KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NICHOLAS EMILIOU
esitatud 2. märtsil 2023(1)
Kohtuasi C‑601/21
Euroopa Komisjon
versus
Poola Vabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Riigihange – Direktiivi 2014/24/EL artikli 15 lõiked 2 ja 3 – Erandid – Isikut tõendavate dokumentide ja muude ametlike dokumentide tootmine – Liikmesriigi oluliste julgeolekuhuvide kaitse – Vähem sekkuvad meetmed
I. Sissejuhatus
1. Vajadus kaitsta avalike dokumentide (nagu passide, hääletamissedelite või politseinike, sõjaväelaste ja luureteenistujate teenistuskaartide) terviklikkust ja avalikkuse usaldust nende suhtes tekitab ametiasutustele märkimisväärseid julgeolekuga seotud mureküsimusi nii Euroopa Liidus kui ka mujal. Eriti tänapäeval, kui inimesed saavad liikuda lihtsalt ja kiiresti ning andmed veelgi lihtsamalt ja kiiremini, osalevad need asutused igikestvas võidujooksus kurjategijatega, et arendada välja materjalid ja tehnika, mis muudaks avalike dokumentide võltsimise ja nendega manipuleerimise võimalikult keeruliseks.
2. Sisuliselt võimaldavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta(2) artikli 15 lõiked 2 ja 3 ning ELTL artikli 346 lõige 1 liikmesriikidel jätta liikmesriigi oluliste julgeolekuhuvide kaitse ohustamise korral selles direktiivis sätestatud menetluse kohaldamisalast välja teatud riigihankelepingud, tingimusel, et vähem piiravad meetmed puuduvad.
3. Milliseid avalikke huve saab käsitada „oluliste julgeolekuhuvidena“ selles tähenduses? Milline on liikmesriikide sellekohane tegutsemisruum? Kas liikmesriigil on õigus valida kaitse tase, mida ta peab nende huvidega seoses kõige kohasemaks? Kui kaugele ulatub liikmesriigi kohustus kaaluda ja vajaduse korral võtta meetmeid, mis võivad olla vähem piiravad?
4. Need on kokkuvõtlikult käesolevas menetluses tekkinud peamised õiguslikud küsimused, mille suhtes püüan käesolevas ettepanekus mõningast selgust tuua.
II. Õiguslik taust
A. Euroopa Liidu õigus
5. ELTL artikli 346 lõike 1 kohaselt:
„Aluslepingute sätted ei välista järgmiste eeskirjade kohaldamist:
a) ükski liikmesriik ei ole kohustatud andma informatsiooni, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks;
[…].“
6. Direktiivi 2014/24 artikli 1 lõigetes 1 ja 3, mis puudutavad direktiivi reguleerimiseset ja kohaldamisala, on muudetud ja praegu kehtivas redaktsioonis sätestatud:
„1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse eeskirjad hankemenetluste läbiviimiseks avaliku sektori hankijate poolt selliste riigihankelepingute sõlmimiseks […], mille eeldatav maksumus ületab artiklis 4 sätestatud piirmäärasid.
[…]
3. Käesolevat direktiivi kohaldatakse ELi toimimise lepingu artikli 346 kohaselt.“
7. Direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punktis 9 on „teenuste riigihankelepingud“ määratletud kui „riigihankelepingud, mille esemeks on teenuste osutamine, välja arvatud riigihankelepingud punktis 6 osutatud teenuste osutamiseks“.(3)
8. Sama direktiivi artikli 15 „Kaitse ja julgeolek“ lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata riigihankelepingute […] suhtes, mille suhtes ei ole juba tehtud erandit lõike 1 alusel, sel määral, mil liikmesriigi oluliste julgeolekuhuvide kaitset ei ole võimalik tagada vähem sekkuvate meetmetega, näiteks kehtestades nõuded eesmärgiga kaitsta avaliku sektori hankija poolt käesoleva direktiivi kohaselt hankemenetluse jooksul esitatud teabe konfidentsiaalsust.
Lisaks ning kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 346 lõike 1 punktiga a ei kohaldata käesolevat direktiivi riigihankelepingute […] suhtes, mille suhtes ei ole juba tehtud erandit käesoleva artikli lõike 1 alusel, sel määral, kus käesoleva direktiivi kohaldamine kohustaks liikmesriiki andma teavet, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks.
3. Kui riigihankelepingu […] täitmine on tunnistatud salajaseks või [sellega] peavad kaasnema erilised julgeolekumeetmed kooskõlas liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormidega, siis käesolevat direktiivi ei kohaldata, tingimusel et liikmesriik on kindlaks teinud, et asjaomaseid olulisi huve ei ole võimalik tagada vähem sekkuvate meetmetega, näiteks lõike 2 esimeses lõigus osutatud meetmetega.“
B. Poola õigus
9. Poola 11. septembri 2019. aasta riigihangete seaduse (ustawa z dnia 11 września 2019 r. Prawo zamówień publicznych; edaspidi „2019. aasta riigihangete seadus“) artikli 11 lõikes 4 on sätestatud:
„Käesoleva seaduse sätteid ei kohaldata lepingutele järgmiste esemete tootmiseks:
1) avalike dokumentide plangid, millele on viidatud 22. novembri 2018. aasta avalike dokumentide seaduse artikli 5 lõikes 2 […], ning nende personaliseerimine või individualiseerimine;
2) aktsiisi maksumärgid;
3) taatlusmärgid ja kontrollkleebised, millele on viidatud 20. juuni 1997. aasta liiklusseaduses […];
4) hääletamissedelid ja Braille’ kirjas hääletamissedelid, millele on viidatud 5. jaanuari 2011. aasta valimisseaduses vastavalt artikli 40 lõikes 1 ja artikli 40a lõikes 1 […] ning 14. märtsi 2003. aasta rahvahääletuse seaduse artiklis 20 […];
5) holograafilised märgid hääleõiguse tõenditel, millele on viidatud 5. jaanuari 2011. aasta valimisseaduse artikli 32 lõikes 1;
6) avalike dokumentide haldamise tarkvaraga mikroprotsessorisüsteemid; arvutisüsteemid ja andmebaasid, mis on vajalikud selleks, et kasutada avalikke dokumente, millele on viidatud 22. novembri 2018. aasta seaduse avalike dokumentide kohta, mis sisaldavad elektroonilist kiipi vastavalt nende eesmärgile, artikli 5 lõikes 2.“
10. Poola 22. novembri 2018. aasta seaduse avalike dokumentide kohta artikli 5 lõikes 2 sisaldub järgmine avalike dokumentide nimekiri: 1) isikutunnistus; 2) pass; 3) meremehe teenistusraamat 5. augusti 2015. aasta meretöö seaduse artikli 10 lõike 1 tähenduses; 4) dokumendid, mis on välja antud 28. novembri 2014. aasta perekonnaseisuaktide seaduse artikli 44 lõike 1 ja artikli 83 lõike 1 alusel; 5) dokumendid, mis on välja antud välismaalastele 12. detsembri 2013. aasta välismaalaste seaduse artikli 37 ja artikli 226 alusel; 6) dokumendid, mis on välja antud välisriikide diplomaatiliste ja konsulaaresinduste liikmetele või nendega õigusaktide, konventsioonide või rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt samastatud isikutele, samuti dokumendid, mis on välja antud nende leibkonna liikmeteks olevatele pereliikmetele 12. detsembri 2013. aasta välismaalaste seaduse artikli 61 alusel; 7) dokumendid, mis on välja antud Euroopa Liidu kodanikele 14. juuli 2006. aasta seaduse ELi liikmesriikide kodanike ja nende pereliikmete Poola Vabariigi territooriumile sisenemise, seal viibimise ja sealt lahkumise kohta artikli 48 lõike 1 alusel; 8) dokumendid, mis on välja antud Euroopa Liidu kodanike pereliikmetele 14. juuli 2006. aasta seaduse ELi liikmesriikide kodanike ja nende 14. juuli 2006. aasta seaduse artikli 30 lõike 1 ja artikli 48 lõike 2 alusel; 9) dokumendid, mis on välja antud välismaalastele 13. juuni 2003. aasta seaduse, millega antakse välismaalastele kaitse Poola Vabariigi territooriumil, artikli 55 lõike 1 ja artikli 89i lõike 1 alusel; 10) täitedokumendid, mille on välja andnud kohtud või kohtuametnikud; 11) ärakirjad jõustunud kohtuotsustest, millega tuvastatakse õiguse omandamine, olemasolu või lõppemine või mis on seotud perekonnaseisuga; 12) ärakirjad kohtuotsustest või kohtu väljastatud tunnistustest, millega antakse volitus isiku esindamiseks, õigustoimingu tegemiseks või konkreetse vara valitsemiseks; 13) ärakirjad kohtu- ja kohtuametnike määrustest, mis puudutavad täitekorralduse lisamist täitedokumendile, mida ei ole nimetatud 17. novembri 1964. aasta seaduse, millega kehtestatakse tsiviilmenetluse seadustik, artikli 777 lõike 1 punktides 1 ja 11, kui nende ese on täitedokument, mida ei ole väljastanud kohus; 14) ärakirjad ja väljavõtted dokumentidest, mis on seotud 14. veebruari 1991. aasta notariaadiseaduse artikli 79 lõigetes 1–1b ja lõikes 4b ja artikli 79 lõikes 4 viidatud notariaaltoimingutega, selle seaduse artikli 79 lõikes 2 viidatud lubadega ja selle seaduse artikli 79 lõikes 5 