KOHTUJURISTI ETTEPANEK
HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE
esitatud 9. septembril 2021(1)
Kohtuasi C‑242/20
HRVATSKE ŠUME d.o.o., Zagreb, tegutsedes HRVATSKE ŠUME javno poduzeće za gospodarenje šumama i šumskim zemljištima u Republici Hrvatskoj p.o, Zagreb, õigusjärglasena
versus
BP EUROPA SE, tegutsedes DEUTSCHE BP AG õigusjärglasena, viimane tegutseb omakorda THE BURMAH OIL (Deutschland), GmbH õigusjärglasena
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (kõrgem kaubanduskohus, Horvaatia))
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Õigusalane koostöö tsiviil‑ ja kaubandusasjades – Kohtualluvus – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Alusetul rikastumisel põhinev väljaandmisnõue – Kvalifikatsioon – Artikli 5 punkt 1 ja artikli 5 punkt 3 – Valikuline kohtualluvus „lepingutega seotud asjades“ ja „lepinguvälise kahju puhul“
I. Sissejuhatus
1. Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (kõrgem kaubanduskohus, Horvaatia) on käesoleva eelotsusetaotlusega esitanud Euroopa Kohtule kaks küsimust, mis käsitlevad määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(2) (edaspidi „Brüsseli I määrus“) tõlgendamist.
2. Need küsimused esitati vaidluse raames, mille pooled on Horvaatia õiguse alusel asutatud äriühing HRVATSKE ŠUME d.o.o., Zagreb, ja Hamburgis (Saksamaa) asuv äriühing BP EUROPA SE ning mis käsitleb rahasummat, mis arestiti täitemenetluse raames esimese äriühingu pangakontol ja läks üle teise äriühingu valdusse. Et see menetlus tunnistati hiljem lubamatuks, palub põhikohtuasja kaebaja kõnesolev summa alusetu rikastumise põhjendusel välja anda.
3. Esialgses etapis, milles põhikohtuasi on, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema, kas Horvaatia kohtud on pädevad tegema selle väljaandmisnõude kohta otsust või tuleb pöörduda Saksamaa kohtute kui BP EUROPA asukohaliikmesriigi kohtute poole. Vastus sõltub eelkõige sellest, kas niisugune nõue kuulub „lepinguvälise kahju“ valdkonda Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses.
4. See ei ole esimene kord, kui Euroopa Kohtul palutakse võtta seisukoht alusetul rikastumisel põhinevate nõuete kohta Brüsseli I määrusest lähtudes. Ta ei ole siiski veel üheselt mõistetavalt vastanud küsimusele, kas selle määruse artikli 5 punktis 3 „lepinguvälise kahju puhul“ ette nähtud kohtualluvuseeskiri on sellist liiki nõuete suhtes kohaldatav. Et see õigusnorm on süsteemi seisukohast seotud selle määruse artikli 5 punktis 1 sätestatud õigusnormiga „lepingutega seotud asjades“, pakub käesolev kohtuasi Euroopa Kohtule võimaluse anda mõlemat eeskirja hõlmav vastus.
5. Selgitan käesolevas ettepanekus, et alusetul rikastumisel põhinevad väljaandmisnõuded ei ole esiteks seotud „lepingutega seotud asjadega“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses – v.a juhul kui need on tihedalt seotud vaidluse poolte vahelise lepingulise suhtega, mis on olemas või eeldatakse olevat olemas, – ega kuulu teiseks „lepinguvälise kahju“ valdkonda selle määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses.
II. Õiguslik raamistik
A. Brüsseli I määrus
6. Brüsseli I määruse põhjendustes 11 ja 12 on märgitud:
„(11) Kohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust. […]
(12) Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.“
7. Selle määruse artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.“
8. Selle määruse artikli 5 punktides 1 ja 3 on nähtud ette:
„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:
1. a) lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;
[…]
3. lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda;“
9. Brüsseli I määrus asendati määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(3) (edaspidi „Brüsseli Ia määrus“). Vastavalt selle viimase määruse artiklile 66 on see siiski kohaldatav ainult hagide suhtes, mis on kohtule esitatud alates 10. jaanuarist 2015. Et põhikohtuasjas arutatav hagi esitati 1. oktoobril 2014, on selle suhtes ratione temporis kohaldatav Brüsseli I määrus.
B. Horvaatia õigus
10. Horvaatia õiguses on alusetut rikastumist käsitlevad õigusnormid sätestatud võlaõigusseaduse (zakon o obveznim odnosima, Narodne novine nr 35/05, 41/08, 125/11, 78/15 ja 29/18) artiklites 1111–1120.
11. Selle seaduse artiklis 1111 on nähtud ette:
„1. Kui osa kõnealuse isiku varast läheb mingil viisil teise isiku valdusse, ilma et sellel üleminekul oleks alust mis tahes õigusliku toimingu, kohtu või muu pädeva asutuse otsuse kujul või seadusest tulenevalt, siis peab alusetult rikastunu üleantu välja andma või kui see ei ole võimalik, siis hüvitama saadud kasu väärtuse.
2. Vara üleminek on ka kasu saamine mingi tegevuse kaudu.
3. Väärtuse väljaandmise või hüvitamise kohustus eksisteerib isegi juhul, kui kasu saadi alusel, mis on kehtetu või mis hiljem tühistati.“
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
12. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et mingil kuupäeval määras Trgovački sud u Zagrebu (Zagrebi kaubanduskohus, Horvaatia) äriühingu THE BURMAH OIL (Deutschland) GmbH nõudel FUTURA d.o.o., Zagreb’il (Horvaatia) lasuva kohustuse sundtäitmise ning seda nii, et esimese äriühingu kasuks arestitakse rahasumma, mis vastab nõudele, mis on teisel äriühingul ühe kolmanda äriühingu, HRVATSKE ŠUME(4) suhtes.
13. See viimane äriühing esitas Vrhovni sud Republike Hrvatskele (Horvaatia Vabariigi kõrgeim kohus) erakorralise kaebuse, milles palus tuvastada, et tema suhtes määratud täitemeetmed olid lubamatud. Et sellel kaebusel ei olnud peatavat toimet, viidi sundtäitmine läbi 11. märtsil 2003, mil tema pangakontolt võeti 3 792 600,87 Horvaatia kunat (HRK) (ligikaudu 503 331 eurot) ja kanti üle DEUTSCHE BP AG‑le – kellest oli vahepeal saanud THE BURMAH OIL (Deutschland) õigusjärglane – kõnesoleva nõude rahuldamiseks.
14. Vrhovni sud (Horvaatia Vabariigi kõrgeim kohus) otsustas HRVATSKE ŠUME esitatud kaebust lahendades 21. mai 2009. aasta kohtuotsusega, et nimetatud äriühingu suhtes võetud täitemeetmed olid lubamatud.
