Kohtuasi C‑720/17
Mohammed Bilali
versus
Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof (Austria))
Euroopa Kohtu (viies koda) 23. mai 2019. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Varjupaigapoliitika – Täiendav kaitse – Direktiiv 2011/95/EL – Artikkel 19 – Täiendava kaitse seisundi tühistamine – Haldusasutuse eksimus faktilistes asjaoludes
1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Täiendava kaitse seisundi tühistamine, lõpetamine või selle uuendamisest keeldumine – Haldusasutuse eksimus faktilistes asjaoludes – Selle seisundi tühistamise kohustus
(Genfi pagulasseisundi konventsioon; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, artikkel 16 ja artikli 19 lõige 1)
(vt punktid 40–52, 56, 57, 64 ja resolutsioon)
2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Täiendava kaitse seisundi tühistamine, lõpetamine või selle uuendamisest keeldumine – Selle seisundi kaotamine – Tagajärg – Liikmesriigis elamise õiguse automaatne kaotamine – Puudumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 7; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, artikli 19 lõige 1 ning lõike 3 punkt b; nõukogu direktiiv 2003/109, artikli 4 lõige 1a ja artikli 9 lõige 3a)
(vt punktid 58–62)
Kokkuvõte
23. mai 2019. aasta otsuses Bilali (C‑720/17) jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et direktiivi 2011/95(1) artikli 19 lõiget 1 tuleb koostoimes selle direktiivi artikliga 16 tõlgendada nii, et liikmesriik peab tühistama täiendava kaitse seisundi, kui ta on andnud selle seisundi ilma, et tingimused selle andmiseks oleksid täidetud, tuginedes asjaoludele, mis on hiljem osutunud valeks, isegi kui asjaomasele isikule ei saa ette heita, et ta oleks liikmesriiki selles osas eksitusse viinud.
Selles kohtuasjas tühistas ametiasutus asjaomasele isikule antud täiendava kaitse seisundi ja tähtajalise elamisloa omal algatusel, sest esiteks oli eksitud tema oletatava kodakondsuse kindlakstegemisel ja teiseks ei olnud teda päritoluriiki või hariliku viibimiskoha riiki tagasipöördumisel kunagi ähvardanud reaalne oht kanda suurt kahju direktiivi 2011/95 artikli 15 tähenduses.
Seejuures märkis Euroopa Kohus kõigepealt, et direktiivi 2011/95 artikli 19 lõike 3 punktis b on täiendava kaitse seisundi kaotamine ette nähtud tõepoolest ainult juhul, kui huvitatud isik on esitanud valesid asjaolusid või jätnud asjaolusid esitamata ning see oli määravaks täiendava kaitse seisundi andmisel. Ka üheski teises sättes ei ole sõnaselgelt ette nähtud, et see seisund tuleb tühistada või selle võib tühistada juhul, kui seisundi andmise otsus on tehtud ebaõigete asjaolude alusel, ilma et huvitatud isik oleks esitanud valesid asjaolusid või jätnud asjaolusid esitamata.
Siiski nentis Euroopa Kohus ka, et samas ei ole sõnaselgelt välistatud, et täiendava kaitse seisundi võib kaotada siis, kui vastuvõttev liikmesriik saab aru, et ta andis selle seisundi ebaõigete andmete põhjal, mille esitamist ei saa süüks panna huvitatud isikule. Selle kohta märkis Euroopa Kohus esmalt, et sellise isiku olukorral, kellele on antud täiendava kaitse seisund ebaõigete andmete alusel, ilma et tema puhul oleksid kunagi olnud täidetud sellise seisundi andmise tingimused, ei ole mingit seost rahvusvahelise kaitse loogikaga. Täiendava kaitse seisundi kaotamine on sellistel asjaoludel järelikult kooskõlas direktiivi 2011/95 eesmärgi ja üldise ülesehitusega ning eelkõige selle artikliga 18, milles on ette nähtud, et täiendava kaitse seisund antakse üksnes nendele isikutele, kelle puhul on nimetatud tingimused täidetud. Nimelt, kui asjaomane liikmesriik ei võinud õiguspäraselt seda seisundit anda, peab ta seda enam olema kohustatud selle seisundi tühistama, kui tema eksimus avastatakse.
