees sisalduvate hõljuvainete selitamist või muid protsesse, mille käigus siseneva reovee BHT5 väheneb vähemalt 20% ning hõljuvainete osa sisenevas reovees vähemalt 50%;
8. reovee bioloogiline puhastus – asulareovee puhastamine protsessi abil, mis üldjuhul hõlmab vee bioloogilist töötlemist koos teistkordse selitamisega, või muu protsessi abil, mille puhul I lisa tabelis 1 esitatud nõuded on täidetud;
[…]“.
4 Nimetatud direktiivi artiklis 3 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kõik linnastud varustatakse asulareovee kogumissüsteemidega
– hiljemalt 31. detsembriks 2000 nende linnastute puhul, mille inimekvivalent (ie) on üle 15 000,
ning
– hiljemalt 31. detsembriks 2005 nende linnastute puhul, mille inimekvivalent on 2000 kuni 15 000.
Asulareovee puhul, mis juhitakse [artikli] 5 alusel määratletud tundlikeks aladeks loetavatesse veekogudesse, tagavad liikmesriigid, et linnastud inimekvivalendiga üle 10 000 varustatakse kogumissüsteemidega hiljemalt 31. detsembriks 1998.
Kui kogumissüsteemi rajamine on põhjendamatu, kuna sellest ei oleks keskkonnale tulu või see oleks liiga kulukas, kasutatakse individuaalseid või muid asjakohaseid süsteeme, mis tagavad keskkonnale sama kaitstuse taseme.
2. Lõikes 1 kirjeldatud kogumissüsteemid vastavad I lisa A jaotises sätestatud nõuetele. […]“.
5 Direktiivi artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse järgmiselt:
– hiljemalt 31. detsembriks 2000 kõikide linnastute puhul inimekvivalendiga üle 15 000;
– hiljemalt 31. detsembriks 2005 kõikide linnastute puhul inimekvivalendiga 10 000 kuni 15 000;
– hiljemalt 31. detsembriks 2005 kõikide linnastute puhul inimekvivalendiga 2000 kuni 10 000, mille reovett juhitakse magevette ja suudmealadele.
2. Asulareovesi, mida juhitakse kõrgetel (üle 1500 m üle merepinna) mägialadel asuvatesse veekogudesse, kus reovee bioloogiline puhastus on madalate temperatuuride tõttu raskendatud, tohib puhastada lõikes 1 sätestatud nõuetest vähem põhjalikult, kui üksikasjalikud uurimused näitavad, et sellise reovee ärajuhtimine ei kahjusta keskkonda.
3. Lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud asulareoveepuhastitest väljuv vesi vastab I lisa B jaotise asjaomastele nõuetele. […]
4. Inimekvivalendina väljendatav puhastusvõimsus arvutatakse välja ühe aasta jooksul reoveepuhastisse siseneva reoveekoguse kõrgeima nädala keskmise põhjal, arvestamata seejuures erakorralisi olukordi, mis võivad olla tingitud näiteks tugevast vihmasajust.“
6 Direktiivi 91/271 artiklis 5 on sätestatud:
„1. Lõike 2 kohaldamisel määravad liikmesriigid 31. detsembriks 1993 vastavalt II lisas sätestatud kriteeriumidele kindlaks tundlikud alad.
2. Liikmesriigid tagavad 31. detsembriks 1998 kõikide linnastute puhul inimekvivalendiga 10 000, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne selle tundlikele aladele juhtimist põhjalikuma puhastuse, kui on kirjeldatud artiklis 4.
3. Lõikes 2 kirjeldatud asulareoveepuhastitest väljuv vesi vastab I lisa B jaotise asjaomastele nõuetele. […]
4. Lõigetes 2 ja 3 individuaalsete puhastite kohta sätestatud nõudeid ei ole aga vaja täita tundlikel aladel, mille puhul suudetakse tõestada, et kõikidesse sellel alal asuvatesse asulareoveepuhastitesse siseneva reovee fosfori- ja lämmastikusisaldus väheneb väljumise ajaks vähemalt 75% võrra.
5. Tundlike alade valgaladel asuvatest asulareoveepuhastitest väljuva vee suhtes, mis põhjustab osaliselt nende alade reostumist, kohaldatakse lõikeid 2, 3 ja 4.
Kui kõnealused valgalad asuvad osaliselt või täielikult mõnes teises liikmesriigis, kohaldatakse artiklit 9.
