KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 9. juulil 2015(1)
Kohtuasi C‑326/14
Verein für Konsumenteninformation
versus
A1 Telekom Austria AG
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria))
Direktiiv 2002/22/EÜ – Kasutajate õigused elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul – Abonentide õigus leping lõpetada ilma leppetrahvita – Õigus leping erakorraliselt üles öelda – Tasu muutmine lepingutingimustest tulenevalt – Tasu sidumine tarbijahinnaindeksiga – Vastastikune seos direktiiviga 93/13/EMÜ
1. Käesolev eelotsusetaotlus, mis on esitatud kohtuvaidluse raames, milles on vastandatud tarbijaõiguste kaitse ühendus ja telekommunikatsiooniettevõtja, puudutab teatavaid lepingutingimusi, mis lubavad korrigeerida telekommunikatsiooniteenuste hindasid tarbijahinnaindeksiga. Konkreetselt on arutelu küsimuseks, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv)(2) artikli 20 lõige 2 tähendab, et abonentidel on õigus leping lõpetada ilma leppetrahvita, kui teavitatakse nimetatud hindade korrigeerimisest lepingus ette nähtud indekseerimismeetodil.
2. Kuigi Oberster Gerichtshofi esitatud eelotsusetaotlus puudutab ainult universaalteenuse direktiivi, nähtub nii eelotsusetaotluse põhjendusest kui ka käesolevas kohtuasjas esitatud kirjalikest ja suulistest seisukohtadest, et arvesse on vaja võtta ka sätteid nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivis 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes.(3)
3. Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule esimest korda võimaluse otsustada probleemi üle, mida tekitab hindade indeksiga korrigeerimise klausel seoses kasutajate õigusega leping erakorraliselt üles öelda. Kuigi Euroopa Kohus on teatavaid hindade muutmist käsitlevaid lepingutingimusi analüüsinud, ei olnud varem analüüsitud lepingutingimused ega ka nendes kohtuasjades tõstatatud problemaatika käesoleva kohtuvaidluse esemeks olevatega võrreldavad. Nii käsitles ühelt poolt kohtuasi Invitel(4) direktiivi 93/13 tõlgendamist kohtuasjas seoses lepingutingimusega, mis nägi ette osutatud teenustega seonduvate kulude ühepoolselt muutmise ja milles ei kirjeldatud sõnaselgelt nimetatud kulude kindlaks määramise viisi ega selgitatud sellise muutmise põhjuseid. Teiselt poolt kohtuasjas RWE Vertrieb(5) arutati niisuguse lepingutingimuse vastavust direktiivides 93/13 ja 2003/55(6) sätestatud heausksuse, tasakaalustatuse ja läbipaistvuse nõuetele, mis vaatamata sellele, et see nägi ette, et kliendid võisid lepingu lõpetada, lubas tarneettevõtjal ühepoolselt muuta gaasivarustuse maksumust, teatamata muutmise põhjust, tingimusi või ulatust. Lõpuks kohtuasjas Schulz ja Egbringhoff,(7) milles ei olnud kohaldatav mitte direktiiv 93/13, vaid ainult direktiivid 2003/54(8) ja 2003/55, vaieldi selle üle, kas teatavad lepingutingimused, mis tagasid küll hindade tõstmisest teavitamise mõistliku tähtajaga ja õiguse leping lõpetada, kuid ei sätestanud hindade muutmise põhjust, nõudeid ja suurusjärku, vastasid nimetatud õigusnormides nõutud määral läbipaistvusele.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4. Universaalteenuse direktiivi põhjendus 30 sätestab, et: „[l]epingud on kasutajatele ja tarbijatele oluline vahend, et tagada teabe minimaalne läbipaistvus ja õiguskindlus. Konkurentsile rajatud turul sõlmib suurem osa teenuseosutajaid oma klientidega lepingud, sest see on kaubanduslikult soovitav. Lisaks käesoleva direktiivi sätetele kohaldatakse elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud tarbijatehingute suhtes lepingunõudeid, mis on sätestatud kehtivates ühenduse tarbijakaitset käsitlevates õigusaktides, eelkõige […] direktiivis 93/13/EÜ […] ja […] direktiivis 97/7/EÜ […] tarbijakaitse kohta seoses sidevahendi abil sõlmitud lepingutega. Vahetu telefoniteenuse osutajaga sõlmitud lepingulise suhte puhul peaks tarbijatele olema tagatud õiguskindluse miinimumtase, mis eeldab, et lepingus on kindlaks määratud lepingutingimused, teenuse kvaliteet, lepingu ja teenuse lõpetamise tingimused, kompensatsioonimeetmed ja vaidlusküsimuste lahendamine. Kui tarbijaga sõlmib lepingu muu teenuseosutaja kui vahetu telefoniteenuse osutaja, peaks ka selline leping sisaldama sama teavet. Hindade, tariifide ja tingimuste läbipaistvuse tagamise meetmed suurendavad tarbijate võimalusi teha neile sobivaim valik ja seega saada konkurentsist võimalikult suurt kasu”.
5. Teiselt poolt sätestab universaalteenuse direktiivi põhjendus 49, et selles direktiivis „[…] tuleks sätestada tarbijakaitse elemendid, sealhulgas selged lepingutingimused ja vaidlusküsimuste lahendamine ning tariifide läbipaistvus tarbijate jaoks […]”.
