ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
15. aprill 2011(*)
PHARE Programm – Tšehhi Vabariigi käsutusse antud käibefondid – Ülekantud summade tagasimaksmine – Komisjoni otsus nõuda võlg sisse nõuete tasaarvestamise teel – Õiguslik alus – Eri õiguskorrad – Mõiste „kindel ja kindlasummaline nõue” – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑465/08,
Tšehhi Vabariik, esindaja: M. Smolek,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: P. van Nuffel, F. Dintilhac ja Z. Malůšková,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 7. augusti 2008. aasta otsus nõuda Tšehhi Vabariigi poolt Phare programmi käibefondide raames maksmisele kuuluv võlg sisse võlanõuete tasaarvestamise teel
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: esimees J. Azizi, kohtunikud E. Cremona ja S. Frimodt Nielsen (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik K. Andová,
arvestades kirjalikus menetluses ja 17. septembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
A – EÜ asutamisleping
1 EÜ artikkel 274 sätestab:
„Komisjon täidab eelarvet […] kooskõlas [EÜ] artikli 279 alusel kehtestatud määruste sätetega […].”
2 EÜ artikkel 292 sätestab:
„Liikmesriigid kohustuvad käesoleva lepingu tõlgendamist või kohaldamist käsitlevaid vaidlusi lahendama ainult käesolevas lepingus ettenähtud meetoditega.”
B – Ühinemisakt
3 Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 2003, L 236, lk 33; RT II 2004, 3, 8) (edaspidi „ühinemisakt”) artikkel 2 näeb ette:
„Alates ühinemiskuupäevast on asutamislepingute sätted ning institutsioonide ja Euroopa Keskpanga poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid uutele liikmesriikidele siduvad ja neid kohaldatakse nendes riikides vastavalt kõnealustes lepingutes ja käesolevas aktis sätestatud tingimustele.”
4 Ühinemisakti artiklis 10 on sätestatud:
„Asutamislepingute ja institutsioonide poolt vastuvõetud aktide kohaldamise suhtes kehtivad üleminekumeetmetena käesoleva aktiga ettenähtud erandid.”
5 Ühinemisakti artikkel 33 näeb ette:
„1. Pakkumisi, lepingute sõlmimisi, rakendamist ja väljamakseid ühinemiseelse abi raames Phare programmi […] alusel korraldavad alates ühinemiskuupäevast uute liikmesriikide rakendusasutused.
[…]
2. Lõikes 1 osutatud ühinemiseelsete rahastamisvahendite alusel võetud üldisi eelarvelisi kohustusi, kaasa arvatud hilisemate individuaalsete juriidiliste kohustuste võtmist ja registreerimist ning pärast ühinemist tehtud makseid reguleerivad jätkuvalt ühinemiseelse rahastamisvahendi eeskirjad ja õigusaktid ning need kaetakse vastavast eelarvepeatükist kuni asjaomaste programmide ja projektide sulgemiseni. Sellest olenemata toimuvad pärast ühinemist algatatud riigihankemenetlused vastavalt asjaomastele ühenduse direktiividele.”
C – Tšehhi Vabariigi valitsuse ja Euroopa Komisjoni vaheline raamkokkulepe, mis käsitleb Tšehhi Vabariigi osalust Euroopa Ühenduse abikavas
6 Tšehhi Vabariigi valitsuse ja Euroopa Komisjoni vahel 12. märtsil ja 12. juulil 1996 sõlmitud raamkokkuleppe, mis käsitleb Tšehhi Vabariigi osalust Euroopa Ühenduse abikavas (Sbírka zákonů 207/1997; edaspidi „1996. aasta raamkokkulepe”), millega asendati 7. novembril 1990 Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigiga sõlmitud raamkokkulepe, artikkel 1 sätestab:
„Lepingupoolte tihedama koostöö nimel ning eesmärgil toetada reformi ja majanduslikku ning sotsiaalset arengut Tšehhi Vabariigis, on lepingupooled otsustanud võtta meetmeid finants- ja tehnilises valdkonnas ning teha koostööd muul eespool nimetatud määruses määratletud moel. Neid meetmeid rahastatakse ja rakendatakse käesolevas kokkuleppes määratletud tehnilises, õiguslikus ja haldusraamistikus. Iga meetme (või meetmete kogumi) konkreetsed asjaolud määratletakse lepingupoolte vastu võetavas protokollis [nn finantsprotokoll], mille näidis on esitatud lisas C.”
[Siin ja edaspidi on osundatud raamkokkulepet tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
7 Nende raamkokkulepete alusel kehtestati eri finantsprotokollides järgmiste projektide täpsed rahastamistingimused:
– 1. oktoobri 1991. aasta finantsprotokoll projekti T9106 tarvis;
– 5. novembri 1992. aasta finantsprotokoll projekti CS9203 tarvis;
– 1. veebruari 1994. aasta finantsprotokoll projekti CZ9302 tarvis.
8 1996. aasta raamkokkuleppe artiklis 5 on sätestatud:
„Kõik käesolevat kokkulepet puudutavad vaidlused, mida ei ole võimalik läbirääkimiste teel lahendada, lahendatakse vahekohtumenetluses lisa B tähenduses.”
9 1996. aasta raamkokkuleppe lisa A artikli 18 lõige 1 näeb ette:
„Kõik finantsprotokolli või finantsprotokolli üldtingimuste kohaldamist või tõlgendamist käsitlevad küsimused lahendatakse abisaaja ja komisjoni vaheliste läbirääkimiste teel ning vajadusel muudetakse sellest tulenevalt finantsprotokolli.”
10 1996. aasta raamkokkuleppe lisas B on sätestatud:
„Mis tahes lepingupoolte vaheline vaidlus, mis seondub raamkokkuleppe või mõne finantsprotokolliga ning mida ei ole suudetud lahendada finantsprotokolli üldtingimuste artiklis 18 ette nähtud menetluse abil, antakse lahendamiseks vahekohtule vastavalt järgmistele sätetele:
Vahekohtumenetluse pooled on ühelt poolt abisaaja ja teiselt poolt komisjon.
Vahekohus koosneb kolmest vahekohtunikust, kes nimetatakse järgmiselt:
– esimese vahekohtuniku nimetab abisaaja,
– teise vahekohtuniku nimetab komisjon ja
– kolmas vahekohtunik […] nimetatakse kahe poole kokkuleppel või juhul, kui kokkuleppele ei jõuta, nimetab kolmanda kohtuniku ÜRO peasekretär.
Kui üks pooltest vahekohtunikku ei nimeta, nimetab selle [kolmas vahekohtunik].”
D – Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon
11 23. mail 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (edaspidi „Viini konventsioon”) artikli 30 lõige 3 sätestab:
„Kui kõik eelneva lepingu osalisriigid on samuti järgneva lepingu osalisriikideks, kuid eelnev leping ei ole artikli 59 kohaselt lõppenud ega peatunud, kohaldatakse ainult eelneva lepingu neid sätteid, mis sobivad kokku järgneva lepingu sätetega.”
E – Määrus (EÜ) nr 1266/1999
12 Nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1266/1999 kandidaatriikidele ühinemiseelse strateegia raames antava abi kooskõlastamise ja määruse (EMÜ) nr 3906/89 muutmise kohta (EÜT L 161, lk 68; ELT eriväljaanne 11/31, lk 249) artikli 11 lõige 1 näeb ette:
„Komisjon rakendab ühenduse abi läbipaistvuseeskirjade ja Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatava finantsmääruse, eriti selle artikli 114 kohaselt.”
F – Finantsmäärus
13 Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74) (edaspidi „finantsmäärus”), artikli 71 lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Saadaoleva summa kindlaksmääramine on toiming, millega volitatud või edasivolitatud eelarvevahendite käsutaja:
a) kontrollib võla olemasolu;
b) määrab kindlaks võla olemasolu ja suuruse või kontrollib seda;
c) kontrollib võla maksmisele kuulumise tingimusi.
2. Komisjonile kättesaadavaks tehtud omavahendid ja kõik saadaolevad summad, mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele, tuleb kindlaks määrata peaarvepidajale antavas sissenõudekorralduses, millele järgneb võlgnikule saadetav võlateade; mõlemad koostab vastutav eelarvevahendite käsutaja.”
14 Finantsmääruse artikli 73 lõige 1 sätestab:
„Peaarvepidaja täidab sissenõudekorraldusi, mis käsitlevad vastutava eelarvevahendite käsutaja nõuetekohaselt kindlaksmääratud saadaolevaid summasid. Ta hoolitseb selle eest, et ühendused saavad oma tulu ja et nende õigusi kaitstakse.
Summade sissenõudmisel tasaarvestab peaarvepidaja ühenduste nõuded võlgnikele samaväärsete nõuetega, mis viimastel on ühenduste suhtes ja mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele.”
15 Finantsmääruse artikli 76 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:
„Eelarveliste kulukohustuste võtmine on toiming, millega seotakse assigneering, mida on vaja hilisemateks makseteks, et täita juriidilist kohustust.”
16 Finantsmääruse artikli 76 lõike 2 esimeses ja teises lõigus on sätestatud:
„Eelarveline kulukohustus on individuaalne, kui abisaaja ja kulu suurus on teada.
Eelarveline kulukohustus on üldine, kui vähemalt üks individuaalse kohustuse tunnustest on kindlaks määramata.”
