KOHTUJURISTI ETTEPANEK
DÁMASO RUIZ-JARABO COLOMER
esitatud 27. aprillil 2004(1)
Liidetud kohtuasjad C-397/01–C-403/01
Bernhard Pfeiffer jt
versus
Deutsches Rotes Kreuz Kreisverband Waldshut eV
(Arbeitsgericht Lörrach’i esitatud eelotsusetaotlus)
Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Direktiiv 93/104/EÜ – Maksimaalne iganädalane tööaeg – Põhimõte – Vahetu õigusmõju – Erandid – Tingimused
I. Vaidluse taust
1. See on teine kord, mil ma esitan ettepaneku käesolevas menetluses,(2) mille algatas 2001. aastal Arbeitsgericht Lörrach (Saksamaa), mis on esimese astme kohus sotsiaalküsimustes, Euroopa Kohtule esitatud kolme eelotsuse küsimuse lahendamiseks.(3)
2. Euroopa Kohus otsustas alguses usaldada need tehnilise sisuga kohtuasjad(4) viieliikmelisele kojale(5) ning lahendada need suulise menetluseta. Ehkki vastus kahele esimesele küsimusele on etteaimatav, siis vastamine kolmandale küsimusele on keerukam.
Viimati nimetatud küsimusega soovitakse teada, kas juhul, kui liikmesriik ei ole direktiivi 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte,(6) nõuetekohaselt oma siseriiklikku õigusesse üle võtnud, on nimetatud direktiivi artikli 6 lõige 2, mille kohaselt siseriiklikud asutused peavad tagama selle, et keskmine tööaja pikkus nädalas, kaasa arvatud ületunnitöö, ei ületa 48 tundi, piisavalt täpne ja tingimusteta, et eraisikud saaksid siseriiklikus kohtus sellele toetuda.
3. Euroopa Kohtu suurkoja 13. jaanuari 2004. aasta määruse(7) kohaselt, millega taasavati suuline menetlus, leidis koda, et juhul, kui nimetatud säte vastab vahetu õigusmõju omamise tingimustele, siis määratakse selle sätte alusel eraisikutevahelises vaidluses kindlaks tagajärjed, mis tulenevad direktiivi rakendava siseriikliku sätte vastuolust piisavalt täpse ja tingimusteta ühenduse õigusnormiga. Seetõttu otsustas kuues koda kodukorra artikli 44 lõike 4 alusel anda asjad edasi täiskogule.
4. Arutamise lihtsustamiseks korraldati kohtuistung, kuhu kutsuti lisaks põhikohtuasjade pooltele ka liikmesriigid, nõukogu ja komisjon.
Piirdun käesolevas ettepanekus nimetatud küsimuse analüüsiga, jättes muus osas kehtima oma eelmise ettepaneku.
5. 9. märtsil 2004 toimunud kohtuistungil osalesid põhikohtuasjade hagejate esindajad, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsuste esindajad ning komisjoni esindaja.
II. Õiguslik ja faktiline taust
6. Saksamaal reguleerib töö- ja puhkeaega 6. juuni 1994. aasta tööajaseadus (Arbeitszeitgesetz), mis võeti vastu direktiivi 93/104 ülevõtmiseks siseriiklikku õigusesse.
7. Artikli 2 lõike 1 alusel mõistetakse tööajana ajavahemikku tööpäeva algusest tööpäeva lõpuni, millest on välja jäetud puhkepausid; artikli 3 kohaselt ei tohi tööaeg olla pikem kui kaheksa tundi, ehkki seda võib pikendada kümne tunnini tingimusel, et tööpäeva keskmine pikkus kuue kalendrikuu või 24 nädala jooksul ei ületa kaheksat tundi tööpäevas.
8. Sellele vaatamata võib artikli 7 lõike 1 punkt 1 kohaselt kollektiivlepinguga või ettevõttesisese kokkuleppega erandina artiklis 3 sätestatust:
a) pikendada ilma hüvitiseta päevast tööaega üle 10 tunni, kui tööaja sisse kuulub regulaarne ja arvestatav valveaeg;
[…]
9. Viidatud Saksa seaduse artikli 7 lõike 1 punkti 1 alapunktil a põhineva Saksa Punase Risti teenistujate, töötajate ja praktikantide töötingimusi puudutava kollektiivlepingu (Tarifvertrag über Arbeitsbedingungen für Angestellte, Arbeiter und Auszubildende des Deutschen Roten Kreuzes, edaspidi „Punase Risti kollektiivleping”) artikli 14 lõike 1 kohaselt ei tohi nädalane tööaeg puhkepause arvestamata ületada 39 tundi (alates 1. aprillist 1990 38,5 tundi) nädalas. Reeglina arvutatakse keskmine nädalane tööaeg 26 nädala alusel.
Vastavalt lõikele 2 võib tavalist päevast tööaega siiski pikendada:
a) 10 tunnini päevas või keskmiselt 49 tunnini nädalas, kui tööaja sisse kuulub tavapäraselt keskmiselt vähemalt 2-tunnine valveaeg päevas;
b) 11 tunnini päevas või keskmiselt 54 tunnini nädalas, kui valveaeg on 3 tundi ja
c) kuni 12 tunnini päevas või keskmiselt 60 tunnini nädalas, kui töötaja on töökohas, kuid töötab vaid vajaduse korral.
