2. aprillil 2013 esitatud hagi - Jannatian versus nõukogu

(kohtuasi T-187/13)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Mahmoud Jannatian (Tehran, Iraan) (esindajad: advokaadid E. Rosenfeld ja S. Monnerville)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada hagejat puudutavas osas: (i) nõukogu 23. juuni 2008. aasta ühine seisukoht 2008/479/ÜVJP, millega muudetakse ühist seisukohta 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid²; (ii) nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsus 2008/475/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid⁴) artikli 7 lõiget 2; (iii) nõukogu 7. augusti 2008. aasta ühine seisukoht 2008/652/ÜVJP, millega muudetakse ühist seisukohta 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid⁶; (iv) nõukogu 17. novembri 2009. aasta otsus 2009/840/ÜVJP, millega rakendatakse ühist seisukohta 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid⁸; (v) nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP; (vi) nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/644/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007; (vii) nõukogu 17. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1100/2009, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2008/475/EÜ; (viii) nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 ning (ix) 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010; ja

mõista kõik kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.

Esimene väide, et nõukogul puudus pädevus

Hageja väidab, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 215 saab piiravaid meetmeid vastu võtta vaid komisjoni ja kõrge esindaja ühise ettepaneku põhjal. Vaidlustatud otsused ja määrused võttis nõukogu vastu üksi. Seega võeti need vastu pädevust omamata.

Teine väide, et rikutud on põhjendamiskohustust

Hageja väidab, et põhjused, mis esitati M. Jannatiani kandmiseks II lisasse, on liiga ebatäpsed, et täita kohtupraktikas põhjendamiskohustuse kohta kehtestatud nõudeid. Põhjendamiskohustuse täitmiseks oleks nõukogu pidanud esitama konkreetsed ja spetsiifilised asjaolud, mis näitavad, et hageja tegelikult toetas Iraani valitsust või Iraani tuumarelva leviku seisukohalt tundlikke tegevusi. Vaidlustatud otsustes ja määruste on seega rikutud põhjendamiskohustust.

Kolmas väide, et rikutud on hageja põhiõigusi

Hageja väidab esiteks, et, kuna vaidlustatud otsustes ja määrustes ei ole esitatud põhjendusi, rikuvad need hageja kaitseõigusi; teiseks, vaidlustatud otsuste ja määruste õigusvastasus mõjutab käesolevat menetlust, kuna esiteks takistab see hageja võimalust end kaitsta ning teiseks kohtul kontrollida vaidlustatud otsuste ja määruste õiguspärasust. Sellest tuleneb, et rikutud on hageja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile; ning viimaseks, kuna hageja on kaitseõigustest ilma jäetud ja kuna kohtul on takistatud kontrollida rahaliste vahendite külmutamise meetmeid puudutavate vaidlustatud otsuste ja määruste õiguspärasust, mis oma olemuselt on "eriti rõhuvad", siis on hageja suhtes kehtestatud põhjendamatu omandiõiguse piirang.

Neljas väide, et hageja vastu ei ole tõendeid

Hageja väidab, et nõukogu ei esitanud tõendeid ja teavet, millele ta vaidlustatud otsuste ja määruste vastuvõtmisel tugines.

Viies väide, et esineb faktiline ebaõigsus

Hageja väidab, et vastupidi vaidlustatud otsustes ja määrustes kinnitatule ei olnud hageja kuupäevadel, mil ta kanti piiravate meetmete kohaldamisalasse kuuluvate isikute ja üksuste loetellu, enam aatomienergiaorganisatsiooni asepresident. Seega tegi nõukogu faktivea, kui kandis hageja loetellu vaid põhjusel, et mitme vaidlustatud otsuse ja määruse kuupäeval oli ta aatomienergiaorganisatsiooni asepresident.

Kuues väide, et rikutud on õigusnorme

Hageja väidab, et artikli 20 punkt b ei kuulu iseenesest kohaldamisele isikute suhtes, kes olid VIII lisasse kantud üksustes juhtival kohal. Lisaks, artikli 20 punkt b näeb ette, et loetellu kantakse isikud "kes on kaasatud või otseselt seotud tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevustega Iraanis või kes neid tegevusi toetavad". Nõukogu rikkus õigusnormi, kui kandis hageja II lisa loetellu, esitamata ühtegi tõendit selle kohta, et hageja II lisasse kandmise ajal toetas ta aktiivselt ja tõhusalt Iraani tuumaenergiaalaseid tegevusi.

Seitsmes väide, et asjaolude hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga ning rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

Hageja väidab, et käesolevas asjas ei õigusta ükski üldist huvi pakkuv eesmärk niivõrd rangete meetmete kohaldamist isikute suhtes, kes on kasvõi lühikest aega olnud aatomienergiaorganisatsioonis juhtival kohal. Lisaks, isegi kui selliseid meetmeid peetaks üldist huvi pakkuva eesmärgi seisukohast õigustatuks, oleks need ikkagi taunitavad, kuna kasutatud meetmete ja taotletava eesmärgi vahel ei ole mõistlikku proportsionaalsuse suhet.

____________

¹ - Euroopa Liidu Teataja, 24. juuni 2008, nr L 163/43.

² - Euroopa Liidu Teataja, 24. juuni 2008, nr L 163/29.

³ - Euroopa Liidu Teataja, 8. august 2008, nr L 213/58.

⁴ - Euroopa Liidu Teataja, 18. november 2009, nr L 303/64.

⁵ - Euroopa Liidu Teataja, 27. juuli 2010, L 195/39.

⁶ - Euroopa Liidu Teataja, 27. oktoober 2010, L 281/81.

⁷ - Euroopa Liidu Teataja, 18. november 2009, nr L 303/31.

⁸ - Euroopa Liidu Teataja, 27. oktoober 2010, L 281/1.

⁹ - Euroopa Liidu Teataja, 24. märts 2012, L 88/1.