Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PRIIT PIKAMÄE
esitatud 7. detsembril 2023(1)
Kohtuasi C‑587/21 P
DD
versus
Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA)
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Distsiplinaarmenetlus – Avaliku Teenistuse Kohtu ja Euroopa Liidu Üldkohtu otsuste täitmine – Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade IX lisa artikkel 3 – Noomituse tühistamine – Mittevaraline kahju – Aegumistähtaeg, mida ei ole liidu õigusnormis ette nähtud – Mõiste „mõistlik tähtaeg“ – Mõistliku tähtaja algus – Liidu kohtu kohustus võtta arvesse igale kohtuasjale omaseid asjaolusid – Määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 32 lõige 2 – Hoolitsemiskohustus – Vastuoluline põhjendus
I. Sissejuhatus
1. Apellant DD palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Üldkohtu 14. juuli 2021. aasta kohtuotsus DD vs. FRA (T‑632/19, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:434), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema ELTL artikli 270 alusel esitatud kaebuse, milles paluti hüvitada talle väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju ja tühistada Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (edaspidi „FRA“) direktori 19. novembri 2018. aasta otsus, millega jäeti tema kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
2. See apellatsioonkaebus, mis kuulub Euroopa Liidu avaliku teenistuse õiguse valdkonda, sisaldab kaheksat väidet, millega apellant heidab Üldkohtule ette mitut õigusnormi rikkumist. Euroopa Kohtu palvel keskendub käesolev ettepanek apellatsioonkaebuse teisele väitele, mis puudutab sisuliselt selle kaalutlusõiguse piire, mis on liidu administratsioonil ELTL artikli 266 alusel sellise kohtuotsuse täitmisel, millega tühistatakse otsus, mille ta on teinud distsiplinaarmenetluses. See juhtum tõstatab paratamatult küsimuse, mil määral peab administratsioon järgima asjaomase ametniku või teenistuja menetluslikke õigusi, eelkõige õigust olla ära kuulatud.
3. Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada oma kohtupraktikat selles valdkonnas õiguskindluse ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 41 tagatud hea haldusega seotud õiguste, eelkõige õiguse olla ära kuulatud tõhusa kaitse huvides. Seda tehes peab Euroopa Kohus võtma seisukoha küsimuses, kas käesolevas vaidluses kohaldatavate Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) teatavad sätted, mis reguleerivad distsiplinaarmenetluse määrava tähtsusega aspekte, on asjakohased.
II. Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad
4. Personalieeskirjade VI jaotises „Distsiplinaarmeetmed“ sisalduv artikkel 86 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Ametnik või endine ametnik, kes kas tahtlikult või süülise hooletuse tõttu ei täida oma käesolevatest personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi, kannab distsiplinaarvastutust.
2. Kui ametisse nimetav asutus või ametiisik või Euroopa Pettustevastane Amet [(edaspidi „OLAF“)] saab teada tõenditest, mis annavad põhjust oletada, et kohustused lõike 1 tähenduses on täitmata jäetud, võivad nad algatada haldusjuurdluse, et tõendada, kas selline täitmatajätmine on aset leidnud.
3. Distsiplinaareeskirjad, -menetlused ja -meetmed ning haldusjuurdlusi käsitlevad eeskirjad ja menetlused on sätestatud IX lisas.“
5. Personalieeskirjade IX lisa artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:
„Ametisse nimetav asutus või ametiisik võib juurdlusaruande põhjal pärast asjaomase ametniku teavitamist kõikidest toimikutes esitatud tõenditest ja pärast asjaomase ametniku ärakuulamist:
a) otsustada, et ametniku suhtes ei või mitte mingil juhul algatada kohtuasja; ametnikule teatatakse sellest kirjalikult; või
b) otsustada isegi siis, kui kohustused on või on ilmselt jäetud täitmata, et ei kohaldata ühtegi distsiplinaarmeedet, ja vajaduse korral tehakse ametnikule hoiatus; või
c) personalieeskirjade artiklis 86 nimetatud kohustuste täitmata jätmise korral:
i) otsustada algatada käesoleva lisa 4. jaos sätestatud distsiplinaarmenetlus, või
ii) otsustada algatada distsiplinaarmenetlus distsiplinaarnõukogus.“
6. Personalieeskirjade IX lisa artiklis 22 on sätestatud:
„1. Ametisse nimetav asutus või ametiisik teeb käesoleva lisa artiklites 9 ja 10 nimetatud otsuse pärast ametniku ärakuulamist kahe kuu jooksul alates distsiplinaarnõukogu arvamuse saamisest. Otsust tuleb põhjendada.
2. Kui ametisse nimetav asutus või ametiisik otsustab menetluse lõpetada ilma distsiplinaarkaristust määramata, teatab ta sellest viivitamata kirjalikult asjaomasele ametnikule. Asjaomane ametnik võib taotleda, et kõnealune otsus lisataks tema isikutoimikusse.“
7. Personalieeskirjade IX lisa artiklis 27 on ette nähtud:
„Ametnik, kellele on määratud muu distsiplinaarkaristus kui ametist kõrvaldamine, võib kirjaliku hoiatuse või noomituse korral kolme aasta möödudes või ülejäänud karistuste korral kuue aasta möödudes taotleda, et tema isikutoimikust kustutataks kõik viited sellisele karistusele. Ametisse nimetav asutus või ametiisik teeb otsuse, kas rahuldada kõnealune taotlus.“
8. Personalieeskirjade IX lisa artikkel 29 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui ametniku vastu ei ole käesoleva lisa artikli 1 lõike 3 ja artikli 22 lõike 2 kohaselt esitatud süüdistusi, on ametnikul õigus taotleda, et kantud kahjud hüvitataks nii, et ametisse nimetava asutuse või ametiisiku otsus avaldataks sobival viisil.“
III. Vaidluse taust, menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
A. Vaidluse taust
9. Apellant DD võeti 1. augustil 2000 tööle liidu asutusse, Rassismi ja Ksenofoobia Euroopa Järelevalvekeskusesse (EUMC), nüüd FRA, Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artikli 2 punkti a tähenduses ajutise teenistujana. Ta võeti esialgu tööle tähtajalise töölepingu alusel ning alates 16. detsembrist 2006 tähtajatult.
10. Apellant väitis, et 2009. aastal, seejärel 2011. aastat puudutava hindamise käigus ja eelkõige hindamisaruande projekti peale FRA sise-eeskirjades ette nähtud õiguskaitsevahendi kasutamise raames (edaspidi „asutusesisene kaebus“) on teda rassilise või etnilise kuuluvuse tõttu diskrimineeritud.
11. Asutusesiseses kaebuses kasutatud sõnastust ja tooni arvestades algatas FRA direktor 9. novembril 2012 haldusjuurdluse.
