ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
5. mai 2015(*)
Ühine välis‑ ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Põhjendamiskohustus – Hindamisviga – Õigusvastasuse väide – Õigus tegeleda majandustegevusega – Omandiõigus – Rahvatervise, julgeoleku ja keskkonna kaitse – Ettevaatuspõhimõte – Proportsionaalsus – Kaitseõigused
Kohtuasjas T‑433/13,
Petropars Iran Co., asukoht Kish Island (Iran),
Petropars Oilfields Services Co., asukoht Kish Island,
Petropars Aria Kish Operation and Management Co., asukoht Teheran (Iraan),
Petropars Resources Engineering Kish Co., asukoht Teheran,
esindajad: solicitor S. Zaiwalla, solicitor P. Reddy ja solicitor Z. Burbeza, barrister R. Blakeley ja barrister G. Beck ning M. Brindle, QC,
hagejad,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: V. Piessevaux ja M. Bishop,
kostja,
mille ese on esiteks nõue tühistada nõukogu 6. juuni 2013. aasta otsus 2013/270/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 156, lk 10), ja nõukogu 6. juuni 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 522/2013, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 156, lk 3), ning teiseks nõue tunnistada mittekohaldatavaks nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), artikli 20 lõike 1 punkt c ning nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1), artikli 23 lõike 2 punkt d.
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: president M. Jaeger, kohtunikud M. van der Woude (ettekandja) ja E. Buttigieg,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 19. novembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hagejad Petropars Iran Co. (edaspidi „PPI”), Petropars Oilfields Services Co. (edaspidi „POSCO”), Petropars Aria Kish Operation and Management Co. (edaspidi „POMC”) ja Petropars Resources Engineering Kish Co. (edaspidi „PRE”) on Iraani äriühingud, mis tegutsevad nafta, gaasi ja naftakeemia sektoris.
2 Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et viimane lõpetaks tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelva kandesüsteemide väljatöötamise.
3 ÜRO Julgeolekunõukogu (edaspidi „Julgeolekunõukogu”) võttis 9. juunil 2010 vastu resolutsiooni 1929 (2010) (edaspidi „Julgeolekunõukogu resolutsioon 1929 (2010)”), millega laiendatakse Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 1737 (2006), 1747 (2007) ja 1803 (2008) kehtestatud piiravate meetmete kohaldamisala ning kehtestatakse Iraani Islamivabariigi vastu täiendavad piiravad meetmed.
4 Euroopa Ülemkogu rõhutas 17. juunil 2010 oma süvenevat muret seoses Iraani tuumaprogrammiga ja tervitas Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1929 (2010) vastuvõtmist. Euroopa Ülemkogu tuletas meelde oma 11. detsembri 2009. aasta deklaratsiooni ja kutsus Euroopa Liidu Nõukogu võtma meetmeid Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1929 (2010) ette nähtud meetmete rakendamiseks, ning samuti kaasnevaid meetmeid, et toetada läbirääkimiste teel lahenduse leidmist kõikidele muredele, mis seonduvad Iraani Islamivabariigi tuuma‑ ja raketiprogramme toetavate tundlike tehnoloogiate väljatöötamisega. Need meetmed peaksid keskenduma kaubandusele, finantssektorile, Iraani transpordisektorile, nafta‑ ja gaasitööstuse võtmesektoritele ning täiendavalt ka Iraani revolutsioonilisele kaardiväele.
5 Nõukogu võttis 26. juulil 2010 vastu otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), mille II lisas on loetletud isikud ja üksused – lisaks I lisas loetletud isikutele ja üksustele, kelle on nimetanud Julgeolekunõukogu või resolutsiooni 1737 (2006) alusel moodustatud sanktsioonide komitee –, kelle rahalised vahendid külmutatakse. Otsuse põhjenduses 22 on viidatud Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1929 (2010) ja märgitud, et see resolutsioon toob välja potentsiaalse seose Iraani Islamivabariigi energiasektorist saadud tulude ja Iraanis tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevuste rahastamise vahel.
6 Nõukogu võttis 23. jaanuaril 2012 vastu otsuse 2012/35/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 19, lk 22). Otsuse põhjenduses 13 on märgitud, et Euroopa Liitu sisenemise piiranguid ning rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist tuleks kohaldada täiendavate isikute ja üksuste suhtes, kes toetavad Iraani valitsust, et võimaldada valitsusel jätkata tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlikku tuumaenergiaalast tegevust või tuumarelva kandevahendite väljatöötamist, eelkõige isikute ja üksuste suhtes, kes toetavad Iraani valitsust rahaliselt, logistiliselt või materiaalselt.
7 Otsuse 2012/35 artikli 1 lõike 7 punkti a alapunktiga ii lisati otsuse 2010/413 artikli 20 lõikesse 1, mis näeb ette isikutele ja üksustele kuuluvate rahaliste vahendite külmutamise, järgmine punkt:
„c) I lisas nimetamata muud isikud ja üksused, kes toetavad Iraani valitsust, ning nendega seotud isikud ja üksused, kes on loetletud II lisas.”
8 Seejärel võttis nõukogu 23. märtsil 2012 vastu määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1). Otsuse 2012/35 artikli 1 lõike 7 punkti a alapunkti ii rakendamiseks on selle määruse artikli 23 lõikes 2 ette nähtud, et külmutatakse rahalised vahendid, mis kuuluvad IX lisasse kantud isikutele, üksustele ja asutustele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad:
„d) on muud isikud, üksused või asutused, kes toetavad Iraani valitsust rahaliselt, logistiliselt või materiaalselt, või on nendega seotud isikud või üksused.”
9 Nõukogu võttis 15. oktoobril 2012 vastu otsuse 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 282, lk 58). Selle otsuse põhjendus 16 näeb ette, et otsuse 2010/413 II lisas esitatud loendisse isikutest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, tuleks lisada uued isikud ja üksused, eeskätt Iraani riigi omandis olevad nafta‑ ja gaasisektoris tegutsevad üksused, kuna nad on Iraani valitsusele oluliseks tuluallikaks.
10 Otsuse 2012/635 artikli 1 lõike 8 punktiga a muudeti otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c, milles on seega ette nähtud, et piiravate meetmete subjektid on:
„c) I lisas nimetamata muud isikud ja üksused, kes toetavad Iraani valitsust ning nende omanduses või kontrolli all olevad üksused või nendega seotud isikud ja üksused, kes on loetletud II lisas.”
11 Otsuse 2012/635 artikliga 2 kanti otsuse 2010/413 II lisasse järgmiste loetellu kantud üksuste nimed: National Iranian Oil Company (edaspidi „NIOC”), kuna see riigi omandis olev ja riigi juhitud ettevõte annab Iraani valitsusele rahalisi vahendeid, ja Naftiran Intertrade Company (edaspidi „NICO”), mis kuulub 100% NIOC‑le, ning Petropars Ltd (edaspidi „PPL”), mis on NICO tütarettevõtja.
12 Seejärel võttis nõukogu samal päeval vastu rakendusmääruse (EL) nr 945/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012 (ELT L 282, lk 16). Rakendusmääruse artikliga 1 kanti loetellu kantud üksuste nimed NIOC, NICO ja PPL määruse nr 267/2012 IX lisasse samade põhjendustega nagu on esitatud otsuses 2012/635.
13 Nõukogu võttis 21. detsembril 2012 vastu määruse (EL) nr 1263/2012, millega muudetakse määrust nr 267/2012 (ELT L 356, lk 34). Määruse artikli 1 lõikega 11 muudeti määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkti d, milles on seega ette nähtud, et külmutatakse rahalised vahendid, mis kuuluvad IX lisasse kantud isikutele, üksustele ja asutustele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad:
„d) on muud isikud, üksused või asutused, kes toetavad Iraani valitsust ja nende omandis või kontrolli all olevaid üksusi materiaalselt, logistiliselt või rahaliselt, või on nendega seotud isikud või üksused.”