G – Rakendusmäärus
17 Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse finantsmääruse üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145) (edaspidi „rakendusmäärus”), artikli 7 lõiked 1, 1a ja 3 näevad ette:
„1. Ilma et see piiraks valdkondlike eeskirjade rakendamisest tulenevate sätete kohaldamist, teeb vastutav eelarvevahendite käsutaja euro ja muu vääringu vahelisi ümberarvestusi Euroopa Liidu Teataja C-seerias avaldatud päevakursi alusel.
[…]
1a. Et vältida vääringu ümberarvestustoimingute olulist mõju ühenduse kaasrahastamise tasemele või kahjulikku mõju ühenduse eelarvele, nähakse lõikes 1 nimetatud valdkondlikes eeskirjades ümberarvestuste tegemise jaoks vajaduse korral ette euro ja muu vääringu vaheline vahetuskurss, mis arvutatakse asjaomase perioodi päevakursside keskmise kaudu.
[…]
3. Finantsmääruse artiklites 132–137 sätestatud raamatupidamisarvestuses kasutatakse käesoleva määruse artiklis 213 sätestatud tingimustel euro ja muu vääringu vahelises ümberarvestuses euro igakuist raamatupidamislikku ümberarvestuskurssi. Komisjoni peaarvepidaja määrab raamatupidamisliku ümberarvestuskursi kõikide usaldusväärseks peetavate teabeallikate abil, võttes aluseks selle kuu eelviimasel tööpäeval kehtinud vahetuskursi, mis eelneb kuule, mille jaoks kursid määratakse.”
18 Rakendusmääruse artikkel 78 sätestab:
„1. Saadaoleva summa kindlaksmääramine on toiming, millega eelarvevahendite käsutaja tunnustab, et ühendustel on õigus saada summa võlgnikult, ja määrab kindlaks nõudeõiguse, millega võlgnikult nõutakse võla maksmist.
2. Sissenõudekorraldus on toiming, millega vastutav eelarvevahendite käsutaja annab peaarvepidajale käsu eelarvestatud summa sissenõudmiseks.
3. Võlateatega teatatakse võlgnikule, et:
a) ühendused on saadaoleva summa kindlaks määranud;
b) kui võlg tasutakse enne määratud tähtaja möödumist, ei tule viivist maksta;
c) kui võlg ei ole punktis b osutatud tähtajaks makstud, arvestatakse võlalt viivist artiklis 86 nimetatud määra järgi, ilma et see piiraks kohaldatavate erieeskirjade rakendamist;
d) kui võlg ei ole punktis b osutatud tähtajaks makstud, teostab institutsioon sissenõude kas tasaarvestusega või nõuab võla sisse eelnevalt esitatud tagatisest;
[…]
Eelarvevahendite käsutaja saadab võlateate võlgnikule ja selle koopia peaarvepidajale.”
19 Rakendusmääruse artikkel 79 sätestab:
„Saadaoleva summa kindlaksmääramiseks tagab vastutav eelarvevahendite käsutaja, et:
a) saadaolev summa on kindel ja selle suhtes ei kohaldata mingeid tingimusi;
b) saadaolev summa on kindlasummaline ja väljendatud täpselt sularahas;
c) saadaolev summa on võlgu ja selle suhtes ei kohaldata maksetähtaega;
d) võlgniku andmed on õiged;
e) sissenõutav summa on kirjendatud õigesse eelarvepunkti;
f) tõendavad dokumendid on nõuetekohased ning
g) on järgitud usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet, eelkõige seoses artikli 87 lõike 1 punktis a nimetatud kriteeriumidega.”
20 Rakendusmääruse artikli 81 lõikes 1 on sätestatud:
„Sissenõudekorralduses märgitakse:
a) eelarveaasta, millesse tulu tuleb kirjendada;
b) viited aktile või juriidilisele kohustusele, millel võlg põhineb ja mille põhjal on tekkinud õigus sissenõudele;
[…]
d) sissenõutav summa eurodes;
e) võlgniku nimi ja aadress;
f) artikli 78 lõike 3 punktis b nimetatud kuupäev;
g) võimalik sissenõudmisviis, sealhulgas eelkõige sissenõudmine tasaarvestusega või esitatud tagatisest mahaarvestusega.”
21 Rakendusmääruse artikli 83 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Kui võlgnikul on ühenduste ees seoses maksekorralduses kindlaksmääratud summaga võlgnevus, mis on kindel, kindlasummaline ja kuulub maksmisele, nõuab peaarvepidaja kindlaksmääratud saadaolevad summad sisse tasaarvestuse teel, pärast artikli 78 lõike 3 punktis b nimetatud tähtaja möödumist.
[…]
2. Enne lõikes 1 nimetatud tasaarvestamist konsulteerib peaarvepidaja vastutava eelarvevahendite käsutajaga ja teavitab asjaomaseid võlgnikke.
Kui võlgnik on siseriiklik asutus või selle haldusüksus, teavitab peaarvepidaja asjaomast liikmesriiki oma kavatsusest nõuda võlad sisse tasaarvestuse teel vähemalt kümme tööpäeva ette. Kokkuleppel asjaomase liikmesriigi või haldusüksusega võib peaarvepidaja siiski nõuda võlad tasaarvestuse teel sisse enne kõnealuse tähtaja möödumist.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
22 Phare programmi eesmärk oli tagada majandus- ja sotsiaalreforme toetavad meetmed Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, kes soovisid ühineda Euroopa Liiduga. Euroopa Liit määratles valdkonnad, mille suhtes neid meetmeid kohaldati, ning pidas samal ajal kõnealuste riikidega läbirääkimisi nende meetmete rakenduseeskirjade üle eesmärgiga tagada sel moel nn ühinemiseelse abi võimalikult tõhus kasutamine.
23 Tšehhi ja Slovaki Liitvabariik osales Phare programmis Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi ja Euroopa Ühenduste Komisjoni vahel 7. detsembril 1990 sõlmitud raamkokkuleppe alusel. See raamkokkulepe asendati Tšehhi Vabariiki puudutavas 1996. aasta raamkokkuleppega, mille Vabariigi President ratifitseeris kui „rahvusvahelise lepingu, mille sõlmimise pädevus on presidendil”.
24 1996. aasta raamkokkuleppes määratleti rahastamise üldine tehniline, õiguslik ja haldusraamistik ning abi andmine Tšehhi Vabariigi majandus- ja sotsiaalreformide ning arengu toetuseks.
25 Iga meetme konkreetsed tingimused määratleti hiljem lepinguliselt Tšehhi Vabariigi ja komisjoni vahel „finantsprotokollide” abil, mille näidis on esitatud 1996. aasta raamkokkuleppe lisas C, ja „kokkuleppe protokollide” abil.
26 „Finantsprotokollides” määratleti peamised abivaldkonnad, mida programm hõlmas, programmi eelarve ning samuti selle programmi raames rakendatavate projektide tehnilised aspektid. Nende projektide endi kohta sisaldasid täpsemat teavet finantsprotokollidele lisatud „projektilehed”.
27 „Kokkuleppe protokollides”, mille puhul on samuti tegemist rahvusvaheliste lepingutega, olid muu hulgas kindaks määratud lepingupoolte õigused ja kohustused programmi raames. Üldiselt piirdusid need dokumendid programmi haldamisega seotud menetluste ning samuti programmi rakendavate üksuste õiguste ja kohustuste määratlemise, muutmise või täpsustamisega. Kuid erinevalt finantsprotokollidest ei määratletud neis programmi sisu ega projektidele antava abi suurusega seonduvaid suuniseid ja küsimusi. Need kokkuleppe protokollid sõlmiti tegelikult ainuüksi selleks, et teha erandeid üldistest eeskirjadest ja üldkokkulepetest seoses lepingupoolte vaheliste suhetega.
28 Tšehhi Vabariigi käsutusse anti aastatel 1994–1996 eeskätt Phare programmi „käibefondid” finantsprotokollide alusel projekti T9106 (Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad), projekti CS9203 (erastamine, restruktureerimine ja erasektori areng) ning projekti CZ9302 (erasektori areng) tarvis.
29 Täpsemalt oli projekti T9106 eesmärk toetada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid, võimaldades neil saada esialgsed teadmised ettevõtlusküsimustes, kehtestades sobiva õigusliku raamistiku ning laenu saamiseks vajalikud mehhanismid. Projekti CS9203 esemeks oli majanduse erastamine, restruktureerimine ja erasektori areng tolleaegses Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigis ning seda eeskätt piirkondades, mis olid arengus konkreetsel põhjusel maha jäänud. Lõpetuseks käsitles projekt CZ9302 konkreetsete majandussektorite ja eeskätt pangandussektori restruktureerimist, ekspordile suunatud tööstussektorite arengut ning turumajanduse toimimiseks vajalike institutsionaalsete muudatuste toetamist.
30 Ajavahemikul 5. oktoobrist 1994 kuni 2. augustini 1996 tegi komisjon Tšehhi Vabariigile sel moel kuus ülekannet, kokku summas 13 031 971,97 eurot.
31 Neid fonde haldas esialgu Tšehhi Vabariigi Majandusministeerium, seejärel Kohaliku Arengu Ministeerium. Viimane vastutas ka nende rakendamise eest.