15. HRVATSKE ŠUME esitas 1. oktoobri 2014. aasta hagiavaldusega Trgovački sud u Zagrebule (Zagrebi kaubanduskohus) alusetul rikastumisel põhineva hagi, milles palus alusetult üleantu välja anda,(5) BP EUROPA vastu (kellest oli vahepeal saanud DEUTSCHE BP õigusjärglane). Selle raames väitis põhikohtuasja hageja sisuliselt, et Vrhovni sudi (Horvaatia Vabariigi kõrgeim kohus) 21. mai 2009. aasta otsusega kaotas nõudele vastava arestitud rahasumma DEUTSCHE BP valdusse üleandmise õigusliku aluse ning et see äriühing rikastus seega alusetult. BP EUROPA on tema sõnul seega kohustatud HRVATSKE ŠUME’le kõnesoleva summa tagastama koos seadusjärgse intressiga.
16. BP EUROPA esitas kostja vastuses vastuväite, et asi ei allu Horvaatia kohtutele. Trgovački sud u Zagrebu (Zagrebi kaubanduskohus) jättis 20. märtsi 2019. aasta kohtumäärusega HRVATSKE ŠUME hagi sel põhjusel läbi vaatamata. Sisuliselt leidis see kohus, et kuna Brüsseli Ia määruses ei ole sätestatud valikulise kohtualluvuse eeskirja alusetu rikastumise alal, kohaldatakse ainult selle määruse artikli 4 lõikes 1 ette nähtud üldist kohtualluvuseeskirja, mille kohaselt allub asi kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtutele. Põhikohtuasja hageja oleks seega pidanud esitama oma hagi Saksamaa kohtutele.
17. HRVATSKE ŠUME esitas selle kohtumääruse peale määruskaebuse Visoki trgovački sud Republike Hrvatskele (kõrgem kaubanduskohus). See kohus märgib, et Trgovački sud u Zagrebu (Zagrebi kaubanduskohus) lähtus ekslikult Brüsseli Ia määrusest, sest põhikohtuasja hageja hagi suhtes on ratione temporis kohaldatav Brüsseli I määrus.(6) Lisaks tekib apellatsioonikohtul küsimus, kas see hagi võib alluda Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 või artikli 22 punkti 5 alusel Horvaatia kohtutele. Seejuures tekib sellel kohtul esiteks küsimus, kas alusetul rikastumisel põhinev hagi, milles palutakse põhjendamatult üleantu välja anda, kuulub „lepinguvälise kahju“ valdkonda selle esimese sätte tähenduses. Teiseks kerkib tal küsimus, kas kõnesolev hagi kuulub „kohtuotsuste täitmisega seotud menetluste“ valdkonda selle teise õigusnormi tähenduses, võttes arvesse asjaolu, et väidetav rikastumine leidis aset seoses täitemenetlusega.
18. Selles olukorras otsustas Visoki trgovački sud (kõrgem kaubanduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas alusetust rikastumisest tulenev väljaandmise nõue on hõlmatud kohtualluvuse alusega, mis on sätestatud [Brüsseli I määruses] „lepinguvälise kahju“ valdkonnas, võttes arvesse, et selle määruse artikli 5 punktis 3 on muu hulgas sätestatud, et „isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata […] lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda“?
2. Kas tsiviilkohtumenetlus, mis on algatatud seetõttu, et kehtib ajaline piirang alusetu rikastumise väljaandmise nõude esitamisele sama kohtuliku täitemenetluse raames, on hõlmatud erandliku kohtualluvuse ulatusega [Brüsseli I määruse] artikli 22 punkti 5 alusel, milles nähakse ette, et kohtuotsuste täitmisega seotud menetluste puhul on erandkorras pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus otsus on täidetud või kuulub täitmisele, olenemata alalisest elukohast?“
19. Eelotsusetaotlus, mis kannab 6. mai 2020. aasta kuupäeva, saabus Euroopa Kohtusse sama aasta 8. juunil. Horvaatia ja Tšehhi valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti. Käesolevas kohtuasjas kohtuistungit ei toimunud.
IV. Õiguslik analüüs
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu mõlemad küsimused käsitlevad seda, missuguse liidu liikmesriigi kohtutele allub Brüsseli I määruse alusel(7) alusetul rikastumisel põhinev hagi. Vastavalt Euroopa Kohtu palvele on käesolev ettepanek keskendatud esimesele küsimusele.
21. Kõigepealt tuleb meenutada, et selle määruse artikli 2 lõikes 1 on üldeeskirjana ette nähtud, et asi allub kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtutele. Käsitletaval juhul on teada, et BP EUROPA asukoht on selle määruse kohaldamisega seoses Saksamaal.(8) Selle sätte kohaselt allub asi seega Saksamaa kohtutele.
22. Brüsseli I määruses on siiski ette nähtud ka eeskirjad, mis võimaldavad hagejal teatavatel juhtudel esitada hagi kostja vastu teises liikmesriigis.(9) Selle määruse artiklis 5 on sätestatud valikulise kohtualluvuse eeskirjad erinevates valdkondades – eeskirjad, mis võimaldavad hagejal valida oma hagi esitamisel ühe või mitme täiendava kohtualluvuse vahel.
23. Niisugused eeskirjad on olemas konkreetselt „lepingutega seotud asjades“ ja „lepinguvälise kahju puhul“. Esimesse kategooriasse kuuluvate hagide puhul võimaldab Brüsseli I määruse artikli 5 punkt 1 hagejal pöörduda „selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus“. Teise kategooriasse kuuluvate hagide puhul näeb selle määruse artikli 5 punkt 3 ette, et need võib esitada „selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda“.
24. See, kas hageja saab valida nende kohtualluvuste vahel, sõltub sellest, kuidas tema esitatavat hagi kvalifitseerida. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab aga just kvalifitseerimisküsimuse. Ta küsib sisuliselt, kas niisugune alusetul rikastumisel põhinev väljaandmishagi, nagu on esitanud HRVATSKE ŠUME, kuulub olukorras, kus Brüsseli I määruses puudub konkreetne kohtualluvuseeskiri, selle määruse artikli 5 punktis 3 nimetatud „lepinguvälise kahju“ valdkonda. Lõpuks tuleb teha kindlaks, kas selle sätte alusel võib asi alluda Horvaatia kohtule, kelle poole see äriühing on pöördunud.
