Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
9. aprill 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Liidu õiguse põhimõtted – ELL artikli 4 lõige 3 – Lojaalse koostöö põhimõte – Menetlusautonoomia – Võrdväärsuse põhimõte ja tõhususe põhimõte – Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette erakorralise õiguskaitsevahendi, mis võimaldab teistmist jõustunud kohtuotsusega lõpetatud tsiviilasjas – Alused – Konstitutsioonikohtu hilisem otsus, millega on tuvastatud, et liikmesriigi õigusnorm, mille alusel see kohtuotsus tehti, on põhiseadusega vastuolus – Õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilmajätmine – Selle õiguskaitsevahendi laiendav kohaldamine – Väidetav liidu õiguse rikkumine, mis on tuvastatud hilisema Euroopa Kohtu otsusega, milles tõlgendatakse liidu õigust ELTL artikli 267 alusel – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Tagaseljaotsus – Lepingutingimuste võimaliku ebaõigluse omal algatusel kontrollimata jätmine
Kohtuasjas C‑582/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sąd Okręgowy Warszawa-Praga (Varssavi-Praga regionaalne kohus, Poola) 31. augusti 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. septembril 2021, menetluses
FY
versus
Profi Credit Polska S.A. w Bielsku Białej,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen, kodade presidendid A. Arabadjiev, A. Prechal, K. Jürimäe, F. Biltgen, N. Piçarra ja O. Spineanu‑Matei (ettekandja), kohtunikud S. Rodin, P. G. Xuereb, I. Ziemele, J. Passer ja D. Gratsias,
kohtujurist: N. Emiliou,
kohtusekretär: ametnik M. Siekierzyńska,
arvestades kirjalikku menetlust ja 24. jaanuari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja S. Żyrek,
– Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García, A. Szmytkowska ja P. Van Nuffel,
olles 14. septembri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb ELL artikli 4 lõike 3 ja artikli 19 lõike 1 ning võrdväärsuse põhimõtte ja riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud FYi ja Profi Credit Polska S.A. w Bielsku Białej (edaspidi „Profi Credit Polska“) vahelises kohtuvaidluses summade üle, mida FY võlgneb tarbijakrediidilepingu alusel.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) kahekümneneljandas põhjenduses on märgitud:
„liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada“.
4 Selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:
„Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.“
5 Nimetatud direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]
6 Sama direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“
Poola õigus
Poola põhiseadus
7 Poola Vabariigi põhiseaduse (Konstytucja Rzeczypospolitej Polskiej, edaspidi „Poola põhiseadus“) artikli 188 punktis 1 on ette nähtud, et Trybunał Konstytucyjny (Poola konstitutsioonikohus) kontrollib muu hulgas, kas seadused on põhiseadusega kooskõlas.
8 Poola põhiseaduse artikli 190 lõigetes 1–4 on sätestatud:
„1. Trybunał Konstytucyjny [(konstitutsioonikohus)] otsused on kõigile kohustuslikud ja lõplikud.
2. Trybunał Konstytucyjny [(konstitutsioonikohus)] otsused artiklis 188 loetletud küsimustes avaldatakse viivitamata ametlikus väljaandes, milles õigustloov akt on avaldatud. Kui akti ei ole avaldatud, avaldatakse otsus Poola Vabariigi ametlikus väljaandes Monitor Polski.
3. Trybunał Konstytucyjny [(konstitutsioonikohus)] otsus jõustub selle avaldamise päeval, kuid Trybunał Konstytucyjny [(konstitutsioonikohus)] võib määrata, et õigustloov akt kaotab kehtivuse mõnel muul kuupäeval. […]
4. Trybunał Konstytucyjny otsus, millega on tuvastatud, et õigustloov akt, millel põhineb jõustunud kohtuotsus, haldusotsus või otsus muus asjas, on vastuolus põhiseaduse, rahvusvahelise lepingu või seadusega, on teistmise alus ja haldusotsuse või muu otsuse tühistamise alus, järgides asjaomase menetluse suhtes kohaldatavates sätetes ette nähtud põhimõtteid ja korda.“
Tsiviilkohtumenetluse seadustik
9 17. novembri 1964. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (ustawa – Kodeks postępowania cywilnego; Dz. U. 1964, nr 43, jrk nr 296) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“) on artikli 399 lõikes 1 ette nähtud:
„Käesolevas lõigus ette nähtud juhtudel võib esitada teistmisavalduse jõustunud kohtulahendiga lõpetatud asjas.“
10 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 401 punkti 2 kohaselt võib teistmisavalduse esitada tühisuse tõttu, „kui pool […] on õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilma jäetud; teistmisavaldust ei saa siiski esitada, kui kaebeõiguse kasutamise võimatus enne kohtulahendi jõustumist lõppes või kui esindamata jätmisele tugineti vastuväitega või kui pool on kinnitanud [varem] tehtud menetlustoimingud“.
11 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 4011 on sätestatud:
„Teistmist võib taotleda ka juhul, kui Trybunał Konstytucyjny [(konstitutsioonikohus)] on tuvastanud, et õigustloov akt, millele kohtulahend tugineb, on vastuolus põhiseaduse, ratifitseeritud rahvusvahelise lepingu või seadusega.“
12 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 407 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Teistmisavaldus esitatakse kolmekuulise tähtaja jooksul; tähtaega arvestatakse alates päevast, mil pool sai teada teistmise alusest, kui aga aluseks on kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilmajätmine või asjakohase esindatuse puudumine, siis alates päevast, kui pool, tema asutus või seadusjärgne esindaja sai teada kohtuotsusest.
