ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
3. märts 2011(*)
ERF – Rahalise abi vähendamine – Kohalikeks investeeringuteks ette nähtud üldine toetus Portugalile – Tühistamishagi – Tegelikud kulud – Vahekohtuklausel
Kohtuasjas T-387/07,
Portugali Vabariik, esindajad: L. Inez Fernandes, S. Rodrigues ja A. Gattini,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Guerra e Andrade ja L. Flynn,
kostja,
mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 31. juuli 2007. aasta otsus K(2007) 3772, millega vähendati Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) antavat abi, mis puudutab komisjoni 28. juuli 1995. aasta otsuse K(95) 1769 alusel Portugalile määratud kohalikeks investeeringuteks ette nähtud üldist toetust,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: president M. E. Martins Ribeiro, kohtunikud S. Papasavvas ja A. Dittrich (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 18. juuni 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 24. juuni 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 2052/88 struktuurifondide ülesannete ja tõhususe kohta ning nende tegevuse kooskõlastamise kohta teiste struktuurifondide ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 185, lk 9), muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2081/93 (EÜT L 193, lk 5; edaspidi „määrus nr 2052/88”), määrab kindlaks EÜ artiklis 158 ette nähtud majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika rakendamisega seonduvad eeskirjad.
2 Määruse nr 2052/88 artikli 4 lõike 1 kohaselt täiendavad ühenduse meetmed vastavaid siseriiklikke meetmeid või aitavad neid ellu viia. Need kehtestatakse tihedas koostöös komisjoni, asjaomase liikmesriigi ning pädevate asutuste ja organitega – sealhulgas iga liikmesriigi eeskirjade ja tavade raames majanduspartnerite ja töösuhte pooltega –, kelle liikmesriik määrab siseriiklikul, piirkondlikul, kohalikul või muul tasandil, kusjuures kõik pooled tegutsevad partneritena ühise sihi taotlemisel. Kõnealust koostööd käsitletakse edaspidi „partnerlusena”. Partnerlus hõlmab meetmete ettevalmistamist, rahastamist ning eelhindamist, järelevalvet ja järelhindamist.
3 Määruse nr 2052/88 artikli 5 lõike 2 esimese lõigu punktis c on sätestatud muu hulgas see, et struktuurifondidest on rahalist abi võimalik saada üldiste toetuste kujul, mida üldjuhul haldab vahendaja, kelle on nimetanud liikmesriik Euroopa Komisjoni nõusolekul ja kes tagab üldiste toetuste jaotamise üksiktoetusteks, mida antakse lõplikele abisaajatele. Selle sätte teise lõigu kohaselt võib abi anda üksnes sellises vormis, mille on kehtestanud liikmesriik või liikmesriigi poolt määratud pädevad asutused ning mille on komisjonile esitanud see liikmesriik või mis tahes organ, kelle liikmesriik vajaduse korral selleks määrab.
4 Määruse nr 2052/88 artikli 13 lõike 3 esimese lõigu kohaselt piirdub ERF-ist antav ühenduse toetus maksimaalselt 75%-ga riiklikest kogukuludest.
5 Nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1), mida on muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2082/93 (EÜT L 193, lk 20; edaspidi „määrus nr 4253/88”), ning nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 4254/88, millega nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks ERF suhtes (EÜT L 374, lk 15), mida on muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2083/93 (EÜT L 193, lk 34; edaspidi „määrus nr 4254/88”), sisaldavad samuti struktuurifondide kohta käivaid sätteid.
6 Määruse nr 4253/88 artikli 14 lõikes 4 on sätestatud, et partnerite vastastikused kohustused, mis on võetud partnerluse käigus sõlmitud lepingu raames, kajastuvad komisjoni abi andmise otsustes.
7 Määruse nr 4253/88 artikli 16 lõike 1 esimeses lauses on täpsustatud, et üldiste toetuste andmise korral peavad vahendajad, kelle asjaomane liikmesriik on komisjoni nõusolekul määranud, esitama nõuetekohased maksevõime tagatised ja neil peab olema vajalik haldussuutlikkus, et koordineerida komisjoni poolt ette nähtud tegevust.
8 Määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 1 teise lause kohaselt võib finantsabi anda kas ettemaksetena või lõppmaksetena tegelikult kantud kulude katteks. Selle artikli lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et maksed tuleb teha lõplikele abisaajatele ilma igasuguste mahaarvamiste või kinnipidamisteta, mis võiksid vähendada finantsabi summat, millele neil on õigus.
9 Määruse nr 4253/88 artikkel 24 näeb ette, et ERF-ist antavat rahalist abi vähendatakse, kui toetust saanud meetme rakendamisega seoses tuvastatakse rikkumisi, täpsustades, et kõik alusetult saadud summad tuleb komisjonile tagastada ja et tagastamata summadele lisatakse viivis.
10 Määrused nr 2052/88 ja nr 4253/88 tunnistati kehtetuks nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31). Määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõikes 1 on muu hulgas täpsustatud, et see määrus ei mõjuta komisjoni poolt määruste nr 2052/88 ja nr 4253/88 alusel heaks kiidetud abi jätkamist ega muutmist, sealhulgas täielikku või osalist tühistamist.
11 Määruse nr 4254/88 artikli 6 lõike 1 esimese lause kohaselt võib komisjon teha üldiste toetuste haldamise ülesandeks sobivatele vahendajatele. Nimetatud artikli lõikes 2 on kindlaks määratud üldiste toetuste kasutamise kord, mille kohta komisjon ja asjaomane vahendaja sõlmivad asjaomase liikmesriigi nõusolekul lepingu. Selles korras on muu hulgas täpsustatud võetavate meetmete liigid, abisaajate valimise kriteeriumid, ERF-ist abi andmise tingimused ja määrad ning üldiste toetuste kasutamise järelevalve eeskirjad.
Vaidluse taust
Ühenduse toetuse andmise otsus
12 Komisjon andis Portugali Vabariigile adresseeritud 28. juuli 1995. aasta otsusega K(95) 1769 (hiljem muudetud 12. oktoobri 1998. aasta otsusega K(98) 2796 ja 15. novembri 1999. aasta otsusega K(99) 3694, edaspidi „toetuse andmise otsus”) ajavahemikuks 1. jaanuarist 1994 kuni 31. detsembrini 1999 kohalikeks investeeringuteks ette nähtud üldist toetust (edaspidi „investeerimistoetus”) Caixa Geral de Depósitos SA‑le (edaspidi „Caixa”), kes on selle haldamisega tegelev vahendav asutus, seoses ühenduse Portugali toetamise raamprogrammi prioriteediga „Tugevdada piirkondlikku majanduslikku baasi”. ERF poolt antava investeerimistoetuse summa oli maksimaalselt 25 miljonit eurot.
13 Investeerimistoetus seisnes niisuguste keskmise pikkusega ja pikaajaliste laenude intresside hüvitamises, mille olid võtnud omavalitsused, et teha kaasfinantseeritavaid investeeringuid vastavalt ühenduse Portugali toetamise raamprogrammi rakenduskavadele programmitöö perioodiks aastatel 1994‑1999. Selle meetme raames maksis komisjon ettemaksena 20 miljoni euro suuruse summa.