25. Nagu ma käesoleva ettepaneku sissejuhatuses märkisin, ei ole alusetul rikastumisel põhinevate nõuete kvalifitseerimine Brüsseli I määrusest lähtudes otseselt küsimus, mida ei oleks Euroopa Kohtu praktikas käsitletud.(10) Euroopa Kohtusse on nimelt juba pöördutud mitmes kohtuasjas seoses selle määruse erinevate sätetega.(11) Käesolevas kohtuasjas esitatud küsimust ei ole ta siiski veel üheselt mõistetavalt lahendanud.(12)
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kaldub arvama – nagu ka Tšehhi valitsus ja komisjon –, et alusetul rikastumisel põhinev hagi kuulub Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohaldamisalasse. Mina nii ei arva – nagu ka Horvaatia valitsus. Selles küsimuses täpsustan, et kuigi esimene eelotsuse küsimus puudutab ainult seda artikli 5 punkti 3, on see säte määruse süsteemi arvestades – nagu tagapool täpsemalt selgitatud – seotud selle määruse artikli 5 punktiga 1. Esimese kohta ei saa seisukohta võtta, olemata eelnevalt teist kõrvale jätnud. Analüüsin neid seega üksteisele järgnevalt (B jagu). Enne seda peatun lühidalt alusetu rikastumise õiguslikul instituudil niisugusena, nagu see tuleneb liikmesriikide riigisisestest süsteemidest (A jagu).
A. Üldine ülevaade alusetust rikastumisest
27. Minu teada on liikmesriikide kõikides riigisisestes õigussüsteemides alusetu rikastumise õiguslik instituut (mida nimetatakse ka „ebaõiglaseks“, „põhjendamatuks“ või „õigusvastaseks“ rikastumiseks)(13) ühes või teises vormis tuntud. Selle instituudi kohaselt on isik, kes rikastub teise arvelt alusetult, kohustatud selle rikastumise käigus üleantu teisele välja andma.(14) Tavaliselt leitakse, et see instituut kujutab endast õigluse põhimõtte väljendust – põhimõte, mille kohaselt ei tohi keegi rikastuda teise isiku arvelt.(15)
28. Selle instituudi piirjooned on erinevates liikmesriikides erinevad. Konkreetselt sisaldavad mõned riigisisesed õigussüsteemid, näiteks Ungari ja Poola õigus, alusetut rikastumist hõlmavat mõistet, millele vastab üksainus hagi, mida ajalooliselt nimetatakse de in rem verso. Teistes riigisisestes õigussüsteemides, sh Taani, Hispaania, Prantsusmaa või ka Austria õiguses, jaguneb see instituut erinevateks variantideks ja vastavateks hagideks, kusjuures alusetult üleantu väljaandmist (condictio indebiti) on seal konkreetselt eristatud alusetu rikastumise teistest vormidest. Lisaks on erinev õiguslik kategooria, kuhu see instituut ja selle erinevad variandid kuuluvad. Näiteks Prantsusmaa õiguses kuulub alusetu rikastumine (ja alusetu tasumine) „kvaasilepingute“ valdkonda – mõiste, mis on lisaks teistele õiguskordadele, näiteks Saksa õiguses tundmatu, samas kui Common law’s kuulub see instituut hiljutisse õigusharusse, mida nimetatakse ka law of restitution.(16)
29. Selles olukorras ei ole need peensused liidu rahvusvahelise eraõiguse normide kohaldamisel määrava tähtsusega. Konkreetselt näib mulle, et ei ole vaja eristada alusetut tasumist alusetust rikastumisest – sest teine mõiste selle laias tähenduses hõlmab esimest. Lisaks ei ole selle viimase instituudi täpsel klassifikatsioonil iga liikmesriigi riigisiseses õiguses nii palju tähtsust kui asjaolul, et see kuulub üldiselt kategooriasse sui generis, mis ei seostu ei lepinguõiguse ega tsiviilvastutuse suhtes kohaldavate õigusnormidega.
30. Liikmesriikide riigisisestes õigussüsteemides kujutab alusetu rikastumine endast kohustuse eraldi allikat. Täpsemalt tekitab niisugune rikastumine väljaandmiskohustuse. Rikastunu on kohustatud varalise eelise (või sellele eelisele vastava rahasumma), mille rikastunu ebaõiglaselt vaesunu arvel sai, vaesunule välja andma. Seadusega püütakse seega niisugust ebaõiglast olukorda parandada, nähes ette varasema olukorra taastamise. Hageja tugineb sellele kohustusele oma alusetu rikastumise põhjendusel esitatud hagi raames.(17) Edaspidi on mul lihtsam kõneleda käesolevas ettepanekus seega alusetul rikastumisel põhinevatest väljaandmishagi(de)st või ‑nõudest/nõuetest.
31. Nendes erinevates riigisisestes õigussüsteemides eeldab niisuguse hagi esitamine reeglina, et täidetud on neli tingimust: 1) kostja rikastumine, 2) hageja vaesumine, 3) seos rikastumise ja vaesumise vahel ning 4) eelnevat õigustava „aluse“ (teiste sõnadega õigusliku aluse) puudumine.(18)
32. HRVATSKE ŠUME väidab, et need tingimused niisugusena, nagu need on sätestatud Horvaatia õiguses, on käsitletaval juhul täidetud. Nagu selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, tõi mitme miljoni Horvaatia kuna arestimine põhikohtuasja hageja pangakontol ja selle summa üleandmine äriühingu THE BURMAH OIL (Deutschland) valdusse kaasa teise äriühingu rikastumise ja vastavalt esimese äriühingu vaesumise. Kuigi sellel raha üleminekul oli esialgu „alus“ täitemenetluse näol, mille THE BURMAH OIL (Deutschland) äriühingu FUTURA suhtes esile kutsus, ja täpsemalt täitemeetmete näol, mille Trgovački sud u Zagrebu (Zagrebi kaubanduskohus) HRVATSKE ŠUME suhtes määras, tunnistas Vrhovni sud Republike Hrvatske (kõrgeim kohus) need meetmed lubamatuks ja kaotas nii selle „aluse“ tagasiulatuvalt.(19)
B. Alusetul rikastumisel põhinevate väljaandmisnõuete kvalifitseerimine Brüsseli I määruse artikli 5 punktist 1 ja artikli 5 punktist 3 lähtudes
33. Et alusetut rikastumist on siin üldjoontes tutvustatud, tuleb nüüd analüüsida niisugusel alusel esitatud nõuete kvalifitseerimist Brüsseli I määruse artikli 5 punktist 1 ja artikli 5 punktist 3 lähtudes. Siin tuleb meetodi osas mõndagi meenutada.