12. Pärast 20. veebruaril 2013 toimunud ärakuulamist, mille eesmärk oli kuulata apellant ära vastavalt personalieeskirjade IX lisa artiklitele 2 ja 11, mida kohaldatakse analoogia alusel lepingulistele töötajatele, tegi FRA direktor apellandile noomituse.
13. Lõpuks teatas FRA direktor 13. juuni 2013. aasta kirjas apellandile oma otsusest tema tähtajatu leping üles öelda (edaspidi „ ülesütlemisotsus“).
14. Avaliku Teenistuse Kohus tühistas 8. oktoobri 2015. aasta kohtuotsusega DD vs. FRA (F‑106/13 ja F‑25/14, edaspidi „tühistav kohtuotsus“, EU:F:2015:118) noomituse. Tühistamist põhjendati asjaoluga, et apellandi õigust olla ära kuulatud oli rikutud, kuna FRA direktor ei olnud teda enne 20. veebruari 2013. aasta ärakuulamist haldusjuurdluse tulemustest teavitanud ega võimaldanud tal seega oma kaitset tõhusalt ette valmistada (tühistav kohtuotsus, punkt 63).
15. Avaliku Teenistuse Kohus tühistas samas kohtuotsuses ka ülesütlemisotsuse põhjusel, et enne selle vastuvõtmist ei olnud FRA direktor apellanti sõnaselgelt teavitanud sellest, et ta kavatseb erinevate vahejuhtumite põhjal tema lepingu üles öelda, ega palunud tal esitada selle kohta märkusi (tühistav kohtuotsus, punkt 90).
16. Avaliku Teenistuse Kohus jättis seevastu apellandi nõude haldusjuurdlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata kolmel põhjusel: esiteks seetõttu, et apellant ei saanud õiguspäraselt väita, et talle esitatud etteheited ei olnud piisavalt selged algatamaks nimetatud uurimine (tühistav kohtuotsus, punkt 74); teiseks seetõttu, et kõnealust uurimist ei saanud õigusvastaseks muuta see, et haldusjuurdlus viidi läbi ilma, et FRA oleks varem võtnud vastu personalieeskirjade IX lisa artikli 2 üldised rakendussätted, et määrata kindlaks juurdluse menetluslik raamistik (tühistav kohtuotsus, punkt 75), ja kolmandaks seetõttu, et kuigi apellandi ärakuulamine toimus, ilma et ta oleks saanud oma kaitset tõhusalt ette valmistada, tuleb tõdeda, et kaebuses nimetas apellant ainult seda, et tal oli haldusjuurdluse ajal stress ja ärevus, ilma et ta oleks oma väiteid rohkem põhjendanud (tühistav kohtuotsus, punkt 76).
17. Avaliku Teenistuse Kohus jättis samuti rahuldamata apellandi kahju hüvitamise nõuded, milles paluti hüvitada mittevaraline kahju, mis tekitati sellega, et noomitus kahjustas ebaõiglaselt tema ausust, väärikust ja mainet FRAs. Avaliku Teenistuse Kohus märkis sellega seoses eelkõige, et kuna noomitus tühistati seetõttu, et oli rikutud apellandi õigust olla ära kuulatud, ei ole välistatud, et kui teda oleks ära kuulatud, oleks tehtud teistsugune otsus. Sellest tulenevalt otsustas Avaliku Teenistuse Kohus, et need kahju hüvitamise nõuded on ennatlikud, välja arvatud juhul, kui need mõjutavad tühistava kohtuotsuse täitmist FRA poolt (tühistav kohtuotsus, punktid 78–82).
18. Avaliku Teenistuse Kohus jättis rahuldamata ka apellandi kahju hüvitamise nõude, milles paluti hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mis oli tekitatud ülesütlemisotsuse õigusvastasusega. Mittevaralise kahju suhtes tõdes Avaliku Teenistuse Kohus, et apellant oli vaid märkinud, et see otsus põhjustas talle psühholoogilise trauma ning kahjustas tema mainet ja väärikust, tõendamata, et seda kahju ei saa tühistava kohtuotsusega täielikult hüvitada (punkt 107).
19. Apellant esitas tühistava kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Üldkohus jättis 19. juuli 2017. aasta kohtuotsusega DD vs. FRA (T‑742/15 P, edaspidi „apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsus“, EU:T:2017:528) rahuldamata.
20. Vahepeal ennistas FRA apellandi alates 1. märtsist 2016 tööle ja maksis talle saamata jäänud töötasu.
21. Lisaks oli apellant esitanud 12. aprillil 2013 kaebuse Euroopa Andmekaitseinspektorile põhjusel, et haldusjuurdluse läbiviimisel oli eiratud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102). Euroopa Andmekaitseinspektor peatas kaebuse läbivaatamise kuni tühistava kohtuotsuse ja seejärel apellatsioonimenetluses kohtuotsuse tegemiseni.
22. Euroopa Andmekaitseinspektor leidis 18. detsembril 2017, et kuna apellandi suhtes haldusjuurdluste algatamiseks ja läbiviimiseks ei olnud kehtestatud piisavat õiguslikku raamistikku, siis rikuti apellanti puudutava juurdlusega määruse nr 45/2001 artiklit 4, artikli 5 punkti a ning artikleid 11 ja 12. Need järeldused jõustusid 16. märtsil 2018 pärast seda, kui Euroopa Andmekaitseinspektor jättis asjaomase isiku ja FRA esitatud uuesti läbivaatamise taotlused rahuldamata.
23. Apellant esitas 19. juulil 2018 personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel nõude FRA poolt toime pandud rikkumiste eest 100 000 euro suuruse rahalise hüvitise saamiseks (edaspidi „hüvitisenõue“). Esiteks väitis apellant, et haldusjuurdlus algatati ilma, et see põhineks piisavalt tõsisel ja põhjendatud kahtlusel selle kohta, et ta oli väidetavalt süüdistanud oma ülemust rassilises diskrimineerimises, ning et juurdlus põhines pigem liialdusel ja manipuleerimisel. Teiseks väitis ta, et haldusjuurdlus, distsiplinaarmenetlus, noomitus ja ülesütlemisotsus kujutavad endast diskrimineerimist tema etnilise päritolu tõttu. Kolmandaks väitis apellant, et haldusjuurdluse algatamise ja läbiviimisega rikuti määruse nr 45/2001 artiklit 4, artikli 5 punkti a ning artikleid 11 ja 12. Neljandaks väitis ta, et noomitus ja ülesütlemisotsus põhinesid õigusvastasel haldusjuurdlusel, mis sisaldas solvavaid ja laimavaid avaldusi. Viiendaks väitis apellant, et FRA tegi solvavaid ja laimavaid avaldusi, rikkus tema õigust süütuse presumptsioonile ning rikkus tema õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele haldusjuurdluse käigus, distsiplinaarmenetluses, noomituses ja ülesütlemisotsuses, Avaliku Teenistuse Kohtus, Üldkohtus ja Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjonis toimunud menetlustes ning tühistavat kohtuotsust puudutavate artiklite avaldamise tõttu ajakirjanduses. Apellandi sõnul kujutas see käitumine tervikuna endast psühholoogilist ahistamist. Kuuendaks leidis ta, et FRA rikkus nii oma hoolitsemiskohustust, kuna ta ei võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis oleksid võinud mõjutada tema otsuseid ja käitumist, ning eelkõige ei teavitanud apellanti nii kiiresti kui võimalik talle tehtud etteheidetest. Lõpuks lisas apellant, et kõik need rikkumised põhjustasid talle stressi, ärevust, ebakindlust ning hüljatuse ja ükskõiksuse tunnet. Ta väitis, et end alandatuna tundes talus ta ka üleolevat suhtumist ja põlgust, millega teda väidetavalt koheldi.
24. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 19. novembril 2018 apellandi kahju hüvitamise nõude rahuldamata, väites eelkõige, et tühistavat kohtuotsust oli täidetud, kuna apellant oli tööle ennistatud ja noomitus tema isikutoimikust eemaldatud.
25. Apellant esitas 14. veebruaril 2019 kaebuse, mille teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 12. juunil 2019 rahuldamata. Rahuldamata jätmise otsuses märkis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus muu hulgas, et FRA otsustas, et menetlust uuesti ei alustata ja kõik haldusjuurdlusega seotud aktid on apellandi toimikust kustutatud.
B. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
26. Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. septembril 2019, esitas apellant ELTL artikli 270 alusel hagi, milles palus esiteks hüvitada talle väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju, teiseks tühistada FRA direktori 19. novembri 2018. aasta otsus, millega jäeti tema kahju hüvitamise nõue rahuldamata, ning kolmandaks vajaduse korral tühistada 12. juuni 2019. aasta otsus, millega jäeti eespool nimetatud 19. novembri 2018. aasta otsuse peale esitatud kaebus rahuldamata.
27. Oma hagi põhjendamiseks esitas apellant kuus õigusvastasuse väidet FRA-le etteheidetava käitumise kohta (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 39, 51, 69, 80, 100 ja 125):
– esiteks ei kuulanud FRA pärast tühistavat kohtuotsust apellanti ära ega võtnud personalieeskirjade IX lisa artikli 3 punkti a alusel vastu otsust;
– teiseks algatati haldusjuurdlus ja algne distsiplinaarmenetlus õigusvastaselt;
– kolmandaks ei hüvitanud FRA mittevaralist kahju, mis oli tingitud tühistava kohtuotsusega tühistatud noomitusest;
– neljandaks ei täitnud FRA tühistavat kohtuotsust ega viinud distsiplinaarmenetlust läbi mõistliku aja jooksul ja hoolsalt;
– viiendaks eirati haldusjuurdluse algatamise ja läbiviimisega määrust nr 45/2001, personalieeskirju ja harta artikliga 7 tagatud õigust eraelu puutumatusele;
– kuuendaks jättis FRA hüvitamata kahju, mis oli tekitatud alusetute, laimavate ja solvavate avaldustega, rikkudes sellega tühistava kohtuotsuse seadusjõudu, õigust süütuse presumptsioonile ja hoolitsemiskohustust ning kohustust hoiduda igasugusest psühholoogilisest ahistamisest.
28. Lisaks, kuna apellant nõudis FRA väidetavalt õigusvastaste tegudega tekitatud väidetava mittevaralise kahju hüvitamist, esitas ta selleks mitu argumenti kahju tegelikkuse ja põhjusliku seose kohta.
29. Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et institutsiooni vastutuse tekkimise tingimused ei ole täidetud. Esiteks ei pidanud ta põhjendatuks ühtegi apellandi esitatud õigusvastasuse väidet. Teiseks tuvastas Üldkohus, et mittevaralise kahju ning selle kahju ja õigusvastase tegevuse vahelise põhjusliku seose olemasolu ei ole tõendatud.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
A. Menetlus Euroopa Kohtus
30. Kodukorra artikli 76 lõike 2 kohaselt otsustas Euroopa Kohus kohtuistungit mitte korraldada.
B. Poolte nõuded
31. Apellant palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– sellest tulenevalt tühistada FRA direktori 19. novembri 2018. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata apellandi personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitatud nõue tühistada vajaduse korral FRA direktori 12. juuni 2019. aasta otsus, mis saadi kätte 13. juunil 2019 ja millega jäeti rahuldamata apellandi personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus eespool nimetatud 19. novembri 2018. aasta otsuse peale, ning mõista apellandi kasuks välja hüvitis talle tekitatud mittevaralise kahju eest, mille suuruseks on ex æquo et bono hinnatud 100 000 eurot, ja
– mõista kõik kohtukulud välja FRA-lt.
32. FRA palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning
– mõista kõik kohtukulud välja apellandilt.
V. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
33. Nagu ma sissejuhatuses märkisin, käsitlen ma ettepanekus ainult apellatsioonkaebuse teist väidet. Tuleb märkida, et käesolevat kohtuasja iseloomustab teatav keerukus, kuna käesoleva vaidluse aluseks olevad asjaolud on lahendatud mitme liidu kohtu otsusega. Selle kohtuasja keskmes olevate õiguslike küsimuste paremini mõistmise huvides on minu arvates otstarbekas need enne õigusliku analüüsi kui sellise juurde asumist lühidalt kokku võtta.
34. Kõnealused õiguslikud küsimused puudutavad sisuliselt küsimust, kas Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et FRA tegutses kooskõlas liidu õigusega, kui ta otsustas loobuda haldusjuurdlusest apellandi suhtes, et täita Avaliku Teenistuse Kohtu tühistavat kohtuotsust, ilma et ta oleks apellandi ära kuulanud, nagu oleks nõudnud personalieeskirjade IX lisa artikkel 3. Üldkohus lähtub eeldusest, et selles sättes ette nähtud menetlus ei olnud siduv ja et oli olemas teine lahendus, mis võimaldas tagada selle tühistava kohtuotsuse nõuetekohase täitmise, mis seisnes distsiplinaarmenetlusest loobumises.
35. Ma näitan oma analüüsis, et see seisukoht on õiguslikult problemaatiline, sest see annab administratsioonile distsiplinaarmenetluses alternatiivse võimaluse, mida ei ole personalieeskirjades sõnaselgelt ette nähtud, ega näe seega ette puudutatud ametniku(2) osalemist. Seega ei saa välistada ohtu, et rikutakse viimase menetlusõigusi. Üldkohus leiab seevastu, et kaitseõiguste tagamine ei ole nõutav, kuna FRA loobus igasugusest apellandi suhtes algatatud menetlusest. Üldkohus tugineb oma arutluskäigus tõdemusele, et FRA ei võtnud vastu apellandi jaoks ebasoodsa mõjuga akti harta artikli 41 tähenduses.
