KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 11. jaanuaril 2024(1)
Kohtuasi C‑22/23
„Citadeles nekustamie īpašumi“ SIA
versus
Valsts ieņēmumu dienests
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus, Läti))
Eelotsusetaotlus – Finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamine – Direktiiv (EL) 2015/849 – Artikli 3 lõike 7 punkt c – Mõiste „usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkujad“ – Kinnisasja omanik, kes sõlmib üürilepinguid juriidiliste isikutega – Nõusolek registreerida see kinnisasi registrijärgse asukohana – Artikkel 4 – Mõiste „kohustatud isikud“ laiendamine kutsealadele ja ettevõtjate kategooriatele, mida ei ole nimetatud direktiivis (EL) 2015/849
I. Sissejuhatus
1. Kas üürileandja, kes annab äriühingule üürile talle kuuluva kinnisasja ja ühtlasi annab sellele äriühingule nõusoleku registreerida see kinnisasi tema registrijärgse asukohana, tuleb lugeda „äriühinguteenuste pakkujaks“ direktiivi (EL) 2015/849(2) tähenduses, mistõttu tuleb teda pidada „kohustatud isikuks“, kes peab täitma sellest direktiivist tulenevaid kohustusi?
2. See on sisuliselt küsimus, mida Euroopa Kohus peab analüüsima käesolevas asjas, mis käsitleb Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus, Läti) eelotsusetaotlust direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punkti c tõlgendamise kohta. Taotlus on esitatud ühe äriühingu ja Läti pädeva asutuse vahelises kohtuvaidluses seoses rahatrahviga, mis määrati rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist käsitlevate riigisiseste õigusnormide rikkumise eest.
3. Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada mõiste „usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkuja“ ulatust vastavalt direktiivile 2015/849 ning anda juhiseid liikmesriikide poolt direktiivi kohaldamisala laiendamise kohta direktiivis sõnaselgelt nimetamata kohustatud isikutele.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4. Direktiivi 2015/849 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on tõkestada liidu finantssüsteemi kasutamist rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil.“
5. Direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 7 on sätestatud:
„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse järgmiste kohustatud isikute suhtes:
[…]
3) järgmised füüsilised või juriidilised isikud nende kutsetegevuse puhul:
a) audiitorid, raamatupidamisteenuse osutajad ja maksunõustajad ning kõik teised isikud, kes kohustuvad oma peamise äri- või kutsetegevusena kas otse või endaga seotud teiste isikute kaudu andma materiaalset abi, tuge või nõu maksuküsimustes;
b) notarid ja teised sõltumatud õigusteenuse osutajad, kui nad osalevad oma kliendi heaks või tema nimel mõnes finants- või kinnisvaratehingus või aitavad kliendil kavandada või täita tehingut, mis on seotud järgmisega:
i) kinnisasja või ettevõtte ost ja müük;
[…]
c) usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkujad, kes ei ole juba hõlmatud alapunktiga a või b;
d) kinnisvaramaaklerid, sealhulgas need, kes tegutsevad kinnisvara väljaüürimisel vahendajatena, kuid üksnes tehingute puhul, mille kuuüür on vähemalt 10 000 eurot;
[…]
7. Käesoleva artikli kohaldamisel rahapesu või terrorismi rahastamise riski hindamisel pööravad liikmesriigid erilist tähelepanu sellisele finantstegevusele, mille puhul võib selle olemuse tõttu pidada väga tõenäoliseks, et seda kasutatakse või kuritarvitatakse rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärkidel“
6. Direktiivi 2015/849 artikli 3 punktis 7 on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
7) „usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkuja“ – iga isik, kes osutab põhitegevusalana kolmandatele isikutele mõnda järgmistest teenustest:
a) äriühingute või muude juriidiliste isikute asutamine;
b) tegutsemine juhina või juhatuse liikmena äriühingus, osanikuna seltsingus või sarnasel positsioonil mõnes muus juriidilises isikus, samuti sarnasele positsioonile mõne teise isiku asumise korraldamine;
c) asukoha äritegevuse, posti- või haldusaadressi ja teiste seonduvate teenuste pakkumine äriühingutele, seltsingutele või muudele juriidilistele isikutele või üksustele;
d) tegutsemine usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse usaldusisikuna, samuti sarnasele positsioonile mõne teise isiku asumise korraldamine;
e) tegutsemine aktsionäri esindajana või mõne teise isiku aktsionäri esindajana tegutsemise korraldamine, välja arvatud reguleeritud turul noteeritud äriühing, mille suhtes kohaldatakse liidu õigusega kooskõlas olevaid avalikustamisnõudeid või samaväärseid rahvusvahelisi standardeid.“
7. Direktiivi 2015/849 artiklis 4 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad vastavalt riskipõhisele lähenemisviisile, et käesoleva direktiivi kohaldamisala laiendatakse täies ulatuses või osaliselt kutsealadele ja ettevõtjate kategooriatele, mis ei ole küll artikli 2 lõikes 1 osutatud kohustatud isikud, kuid mis on seotud tegevusega, mida võidakse eriti tõenäoliselt kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärkidel.
