Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ‑BORDONA
esitatud 22. veebruaril 2024(1)
Kohtuasi C‑76/22
QI
versus
Santander Bank Polska S.A.
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Rejonowy dla Warszawy-Woli w Warszawie (Varssavi-Wola rajoonikohus Varssavis, Poola))
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2014/17/EL – Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud – Artikli 25 lõige 1 – Krediidi ennetähtaegne tagasimaksmine – Krediidi kogukulu vähendamine – Mõiste „krediidi kogukulu tarbijale“ – Vähendamise arvutamise meetod
1. Direktiivi 2014/17/EL(2) artikli 25 lõige 1 sätestab elamukinnisvara jaoks laenu võtnud tarbija õiguse maksta see laen enne lepingu lõppemist täielikult või osaliselt tagasi (koos intressi ja kulude vähendamisega lepingu järelejäänud kestuse eest).
2. Euroopa Kohus on juba teinud otsuse tarbijale antava krediidi kogukulu vähendamise kohta pärast ennetähtaegset tagasimaksmist seda liiki lepingute kontekstis.(3) Õige pea tuleb tal seda teha ka valemi teise poole kohta: (võimalik) hüvitis krediidiandjale otseselt sellest tagasimaksmisest tulenevate kulude eest.(4)
3. Käesoleva eelotsusetaotluse esitanud kohus palub, et talle antaks mõned selgitused tarbija õiguse kohta. Ta soovib eelkõige teada, millise meetodi alusel arvutatakse krediidi kogukulu moodustavate kulude vähendamine, kui krediit tagastatakse enne tähtaega.
I. Õiguslik raamistik. Direktiiv 2014/17
4. Direktiivi põhjendus 66 on sõnastatud järgmiselt:
„Tarbija suutlikkusel tagastada krediit enne krediidilepingu kehtivuse lõppu võib olla oluline osa konkurentsi edendamisel siseturul ning liidu kodanike vaba liikumise tagamisel, samuti krediidilepingu kehtivuse ajal paindlikkuse ülesnäitamisel, mis on vajalik finantsstabiilsuse toetamiseks vastavalt finantsstabiilsuse nõukogu soovitustele. Samas erinevad oluliselt riikides kehtivad põhimõtted ja tingimused, mille puhul tarbijal on õigus krediit tagasi maksta, ning ennetähtaegse tagasimaksmise tingimused. Kuigi tunnistades, et turul on väga erinevaid hüpoteeklaenude andmise viise ja hüpoteeklaenutooteid, tuleks liidu tasandil siiski kehtestada teatavad krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise nõuded, et tagada tarbijale võimalus täita oma kohustused enne krediidilepingus kokku lepitud tähtpäeva ning kindlustundega võrrelda pakkumisi, et leida toodet, mis kõige paremini vastab tema vajadustele. Seepärast peaksid liikmesriigid õigusaktide või muude vahenditega, näiteks lepingutingimustega tagama, et tarbijal on õigus laen enne tähtaega tagasi maksta. Samas peaks liikmesriikidel olema õigus määrata kindlaks sellise õiguse kasutamise tingimused. Kõnealused tingimused võivad hõlmata õiguse kasutamise ajalist piirangut, erinevat käsitlemist olenevalt laenuintressi liigist ja piiranguid seoses asjaoludega, mille korral saab õigust kasutada. Kui krediidi ennetähtaegne tagasi maksmine toimub ajal, mil laenuintress on fikseeritud, võib kõnealuse õiguse kasutamise võimaluse siduda asjaoluga, et tarbijal on selleks liikmesriigi poolt kindlaks määratud õiguspärane huvi. Selline õiguspärane huvi võib näiteks seisneda abielulahutuses või töötuks jäämises. Lisaks võivad liikmesriikide poolt kehtestatavad tingimused ette näha, et krediidiandjal peaks olema õigus saada õiglast ja objektiivselt põhjendatud hüvitist võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega. Kui liikmesriigid sätestavad, et krediidiandjal on õigus saada hüvitist, siis peaks see kooskõlas hüvitisi käsitlevate siseriiklike õigusnormidega olema õiglane ja objektiivselt põhjendatud hüvitis võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega. Hüvitis ei tohiks ületada krediidiandjale tekitatud rahalist kahju.“
5. Artiklis 25 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et tarbijal on õigus täita krediidilepingust tulenevad kohustused täielikult või osaliselt enne kõnealuse lepingu kehtivuse lõppu. Sellistel juhtudel on tarbijal õigus sellele, et vähendatakse krediidi kogukulu tarbijale, mis hõlmab laenuintressi ja kulude vähendamist lepingu järelejäänud kestuse jooksul.
