Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 30. novembril 2023(1)
Kohtuasi C‑538/22
SB
versus
Agrárminiszter
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus, Ungari))
Eelotsusetaotlus – Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Määrus (EL) nr 1307/2013 – Artikkel 52 – Delegeeritud määrus (EL) nr 639/2014 – Artikli 53 lõige 1 – Seotud toetusmeetmete toetuskõlblikkuse tingimused – Liikmesriigi kaalutlusõigus – Delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014 – Artikli 2 lõike 1 teise lõigu punktid 13 ja 15 – Loomatoetuskaval põhinev vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus – Loomatoetuste kava – Artiklid 30 ja 31 – Toetuse arvutamine – Halduskaristused – Rakendusmäärus (EL) nr 809/2014 – Artikli 15 lõige 3 – Toetusetaotluse tagantjärele muutmine – Keelatus – Ammlehmade pidamisel poegimismäärast kinnipidamist reguleerivad liikmesriigi õigusnormid – Tootmiskohustusega seotud toetuse andmisest täielik keeldumine poegimismäära saavutamata jätmisel
I. Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusetaotlus puudutab Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) menetluses olevat põllumajandustootja SB (edaspidi „kaebaja“) kaebust selle peale, et Agrárminiszter (põllumajandusminister, Ungari) keeldus andmast niinimetatud vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust(2) või ammlehmade pidamiseks vajalikku toetust. Nimelt ei saavutanud kaebaja taotluses deklareeritud loomade arvu kohta taotlusaastal seadusega ette nähtud paljunemismäära ehk niinimetatud „poegimismäära“.
2. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimustes on sisuliselt palutud selgitada, kas toetuse andmisest on võimalik täielikult keelduda või kas seda tuleks vähendada ainult proportsionaalselt, lähtudes nõutavale poegimismäärale vastavate loomade arvust.
3. Esimesele eelotsuse küsimusele vastamiseks tuleb eristada toetuse andmise tingimusi, mille kindlaksmääramisel on liikmesriikidel kaalutlusruum, ja selle toetuse andmisel toime pandud rikkumiste võimalikke õiguslikke tagajärgi. Kui toetuse andmise tingimusi ei täideta, puudub õigus toetust saada. Siinkohal ei tuleks kohe algusest peale kõne alla võimalik toetuse ümberarvutamine või proportsionaalne vähendamine.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Määrus (EL) nr 1306/2013
4. Määruse nr 1306/2013(3) artikkel 63 „Alusetud maksed ja halduskaristused“ sätestab muu hulgas järgmist:
„1. Kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral vastavaid määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks.
[…]“.
2. Määrus (EL) nr 1307/2013
5. Määruse nr 1307/2013(4) 1. peatüki „Vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus“ artiklis 52 „Üldeeskirjad“ on sätestatud muu hulgas järgmist:
„1. Liikmesriigid võivad anda põllumajandustootjatele tootmiskohustusega seotud toetust käesolevas peatükis sätestatud tingimustel […]
[…]
6. Tootmiskohustusega seotud toetus on tootmise piiramise kava, mille raames antakse iga‑aastast toetust kindlaksmääratud pindala ja saagikuse alusel või kindlaksmääratud loomade arvu alusel ning mille puhul järgitakse rahalisi ülemmäärasid, mille liikmesriigid määravad kindlaks iga meetme jaoks ja mille nad teatavad komisjonile.
[…]“.
3. Delegeeritud määrus (EL) nr 639/2014
6. Delegeeritud määruse nr 639/2014(5) artikli 53 „Toetuse andmise tingimused“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid sätestavad toetuskõlblikkuse kriteeriumid tootmiskohustusega seotud toetuse meetmete jaoks kooskõlas määruses (EL) nr 1307/2013 esitatud raamistikuga ning käesolevas määruses sätestatud tingimustega.“
4. Delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014
7. Delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014(6) põhjendused 28 ja 31 on sõnastatud järgmiselt:
„(28) Loomapidamistoetuskavade alusel esitatud toetusetaotluste ja loomadega seotud toetusmeetmete alusel esitatud maksetaotluste puhul toob nõuete rikkumine kaasa asjaomase looma toetuskõlbmatuks tunnistamise. Toetust tuleks vähendada alates nõuete rikkumisega seotud esimese looma avastamisest, kuid vähendamismäärast olenemata peaks halduskaristus olema leebem, kui nõuete rikkumisi leitakse üksnes kuni kolme looma puhul. Kõikidel muudel juhtudel peaks halduskaristuse rangus sõltuma nende loomade osakaalust, kelle puhul nõuete rikkumisi on leitud.