6. Liikmesriigid tagavad, et kindlaksmääratud tundlike alade nimistu vaadatakse läbi vähemalt iga nelja aasta järel.
7. Liikmesriigid tagavad, et lõike 6 alusel läbivaadatud tundlikud alad vastavad seitsme aasta pärast eespool sätestatud nõuetele.
8. Liikmesriik ei pea käesoleva direktiivi täitmiseks tundlikke alasid kindlaks määrama, kui ta rakendab lõigetes 2, 3 ja 4 kirjeldatud reoveepuhastust kogu oma territooriumil.“
7 Selle direktiivi artiklis 15 on sätestatud:
„1. Pädevad või asjakohased asutused jälgivad:
– – asulareoveepuhastitest väljuva vee vastavust I lisa punkti B nõuetele I lisa punktis D sätestatud korras,
– – pinnavetesse juhitavate reoveesetete koguseid ja koostist.
2. Pädevad või asjakohased asutused kontrollivad veekogusid, millesse juhitakse asulareoveepuhastitest väljuvat vett või vett, mis väljub neisse artiklis 13 kirjeldatud viisil otse, kui on põhjust eeldada, et neisse juhitavad veed kahjustavad neid oluliselt.
[…]“.
8 Nimetatud direktiivi I lisa „Nõuded asulareoveele“ sisaldab muu hulgas jaotist A, milles on sätestatud kogumissüsteemidele esitatavad nõuded, jaotist B, milles on sätestatud nõuded, millele asulareoveepuhastitest väljuv vesi peab vastama, ning jaotist D, milles on sätestatud reovee ärajuhtimise järelevalve menetlused.
Kohtueelne menetlus
9 Komisjon tuvastas, et kuna Sloveenia Vabariik ei ole taganud, et mitmes tema linnastus, sealhulgas Tržičis, Ljubljanas, Kočevjes, Trbovljes ja Ptuj’s, oleksid nõuetekohased asulareovee kogumissüsteemid, siis on ta rikkunud direktiivi 91/271 artiklitest 3–5, 10 ja 15 ning I lisast tulenevaid kohustusi, ja otsustas talle saata 16. veebruari 2017. aasta ametliku kirja, millele Sloveenia ametiasutused vastasid 15. juuni 2017. aasta kirjaga.
10 Sloveenia ametiasutuste ja komisjoni talituste vahel toimus 2017. aastal mitu kohtumist ning 23. veebruaril 2018 pakettkohtumine. Sloveenia ametiasutused saatsid komisjonile ka asjaomaste linnastute vahepealsed eduaruanded 29. septembril 2017, 27. veebruaril 2018 ja 23. juulil 2018.
11 Olles pärast nendes aruannetes sisalduvate vastuste läbivaatamist ja Sloveenia ametiasutuste esitatud kogu teavet arvesse võttes jõudnud järeldusele, et hoolimata tehtud jõupingutustest rikub Sloveenia Vabariik jätkuvalt direktiivist 91/271 tulenevaid kohustusi, saatis komisjon 8. märtsi 2019. aasta kirjaga talle ELTL artikli 258 alusel põhjendatud arvamuse.
12 Selles arvamuses tuvastas ta esiteks, et kuna Sloveenia Vabariik ei ole taganud, et teiste hulgas Tržiči, Ljubljana, Kočevje, Trbovlje ja Ptuj’ linnastutel oleksid nõuetekohased asulareovee kogumissüsteemid, siis on Sloveenia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 91/271 artiklitest 3–5, 10 ja 15 ning I lisa jaotistest A, B ja D, ning kohustas teiseks seda liikmesriiki võtma arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest, see tähendab hiljemalt 8. maiks 2019.
13 Sloveenia Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 25. aprilli 2019. aasta kirjaga, millele järgnesid 2. septembri ja 30. detsembri 2019. aasta ning 6. märtsi, 12. augusti ja 15. detsembri 2020. aasta kirjad.
14 Arvestades Sloveenia ametiasutuste vastust põhjendatud arvamusele ja teavet, mis esitati 21. jaanuaril 2020 Ljubljanas toimunud pakettkohtumise järel, asus komisjon seisukohale, et kõik selles arvamuses nimetatud linnastud vastavad nüüd direktiivi 91/271 artikli 3 nõuetele, kuid sedastas siiski, et põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpuks ei olnud Sloveenia Vabariik siiski veel täielikult täitnud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.