6. Universaalteenuse direktiivi artiklil 1, milles kehtestatakse direktiivi eesmärk ja reguleerimisala, on järgmine sõnastus:
„1. Direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) raames käsitleb käesolev direktiiv elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumist lõppkasutajatele. Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada tulemusliku konkurentsi ja valikuvabaduse abil kogu ühenduses hea kvaliteediga üldkasutatavate [elektrooniliste side]teenuste kättesaadavus ja käsitleda asjaolusid, mille puhul turg ei rahulda tulemuslikult lõppkasutajate vajadusi. Käesolev direktiiv sisaldab samuti sätteid lõppseadmete teatud aspektide kohta, sealhulgas sätteid, mille eesmärk on hõlbustada puuetega lõppkasutajate juurdepääsu nendele.
2. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse lõppkasutajate õigused ja üldkasutatavaid elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid osutavate ettevõtjate vastavad kohustused. Seoses universaalteenuse pakkumise tagamisega avatud ja konkurentsile rajatud keskkonnas määratletakse käesolevas direktiivis kindlaksmääratud kvaliteediga teenuste miinimumkogum, millele on juurdepääs kõigil lõppkasutajatel teatavale riigile iseloomulike tingimuste seisukohast vastuvõetava hinnaga, ilma et see moonutaks konkurentsi. Käesolevas direktiivis sätestatakse ka kohustused, mis on seotud teatavate kohustuslike teenuste osutamisega (näiteks püsiliinide pakkumine jaemüügi korras).
[…]
4. Käesoleva direktiivi sätteid lõppkasutajate õiguste kohta kohaldatakse, ilma et need piiraksid tarbijakaitset käsitlevate ühenduse eeskirjade, eriti direktiivide 93/13/EMÜ ja 97/7/EÜ ning ühenduse õigusega kooskõlas olevate siseriiklike eeskirjade kohaldamist.”
7. Universaalteenuse direktiivi IV peatükk on mõeldud lõppkasutajate huvide ja õiguste kaitsmiseks. Selles peatükis sätestab viidatud direktiivi artikkel 20, et:
„1. Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatava sidevõrgu ühenduse teenuseid ja/või üldkasutatavaid elektroonilisi sideteenuseid tellides on tarbijatel ja taotluse korral teistel lõppkasutajatel õigus sõlmida leping sellist ühendust ja/või teenuseid pakkuva ettevõtja või pakkuvate ettevõtjatega. Lepingus esitatakse selgel, arusaadaval ja kergesti kättesaadaval kujul vähemalt järgmised andmed:
[…]
d) hindade ja tariifide üksikasjad, võimalused ajakohase teabe saamiseks kõigi kasutatavate tariifide ja hooldustasude kohta, pakutavad makseviisid ning makseviisist olenevad kulude erinevused;
[…]
2. Liikmesriigid tagavad, et abonendil on õigus leping lõpetada leppetrahvita pärast seda, kui talle on teatatud elektroonilisi sidevõrke ja/või -teenuseid pakkuva ettevõtja kavandatavast lepingutingimuste muutmisest. Abonentidele teatatakse igast sellise muudatuse tegemisest piisavalt vara ette (vähemalt kuu aega varem) ja samal ajal teavitatakse neid õigusest leping leppetrahvita lõpetada, kui uued tingimused ei ole neile vastuvõetavad. Liikmesriigid tagavad, et riikide reguleerivatel asutustel on võimalik täpsustada teatamise vormi.”
8. Universaalteenuste direktiivi muutva direktiivi 2009/136 põhjenduses 27 on märgitud, et „[a]bonentide õigus taganeda lepingust ilma leppetrahvita rakendub elektrooniliste sidevõrkude ja/või teenuste pakkujate kehtestatud lepingutingimuste muutmisel”.
9. Direktiivi 93/13 artiklis 3 on sätestatud:
„1. Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.
[…]
3. Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.”
10. Direktiivi 93/13 lisa punktis 1 on loetletud direktiivi artikli 3 lõikes 3 viidatud lepingutingimuste hulgas tingimused, mille eesmärk või tagajärg on:
„[…]
j) anda müüjale või teenuste osutajale võimalus muuta lepingutingimusi ühepoolselt, ilma mõjuva, lepingus kindlaksmääratud põhjuseta;
[…]
l) anda võimalus, et müüja või teenuste osutaja määrab kauba hinna tarnimise ajal või tõstab kauba või teenuse hinda, ilma et tarbijal oleks kummalgi juhul õigus leping lõpetada, kui lõplik hind on liiga kõrge, võrreldes lepingu sõlmimise ajal kokkulepitud hinnaga;
[…]”.
11. Direktiivi 93/13 lisa punkti 1 alapunktide j ja l reguleerimisala kohta on nimetatud lisa punktis 2 sätestatud, et:
„[…]
b) […]
Punkt j ei takista samuti tingimuste kehtestamist, mille kohaselt müüja või teenuste osutaja jätab endale õiguse muuta ühepoolselt tähtajatu lepingu tingimusi, kui ta on kohustatud sellest tarbijale mõistliku aja jooksul teatama ning kui tarbija võib lepingu soovi korral katkestada.
d) Punkt l ei takista hinnaindekseerimisklauslite rakendamist, kui need on seadusega lubatavad ning kui hindade muutumist täpselt kirjeldatakse.”