14 Toetuse andmise otsuse artikli 1 lõikes 2 on ette nähtud, et investeerimistoetuse andmise kord tuleb liikmesriigi, komisjoni ja Caixa vahel kokku leppida. Otsuse artikli 2 lõike 2 kohaselt on rahalise abi andmise kord ära näidatud otsusele lisatud investeerimistoetuse rahastamiskavas ja lepingus.
15 Toetuse andmise otsuse artiklis 5 on sätestatud:
„Ühenduse toetus puudutab [investeerimistoetusega] hõlmatud tehingutega seotud kulusid, mille suhtes selles liikmesriigis kehtivad õiguslikult siduvad kohustused ja milleks vajalikud rahalised vahendid on sõnaselgelt eraldatud hiljemalt 31. detsembriks 1999. Nende meetmetega seotud kulusid hüvitatakse kuni 31. detsembrini 2001.”
16 Toetuse andmise otsuse artikli 7 kohaselt tuleb investeerimistoetust anda vastavalt ühenduse õiguse sätetele ja eriti EÜ asutamislepingu artiklite 6, 30, 48, 52 ja 59 sätetele (muudetuna EÜ artiklid 12, 28, 39, 43 ja 49), ühenduse direktiividele, millega kooskõlastatakse hankemenetlusi, ning struktuurifondide määrustele.
Komisjoni ja Caixa vaheline leping
17 Komisjon ja Caixa sõlmisid 15. novembril 1995 lepingu (edaspidi „leping”), mille artikli 1 lõikes 1 on sätestatud investeerimistoetuse andmise ja kasutamise tingimused, mille komisjon Caixale delegeeris, et aidata kaasa Caixa antavate keskmise pikkusega ja pikaajaliste laenude intresside hüvitamisele.
18 Lepingu artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et see on kohustuste, st abisaajatega sõlmitud lepingute osas kehtiv kuni 31. detsembrini 1999. Sama lõike kohaselt võib laene väljastada, vabastada või laenu ettemakseid teha kuni 31. detsembrini 2001 ning arvelduskontod peavad olema suletud ning lõpparuanne, lõplik tõend ja komisjonile esitatav taotlus lõppsumma väljamaksmiseks peavad olema esitatud kõige hiljem 30. juuniks 2002.
19 Lepingu artikli 4 lõikes 2 on ette nähtud, et ERF kaasrahastatud intressihüvitisi antakse kõige rohkem kaheksa-aastaseks ajavahemikuks.
20 Lepingu artikli 7 pealkiri on „Kohustused ja maksed”. Vastavalt selle artikli lõikele 2 peab Caixa lõplik tõend investeerimistoetuse lõpetamise kohta, mis lükati edasi 31. detsembrini 2001, sisaldama muu hulgas taotlust, et komisjon maksaks Caixale välja lõppsumma, ja vastavalt lepingu artikli 8 lõikele 5 välja arvutatud kulude lõpparuannet, milles on spetsiaalses tabelis üksikasjalikult kirjeldatud üldiseid hüvitisi, mida on abisaajatele tegelikult kuni 31. detsembrini 2001 makstud, ning maksmisele kuuluvaid tegelikult võetud ja investeerimistoetuse raames antud laenude intresside üldisi hüvitisi, mis on välja arvutatud ja ajakohastatud 31. detsembriks 2001. Artikli 7 lõigete 3 ja 4 kohaselt tuleb Caixal avada investeerimistoetuse andmiseks erikonto, et seal ettemakseid hoiustada.
21 Lepingu artiklis 8 on reguleeritud hüvitiste arvutamine. Kui kõik teised tingimused on täidetud, tuleb vastavalt lepingu artikli 8 lõikele 1 anda komisjoni rahastatud intressihüvitisi maksimaalselt sellise ajavahemiku jooksul, mis vastab Caixa poolt abisaajatele antud laenude kaheksale esimesele aastale.
22 Lepingu artikli 8 lõikes 5 on sätestatud:
„Laenulepingu täitmisel arvutab Caixa välja nende ERF makstavate hüvitiste esialgse näitliku kogusumma, mis on hüvitiste maksimumsumma, et planeerida [investeerimistoetuse] sisemist kasutamist tulevikus, ja need hüvitised ei või mingil juhul olla juba erikontolt [eurodes] debiteeritavad ning neid ei saa mingil juhul komisjonile tõendada kui tegelikult tekkinud kulusid.
Hüvitised antakse lõplikult, need konverteeritakse ja debiteeritakse [eurodes lepingu] artikli 7 lõikes 4 ette nähtud erikontolt intresside maksekuupäevadeks lähtuvalt juba antud laenu tegelikust kasutamisest, kasutades komisjoni avaldatud igakuist selle väärtuspäeva vahetuskurssi, millal Caixa makse tegi […]
Tehnilise abi kulud debiteeritakse sellelt arvelduskontolt sama menetluse ja korra kohaselt kuni kehtestatud määrani.
Caixa arvutab 2001. aasta 31. detsembri väärtuspäevaks ehk makse tähtpäevaks lõplikult välja iga laenu jaoks ERF-ist maksmisele kuuluvate hüvitiste summa, ajakohastab […], konverteerib ja debiteerib selle erikontolt [eurodes].
Erikontolt tehtud maksed [eurodes] sisaldavad teatist, mis näitab ära lepingu abisaajaga või tehnilise abi või ettemaksed või intressid või kõik muud juhuslikud liikumised, nagu muudatused või parandused.
Erikonto sellist debiteerimist [eurodes] saab komisjonile tõendada ERF tegelikult tekkinud ja kantud kuludena. Hüvitise siseriiklik panus, mida sellel arvelduskontol ei ole, arvutatakse välja ja konverteeritakse [eurodesse] tõendamise eesmärgil eraldi ning sama menetluse ja korra kohaselt 31. detsembriks 2001.
Kui abisaaja ei kasuta debiteeritud ja tõendatud ERF hüvitist mingil põhjusel, näiteks laenu varasema tagasimaksmise või lepingu mittetäitmise tõttu, on Caixa kohustatud asjaomaseks väärtuspäevaks krediteerima erikontot [eurodes], kasutades asjaomase deebeti vahetuskurssi, ja tagastama hüvitise komisjonile järgneva kuue kuu jooksul, isegi kui käesolev leping on juba lõppenud ning [investeerimistoetus] makstud ja selle lõpparve tehtud.”
23 Lepingu artikli 8 lõike 6 kohaselt „võib kuni 31. detsembrini 2001 komisjonile tõendada kui tegelikult kantud kulusid, ainult neid hüvitisi, mida abisaajad on tegelikult intresside maksekuupäevadeks saanud […], mis annavad õiguse uue ettemakse saamiseks ja lõppsumma väljamaksmiseks. Poolaastal, mis järgneb 31. detsembrile 2001, arvutatakse välja ka tulevaste hüvitiste summad, need ajakohastatakse ning kui komisjon [investeerimistoetuse] lõpetab ja selle lõplikult välja maksab, saab neid tõendada kui makseid. Nii debiteeritakse ERF hüvitised erikontolt [eurodes].”