15 Seetõttu otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.
Hagi
Vastuvõetavus
Poolte argumendid
16 Sloveenia Vabariik väidab esiteks seoses etteheitega, et Kočevje, Trbovlje ja Tržiči linnastute puhul on rikutud direktiivi 91/271 artiklit 4, ning teiseks seoses etteheitega, et Ptuj’ linnastu puhul on rikutud selle direktiivi artiklit 15, et talle ei antud kohtueelses menetluses võimalust esitada oma väiteid nende etteheidete sisu kohta, mis kahjustab tema kaitseõigusi.
17 Komisjon ei nõustu nende väidetega. Ta leiab, et põhjendatud arvamuse resolutsiooni ja hagiavalduses esitatud nõuete sõnastuse erinevused ei toonud kaasa vaidluse eseme muutmist. Komisjon väidab, et ta on kogu aeg viidanud Sloveenia Vabariigi poolt sama sätte rikkumisele samade linnastute ja sama ajavahemiku osas. Asjaolu, et institutsioon tugines esialgu hierarhia põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui tuvastatakse, et direktiivi 91/271 artiklis 3 kehtestatud nõuded ei ole täidetud, ei ole a fortiori täidetud ka selle direktiivi artiklis 4 ette nähtud kohustus, ei tähenda, et kui Sloveenia Vabariik täidab artiklis 3 ette nähtud asulareovee kogumiskohustuse, ei saaks see institutsioon nimetatud liikmesriigile enam ette heita direktiivi 91/271 artiklist 4 tulenevate kohustuste rikkumist. Samuti väidab ta, et Sloveenia Vabariigi kaitseõigusi ei ole rikutud, kuna kõnealust liikmesriiki teavitati kohe sellest, et komisjoni arvates on asjaomaste linnastute puhul rikutud artiklit 4.
18 Samuti märgib komisjon, et ta juhtis kohtueelses menetluses liikmesriigi tähelepanu kohustuste rikkumisele Ptuj’ linnastus direktiivi 91/271 artiklite 3, 4 ja 15 ning I lisa jaotiste B ja D nõuete täitmata jätmise tõttu.
Euroopa Kohtu hinnang
19 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kohtueelse menetluse eesmärk on anda asjaomasele liikmesriigile võimalus esiteks täita liidu õigusest tulenevad kohustused ning teiseks esitada tulemuslikult komisjoni väidetele vastuväited. Selle menetluse nõuetekohasus kujutab endast EL toimimise lepinguga taotletud olulist garantiid nii kõnealuse liikmesriigi õiguste kaitseks kui ka selle tagamiseks, et võimaliku kohtumenetluse vaidluse ese oleks täpselt määratletud (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik (ajutine mehhanism rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamiseks), C‑715/17, C‑718/17 ja C‑719/17, EU:C:2020:257, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Sellest tuleneb eelkõige, et EÜ artikli 258 alusel esitatud hagi ese on piiratud selles sättes ette nähtud kohtueelse menetlusega. Seega peab hagi tuginema samadele põhjendustele ja väidetele kui põhjendatud arvamus (18. novembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑458/08, EU:C:2010:692, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Siiski ei saa see nõue minna nii kaugele, et tuleks eeldada, et põhjendatud arvamuse resolutsioonis esitatud väited ja hagiavalduses sisalduvad nõuded kattuvad igal juhul täielikult, tingimusel et vaidluse eset – nii nagu see on määratletud põhjendatud arvamuses – ei ole laiendatud ega muudetud (18. novembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑458/08, EU:C:2010:692, punkt 44 ja seal viidatud kohtpraktika).
22 Käesoleval juhul heidab komisjon Sloveenia Vabariigile hagiavalduses ette direktiivi 91/271 sätete rikkumist, mida oli asjaomaste linnastute osas juba käsitletud nii ametlikus kirjas kui ka põhjendatud arvamuses.
23 Tuleb siiski tõdeda, et kohtueelse menetluse käigus väitis komisjon, et Kočevje, Trbovlje ja Tržiči linnastutes on rikutud direktiivi 91/271 artiklit 4, ainult seetõttu, et väidetavalt oli rikutud selle direktiivi artiklit 3, ning viitas selles kontekstis üksnes Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt juhul, kui on tuvastatud, et asjaomastes linnastutes ei ole süsteeme, mis võimaldaksid koguda nende linnastute kogu asulareovee, siis ei ole a fortiori täidetud ka kohustus suunata kogu reovesi läbi bioloogilise või muu sellega võrdväärse puhastuse (vt selle kohta 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs Kreeka, C‑440/06, EU:C:2007:642, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Komisjon esitas alles oma hagis esimest korda konkreetse väite, et Sloveenia Vabariik on rikkunud direktiivi 91/271 artiklit 4, ja selle kohaselt tuleneb Sloveenia ametiasutuste esitatud andmete võrdlusest, mis puudutavad ühelt poolt asjaomaste linnastute kogureostust ja teiselt poolt maksimaalset töödeldud reostust, et kogu nende linnastute asulareovesi ei läbinud bioloogilist ega muud võrdväärset puhastust.
