EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)
8. juuni 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu kaubamärk – Menetlus liikmesriigi kohtus – Euroopa Liidu kaubamärgi kohtute pädevus – Määrus (EL) 2017/1001 – Artikkel 124 – Kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi – Artikkel 128 – Vastuhagi kehtetuks tunnistamise nõudes – Selle hagi ese – Artikli 129 lõige 3 – Menetlusnormid, mida kohaldataks riigisisese kaubamärgiga seonduva sama liiki hagi puhul – Menetlusautonoomia põhimõte
Kohtuasjas C‑654/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola) 7. oktoobri 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. oktoobril 2021, menetluses
LM
versus
KP,
EUROOPA KOHUS (kümnes koda),
koosseisus: koja president D. Gratsias (ettekandja), kohtunikud M. Ilešič ja Z. Csehi,
kohtujurist: G. Pitruzzella,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– LM, esindaja: adwokat R. Ratajczak,
– KP, esindajad: radca prawny E. Jaroszyńska-Kozłowska ja radca prawny Z. Słupicka,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. L. Kalėda ja P. Němečková,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1) artikli 124 punkti d koostoimes asjaomase määruse artikli 128 lõikega 1 ning artikli 129 lõiget 3.
2 Taotlus on esitatud LMi ja KP vahelises kohtuvaidluses, mille ese on ELi sõnamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi ning vastuhagi selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Määruse 2017/1001 põhjendused 4 ja 32 on järgmised:
„(4) […] [O]n […] vaja ette näha liidu kaubamärgikorra loomine, mille kohaselt ettevõtjad võivad ühe menetluskorra alusel saada ELi kaubamärgi, millele antakse ühtne kaitse ja mis kehtib kogu liidu territooriumil. Niiviisi sätestatud ELi kaubamärgi ühtsuse põhimõtet tuleks kohaldada, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.
[…]
(32) On oluline, et ELi kaubamärkide kehtivust ja rikkumist käsitlevad otsused omavad õigusjõudu kogu liidus ja hõlmavad kogu liidu territooriumi, sest ainult nii saab vältida vastuoluliste otsuste tegemist kohtutes ja [Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametis (EUIPO)] ning tagada, et ELi kaubamärgi ühtsust ei kahjustata. Euroopa Parlamendi ja nõukogu [12. detsembri 2012. aasta] määruse (EL) nr 1215/2012 [kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1)] sätteid tuleks kohaldada kõigi ELi kaubamärgiga seotud õigustoimingute suhtes, kui käesoleva määrusega ei nähta ette erandeid nimetatud sätetest.“
4 Määruse 2017/1001 artikli 1 „ELi kaubamärk“ lõikes 2 on sätestatud:
„ELi kaubamärk on ühtne. Selle mõju on ühetaoline kogu liidus: seda saab registreerida, üle anda või sellest loobuda, omanikult sellega seotud õigusi ära võtta, selle kehtetuks tunnistada või selle kasutamist keelata üksnes kogu liidus. Nimetatud põhimõtet kohaldatakse, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.“
5 Vastavalt kõnealuse määruse artiklile 6 „ELi kaubamärgi omanikuks saamine“ saadakse ELi kaubamärgi omanikuks registreerimise teel.
6 Määruse artikli 7 „Absoluutsed keeldumispõhjused“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Ei registreerita:
[…]
b) kaubamärke, millel puudub eristusvõime;
c) kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi;
d) kaubamärke, mis koosnevad ainult märkidest või tähistest, mis on muutunud tavapäraseks igapäevases keelekasutuses või heausksetes ja väljakujunenud kaubandustavades;
e) tähiseid, mis koosnevad ainult:
i) kujust või muust omadusest, mis tuleneb kaupade endi olemusest;
ii) kaupade kujust või muust omadusest, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks;
iii) kujust või muust omadusest, mis annab kaubale märkimisväärse väärtuse;
f) kaubamärke, mis on vastuolus avaliku korra või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega;
g) kaubamärke, mis võivad oma olemuse tõttu avalikkust eksitada näiteks kaupade või teenuste laadi, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas;
[…]
j) kaubamärke, mis ei kuulu registreerimisele vastavalt liidu õigusaktidele või siseriiklikule õigusele või liidu või asjaomase liikmesriigi osalusega rahvusvahelistele lepingutele, millega nähakse ette päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse;
k) kaubamärke, mida ei registreerita vastavalt liidu õigusaktidele või rahvusvahelistele lepingutele, milles liit on osaline ja millega nähakse ette traditsiooniliste veininimetuste kaitse;
l) kaubamärke, mida ei registreerita vastavalt liidu õigusaktidele või rahvusvahelistele lepingutele, milles liit on osaline ja millega nähakse ette garanteeritud traditsiooniliste toodete kaitse;
m) kaubamärke, mis koosnevad varasematest sordinimedest või mille peamistes elementides sisalduvad varasemad sordinimed, mis on registreeritud vastavalt liidu õigusaktidele või siseriiklikule õigusele või liidu või asjaomase liikmesriigi osalusega rahvusvahelistele lepingutele, millega nähakse ette sordikaitse, ja mis on seotud sama liigi või sugulasliigi sortidega.