32 Komisjon tegi Tšehhi Vabariigile viidet D(2008)REG 102477 kandva kirjaga teatavaks 28. mai 2008. aasta otsuse (edaspidi „28. mai 2008. aasta otsus”), millega nõuti projektide T9106, CS9203 ja CZ9302 raames kokku 234 480 000 Tšehhi krooni (CZK) tagasimaksmist. Täpsemalt vastas see summa Regionální fondy, a.s‑ile summas 144 000 000 Tšehhi krooni, Českomoravský podnikatelský fond, spol. s r.o‑le summas 4 429 000 Tšehhi krooni, ja Regionální podnikatelský fond, spol. s r.o‑le summas 86 051 000 Tšehhi krooni tehtud makseid. Sellele otsusele oli lisatud võlateade nr 3230805779 (edaspidi „võlateade”).
33 28. mai 2008. aasta otsus võeti vastu ühenduse fondide haldamisel tuvastatud õigusrikkumiste tulemusel, kuivõrd komisjoni väitel oli neid fonde kasutatud muudel eesmärkidel, kui need, mille tarvis abi anti, ning neid ei olnud hallatud hea halduse põhimõttele vastavalt.
34 Võlateade, mille lõppkuupäevaks oli määratud 7. august 2008, puudutas 9 354 130,93 euro suurust summat, mis vastas 234 480 000 Tšehhi krooni ümberarvestusele eurodeks vastavalt rakendusmääruse artikli 7 lõigetele 1, 1a ja 3 kehtestatud vahetuskursi alusel.
35 Tšehhi Vabariigi kohaliku arengu aseminister saatis komisjonile 8. juulil 2008 kirja. Ta viitas sisuliselt kasutatud vahetuskursiga seonduvale probleemile, sellele, et Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlust ja Tšehhi kohtutes algatatud kriminaalmenetlust ei olnud veel lõpetatud ja lõpetuseks sellele, et Tšehhi Vabariigi ja komisjoni vahelise Phare programmi reguleeriva raamkokkuleppe alusel tuli kõik erimeelsused lahendada läbirääkimiste teel ning et nende suhtes tuleb kohaldada vahekohtumenetlust. Ta palus seetõttu komisjonil võlateade tühistada.
36 Poolte vahel toimus 14. juulil 2008 koosolek.
37 Tšehhi Vabariigi valitus võttis 23. juulil 2008 vastu otsuse nr 977, millega ta otsustas võlateates nõutavat summat mitte tasuda; komisjoni teavitati sellest otsusest 29. juulil 2008.
38 Komisjon vastas sellele kirjale 4. augusti 2008. aasta kirjaga, milles ta sisuliselt kordas oma seisukohta.
39 Kuivõrd Tšehhi Vabariik ei olnud 7. augustiks 2008 täitnud oma kohustust maksta tagasi 9 354 130,93 euro suurune summa, otsustas komisjon oma nõude tasa arvestada kahe summaga, mis tuli Tšehhi Vabariigile maksta Euroopa Sotsiaalfondist (ESF), mis kandsid viiteid ESF-2003CZ161P0004 ja ESF-2003CZ053D0001 ja mille kogusumma oli 10 814 475,41 eurot. See otsus tehti Tšehhi Vabariigile teatavaks 7. augusti 2008. aasta otsusega, mis kandis viidet BUDG/C3 D (2008)10.5-3956 (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
40 Tšehhi Vabariik saatis 26. augustil 2008 komisjonile kirja, et väljendada oma nõustumatust ja korrata taas argumente, mis ta oli esitanud oma 8. juuli 2008. aasta kirjas.
Poolte nõuded
41 Tšehhi Vabariik palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– kohustada komisjoni maksma talle tagasi tasaarvestatud summa kokku 9 354 130,93 euro ulatuses koos viivisega;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
42 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Tšehhi Vabariigilt.
Õiguslik käsitlus
43 Tšehhi Vabariik tugineb oma hagis kolmele õiguslikule alusele.
44 Ta väidab sisuliselt esiteks, et komisjon on ületanud oma pädevust, võttes vastu vaidlustatud otsuse vääral õiguslikul alusel, teiseks, et vaidlustatud otsus võeti vastu finantsmääruses ja rakendusmääruses tasaarvestamiseks kehtestatud tingimusi rikkudes, ning kolmandaks, et vaidlustatud otsus on põhjendamata.
45 Kahte esimest hagi alust on sobilik uurida koos.
A – Esimene hagi alus, mis tugineb vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele vääral õiguslikul alusel, ning teine hagi alus, mis tugineb vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele finantsmääruses ja rakendusmääruses tasaarvestamiseks kehtestatud tingimusi rikkudes
1. Poolte argumendid
46 Esimese hagi alusega väidab Tšehhi Vabariik sisuliselt seda, et käesolevas kohtuasjas kõne all olev õigussuhe, mis seondub Phare programmi fondide kasutamisega, tekkis enne Tšehhi Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga ajal, mil tema puhul oli ühenduse õiguse seisukohast tegemist kolmanda riigiga. Selle programmi raames kehtestatud meetmete kasutamist reguleerisid Tšehhi Vabariigi kui suveräänse riigi ja rahvusvahelise õiguse subjekti ning komisjoni, kes esindas ühendust kui eraldiseisvat rahvusvahelise õiguse subjekti, vahel sõlmitud rahvusvahelistes lepingutes kehtestatud eeskirjad.
47 Ta väidab, et kuigi tema ühinemisel liiduga muutus ühenduse õigus talle siduvaks, toimus see siiski üksnes ühinemislepingus ja ühinemisakti artiklis 2 ette nähtud piirides.
48 Tšehhi Vabariik on seisukohal, et ühinemisaktiga muudeti osaliselt Phare programmi fondide kasutamisega seonduvaid rahvusvahelisi lepinguid seoses esiteks nende liikmesriikide organite kindlaksmääramisega, kes alates ühinemisest haldavad käsutusse antud vahendeid, ning teiseks seoses komisjoni‑poolse lõpliku kontrolli korraldamisega seonduvate eeskirjadega. Kuid ülejäänud valdkondades jättis ühinemisakt ja konkreetsemalt selle artikli 33 lõige 2 Tšehhi Vabariigi väitel sõnaselgelt kehtima olemasoleva õiguskorra, st väljaspool EÜ asutamislepingu kohaldamisala asuva korra, ning seda mitte üksnes enne ühinemist võetud kohustusi, vaid ka ühinemisele järgneval ajal võetud kohustusi puudutavas.
49 Kuid Tšehhi Vabariik on seisukohal, et finantsmäärust, mille alusel vaidlustatud otsus vastu võeti, ei saa käsitada ühinemiseelse rahastamisvahendi eeskirjade või õigusaktina ühinemisakti artikli 33 lõike 2 sätete tähenduses.
50 Ta väidab nimelt, et mõistega „eeskirjad” ühinemisakti artikli 33 tähenduses peetakse silmas liidu ja ühinemist taotlevate riikide vahel sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid – sellesse kategooriasse finantsmäärus ei kuulu – ning et lisaks tuleb tuvastada, et seda määrust ei ole nimetatud selles samas sättes toodud õigusaktide ammendavas nimekirjas.
51 Lisaks sellele, isegi kui eeldada, et see nimekiri ei ole ammendav, ei saaks finantsmääruse esemega arvestades pidada seda ühinemiseelse rahastamisvahendi õigusaktide kategooriasse kuuluvaks. Nimelt, kui viimati nimetatud õigusaktide esemeks on kehtestada liidu poolt kandidaatriikidele eri programmide raames antava abiga seonduvad eeskirjad, siis finantsmäärusega kehtestatakse omalt poolt esiteks ühenduste üldeelarve koostamise ja täitmisega ning teiseks raamatupidamisaruande esitamise ning auditiga seonduvad eeskirjad.
52 Tšehhi Vabariik väidab seega sisuliselt, et finantsmääruse kohaldamine kõnealusest õigussuhtest tulenevatele ja käesolevas kohtuasjas kõne all olevatele kohustustele, mille suhtes kohaldatakse ühinemisakti artiklit 33, rikub viimati nimetatud sätet.
53 Tšehhi Vabariik väidab lisaks sisuliselt, et oma praeguses sõnastuses ei viita finantsmääruse artikkel 155 enam ühinemiseelsetele fondidele, mistõttu kõnealune määrus ei ole nende suhtes kohaldatav. Ta väidab samuti, et kui artikli 155 varasem versioon võimaldas kohaldada finantsmäärust liidu ja kolmandate riikide vahelistele õigussuhetele, siis see võimalus oli seatud sõltuvusse kokkuleppe olemasolust asjaomaste poolte vahel.
54 Tšehhi Vabariik väidab muu hulgas, et finantsmääruse artikkel 73, mis on adresseeritud liidu peaarvepidajale, näeb tasaarvestuse ette üksnes liidu kasuks. Ta väidab seega, et liidu peaarvepidaja saab tasaarvestada üksnes siis, kui esiteks on asjaomase riigi puhul tegemist liikmesriigiga, ning teiseks, kui tegemist on kõnealuse riigi liitu kuulumisest tuleneva kohustusega, mis kuulub finantsmääruse kohaldamisalasse. Seega ei saa liidu peaarvepidaja tema arvates tasaarvestada kolmanda riigi nõuetega, kui sellise võimaluse olemasolu ei ole eelnevalt ette nähtud. 1996. aasta raamkokkulepe, finantsprotokollid ja kokkuleppe protokollid ei sisalda aga ühtegi tasaarvestamist ette nägevat sätet. Lisaks sellele ei kujuta tasaarvestamine endast rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtet.
55 Tšehhi Vabariik väidab muu hulgas, et 1996. aasta raamkokkulepe ning samuti finantsprotokollid ja kokkuleppe protokollid sisaldavad sätteid ühinemiseelse abi rakendamisega seonduvalt tekkinud vaidluste lahendamise kohta, st sellises olukorras, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, näevad need ette üksteisega konsulteerimise kohustuse ning samuti vajaduse korral vahekohtumenetluse kasutamise.