viidatud vaietega; 15) õhusõiduki meeskonnaliikme sertifikaat; 16) sõjaväelase isikutunnistus, mis on välja antud isikutele, kes on kantud sõjaväelaste registrisse vastavalt 21. novembri 1967. aasta Poola Vabariigi üldise kaitsekohustuse seaduse artikli 54 lõikele 1; 17) sõjaväelaste isikutunnistus, mis on välja antud vastavalt 11. septembri 2003. aasta kutselise sõjaväeteenistuse seaduse artikli 48 lõikele 1; 18) sõjaväelase kaart, mis on välja antud vastavalt 11. septembri 2003. aasta seaduse artikli 137c lõikele 1; 19) sõjaväelase kaart, mis on välja antud vastavalt 21. novembri 1967. aasta seaduse artikli 54a lõikele 1; 20) passis olev märge, millele on viidatud 13. juuli 2006. aasta passiseaduse artikli 19 lõikes 1; 21) viisakleebis; 22) poolaka kaart (Karta Polaka); 23) puuet või puude astet tõendav kaart; 24) arstiabi osutamise tegevusluba; 25) hambaravi osutamise tegevusluba; 26) juhiluba; 27) kutsetunnistus ja sõiduki registreerimistunnistus, välja arvatud sõiduki registreerimistunnistused, millele on viidatud 20. juuni 1997. aasta liiklusseaduse artikli 73 lõikes 3; 28) sõidukikaart (karta pojazdu); 29) ajutine tõend, millele on viidatud 20. juuni 1997. aasta liiklusseaduse artikli 71 lõikes 1; 30) sõidumeerikukaart, millele on viidatud 5. juuli 2018. aasta sõidumeeriku seaduse artikli 2 lõikes 4; 31) ADR tunnistus, millele on viidatud 19. augusti 2011. aasta ohtlike veoste autoveo seaduse artikli 2 lõikes 10; 31a) registreerimistõend, millele on viidatud 12. aprilli 2018. aasta jahtide ja muude kuni 24 meetri pikkuste laevade registreerimise seaduse artikli 4 lõikes 1; 32) järgmiste isikute ametitõendid: a) politseinikud, b) piirivalvurid, c) riigi julgeolekutöötajad, d) sisejulgeolekuameti ametnikud, e) luureameti ametnikud, f) korruptsioonivastase keskasutuse töötajad, g) sõjaväelise vastuluureteenistuse ametnikud ja kutselised sõjaväelased, kes on nimetatud ametisse selles teenistuses, h) sõjaväeluureteenistuse ametnikud ja kutselised sõjaväelased, kes on nimetatud ametisse sõjaväeluureteenistuses, i) vanglateenistuse ametnikud ja töötajad, j) maksu- ja tolliametnikud, k) isikud, kes töötavad riigi maksuameti üksustes, l) maanteetranspordi inspektsiooni inspektorid, m) sõjaväepolitseinikud.
III. Vaidluse taust ja kohtueelne menetlus
11. Direktiivi 2014/24 artikli 90 kohaselt pidid liikmesriigid selle direktiivi üle võtma 18. aprilliks 2016.
12. Euroopa Komisjon sai 14. juulil 2016 Poola ametiasutustelt teate selle direktiivi ülevõtmiseks võetud riigisisestest meetmetest. Olles asunud seisukohale, et Poola Vabariik on jätnud täitmata sellest direktiivist tulenevad kohustused, saatis komisjon talle 25. jaanuaril 2019 ametliku kirja.
13. Poola ametiasutused vastasid ametlikule kirjale 25. märtsi 2019. aasta kirjaga, teavitades komisjoni oma kavatsusest vaadata läbi ülevõtmismeetmete teatud tahud, et tagada kooskõla muu hulgas direktiiviga 2014/24. Küll aga ei nõustunud Poola ametiasutused mõne komisjoni vastuväitega.
14. Poola ametiasutused teavitasid komisjoni 5. novembril 2019 uue seaduse, 2019. aasta riigihangete seaduse vastuvõtmisest, mis pidi alates 1. jaanuarist 2021 asendama seni kehtinud riigisisesed õigusaktid.
15. Komisjon saatis Poola Vabariigile 28. novembril 2019 põhjendatud arvamuse, tuues välja direktiivi 2014/24 ülevõtmise puudujäägid. Oma põhjendatud arvamuses nõustus komisjon sellega, et uute õigusaktidega olid Poola ametiasutused tõepoolest osa varem välja toodud probleeme lahendanud. Küll aga jäi komisjon teiste ametlikus kirjas esitatud vastuväidete juurde, mille Poola ametiasutused olid vaidlustanud.
16. Oma 28. jaanuari 2020. aasta vastuses ei nõustunud Poola ametiasutused taas kord komisjoni väidetega, leides, et asjasse puutuvad riigisisesed õigusaktid on direktiivi 2014/24 sätetega kooskõlas.
17. Neil asjaoludel otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte taotlused
18. Komisjon palub 28. septembri 2021. aastal esitatud hagiavalduses Euroopa Kohtul:
– tuvastada, et kuna Poola Vabariik lisas oma õigusnormidesse teatud dokumentide, plankide ja märkide tootmisega seotud erandid, mida direktiivis 2014/24 ei ole ette nähtud, rikkus Poola Vabariik kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2014/24 artikli 1 lõigetest 1 ja 3 ning artikli 15 lõigetest 2 ja 3 koostoimes ELTL artikli 346 lõike 1 punktiga a, ja
– mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.
19. Oma 17. detsembril 2021 esitatud vastuses palub Poola Vabariik Euroopa Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
20. Komisjon esitas vastuse 9. veebruaril 2022, Poola Vabariik esitas vasturepliigi 21. märtsil 2022 ja mõlemad esitasid 1. detsembril 2022 toimunud kohtuistungil suulised seisukohad.
V. Analüüs
A. Poolte väited
21. Oma hagis toob komisjon välja, et Poola Vabariik on direktiivi 2014/24 riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel jätnud selle direktiivi kohaldamisalast välja lepingud suure hulga mitmesuguste dokumentide ja muude esemete tootmiseks (edaspidi „asjasse puutuvad dokumendid“). Need lepingud on sõlmitud otse äriühinguga Polska Wytwórna Papierów Wartościowych („PWPW“) – Poolas asutatud ja täielikult riigi omandis olevale avalikule ettevõtjaga – ilma et selleks oleks korraldatud riigihankeid.
22. Komisjon tuletab meelde, et direktiivis 2014/24 on sõnaselgelt sätestatud juhtumid, mille puhul selle sätteid ei kohaldata. See erandite loetelu on Euroopa Kohtu praktika kohaselt ammendav ja selliseid erandeid tuleb tõlgendada kitsalt.
23. Komisjoni arvates ei saa Poola valitsus õiguspäraselt tugineda direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigetele 2 ja 3, et põhjendada asjasse puutuvate dokumentide tootmise lepingute riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast väljajätmist. Sellega seoses viitab komisjon Euroopa Kohtu järeldustele 20. märtsi 2018. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Austria (riigi trükikoda),(4) mis on tema hinnangul käesolevale asjale mutatis mutandis kohaldatavad. Nimetatud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus muu hulgas, et liikmesriikide meetmeid ei saa tervikuna riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast välja jätta pelgalt seetõttu, et need kehtestati avaliku julgeoleku või riigikaitse eesmärgil. Neile eranditele tugineva liikmesriigi ülesanne on tõendada, et nende huvide kaitset ei olnud võimalik hankemenetluses tagada.
24. Komisjon leiab, et osa huve, millele Poola valitsus tugineb, ei ole seotud selle liikmesriigi julgeolekuga, rääkimata tema olulistest julgeolekuhuvidest. Enamgi veel, isegi seoses nende huvidega, mis võivad kuuluda selle mõiste alla, ei ole komisjoni väitel Poola valitsus suutnud tõendada, et selliste huvide kaitsmise eesmärki ei ole võimalik samamoodi kaitsta teiste, vähem piiravate meetmetega.
25. Eelkõige väidab komisjon, et Poola valitsus ei selgitanud, miks on PWPW ainus äriühing, millel on vajalikud kogemused ja tehnilised sertifikaadid, et toota kõnealuseid dokumente kõrgeimate turbestandardite kohaselt. Sellega seoses märgib komisjon, et mitu Euroopa Liidus tegutsevat äriühingut (sh mõni, mis on asutatud Poolas) pakuvad samasuguseid tehnilise suutlikkuse, finantsstabiilsuse ja turvalisuse tagatisi. Tegelikult konkureerib PWPW nende äriühingute vastu hankemenetlustes, et toota käesolevas menetluses asjakohaste dokumentidega samaväärseid dokumente liidu teiste liikmesriikide jaoks (või ka liiduväliste riikide jaoks).
26. Komisjon väidab, et miski ei takista avaliku sektori hankijal esitamast pakkujatele erakordselt kõrgeid nõudmisi (mis puudutab tehnilist ja finantssuutlikkust, eetikat jne) ning palumast neil esitada oma pakkumuse toetuseks vajalikud tõendid. Komisjoni arvates annavad selle jaoks piisava tegutsemisruumi eelkõige direktiivi 2014/24 artiklid 42 ja 58. Näiteks võib nõuda, et ettevõtja nõustuks ametiasutuste asjakohaste kontrollidega ja esitaks tagatised tarnete turvalisuse ja täpsuse ning maksevõime kohta. Leping võib samuti sisaldada tingimusi hüvitise ning rahalise vastutuse ja distsiplinaarvastutuse kohta rikkumiste korral.