10. Kõik hagejad on kiirabi osutamiseks ja patsientide transpordiks kvalifitseeritud Saksa Punase Risti (Deutsches Rotes Kreuz) praegused või endised päästetöötajad, kellest kaks nõuavad ületunnitöö eest tasu maksmist ja ülejäänud õiguse tunnustamist mitte töötada üle 48 tunni nädalas. Kostja osutab muust tegevusest sõltumatult maapõhist vabatahtlikku kiirabiteenust, haldab mitut ööpäevringselt avatud arstiabipunkti ning täidab oma ülesandeid kiirabiautode abil.
11. Töölepingutele kohaldatakse Punase Risti kollektiivlepingut. Pooled on üksmeelel, et kollektiivlepingu artikli 14 lõike 2 punktis b sätestatud tööpäeva pikendamiseks nõutav materiaalne tingimus, st päevas vähemalt 3-tunnine kohustuslik valveaeg (Arbeitsbereitschaft), oli täidetud.
12. Asjaolude ilmnemisel kehtinud kollektiivlepingu kohaselt võis direktiivi 93/104 artikli 6 lõikes 2 sätestatud maksimaalset nädalast tööaega ületada pidevalt, kuna viidatud seaduse artikli 7 lõike 1 punkti 1 alapunkti a kohaselt võis päevast tööaega kollektiivlepinguga pikendada ilma hüvitiseta üle 10 tunni, kui tööaja sisse kuulus regulaarne ja arvestatav valveaeg.(8)
III. Küsimuse analüüs
13. Toetudes mõningale kohtupraktika ja õiguskirjanduse viitele, leidsin oma eelmises ettepanekus, et kuna tegemist oli eraisikutevahelise kohtuvaidlusega, siis ei saanud töötajad toetuda direktiivi 93/104 artikli 6 lõikele 2 Euroopa Kohtu tuntud doktriini alusel liikmesriikide poolt nõuetekohaselt üle võtmata jäetud direktiivide vahetu õigusmõju kohta.
14. Rõhutasin samuti, et tõlgendades sellistel tingimustel siseriiklikku õigust, peab kohus tegema direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades kõik võimaliku, et saavutada selle eesmärk ning täita seeläbi EÜ artikli 249 kolmanda lõigu nõudeid.
15. Tuletan lõpetuseks meelde, et kui „kooskõlaline tõlgendamine” on võimatu, siis peab siseriiklik kohus Euroopa Kohtu praktika alusel andma ühenduse õigussätetele täieliku õigusmõju, otsustades vajaduse korral, et ühenduse õigusega vastuolus olevat siseriiklikku õigusnormi ei kohaldata, ilma et ta peaks taotlema või ootama niisuguse sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlike või muude põhiseaduslike vahenditega.
16. Ma saan aru ja jagan nende muret, kes näevad takistust sellele järeldusele asjaolus, et direktiivide horisontaalset vahetut õigusmõju ei ole tunnustatud, kuid sellise kohtupraktika suundumuse, mis on vastuolus mõningate kohtujuristide seisukoha ja suure osa õigusteadusliku kirjandusega, lepitamine „kooskõlalise tõlgendamise” nõudega on üks keerukamaid ühenduse õiguse dilemmasid, millele on raske leida üldist lahendust. Sellele vaatamata tasub olukorda põhjalikumalt analüüsida, et leida vähemalt käesolevate kohtuasjade erilistele asjaoludele sobiv lahendus, mis arvestaks ühenduse õiguse ülimuslikkuse, EÜ artiklist 10 tuleneva liikmesriikide lojaalse koostöö kohustuse ning direktiivi õigustloova laadi ja selle mõjuga EÜ asutamislepinguga loodud õigussüsteemis.
Võin juba siinkohal öelda, et ükski kohtuistungil esitatud argumentidest ei veennud mind täielikult.
17. Euroopa Kohus soovib, et selgitataks „kooskõlalise tõlgendamise” idee elujõulisust, arvestades järgmiste käesolevate kohtuasjade asjaoludega: 1) Saksa tööajaseaduse artikli 7 lõike 1 punkti 1 alapunkt a kujutab endast erandit samas õigusaktis sisalduvatest üldisematest sätetest, mis on kooskõlas ühenduse õigusnormi sõnastuse ja eesmärgiga; 2) direktiivi 93/104 eesmärk on töötajate kui töösuhte nõrgema poole kaitse ja 3) enamik hagejatest esitas hagi, et tunnustataks nende õigust mitte töötada üle 48 tunni nädalas; sellistel hagidel puudub majanduslik sisu ja neid on raske rahaliselt hinnata, mistõttu kahjutasu väljamõistmine ametiasutustelt ühenduse õiguskorra rikkumise alusel näib vähetõenäoline.
18. Käesolevate kohtuasjade iseloomulikud tunnused eristavad neid teistest varem Euroopa Kohtus uuritud kohtuasjadest, kus liikmesriigi õigusakte ei oldud tähtaja jooksul direktiiviga kooskõlla viidud või ei oldud seda tehtud nõuetekohaselt. Käesoleval juhul võttis Saksamaa vastu seaduse direktiivi 93/104 sõnastuse ja eesmärgi ülevõtmiseks siseriiklikku õigusesse. Kuna puuduvad tõendid tahtest hoida kõrvale EÜ artiklist 10 tulenevast lojaalsuskohustusest, siis eeldan, et seadusandja soovis tegutseda nõuetekohaselt. Tõend heast tahtest tuleneb asjaolust, et seadusandja muutis vähem kui nelja kuu jooksul oma õigusakte eesmärgiga viia need kooskõlla Euroopa Kohtu kohtuotsuses Jaeger(9) antud tõlgendusega. Lisaks sellele peab vastavalt kohtupraktikale iga kohus eeldama, et riigil on olnud kavatsus täita direktiivist tulenevaid kohustusi täiel määral.(10)
19. Seetõttu on sobiv arvata, et Saksa tööajaseaduse eesmärk on üle võtta kõik direktiivi 93/104 normid. Siiski on ühe punkti osas tehtud eksimus: ületatakse põhimõtete (artiklid 1–16) ja erandite (artiklid 17 ja 18) vahelisest eristamisest tulenevad piirid, millel direktiiv põhineb. Täpsemalt on tegemist viidatud seaduse artikli 7 lõike 1 punkti 1 alapunktiga a, mille puhul on tegemist erandiga, kuna teised sätted sisaldavad tööaja ja puhkeaja mõisteid, mis on kooskõlas ühenduse õigusnormidega.