56 Tšehhi Vabariik väidab, et need eeskirjad on endiselt kohaldatavad. Seetõttu ei ole sellise mehhanismi olemasolu korral lubatav, et pooltevahelised vaidlused lahendatakse ühepoolselt näiteks komisjoni otsusega liidu eelarvesse tasumisele kuuluva nõude olemasolu või suuruse kohta või näiteks komisjoni otsusega, millega püütakse seda võlga sisse nõuda tasaarvestamise teel.
57 Tšehhi Vabariik väidab, et selles osas on tegemist erandiga ühenduse õiguse siduvast laadist liikmesriikide suhtes pärast nende ühinemist Euroopa Liiduga.
58 Ta tuletab meelde, et 10. jaanuari 2006. aasta otsuses kohtuasjas C‑302/04: Ynos (EKL 2006, lk I‑371, punktid 36 ja 37) asus Euroopa Kohus seisukohale, et asjaomases liikmesriigis saab ühenduse õigust kohaldada alles alates selle riigi ühinemisest liiduga ning ainuüksi niivõrd, kuivõrd kohtuvaidluse lahendi seisukohast otsustava tähtsusega faktilised asjaolud on ilmnenud pärast ühinemist.
59 Tšehhi Vabariik on aga seisukohal, et ühenduse õigus muutus talle siduvaks ühinemislepingus ja ühinemisakti artiklis 2 kehtestatud piirides.
60 Need tingimused muutuvad teatud valdkondades kas ajutisteks või alaliselt kehtivateks eranditeks ühenduse õiguse – olgu siis tegu esmase või teisese õigusega – kohaldatavusest. Tšehhi Vabariik on aga seisukohal, et sellised erandid nähti ette seoses ühinemiseelse abiga, kuivõrd varasem erimeelsuste lahendamise mehhanism jäi kehtima.
61 Tšehhi Vabariik väidab seeläbi, et finantsmääruse kohaldamine oleks 1996. aasta raamlepingu rakendamist puudutavas otseselt vastuolus vaidluse tekkimise puhuks kehtestatud mehhanismidega.
62 Tšehhi Vabariik vaidlustab ka komisjoni teesi, mille kohaselt 1996. aasta raamkokkulepe ei ole Viini konventsiooni artikli 30 lõike 3 alusel täies ulatuses kohaldatav.
63 Tšehhi Vabariik leiab, et Viini konventsiooni kohaldatakse üksnes riikidevaheliste lepingute suhtes, sest sarnaseid eeskirju riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel sõlmitud lepingute kohta ei ole rahvusvahelisel tasandil olnud võimalik vastu võtta. Lisaks sellele eeldab Viini konventsiooni artikli 30 lõige 3, et kõik varasema lepingu pooled on samad, kui hilisema lepingu puhul. Kuid 1996. aasta raamkokkuleppe pooleks oli komisjon, kes tegutses sel ajal Euroopa Ühenduse huvides ja nimel, samas kui komisjon ega Euroopa Ühendus ei olnud hiljem ühinemislepingu pooleks. Lisaks sellele ja eeldusel, et Viini konventsiooni artikli 30 lõikes 3 sätestatud eeskiri kujutab endast rahvusvahelist tava, võivad rahvusvahelise õiguse subjektid oma vastastikuste suhete raames kokku leppida, et hilisema lepingu kohaldamise raames jätkatakse teatud õigussuhete puhul varasemast lepingust tulenevate eeskirjade kohaldamist. Seetõttu välistavad sellised eeskirjad hilisema lepingu erineva sisuga või vastuoluliste sätete kohaldamise. Vastupidisel juhul oleks leping selles osas täiesti sisutühi ning vastuolus rahvusvahelise õiguse üldpõhimõttega, mille kohaselt lepinguid tuleb täita.
64 Tšehhi Vabariik leiab, et eelnevast lähtuvalt on lepingulisel teel kehtestatud ja ühinemiseelse abiga seonduvate erimeelsuste lahendamist käsitlevad eeskirjad ka pärast liiduga ühinemist kohaldatavad ning keelavad muu mehhanismi – täpsemalt finantsmääruses ette nähtud ühepoolse tasaarvestamise – rakendamise.
65 Sellest tuleneb Tšehhi Vabariigi arvates ka see, et olukorras, kui lepingupooled on oma vastastikuste suhete tarvis kokku leppinud teatava korra kohaldamises, ei saa kohaldada põhimõtet, mille kohaselt on lubatud kõik see, mis ei ole rahvusvahelise õigusega keelatud. Lisaks sellele olevat tasaarvestamine kaudselt keelatud, kuivõrd see on vastuolus vaidluste lahendamiseks lepingus ette nähtud menetlustega.
66 Tšehhi Vabariik lisab, et EÜ artikkel 307 lubab sõnaselgelt jätta kehtima riikide poolt enne nende liiduga ühinemist sõlmitud lepingud niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus ühenduse õigusega, Lisaks sellele ei oleks sellised lepingud isegi vastuolu korral ühenduse õigusega ipso facto tühised. EÜ artikli 307 teine lõik näeb nimelt ette võimaluse kõrvaldada selline vastuolu järk-järgult.
67 Tšehhi Vabariik vaidlustab ka selle, et tasaarvestuse puhul on tegemist rahvusvahelise avaliku õiguse tava või üldpõhimõttega.
68 Käesolevas kohtuasjas toimus tasaarvestamine kahe rahvusvahelise õiguse subjekti vahel, kes on üksteisega võrdsed; sellisel juhul oleks Tšehhi Vabariigi arvates ühepoolse tasaarvestamise võimaluse pidanud sõnaselgelt ette nägema.
69 Sarnaselt leiab Tšehhi Vabariik sisuliselt, et tasaarvestamist ei saa käsitada ühenduse õiguse üldpõhimõttena, kuivõrd esiteks ei ole tegemist liikmesriikide ühisest põhiseaduslikust tavast tuleneva põhimõttega ning teiseks ei ole kohtupraktikas, millele komisjon viitab, öeldud, et tasaarvestamise näol oleks tegemist sellise põhimõttega. Selles osas vaidlustab Tšehhi Vabariik tõlgenduse, mille komisjon andis Euroopa Kohtu 1. märtsi 1983. aasta otsusele kohtuasjas 250/78: DEKA Getreideprodukte vs. EMÜ (EKL 1983, lk 421).
70 Lisaks sellele leiab Tšehhi Vabariik, et komisjoni valitud lähenemisviis välisabi rakendamisel on siduv üksnes talle endale, mitte Tšehhi Vabariigile, kelle puhul oli ühinemiseelse abi andmise ajal tegemist kolmanda riigiga. Sellest tuleneb, et komisjon ei saa tema vastu tugineda oma sise-eeskirjadele, mis seonduvad eelarve täitmisega. Selleks et neile eeskirjadele saaks tema vastu tugineda, peaks Tšehhi Vabariik olema andnud oma nõusoleku nende kohaldamisele 1996. aasta raamkokkuleppes; seda ta aga ei teinud.
71 Tšehhi Vabariik väidab lisaks, et kuigi 1996. aasta raamkokkuleppe preambul viitab nõukogu 18. detsembri 1989. aasta määrusele (EMÜ) nr 3906/89 Ungari Vabariigile ja Poola Rahvavabariigile antava majandusabi kohta (EÜT L 375, lk 11; ELT eriväljaanne 11/17, lk 40), ei saa see asjaolu olla aluseks finantsmääruse kohaldamisele käesoleva kohtuasja suhtes. Nimelt käsitlevad finantsmääruse ainukesed sätted, millele määrus nr 3906/89 viitab, komisjoni võimalust delegeerida avaliku võimu teostamise ülesanded teatud organismidele.
72 Lisaks väidab Tšehhi Vabariik sisuliselt, et Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑122/06: Helkon Media vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) ei välista asjakohase õiguskorra mõistele tuginemist tasaarvestamist puudutavas. Kuid käesolevas kohtuasjas ei näe asjaomased õigusnormid sellist mehhanismi ette.
73 Sellest lähtuvalt on Tšehhi Vabariik seisukohal, et tasaarvestades finantsmääruse artikli 73 lõike 1 alusel, kuritarvitas komisjon võimu.
74 Mis puudutab teist hagi alust, siis väidab Tšehhi Vabariik sisuliselt, et eeldusel, et finantsmäärus on käesoleva kohtuasja suhtes kohaldatav, ei näe see ette tingimusi, et nõuded peavad olema vastastikused ning et tasaarvestatav nõue peab olema kindel.
75 Tšehhi Vabariik leiab selles osas, et üksnes ühinemiseelsetes lepingutes ette nähtud vahekohtuorgan sai teha otsuse võimaliku nõude suuruse kohta. Tema arvates tuleneb Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsusest liidetud kohtuasjades T‑346/02 ja T‑347/02: Cableuropa jt vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑4251, punkt 225), et sellist pädevust ei ole komisjonil ega Üldkohtul.