2. Artiklis 4011 kirjeldatud olukorras esitatakse teistmisavaldus kolme kuu jooksul alates Trybunał Konstytucyjny [(konstitutsioonikohus)] lahendi jõustumisest. Kui Trybunał Konstytucyjny [(konstitutsioonikohus)] lahendi kuulutamise kuupäeval ei ole artiklis 4011 nimetatud kohtulahend veel jõustunud edasikaebuse esitamise tõttu, mis jäeti hiljem rahuldamata, hakkab tähtaeg kulgema alates rahuldamata jätmise otsuse kättetoimetamise kuupäevast, avalikul kohtuistungil tehtud otsuse puhul aga alates otsuse kuulutamisest.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
13 FY sõlmis 16. juunil 2015 krediidiasutusega Profi Credit Polska tarbijakrediidilepingu summas 4000 Poola zlotti (PLN) (ligikaudu 920 eurot). Leping nägi ette, et FYi võlgnetav kogusumma on 13 104 zlotti (ligikaudu 3020 eurot), mis tuleb tagasi maksta 48 kuumaksega summas 273 zlotti (ligikaudu 63 eurot).
14 Lepingu sõlmimisel väljastas FY blankoveksli, mille Profi Credit Polska hiljem täitis, märkides sellele summa 8170,11 zlotti (ligikaudu 1880 eurot) ja maksetähtaja.
15 Profi Credit Polska esitas 30. oktoobril 2017 Sąd Rejonowy dla Warszawy Pragi – Południele (Varssavi Praga – Południe linnaosa rajoonikohus, Poola; edaspidi „esimese astme kohus“) hagi põhisumma 8170,11 zlotti ja lepingujärgse intressi tasumise nõudes. Hagiavaldusele olid lisatud üksnes nimetatud veksel ja põhikohtuasjas vaidlusaluse krediidilepingu ülesütlemise teade, milles oli märgitud tagasimaksmisele kuuluva laenu jääk 6779 zlotti (ligikaudu 1560 eurot) ja võlgnevuste kogusumma, mis oli 8170,11 zlotti.
16 Esimese astme kohus tegi 17. aprillil 2018 tagaseljaotsuse (edaspidi „tagaseljaotsus“), mis oli tunnistatud viivitamata täidetavaks otsuses endas sisalduva märkega ning millega ta mõistis FYilt Profi Credit Polska kasuks välja 8170,11 zlotti koos seadusjärgse viivisega ja jättis lepingujärgse intressi nõude rahuldamata.
17 Eelotsusetaotlusest nähtub, et see kohtuotsus põhines üksnes FYi allkirjastatud vekslil ja Profi Credit Polska hagiavalduses esitatud väidetel. Profi Credit Polska põhikohtuasjas arutusel olevat krediidilepingut ei esitanud ja esimese astme kohus ei palunud tal seda esitada.
18 FY ei esitanud kaja tagaseljaotsuse peale, mis jõustus pärast selleks ette nähtud kahenädalase tähtaja möödumist.
19 FY esitas 25. juunil 2019 esimese astme kohtule teistmisavalduse tagaseljaotsusega lõpetatud kohtuasjas. FY tugines selles avalduses tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 401 punktile 2, leides, et kohus tõlgendas direktiivi 93/13 vääralt ja jättis ta seega ilma kaebeõiguse kasutamise võimalusest õigusrikkumise tõttu selle sätte tähenduses. Täpsemalt heitis FY sellele kohtule ette, et viimane rahuldas Profi Credit Polska nõude tema väljastatud veksli alusel, ilma et ta oleks kontrollinud, kas nende vahel sõlmitud krediidilepingu tingimused võisid olla ebaõiglased eelkõige muid kui intressiga seotud krediidikulusid puudutavas osas. Sellega seoses viitas FY eelkõige 13. septembri 2018. aasta kohtuotsusele Profi Credit Polska (C‑176/17, edaspidi „kohtuotsus Profi Credit Polska I“, EU:C:2018:711). Profi Credit Polska omalt poolt palus jätta teistmisavalduse rahuldamata, kuna see on esitatud pärast selleks ette nähtud tähtaja möödumist. Ta viitas ka asjaolule, et FY, kes teadis tagaseljaotsuse sisu, ei esitanud selle peale kaja.
20 Esimese astme kohus jättis 27. augusti 2020. aasta kohtumäärusega teistmisavalduse rahuldamata, kuna see oli esitatud pärast tähtaja möödumist, ning märkis lisaks, et avaldus ei põhine seaduslikul alusel.
21 FY esitas selle kohtumääruse peale määruskaebuse Sąd Okręgowy Warszawa-Pragale (Varssavi-Praga regionaalne kohus, Poola), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, heites esimese astme kohtule eelkõige ette, et viimane ei võtnud arvesse liidu õigust ja Euroopa Kohtu praktikat, eelkõige liikmesriigi kohtute kohustust kontrollida omal algatusel, kas tarbijalepingu tingimused võivad olla ebaõiglased.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kuna esimese astme kohus ei kontrollinud põhikohtuasjas vaidlusalust krediidilepingut ega seega seda, kas selles sisalduvad tingimused võivad olla ebaõiglased, on tõenäoline, et tagaseljaotsus on vastuolus direktiivi 93/13 artiklitega 6 ja 7, nagu Euroopa Kohus on neid tõlgendanud eelkõige kohtuotsuses Profi Credit Polska I.
23 Neil asjaoludel on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, ega liidu õigus ei kohusta teda rahuldama FYi esitatud teistmisavaldust, sõltumata asjaolust, et FY ei esitanud tagaseljaotsuse peale kaja.