14 Nõukogu võttis 6. juunil 2013 vastu otsuse 2013/270/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 156, lk 10; edaspidi „vaidlustatud otsus”). Selle otsuse artikliga 1 kanti hagejate nimed otsuse 2010/413 II lisasse, mis sisaldab loetelu „Tuuma‑ või ballistiliste rakettide alastes programmides osalevad isikud ja üksused ning Iraani valitsust toetavad isikud ja üksused”.
15 Seejärel võttis nõukogu samal päeval vastu rakendusmääruse (EL) nr 522/2013, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT L 156, lk 3; edaspidi „vaidlustatud määrus”). Selle määruse artikliga 1 kanti hagejate nimed määruse nr 267/2012 IX lisasse, mis sisaldab loetelu „Tuuma‑ või ballistiliste rakettide alastes programmides osalevad isikud ja üksused ning Iraani valitsust toetavad isikud ja üksused”.
16 PPI kanti vaidlustatud otsuse ja määrusega (edaspidi koos „vaidlustatud aktid”) nii otsuse 2010/413 II lisas toodud loetellu kui ka määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loetellu (edaspidi koos „loetelud”) põhjendusega, et ta on „loetellu kantud üksuse Petropars Ltd tütarettevõtja”. Kolme teise hagejaga seoses kasutas nõukogu järgmist põhjendust: „loetellu kantud üksuse [PPI] tütarettevõtja”.
17 Vaidlustatud aktid saadeti hagejatele 10. juuni 2013. aasta kirjadega.
18 Hagejad vaidlesid 7. augusti 2013. aasta kirjas vastu nende suhtes võetud piiravatele meetmetele ja palusid nõukogul täpsustada nende loetellu kandmise õiguslikku alust, esitada kannete aluseks olevad põhjendused, samuti koopiad andmetest ja tõenditest, millele nõukogu vaidlustatud aktide vastuvõtmisel tugines ning ka kõik tema toimikus sisalduvad dokumendid. Lisaks rõhutati selles kirjas, et nendest aktidest teavitati ainult PPI‑d.
19 Nõukogu kinnitas 12. augustil 2013, et ta on kätte saanud hagejate 7. augusti 2013. aasta kirja, ja märkis, et ta on asunud seda kirja analüüsima.
Menetlus ja poolte nõuded
20 Hagejad esitasid käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. augustil 2013.
21 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd seitsmenda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
22 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud aktid neid puudutavas osas;
– otsustada, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt d ei ole nende suhtes kohaldatavad;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
23 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
24 Kuna kahel koja liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president Üldkohtu kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta enda ja veel ühe kohtuniku.
Õiguslik käsitlus
25 Hagejad põhjendavad hagi viie väitega. Esimese väite kohaselt puudub hagejate loetellu kandmiseks õiguslik alus. Teise väite kohaselt on tehtud hindamisviga. Kolmandas väites leitakse, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt d on õigusvastased, kui need sätted on kohaldatavad loetellu kantud üksuste tütarettevõtjatele. Neljanda väite kohaselt on rikutud omandiõigust, õigust tegeleda äritegevusega, keskkonnakaitse põhimõtet ja Euroopa Liidu humanitaarseid väärtusi ning kindlasti proportsionaalsuse põhimõtet ja ettevaatuspõhimõtet. Teise võimalusena esitatud viienda väite kohaselt ei ole kahte hagejat teavitatud ning rikutud on põhjendamiskohustust, kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
26 Kohtuistungil loobusid hagejad oma kolmandast väitest ja see kanti kohtuistungi protokolli. Kuna kolmas väide on ainus väide, millega hagis põhjendatakse teist nõuet, siis tuleb seega jätta teine nõue vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Esimene väide, mille kohaselt puudub hagejate loetellu kandmiseks õiguslik alus
27 Hagejad väidavad peamiselt, et nende nimede loeteludesse kandmiseks puudub õiguslik alus. Nende arvates ei kuulu asjaolu, et ollakse loetellu kantud üksuse tütarettevõtja, otsuse 2010/413 artikli 20 lõikes 1 ega määruse nr 267/2012 artikli 23 lõikes 2 sätestatud kriteeriumide hulka.
28 Repliigis rõhutavad hagejad kõigepealt, et alles kostja vastuses põhjendas nõukogu nende nimede loeteludesse kandmist asjaoluga, et nad on NIOC omandis või kontrolli all.
29 Seejärel väidavad hagejad, et selle üksuse tütarettevõtjaks olemine, kes on loetellu kantud Iraani valitsuse toetamise eest, ei ole põhjus, mis võimaldaks kanda nende nimed loeteludesse, kuivõrd see ei tähenda, et asjaomane tütarettevõtja on selle üksuse omandis või kontrolli all.
30 Lõpuks rõhutavad hagejad, et nõukogu saab loeteludesse kanda selle üksuse nime, kes kuulub teisele üksusele või on viimase kontrolli all, ainult siis, kui viimati nimetatu on ise kantud loetellu mõne piiravate meetmete võtmise aluseks oleva õigusliku kriteeriumi alusel. Käesolevas asjas ei ole aga PPL ja PPI nimed kantud loeteludesse mõne sellise kriteeriumi alusel.
31 Üldkohus leiab, et esimese väitega tõstatatud küsimus seisneb selles, kas vaidlustatud aktid võimaldasid hagejatel kindlaks teha selle kriteeriumi, mis on nende loeteludesse kandmise õiguslikuks aluseks. Seda küsimust tuleb seega analüüsida, võttes arvesse kohtupraktikat, mis käsitleb nõukogul lasuvat põhjendamiskohustust piiravate meetmete vastuvõtmisel. Argumente, mis puudutavad vaidlustatud aktide sisulist õiguspärasust, eelkõige argumendid, mis puudutavad PPI kontrolli puudumist oma tütarettevõtjate üle ja PPL‑i erastamist, analüüsitakse seega koos teise väitega, mille kohaselt on tehtud hindamisviga.
32 Esmalt tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – mis kujutab endast kaitseõiguste tagamise põhimõtte osa – eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet selle kohta, kas õigusakt on piisavalt põhjendatud või on selle puhul tehtud viga, mis võimaldab selle kehtivuse liidu kohtus vaidlustada, ja teiseks võimaldada viimati nimetatud kohtul teostada kontrolli selle akti õiguspärasuse üle (vt kohtuotsus, 15.11.2012, nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 ELTL artiklis 296 nõutud põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikul mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, EU:C:2012:718, punkt 50). Sellest tulenevalt tuleb põhjendused üldjuhul edastada huvitatud isikule tema õigusi kahjustava aktiga samal ajal ning nende puudumist ei saa heastada sellega, kui huvitatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus toimuva menetluse käigus (kohtuotsus, 12.12.2006, Organisation des Modjahedines du peuple dʼIran vs. nõukogu, nn kohtuotsus OMPI I, T‑228/02, EKL, EU:T:2006:384, punkt 139).
34 Järgmisena tuleb seoses ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika raames võetud piiravate meetmetega rõhutada, et kuna puudutatud isikul puudub õigus olla enne loetellu kandmise algse otsuse vastuvõtmist ära kuulatud, on põhjendamiskohustuse täitmine seda olulisem, sest see on ainus tagatis, mis võimaldab huvitatud isikul – vähemalt pärast selle otsuse vastuvõtmist – tõhusalt kasutada tema käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid kõnealuse otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, EU:C:2012:718, punkt 51, ja eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus OMPI I, EU:T:2006:384, punkt 140).
