Kohtuasi T‑766/22

Maria Canel Ferreiro

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

 Üldkohtu (kümnes koda laiendatud koosseisus) 29. mai 2024. aasta otsus

Avalik teenistus – Ametnikud – Distsiplinaarmenetlus – Distsiplinaarkaristus – Noomitus – Ametikoha väärikusega vastuolus olevad teod – Personalieeskirjade artiklid 12 j 21 – Akti vastuvõtja pädevus – Põhjendamiskohustus – Hea halduse põhimõte – Erapooletus – Põhiõiguste harta artikkel 41

1.      Ametnike hagid – Huve kahjustav akt – Mõiste – Ettevalmistav akt – Haldusjuurdluse aruanne – Väljaarvamine

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

(vt punktid 22–24)

2.      Ametnike hagid – Väited – Väide rikkumiste kohta kaebemenetluses – Vastuvõetavus – Väite põhjendatus – Tagajärjed

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

(vt punktid 30–32)

3.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Administratsiooni otsus – Hea halduse põhimõtte rikkumine – Erapooletuse nõue – Ulatus – Otsuse vastuvõtmine akti vastuvõtja poolt – Lubatavus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

(vt punktid 54–59)

4.      Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Distsiplinaarkaristus – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Ebapiisavad täpsustused etteheidetud asjaolude kohta – Vastuvõetamatus

(ELTL artikkel 296; personalieeskirjad, artikkel 25 ja IX lisa artikkel 9)

(vt punktid 63–83)

Kokkuvõte

Üldkohus, kellele Euroopa Liidu Nõukogu ametnik esitas hagi ja kes lahendas asja laiendatud koosseisus, tühistas nimetatud institutsiooni otsuse, millega ametnikule määrati distsiplinaarkaristusena noomitus.

Sellega seoses võttis Üldkohus esiteks seisukoha seni käsitlemata küsimuses, kas distsiplinaarkaristuse määramise otsuse ja selle karistuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse võib teha üks ja sama isik. Teiseks oli tema kohtuotsuse eesmärk teha lõpp lahknevusele kohtupraktikas, mis puudutab seda, millises järjekorras Üldkohus menetleb väiteid, mis on eraldi suunatud kaebuse põhjal vastu võetud otsuse vastu.

Käesoleval juhul tuvastas ametisse nimetav ametiisik hagejat puudutava haldusjuurdluse tulemusel, et hageja kasutas oma vahetu ülemuse suhtes solvavaid ja agressiivseid sõnu, süüdistades teda ahistamises, ning määras talle kõnealuse distsiplinaarkaristuse. Hageja esitas selle otsuse peale kaebuse, mille ametisse nimetav ametiisik jättis siiski rahuldamata. Seetõttu pöördus hageja Üldkohtusse, paludes eelkõige tühistada talle noomituse määramise otsuse ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse.

Üldkohtu hinnang

Kõigepealt tuletas Üldkohus meelde, et hageja peab saama nõuda tema kaebuse rahuldamata jätmise otsuse õiguspärasuse kontrollimist liidu kohtu poolt, kui ta esitab väite, mis puudutab konkreetselt kaebemenetlust. Nimelt, kui hagejal oleks sellisel juhul õigus vaidlustada üksnes algne otsus, oleks välistatud igasugune kohtueelset menetlust puudutav vaidlustamisvõimalus. Nii jääks hageja ilma võimalusest kasutada menetlust, mille eesmärk on võimaldada ja soodustada teenistuja ja administratsiooni vahel tekkinud erimeelsuse lahendamist kompromissiga ning kohustada asutust, millest teenistuja sõltub, oma otsust eeskirjadega kooskõlas uuesti läbi vaatama, arvestades teenistuja võimalikke vastuväiteid. Neil asjaoludel leidis Üldkohus, et enne kaebuse esemeks oleva otsuse vastu esitatud väidete üle otsustamist tuleb kõigepealt analüüsida väidet, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastuvõtmine on õigusvastane. Nimelt, kui Üldkohus tühistab kaebuse rahuldamata jätmise otsuse, peab administratsioon kaebuse uuesti läbi vaatama, tagades kohtueelse menetluse nõuetekohasuse. Sellisel juhul tuleb algse otsuse vastu esitatud nõuded jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna need on enneaegsed, sest seda otsust saab kohtulikult kontrollida üksnes siis, kui see on eelnevalt nõuetekohase kohtueelse menetluse raames uuesti läbi vaadatud.