24 Sellega seoses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, kui oluline on kohtuotsuse seadusjõu põhimõte ja et jõustunud kohtuotsused on pöördumatud; mainib, et Poola õiguses puudub säte, mis näeks sõnaselgelt ette, et Euroopa Kohtu otsus on teistmise alus; ning toob esile, et liidu õigus ei pane liikmesriigi kohtutele üldist kohustust teistmise korras uuendada jõustunud kohtuotsusega päädinud menetlust, et võtta arvesse liidu õiguse tõlgendamist käsitlevat Euroopa Kohtu otsust.
25 Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, ega võrdväärsuse põhimõte ja riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte ei kohusta teda tõlgendama Poola õiguse asjakohaseid sätteid nii, et põhikohtuasjas oleks võimalik menetlust teistmise korras uuendada. Täpsemalt viitab ta tsiviilkohtumenetluse seadustiku kahele sättele.
26 Esimesena mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklit 4011, mis lubab jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asjas teistmist pärast Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) otsust, millega liikmesriigi õigusnorm, millel see kohtuotsus põhineb, on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. Tal on tekkinud küsimus, ega võrdväärsuse põhimõte ei kohusta teda kohaldama seda sätet analoogia alusel olukorras, kus pärast seda, kui riigisisene kohtuotsus on omandanud seadusjõu, on Euroopa Kohtu otsusega tuvastatud, et liikmesriigi õigusnorm, millel see kohtuotsus põhineb, on liidu õigusega vastuolus.
27 Teisena viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 401 punktile 2, mis lubab jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asjas teistmist, kui pool on õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilma jäetud. Sellel kohtul on tekkinud küsimus, ega riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte ei nõua selle õigusnormi tõlgendamist nii, et see hõlmaks ka juhtumeid, mil liikmesriigi kohus, kes on tagaseljaotsusega lahendanud müüja või teenuste osutaja hagi, mis põhineb tarbijaga sõlmitud lepingul, ei ole omal algatusel kontrollinud, kas leping võis sisaldada ebaõiglasi tingimusi, mis on direktiiviga 93/13 vastuolus. Sellega seoses toob eelotsusetaotluse esitanud kohus esile, et tagaseljaotsuse peale kaja esitamise õiguse kasutamise kord on suuresti sarnane maksekäsule vastuväite esitamise õiguse kasutamise korraga, mille kohta Euroopa Kohus kohtuotsuses Profi Credit Polska I järeldas, et kuna kord on eriti piirav, tekib arvestatav oht, et asjaomane tarbija seda õigust ei kasuta, ning seega ei võimalda see kord tagada tarbijatele sellest direktiivist tulenevate õiguste järgimist.
28 Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy Warszawa-Praga (Varssavi-Praga regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [ELL] artikli 4 lõiget 3 ja artikli 19 lõiget 1 tuleb […] võrdväärsuse põhimõttest lähtudes tõlgendada nii, et ELTL artikli 267 lõike 1 alusel tehtud Euroopa Kohtu otsus liidu õiguse tõlgendamise küsimuses on varem jõustunud kohtuotsusega lõpetatud tsiviilkohtumenetluse puhul teistmise aluseks, kui liikmesriigi õigusnorm – nagu tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 4011 – võimaldab teistmist olukorras, kus jõustunud kohtuotsus on tehtud [liikmesriigi] õigusnormi alusel, mis on Trybunał Konstytucyjny [(konstitutsioonikohus)] otsusega tunnistatud hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusaktiga vastuolus olevaks?
2. Kas [ELL] artikli 4 lõikest 3 […] tulenev riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte nõuab sellise riigisisese õigusnormi nagu tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 401 punkti 2 laiendatud tõlgendamist, et selles määratletud teistmise alusena hõlmaks see ka jõustunud tagaseljaotsust, milles kohus – rikkudes kohustusi, mis tulenevad [kohtuotsusest Profi Credit Polska I] – jättis uurimata, kas tarbijat ja laenuandjat siduv leping sisaldab ebaõiglaseid lepingutingimusi, piirdudes vaid veksli formaalse kehtivuse analüüsimisega?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
29 Alustuseks tuleb märkida, et vastuseks lisateabe päringule, mille Euroopa Kohus oli talle saatnud 13. juulil 2022, täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et esimese küsimuse raames peab ta silmas nii Poola põhiseaduse artikli 190 lõikes 4 nimetatud otsuseid, millega Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) on tuvastanud, et liikmesriigi õigusnorm, millel jõustunud kohtuotsus põhineb, on vastuolus põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga, ja nn negatiivseid tõlgendusotsuseid, millega viimati nimetatud kohus on tuvastanud, et sellise kohtuotsuse aluseks võetud liikmesriigi õigusnormi teatav tõlgendus on vastuolus põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga.
30 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täheldas, et kuigi negatiivsete tõlgendusotsuste ulatus jõustunud kohtuotsusega lõpetatud tsiviilkohtumenetluses on vaieldav, leiab ta, et sellise otsuse tegemine on Poola õiguses teistmise alus. Poola valitsus vaidleb sellele tõlgendusele vastu.
31 Sellega seoses piisab siiski märkimisest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 267 järgses menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, põhikohtuasja faktiliste asjaolude hindamine ning riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine üksnes liikmesriigi kohtu pädevuses (14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 76, ning 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Servicios prescriptor y medios de pagos EFC, C‑215/21, EU:C:2022:723, punkt 26).
32 Seega tuleb võtta käesolevat küsimust arvesse niisugusena, nagu seda on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29 mainitud eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastuses.