B. Apellatsioonkaebuse teine väide
1. Poolte argumendid
36. Teine väide jaguneb sisuliselt neljaks osaks.
37. Teise väite esimeses osas heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane tõlgendas vääralt 5. septembri 2014. aasta kohtuotsust Éditions Odile Jacob vs. komisjon (T‑471/11, EU:T:2014:739), kui ta leidis, et sellest kohtuotsusest nähtub, et akti tühistamine võimaldab jätkata menetlust täpselt sellest punktist, kus õigusvastasus tekkis. Apellant väidab aga, et selle kohtuotsuse õige tõlgenduse kohaselt tuleb tühistatud akti asendamise menetlust jätkata täpselt sellest punktist, kus tekkis õigusvastasus, kuna otsuse tühistamine ei mõjuta tingimata ettevalmistavaid akte.
38. FRA leiab, et teise väite see osa on tulemusetu. Ta väidab sellega seoses, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 viidatud kohtupraktika ei tähenda vastupidi apellandi väidetule seda, et ametisse nimetav asutus või ametiisik on kohustatud jätkama distsiplinaarmenetlust, mille puhul on rikutud menetlusnorme. Ta lisab, et igal juhul ei ole apellandil mingit õigustatud huvi väita, et FRA oli kohustatud distsiplinaarmenetlust jätkama, selle asemel, et sellest loobuda.
39. Teise väite teises osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane kohaldas personalieeskirjade IX lisa artikli 3 punkti a vääralt, kui ta otsustas, et see artikkel ei ole kohaldatav, kui haldusjuurdlus on tagasi võetud või sellest on loobutud ja seda sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas, kus FRA otsustas vaidlusalust menetlust mitte jätkata staadiumis, milles noomitus oli õigusvastane. Apellandi sõnul on personalieeskirjade IX lisa artikli 3 punktis a ammendavalt loetletud võimalused, mis on vastustajal pärast haldusjuurdluse aruande esitamist. Lisaks märgib ta, et selle artikli eesmärki tuleb tõlgendada koostoimes personalieeskirjade IX lisa artikliga 29, et asjaomase ametniku huve oleks võimalik arvesse võtta, mistõttu haldusjuurdluse aruande tühistamine ilma igasuguse põhjenduseta ja avalikustamiseta kujutab endast nende artiklite rikkumist. Apellant väidab, et Üldkohus eristas kunstlikult haldusjuurdluse lõpetamist ja selle tagasivõtmist või sellest loobumist, mis võtab personalieeskirjade IX lisa artiklitelt 3 ja 29 suure osa nende tagajärgedest.
40. FRA väidab vastu, et kohtuotsuste täitmist reguleeriva ELTL artikliga 266 ega personalieeskirjade IX lisa artikliga 3 ei ole vastuolus see, kui ta hoidub haldusmenetluse jätkamisest ja jätab kõik varasemad haldusjuurdlusega seotud aktid apellandi toimikust välja. Seetõttu ei ole personalieeskirjade IX lisa artikkel 3 kohaldatav.
41. Teise väite kolmandas osas väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi ja õiguskindluse põhimõtet, kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49, et käesoleval juhul ei olnud kaitseõiguste järgimine nõutav, „kuna FRA loobus igasugusest menetlusest apellandi vastu […] ega võtnud seega vastu teda kahjustavat akti harta artikli 41 tähenduses“.
42. FRA leiab, et ta ei ole teinud apellandi huve kahjustavat otsust, mistõttu ta ei olnud kohustatud teda eelnevalt ära kuulama. Apellant jättis väidetavalt seega tähelepanuta Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse täitmise konteksti, mis viis apellandi tööle ennistamiseni. Lisaks täpsustab FRA, et ta ei „otsustanud, et […] ei või mitte mingil juhul [esitada süüdistusi]“, nagu nõuab personalieeskirjade IX lisa artikkel 3, vaid loobus distsiplinaarmenetlusest, st sellist otsust vastu võtmata.
43. Teise väite neljandas osas väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised, kuna ühelt poolt märkis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 49, et personalieeskirjade IX lisa artikli 3 punkt a ei ole kohaldatav, ja teiselt poolt kinnitas sama kohtuotsuse punktis 76 vastupidist.
44. FRA on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuse punktide 49 ja 76 vahel ei ole mingit vastuolu, kuna käesoleval juhul ei jätkanud pädev ametisse nimetav asutus distsiplinaarmenetlust ja eemaldas apellandi isikutoimikust kõik varasemad haldusjuurdlusega seotud aktid.
2. Õiguslik hinnang
45. Kuna teise väite neli osa on lahutamatult seotud, tuleb neid analüüsida koos, struktureeritult ja temaatiliselt.
a) Avaliku Teenistuse Kohtu tehtud tühistava kohtuotsuse täitmine
46. Kõigepealt tuleb kindlaks teha, millised on käesolevas asjas tühistava kohtuotsuse täitmise suhtes kohaldatavad nõuded. Nagu poolte seisukohtadest nähtub, lahknevad seisukohad Üldkohtu analüüsi osas, mis tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 46 ja mille kohaselt kohustati tühistava kohtuotsusega, mis põhines apellandi kaitseõiguste rikkumisel menetluse haldusmenetluse etapi lõpus, FRAd üksnes kõrvaldama noomitus apellandi isikutoimikust, ilma et FRA oleks pidanud apellanti ära kuulama etteheidete osas, mis viisid haldusjuurdluse algatamiseni, või teavitamata teda ametlikult otsusest tema vastu esitatud süüdistustest loobuda.
47. ELTL artikli 266 esimeses lõigus on sätestatud, et „[i]nstitutsioonilt, organilt või asutuselt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks […], nõutakse Euroopa Liidu Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist“ (kohtujuristi kursiiv). See säte paneb kohustusi institutsioonidele ja – alates Lissaboni lepingu jõustumisest sõnaselgelt – liidu organitele ja asutustele, kelle suhtes on tehtud tühistav kohtuotsus. See säte täiendab ELTL artikleid 263–265, mille kohaselt võivad liidu kohtud oma vastavates vastutusvaldkondades ainult akti tühiseks tunnistada. Seevastu ei anna ELTL artikkel 266 neile pädevust kehtestada kohtuasja kaotanud institutsioonidele kindlaid tegutsemiskohustusi ega kohustada neid võtma vajalikke meetmeid. Pigem peab kohtuasja kaotanud institutsioon võtma ise vajalikud meetmed kohtuotsuse täitmiseks(3).
48. Sellest seisukohast lähtudes märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 õigesti, et liidu institutsioonidel ja asutustel on kaalutlusõigus otsustada, milliseid vahendeid tühistavast kohtuotsusest tulenevate järelduste tegemiseks kasutada. See ei tähenda siiski, et see kaalutlusõigus oleks piiramatu, sest vastasel juhul oleks administratsioonil võimalus sellise kohtuotsuse tagajärgi ignoreerida. Niisugusel juhul oleks liidu kohtute teostatav kohtulik kontroll illusoorne, mis seaks kahtluse alla tema „õigusliidu“ staatuse(4). Nagu ma allpool selgitan, jõuan mitmel põhjusel järeldusele, et käesoleval juhul Üldkohus eiras liidu õigusega FRA-le seatud piire.