34. Et Brüsseli I määruses puuduvad määratlused, on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et selles esimeses õigusnormis nimetatud „lepingutega seotud asjad“ ja teises nimetatud „lepinguväline kahju“ kujutavad endast liidu õiguse autonoomseid mõisteid, mida tuleb tõlgendada, lähtudes peamiselt(20) selle määruse süsteemist ja eesmärkidest, et tagada selles ette nähtud kohtualluvuseeskirjade ühetaoline kohaldamine kõikides liikmesriikides. Nõude arvamine ühte või teise kategooriasse ei sõltu seega asja arutava kohtu riigisiseses õiguses (nn lex fori) ette nähtud lahendustest ega kvalifitseerimisest kohaldatava õiguse (nn lex causae) järgi.(21)
35. Mis puudutab esiteks Brüsseli I määruse süsteemi, siis Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et see rajaneb selle määruse artikli 2 lõikes 1 ette nähtud üldisel kohtualluvuseeskirjal, mille kohaselt allub asi kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtutele, samas kui valikulise kohtualluvuse eeskirjad, mis on sätestatud konkreetselt selle määruse artiklis 5, on nimetatud üldreegli erandid ja neid tuleb eranditena tõlgendada kitsalt.(22)
36. Teiseks Brüsseli I määruse eesmärkide kohta ilmneb selle määruse põhjendusest 12, et Brüsseli I määruse artikli 5 punktides 1 ja 3 ette nähtud valikulise kohtualluvuse eeskirjadega taotletakse eelkõige(23) läheduse ja tõrgeteta õigusemõistmise eesmärke. Selles küsimuses on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et nende sätetega hagejale jäetud valikuvõimalus kehtestati, võttes arvesse asjaolu, et nendes nimetatud valdkondades eksisteerib eriti tihe seos nõude ja kohtu vahel, kellelt võib menetluse otstarbekat korraldamist arvestades nõuda selle nõude lahendamist.(24)
37. Nendest üldistest kaalutlustest lähtudes ongi Euroopa Kohus oma praktikas „lepingutega seotud asjade“ ja „lepinguvälise kahju“ valdkonna järk-järgult kindlaks määranud.
38. Esiteks ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, millele pandi alus kohtuotsusega Handte(25), et Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 kohaldamine „eeldab […] selle õigusliku kohustuse kindlakstegemist, mille isik on endale vabatahtlikult teise isiku ees võtnud ja millel põhineb hageja nõue“.(26) Teisisõnu hõlmavad „lepinguga seotud asjad“ selle sätte tähenduses igasugust nõuet, mis rajaneb niisugusel kohustusel.(27)
39. Teiseks vastavalt kohtupraktikale, mis on sama hästi välja kujunenud ja mis sai alguse kohtuotsest Kalfelis ning mida on täpsustatud kohtuotsuses Wikingerhof, hõlmab mõiste „lepinguväline kahju“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses „kõiki nõudeid, milles palutakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguid puudutav asi““ selle määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses“, „st et see ei põhine õiguslikul kohustusel, mille on isik endale vabatahtlikult teise isiku ees võtnud“.(28)
40. Nende määratluste tõlgendamisel koostoimes ilmneb, et – nagu ma selgitasin juba oma kohtuotsuses Wikingerhof esitatud ettepanekus(29) ja nagu Euroopa Kohus otsustas selles kohtuotsuses(30) – sõltub nõude kuulumine „lepingutega seotud asjade“ hulka Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses või „lepinguvälise kahju“ valdkonda selle määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses kohustusest, millele see nõue rajaneb.
41. Sisuliselt seisneb kvalifitseerimise „test“ selle kohustuse kindlakstegemises, millele hageja kostja suhtes tugineb, seejärel selle kohustuse laadi kindlaksmääramises, mis sõltub omakorda faktilisest asjaolust või teost, mis kohustuse tekitas. Nagu ma tagapool näitan, kui asjaomane kohustus tuleneb lepingust või ühe isiku muus vormis vabatahtlikust kohustusest teise suhtes, on see kohustus ja järelikult ka nõue „lepinguga seotud“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses. Seevastu juhul, kui asjaomase kohustuseni viis „kahjustav sündmus“, on kohustusel ja nõudel „lepinguvälise kahju“ laad selle määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses.(31) Lõpuks tuleb märkida, et kui selleks kohustuse allikaks on miski muu, on ühe või teise sätte kohaldamine välistatud.
42. Selles kontekstis annavad esiteks määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta(32) (edaspidi „Rooma I määrus“) ja teiseks määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta(33) (edaspidi „Rooma II määrus“) kasulikke juhiseid teatava kohustuse laadi kindlakstegemiseks ning seega seisukoha võtmiseks selle nõude kvalifikatsiooni kohta, milleni see kohustus viis. Ehkki neil määrustel ei ole täpselt sama kohaldamisala mis vastavalt Brüsseli I määruse artikli 5 punktil 1 ja artikli 5 punktil 3,(34) kujutavad need endast siiski seaduste kollisioonide alal nende sätete peegeldusi ning neid kolme määrust tuleb võimaluse korral tõlgendada omavahelises kooskõlas.(35)
43. See meenutatud, selgitan järgnevates jagudes, miks alusetul rikastumisel põhinevad väljaandmisnõuded ei kuulu põhimõtteliselt „lepingutega seotud asjade“ hulka, v.a teatavatel juhtudel (1. jagu), ning miks ei kuulu need „lepinguvälise kahju“ valdkonda (2. jagu).
1. Alusetul rikastumisel põhinevad väljaandmisnõuded ei kuulu põhimõtteliselt „lepingutega seotud asjade“ hulka
44. Nagu ma selgitasin käesoleva ettepaneku punktis 38, hõlmavad „lepingutega seotud asjad“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses kõiki nõudeid, mis rajanevad „vabatahtlikult võetud õiguslikul kohustusel“, st „lepingulisel kohustusel“ autonoomses tähenduses, mis sellel mõistel liidu rahvusvahelises eraõiguses on.(36) Niisugune kohustus tuleneb lepingust või isiku muus vormis vabatahtlikust kohustusest teise isiku suhtes.(37)
45. Alusetul rikastumisel põhineva nõude raames ei tulene väljaandmiskohustus, millele hageja tugineb, reeglina kostja niisugusest vabatahtlikust kohustusest tema suhtes. See kohustus on vastupidi tekkinud rikastunu tahtest olenemata. Kuigi BP EUROPA eelkäija kutsus käsitletaval juhul esile täitemenetluse, mis tema rikastumiseni viis, siis sellega tema tahe ka piirdus. Tal ei olnud kavatsust HRVATSKE ŠUME suhtes kohustust võtta. See väljaandmiskohustus tuleneb tegelikult otseselt seadusest, millega on õigluse põhjustel ette nähtud õiguslikud tagajärjed, kui puudub „alus“, mis seda rikastumist õigustaks.