33 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas ELL artikli 4 lõiget 3 ja artikli 19 lõiget 1 ning võrdväärsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi menetlusnormiga kehtestatud erakorraline õiguskaitsevahend võimaldab õigussubjektil esitada teistmisavalduse asjas, mis on jõustunud kohtuotsusega lõpetatud, tuginedes asjaomase liikmesriigi konstitutsioonikohtu hilisemale otsusele, millega on tuvastatud, et riigisisene õigusnorm või sellise õigusnormi teatav tõlgendus, millel see kohtuotsus põhineb, on vastuolus põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga, on nõutav, et see õiguskaitsevahend oleks kasutatav ka põhjusel, et tuginetakse Euroopa Kohtu otsusele, millega tehakse ELTL artikli 267 alusel eelotsus liidu õiguse tõlgendamise kohta (edaspidi „tõlgendav eelotsus“).
34 Mis puudutab ELL artikli 19 lõiget 1, siis selle sätte teine lõik, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus ainsana viitab, kohustab liikmesriike nägema ette vajalikud õiguskaitsevahendid, et tagada õigussubjektidele liidu õigusega hõlmatud valdkondades nende õigus tõhusale kohtulikule kaitsele (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Randstad Italia, C‑497/20, EU:C:2021:1037, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ei tähenda siiski liikmesriikide kohustust näha ette erakorralised õiguskaitsevahendid, mis võimaldaksid pärast tõlgendava eelotsuse tegemist teistmise korras jõustunud kohtuotsusega lõpetatud menetlust uuendada.
36 Euroopa Kohtu praktikast nähtub nimelt, et liidu õigus ei nõua, et kohus, kelle lahend on omandanud seadusjõu, peaks seda lahendit üldjuhul muutma, et võtta arvesse asjakohasele õigusnormile Euroopa Kohtu poolt hiljem antud tõlgendust (10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 60, ja 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târşia, C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 38).
37 Selle kohta tuleb märkida, et kohtulahendi seadusjõu põhimõttel on suur tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Selleks et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on nimelt oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târşia, C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑600/19, EU:C:2022:394, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Sellest lähtuvalt ei kohusta liidu õigus liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, ja seda isegi siis, kui see võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târşia, C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑600/19, EU:C:2022:394, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Seega, kui vastavas valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, tuleb kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte rakendamise tingimused liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttest lähtuvalt sätestada iga liikmesriigi õiguskorras, järgides sealjuures siiski võrdväärsuse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet (10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 54, ning 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt, C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 21).
40 ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest tuleneb nimelt, et menetlusnormid, mis on kehtestatud nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, ei tohi olla vähem soodsad kui sarnaste riigisiseste õiguskaitsevahendite puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt, C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Võrdväärsuse põhimõttest ja tõhususe põhimõttest tulenevate nõuete järgimist analüüsides tuleb arvesse võtta asjasse puutuvate õigusnormide kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja õigusnormide eripära liikmesriigi eri kohtutes (24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt, C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Eeltoodust tuleneb, et kui kohaldatavad riigisisesed menetlusnormid võimaldavad liikmesriigi kohtul teatavatel tingimustel muuta oma lahendit, millel on kohtuotsuse seadusjõud, et viia olukord liikmesriigi õigusega kooskõlla, tuleb võrdväärsuse põhimõttest ja tõhususe põhimõttest lähtudes nende tingimuste täidetuse korral seda võimalust eelistada, et taastada vaidlusaluse olukorra kooskõla liidu õigusega (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târşia, C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Seoses konkreetselt võrdväärsuse põhimõttest tulenevate nõuetega, mida ainsana käsitletakse käesolevas küsimuses, on liikmesriigi kohtu ülesanne riigisiseses õiguses kohaldatavate menetlusnormide alusel kontrollida, kas seda põhimõtet on järgitud, võttes arvesse asjaomaste õiguskaitsevahendite eset, alust ja olulisi tunnuseid (vt selle kohta 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus EOS KSI Slovensko, C‑448/17, EU:C:2018:745, punkt 40, ja 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Unicaja Banco, C‑869/19, EU:C:2022:397, punkt 23).
44 Põhikohtuasja kontekstis tuleb selle kontrollimise käigus analüüsida, kas juhul, kui liikmesriigi õigus annab õigussubjektidele õiguse esitada teistmisavaldus asjas, mis on lõpetatud jõustunud kohtuotsusega, mis põhineb riigisisesel õigusnormil või selle õigusnormi teataval tõlgendusel, mille Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) on hilisema otsusega tunnistanud põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga vastuolus olevaks, nõuab see õigussubjektide võrdväärse õiguse tunnustamist juhul, kui tõlgendavast eelotsusest, mille Euroopa Kohus on teinud pärast jõustunud kohtuotsust, tuleneb, et see põhineb riigisisesel õigusnormil või selle õigusnormi teataval tõlgendusel, mis on liidu õigusega vastuolus. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 54 sisuliselt märkis, tuleb selle kontrolli käigus lõppkokkuvõttes kindlaks teha, kas on võimalik tuvastada, et konstitutsioonikohtu selline otsus ja Euroopa Kohtu selline otsus on võrdväärsed.
45 Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, näib sellega seoses, arvestades Poola põhiseaduse artikli 188 punkti 1 ja artikli 190 lõiget 4 ning selle kohtu esitatud andmeid, et Trybunał Konstytucyjnyle (konstitutsioonikohus) esitatud kaebuse eesmärk on saada sellelt kohtult otsus riigisisese õigusnormi või selle õigusnormi teatava tõlgenduse kehtivuse kohta. Selle kaebuse põhjus seisneb selle õigusnormi või tõlgenduse väidetavas vastuolus põhiseaduse või muude kõrgemalseisvate õigusnormidega.
