VP 17. märtsil 2024 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kümnes koda) 7. veebruari 2024. aasta otsuse peale kohtuasjas T-563/22: VP versus Cedefop

(kohtuasi C-209/24 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: VP (esindaja: Rechtsanwalt H. Tettenborn)

Teine menetlusosaline: Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus (Cedefop)

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada kohtuotsus T-563/22;

mõista välja hüvitis mittevaralise kahju eest, ja

mõista kohtukulud välja Cedefopilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant põhjendab apellatsioonkaebust kaheksa väitega:

Esimene väide

Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, mida kinnitasid ja tõendasid toimikus sisalduvad dokumendid. Järeldus, et faktilisi asjaolusid on moonutatud apellandi kahjuks, tuleb teha ja selle saab teha ilma, et oleks vaja tõendeid uuesti hinnata. Faktiliste asjaolude moonutamine kujutab endast Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õiglase menetluse põhimõtte ja erapooletuse põhimõtte rikkumist.

Teine väide

Üldkohus eiras kohustust kontrollida omal algatusel (ex officio) väidetavalt ELTL artikli 266 alusel asendusotsuse teinud Cedefopi apellatsiooninõukogu pädevust. Üldkohus järeldas ekslikult, et apellatsiooninõukogu oli teinud asendusotsuse. See, et Üldkohus ei kontrollinud seda pädevust omal algatusel, kujutab endast harta artiklis 47 sätestatud õiglase menetluse põhimõtte rikkumist.

Kolmas väide

Apellatsiooninõukogu ei ole tegelikult pädev võtma vastu asendusotsust ELTL artikli 266 tähenduses, mistõttu isegi kui 17. juuni 2022. aasta otsust võiks pidada selliseks otsuseks, quod non, oleks Üldkohus pidanud selle tühistama.

Neljas väide

Üldkohus rikkus seaduse alusel moodustatud kohtu põhimõtet, mis on tagatud harta artikliga 47, tehes otsuse küsimustes, mis ei olnud tema menetluses.

Üldkohus kaalus, kas töölepingu pikendamata jätmise otsus oli õiguspärane või mitte. See küsimus lahendati juba kohtuasjas T-187/18 ja see muutus 2021. aasta alguses res iudicataks, nii et Üldkohus ei olnud kohtuasjas T-563/22 pädev seda küsimust lahendama.

Lisaks rikkus Üldkohus seaduse alusel moodustatud kohtu põhimõtet sellega, et võttis omavoliliselt endale Euroopa Liidu Kohtu kui ainsana Üldkohtu otsuseid läbi vaatava kohtu rolli ja volitused.

Viies väide

Üldkohus rikkus ELTL artiklit 266 ja sellega seotud kohtupraktikat, võttes faktiliste asjaolude kontrollimisel arvesse ebaõiget ajavahemikku („täpne ajahetk“). ELTL artikli 266 kohane asendusotsus tuleb teha faktiliste asjaolude ja õigusliku olukorra alusel, mis valitses tühistamiseni viinud vea tegemise ajal, käesoleval juhul 2017. aastal.

Üldkohus kinnitas kohustust võtta vastu asendusotsus, kuid võttis fiktiivse asendusotsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse üksnes aastatel 2021–2022 valitsenud faktilisi asjaolusid.

Kuues väide

Üldkohus eiras välistamise põhimõtet ja võttis arvesse täielikult väljamõeldud faktilisi asjaolusid, mida tal ei olnud õigust arvesse võtta, isegi kui need oleksid olnud esitatud kostja vastuses, quod non. Välistamise põhimõtte rikkumine kujutab endast harta artikliga 47 tagatud õiglase menetluse põhimõtte rikkumist.

Seitsmes väide

Üldkohtu otsuse põhjendused on vastuolulised, moonutatud, ebapiisavad ja/või asjakohatud. Need põhjendused ei põhine juhtumi konkreetsetel asjaoludel ega apellandi esitatud faktidel ja veenvatel argumentidel. Otsus, mis ei vasta põhjendamise ja loogika osas minimaalsetele kvaliteedinõuetele, kujutab endast õigusriigi põhimõtte rikkumist (ELL artikkel 2).

Kaheksas väide

Üldkohus rikkus pooli ära kuulamata jättes õigust olla ära kuulatud ja seega õigust õiglasele kohtumenetlusele. Üldkohus tugines oma otsuses täielikult moonutatud ja/või olematutele, väljamõeldud faktidele, mida Üldkohus ei ole ise tuvastanud ja mis ei ole objektiivselt tuvastatavad, andmata apellandile võimalust esitada nende väljamõeldud faktide kohta märkusi, kuigi need on kohtuotsuse põhjendamisel keskse tähtsusega. Ta jättis arvesse võtmata apellandi poolt enne kohtuotsuse tegemist esitatud faktilised asjaolud, põhjendatud argumendid ja veenvad tõendid. Seega rikkus Üldkohus ühtlasi õigust olla ära kuulatud (harta artikkel 47).

____________