2. Kui liikmesriik laiendab käesoleva direktiivi kohaldamisala artikli 2 lõikes 1 nimetamata kutsealadele või ettevõtjate kategooriatele, siis teatab ta sellest komisjonile.“
8. Direktiivi 2015/849 artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiiviga reguleeritud valdkonnas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks võtta vastu või jätta kehtima käesoleva direktiivi sätetest rangemad sätted, kui seda tehakse liidu õiguse piires.“
B. Läti õigus
9. Läti õiguses sisalduvad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist käsitlevad sätted 17. juuli 2008. aasta rahapesu, terrorismi ja massihävitusrelvade rahastamise tõkestamise seaduses (Noziedzīgi iegūtu līdzekļu legalizācijas un terorisma un proliferācijas finansēšanas novēršanas likums; edaspidi „Läti tõkestamisseadus“),(3) mida on muudetud muu hulgas selleks, et võtta Läti õigusesse üle direktiiv 2015/849.
10. Selle seaduse põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artikli 1 punktis 10 on määratletud mõiste „õiguslike üksuste või juriidiliste isikute asutamise ja toimimisega seotud teenuste pakkuja“. Selle sätte kohaselt on selleks füüsiline või juriidiline isik, kellel on kliendiga ärisuhted ja kes muu hulgas pakub kõnealuse sätte punkti c kohaselt „õiguslikele üksustele või juriidilistele isikutele registrijärgset asukohta, postisaadetiste vastuvõtmise aadressi või tehingute tegemiseks füüsilist aadressi ning osutab muid samalaadseid teenuseid“.
11. Läti tõkestamisseaduse artiklis 3 on sätestatud:
„(1) Kohustatud isikud on isikud, kes tegelevad majandus- või kutsetegevusega:
[…]
4) notar, advokaat ja teised sõltumatud õigusteenuste osutajad, kui nad osutavad oma kliendi nimel ja eest tehingute kavandamisel või sõlmimisel abiteenuseid, osalevad sellistes tehingutes või tegelevad muu kutsetegevusega, mis on seotud kliendi arvel tehtavate tehingutega seoses:
a) kinnisvara või äriühingute aktsiate või osade ostu ja müügiga,
[…]
5) õiguslike üksuste või juriidiliste isikute asutamise ja toimimisega seotud teenuste pakkujad;
6) kinnisvaratehingute vahendajad.“
III. Vaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused
A. Vaidluse taust ja menetlus põhikohtuasjas
12. Põhikohtuasja kaebaja Citadeles nekustamie īpašumi SIA (edaspidi „Citadeles“) on Lätis registreeritud äriühing, mille tegevusala on eelkõige kinnisasjade ostmine ja müük enda arvel ning selliste kinnisasjade üürileandmine ja haldamine.
13. Ajavahemikul 14. septembrist 2021 kuni 4. veebruarini 2022 viis Valsts ieņēmumu dienests (Läti maksuamet) (edaspidi „maksuamet“) läbi Citadelese rahapesuvastase kontrolli, mille kohta koostati kontrolliprotokoll.
14. Maksuameti poolt kontrolliprotokollis tuvastatu kohaselt oli Citadeles andnud üürile talle kuuluva kinnisasja, sõlmides selle kohta üürilepingud ruumide üürnikega, kelle hulka kuulusid ka juriidilised isikud ja õiguslikud üksused, kes olid registreerinud oma registrijärgse asukoha sellel kinnisasjal asuvatesse ruumidesse.
15. Kontrolliprotokolli tuvastatu kohaselt ei olnud Citadeles registreerinud maksuametis sellist tegevust nagu „õiguslike üksuste või juriidiliste isikute asutamise ja toimimisega seotud teenuste pakkuja“ Läti tõkestamisseaduse tähenduses ega järginud sellest seadusest tulenevaid kohustusi.
16. Neid tuvastatud faktilisi asjaolusid arvestades määras maksamet 28. märtsi 2022. aasta otsusega Citadelesele 1000 euro suuruse trahvi Läti tõkestamisseaduses sätestatud nõuete rikkumise eest. Seda otsust kinnitas maksameti peadirektor 15. juuni 2022. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
17. Vaidlustatud otsus põhineb maksameti seisukohal, et Citadelese äritegevus kujutab endast õigusliku üksuse või juriidilise isiku asutamise ja toimimisega seotud teenuste osutamist, kuna vaidlusalustes üürilepingutes andis see äriühing üürnikele nõusoleku registreerida oma registrijärgne asukoht asjaomastesse ruumidesse. Seega tuleks maksameti hinnangul pidada Citadelest vastavalt Läti tõkestamisseadusele kohustatud isikuks.