B. Austria õigus
12. Telekommunikationsgesetz 2003 (elektroonilise side seadus)(9) III jaos asuvad §-d 25 ja 25bis on järgmise sisuga:
㤠25
1. Sidevõrkude ja -teenuste ettevõtjad peavad koostama lepingute tüüptingimused, mis kirjeldavad nii pakutavaid teenuseid kui ka nende osutamise eest makstava tasu arvutamise korda. […]
2. Tüüptingimuste ja tasu arvutamise korra muudatused tuleb enne jõustumist esitada reguleerivale asutusele ja avaldada sobival viisil. Kui muudatused ei ole abonentidele ainult soodsad, kehtib kahe kuu pikkune teatamis- ja avaldamistähtaeg. Eespool sätestatu ei mõjuta […] Konsumentenschutzgesetz’i (KSchG) ja Allgemeines bürgerliches Gesetzbuch’i [Austria tsiviilseadustik] sätteid.
3. Selliste muudatuste peamine sisu, mis ei ole abonentidele ainult soodsad, edastatakse neile kirjalikult, näiteks perioodiliselt esitatavale arvele trükituna, hiljemalt üks kuu enne muudatuste jõustumist. Teade abonendile peab sisaldama viidet muudatuste jõustumise ajale ja sellele, et tal on õigus leping kuni muudatuste jõustumiseni üles öelda leppetrahvita. […]Sidevõrkude ja -teenuste ettevõtjate lepingu tüüptingimuste ja tasu arvutamise korra muudatused, mis kehtestatakse üksnes reguleeriva asutuse poolt selle sätte alusel antud määruse alusel ja ei ole teenuse kasutajatele ainult soodsad, ei anna abonentidele õigust lepingut üles öelda leppetrahvita. […]
5. Tasu arvutamise korda puudutavad sätted peavad sisaldama vähemalt:
[…]
2. andmeid selle kohta, milliste vahendite kaudu on võimalik saada teavet kõikide kehtivate tariifide ja hooldustasude kohta;
[…].”
13. Konsumentenschutzgesetzi (tarbijakaitseseadus)(10) § 6 sisaldab järgmisi sätteid:
㤠6. Lubamatud lepingutingimused
I. Tarbijale ei ole mingil juhul siduvad eelkõige sellised lepingutingimused ABGB (üldine tsiviilseadustik) § 879 tähenduses, mis näevad ette, et
[…]
5. ettevõtjal on õigus nõuda teenuse eest suuremat tasu, kui on kehtestatud lepingu sõlmimisel, välja arvatud juhul, kui leping näeb tariifide muutmise eeldusena kokku lepitud tingimuste puhul ette ka tasu vähendamise, kui tariifide muutmist tingivaid asjaolusid on lepingus selgelt kirjeldatud ja need on objektiivselt põhjendatud ning nende saabumine ei olene ettevõtja tahtest […].”
14. Bundesstatistikgesetz 2000 (föderaalne statistikaseadus)(11) asutab §-s 22 ja järgmistes paragrahvides föderaalse asutuse Statistik Österreich [Austria Statistikaamet], kelle ülesannete hulgas on statistika koostamine ja avaldamine. Selle asutuse ülesanne on välja töötada tarbijahinnaindeks.
II. Faktilised asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas
15. Verein für Konsumenteninformation (tarbijainfo ühendus) esitas A1 Telekom Austria AG vastu kollektiivhagi, mille kaudu ta nõuab, et nimetatud ettevõtjat kohustataks tema ärisuhetes klientidega lõpetama teatavate tema lepingute tüüptingimustes(12) sisalduvate lepingutingimuste kasutamise, mis näevad ette telekommunikatsiooniteenuste tariifide kohandamise vastavalt tarbijahinnaindeksi muutumisele, ja loobuma nendele tingimustele tuginemisest.
16. Hagejate nõuded rahuldati täielikult esimeses astmes tehtud kohtuotsuses. Selle kohtuotsuse peale kaebas A1 Telekom Austria edutult apellatsiooniastmes. Apellatsioonikohus leidis eelkõige, et kuivõrd kostjal on õigus ühepoolselt tasu muuta, siis on abonendil omakorda õigus leping erakorraliselt üles öelda.
17. Käesolev eelotsusetaotlus on esitatud erakorralises kassatsioonkaebuses, mille esitas A1 Telekom Austria apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse peale. Selle kaebuse tunnistas eelotsusetaotluse esitanud Oberster Gerichtshof vastuvõetavaks, arvestades apellatsioonikohtu eri kodade poolt selles suhtes järgitud kriteeriumide erinevust. Nimelt oli teine apellatsioonikohtu koda leidnud, et Telekommunikationsgesetz’i § 25 kaitsefunktsioon ei hõlma tariifide korrigeerimist juba kokkulepitud indeksiga, kuna need korrigeerimistingimused on piisavalt kindlaks määratud ega sõltu telekommunikatsiooniettevõtja suvast.
III. Eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus
18. Nendel asjaoludel esitas Oberster Gerichtshof järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõikes 2 sätestatud õigus, mille kohaselt võivad abonendid lepingu ilma leppetrahvita lõpetada pärast seda, kui neile on „teatatud lepingutingimuste kavandatavast muutmisest”, on ette nähtud ka juhul, kui tasude korrigeerimine tuleneb lepingutingimustest, mis näevad juba lepingu sõlmimisel ette, et edaspidi korrigeeritakse (suurendatakse või vähendatakse) tasusid vastavalt objektiivse tarbijahinnaindeksi muutumisele, mis kajastab raha väärtuse muutumist?”
19. Euroopa Kohtus toimuvas menetluses esitasid oma kirjalikud seisukohad Verein für Konsumenteninformation, A1 Telekom Austria, Euroopa Komisjon ja Belgia valitsus, kes kõik, peale viimase, osalesid 30. aprillil 2015. aastal peetud kohtuistungil.
IV. Eelotsuse küsimus
A. Euroopa Kohtule esitatud seisukohad
20. Verein für Konsumenteninformation kõigepealt eitab telekommunikatsiooniteenuste osutajate sellist universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõikest 2 tulenevat õigust lepingutingimusi muuta, kuna direktiivis on tema arvates vastupidi sätestatud tarbija õigus leping üles öelda. Nagu märkis ühendus kohtuistungil, oleks sellise õiguse puudumine vastuolus direktiivi eesmärgiga tagada vastuvõetava hinnaga juurdepääs teenusele. Teiseks on õigus lepingut lõpetada olemas just nimelt juhtudeks, kus lepingus on ette nähtud selline ühepoolselt muutmise võimalus, sest kui sellist eelnevat kokkulepet ei oleks, ei saaks ettevõtja sellist muutmist teha. Kui järgida A1 Telekom Austria soovitatud tõlgendust, saaks lepingu lõpetamise õigust süstemaatiliselt välistada lepingusse indekseerimisklauslite lisamise kaudu. Lisaks ei ole kavandatud indekseerimine automaatne, vaid sõltub ettevõtja otsusest teha tarbijale teatavaks oma soov tasusid tõsta. Ühendus viitab ka kohtuotsusele RWE Vertrieb,(13) et põhjendada oma argumenti, et lepingutingimus, mis lubab tasusid muuta, kujutab endast lepingutingimuste muutmist direktiivi 93/13 lisa punkti 2 alapunkti b teise lõigu ja direktiivi 2003/55 A lisa punkti b tähenduses. Nagu teatas ühendus kohtuistungil, on direktiivide 93/13 ja 2002/22 kohaldamisalad paralleelsed, nii et viimases ette nähtud õigus lepingut erakorraliselt üles öelda on tema arvates igal juhul kohaldatav, olenemata sellest, kas indekseerimisklauslid on või ei ole olemuselt ebaõiglased. Lisaks ei ole tarbijahinnaindeksi kasutusele võtmine õigustatud ka sisuliselt, sest nimetatud indeks ei kajasta hindade pidevat langust telekommunikatsioonisektoris. Nagu märgiti kohtuistungil, on sideteenuste suhteline kaal kõikides hindades, mida võetakse indeksi väljatöötamiseks arvesse, väga väike (umbes 2,2%). Lõpuks viitab ühendus Oberster Gerichtshofi kohtupraktikale, milles see kohus on tõlgendanud direktiivi 2007/64(14) artikli 44 lõiget 1 ülevõtnud siseriiklikke õigusnorme nii, et tasude muutmist tulenevalt muudest lepingutingimustest kui intressimäärade korrigeerimine vastavalt kokkulepitule tuleb käsitada mõiste „lepingu muutmine” alla kuuluvana.(15)
21. A1 Telekom Austria sõnul ei kujuta tasude muutmine tulenevalt indekseerimisklauslite kohaldamisest endast lepingu muutmist, vaid tavalist lepingu täitmist. Indekseerimise eesmärk on siinkohal kompenseerida tulevast raha väärtuse langust ja säilitada lepingupoolte vahel kokku lepitud materiaalse soorituse ja rahalise soorituse võrdväärsus. Seega, kuna tegemist ei ole lepingu muutmisega, ei ole kohaldatav Telekommunicationsgesetz’i § 25, mis sätestab tarbija õiguse lepingut lõpetada. Lisaks on nimetatud tasude muutmised kooskõlas tarbijakaitseseaduse § 6 lõike 1 punktiga 5. Teiselt poolt leiab A1 Telekom Austria, et tasude korrigeerimine indekseerimisklausli alusel ei kujuta endast teenuseosutaja poolt aktiivselt peale sunnitud muutmist direktiivi 2009/139 põhjenduse 27 tähenduses, mis muudab universaalteenuse direktiivi, vaid tegemist on kokkulepitud lepingutingimuse täitmisega, sest hindade korrigeerimise tingivad ettevõtja tahtest sõltumatud asjaolud. Järelikult ei kuulu selline korrigeerimine tarbijahinnaindeksiga nagu põhikohtuasjas universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõike 2 kohaldamisalasse. Teiselt poolt viitab A1 Telekom Austria direktiivi 93/13 lisa punkti 2 alapunktile d, mille kohaselt ei ole niisugused indekseerimisklauslid, mis on seadusega lubatavad ja milles on hinna muutumist sõnaselgelt kirjeldatud, ebaõiglased. Eelotsusetaotluses esitatud viide direktiivi 2007/64 artiklile 44 makseteenuste kohta ei ole tema arvates seevastu asjassepuutuv, sest nimetatud õigusnorm reguleerib teistsuguseid lepingusuhteid. Ka direktiivi 2009/73 I lisa punkti 1 alapunkt b ei võimalda tema arvates teha mingeid järeldusi mõiste „muutmine” kohta käesolevas asjas. A1 Telekom Austria märkis kohtuistungil ühtlasi, et universaalteenuse direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses vastuvõetava hinna kriteeriumi kohaldatakse rangelt koostoimes selle direktiivi II peatükiga universaalteenuse osutamise kohustuste kohta ja et seda ei või kasutada selle direktiivi artikli 20 tõlgendamiseks. Lõpuks selgitas A1 Telekom Austria samuti kohtuistungil, et enamik lepingutest, millesse vaidlusalune lepingutingimus lisatakse, on tähtajatud lepingud, mida võib lõpetada ilma leppetrahvita, järgides ühe kuu pikkust etteteatamistähtaega, ja et tähtajaliste lepingute puhul, mille ennetähtaegse lõpetamise korral kaasneb abonendile tõepoolest leppetrahv, on miinimumkestus kõige enam kaks aastat.