24 Lepingu artikli 17 lõike 5 kohaselt esitatakse kirjalikult iga lepingusse tehtud või sellega seotud lisaklausel või muudatus, milles pooled on eelnevalt kokku leppinud, ning selle allkirjastavad mõlemad pooled.
25 Lepingu artiklis 18 on sätestatud:
„Pooled on kokku leppinud, et käesolevale kokkuleppele kohaldatakse Portugali õigust. Nad kohustuvad lisaks pöörduma EÜ artikli [238] kohaselt Euroopa Kohtusse […] iga käesoleva lepingu kehtivust, tõlgendamist või täitmist puudutava kaebuse või vaidluse puhul.”
Üldise toetuse lõpetamise menetlus
26 Caixa esitas 30. juulil 2002 lepingu artikli 7 lõike 2 alusel abi lõpetamiseks vajalikud dokumendid. Ta taotles komisjonilt investeerimistoetuse lõppsumma maksmist, mis oli 1 992 330,28 eurot, ja hindas maksmisele kuuluvate hüvitiste väärtuseks 8 834 657,94 eurot.
27 Komisjon teavitas Caixat 23. oktoobri 2002. aasta kirjaga, et Portugali finantsinspektsiooni tõstatatud probleemide tõttu ei olnud võimalik lõppmakset teha.
28 Caixa teavitas komisjoni 27. novembri 2002. aasta kirjaga, et Portugali finantsinspektsioon auditeeris investeerimistoetust ja esitas komisjoni märkuste kohta oma kommentaarid.
29 Caixa parandas 7. märtsil ja 20. oktoobril 2003 oma taotlust investeerimistoetuse lõpetamiseks, näidates komisjonile investeerimistoetuse lõppsummana 1 925 858,61 eurot ja ERF-il maksta tulevate hüvitistena 8 768 186,27 eurot.
30 Komisjon teavitas Portugali ametiasutusi 25. mail 2004 sellest, et ta ei saa vastavat investeerimistoetuse summat maksta. Portugali Vabariik vastas 29. juuni 2004. aasta kirjaga.
31 Komisjon teatas Portugali ametiasutustele 16. detsembri 2004. aasta kirjas sellest, et tagasi nõutava ERF finantsabi summa oli 8 086 424,04 eurot.
32 Portugali ametiasutused kordasid 21. veebruari 2005. aasta kirjas oma rahulolematust komisjoni seisukohaga ja vaidlustasid summa, mille komisjon oli välja arvutanud.
33 Komisjon kordas 18. novembri 2005. aasta kirjas Portugali ametiasutustele, et investeerimistoetusega seonduv tagasinõutav summa oli 8 086 424,04 eurot, ja tegi ettepaneku korraldada Portugali ametiasutustega koosolek. Viimased vastasid 9. jaanuari 2006. aasta kirjaga.
34 Koosolek, millel osalesid komisjoni, Portugali ametiasutuste ja Caixa esindajad, toimus 3. mail 2006.
Vaidlustatud otsus
35 Komisjon võttis 31. juulil 2007 seoses investeerimistoetust puudutava ERF abi vähendamisega Portugali Vabariigile adresseeritud toetuse andmise otsuse alusel vastu otsuse K(2007) 3772 (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
36 Vaidlustatud otsuse põhjendused 3–11 viitavad üksikasjalikult ERF finantsabi lõpetamise menetlusele (vt eespool punkt 26–34).
37 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 12–19 analüüsib komisjon, mis laadi on väidetavad vead, mille ta avastas. Selle otsuse põhjendustes 14–16 on viidatud toetuse andmise otsuse artiklile 5, lepingu artikli 1 lõikele 2 ja artikli 4 lõikele 2.
38 Vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendusele 17 rahastati Caixa esitatud lõppdeklaratsiooni alusel ERF abiga 82% kuni 31. detsembrini 2001 makstud intressihüvitiste maksmist. Seda olukorda peeti vastuolus olevaks määruse nr 2052/88 artikli 13 lõikega 3, mille kohaselt ei tohi ühenduse abi ületada 75% kogukulust.
39 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 18 nendib komisjon, et määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 1 kohaselt võib komisjon ERF abina liikmesriigile makseid teha vaid kantud kulude jaoks. Ta lisab samas põhjenduses, et käesoleval juhul saab ühte osa intressihüvitistest maksta alles pärast 31. detsembrit 2001, mis on investeerimistoetuse alusel tehtud maksete tähtpäev, ja seega ei olnud seda osa kuludest selleks kuupäevaks veel täielikult kantud. Et kõik kulud saaksid enne seda kuupäeva tegelikult kantud, tuleb liikmesriigil enne 31. detsembrit 2001 teostada järgmised toimingud:
– hoiustada erikontol tasumisele kuuluvate intressihüvitiste summa, mis on välja arvutatud ja ajakohastatud maksmiseks pärast 31. detsembrit 2001, või
– maksta lõplikele abisaajatele summa, mis on võrdne tulevikus makstavate intressihüvitistega.
40 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 19 viitab komisjon oma 29. mai 2002. aasta selgitavale märkusele seoses hüvitiste maksmisega programmiperioodi lõpus sooduslaenuskeemi alusel (edaspidi „selgitav märkus”), kus täpsustatakse, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 18 mainitud alternatiivseid menetlusi kasutasid liikmesriigid kokkuleppel komisjoniga ajavahemikus 1994–1999 ja isegi enne seda.
41 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 27 leiab komisjon, et seda ERF toetuse osa, mis puudutab maksmisele kuuluvaid välja arvutatud ja ajakohastatud intressihüvitisi, ei ole vaja maksta ning et pärast 31. detsembrit 2001 makstavate intressihüvitiste kogusumma, mis on võrdne 15 968 612 euroga, on abikõlbmatu. Võttes arvesse deklareeritud kulusid ja ERF lube, nagu need on määratletud tema 16. detsembri 2004. aasta kirjas, on tagastatava EFR abi summa 8 086 424,04 eurot.
42 Vaidlustatud otsuse põhjenduse 36 kohaselt ei näe leping ette ühtegi erandit abikõlblikele maksetele kohaldatava tähtpäeva üldreeglist.
43 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 37 järeldab komisjon, et ta „avastas vea, mis puudutab […] investeerimistoetuse lõpetamise ajal deklareeritud kulude summat, nagu ülalpool tõendatud”.
44 Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
[ERF] finantsabi, mida anti [investeerimistoetuse andmise] otsusega, vähendati 8 086 424,04 euro võrra. Juba makstud 8 086 424,04 eurot tuleb komisjonile tagastada.
ERF [investeerimistoetuseks] antava abi maksimumsumma on 11 913 575,96 eurot.
Artikkel 2
Portugali Vabariik peab võtma vajalikud meetmed, et lõplikele abisaajatele käesolevast otsusest teatada.
Artikkel 3
Käesolev otsus on adresseeritud Portugali Vabariigile.”
45 Caixa esitas 2. novembril 2007 Üldkohtusse hagiavalduse, milles palus vaidlustatud otsus osaliselt tühistada ja mõista komisjonilt EÜ artikli 238 alusel välja investeerimistoetuse lõppsumma (kohtuasi T‑401/07).