[…]
(31) Maaelu arengu toetuse meetmetega seotud toetuse andmisest keeldumise ja sellise toetuse tühistamise ning sellekohaste halduskaristuste kehtestamise korral tuleks lähtuda hoiatavuse proportsionaalsuse põhimõttest. Toetuse andmisest keeldumised ja nende tühistamised tuleks liigitada vastavalt väljaselgitatud rikkumise raskusastmele, ulatusele, kestusele ja kordumisele. Toetuse andmisest keeldumise ja selle tühistamise ning halduskaristuste puhul tuleks toetuskõlblikkuskriteeriume ja kohustusi silmas pidades võtta arvesse eri toetusmeetmete iseärasusi. Eeskirjade ränga rikkumise korral või juhul, kui toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid, tuleks toetuse andmisest keelduda ja määrata halduskaristus. Halduskaristused peaksid ulatuma kuni ühe toetusmeetme või tegevusliigi või kõikide toetusmeetmete või tegevusliikide reguleerimisalast täieliku väljaarvamiseni kindlaksmääratud ajavahemikuks.“
8. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõikes 1 on muu hulgas sätestatud järgmised mõisted:
„[…]
2) „nõuete rikkumine“ –
a) määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 67 lõikes 2 osutatud toetuse andmisega seotud toetuskõlblikkustingimuste või kulu- või muude kohustuste täitmata jätmine või,
[…]
13) „loomatoetuste kava“ – määruse (EL) nr 1307/2013 IV jaotise 1. peatükis sätestatud vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetusmeede, mille puhul makstakse igal aastal toetust kvantitatiivselt piiritletud summa ulatuses vastavalt loomade kindlaksmääratud arvule;
[…]
15) „loomapidamistoetuse taotlus“ – taotlused sellise toetuse saamiseks, mida makstakse määruse (EL) nr 1307/2013 IV jaotise 1. peatükis sätestatud liikmesriikide jaoks vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse raames igal aastal kvantitatiivselt piiritletud summa ulatuses vastavalt loomade kindlaksmääratud arvule;
16) „deklareeritud loomad“ – loomad, kelle kohta on loomatoetuste kava raames esitatud loomapidamistoetuse taotlus või loomatoetusmeetme kohane maksenõue;
[…]
18) „kindlaksmääratud loom“ –
a) loomatoetuste kava tähenduses loom, kelle puhul on kõik toetuseeskirjades sätestatud tingimused täidetud, või
b) loomatoetusmeetme tähenduses loom, kes on identifitseeritud halduskontrolli või kohapealse kontrolli käigus; […]“.
9. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 „Arvutamise alus“ lõigetes 1–3 on sätestatud:
„1. Toetust ei tohi mingil juhul maksta suurema arvu loomade eest, kui on toetuse- või maksetaotluses märgitud.
2. Põllumajandusliku majapidamise loomi käsitatakse kindlaksmääratuna üksnes siis, kui nad on toetuse- või maksetaotluses identifitseeritud. Identifitseeritud loomi võib ilma toetusõigust kaotamata asendada juhul, kui pädev asutus ei ole toetusesaajale veel teatanud toetuse- või maksetaotlusega seotud nõueterikkumisest ega oma kavatsusest teha kohapealset kontrolli. Kui liikmesriik ei kasuta maksetaotluste esitamata jätmise võimalust vastavalt eeskirjadele, mille komisjon on kehtestanud määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 78 punkti b alusel, tagab ta igal juhul olukorra, et on täiesti selge, millised loomad on toetusesaajate taotlustega hõlmatud.