18. Citadeles palus 15. juulil 2022 eelotsusetaotluse esitanud kohtul, Administratīvā rajona tiesal (rajooni halduskohus), vaidlustatud otsus tühistada.
19. Oma kaebuse põhjenduseks väidab Citadeles, et tal ei ole kohustatud isiku staatust direktiivi 2015/849 ja Läti tõkestamisseaduse tähenduses ning et ta ei ole seega vastupidi maksuameti seisukohale kohustatud selle seaduse nõudeid täitma. Oma tegevuse raames tegeleb ta talle kuuluvate kinnisasjade haldamise ja üürileandmisega ega osuta selle seaduse tähenduses „õiguslike üksuste või juriidiliste isikute asutamise ja toimimisega seotud teenuseid“. Citadeles väidab, et sõlmitud üürilepingutes on üürnike võimalus registreerida oma registrijärgne asukoht ette nähtud üksnes ühena üürnike õigustest ning kokkulepitud üür ei sõltu sellest, kas üürnik registreerib oma registrijärgse asukoha või mitte. Citadeles väidab, et ta ei ole võtnud endale kohustust osutada ega osuta üürnikele muid teenuseid peale ruumide üürileandmise.
B. Eelotsuse küsimused
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Läti tõkestamisseaduses sätestatud mõiste „õiguslike üksuste või juriidiliste isikute asutamise ja toimimisega seotud teenuste pakkuja“ vastab direktiivi 2015/849 artikli 3 punktis 7 sätestatud mõistele „äriühinguteenuste pakkuja“.
21. Samas ei ole selles sättes ega üheski muus direktiivi 2015/849 sättes täpsustatud, kas mõistet „äriühinguteenuste pakkuja“, mis seisneb registrijärgse asukoha, äri-, posti- või haldusaadressi ning teiste seonduvate teenuste pakkumises, tuleb tõlgendada nii, et tegemist on eraldiseisva teenusega, mis ei tulene isikule endale kuuluva kinnisasja üürileandmise tehingust ega ole sellise tehinguga seotud.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Läti õiguse kohaselt pidi äriühing kuni 31. juulini 2021 äriregistrisse kandmiseks esitama kinnisasja omaniku nõusoleku kinnisasja registreerimiseks oma registrijärgse asukohana. Kuna maksuameti analüüsitud üürilepingud sõlmiti enne 1. augustit 2021, võib nendes lepingutes sisalduvat Citadelese nõusolekut pidada pelgalt äriseadustiku nõuete täitmiseks antud nõusolekuks, mitte eraldi teenuseks äriühingutele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et alates 1. augustist 2021 ei ole selline nõusolek enam vajalik. Neil asjaoludel leiab liikmesriigi kohus, et kinnisasja üürileandjat ei saa pidada äriühinguteenuste pakkujaks direktiivi 2015/849 artikli 3 punkti 7 tähenduses.
23. Selles osas eristab see kohus juhtumeid, kus registrijärgset asukohta pakutakse konkreetse teenusena, et saada aadress, mis seisneb lihtsalt „postkastis“, või aadress, kus tehakse teatavaid tehinguid, kuid kus juriidiline isik või õiguslik üksus iga päev äritegevusega ei tegele.
24. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et asjaolu, et mõiste „äriühinguteenuste pakkuja“ direktiivi 2015/849 artikli 3 punkti 7 tähenduses ei hõlma enda kinnisasja üürileandmist, kinnitavad selle direktiivi põhjendus 8 ja muud sätted, millest tuleneb, et direktiivi kohaldatakse nii notarite ja teiste sõltumatute õiguselukutsete kui ka kinnisvaramaaklerite suhtes, samas kui äriühinguteenuste pakkujaid peetakse direktiivi kohaselt eraldiseisvateks üksusteks, kes ei ole seotud kinnisvaratehingutega.
25. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et direktiivi 2015/849 artikli 2 punkti 7 kohaselt on liikmesriigil õigus hõlmata laialt isikute tegevust, mida võidakse tõenäoliselt kasutada ebaseaduslikel eesmärkidel. Ta leiab seega, et on võimalik, et üürilepingute sõlmimisel võib talle endale kuuluva kinnisasja üürileandja olla seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega ning et selliste juhtumite tõenäosuse vähendamiseks tuleb ta samuti lugeda usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkujaks, kui ta üürib talle kuuluva kinnisasja välja üürnikule, kes registreerib sinna oma registrijärgse asukoha ja tegeleb seal majandustegevusega.
26. Samuti tekib küsimus, kas iga isikut, kes annab üürile talle kuuluva kinnisasja, tuleb käsitada äriühinguteenuste pakkujana, nii et kui kinnisasja annab üürile füüsiline isik, tuleb tema suhtes kohaldada samu nõudeid, mis on kehtestatud juriidilisele isikule.