2. Liikmesriigid võivad sätestada, et lõike 1 kohast õigust saab kasutada teatavatel tingimustel. Sellised tingimused võivad hõlmata õiguse kasutamise ajalist piirangut, erinevat käsitlemist olenevalt laenuintressi laadist või ajast, mil tarbija oma õigust kasutab, või piiranguid seoses asjaoludega, mille korral saab õigust kasutada.
3. Liikmesriigid võivad ette näha, et krediidiandjal on õigus saada põhjendatud juhtudel õiglast ja objektiivset kompensatsiooni selliste võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega, kuid et nad ei või selle eest tarbijale määrata trahvi. Siinkohal ei või kompensatsioon ületada krediidiandja kantud rahalist kahju. Nende tingimuste raames võivad liikmesriigid ette näha, et kompensatsioon ei või ületada teatavat taset või et see on lubatud ainult teatava perioodi eest.
4. Kui tarbija taotleb krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmist enne lepingu kehtivuse lõppu, esitab krediidiandja viivitamata pärast taotluse saamist tarbijale paberil või mõnel muul püsival andmekandjal teabe, mis on vajalik selle võimaluse kaalumiseks. Teabes märgitakse vähemalt ära enne krediidilepingu kehtivuse lõppu kohustuste täitmise rahalised tagajärjed ja osutatakse sõnaselgelt kasutatud eeldustele. Kasutatavad eeldused peavad olema mõistlikud ja põhjendatud.
5. Kui krediit makstakse enne tähtaega tagasi perioodil, mil laenuintress on fikseeritud, võivad liikmesriigid ette näha, et lõikes 1 osutatud õiguse kasutamine sõltub tarbija õiguspärase huvi olemasolust.“
II. Faktilised asjaolud, kohtuvaidlus ja eelotsuse küsimused
6. QI sõlmis 15. septembril 2017 tarbijana Santander Bank Polska S.A. (edaspidi „Santander Bank“) õiguseellasega laenulepingu maja ostmiseks summas 106 600 Poola zlotti (PLN).
7. Lepingus oli ette nähtud tagasimaksetähtaeg 360 kuud ja see sisaldas „lepingutasu“, mis oli 2,50% laenusummast.(5) Lepingutasu oli märgitud krediidi kogukulu osana.
8. QI maksis 4. aprillil 2019 (st 19 kuud pärast lepingu sõlmimist) kogu krediidi enne tähtaega tagasi.
9. QI leiab, et Santander Bank pidi talle tagasi maksma lepingutasu osas, mis vastab 341 kuu pikkusele ajavahemikule. Ta hindas selle summa suuruseks 2462,78 zlotti, mida ta nõudis Santander Bankilt.
10. Santander Bank lükkas 20. juulil 2020 QI nõude tagasi. Ta väitis, et lepingutasu kujutas endast ühekordset makset, mis ei kuulu proportsionaalse tagasimaksmise kohustuse alla.
11. Santander Bank märkis ettevaatusabinõuna, et kui lepingutasu oleks osaliselt tagastatav, ei oleks tagastatav osa proportsionaalne mitte ajavahemike vahelise suhtega, vaid tasuga, mida krediidiandja ootab raha kasutamise eest tarbija poolt.