3. Ilma et see piiraks artikli 31 kohaldamist, arvutatakse toetus kindlaksmääratud loomade alusel, kui toetuse- või maksetaotluses deklareeritud loomade arv ületab haldus- või kohapealse kontrolli tulemusel kindlaks määratud arvu.“
10. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 31 „Loomapidamistoetuskavade või loomadega seotud toetusmeetmete alusel toetuse saamiseks deklareeritud loomadega seoses määratavad halduskaristused“ lõikes 1 on sätestatud:
„Kui loomapidamistoetuskava alusel esitatud toetusetaotluse või loomadega seotud toetusmeetme alusel esitatud maksetaotluse puhul avastatakse erinevus deklareeritud loomade arvu ja artikli 30 lõike 3 kohaselt kindlaks määratud loomade arvu vahel, vähendatakse toetuse kogusummat, mis toetusesaajal on õigus asjaomasel taotlusaastal selle toetuskava või -meetme alusel saada, käesoleva artikli lõike 3 kohaselt kindlaks määratava protsendi võrra, kui nõuete rikkumisi ei leita rohkem kui kolme looma puhul.“
5. Rakendusmäärus (EL) nr 809/2014
11. Rakendusmääruse nr 809/2014(7) artiklis 15 „Ühtse taotluse või maksetaotluse muudatused“ on muu hulgas sätestatud:
„1. Pärast ühtse taotluse või maksetaotluse esitamise lõpptähtpäeva võib üksikuid põlde või üksikuid toetusõigusi lisada ühtsesse taotlusse tingimusel, et peetakse kinni asjaomaste otsetoetuskavade ja/või maaelu arengu meetmete nõuetest.
[…]
3. Kui pädev asutus on juba teavitanud toetusesaajat ühtses taotluses või maksetaotluses avastatud nõuete rikkumisest või kui pädev asutus on teatanud toetusesaajale oma kavatsust teha kohapealset kontrolli või kui kohapealse kontrolli käigus avastatakse nõuete rikkumine, siis ei ole nõuete rikkumisega seotud põldude puhul lõike 1 kohaste muudatuste tegemine lubatud.
[…]“.
12. Rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 21 „Nõuded seoses loomapidamistoetuse taotlustega või loomatoetusmeetmete raames esitatud maksetaotlustega“ lõikes 1 on muu hulgas sätestatud:
„Delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 alalõigu 2 punktis 15 määratletud loomapidamistoetuse taotlus […] sisalda[b] kogu vajalikku teavet toetus- ja/või rahastamiskõlblikkuse kindlaksmääramiseks, eelkõige järgmist:
[…]
c) loomade arv iga liigi kohta, mille puhul loomapidamistoetuse taotlus või maksetaotlus esitatakse, ja veiste puhul looma identifitseerimiskood;
[…]“.
B. Riigisisene õigus
13. Põllumajandusministri 13. märtsi 2015. aasta määruse nr 9/2015 tootmisega seotud otsetoetuste kohta (a termeléshez kötött közvetlen támogatások igénybevételének szabályairól szóló 9/2015. (III. 13.) FM rendelet; edaspidi „põllumajandusministri määrus nr 9“) § 4 on muu hulgas sätestatud järgmist:
„2) Pärast komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 640/2014 […] ette nähtud kontrollide läbiviimist […] ning nendes sätestatud vähendamiste ja muude halduskaristuste eeskirju arvesse võttes teeb riigikassa toetuse kohta otsuse.
[…]“.
14. Põllumajandusministri määruse nr 9 § 7 lõikes 3 on sätestatud, et „Minimaalne toetuskõlblike loomade arv […] on üks“.
15. Põllumajandusministri määruse nr 9 § 11 lõike 1 punkt e sätestab:
„ammlehmatoetust on õigus saada põllumajandustootjal […], kelle toetuse saamiseks deklareeritud karjast moodustavad rohkem kui 50% lihatootmiseks ette nähtud vasikad ja alla 30% toetusetaotluses nimetatud loomadest on asjaomasel aastal poeginud, kusjuures toetusetaotluses märgitud emasloomadel loomapidamisperioodil sündinud vasikaid tuleb vähemalt üks kuu pärast sündi hoida emaga samas karjas […].“
III. Põhikohtuasja asjaolud, eelotsuse küsimused ning menetlus Euroopa Kohtus
16. Kaebaja esitas 9. mail 2019 põllumajandustoetuste andmiseks pädevale esimese astme asutusele taotluse maksta talle ammlehmade pidamise eest tootmiskohustusega seotud toetust üheteistkümne looma kohta.
17. See asutus jättis 25. juunil 2020 toetuse maksmise taotluse rahuldamata põhjusel, et asjaomasel ajavahemikul oli üheteistkümnest loomast poeginud ainult kolm, mis tähendas, et poegimismäär oli 27%, mis ei vasta ministri määruse nr 9 § 11 lõike 1 punktis e ette nähtud nõuetele. Sellisel juhul ei olnud ükski taotluses deklareeritud loomadest toetuskõlblik ning samuti ei olnud kohaldatav delegeeritud määruse nr 640/2014 artikkel 31.