Menetlus ja poolte nõuded
46 Portugali Vabariik esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. oktoobril 2007.
47 Üldkohus (kaheksas koda) otsustas ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse ning esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonile kirjalikud küsimused, millele komisjon vastas ettenähtud tähtaja jooksul.
48 Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 17. mai 2010. aasta määrusega liideti kohtuasjad T‑387/07 ja T‑401/07 suulise menetluse huvides vastavalt kodukorra artiklile 50.
49 Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 18. juuni 2010. aasta kohtuistungil.
50 Portugali Vabariik palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
51 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.
Õiguslik käsitlus
52 Portugali Vabariik esitab kaks väidet. Esimene puudutab vaidlustatud otsuse põhjendust. Teine puudutab komisjoni väidetud rikkumise puudumist ja lepingu rikkumist.
Esimene väide, et vaidlustatud otsust on ebapiisavalt põhjendatud
Poolte argumendid
53 Portugali Vabariik väidab, et vaidlustatud otsus sisaldab ainult ühte põhjendust, mis on esitatud põhjenduses 37 ja mille kohaselt komisjon kinnitab, et ta on tuvastanud rikkumise, mis puudutab investeerimistoetuse lõpetamisel deklareeritud kulude summat, „nagu ülalpool tõendatud”. Eeskirja, mida Portugali ametiasutused olid rikkunud, ei ole selgelt välja toodud.
54 Portugali Vabariigi väidete kohaselt näib ainus Portugali ametiasutustele etteheidetav rikkumine seisnevat selles, et viimased pidasid „kandmata kulusid” „abikõlblikeks”, nagu see on ette nähtud määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 1 lõpus. Vaidlustatud otsuse kohaselt põhineb komisjoni otsus abi vähendada sellel, et Portugali ametiasutused tegid vea, esitades investeerimistoetuse lõpetamisel lõppsumma maksmise taotluses kandmata kulusid.
55 Võttes arvesse seda viga, on määruse nr 2052/88 artikli 13 lõike 3 esimese lõigu rikkumine seotud üksnes sellega, et osa Portugali ametiasutuste esitatud kuludest ei ole abikõlblikud.
56 Portugali Vabariik lisab, et mõistet „rikkumine” ei saa selles kontekstis, milles see vaidlustatud otsusesse lisati, tõlgendada laialt, ja et komisjon ei saa kostja vastuses esitada vaidlustatud otsuses esitamata argumenti, et määruse nr 2052/88 artikli 13 lõikes 3 sisalduvast eeskirjast on üle astutud.
57 Komisjon ei nõustu Portugali Vabariigi argumentidega.
Üldkohtu hinnang
58 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad EÜ artikliga 253 nõutud põhjendused vastama asjaomase akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul järelevalvet teostada. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata arvestades juhtumi asjaolusid, muu hulgas akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Põhjenduses ei tule täpsustada kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑350/88: Delacre jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑395, punktid 15 ja 16, 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63; Üldkohtu 31. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑272/02: Comune di Napoli vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1849, punkt 71).
59 Nagu nähtub punktidest 37–43 eespool, analüüsis komisjon Portugali Vabariigile ette heidetud rikkumise olemust õiguslikult piisavalt vaidlustatud otsuse põhjendustes 12–19, millele on viidatud selle otsuse põhjenduses 37.
60 Täpsemalt selgitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 17, et Caixa esitatud lõppdeklaratsiooni alusel rahastati ERF abiga 82% kõikidest hüvitistest. Ta täpsustab samas põhjenduses, et see olukord on vastuolus määruse nr 2052/88 artikli 13 lõikega 3, mille kohaselt ühenduse abi ei tohi ületada 75% kogukulust. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 18 rõhutab komisjon, et üks osa intressihüvitistest tuli maksta alles pärast 31. detsembrit 2001, mis oli investeerimistoetusega seoses tehtud maksete tähtpäev, ja et seega ei olnud see osa kuludest selleks kuupäevaks veel „kantud”. Sama põhjenduse kohaselt võib liikmesriik ERF-ist vastavalt määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikele 1 abi saada ainult kantud kulude eest.
61 Pealegi nähtub Portugali Vabariigi poolt selle väitega seotud mõttekäigust, et ta on õigesti aru saanud, et komisjoni väidete kohaselt on rikutud määruse nr 2052/88 artikli 13 lõiget 3 ja määruse nr 4253/88 artikli 21 lõiget 1, kuna ühte osa hüvitistest ei olnud 31. detsembriks 2001 veel makstud (vt eespool punktid 54 ja 55).
62 Neil asjaoludel tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et puudub komisjoni väidetud rikkumine ja lepingu rikkumine
63 See väide koosneb kahest osast, mis käsitlevad vastavalt komisjoni väidetud rikkumise puudumist ja lepingu vahekohtuklauslit.
Esimene osa, mis puudutab rikkumise puudumist
– Poolte argumendid
64 Portugali Vabariik kinnitab, et leping, mis on toetuse andmise otsusele lisatud ja seetõttu selle lahutamatu osa, on komisjoni ja Caixa vahel sõlmitud leping, millega kaks poolt reguleerivad subjektiivseid õiguslikke olukordi, mis tekivad käesoleval juhul seoses ERF-poolse kaasrahastamisega toetuse andmise otsuse alusel. Lepingu, mis on vabatahtlikult sõlmitud kokkulepe, oli komisjon heaks kiitnud sama haldusaktiga kui toetuse andmise otsuse.
65 Portugali Vabariigi väidete kohaselt tähendab määruse nr 4253/88 artikli 14 lõige 4 seda, et lepingu klauslid, mis õiguse üldnormide kohaselt kujutavad endast ühte või mitut partneritevahelist kohustust, kajastuvad komisjoni tehtud abi andmise otsuse sisus. Ta lisab, et kuna määrus nr 4253/88 jätab lepingu pooltele vabaduse näha ette rakenduseeskirju ja võimalikke erisusi, annab see lepingule niisuguse õigusliku väärtuse, mida tuleb iga komisjoni otsuse puhul arvestada. Seega on võimalik selles otsuses kehtestatud eeskirjadest ette näha erandeid, kuna selle eesmärk on määrata kindlaks kaasrahastamise eeskirjad ja selle otsuse olid koostanud pooled, kellel on üldise toetuse andmisel ülekaalukas osa.
66 Portugali Vabariik rõhutab, et leping on oluline õiguslik dokument. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 36 tuleneb, et komisjon annab lepingu pooltele volituse määrata teine tähtpäev, et teha otsus seoses investeerimistoetuse maksete abikõlblikkusega.
67 Portugali Vabariigi väidete kohaselt ei võtnud komisjon arvesse intressihüvitiste kaasrahastamise eripära „maksimaalselt laenu esimese kaheksa aasta” kestel vastavalt lepingu artikli 4 lõikele 2.