27. Komisjon kahtleb, kas Poola valitsuse väide, mis puudutab PWPW de facto võimatust pankrotistuda, on õige, kuna riigi poolt kõnealusele äriühingule antud rahalise abi suhtes võib kohaldada ELi riigiabi kontrolli käsitlevaid sätteid.
28. Poola Vabariik omakorda rõhutab, et tal on ametlike dokumentide terviklik turbesüsteem ja PWPW on ettevõtja, mida täies ulatuses kontrollib ja juhib riik. Ta lisab, et riigisisese õiguse normide kohaselt ei ole põhimõtteliselt võimalik müüa selliseid riigi omandis olevaid aktsiaid või aktsiatega seotud õigusi nagu PWPW omi. Erandkorras oleks nende aktsiate võimaliku ülemineku tingimuseks ministrite nõukogu heakskiit, kuid neid saaks anda ainult teistele avalikele ettevõtjatele, keda ei saa võõrandada eraõiguslikele aktsionäridele.
29. Poola Vabariigi arvates võimaldavad sellised tingimused teostada täielikku kontrolli nii PWPW organite toimimise kui ka ametlike dokumentide tootmise protsessi üle. Neil tingimustel piirab selliste dokumentide tootmise tellimine selliselt ettevõtjalt ilma hankemenetlust läbi viimata nende ettevõtjate ringi, kellel on võimalik tutvuda teabega, mida peetakse salajaseks. Selline lahendus tagab ka tootmise järjepidevuse, kõrvaldades samal ajal tootja pankrotistumise või võimaliku riigihankelepingu puuduliku täitmisega seotud riski.
30. Mis puudutab komisjoni väiteid sellise ettevõtte nagu PWPW pankrotistumise kohta, siis rõhutab Poola valitsus, et kuigi riigi omandis olevate äriühingute pankrotistumine on mõistagi võimalik, on see oht nende strateegilist tähtsust arvestades peaaegu nullilähedane. Poola Vabariigi väitel ei ole komisjon esitanud ühtegi põhjust, miks ei oleks PWPW rahaliste raskuste korral võimalik sellele äriühingule riigiabi anda.
31. Poola valitsuse hinnangul ei ole käesoleva kohtuasja faktiline ja õiguslik olukord sarnane sellega, mida Euroopa Kohus analüüsis eespool nimetatud kohtuotsuses komisjon vs. Austria. Sellega seoses rõhutab ta, et ametlike dokumentide trükkimise eest vastutava Austria äriühingu õiguslik seisund oli võrreldes PWPWga märkimisväärselt teistsugune, kuivõrd tegemist oli piiratud vastutusega äriühinguga, mille aktsiad olid noteeritud börsil ja nende omanikuks olid eraõiguslikud isikud. Lisaks sellele leiab ta, et Austria valitsuse kontroll nimetatud kohtuasjas oli asjaomase äriühingu üle palju piiratum kui Poola Vabariigis. Sellest tulenevalt väidab Poola Vabariik, et Austria õigusnormide kohaselt oli ametivõimude poolt valitud riigi oluliste huvide kaitse tase madalam kui see, mille kasuks on otsustatud Poolas, ja ei saa nõuda, et ta alandaks seda kaitsetaset teiste riikide poolt valituga samasuguseks.
32. Lisaks sellele väidab Poola Vabariik, et komisjoni pakutud lepingulised tagatised ei võimalda välistada ohtu tema julgeolekuhuvidele, mis tuleneb asjasse puutuva ettevõtja võimalikust omandamisest või tema juhtimisorganite mõjutamisest kolmanda riigi salateenistuste või organiseeritud kuritegeliku ühenduse poolt. Mis puudutab dokumentide tootja maksejõuetuse ohtu, siis komisjoni pakutud lahendus kehtestada kvalifitseerimise tingimuseks dokumendi esitamine, mis tõendab majanduslikku- ja finantsseisundit, mis võimaldab lepingut kindlalt ja takistusteta täita, ei võimaldaks vältida asjasse puutuva ettevõtja finantsolukorra ootamatut halvenemist.
33. Seega on riigisisestes õigusaktides sätestatud erandite näol Poola valitsuse hinnangul tegemist proportsionaalse, kohase ja vajaliku meetmega, et saavutada eesmärk tagada Poola oluliste julgeolekuhuvide kaitse tasemel, mida peetakse piisavaks. Poola valitsuse hinnangul ei ole erandite kasutamise proportsionaalsuse tõendamiseks tarvis tõendada, et kõnealuse direktiivi puhul on eriti suur tõenäosus, et tekib oht asjasse puutuva liikmesriigi olulistele julgeolekuhuvidele. Nimetatud valitsuse hinnangul oleks väiksemgi võimalus, et tekib kahju riigi julgeolekuhuvidele, alus asjasse puutuvate erandite kohaldamiseks.
34. Üldisemalt, Poola valitsuse väitel ei ole komisjon suutnud tõendada, et riigi julgeoleku tase, mis on võimalik saavutada, tellides dokumentide tootmise ettevõtjalt, mis on valitud vastavalt direktiivile 2014/24, on sama kõrge kui siis, kui see ülesanne on usaldatud riigi omandis olevale äriühingule.
B. Hinnang
35. Kõigepealt tuleb rõhutada – nagu väidab komisjon, ilma et Poola valitsus sellele vastu vaidleks –, et direktiiv 2014/24 on asjasse puutuvate dokumentide tootmise hankelepingutele põhimõtteliselt kohaldatav. Tõepoolest on selge, et asjasse puutuvad hankelepingud i) ei puuduta teenuseid, sektoreid ja olukordi, mille suhtes on direktiivi 2014/24 artiklites 7–12 sätestatud erandid ja ii) nende maksumus ei ole selle direktiivi artiklis 4 sätestatud piirmäärast väiksem. Lisaks sellele selgub direktiivi 2014/24 artikli 15 lõikest 1, et põhimõtteliselt on see direktiiv kohaldatav riigihankelepingute suhtes „kaitse ja julgeoleku valdkonnas“.
36. Poola valitsus väidab aga, et sellised lepingud on võib sõlmida ilma direktiivis 2014/24 sätestatud menetlust kasutamata, kuivõrd mõni selle artikli 15 lõigetes 2 ja 3 sätestatud eranditest on käesolevale asjale kohaldatav.
37. Järgmistes jaotistes toon kõigepealt välja asjasse puutuva analüütilise raamistiku (1) ja analüüsin seejärel poolte väiteid, lähtudes sellest raamistikust (2). Jõuan järelduseni, et asjasse puutuvaid riigisiseseid õigusnorme ei saa nende praegusel kujul käsitada nii, et nad kuuluvad täielikult käesolevas ettepanekus käsitletavate erandite kohaldamisalasse, ja seega on nad direktiivi 2014/24 sätetega vastuolus (3).
1. Asjasse puutuv analüütiline raamistik
a) Direktiivi 2014/24 artikli 15 lõiked 2 ja 3 ning ELTL artikli 346 lõike 1 punkt a
38. Direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud neli olukorda, mille puhul seda direktiivi „ei kohaldata“. Need erandid direktiivi kohaldamisest, mis kõik puudutavad riigihankemenetlusi „kaitse ja julgeoleku“ valdkonnas, nagu selgub selle sätte pealkirjast,(5) on järgmised.
39. Esiteks jäetakse direktiivi 2014/24 artikli 15 lõike 2 esimese lõigu kohaselt selle direktiivi kohaldamisalast välja riigihankelepingud „sel määral, mil liikmesriigi oluliste julgeolekuhuvide kaitset ei ole võimalik tagada vähem sekkuvate meetmetega“. Teiseks ei kohaldata artikli 15 lõike 2 teise lõigu kohaselt seda direktiivi juhul, kui selle kohaldamine „kohustaks liikmesriiki andma teavet, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks“. Kolmandaks on artikli 15 lõikes 3 nimetatud kaks täiendavat olukorda, mille puhul seda direktiivi ei kohaldata; kui riigihankeleping i) „on tunnistatud salajaseks“ või ii) sellega „peavad kaasnema erilised julgeolekumeetmed kooskõlas liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormidega“. Samuti kehtib selle lõike kohaselt see üksnes juhul, kui „liikmesriik on kindlaks teinud, et asjaomaseid olulisi huve ei ole võimalik tagada vähem sekkuvate meetmetega“.
40. Sellega seoses peaksin välja tooma ka selle, et ELTL artikli 346 lõike 1 punkt a ei näi lisavat põhikohtuasjas asjasse puutuva olukorra puhul mingeid täiendavaid (või iseseisvaid) erandeid. Tõepoolest on direktiivi 2014/24 artikli 15 lõike 2 teises lõigus sõnaselge viide ELTL artikli 346 lõike 1 punktile a(6) ja need kaks sätet on sõnastatud väga sarnaselt. Seetõttu on minu hinnangul esimese sätte puhul tegemist viimasena nimetatud sättes kehtestatud põhimõtte rakendamisega direktiiviga 2014/24 reguleeritud valdkonnas. Seega, kui analüüsida poolte väiteid lähtudes direktiivi sätetest, puudub minu hinnangul vajadus viia läbi eraldiseisev ja sõltumatu analüüs ELTL artikli 346 lõike 1 punkti a alusel.(7) Sellega seoses märgin möödaminnes, et poolte väited näivad olevat selle lähenemisega kooskõlas.