18. Agrárminiszter, kellele kaebaja oli esitanud vaide, jättis esimese astme asutuse otsuse jõusse ja viitas sellele, et toetuskõlblikke loomi põllumajandusministri määruse § 7 lõike 3 mõttes on null, kui vähemalt 30% loomadest, kelle kohta taotlus esitati, ei ole poeginud.
19. Vaideotsuse peale esitas kaebaja eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse. Selle põhjenduseks märgib ta, et Agrárminiszter jättis õigusvastaselt kohaldamata delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklites 30 ja 31 ette nähtud õiguslikud tagajärjed, st vähendamised ja sanktsioonid. Lisaks ei pannud ta kooskõlas määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 alalõike 2 punktiga 18 paika kindlaksmääratud loomade arvu ja loomade arvu, kes ei vasta toetuskriteeriumidele, vaid võttis arvesse üksnes deklareeritud loomade arvu delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 alalõike 2 punkti 16 kohaselt. Määruse nr 640/2014 artikli 30 lõige 3 näeb samas ette, et toetussumma arvutatakse kindlaksmääratud loomade arvu alusel. Lõpuks väidab kaebaja, et üheteistkümnest ammlehmast, kelle kohta taotlus esitati, vastas kümme toetuskõlblikkuse kriteeriumidele – eelkõige 30% poegimismäärale –, mistõttu saab kaaluda üksnes toetuse proportsionaalset vähendamist, mitte aga täielikku keeldumist selle andmisest.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas tootmiskohustusega seotud toetuse andmisest täielik keeldumine on kooskõlas eelkõige delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklitega 30 ja 31, ning esitab sellest tulenevalt järgmised küsimused:
„1. Kas delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõikega 3 on selle määruse põhjendusi 28 ja 31 ning artikli 2 lõike 1 punkte 16 ja 18 ning artikli 31 lõikeid 1–3 arvesse võttes kooskõlas liikmesriigi selline praktika, mille kohaselt maksetaotlus ammlehmade pidamise eest tootmiskohustusega seotud toetuse saamiseks tuleb – juhul, kui toetuse saamiseks liikmesriigi kehtestatud kriteeriumi järgi on poegimismäär deklareeritud loomade arvu kohta väiksem kui nõutud – jätta tervikuna rahuldamata ka siis, kui nõutav poegimismäär on saavutatud väiksemaarvulises deklareeritud loomade rühmas, kuna riigi õigusaktides nõutust väiksem poegimismäär tähendab, et ükski deklareeritud loom ei ole toetuskõlblik?
2. Kas juhul, kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, tuleb käesoleval juhul toetuskõlblike loomade arv kindlaks määrata delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 punkti 18 ja artikli 30 lõike 3 tähenduses, võttes arvesse selle määruse põhjendustes 28 ja 31 sätestatud astme ja proportsionaalsuse nõudeid ning ka esimeses eelotsuse küsimuses viidatud liidu õigusnormide sätteid, kui poegimisprotsent on väiksem kui riigisisestes õigusnormides ette nähtud:
a) võttes toetuskõlblike loomadena arvesse ainult poeginud loomi või
b) võttes toetuskõlblike loomadena arvesse neid loomi, kes deklareeritud loomade hulgast moodustavad rühma, milles on riigisisestes õigusnormides ette nähtud poegimismäär saavutatud?
3. Kas delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõiget 3 ja artikli 31 lõikeid 1 ja 2 ning selle määruse põhjenduses 31 nimetatud proportsionaalsuse nõuet arvestades tuleb selle määruse artikli 31 lõiget 3 tõlgendada nii, et halduskaristuse aluse kindlaksmääramiseks tuleb kindlaks määrata nõuetele mittevastavate loomade ja nõuetele vastavate loomade vaheline suhtarv või deklareeritud ja nõuetele vastavate loomade ning ülejäänud loomade suhtarv ning lisaks tuleb selliselt saadud jagatis protsendi arvutamiseks veel korrutada 100-ga?“
21. Nende küsimuste kohta esitasid Euroopa Kohtu menetluses kirjaliku seisukoha lisaks kaebajale ka Ungari valitsus ja Euroopa Komisjon. Euroopa Kohus otsustas kodukorra artikli 76 lõike 2 alusel mitte korraldada kohtuistungit suuliste seisukohtade ärakuulamiseks.
