Kohtuasi T‑257/04
Poola Vabariik
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Uute liikmesriikide ühinemise tõttu võetavad üleminekumeetmed – Määrus (EÜ) nr 1972/2003 põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate meetmete kohta – Tühistamishagi – Hagi esitamise tähtaeg – Tähtaja algus – Hilinemine – Määruse sätte muutmine – Hagi tähtaja ennistamine selle sätte ja kõigi sätete osas, mis selle sättega koos moodustavad terviku – Osaline vastuvõetavus – Proportsionaalsus – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Õiguspärane ootus – Põhjendamine
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Menetlus – Hagi esitamise tähtaeg – Aegumine
(EÜ artikli 230 neljas ja viies lõik; ühinemisakt 2003)
2. Tühistamishagi – Tähtaeg – Aegumine – Mõiste – Eelnevat lõplikku õigusakti kinnitava loomuga akt
(EÜ artikli 230 viies lõik)
3. Uute liikmesriikide ühinemine ühendusega – Ühinemisakt 2003 – Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Üleminekumeetmed põllumajandustoodetega kauplemise kohta
(Ühinemisakt 2003, artikli 41 esimene lõik; komisjoni määrus nr 1972/2003)
4. Uute liikmesriikide ühinemine ühendusega – Ühinemisakt 2003 – Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Üleminekumeetmed põllumajandustoodetega kauplemise kohta
(Ühinemisakt 2003, IV lisa, punkt 4, alapunktid 1 ja 2; komisjoni määrus nr 1972/2003, põhjendus 3 ja artikli 4 lõiked 2 ja 3)
5. Uute liikmesriikide ühinemine ühendusega – Ühinemisakt 2003 – Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Üleminekumeetmed põllumajandustoodetega kauplemise kohta
(EÜ artikli 34 lõike 2 teine lõik; ühinemisakt 2003, IV lisa, punkt 4, alapunktid 1–4)
6. Uute liikmesriikide ühinemine ühendusega – Ühinemisakt 2003 – Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Üleminekumeetmed põllumajandustoodetega kauplemise kohta
(EÜ artikkel 25; ühinemisakt 2003, artikkel 41; komisjoni määrus nr 1972/2003, artikkel 3)
7. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus
(EÜ artikkel 253; komisjoni määrus nr 1972/2003, põhjendused 1 ja 3 ning artikkel 3)
8. Uute liikmesriikide ühinemine ühendusega – Ühinemisakt 2003 – Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Üleminekumeetmed põllumajandustoodetega kauplemise kohta
(Ühinemisakt 2003, artikli 41 esimene lõik; komisjoni määrus nr 1972/2003, artikkel 3 ja määrus nr 735/2004)
1. Akt Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta näeb ühenduse institutsioonidele konkreetselt ette võimaluse võtta ühinemislepingu allakirjutamispäeva ja uute liikmesriikide ühinemise kuupäeva vahelisel ajal vastu teatud meetmeid, kuid ei näe ette ajutisi erandeid ühenduse aktide seaduslikkuse kontrolli süsteemist.
Niisiis tuleb menetlustähtaegu käsitlevaid ühenduse eeskirju kohaldada jäigalt ning nendest tuleks erandeid teha vaid täiesti erandlikel asjaoludel, ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu juhtudel. Seega on EÜ artiklis 230 sätestatud hagi esitamise tähtaeg üldiselt kohaldatav ja see artikkel ei sätesta õigusaktide suhtes, mis on ühinemisakti alusel vastu võetud, selle tähtaja kulgema hakkamisena viimase jõustumise päeva.