41. Poola valitsus tugineb kolmele direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandile: seega kõigile, välja arvatud erandile, mis puudutab salajasi lepinguid (edaspidi „asjasse puutuvad erandid“). Küll aga ei esita see valitsus ei oma kirjalikes ega suulistes seisukohtades väiteid, mis puudutaksid konkreetselt üht või teist erandit, samas ei ole ka komisjoni väited selles osas konkreetsemad, mistõttu ma usun, et mõlemad pooled on vähemalt põhimõtteliselt nõus sellega, et kõnealuse kolme erandi analüüsimise raamistik on suuresti analoogne.
42. See on ka minu seisukoht. Hoolimata mõnest sõnastuslikust erinevusest direktiivi 2014/24 artikli 15 erinevate lõigete või lõikude vahel,(8) ja mõnest terminist, mis võib tunduda segadusttekitav,(9) on neil samad põhipunktid ja seega peab Euroopa Kohus neid võrdlemisi samamoodi analüüsima.
b) Asjasse puutuvate erandite kohaldamisala
43. Sisuliselt võimaldavad asjasse puutuvad erandid mis tahes liikmesriigil jätta direktiivis 2014/24 sätestatud menetluste kohaldamisalast välja teatud teenuste tellimine juhul, kui on täidetud järgmised tingimused: i) kaitstavad avalikud huvid on seotud selle liikmesriigi „julgeolekuhuvidega“, ii) neid huve saab pidada „olulisteks“, iii) kõnealuse direktiivi kohaldamine võiks selle liikmesriigi hinnangul nende huvide kaitset kahjustada ja iv) nende huvide kaitset ei saa tagada vähem sekkuvate meetmetega.
44. Püüan nüüd nende tingimuste tähendust selgitada.
1) Mõiste „olulised julgeolekuhuvid“
45. Mis puudutab tingimusi i ja ii, siis on iga liikmesriigi pädevuses määratleda konkreetsed avalikud huvid, mille puhul on tegemist tema „oluliste julgeolekuhuvidega“.(10) Küll aga ei ole liikmesriikide sellekohane kaalutlusõigus piiramatu, kuivõrd muidu kaotaksid mõisted oluline ja julgeolek oma soovitava toime.
46. Möönan, et mõiste „julgeolek“ täpne ja ammendav määratlemine on võimatu ülesanne. See, mida see mõiste tegelikult hõlmab, sõltub minu arvates mitmest tegurist, mis võib liikmesriigiti ja ka aja möödudes olla erinev. Sama kehtib seoses täpsustusega, mille kohaselt peavad liikmesriikide kaitstavad julgeolekuga seotud huvid olema „olulised“. See omadussõna nõuab hinnangu andmist, mis on vähemalt mingis osas vältimatult subjektiivne: palju sõltub ajaloolistest, poliitilistest ja geopoliitilistest kaalutlustest, mis võivad riigiti erineda.(11)
47. Välja arvatud olukorras, kus direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimuste puhul on tegemist pelga formaalsusega, peab aga Euroopa Kohtul olema võimalik kontrollida, ega asjasse puutuvatele eranditele tuginev liikmesriik ei ole oma kaalutlusõigust ületanud,(12) mistõttu riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast väljajätmisega kaitstakse huve, mis ei ole julgeolekuga seotud või on sellega seotud üksnes kaudselt.(13)
48. Sellega seoses leian, et mõiste „julgeolek“, mida on kasutatud nii direktiivi 2014/24 artiklis 15 kui ka ELTL artiklis 346, vastab mõistetele „avalik julgeolek“(14) ja „riigi julgeolek“(15), mida on kasutatud mitmes liidu õigusnormis ja mis suuresti kattub mitmes teises liidu õigusnormis kasutatud mõistega „sisejulgeolek“(16) (kuid sellest väidetavalt laiem).
49. Nagu Euroopa Kohus on seoses mõistega „riigi julgeolek“ sedastanud, seisneb see „esmatähtsas huvis kaitsta riigi põhifunktsioone ja ühiskonna põhihuve ning hõlmab selliste tegevuste ennetamist ja mahasurumist, mis võivad tõsiselt destabiliseerida riigi põhilisi põhiseaduslikke, poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid struktuure, eriti juhul, kui need kujutavad endast otsest ohtu ühiskonnale, elanikkonnale või riigile kui sellisele“.(17) Teisisõnu viitab see mõiste küsimustele, mis on seotud liikmesriigi institutsioonide või elanike julgeolekuga teatava suurusega ohtude puhul, mis tulenevad asjaoludest, mis võivad olla riigisisesed (organiseeritud kuritegevus, rahutused jne) või välised (luure või vastuluure, kübersõda jne). Sellised ohud võivad olla seotud konkreetselt selle riigiga (näiteks poolsõjaväelised või relvastatud natsionalistlikud rühmitused) või üleilmset laadi (näiteks surmav pandeemia), inimtekkelised (tuumaõnnetused, keskkonnakatastroofid, terrorirünnakud) või looduslikku päritolu (maavärinad, tsunamid, üleujutused jne).
50. Mõiste „olulised“ viitab omakorda teatud valikulisusele seoses nende erandite kohaldamisalasse kuuluda võivate avalike ülesannete ja huvidega (isegi, kui need on julgeolekuga seotud). Minu hinnangul tuleks seda mõistet tõlgendada nii, et asjasse puutuvad erandid on piiratud liikmesriikide julgeolekupoliitika kesksete tahkudega ja välja jäävad küsimused, mis on avaliku julgeolekuga seotud üksnes kaudselt või üldiselt.(18)
51. Selguse huvides: kahtlemata on võimalik pidada avaliku julgeolekuga seotud probleeme tekitavaks ka mitmesuguseid olukordi, mis on seotud näiteks rahvatervisega, keskkonnakaitsega, eraelu puutumatusega, riigi rahandusega jne, kui need on süsteemsed või laiaulatuslikud. Sellegipoolest toetaksin väga ettevaatlikult direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigete 2 ja 3 tõlgendust, mille tulemuseks oleks selles sätestatud erandite ulatuse laiendamine väljapoole neid huve, mille kahjustamisel on vahetu ja selge mõju liikmesriigi institutsioonide või elanike julgeolekule.
52. Selline lähenemine on kooskõlas tõlgenduspõhimõttega, mille kohaselt tuleb erandeid liidu õiguse üldkohaldatavate normide suhtes – näiteks neid, mida puudutab käesolev hagi – tõlgendada kitsalt.(19)
2) Kahjustamine
53. Mis puudutab eespool punktis 43 viidatud tingimust iii, siis tuleb välja tuua kolm tähelepanekut, mis tuginevad direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigete 2 ja 3 sõnastusele.
54. Esiteks selgub selle sätte sõnastusest – mis rõhutab liikmesriikide kaalutlusruumi („peab“, „on kindlaks teinud“) –, et liikmesriigil ei ole vaja esitada kindlaid ja ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et direktiivi 2014/24 kohaldamine teatud riigihankelepingutele ohustaks tegelikult tema oluliste julgehuvide kaitset. Piisab sellest, kui liikmesriik selgitab konkreetsete ja usaldusväärsete asjaolude põhjal,(20) miks tal on põhjendatud alus asuda seisukohale,(21) et riigihanke-eeskirjade kohaldamine teatud riigihankelepingutele õõnestaks(22) tema olulisi julgeolekuhuve.
55. Teiseks tuleneb ülaltoodust ka see, et oht julgeolekuhuvidele, millele liikmesriik tugineb, ei pea olema tegelik või kindel: minu hinnangul piisab võimalikest ohtudest.(23) Küll aga ei või need ohud olla puhtalt spekulatiivsed või oletuslikud, vaid tegelikud.
56. Kolmandaks viitab direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigete 2 ja 3 sõnastus („kaitset ei ole võimalik tagada“, „avalikustamine [on julgeolekuhuvide]vastane“, „asjaomaseid huve ei ole võimalik tagada“) ka sellele, et (tegelikud või võimalikud) julgeolekuohud peavad olema vähemalt mingil määral tõsised. Minu arvates on keeruline asuda seisukohale, et selle sätte tingimused hõlmavad sündmusi või olukordi, mis oma piiratud ulatuse, raskusastme ja mõju tõttu ei kujuta endast piisavalt tõsist ohtu liikmesriigi institutsioonide nõuetekohasele toimimisele ja tema elanike üldisele heaolule.(24)
57. Neid tahke on minu hinnangul võimalik kohtulikult kontrollida. Nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, ei ole meetmed, mida liikmesriigid riiklike huvidega seotud õiguspäraste nõuete raames võtavad, liidu õiguse kohaldamisalast täies ulatuses välja arvatud üksnes asjaolu tõttu, et need on muu hulgas avaliku julgeoleku huvides.(25) Eelkõige ei saa direktiivi 2014/24 artikli 15 lõikeid 2 ja 3 ega ka ELTL artikli 346 lõike 1 punkti a tõlgendada nii, et sellega on antud liikmesriikidele õigus üksnes nimetatud huvidele viidates direktiivi sätetest kõrvale kalduda.(26)
58. Arvestades liikmesriikidele sellega seoses antud märkimisväärset mänguruumi,(27) peaks Euroopa Kohtu kontrollistandard minu hinnangul olema seotud mõistlikkuse või usutavusega.(28)
3) Meetme proportsionaalsus
59. Viimaks, eespool punktis 43 nimetatud tingimus iv seisneb selles, et „vähem sekkuvad meetmed“ ei ole kättesaadavad. See tähendab, et selleks, et õiguspäraselt tugineda direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigetes 2 ja 3 sätestatud eranditele, peab liikmesriik proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt tõendama, et asjasse puutuvate avaliku hanke lepingute väljajätmine riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast on meede, mis on tema oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks kohane ja vajalik.