IV. Hinnang
A. Esimese eelotsuse küsimuse ese
22. Esimene eelotsuse küsimus on esitatud selle kohta, kuidas tõlgendada liidu õigusnorme, mis käsitlevad vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust, mida antakse loomapidamistoetuskavade alusel esitatud toetusetaotluste alusel(8) – kavad, mille rakendamiseks kehtestati põllumajandusministri määrus nr 9. Selleks tuleb esmalt viidata määrusele nr 1307/2013 ja seda määrust rakendavatele delegeeritud määrustele nr 639/2014 ja 640/2014 ning rakendusmääruse nr 809/2014 sätetele.
23. Põllumajandusministri määruse nr 9 § 11 lõike 1 punkti e kohaselt eeldab õigus saada tootmiskohustusega seotud toetust ammlehmade pidamiseks muu hulgas seda, et vähemalt 30% deklareeritud karja loomadest, kelle kohta see taotlus esitati, on taotlusaastal poeginud. Ungari valitsuse sõnul aitab 30% suurune poegimismäär tekitada põllumajandustootjates soovi säilitada pikas perspektiivis karjade suurus või neid isegi suurendada.
24. Seda sätet kohaldades jättis Agrárminiszter kaebaja toetusetaotluse tervikuna rahuldamata põhjusel, et taotluses deklareeritud üksteist ammlehma olid taotlusaastal saavutanud poegimismäära vaid 27% ulatuses. Kaebaja ei vaidle sellele vastu, vaid soovib kaebusega saavutada selle, et talle antaks taotletud toetust ainult kümne ammlehma eest, kes oleksid täitnud nõutud poegimismäära 30%. Kaebaja ja Ungari valitsus väidavad, et selle määra puhul on tegemist üksnes alusega toetussumma arvutamiseks, mistõttu saab toetust vaid proportsionaalselt vähendada.
25. Esmalt analüüsin, kas liikmesriigid võivad sellise toetuskava kehtestada. Lisaks tuleb kindlaks teha, kas tootmiskohustusega seotud toetuse taotlust ja selles deklareeritud loomade arvu – nagu väidab kaebaja – saab tagantjärele muuta (punkt B).
26. Lõpuks analüüsin veel seda, kas tootmiskohustusega seotud toetuse arvutamist ja halduskaristuste määramist reguleerivad liidu õigusnormid võimaldavad selle asemel, et toetuse andmisest keelduda, üksnes toetuse vähendamist (punkt C).
B. Liikmesriikide kaalutlusõigus tootmiskohustusega seotud toetuse andmise tingimuste kindlaksmääramisel
27. Määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõige 9 annab komisjonile õiguse võtta kooskõlas selle määruse artikliga 70 vastu delegeeritud õigusakte, muu hulgas kehtestada tootmiskohustusega seotud toetuse andmise tingimusi. Delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 53 „Toetuse andmise tingimused“ lõikes 1 on nähtud ette, et liikmesriigid sätestavad toetuskõlblikkuse kriteeriumid tootmiskohustusega seotud toetuse meetmete jaoks kooskõlas määruses nr 1307/2013 esitatud raamistikuga ning käesolevas määruses sätestatud tingimustega.
28. Minu hinnangul kasutas Ungari, kui ta kehtestas põllumajandusministri määruse nr 9 § 11 lõike 1 punktis e sätestatud toetuskava, talle antud kaalutlusõigust kooskõlas kohaldatavate liidu sätetega. Selles sätestatud tootmiskohustusega seotud toetuse andmise kriteeriumid on nimelt „toetuskõlblikkuse tingimused“ delegeeritud määruse nr 639/2014(9) lisa I lõike 3 punkti g mõttes, millest komisjoni teavitati vastavalt selle määruse artikli 67 lõikele 1.(10)
29. Põllumajandusministri määruse nr 9 § 11 lõike 1 punkt e, nagu ka komisjon leiab, reguleerib seega selles sättes ette nähtud tootmiskohustusega seotud toetuse saamise tingimusi. Selle järgi peavad taotluses nimetatud ammlehmad, see tähendab deklareeritud loomade arv määruse nr 640/2014(11) artikli 2 lõike 1 teise lõigu punkti 16 mõttes, saavutama taotlusaastal poegimismäära 30%. Seega on tegemist toetuse andmise tingimusega, mis on rangelt seotud taotluses deklareeritud loomade arvuga.