27. Neil asjaoludel otsustas Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus, Läti) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2015/849 artikli 3 punkti 7 alapunktis c kasutatud mõistet „äriühinguteenuste pakkuja“ tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab eraldiseisvat teenust, mis ei tulene tehingust, mis seisneb talle kuuluva kinnisasja üürileandmises ega ole sellise tehinguga seotud, olenemata sellest, kas üürileandja on nõustunud sellega, et üürnik registreerib seal oma registrijärgse asukoha ja teeb seal tehinguid?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas direktiivi 2015/849 artikli 3 punkti 7 alapunktis c kasutatud mõistet „äriühinguteenuste pakkuja“ tuleb tõlgendada nii, et juhul kui kinnisasja annab üürile füüsiline isik, tuleb tema suhtes kohaldada samu tingimusi nagu juriidilisele isikule või õiguslikule üksusele, sõltumata faktilistest asjaoludest, näiteks nende kinnisasjade arvust, mis on selle füüsilise isiku omandis ja mida ta üürile annab, sellest, et kinnisasja üürileandmine ei ole seotud majandustegevusega, või muudest asjaoludest?“
28. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 19. jaanuaril 2023. Kirjalikud seisukohad esitasid Citadeles, maksuamet ja Euroopa Komisjon. Menetluse kirjaliku osa lõpus leidis Euroopa Kohus, et tal on piisavalt teavet, et teha otsus ilma kohtuistungita.
IV. Analüüs
A. Esimene eelotsuse küsimus
1. Sissejuhatavad märkused
29. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada, kas direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punktis c sisalduvat mõistet „usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkuja“ tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas konkreetset teenust, mis ei tulene tehingust – ega ole seotud tehinguga –, mis seisneb üksnes isiku enda kinnisasja üürileandmises, olenemata sellest, kas üürileandja on andnud üürnikule nõusoleku registreerida üüritud kinnisasi oma registrijärgse asukohana ja teha seal tehinguid.
30. Sissejuhatuseks märgin, et direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punkti c kohaselt on „usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkuja“ iga isik, kes osutab põhitegevusalana teenust, mille sisu on „asukoha äritegevuse, posti- või haldusaadressi ja teiste seonduvate teenuste pakkumine äriühingutele, seltsingutele või muudele juriidilistele isikutele või üksustele“.
31. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusega soovitakse teada, kas niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb asuda seisukohale, et ettevõtja on osutanud „äriühinguteenuseid“ selle sätte tähenduses, kui ta on talle kuuluva kinnisasja välja üürinud äriühingutele, andes üürilepingutes sõnaselgelt üürnikele nõusoleku registreerida üürile antud kinnisasi oma registrijärgse asukohana. Kui asuda seisukohale, et sellises olukorras osutas see ettevõtja „äriühinguteenuseid“ direktiivi 2015/849 tähenduses, tuleks ta kvalifitseerida „kohustatud üksuseks“ ja ta oleks seega kohustatud täitma nimetatud direktiivist ja seda riigisisesesse õigusesse ülevõtvatest riigisisestest õigusnormidest tulenevaid kohustusi.
32. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimusele vastamiseks tuleb seega tõlgendada direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punktis c määratletud mõistet „usaldusfondi- või äriühinguteenused“.
2. Direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punkti c tõlgendamine
33. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on.(4)
34. Mis puudutab kõigepealt direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punkti c grammatilist tõlgendust, siis täheldan, et selle sätte sisust nähtuvalt viitab selles sisalduv mõiste „usaldusfondi- või äriühinguteenused“(5) teenusele, mis seisneb äriühingule või muule sarnasele õiguslikule üksusele „asukoha äritegevuse, posti‑ või haldusaadressi ja teiste seonduvate teenuste“(6) pakkumises.
35. Teenus, mis seisneb „registrijärgse asukoha“ või „äri-, posti- või haldusaadressi“ pakkumises, ei lange minu arvates kokku teenusega, mis seisneb kinnisasja üürileandmises põhitegevusena. Esimesel teenusel on teistsugune ja laiem sisu.
36. Registrijärgse asukoha või vähemalt äri-, posti- või haldusaadressi olemasolu on iga äritegevuse ja üldisemalt igasuguse kutsetegevuse oluline osa. Äriühingu asutamiseks ja tegutsemiseks on üldjuhul nõutav registrijärgne asukoht, kuna see võimaldab ametiasutustel ja kõigil äriühinguga suhtesse astuvatel isikutel temaga suhelda, olles kontaktpunktiks ning kirjavahetuse ja muu kommunikatsiooniviisi vastuvõtukohaks.
37. Teenus, mis seisneb „registrijärgse asukoha“ või „äri-, posti- või haldusaadressi“ pakkumises, hõlmab seega asjaomase äriühingu või õigusliku üksuse jaoks majandustegevuslikel või halduslikel eesmärkidel kontaktpunkti võimaldamist. Seevastu kinnisasja pelga üürileandmise ese on üksnes kohustus võimaldada üürisumma eest kinnisasja kasutamist.