20. Saksa seaduse viidatud säte, millele Punase Risti kollektiivlepingu artikkel 14 töönädala pikendamiseks toetub, on sõnastatud kui erand artiklist 3, mille kohaselt tööpäev ei tohi ületada 8 tundi.
21. Tõlgendades seda sätet koosmõjus nimetatud seaduse artikliga 9, mille kohaselt pühapäev on puhkepäev, saame töönädala pikkuseks 48 tundi, mis on kooskõlas direktiivi 93/104 artikli 6 lõikes 2 sätestatuga. Nende kahe siseriikliku õiguse sätte kohaldamine võimaldaks rahuldada enamiku põhikohtuasjade hagejate nõuetest, kuna, nagu märgitud, nõuavad seitsmest hagejast kaks ületunnitöö tasustamist ja ülejäänud viis, et tunnustataks nende õigust mitte töötada üle 48 tunni nädalas.
Juhul kui Saksa kohus käituks eespool viidatud moel, kas see tähendab, et vastupidiselt väljakujunenud kohtupraktikale omistaks kohus vahetu õigusmõju direktiivi sättele, millega ei saa teadaolevalt panna eraisikule kohustusi?(11)
22. Käesolevas eelotsusemenetluses osalenud liikmesriigid on avalikult väljendanud oma hämmeldust seoses võimalusega muuta kohtupraktikat tähtajaks siseriikliku õigusesse üle võtmata või nõuetekohaselt üle võtmata direktiivi vahetu õigusmõju tunnustamiseks. Ma ei jaga nende kartusi, sest arvan, et nimetatud küsimus ei tõusetu seoses direktiivi 93/104 artikli 6 lõikega 2, vaatamata sellele, et see säte on piisavalt selge ja tingimusteta.(12) Ma ei ole nõus ka nendega, kes väidavad, et viidatud ühenduse õigusnormiga vastuolus oleva Saksa õigusnormi kohaldamata jätmine põhikohtuasjas tähendaks direktiivi vahetu õigusmõju tunnustamist, vaatamata Euroopa Kohtu arvukatele kohtuotsustele, mis välistavad direktiivi vahetu õigusmõju eraisikutevaheliste vaidluste puhul.
Seevastu olen nõus Itaalia valitsusega, kes leiab, et arvestades eesmärkidega, mida EÜ asutamisleping direktiivide abil saavutada püüab, oleks tõhusam ja tekitaks vähem segadust jätkata Euroopa Kohtu poolt välja töötatud lahenduse kohaldamist, eelistades ühenduse õigusega enim kooskõlas oleva siseriikliku õigusnormi tõlgendust.
23. Loomulikult on liikmesriikide kohustus saavutada direktiivis ettenähtud eesmärk, samuti EÜ artiklist 10 tulenev kohustus võtta kõik selle kohustuse täitmise tagamiseks vajalikud üld- ja erimeetmed, siduv kõikidele siseriiklikele ametiasutustele, sh kohtutele.(13)
24. Kompenseerimaks direktiivi konkreetse sätte vahetu õigusmõju tunnustamatust eraisikutevaheliste vaidluste puhul, on Euroopa Kohus välja töötanud nn kooskõlalise tõlgendamise doktriini, mille kohaselt rakendades siseriiklikku õigust, mille sätted on vastu võetud enne või pärast direktiivi, peab kohus tegema kõik võimaliku, et täita direktiivi ja seeläbi ka EÜ artikli 249 kolmanda lõigu nõudeid.(14) See põhimõte on siseriiklikule kohtule kohustuslik eelkõige siis, kui liikmesriik arvas – nagu käesoleval juhul –, et seadusandja võetud sätted vastasid direktiivi nõuetele.(15)
25. Sellele vaatamata ei ole Euroopa Kohus, soovitades märkimisväärses arvus kohtuasjades kasutada eraisikutevaheliste vaidluste puhul sellist tüüpi tõlgendamist, piirdunud nimetatud põhimõttele viitamisega, vaid on läinud kaugemale ja teinud taotluse esitanud kohtule ettekirjutusi iga juhtumi puhul tehtava konkreetse kohtuotsuse osas. Siinkohal on sobilik esitada mõned näited.(16)
26. Tõlgendades direktiivi 68/151/EMÜ(17), mida ei ole Hispaania õigusesse üle võetud ja mille eesmärk on piirata äriühingute tühisuse aluseid, et tagada äriühingu ja kolmandate isikute, samuti äriühingu liikmete vaheliste suhete õiguskindlus, meenutas Euroopa Kohus siseriiklikule kohtule, et ta peab tõlgendama siseriiklikku õigust, arvestades nimetatud direktiivi sõnastust ja eesmärki, et takistada äriühingu tühiseks kuulutamist muul kui direktiivi artiklis 11 nimetatud põhjusel.(18)
Marleasing SA taotles äriühingu asutamislepingu tühiseks tunnistamist põhjendusel, et sel puudus eesmärk ja et tegemist oli võlausaldajaid pettes sõlmitud teeseldud tehinguga. Kostja vaidles sellele vastu, viidates asjaolule, et nimetatud direktiivi artikkel 11 loetleb ammendavalt tühisuse alused, mille hulgas ei esine eesmärgi puudumine. Euroopa Kohtu soovituse kohaselt pidi jätma kohaldamata Hispaania tsiviilseadustiku artiklid 1261 ja 1275, mille kohaselt puudus eesmärgita või seadusvastase eesmärgiga lepingutel õiguslik mõju. Tribunal de Primera Instancia no 1 de Oviedo järgis täpselt Euroopa Kohtu antud soovitust 23. veebruari 1991. aasta kohtuotsuses, jättes hagi rahuldamata, kuna see põhines eesmärgi puudumisel, mida direktiivis 68/151 ei olnud tühisuse alusena ette nähtud.(19) Kohtuotsuses, mis kiideti üksmeelselt heaks, kuna see oli tehtud ühenduse vaimu silmas pidades, ei tekkinud küsimust, kas nn kooskõlalise tõlgendamise doktriini kohaldamine toob kaasa mõju, mis on sarnane direktiivide horisontaalse vahetu õigusmõju tunnustamisega.