46 Lisaks näib selle menetluse üks põhitunnus olevat tagajärg, mille toob kaasa kaebuse rahuldamise otsus, millega Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) tuvastab, et vaidlustatud riigisisene õigusnorm ei ole Poola põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga kooskõlas. Eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt kaotab asjaomane õigusnorm Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) sellise otsuse tõttu nimelt oma siduva jõu. Kuna viidatud põhiseaduse artikli 190 lõikes 1 on sätestatud, et selle kohtu otsused on kõigile kohustuslikud ja lõplikud, näib, et kõnealuse otsuse tagajärg on see, et see õigusnorm jäetakse riigisisesest õiguskorrast välja.
47 Nendest andmetest nähtub samuti, et Poola põhiseaduse artikli 190 lõikes 4 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 4011 ette nähtud õigus vaidlustada jõustunud kohtuotsus, mis põhineb riigisisesel õigusnormil, mille vastuolu põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga on Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) otsusega hiljem tuvastatud, tuleneb sellest, et kui see õigusnorm kaotab oma siduva jõu, langeb selle otsuse tõttu ära jõustunud kohtuotsuse õiguslik alus.
48 Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesandeks oleva kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, siis võttes arvesse asjaolu, et see kohus võrdsustab negatiivse tõlgendusotsuse ja otsuse, millega on tuvastatud riigisisese õigusnormi vastuolu Poola põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga, näib, et kui Trybunał Konstytucyjnys (konstitutsioonikohus) on vaidluse all sellise õigusnormi teatav tõlgendus, siis konstitutsioonikohtu otsus, millega on tuvastatud, et see tõlgendus on põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga vastuolus, toob analoogia alusel kaasa tagajärje, et nimetatud tõlgendus ei saa selle asjaolu tõttu enam olla kohtuotsuse põhjenduseks.
49 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 78 ja 88 sisuliselt märkis, ilmneb seega, et käesoleva kohtuotsuse punktides 46–48 viidatud Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) otsused sisaldavad järeldust, et vaidlusalune riigisisene õigusnorm või selle õigusnormi teatav tõlgendus on Poola põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga vastuolus. Selline järeldus ei nõua hilisema kohtuotsuse tegemist ning selle tagajärjel kaotab õigusnorm või tõlgendus oma siduva jõu ja jääb riigisisesest õiguskorrast välja, mille otsene tagajärg on, et nimetatud õigusnormi või tõlgenduse põhjal tehtud jõustunud kohtuotsuse õiguslik alus langeb ära.
50 Selles osas on aga tõlgendavad eelotsused ja Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) kõnealused otsused erinevad. Nimelt on selge, et kuigi Euroopa Kohtu ülesanne on anda liidu õiguse siduv tõlgendus, kuuluvad tagajärjed, mis sellest tõlgendusest tulenevad konkreetsele juhtumile, liikmesriigi kohtute pädevusse.
51 Sellega seoses on oluline märkida, et ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusemenetlus loob Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise dialoogi, mille eesmärk on tagada liidu õiguse tõlgendamise ühtsus, võimaldades seeläbi tagada ka selle järjepidevuse, täieliku õigusmõju ja autonoomia ning lõpuks ka aluslepingutega kehtestatud õiguse ainuomase olemuse (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Selle sättega kehtestatud süsteem paneb seega aluse vahetule koostööle Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahel, mille käigus viimased osalevad otseselt liidu õiguse nõuetekohases kohaldamises ja ühetaolises tõlgendamises ning liidu õigusega isikutele antud õiguste kaitsmises (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Selle koostöö raames annab Euroopa Kohus liikmesriikide kohtutele kui liidu õiguse kohaldamise eest vastutavatele kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Lisaks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, on ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine vaid liikmesriigi kohtu pädevuses. Siit järeldub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleliolevas menetluses selle tõlgenduse rakendamine, mille Euroopa Kohus andis vastuseks eelotsusetaotlusele, mille see kohus nimetatud menetluses esitas, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne (vt selle kohta 7. juuli 2022. aasta kohtuotsus F. Hoffmann‑La Roche jt, C‑261/21, EU:C:2022:534, punkt 55).
55 Seega ei ole Euroopa Kohtu ülesanne eelotsusemenetluse käigus otsustada, kas liikmesriigi õigusnorm on liidu õigusega kooskõlas. Selle hinnangu peab andma eelotsusetaotluse esitanud kohus, lähtudes Euroopa Kohtu antud tõlgendusjuhistest (vt selle kohta 20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 Järelikult, erinevalt Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) asjaomastest otsustest, millega viimane tuvastab, et riigisisene õigusnorm või selle teatav tõlgendus on vastuolus Poola põhiseadusega või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga, on Euroopa Kohtu tõlgendavate eelotsuste eesmärk anda liidu õiguse tõlgendamisjuhised, mis on liikmesriigi kohtule vajalikud tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks. Mis puudutab liikmesriigi kohtus arutusel oleva riigisisese õigusnormi või sellisele õigusnormile antud tõlgenduse võimalikku vastuolu liidu õigusega ning võimaliku vastuolu tagajärgi, siis selle kohta hinnangute andmine ja järelduste tegemine lähtuvalt tõlgendavast eelotsusest on lõppkokkuvõttes liikmesriigi kohtu pädevuses, võttes arvesse ülesannete lahusust menetluses, milles Euroopa Kohus teeb ELTL artikli 267 alusel otsuse liidu õiguse tõlgendamise kohta.
57 Sellega seoses on oluline märkida, et niisugused hinnangud ja järeldused ei tarvitse sõltuda mitte ainult küsimusest, kas asjaomasel liidu õigusnormil on vahetu õigusmõju, kuna liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvas vaidluses saab selleks, et jätta liidu õiguse esimuse põhimõtte alusel kohaldamata liidu õigusnormiga vastuolus olev riigisisene õigusnorm, tugineda üksnes liidu õiguse sättele, millel on vahetu õigusmõju (vt selle kohta 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punktid 61 ja 62), vaid ka võimalusest tõlgendada vaidlusalust riigisisest õigusnormi kooskõlas liidu õigusega. Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriigi kohtul nimelt tõlgendada riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses kooskõlas liidu õiguse nõuetega (24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punkt 55).