60. Selles kontekstis tuleb selgitada üht konkreetset punkti: Poola valitsus väidab, et asjasse puutuvate sätete alusel on liikmesriikidel vabadus määrata kindlaks oma julgeolekuhuvide kaitse tase, nii nagu nad seda kõige kohasemaks peavad. Sellest tulenevalt ei saa riigisiseseid meetmeid, mis on võetud selle kaitsetaseme tagamiseks, pidada ebaproportsionaalseks, välja arvatud juhul, kui on olemas alternatiivsed meetmed, mis samuti tagavad selle kaitsetaseme. Sellest tuleneb, et liikmesriiki ei saa sundida nõustuma tema valituga võrreldes väiksema kaitsetasemega, tuginedes sellele, et alternatiivsed meetmed piiraksid liidusisest kaubandust vähem.
61. Kui komisjonilt kohtuistungil küsiti, kas ta jagab seda seisukohta, vastas ta eitavalt. Küll aga näib mulle, et tal oli keeruline oma seisukohta põhjendada, ja igal juhul ei osutanud ta ühelegi liidu õigusnormile, mis annaks Euroopa Liidule pädevuse liikmesriikide sellekohaseid valikuid kontrollida.
62. Selles osas kaldun nõustuma Poola valitsuse väljendatud seisukohaga. Välja arvatud juhul, kui küsimus on sellist laadi ja sellise mastaabiga, et mõjutab Euroopa Liidu julgeolekut ja kuulub seega ühise välis- ja julgeolekupoliitika raamesse,(29) puudub Euroopa Liidul konkreetne pädevus seoses liikmesriikide riigi/avaliku julgeolekuga. Tegelikult on asjasse puutuvate aluslepingusätete eesmärk seada Euroopa Liidu tegevusele piirid – olgu siis üldiselt(30) või siis juhul, kui tegutsetakse mingis konkreetses valdkonnas (nagu siseturg(31) ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala(32)) – kui see võib mõjutada liikmesriikide julgeolekuhuve. Nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt rõhutanud, tuleneb ELL artikli 4 lõikest 2, et „riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse“.(33)
c) Tõendamiskoormis
63. On välja kujunenud, et ELTL artiklil 258 põhinevas hagis on komisjonil kohustus tõendada, et väidetav rikkumine on aset leidnud. See institutsioon peab Euroopa Kohtule esitama vajalikud tõendid, mis võimaldavad kohtul rikkumise tuvastada, ilma et toetutaks seejuures lihtsalt oletustele.(34)
64. Kui komisjon on esitanud piisavalt tõendeid asjaolude kohta, peab kostjaks olev liikmesriik sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustama selliselt esitatud asjaolud ja tehtud järeldused.(35) Eelkõige juhul, kui liikmesriik tugineb liidu õiguses sätestatud erandile – nagu käesolevas menetluses –, peab see liikmesriik tõendama, et asjasse puutuvad tingimused on täidetud.(36) Kostjaks oleval liikmesriigil lasuv tõendamiskoormis hõlmab nõuet kontrollida tema võetud meetme asjakohasust ja proportsionaalsust ning esitada oma väidete põhjendamiseks konkreetsed tõendid.(37)
65. See liikmesriigile pandud tõendamiskoormis ei saa Euroopa Kohtu sõnul siiski minna nii kaugele, et sellelt liikmesriigilt nõutaks kindlalt tõendamist, et ükski muu mõeldav meede ei võimalda seda avalikku eesmärki samadel tingimustel saavutada.(38) See tähendab minu arvates seda, et enne kui liikmesriigid sätestavad erandeid liidu õigusest, peavad nad hoolikalt kontrollima, kas on võimalik kasutada vähem piiravaid meetmeid,(39) kuid ei saa nõuda, et iga mõeldav alternatiivne meede oleks määratletud ja selgitatud, miks nad kõik tuleb kõrvale jätta. Lisaksin sellele, et liikmesriigilt ei saa nõuda alternatiivsete meetmete kehtestamist, kui nende teostatavus või tõhusus ei ole kindel või kui nendega kaasneks asjasse puutuvale liikmesriigile talumatu (organisatsiooniline või rahaline) koorem.
66. Sellises analüütilises raamistikus hakkan allpool analüüsima poolte väidete sisu.
2. Poolte väidete analüüs
67. Selleks et teha kindlaks, kas Poola Vabariik on käesoleval juhul jätnud täitmata direktiivist 2014/24 tulenevad kohustused, tuleb kõigepealt kontrollida, kas huve, mida asjasse puutuvate riigisiseste õigusnormidega sooviti kaitsta, saab käsitada oluliste julgeolekuhuvidena selle direktiivi artikli 15 lõigete 2 ja 3 tähenduses. Teisena tuleb teha kindlaks, kas asjasse puutuval liikmesriigil oli põhjendatud alus arvata, et riigihanke-eeskirjade kohaldamine asjasse puutuvatele avaliku hanke lepingutele võib põhjustada avalikule julgeolekule tegelikke ja piisavalt tõsiseid ohte. Kolmandana tuleb analüüsida asjasse puutuvate riigisiseste õigusnormide proportsionaalsust.
68. Küll aga tuleb praegu teha mõni sissejuhatav märkus.
a) Sissejuhatavad märkused
69. Kõigepealt pean ütlema, et käesoleva asja õigusliku analüüsi muudab kohati keeruliseks asjaolu, et mõlemad pooled on esitanud oma väited suuremas osas võrdlemisi üldiselt, samas kui asjasse puutuvad riigisisesed õigusaktid jätavad riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast välja – nagu komisjon õigesti välja toob – lepingud suure hulga mitmesuguste dokumentide ja muude esemete tootmiseks.
70. Ma ei arva, et neid dokumente ja esemeid saab käesolevas menetluses käsitada ühte homogeensesse rühma kuuluvatena. Nad ei sisalda ühesugust teavet ega täida sama ülesannet. Vähemalt mingil määral toodetakse neid ka erinevatest materjalidest ja erineva tehnika abil. Põhjendused, millele tuginedes on need dokumendid riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast välja jäetud, on erinevad, ja vaieldamatult erineb – isegi oluliselt – ka nende tundlikkus ning võimalus kahjustada Poola Vabariigi julgeolekuhuvisid.
71. Seega pole sugugi üllatav, et sageli on ühe poole esitatud väited teatud määral veenvad, kuid üksnes seoses mõne asjasse puutuva dokumendiga. See, et poolte õiguslikud argumendid ei kattu nende aluseks oleva faktilise olukorraga, mõjutab minu hinnangul oluliselt käesoleva kohtuasja õiguslikku analüüsi, mille Euroopa Kohus peab läbi viima, ja veelgi enam viisi, kuidas seda vaidlust saab lahendada. Naasen selle küsimuse juurde käesoleva ettepaneku lõpus.
b) Oluliste julgeolekuhuvide kaitse
72. Poola valitsus väidab, et asjasse puutuvate dokumentide tootmine on tegevus, mis võib mõjutada tema olulisi julgeolekuhuve direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigete 2 ja 3 tähenduses. Sisuliselt koosneb Poola valitsuse põhiväide kahest osast. Esiteks viitab ta vajadusele tagada avaliku halduse nõuetekohaseks ja katkematuks toimimiseks vajalike dokumentide väljastamise järjepidevus. Teiseks rõhutab ta, et asjasse puutuvate dokumentide tootmiseks on vaja kasutada konfidentsiaalset (või salajast) teavet, mis ei tohi volitamata isikutele lekkida, ja konkreetset tehnoloogiat ning oskusteavet, mida need isikud ei või omandada. Sellega seoses viitab Poola valitsus julgeolekuohtudele, mida kujutavad endast sellised nähtused nagu kübersõda, terrorism, organiseeritud kuritegevus, inimkaubandus ja rändajate ebaseaduslik üle piiri toimetamine.
73. Leian, et liikmesriigil on kaalutlusõigus otsustada, et üheks tema oluliseks julgeolekuhuviks on tema haldusaparaadi nõuetekohaseks toimimiseks vajalike dokumentide väljastamise järjepidevuse tagamine. Ka ei ole mul keeruline nõustuda Poola valitsusega selles, et kübersõja, terrorismi, inimkaubanduse ja rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastane võitlus ei kuulu mitte üksnes otseselt „riigi/avaliku julgeoleku“ mõiste kohaldamisalasse, vaid seda saab pidada ka tema julgeolekupoliitika keskseks – ja seega „oluliseks“ – osaks.
74. Küll aga pean ma täheldama, et – nii kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil – esitati küsimus selle kohta, kas teatud konkreetsete dokumentide riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast välja jätmine on eespool nimetatud ohtude vastase võitlusega tegelikult seotud. Mulle näib, et Poola valitsus oli selles küsimuses antud vastustes veidi ebamäärane ja viitas lõpuks muudele eesmärkidele, mida kõnealuste eranditega taotletakse. Eelkõige viitas ta järgmistele avalikele huvidele: i) kaitsta tarbijaid ja rahvatervist seoses arstiabi või hambaravi osutamise tegevuslubadega, ii) kaitsta riigivara seoses aktsiisi maksumärkidega, iii) tagada sõidukite turvalisus seoses nende seisundit puudutavate dokumentidega ja iv) tagada avalikkuse usaldus valimistulemuste suhtes seoses hääletussedelite ja holograafiliste märkidega hääleõiguse tõenditel.