27. Kohtuotsuses Wagner Miret(20) tehti eelotsusetaotluse alusel järeldus, et Hispaania õigusnorme ei olnud võimalik tõlgendada kooskõlaliselt direktiiviga 80/987/EMÜ(21) ning et seetõttu ei võimaldanud need garanteerida juhtivale personalile ühenduse õigusnormis ette nähtud tagatisi ja otsustati, et liikmesriik peab hüvitama direktiivile mittevastavuse läbi üksikisikutele tekitatud kahju.
Eelotsusemenetluse jooksul rõhutati seda, et Hispaania ei olnud loonud muid garantiiasutusi peale FOGASA, mis ei katnud tööandja maksejõuetuse korral nimetatud töötajate kategooriat maksmata jäänud palga osas. Arvestades direktiivis 80/987 liikmesriikidele jäetud kaalutlusõigust, leidis Euroopa Kohus, et nimetatud töötajate kategooria ei saa toetuda sellele sättele, et nõuda muude töötajate kategooriate tarvis loodud garantiiasutuselt rahuldamata nõuete väljamaksmist. 16. veebruari 1994. aasta kohtuotsusega jättis Tribunal Superior de Justicia de Cataluña hagi rahuldamata, välistades FOGASA vastutuse, kuid tunnistas hageja õigust esitada pädevas kohtus tekitatud kahju hüvitamiseks nõue riigi vastu.(22)
28. Kohtuotsuses Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores(23) tuli otsustada, kas direktiivi 93/13/EMÜ(24) ettenähtud tähtaja jooksul siseriiklikku õigusesse üle võtmata jätmise korral oli võimalik omal algatusel otsuse tegemine Barcelona tsiviilkohtu pädevuse puudumise kohta, kuna pädevus tulenes lepingutingimusest, mida nimetatud kohus pidas direktiivi tähenduses ebaõiglaseks. Euroopa Kohus, kes järgis kohtujurist A. Saggio suurepärast ettepanekut, mille punktides 27–37 oli toodud selle delikaatse küsimuse põhjalik analüüs, vastas jaatavalt, väites, et „kooskõlalise tõlgendamise” nõude kohaselt peab kohus eelkõige eelistama sellist siseriikliku õiguse sätet, mille alusel ta saab omal algatusel keelduda pädevusest, mis tuleneb ebaõiglasest lepingutingimusest.
Vaidlusalune tingimus andis ettevõtja asukohajärgsele kohtule ainupädevuse müügilepingu kohaldamisega seonduvates vaidlustes. Direktiiv 93/13 võeti siseriiklikku õigusesse üle hilinemisega ja ülevõtmiseni kohaldusid tarbijakaitse valdkonnas kehtivad õigusnormid, mis ei reguleerinud otseselt seda, kas kohus võis omal algatusel viidata ebaõiglaste lepingutingimuste tühisusele; samuti ei olnud Hispaania õiguses õiguslikku alust, mille alusel kohtul oleks olnud pädevus teha otsus tühisuse kohta muul juhul kui lepingupoole taotlusel. Euroopa Kohus täpsustas siiski, et Hispaania kohus peab omal algatusel keelduma talle sellistel tingimustel antud vaidluse lahendamise pädevusest.(25) 14. juuli 2000. aasta kohtuotsuses kohaldas Hispaania esimese astme kohus sõna-sõnalt Euroopa Kohtu kohtuotsust ja kasutas oma õigust kontrollida omal algatusel lepingutingimuse ebaõiglast olemust ja lugeda hagi vastuvõetamatuks seetõttu, et lepingutingimus, mis viitas kohtuvaidluse kuulumisele Barcelona kohtute pädevusse, oli ebaõiglane, lisades, et sellest tühisusest tulenevalt olid vaidluse lahendamiseks pädevad kostja elukohajärgsed kohtud.(26)
29. Nn kooskõlalise tõlgendamise kohustus ei kehti mitte ainuüksi eelotsusemenetluses, nagu võiks arvata eespool toodud näidete põhjal. Kohtuotsusest komisjon v. Itaalia(27) tuleneb selgelt, et liikmesriigi ühenduse õigusest tulenevate kohustuste rikkumise tuvastamise korral on selle liikmesriigi kohtu- ja haldusasutustel esiteks keelatud kohaldada ühenduse õigusega vastuolus olevat maksuvabastuse süsteemi ja teiseks on neil kohustus võtta kõik ühenduse õiguse täielikuks rakendamiseks vajalikud sätted.