2. Lõiget 1 kohaldatakse olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused esinevad ainult teatavas liidu osas.“
7 Määruse 2017/1001 artiklis 59 „Absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused“ on sätestatud:
„1. ELi kaubamärk tunnistatakse kehtetuks [EUIPO-le] esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:
a) ELi kaubamärk on registreeritud artikli 7 sätete vastaselt;
b) taotluse esitaja tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt.
2. Kui ELi kaubamärgi registreerimisel on rikutud artikli 7 lõike 1 punkte b, c või d, ei või seda siiski kehtetuks tunnistada, kui kaubamärk on pärast registreerimist muutunud kasutamise tagajärjel eristusvõimeliseks seoses nende kaupade või teenustega, mille jaoks see on registreeritud.
3. Kui kehtetuks tunnistamise põhjused on olemas ainult mõnede kaupade või teenuste puhul, mille jaoks ELi kaubamärk on registreeritud, tunnistatakse kaubamärk kehtetuks ainult nende kaupade või teenuste osas.“
8 Kõnealuse määruse artikli 63 „Tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus“ lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:
„1. ELi kaubamärgi omaniku õiguste tühistamise taotluse või taotluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise kohta võib esitada ametile:
a) artiklite 58 ja 59 kohaldamise korral iga füüsiline või juriidiline isik ja iga rühm või organ, kes esindab valmistajate, tootjate, teenuseosutajate, kaubandusettevõtete või tarbijate huve ja kes võib tema suhtes kohaldatava õiguse alusel olla enda nimel kohtuasjades hagejaks ja kostjaks;
[…]
3. Tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus on vastuvõetamatu, kui [EUIPO] või artiklis 123 osutatud ELi kaubamärgi kohus on samas küsimuses, sama alusega ja samade pooltega seotud taotluse suhtes juba sisulise otsuse teinud ning see [EUIPO] otsus või kohtuotsus on saanud lõpliku otsuse mõju.“
9 Kõnealuse määruse artikli 123 „ELi kaubamärgi kohtud“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid määravad oma territooriumil võimalikult väikese arvu siseriiklikke esimese ja teise astme kohtuid, kes täidavad neile käesoleva määrusega pandud ülesandeid.“
10 Kõnealuse määruse artiklis 124 „Õiguste rikkumise ja kehtivuse asjade kohtualluvus“ on sätestatud:
„ELi kaubamärgi kohtute ainupädevusse kuuluvad:
a) hagid seoses ELi kaubamärkide õiguste rikkumisega ja, kui need on siseriiklike õigusaktidega lubatud, hagid seoses õiguste rikkumise ohuga;
[…]
d) vastuhagid ELi kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks artikli 128 kohaselt.“
11 Määruse 2017/1001 artikli 127 „Kehtivuse presumptsioon. Põhjendamine“ lõikes 1 on ette nähtud:
„ELi kaubamärgi kohtud käsitlevad ELi kaubamärki kehtivana, kui kostja ei vaidlusta selle kehtivust tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitleva vastuhagiga.“
12 Määruse artiklis 128 „Vastuhagid“ on sätestatud:
„1. Tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitlev vastuhagi võib toetuda ainult käesolevas määruses nimetatud tühistamise ja kehtetuks tunnistamise põhjustele.