38. On tõsi, et teenus, mis seisneb „registrijärgse asukoha“ või „äri-, posti- või haldusaadressi“ pakkumises, võib teatavatel juhtudel hõlmata sellise kinnisasja üürimist, mida kasutatakse kõnealuse asukoha või aadressi registreerimiseks. Kinnisasja üürileandmine ei ole aga seda liiki teenuse jaoks ei piisav ega vajalik tingimus. Ühelt poolt, nagu nähtub eespool esitatud kaalutlustest, eeldab see teenus midagi enamat kui lihtsalt kinnisasja üürileandmist. Teiselt poolt on võimalik, et ettevõtja kohustub võimaldama õiguslikule üksusele registrijärgset asukohta või äri-, posti- või haldusaadressi, ilma et ta sõlmiks selle õigusliku üksusega üürilepingut kinnisasja kohta, kus see registrijärgne asukoht või aadress asub.
39. Lisaks näitab direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punktis c sidesõna „ja“ kasutamine(7) minu arvates, et liidu seadusandja soovis määratleda sedasorti äriühinguteenused nii, et need ei piirdu üksnes sellega, et tehakse – üürile andes või muul viisil – kättesaadavaks koht, kus äriühing või juriidiline isik võib sisse seada registrijärgse asukoha või äri-, posti- või haldusaadressi, vaid nõutav on ka „teiste seonduvate teenuste“ pakkumine.
40. See kaalutlus kinnitab, et pelk sellise kinnisasja kasutada võimaldamine, kus paikneb „registrijärgne asukoht“ või „äri-, posti- või haldusaadress“, ei ole piisav selleks, et teenused kuuluksid kõnealuses sättes määratletud mõiste „äriühinguteenus“ alla. Selleks on vaja osutada „teisi seonduvaid teenuseid“, st lisateenuseid, mis – nagu nähtub selle sätte saksakeelsest versioonist(8) – peavad olema teenused, mis on seotud registrijärgse aadressi või äri-, posti- või haldusaadressi võimaldamisega.
41. Seega nähtub ka sellest vaatepunktist, et direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punktis c nimetatud teenuste liik erineb oma olemuselt lihtsast kinnisasja üürileandmisest äriühingule. See teenus eeldab põhimõtteliselt aktiivsemat osalemist üürileandja poolt, kes peab pakkuma kõnealuseid lisateenuseid, mis seisnevad sellise koha võimaldamises, kuhu registreeritakse registrijärgne asukoht või äri-, posti- või haldusaadress. Selliste teenuste hulka võivad kuuluda näiteks teenus, mis seisneb kontaktpunkti pakkumises üksuse haldustegevuseks, kirjavahetuse haldamise teenus või muud sarnased teenused.(9)
42. Teiselt poolt ei saa direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punktis c sätestatud mõiste „teised seonduvad teenused“ alla kuuluda pelk kokkulepe üürilepingus selle kohta, et üürnik võib registreerida üüritava kinnisasja oma asukohaks ja teha seal tehinguid. Nagu komisjon oma seisukohtades õigesti märgib, kujutab kinnisasja üürilepingus ette nähtud õigus kasutada üüritud kinnisasja aadressi, muu hulgas registrijärgse asukoha või äri-, posti- või haldusaadressina, endast üksnes põhiteenusest – nimelt asjaomase kinnisasja kasutusse andmisest – tulenevat kõrvalõigust, mille teostamine ei nõua üürileandja aktiivset osalemist. Tegelikult ei ole tegemist isegi mitte üürileandja osutatava teenusega, vaid üksnes sõnaselge nõusolekuga vara kasutamiseks konkreetsel eesmärgil.(10)
43. Lisaks, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, sõlmiti see leping põhikohtuasjas seetõttu, et eksisteeris riigisisene õigusnorm – mis hiljem kehtetuks tunnistati –, mis nägi ette, et äriühingu äriregistrisse kandmiseks tuleb esitada kinnisasja omaniku nõusolek. Selline sõnaselge kokkulepe oli seega de jure vajalik kinnisvara üürileandmiseks äriühingutele, kes kavatsesid oma registrijärgse asukohana kasutusele võtta üüritud kinnisasja. Nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kujutab selline kokkulepe endast seega teatud liiki luba, mis antakse seaduses sätestatud nõuete täitmiseks, mitte aga äriühingutele osutatavat teenust. Lisaks toetab käesolevas asjas asjaolu, et üüritud kinnisasja näol on tegemist kohaga, kus asjaomaste äriühingute äritegevus tegelikult toimub, kõnealuse tehingu mittenäilikku olemust.
44. Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punkti c grammatiline analüüs toetab nimetatud sätte tõlgendust, mille kohaselt selles nimetatud „äriühinguteenuste“ kategooria hõlmab teenuseid, mis erinevad kinnisasja lihtsast üürileandmisest äriühingule, olenemata sellest, kas üürileandja on andnud üürnikule nõusoleku registreerida üürile antud kinnisasi oma registrijärgse asukohana. Seda liiki teenus ei saa seega langeda kokku pelgalt üüritud kinnisasja kasutusse andmisega.