35 Seetõttu ei pea piiravaid meetmeid kehtestava nõukogu õigusakti põhjendusest selguma mitte ainult selle meetme õiguslik alus, vaid selles tuleb määratleda ka spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb selliseid meetmeid kohaldada (vt selle kohta eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus OMPI I, EU:T:2006:384, punkt 146; kohtuotsus, 14.10.2009, Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EKL, EU:T:2009:401, punkt 83, ja eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, EU:C:2012:718, punkt 52).
36 Põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Eeskätt on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud puudutatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, EU:C:2012:718, punktid 53 ja 54; eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus OMPI I, EU:T:2006:384, punkt 141, ja eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, EU:T:2009:401, punkt 82).
37 Käesolevas asjas olgu märgitud, et PPI nimi kanti loeteludesse põhjendusega, et ta on loetellu kantud üksuse PPL tütarettevõtja, samas kui kolm teist hagejat kanti loeteludesse sellepärast, et nad on PPI tütarettevõtjad.
38 Tuleb nentida, et sellest põhjendusest ei nähtu selgelt vaidlustatud aktide õiguslik alus. Kuid käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb põhjendamise nõuet hinnata juhtumi asjaolusid arvestades. Seega tuleb vaidlustatud aktide põhjendusi analüüsida lähtuvalt nende sõnastusest, kuid samuti arvestades nende vastuvõtmise konteksti ning põhjendusi, mida kasutati NIOC ja teiste selle äriühingu poolt kontrollitavasse kontserni kuuluvate üksuste suhtes.
39 Sellega seoses olgu esiteks märgitud, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d on ette nähtud nende üksuste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine, kes toetavad Iraani valitsust. Kõnealuste sätete kohaselt võetakse piiravad meetmed ka nende üksuste suhtes, kes on Iraani valitsust toetavate üksuste omandis või kontrolli all. Nagu väidavad hagejad, saab seega viimati nimetatud kriteeriumi alusel kanda üksuse loeteludesse üksnes siis, kui emaettevõtja, kelle omandis või kelle kontrolli all ta on, annab sellist toetust; sellele väitele ei ole nõukogu vastu vaielnud.
40 Teiseks võimaldas iga hageja nime loeteludesse kandmise põhjenduses mõiste „tütarettevõtja” kasutamine viimastel mõista, et nõukogu ei otsustanud kanda nende nimed loeteludesse mitte selle loetellu kandmise kriteeriumi alusel, mis puudutab Iraani valitsust toetavaid üksuseid, vaid loetellu kandmise kriteeriumi alusel, mis puudutab üksuseid, kes on Iraani valitsust toetava üksuse omandis või kontrolli all. Nimelt viitab see mõiste kahtlemata emaettevõtjast äriühingu kontrolli olemasolule, mis võib tuleneda kapitaliseostest viimati nimetatu ja asjaomase tütarettevõtja vahel. Kuna põhjenduses märgitakse, et hagejad on „tütarettevõtjad”, siis viidatakse sellega selgelt omandi või kontrolli olemasolule otsuse 2010/413 ja määruse nr 267/2012 tähenduses.
41 Kolmandaks tuleb tõdeda, et vaidlustatud aktides ei ole tõepoolest selgelt nimetatud, milline Iraani valitsuse toetamise eest loeteludesse kantud üksus omab või kontrollib hagejaid. Nimelt ei kantud kolme teise hageja emaettevõtjat PPI loeteludesse Iraani valitsuse toetamise eest, vaid selle eest, et ta on PPL tütarettevõtja, kuna PPL enda nimi on kantud loeteludesse sellepärast, et ta on NICO tütarettevõtja.
42 Arvestades aga käesolevas asjas konteksti, milles vaidlustatud aktid vastu võeti, ning eelkõige NIOC ja selle üksuse omandis ja kontrolli all olevate teiste üksuste nimede kandmist loeteludesse, tuleb järeldada, et hagejad võisid mõistlikult aru saada, et NIOC on nende emaettevõtja, kelle omandis või kontrolli all nad on, ja seega teha kindlaks nende loeteludesse kandmise õigusliku aluse, saamata selleks täiendavaid selgitusi.
43 Nimelt tuleb esiteks sedastada, et otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas sisalduvates loeteludes, millesse hagejad on kantud, on ära toodud „Tuuma‑ või ballistiliste rakettide alastes programmides osalevad isikud ja üksused ning Iraani valitsust toetavad isikud ja üksused”. Nende seas ei ole ainult NIOC, kelle loeteludesse kandmine on põhjendatud sellega, et kõnealune äriühing annab Iraani valitsusele rahalisi vahendeid, vaid samuti suur hulk nende üksuste nimesid, kes on otse või kaudselt selle äriühingu omandis. NIOC on seega suure äriühingute kontserni tipus ja seda äriühingut hagejatega ühendava omandisuhete ahela sai lihtsalt välja selgitada, võttes arvesse sellesse kontserni kuuluvate erinevate üksuste loeteludesse kandmise põhjendusi.
44 Eelkõige asjaolu tõttu, et PPI emaettevõtja PPL nimi oli kantud loeteludesse põhjusel, et tema emaettevõtja on NICO, kelle enda nimi oli kantud loeteludesse, kuna ta on NIOC‑i tütarettevõtja, võis PPI ja ka teised hagejad mõista, et nende suhtes kohaldati piiravaid meetmeid põhjusel, et nad on kaudselt NIOC omandis või kontrolli all, kusjuures NIOC on kontserni ainus üksus, kelle nimi kanti loeteludesse Iraani valitsuse toetamise tõttu, nagu on sätestatud otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d. Neid loetelusid arvestades võisid hagejad vaidlustatud aktide põhjendusest välja lugeda eelnimetatud sätetes ette nähtud kriteeriumi, mis oli nende nimede loeteludesse kandmise õiguslik alus.
45 Teiseks pidid hagejad NIOC kontrollitavasse kontserni kuuludes olema teadlikud piiravatest meetmetest, mis olid võetud sellesse kontserni kuuluvate teiste üksuste suhtes ning võisid seega aru saada, et nagu teiste üksuste puhul on nende nimede loeteludesse kandmine põhjendatud nende ja NIOC vahel esineva omandi‑ või kontrollisuhte tõttu.
46 Kolmandaks nähtub hagiavalduse sisust, et vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal oli hagejatel olemas informatsioon, mis oli vajalik nende nimede loeteludesse kandmise põhjenduste mõistmiseks ja seega selle kande õigusliku aluse kindlakstegemiseks. Hagis on esitatud skeem, milles on selgelt näidatud NIOC kande aluseks olev kriteerium, nimelt loetellu kandmise kriteerium, mis puudutab Iraani valitsust toetavaid üksuseid, ning ka NIOC‑d iga hagejaga ühendav omandisuhete ahel.
47 Neid asjaolusid arvestades tuleb järeldada, et kuigi vaidlustatud aktide põhjendus on napisõnaline ning selles ei ole konkreetselt nimetatud kõiki olulisi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, said hagejad siiski selle põhjal kindlaks teha otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d sätestatud kriteeriumi, mis oli nende nimede loeteludesse kandmise õiguslik alus. Esiteks nähtub mõiste „tütarettevõtja” kasutamisest selgesti, et hagejate loeteludesse kandmine põhineb loetellu kandmise kriteeriumil, mis puudutab selle üksuse, kes Iraani valitsust toetab, omandis või kontrolli all olevaid üksusi, ja teiseks oli vaidlustatud aktide vastuvõtmise konteksti põhjal võimalik kindlaks teha asjaomane üksus, kes nõukogu väitel neid omab või kontrollib, nimelt NIOC, kelle nimi oli loetellu kantud – millest hagejad olid teadlikud – kriteeriumi alusel, mis puudutab Iraani valitsust toetavaid üksusi, nagu on ette nähtud eelnimetatud sätetes.
48 Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt on tehtud hindamisviga
49 Hagejad väidavad sisuliselt, et nõukogu tegi hindamisvea, kui leidis, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 3 punktis d sätestatud loetellu kandmise kriteerium oli täidetud.
