Kohtuasi T‑214/08

Paul Alfons Rehbein (GmbH & Co.) KG

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse kujutismärgi OUTBURST taotlus – Varasem siseriiklik sõnamärk OUTBURST – Varasema kaubamärgi tegelik kasutamine – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 43 lõiked 2 ja 3 (nüüd määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3) – Tõendite esitamine esimest korda apellatsioonikojas – Määruse nr 40/94 artikli 74 lõige 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 2) – Määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 22 lõige 2

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine – Mõiste – Hindamiskriteeriumid

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 43 lõige 2; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskirja 22 lõige 2)

2.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine – Mõiste – Hindamiskriteeriumid – Usaldusväärsete ja objektiivsete tõendite nõue

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 43 lõige 2)

3.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Ühtlustamisameti määratud tähtaeg – Täiendavate tõendite esitamine pärast tähtaja möödumist, kuid uute asjaolude ilmnedes – Vastuvõetavus

(komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskirja 22 lõige 1)

1.      Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 43 lõikes 2 sätestatud tegeliku kasutamise mõiste tõlgendamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et sellise nõude ratio legis, mille kohaselt varasemat kaubamärki on pidanud tegelikult kasutatama, selleks et selle alusel oleks võimalik esitada vastulause ühenduse kaubamärgi taotlusele, on piirata kaubamärkide vahelisi vastuolusid niivõrd, kuivõrd ei esine kaubamärgi tegelikust turufunktsioonist tulenevat mõistlikku majanduslikku põhjust.

Seevastu ei ole määruse nr 40/94 artikli 43 lõike 2 ja määruse nr 2868/95, millega rakendatakse määrus nr 40/94, eeskirja 22 lõike 3 eesmärk majandusliku edu hindamine, ettevõtja majandusstrateegia kontrollimine ega ka piirdumine kaubamärkide kaitsmisega ainult nende suuremahulise kaubandusliku kasutamise korral.

Kaubamärgi tegeliku kasutamisega on tegemist juhul, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine, eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, ning tegelikuks kasutamiseks ei loeta üksnes sümboolse iseloomuga kasutamist, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine. Lisaks peab kaubamärgi tegeliku kasutamise tingimuse kohaselt asjaomasel territooriumil kaitstud kaubamärki kasutama avalikult ja väljapoole suunatult.

Kaubamärgi tegelikku kasutamist hinnates peab tuginema kõigile faktidele ja asjaoludele, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas kaubamärgi kaubanduslik kasutamine on tegelik ja milleks on eelkõige kasutamine, mida vastavas majandussektoris võib pidada põhjendatuks kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks turuosa säilitamiseks või loomiseks, kaupade või teenuste olemus, turu tunnusjooned ning kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus.

Varasema kaubamärgi kasutamise ulatuse osas tuleb eelkõige arvesse võtta ühelt poolt kõigi kasutamistoimingute kaubanduslikku mahtu ja teiselt poolt nii ajavahemikku, mil kasutamine toimus, kui ka kasutamise sagedust.

(vt punktid 21–24)

2.      Uurides üksikjuhtumil kaubamärgi tegelikku kasutamist määruse nr 40/94 artikli 43 lõike 2 tähenduses, tuleb läbi viia kõiki asjakohaseid tegureid arvesse võttev igakülgne hindamine. Peale selle ei saa tegelikku kasutamist tõendada tõenäosuse või oletusega, vaid see peab tuginema konkreetsetele ja objektiivsetele tõenditele kaubamärgi tõhusa ja piisava kasutamise kohta asjaomasel turul.

(vt punkt 25)

3.      Määruse nr 2868/95, millega rakendatakse määrus nr 40/94, eeskirja 22 lõike 2 teine lause sätestab, et kui vastulause esitaja peab tõendama kasutamist või näitama, et mittekasutamine on nõuetekohaselt põhjendatud, palub Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) tal esitada nõutud tõendid ühtlustamisameti määratud tähtaja jooksul. Kui vastulause esitaja selliseid tõendeid enne tähtaja lõppemist ei esita, lükkab ühtlustamisamet vastulause tagasi.

Seda eeskirja ei saa tõlgendada nii, et täiendavate tõendite arvesse võtmine on välistatud, kui ilmnevad uued asjaolud, isegi juhul kui sellised tõendid esitatakse pärast tähtaja lõppu.

Nimetatud eeskirja tuleb tõlgendada nii, et mitte miski ei takista selliste täiendavate tõendite arvessevõtmist, mis lihtsalt lisanduvad teistele, määratud tähtaja jooksul esitatud tõenditele, juhul kui algsed tõendid on küll asjakohased, kuid otsustatakse, et need ei ole piisavad. Selline järeldus, mis mingil tingimusel ei muuda eespool esitatud eeskirja tarbetuks, kehtib veel enam siis, kui vastulause esitaja ei ole teadlikult venitamistaktikat kasutades või hooletust üles näidates määratud tähtaegu kuritarvitanud, ja kui tema esitatud täiendavad tõendid üksnes kinnitavad üksikasju, mis juba tulenevad määratud tähtajal esitatud kirjalikust seletusest.

(vt punktid 46, 53)