12. Neil asjaoludel esitab põhikohtuasja lahendav Sąd Rejonowy dla Warszawy-Woli w Warszawie (Varssavi-Wola rajoonikohus Varssavis, Poola) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2014/17/EL artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada samamoodi kui direktiivi 2008/48/EÜ artikli 16 lõiget 1 ehk kas seda õigusnormi tuleb tõlgendada nii, et tarbija õigus hüpoteeklaenu kogukulu vähendamisele hüpoteeklaenu laenusumma ennetähtaegse tagasimaksmise korral hõlmab kõiki tarbija kanda olevaid kulusid, sh laenu lepingutasu?
2. Kas direktiivi 2014/17/EL artikli 25 lõikes 1 ette nähtud kohustust vähendada hüpoteeklaenu kogukulu hüpoteeklaenu laenusumma ennetähtaegse tagasimaksmise korral tuleb tõlgendada nii, et hüpoteeklaenu kogukulu tuleb vähendada proportsionaalselt, võttes arvesse laenusumma ennetähtaegse tagasimaksmise päeva ja alguses tagasimaksmise päevana kokkulepitud päeva vahele jääva ajavahemiku suhet ajavahemikku, mis algse kokkuleppe kohaselt pidi jääma laenusumma väljamaksmise päeva ja selle summa täieliku tagasimaksmise päeva vahele, või peab laenu kogukulu vähendamine olema proportsionaalne laenuandja saamata jääva tuluga, st intressi, mis jäi tasumata pärast laenusumma ennetähtaegset tagasimaksmist (intress ajavahemiku eest alates laenusumma tegelikust täielikust tagasimaksmisest kuni alguse kokkulepitud täieliku tagasimaksmise päevani), suhet alguse kokkulepitud laenulepingu kogu perioodi eest (alates laenusumma väljamaksmisest kuni kokkulepitud tagasimaksmise päevani) saada olevasse intressi?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus
13. Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 5. veebruaril 2022.
14. Menetlus Euroopa Kohtus peatati kuni otsuse tegemiseni kohtuasjas C‑555/21, UniCredit Bank Austria.
15. Euroopa Kohus andis selles kohtuasjas 9. veebruaril 2023 tehtud kohtuotsusest eelotsusetaotluse esitanud kohtule teada, küsides, kas selle sisu arvestades jääb ta eelotsusetaotluse juurde.
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus vastas 22. märtsil 2023 Euroopa Kohtule, et ta jääb oma eelotsusetaotluse juurde.
17. QI, Santander Bank, Tšehhi, Itaalia, Poola ja Portugali valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.
18. Kohtuistungi pidamist ei peetud tingimata vajalikuks.
IV. Analüüs
A. Krediidi kogukulu vähendamise arvutamise meetod olukorras, kus lepingutasu on tagastamiskohustuse lahutamatu osa
19. Vastavalt Euroopa Kohtu suunistele keskendub käesolev ettepanek teisele eelotsuse küsimusele.
20. Euroopa Kohus peab loogiliselt võttes sellele küsimusele vastama üksnes juhul, kui ta leiab, et lepingutasu on kulu, mis kuulub direktiivi 2014/17 artikli 25 lõikes 1 ette nähtud vähendamise alla, mis on esimese eelotsuse küsimuse ese.
21. Seega lähtun tööhüpoteesina jaatavast vastusest esimesele küsimusele. Eitava vastuse korral osutuvad minu kaalutlused ülearuseks.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas direktiivi 2014/17 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles on ette nähtud krediidi kogukulu vähendamise (või selle kogukulu hulka kuuluva osa) arvutamise meetod(6), kui tarbija maksab oma võla krediidiandjale enne tähtaega tagasi.