2. ELi kaubamärgi kohus lükkab tagasi tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitlevad vastuhagid, kui sama teemat ja sama hagi alust ning samu osapooli käsitlev [EUIPO] otsus on jõustunud.
[…]
4. ELi kaubamärgi kohus, kellele on esitatud vastuhagi ELi kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks, ei vaata vastuhagi läbi enne, kui huvitatud isik või kohus on teatanud [EUIPO-le] vastuhagi esitamise kuupäeva. [EUIPO] kannab kõnealuse teabe registrisse. Kui ELi kaubamärgi tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus on [EUIPO-le] esitatud enne vastuhagi esitamist, teatab [EUIPO] sellest kohtule, kes peatab menetluse kooskõlas artikli 132 lõikega 1 seniks, kuni taotluse kohta tehakse lõppotsus või see võetakse tagasi.
[…]
6. Kui ELi kaubamärgi kohus on teinud ELi tühistamise või kehtetuks tunnistamise vastuhagi puhul jõustunud kohtuotsuse, saadab kohus või siseriikliku menetluse osapool viivitamata otsuse koopia [EUIPO-le]. [EUIPO] või mõni muu huvitatud pool võivad sellise saatmise kohta nõuda teavet. [EUIPO] teeb otsuse kohta registrisse kande ja võtab vajalikud meetmed resolutiivosa täitmiseks.
7. ELi kaubamärgi kohus, kus arutatakse vastuhagi ELi kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks, võib peatada menetluse ELi kaubamärgi omaniku taotlusel ja pärast teiste poolte ärakuulamist ning paluda, et kostja esitaks [EUIPO-le] tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotluse ELi kaubamärgi kohtu poolt määratava tähtaja jooksul. Kui taotlust tähtaja jooksul ei esitata, menetlus jätkub; vastuhagi loetakse tagasivõetuks. Kohaldatakse artikli 132 lõiget 3.“
13 Viidatud määruse artiklis 129 „Kohaldatav õigus“ on ette nähtud:
„1. ELi kaubamärgi kohtud kohaldavad käesoleva määruse sätteid.
2. Käesoleva määrusega reguleerimata kaubamärgiküsimustes kohaldab asjaomane ELi kaubamärgi kohus kohaldatava siseriikliku õiguse sätteid.
3. Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldab ELi kaubamärgi kohus samu menetlusnorme, mida kohaldataks kohtu asukohaliikmesriigi riigisisese kaubamärgiga seonduva sama liiki hagi puhul.“
14 Sama määruse artikli 132 „Erisätted seotud hagide kohta“ lõikes 1 on sätestatud:
„Kui menetluse jätkamiseks ei ole erilisi põhjusi, peatab artiklis 124 nimetatud hagi, välja arvatud rikkumise puudumise tuvastamise nõuet menetlev ELi kaubamärgi kohus omal algatusel pärast poolte ärakuulamist või ühe poole taotlusel pärast teiste poolte ärakuulamist, menetluse, kui ELi kaubamärgi kehtivus on vastuhagiga juba vaidlustatud teises ELi kaubamärgi kohus või kui [EUIPO-le] on esitatud tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus.“
Poola õigus
15 17. novembri 1964. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku seaduse (ustawa – Kodeks postępowania cywilnego) (Dz. U. 1964, nr 43, jrk nr 296), põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“), artiklis 204 on sätestatud:
„1. Vastuhagi on vastuvõetav juhul, kui vastunõue on seotud hageja nõudega või on suunatud selle tasaarvestamisele. Vastuhagi võib esitada hiljemalt vastusena hagiavaldusele, kui seda aga ei ole esitatud, siis vastuväites tagaseljaotsuse vastu või esimese kohtuistungi, millest [hagejale] teatati või millele [ta] kutsuti, alguses.
2. Vastuhagi esitatakse põhihagi menetlevale kohtule. Kui põhihagi menetleb regionaalne kohus, aga kohtuasi algatati piirkondlikus kohtus, annab see kohus kogu asja üle kohtule, kelle pädevusse vastuhagi kuulub.