45. Sellist direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punkti c tõlgendust toetab selle direktiivi sätete süstemaatiline tõlgendamine.
46. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti märgib, tuleneb direktiivi 2015/849 artikli 2 lõike 1 punkti 3 alapunkti b alapunktist i ja alapunktist d, et mõiste „kohustatud isikud“ kohaldamisalasse kuuluvad „notarid ja teised sõltumatud õigusteenuse osutajad, kui nad osalevad […] mõnes finants- või kinnisvaratehingus või aitavad kliendil kavandada või täita tehingut, mis on seotud järgmisega: […] kinnisasja või ettevõtte ost ja müük“, ning „kinnisvaramaaklerid, sealhulgas need, kes tegutsevad kinnisvara väljaüürimisel vahendajatena, kuid üksnes tehingute puhul, mille kuuüür on vähemalt 10 000 eurot“.
47. Erinevalt seda liiki kohustatud isikutest ei sea direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punkt c „usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkujate“ määratlust sõltuvusse kinnisvaratehingutest. See järeldus toetab samuti kõnealuse sätte taolist tõlgendust, mille kohaselt on selles nimetatud teenused oma olemuselt erinevad kinnisasja lihtsast üürileandmisest äriühingule.
48. Mis puudutab lõpuks teleoloogilist tõlgendust, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub kohtupraktikast, on direktiivi 2015/849 peamine eesmärk tõkestada finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamist, kuna selle sätete eesmärk on riskipõhise lähenemise kohaselt näha ette ennetavate ja heidutavate meetmete kogum, et võidelda tõhusalt rahapesu ja terrorismi rahastamisega, selleks et vältida, et ebaseadusliku raha vood võiksid kahjustada finantssektori terviklikkust, stabiilsust ja mainet ning ohustada liidu siseturgu ja samuti rahvusvahelist arengut.(11)
49. Sellega seoses ei saa välistada riski, et üürileandja osaleb rahapesus või terrorismi rahastamises seoses talle kuuluva kinnisasja üürileandmisega juriidilistele isikutele või õiguslikele üksustele, kes registreerivad seal oma registrijärgse asukoha. Nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, võib selline risk esineda eelkõige nn riiulifirmade puhul, st juriidiliste isikute või õiguslike üksuste puhul, kes ei tegele üüritavates ruumides majandustegevusega ja kasutavad neid üksnes oma registrijärgse asukoha registreerimiseks. Õigusliku üksuse registreerimist, mida tavaliselt taotletakse õiguspärastel põhjustel, võib kuritarvitada näiteks nii, et tegelikult on ainsaks eesmärgiks saada juurdepääs riiklikule finantssüsteemile, avades pangakonto rahaliste vahendite hoiustamiseks, isegi kui puudub tegelik seos asjaomase riigiga.
50. Siiski, esiteks, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktides 38 ja 41 esitatud kaalutlustest, ei piisa pelgalt kinnisasjaüürileandmisest, et võimaldada „riiulifirma“ asutamist, kuna selleks on vaja muid lisateenuseid, mille kohta on toodud näiteid punktis 41. Seega asjaolu, et üürileandjat, kes piirdub enda kinnisvara üürileandmisega äriühingule või muule juriidilisele isikule, kelle registrijärgne asukoht on selles liikmesriigis, ei kvalifitseerita „kohustatud isikuks“ direktiivi 2015/849 tähenduses, ei too põhimõtteliselt kaasa nimetatud direktiivi sätetest kõrvalehoidmise riski.
51. Teiseks ja ilma et see piiraks käesoleva ettepaneku punktides 55 jj esitatud kaalutlusi, nõustun komisjoni seisukohaga, et kõnealuse sätte tõlgendus selliselt, et iga talle kuuluva kinnisasja üürileandja, kes üürib selle äriühingule, kelle registrijärgne asukoht on see kinnisasi ja kes seal tegutseb, tuleks kvalifitseerida „kohustatud isikuks“ direktiivi 2015/849 tähenduses ja tema suhtes tuleks seega kohaldada selles direktiivis sisalduvatest õigusnormidest tulenevaid nõudeid, ei aitaks tingimata kaasa käesoleva ettepaneku punktis 48 kirjeldatud direktiivi eesmärkide saavutamisele. Selline tõlgendus tähendaks mõiste „kohustatud isik“ ja sellest tulenevate kohustuste laiendamist väga paljudele isikutele, kelle tegevus – omaenda kinnisasjade üürileandmine – ei ole põhimõtteliselt eriti tõenäoliselt seotud rahapesu ega terrorismi rahastamisega.