46. Järelikult ei ole kohustus, mille tekitas alusetu rikastumine, reeglina „vabatahtlikult võetud õiguslik kohustus“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 käsitleva kohtupraktika tähenduses. Niisugusel rikastumisel põhinevad väljaandmisnõuded ei kuulu seega selles sättes nimetatud „lepingutega seotud asjade“ hulka.(38)
47. Rooma II määruse sõnastus kinnitab seda tõlgendust. Selle määruse artikli 2 lõikest 1 tuleneb, et väljaandmiskohustust, mille on tekitanud alusetu rikastumine, peetakse „lepinguväliseks võlasuhteks“, mis kuulub selle määruse kohaldamisalasse(39) ning mida reguleerivad selle määruse artiklis 10 konkreetsed kollisiooninormid.
48. Samas tuleb eelnevat tõlgendust nüansseerida. Nagu komisjon väga õigesti märgib, võivad alusetul rikastumisel põhinevad väljaandmisnõuded asetuda erinevatesse kontekstidesse. Konkreetselt kui niisuguse nõude saab esitada isikute vahel, kes ei ole lisaks seotud ühegi õigussuhtega – nagu see on a priori HRVATSKE ŠUME ja BP EUROPA(40) puhul –, võib see olla ka tihedalt seotud lepingulise suhtega, mis vaidlusosaliste vahel eksisteerib või peaks eksisteerima.
49. Nagu aga Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses Profit Investment SIM(41), kuulub kehtetu (tühise, aegunud vm) lepingu alusel tehtud maksete väljaandmise nõue „lepingutega seotud asjade“ hulka Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses. Samasugune tõlgendus tuleb minu arvates valida väljaandmisnõuete puhul, mis on esitatud pärast lepingu lõpetamist selle täitmata jätmise tõttu, või alusetu makse korral lepingu raames, näiteks juhul, kui lepingujärgne võlgnik tasub suurema summa, kui võlg tegelikult on.
50. Kuigi niisugused väljaandmisnõuded põhinevad materiaalõiguses mõnikord (kuid mitte alati) alusetut rikastumist käsitlevatel õigusnormidel,(42) tuleb neid Brüsseli I määruses sätestatud kohtualluvuseeskirjade kohaldamisel lugeda nõueteks, mis tulenevad lepingust. Sisuliselt tugineb hageja „lepingulisele kohustusele“, mis on tema arvates kehtetu või mida kostja ei täitnud või mida ta peab „ületäidetuks“, et põhjendada oma õigust väljaandmisele, mis kujutab endast palutud „abi“ (remedy). Niisugune nõue põhineb seega peamiselt asjaomasel „lepingulisel kohustusel“, sest väljaandmiskohustus, millele hageja tugineb, ei eksisteeri iseseisvalt.(43)
51. Pealegi on see kooskõlas Brüsseli I määruse artikli 5 punktiga 1 taotletavate läheduse ja tõrgeteta õigusemõistmise eesmärkidega, kui lepingu suhtes pädev kohus saab võtta seisukoha selle kehtetuse, selle täitmata jätmise või selle „ületäitmise“ tagajärgede küsimuses ja eelkõige sellest tuleneva väljaandmise kohta.(44) Konkreetselt ei tohiks kohtualluvus varieeruda olenevalt sellest, kas hageja reageerib kostjapoolsele lepingulise kohustuse täitmata jätmisele nii, et nõuab kahjuhüvitist või hoopis lepingu lõpetamist ja vahetatud maksete väljaandmist.(45) Pealegi eeldab niisuguste väljaandmisnõuete kohta otsuse tegemine peamiselt, et asja arutav kohus lahendab lepingulist laadi küsimused (olenevalt juhtumist küsimused, mis puudutavad asjaomase lepingulise kohustuse sisu, selle kehtivust või viisi, kuidas kostja pidi selle täitma), hinnates vastavaid tõendeid. Nõude ja kohtu vahel, mis on selle „paiga“ kohus, „kus tuli täita asjaomane kohustus“, selle sätte tähenduses valitseb seega eriti tihe seos.(46)
52. Lisaks on Rooma I määruse artikli 12 lõike 1 punktides c ja e esiteks ette nähtud, et lepingu suhtes kohaldatav õigus (nn lex contractus) reguleerib vastavalt lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tagajärgi ja lepingu tühisuse tagajärgi. Liidu seadusandja on seega võtnud seisukoha küsimuses, kas lepingu lõpetamise või tühisuse tõttu esitatavad väljaandmisnõuded ja nende aluseks olevad kohustused on „lepingulist“ laadi. Teiseks ilmneb Rooma II määruse artikli 10 lõikest 1, et kui alusetust rikastumisest tulenev lepinguväline võlasuhe on seotud poolte vahel varem eksisteerinud lepingulise suhtega (tüüpilisel juhul siis, kui lepingujärgne võlgnik tasub võla suuremas summas kui tegelik summa), kohaldatakse selle kohustuse suhtes õigust, mis reguleerib seda suhet, st lex contractus’t. Nii on ühtlus nende kahe määruse ja Brüsseli I määruse vahel tagatud nii palju kui võimalik.
2. Alusetul rikastumisel põhinevad väljaandmisnõuded ei kuulu „lepinguvälise kahju“ valdkonda
53. Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohta meenutan nüüd, et kohtupraktikast, millele pandi alus kohtuotsusega Kalfelis ja millele on viidatud käesoleva ettepaneku punktis 39, tuleneb kaks kumulatiivset tingimust: nõue kuulub „lepinguvälise kahju“ valdkonda selle sätte tähenduses, kui esiteks „taotletakse [nõudega] kostja vastutuse tuvastamist“ ning teiseks ei ole see „lepinguga seotud“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses.
54. Eelnevast jaost tuleneb, et alusetul rikastumisel põhinevad väljaandmisnõuded ei kuulu „lepingutega seotud asjade“ hulka, kui need ei rajane mitte „vabatahtlikult võetud õiguslikul kohustusel“, vaid „lepinguvälisel võlasuhtel“ – v.a juhul kui need on tihedalt seotud lepingulise suhtega, mis eksisteeris või pidi eksisteerima vaidlusosaliste vahel varem.
55. Tuleb seega veel analüüsida, kas niisuguse nõudega „taotletakse kostja vastutuse tuvastamist“ „kohtupraktika tähenduses, millele pandi alus kohtuotsusega Kalfelis“.
56. Nagu juba märkisin, mina nii ei arva – nagu ka Horvaatia valitsus.(47)
57. Esiteks meenutan, et Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohaselt allub „lepinguväline kahju“ „selle paiga“ kohtule, „kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda“. Selle sätte kohaldamisel on niisiis hädavajalik teha kindlaks nimetatud „kahjustav sündmus“. Tegemist on seega igasuguse „lepinguvälise kahju puhul“ esitatava nõude eeldusega.