23. Eelkõige on tal tekkinud küsimus, kas direktiiviga 2014/17 on kooskõlas kaks kriteeriumi või isegi meetodit, mille alusel määrata kindlaks, mil määral lepingutasu vähendatakse proportsionaalselt krediidi ennetähtaegse tagastamise korral.(7)
24. Esimese kriteeriumi kohaselt saadakse vähendusmäär, jagades:
– krediidi ennetähtaegse tagastamise kuupäevale järgnevast päevast kuni lepingus ette nähtud krediidi täieliku tagasimaksmise kuupäevani kulgev ajavahemik (päevades),
– ajavahemikuga (päevades) alates krediidi kasutusse võtmise kuupäevast kuni selle täielikuks tagasimaksmiseks alguse kindlaksmääratud kuupäevani.(8)
25. Teise kriteeriumi kohaselt oleks vähendamine proportsionaalne järgmiste näitajate vahelise suhtega (suhtarv):
– võlausaldaja kaotatud intress (ajavahemiku eest alates ennetähtaegse tagasimaksmise kuupäevast kuni esialgu kokku lepitud täieliku tagasimaksmiseni) ja
– kogu intress (ajavahemiku eest alates krediidi vabastamisest kuni selle täieliku tagasimaksmise kokkulepitud kuupäevani).(9)
26. QI toetab esimest nimetatud meetodit, väites, et teine ei ole rakendatav. Ta märgib, et Poola turul on hüpoteeklaenud muutuva intressimääraga. Seega ei ole võimalik kindlalt kindlaks määrata intressi, mida laenuandja lootis saada pärast laenu ennetähtaegse tagastamise kuupäeva.(10)
27. Komisjon, kes pooldab sama meetodit, tugineb oma seisukohas asjaolule, et direktiiv 2014/17 ei sisalda ühtegi viidet konkreetsetele andmetele. Ta järeldab sellest vaikimisest, et „liidu seadusandja arvates on vähendamine mõeldud lihtsalt ennetähtaegse amortisatsiooni tagajärjena, mistõttu selle arvutamine ei tekita raskusi“.(11)
28. Itaalia, Poola ja Portugali valitsuse arvates ei ole direktiivi 2014/17 eesmärk reguleerida seda aspekti, mis on seega usaldatud igale liikmesriigile.(12) Selle ühise seisukoha alusel:
– Poola valitsus eelistab lineaarset proportsionaalsust, mis „tarbijate jaoks arusaadavama ja läbipaistvama ning lihtsamalt ja ettenähtavamalt rakendatava“ meetodina vastab just eesmärgile tagada tarbijatele kaitstuse kõrge tase.(13)
– Itaalia valitsus ei võta seisukohta muus, kui et arvutamise kriteerium on ühtne kõigi kulude puhul, mida saab vähendada direktiivi 2014/17 artikli 25 alusel; ta välistab ka selle, et see ainus hüpoteetiline kriteerium peaks vastama lineaarsele proportsionaalsusele.(14)
– Portugali valitsus jätab küsimuse lahtiseks.(15)
29. Santander Bank pooldab teise meetodi kasutamist, kuna see on proportsionaalne laenuandja saamata jäänud tuluga.(16)
30. Põhjustel, mida ma kohe selgitan, olen arvamusel, et direktiiv 2014/17 ei kasuta kumbagi välja pakutud kriteeriumi. Tegelikult ei reguleeri see säte tarbijale vähendatud (või vajaduse korral tagasimakstava) krediidi kogukulu osa arvutamise meetodit, kui tarbija täidab oma kohustused enne tähtaega.
31. Teatud mõttes ühtib see seisukoht sellega, mida väljendas eelotsusetaotluse esitanud kohus teise küsimuse osas, jäädes oma eelotsusetaotluse juurde. Oma 22. märtsi 2023. aasta vastuses kinnitab ta, et see on nii, „kuna mõlemat kulude vähendamise kohta esitatud kahte võimalust võib pidada kehtivaks“, kuigi ta lisab, et ta ise „pooldab proportsionaalset vähendamist“.
B. Direktiivi 2014/17 tõlgendamine
1. Sõnasõnaline argument
32. Direktiivi 2014/17 tekstis ei ole sätestatud juhiseid selle kohta, kuidas arvutatakse enne kokkulepitud tähtaega tagasi makstud krediidi kogukulu vähendamist.
33. Direktiivi 2014/17 artikli 25 lõikes 1 on märgitud üksnes vähendamise eesmärk (krediidi kogukulu); mõisted, mille puhul vähendamine toimub (intress ja muud kulud), ning nende mõistete ajaline piiritlemine (lepingu järelejäänud aeg).