25 Samas märkis komisjon, et kuna kohtueelses menetluses tõi ta esile, et asjaomaste linnastute puhul on Sloveenia Vabariik rikkunud direktiivi 91/271 artiklist 3 tulenevaid kohustusi, siis võis ta menetluse selles etapis ja vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 23 viidatud kohtupraktikale tugineda ka selle direktiivi artikli 4 rikkumisele.
26 Samuti on tõsi, et asjaolu, et liikmesriik täidab direktiivi 91/271 artiklis 3 sätestatud nõuded linnastute asulareovee kogumissüsteemide seadmete kohta, ei tähenda tingimata, et sama kehtib ka selle direktiivi artiklist 4 tulenevate nõuete kohta. Viimati nimetatud artikli kohaselt peab kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi enne ärajuhtimist läbima bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse, kusjuures reovesi peab vastama nimetatud direktiivi I lisa jaotise B asjaomastele nõuetele. Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et esiteks ei ole direktiivi 91/271 artikli 4 lõike 1 nõuded täidetud linnastutes, mille bioloogilistel või nendega võrdväärsetel asulareoveepuhastitel on alavõimsus, ja teiseks, kui reovett ei puhastata üldse, siis ei ole täidetud selle direktiivi I lisa jaotise B nõuded, mistõttu ei saa asulareovee puhastamist alavõimsusega puhastites pidada nimetatud direktiivi artikli 4 lõikega 3 kooskõlas olevaks (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (reovee kogumis- ja puhastussüsteem), C‑427/17, EU:C:2019:269, punktid 152 ja 154).
27 Samas ei saanud Sloveenia Vabariik tõepoolest kohtueelses menetluses end tõhusalt kaitsta käesoleva kohtuotsuse punktis 24 esitatud komisjoni argumentide vastu, kuna see institutsioon esitas need esimest korda alles oma hagiavalduses, milles ta tugines õiguslikule ja faktilisele alusele, mis on täiesti erinev sellest, millele ta viitas kohtueelses menetluses, mida on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 23.
28 Lisaks olgu märgitud, et vastupidi repliigis komisjoni esitatud väitele oleks Sloveenia Vabariigi kaitseõiguste tagamiseks piisanud, kui sellele liikmesriigile oleks saadetud täiendav põhjendatud arvamus, ilma et oleks olnud vaja algatada uut rikkumismenetlust.
29 Seoses direktiivi 91/271 artikli 15 väidetava rikkumisega Ptuj’ linnastus tuleb märkida, et Sloveenia Vabariigile saadetud põhjendatud arvamus ei sisaldanud selle kohta ühtegi konkreetset argumenti.
30 Neil asjaoludel tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata komisjoni nõue tuvastada, et Sloveenia Vabariik on rikkunud direktiivi 91/271 artiklit 4 Kočevje, Trbovlje ja Tržiči linnastute ning selle direktiivi artiklit 15 Ptuj’ linnastu puhul.
31 Lõpuks tuleb osas, milles komisjon piirdub oma hagiavalduses Kočevje, Trbovlje ja Tržiči linnastute osas üksnes väitega, et direktiivi 91/271 artikli 4 sätete rikkumine tähendab selle direktiivi artikli 5 sätete rikkumist, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata ka komisjoni nõue tuvastada viimati nimetatud sätte rikkumine.
32 Täiendavalt võib lisada, et Ptuj linnastu osas möönis komisjon kohtuistungil siiski, et Sloveenia Vabariigi vasturepliigi lisas esitatud teave tõendab, et kõnealustel aastatel vastas see linnastu direktiivi 91/271 artikli 15 nõuetele.
Sisulised küsimused
Poolte argumendid
33 Komisjon väidab, et Sloveenia Vabariik ei ole Ljubljana linnastus täitnud direktiivi 91/271 artiklitest 4 ja 15 tulenevaid nõudeid.