3. Vastuhagile kohaldatakse mutatis mutandis hagiavaldust käsitlevaid sätteid.“
16 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 479122 viidi sellesse seadustikku sisse 13. veebruari 2020. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teatavate muude seaduste muutmise seadusega (ustawa o zmianie ustawy – Kodeks postępowania cywilnego oraz niektórych innych ustaw) (Dz. U. 2020, jrk nr 288), mis jõustus 1. juulil 2020. Osutatud artiklis on sätestatud:
„1. Vastuhagi kaubamärgist või tööstusdisainilahendusest tuleneva õiguse rikkumise asjades on lubatav juhul, kui see hõlmab kaubamärgist tuleneva kaitstud õiguse kehtetuks tunnistamise või tühistamise taotlust või tööstusdisainilahenduse registreeringust tuleneva õiguse kehtetuks tunnistamise taotlust. Artikli 204 sätteid kohaldatakse mutatis mutandis.
2. Lõike 1 sätteid kohaldatakse mutatis mutandis kollektiivkaubamärgist tuleneva kaitstud õiguse ja kaubamärgist tuleneva kollektiivse kaitstud õiguse ning garantiimärgist tuleneva kaitstud õiguse kehtetuks tunnistamise või tühistamise taotlustele, rahvusvahelise kaubamärgi Poola Vabariigi territooriumil tunnustatud õiguskaitse tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlustele, samuti rahvusvahelise tööstusdisainilahenduse Poola Vabariigi territooriumil tunnustatud õiguskaitse kehtetuks tunnistamise taotlustele.“
17 Nimetatud seaduse artikli 22 lõikes 2 on aga sätestatud:
„Käesoleva seaduse jõustumise ajal asjaomases kohtuastmes või Sąd Najwyższys [(Poola kõrgeim kohus)] pooleli olevatele kohtuasjadele, mis tuleks läbi vaadata intellektuaalomandi asjas algatatud menetluses, ei kohaldata käesoleva seaduse sätteid. Selliseid asju on pädev läbi vaatama kohus, kellel oli pädevus varem kehtinud õigusnormide kohaselt.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
18 LMile kuulub ELi sõnamärk Multiselect (edaspidi „vaidlusalune kaubamärk“), mis on 5. juunil 2018 registreeritud 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 9, 41 ja 42 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks. Nende kaupade ja teenuste hulka kuuluvad muu hulgas kutsenõustamine, haridusteabe pakkumine, arvutitarkvara installeerimine ja hooldamine, samuti trükiste avaldamine ja elektronväljaannete pakkumine arvutivõrgus.
19 KP pakub alates 2009. aastast majandustegevusena politseiteenistusse kandideerijatele mõeldud juhendit nii paberil kui ka digitaalsel kujul, et valmistada nad ette vaidlusaluse kaubamärgiga tähistatud psühholoogilisteks testideks, mis on üks politseisse tööle võtmise etappe. KP reklaamib oma juhendit eri veebisaitidel.
20 LM esitas 26. veebruaril 2020 eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Sąd Okręgowy w Warszawiele (Varssavi regionaalne kohus, Poola), vaidlusalusest kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi nõudega kohustada KPd lõpetama tema turustatavate kaupade ja teenuste tähistamine selle kaubamärgiga ning selle kaubamärgi kasutamine nende kaupade ja teenuste turustamisega seotud teadaannetes.
21 Nimetatud menetluses esitas KP 30. juulil 2020 määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 alusel koostoimes selle määruse artikli 7 lõike 1 punktidega b–d ja lõikega 2 vastuhagi vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes seoses teatavate kaupade ja teenustega, mille jaoks see oli registreeritud.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus jättis 7. oktoobri 2021. aasta otsusega kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi tervikuna rahuldamata.
23 Mis puudutab vastuhagi, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millises ulatuses peab ta vastuhagi läbi vaatama juhul, kui – nagu põhikohtuasjas – vastuhagi ese väljub kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi peale esitatava „kaitseväite“ raamidest.
24 Kuigi käesoleval juhul puudutavad põhihagi nõuded üksnes KP turustatavaid teenuseid ja kaupu, on vastuhagi ulatus oluliselt laiem, sest KP tugineb vaidlusaluse kaubamärgi kehtetusele osas, milles see hõlmab mitte ainult põhihagiga hõlmatud kaupu ja teenuseid, vaid ka muid kaupu ja teenuseid.