Mis puudutab isikut, kes on pädev võtma vastu kaebuse rahuldamata jätmise otsuse, siis märkis Üldkohus esiteks, et Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõige 2 ei nõua sugugi, et muu asutus kui ametisse nimetav asutus või ametiisik, kes võttis vastu huve kahjustava akti, otsustaks selle akti peale esitatud kaebuse üle. Vastupidi, Üldkohus täpsustas, et sellest ilmneb, et liidu seadusandja nägi ette olukorra, kus sama asutus teeb ametniku huve kahjustava otsuse ja seejärel otsuse selle huve kahjustava otsuse peale esitatud kaebuse kohta.

Teiseks, mis puudutab kaebemenetluse olemust ennast, siis see ei kujuta endast edasikaebemenetlust, vaid selle eesmärk on kohustada asutust, millest ametnik sõltub, oma otsust uuesti läbi vaatama, lähtudes ametniku võimalikest vastuväidetest.

Üldkohus täpsustas, et seega ei saa kaebemenetluse laadi arvestades järeldada, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 – millega on kaitstud õigus sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid isiku küsimusi erapooletult – on rikutud ainuüksi seetõttu, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tegi nõukogu sisemist korraldust reguleerivate normide kohaselt sama isik, kes tegi kaebuse esemeks oleva otsuse.

Seoses huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse ulatusega täpsustas Üldkohus, et põhjendamise eesmärk on ühelt poolt anda huvitatud isikule piisav selgitus, võimaldamaks isikul hinnata tema huve kahjustava akti põhjendatust ja liidu kohtule hagi esitamise otstarbekust, ning teiselt poolt võimaldada liidu kohtul kontrollida akti õiguspärasust. Põhjenduste piisavust hinnates tuleb lisaks nende sõnastusele arvestada ka vaidlustatud akti vastuvõtmise faktilist ja õiguslikku konteksti.

Sellega seoses tõdes Üldkohus käesolevas asjas, et ametisse nimetava ametiisiku poolt hagejale ette heidetud faktiliste asjaolude kirjeldus piirdub sellega, et kordab osaliselt ühte juurdlusaruande punkti, mis on siiski vaid lühikokkuvõte juurdluse läbiviijate kaalutlustest, mis on esitatud juurdlusaruande eelnevates osades. See lõik, millele on viidatud väljaspool selle konteksti, ei näita täpselt ära hagejale ette heidetud faktilisi asjaolusid.

Ametisse nimetav ametiisik ei esitanud hagejale ka selgitusi asjaolude kohta, mida talle kaebuse rahuldamata jätmise otsuses ette heideti, hoolimata hageja argumentidest, et on rikutud põhjendamiskohustust, ja mille ta esitas oma kaebuse põhjendamiseks. Nimetatud otsus piirdus samuti juurdlusaruande järelduste sama punkti kordamisega.

Hoolimata siiski nendest erinevatest kommentaaridest, mis puudutavad hageja sobimatut suhtlemist kogu selle aja jooksul, mil hageja oma vahetu ülemusega koos töötas, täpsustas Üldkohus, et juurdlusaruandest ei nähtu selgelt ja objektiivselt, millistel asjaoludel põhinesid juurdluse läbiviijate järeldused personalieeskirjade rikkumise kohta. Seega, isegi kui vaidlustatud otsust ei tehtud kontekstis, mis on hagejale täiesti teadmata, väidab hageja õigesti, et vaidlustatud otsus koostoimes selle juurdlusaruandega ei sisalda piisavalt põhjendusi. Täpsustuste puudumine hagejale ette heidetud asjaolude kohta takistas Üldkohtul kontrollida vaidlustatud otsuse põhjendatust, mistõttu oli põhjendatud selle tühistamine.