76 Selles osas vaidleb ta vastu komisjoni seisukohale, mille kohaselt oleks vastuoluline väita, et kui Üldkohus ei ole pädev tegema otsust nõude olemasolu ja vajadusel selle laadi ja suuruse kohta, siis ei saa ta teha otsust ka tasaarvestamise kohta ning ei saa seega vaidlustatud otsust tühistada. Tšehhi Vabariik on nimelt seisukohal, et isegi kui finantsmäärus oleks käesolevas kohtuasjas kohaldatav, ei oleks nõude olemasolu ja summa kindlakstegemiseks võimalik 1996. aasta raamkokkuleppes ette nähtud menetlust – st vahekohtumenetlust – kasutada, kusjuures komisjoni ühepoolne otsus ei ole selles osas piisav.
77 Tšehhi Vabariik lisab, et on vaja teha vahet vaidlustatud otsuse kehtivuse hindamise pädevusel ja pädevusel lahendada 1996. aasta raamkokkuleppe alusel erimeelsusi. Arvestades 1996. aasta raamkokkuleppes ette nähtud vaidluste lahendamise menetlusega ei saa Üldkohus seega lahendada sisulisi küsimusi, mis käsitlevad selle kokkuleppe alusel tekkinud nõuet.
78 Igal juhul väidab Tšehhi Vabariik, et Üldkohus peab juhul, kui ta on pädev kontrollima, kas tasaarvestamise tingimused on täidetud, lähtuma seisukohast, et tasaarvestatud nõudeid reguleerivad eri õiguskorrad.
79 Ta väidab sisuliselt, et nõuet, millele komisjon tugineb, reguleerib tegelikult rahvusvaheline õigus – seda olukorda ei ole Tšehhi Vabariigi ühinemine liiduga muutnud.
80 Seevastu on Tšehhi Vabariigil komisjoni vastu esineva nõude, mis seondub struktuurifondidest rahastatavate kahe rakenduskava raames tehtud vahemaksetega, õiguslikuks aluseks EÜ artikkel 161 ja nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31). Tšehhi Vabariigi nõuet reguleerib seega ühenduse õiguskord.
81 Kuid Euroopa Kohus asus oma 10. juuli 2003. aasta otsuses kohtuasjas C‑87/01 P: komisjon vs. CCRE (EKL 2003, lk I‑7617, punktid 61 ja 62) seisukohale, et eri õiguskordade kohaldamisalasse kuuluvate nõuete tasaarvestamine on võimalik üksnes siis, kui selles osas järgitakse mõlemas õiguskorras kehtestatud tingimusi.
82 Tšehhi Vabariik väidab selles osas, et üldine rahvusvaheline õigus ei näe ette nõuete tasaarvestamise tingimusi ja isegi mitte tasaarvestamise võimalust. Samuti ei näe 1996. aasta raamkokkulepe, finantsprotokollid ja muud lepingupoolte vahel sõnaselgelt kokku lepitud või ühinemisaktiga muudetud eeskirjad ette nõuete tasaarvestamise tingimusi ja isegi mitte tasaarvestamise võimalust. Nõuet, millele komisjon Tšehhi Vabariigi vastu tugineb, ei ole seega võimalik tasaarvestada.
83 Lisaks sellele väidab Tšehhi Vabariik, et finantsmääruse artikli 73 lõikes 1 ette nähtud tingimus, mille kohaselt nõuded peavad olema vastastikused, ei piirdu ainuüksi võlausaldaja ja võlgniku isikute samasuse nõudega. Ta leiab, et samuti tuleb arvesse võtta tasaarvestatavate nõuete õiguslikku alust.
84 Ta lisab, et tingimus, mille kohaselt nõuded peavad olema vastastikused, eeldab ka seda, et võetakse arvesse asjaolu, et kaks tasaarvestatavat nõuet on väljendatud eri vääringutes. Ta ei vaidlusta selliste nõuete tasaarvestamise võimalust. Kuid väidab siiski, et asjaomaste vääringute ümberarvutamiseks peavad olema ette nähtud selged eeskirjad. Nii see aga käesolevas kohtuasjas ei ole.
85 Mis puudutab aga asjaomase nõude kindlust, siis väidab Tšehhi Vabariik, et see on tekkinud pooltevahelise lepingu raames. Seega ei saanud kumbki pooltest muuta oma otsust teise poole jaoks kohustuslikuks seoses kõnealusest suhtest tuleneva vaidlusega. Sellist laadi vaidlust oli võimalik lahendada üksnes poolte kokkuleppe või sõltumatu võimu otsusega 1996. aasta raamkokkuleppes ette nähtud vahekohtumenetluse raames.
86 Tšehhi Vabariik on aga seisukohal, et komisjon tegi ühepoolselt kindlaks asjaomase nõude olemasolu ja suuruse. Ta väidab lisaks, et kirjavahetuse raames komisjoniga (9. juulil 2008 ja 29. juulil 2008 komisjonile saadetud kirjad) seadis ta kahtluse alla tagasimaksmisele kuuluva summa kindlakstegemise meetodi ning samuti vahetuskursi kohaldamise eeskirjad. Tšehhi Vabariik on seisukohal, et kõnealune kirjavahetus – kuivõrd selle eesmärk oli vaidluse kokkuleppe teel lahendamine – vastas 1996. aasta raamkokkuleppele. Tšehhi Vabariik oli siiski sunnitud esitama käesoleva hagi, sest komisjon võttis vastu vaidlustatud otsuse.
87 Tšehhi Vabariik väidab lisaks, et kuivõrd ta oli nõude suuruse vaidlustanud, siis ei olnud asjaomane nõue kindel ning seda ei saanud seega tasaarvestada.
88 Lisaks sellele väidab Tšehhi Vabariik, et Phare programmi raames tema käsutusse antud finantsvahendite kasutamisega seonduvaid õigusrikkumisi ei ole lõplikult tuvastatud. Nimelt tugineb komisjon peamiselt kriminaalmenetluse algatamisele ning OLAF-i poolt läbi viidud juurdlustele, aga ühtegi neist ei ole lõpetatud. Tšehhi Vabariik on seisukohal, et seega ei ole võimalik täiesti kindlalt teha kindlaks summat, mille ta peab tagasi maksma, ja seda vähemalt seni, kuni pole teada nende eri juurdluste tulemused.
89 Selles osas väidab Tšehhi Vabariik, et 28. mai 2008. aasta otsus ei tõenda käsutusse antud summade õigusvastast kasutamist. Tšehhi Vabariik leiab nimelt, et selles kirjas ei ole esitatud põhjuseid, miks kõnealuseid tehinguid käsitatakse õigusvastasena. Samuti ei ole kirjas täpsemalt viidatud meetmetele, millega seoses õigusrikkumised toime pandi. Lisaks leiab Tšehhi Vabariik, et komisjoni viited OLAF-i poolt läbi viidud juurdlustele on vasturääkivad.
90 Igal juhul on Tšehhi Vabariik seisukohal, et õigusrikkumise võimalik tuvastamine ei ole otsustava tähtsusega selle hindamisel, kuidas kõnealuseid vahendeid kasutati, ega vaidlusaluse nõude olemasolu ega suuruse kindlakstegemisel.
91 Lisaks sellele vaidlustab Tšehhi Vabariik selle kogusumma arvutamise meetodi, mille ta peab tagasi maksma. Ta väidab nimelt, et Tšehhi kroonides väljendatuna kujutab kõnealune summa, ehk 234 480 000 Tšehhi krooni endast 69,98 % kõikidest ülekannetest, mis tehti Regionální fondy, a.s‑le, Regionální podnikatelský fond, spol. s r.o‑le ja Českomoravský podnikatelský fond, spol. s r.o‑le ajavahemikul 5. oktoobrist 1994 kuni 2. augustini 1996 kogusummas 335 087 448,65 Tšehhi krooni. Ta järeldab sellest, et kogusumma, mida temalt nõutakse, peaks ka eurodes väljendatuna vastama 69,98%-le kõigist asjaomastest ülekannetest eurodes väljendatuna. Kuivõrd ülekandeid tehti kokku 9 839 490 euro ulatuses, siis peaks temalt tagasi nõutav summa olema 6 885 258,25 eurot. Tšehhi Vabariik väidab aga, et komisjon nõuab kokku 9 354 130,93 euro tagasimaksmist. Tšehhi Vabariik on seisukohal, et arvutusmeetod, mida ta soovitab kasutada ning mis on ainuke võimalik arvutusmeetod, neutraliseerib lisaks Tšehhi krooni ja euro vahelise vahetuskursi arengu.
92 Tšehhi Vabariik väidab selles osas, et kui ta sai aastatel 1994–1996 ühinemiseelset abi, oli vahetuskurss vahemikus 33,00 kuni 35,00 Tšehhi krooni ühe euro eest. Komisjon aga kasutas kõnealuse tagasimaksmisele kuuluva summa arvutamiseks praegust vahetuskurssi, milleks on 25,067 Tšehhi krooni ühe euro eest. Tšehhi Vabariik on seisukohal, et selline lähenemisviis ei arvesta sel ajal, mil ühinemiseelset abi anti ja kasutati, esinenud majandusliku olukorraga. Kui Tšehhi Vabariik maksaks tagasi nõutud summa, hüvitaks ta vahetuskursi arengu. Komisjon nõuab sel moel Tšehhi Vabariigi arvates selliste summade tagasimaksmist, mille eurodes väljendatud väärtus ületab summat, mida tuleks nõuda Tšehhi kroonides väljendatuna. Komisjon kasutab seega Tšehhi Vabariigi väitel õigustamatult ära Tšehhi krooni ja euro vahelise vahetuskursi tõusu. Sellist olukorda oleks võimalik määratleda ka liidu alusetu rikastumisena, kuivõrd Tšehhi Vabariik on kohustatud tagasi maksma summa, mis ületab talle ühinemiseelse abina tegelikult makstud summat. Sel põhjusel on Tšehhi Vabariik seisukohal, et ainuke meetod, mis võimaldab neutraliseerida Tšehhi krooni ja euro vahelise vahetuskursi tõusu mõju, seisneb esiteks selle arvutamises, milline on Tšehhi kroonides väljendatud nõutava tagasimakse osakaal samuti Tšehhi kroonides väljendatud Regionální fondy, a.s‑le, Regionální podnikatelský fond, spol. s r.o‑le ja Českomoravský podnikatelský fond, spol. s r.o‑le makstud ühinemiseelsest abi kogusummast, ning teiseks saadud murdosa korrutamises samadele fondidele antud ning eurodes väljendatud ühinemiseelse abi kogusummaga.