50 Sellega seoses väidavad hagejad, et PPI osalus POSCO‑s on ainult 97%, POMC‑s ainult 48% ja PRE‑s ainult 49%, mistõttu ei saa eeldada, et POSCO, POMC ja PRE on PPI omandis või kontrolli all.
51 Hagejad rõhutavad ka, et PPL ei ole alates 2012. aasta märtsist enam NIOC või NICO omandis, kuna PPL kogu aktsiakapital anti üle Iraani pensionifondile ja sotsiaalkindlustusasutusele. Seega leiavad hagejad, et kuivõrd nõukogul ei olnud muid tõendeid, siis ei saanud nende nimede loeteludesse kandmise ajal käsitada neid NIOC omandis või kontrolli all olevatena.
52 Kõigepealt tuleb rõhutada, et hagejad mainivad hagis väga lühidalt ja ilma lähemalt selgitamata, et PPI emaettevõtja PPL ei sõltu temast ülevalpool asuvatest üksustest NICO ja NIOC. Alles repliigis tuginevad hagejad eespool mainitud omandi üleandmisele, selleks et näidata, et nende nimede loeteludesse kandmise ajal ei olnud nad enam NIOC omandis.
53 Nõukogu väidab vasturepliigis, et hagejate argument, mille kohaselt ei kuulu PPL enam NIOC kontrollitavasse kontserni, on hagiavalduse sisuga vastuolus.
54 Kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c koostoimes artikli 48 lõikega 2 nähtub, et hagiavalduses tuleb märkida hagi ese ja ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest ning menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem menetluse aluseks olevas hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (kohtuotsus, 20.9.1990, Hanning vs. parlament, T‑37/89, EKL, EU:T:1990:49, punkt 38). Analoogseid nõudeid tuleb järgida väite toetuseks esitatud argumendi puhul (vt näiteks kohtuotsus, 14.5.1998, Mo och Domsjö vs. komisjon, T‑352/94, Rec, EU:T:1998:103, punkt 333).
55 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et hagejate repliigis esitatud argumendid, millega eitatakse, et PPL on NICO omandis, ei tugine ühelegi uuele asjaolule, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Neid argumente ei saa pidada ka varem hagiavalduses esitatud väite täiendamiseks, kuna need ei vasta kuidagi hagi esitamise ajal hagejate esitatud faktilistele asjaoludele.
56 Esiteks esitasid hagejad hagiavalduses NIOC kontrollitava kontserni hierarhilise ülesehituse skeemi, mille kohaselt oli NIOC omandis kogu NICO aktsiakapital, kusjuures NICO omas omakorda 100% PPL aktsiakapitalist ja PPL omandis oli kogu PPI aktsiakapital, kusjuures viimati nimetatu omas osalust teiste hagejate kapitalis, nimelt 97% POSCO‑s, 48% POMC‑s ja 49% PRE‑s. Sellest selgub, et kirjeldatud omandisuhete ahelas ei katke üheski kohas hagejaid NIOC‑ga ühendavad omandisuhted.
57 Teiseks ei maini hagejad hagiavalduses kordagi, et nende ja NIOC vahelised seosed katkesid 2012. aasta märtsis, vaid märgivad üksnes, et need seosed on liiga kauged, selleks et vastata otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d sätestatud loetellu kandmise kriteeriumile.
58 Kolmandaks märgivad hagejad küll hagiavalduses, et PPL nimi kanti loeteludesse põhjendusega, et ta on NICO tütarettevõtja, kuid nad ei esita seejuures hagis ühtegi argumenti selle põhjenduse vastu. Vastupidi, hagejad viitavad sellele asjaolule, et kinnitada oma argumente, mille kohaselt ei saanud neid pidada Iraani valitsust toetava üksusega seotud üksusteks, kuna nende emaettevõtja nimi ei olnud loeteludesse kantud mitte seetõttu, et ta toetab Iraani valitsust, vaid seetõttu, et ta on sellist toetust andva üksuse omandis või kontrolli all.
59 Seega tuleb väide, et PPL ei kuulunud alates 2012. aasta märtsist enam NIOC kontrollitavasse kontserni, vastuvõetamatuna tagasi lükata ning analüüsida vaidlustatud aktide põhjendatust ainult käesoleva kohtuotsuse punktis 56 kirjeldatud omandisuhete ahela põhjal.
60 Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab eelkõige, et nende põhjenduste õiguspärasuse kontrollimisel, millel rajaneb otsus kanda konkreetse isiku nimi selliste isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, või jätta tema nimi sellesse loetellu, tagab liidu kohus, et see otsus põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See tähendab selle otsuse aluseks olevas põhjenduste ülevaates kirjeldatud väidetavate asjaolude kontrollimist, nii et kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjenduste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid see käsitleb küsimust, kas need põhjendused või vähemalt üks neist, mida iseenesest peetakse selle otsuse argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud (kohtuotsus, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, nn kohtuotsus „Kadi II”, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, Rec, EU:C:2013:518, punkt 119).
61 Nimelt peab vaidlustamise korral puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust tõendama liidu pädev asutus, mitte puudutatud isik ise ei pea vastupidi tõendama nende põhjenduste alusetust. Tähtis on aga see, et esitatud teave või tõendid toetavad puudutatud isiku vastu kasutatud põhjendusi. Kui need andmed ei võimalda tuvastada konkreetse põhjenduse põhjendatust, ei võta liidu kohus seda loetellu kande tegemise või kande jõussejätmise otsuse põhjendusena arvesse (eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Kadi II, EU:C:2013:518, punktid 121−123).
62 Järgnevalt nähtub kohtupraktikast, et kui külmutatakse sellise üksuse rahalised vahendid, kelle puhul on tuvastatud, et ta toetab Iraani valitsust, siis esineb oht – mida ei saa tähelepanuta jätta –, et see üksus avaldab talle kuuluvatele või tema kontrolli all olevatele üksustele survet, et tema suhtes võetud meetmete tagajärgedest kõrvale hoida. Niisuguste üksuste rahaliste vahendite külmutamine, mis on vastavalt otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktile c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktile d nõukogu kohustus, on seega vajalik ja sobiv võetud meetmete tõhususe tagamiseks ja nendest meetmetest kõrvalehiilimise vältimiseks (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 13.3.2012, Melli Bank vs. nõukogu, C‑380/09 P, EKL, EU:C:2012:137, punktid 39 ja 58).
63 Järelikult peab nõukogu eespool nimetatud sätete alusel otsust vastu võttes hindama seda, kas tegemist on omandis või kontrolli all oleva üksusega, konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades. Seevastu ei ole selles kontekstis oluline puudutatud üksuse tegevuse laad ja see, kui selle tegevuse ja Iraani valitsuse toetamise vahel ei ole seost, kuna rahaliste vahendite külmutamise meetme võtmist omandis või kontrolli all oleva üksuse suhtes ei pea põhjendama asjaoluga, et see üksus ise toetab otseselt asjaomast valitsust (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, EU:C:2012:137, punktid 40−42).
64 Lõpuks nähtub kohtupraktikast ka, et kui 100% osalus üksuse kapitalis kuulub üksusele, kes toetab Iraani valitsust, siis on otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d ette nähtud loetellu kandmise kriteerium täidetud (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, EU:C:2012:137, punkt 79).
65 Käesolevas asjas leidis nõukogu, et kuna NIOC omandis oli 100% NICO kapitalist, kusjuures NICO omas omakorda 100% PPL kapitalist ja PPL omandis oli kogu PPI kapital, kusjuures viimati nimetatu omas osalust teiste hagejate kapitalis, nimelt 97% POSCO‑s, 48% POMC‑s ja 49% PRE‑s, siis on kõik hagejad NIOC omandis või kontrolli all otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkti d tähenduses.