30. Seda arusaama kinnitavad nii määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 6 sõnastus, mille kohaselt iga-aastane tootmiskohustusega seotud toetus põhineb muu hulgas kindlaksmääratud loomade arvul, kui ka seda täpsustava mõiste „loomatoetuste kava“ ning sellel põhineva mõiste „loomapidamistoetuse taotlus“ määratlused vastavalt delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punktides 13 ja 15.(12)
31. Kooskõlas eelnevalt esitatuga on põllumajandusministri määruse nr 9 § 11 lõike 1 punktis e – osas, mis puudutab toetusetaotluses „deklareeritu[d] loom[i]“ määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 alalõike 2 punkti 16 mõttes – aluseks võetud kindlaksmääratud loomade arv. Üksnes sellest lähtudes tuleb kindlaks teha, kas poegimismäär 30% oli taotlusaastal täidetud ja kas toetust tuli anda.
32. Tagasi tuleb lükata argument, et põllumajandusministri määruse nr 9 § 11 lõike 1 punkt e ei sätesta mingeid toetuse andmise tingimusi, vaid üksnes vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse väljaarvutamise aluse, milleks on määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punkti 18 kohane „kindlaksmäära[tud] loom[ade]“ arv.
33. Vaidlus puudub selles, et loomade arv, kelle suhtes ta tootmiskohustusega seotud toetust taotles, see tähendab üksteist lehma, ei täitnud toetuse andmise tingimusi. Selle arvu alusel pärast taotlusaasta lõppu välja arvutatud poegimismäär oli vaid 27%.
34. Kaebaja väidab siiski, et ta peab saama toetust vähemalt kümne lehma eest, kuna nende poegimismäär oli 30%. See argumentatsioon taandub sellele, et esialgses 9. mai 2019. aasta taotluses deklareeritud loomade arvu vähendatakse tagantjärele.
35. Nagu komisjon õigesti märgib, ei ole käesoleval juhul selline tagantjärele korrigeerimine mõeldav.
36. Rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 15 lõikest 3 koostoimes artikli 21 lõike 1 punktiga c tuleneb, et kui pädev asutus on juba teavitanud toetusesaajat maksetaotluses avastatud nõuete rikkumisest, siis ei ole nõuete rikkumisega seotud põldude, sealhulgas taotluses nimetatud loomade arvu puhul taotluses muudatuste tegemine lubatud. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 alalõigu 2 punkti 2 alapunkti a kohaselt on iga toetuskõlblikkustingimuse järgimata jätmine nõuete rikkumine. Pädev asutus esitas sellekohase märkuse 25. juunil 2020 ehk pärast taotlusaasta lõppemist, kui ta jättis toetusetaotluse rahuldamata, viidates 30% poegimismäära täitmata jätmisele.
37. Seega ei ole eespool käsitletud liidu sätetega vastuolus Agrárminiszteri otsus, mis põhineb põllumajandusministri määruse nr 9 § 11 lõike 1 punktil e, ja millega keelduti kaebajale kogu taotletud toetuse andmisest tervikuna.
C. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklite 30 ja 31 kohaldamatus
38. Vastupidi kaebaja ja Ungari valitsuse seisukohtadele ning eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlustele ei tulene määruse nr 640/2014 artiklitest 30 ja 31 teistsugust järeldust. Need sätted ei puuduta tootmiskohustusega seotud toetuse andmise tingimusi, mistõttu ei saa need piirata liikmesriigi sellekohast kaalutlusõigust, ega ole ka kohaldatavad, kui seda tüüpi toetuse andmise tingimusest ei peeta kinni.
1. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikkel 30
39. Määruse nr 640/2014 artikkel 30 ei reguleeri juba oma pealkirja järgi („Arvutamise alus“) mitte seotud toetuse andmise tingimusi, vaid üksnes selle arvutamise kriteeriume. Määruse artikli 30 lõike 1 kohaselt ei tohi toetust maksta suurema arvu loomade eest, kui on märgitud toetuse- või maksetaotluses. Määruse artikli 30 lõike 2 esimese lause kohaselt on eeldus see, et põllumajandustootjal olevad loomad on kindlaks määratud, s.o sellel eesmärgil toetusetaotluses identifitseeritud. Kui toetusetaotluses deklareeritud loomade arv ületab haldus- või kohapealse kontrolli tulemusel kindlaks määratud loomade arvu, siis määruse artikli 30 lõike 3 kohaselt arvutatakse taotletav toetussumma kindlaks määratud loomade arvu alusel.(13)
40. Seega ei puuduta need sätted põllumajandusministri määruse nr 9 § 11 lõike 1 punktis e sätestatud toetuskõlblikkuse tingimust, mis käsitleb taotlusaasta kohta deklareeritud loomade arvu, ega kuulu kohaldamisele.
41. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõike 1 sõnastus ei näi küll välistavat, et toetust antakse vähemate loomade eest kui toetuse- või maksetaotluses on märgitud.
42. Ent nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktides 28–36, ei oleks taotluses deklareeritud loomade arvu tagantjärele vähendamine – käesoleval juhtumil üheteistkümnelt kümnele ammlehmale – kooskõlas ei toetuskavast toetuse andmise tingimustega, mis on ette nähtud põllumajandusministri määruse nr 9 § 11 lõike 1 punktis e, ega ka rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 15 lõikega 3. Lisaks oleks see vastuolus selle toetuskava eesmärgiga, mida rõhutas Ungari valitsus. Tingimus, et toetusetaotluses deklareeritud ammlehmadest vähemalt 30% peavad taotlusaastal poegima, peab tekitama põllumajandustootjates soovi säilitada pikas perspektiivis karjade suurus või isegi neid suurendada (eespool, punkt 23) Samas ei oleks see ergutav mõju ega ka säilitamine tagatud, kui põllumajandustootja saaks toetusetaotluses deklareeritud loomade arvu tagantjärele vähendada selleks, et ette nähtud poegimismäär oleks täidetud.
2. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikkel 31
43. Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 31 sätted halduskaristuste kohta ei kuulu samuti kohaldamisele ega saa seega viia taotletud toetuse summa protsentuaalse vähendamiseni.
44. On tõsi, et delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 alalõigu 2 punkti 2 alapunkti a kohaselt on iga toetuskõlblikkustingimuse järgimata jätmine nõuete rikkumine (eespool, punkt 36), mis põhimõtteliselt saab kaasa tuua halduskaristuse. Ainult sel eesmärgil on käesoleva määruse artikli 31 lõigetes 1–3 osutatud kindlaks määratud loomade arvule ja üksiku loomaga seotud rikkumisele(14). Eeldus on aga see, et õigus toetusele on põhimõtteliselt olemas.
45. Põllumajandusministri määruse nr 9 § 11 lõike 1 punkt e eeldab siiski, nagu juba eespool märgitud, et toetusetaotluses märgitud deklareeritud ammlehmade arv saavutaks taotlusaastal poegimismäära 30%. See toetuse andmise tingimus on – kooskõlas määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 6, koosmõjus delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punktides 13 ja 15, sätestatud eeldustega (eespool, punktid 30 ja 31) – puudutades karjaga seotud loomi, mitte (üksik-) loomi.
46. Toetuse proportsionaalne vähendamine delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 31 sätete alusel ei tule seega kõne alla. Kuna tegemist on toetuse andmise ühe tingimuse täitmata jätmisega, ei nõua ka proportsionaalsuse põhimõte, mida on nende sätetega konkretiseeritud(15), teistsugust tulemust. Toetust ei tohi anda, isegi mitte osaliselt, kui selleks ette nähtud eeldused ei ole täidetud.
D. Vahejäreldus
47. Eeltoodust tuleneb, et vaidlusalune otsustuspraktika ei ole vastuolus delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõikes 3 ega artikli 31 lõigetes 1–3 sätestatuga.
48. Esimesele eelotsuse taotluse küsimusele tuleb seega vastata jaatavalt.
49. Järelikult ei ole enam vaja vastata teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele, mis puudutavad delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 30 lõikes 3 ja artikli 31 lõigetes 1–3 ette nähtud vähendusprotsendi arvutamise meetodit.
V. Ettepanek
50. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Ammlehmade pidamise eest tootmisega seotud toetuse maksetaotluse tervikuna rahuldamata jätmine põhjusel, et toetusetaotluses deklareeritud loomade arvu puhul ei täidetud liikmesriigi õiguses ette nähtud poegimismäära, on kooskõlas määruse nr 640/2014 artikli 30 lõikega 3 ja artikli 31 lõigetega 1–3, isegi kui deklareeritud arvust väiksem loomade alamhulk täidaks selle poegimismäära.