93 Tšehhi Vabariik väidab lõpetuseks, et rakendusmäärus ei ole kohaldatav 1996. aasta raamkokkuleppe alusel tekkinud õigussuhetele, mistõttu ei saa see olla komisjoni poolt käesolevas kohtuasjas kindlaksmääratud vahetuskursi õiguslikuks aluseks.
94 Komisjon vaidlustab kõik esitatud argumendid.
2. Üldkohtu hinnang
a) Komisjoni pädevus ja finantsmääruse ning rakendusmääruse kohaldamine
95 Ühinemisakti artikli 2 kohaselt on asutamislepingute sätted ning institutsioonide ja Euroopa Keskpanga poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid uutele liikmesriikidele alates ühinemiskuupäevast siduvad ja neid kohaldatakse nendes riikides vastavalt kõnealustes lepingutes ja ühinemisaktis sätestatud tingimustele.
96 Ühinemisakti artiklis 10 on täpsustatud, et asutamislepingute ja institutsioonide poolt vastuvõetud aktide kohaldamise suhtes kehtivad üleminekumeetmetena ühinemisaktiga ettenähtud erandid.
97 Ühinemisakti artiklitest 2 ja 10 tuleneb, et selle akti aluseks on põhimõte, et ühenduse õiguse sätteid kohaldatakse uutes liikmesriikides kohe ja täies mahus ning erandid on lubatud vaid siis, kui need on üleminekusätetes sõnaselgelt ette nähtud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑233/97: KappAhl, EKL 1998, lk I‑8069, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).
98 Ühinemisakti artikli 33 lõige 2, mis näeb ette, et ühinemiseelsete rahastamisvahendite alusel enne ühinemist võetud üldisi eelarvelisi kohustusi, kaasa arvatud hilisemate individuaalsete juriidiliste kohustuste võtmist ja registreerimist ning pärast ühinemist tehtud makseid reguleerivad jätkuvalt ühinemiseelse rahastamisvahendi eeskirjad ja õigusaktid ning need kaetakse vastavast eelarvepeatükist kuni asjaomaste programmide ja projektide sulgemiseni, kuulub asjaomase akti neljanda osa „Ajutised sätted” I jaotise „Üleminekumeetmed” alla.
99 Kuivõrd ühinemisakti artikli 33 lõige 2 näeb ette erandi ühenduse õiguse kohaldamisest pärast Tšehhi Vabariigi ühinemist liiduga, siis tuleb seda järelikult tõlgendada kitsalt (vt selle kohta eespool punktis 97 viidatud kohtuotsus KappAhl, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
100 Sellest tuleneb, et erandid ühenduse õiguse kohe ja täies mahus kohaldamisest seoses Phare programmi raames antud ühinemiseelse abiga, millele viitab ühinemisakti artikli 33 lõige 1, on sama akti artikli 33 lõike 2 kohaselt lubatavad vaid siis, kui need on kõnealustes sätetes sõnaselgelt ette nähtud.
101 Kuid tuleb tuvastada, et vastupidi Tšehhi Vabariigi väidetele ei näe ühinemisakti artikli 33 lõige 2 sõnaselgelt ette erandit EÜ artikli 292 sätetest, mis seisneks selles, et 1996. aasta raamkokkuleppes ette nähtud erimeelsuste kohtuvälise lahendamise meetodite kohaldamist jätkatakse pärast Tšehhi Vabariigi ühinemist liiduga.
102 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et 1996. aasta raamkokkuleppes ette nähtud erimeelsuste kohtuvälise lahendamise meetodid ei ole alates Tšehhi Vabariigi ühinemisest liiduga enam kohaldatavad.
103 Tšehhi Vabariigi argumendid, mis ta esitab väitmaks, et üksnes vahekohtuorgan oli käesoleva kohtuasja raames pädev tuvastama nõude olemasolu, tuleb seega tagasi lükata.
104 Sama kehtib Tšehhi Vabariigi väidete kohta, mille kohaselt akt, mille komisjon talle 28. mail 2008 saatis, kujutab endast 1996. aasta raamkokkuleppes ette nähtud läbirääkimiste menetluse esimest etappi. Kuna see menetlus ei ole alates Tšehhi Vabariigi ühinemisest liiduga enam kohaldatav, siis ei saa 28. mai 2008. aasta otsus kujutada endast selle menetluse esimest etappi.
105 Lisaks ei saa Tšehhi Vabariik tugineda tõhusalt asjaolule, et finantsmäärus ja rakendusmäärus ei kuulu ühinemisakti artikli 33 lõikes 2 silmas peetud ühinemiseelse rahastamisvahendi eeskirjade ja õigusaktide hulka.
106 Nimelt tuleb meenutada, et EÜ artikli 274 kohaselt täidab komisjon eelarvet kooskõlas EÜ artikli 279 alusel kehtestatud määruste sätetega.
107 Lisaks tuleb ühinemisakti artikli 33 lõiget 2 tõlgendada kitsalt, kuivõrd sellega nähakse ette erand ühenduse õiguse kohaldamisest pärast Tšehhi Vabariigi ühinemist liiduga (vt eespool punkt 99). Seetõttu on erandid ühenduse õiguse kohaldamisest, st käesolevas kohtuasjas EÜ artikli 279 alusel kehtestatud määruste sätetest, milleks on eeskätt finantsmäärus ja rakendusmäärus, lubatud vaid siis, kui need on asjaomastes üleminekusätetes sõnaselgelt ette nähtud (vt eespool punkt 97).
108 Selle kontrollimiseks, kas ühinemisakti artikli 33 lõige 2 näeb ette erandi finantsmääruse ja rakendusmääruse kohaldamisest, tuleb seega määratleda selles sättes kasutatud mõiste „ühinemiseelse rahastamisvahendi eeskirjad ja õigusaktid”.
109 Selleks on sobilik arvestada ühinemisakti artikli 33 lõikes 2 kasutatud mõistega „üldised eelarvelised kohustused”, mida reguleerivad ühinemisakti asjaomase artikli kohaselt jätkuvalt kõnealused eeskirjad ja õigusaktid.
110 Selles osas tuleb tuvastada, et ühinemisaktis ei ole määratletud üldiste eelarveliste kohustuste mõistet.
111 Kuid ühinemisaktis ette nähtud erandeid on võimalik mõista üksnes nende sätetega arvestades, mille kohaldamisest erand tehakse.
112 Seega tuleb lähtuda ühenduse õigusest ja täpsemalt selle eelarvet käsitlevatest sätetest, et määratleda ühinemisakti artikli 33 lõike 2 sätete ulatus.
113 Selles osas tuleb tuvastada, et üldise eelarvelise kulukohustuse mõiste on määratletud finantsmääruse esimese osa „Üldsätted” IV jaotise „Eelarve täitmine” 6. peatüki „Kulutoimingud” 1. jaos „Kulukohustuste võtmine”.
114 Nii kujutab eelarveliste kulukohustuste võtmine endast finantsmääruse artikli 76 lõike 1 esimese lõigu kohaselt toimingut, millega seotakse assigneering, mida on vaja hilisemateks makseteks, et täita juriidilist kohustust.
115 Sama määruse artikli 76 lõike 2 teise lõigu kohaselt on eelarveline kulukohustus üldine, kui vähemalt üks individuaalse kohustuse tunnustest on kindlaks määramata.
116 Eelarveliste kohustuste mõiste seondub seega kulutoimingutega finantsmääruse tähenduses.
117 Saadaolevate summade kindlaksmääramise ja sissenõudmise mõisted, mille üle kohtuvaidlus käib, kuuluvad finantsmääruse esimese osa IV jaotise 5. peatüki „Tulutoimingud” 3.–5. jao alla.
118 Seega tuleb asuda seisukohale, et ühinemisakti artikli 33 lõige 2, mille eesmärk on tagada selliste enne liiduga ühinemist üldiste eelarveliste kohustuste raames ette nähtud kulutuste jätkuv tagamine, mida ei ole ühinemise hetkel veel täielikult välja makstud, kehtestab erandi teatud finantsmääruse sätetest, mis käsitlevad kulutoiminguid.
119 Seevastu ei ole selle sätte eesmärk kehtestada erand finantsmääruse sätetest, mis käsitlevad tulutoiminguid.
120 Teiste sõnadega ja vastupidi Tšehhi Vabariigi väidetele ei välista ühinemisakti artikli 33 lõige 2 sõnaselgelt finantsmääruse ja rakendusmääruse kohaldamist tulutoimingute suhtes. Tulutoimingute suhtes kohaldatakse seega kõnealuseid määruseid alates Tšehhi Vabariigi ühinemisest liiduga.