66 Seega tuleb iga hageja osas seda omandisuhete ahelat arvestades kontrollida, kas nõukogu tegi hindamisvea, kui ta leidis, et loetellu kandmise kriteerium, mis puudutab üksuseid, kes on Iraani valitsust toetava üksuse omandis, on täidetud.
67 Mis puudutab esiteks NIOC tütarettevõtjat PPI‑d, siis selle üksuse nime kandmisel loeteludesse ei ole nõukogu hindamisviga teinud.
68 Käesoleva kohtuotsuse punktis 64 viidatud kohtupraktika kohaselt tähendab nimelt ainuüksi asjaolu, et üksuse kapital on täielikult Iraani valitsust toetava üksuse omandis, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d ette nähtud loetellu kandmise kriteerium on täidetud. Lisaks olgu märgitud, et konkurentsiasjades, milles samuti käsitletakse tütarettevõtja ja tema emaettevõtja vahelisi suhteid, ei mõjuta nende kahe äriühingu vahel asuvate äriühingute olemasolu ümberlükatava eelduse kohaldamist, mille kohaselt avaldab asjaomane emaettevõtja oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju. Nimelt on leitud, et sellist mõju saab avaldada kaudselt vaheettevõtjate kaudu (vt selle kohta kohtuotsus, 20.1.2011, General Química jt vs. komisjon, C‑90/09 P, EKL, EU:C:2011:21, punkt 88, ja kohtuotsus, 27.9.2012, Shell Petroleum jt vs. komisjon, T‑343/06, EKL, EU:T:2012:478, punkt 52).
69 Seega kui üksuse kapital kuulub kaudselt üksusele, kes toetab Iraani valitsust, on otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d ette nähtud loetellu kandmise kriteerium täidetud olenemata emaettevõtjast üksuse ja omandis oleva üksuse vaheliste vaheettevõtjate olemasolust ja nende arvust, kui kõik selles omandisuhete ahelas asuvad üksused on täielikult konkreetse üksuse igakordse otsese emaettevõtja omandis. Niisuguses olukorras on emaettevõtjast üksusel tegelikult täielik ainukontroll kogu oma tütarettevõtjate üle ning ta saab vaheettevõtjate kaudu avaldada survet kaudselt tema omandis olevale üksusele, et mööda hiilida tema suhtes kehtestatud meetmetest, mistõttu on õigustatud piiravate meetmete võtmine kaudselt omandis oleva üksuse suhtes.
70 Järelikult on käesolevas asjas selle kriteeriumi alusel, mis käsitleb Iraani valitsust toetava üksuse omandis või kontrolli all olevaid üksuseid, põhjendatud, et loeteludesse on kantud PPI nimi, kelle kapital kuulus 100% PPL‑le, kelle kogu kapital kuulus NICO‑le, kelle kapital omakorda oli 100% NIOC omandis.
71 Mis puudutab teiseks ettevõtjat POSCO, siis selle üksuse kapital oli peaaegu täielikult, täpsemini 97% PPI omandis.
72 Sellega seoses nähtub konkurentsiasju käsitlevast kohtupraktikast, et emaettevõtja on võimeline avaldama oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju mitte ainult siis, kui tema omandis on kogu tütarettevõtja kapital, vaid ka siis, kui tema omandis on peaaegu kogu selle tütarettevõtja kapital (vt selle kohta kohtuotsus, 30.9.2009, Arkema vs. komisjon, T‑168/05, EU:T:2009:367, punkt 71).
73 Seega kui Iraani valitsust toetava üksuse omandis on kogu või peaaegu kogu üksuse kapital, on otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d ette nähtud loetellu kandmise kriteerium täidetud.
74 Kuigi NIOC ja POSCO vahel on kolm vaheettevõtjat ja PPI ei ole POSCO ainuomanik, ei teinud nõukogu käesoleval juhul POSCO suhtes piiravaid meetmeid kehtestades hindamisviga.
75 Nagu nimelt käesoleva kohtuotsuse punktides 68 ja 69 mainitud, ei mõjuta vaheettevõtjate arv emaettevõtja võimet avaldada olulist mõju oma tütarettevõtja tegevusele, kui viimase kapital ning ka iga nende vahel oleva ettevõtja kapital kuulub täielikult asjaomasele emaettevõtjale. Sama järeldus kehtib ka siis, kui tütarettevõtja ja nimetatud äriühingute kapital on peaaegu täielikult emaettevõtja omandis nii nagu käesoleval juhul, kus NIOC‑le kuulub PPI kaudu 97% POSCO kapitalist. Nimelt võib mõistlikult eeldada, et kuna NIOC ja PPI vahel on ainuomandis ja peaaegu ainuomandis seisnevad omandisuhted, siis on viimane selle emaettevõtja täieliku ainukontrolli all.
76 Seega tuleb tõdeda, et nõukogu ei teinud hindamisviga, kui ta leidis, et POSCO on NIOC omandis, ning lükata teine väide seda hagejat puudutavas osas põhjendamatuse tõttu tagasi.
77 Kolmandaks märgib nõukogu seoses POMC ja PRE‑ga, et konkurentsiasju käsitleva kohtupraktika kohaselt kehtib eeldus, et emaettevõtja avaldab tegelikult oma tütarettevõtjale otsustavat mõju ka siis, kui kaks äriühingut on niisuguse olukorraga analoogses olukorras, kus ühele äriühingule kuulub kogu tema tütarettevõtja kapital. Kuna käesoleval juhul kuulub POMC kapital ühiselt PPI‑le ja Global O & M Companyʼle (vastavalt osalused 48% ja 47%) ning kuivõrd PRE on ühisettevõte, mille kapitalist 49% kuulus PPI‑le ja 47% Telford Internationalʼile, siis leiab nõukogu, et käesoleva kohtuotsuse punktis 64 viidatud kohtupraktika on asjakohane ning POMC‑d ja PRE‑d tuleb käsitada PPI kaudu kaudselt NIOC kontrolli all olevatena.
78 Nõukogu väitis ka kohtuistungil, et kuna PPI osalus POMC kapitalis oli suurem Global O & M Company osalusest ja tema osalus PRE kapitalis oli suurem kui Telford Internationalʼi osalus, siis võis eeldada, et lõplik otsustamisõigus oli PPI‑l, kes võis POMC‑le ja PRE‑le peale sundida oma otsuseid.
79 Üldkohus on siiski seisukohal, et käesolevas asjas ei saa POMC ja PRE suhtes kohaldada eeldust, et emaettevõtja avaldab neile tegelikult otsustavat mõju.
80 Mis puudutab kõigepealt argumenti, et POMC ja PRE kapitali omatakse ühiselt, siis tuleb märkida, et erinevalt PPI‑st ei ole piiravaid meetmeid võetud Global O & M Company ja Telford Internationalʼi suhtes. Sellises olukorras ei ole nende kahe äriühingu huvides aidata PPI‑d nende ühisele tütarettevõtjale surve avaldamisel, et vältida ainult PPI‑d puudutavate piiravate meetmete mõju. Järelikult ei saa asuda seisukohale, et olukord on analoogne olukorraga, kus ainult ühe üksuse omandis on kogu tema tütarettevõtja kapital, kui käesoleval juhul võib ühise kontrolli olemasolu takistada PPI‑d − ja sellest tulenevalt NIOC‑d − avaldamast survet POMC‑le ja PRE‑le, et vältida tema vastu suunatud piiravate meetmete mõju.
81 Järgmisena olgu meenutatud, et ainuüksi 60% osalus üksuse kapitalis ei tähenda, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d ette nähtud loetellu kandmise kriteerium oleks täidetud (kohtuotsus, 6.9.2013, Persia International Bank vs. nõukogu, T‑493/10, EKL (väljavõtted), EU:T:2013:398, punkt 106). Seda enam ei piisa käesolevas asjas POMC kapitalis 48% osaluse ja PRE kapitalis 49% osaluse omamisest, et käesoleva kohtuotsuse punktis 64 viidatud kohtupraktikat arvestades võiks ainult seetõttu olla nende üksuste suhtes piiravate meetmete võtmine õigustatud.