30. Muudel asjaoludel, andmata küll siseriiklikule kohtule samavõrd täpseid juhtnööre, on Euroopa Kohus viidanud direktiivi eesmärgi saavutamiseks sobivaimale lahendusviisile.
31. Kohtuotsuses Pafitis jt(28) leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 77/91/EMÜ,(29) mille eesmärgiks on tagada aktsionäride kaitse alammäär kõigis liikmesriikides, artikliga 25 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis võimaldab pangandusaktsiaseltsi võlgnevusest tulenevas erakorralises olukorras suurendada selle aktsiaseltsi kapitali haldusaktiga ilma aktsionäride üldkoosoleku otsuseta.
Põhikohtuasjas olid vaidluse poolteks ühelt poolt aktsiaseltsina registreeritud krediidiasutus ja selle uued aktsionärid ning teiselt poolt endised aktsionärid, kes vaidlustasid nii põhikirja muutmise, mis tegi võimalikuks kapitali suurendamise, väites, et põhikirja muudeti ajutise halduri otsusega aktsionäride üldkoosolekut kokku kutsumata, kui ka aktsiate jaotamise. Nad taotlesid ka kolme eelnevalt läbi viidud kapitali suurendamise tühisuse tuvastamist. Menetluses hiljem toimunud muutuste tõttu ei ole võimalik teha oletusi kohtuotsuse võimalike tagajärgede kohta.(30)
32. Kohtuasjas Ruiz Bernáldez(31) esitati eelotsuse küsimused kriminaalmenetluse raames joobeseisundis liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhi vastu. Siseriiklik kohus mõistis sõidukijuhilt välja tekitatud varalise kahju, kuid vabastas sõidukijuhi kindlustusandja hüvitise maksmise kohustusest toetudes mootorsõidukite kasutamise ja liiklemise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevatele siseriiklikele õigusnormidele, mis välistasid kahju hüvitamise juhul, kui vastutav isik juhtis sõidukit joobeseisundis.
Sel korral tõlgendas Euroopa Kohus direktiivi 72/166/EMÜ(32) ja direktiivi 84/5/EMÜ(33) nii, et arvestades taotletava kaitse-eesmärgiga peab mootorsõiduki kohustuslik kindlustus hüvitama sõiduki põhjustatud õnnetuses kannatanutele tekkinud kogu isiku- ja varakahju ja et kohustuslik kindlustusleping ei tohi sätestada, et teatud juhtudel, eelkõige sõidukijuhi joobeseisundi korral, on kindlustaja vabastatud kohustusest hüvitada kindlustatud sõidukiga kolmandatele isikutele tekitatud isiku- ja varakahju. Euroopa Kohus vihjas seega siseriiklikule kohtule, et kindlustusseltsil oli kohustus kannatanuid aidata, vaatamata sellele, et siseriiklikud õigusaktid seda ette ei näinud.(34) Audiencia Provincial de Sevilla järgis kohtuotsuse tegemisel Euroopa Kohtu eelotsust ja mõistis 30. aprillil 1996 kindlustusandjalt välja hüvitise R. Ruiz Bernáldezi poolt joobeseisundis põhjustatud õnnetuses kannatanutele.(35)
33. Kohtuotsuses Draehmpaehl(36) leidis Euroopa Kohus, et direktiiviga 76/207/EMÜ(37) on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis erinevalt teistest tsiviil- ja tööõiguse normidest kehtestavad konkursi kandidaadile, keda on soo alusel diskrimineeritud, tekitatud kahjude hüvitamise ülempiiriks kolme kuu palga, kui tuvastatakse, et kandidaat oleks mittediskrimineerimise korral nimetatud vabale töökohale, või kuue kuu palga, kui kandidaate on mitu. Töötaja oli vastanud ajakirjanduses avaldatud naistele suunatud töökuulutusele, kuid ettevõtja ei vastanud tema avaldusele ega tagastanud esitatud dokumente. Töötaja pöördus kohtusse, väites, et ta vastas kõige paremini töökoha nõuetele ja et teda oli diskrimineeritud. Ka selle juhtumi puhul ei jätnud eelotsuse täpsus Arbeitsgericht Hamburg’ile suurt mänguruumi.(38)
34. Võttes seisukoha direktiivi 86/653/EMÜ(39) osas kohtuasjas Bellone,(40) leidis Euroopa Kohus, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis seab agendilepingu kehtivuse sõltuvusse kaubandusagentide registrisse kandmisest. Lisaks nimetatud kaubanduskojas registreerimise nõude sätestamisele seadsid Itaalia õigusaktid lepingu kehtivuse sõltuvusse registreerimisest, jättes seega õiguslikust kaitsest ilma need, kes eespool viidatud nõudele ei vastanud ja seda eelkõige pooltevaheliste suhete lõppemisel. Kohtuvaidlus käsitles agendi poolt pärast ühe ettevõtjaga sõlmitud agendilepingu lõpetamist esitatud kahju hüvitamise nõuet. Kohtujurist A. Saggio väitis kohtuasjas Océano Grupo Editorial esitatud ettepaneku punktis 35, et kohtuotsuses Bellone oli Euroopa Kohus teinud kindlaks siseriikliku õigusnormi ja nimetatud direktiivi vahelise ületamatu vastuolu, mis välistas igasuguse „kooskõlalise tõlgendamise” võimaluse, millest tulenevalt eelotsusetaotluse esitanud kohus peab siseriikliku õigusnormi kohaldamata jätma.(41)
