Kohtuasi T‑145/22
CEDC International sp. z o.o.
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet
Üldkohtu (kuues koda) 28. juuni 2023. aasta otsus
Euroopa Liidu kaubamärk – Vastulausemenetlus – Euroopa Liidu ruumilise kaubamärgi taotlus – Pudelis oleva rohulible kuju – Varasemad riigisisesed kaubamärgid – Suhteline keeldumispõhjus – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 8 lõige 3 (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõige 3) – Mõisted „agent“ või „esindaja“ – Otsese lepingulise kokkuleppe nõue
1. Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Kaubamärgi omaniku nõusoleku puudumine, kui agent või esindaja taotleb registreerimist enda nimel – Tingimus – Varasema kaubamärgi omanikust vastulause esitaja – Mõiste
(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 8 lõige 3)
(vt punktid 39 ja 42–46)
2. Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Kaubamärgi omaniku nõusoleku puudumine, kui agent või esindaja taotleb registreerimist enda nimel – Agent või esindaja – Mõiste – Ulatus – Otsese pooltevahelise ärilise koostöö kokkuleppe olemasolu
(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 8 lõige 3)
(vt punktid 51–56)
Kokkuvõte
Underberg AG (edaspidi „menetlusse astuja“) taotles 1996. aastal Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametis (EUIPO) piiritusjookide ja likööride(1) jaoks ruumilise kaubamärgi registreerimist, milleks on pudelis olev rohulible. Hagejast äriühingu CEDC International sp. z o.o. õiguseellane esitas 2003. aastal selle taotluse peale vastulause(2), tuginedes mitmele varasemale tähisele, mille registreerimist oli taotletud muu hulgas erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides. Vastulausete osakond ja seejärel EUIPO neljas apellatsioonikoda jätsid vastavalt vastulause ja kaebuse rahuldamata.
Üldkohus tühistas 11. detsembri 2014. aasta otsusega(3) neljanda apellatsioonikoja otsuse ja saatis asja tagasi viimati nimetatule, kes jättis kaebuse rahuldamata, kuna leidis, et esitatud tõendid ei ole piisavad asjaomaste varasemate kaubamärkide kasutamisviisi tõendamiseks. Üldkohtu 23. septembri 2020. aasta otsusega(4) see otsus osaliselt tühistati põhjenduste puudumise tõttu. Pärast ühele teisele apellatsioonikojale läbivaatamiseks määramist tõi viies apellatsioonikoda kaebuse rahuldamata jätmise põhjenduseks veel esile, et esiteks ei saa menetlusse astujat pidada hageja agendiks või esindajaks ja teiseks ei ole tõendatud taotletava veel registreerimata kaubamärgi kasutamine.
Üldkohus, kellele esitati selle peale hagi, kontrollis määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3(5) kohaldamist, mis reguleerib kaubamärgi registreerimisest keeldumist, kui kaubamärgiomaniku agent või esindaja taotleb registreerimist enda nimel ilma kaubamärgiomaniku nõusolekuta, ning täpsustas oma kohtupraktikat varasema kaubamärgi päritolu ja agendi või esindaja mõiste ning otsese lepingulise kokkuleppe nõude kohta.
Üldkohtu hinnang
Esimesena analüüsis Üldkohus tingimust, mille kohaselt peab vastulause esitaja selleks, et vastulause määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 alusel rahuldataks, olema varasema kaubamärgi omanik. Sellega seoses märkis ta kõigepealt, et selles sättes on viidatud „kaubamärgiomanikule“, täpsustamata, millist liiki kaubamärki silmas peetakse. Nimelt hõlmab mõiste „kaubamärk“ sama sätte tähenduses lisaks registreeritud kaubamärkidele ka registreerimata kaubamärke ulatuses, milles päritoluriigi õigusnormid tunnustavad seda liiki õigusi. Sel puhul ei ole oluline, kas varasema kaubamärgiga seotud õigused on Euroopa Liidus kohaldatavad või mitte, kuna see säte ei sisalda ühtegi viidet asjaomasele „territooriumile“. Seejärel täpsustas Üldkohus, et põhimõtet, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 3 ei piira selle kohaldamisala kaubamärkidega, mis on registreeritud liikmesriigis või millel on selles riigis õiguslik toime, on juba kinnitatud kohtuotsuses Adamowski vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Fagumit (FAGUMIT)(6), milles käsitleti kahte kehtetuks tunnistamise taotlust. Lõpuks märkis ta, et mõistet „omanik“ tuleb tõlgendada, võttes arvesse Pariisi konventsiooni artiklit 6 septies(7), mis käsitleb kaubamärgi registreerimist omaniku agendi või esindaja poolt ilma omaniku nõusolekuta, mistõttu ühes konventsiooni osalisriigis registreeritud varasema kaubamärgi omanik võib samuti tugineda määruse nr 40/94 artikli 8 lõikega 3 antud kaitsele, kui tema agent või esindaja taotleb kaubamärgi registreerimist Euroopa Liidus ilma tema nõusolekuta.