34. Sama artikli 25 lõike 4 kohaselt tuleb tarbijale, kes taotleb ennetähtaegset tagasimaksmist, esitada „teave, mis on vajalik selle võimaluse kaalumiseks“. Seejärel täpsustab see säte selle teabe minimaalset sisu, viitamata ühelegi arvutamiskriteeriumile.
35. Direktiivi 2014/17 artikli 13, mis käsitleb üldist teavet, mille krediidiandja peab esitama krediidilepingu kohta, lõike 1 punktis k on sätestatud, et see teave hõlmab „tingimusi, millel on otsene seos krediidiga;“, täpsustamata, millised need on.
36. Samuti ei ole Euroopa standardinfo teabelehel(17) konkreetset arvutusmeetodit – teabeleht, mille punktis 9 korratakse õigust ennetähtaegsele tagasimaksmisele ja kohustatakse vajaduse korral kindlaks määrama selle kasutamise tingimused(18).
2. Ettevalmistavad materjalid
37. Euroopa tarbijakrediidi õigusnormid said alguse direktiivist 87/102/EMÜ(19), millele järgnes direktiiv 2008/48/EÜ.(20) Kuid alles direktiiviga 2014/17 kehtestati ühine õigusraamistik tarbijakrediidilepingutele, mis on tagatud elamukinnisvarale seatud hüpoteegi või võrreldava tagatisega.
38. Need kolm direktiivi käsitlevad tarbija õigust laenu ennetähtaegsele tagastamisele.(21) Selles osas on need ettevalmistavad materjalid kattuvad selles, et:
– ei olnud selge, kas selline õigus peaks olema sätestatud Euroopa õigusaktis, arvestades ühelt poolt liikmesriikide erinevaid lahendusi ja teiselt poolt raskusi tasakaalu leidmisel kõigi huvide vahel;(22)
– ei toimunud arutelu krediidi kogukulu vähendamise üle seoses krediidi ennetähtaegse tagastamisega. Seda vähendamist, mis on direktiivis 87/102 „õiglane“, kohaldatakse kahes ülejäänud direktiivis intressi ja kulude suhtes, mille täpsed üksikasjad on Euroopa Kohus kindlaks määranud mõlema direktiivi puhul(23).
39. Ettepanek kehtestada ühtne kriteerium selle vähendamise arvutamiseks näib olevat tehtud üksnes seoses direktiiviga 87/102, pidades silmas selle võimalikku reformi.(24) Kui ma ei eksi, ei võetud seda üle ei direktiivi 2008/48 käsitlevatel läbirääkimistel ega ka direktiivis 2014/17 elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute kohta.(25)
3. Kontekst
40. Ka süstemaatiline tõlgendamine ei vii järelduseni, et direktiivi 2014/17 artikli 25 lõikes 1 määratakse kindlaks konkreetne kriteerium krediidi kogukulu vähendamiseks.
41. Ma olen ühes teises asjas selgitanud, et direktiiv 2014/17 sisaldab elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute ebatäielikku regulatsiooni ja et selles on erandina läbi viidud minimaalne ühtlustamine.(26)
42. Mis puudutab krediidi ennetähtaegset tagasimaksmist, siis tunnustab Euroopa seadusandja tarbija õigust seda teha ja nõuda, et sellega kaasneks tasumisele kuuluva kogukulu vähenemine. Seevastu annab see liikmesriikidele õiguse valida selle õiguse tagamise viis(27) ja võimaldab neil seada selle teostamisele tingimusi, andes neile selles osas laia tegutsemisruumi(28).
43. Kuigi krediidi kogukulu arvutamise meetod ei kuulu sõnaselgelt küsimuste hulka, mille üle otsustab iga riigisisene seadusandja, leian, et tegemist on ühega neist:
– esiteks seetõttu, et nende küsimuste loetelu on näitlikustav;(29)
– teiseks seetõttu, et igasuguse viite puudumine sellele arvutusele on vastuolus sellega, millise üksikasjalikkusega direktiiv 2014/17 ise reguleerib muude väärtuste kindlaksmääramise viisi.(30)
44. Ka direktiivi 2014/17 artikli 25 tõlgendamine tervikuna ei võimalda välja selgitada konkreetset meetodit vaidlusaluse vähenduse arvutamiseks.