34 Ta toob esile, et Sloveenia Vabariik märkis oma 25. aprilli 2019. aasta vastuses põhjendatud arvamusele, et reoveepuhastussüsteeme muudetakse tagamaks, et olukord Ljubljana linnastus vastaks direktiivi 91/271 artiklile 4, ning täpsustas, et selle linnastu asulareovett puhastati sel kuupäeval kahes reoveepuhastis, millest väiksem, nimelt Brodi puhasti, ei vastanud artikli 4 nõuetele. Kõnealune liikmesriik ei vaidle selles osas vastu, et puuduva taristu tõttu rikuti artikli 4 nõudeid. Ta kinnitab vastupidi, et selle sätte rikkumine kõrvaldatakse Brodi ja Rakova Jelša reoveepuhastite sulgemisega ja ülejäänud reovee suunamisega Zalogi puhastisse projekti „Reovee ärajuhtimine ja puhastamine Ljubljana tasandiku põhjaveekihtide piirkonnas“ raames, mida kaasrahastab Ühtekuuluvusfond. Samas vastuses märkis Sloveenia Vabariik Ljubljana linnastu ja Brodi reoveepuhasti kohta, et selle projekti ehitusetapp peaks lõppema 2020. aasta detsembris ning et see peaks alustama tegevust järgneval aastal. Oma 6. märtsi 2020. aasta kirjas täpsustas see liikmesriik siiski, et see projekt valmib alles 2023. aasta lõpus.
35 Samuti ei ole täidetud direktiivi 91/271 artikli 15 nõuded, kuna Sloveenia Vabariigi esitatud teabest nähtub, et Brodi reoveepuhasti puhul, mis töötleb Ljubljana linnastu asulareovett, tuvastati neljas proovis (kokku 12) BHT5 ja/või KHT kontsentratsioonide kõrgemad väärtused kui direktiivi 91/271 I lisa jaotise D tabelis 1 kindlaks määratud piirväärtused. Kolmes proovis oli BHT5 kontsentratsioon enam kui 100% üle piirväärtuse ja ühes proovis oli KHT kontsentratsioon enam kui 100% üle piirväärtuse. Samuti ületab nõuetele mittevastavate proovide arv selle direktiiviga kehtestatud piirtaset.
36 Sloveenia Vabariigi sõnul on komisjoni mõlemad etteheited alusetud.
37 Oma vastustes ametlikule kirjale ja põhjendatud arvamusele käsitles Sloveenia Vabariik komisjoni väidet, et direktiivi 91/271 artiklit 4 on rikutud, kui reoveepuhastist võetud proovides ületavad väärtused selles direktiivis ette nähtud taset. See on ka põhjus, miks Sloveenia Vabariik tunnistas kohtueelses menetluses direktiivi 91/271 artikli 4 rikkumist. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb siiski, et direktiivi 91/271 artiklist 4 tulenev kohustus on täidetud, kui asjaomane liikmesriik suudab esitada selle direktiivi I lisa jaotise B nõuetele vastava proovi. Ent mis puudutab Brodi asulareoveepuhastit, millel on bioloogiline veepuhastustehnoloogia, siis nähtub selles reoveepuhastis puhastatud vee seiretulemustest, mille Sloveenia Vabariik esitas oma vastuses ametlikule kirjale ja põhjendatud arvamusele, et selles kontekstis võetud proovid vastasid mitu korda direktiivi 91/271 I lisa jaotise B nõuetele. Nii esitas Sloveenia Vabariik 2016. aasta kohta kuus nõuetele vastavat proovi ja 2018. aasta kohta kaheksa nõuetele vastavat proovi.
38 Mis puudutab Brodi asulareoveepuhastit, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, siis väidab Sloveenia Vabariik, et selle ajakohastamine ei ole otstarbekas ega majanduslikult põhjendatud, kuna see suletakse Ühtekuuluvusfondi vahenditest rahastatava projekti „Reovee ärajuhtimine ja puhastamine Ljubljana tasandiku põhjaveekihtide piirkonnas“ elluviimise käigus. Seejärel suunatakse reovesi Brodi reoveepuhastist ümber ühiskanalisatsioonivõrku, mis ühendatakse Zalogi asulareoveepuhastiga.
39 Sloveenia Vabariik rõhutab sellega seoses, et Ljubljana linnastu see osa, mis on ühendatud Brodi reoveepuhastiga, ei põhjusta puhastamata vee sattumist keskkonda. Brodi reoveepuhastis tehtud mõõtmised näitavad, et suurem osa reoveest puhastatakse, kuna 2018. aastal ei vastanud nõuetele ainult neli proovi ja 2016. aastal ainult kaks proovi.