68 Komisjon oli haldusmenetluse käigus palunud võtta meetmeid, et kontrollida deklareeritud kulusid, k.a maksmisele kuuluvate hüvitiste arvutamine vastavalt lepingu artikli 8 lõikele 5. Komisjon oli siiski tähelepanuta jätnud lepingu artikli 8 lõikes 5 ette nähtud ja selle artikli lõikes 6 sätestatud erimenetluse, et kohandada investeerimistoetust ette nähtud abikõlblikkuse tähtpäeva suhtes, nimelt 31. detsembri 2001 suhtes. See võimaldab kinnitada maksmisele kuuluvate intressidega seotud kulusid, mida kanti vastavalt määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikele 1 tingimata investeerimistoetusega seoses, ja järelikult neid pidada enne abikõlblikkuse tähtpäeva kantud kuludeks.
69 Investeerimistoetuse erilisus tuleneb sellest, et Caixa poolt näiteks viimasel tööpäeval (31. detsembril 1999) antud, heaks kiidetud ja allkirjastatud laenu intressihüvitisi võis kaasrahastada kõige rohkem nimetatud laenu esimese kaheksa aasta jooksul. Portugali Vabariigi arvates tuli seega leida mehhanism, mis lubaks kaasrahastada võimalike ülejäänud kuue aasta hüvitisi, teades, et abikõlblikkuse tähtaeg kulgeb tõhusalt ainult kahe järgneva aasta jooksul. Ta lisab, et kui komisjon oleks tahtnud lepingut muuta, oleks ta pidanud toimima vastavalt sellele, mis on ette nähtud lepingu artikli 17 lõikes 5.
70 Portugali Vabariik lisab repliigis, et lepingute valdkonnas on komisjonil vajalikud volitused, et kohandada ERF abi andmine tegelikkusega ja kokku leppida eriklauslid. Komisjon oli toetuse andmise otsuse vastu võtnud, kiitnud samal ajal heaks erimenetluse ja kasutanud teiste poolte nõusolekul oma läbirääkimisvolitusi.
71 Portugali Vabariigi väidete kohaselt ei või lepingu artikli 8 lõikeid 5 ja 6 pidada ainult tulevaste hüvitiste arvutamise eeskirju kehtestavaks. Esiteks ei ole seal vastust küsimusele, miks selline eeskiri on lepingus sätestatud. Teiseks, lepingu artikli 8 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud eeskirjad on jätk lepingu artikli 7 „Kohustused ja maksed” sätetele, mille teises lõikes on ette nähtud kohaldatavad menetlused ja investeerimistoetuse lõpetamisel koos lõppmakse tegemise taotlusega esitatavad dokumendid. Lõikes 2 on kehtestatud lõpliku tõendi nõue, mis peab sisaldama muu hulgas maksmisele kuuluvaid üldisi hüvitisi, mis on välja arvutatud ja ajakohastatud 31. detsembriks 2001, tegelikult makstud laenuintresse ja maksmisele kuuluvat summat. Täieliku lõppsumma saamiseks tuleb maha arvata vaid komisjoni ettemaksed ja intressijäägid. Portugali Vabariigi väidete kohaselt seisnes artikli 7 lõike 2 ning artikli 8 lõigete 5 ja 6 lõppeesmärk selles, et hõlmata esitatava lõppmaksega ka maksmisele kuuluvad tulevased intressihüvitised.
72 Komisjoni ettepanek maksta kuni 31. detsembrini 2001 lõplikele abisaajatele ettemaksena summa, mis on võrdne hüvitistega, millele neil oli õigus vastavalt laenulepingutele, eirab riiklike kulude realiseerimise ja riikliku maksuõiguse põhimõtteid ja võib olla omavalitsuste jaoks alusetu rikastumine. See ettepanek on vastuvõetamatu, kuna see sisaldab siseriiklikku panust, mitte maksmist ühenduse eelarve fondidest. Tegelikult ei ole see ettepanek midagi muud kui oletus.
73 Siseriikliku panuse hoiustamine erikontol lihtsalt simuleeriks tõhusat maksmist ja ei tagaks seda, et kantakse tegelikult kulud, mis tuleb ettenähtud tähtpäevaks kanda, aga on suuremalt jaolt kauged. See on oletus, võttes arvesse seda, et tasumisele kuuluvate hüvitistega võrdne summa, mis erikontolt debiteeritakse, on jätkuvalt Portugali Vabariigi ja Caixa käsutuses.
74 Portugli Vabariigi väidete kohaselt ei olnud tal võimalik maksta ühekordse maksena kogu siseriiklikku panust, mis on ette nähtud aastani 2007. Kulude kandmine sõltub nende kajastamisest eelarves. Portugali Vabariik ei saa makset teha, kui selleks vajalik eelarve ei olnud nõuetekohaselt ette nähtud. Eelarve koostatakse ainult ühe aasta kaupa. Portugali Vabariik ei saanud teha midagi muud, kui kohustuda oma eelarves ühe aasta kaupa ette nägema maksmisele kuuluvate hüvitistega seonduvaid kulusid. Komisjoni ettepanek oli kohustanud Portugali ametiasutusi käituma contra legem. Seega näeb Portugali Vabariigi väidete kohaselt leping ette nende olukordade lahendamiseks Portugali õiguse täiendava kohaldamise.
75 Komisjon ei nõustu Itaalia Vabariigi argumentidega
– Üldkohtu hinnang
76 Toimikust nähtub, et 30. juuli 2002. aasta kirjaga, mida muudeti 7. märtsi ja uuendati 20. oktoobri 2003. aasta kirjaga, saatis Caixa komisjonile lõpliku tõendi investeerimistoetuse lõpetamiseks (vt eespool punktid 26–29). See tõend sisaldas taotlust maksta investeerimistoetuse lõppsumma ning anda lõplik tõend kulude kohta, kus oleksid muu hulgas näidatud abisaajatele kuni 31. detsembrini 2001 tegelikult makstud üldised hüvitised ja maksmisele kuuluvad investeerimistoetuse raames võetud laenude tegelikult makstud intresside üldised hüvitised, mis on välja arvutatud ja ajakohastatud 31. detsembriks 2001.
77 Vaidlustatud otsuses märkis komisjon, et ERF rahalist abi võis saada ainult kulude eest, mis olid kantud 31. detsembriks 2001, mis oli investeerimistoetuse raames vastavalt toetuse andmise otsuse artiklile 5 tehtud maksete tähtpäev. Järelikult vähendas ta ERF rahalist abi investeerimistoetusele, jättes ühenduse rahastamisest välja pärast 31. detsembrit 2001 makstavad intressihüvitiste summad. Sellega seoses tugines komisjon põhiliselt määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikele 1 ja kinnitas, et need hüvitised ei kujutanud endast nimetatud tähtpäevaks tegelikult tekkinud kulusid, mida komisjon hüvitab ja mis olid ette nähtud toetuse andmise otsuse artiklis 5.
78 Portugali Vabariik vaidlustab selle seisukoha, tuginedes põhiliselt lepingule. Ta väidab sisuliselt, et leping sisaldab ühte erimenetlust, mis võimaldas kaasa arvata ka pärast 31. detsembrit 2001 makstavad intressihüvitised.
79 Niisiis tuleb analüüsida seda, kas vastavalt käesoleval juhul kohaldatavatele õigusnormidele või lepingule pidi ERF finantsabi hõlmama ka pärast 31. detsembrit 2001 makstavaid intressihüvitisi.