49. Esiteks näib mulle, et Üldkohus eiras ELTL artiklist 266 tuleneva kohustuse ulatust. Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu kohtute kuulutatud tühistavatel kohtuotsustel nende jõustumisest alates seadusjõud. Seadusjõud ei ole mitte ainult tühistava kohtuotsuse resolutsioonil, vaid ka põhjendustel, mis on resolutsiooni aluseks ja seetõttu sellest lahutamatud(5). Tühistava kohtuotsuse tegemine toob seega endaga kaasa selle, et tühistatud akti koostaja peab võtma vastu uue akti, mis on kooskõlas nii kohtuotsuse resolutsiooniga kui ka selleni viinud resolutsiooni aluseks olevate põhjendustega, tagades nii, et uues aktis ei esine samu õigusvastasusi, mis tuvastati tühistavas kohtuotsuses(6).
50. Käesoleva väite analüüsimiseks tuleks meenutada, et tühistatud akti asendamise menetlust tuleb jätkata täpselt sellest punktist, kus tekkis õigusvastasus, kuna otsuse tühistamine ei mõjuta tingimata ettevalmistavaid akte(7). Sellise akti tühistamine, millega lõpetatakse mitut etappi hõlmav haldusmenetlus, ei too ilmtingimata kaasa vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud menetluse tühistamist, sõltumata tühistamisotsuse sisulistest või menetluslikest põhjendustest. Akti koostaja peab seega asendava akti vastuvõtmiseks võtma aluseks selle kuupäeva, mil ta võttis vastu tühistatud akti. Ta võib uues otsuses siiski tugineda muudele põhjendustele kui need, millele ta tugines esimeses otsuses. Lisaks ei ole ta kohustatud uuesti tegema otsust esialgse otsuse nende aspektide kohta, mida tühistavas kohtuotsuses kahtluse alla ei seatud.
51. Eeltoodust tuleneb, et vastupidi sellele, mida näib kinnitavat Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45, ei „võimalda“ akti tühistamine administratsioonil menetlust jätkata täpselt sellest punktist, kus õigusvastasus tekkis. Tegemist on pigem siduva kohustusega, nagu nähtub selgelt kohtupraktikast, millele Üldkohus ise viitab. Järelikult, kuna Üldkohus näib seda kohtupraktikat tõlgendavat nii, et see tähendab, et administratsioonile tuleb anda üldine õigus ELTL artikli 266 alusel tühistava kohtuotsuse täitmisel ise kindlaks määrata, millisest staadiumist ta kavatseb vigaseid menetlusi jätkata, siis tuleb tõdeda, et Üldkohus rikkus õigusnormi.
52. Teiseks leian, et tõlgendus, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 ja mille kohaselt tuleb administratsioonile anda „suur kaalutlusõigus“, tähendaks väga olulise õigusriigi põhimõtte kui ELL artikli 2 alusel liidu ühe väärtuse – mille kohaselt institutsioonide, organite ja asutuste aktide suhtes kohaldatakse seadust – eiramist(8) (kohtujuristi kursiiv). Selles kontekstis tuleb ka meenutada, et ELL artikli 5 lõikes 2 sätestatud pädevuse andmise põhimõtte kohaselt tegutseb liit üksnes talle aluslepingutega, sealhulgas teiseses õiguses antud pädevuse piires. Avaliku teenistuse konkreetses valdkonnas tähendab see administratsiooni kohustust tegutseda kooskõlas personalieeskirjade sätetega.
53. Sellest järeldub loogiliselt, et administratsiooni kaalutlusõigus on piiratud personalieeskirjade sätetega, mille eesmärk on reguleerida kõnealust juhtumit. Selles kontekstis on oluline viidata personalieeskirjade artiklile 86, aga ka IX lisale, sest see lisa sisaldab muude distsiplinaarkorra sätete hulgas haldusjuurdlusi reguleerivaid eeskirju ja menetlusi. Distsiplinaarmenetlus kui selline koosneb kahest eraldiseisvast etapist, millest esimene algatatakse menetluse algatamise otsusega ja lõpetatakse teise otsusega pärast asjaomase isiku ärakuulamist juurdlusaruande alusel(9).
54. Nagu ma oma sissejuhatavates märkustes märkisin, tõstatab käesolev kohtuasi küsimuse, kas on kohaldatav personalieeskirjade IX lisa artikkel 3, mille eesmärk on reguleerida administratsiooni tegevust juurdlusetapi lõpus. See säte sisaldab administratsiooni valikuvõimaluste loetelu ja annab talle võimaluse alustada distsiplinaarmenetlust pärast juurdlusaruande koostamist või sellest loobuda, tingimusel et selles sättes ette nähtud tingimused on täidetud.
55. Minu arvates ei ole mingit kahtlust, et FRA oli just selles menetlusstaadiumis, kui tehti tühistav kohtuotsus, mis põhines apellandi kaitseõiguste rikkumisel menetluse haldusmenetluse etapi lõpus, nagu nähtub ka vaidlustatud kohtuotsuse punktist 46. Järelikult pidi FRA kohaldama personalieeskirjade IX lisa artiklit 3, valides variandi, mis asjaolusid arvestades tundus talle asjakohane.
56. Teisisõnu, vastupidi Üldkohtu järeldustele oli FRA kohustatud jätkama menetlust täpselt sellest punktist, kus tekkis õigusvastasus, st hetkest, mil ta pidi tegema otsuse distsiplinaarmenetluse jätkamise kohta. Analüüsin käesolevas ettepanekus seejärel täpseid tagajärgi, mida see FRA jaoks kaasa toob, võttes arvesse personalieeskirjade IX lisa artikli 3 nõudeid. Igal juhul tuleb selles analüüsietapis asuda seisukohale, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta eeldas ekslikult, et FRA ei olnud kohustatud seda sätet käesoleva juhtumi asjaoludele kohaldama.
b) Personalieeskirjade IX lisa artikli 3 kohaldatavus käesolevas asjas
57. See järeldus kehtib seda enam, kui analüüsida personalieeskirjade IX lisa artikli 3 ülesannet, võttes arvesse distsiplinaarmenetluse üldist konteksti. Juba on märgitud, et see koosneb kahest etapist. Esimeses etapis algatatakse haldusjuurdlus, mille eesmärk on võimaldada ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul kontrollida, kas ametnikud on oma kohustusi rikkunud. IX lisa üldsätted, mis sisaldavad nelja artiklit, mis on koondatud 1. jakku, käsitlevad haldusjuurdlusi ja nende eesmärk on täpsustada personalieeskirjade artikli 86 lõike 2 rakendamise korda. Kuigi administratsioonil on haldusjuurdluste läbiviimisel ulatuslik kaalutlusõigus, peab ta siiski järgima teatavaid menetluslikke nõudeid, sealhulgas nõuet koostada juurdluse lõpparuanne, millele on viidatud personalieeskirjade IX lisa artiklis 3.