58 Siit järeldub – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) otsusel, millega on tuvastatud riigisisese õigusnormi või sellise õigusnormi teatava tõlgenduse vastuolu Poola põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga, paistab olevat teistsugune ulatus kui tõlgendaval eelotsusel, kuna niisuguses kohtuotsuses ei võta Euroopa Kohus liidu õigust tõlgendades otseselt seisukohta riigisisese õigusnormi või selle õigusnormi tõlgenduse võimaliku vastuolu kohta liidu õigusega, vaid selle küsimuse peab lõpuks lahendama eelotsusetaotluse esitanud kohus.
59 Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELL artikli 4 lõiget 3 ja võrdväärsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi menetlusnormiga kehtestatud erakorraline õiguskaitsevahend võimaldab õigussubjektil esitada teistmisavalduse asjas, mis on jõustunud kohtuotsusega lõpetatud, tuginedes asjaomase liikmesriigi konstitutsioonikohtu hilisemale otsusele, millega on tuvastatud, et riigisisene õigusnorm või sellise õigusnormi teatav tõlgendus, millel see kohtuotsus põhineb, on vastuolus põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga, ei ole nõutav, et see õiguskaitsevahend oleks kasutatav ka põhjusel, et tuginetakse tõlgendavale eelotsusele, eeldusel, et konstitutsioonikohtu sellise otsuse konkreetsed tagajärjed riigisisesele õigusnormile või sellise õigusnormi tõlgendusele, millel jõustunud kohtuotsus põhineb, tulenevad vahetult sellest otsusest.
Teine küsimus
60 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi õigusnormi, mis näeb ette erakorralise õiguskaitsevahendi, mis võimaldab poolel esitada teistmisavalduse jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asjas, kui ta on õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilma jäetud, tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle kohaldamisala hõlmab ka olukorda, kus kohus, kes on jõustunud tagaseljaotsusega rahuldanud müüja või teenuse osutaja nõude, mis põhineb tarbijaga sõlmitud lepingul, jättis lepingu võimalike ebaõiglaste tingimuste seisukohast omal algatusel hindamata, rikkudes direktiivist 93/13 tulenevaid kohustusi.
61 Olgu märgitud, et riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte on omane aluslepingute süsteemile, kuna see võimaldab liikmesriikide kohtutel oma pädevuse piires kohtuvaidluse lahendamisel tagada liidu õiguse tõhusa toime (21. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Whiteland Import Export, C‑308/19, EU:C:2021:47, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Selle põhimõtte kohaselt on liikmesriigi kohtute ülesanne kogu riigisisest õigust ja sellega tunnustatud tõlgendamismeetodeid kohaldades otsustada, kas ja mil määral saab riigisisest õigusnormi tõlgendada kooskõlas asjasse puutuvate liidu õigusnormidega (17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Egenberger, C‑414/16, EU:C:2018:257, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Sellel põhimõttel on teatavad piirid. Nii on liikmesriigi kohtu kohustus viidata asjakohaste riigisiseste õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel liidu õiguse sisule piiratud õiguse üldpõhimõtetega ning see ei või olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Thelen Technopark Berlin, C‑261/20, EU:C:2022:33, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
64 Arvestades asjaolu, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 31 osundatud kohtupraktikale on üksnes liikmesriigi kohtud pädevad tõlgendama riigisisest õigust, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas tõlgendus, mille ta kavatseb tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 401 punktile 2 anda, on eelmises punktis nimetatud piire arvestades võimalik või mitte. Samas on Euroopa Kohtu ülesanne anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule mõned tarvilikud juhised, arvestades eelotsusetaotluses esitatud asjaolusid.
65 Seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud riigisisese kohtupraktikaga, mis käsitleb asjaomase teistmise alust ja mille kohaselt asjaolu, et pool jäeti tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 401 punkti 2 tähenduses õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilma, puudutab üksnes menetlusnormide rikkumist, on oluline märkida, et riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise nõue hõlmab eelkõige liikmesriigi kohtute kohustust vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole direktiivi eesmärkidega kooskõlas. Seega ei ole liikmesriigi kohtul alust asuda seisukohale, et tal ei ole võimalik tõlgendada riigisisese õiguse sätet kooskõlas liidu õigusega ainuüksi seetõttu, et seda sätet on järjepidevalt tõlgendatud viisil, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Bauer ja Willmeroth, C‑569/16 ja C‑570/16, EU:C:2018:871, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).
66 Igal juhul tuleb silmas pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijalepingus sisalduvad teatavad tingimused on ebaõiglased, kohtutele siduv menetlusnorm (vt selle kohta 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑419/18 ja C‑483/18, EU:C:2019:930, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 Lisaks nähtub eelotsusetaotluses sisalduvatest andmetest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaalutlused, mis on tema teise küsimuse aluseks, ei puuduta mitte ainult asjaolu, et esimese astme kohus tegi tagaseljaotsuse üksnes FYi väljastatud veksli ja teate alusel, millega Profi Credit Polska ütles üles FYiga sõlmitud krediidilepingu, ilma et ta oleks kontrollinud, kas selle lepingu tingimused võisid olla ebaõiglased, vaid ka selle kohtuotsuse peale kaja esitamise õiguse kasutamist reguleerivaid menetlusnorme.
68 Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et menetlust esimese astme kohtus tuleb analüüsida tervikuna, võttes arvesse ka FYi õigust esitada selle kohtuotsuse peale kaja (vt selle kohta kohtuotsus Profi Credit Polska I, punkt 54).