Teisena tegi Üldkohus otsuse agendi- või esinduslepingu olemasolu tingimuse kohta. Seejuures tuletas ta meelde, et saavutamaks eesmärki vältida varasema kaubamärgi kuritarvitamist kaubamärgiomaniku agendi või esindaja poolt, tuleb mõisteid „agent“ ja „esindaja“ tõlgendada laialt nii, et need hõlmavad kõiki lepingulisel kokkuleppel põhinevaid suhteid, mille puhul üks pooltest esindab teise poole huve, ja seda sõltumata sellest, kuidas see suhe on õiguslikult kvalifitseeritud. Niisiis piisab sellest, kui poolte vahel on selline ärilise koostöö kokkulepe, mis loob usaldussuhte, pannes kaubamärgitaotlejale otseselt või kaudselt varasema kaubamärgi omaniku huvide suhtes üldise usaldus- ja lojaalsuskohustuse.
Üldkohus täpsustas, et siiski on vaja, et ärilise koostöö kokkulepe, olgu see kirjalik või mitte, peab olema sõlmitud otse poolte vahel, mitte kolmandate isikute vahendusel. Seega tähendab asjaolu, et piisab „kaudsest“ suhtest, üksnes seda, et otsustav kriteerium määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 kohaldamiseks on sisuliselt ärilise koostöö kokkuleppe olemasolu ja laad, mitte selle formaalne kvalifikatsioon. Veel märkis ta, et lepingulise suhte olemasolu ei saa tõendada tõenäosuse või oletustega, vaid see peab nähtuma konkreetsetest ja objektiivsetest asjaoludest. Lisaks tõi ta esile, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe ei pea kaubamärgitaotluse esitamise ajal olema enam jõus, tingimusel et möödunud ajavahemik on selline, et võib õigusega eeldada, et konfidentsiaalsus- ja lojaalsuskohustus olid kaubamärgitaotluse esitamise ajal endiselt olemas.
Kuna kõnealusel juhul lasus lepingulise agendi- või esindamissuhte olemasolu tõendamiskoormis vastulause esitajal, see tähendab varasema kaubamärgi omanikul, siis pidi hageja tõendama, et kaubamärgitaotluse esitamise ajal oli vahetult menetlusse astuja ja tema vahel selline ärilise koostöö kokkulepe olemas. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuvastas Üldkohus kõigepealt, et hageja (või tema õiguseellase) ja menetlusse astuja (või tema õiguseellase) vahel ei olnud formaalselt sõlmitud kokkulepet. Seejärel märkis ta, et menetlusse astuja ja kolmandast isikust äriühingu vaheliste ärisuhete olemasolu ei tõenda, et menetlusse astuja on olnud hageja agent või esindaja. Lõpuks leidis ta, et hageja esitatud tõendid ei toeta „kaudse“ või de facto ärisuhte olemasolu hageja (või tema õiguseellase) ja menetlusse astuja (või tema õiguseellase) vahel. Kuna ei ole tõendatud, et nende poolte vahel oleks olnud mis tahes otsene või isegi kaudne või de facto ärilise koostöö kokkulepe, siis ei ole menetlusse astujal (või tema õiguseellasel) tekkinud hageja (või tema õiguseellase) suhtes mingisugust usaldus- ja lojaalsuskohustust.
Seetõttu nõustus Üldkohus apellatsioonikoja hinnangutega, et hageja ei suutnud tõendada lepingulist usaldussuhet tema ja menetlusse astuja vahel; et ta ei täitnud temal lasuvat tõendamiskoormist otsese agendi- või esinduslepingu olemasolu tõendamisel ning seega ei ole ta suutnud tõendada, et üks määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 sätestatud kumulatiivne tingimus on täidetud. Kuna agendi- või esinduslepingu olemasolu tingimus ei ole täidetud, otsustas Üldkohus, et apellatsioonikoda ei ole määruse nr 40/94 artikli 8 lõiget 3 rikkunud.