80 Kõigepealt tuleb nentida seoses kõnealuste normide hierarhiaga, mida tuleb õiguspärasuse põhimõtte alusel järgida, et asjaomased ühenduse määrused on komisjoni otsuste ja lepingu suhtes ülimuslikud. Lepingu eessõnas on seoses sellega täpsustatud, et leping sõlmiti toetuse andmise otsuse alusel, mis tehti kooskõlas määrustega nr 2052/88 ja nr 4253/88. Lisaks on toetuse andmise otsuse artiklis 7 sätestatud, et investeerimistoetust tuleb anda kooskõlas ühenduse õiguse sätetega. Tuleb märkida, et toetuse andmise otsus reguleerib komisjoni ja Portugali Vabariigi suhteid seoses investeerimistoetuse andmisega, samas kui toetuse andmise otsusele lisatud komisjoni ja Caixa vahel sõlmitud lepingu esimese artikli esimeses lõigus on kindlaks määratud määruse nr 4254/88 artikli 6 lõike 2 alusel investeerimistoetuse andmise ja kasutamise tingimused.
81 Eeltoodust tuleneb, et komisjoni ja Caixa kui vahendaja vahel Portugali Vabariigi nõusolekul sõlmitud lepingut ei saa tõlgendada nii, et see läheb vastuollu ühenduse eeskirjadega, mis investeerimistoetust reguleerivad. Leping võib siiski võimaldada käesolevas asjas nende eeskirjade kohaldamise menetluses neid tõlgendada.
82 Esiteks, mis puudutab määruse nr 4253/88 artikli 21 lõiget 1, millele komisjon põhiliselt pärast 31. detsembrit 2001 makstavate intressihüvitiste välistamisel tugineb, siis on selle sõnastuses on selgelt öeldud, et rahalist abi saab maksta ainult tegelikult tekkinud kulude eest. Sellega seoses tuleb märkida, et mõiste „tegelikult tekkinud kulud” tuleb üldise toetuse raames määratleda ühenduse strukuurifondide erisätete kaudu (vt selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑176/06: Sviluppo Italia Basilicata vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 9–12 ning 51 ja 52). Niisiis tuleb analüüsida, millised on kõnealuse intressihüvitiste korra eritingimused, mida tuleb täita, et intressihüvitisi peetaks tegelikult tekkinud kuludeks.
83 Sellega seoses tuleb märkida, et sellise korra puhul annab vahendaja lõplikule abisaajale soodustingimustel laenu. Intressihüvitised on summad, mis saadakse turumääraga intresside ja lõplike abisaajate tegelikult makstud intresside vahest. Intressihüvitised tekivad seega tegelikult hetkel, mil intressid sissenõutavaks muutuvad, ning selleks võib kuluda mitu aastat. Nii järgnevad intressihüvitised lõplike abisaajate poolsele intresside maksmisele laenuaja jooksul. Niisiis ei ole intressihüvitisi puudutavaid tegelikult tekkinud kulusid laenulepingute sõlmimise ajal veel olemas. Lepingu sõlmimise ajal on üksnes laenulepingu poolte vahelised kohustused, mida tuleb eristada nende kohustuste täitmiseks tegelikult kantud kuludest. Järelikult võib üksnes määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikest 1 lähtuvalt pidada intressihüvitisi tegelikult tekkinud kuludeks nendega seotud asjaomaste intressi osamaksete maksmise ajal.
84 Teiseks on seoses toetuse andmise otsusega artikli 5 esimeses lauses ette nähtud, et ühenduse toetus puudutab investeerimistoetusega hõlmatud tehingutega seotud kulusid, mida on liikmesriigis reguleeritud õiguslikult siduvate sätetega ja mida puudutavad vajalikud rahalised vahendid eraldati spetsiaalselt hiljemalt 31. detsembriks 1999. Teises lauses on märgitud, et nende meetmetega seotud kulude hüvitamise tähtpäev on 31. detsember 2001.
85 Toetuse andmise otsuse artikkel 5 teeb niisiis vahet liikmesriigis õiguslikult siduvatel sätetel, rahaliste vahendite eraldamisel ja kulude hüvitamisel.
86 Seoses õiguslikult siduvate sätetega on selge, et need vastavad Caixa ja lõplike abisaajate vahel sõlmitud laenulepingutele. Seoses rahaliste vahendite eraldamisega on selge, et komisjon on selle laenulepingute puhul ette näinud.
87 Lõpuks, seoses nende meetmetega seotud kulude hüvitamisega tuleb nentida, et toetuse andmise otsuse artikli 5 esimeses lauses on määratletud laenulepingud, millele komisjon on kuni 31. detsembrini 1999 lubanud ühenduse toetust. Selle artikli teises lauses tuli seega määratleda nendest laenulepingutest tulenevate kulude hüvitamise tähtpäev. Selles suhtes tuleb märkida, et mõiste „hüvitama” ei saa tähendada ainult asjaomaste kulude hüvitamise kohustuse reaalset enda peale võtmist. See kohustus tuleneb juba laenulepingutest, mis pidid olema heaks kiidetud kuni 31. detsembrini 1999 ja mida mainiti toetuse andmise otsuse artikli 5 esimeses lauses. Niisiis ei puuduta kulude hüvitamine mitte laenulepingutest tulenevaid kohustusi, vaid nendest lepingutest tulenevaid tegelikult kantud kulusid. Seega on tegemist sellise intressi hüvitiamisega, mida lõplikud abisaajad tegelikult maksid intressi osamaksete tasumise ajal. Järelikult on toetuse andmise otsuse artikli 5 teises lauses kehtestatud komisjoni poolt heaks kiidetud laenulepingutest tulenevaid intressihüvitisi puudutavate tegelikult tekkinud kulude tähtpäev 31. detsember 2001.
88 Sellest järeldub, et lepingut analüüsimata ning tuginedes üksnes määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikele 1 ja toetuse andmise otsuse artiklile 5, tundub, et pärast 31. detsembrit 2001 makstavaid intressihüvitisi ei või esitada tegelikult tekkinud kuludena.
89 Kolmandaks tuleb seoses lepinguga analüüsida, kas selle kohaldamine kõnealuste õigusnormide ja toetuse andmise otsuse raames võimaldab hõlmata ka pärast 31. detsembrit 2001 makstavaid intresse, nagu kinnitab Portugali Vabariik.
90 Sellega seoses tuleb nentida, et lepingu artikli 4 lõikes 2 ja artiklis 8 lõikes 1 oli ette nähtud, et ERF kaasrahastatud intressihüvitisi võis anda maksimaalselt kaheksa-aastase perioodi jooksul. Sellega seoses tuleb märkida, et investeerimistoetust anti vastavalt toetuse andmise otsuse artikli 1 lõikele 1, mida korrati lepingu artikli 1 lõikes 1, ajavahemikus 1. jaanuarist 1994 kuni 31. detsembrini 1999. Lisaks tuleneb toetuse andmise otsuse artikli 5 esimesest lausest ja lepingu artikli 1 lõike 2 esimesest lausest, et lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid Caixa ja lõplike abisaajate vahel sõlmitud laenulepinguid võis komisjon heaks kiita kuni 31. detsembrini 1999. Sellest järeldub, et laenulepinguid võis sõlmida kuni 31. detsembrini 1999, kusjuures nende võimalik kehtivusaeg oli kuni 31. detsembrini 2007. Arvestades, et toetuse andmise otsuse artikli 5 teise lause kohaselt oli kulude hüvitamise tähtpäev 31. detsember 2001 ehk kaheksa aastat pärast laenulepingu esimest võimalikku sõlmimist, on tõenäoline, et paljud kuni 31. detsembrini 1999 heaks kiidetud laenulepingud on pärast 31. detsembrit 2001 kehtivad.