22. Belgia valitsus omakorda leiab, et lepingu tüüptingimustest tulenev tasude korrigeerimine, nagu see, mis on põhikohtumenetluse ese, annab abonentidele õiguse leping lõpetada. Direktiivi 93/13 lisa punkti 2 alapunkti d ja universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõike 2 kohaldamisalad on erinevad, mistõttu neid tuleb kohaldada kumulatiivselt. Seda tõlgendust on Belgia valitsuse sõnul kinnitatud Euroopa kohtu otsustes Invitel ja RWE.(16) Teiselt poolt tuleks indekseerimist käsitada telekommunikatsiooniettevõtja tehtud muudatusena direktiivi 2009/136 põhjenduse 27 tähenduses. Lõpuks viitab Belgia valitsus mitmele uurimustele, mis näitavad sideteenuste hindade suundumust languse suunas, mistõttu väidab ta, et indekseerimist ei saa pidada vajalikuks selleks, et säilitada soorituste võrdväärsus.
23. Euroopa Komisjon on seisukohal, et indekseerimisklauslite suhtes ei tule lepingu lõpetamise õigust kohaldada, sest nendest tulenev tasude muutmine ei kujuta endast lepingutingimuste muutmist universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõike 2 tähenduses: tasude korrigeerimine kokkulepitud indeksiga ja ettenähtud korras oli teada lepingu sõlmimise ajal ja kujutab endast seega ühe sellise lepingutingimuse täitmist, mida ei ole muudetud. Lisaks on tasude muutmise kord lepingus alates lepingu sõlmimisest sätestatud läbipaistvalt ja üksikasjalikult, sidudes tasud indeksiga, mille kehtestab kolmandast isikust asutus (Austria Statistikaamet) raha väärtuse objektiivse muutumise alusel. Komisjon märgib samuti, et see tõlgendus on kooskõlas ka direktiivi 93/13 eeskirjadega. Kohtuistungil rõhutas komisjon samuti, et olenemata sellest, et direktiivi 93/13 ja universaalteenuse direktiivi kohaldamisalad on erinevad, võib sellisel juhul nagu käesolev kohaldada mõlemat direktiivi. Ta rõhutas ka käesoleva kohtuasja asjaolude erinevust kohtuasjade Invitel ja RWE Vertrieb omadest,(17) kus oli tegemist ebaõiglaste lepingutingimustega, mis pidid andma õiguse lepingut üles öelda. Lõpuks on komisjon seisukohal, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu viide direktiivile 2007/64 makseteenuste kohta ei ole asjassepuutuv.
B. Õiguslik analüüs
24. Oma eelotsuse küsimusega soovib Oberster Gerichtshof peaasjalikult teada, kas telekommunikatsiooniteenuste tasude korrigeerimine vastavalt tarbijahinnaindeksile kujutab endast lepingutingimuste muutmist universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõike 2 tähenduses, andes nii abonentidele õiguse leping lõpetada ilma leppetrahvita. Vastus sellele eelotsuse küsimusele sõltub seega selles sättes sisalduva mõiste „lepingutingimuste muutmine” tõlgendusest.