35. Kohtuotsusega Centrosteel(42) lahendati eelmise jätkuna käsitletav kohtuasi. Teine Itaalia kohus, lähtudes sellest, et kuna kohtupraktika ei tunnista direktiivide horisontaalset vahetut õigusmõju, siis ei saa kohus siseriiklikku õigusnormi kohaldamata jätta, küsis Euroopa kohtult, kas EÜ asutamislepingu asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevate sätetega, mille otsekohaldatavus on väljaspool kahtlust, on vastuolus tema riigi seadus, mis kohustab kaubandusagendina tegutsevaid isikuid end registrisse kandma, nähes ette registrisse kandmata kaubandusagentide sõlmitud lepingute tühisuse. Eelotsusemenetlus lahenes eelotsusetaotluse esitanud kohtule tuntud siseriikliku õiguse nn kooskõlalise tõlgendamise doktriini kordamisega direktiivi 86/653 eesmärkide saavutamiseks ilma esmaseid õigusakte tõlgendamata. Nii kohtujurist F. G. Jacobs oma ettepaneku punktis 5 kui ka Euroopa Kohus oma kohtuotsuse punktis 17 väitsid, et kohtuasjas Bellone tehtud kohtuotsusest tulenevalt oli Corte di Cassazione muutnud oma kohtupraktikat ja leidis, et seadusjärgse registrisse kandmise kohustuse eiramine ei toonud kaasa agendilepingu tühisust.
36. Eespool kirjeldatud kohtupraktikast lahknemine tähendaks tõsist tagasiminekut ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõtte käsitluses ja kahjustaks Euroopa Kohtu autoriteeti nõuda ühenduse õigusnormide ühetaolist tõlgendamist Euroopa Liidu territooriumil ning demoraliseeriks siseriiklikke kohtuid nende tegevuses ühenduse kohtutena, eelkõige neid, kes on järginud siseriiklike sätete nn kooskõlalise tõlgendamisega seonduvaid eelotsuseid.
Nagu ütles Cicero,(43) tõukab meid tagant soov suurendada inimsoo jõukust, oma nõuannete ja jõupingutustega soovime kaitsta inimeste elu ja seda rikastada ning see loomus õhutab meid neid eesmärke täitma; me järgime parimate eeskuju ja ei pööra tähelepanu taganemismärguandele, mis sunniks ettejõudnuid tagasi pöörduma.
37. Sellele vaatamata leidis Euroopa Kohus teise Itaalia kohtu poolt esitatud eelotsusetaotluse osas tehtud kohtuotsuses Arcaro,(44) et ühenduse õiguses puudub direktiivi otsekohaldamatute sätetega vastuolus olevate siseriiklike õigusnormide kõrvaldamise mehhanism; lisaks sellele tunnistas Euroopa Kohus, et siseriikliku kohtu kohustus arvestada asjakohaste siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel direktiivi sisuga on piirid, kui selle alusel pannakse eraisikule siseriikliku õigusesse üle võtmata direktiivist tulenev kohustus ja veelgi enam siis, kui selle alusel määratakse kindlaks nimetatud sätteid rikkuvate isikute kriminaalvastutus.
38. Selliseid kohtuotsuse Arcaro väiteid ei saa siiski niisama laiendada siinkohal analüüsitavatele kohtuasjadele, nagu seda mõned kohtuasjas osalenud liikmesriigid väidavad, ja seda erinevatel põhjustel.
Esiteks ei olnud L. Arcaroga seonduvas menetluses tegemist eraisikutevahelise vaidlusega, kuna L. Arcaro oli süüdistatav kriminaalmenetluses. Menetluse eesmärgiks oli vältida seda, et liikmesriik, kes ei olnud täitnud oma kohustust viia siseriiklik õigus kooskõlla direktiiviga 76/464/EMÜ(45) ja direktiiviga 83/513/EMÜ,(46) kasutaks sellist rikkumist oma huvides ära ja karistaks kriminaalkorras ettevõtjat, kes oli direktiivi sätteid rikkunud. Igal juhul leidis Euroopa Kohus, et siseriikliku kohtu kohustus järgida siseriikliku õiguse tõlgendamisel direktiivi, on piiratud ühenduse õiguskorra osaks olevate õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttega ja seda eriti siis, kui nimetatud kohustuse täitmine tooks kaasa kriminaalvastutuse.(47)
Teiseks on kohtuasja Arcaro ja Punase Risti töötajate algatatud kohtuasjade asjaolud väga erinevad, kuna esimese puhul polnud Itaalia seadusandja ühenduse õigust nõuetekohaselt siseriiklikku õigusesse üle võtnud, samas kui Saksamaa võttis vastu spetsiaalse seaduse direktiivi 93/104 täielikuks rakendamiseks, mille artikkel 3 kordab õigesti ühenduse õigusakti artikli 6 lõiget 2, kehtestades maksimaalseks töönädala pikkuseks 48 tundi.