91 Tuleb märkida ka seda, et lepingu artikli 7 lõike 2 alusel pidi lõplik tõend, mis Caixal tuli komisjonile esitada ja mille esitamise tähtpäev lükati edasi kuni 31. detsembrini 2001, sisaldama lõppsumma maksmise taotlust ja lepingu artikli 8 lõike 5 alusel arvutatud kulude lõplikku tõendit ehk käesoleval juhul abisaajatele kuni 31. detsembrini 2001 tegelikult makstud hüvitisi ja tegelikult vabastatud laenusummadega seotud maksmisele kuuluvaid intressihüvitisi, mis olid 31. detsembriks 2001 välja arvutatud ja ajakohastatud.
92 Lepingu artikli 8 lõike 5 neljandas lõigus on täpsustatud, et 31. detsembri 2001 väärtuspäevaks ehk makse tähtpäevaks pidi Caixa lõplikult välja arvutama iga laenu puhul ERF-ist saada olevate hüvitiste summa, selle ajakohastama, konverteerima ja debiteerima erikontolt. Vastavalt selle lõike kuuendale lõigule sai erikontolt nii eurodes esitatud käivet komisjonile tõendada ERF abi korras tegelikult kantud ja makstud kuludena.
93 Lepingu artikli 8 lõike 6 alusel võis kuni 31. detsembrini 2001 komisjonile tõendada kui tegelikult kantud kulusid, mis saavad võimaldada uut ettemakset ja lõppsumma ettemaksu, ainult neid hüvitisi, mida abisaajad olid tegelikult intresside maksekuupäevadeks saanud. Poolaastal, mis järgneb 31. detsembrile 2001, tuli välja arvutada ja ajakohastada ka tulevaste hüvitiste summad ning neid sai tõendada kui makseid, kui komisjon investeerimistoetuse lõpetas ja selle lõpparve tegi. Nii tuli ERF hüvitised debiteerida erikontolt.
94 Seega tuleb nentida, et lepingu artikli 8 lõigete 5 ja 6 sätted nägid ette erikorra, mille kohaselt pärast 31. detsembrit 2001 makstavad intressihüvitised võisid põhimõtteliselt olla ka investeerimistoetuse jaoks abikõlblikud. Need sätted sisaldasid ühelt poolt intressihüvitisi, mida lõplikud abisaajad olid kuni 31. detsembrini 2001 tegelikult saanud, ja teiselt poolt pärast 31. detsembrit 2001 makstavaid hüvitisi, mis tuli välja arvutada ja ajakohastada kuni 30. juunini 2002. Mõlemad hüvitised tuli lisada ka lõplikku tõendisse, mille Caixa pidi komisjonile enne 30. juunit 2002 esitama, ja nii erikontolt debiteerida.
95 Niisiis ei olnud vastavalt määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikele 1 ja toetuse andmise otsuse artiklile 5 käesoleval juhul Caixa ja Portugali Vabariigi poolt erikorra alusel võetud meetmed piisavad, et täita nendes sätetes ette nähtud tingimusi, nii et pärast 31. detsembrit 2001 makstavad intressihüvitised võiksid olla selleks kuupäevaks tekkinud tegelikud kulud.
96 Käesoleval juhul on tõepoolest selge, et pärast 31. detsembrit 2001 makstavad hüvitised arvutati välja ja ajakohastati 30. juuniks 2002. Need lisati ka lõplikku tõendisse, mis esitati komisjonile. Need intressihüvitised ei sisaldunud siiski ka üheski teises meetmes, mida Caixa või Portugali Vabariik võtsid 31. detsembriks 2001, et täita määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikes 1 ja toetuse andmise otsuse artiklis 5 ette nähtud tingimusi, nagu Caixa kohtuistungil möönis. Muu hulgas ei olnud neid intressihüvitisi erikontolt debiteeritud.
97 Sellest järeldub, et sisuliselt pidas Portugali Vabariik pärast 31. detsembrit 2001 makstavaid intressihüvitisi investeerimistoetuse jaoks abikõlblikeks kuludeks ainult Caixa ja lõplike abisaajate vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevate rahaliste kohustuste olemasolu tõttu.
98 Nagu on juba määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 1 analüüsimise käigus nenditud, ei ole ainult Caixa ja lõplike abisaajate vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevate rahaliste kohustuste olemasolu „tegelikult tekkinud kulude” nõuetele vastamisel piisav, et pidada pärast 31. detsembrit 2001 makstavaid intressihüvitisi tegelikult tekkinud kuludeks (vt eespool punkt 82). Samuti tuleneb toetuse andmise otsuse artikli 5 analüüsimisest, et kulude kandmine ei puuduta Caixal olevaid laenulepingutest tulenevaid kohustusi lõplike abisaajate ees (vt eespool punkt 87).
99 Sellega seoses tuleb märkida, et ka lepingu artikli 8 lõike 5 esimesest lõigust nähtub, et üksnes laenulepingutest tulenevate rahaliste kohustuste olemasolu ei ole piisav alus, et võimaldada kvalifitseerida tegelikult tekkinud kulude intressihüvitisi. See säte piirdub sedastusega, et Caixa pidi laenulepingu täitmise käigus välja arvutama antavate intressihüvitiste näitliku esialgse kogusumma, kusjuures need intressihüvitised ei saanud mingil juhul olla juba erikontolt debiteeritavad ega tegelikult tekkinud kuludena tõendatud. Sellest järeldub, et lepingupooled olid nõus sellega, et ainult intressihüvitistega seonduvad rahalised kohustused, mis olid olemas laenulepingu täitmise ajal, ei saanud võimaldada pidada neid maksmisele kuuluvaid hüvitisi tegelikult tekkinud kuludeks.
100 Lepingu artikli 8 lõike 5 kuuendas lõigus on kinnitatud seda, mida oli nenditud juba eespool punktides 98 ja 99, nähes ette, et erikontolt tehtud maksed pidid sisaldama teatist, milles on määratletud muu hulgas kõikvõimalikud liikumised. Seega rõhutatakse selles sättes seda, et erikontolt tehtud maksed pidid põhinema liikumistel, mis neid põhjendasid. Sellest järeldub, et pärast 31. detsembrit 2001 makstavate intresside hüvitiste erikonto käive, mida ei olnud selleks kuupäevaks esitatud, oleks pidanud siiski põhinema selleks kuupäevaks tehtud liikumisel. Ainult rahaliste kohustuste olemasolu, mis tuleneb laenulepingutest, ei saanud seega põhjendada sellist käivet.