25 Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas kõik vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise hagid, sõltumata nende tegelikust seosest rikkumismenetlusega, kuuluvad mõiste „kehtetuks tunnistamist käsitlev vastuhagi“ alla määruse 2017/1001 artikli 124 punkti d ja artikli 128 lõike 1 tähenduses või tuleb seda mõistet tõlgendada nii, et see hõlmab üksnes hagisid, millel on „tegelik seos“ rikkumismenetlusega, see tähendab hagisid, mis kuuluvad „õiguste rikkumisest tuleneva hagiga piiritletud raamistikku“.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kui lubada seda, et vastuhagil võib puududa „tegelik seos“ rikkumismenetlusega, siis on oht, et põhimenetlust hakkab „domineerima“ vastuhagi ning kaob vastuhagi kui põhihagi nõuete vastu esitatud kaitsemeetme olemus. Ta pooldab mõiste „vastuhagi“ tõlgendamist selliselt, et see võib viidata üksnes hagidele, millel on tegelik seos rikkumismenetlusega, kusjuures see seos ei oleks „kindlaks määratud [vaidlusalusest] kaubamärgist tuleneva õiguse sisu ega kostja tegevusalade, vaid [õiguste rikkumise] hagis esitatud nõuete sisu alusel“.
27 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et seda toetavad ühelt poolt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõte ja määruse 2017/1001 artikli 129 lõige 3 ning teiselt poolt EUIPO ja ELi kaubamärgi kohtute pädevust reguleerivad normid, millest nähtub, et viimati nimetatud kohtute pädevus kujutab endast ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise osas erandit.
28 Lõpuks selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjas kõne all oleva õiguste rikkumise hagi esitamise kuupäeva seisuga ei olnud Poola õiguses kostjatele ette nähtud võimalust esitada Poolas registreeritud kaubamärkide omanike algatatud rikkumismenetlustes vastuhagi kehtetuks tunnistamise nõudes, kuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku 13. veebruari 2020. aasta seadusest tulenevas redaktsioonis ei olnud artikkel 479122 selleks kuupäevaks veel jõustunud. Tal on niisiis kahtlusi seoses küsimusega, kas põhikohtuasjas võib neid sätteid pidada „menetlusnormideks, mida kohaldataks riigisisese kaubamärgiga seonduva sama liiki hagi puhul“ määruse 2017/1001 artikli 129 lõike 3 tähenduses.
29 Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [määruse 2017/1001] artikli 124 punkti d koostoimes artikli 128 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et nendes sätetes sisalduv mõiste „vastuhagi ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes“ saab tähendada ainult sellist hagi kehtetuks tunnistamise nõudes, mis on seotud hageja esitatud hagiga ELi kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise asjas, mis võimaldaks liikmesriigi kohtul vaadata ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes esitatud vastuhagi läbi ainult osas, mida on käsitletud hageja esitatud algses rikkumishagis?
2. Kas [määruse 2017/1001] artikli 129 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see õigusnorm, milles viidatakse „menetlusnormidele, mida kohaldataks kohtu asukohaliikmesriigi riigisisese kaubamärgiga seonduva sama liiki hagi puhul“, puudutab liikmesriigi menetlusnorme, mis oleksid kohaldatavad konkreetses ELi kaubamärgist tuleneva õiguse rikkumise käsitlevas menetluses (ja menetluses, mis käsitleb vastuhagi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes), või puudutavad need ka üldisemalt liikmesriigi õigussüsteemis kehtivaid liikmesriigi menetlusnorme, mis on oluline juhul, kui ELi kaubamärgiga seotud konkreetse ELi kaubamärgiõiguse rikkumist käsitleva menetluse algatamise kuupäeva arvestades puudusid liikmesriigi õiguskorras menetlusnormid vastuhagi kohta siseriikliku kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
30 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse 2017/1001 artikli 124 punkti d koostoimes sama määruse artikli 128 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et vastuhagi ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes võib puudutada kõiki õigusi, mis on selle kaubamärgi omanikul kaubamärgi registreerimisest tulenevalt, ilma et see vastuhagi oleks oma esemete poolest piiratud rikkumishagiga määratletud menetlusraamistikuga.
31 Kuna määruses 2017/1001 puudub termini „vastuhagi“ määratlus, siis tuleb märkida, et sellega tähistatakse tavaliselt kostja esitatud vastunõuet menetluses, mis samas kohtus on tema suhtes algatatud hageja nõudel (vt selle kohta 13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, C‑256/21, EU:C:2022:786, punkt 36).