75. Kuigi ma olen nõus sellega, et avalikkuse usaldust valimiste õiguspärasuse suhtes saab käsitada liikmesriigi ühe olulise julgeolekuhuvina, ei leia ma, et Poola valitsuse esitatud väited seoses teiste minu ettepaneku eelmises punktis nimetatud huvidega oleks veenvad. Nagu juba mainitud, võivad esineda olukorrad, mille puhul võib ohtu rahvatervisele pidada olulisi julgeolekuhuve mõjutavaks. Ma ei välistaks ka seda, et väga erandlikus olukorras võivad ohud riigi rahandusele olla nii ulatuslikud ja tõsised, et võib leida, et need mõjutavad liikmesriigi olulisi julgeolekuhuve.(40) Küll aga ei ole lihtne kujutada ette olukorda, milles tarbijakaitse või liiklusohutusega seotud küsimused sobituksid mõiste „olulised julgeolekuhuvid“ raamidesse.
76. Sellegipoolest ja eeltoodust sõltumata ei oska ma näha – ja sellele ei ole viidanud ka Poola valitsus – ühtegi konkreetset ohtu või riski rahvatervisele, tarbijakaitsele, liiklusohutusele ja riigivarale, mis käesoleval juhul ületaks minimaalse nõutava raskusastme, et seda võiks usutavalt pidada „oluliseks julgeolekuhuviks“. Näiteks ainus selle valitsuse viidatud asjaolu, mille kohaselt tähendaks võltsitud arstide tegevusload seda, et kedagi raviks isik, kellel puudub nõuetekohane meditsiiniline kvalifikatsioon, ja võltsitud aktsiisi maksumärkide tulemuseks oleks Poola riigikassa tulude vähenemine, on minu arvates ilmselgelt ebapiisavad, et õigustada direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandite kohaldamist.
77. Asjasse puutuvate dokumentide hulgas on ka dokumente, mille puhul Poola valitsus ei esitanud loogilist seost oma julgeolekuhuvide kaitsega. Ka mina ei näe nende dokumentide puhul mingit sellist ilmselget seost. Lihtsalt mõne näitena: liiklusseaduses viidatud taatlusmärgistus ja kontrollkleebised, meresõidutunnistused, perekonnaseisuaktidega seotud dokumendid, täitedokumendid, kohtu- ja kohtuametnike määrused ning kohtuotsused; õhusõiduki meeskonnaliikme sertifikaadid, puuet tõendavad kaardid, juhiload, sõidukikaardid, sõidumeerikukaardid ning teatud ametiisikute nagu maksu- ja tolliametnike või maanteetranspordi inspektorite ametitõendid.
78. Eeltoodu põhjal asun seisukohale, et Poola Vabariik võib käesoleval juhul põhjendatult tugineda asjasse puutuvatele eranditele, kui riigihanke-eeskirjade erandite eesmärk on: i) kaitsta liikmesriiki ohtude eest, mis tulenevad kübersõjast, terrorismist, organiseeritud kuritegevusest, inimkaubandusest ja rändajate ebaseaduslikust üle piiri toimetamisest, ii) tagada avalikkuse usaldus valimistulemuste vastu ja iii) tagada avaliku halduse nõuetekohaseks toimimiseks vajalike dokumentide väljastamine. Küll aga leian ma, et teised väidetavad ohud Poola Vabariigi julgeolekule – nagu need, mis on seotud rahvatervisega, tarbijakaitse, liiklusohutusega ja riigivaraga – ei ole sellised, mis õigustaks asjasse puutuvate erandite kohaldamist.
c) Julgeolekuhuvide kahjustamine
79. Mis puudutab kaalul olevate julgeolekuhuvide kahjustamise tõenäosust ja tõsidust, siis leian, et Poola valitsus võib põhjendatult asuda seisukohale, et asjasse puutuvate dokumentide tootmisega võib juhul, kui see usaldatakse ettevõttele, kes ei täida kõrgeid turbestandardeid, kaasneda riigi olulistele julgeolekuhuvidele oht, mis on nii tegelik kui ka oluline.
80. Nagu Poola valitsus väidab ja komisjon möönab, võib leketega kaasnev kahju mõnel juhul olla peaaegu pöördumatut laadi. Kahju võib tõepoolest olla pikaajaline ja seda võib olla keeruline heastada: võltsitud dokumendid võivad mõnda aega ringelda ja ka uusi on võimalik hõlpsasti juurde toota. Ei saa välistada võimalust, et äärmuslikel juhtudel peavad teatud asjasse puutuvate dokumentide väljaandmiseks kasutatud menetluste ja tehnikate muutused olema sellised, et vältida uusi ohte tulevikus.
81. Küll aga kahtlen ma selles, et iga konkreetse kõnealuses nimekirjas loetletud dokumendi tootmise võimalikku häiret saab käsitada nii, et sellega kaasneb piisavalt tõsine oht Poola avaliku halduse nõuetekohasele toimimisele. Vajadusele tagada väljastamise järjepidevus võib minu hinnangul õiguspäraselt tugineda üksnes seoses nende dokumentidega, mis on haldusaparaadile seoses oluliste riigi ülesannete rangelt vajalikud ja asendamatud, mistõttu isegi võrdlemisi väikest hilinemist nende dokumentide väljastamisel ei ole võimalik lubada. Ma ei arva, et enamik asjasse puutuvatest dokumentidest neile kriteeriumidele vastaks.
d) Proportsionaalsuse põhimõte
82. Kolmandaks tuleb teha kindlaks, kas Poola valitsuse otsus jätta asjasse puutuvad avaliku hanke lepingud riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast välja on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Lähtudes asjasse puutuvate sätete sõnastusest(41), näib mulle siiski, et selleks, et austada liikmesriikide pädevust riigi/avaliku julgeoleku valdkonnas, läheb vaja üksnes kaheosalist proportsionaalsuse kriteeriumi.(42) See tähendab, et Euroopa Kohus peab üksnes kontrollima, kas asjasse puutuvad riigisisesed õigusnormid on sõnastatud eesmärgi saavutamiseks sobilikud ega lähe kaugemale sellest, mis on selle saavutamiseks hädavajalik.
1) Meetme sobivus
83. Esiteks, mis puudutab selle erandi sobivust viidatud eesmärgi saavutamiseks, siis on hindamine suhteliselt lihtne: mulle tundub võrdlemisi ilmne, et asjasse puutuvate dokumentide tootmise koondamisega ühte ettevõtjasse, mis on täielikult riigi omandis ja tema kontrolli all, tegutseb Poola territooriumil, saab vähendada ohte, et i) volitamata isikud võivad pääseda ligi tundlikele materjalidele ja konfidentsiaalsele (või salajasele) teabele ja seega võltsida asjasse puutuvaid dokumente või jäljendada selle tegemiseks vajalikku tehnoloogiat ja oskusteavet(43) ja ii) äriühing võib sattuda rahalistesse raskustesse, mis võib ohustada asjasse puutuvate dokumentide väljastamise järjepidevust.
84. Tõepoolest on ametiasutustel võimalik sekkuda – ja võibolla öelda lõplik sõna – seoses kõigi oluliste valikutega (töökorralduslikud, ärilised, tehnilised, personaliga seotud), mida asjasse puutuv ettevõtja teeb. Samuti on võimalik teostada kontrollipädevust (näiteks äriühingu hoonete suhtes või ettevõtja töötajate suhtes), kasutades vajaduse korral politseile antud volitusi. Asjaolu, et ettevõtja kuulub täies ulatuses riigile (ja riigisisestes õigusaktides on selle aktsiate võõrandamise suhtes sätestatud teatud piirangud), tagab see ka selle, et ettevõtja omandiõigus ei lähe „valedesse kätesse“, mis võib juhtuda äriühingute puhul, mille aktsiad on börsil avalikult kaubeldavad. Lisaks sellele peaks avalik kontroll võimaldama pädevatel ametiasutustel teha lihtsamalt ja kiiremini kindlaks olukorrad, mil äriühing on rahalistes raskustes, ja seega olema võimelised võtma kiiresti kohaseid meetmeid olukorra parandamiseks.
85. Seega näib, et asjasse puutuvad riigisisesed õigusaktid võivad anda olulise panuse, et kaitsta julgeolekuhuve, millele Poola Vabariik tugineb.
2) Meetme vajalikkus
86. Teine tahk – meetme vajalikkus – tekitab minu hinnangul keerulisemaid küsimusi.
87. Otsustav küsimus on, kas Poola valitsus on tõendanud, et asjasse puutuvate erandite kohaldamine oli vajalik selleks, et kaitsta oma olulisi julgeolekuhuve. Selleks pidi see valitsus tõendama, et selliste huvide kaitset ei oleks olnud võimalik saavutada direktiivis 2014/24 ette nähtud hankemenetluses.(44)
88. Selles kontekstis tuleb silmas pidada, et lähtudes Poola valitsuse poolt käesolevas menetluses esitatud väidetest, on asjasse puutuvate huvide kaitse tase, mille see valitsus on valinud, eriti kõrge. Nagu juba punktides 60–62 nimetatud, on see tahk, mida tuleb arvesse võtta selle hindamisel, kas on olemas vähem piiravaid meetmeid.