58. Alates kohtuotsusest Bier(48) on Euroopa Kohus lahutanud mõiste „kahjustav sündmus“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses kaheks eraldi mõisteks: „kahju“ ja „kahju põhjustanud sündmus“.(49) Seejuures on Euroopa Kohus lähtunud elementidest, mis moodustavad lepinguvälise vastutuse ja tulenevad liikmesriikide riigisisestes õigussüsteemides valitsevatest üldpõhimõtetest.(50) Nii on ta otsustanud, et „[l]epinguvälise kahjuga võib […] arvestada vaid tingimusel, et saab tõendada, et kahju ja selle kahju põhjustanud sündmuse vahel on põhjuslik seos“.(51)
59. Järelikult „taotletakse [nõudega] kostja vastutuse tuvastamist“ kohtuotsuse Kalfelis tähenduses siis, kui see rajaneb „kahjustaval sündmusel“, mille eest võib lugeda vastutavaks kostjat ja mis põhjustas hagejale kahju.(52) Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ja eelmises punktis nimetatud üldpõhimõtetele on niisugune „kahjustav sündmus“ õigusvastane asjaolu, st tegu või tegevusetus, mis on vastuolus seadusega igaühele kehtestatud kohustuse või keeluga ning põhjustab teisele isikule kahju.(53)
60. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib siiski küsimus, kas asjaolu tõttu, et Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 mitmes keeleversioonis on tehtud vahet „kvaasideliktil“ ja „deliktil“, ei tule selle sätte kohaldamisala tõlgendada laiemalt. Seejuures kaldub ta arvama, et see teine mõiste võib erinevalt esimesest hõlmata muidki õiguslikke olukordi peale „kahjustavate sündmuste“.
61. Minu arvates ei ole see nii. Euroopa Kohus ei ole – õigusega – oma Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 käsitlevas kohtupraktikas kunagi vahet teinud „deliktidel“ ja „kvaasideliktidel“. Peale selle, et nimetatud vahetegemist ei esine selle määruse teistes keeleversioonides,(54) ei ole termini „kvaasidelikt“ mõnes keeleversioonis kasutamise eesmärk selle sätte kohaldamisala laiendada. Tegelikult on tegemist austusavaldusega Prantsuse õigusele, millel on see eripära, et eristatakse tsiviilvastutust tahtliku teo (délits) eest ja vastutust kahjustavate tegude eest, mis on toime pandud ettevaatamatusest või hooletusest (quasi délits).(55) Kokkuvõttes näitab see termin asjaomastes keeleversioonides ainult, et viidatud säte hõlmab „kahjustavaid sündmusi“ olenemata sellest, kas need teod pandi toime tahtlikult või hooletusest.(56) „Deliktid“ ja „kvaasideliktid“ moodustavad nendesamade „sündmuste“ kaks eraldi varianti. Pealegi nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus isegi märgib, kui mõiste „kvaasidelikt“ hõlmaks muud liiki õiguslikke olukordi, ei oleks selle artikli 5 punktis 3 asjaomaste nõuete puhul kohtualluvuskriteeriumi ette nähtud.
62. Eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et nõudega „taotletakse kostja vastutuse tuvastamist“ kohtuotsuse Kalfelis tähenduses ning see kuulub seega „lepinguvälise kahju“ valdkonda Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses, kui see põhineb lepinguvälisel võlasuhtel, mille tekitas – nagu ma selgitasin juba käesoleva ettepaneku punktis 41 – „kahjustav sündmus“ („delikt“ või „kvaasidelikt“), mida on määratletud selle ettepaneku(57) punktis 59. Seevastu nõue, mis põhineb lepinguvälisel võlasuhtel, mille tekitas muu õiguslik olukord kui „kahjustav sündmus“, ei kuulu selle sätte kohaldamisalasse. Kokkuvõttes ei hõlma see õigusnorm mitte kõiki lepinguväliseid võlasuhteid, vaid nende ühte alamkategooriat, mida ma nimetaksin „lepinguvälisteks kohustusteks“.
63. Seega kuigi kategooria, milleks on „lepinguväline kahju“ niisugusena, nagu seda on tõlgendatud kohtuotsuses Kalfelis, hõlmab väga mitmesugust liiki vastutust,(58) ei ole sellegipoolest – vastupidi sellele, millele vihjab komisjon, – tegemist kategooriaga „kõik ülejäänu“, st mis hõlmab kõiki nõudeid, mis põhinevad tsiviil‑ või kaubanduslikul kohustusel, mis ei ole „lepinguline“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses.(59) Selles kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus ainult, et see säte ja selle määruse artikli 5 punkt 3 välistavad teineteist vastastikku, st üks ja sama nõue kohaldada tsiviilvastutust ei saa kuuluda korraga mõlema sätte kohaldamisalasse.(60) Selles olukorras on olemas nõudeid, mis ei ole seotud ei ühe ega teisega sel põhjusel, et need põhinevad kohustustel, mis ei ole ei „lepingulised“ ega „lepinguvälised“.
64. Teiseks, kui alusetul rikastumisel põhinev väljaandmisnõue rajaneb tõesti põhimõtteliselt lepinguvälisel kohustusel(61), ei ole seda kohustust siiski tekitanud „kahjustav sündmus“, mille eest võib vastutavaks pidada kostjat, Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses.(62) Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt märkis, ei saa alusetut rikastumist pidada niisuguseks „sündmuseks“. Vastupidi Tšehhi valitsuse ja komisjoni väitele ei ole seega tegemist „lepinguvälise kahjuga“ selle sätte tähenduses.
65. Väljaandmiskohustus, mis on niisuguse nõude aluseks, tuleneb sellest, et kostja rikastus ja et puudub (või käsitletaval juhul pigem kadus tagantjärele) „alus“, mis seda rikastumist õigustab.(63) Seega ei eelda niisugune nõue – nagu õigesti väidab Horvaatia valitsus – mingit kostja kahjustavat tegu või tegevusetust. Kõnesolev kohustus tekkis iseeneslikult, olenemata tema käitumisest.(64)
66. Tšehhi valitsus väidab sisuliselt vastu, et rikastumise tekitanud asjaolu (st käsitletaval juhul kostja soovitud täitemenetlus, mis hiljem tunnistati lubamatuks), tuleks samastada „kahjustava sündmusega“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses.
67. Minu arvates on niisugune samastamine siiski asjakohatu. Kõigepealt tuleb märkida, et kohustus, mis viis alusetul rikastumisel põhineva väljaandmisnõudeni, ei tekkinud õigupoolest selle sündmuse tagajärjel, mis tekitas rikastumise, vaid rikastumise enda tagajärjel. Seejärel on vaja juhtida tähelepanu, et selle kohustuse tekitanud sündmuse eest ei vastuta alati kostja. Üsna sageli on selle eest vastutav hoopis hageja – kes kandis näiteks kogemata üle põhjendamatu rahasumma. Lõpuks tuleb märkida, et kuigi käsitletaval juhul algatati täitemenetlus põhikohtuasja kostja initsiatiivil, ei saa seda pidada „kahjustavaks sündmuseks“, sest niisuguses teos ei ole midagi õigusvastast ja see ei tekitanud selle mõiste õiguslikus tähenduses põhikohtuasja hagejale „kahju“.