45. Minu arvates ei ole asjakohane tuletada „intressimäära“ kriteeriumi kehtestamist sel alusel, et direktiivi 2014/17 artikli 25 lõikes 3(31) on viidatud krediidiandja õigusele saada hüvitist.(32) See lõige võimaldab igal riigisisesel seadusandjal otsustada, kas see õigus on olemas või mitte.
46. Teise meetodi, st lineaarse proportsionaalsuse eelistamine põhjendusega, et see on (eeldatavasti) tarbija jaoks lihtne(33) või isegi „lihtsaim“(34), näib mulle direktiivi 2014/17 artikli 25 lõiget 4 arvestades välistatud.
47. Selle sätte kohaselt on krediidiandja kohustatud andma teavet tarbijale, kes väljendab oma kavatsust krediit enne tähtaega realiseerida. Täpsemalt peab ettevõtja määrama kindlaks „vähemalt enne krediidilepingu kehtivuse lõppu kohustuste täitmise rahalised tagajärjed ja osutama sõnaselgelt kasutatud eeldustele“.
48. Pannes selle kohustuse krediidiandjale, tunnistab Euroopa seadusandja krediidi ennetähtaegse tagastamisega seotud arvutuste olemuslikku keerukust. Samal ajal välistab see võimaluse, et seda peaks tegema tarbija,(35) mis minu arvates on vastuolus teatud arvutuskriteeriumi eelistamisega üksnes seetõttu, et seda peetakse lihtsaks või kõige lihtsamaks.
49. Lõpuks meenutan laiemas kontekstis, et ka direktiiv 2008/48 ei kasuta konkreetset arvutusmeetodit ning et ka Euroopa Kohus ei ole selle kohta oma tõlgenduses seisukohta võtnud.(36)
4. Eesmärk
50. Direktiiviga 2014/17 ühtlustatakse elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute aspektid, et „aidata kaasa kõrgetasemelise tarbijakaitsega ja hästitoimiva siseturu tekkele“ nende lepingute valdkonnas. Samuti on selle eesmärk „tagada, et tarbijad, kes soovivad sõlmida selliseid lepinguid, saavad olla kindlad, et asjaomane ettevõtja tegutseb professionaalselt ja vastutustundlikult“.(37)
51. Samamoodi püütakse sellega „kujundada ühtsete, paindlike ja õiglaste kinnisvaraga seotud krediidilepingute kaudu läbipaistvam, tõhusam ja konkurentsivõimelisem siseturg ning ühtlasi edendada jätkusuutlikku laenuandmist ja -võtmist ning finantsalast kaasamist, millega tagatakse kõrgel tasemel tarbijakaitse“.(38)
52. Sellega seoses soodustab laenu tagasimaksmise lubamine enne lepingu lõppemist „konkurentsi siseturul ning liidu kodanike vaba liikumist“ ja näitab üles „paindlikkust, mis on vajalik finantsstabiilsuse toetamiseks vastavalt finantsstabiilsuse nõukogu soovitustele“. Nende eesmärkide täitmiseks pakutakse tarbijale võimalust otsida tooteid, mis vastavad tema vajadustele ka lepingu kehtivuse ajal.(39)
53. Ma ei arva, et nendest eesmärkidest võiks otseselt või kaudselt tuletada konkreetse meetodi krediidi kogukulu vähendamise arvutamiseks. Seda enam, et direktiiv 2014/17 ise tunnustab olulisi erinevusi liikmesriikide vahel, mis puudutab „põhimõtteid ja tingimusi, mille puhul tarbijal on õigus krediit tagasi maksta“, ning viitab sõnaselgelt kavatsusele neid järgida.(40)
54. Eelkõige ei näe ma „kõrge tarbijakaitse taseme“ saavutamise huvides piisavat toetust, et valida üks meetod, välistades teise. Ma ei näe põhjust sellest kavatsusest järeldada, et Euroopa seadusandja eelistab kõigi lubatavate kriteeriumide hulgast (teoreetiliselt arusaadavamat ja tarbijale lihtsamini rakendatavat) vähendamiskriteeriumi.