39. Vastupidiselt föderaalvalitsuse väitele ei teki tööajaseaduse artikli 7 lõike 1 punkti 1 alapunkti a kõrvaldamisel õiguslünka, mis kohustaks siseriiklikku kohut rakendama ettevõtja suhtes kohustusi direktiivi 93/104 alusel, sest kohus võiks lihtsalt rakendada muud samasse ühenduse õigusnormide ülevõtmiseks vastu võetud õigusakti kuuluvat siseriiklikku õigusnormi,(48) mis on kooskõlas Euroopa seadusandja kehtestatud üldise kohustusega,(49) mille kohaselt tööaeg liikmesriikides ei tohi ületada nimetatud tundide arvu.(50)
Selles osas nõustun kohtujurist W. Van Gerveni kohtuasjas Marleasing(51) esitatud ettepaneku punkti 7 teises lõigus avaldatud arvamusega, et siseriiklike kohtute kohustus tõlgendada siseriiklikku õigust direktiiviga kooskõlaliselt ei too kaasa direktiivi vahetut õigusmõju eraisikutevahelistele suhetele. Vastupidi, kohaldatakse direktiiviga kooskõlaliselt tõlgendatud siseriiklikke õigusakte.
40. Pean samuti viitama kahele kohtuotsusele, millele rohkelt viitavad selles menetluse faasis menetlusse astunud nii oma seisukohtade poolt kui ka vastu. Kohtuotsused CIA Security International(52) ja Unilever(53) ei ole käesoleva küsimuse lahendamisel kasulikud, vaatamata sellele, et nad on märkimisväärse tähtsusega Euroopa Kohtu kohtupraktika arengus valdkonnas, mis puudutab liikmesriikide poolt ülevõtmata jäänud direktiivide kohaldamist siseriiklike kohtute poolt.(54)
Kahes kohtuasjas vastati siseriiklikule kohtule, et viimane ei tohi eraisikutevahelises menetluses kohaldada direktiivi 83/189/EMÜ(55) artiklit 8 ja 9 selgelt rikkuvat ilma komisjonile eelnevalt teatamata vastu võetud siseriiklikku tehnilist eeskirja, täpsustades, et Euroopa Kohtu kohtupraktika kohtuasjas Faccini Dori(56) ei olnud selles osas asjakohane, kuna nimetatud direktiivi sätete rikkumine kujutab endast olulise menetlusnormi rikkumist ja selle sätted ei anna eraisikutele õigusi ega pane neile kohustusi.(57)
41. Asjaolu, et direktiivi sätte vahetu õigusmõju mõjutab vertikaalsesse suhtesse mittekuuluvate eraisikute õigusi, ei takistanud Euroopa Kohtul selle olemasolu tunnustamist. Hea näitena selle seisukoha kohta võib tuua kohtuotsuse Fratelli Costanzo,(58) mis tehti direktiivi 71/305/EMÜ(59) tõlgendamiseks riikliku ehitustöölepingu sõlmimise otsuse peale esitatud tühistamishagi alusel(60); kohtuotsuse World Wildlife Fund jt,(61) mis tehti mitme lennuväljaga piirneval alal elava isiku ja kahe keskkonnakaitseorganisatsiooni poolt esitatud lennuvälja ümberkorralduskavale antud loa peale esitatud tühistamishagi alusel; kohtuotsuse Smith & Nephew ja Primecrown,(62) milles leiti, et direktiivi 65/65/EMÜ(63) alusel antud ravimite müügiloa omanik võib siseriiklikus menetluses toetuda nimetatud direktiivi sätetele, et vaidlustada pädeva asutuse poolt sama direktiivi alusel tema konkurendile samanimelise patenteeritud ravimi osas antud luba, või hiljutine kohtuotsus Wells,(64) kus rõhutatakse, et eraisikul direktiivi sätetele toetumise keelamist liikmesriigi vastu ei õigusta ainuüksi see, et sellest tulenevad negatiivsed tagajärjed kolmandate isikute õigustele, isegi siis, kui selliste tagajärgede ilmnemine on tõenäoline.
42. Ma ei jaga ka nende arvamust, kes väidavad, et ülimuslikud on ainuüksi ühenduse esmased õigusaktid või äärmisel juhul määrused, sest määruse sättega oli tegemist kohtuasjas Simmenthal(65); selline vahetegemine on kunstlik ja ebaõige, kuna(66) nimetatud kohtuotsuses tunnustas Euroopa Kohus nii asutamislepingu kui ka institutsioonide vahetult kohaldatavate õigusaktide ülimuslikkust. Veelgi enam, iga kord, kui tuvastatakse ühe liikmesriigi õigusnormi vastuolu ühenduse õigusnormiga, korratakse peaaegu 40 aastat tagasi välja kuulutatud ülimuslikkuse põhimõtet, olenemata konkreetsest ühenduse õigusallikast, olgu selleks asutamisleping(67), määrus või direktiiv(68).
43. Ma ei soovi praegu kaitsta niisuguste ülevõtmata jäetud direktiivide horisontaalset vahetut õigusmõju, mis vastavad kohtupraktikas kehtestatud tingimustele. Kaugeltki ei ole minu eesmärk siseriiklike kohtute õhutamine nimetatud sätete kohaldamisele ja seeläbi siseriikliku seadusandja pädevuse valdkonda tungimisele.
Kuid sellele vaatamata ei saa ma nõustuda nendega, kes väidavad, et käesolevale juhule sarnasel juhul vastutab riik eraisikute ees vaid ühenduse õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahju eest, kuna Euroopa Kohus on soovinud anda sellele lahendusele kõrvalise iseloomu ning seda kasutatakse vaid siis, kui direktiivi 93/104 rakendamiseks võetud ülejäänud siseriiklikke sätteid ei saa tõlgendada kooskõlaliselt direktiivi sõnastuse ja eesmärgiga.