89. Komisjon väidab sisuliselt seda, et range tehnilise kirjelduse (vastavalt direktiivi 2014/24 artiklile 42(45)) ja kvalifitseerimise tingimuste (vastavalt direktiivi 2014/24 artiklile 58(46)) kombinatsioon oleks nende huvide kaitsmisel, millele Poola valitsus tugineb, sama tõhus kui riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast väljajätmine. Komisjon osutab ka sätetele, mis võimaldavad hankijal eriliste asjaolude korral hankelepinguid muuta (direktiivi 2014/24 artikkel 72(47)) ja neid lõpetada (direktiivi 2014/24 artikkel 73(48)).
90. Leian, et teatud ulatuses on komisjoni väide põhjendatud. Tõepoolest, mis puudutab väljastamise järjepidevuse tagamist, siis puudub alus arvata, et eraõiguslikud äriühingud pakuks põhimõtteliselt väiksemaid tagatisi. Nagu Poola valitsus kohtuistungil kinnitas, on PWPW „aktsiaselts“, seega piiratud vastutusega äriühing, mis – vähemalt formaalselt – ei erine teistest eraõiguslikest äriühingutest. Nii võib see äriühing seista silmitsi rahaliste raskustega ja kui tema finantsseisund oluliselt halveneb, minna isegi pankrotti.
91. Mõistagi saan aru, et Poola valitsus teeks kõik, et hoida seda äriühingut finantsiliselt elujõulisena ja vajaduse korral päästa ta pankrotimenetlusest. Küll aga, nagu komisjon õigesti välja toob, võib selle valitsuse võime seda teha olla mõneti piiratud. Muu hulgas võivad olla kohaldatavad liidu eeskirjad riigiabi kontrollimiseks. Selles kontekstis ei tohiks mööda vaadata asjaolust, et PWPW tegutseb mitmel tegevusalal (graafiline disain, dokumentide tootmine ja personaliseerimine, IT-lahenduste pakkumine) ja mitmel geograafilisel turul (nii Euroopa Liidus kui ka sellest väljaspool), kus ta konkureerib teiste äriühingutega.
92. Minu arvates oleks lihtne välja töötada mitu meedet, et vähendada Poola valitsuse väidetud riske väljastamise järjepidevuse suhtes. Näiteks ei keela miski sellel valitsusel nõudmast, et pakkujad/lepinguosalised muu hulgas: i) vastaksid hankes osalemiseks rangetele finantsnõuetele, ii) esitaksid korrapäraselt üksikasjalikke finantsaruandeid, et valitsus saaks jälgida äriühingu „tervist“ ja iii) kohustuksid pankroti korral (või juhul, kui nad ei ole ootamatult võimelised lepingut nõuetekohaselt täitma) tootmise üle andma.
93. Seetõttu asun seisukohale, et asjasse puutuvad riigisisesed õigusnormid lähevad osas, milles nende eesmärk on tagada asjasse puutuvate dokumentide väljastamise järjepidevus, kaugemale sellest, mis on vajalik selleks, et kaitsta olulisi julgeolekuhuve, millele Poola valitsus tugineb. Nende huvide sama kaitsetase on võimalik saavutada isegi siis, kui asjasse puutuvate dokumentide tootmine oleks usaldatud hankemenetluse abil ühele või mitmele äriühingule.
94. Küll aga näib mulle, et kui arvestada vajadust vältida teabe või tehnoloogia lekkimist, siis ei ole komisjoni pakutud meetmed nii tõhusad kui hanke-eeskirjade kohaldamisalast väljajätmine. Teisisõnu ei saavutataks nende alternatiivsete meetmetega minu hinnangul sellist kaitsetaset, nagu on valinud Poola valitsus.
95. Kõigepealt näib mulle selge, et see, kui lepingusse lisatakse distsiplinaar- ja rahalise vastutuse ning hüvitamise eeskirjad lekete või muude turbe-eeskirjade rikkumise puhuks, ei ole sama tõhus: teatud lepingud jäetakse riigihanke eeskirjade kohaldamisalast välja just selleks, et vähendada kahju tekkimise ohtu. See, kui lepinguosaline maksab ex post facto rahalist hüvitist või kui asjasse puutuvatele isikutele määratakse distsiplinaarkaristus, näib Poola Vabariigi jaoks olevat võrdlemisi kasutu ja seega ei saa sellega põhjendatult asendada robustsemaid ex ante meetmeid, millega on võimalik rikkumised ära hoida. Loomulikult olen teadlik sellest, et hüvitise ja vastutuse eeskirjade eesmärk on samuti võimalikke rikkujaid heidutada. Kui aga asi puudutab näiteks terrorirühmituste, välismaiste salateenistuste või mõjuvõimsate kuritegelike organisatsioonidega seotud isikute heidutamist äärmiselt tundliku teabega tutvumisel, näib selliste normide ennetav mõju olevat võrdlemisi piiratud.
96. Komisjon pani ette, et tagamaks Poola valitsuse suutlikkus kasutada vajaduse korral politsei avaliku võimu, et kontrollida kõnealust äriühingut ja selle töötajaid, võiks nõuda, et lepinguosaline tegutseks Poolas. Selles kontekstis viitab komisjon asjaolule, et teistel selles riigis registreeritud äriühingutel on juba vajalikud turbesertifikaadid, et viia läbi selliseid tegevusi nagu PWPW.
97. Mõnel komisjoni väitel on teatud kaal. Tõepoolest on võimalik nõuda, et lepinguosaline toodaks kõige tundlikumad dokumendid Poolas, et võimaldada tõhusamat kontrolli ja vajaduse korral jõustamist ametiasutuste poolt.
98. Küll aga võib Poola valitsus – minu hinnangul õiguspäraselt – pidada oluliseks võimet mõjutada või kontrollida selle ettevõtte teatud olulisi otsuseid, mis võivad otseselt või kaudselt mõjutada selle äriühingu tegevuste turvalisust (näiteks töötajate värbamine). Keeruline on vastu vaielda sellele, et avaliku halduse sekkumise võimalik määr on riigi osalusega äriühingu puhul suurem kui eraõigusliku äriühingu puhul, olenemata lepingusse lisatavatest tingimustest ja tagatistest. Nagu korduvalt nimetatud, on asjasse puutuvate huvide kohase kaitsetaseme valik põhimõtteliselt Poola Vabariigi otsustada.
99. Samad kaalutlused võivad mutatis mutandis olla kohaldatavad ka hääletussedelite ja hääleõiguse tunnistustel olevate holograafiliste märkide tootmise suhtes.
100. Seetõttu leian, et Poola Vabariik võib tugineda direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigetele 2 ja 3, osas, milles riigihangete erandid puudutavad dokumente, mille võltsimine võib kahjustada selle riigi võitlust kübersõja, terrorismi, inimkaubanduse, rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja organiseeritud kuritegevusega, samuti dokumente, mis võivad mõjutada valimiste õigsust ja õiglust (või avalikkuse sellekohast taju).
3. Järeldused: käesoleva kohtuasja lahendamine
101. Eeltoodud analüüs viib mind järgmiste järeldusteni.
102. Esiteks, teatud huve, millele Poola valitsus käesolevas menetluses tugineb, saab käsitada „oluliste julgeolekuhuvidena“ direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigete 2 ja 3 tähenduses. Viitan vajadusele i) võidelda kübersõja, terrorismi, inimkaubanduse, rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja organiseeritud kuritegevusega, ii) tagada nende dokumentide väljastamise järjepidevus, mis on vajalikud avaliku halduse toimimiseks ja iii) tagada üldsuse usaldus valimiste õiglase tulemuse vastu. Küll aga ei leia ma käesoleval juhul ühtki põhjust, mis õigustaks rahvatervise, tarbijakaitse, liiklusohutuse ja eelarvevahendite kaitsega seotud huvide käsitamist „oluliste julgeolekuhuvidena“ direktiivi 2014/24 tähenduses.
103. Teiseks leian, et Poola Vabariigil on põhjendatud alus asuda seisukohale, et ohud, mida ta soovib asjasse puutuvate riigisiseste õigusnormidega vältida või vähendada, on tegelikud ja piisavalt tõsised. Küll aga ei näe ma sellist ohtu olukorras, kus dokumendid, mille väljastamise järjepidevust Poola Vabariik soovib tagada, ei ole riigihalduse toimimise seisukohalt asendamatud või hädavajalikud.
104. Kolmandaks on asjasse puutuvad õigusnormid – mis koondavad asjasse puutuvate dokumentide tootmise ühte ettevõtjasse, mis on täielikult riigi omandis ja tema otsese kontrolli all – üksnes osaliselt kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Konkreetsemalt võib leida, et Poola Vabariigi poolt valitud kaitsetaseme saavutamine on vajalik üksnes nende dokumentide puhul, mille võltsimine võib tegelikult ohustada Poola Vabariigi võitlust kübersõja, terrorismi, inimkaubanduse, rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja organiseeritud kuritegevusega või õõnestada üldsuse usaldust valimistulemuste vastu. Selleks, et hoida ära neid ohte asjasse puutuvate dokumentide väljastamise järjepidevusele, millele see valitsus tugineb, on aga olemas alternatiivsed vähem sekkuvad meetmed.
105. Eeltoodu tähendab minu hinnangul seda, et nii komisjoni kui ka Poola Vabariigi väited käesolevas kohtuasjas on olnud osaliselt põhjendatud ja osaliselt põhjendamatud. Kui see on nii, siis on oluline küsimus mõistagi see, millises osas tuleks hagi rahuldada ja millises osas rahuldamata jätta.