40 Samadel põhjustel on Sloveenia Vabariigi väitel võimatu täita kohustust tagada, et reovesi vastaks direktiivi 91/271 artiklis 15 ja I lisa jaotises D sätestatud kvaliteedinõuetele Ljubljana linnastu selles osas, mis on ühendatud Brodi reoveepuhastiga. Siiski on Sloveenia Vabariik kuni käesoleva kohtuotsuse punktis 38 viidatud projekti lõpliku elluviimiseni taganud, et Ljubljana linnastu ühe osa reovesi puhastatakse Brodi reoveepuhastis, mida kontrolliasutused regulaarselt kontrollivad, kusjuures igal aastal võetakse selleks 12 proovi. Just nende regulaarsete kontrollide käigus saadi 2016. ja 2018. aastal nõuetele vastavad tulemused, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 39.
Euroopa Kohtu hinnang
– Sissejuhatavad märkused
41 Tuleb meelde tuletada, et ehkki ELTL artiklil 258 põhinevas liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluses on komisjonil kohustus tõendada, et väidetav rikkumine on aset leidnud, esitades Euroopa Kohtule kõik vajalikud tõendid, mis võimaldavad kohtul rikkumise tuvastada, ilma et toetutaks seejuures lihtsalt oletustele, tuleb juhul, kui tegemist on kontrollimisega, kas riigisiseseid sätteid, mille eesmärk on tagada direktiivi tõhus rakendamine, on praktikas õigesti kohaldatud, arvesse võtta asjaolu, et komisjon, kellel puudub selles valdkonnas uurimispädevus, sõltub suures ulatuses teabest, mille võimalikud kaebuste esitajad ja asjaomane liikmesriik talle esitavad (2. detsembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑526/09, EU:C:2010:734, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 See tähendab eelkõige seda, et kui komisjon on esitanud piisavalt tõendeid, millest nähtub, et direktiivi ülevõtvaid riigisiseseid õigusnorme ei ole kostjaks oleva liikmesriigi territooriumil praktikas õigesti kohaldatud, peab see liikmesriik sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustama sel viisil esitatud asjaolud ja nende tagajärjed (2. detsembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑526/09, EU:C:2010:734, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Samuti tuleb märkida, et liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu tuleb hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvesse võtta hiljem toimunud muutusi (28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑398/14, EU:C:2016:61, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Käesolevas kohtuasjas anti 8. märtsi 2019. aasta põhjendatud arvamuses Portugali Vabariigile kahekuuline tähtaeg alates arvamuse kättesaamisest muu hulgas direktiivi 91/271 artiklitest 4 ja 15 tulenevate kohustuste täitmiseks. Nõuetega vastavusse viimiseks antud tähtaeg lõppes seega 8. mail 2019.
– Väide direktiivi 91/271 artikli 4 rikkumise kohta
45 Direktiivi 91/271 artikli 4 lõige 1 näeb ette, et kogu kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse.
46 Selle direktiivi artikli 4 lõike 3 kohaselt peab bioloogiline või muu sellega võrdväärne puhastus toimuma reoveepuhastites, millest väljuv vesi vastab direktiivi 91/271 I lisa jaotise B nõuetele.
47 Täpsemalt tuleneb selle direktiivi I lisa jaotise B lõikest 4, et asulareoveepuhastitest väljuv vesi peab vastama direktiivi tabelis 1 esitatud nõuetele.
48 Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2003, L 236, lk 33) XIII lisa kohaselt kehtivad need nõuded Sloveenia Vabariigi suhtes linnastute puhul, mille inimekvivalent on üle 15 000, alates 1. jaanuarist 2011.
49 Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui on tuvastatud, et direktiivi 91/271 I lisa jaotises B ja selle lisa tabelis 1 ette nähtud BHT/KHT nõudeid ei ole järgitud, tuleb lähtuda sellest, et asjaomase linnastu reovett ei puhastata enne ärajuhtimist sobivalt, mistõttu tuleb väidet, et see ei ole kooskõlas direktiivi 91/271 artikli 4 lõikega 3 koostoimes selle direktiivi I lisa jaotisega B ja selle lisa tabeliga 1, pidada sellise linnastu osas põhjendatuks (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (reovee kogumis- ja puhastussüsteem), C‑427/17, EU:C:2019:269, punktid 155 ja 157).