68. Komisjon väidab, et „kahjustav sündmus“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses on asjaolu, et põhikohtuasja kostja jättis rikastumise käigus saadu põhikohtuasja hagejale välja andmata, rikkudes nii võlaõigusseaduse artiklit 1111.(65)
69. See argument ei ole veenev. Väidetav väljaandmiskohustus eksisteeris eeldatavalt enne põhikohtuasja kostja võimalikku keeldumist see täita. Asudes seisukohale, et see kohustus tuleneb tema käitumisest, käiksime ringiratast. Kõnesolev kohustus tekkis kohe alguses: meenutan, et see tekkis juba alusetu rikastumise hetkel (või käsitletaval juhul hetkel, mil täitemenetlus tunnistati lubamatuks ex tunc).
70. Pealegi kui ainuüksi asjaolu, et kostja ei täitnud varem eksisteerinud kohustust, käsitada „kahjustava sündmusena“, oleks Brüsseli I määruse artikli 5 punktil 3 äärmiselt lai kohaldamisala, sest tsiviil‑ ja kaubandusasjades kohtule esitatud nõuet põhjendabki tavaliselt see, et kostja ei täitnud mingit väidetavat kohustust.(66)
71. Vastupidi komisjoni väitele ei ole olukord võrreldav olukorraga, millega oli tegemist kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Austro-Mechana(67) ja millele eelotsusetaotluse esitanud kohus on samuti tuginenud. Selle kohtuasja asjaolud on minu arvates väga eripärased.
72. On vaja meenutada, et selles kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus, et niisugune nõue tasuda direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(68) artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud „õiglast hüvitist“ – nõue, mille esitas Austro-Mechana, kes oli autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioon, Amazoni äriühingute vastu, kuulub „lepinguvälise kahju“ valdkonda nimetatud Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses.(69) Selle nõude aluseks oli kohustus maksta „hüvitist“, mis Amazonil oli Austria õiguse kohaselt seetõttu, et ta turustas Austria territooriumil andmekandjaid.(70) Tegemist ei olnud õigusvastase asjaoluga. See käitumine aitas siiski kaasa kahjule, mida õiguste omajatele põhjustati isiklikuks tarbeks kasutatavate koopiate tegemisega nende kaitstavatest objektidest. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on selle „hüvitise“ eesmärk see kahju hüvitada. Austro-Mechana kui kollektiivse esindamise organisatsioon sai sedasama „hüvitist“ nende õiguste omajate huvides, keda ta esindas. Kahju, millele see organisatsioon tugines, oli seega tegelikkuses nende õiguste omajate kahju. Kokkuvõttes tekkis kohustus, mis oli nõude aluseks, tõesti – kui hästi järele mõelda – „kahjustatava sündmuse“ tagajärjel(71). Pealegi oli Austria kohtutel kergem hinnata kahju, mida põhjustati nendele õiguste omajatele isiklikuks tarbeks kasutatavate koopiate tegemisega Austria tarbijate poolt (mis sõltus nende andmekandjate arvust, mida Amazoni äriühingud Austrias müüsid), ning teha otsus „õiglase hüvitise“ summa kohta, mida need äriühingud tasuma peavad.(72)
73. Kolmandaks kinnitab tõlgendust, et alusetul rikastumisel põhinev väljaandmisnõue ei kuulu Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohaldamisalasse, minu arvates üks lõik kohtuotsusest Kalfelis. Meenutan, et kohtuasjas, milles tehti see kohtuotsus, esitas üks isik hagi oma panga vastu pärast tulemusetuid börsitehinguid ja esitas seejuures kumulatiivsed nõuded, mis põhinesid kolme liiki alustel, st lepingulisel vastutusel, lepinguvälisel vastutusel ja lõpuks alusetul rikastumisel. Selles olukorras oli eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige esitanud Euroopa Kohtule küsimuse, kas kohus, kes on Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 alusel pädev tegema otsust lepinguvälisel vastutusel põhineva nõude kohta, on lisaks pädev tegema otsust ka nõuete kohta, mis põhinevad lepingulisel vastutusel ja alusetul rikastumisel.
74. Euroopa Kohus vastas sellele küsimusele, „et kohtule, kelle alluvuses on [Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3] alusel lepinguvälisel kahjul põhineva nõudeosa lahendamine, ei allu sama nõude osad, mis ei põhine lepinguvälisel kahjul“(73). Tõlgendatuna aga eelmises punktis meenutatud kontekstis, tähistab väljend „ei põhine lepinguvälisel kahjul“ mõttest tulenevalt, kuid tingimata lepingulist vastutust ja alusetut rikastumist.
75. Neljandaks vastupidi Tšehhi valitsuse ja komisjoni väitele arvan, et Rooma II määrus ei väära, vaid vastupidi kinnitab tõlgendust, mille ma käesolevas ettepanekus välja pakun.