25. Sellega seoses on vaja lähtuda konkreetsest funktsioonist, mida indekseerimine täidab pikaajalistes ja tähtajatutes lepingutes. Tarbijahinnaindeksid oma erinevates sõnastustes kujutavad endast arvnäitajaid, mis mõõdavad leibkondade poolt tarbitavate teatavate kaupade või teenuste hindade proportsionaalseid või protsentuaalseid muutusi aja jooksul.(18) Indekseerimine tähendab teatavate maksete rahalise väärtuse kohandamist tarbijahinnaindeksile (edaspidi „THI”).(19) Kuigi indekseerimise esmane funktsioon palkadele või teatud sotsiaalkindlustushüvitistele kohaldamisel on üldjuhul olnud seotud ostujõu või elatustaseme säilitamisega,(20) kasutatakse tarbijahinnaindekseid tänu nende avalikkusele ja perioodilisusele, nagu ka asjaolule, et neid peetakse üldiselt inflatsiooni näitajateks,(21) muude sobivamate näitajate puudumisel ka võrdlusaluseks teatavates pikaajalistes või tähtajatutes lepingutes vastusoorituste korrigeerimiseks, eesmärgiga kompenseerida üldisest inflatsioonist tingitud rahalise väärtuse kadusid.(22) Seega käsitatakse lepinguõiguses hindade korrigeerimise klausleid, mis sisaldavad viidet tarbijahinnaindeksile, üldiselt – ehkki mitte täiusliku(23) – abinõuna rahalise ebastabiilsuse vastu, taastades soorituste tasakaalu.(24)
26. Neid kaalutlusi arvestades pean sissejuhatuseks ja Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades tõstatatud küsimustest lähtudes vajalikuks selgitada kõigepealt universaalteenuse direktiivi ja direktiivi 93/13 vahelisest vastastikkusest seosest tulenevaid küsimusi. Tuleb arvesse võtta nimelt, et viimane sisaldab konkreetseid viiteid nii indeksist lähtuvatele hindade muutmise klauslitele kui ka tarbija õigusele lepingut lõpetada.
1. Universaalteenuse direktiivi ja direktiivi 93/13 vastastikune seos
27. Nagu nii kirjalikes kui ka kohtuistungil esitatud seisukohtades ulatuslikult arutati, on liidu seadusandja sätestanud direktiivis 93/13 hinnaindekseerimisklauslite jaoks erandi sellest, et tingimused, mille alusel ettevõtja muudab hindasid, on ebaõiglased.
28. Ometi on tõsi, et direktiivi 93/13 lisas(25) omistatakse määravat tähtsust tarbija õigusele leping lõpetada kui ühele teguritest, mille abil saab välistada, et klauslid, mis lubavad lepingutingimusi muuta, (lisa punkti 1 alapunkt j) ja mis lubavad teenuseosutajal hindu tõsta (lisa punkti 1 alapunkt l), oleksid ebaõiglased.(26) Viimaste puhul on aga direktiivi 93/13 enda lisas sätestatud selge erand „hinnaindekseerimisklauslite [jaoks], kui need on seadusega lubatavad ning kui hindade muutumist täpselt kirjeldatakse”(27).
29. Kui eespool öeldust tuleneb, et direktiivis 93/13 konkreetselt ei loeta ebaõiglasteks hinnaindekseerimisklausleid, mis on seadusega lubatavad ja mis sisaldavad sõnaselget hinna muutmise meetodi kirjeldust, siis on vaja rõhutada, et universaalteenuse direktiivi, mis on käesoleva eelotsuse küsimuse ese, kohaldatakse ilma, et see piiraks direktiivi 93/13 sätete kohaldamist.(28) See eeldab eelkõige, et asjaolu, et indekseerimisklauslit ei loeta direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglaseks, ei välista absoluutselt, et hindade muutmine tulenevalt selle klausli kohaldamisest võiks endast kujutada lepingutingimuste muutmist universaalteenuse direktiivi tähenduses, ühes selle loogiliste tagajärgedega nimetatud õigusnormis artikli 20 lõikes 2 ette nähtud õigusele lepingut lõpetada.
30. Sellest stsenaariumist tulebki lähtuda, et anda käesoleva kohtuasja esemeks olevale eelotsuse küsimusele tarvilik vastus, sest – nagu märkis ka komisjon kohtuistungil – üheski Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest ei väidetud, et käesolevas asjas arutatavad lepingutingimused on ebaõiglased. Erinevalt direktiivi 93/13 sätetest ei ole universaalteenuse direktiivis mingil viisil seatud lepingu lõpetamise õiguse tingimuseks, et asjaomased lepingutingimused oleksid tunnistatud ebaõiglaseks. Vastus käesolevas asjas arutatavale küsimusele tuleneb seega ainult „lepingutingimuste muutmise” tõlgendamisest universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõike 2 tähenduses, olenemata sellest, et liidu seadusandja hoiak hinnaindekseerimisklauslite suhtes – millest annab tunnistust direktiivi 93/13 lisa – võiks olla näitaja sellest, kui erilist tähelepanu tuleb indekseerimisele osutada.
2. Mõiste „lepingutingimuste muutmine” tõlgendamine universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõike 2 tähenduses
31. Direktiiv 2002/22 on telekommunikatsioonisektori liberaliseerimise kontekstis võtmetähtsusega õigusakt, mille esimene eesmärk on tagada tegeliku konkurentsi ja valikuvabaduse abil kogu liidus hea kvaliteediga üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste kättesaadavus. Selleks kehtestatakse selle direktiiviga samal ajal õiguslik raamistik, peaasjalikult direktiivi II peatüki kaudu,(29) mis võimaldab käsitleda olukorda, kus turg ei rahulda tulemuslikult lõppkasutajate vajadusi.(30) Nagu on korduvalt tuvastatud Euroopa Kohtu praktikas, tahetakse direktiiviga 2002/22 „luua ühtne reguleeriv raamistik, mis tagaks universaalteenuse osutamise, st määratletud miinimumteenuste osutamise kõigile lõppkasutajatele vastuvõetava hinnaga”(31).