32 Sellega seoses nähtub kohtupraktikast, et vastuhagi ei tohi segi ajada lihtsa kaitseväitega. Kuigi vastuhagi esitatakse mõne teise õiguskaitsevahendi alusel algatatud menetluse raames, on tegemist eraldi ja iseseisva hagiga, mille menetlemine on põhihagist sõltumatu ja mille menetlus võib seega jätkuda ka juhul, kui põhihagi jäetakse rahuldamata (13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, C‑256/21, EU:C:2022:786, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Seega tuleb määruse 2017/1001 terminit „vastuhagi“ mõista nii, et tegemist on õiguskaitsevahendiga, mis sõltub õiguse rikkumise hagi esitamisest ja mis on järelikult sellega seotud, selle õiguskaitsevahendi eesmärk on laiendada vaidluse eset ja saavutada põhihagist eraldiseisva ja sõltumatu nõude rahuldamine eelkõige nii, et asjaomane kaubamärk tunnistatakse kehtetuks (13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, C‑256/21, EU:C:2022:786, punkt 39).
34 Kuna vastuhagiga kaasneb kohtuvaidluse eseme laiendamine, siis vaatamata mainitud seosele põhihagi ja vastuhagi vahel, muutub vastuhagi iseseisvaks. Niisiis erineb vastuhagi tavalisest kaitseväitest ja selle tulemus ei sõltu selle õiguste rikkumise hagi tulemusest, mille raames see vastuhagi esitati (13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, C‑256/21, EU:C:2022:786, punkt 40).
35 Seega, võttes arvesse, et määruse 2017/1001 artiklis 128 ette nähtud vastuhagi on iseseisev, ei saa selle ese olla piiratud selle õiguste rikkumise hagi esemega, mille raames asjaomane hagi esitati.
36 Seda järeldust kinnitavad esimesena kõnealuse määruse sätted, mis käsitlevad kehtetuks tunnistamise põhjuseid, millele võib määruse artikli 128 alusel esitatud kehtetuks tunnistamise vastuhagis tugineda.
37 On tõsi, et vastuhagi erineb EUIPO-le esitatud kehtetuks tunnistamise taotlusest nende isikute poolest, kes võivad esitada vastuhagi, ning nende isikute poolest, kes võivad esitada kehtetuks tunnistamise taotluse. Nimelt võib nimetatud määruse artikli 63 lõike 1 kohaselt kehtetuks tunnistamise taotluse esitada sama määruse artiklite 58 ja 59 kohaldamise korral „iga füüsiline või juriidiline isik“ ja iga rühm või organ, kes esindab valmistajate, tootjate, teenuseosutajate, kaubandusettevõtete või tarbijate huve ning kes võib tema suhtes kohaldatava õiguse alusel olla enda nimel kohtuasjades hagejaks ja kostjaks. Seevastu ainus füüsiline või juriidiline isik, kes võib määruse 2017/1001 artikli 128 tähenduses esitada vastuhagi, on kostja asjaomases rikkumismenetluses. Nimetatud piirang isikute suhtes, kes võivad esitada vastuhagi, ei tähenda siiski mingil juhul, et kõnealuse hagi ese peab olema piiratud üksnes sellega, mis kuulub hagejapoolsete huvide hulka.
38 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et asjaomase määruse artikli 128 lõikes 1 on sätestatud, et „[t]ühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitlev vastuhagi võib toetuda ainult [kõnealuses] määruses nimetatud tühistamise ja kehtetuks tunnistamise põhjustele“. Nimetatud sättest tuleneb, et kuigi kehtetuks tunnistamise vastuhagi selle määruse tähenduses võib toetuda ainult selles määruses sõnaselgelt nimetatud kehtetuks tunnistamise põhjustele, võib see siiski toetuda kõigile samas määruses sätestatud põhjustele.
39 Määruse 2017/1001 artikli 59 „Absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused“ lõike 1 punktis a on aga ette nähtud, et ELi kaubamärk tunnistatakse kehtetuks EUIPO-le esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, „kui [kõnealune] kaubamärk on registreeritud [selle määruse] artikli 7 sätete vastaselt“. Nii võrdsustab määrus 2017/1001 EUIPO-le esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse ja ELi kaubamärgi kohtus poolelioleva rikkumismenetluse raames esitatud kehtetuks tunnistamise vastuhagi nende kohaldamisala poolest.