82 Kuna PPI‑le ei kuulu POMC ja PRE kogu ega ka peaaegu kogu kapital, tuleb seega analüüsida, kas käesoleva asja asjaoludel esines märkimisväärne oht, et neid kahte äriühingut pannakse NIOC vastu suunatud piiravate meetmete mõjust kõrvale hiilima.
83 Samas ei esita nõukogu ühtegi tõendit, mis võimaldaks Üldkohtul asuda seisukohale, et PPI oli võimeline kontrollima POMC‑d või PRE‑d. Kuigi PPI osalus nende kahe äriühingu kapitalis oli pisut suurem kui nende üksuste teiste peamiste aktsionäride oma, on PPI osalus ikkagi vähemusosalus. Seega ei saa eeldada, et PPI võis nimetada rohkem kui poole POMC või poole PRE juhatuse liikmetest või et tal oli mis tahes muul viisil lõplik otsustamisõigus nende üksuste juhatustes.
84 Seega tegi nõukogu hindamisvea, kui ta leidis, et POMC ja PRE on NIOC omandis või kontrolli all.
85 Eeltoodut silmas pidades tuleb teine väide PPI ja POSCO osas põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ning sellega tuleb nõustuda POMC‑d ja PRE‑d puudutavas osas. Järelikult tuleb vaidlustatud aktid tühistada kahte viimast hagejat puudutavas osas.
Neljas väide, mille kohaselt on rikutud omandiõigust, õigust tegeleda äritegevusega, keskkonnakaitse põhimõtet ja Euroopa Liidu humanitaarseid väärtusi ning kindlasti proportsionaalsuse põhimõtet ja ettevaatuspõhimõtet
86 Hagejad väidavad, et vaidlustatud aktidega on rikutud põhiõigusi ja ‑vabadusi.
87 Kõigepealt väidavad hagejad sisuliselt seda, et vaidlustatud aktidega rikutakse nende omandiõigust ja õigust tegeleda äritegevusega ning need ei ole taotletava eesmärgiga proportsionaalsed.
88 Järgmisena leiavad hagejad, et vaidlustatud aktid võivad põhjustada märkimisväärset kahju keskkonnale ning Iraani töötajate ja kodanike, sealhulgas laste tervisele ja ohutusele. Nad väidavad nimelt, et sanktsioonide tõttu ei saa nad lõpetada South Parsi arendusprojekti 19. etappi, kuid selle projekti lõpuleviimine on äärmiselt oluline, et vältida Iraanis talvel gaasipuudust. Lisaks täpsustavad nad repliigis, et suurem osa kasutatavatest materjalidest ja tehnilistest teenustest pärineb liidu liikmesriikidest. Kui neid materjale ei ole võimalik saada, on Iraani Islamivabariik sunnitud kasutama muid kütteaineid, mis kahjustavad keskkonda rohkem ja suurendavad ohtu nende isikute tervisele ja ohutusele, kes elavad ja töötavad arendusprojektide läheduses.
89 Neid riske silmas pidades leiavad hagejad, et nõukogu on rikkunud ettevaatuspõhimõtet. Nende väitel oleks nimelt nõukogu pidanud enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist võtma arvesse hagejate varade külmutamise tagajärgi.
90 Lõpuks väidavad hagejad, et nõukogu võetud meetmed ei ole meetmete deklareeritud eesmärgiga proportsionaalsed.
91 Üldkohus on seisukohal, et kõik hagejate esitatud argumendid tuleb tagasi lükata.
92 Esiteks tuleb seoses hagejate omandiõigusega ja õigusega tegeleda äritegevusega kõigepealt märkida, et need õigused on osa põhiõiguste harta artiklites 17 ja 16 sätestatud põhiõigustest, mille järgimist tagab liidu kohus. Siiski olgu meenutatud, et põhiõigused ei ole absoluutsed õigused ning nende teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on õigustatud liidu taotletavate üldise huvi eesmärkidega (kohtuotsus, 16.11.2011, Bank Melli Iran vs. nõukogu, C‑548/09 P, EKL, EU:C:2011:735, punkt 113).
93 Seejärel, vastavalt kohtupraktikale on liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt nõutav, et liidu õigusaktid ei läheks kaugemale sellest, mis on nende õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, kusjuures tekitatud piirangud ei tohi olla seatud eesmärkidega ebaproportsionaalsed (kohtuotsus, 18.11.1987, Maizena jt, 137/85, EKL, EU:C:1987:493, punkt 15).
94 Käesolevas asjas on vaidlustatud aktide vastuvõtmisega märkimisväärselt riivatud hagejate omandiõigust ja õigust tegeleda äritegevusega, kuna nad ei saa kasutada nende liidu territooriumil asuvaid rahalisi vahendeid, kui selleks ei ole eriluba, ning määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 3 kohaselt ei või rahalisi vahendeid ja majandusressursse teha neile ei otseselt ega kaudselt kättesaadavaks. Arvestades aga rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise ülimat olulisust, võis nõukogu õigustatult leida, et eespool viidatud õiguste riived, mis tulenevad Iraani valitsust toetava üksuse omandis olevate üksuste loeteludesse kandmisest, on sobivad ja vajalikud, et avaldada asjaomasele valitsusele survet, selleks et viimane lõpetaks oma tuumarelva levikuga seotud tegevuse (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, EU:C:2012:137, punkt 61).
95 Järelikult ei kujuta sellised piirangud taotletava eesmärgi seisukohast liigset ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks omandiõiguse ja õiguse tegeleda äritegevusega sisu (vt selle kohta eespool punktis 92 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, EU:C:2011:735, punktid 114 ja 115).
96 Lisaks, vastupidi hagejate väidetele ei saa nende rahaliste vahendite külmutamist pidada ebaproportsionaalseks seetõttu, et väidetavalt rikuti nende õigust esitada nõukogule oma argumendid. Nagu nimelt viienda väite analüüsimisel ilmneb (vt punkt 123 ja sellele järgnevad punktid), oli hagejatel võimalus esitada oma seisukoht.
97 Järelikult tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata argumendid, mille kohaselt on rikutud omandiõigust ja õigust tegeleda äritegevusega ning millega väidetakse, et kõnealused meetmed on ebaproportsionaalsed.
98 Mis puudutab teiseks keskkonna kahjustamise ohtu ning riski, et tekitatakse kahju Iraani töötajate ja kodanike tervisele ja ohutusele, siis tuleb esmalt märkida, et võimatus saada liidu ettevõtjatelt materjale ja tehnilisi võtmeteenuseid, mis hagejate väite kohaselt on nende riskide põhjuseks, ei tulene kuidagi hagejatele kohaldatavatest piiravatest meetmetest.
99 Nimelt nähtub hagejate argumentidest ja nende argumentide toetuseks repliigile lisatud dokumentidest, et gaasipuuduse oht või muude kütteainete kasutamisega seotud riskid ei ole põhjustatud finantsraskustest, mis võivad hagejatel tekkida nende rahaliste vahendite külmutamise tagajärjel ning mis takistaks neil nende tegevuseks vajalike materjalide soetamist, vaid need tulenevad liidu kehtestatud piirangutest seoses Iraani üksustele nende kaupade ja võtmetehnoloogiate või tehniliste teenuste tarnimisega, mis on seotud Iraani Islamivabariigi gaasitööstuse tarbeks mõeldud kaupadega.