32. Sellega seoses on direktiivi taotlus ühtlasi kehtestada lõppkasutajatele õigused ja elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid pakkuvate ettevõtjate vastavad kohustused, (32) mida käsitleb direktiivi IV peatükk, kuhu kuulub säte, mille tõlgendamine on käesoleva kohtuasja ese.(33) Seega on universaalteenuse direktiivi sätete aluseks tarbijakaitse eesmärk ning see on tihedalt seotud ka telekommunikatsiooniteenuste turu liberaliseerimisega.(34)
33. Nagu on rõhutatud universaalteenuse direktiivi põhjenduses 30, on leping selles lõppkasutajate õiguste ja huvide kaitse valdkonnas oluline vahend, et tagada teabe minimaalne läbipaistvus ja õiguskindlus. Seda tagatakse eelkõige lepingut reguleerivate tingimuste kindlaksmääramisega, millest on kasutajate jaoks eriti tähtis tasude kindlaksmääramise tingimuste läbipaistvus.(35) Seda eesmärki silmas pidades on universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõikes 1 sätestatud andmed, mis tuleb lepingus täpsustada selgelt, arusaadavalt ja kergesti kättesaadavalt. Nende andmete hulgas on „üksikasjad hindade ja tariifide kohta ja vahendid, mille abil on võimalik saada asjakohast teavet kõigi kohaldatavate tariifide ja hooldustasude kohta […]”.
34. Kohustusest lisada lepingusse andmed hindade ja tariifide kohta, nagu ka ajakohastatud teave nende kohta, ei saa aga järeldada, et universaalteenuse direktiiv ja eriti selle artikli 20 lõige 1 näeks ette kohustuse kehtestada need hinnad ja tariifid fikseeritud ja muutumatus rahalises väärtuses, takistades võimalust ette näha nende muutmise tingimusi. Selle kohta järeldub universaalteenusse direktiivi artikli 20 lõikest 2, nagu tuvastas Euroopa Kohus kohtuotsuses RWE Vertrieb, tõlgendades direktiivi 93/13 lisa punkti 2 alapunkti b teist lõiku ja alapunkti d ning direktiivi 2003/55 maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta(36) A lisa punkti b, et liidu seadusandja tunnistas tähtajatute lepingute – käesoleval juhul telekommunikatsioonilepingute – raames, „et tarneettevõtjal on õigustatud huvi enda teenuse eest saadava tasu muutmiseks”(37).
35. Sellega seoses ja esimese järeldusena leian, et mõiste „lepingutingimuste muutmine”, nagu see on sedastatud universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõikes 2, grammatiline tõlgendus viib järeldusele, et tasude korrigeerimine, mis toimub lepingutingimuste rakendamise tulemusel, ei kujuta endast sõna otseses mõttes lepingu muutmist, vaid ühe algusest peale (ab initio) ette nähtud lepingutingimuse rakendamist ehk täitmist.
36. Selline nii üldises ja mitteeristavas sõnastuses järeldus nagu eespool kätkeb selget ohtu kahjustada direktiivi artikli 20 lõikega 2 ette nähtud lepingu lõpetamise õiguse kasulikku mõju. Nimelt võiks igasugune hindade või tariifide muutmise klausel – kuidas see ka ette nähtud ei oleks –, kui see on lepingus algusest peale ette nähtud, jätta sel viisil abonendid ilma võimalusest lepingut ühepoolselt lõpetada ilma leppetrahvita, ja seda isegi juhul, kui tegemist oleks täpselt piiritlemata klausliga, mis sõltub teenuseid osutava ettevõtja ühepoolsest tahtest, mis muudaks esialgu sätestatud lepingutingimustega kehtestatud tasakaalu kasutaja jaoks ettenägematute tagajärgedega.
37. Eespool öeldust otseselt tulenevalt näib vajalik tagada, et abonendi vastusooritus „indekseeritud hinna” kujul oleks näha piisava ettearvestatavuse, läbipaistvuse ja õiguskindluse joontega selleks, et arvestada, et tegemist ei ole lepingutingimuste muutmisega universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõike 2 tähenduses, arvestades kõnealuste klauslite sisu ja nende lepingute eriomaseid tunnuseid, milles need klauslid on sätestatud.
38. Vaidlusalused lepingute tüüptingimused näevad ette eeskirjad, mis reguleerivad tasude kindlaksmääramist juhul, kui on kokku lepitud korrigeerimine indeksiga. Nimetatud juhul ei ole ette nähtud tasude automaatset indekseerimist,(38) vaid täpsemalt ja ühelt poolt teenuseosutaja ettevõtja võimalust suurendada tasusid järgmiseks kalendriaastaks vastavalt Austria Statistikaameti poolt koostatud aasta tarbijahinnaindeksi tõusule. Teiselt poolt, ja vastupidi, on ettevõtja kohustatud kajastama aasta THI languseid, vähendades nimetatud tasusid klientide kasuks. See kohustus väheneb ainult juhul, kui ettevõtja on loobunud tasusid tõstmast, mida tal oleks olnud sellele klauslile vastavalt lubatud teha eelneval perioodil, säilitades nii tasakaalu lepingupoolte huvide vahel.