40 Nimelt on ühelt poolt kohtupraktika kohaselt absoluutsete keeldumispõhjuste eesmärk kaitsta üldist huvi, millest need lähtuvad, ning seega ei saa need huvid olla tingimata seotud tegeliku või potentsiaalse majandusliku huviga vaidlusalune kaubamärk registrist kustutada (vt selle kohta 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Lancôme vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑408/08 P, EU:C:2010:92, punktid 40 ja 43).
41 Teiselt poolt nähtub määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 sõnastusest, et teatavad selle sätte punktides a–m nimetatud kehtetuks tunnistamise põhjused, millele võib kehtetuks tunnistamise põhihagi või ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise vastuhagi toetuda, võivad oma olemuselt puudutada kõiki selle kaubamärgi registreeringuga hõlmatud kaupu või teenuseid.
42 Nii on see eelkõige punktis f nimetatud kehtetuks tunnistamise põhjuse puhul, mis puudutab „kaubamärke, mis on vastuolus avaliku korra või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega“, punktis g nimetatud kehtetuks tunnistamise põhjuse puhul, mis hõlmab „kaubamärke, mis oma olemuse tõttu võivad avalikkust eksitada näiteks kaupade või teenuste laadi, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas“, või punktides j, k, l ja m nimetatud kehtetuks tunnistamise põhjuste puhul, mis puudutavad vastavalt päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste, traditsiooniliste veininimetuste, garanteeritud traditsiooniliste toodete ja sordinimede kaitset.
43 Samuti võib määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punktis b sätestatud absoluutne kehtetuks tunnistamise põhjus ehk taotleja pahausksus kaubamärgitaotluse esitamisel puudutada kõiki ELi kaubamärgi registreerimisest tulenevaid kaubamärgiomaniku õigusi.
44 Oleks aga vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, mis on üks vastuhagi eesmärkidest (vt selle kohta 13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, C‑256/21, EU:C:2022:786, punkt 56), asuda seisukohale, et selline hagi, mis toetub ühele käesoleva kohtuotsuse punktides 42 ja 43 nimetatud kehtetuks tunnistamise põhjustest, võib kaasa tuua vastava kaubamärgi üksnes osalise kehtetuks tunnistamise, millele kõnealune rikkumismenetlus toetub.
45 Nimelt on kõnealuse määruse artikli 59 lõige 3, milles on ette nähtud, et ELi kaubamärgi võib kehtetuks tunnistada ainult nende kaupade või teenuste osas, mille puhul on esitatud kehtetuks tunnistamise põhjus olemas, ainus määruses sätestatud piirang kehtetuks tunnistamise hagi ning seega ka kehtetuks tunnistamise vastuhagi ulatuse ja tulemuse osas.
46 Sellest järeldub, et määruse 2017/1001 artikli 128 alusel esitatud vastuhagi ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes võib oma olemuselt puudutada kõiki õigusi, mis kaubamärgi omanikule selle registreerimisest tulenevad.
47 Teisena kinnitavad käesoleva kohtuotsuse punktis 35 esitatud järeldust vastuhagi tagajärgi reguleerivad normid, kuna need tagajärjed on samad, mis on ette nähtud ELi kaubamärgi tühistamise või kehtetuks tunnistamise puhul pärast EUIPO menetluses toimunud menetlust.
48 Nagu selle määruse 2017/1001 põhjendusest 32 selgub, on ELi kaubamärgi kehtivuse kohta tehtud otsusel erga omnes mõju kogu liidus nii siis, kui selle on teinud EUIPO, kui ka siis, kui selle on teinud ELi kaubamärgi kohus talle esitatud vastuhagi alusel (13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, C‑256/21, EU:C:2022:786, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Seda erga omnes mõju kinnitab kõnealuse määruse artikli 128 lõige 6, milles on sätestatud, et ELi kaubamärgi kohus peab edastama ELi kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks esitatud vastuhagi kohta tehtud jõustunud otsuse koopia EUIPO-le, kes peab selle otsuse registrisse kandma ja võtma selle otsuse resolutsiooni täitmiseks vajalikud meetmed (13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, C‑256/21, EU:C:2022:786, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Eespool esitatud kaalutlusi ei saa viimaks kahtluse alla seada EUIPO ja ELi kaubamärgi kohtute vahelises sellises pädevuse jaotuse süsteemis, mis on kehtestatud nimetatud määrusega.