50 Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et direktiivi 91/271 artikli 4 lõike 1 nõuded ei ole täidetud linnastute puhul, mille bioloogilistel või muudel asulareoveepuhastitel on alavõimsus. Kuna puhastamata reovee ärajuhtimine ei vasta direktiivi 91/271 I lisa jaotise B nõuetele, ei saa asulareovee puhastamist alavõimsusega puhastites pidada selle direktiivi artikli 4 lõikega 3 kooskõlas olevaks (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (reovee kogumis- ja puhastussüsteem), C‑427/17, EU:C:2019:269, punktid 152 ja 154).
51 Oma vastuses põhjendatud arvamusele ei vaielnud Sloveenia Vabariik vastu komisjoni väitele, et Brodi reoveepuhasti ei vasta direktiivi 91/271 artikli 4 nõuetele, kuna seal on korduvalt tuvastatud nõuetele mittevastavad BHT5 kontsentratsiooniväärtused. Täpsemalt möönis ta, et käesoleva kohtuotsuse punktis 37 nimetatud seiretulemused näitavad, et Brodi reoveepuhasti „ei taga tõhusat toiteelementide kõrvaldamist (kolmanda astme puhastus)“.
52 Vastuseks komisjoni hagiavalduses sisalduvale kinnitusele, et Sloveenia Vabariik ei vaidlustanud, et direktiivi 91/271 artikli 4 nõudeid on rikutud taristu puudumise tõttu, möönab see liikmesriik kostja vastuses ka „Ljubljana linnastuga seotud raskusi“, lisades samas, et projekti „Reovee ärajuhtimine ja puhastamine Ljubljana tasandiku põhjaveekihtide piirkonnas“ elluviimise käigus need kõrvaldatakse.
53 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Ljubljana linnastu osas on direktiivi 91/271 artikli 4 rikkumine tuvastatud.
54 Seda järeldust ei sea kahtluse alla Sloveenia Vabariigi poolt kostja vastuses välja toodud asjaolu, et Brodi reoveepuhastis puhastatud vee seiretulemused, mida see liikmesriik mainis vastuses ametlikule kirjale ja põhjendatud arvamusele, „tõendavad, et proovide tulemused olid mitu korda piisavad ja vastasid seega direktiivi [91/271] I lisa jaotise B nõuetele“.
55 Euroopa Kohus on tõepoolest otsustanud, et kui liikmesriik suudab esitada proovi, mis vastab direktiivi 91/271 I lisa jaotise B nõuetele, tuleb selle direktiivi artiklist 4 tulenevaid kohustusi pidada täidetuks (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi (reoveepuhastid), C‑22/20, EU:C:2021:669, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 See kohtupraktika käsitleb siiski olukordi, mil komisjon ei ole vaidlustanud piisava asulareovee puhastamise võimsuse olemasolu asjaomases liikmesriigis, mistõttu lükkas Euroopa Kohus tagasi selle institutsiooni argumendi, et tõendamaks oma olukorra vastavust direktiivi 91/271 artikli 4 nõuetele, peab see liikmesriik veel esitama 12 kuu jooksul võetud proovid (vt selle kohta eelkõige 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑38/15, EU:C:2016:156, punktid 24 ja 35–39).
57 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 52, möönab Sloveenia Vabariik käesoleval juhul, et Ljubljana linnastus ei ole piisavalt võimsust asulareovee puhastamiseks.
58 Tuleb lisada, et Euroopa Kohus on samuti leidnud, et käitisi ei saa pidada kooskõlas olevaks direktiivi 91/271 I lisa jaotises A esitatud väljendiga „parimad tehnilised teadmised, vältides liigseid kulusid“, kui ühelt poolt on asjaomane liikmesriik algatanud ulatusliku ajakohastamistööde programmi, mis tõendab, et liigse reovee ärajuhtimise probleemi lahendamiseks on olemas tehnoloogilised lahendused, kuid neid ei kohaldata, ning teiselt poolt on see liikmesriik otsustanud selliseid töid rahastada, mistõttu ei saa nendega seotud kulusid pidada liigseteks (28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (reovee kogumis- ja puhastussüsteem), C‑427/17, EU:C:2019:269, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Sellest tuleneb, et Sloveenia Vabariik ei saa käesolevas asjas tulemuslikult tugineda ka väljendile „parimad tehnilised teadmised, vältides liigseid kulusid“, kuna esiteks võttis Sloveenia Vabariik endale projekti „Reovee ärajuhtimine ja puhastamine Ljubljana tasandiku põhjaveekihtide piirkonnas“ raames kohustuse ajakohastada asulareovee puhastamise taristut, mida ei olnud põhjendatud arvamuses nimetatud tähtaja möödumisel veel täidetud, ning teiseks ei ole see liikmesriik püüdnud tõendada, et selle linnastu asulareoveepuhastite vastavusse viimise kulud võivad olla ebaproportsionaalsed, kuna ta kinnitab, et seda rahastatakse „omavahenditest ja Euroopa vahenditest“ (vt analoogia alusel 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (reovee kogumis- ja puhastussüsteem), C‑427/17, EU:C:2019:269, punkt 177).