76. Kuigi see määrus sisaldab – nagu ma näitasin käesoleva ettepaneku punktis 47 – selle määruse kohaldamisalasse kuuluvate „lepinguväliste võlasuhete“ hulgas kohustusi, mis tekkisid alusetu rikastumise tulemusena, kuuluvad need selles määruses erikategooriasse.(74)
77. Täpsemalt sisaldab Rooma II määrus esiteks oma II peatükis õigusnorme, mida kohaldatakse „kahju õigusvastasest tekitamisest“ tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes. Sellel mõistel on minu arvates sama tähendus nagu mõistel, mida on kasutatud Brüsseli I määruse artikli 5 punktis 3.(75) Siin on seega silmas peetud käesoleva ettepaneku punktis 62 nimetatud „lepinguväliseid kohustusi“.(76) Kokkuvõttes hõlmab see II peatükk põhimõtteliselt samu kohustusi nagu see artikli 5 punkt 3.(77)
78. Teiseks on Rooma II määruse III peatükis sätestatud õigusnormid, mida kohaldatakse lepinguväliste võlasuhete suhtes, „kui kahju pole tekitatud õigusvastaselt“.(78) Kõnesolevatel võlasuhetel põhinevad nõuded ei peaks eeldatavasti kuuluma Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohaldamisalasse.(79) Selles III peatükis on aga nimetatud alusetut rikastumist. Niisugune klassifikatsioon kinnitab seega, et väljaandmiskohustus, mille aluseks on niisugusel rikastumisel põhinev nõue, ei ole tekkinud „kahjustatava sündmuse“ tagajärjel artikli 5 punkti 3 tähenduses.(80)
79. Eelneva põhjal olen arvamusel, et alusetul rikastumisel põhinevad väljaandmisnõuded ei kuulu Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohaldamisalasse.(81)
80. Vastupidi sellele, millele vihjab Tšehhi valitsus, ei too see tõlgendus kaasa mingit õigusemõistmisest keeldumist. Olukordades, kus selle määruse artikli 5 punkt 1 ei ole kohaldatav,(82) järeldub sellest lihtsalt, et õigussubjekti käsutuses ei ole valikulist kohtualluvust, kui ta soovib esitada alusetul rikastumisel põhineva nõude: see tuleb esitada kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtutele vastavalt selle määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud kohtualluvuse üldeeskirjale.(83)
81. Pealegi on see tulemus esiteks täielikult kooskõlas Brüsseli I määruse süsteemiga. Meenutan, et see süsteem rajaneb just põhimõttel, et asi allub kostja alalise elukoha järgsele kohtule.(84) Euroopa Kohus on selles küsimuses korduvalt otsustanud, et see üldeeskiri, mis on väljendi actor sequitur forum rei väljendus,(85) on seletatav asjaoluga, et kostjal on põhimõtteliselt lihtsam ennast kaitsta oma elukohajärgses kohtus.(86) Seda kostja soodustamise otsust õigustab omakorda asjaolu, et tema on reeglina menetluses nõrgemas positsioonis, sest tema ei ole seda esile kutsunud ja hageja on esitanud tema vastu hagi.(87)
82. Seega ei saa väita nagu komisjon, et tsiviil- ja kaubanduslike võlasuhete puhul ei tohiks eksisteerida „õiguslikku tühimikku“ Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 1 ja artikli 5 punkti 3 vahel ning et seega peaks alati olemas olema alternatiiv sellele, et asi allub kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtutele. Kui nendes õigusnormides ette nähtud täiendavaid kohtualluvusi saaks alati kasutada, jääks üldeeskiri tahaplaanile ning soodustataks hagejat – vastupidi liidu seadusandja tahtele.(88)
83. Vastupidi, Euroopa Kohus on – nagu ma selgitasin – korduvalt otsustanud, et Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3, kui selle üldeeskirja erandit tuleb tõlgendada kitsalt, mistõttu ei tohi selle „tõlgendus […] minna kaugemale […] otseselt ette nähtud juhtudest“.(89) Termini „kahjustav sündmus“ nii laialt tõlgendamine, nagu soovitab Tšehhi valitsus või komisjon, tähendaks aga just, et seda sätet kohaldatakse juhul, mida ei ole selles sõnaselgelt nimetatud, st alusetu rikastumise korral.(90)
84. Teiseks ei ole ma veendunud, et läheduse ja tõrgeteta õigusemõistmise eesmärgid, millest Brüsseli I määruse artikli 5 punkt 3 on kantud,(91) eeldaksid teistsugust tõlgendust.
85. Peale selle, et need eesmärgid ei võimalda igal juhul kaugeneda artikli 5 punkti 3 sõnastusest, kahtlen ma selles, et käsitletaval juhul valitseb põhikohtuasjas käsitletava nõude ja selle Horvaatia kohtu vahel, kelle poole põhikohtuasja hageja on pöördunud, „eriti tihe“ seos ning et seepärast on sellel kohtul tingimata kergem kui Saksamaa kohtutel nimetatud äriühingu väidete kohta seisukohta võtta, st teha kindlaks, kas niisuguse rikastumise tingimused on täidetud,(92) eelkõige mis puudutab seejuures asjakohaste tõendite kogumist ja hindamist.
86. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, keda toetavad Tšehhi valitsus ja komisjon, on arvamusel, et nii on see sel põhjusel, et rikastumise põhjustanud sündmus, nimelt täitemenetlus, mille BP EUROPA eelkäija esile kutsus, leidis aset Horvaatias. Kõik asjakohased faktilised asjaolud on seega seotud selle riigiga, samas kui Saksamaal on ainult põhikohtuasja kostja asukoht.
87. Et teha otsus alusetul rikastumisel põhineva väljaandmisnõude suhtes, tuleb siiski kõigepealt just nimelt kindlaks teha, kas selline rikastumine leidis aset. Seega näib, et niisuguse nõude kohta ei ole kõige kergem otsust teha mitte selle paiga kohtutel, kus leidis aset rikastumise põhjustanud sündmus, vaid selle paiga kohtutel, kus kostja väidetavalt rikastus ja mille võib valida.
88. Analoogia alusel on Rooma II määruse artikli 10 lõikes 3 ette nähtud, et kui alusetu rikastumine leiab aset ilma, et poolte vahel oleks varem eksisteerinud suhet, ja kui nende alaline elukoht ei ole samas riigis, kohaldatakse sellest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus „alusetu rikastumine aset leidis“. Silmas ei peeta seega mitte riiki, kus leidis aset rikastumise põhjustanud sündmus, vaid riiki, kus kostja sai sellest tuleneva majandusliku kasu. Vahendite ülekandmise korral pangakontole nagu käsitletaval juhul on rikastumise riigiks riik, kus asub pangaasutus, kus see konto on registreeritud.(93)
89. On aga tõenäoline, et käsitletaval juhul asub see koht Saksamaal.(94) Kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtutel – mis vastavad paigale, kus rikastuti, – on seega kõige kergem hinnata, kas niisugune rikastumine leidis tõesti aset.(95) Minu arvates tuleneb sellest, et üldiselt ei ole olemas „eriti tihedat“ seost alusetul rikastumisel põhinevate nõuete ja muu kohtualluvuse vahel kui kostja alaline elukoht.(96)
90. Pealegi kompenseerib HRVATSKE ŠUME’le praktilise ebamugavuse, mis seisneb selles, et ta peab esitama hagi BP EUROPA vastu viimase asukoha liikmesriigi kohtutele (ebamugavus, mis tuleneb mäletatavasti liidu seadusandja tahtest(97)) üks menetluslik eelis: eeldusel, et nõue on põhjendatud, ja kui põhikohtuasja kostja vara asub Saksamaal, on põhikohtuasja hagejal juba riigisisene täitedokument, et vaidlusalune summa sisse nõuda (tulevane kohtuotsus, mille Saksamaa kohtud teevad) ning ta ei pea kasutama täitemenetlust, et võimalik Horvaatia kohtuotsus selles liikmesriigis täitmiseks pööratavaks tunnistataks.(98)
V. Ettepanek
91. Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (kõrgem kaubanduskohus, Horvaatia) esimesele küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 1 ja artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et alusetul rikastumisel põhinev väljaandmisnõue:
– ei kuulu „lepingutega seotud asjade“ hulka esimese sätte tähenduses, v.a juhul kui see on tihedalt seotud lepingulise suhtega, mis eksisteeris või pidi eksisteerima vaidlusosaliste vahel varem, ega
– „lepinguvälise vastutuse“ valdkonda selle teise sätte tähenduses.