Seega, kuigi selline määrus nagu määrus nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta, mis erineb seoses nende riikidega ülejäänud acquis communautaire’ist nii selle rakendamise aja kui ka adressaatide ringi poolest olukorras, kus see on adresseeritud kõigile liikmesriikidele, sealhulgas liikmesriigid, mis ühinesid Euroopa Liiduga 2004. aastal, ei takista see siiski hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamist kõnealuse määruse avaldamisest. See ei piira nimetatud riikide õigust esitada hagi vastuvõetud õigusaktide suhtes peale ühinemisakti allkirjastamist ja enne nende liitumist Euroopa Liiduga. Lisaks, kui kolmandad riigid, sealhulgas uued liikmesriigid enne ühinemist, ei saa menetluses osaleda ühenduse süsteemis liikmesriikidele määratud staatuses, on neil selles süsteemis võimalus kohtusse pöörduda juriidilise isiku staatuses, kui nad vastavad ettenähtud objektiivsetele tingimustele.
(vt punktid 44, 46–48, 52 ja 53)
2. Kuigi sellise õigusakti lõplikkus, mida ei ole tähtaja jooksul vaidlustatud, ei puuduta üksnes seda akti ennast, vaid ka kõiki hilisemaid, puhtalt kinnitava loomuga akte, on selline lahendus põhjendatud õiguskindluse tagamise vajadusega ning kehtib nii üksikaktide kui ka õigustloovate aktide – nagu määruse – kohta, siis juhul, kui määruse sätet muudetakse, tekib taas võimalus esitada hagi, ja mitte üksnes selle sätte vaid ka kõigi teiste sätete peale, mis isegi vaatamata sellele, et neid ei ole muudetud, moodustavad kõnealuse sättega ühe terviku. Niisiis moodustab ühenduse õigusakt, mille alusel tooted loetellu on lisatud, terviku teise ühenduse õigusakti sätetega, mis sätestavad meetmed, mida nimetatud loetelus olevate toodete suhtes kohaldatakse, kuna vastasel juhul oleks õigusakt, mille kohaselt on tooted loetellu lisatud, ilma igasuguse õigusmõjuta.
Lisaks juhul, kui isik, kellel on õigus esitada hagi ühenduse õigusakti vastu, mille kohaselt kohaldatakse loetelus olevate toodete suhtes teatud meetmeid, jätab selle nõutud tähtaja jooksul esitamata, ei takista see asjaolu tal hagi raames, mis on esitatud õigusakti vastu, mille kohaselt on tooted loetellu lisatud, osutada nende meetmete õigusvastasusele, mida lisatud toodete suhtes edaspidi kohaldatakse. Sellised meetmed kujutavad endast uusi meetmeid nende toodete suhtes, mis on järgmise vastuvõetud õigusaktiga sinna loetellu lisatud. Seega ei saa järgmist vastuvõetud õigusakti pidada vaid nimetatud meetmete suhtes kinnitava loomuga õigusaktiks.
(vt punktid 70–72)
3. Ühinemisakti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta artikli 41 esimene lõik võimaldab komisjonil panna uutele liikmesriikidele kohustuse maksustada nende territooriumil asuvad määruses nr 1972/2003 nendes liikmesriikides põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta osutatud ülemäärased varud. Lisaks esiteks, et nii spekulatiivsetel eesmärkidel toodete soetamise takistamine kui ka selliste majanduslike eeliste neutraliseerimine, mis oleksid ettevõtjatel, kes on ülemäärased varud soetanud madala hinnaga, õigustab komisjoni võtma ühinemisakti artikli 41 esimese lõigu alusel meetmeid, ning teiseks tuleb ülemääraste varude suhtes maksu kehtestamist käsitleda sellisena, et selle eesmärk on lihtsustada uute liikmesriikide üleminekut turgude ühisele korraldusele, kuna see kergendab ühinemisakti lisa IV punkti 4 alapunktist 2 tulenevat uute liikmesriikide kohustust sellised varud omal kulul kõrvaldada.
(vt punktid 101 ja 102)
4. Kuna komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus, kui ta teostab volitusi, mis nõukogu või ühinemisakti autorid on talle ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas andnud nende poolt kehtestatud eeskirjade rakendamiseks, siis saab sellises valdkonnas võetud meetme õiguspärasust mõjutada vaid selle meetme ilmselge ebasobivus võrreldes pädevate institutsioonide püstitatud eesmärgiga.