39. Nagu märkis A1 Telekom Austria kohtuistungil, on enamik lepinguid, kuhu on lisatud vaidlusalune klausel, tähtajatud lepingud, mida võib igal juhul lõpetada ilma leppetrahvita, kui peetakse kinni ühe kuu pikkusest etteteatamistähtajast. Seevastu tähtajaliste lepingute puhul, millele oleks käesoleval juhul arutatav klausel samuti kohaldatav ja mille ennetähtaegse lõpetamisega kaasneks abonendile leppetrahv, on miinimumkestus kõige enam kaks aastat.
40. Seda arvestades on siseriikliku kohtu ülesanne hinnata, kas käesoleval juhul on olemas piisava õiguskindluse, ettearvatavuse ja läbipaistvuse elemendid selleks, et hinnata, et tegemist on lepingutingimuste muutmisega universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõike 2 tähenduses. Selleks on vaja arvesse võtta erinevaid tegureid, mis on sellise hindamise seisukohalt eriti olulised.
41. Kõigepealt tuleb rõhutada, et mõiste „lepingutingimuste muutmine”, olukorras, kus tasude korrigeerimised toimuvad esialgu lepingus ette nähtud klauslite tagajärjel, eeldab muutust abonendi seisundis.(39) Seega peab hindade muutmine indeksiga seotud korrigeerimise klausli kohaldamisel asetuma lepingukestuse järjepidevuse perspektiivi,(40) tagades võetud kohustuste algse tasakaalu säilimise ja vastastikuste soorituste võrdväärsuse konkreetse lepingu raames. Sellega seoses tuleb samuti arvestada erilist ülesannet, mida täidab indekseerimine pikaajalistes või tähtajatutes lepingutes.
42. Teiseks tuleb arvesse võtta, kas nimetatud tasude muutmine on lepingus ette nähtud üksikasjalikult, täpselt, abonendi jaoks arusaadavalt ja läbipaistvalt, viidates üldsusele kergesti kättesaadavale indeksile, mille on kindlaks määranud kolmandast isikust asutus sõltumatult teenuseosutaja tahtest, objektiivsete kriteeriumide alusel ja selliselt, et klauslite kohaldamine ei tekita abonentide jaoks ettearvamatuid või ebaproportsionaalseid tagajärgi.
43. Kolmandaks ei tähenda asjaolu, et tarbijahinnaindeksiga korrigeerimise klausli rakendamine ei toimu automaatselt, tingimata seda, et tegemist on lepingutingimuste muutmisega universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõike 2 tähenduses, tingimusel et selle automaatse rakendamise puudumine töötab lepingupoolte huvide tasakaalu säilitades abonentide kasuks.
44. Lõpuks leian, et ei ole vaja võtta arvesse väiteid, mis põhinevad tõlgendusel, mille andis Oberster Gerichtshof ise seoses makseteenuseid käsitleva direktiivi 2007/64 artikli 44 ülevõtmise siseriikliku õigusnormiga, mille kohaselt igasugust muud kui intressimäära muutusest tulenevat korrigeerimist tuleb mõista nii, et see kuulub mõiste „lepingu muutmine” alla. Nimelt, olenemata sellest, et selle normiga reguleeritud makseteenuste spetsiifilisus võiks rääkida selle kahjuks, et seda tõlgenduse saaks automaatselt universaalteenuse direktiivi valdkonnale üle kanda, ei ole Euroopa Kohus igal juhul veel tõlgendanud nimetatud direktiivi 2007/64 sätet, mis ei ole käesoleva kohtuvaidluse ese.
45. Kokkuvõttes leian, et tasude muutmisega tulenevalt hinnaindekseerimisklausli kohaldamisest ei kaasne lepingutingimuste muutmist universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõike 2 tähenduses, kuivõrd abonendipoolse vastusoorituse väljendus „indekseeritud hinna” kujul on piisava ettearvatavuse, läbipaistvuse ja õiguskindluse joontega selleks, et arvestada, et ei ole toimunud muutust abonendi lepingulises seisundis. Siseriikliku kohtu ülesanne on neid jooni hinnata, arvestades vaidlusaluste lepingutingimuste sisu ja neid tingimusi sisaldavate lepingute spetsiifilisi tunnuseid.
V. Ettepanek
46. Esitatud põhjendusi arvestades, leian, et Oberster Gerichtshofi esitatud eelotsuse küsimusele tuleb vastata järgmiselt:
Tasude muutmisega tulenevalt hinnaindekseerimisklausli kohaldamisest ei kaasne lepingutingimuste muutmist universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõike 2 tähenduses, kuivõrd abonendipoolse vastusoorituse väljendus „indekseeritud hinna” kujul on piisava ettearvatavuse, läbipaistvuse ja õiguskindluse joontega selleks, et arvestada, et ei ole toimunud muutust abonendi lepingulises seisundis. Siseriikliku kohtu ülesanne on neid jooni hinnata, arvestades vaidlusaluste lepingutingimuste sisu ja neid tingimusi sisaldavate lepingute spetsiifilisi tunnuseid.