106. Sellele küsimusele vastamiseks pean naasma küsimuse juurde, mida puudutasin oma sissejuhatavates märkustes: nii komisjon kui ka Poola valitsus on esitanud oma väited suuremas osas võrdlemisi üldiselt, samas kui asjasse puutuvad riigisisesed õigusaktid jätavad riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast välja lepingud suure hulga mitmesuguste dokumentide ja muude esemete valmistamiseks.(49)
107. Kui pooltelt kohtuistungil küsiti, kas nad leiavad, et on nõuetekohaselt võtnud arvesse iga dokumendi eriomaseid jooni, väitsid mõlemad pooled, et nad ei olnud kohustatud seda tegema. Poola valitsus väljendas seisukohta, et kõik asjasse puutuvad dokumendid on tema julgeolekuhuvide kaitsmisel väga olulised ja seetõttu võib nad riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast välja jätta. Komisjon aga leidis, et seni on Poola valitsus selle küsimuse üle sisuliselt arutlemast keeldunud ja igal juhul pidanuks see olema nimetatud valitsuse ülesanne selgitada Euroopa Kohtule iga dokumendi eripära.
108. Ma ei saa varjata, et nende vastuste puhul kogesin ma mõningast frustratsiooni. Poolte sellise lähenemisviisi tõttu ning vaatamata komisjoni väidete ja Poola vastuväidete hoolikale analüüsimisele ning ka mõlema poole esitatud tõendite kontrollimisele ei saa ma täpselt „tõmmata piiri“, et eristada neid dokumente, mida saab õiguspäraselt riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast välja jätta, nendest, mida ei saa.
109. See, et üks pool ei põhjenda oma väiteid, ei too hagimenetluse kontekstis tavaliselt kaasa ühtegi suuremat menetluslikku probleemi: tõendamiskoormise jaotumise põhimõtted(50) võivad aidata Euroopa Kohtul erinevaid vaidlusküsimusi lahendada. Käesolevas kohtuasjas aga leian ma, et on erakordselt keeruline teha käesoleva vaidluse mõne tahu osas kindlaks pool, kellel lasub teatud asjaolu tõendamise (või kummutamise) kohustus. Sellise menetlusliku pingpongi puhul, mille korral muutub tõendamiskoormis igal korral, kui pool on esitanud esmapilgul põhjendatud väite, võib – kujundlikult lähenedes – vahel olla keeruline otsustada, kes sai punkti.
110. Enamgi veel, tunneksin teatud ebamugavust, kui soovitaksin Euroopa Kohtul teha käesolevas vaidluses otsus, kohaldades tõendamiskoormise eeskirju automaatselt (ja julgen seega öelda pimesi). On tõsi, et mõlemad pooled peavad hoolikalt valima oma kohtustrateegia, kuna valikud, mida nad selles osas teevad, on sageli otsustava tähtsusega. Kui kohus teeb asjas lõpliku otsuse ja seda otsust ei ole võimalik edasi kaevata, on tegemist res judicata’ga ja seega ei saa seda küsimust enam kohtus menetleda.
111. Seega, kui kohtumenetlus on lõppenud, asendab menetluslik tegelikkus mis tahes „alternatiivse“ tegelikkuse.
112. Kuigi seda võib tavaliselt pidada lihtsaks elu tõsiasjaks, ei pooldaks ma selle lähenemisviisi äärmuslikku kohaldamist – mis võib äärmisel juhul viia selleni, et kohtunikud hülgavad terve mõistuse ja võtavad vastu ebamõistlikke otsuseid – rikkumismenetluste kontekstis.
113. Nagu Euroopa Kohus järjepidevalt on leidnud, on tema ülesanne sellistes menetluses kontrollida väidetavaid rikkumisi isegi siis, kui vastustaja neid ei vaidlusta.(51) Seda võib minu hinnangul selgitada võimalike kaugeleulatuvate tagajärgedega, mis võivad liikmesriigi jaoks kaasneda ELTL artikli 258 või 259 alusel tema kahjuks tehtud kohtuotsusega: et liikmesriik on kohustatud vaidlusalust riigisisest meedet muutma. See kehtib sellest hoolimata, kas ta oleks parema kaitse korral võinud tõendada, et nimetatud meede on tegelikult liidu õigusega kooskõlas.(52) Vaidlusaluse riigisisese meetme muutmata jätmisega võivad selle liikmesriigi jaoks kaasneda rahalised karistused(53) ja vastutuse tuvastamise hagid.(54)
114. Seega leian, et kui ei ole täiesti selge, kes mida pidi tõendama, kuna mõlemad pooled näivad vastutavat toimiku ebatäielikkuse eest, võib Euroopa Kohtu jaoks mõistlikuks lähenemiseks olla see, et ta väldib nende küsimuste lahendamist, mis ei ole vaidluse lahendamiseks rangelt hädavajalikud. Mulle tundub, et see on eriti oluline sellises kohtuasjas nagu käesolev, kus hageja või kostja mõne väitega nõustumine võib kaasa tuua vahetud tagajärjed liikmesriigi teatud oluliste julgeolekuhuvide kaitsele.
115. Sellest tulenevalt leian, et Euroopa Kohtul on sisuliselt kaks valikut.
116. Esiteks võiks Euroopa Kohus – nagu ta on teinud mõnes ammuses kohtuasjas, kus ta leidis, et kummagi poole esitatud teave ei võimalda tal asjasse puutuvaid küsimusi piisavalt täpselt hinnata – teha vaheotsuse. Neis otsustes kohustas Euroopa Kohus pooli teatud vaidluses üles kerkinud küsimusi uuesti analüüsima, lähtudes neis kohtuotsustes esitatud juhistest ja teatud kuupäevaks aru andma, misjärel tegi Euroopa Kohus lõpliku kohtuotsuse.(55)
117. Teiseks võiks Euroopa Kohus lihtsalt tuvastada, et kuna Poola Vabariik jättis teatud dokumentide, blankettide ja märkide tootmise direktiivis 2014/24 sätestatud riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast välja, siis rikkus Poola Vabariik kohustusi, mis tulenevad selle direktiivi artikli 1 lõigetest 1 ja 3 ning artikli 15 lõigetest 2 ja 3 koostoimes ELTL artikli 346 lõike 1 punktiga a. Minu analüüs on tõepoolest näidanud, et kahtlemata jäetakse asjasse puutuvate riigisiseste õigusnormidega riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast välja (tõenäoliselt) väga suur arv dokumente, mille suhtes direktiivi 2014/24 artikli 15 lõikes 2 ja 3 sätestatud erandid ei ole kohaldatavad.
118. Menetlusökonoomia huvides pooldaksin teist võimalust. Sellega seoses rõhutaksin, et lähtudes komisjoni nõuetest(56) ei otsustaks Euroopa Kohus ei ultra petitia ega ka infra petitia. Samas annaks Euroopa Kohtu otsus Poola valitsusele piisavalt juhiseid selle kohta, kuidas tuleks muuta asjasse puutuvaid riigisiseseid õigusnorme, et need oleks liidu õigusega kooskõlas. Loomulikult tuleb meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt peab kohtuotsuse resolutsiooni, milles on kirjeldatud Euroopa Kohtu tuvastatud kohustuse rikkumine ELTL artikli 258 alusel toimuvas menetluses, tõlgendama lähtudes selle kohtuotsuse põhjendustest.(57)
119. Lisaks sellele saab mis tahes komisjoni ja Poola Vabariigi vahel tulevikus aset leidvat vaidlust selle üle, kas viimati nimetatu on Euroopa Kohtu otsuse täielikult täitnud, vajaduse korral lahendada i) ELTL artikli 260 lõikes 2 sätestatud rikkumismenetluse kontekstis ja kui see peaks ka pärast seda jätkuma, ii) tühistamishagi kontekstis, mille Poola Vabariik esitab ELTL artikli 263 alusel komisjoni mis tahes otsuse vastu, millega määratakse kindlaks selle liikmesriigi poolt tasumisele kuuluvate trahvide vajalikkus ja suurus.(58)
120. Kõigil nimetatud põhjustel asun seisukohale, et Euroopa Kohus peaks otsustama, et asjasse puutuvad riigisisesed õigusnormid ei vasta oma praeguses redaktsioonis direktiivi 2014/24 artikli 15 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele ja on seega selle direktiivi sätetega vastuolus.
VI. Kohtukulud
121. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõige 3 näeb ette, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, välja arvatud juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et kohtuasja asjaolud annavad alust mõista poolelt lisaks enda kohtukulude kandmisele välja ka osa teise poole kohtukuludest.
122. Käesoleval juhul on nii komisjon kui ka Poola Vabariik taotlenud, et kohtukulud kannaks teine pool, ja osa nende nõudeid on põhjendatud ning osa mitte. Seega leian, et on õige, kui kohtukulud jäetakse kummagi poole enda kanda.
VII. Ettepanek
123. Seda arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– tuvastada, et kuna Poola Vabariik jättis teatud dokumentide, blankettide ja märkide tootmise Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivis 2014/24/EL (riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta) sätestatud riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast välja, siis rikkus Poola Vabariik kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2014/24 artikli 1 lõigetest 1 ja 3 ning artikli 15 lõigetest 2 ja 3 koostoimes ELTL artikli 346 lõike 1 punktiga a, ja
– jätta Euroopa Komisjoni ja Poola Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.