51 On tõsi, et määrus 2017/1001 jätab ELi kaubamärkide registreerimise ja sellele registreerimisele esitatud vastulausete osas EUIPO-le ainupädevuse. See ei pea aga paika seoses nende kaubamärkide kehtivusega. Kuigi nimetatud määrusega on kehtestatud põhimõte, et kehtetuks tunnistamise ja kehtetuks tunnistamise taotluste menetlemine toimub tsentraliseeritult EUIPOs, on sellest põhimõttest siiski tehtud mööndus ning selle määruse artiklite 63 ja 124 alusel on ELi kaubamärgi kehtetuks või tühiseks tunnistamise jagatud pädevus antud sama määruse artikli 123 lõike 1 kohaselt liikmesriikide määratud ELi kaubamärgikohtutele ja EUIPO‑le (vt selle kohta 13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, C‑256/21, EU:C:2022:786, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Neile kaubamärgi kohtutele antud pädevus kujutab endast määruses 2017/1001 sätestatud jaotatud pädevuse põhimõtte otsest kohaldamist ja seega ei saa seda pidada „erandiks“ EUIPO pädevusest selles valdkonnas (13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, C‑256/21, EU:C:2022:786, punkt 43).
53 Lisaks sellele tuleb märkida, et kõnealust pädevust teostatakse vastavalt põhimõttele, et esmane pädevus on kohtul, kellele on vaidlus lahendamiseks esitatud. Nimelt on vastavalt selle määruse artikli 132 lõikele 1 ja lõike 2 esimesele lausele ning juhul, „kui menetluse jätkamiseks ei ole erilisi põhjusi“, esimene kohus, kuhu ELi kaubamärgi kehtivust käsitlev vaidlus on lahendamiseks esitatud, pädev seda asja lahendama (13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, C‑256/21, EU:C:2022:786, punkt 44).
54 Seega tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 51–53 kirjeldatud jagatud pädevuse süsteemi arvesse võttes märkida, et selle määrusega – mille põhjenduses 4 ja artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et ELi kaubamärk on ühtne – kehtestatud korra raames soovis liidu seadusandja anda ELi kaubamärkide kehtivuse kontrollimise pädevuse seoses lahendamiseks esitatud vastuhagidega ühtaegu nii EUIPO-le kui ka ELi kaubamärgikohtutele (13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, C‑256/21, EU:C:2022:786, punkt 47).
55 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse 2017/1001 artikli 124 punkti d koostoimes sama määruse artikli 128 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et vastuhagi ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes võib puudutada kõiki õigusi, mis on selle kaubamärgi omanikul kaubamärgi registreerimisest tulenevalt, ilma et see vastuhagi oleks oma esemete poolest piiratud rikkumishagiga määratletud menetlusraamistikuga.
Teine küsimus
56 Teise küsimuse kohta tuleb sarnaselt Euroopa Komisjoniga tõdeda, et see põhineb eeldusel, et sellise vastuhagi nagu põhikohtuasjas käsitletav hagi ulatuse küsimust ei reguleeri liidu õigus. Seega, kuna puuduvad riigisisesed erinormid riigisisese vastuhagi kohta kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse 2017/1001 artikli 129 lõike 3 tähenduses on väljendi „menetlusnorm[id], mida kohaldataks […] sama liiki hagi puhul“ all võimalik mõista üldkohaldatavaid riigisiseseid menetlusnorme, milles on täpsustatud vastuhagide ulatust teistes kohtumenetlustes.
57 Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole teisele küsimusele vaja vastata.
Kohtukulud
58 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 124 punkti d koostoimes sama määruse artikli 128 lõikega 1
tuleb tõlgendada nii, et
vastuhagi ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes võib puudutada kõiki õigusi, mis on selle kaubamärgi omanikul kaubamärgi registreerimisest tulenevalt, ilma et see vastuhagi oleks oma esemete poolest piiratud rikkumishagiga määratletud menetlusraamistikuga.
Allkirjad