44. Käesolevate kohtuasjade asjaoludel takistab Euroopa Kohtule usaldatud ühenduse õiguse ühetaolise tõlgendamise tagaja roll, mida ta teostab eelkõige eelotsusemenetluse kaudu, Euroopa Kohtul jätta siseriiklikule kohtule ainuüksi võimalus kohaldada siseriikliku õiguskorra sätet,(69) mis on vastuolus direktiivi 93/104 artikli 6 lõike 2 sõnastusega ning direktiivi eesmärgiga parandada töötajate tööohutust, -hügieeni ja -tervishoidu.(70)
45. Arvestades seega sellega, et direktiivi 93/104 artikli 6 lõike 2 puhul on tegemist selge, täpse ja tingimusteta õigusnormiga, mille puhul ei ole vajalik siseriikliku seadusandja sekkumine(71) ja Saksa kohus võib toetuda teistele tööajaseaduse sätetele kui artikli 7 lõike 1 punkti 1 alapunkt a, siis ei ole sobilik soovitada töötajatel esitada kahju hüvitamise hagi riigi vastu. Kui siseriiklikku õigust kohaldatakse hagejatele direktiiviga kooskõlaliselt, siis võib ettevõtja alati, kui ta leiab, et talle on kahju tekitatud, esitada hagi selle olukorra eest vastutavate ametiasutuste vastu.
46. Pean lisama, et siseriiklik kohus peab kaaluma direktiivi 93/104 töötajate kui töösuhte kõige nõrgema poole kaitse eesmärki ülevõtva siseriiklikku õiguse tõlgendamisel.(72) Euroopa Kohus piiritles kohtuotsuses Unilever(73) eraisikutele õigusi andvate ja neile kohustusi panevate direktiivide ja seda mittetegevate direktiivide erinevuse.
47. Seetõttu tundub kohane soovitada Arbeitsgericht Lörrach’il täita oma kohustused, mis tulenevad ühenduse õigusest ja järgida Juzgado de Primera Instancia de Oviedo, Tribunal Superior de Justicia de Cataluña, Juzgado de Primera Instancia no 35 de Barcelona, Audiencia Provincial de Sevilla, Arbeitsgericht Hamburg’i, Tribunale Civile di Bologna, Corte di Cassazione della Repubblica italiana ja Pretore di Brescia eeskuju.
48. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha otsus, et kui riik ei ole kasutanud direktiivi 93/104 artikli 18 lõike 1 punkti b alapunktis i sätestatud võimalust, siis on direktiivi 93/104 artikli 6 lõikega 2 vastuolus Saksa tööajaseaduse artikli 7 lõike 1 punkti 1 alapunkti a sarnane õigusnorm, mis võimaldab kollektiivlepingu või ettevõttesisese kokkuleppega pikendada päevast tööaega üle kümne tunni, kui tööaja sisse kuulub regulaarne ja arvestatav valveaeg.
Seetõttu tuleb Saksa Punase Risti kollektiivlepingu artiklit 14, arvestades, et see põhineb viidatud artiklil 7, tõlgendada nii, et töötajad, kellele seda kohaldatakse, ei pea töötama keskmiselt üle 48 tunni nädalas, arvestades direktiivi 93/104 artikli 16 lõikega 2 ja artikli 17 lõikega 4, mis käsitlevad keskmise tööaja arvutamiseks võrdlusperioodi kehtestamist.
IV. Ettepanek
49. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule taas ettepaneku vastata Arbeitsgericht Lörrach’i käesolevas kohtuasjas esitatud kolmandale küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivi 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte, artikli 6 lõige 2 on selge, täpne ja tingimusteta isegi siis, kui liikmesriigid kehtestavad erandeid artikli 16 lõikes 2 sätestatud võrdlusperioodist; lisaks sellele tulenevad nimetatud sättest eraisikute õigused, mistõttu saab siseriiklikus kohtus nimetatud sättele toetuda, kui liikmesriik ei ole sätet kehtestatud tähtaja jooksul nõuetekohaselt üle võtnud. Sellele vaatamata, kuna põhikohtuasjades on tegemist eraisikutevaheliste menetlustega, ei saa töötajad toetuda nimetatud sätte vahetule õigusmõjule.
Juhul kui riik ei ole kasutanud direktiivi 93/104 artikli 18 lõike 1 punkti b alapunktis i sätestatud võimalust, siis on nimetatud direktiivi artikli 6 lõikega 2 vastuolus Saksa tööajaseaduse artikli 7 lõike 1 punkti 1 alapunkti a sarnane õigusnorm, mis võimaldab kollektiivlepingu või ettevõttesisese kokkuleppega pikendada päevast tööaega üle kümne tunni, kui tööaja sisse kuulub regulaarne ja arvestatav valveaeg. Seetõttu tuleb Saksa Punase Risti teenistujate, töötajate ja praktikantide töötingimusi puudutava kollektiivlepingu artiklit 14, arvestades, et see põhineb viidatud artiklil 7, tõlgendada nii, et töötajad, kellele seda kohaldatakse, ei pea töötama keskmiselt üle 48 tunni nädalas, arvestades direktiivi 93/104 artikli 16 lõiget 2 ja artikli 17 lõiget 4, mis käsitlevad keskmise tööaja arvutamiseks võrdlusperioodi kehtestamist.