101 Lisaks ei ole lepingu artikli 8 lõikega 6 vastuolus järeldus, et pärast 31. detsembrit 2001 makstavate intressihüvitiste arvutamine, ajakohastamine ja lisamine lõplikku tõendisse ei ole piisav, et neid pidada tegelikult kantud kuludeks. Sellest sättest ei tulene tõepoolest, et pärast 31. detsembrit 2001 makstavate intresside hüvitisi tuleb pidada tingimata makseteks. Vastupidi, selle sätte kohaselt võis neid hüvitisi tõendada kui makseid, mis ei välista teiste eeltingimuste nõudmist. Selles sättes on veel öeldud, et need hüvitised pidid olema erikontolt debiteeritud, mis oleks nõudnud lepingu artikli 8 lõike 5 viienda lõigu kohaselt sellelt arvelduskontolt tehtud makseid põhjendavaid liikumisi (vt eespool punkt 100).
102 Sellega seoses tuleb lisaks nentida, et leping kehtis selle artikli 1 lõike 2 kohaselt laenulepingutele vaid kuni 31. detsembrini 1999 ja et laenude makseid, vabastamisi või ettemakseid võis teha kuni 31. detsembrini 2001. Raske oleks jääda seisukohale, et ühenduse abi antakse kuni 31. detsembrini 2007, nimelt pikka aega pärast seda, kui komisjoni ja Caixa vahel Portugali Vabariigi nõusolekul toetuse andmise eeskirjade kindlaksmääramise pärast sõlmitud leping lõppes ja pärast seda, kui Caixa oli esitanud oma kulude aruande (vt selle kohta eespool punktis 82 viidatud kohtuotsus Sviluppo Italia Basilicata vs. komisjon, punkt 49).
103 Lepingust nähtub pigem see, et ta reguleerib pärast selle lõppemist ja investeerimistoetuse lõpetamist tekkinud olukordi vaid erandkorras. Lepingus on tõepoolest täpsustatud, et juhul, kui abisaaja ei kasuta mingil põhjusel ERF debiteeritud ja tõendatud hüvitist, on Caixal lepingu artikli 8 lõike 5 seitsmenda lõigu alusel kohustus erikontot krediteerida ja komisjonile raha tagasi maksta, „isegi kui käesolev leping on juba lõppenud ning [investeerimistoetus] lõpetatud ja selle lõpparve tehtud”.
104 Komisjoni väidete kohaselt oleksid vaidlustatud otsuse põhjenduses 18 mainitud alternatiivsed menetlused võimaldanud hõlmata pärast 31. detsembrit 2001 makstavaid intressihüvitisi, nimelt kas erikontol pärast 31. detsembrit 2001 maksmisele kuuluvate välja arvutatud ja ajakohastatud intressihüvitiste hoiust või lõplikele abisaajatele tulevikus makstavate intressihüvitistega võrdse summa maksmist.
105 Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohus ei saa otsustada nende alternatiivsete menetluste piisavuse üle, arvestades sellega, et eelnevast nähtub, et Portugali Vabariigi ja Caixa võetud meetmed ei olnud piisavad, et täita määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikes 1 ja toetuse andmise otsuse artiklis 5 ette nähtud tingimusi.
106 Lõpuks tuleb märkida, et asjaolu, et komisjon jättis vaidlustatud otsuses esinenud kõrvalekalded – eeldusel, et ta oli need avastanud – abi andmisel märkimata, ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust, isegi kui komisjon peab partnerlussüsteemi arvesse võttes, mis on määrusega nr 4253/88 kehtestatud korra aluseks, enda avastatud vigadele pädevate ametiasutuste tähelepanu juhtima (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑414/08 P: Sviluppo Italia Basilicata vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 102 ja 103).
107 Eeltoodut arvestades tuleb selle väite esimene osa tagasi lükata.
Teine osa, mis puudutab lepingu vahekohtuklauslit
– Poolte argumendid
108 Portugali Vabariik rõhutab, et kui komisjon heitis Caixale ette seda, et ta kaldus lepingu täitmisel eeskirjadest kõrvale, oleks komisjon pidanud rakendama lepingu vahekohtuklauslit, mille alusel tuleb vastavalt EÜ artiklile 238 pöörduda Euroopa Kohtusse.
109 Repliigis lisab Portugali Vabariik, et ei saa nõustuda väitega, mille kohaselt ta ei ole lepingupool, arvestades, et lepingu klauslid olid partnerluse raames heaks kiidetud liikmesriigi nõusolekul.
110 Asjaolust, et komisjon jättis maksmisele kuuluvaid intresse puudutavad tegelikud kulud arvesse võtmata, ilma et ta oleks tuginenud lepingu rikkumisele, tuleneb vaidlus, mis käsitleb kokkulepitud klauslite tõlgendamist.
111 Komisjon ei nõustu Portugali Vabariigi argumentidega.
– Üldkohtu hinnang
112 Tuleb märkida, et Portugali Vabariigi nõuded põhinevad Caixa ja komisjoni vahel ning Portugali Vabariigi nõusolekul sõlmitud lepingu artiklis 18 ette nähtud vahekohtuklauslil.
113 Selle artikli teises lauses on sätestatud, et lepingupooled kohustuvad pöörduma EÜ artikli 238 kohaselt Euroopa Kohtusse iga lepingu kehtivust, tõlgendamist või täitmist puudutava kaebuse või vaidluse puhul, mis neil ette tuleb (vt eespool punkt 25).
114 Kõigepealt tuleb märkida, et selle klausli sõnastusest nähtub, et nimetatud klausli kohaldamisalasse kuuluv kaebus või vaidlus peab olema Caixa ja komisjoni vaheline, kuna nad on lepingupooled. Kuna Portugali Vabariik ei ole lepingupool, ei saanud ta järelikult tugineda sellele, et komisjon ei pöördunud vastavalt vahekohtuklauslile ühenduste kohtusse.
115 Pealegi ei kuulu käesolev vaidlus vahekohtuklausli kohaldamisalasse. Nagu nähtub määruse nr 4253/88 artikli 20 lõikest 1 ja artikli 21 lõikest 1, antakse rahalist abi vastavalt eelarvelistele kohustustele, mis on võetud asjaomast meedet heaks kiitva otsuse alusel. Kuna käesoleva abi summa tuleneb toetuse andmise otsusest, tuleb märkida, et leping, mille eesmärk on vastavalt määruse nr 4254/88 artikli 6 lõikele 2 määrata kindlaks selle kasutamise eeskirjad, ei saa tekitada ühendusele rahalist kohustust (vt selle kohta Üldkohtu 27. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑65/04: Nuova Gela Sviluppo vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 104 ja 105).
116 Eeltoodut arvestades tuleb käesoleva väite teine osa ja järelikult teine väide tervikuna tagasi lükata ning kogu hagi rahuldamata jätta.
Kohtukulud
117 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud Portugali Vabariigi kahjuks, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud vastavalt viimase nõudele.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Portugali Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
Martins Ribeiro | Papasavvas | Dittrich |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. märtsil 2011 Luxembourgis.
Allkirjad