55. Iseküsimus on, et selle vähendamisega seotud asjaolud, nagu nende arvutamise viis, ei tohi de jure ega de facto kaasa tuua tagasimaksmise õiguse enda tühistamist või selle kasutamise takistamist.(41)
56. Direktiivis 2014/17 mööndakse, et elamukinnisvara jaoks krediiti võtva tarbija finantsteadmised on nõrgad.(42) Sellest lähtuvalt muudab see ettevõtja antava kvaliteetse teabe tarbijakaitse keskmeks.(43)
57. Eelkõige vabastab direktiiv 2014/17 tarbija krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega seotud arvutustest ja tugineb tarbija kaitsmisel eeskirjadele, millega kehtestatakse kohustus selgitada talle läbipaistvalt(44), kuidas krediidi kogukulu vähendamine kindlaks määratakse.
58. Direktiivis 2014/17 on sõnaselgelt sätestatud, et kui tarbija taotleb krediidi ennetähtaegse tagastamise õiguse kasutamist, esitab krediidiandja talle viivitamata paberil või mõnel muul püsival andmekandjal teabe, mis on vajalik selle võimaluse kaalumiseks. Teabes märgitakse vähemalt ära tagasimaksmise rahalised tagajärjed ja osutatakse sõnaselgelt kasutatud eeldustele.(45)
59. Selle kohustuse täitmisel, nagu ka mis tahes muude lepingu täitmisega seotud kohustuste puhul kohaldatakse ettevõtja suhtes direktiivi 2014/17 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud käitumisreegleid.(46) Lisaks on tarbijale tagatud kaitse, mis on talle antud teiste direktiividega.(47)
C. Vajadus täpsustada vähenduse arvutamise meetodit krediidilepingus
60. Direktiivi 2014/17 eesmärk ei ole see, et tarbija võtaks endale kohustuse arvutada krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega kaasnevat vähendamist. Ma arvan igal juhul, et laenusaajal on õigus ette teada, kuidas arvutus tehakse, ja pärast selle sooritamist kontrollida, kuidas see tehti.
61. Ainuüksi direktiivi 2014/17 artikli 25 lõikes 4 ette nähtud teavitamiskohustus ei taga seda õigust, kuna see käivitub alles siis, kui tarbija taotleb krediidi ennetähtaegset tagasimaksmist. Euroopa standardinfo teabelehe sõnastuses ei ole ära toodud selle arvutamiskriteeriumi kirjeldust, mida tuleb vähendamisele selle hetkel kohaldada.(48)
62. Käesoleva asjaga sarnastes valdkondades nagu see, mis on reguleeritud direktiiviga 2008/48, on Euroopa Kohus:
– otsustanud, et krediidiandja peab esitama tarbijale „krediidilepingu koopia ning kõik andmed krediidi tagastamise kohta, mida lepingus endas ei ole, kuid mida on vaja selleks, et esiteks saaks kontrollida krediidi kogukulu vähendamisele – mida tarbijal on õigus nõuda ennetähtaegse tagastamise korral – vastava summa arvutamise õigsust ja teiseks saaks olukorrast sõltuvalt esitada hagi selle summa tagasi nõudmiseks“;(49)
– märkinud krediidi ennetähtaegse tagastamisega seotud hüvitise kohta, et lepingus „peab olema ära näidatud selle hüvitise arvutamise viis konkreetselt ja keskmisele tarbijale hõlpsasti mõistetaval viisil nii, et tarbija saaks krediidi ennetähtaegse tagastamise korral makstava hüvitise summa teha kindlaks selles lepingus esitatud andmete alusel“(50).