58. Aruandes esitatakse vaidlusalused faktid ja asjaolud, tehakse kindlaks, kas juhtumi suhtes kohaldatavaid eeskirju ja menetlusi on järgitud, märgitakse raskendavad või kergendavad asjaolud ja institutsioonile tekitatud kahju suurus ning antakse soovitus edasiseks tegevuseks(10). Nimetatud aruande alusel võib ametisse nimetav asutus või ametiisik esiteks otsustada, et asjaomase ametniku vastu ei või esitada süüdistusi, sel juhul peab ta viimast sellest kirjalikult teavitama. Teiseks võib ametisse nimetav asutus või ametiisik isegi asjaomaste kohustuste rikkumise või eeldatava rikkumise korral otsustada, et distsiplinaarkaristust ei kohaldata, ning vajaduse korral võib ta saata asjaomasele isikule ainult hoiatuse. Kolmandaks võib ta kohustuste rikkumise korral algatada distsiplinaarmenetluse kas distsiplinaarnõukoguga konsulteerimata või distsiplinaarnõukogus.
59. On ilmne, et personalieeskirjade seadusandja soovis määratleda administratsiooni volitused ametniku suhtes selles menetluses võimalikult üksikasjalikult. Selline lähenemine on vajalik nii käesoleva ettepaneku punktis 52 nimetatud põhimõtete kui ka asjaomase ametniku menetlusõiguste austamise vajaduse seisukohast. Seda järeldust arvestades ei ole Üldkohtu argumendid, et FRA-l on tühistava kohtuotsuse täitmiseks „suur kaalutlusõigus“, minu arvates õiged. Seetõttu leian, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi.
60. Sama kehtib ka Üldkohtu kinnituse kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48, et FRA ei olnud kohustatud alustama uuesti vaidlusalust menetlust staadiumis, milles noomitus oli tühistatud, vaid tal oli pigem õigus valida „muu lahendus“, st loobuda sellest menetlusest, eemaldades lisaks apellandi isikutoimikust kõik varasemad haldusjuurdlusega seotud aktid. Personalieeskirjade IX lisa artikli 3 sõnastus, struktuur ja eesmärk näitavad selgelt, et see sisaldab ammendavat loetelu administratsiooni käsutuses olevatest võimalustest. Selle sätte sõnastusest nähtub, et selles on loetletud rida täpselt piiritletud valikuid, mis üksteist vastastikku välistavad.
61. Sellest järeldub, et administratsioon on kohustatud tegema otsuse nendest võimalustest ühe alusel, mis on õiguslikuks aluseks. Neid asjaolusid arvestades on loogiline järeldada, et seadusandja soovis kõik muud võimalused välistada. Järelikult tuleb Üldkohtu seisukohta, et administratsioonil on õigus valida haldusjuurdluse tulemusel teine võimalus, pidada põhinevaks personalieeskirjade IX lisa artikli 3 vääral tõlgendamisel.
62. See õigusnormi rikkumine näib mulle eriti raske seda enam, et Üldkohus ei sea kahtluse alla terminoloogiat, mida FRA kasutas oma lähenemisviisi kirjeldamiseks distsiplinaarmenetluses. Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 43 ja 48 nähtub muu hulgas, et FRA oli apellandi vastu esitatud süüdistustest „loobunud“ ja seega „loobunud“ vaidlusalusest menetlusest. Pean aga vajalikuks märkida, et seda sõnastust personalieeskirjade IX lisa artiklis 3 ei ole, mis tõstatab küsimuse, kas tegemist on tõepoolest teise võimalusega, mida selles sättes ei ole ette nähtud, nagu näib eeldavat Üldkohus („muu lahendus“), või on tegemist pigem sünonüümiga, mille ainus eesmärk on kirjeldada personalieeskirjade IX lisa artikli 3 punktis a nimetatud olukorda.
63. Leian, et ametniku suhtes algatatud menetlusest „loobumine“ või menetluse algatamisest „loobumine“ üksnes kirjeldab sisuliselt eespool nimetatud olukorda. Nagu apellant veenvalt selgitab, tähendab see juhul, kui administratsioon loobub distsiplinaarmenetlusest, põhimõtteliselt seda, et asjaomase ametniku vastu ei saa esitada süüdistusi. Kasutatud termineid tuleb seega mõista nii, et need on vaid kaks erinevat sama asja väljendamise viisi. See seisukoht vastab minu arvates mõistlikule arusaamale. Kui see hinnang osutub õigeks, tuleb uurida põhjuseid, miks kaldus FRA personalieeskirjade IX lisa normidest kõrvale. Kuigi kirjalikud seisukohad ei võimalda neile kindlalt vastata, ei ole selline lähenemine mingil juhul kooskõlas käesoleva ettepaneku punktis 52 nimetatud põhimõtetega, mida administratsioon peab järgima.
64. Lisaks näib mulle, et selline lähenemine võib kahjustada asjaomase ametniku menetlusõigusi, nagu ma üksikasjalikumalt selgitan. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus rikkus õigusnormi osas, milles ta leidis, et FRA tegutses kooskõlas liidu õigusega, kui ta taganes igasugusest apellandi suhtes algatatud menetlusest, kohaldamata personalieeskirjade IX lisa artiklit 3.
c) Ametniku või teenistuja menetlusõiguste rikkumine
65. Hoolimata kaalutlusõigusest, mis igal administratsioonil on, on ta kohustatud järgima menetlusõiguse aluspõhimõtteid. Niisugune kohustus tuleneb harta artiklist 41, mis näeb ette õiguse heale haldusele selle erinevates vormides(11). Eelkõige tuleb järgida menetluslikke tagatisi distsiplinaarvaldkonnas, arvestades asjaolu, et ametniku suhtes kohaldatakse erineva raskusastmega karistusi. Personalieeskirjade IX lisas ette nähtud tagatistel, millega rakendatakse õigust heale haldusele, on kaks eesmärki: esiteks võimaldada süüdistataval ametnikul tõhusalt esitada tõhusalt oma kaitseargumendid ja teiseks takistada administratsiooni võimalikku meelevaldset tegevust distsiplinaarmenetlustes(12).
66. Nende tagatiste hulka kuulub õigus olla ära kuulatud, mis on esmatähtis(13), nagu näitab asjaolu, et seda õigust on mainitud mitmes sättes, sealhulgas personalieeskirjade IX lisa artiklis 3. See säte näeb ette kohustuse kuulata asjaomane ametnik ära enne juurdlusaruande alusel distsiplinaarmenetluse jätkamist puudutava otsuse tegemist ja pärast seda, kui talle on edastatud kõik toimiku materjalid. Sellega seoses tuleb märkida, et selles ei ole sõnaselgelt ette nähtud ühtegi erandit. Selle kohustuse täitmata jätmine toob seega loogiliselt kaasa ametniku menetlusõiguste rikkumise. Käesoleva juhtumi asjaoludel näib see just nii olevat, sest FRA ei kohaldanud personalieeskirjade IX lisa artiklit 3.