121 Lisaks sellele ei välista ühinemisakti artikli 33 lõike 2 sätted sõnaselgelt võla sissenõudmise viisina finantsmääruse artikli 73 lõikes 1 ja rakendusmääruse artikli 81 lõikes 1 ja artiklis 83 ette nähtud tasaarvestamist. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et selline tulutoiming on kõnealustes määrustes kehtestatud tingimustel kohaldatav nõuete suhtes, mis tulenevad Phare programmi raames antud ühinemiseelsest abist, millele viitab ühinemisakti artikli 33 lõige 1.
122 Seetõttu tuleb järeldada, et Tšehhi Vabariigi poolt Phare programmi raames saadud fondide tagasimaksmisega seonduva nõude kindlakstegemine ja võla sissenõudmine – sealhulgas tasaarvestamise teel – kuulub komisjoni pädevusse, kes peab selleks kohaldama ja järgima finantsmääruse ja rakendusmääruse sätteid.
b) Finantsmääruses ja rakendusmääruses võla sissenõudmiseks ette nähtud menetluse järgimine
Sissejuhatavad märkused
123 Finantsmääruse artikli 71 lõike 2 kohaselt tuleb kõik saadaolevad summad, mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele, kindlaks määrata peaarvepidajale antavas sissenõudekorralduses, millele järgneb võlgnikule saadetav võlateade; mõlemad koostab vastutav eelarvevahendite käsutaja.
124 Finantsmääruse artikli 73 lõike 1 teise lause kohaselt nõuab peaarvepidaja võla sisse tasaarvestamise teel ning liidu nõuete ulatuses võlgnikult, kellel endal on liidu suhtes kindel, kindlasummaline ja maksmisele kuuluv võlanõue.
125 Rakendusmääruse artikli 78 kohaselt on saadaoleva summa kindlaksmääramine toiming, millega eelarvevahendite käsutaja tunnustab, et ühendustel on õigus saada summa võlgnikult, ja määrab kindlaks nõudeõiguse, mis võimaldab nõuda võlgnikult võla tasumist. Sissenõudekorraldus kujutab endast lisaks toimingut, millega vastutav eelarvevahendite käsutaja annab peaarvepidajale käsu eelarvestatud summa sissenõudmiseks. Lõpetuseks teavitatakse võlateatega, mille eelarvevahendite käsutaja võlgnikule saadab, võlgnikku sellest, et liit on saadaoleva summa kindlaks määranud, et kui võlg tasutakse enne määratud tähtaja möödumist, ei tule viivist maksta ning et kui võlg ei ole selleks tähtajaks makstud, teostab institutsioon sissenõude kas tasaarvestusega või nõuab võla sisse eelnevalt esitatud tagatiselt.
126 Rakendusmääruse artikli 79 kohaselt tagab vastutav eelarvevahendite käsutaja saadaoleva summa kindlaksmääramiseks, et saadaolev summa on kindel ja selle suhtes ei kohaldata mingeid tingimusi, et saadaolev summa on kindlasummaline ja väljendatud täpselt sularahas ja et saadaolev summa on võlgu ja selle suhtes ei kohaldata maksetähtaega.
127 Lõpetuseks tuleneb rakendusmääruse artikli 83 lõigetest 1 ja 2, et juhul kui võlgnikul on liidu ees seoses maksekorralduses kindlaksmääratud summaga võlgnevus, mis on kindel, kindlasummaline ja kuulub maksmisele, nõuab peaarvepidaja pärast võlateates nimetatud tähtaja möödumist kindlaksmääratud saadaolevad summad sisse tasaarvestuse teel, olles eelnevalt teavitanud võlgnikku – juhul kui selleks on siseriiklik asutus või selle haldusüksus – vähemalt kümme tööpäeva ette oma kavatsusest nõuda võlad sisse tasaarvestuse teel.
128 Teiste sõnadega eeldab võla, mis on kindel, kindlasummaline ja sissenõutav, sissenõudmine pärast seda, kui pädev eelarvevahendite käsutaja on selle olemasolu tuvastanud, seega sissenõudekorralduse koostamist selle eelarvevahendite käsutaja poolt, mis saadetakse peaarvepidajale, ja teiseks võlgnikule saadetava võlateate koostamist.
129 Peaarvepidaja hoolitseb sissenõudekorralduste eest. Juhul kui võlgnikul endal on liidu suhtes kindel, kindlasummaline ja sissenõutav nõue, võib ka tema võla sisse nõuda tasaarvestamise teel.
130 Tuleb rõhutada, et peaarvepidaja peab nõuded tasaarvestama juhul, kui võlgnik ei ole võlga vabatahtlikult tasunud.
28. mai 2008. aasta otsus ja vaidlustatud otsus
131 Käesolevas kohtuasjas tegi komisjon Tšehhi Vabariigile teatavaks 28. mai 2008. aasta otsuse, mille kohaselt Tšehhi Vabariik pidi tagasi maksma 234 480 000 Tšehhi krooni suuruse summa ja seda sisuliselt Phare programmi alla kuuluvate teatud fondidega seonduvalt toimunud finantspettuste tõttu.
132 Sellele otsusele oli lisatud võlateade.
133 On selge, et 28. mai 2008. aasta otsuse näol on tegemist aktiga, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis võivad mõjutada Tšehhi Vabariigi huve, muutes oluliselt tema õiguslikku olukorda (vt Euroopa Kohtu 22. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑147/96: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑4723, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Selle otsuse peale oli seega võimalik esitada EÜ artikli 230 alusel tühistamishagi.
134 Lisaks tuleb märkida, et võlateate tähtajaks oli määratud 7. august 2008.
135 On tuvastatud, et selleks kuupäevaks ei olnud Tšehhi Vabariik maksnud tagasi temalt nõutavat summat.
136 Lisaks sellele on selge, et Tšehhi Vabariik ei vaidlustanud 28. mai 2008. aasta otsust ega sellele lisatud võlateadet.
137 Seetõttu peab peaarvepidaja nõudma võla sisse vastavalt finantsmääruse ja rakendusmääruse sätetele, mis on kohaldatavad EÜ artikli 274 alusel.
138 Mis puudutab kahe nõude olemasolu, mis Tšehhi Vabariigil on EFS‑i suhtes summas 10 814 475,41 eurot, siis pidi käesolevas kohtuasjas peaarvepidaja nõudma pärast Tšehhi Vabariigi teavitamist vähemalt 10 tööpäeva ette tasaarvestamise teel sisse võla, mille olemasolu oli tuvastatud 28. mai 2008. aasta otsuses ja seda vastavalt rakendusmääruse artiklile 83; seda peaarvepidaja vaidlustatud otsuses ka tegi.
139 Seda järeldust ei sea kahtluse alla Tšehhi Vabariigi argumendid, mille kohaselt kõnealused nõuded ei olnud vastastikused ning komisjoni nõue ei olnud kindel.
– Nõuete vastastikuse laadi puudumine
140 Tuleb meenutada, et Tšehhi Vabariik on sisuliselt seisukohal, et üksnes 1996. aasta raamkokkuleppes ette nähtud vahekohtuorganil oli õigus määrata kindlaks võla summa, mis ta võis olla liidule võlgu. Tšehhi Vabariigi arvates jäi see vahekohtuorgan nimelt ühinemisakti artikli 33 lõike 2 alusel jätkuvalt pädevaks 1996. aasta raamkokkuleppest tulenevate eelarveliste kohustustega seotud erimeelsuste lahendamiseks. Ta on seisukohal, et nõue, millele komisjon tugines, tulenes tegelikult rahvusvahelisest õiguskorrast, mitte ühenduse õiguskorrast. Seetõttu tulenesid kõnealused nõuded tema arvates kahest eri õiguskorrast, mis kohtupraktika kohaselt tähendab, et tuleb kontrollida, kas mõlemas kahes õiguskorras kehtestatud tingimused on täidetud (eespool punktis 81 viidatud kohtuotsus komisjon vs. CCRE, punktid 61 ja 62). Tšehhi Vabariigi väitel need tingimused käesolevas kohtuasjas täidetud ei ole, sest tema arvates ei tunnusta rahvusvaheline avalik õigus esiteks tasaarvestamist ning teiseks ei näe seda ette 1996. aasta raamkokkulepe, mille sätted on ühinemisakti artikli 33 lõike 2 kohaselt jätkuvalt kohaldatavad. Nõuete vastastikkuse tingimus ei ole tema arvates seega täidetud.
141 Tuleb siiski meenutada, et 1996. aasta raamkokkuleppes ette nähtud vaidluste lahendamise mehhanism ei olnud alates Tšehhi Vabariigi ühinemisest liiduga enam kohaldatav (vt eespool punkt 102).
142 Lisaks tuleb märkida, et finantsmäärus ja rakendusmäärus olid alates Tšehhi Vabariigi ühinemisest liiduga kohaldatavad tulutoimingute suhtes (vt eespool punktid 120 ja 121).
143 Sellest tuleneb, et peaarvepidaja pidi pärast Tšehhi Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga ning kui finantsmääruses selleks ette nähtud tingimused on täidetud, kohaldama tasaarvestamist nõuete suhtes, mis seondusid Phare programmi raames käsutusse antud fondidega, ning seda finantsmääruses ja rakendusmääruses ette nähtud tingimustel, kusjuures selles osas ei oma mingit tähtsust asjaolu, kas komisjoni nõue tulenes ühenduse või rahvusvahelisest õigusest.