100 Kuid nagu märgib nõukogu, on need muu hulgas otsuse 2010/413 artiklis 4 ja määruse nr 267/2012 artiklites 8 ja 9 ette nähtud piirangud suunatud kõikide Iraani üksuste vastu, mistõttu võivad need hagejaid mõjutada olenemata hagejate nimede kandmisest loeteludesse. Lisaks ei saa nende sätete õiguspärasust vaidlustada käesoleva hagiavalduse raames, kuna need ei ole vaidlustatud aktide õiguslikuks aluseks.
101 Seega väide, et vaidlustatud aktid ohustavad keskkonda ning Iraani töötajate ja kodanike tervist ja ohutust, ei ole põhjendatud.
102 Kolmandaks tuleb seoses ettevaatuspõhimõttega meenutada, et see põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis kohustab asjaomaseid ametiasutusi võtma asjassepuutuvate õigusnormidega neile antud pädevuse teostamise konkreetses raamistikus sobivaid meetmeid, et ennetada teatud võimalikke riske rahvatervisele, julgeolekule ja keskkonnale, pannes nende huvide kaitsega seotud nõuded tähtsamale kohale majanduslikest huvidest (vt kohtuotsus, 26.11.2002, Artegodan jt vs. komisjon, T‑74/00, T‑76/00, T‑83/00–T‑85/00, T‑132/00, T‑137/00 ja T‑141/00, EKL, EU:T:2002:283, punktid 183 ja 184, ja kohtuotsus, 21.10.2003, Solvay Pharmaceuticals vs. nõukogu, T‑392/02, EKL, EU:T:2003:277, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).
103 Samas nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 98–101, et hagejad ei tõendanud nende võimalike tervise‑, ohutus‑ ja keskkonnariskide olemasolu, mis võiksid tekkida nende rahaliste vahendite külmutamise tulemusel. Järelikult ei saa nõukogule ette heita, et ta ei arvestanud vaidlustatud aktide vastuvõtmisel ettevaatuspõhimõtte kohaldamisega.
104 Eeltoodust järeldub, et neljas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Viies väide, mille kohaselt ei ole kahte hagejat teavitatud ning rikutud on põhjendamiskohustust, kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
105 Hagejad väidavad, et nõukogu on nende suhtes korduvalt rikkunud menetlusõigusi, kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
106 Esiteks väidavad nad, et nõukogu ei teavitanud POMC‑d ja PRE‑d vaidlustatud aktidest isiklikult.
107 Teiseks väidavad hagejad, et nõukogu ei põhjendanud oma otsust kehtestada nende suhtes piiravad meetmed ja seetõttu ei teavitanud neid nende nimede loeteludesse kandmise alusest. Hagejad täpsustasid repliigis, et põhjendus, mille kohaselt nad on NIOC omandis või kontrolli all, ei vasta vaidlustatud aktides esitatud põhjendusele.
108 Kolmandaks kinnitavad hagejad, et nende palvest hoolimata ei edastanud nõukogu neile asjaolusid ja tõendeid, millele ta vaidlustatud aktide vastuvõtmisel tugines. Seetõttu leiavad hagejad, et nad ei saanud esitada oma argumente ning vaielda nõuetekohaselt vastu enda nimede loeteludesse kandmisele.
109 Kõigepealt tuleb märkida, et hagejad palusid Üldkohtul analüüsida viienda väite raames esitatud menetlusega seotud argumente ainult siis, kui Üldkohus lükkab neli esimest väidet tagasi. Kuna POMC‑d ja PRE‑d puudutavas osas nõustus Üldkohus teise väitega, siis tuleb seega viiendat väidet analüüsida ainult seoses PPI ja POSCO‑ga (edaspidi „kaks esimest hagejat”). Järelikult ei analüüsita viienda väite raames argumenti, mis käsitleb vaidlustatud aktidest POMC‑le ja PRE‑le teavitamata jätmist.
110 Mis puudutab esmalt põhjendamiskohustust, siis nähtub esimese väite analüüsist selgesti (vt eespool punktid 27–48), et vaidlustatud aktid on piisavalt põhjendatud, kuna vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 35 viidatud kohtupraktikale said kaks esimest hagejat selle põhjal kindlaks teha mitte ainult nende aktide õigusliku aluse, vaid ka spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu leidis, et nende suhtes tuleb piiravaid meetmeid kohaldada.
111 Järgmisena tuleb seoses kaitseõigustega meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaitseõiguste ja eelkõige õiguse olla ära kuulatud tagamine kõigis üksuse vastu algatatud menetlustes, mille tulemusena võidakse vastu võtta tema õigusi kahjustav akt, liidu õiguse aluspõhimõte ja see tuleb tagada ka siis, kui asjaomast menetlust ei ole üldse reguleeritud (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, EU:T:2009:401, punkt 91).
112 Kaitseõiguste tagamise põhimõte nõuab ühelt poolt, et puudutatud üksusele tehtaks teatavaks, milliseid süüstavaid asjaolusid tema huve kahjustava akti põhjendamiseks kasutati. Teiseks peab talle olema antud võimalus esitada nende asjaolude kohta tõhusalt oma seisukoht (vt analoogia alusel eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus, OMPI I, EU:T:2006:384, punkt 93).
113 Seega mis puudutab esimest õigusakti, millega üksuse rahalised vahendid külmutatakse, siis süüstavate asjaolude teatavakstegemine peab toimuma kas akti vastuvõtmise ajal või niipea kui võimalik pärast akti vastuvõtmist, juhul kui see ei ole vastuolus liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldamist puudutavate ülekaalukate põhjustega. Puudutatud üksuse taotlusel on tal ka õigus esitada oma seisukoht nende asjaolude kohta, kui akt on juba vastu võetud (vt analoogia alusel eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus OMPI I, EU:T:2006:384, punkt 137).
114 Olgu lisatud, et kui piisavalt täpsed andmed, mis võimaldavad puudutatud üksusel esitada tõhusalt oma seisukoha talle nõukogu poolt süüks pandavate asjaolude kohta, on teatavaks tehtud, siis ei eelda kaitseõiguste tagamise põhimõte, et sellel institutsioonil on kohustus omal algatusel võimaldada tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. Nõukogu on kohustatud tagama juurdepääsu kõigile asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele üksnes juhul, kui huvitatud pool seda taotleb (vt eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, EU:T:2009:401, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).
115 Lõpuks tähendab tõhus kohtulik kontroll seda, et asjaomane liidu asutus on kohustatud puudutatud üksusele teatama piirava meetme põhjendustest võimaluse korral kas meetme võtmise ajal või vähemalt nii kiiresti kui võimalik pärast meetme võtmist, et puudutatud üksus saaks tähtaegselt teostada oma kaebeõigust. Nimetatud põhjendustest teatamise kohustuse täitmist on tegelikult vaja nii selleks, et võimaldada piiravate meetmete adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis pöörduda liidu kohtusse, kui ka selleks, et liidu kohus saaks täiel määral teostada oma pädevusse kuuluvat kontrolli akti õiguspärasuse üle (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 3.9.2008, Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EKL, EU:C:2008:461, punktid 335–337 ja seal viidatud kohtupraktika).
116 Mis puudutab esiteks käesolevas asjas süüstavatest asjaoludest esmakordset teatamist, siis olgu ühelt poolt meenutatud, et vaidlustatud aktid edastati kahele esimesele hagejale 10. juuni 2013. aasta kirjadega ja teiselt poolt, et esimese väite analüüsist ja käesoleva kohtuotsuse punktist 110 nähtub põhjendamiskohustusega seoses, et vaidlustatud aktid on piisavalt põhjendatud, kuna kaks esimest hagejat võisid sellest leida põhjused, miks neid loeteludesse kanti.
117 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et nõukogu ei ole süüstavatest asjaoludest esmakordsel teatamisel rikkunud kahe esimese hageja kaitseõigusi.