67. Kuna õiguse olla ära kuulatud tagamine on tingimusteta, rikub Üldkohus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 kinnitab, et „kaitseõiguste järgimine ei olnud ka nõutav“. Nagu ma oma analüüsis juba märkisin, põhineb see õigusnormi rikkumine esiteks ekslikul arutluskäigul, nimelt sellel, et personalieeskirjade IX lisa artikkel 3 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, ja teiseks argumendil, et FRA ei ole vastu võtnud apellanti kahjustavat akti harta artikli 41 tähenduses. Viimati nimetatud argumendi kohta tuleb anda mõni üldine kaalutlus.
68. Harta artikli 41 lõikest 2 tuleneb nimelt, et õigus heale haldusele kätkeb igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada. Samas jätab Üldkohus tähelepanuta asjaolu, et personalieeskirjade IX lisa artikkel 3 ei tee seoses õigusega olla ära kuulatud vahet sellel, kas administratsiooni tehtav otsus on ametnikule soodne või mitte. Teisisõnu on see õigus igal juhul tagatud, mis on seletatav distsiplinaarmenetluse olemuse endaga. Personalieeskirjade IX lisa artikkel 3 on seega erinorm, mis võtab arvesse distsiplinaarkorra eripära.
69. Sellega seoses tuleb märkida, et distsiplinaarmenetluse algatamine võib tõsiselt kahjustada asjaomase ametniku head nime ja ametialast mainet(14). Seega on administratsioon kohustatud enne menetluse algatamise otsuse tegemist kontrollima ametnikule etteheidetavate asjaolude tõelevastavust ja raskust. Samuti tuleb distsiplinaarmenetluse ülemäära pikka kestust lugeda selliseks, mis tekitab eelduse, et ametnikule on tekitatud mittevaralist kahju(15). Seega on distsiplinaarmenetlust läbiviivad asutused kohustatud juhtima seda menetlust hoolsalt ja tegutsema selliselt, et iga menetlustoiming sooritatakse mõistliku aja jooksul pärast sellele eelnenud toimingut. Nimetatud tähtaja eiramine, mida saab hinnata vaid konkreetse juhtumi asjaolude pinnal, võib kaasa tuua akti tühistamise(16). Seetõttu on personalieeskirjade IX lisa artikli 22 lõikes 1 ette nähtud kahekuuline tähtaeg alates nõukogu arvamusest otsuse tegemiseks juhul, kui ametisse nimetav asutus või ametiisik näeb ette karistuste määramise. Nii ametniku kui ka administratsiooni huvides ei saa distsiplinaarmenetlust lõpetavat otsust ilma põhjenduseta edasi lükata(17).
70. Olles teadlik negatiivsest mõjust, mida võib distsiplinaarmenetluse põhjendamatu algatamine ametniku mainele avaldada, nägi personalieeskirjade seadusandja IX lisa artikli 22 lõikes 2 ette, et kui ametisse nimetav asutus või ametiisik otsustab juhtumi menetlemise lõpetada ilma distsiplinaarkaristust määramata, teatab ta sellest viivitamata ametnikule kirjalikult. Asjaomane ametnik võib taotleda, et kõnealune otsus lisataks tema isikutoimikusse. Lisaks tuleneb selle lisa artiklist 29, et kui asjaomase isiku vastu ei ole eespool viidatud sätte kohaselt esitatud süüdistusi, on tal õigus taotleda kantud kahju hüvitamist nii, et ametisse nimetava asutuse või ametiisiku otsus avaldataks sobival viisil. Kõik see näitab, et personalieeskirjade seadusandja peab vajalikuks rida meetmeid, et kõrvaldada põhjendamatutest menetlustest tulenevad negatiivsed tagajärjed.
71. Lõpuks ei tohi unustada, et personalieeskirjade IX lisa artikli 27 kohaselt võib isegi ametnik, kelle suhtes on võetud distsiplinaarmeede, esitada taotluse, et tema isikutoimikus viidet sellele karistusele ei oleks. Ametisse nimetav asutus või ametiisik otsustab, kas tema taotlus rahuldada. Minu arvates tähistab see mehhanism õigust olla unustatud ja järgib põhimõtet, et distsiplinaarkaristus ei tohi lõputult mõjutada isiku elulookirjeldust ega takistada jätkamast karjääri(18). Ilmselgelt on tegemist mehhanismiga, mille eesmärk on tagada, et ametniku hea nimi ja ametialane maine taastatakse pärast mõistliku aja möödumist, st pärast kolme aasta möödumist kirjaliku hoiatuse või noomituse korral või kuue aasta pärast, kui tegemist on muude karistustega.
72. Nendest kaalutlustest ei saa siiski järeldada, et ainult põhjendamatu distsiplinaarmenetluse algatamine võib ametniku jaoks kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Nagu apellant õigesti märgib, tuleb arvesse võtta asjaolu, et sellises olukorras nagu käesolevas asjas, kus toimus haldusjuurdlus, on administratsiooni käsutuses veel juurdlusaruanne. Aruanne ise ei ole otsus, mida saab tagasi võtta, vaid asjaolu, mida tuleb arvesse võtta. Arvestades asjaolu, et tühistava kohtuotsuse ega ametniku suhtes algatatud menetlusest „loobumise“ otsuse tagajärg ei ole selle aruande kadumine, on administratsioonil teoreetiliselt võimalus hiljem distsiplinaarmenetlust jätkata. Tuleb märkida, et ka personalieeskirjade IX lisa artikli 3 punkt a ei võimalda juurdlusaruannet tagasi võtta või sellest loobuda.
73. Sellest vaatevinklist näib mulle, et sobiv viis asjaomase ametniku hea nime ja ametialase maine taastamiseks nendes tingimustes on ette näha ärakuulamine ja võtta vastu otsus personalieeskirjade IX lisa artikli 3 punkti a alusel, tagades samas vajaliku avalikustamise, nagu on nõutud selle lisa artiklis 29. Samamoodi tuleb tagada, et ametnik saaks vastavalt lisa artikli 22 lõikele 2 taotleda, et see otsus sisalduks tema isikutoimikus. Selline lähenemine, mis ei jäta administratsiooni kavatsuste osas mingit kahtlust, vastaks kõige paremini ametniku õiguskindluse vajadusele.