Teatud põllumajandustoodete ülemääraste varude suhtes maksu määra kindlaksmääramine 1. mail 2004 kohaldatava erga omnes imporditollimaksu alusel, nagu on sätestatud määruse nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta artikli 4 lõikes 3, ei ületa ilmselgelt seda, mis on vajalik ükskõik mis allikast pärit ülemääraste varude soetamise vältimiseks. Lisaks ei ole eesmärk, mida komisjon kõne all oleva maksuga taotleb, ainult ära hoida kõne all olevate toodete varude soetamist spekulatiivsetel eesmärkidel, vaid lihtsalt takistada ülemääraste varude soetamist, see tähendab varude, mis ei kuulu uute liikmesriikide tavapärase reservi hulka. See tuleneb selgelt määruse nr 1972/2003 põhjendusest 3. Selline komisjoni lähenemine on sidus selle käsitlusega, mis akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta autoritel on seoses ülemääraste varudega, mille uued liikmesriigid peavad omal kulul likvideerima. Lisaks nähtub selle akti IV lisa punkti 4 alapunktidest 1 ja 2 selgelt, et kodumaisest toodangust tulenevate ülemääraste varude olemasolu uutes liikmesriikides on ühist põllumajanduskorraldust takistav tegur. Nimetatud akti autorid ei ole mingil viisil piiranud eespool nimetatud kohustust vaid kaubandusest tulenevatele varudele.
Lõpuks jätab määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõige 2 uutele liikmesriikidele teatava kaalutlusõiguse, mis lubab neil juhul, kui liikmesriigid teevad kindlaks, et nende territooriumil asuvad kõne all olevate toodete varud on tekkinud tegevuse tulemusena, mis harjumuspärasest turukäitumisest tulenevalt on põhjendatud, määrata, et need tooted ei ole „ülemäärased varud”. See lubab neil piirata maksustamist nende varude omanike suhtes ainult sellistele juhtudele, kus omanike soetatud varud kujutavad endast riski, et turgude toimimist häiritakse, ning kindlustab nimetatud määruse artikli 4 lõikes 3 osutatud meetmete proportsionaalsuse taotletava eesmärgiga.
(vt punktid 106, 111–113, 120)
5. Ühenduse piires tootjate või tarbijate mittediskrimineerimise põhimõte põllumajandusturgude ühise korralduse valdkonnas, mis on sätestatud EÜ artikli 34 lõike 2 teises lõigus, nõuab, et sarnaseid olukordi ei tohi kohelda erinevalt ega erinevaid olukordi ühetaoliselt, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud. Ühiseks turukorralduseks vajalikud meetmed ei tohi seega olla erinevad ei regiooniti ega teiste tootmis‑ või tarbimistingimuste poolest, välja arvatud objektiivsete kriteeriumide alusel, mis tagavad eeliste ja halvemasse olukorda seadmise proportsionaalse jagunemise huvitatud isikute vahel, ilma et tehtaks vahet liikmesriikide territooriumide vahel.
Põllumajanduse olukord uutes liikmesriikides erines vanade liikmesriikide omast kardinaalselt. Lisaks kehtisid nende kahe ettevõtjate kategooria puhul enne 2004. aasta Euroopa Liidu laienemist erinevad normid, kvoodid ja tootmismehhanismid. Kuigi ühenduse institutsioonid saavad põllumajandusturgude ühise korralduse meetmetega hoida ära ülemääraste varude tekkimise ühenduse sees, ei saa nad takistada ülemääraste varude tekkimist tulevaste liikmesriikide territooriumil. Sel põhjusel sätestavad nimetatud akti IV lisa punkti 4 alapunktid 1–4 uutele liikmesriikidele kohustuse likvideerida omal kulul oma ülemäärased varud, ilma et ta sätestaks samal ajal sellise kohustuse ka vanadele liikmesriikidele.