60 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel ei olnud tagatud Ljubljana linnastu kogumissüsteemidesse siseneva asulareovee bioloogiline puhastamine või muu sellega võrdväärne puhastamine ning seega ei olnud täidetud nõuded, mis on sätestatud direktiivi 91/271 artiklis 4 koostoimes selle direktiivi I lisa jaotisega B.
– Väide direktiivi 91/271 artikli 15 rikkumise kohta
61 Vastavalt direktiivi 91/271 artikli 15 lõike 1 esimesele taandele jälgivad pädevad või asjakohased asutused asulareoveepuhastitest väljuva vee vastavust selle direktiivi I lisa jaotise B nõuetele I lisa jaotises D sätestatud korras.
62 Täpsemalt tuleneb direktiivi 91/271 I lisa jaotise D lõikest 4, et puhastatud heitvesi loetakse asjakohastele nõuetele vastavaks, kui veeproovi iga parameeter vastab vastavale väärtusele järgmiselt: esiteks on tabelis 1 ja artikli 2 lõikes 7 määratletud parameetrite kohta tabelis 3 esitatud selliste proovide maksimumarv, mille puhul on lubatud, et nende kohta kehtivad nõuded väljendatuna kontsentratsioonidena ja/või vähendusprotsentidena ei ole täidetud, st kaks proovi kaheteistkümne võetud proovi kohta. Teiseks ei tohi tabelis 1 kontsentratsioonidena väljendatud parameetrite puhul tavapärastel töötingimustel võetud proovide parameetrid erineda kehtivatest väärtustest rohkem kui 100% võrra.
63 Sloveenia Vabariik piirdub aga märkusega, et üksnes kaks neist kaheteistkümnest proovist, mis võeti Brodi reoveepuhastist 2016. aastal, ei vastanud nendele nõuetele ning et 2018. aastal ei olnud vaid nelja puhul need nõuded täidetud, seadmata kahtluse alla komisjoni väiteid, mille kohaselt oli peale selle nende nelja proovi puhul BHT5 ja/või KHT kontsentratsioon kõrgem kui direktiivi 91/271 I lisa tabelis 1 määratud piirväärtus. Ta möönab veel, et kuni projekti „Reovee ärajuhtimine ja puhastamine Ljubljana tasandiku põhjaveekihtide piirkonnas“ lõpliku elluviimiseni on „võimatu“ täita kohustust tagada, et reovesi vastaks selle direktiivi artiklis 15 ja I lisa jaotises D sätestatud kvaliteedinõuetele Ljubljana linnastu selles osas, mis on ühendatud Brodi reoveepuhastiga. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et nende sätete rikkumine on samuti tõendatud.
64 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb sedastada, et kuna Sloveenia Vabariik ei ole võtnud vajalikke meetmeid, et tagada Ljubljana linnastus:
– see, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse, ja
– asulareoveepuhastitest väljuva vee asjakohane seire,
siis on Sloveenia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad vastavalt direktiivi 91/271 artikli 4 lõigetest 1 ja 3 koostoimes selle direktiivi I lisa jaotisega B ja artikli 15 lõike 1 esimesest taandest koostoimes selle direktiivi I lisa jaotisega D.
65 Ülejäänud osas tuleb hagi rahuldamata jätta.
Kohtukulud
66 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.
67 Kuna nii komisjon kui ka Sloveenia Vabariik on kohtuvaidluse teatud nõuete osas kaotanud, kannavad nad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:
1. Kuna Sloveenia Vabariik ei ole võtnud vajalikke meetmeid, et tagada Ljubljana linnastus:
– see, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse, ja
– asulareoveepuhastitest väljuva vee asjakohane seire,
siis on Sloveenia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad vastavalt nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiivi 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1137/2008) artikli 4 lõigetest 1 ja 3 koostoimes selle direktiivi I lisa jaotisega B (muudetud) ja artikli 15 lõike 1 esimesest taandest (muudetud) koostoimes selle direktiivi I lisa jaotisega D.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta Euroopa Komisjoni ja Sloveenia Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.
Allkirjad