52. Neil asjaoludel on võimalik küsida, kas vaidlusaluse sätte selline tõlgendus on kooskõlas nõuetega, mis tulenevad proportsionaalsuse põhimõttest, mille kohaselt peab meede olema sobiv, et tagada taotletava eesmärgi saavutamine ühtselt ja süstemaatiliselt, ega või minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.(12)
53. Eeltoodud grammatilisest, süstemaatilisest ja teleoloogilisest analüüsist tuleneb, et minu arvates tuleb direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punktis c sisalduvat mõistet „usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkuja“ tõlgendada nii, et sellega on silmas peetud konkreetset teenust, mis ei saa tuleneda pelgalt enda kinnisasja üürileandmise tehingust, olenemata sellest, kas üürileandja on andnud üürnikule nõusoleku registreerida üüritud kinnisasi oma registrijärgse asukohana ja teha seal tehinguid.
3. Direktiivi 2015/849 kohaldamisala laiendamine liikmesriikide poolt muudele kutsealadele ja ettevõtjate kategooriatele
54. Samas tuleb veel märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib oma eelotsusetaotluses ka direktiivi 2015/849 artikli 2 punkti 7. Ta leiab, et selle sätte alusel võimaldaks õiguspärane eesmärk tõkestada rahapesu või terrorismi rahastamist liikmesriigil hõlmata laialt isikute tegevust, mida võidakse tõenäoliselt kasutada ebaseaduslikel eesmärkidel. Seega võib ta selleks, et vähendada tõenäosust, et talle endale kuuluva kinnisasja üürileandja osaleb üürilepingute sõlmimisel rahapesus või terrorismi rahastamises, kvalifitseerida äriühinguteenuste pakkujaks.
55. Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu Euroopa Kohus on märkinud, on direktiiviga 2015/849 ette nähtud vaid minimaalne ühtlustamine, kuna selle artikkel 5 lubab liikmesriikidel kehtestada või kehtima jätta rangemad sätted, kui nende sätete eesmärk on tugevdada võitlust rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu liidu õiguse piires.(13)
56. Euroopa Kohus on oma nüüdseks väljakujunenud kohtupraktikas selgitanud, et direktiivi 2015/849 artiklis 5 kasutatud väljend „rangemad sätted“ võib puudutada olukordi, millega liikmesriikide hinnangul kaasneb suurem rahapesu ja terrorismi rahastamise risk. Lisaks, kuna artikkel 5 paikneb selle direktiivi I peatüki „Üldsätted“ 1. jaos „Reguleerimisese, kohaldamisala ja mõisted“, kohaldatakse seda kõikidele sätetele, mis kuuluvad selle direktiiviga reguleeritavasse valdkonda.(14)
57. Seega jätab direktiiv 2015/849 liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi nii rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide tuvastamisel kui ka seoses asjakohaste meetmetega, mis võetakse selliste tegevuste tõkestamiseks, ärahoidmiseks või vähemalt takistamiseks.(15)
58. Lisaks tunnistatakse direktiivis 2015/849, et erinevad rahapesu ja terrorismi rahastamise riskid võivad liikmesriike erinevalt mõjutada, kuna need riskid võivad sõltuda iga liikmesriigi konkreetsest olukorrast ja varieeruda olenevalt paljudest parameetritest, nagu liikmesriigi geograafiline asend või majanduslik või ühiskondlik olukord.(16)
59. Neil asjaoludel võib iga liikmesriik talle selles valdkonnas antud ulatusliku kaalutlusõiguse raames laiendada direktiivi 2015/849 kohaldamisala nii, et ta käsitab liikmesriigi eripära arvestades „kohustatud isikutena“ selliseid kutsealal tegutsejaid või ettevõtjate kategooriaid, keda ei ole selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 sõnaselgelt nimetatud.
60. Direktiivi 2015/849 asjakohane säte selle tarbeks ei ole aga eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud artikli 2 punkt 7. Nagu nähtub selle sisust, ei puuduta see säte kohustatud isikute tuvastamist, vaid käsitleb rahapesu või terrorismi rahastamise riskide hindamist üksnes artikli 2 kohaldamisel.
61. Asjakohane säte on hoopis direktiivi 2015/849 artikkel 4, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et selle direktiivi kohaldamisala laiendatakse vastavalt riskipõhisele lähenemisviisile täies ulatuses või osaliselt kutsealadele ja ettevõtjate kategooriatele, mis ei ole küll artikli 2 lõikes 1 osutatud kohustatud isikud, kuid mis on seotud tegevusega, mida võidakse eriti tõenäoliselt kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärkidel.
62. Selle artikli 2 lõikes 2 on sätestatud, et kui liikmesriik laiendab direktiivi 2015/849 kohaldamisala artikli 2 lõikes 1 nimetamata kutsealadele või ettevõtjate kategooriatele, siis teatab ta sellest komisjonile.
