Kohtuasi T-465/08

Tšehhi Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

PHARE Programm – Tšehhi Vabariigi käsutusse antud käibefondid – Ülekantud summade tagasimaksmine – Komisjoni otsus nõuda võlg sisse nõuete tasaarvestamise teel – Õiguslik alus – Eri õiguskorrad – Mõiste „kindel ja kindlasummaline nõue” – Põhjendamiskohustus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Uute liikmesriikide ühinemine ühendustega – Tšehhi Vabariik – Ühenduse õiguse kohe ja täies mahus kohaldamine – Erandid – Tingimus – Sõnaselge säte

(EÜ artikkel 292; 2003. aasta ühinemisakt, artikli 33 lõige 2)

2.      Uute liikmesriikide ühinemine ühendustega – Tšehhi Vabariik – Ühinemiseelsete rahastamisvahendite alusel võetud üldised eelarvelised kohustused – Ühinemisest alates kohaldatavad eeskirjad

(2003. aasta ühinemisakt, artikli 33 lõige 2; nõukogu määrus nr 1605/2002, artikli 73 lõige 1; komisjoni määrus nr 2342/2002, artikli 81 lõige 1 ja artikkel 83)

3.      Institutsioonide aktid – Põhjendused – Kohustus – Ulatus – Otsus, mis on vastu võetud selle adressaadile teada olevas kontekstis

(EÜ artikkel 253)

1.      Erandid ühenduse õiguse kohe ja täies mahus kohaldamisest seoses Phare programmi raames antud ühinemiseelse abiga, millele viitab akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta artikli 33 lõige 1, on sama akti artikli 33 lõike 2 kohaselt lubatavad vaid siis, kui need on kõnealustes sätetes sõnaselgelt ette nähtud.

Kuid ühinemisakti artikli 33 lõige 2 ei näe sõnaselgelt ette erandit EÜ artikli 292 sätetest, mis seisneks selles, et Tšehhi Vabariigi valitsuse ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud raamkokkuleppe, mis käsitleb Tšehhi Vabariigi osalust Euroopa Ühenduse abikavas, ette nähtud erimeelsuste kohtuvälise lahendamise meetodite kohaldamist jätkatakse pärast Tšehhi Vabariigi ühinemist liiduga.

Seetõttu ei ole 1996. aasta raamkokkuleppes ette nähtud erimeelsuste kohtuvälise lahendamise meetodid alates Tšehhi Vabariigi ühinemisest liiduga enam kohaldatavad.

(vt punktid 100–102)

2.      Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta artikli 33 lõige 2, mille eesmärk on tagada selliste enne liiduga ühinemist üldiste eelarveliste kohustuste raames ette nähtud kulutuste jätkuv tagamine, mida ei ole ühinemise hetkel veel täielikult välja makstud, kehtestab erandi määruse nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, teatud sätetest, mis käsitlevad kulutoiminguid. Seevastu ei ole selle sätte eesmärk kehtestada erand finantsmääruse sätetest, mis käsitlevad tulutoiminguid.

Teiste sõnadega ei välista ühinemisakti artikli 33 lõige 2 sõnaselgelt finantsmääruse ja rakendusmääruse kohaldamist tulutoimingute suhtes. Tulutoimingute suhtes kohaldatakse seega kõnealuseid määrusi alates Tšehhi Vabariigi ühinemisest liiduga.

Lisaks sellele ei välista ühinemisakti artikli 33 lõike 2 sätted sõnaselgelt võla sissenõudmise viisina finantsmääruse artikli 73 lõikes 1 määruse nr 2342/2002, millega kehtestatakse finantsmääruse üksikasjalikud rakenduseeskirjad, artikli 81 lõikes 1 ja artiklis 83 ette nähtud tasaarvestamist. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et selline tulutoiming on kõnealustes määrustes kehtestatud tingimustel kohaldatav nõuete suhtes, mis tulenevad Phare programmi raames antud ühinemiseelsest abist, millele viitab ühinemisakti artikli 33 lõige 1.

Seetõttu tuleb järeldada, et Tšehhi Vabariigi poolt Phare programmi raames saadud fondide tagasimaksmisega seonduva nõude kindlakstegemine ja võla sissenõudmine – sealhulgas tasaarvestamise teel – kuulub komisjoni pädevusse, kes peab selleks kohaldama ja järgima finantsmääruse ja rakendusmääruse sätteid.

(vt punktid 118–122)

3.      Õigusi kahjustava akti põhjendamise kohustuse – nagu see on ette nähtud EÜ artiklis 253 – eesmärk on esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivust vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle akti seaduslikkust. Nii sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Sellest tulenevalt tuleb põhjendused põhimõtteliselt huvitatud isikule edastada samaaegselt tema õigusi kahjustava aktiga; põhjenduste puudumist ei saa õiguspäraseks muuta asjaolu, et huvitatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus algatatud kohtumenetluse raames.

Põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Õigusi kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista.

Tasaarvestamise otsuse puhul peab nõutav põhjendus võimaldama täpselt kindlaks määrata nõuded, mis tasaarvestatakse, ilma et saaks nõuda seda, et tasaarvestamise otsuses korrataks põhjendusi, millele tugineti esialgu iga sellise nõude tuvastamisel.

(vt punktid 162–164)