118 Mis puudutab teiseks dokumentidega tutvumise võimaldamist, siis ilma et oleks vaja otsustada väite üle, mille kohaselt nõukogu ei edastanud kahele esimesele hagejale õigel ajal toimikus olevaid dokumente, tuleb tõdeda, et nõukogu ei rikkunud nende hagejate kaitseõigusi.
119 Nimelt tuleb meelde tuletada, et see, kui hilinenult on edastatud dokument, millele nõukogu tugines üksuse suhtes piiravate meetmete võtmisel või nende jõussejätmisel, kujutab endast varem vastu võetud aktide tühistamiseks alust andvat kaitseõiguste rikkumist üksnes juhul, kui on tõendatud, et asjaomaseid piiravaid meetmeid ei oleks saanud õiguspäraselt võtta või jõusse jätta, kui hilinenult edastatud dokument tuleks süüstavate tõendite hulgast eemaldada (eespool punktis 81 viidatud kohtuotsus Persia International Bank vs. nõukogu, EU:T:2013:398, punkt 85).
120 Seega kui käesolevas asjas isegi leida, et nõukogu edastas hagejate toimikus olevad dokumendid hilinenult, saab see asjaolu olla vaidlustatud aktide tühistamise aluseks ainult siis, kui lisaks on tõendatud, et kahe esimese hageja suhtes piiravate meetmete võtmine ei olnud õigustatud viimati nimetatutele õigel ajal saadetud asjaolude, nimelt vaidlustatud aktides esinevate põhjenduste alusel.
121 Samas tuleb ühelt poolt märkida, et kostja vastuse esitamise ajal edastatud dokumendid ei sisalda sellist uut teavet, mis oleks kasulik kahe esimese hageja kaitseks, kuivõrd nende sisust ei ilmne kahe esimese hageja osas midagi uut. Teiselt poolt nähtub teise väite analüüsist, et vaidlustatud aktides toodud põhjendused, mis kahele esimesele hagejale edastati, olid nende suhtes piiravate meetmete võtmiseks piisavad.
122 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et nõukogu ei rikkunud dokumentidega tutvumise võimaldamisega seoses kahe esimese hageja kaitseõigusi.
123 Mis puudutab kolmandaks kahe esimese hageja võimalust esitada tõhusalt oma seisukoht, siis olgu märgitud, et pärast vaidlustatud aktide vastuvõtmist saatsid hagejad nõukogule 9. augustil 2013 kirja, milles nad esitasid oma seisukoha ja palusid edastada nende loeteludesse kandmise põhjendused ja toimikus esinevad tõendid.
124 Seega oli kahel esimesel hagejal võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht, mistõttu ei saa nõukogule sellega seoses ette heita nende kaitseõiguste rikkumist.
125 Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et kaks esimest hagejat said kaitsta oma õigusi ning et Üldkohus sai täiel määral teostada kontrolli vaidlustatud aktide õiguspärasuse üle. Seega ei ole kahel esimesel hagejal õigus, kui nad väidavad, et nõukogu rikkus nende õigust tõhusale kohtulikule kontrollile.
126 Järelikult tuleb viies väide kahte esimest hagejat puudutavas osas põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
127 Kõike eespool toodut arvestades tuleb seega hagi jätta PPI‑d ja POSCO‑d puudutavas osas rahuldamata ning POMC‑d ja PRE‑d puudutavas osas rahuldada.
Vaidlustatud aktide POMC‑d ja PRE‑d puudutavas osas tühistamise ajaline mõju
128 ELTL artikli 264 teise lõigu kohaselt võib Üldkohus, kui ta seda vajalikuks peab, märkida, millised tühistatud õigusakti tagajärjed loetakse kehtivaks. Kohtupraktikast tuleneb, et see säte lubab liidu kohtul otsustada, millal tema tühistavad kohtuotsused jõustuvad (kohtuotsus, 12.12.2013, Nabipour jt vs. nõukogu, T‑58/12, EU:T:2013:640, punktid 250 ja 251).
129 Üldkohus on käesolevas asjas allpool märgitud põhjendustel seisukohal, et vaidlustatud aktide tagajärjed tuleb lugeda kehtivaks kuni Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 esimeses lõigus ette nähtud vaidlustamise tähtaja möödumiseni või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse rahuldamata jätmiseni.
130 Olgu nimelt märgitud, et Iraani Islamivabariigi elluviidav tuumaprogramm on jätkuva mure allikas nii rahvusvahelisel kui ka Euroopa tasandil. Selles kontekstis laiendas nõukogu järk‑järgult selle riigi vastu võetud piiravate meetmete ringi eesmärgiga takistada Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamise raames sellist tegevust, mis ohustab rahvusvahelist rahu ja julgeolekut.
131 Seega tuleb leida tasakaal POMC ja PRE huvi, et vaidlustatud aktide neid puudutavas osas tühistamine jõustuks kohe, ja üldisest huvist tuleneva eesmärgi vahel, mida edendatakse Iraani Islamivabariigi vastu võetavaid piiravaid meetmeid puudutava liidu poliitika raames. Piirava meetme tühistamise mõju ajalist piiramist võib seega õigustada vajadus tagada piiravate meetmete tõhusus ja kindlasti ülekaalukad kaalutlused, mis puudutavad liidu ja tema liikmesriikide rahvusvaheliste suhete kindlust või toimimist (vt analoogia alusel kohustuse puudumisega teatada puudutatud isikule enne tema esialgset loeteludesse kandmist selle põhjendused, kohtuotsus, 21.12.2011, Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EKL, EU:C:2011:853, punkt 67).
132 Nimelt võimaldab vaidlustatud aktide kohese mõjuga tühistamine POMC‑d ja PRE‑d puudutavas osas viia viimastel kõik või osa oma varast liidust välja, ilma et nõukogu saaks vajaduse korral kohaldada õigel ajal ELTL artiklit 266, et parandada käesolevas kohtuotsuses välja toodud vead, nii et on oht, et võidakse tõsiselt ja pöördumatult kahjustada nende rahaliste vahendite külmutamise meetmete tõhusust, mida nõukogu tulevikus nende üksuste suhtes võib otsustada.
133 ELTL artikli 266 kohaldamise kohta käesolevas asjas tuleb nimelt märkida, et POMC ja PRE nimede loeteludesse kandmise tühistamine käesoleva kohtuotsusega tuleneb asjaolust, et loeteludesse kandmise põhjenduste kinnituseks ei ole esitatud piisavalt tõendeid (vaata eespool punktid 77−84). Kuigi selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed otsustab nõukogu, ei saa kohe välistada, et need nimed kantakse uuesti loeteludesse. Nõukogul on nimelt selle uuesti läbivaatamise käigus võimalus kanda need nimed õiguslikult piisavalt põhjendatud põhjendustega uuesti loeteludesse.
134 Sellest tuleneb, et vaidlustatud aktidest tulenevad tagajärjed peavad jääma POMC ja PRE suhtes kehtima kuni apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja möödumiseni või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmiseni.
Kohtukulud
135 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Üldkohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, või kui tegemist on eriliste põhjustega.
136 Käesolevas asjas tuleb iga poole kohtukulud jätta tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Tühistada Petropars Aria Kish Operation and Management Co.‑d ja Petropars Resources Engineering Kish Co.‑d puudutavas osas:
– nõukogu 6. juuni 2013. aasta otsus 2013/270/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid;
– nõukogu 6. juuni 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 522/2013, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid.
2. Otsusest 2013/270/ÜVJP ja määrusest nr 522/2013 tulenevad tagajärjed jäävad Petropars Aria Kish Operation and Management Co. ja Petropars Resources Engineering Kish Co. suhtes kehtima Euroopa Liidu Kohtu kodukorra artikli 56 esimeses lõigus ette nähtud apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumiseni või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmiseni.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.
Jaeger | Van der Woude | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. mail 2015 Luxembourgis.
Allkirjad