63. Leian, et see kohtupraktika on ülekantav direktiivi 2014/17 artikli 25 lõikes 1 ette nähtud krediidi kogukulu vähendamisele. Niipea kui tarbija on lepingu sõlminud, on ta kindlalt teadlik: a) et tal on õigus laen enne tähtaega tagasi maksta, ning b) kuidas kohandatakse krediidi kogukulu, st krediidi kogukulu korrigeerimise parameetreid, kui ta edaspidi otsustab oma kohustused enne tähtaega täita.
D. Nende kaalutluste kohaldamine käesoleva asja suhtes
64. Kui Euroopa Kohus nõustub lähenemisviisiga, mille ma soovitan valida, võib ta tõdeda, et direktiiv 2014/17 ei eelista (ega sea kohustuslikuks ega keela) ühte nendest kriteeriumidest, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teises eelotsuse küsimuses kirjeldab. Järelikult peab selle kohtu otsus põhinema teistsuguse sisuga argumentidel.
65. Eelotsusetaotluses ja määruses, millega kinnitati eelotsusetaotluse juurde jäämist, pooldab eelotsusetaotluse esitanud kohus vähendamist, mis on „proportsionaalne võrreldes ajavahemikuga, mil lepingut ei täideta (ennetähtaegne amortisatsioon), ja esialgu kokku lepitud ajavahemikuga, mille jooksul lepingut tuli kohaldada“.(51)
66. Poola valitsus märgib, et see on sama valem, mida järgivad teised selle liikmesriigi kohtud; samuti ei sisalda riigisisene õigus mingeid prognoose krediidi kogukulu kohandamise arvutamiseks.(52)
67. Asjaolu, et see valem on kahest välja toodud valemist keskmise tarbija(53) jaoks kõige lihtsam või isegi kõige arusaadavam, ei muuda seda ainsaks, mida direktiiv 2014/17 lubab. Rõhutan, et see direktiiv ei sea üht lahendust teisest paremaks, kuid samuti ei keela see kohaldada „vaikimisi“ seda, mida tundub eelistavat eelotsusetaotluse esitanud kohus.
E. Euroopa Kohtu otsuse ajalise kehtivuse piiramine
68. Itaalia valitsuse sõnul võib Euroopa Kohtu otsus sellise tõlgenduse kasuks, mille kohaselt näeb direktiivi 2014/17 artikkel 25 ette ühe või mitu konkreetset kriteeriumi krediidi kogukulu vähendamise summa arvutamiseks, lähitulevikus kaasa tuua muid kriteeriume ette nägevates kinnisvaralaenulepingutes ette nähtud tingimuste tühisuse või kehtetuse.
69. Selle valitsuse sõnul tekitaks Euroopa Kohtu selline avaldus uue nii kohtu- kui ka kohtuväliste vaidluste voo. Seega palub ta Euroopa Kohtul piirata sellise kohtuotsuse ajalist mõju nii, et selle soovitav toime tekiks ex nunc.(54)
70. Kui Euroopa Kohus peaks minu ettepanekuga nõustuma, muutuks Itaalia valitsuse taotlus esemetuks. Igal juhul leian, et selle valitsuse poolt soovitatud ajaline piirang ei oleks asjakohane, kuna nagu ka kohtuasjas C‑555/21, UniCredit Bank Austria,(55) ei ole tõendatud, et Euroopa Kohtu kohtupraktikas selles osas nõutud tingimused on täidetud(56).
V. Ettepanek
71. Eeltoodust lähtudes teen ettepaneku vastata Sąd Rejonowy dla Warszawy-Woli w Warszawie (Varssavi-Wola rajoonikohus Varssavis, Poola) teisele eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 artikli 25 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
olukorras, kus tarbija kasutab oma õigust täita krediidilepingust tulenevad kohustused täielikult või osaliselt enne lepingu lõppemise kuupäeva, ei ole ette nähtud konkreetset meetodit krediidi kogukulu vähendamise arvutamiseks seoses kuludega, mis vastavad lepingu kehtivuse ülejäänud ajale.