69 Põhikohtuasjas tuleb täheldada, et tagaseljaotsuse peale kaja esitamise kord, nagu seda kirjeldas eelotsusetaotluse esitanud kohus – nimelt kaja esitamise kahenädalase tähtaja järgimine, kohustus esitada viivitamata kõik vastuväited ja nõuded, kohustus tasuda lõiv summas, mis võrdub poolega hagilt tasumisele kuuluvast lõivust, ja asjaolu, et kaja esitamisel ei ole peatavat toimet – on väga sarnased korraga, mida Euroopa Kohus analüüsis kohtuotsuse Profi Credit Polska I punktides 64–68 ja mille kohta ta selle kohtuotsuse punktis 70 leidis, et see toob endaga kaasa märkimisväärse riski, et asjasse puutuvad tarbijad ei esita kaja.
70 Järelikult on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas põhikohtuasjas vaidlusalust korda, kui see ei võimalda tagada tarbijale direktiivist 93/13 tulenevate õiguste järgimist, võib pidada selliseks, mis tekitab olukorra, kus pool on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 401 punkti 2 tähenduses õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest osaliselt ilma jäetud.
71 Samas tuleb täheldada, et jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asjas teistmise õiguse tunnustamist riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte alusel ei saa a priori pidada ainsaks vahendiks, millega saab tagada tarbijale kaitse, mida direktiiv 93/13 niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ette näeb.
72 Sellega seoses tuleb märkida, et võttes arvesse, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal positsioonil, näeb selle direktiivi artikli 6 lõige 1 ette, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijale siduvad. Tegemist on imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse (17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑600/19, EU:C:2022:394, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda sätet tuleb pidada võrdväärseks riigisiseste normidega, mis on riigisiseses õiguskorras avaliku korra normide tasemel (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Arvestades müüja või teenuse osutaja suhtes nõrgemal positsioonil olevate tarbijate kaitse aluseks oleva avaliku huvi laadi ja tähtsust, kohustab direktiiv 93/13 nähtuvalt selle artikli 7 lõikest 1 koostoimes kahekümneneljanda põhjendusega liikmesriike sätestama piisavad ja tõhusad vahendid, „et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mille müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad“ (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Selles osas ei ole liidu õigusega ühtlustatud menetlust, mida kohaldatakse lepingutingimuse võimaliku ebaõigluse kontrollimise suhtes, mistõttu need kuuluvad vastavalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttele liikmesriikide õiguskordadesse, kuid seda siiski tingimusel, et need vastavad võrdväärsuse põhimõttele ja tõhususe põhimõttele (vt selle kohta kohtuotsus Profi Credit Polska I, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Käesoleval juhul ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et võrdväärsuse põhimõttest võiks tuleneda kohustus kohaldada sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 401 punkti 2. Nimelt ei viita miski sellele, et see säte oleks kohaldatav juhul, kui omal algatusel ei esitata väidet, mis põhineb riigisisesel avaliku korra normil, millega direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb pidada võrdväärseks, nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 72.
76 Seoses tõhususe põhimõttega tuleb rõhutada, et liikmesriikide kohustus tagada isikutele tõhusad liidu õigusest tulenevad õigused tähendab eelkõige direktiivist 93/13 tulenevate õiguste puhul tõhusa kohtuliku kaitse nõuet, mis on sätestatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ja mis kehtib eelkõige sellistele õigustele tuginevate hagide läbivaatamist käsitlevate menetlusnormide suhtes (22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Profi Credit Slovakia, C‑485/19, EU:C:2021:313, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
77 Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab põhikohtuasjas eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 67–69 kirjeldatud asjaolusid arvestades järeldusele, et tagaseljaotsuse peale kaja esitamise õigust reguleerivad menetlusnormid ei võimalda tagada tarbijatele direktiivist 93/13 tulenevate õiguste järgimist, siis järeldub sellest, et see kord ei ole kooskõlas tarbijate õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile.
78 Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks leidma, et põhikohtuasjas arutusel olev olukord ei saa kuuluda tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 401 punktis 2 ette nähtud tsiviilkohtumenetluse teistmise aluse kohaldamisalasse, mis puudutab seda, et pool on õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilma jäetud, siis tuleb asuda seisukohale, et niisugusel tarbijal nagu FY peab olema võimalik kasutada muud õiguskaitsevahendit, et talle oleks direktiiviga 93/13 taotletud kaitse tegelikult tagatud. Seda ei saa takistada sellise tagaseljaotsuse seadusjõud, mille tegemisel ei ole kontrollitud, kas vaidlusaluse lepingu tingimused võivad olla ebaõiglased.
79 Tuleb aga täheldada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et direktiiviga tagatud õiguste järgimist peab olema võimalik vajaduse korral tagada ka täitemenetluse käigus või isegi pärast selle lõppemist.
80 Esiteks, kui müüja või teenuste osutaja on saanud tarbija vastu täitedokumendi tarbijaga sõlmitud lepingu alusel, ilma et oleks kontrollitud, kas kõik või osa selle lepingu tingimustest on ebaõiglased, nõuab nimelt tõhususe põhimõte, et täitedokumendi täitmist menetlev kohus võiks vajaduse korral omal algatusel seda kontrollida (vt selle kohta 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 55).