74. Niisugune lähenemine on minu arvates seda vajalikum juhul, kui Avaliku Teenistuse Kohus tühistas distsiplinaarkaristuse menetlusnormi rikkumise tõttu, nagu käesoleval juhul. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kui otsus tühistati menetluslikel põhjustel, ilma et etteheidetud faktilisi asjaolusid oleks sisuliselt kontrollitud, ei ole tühistamisotsus samaväärne õigeksmõistmisega kriminaal‑ või väärteoasjades sellele mõistele antud tähenduses(19). Leian, et see tähendab pärast tühistavat kohtuotsust, et FRA on kohustatud võtma vastu otsuse, milles selgitatakse apellandi õiguslikku olukorda, kuna tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus on täpselt samas punktis tagasi, kus õigusvastasus tekkis. Käesoleval juhul aga, nagu ka FRA ise möönab, ei otsustanud ta, et apellandi vastu ei saa esitada süüdistusi, nagu nõuab personalieeskirjade IX lisa artikli 3 punkt a, vaid lihtsalt „loobus“ distsiplinaarmenetlusest ilma sellist otsust tegemata.
75. Ma arvan nagu apellantki, et FRA toimimisviis, mis seisnes distsiplinaarmenetluse algatamisest „loobumises“ pärast juurdlusaruande koostamist ilma igasuguse põhjenduse, ärakuulamise või avalikustamiseta, kujutab endast eespool viidatud sätetes ette nähtud menetluslikest tagatistest möödahiilimist. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kuna Üldkohus leidis ekslikult, et FRA lähenemine ei kahjusta personalieeskirjade IX lisa sätetega tagatud kaitseõigusi, siis rikkus Üldkohus õigusnormi. See õigusnormi rikkumine on tingitud harta artikli 41 kitsast tõlgendusest, mis lisaks ei võta arvesse distsiplinaarkorra eripära.
76. FRA otsus apellandi suhtes menetluse algatamisest „loobuda“ ilma viimase ärakuulamist ette nägemata kujutab endast menetlusnormi rikkumist. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kui on rikutud kaitseõigusi, konkreetsemalt õigust olla ära kuulatud, toob see asjaomase haldusmenetluse lõpus tehtud otsuse tühistamise kaasa vaid juhul, kui ilma selle rikkumiseta oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune(20). Euroopa Kohus on sellega seoses märkinud, et apellant, kes väidab, et tema kaitseõigusi on rikutud, ei ole kohustatud siiski tõendama, et asjaomase liidu institutsiooni otsuse sisu oleks olnud teistsugune, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud(21). Sellist õigusküsimust tuleb ka hinnata iga juhtumi konkreetsete faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal(22). Leian, et Üldkohus peaks seda kohtupraktikat arvesse võtma, kui kohtuasi saadetakse talle uuesti arutamiseks tagasi.
d) Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste vastuolulisus
77. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 48 ja 49, põhineb Üldkohtu arutluskäik, mille alusel ta järeldas, et apellandi kaitseõigusi ei ole rikutud, sisuliselt argumendil, et personalieeskirjade IX lisa artikli 3 punkt a ei ole kohaldatav, kuna FRA valis „muu lahenduse“, nimelt apellandi suhtes algatatud menetlusest „loobumise“. Käesolevas ettepanekus näitasin üksikasjalikult, et Üldkohtu sellekohases arutluskäigus on rikutud mitut õigusnormi.
78. Tuleb siiski märkida, et see arutluskäik on lisaks vastuoluline, kuna Üldkohus kinnitab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 täpselt vastupidist. Täpsemalt leidis Üldkohus, et käesoleval juhul „otsustas FRA […] loobuda hageja suhtes algatatud menetlustest personalieeskirjade IX lisa artikli 3 punkti a alusel“ (kohtujuristi kursiiv). See väide näib mulle selles kontekstis eriti problemaatiline, sest see lõik sisaldab viidet vaidlustatud kohtuotsuse punktile 48, milles Üldkohus esitab oma arutluskäigu, mis põhineb FRA väidetaval alternatiivsel lähenemisel, mis seisneb just nimelt personalieeskirjade IX lisa sätete kohaldamata jätmises. Eespool viidatud punktid on sõnastatud selgelt, välistades seega igasuguse sõnastuse vea, mistõttu tuleb lähtuda põhimõttest, et need kajastavad tegelikult Üldkohtu arutluskäiku.
79. On ilmne, et need kaks kinnitust ei saa vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes koos eksisteerida, seadmata tõsiselt kahtluse alla Üldkohtu arutluskäigu aluseks olevat loogikat. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 lõplikult õiguslikult õigele seisukohale. Nagu ma oma analüüsis selgitasin, on asjaomase ametniku suhtes menetluse algatamisest „loobumine“ lõppkokkuvõttes ainult teine viis väita, et haldusjuurdlus lõpetati põhjusel, et süüdistusi ei saanud esitada, ja seega personalieeskirjade IX lisa artikli 3 punkti a alusel(23). Üldkohus näib olevat teadlik sellest, et administratsioonil ei ole võimalik lisa sätetest kõrvale kalduda. Selline järeldus on aga vastuolus tema esialgsete kaalutlustega.
80. Seega tekib küsimus, kuidas käsitleda sellist olulist vastuolu menetlusõiguse seisukohast. Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab küsimus, kas Üldkohtu otsuse põhjendused on vastuolulised, endast õiguslikku küsimust, mida võib sellisena apellatsioonkaebuses tõstatada(24). Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et Üldkohus rikkus õigusnormi. Minu arvates on rikkumine eriti raske mitte ainult selle ilmselge laadi tõttu, vaid ka seetõttu, et see seab kahtluse alla Üldkohtu arutluskäigu tervikuna, sõltumata teistest õigusnormi rikkumistest, mille ma oma analüüsis esile tõin. Seetõttu näib mulle, et väite tervikuna põhjendatuks lugemiseks piisab põhimõtteliselt sellest, kui järeldada, et teise väite neljas osa on põhjendatud.
3. Vahejäreldus
81. Õigusnormide rikkumised, mille Üldkohus on toime pannud ja mis tuvastati käesolevas ettepanekus esitatud analüüsi raames, võib kokku võtta järgmiselt. Esiteks eiras Üldkohus FRA kaalutlusõiguse ulatust tühistava kohtuotsuse täitmisel, tuginedes ELTL artikli 266 ja asjakohase kohtupraktika väärale tõlgendusele. Teiseks jättis Üldkohus tähelepanuta asjaolu, et personalieeskirjade IX lisa artikkel 3 on käesolevas asjas kohtuasja asjaoludele kohaldatav ja FRA oli kohustatud tegema otsuse selle sätte alusel. Kolmandaks jättis Üldkohus tähelepanuta asjaolu, et personalieeskirjade IX lisa artikli 3 kohaldamata jätmisega rikuti selles lisas ette nähtud menetluslikke tagatisi. Õigusnormi rikkumine on tingitud harta artikli 41 kitsast tõlgendusest, mis lisaks ei võta arvesse distsiplinaarkorra eripära. Neljandaks esitas Üldkohus eespool viidatud sätte kohaldatavuse küsimuses vastuolulise arutluskäigu.
VI. Ettepanek
82. Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada apellatsioonkaebuse teine väide põhjendatuks.