Seejärel rõhutas Euroopa Kohus, et direktiivi 2011/95 artikli 19 lõikes 1 on ette nähtud, et rahvusvahelise kaitse saamise taotluse korral, mis on esitatud pärast direktiivi 2004/83(2) jõustumist – nagu see oli ka põhikohtuasjas –, tühistavad või lõpetavad liikmesriigid kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule antud täiendava kaitse seisundi või keelduvad seda uuendamast, kui ta ei vasta direktiivi 2011/95 artikli 16 kohaselt enam täiendava kaitse saamise kriteeriumidele, st kui täiendava kaitse seisundi andmiseni viinud asjaolusid enam ei esine või need on muutunud sel määral, et kaitse ei ole enam vajalik. Seejuures, kui muutuvad vastuvõtvale liikmesriigile teada olevad andmed huvitatud isiku isikliku olukorra kohta, võib see samamoodi kui kolmandas riigis faktiliste asjaolude muutumine tähendada, et tema esialgne hirm kanda suurt kahju ei näi enam põhjendatud, kui teadaolevad andmed on oluliselt ja püsivalt muutunud küsimuse osas, kas huvitatud isik vastab täiendava kaitse seisundi andmise tingimustele. Seega, kui vastuvõtval liikmesriigil on uut teavet, mis tõendab, et vastupidi hinnangule, mille ta algul andis sellise kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku olukorrale, kellele anti täiendav kaitse, ja mis põhines ebaõigetel andmetel, ei ole seda isikut kunagi ohustanud suur kahju, peab liikmesriik asuma seisukohale, et täiendava kaitse seisundi andmise aluseks olnud asjaolud on muutunud nii, et sellise seisundi säilitamine ei ole enam põhjendatud. Lisaks ei muuda asjaolu, et vastuvõtva liikmesriigi eksimust ei saa süüks panna huvitatud isikule, järeldust, mille kohaselt ei ole viimane tegelikkuses kunagi vastanud täiendava kaitse andmist õigustavatele tingimustele.
Euroopa Kohtu sõnul kinnitab direktiivi 2011/95 sellist tõlgendust Genfi konventsioon(3), kuivõrd sellest konventsioonist tulenevaid nõudeid peab direktiivi artikli 19 tõlgendamisel arvesse võtma. Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) välja töötatud dokumentidel on Genfi konventsiooniga UNHCRile antud rolli arvestades eriline tähtsus. Ehkki üheski nimetatud konventsiooni sättes ei ole sõnaselgelt ette nähtud pagulasseisundi kaotamist juhul, kui hiljem peaks selguma, et seda seisundit ei oleks kunagi tohtinud anda, leiab UNHCR siiski, et sellisel juhul tuleb pagulasseisundi andmise otsus üldjuhul tühistada.
Lisaks täpsustas Euroopa Kohus, et täiendava kaitse seisundi kaotamine direktiivi 2011/95 artikli 19 lõike 1 alusel ei tähenda seisukohavõttu eraldi küsimuse kohta, kas see isik kaotab igasuguse õiguse elada asjaomases liikmesriigis ja kas selle isiku võib tema päritoluriiki välja saata. Nimelt, esiteks ei kuulu – erinevalt nimetatud seisundi kaotamisest direktiivi 2011/95 artikli 19 lõike 3 punkti b alusel – selle seisundi kaotamine direktiivi artikli 19 lõike 1 alusel nende juhtude hulka, mille puhul liikmesriigid peavad vastavalt direktiivi 2003/109(4) artikli 4 lõikele 1a keelduma rahvusvahelise kaitse saajale pikaajalise elaniku staatuse andmisest, ega ka nende juhtude hulka, mille puhul liikmesriigid võivad direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 3a alusel sellise isiku pikaajalise elaniku staatuse tühistada. Teiseks võib vastuvõttev liikmesriik direktiivi 2011/95 alusel kooskõlas oma riigisisese õigusega anda selles riigis kaitse, millega kaasneb nende isikute, kellel ei ole täiendava kaitse seisundit, õigus elada asjaomase liikmesriigi territooriumil.
Euroopa Kohus lisas siinkohal veel, et liikmesriik peab eelkõige järgima asjaomase isiku põhiõigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7. Üks oluline asjaolu on siinkohal see, et erinevalt direktiivi 2011/95 artikli 19 lõikes 3 toodud juhtumist ei ole isik, kellele antud täiendava kaitse seisund tühistati selle direktiivi artikli 19 lõike 1 alusel koostoimes artikliga 16, sellise seisundi saamisel pädevat riigisisest ametiasutust tahtlikult eksitanud.