Kuna põllumajanduse olukord oli uutes liikmesriikides vanade liikmesriikide omast kardinaalselt erinev ei saa diskrimineerimine tuleneda lihtsalt erinevate reeglite kohaldamisest uute liikmesriikide ja vanade liikmesriikide ettevõtjate suhtes.
(vt punktid 128–130, 199 ja 200)
6. Määruse nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta artikliga 3 kehtestatud maksu sissenõudmine ei ole vastuolus EÜ artiklis 25 sätestatud tollimaksude ja samaväärse toimega maksude keeluga, kuna nimetatud maks ei kujuta endast ühe liikmesriigi poolt ühepoolselt otsustatud tasu, vaid see on ühenduse meede, mis on võetud ajutiselt selleks, et ära hoida põllumajanduspoliitikas seoses kümne uue liikmesriigi ühinemisega tekkida võivaid teatud raskusi. Lisaks võttis komisjon nimetatud määruse ja seega ka selle artikli 3 vastu ühinemisakti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta artikli 41 ehk sätte alusel, mis lubab võtta vajalikke üleminekumeetmeid selleks, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut nendes liikmesriikides kehtivalt korralt ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale. Need üleminekumeetmed võivad kujutada endast eelkõige erandeid õigusnormidest, mida muidu antud õigusliku olukorra suhtes kohaldataks, nagu EÜ artikkel 25.
(vt punktid 179 ja 180)
7. EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus, mis puudutab määrust, võib piirduda viitega esiteks määruse vastuvõtmist tinginud olukorrale tervikuna ja teiseks selle üldistele eesmärkidele. Lisaks, kui üldkohaldatavast õigusaktist nähtub institutsiooni taotletava eesmärgi põhisisu, oleks kohatu nõuda, et erinevad tehnilised valikud oleks eraldi põhjendatud.
Sellega seoses ei olnud komisjonil kohustust põhjendada täpsemalt määruse nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta artiklis 3 osutatud meetmete vajadust, kuna nimetatud määruse põhjendused toovad sõnaselgelt välja eesmärgi takistada ülemääraste varude soetamist ja vajaduse kehtestada nimetatud varude suhtes maksustamise süsteem (põhjendus 3) ning et selline olukord tingis nimetatud määruse vastuvõtmise (põhjendus 1 ja 3 koosmõjus). Seega tuleb kõne all olevat põhjendamist pidada selle suhtes piisavaks.
(vt punktid 214, 216, 217, 234)
8. Õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele saab ühenduse õigusnormide vastu tugineda vaid juhul, kui ühendus on ise eelnevalt loonud õiguspärase ootuse teket soodustava olukorra. Niisiis, mis puudutab määrust nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta, siis ei ole ühendus huvitatud ringkondadele mitte ühelgi viisil oma tegevuse või tegevusetusega mõista andnud, et kui 1. mail 2004 leiab aset laienemine, siis niisuguseid üleminekumeetmeid, mis tagavad eelkõige nende meetmete kasuliku mõju, mille eesmärk on vältida ülemääraste varude soetamisest tekkivaid häireid ühenduse turul, ei võeta. Lisaks, iga tavapäraselt hoolas ettevõtja, kes on tooted enne 1. maid 2004 allutanud mõnele nimetatud määruse artiklis 3 osutatud korrale, pidi alates akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas teadma, et nimetatud õigusakti artikli 41 esimese lõigu kohaselt on komisjonil õigus, selleks et uutes liikmesriikides kehtivad korrad kohandada ühise turukorraldusega, võtta üleminekumeetmeid, ning need meetmed võivad vajaduse korral mõjutada juba (muutva) määruse nr 735/2004 avaldamise ajal kindlaks määratud ülemääraseid varusid ning tooteid, mis on allutatud peatamismenetlusele. Peale selle suhtles komisjon kavandatavate meetmete osas hagejast liikmesriigiga komitee raames, mis arutles määruse nr 1972/2003 vastuvõtmise üle, ning seega ei saa see liikmesriik tugineda sellele, et tema õiguslikku ootust on rikutud.
(vt punktid 245, 247 ja 248)