81 Tähtsust ei ole sellel, et selliste tingimuste eelneva kontrolli puudumine tuleneb – nagu kohtuasjas, mis päädis käesoleva kohtuotsuse punktis 80 viidatud kohtuotsusega – täitedokumendi väljastanud asutuse pädevuse puudumisest seda kontrolli läbi viia või – nagu põhikohtuasjas – sellise kontrolli läbi viimata jätmisest kohtu poolt, kes tegi viivitamatult täitmisele pööratava tagaseljaotsuse, kombineerituna sellega, et selle kohtuotsuse peale kaja esitamise kord võib olla liiga piirav. Kui nimelt puudub tõhus kontroll selle üle, kas asjaomase lepingu tingimused võivad olla ebaõiglased, ei ole tagatud direktiiviga 93/13 antud õiguste järgimine (kohtuotsus Profi Credit Polska I, punkt 62).
82 Tuleb siiski rõhutada, et sellises olukorras nõuab direktiiviga 93/13 taotletud täieulatuslik tõhus tarbijakaitse lisaks, et täitemenetlust saaks vajaduse korral peatada korras, mis ei heiduta tarbijat hagi esitamast ja seda menetluses hoidmast, kuni pädev kohus on kontrollinud, kas asjaomase lepingu tingimused võivad olla ebaõiglased (vt selle kohta 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Impuls Leasing România, C‑725/19, EU:C:2022:396, punkt 60).
83 Teiseks peab tarbijal sellises olukorras, kus täitemenetlus on lõppenud, siiski olema võimalik vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1 – tõlgendatuna tõhususe põhimõttest lähtudes – tugineda eraldiseisvas hilisemas menetluses lepingutingimuste ebaõiglusele, et tal oleks võimalik tõhusalt ja täielikult kasutada oma õigusi, mis tulenevad nimetatud direktiivist, selleks et saada nende tingimuste kohaldamisest põhjustatud rahalise kahju eest hüvitist (vt selle kohta 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑600/19, EU:C:2022:394, punkt 58).
84 Neil asjaoludel tuleb teisele küsimusele vastata, et riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtu ülesanne on hinnata, kas riigisisest õigusnormi, mis näeb ette erakorralise õiguskaitsevahendi, mis võimaldab poolel esitada teistmisavalduse jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asjas, kui ta on õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilma jäetud, saab tõlgendada laiendavalt nii, et selle kohaldamisala hõlmab ka olukorda, kus kohus, kes on jõustunud tagaseljaotsusega rahuldanud müüja või teenuse osutaja nõude, mis põhineb tarbijaga sõlmitud lepingul, jättis lepingu võimalike ebaõiglaste tingimuste esinemise seisukohast omal algatusel hindamata, rikkudes direktiivist 93/13 tulenevaid kohustusi, ning kus ilmneb, et kord, mille alusel tarbija saab kasutada õigust esitada tagaseljaotsuse peale kaja, toob endaga kaasa märkimisväärse riski, et tarbija kaja esitamisest loobub, mis järelikult ei võimalda tagada tarbijale sellest direktiivist tulenevate õiguste järgimist. Kui selline laiendav tõlgendus ei ole mõeldav piiride tõttu, mille seavad õiguse üldpõhimõtted, ja seetõttu, et contra legem tõlgendust ei ole võimalik anda, nõuab tõhususe põhimõte, et nende õiguste järgimine oleks tagatud tagaseljaotsuse täitemenetluses või hilisemas eraldiseisvas menetluses.
Kohtukulud
85 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. ELL artikli 4 lõiget 3 ja võrdväärsuse põhimõtet
tuleb tõlgendada nii, et
kui liikmesriigi menetlusnormiga kehtestatud erakorraline õiguskaitsevahend võimaldab õigussubjektil esitada teistmisavalduse asjas, mis on jõustunud kohtuotsusega lõpetatud, tuginedes asjaomase liikmesriigi konstitutsioonikohtu hilisemale otsusele, millega on tuvastatud, et riigisisene õigusnorm või sellise õigusnormi teatav tõlgendus, millel see kohtuotsus põhineb, on vastuolus põhiseaduse või mõne muu kõrgemalseisva õigusnormiga, ei ole nõutav, et see õiguskaitsevahend oleks kasutatav ka põhjusel, et tuginetakse Euroopa Kohtu otsusele, millega tehakse ELTL artikli 267 alusel eelotsus liidu õiguse tõlgendamise kohta, eeldusel, et konstitutsioonikohtu sellise otsuse konkreetsed tagajärjed riigisisesele õigusnormile või sellise õigusnormi tõlgendusele, millel jõustunud kohtuotsus põhineb, tulenevad vahetult sellest otsusest.
2. Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõtet
tuleb tõlgendada nii, et
liikmesriigi kohtu ülesanne on hinnata, kas riigisisest õigusnormi, mis näeb ette erakorralise õiguskaitsevahendi, mis võimaldab poolel esitada teistmisavalduse jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asjas, kui ta on õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilma jäetud, saab tõlgendada laiendavalt nii, et selle kohaldamisala hõlmab ka olukorda, kus kohus, kes on jõustunud tagaseljaotsusega rahuldanud müüja või teenuse osutaja nõude, mis põhineb tarbijaga sõlmitud lepingul, jättis lepingu võimalike ebaõiglaste tingimuste esinemise seisukohast omal algatusel hindamata, rikkudes kohustusi, mis tulenevad nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivist 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, ning kus ilmneb, et kord, mille alusel tarbija saab kasutada õigust esitada tagaseljaotsuse peale kaja, toob endaga kaasa märkimisväärse riski, et tarbija kaja esitamisest loobub, mis järelikult ei võimalda tagada tarbijale sellest direktiivist tulenevate õiguste järgimist. Kui selline laiendav tõlgendus ei ole mõeldav piiride tõttu, mille seavad õiguse üldpõhimõtted, ja seetõttu, et contra legem tõlgendust ei ole võimalik anda, nõuab tõhususe põhimõte, et nende õiguste järgimine oleks tagatud tagaseljaotsuse täitemenetluses või hilisemas eraldiseisvas menetluses.
Allkirjad