63. Sellega seoses märgin, et direktiivi 2015/849 artiklis 4 ei ole täpsustatud sellise laiendamise tingimusi. Seega, arvestades nii majandussuhete kui ka kuritegeliku tegevuse dünaamilisust, tuleb minu arvates asuda seisukohale, et liidu õigusega ning eelkõige seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõttega ei ole vastuolus see, et riigi seadustes ei määrata ammendavalt kindlaks kutsealasid ja nende ettevõtjate kategooriaid, kes loetakse kohustatud isikuteks, tingimusel et muud kui direktiivi 2015/849 artikli 2 lõikes 1 nimetatud kohustatud isikud, kellele selle direktiivi sätete kohaldamisala laiendatakse, täpsustatakse hiljem muudes aktides, mis ei oma tingimata seaduse staatust, kuid mis tuleb nõuetekohaselt avaldada.(17)
64. Siiski on mõiste „kohustatud isik“ laiendamine liikmesriigi poolt muudele kui direktiivis 2015/849 nimetatud üksustele võimalik ainult esiteks siis – nagu nähtub selle direktiivi artikli 4 lõike 1 sõnastusest endast –, kui need üksused „on seotud tegevusega, mida võidakse eriti tõenäoliselt kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärkidel“, ja teiseks siis, kui selline laiendamine toimub täielikus kooskõlas liidu õigusega ja eelkõige EL toimimise lepingu põhivabadused tagavate sätetega.
65. Käesolevas asjas on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne konkreetselt kindlaks teha, kas Läti õiguskorras tuleb sellist ettevõtjat nagu Citadeles, kes piirdus üksnes talle kuuluva kinnisasja üürile andmisega ja sõlmis selleks üürilepingud üürnikega, andes neile sõnaselgelt oma nõusoleku registreerida asjaomane kinnisasi nende registrijärgse asukohana, lugeda hõlmatuks sellise kutseala või ettevõtjate kategooriaga, mille puhul ei ole tegemist direktiivi 2015/849 artikli 2 lõikes 1 osutatud kohustatud isikutega, kuid millele Läti Vabariik on selle direktiivi artikli 4 alusel laiendanud selles direktiivis sätestatud rahapesuvastaste õigusnormide kohaldamisala.
66. Sellega seoses on siiski kaheldav, kas see on nii. Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades märkis komisjon sõnaselgelt, et ta ei ole saanud Läti valitsuselt direktiivi 2015/849 artikli 4 lõike 2 alusel mingit teavet selle kohta, et Läti Vabariik oleks laiendanud selle direktiivi kohaldamisala muudele kutsealadele või ettevõtjate kategooriatele, st isikutele, kes annavad üürile neile kuuluvaid kinnisasju.
4. Järeldus seoses esimese küsimusega
67. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele eelotsuse küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punktis c sisalduvat mõistet „usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkuja“ tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas konkreetset teenust, mis ei seisne pelgas enda kinnisasja üürileandmises, olenemata sellest, kas üürileandja on andnud üürnikule nõusoleku registreerida üüritud kinnisasi oma registrijärgse asukohana ja teha seal tehinguid.
B. Teine eelotsuse küsimus
68. Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, teada, kas direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punktis c sisalduvat mõistet „usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkuja“ tuleb tõlgendada nii, et juhul kui kinnisasja annab üürile füüsiline isik, tuleb tema suhtes kohaldada samu tingimusi nagu juriidilisele isikule või õiguslikule üksusele, sõltumata faktilistest asjaoludest, näiteks nende kinnisasjade arvust, mis on selle füüsilise isiku omandis ja mida ta üürile annab, sellest, et kinnisasja üürileandmine ei ole seotud majandustegevusega, või muudest asjaoludest.
69. Kuna teine küsimus on esitatud juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis juhul, kui Euroopa Kohus tõlgendab direktiivi 2015/849 artikli 3 lõike 7 punkti c nii, nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 67 välja pakkusin, ei ole sellele küsimusele vaja vastata.
70. Igal juhul on see küsimus minu arvates vastuvõetamatu. Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ei nähtu, et põhikohtuasi puudutaks kas või osaliselt kinnisasja üürileandmist füüsilise isiku poolt.
71. Sellest järeldub, et neil asjaoludel teisele küsimusele vastamine tähendaks ilmselgelt nõuandva arvamuse andmist hüpoteetilise küsimuse kohta, eirates Euroopa Kohtule ELTL artikliga 267 ette nähtud kohtute koostöö raames antud ülesannet.(18)
V. Ettepanek
72. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus, Läti) eelotsusetaotlusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ, artikli 3 lõike 7 punktis c sisalduvat mõistet „usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkuja“
tuleb tõlgendada nii, et
sellega peetakse silmas konkreetset teenust, mis ei seisne pelgas enda kinnisasja üürileandmises, olenemata sellest, kas üürileandja on andnud üürnikule nõusoleku registreerida üüritud kinnisasi oma registrijärgse asukohana ja teha seal tehinguid.