144 Seega tuleb tagasi lükata Tšehhi Vabariigi argumendid, millega ta toetab esiteks väidet, et ühinemiseelne kokkulepe ei näinud tasaarvestamist ette, ning teiseks väidet, et rahvusvahelises õiguskorras ei tunnustata tasaarvestamise õigust, millest tulenevalt on tasaarvestamine võimatu juhul, kui nõuded tulenevad eri õiguskordadest.
– Komisjonil Tšehhi Vabariigi suhtes oleva nõude kindel ja kindlasummaline laad
145 Tuleb meenutada, et Tšehhi Vabariik on sisuliselt seisukohal, et komisjoni võlanõue ei ole kindel ega kindlasummaline ja seda esiteks seetõttu, et pooltevahelised suhted on lepingulist laadi ja pooltevaheliste erimeelsuste korral tuleb küsimus anda vahekohtumenetluse raames lahendamiseks sõltumatule organile, teiseks seetõttu, et Tšehhi Vabariik ei ole nõus meetodiga, mille abil nõue kindlaks tehti, ega kohaldatud vahetuskursiga, ning kolmandaks seetõttu, et väidetavalt alusetult kasutatud summat, mis tuleks tagasi maksta, ei ole võimalik kindlaks määrata seni, kuni OLAF-i juurdlusi ei ole lõpetatud.
146 Rakendusmääruse artikli 79 punktist a tuleneb, et nõuet ei käsitata kindlana, kui see on tingimuslik.
147 Kuid Tšehhi Vabariik ei väida, et komisjoni nõue oleks tingimuslik. Ta piirdub tegelikult väitega, et vaidlustab selle summa. Igal juhul tuleb tuvastada, et nõue ei ole tingimuslik.
148 Sellest lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et nõue on kindel rakendusmääruse artikli 79 punkti a tähenduses.
149 Järgmiseks on selge, et võlanõude summa määrati kindlaks 28. mai 2008. aasta otsusega, mida Tšehhi Vabariik ei ole vaidlustanud.
150 Seega tuleb asuda seisukohale, et võlanõue on kindlasummaline rakendusmääruse artikli 79 punkti b tähenduses.
151 Lõpetuseks on selge, et nõude suhtes ei kohaldata maksetähtaega ja see on seega sissenõutav.
152 Kõigest eelnevast lähtudes tuleb tuvastada, et rakendusmääruse artiklis 79 kehtestatud tingimused olid komisjoni nõuet puudutavas täidetud, nii et peaarvepidaja võis tasaarvestada.
153 Seda järeldust ei sea kahtluse alla Tšehhi Vabariigi poolt oma teise hagi aluse toetuseks esitatud argumendid.
154 Komisjoni väidetav pädevuse puudumine nõude suuruse kindlakstegemiseks ning vahekohtuorgani väidetav pädevus selle kindlakstegemiseks lükati kõrvale juba esimese hagi aluse analüüsimisel. 1996. aasta raamkokkuleppes ette nähtud vaidluste lahendamise mehhanism ei olnud alates Tšehhi Vabariigi ühinemisest liiduga enam kohaldatav (vt eespool punkt 102).
155 Lisaks sellele ei mõjuta asjaolu, et nõude summa on vaidlustatud ning et Tšehhi Vabariik arvustas summa kindlakstegemise meetodit, kohaldatud vahetuskurssi ja asjaolu, et komisjon ei olnud selle summa kindlakstegemiseks ära oodanud käimasolevate juurdluste lõpetamist, kuidagi seda, et nõue on kindel ja kindlasummaline ega takista selle tasaarvestamist (vt selle kohta Üldkohtu 17. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑231/04: Kreeka vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑63, punkt 118).
156 Nimelt määras komisjon oma 28. mai 2008. aasta otsuses kindlaks nõude summa ning see otsus muutus lõplikuks, kuivõrd seda hagi esitamise tähtaja jooksul ei vaidlustatud. Sellest tuleneb, et otsuses kindlaks määratud nõude summat ei saa käesoleva kohtumenetluse raames vaidlustada.
157 Kokkuvõttes tuleb hagi esimene ja teine alus tagasi lükata.
B – Kolmas hagi alus, mis tugineb põhjendamatusele
1. Poolte argumendid
158 Tšehhi Vabariik väidab, et vaidlustatud otsus ei ole põhjendatud. Viide finantsmäärusele ei ole selles osas tema arvates piisav. Lisaks on detailsed põhjendused tavalisest veelgi vajalikumad siis, kui otsus käsitleb tehnilisi või keerukaid asjaolusid. Nimelt peab selliste otsuste adressaatidel olema võimalik selgelt aru saada, millistele asjaoludele komisjon tugines, seda eeskätt siis, kui asjaomane otsus tingib liikmesriikidele raskeid finantstagajärgi.
159 Ta on lisaks seisukohal, et seda ei mõjuta kuidagi asjaolu, et põhjendused on osaliselt esitatud varasemas komisjoniga peetud mitteametlikus kirjavahetuses. Õiguskindluse või kohtupraktikas aktide põhjendamise kohta kehtestatud tingimuste seisukohast ei ole selline põhjendamine piisav.
160 Lõpetuseks väidab Tšehhi Vabariik esiteks, et komisjon keeldus rahuldamast tema taotlust tutvuda OLAF-i juurdluste tulemustega, mille alusel vaidlustatud otsus vastu võeti, ning teiseks, et asjaolu, et ta oli otsuse vastuvõtmise kontekstist teadlik, ei saa iseenesest olla vaidlusaluse otsuse piisav põhjendus.
161 Komisjon vaidleb sellele argumentatsioonile vastu.
2. Üldkohtu hinnang
162 On sobilik meelde tuletada, et õigusi kahjustava akti põhjendamise kohustuse – nagu see on ette nähtud EÜ artiklis 253 – eesmärk on esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivust vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle akti seaduslikkust. Nii sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Sellest tulenevalt tuleb põhjendused põhimõtteliselt huvitatud isikule edastada samaaegselt tema õigusi kahjustava aktiga; põhjenduste puudumist ei saa õiguspäraseks muuta asjaolu, et huvitatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus algatatud kohtumenetluse raames (vt selle kohta Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, punktid 138–140 ja seal viidatud kohtupraktika).
163 Põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Õigusi kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista (vt eespool viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).
164 Tuleb asuda seisukohale, et tasaarvestamise otsuse puhul peab nõutav põhjendus võimaldama täpselt kindlaks määrata nõuded, mis tasaarvestatakse, ilma et saaks nõuda seda, et tasaarvestamise otsuses korrataks põhjendusi, millele tugineti esialgu iga sellise nõude tuvastamisel.
165 Käesolevas kohtuasjas on selge, et tasaarvestamise otsuse aluseks on 28. mai 2008. aasta otsus, mida Tšehhi Vabariik kohtuistungil ka tunnistas.
166 28. mai 2008. aasta otsuses on aga eriti detailselt ära toodud põhjused, millest lähtuvalt komisjon otsustas nõuda Tšehhi Vabariigilt 234 480 000 Tšehhi krooni suuruse summa tagasimaksmist.
167 Lisaks on vaidlustatud otsuses täpsustatud, et Tšehhi Vabariigil on EFS‑i suhtes kaks nõuet ning et 28. mai 2008. aasta otsusele lisatud võlateates nõutud summa ettenähtud tähtajaks maksmata jätmise korral on peaarvepidaja neil tingimustel kohustatud tasaarvestama finantsmääruse artikli 73 lõike 1 alusel.
168 Seetõttu tuleb arvestada, et õigusi kahjustav akt võeti vastu Tšehhi Vabariigile teada olevas kontekstis, mis võimaldas tal aru saada tema suhtes võetud meetme ulatusest, kuivõrd Tšehhi Vabariik oli teadlik põhjustest, miks peaarvepidaja otsustas poolte vastastikused nõuded tasaarvestada.
169 Sellest lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus oli piisavalt põhjendatud ja põhjendamatusele tuginev hagi alus tuleb seega tagasi lükata.
170 Kokkuvõttes tuleb hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
171 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud Tšehhi Vabariigi kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista Tšehhi Vabariigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Tšehhi Vabariigilt.
Azizi | Cremona | Frimodt Nielsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. aprillil 2011 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Õiguslik raamistik
A – EÜ asutamisleping
B – Ühinemisakt
C – Tšehhi Vabariigi valitsuse ja Euroopa Komisjoni vaheline raamkokkulepe, mis käsitleb Tšehhi Vabariigi osalust Euroopa Ühenduse abikavas
D – Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon
E – Määrus (EÜ) nr 1266/1999
F – Finantsmäärus
G – Rakendusmäärus
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
Poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
A – Esimene hagi alus, mis tugineb vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele vääral õiguslikul alusel, ning teine hagi alus, mis tugineb vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele finantsmääruses ja rakendusmääruses tasaarvestamiseks kehtestatud tingimusi rikkudes
1. Poolte argumendid
2. Üldkohtu hinnang
a) Komisjoni pädevus ja finantsmääruse ning rakendusmääruse kohaldamine
b) Finantsmääruses ja rakendusmääruses võla sissenõudmiseks ette nähtud menetluse järgimine
Sissejuhatavad märkused
28. mai 2008. aasta otsus ja vaidlustatud otsus
– Nõuete vastastikuse laadi puudumine
– Komisjonil Tšehhi Vabariigi suhtes oleva nõude kindel ja kindlasummaline laad
B – Kolmas hagi alus, mis tugineb põhjendamatusele
1. Poolte argumendid
2. Üldkohtu hinnang
Kohtukulud