EUROOPA KOHTU OTSUS
21. september 1999(*)
Kohustuslik liitumine valdkondliku pensionifondiga – Vastavus konkurentsieeskirjadele – Valdkondliku pensionifondi kvalifitseerimine ettevõtjaks
Kohtuasjas C-67/96,
mille esemeks on Euroopa Kohtule EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Kantongerecht te Arnhem’i (Madalmaad) taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas kohtuvaidluses järgmiste poolte vahel:
Albany International BV
ja
Stichting Bedrijfspensioenfonds Textielindustrie
eelotsuse tegemiseks EÜ asutamislepingu artiklite 85, 56 ja 90 (nüüd EÜ artiklid 81, 82 ja 86) tõlgendamise kohta,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J.‑P. Puissochet, G. Hirsch ja P. Jann, kohtunikud J. C. Moitinho de Almeida (ettekandja), C. Gulmann, J. L. Murray, D. A. O. Edward, H. Ragnemalm, L. Sevón ja M. Wathelet,
kohtujurist: F. G. Jacobs,
kohtusekretär: vanemametnik D. Louterman-Hubeau,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Albany International BV, esindajad: advokaat T. R. Ottervanger, Rotterdam, ja advokaat M. H. van Coeverden, Haag,
– Stichting Bedrijfspensioenfonds Textielindustrie, esindajad: advokaat E. Lutjens, Amsterdam, ja advokaat M. O. Meulenbelt, Utrecht,
– Madalmaade valitsus, esindaja: välisministeeriumi õigusnõunik A. Bos,
– Saksamaa valitsus, esindajad: liitvabariigi majandusministeeriumi Ministerialrat E. Röder ja sama ministeeriumi Regierungsdirektor C.‑D. Quassowski,
– Prantsuse valitsus, esindajad: välisministeeriumi õigusosakonna rahvusvahelise majandusõiguse ja ühenduse õiguse talituse juhataja K. Rispal-Bellanger ja sama osakonna välisasjade sekretär C. Chavance,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigustalituse ametnik W. Wils,
arvestades kohtuistungi ettekannet,
olles 17. novembri 1998. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Albany International BV (esindaja: T. R. Ottervanger), Stichting Bedrijfspensioenfonds Textielindustrie (esindajad: E. Lutjens ja M. O. Meulenbelt), Madalmaade valitsus (esindaja: välisministeeriumi Euroopa õiguse talituse juhataja M. A. Fierstra), Prantsuse valitsus (esindaja: C. Chavance), Rootsi valitsus (esindaja: välisministeeriumi õigustalituse (EL) departementsråd A. Kruse) ja komisjon (esindaja: W. Wils),
olles 28. jaanuari 1999. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Oma 4. märtsi 1996. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. märtsil 1996, esitas Kantongerecht te Arnhem EÜ asutamislepingu artikli 177 (nüüd EÜ artikkel 234) alusel kolm eelotsuse küsimust EÜ asutamislepingu artiklite 85, 86 ja 90 (nüüd EÜ artiklid 81, 82 ja 86) tõlgendamise kohta.
2 Küsimused esitati kohtuvaidluses, mille pooled on Albany International BV (edaspidi „Albany”) ja Stichting Bedrijfspensioenfonds Textielindustrie (tekstiilitööstuse valdkonna pensionifond, edaspidi „Bedrijfspensioenfonds”) ning mis puudutab Albany keeldumist tasuda Fondile 1989. aasta makseid põhjendusel, et kohustuslik fondiga liitumine, mille alusel temalt nende maksete tasumist nõuti, on vastuolus EÜ asutamislepingu artikli 3 punktiga g (muudetuna EÜ artikli 3 lõike 1 punkt g) ja asutamislepingu artiklitega 85, 86 ja 90.
Siseriiklikud õigusnormid
3 Madalmaade pensionisüsteem põhineb kolmel sambal.
4 Esimene sammas on seadusest tulenev aluspension, mida maksab riik vastavalt Algemene Ouderdomswet’ile (vanaduspensioni seadus, edaspidi „AOW”) ja Algemene Nabestaandenwet’ile (toitjakaotuspensioni seadus). See seadusest tulenev kohustuslik skeem annab kõikidele inimestele õiguse teatud väikesele pensionile, mis ei sõltu varem tegelikult saadud töötasust ja mis arvutatakse seadusest tuleneva miinimumpalga alusel.
5 Teise samba moodustavad lisapensionid, mida makstakse seoses tasustatava töö või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisega ning mis täiendavad enamikul juhtudel aluspensioni. Neid lisapensione haldavad kollektiivsete skeemide raames, mida rakendatakse teatud majandussektori, kutseala või mõne ettevõtte töötajate suhtes, tavaliselt pensionifondid, millega liitumine muudeti – nagu põhikohtuasjas – kohustuslikuks seadusega Wet van 17 maart 1949 houdende vaststelling van en regeling betreffende verplichte deelneming in een bedrijfspensioenfonds (17. märtsi 1949. aasta seadus, millega kehtestatakse valdkondliku pensionifondiga kohustusliku liitumise eeskirjad, edaspidi „BPW”).
6 Kolmanda samba moodustavad individuaalsed pensioni- või elukindlustuslepingud, mis sõlmitakse vabatahtlikkuse alusel.
7 Wet op de loonbelasting (töötasult tasutavate maksude seadus) näeb ette, et pensionikindlustusmakseid võib maha arvata vaid juhul, kui pension ei ületa „mõistlikku” taset. Kui pension ületab sellist taset, siis ei ole kindlustusmakseid võimalik maha arvata. Kõnealune tase on 40-aastase tööstaaži puhul 70% isiklikust töötasust karjääri lõpul. Selliste maksuõigusnormide tulemusel määratakse Madalmaades tavaliselt vaid selliseid pensione – sh AOW alusel makstav pension –, mis on võrdsed 70%-ga viimasest töötasust.
8 BPW artikli 1 lõige 1 sätestab 11. veebruari 1988. aasta redaktsioonis:
„1. Käesolevas seaduses ja sellel põhinevates sätetes kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
b. valdkondlik pensionifond: teatavas tegevusvaldkonnas tegutsev pensionifond, mille raames kogutakse rahalisi vahendeid kas vaid kõnealuse valdkonna töötajate jaoks või ka selliste isikute jaoks, kes tegelevad nimetatud valdkonnas mõne tegevusega mõnes muus vormis.
[…]
f. asjaomane minister: sotsiaal- ja tööhõiveminister.”
9 Muudetud BPW artikkel 3 sätestab.
„1. Minister võib mõne sellise valdkondliku kutseorganisatsiooni taotlusel, kes esindab tema arvates piisavalt majanduselu struktuuri selles tegevusvaldkonnas, pärast kooskõlastamist asjaomase üldhaldusosakonna juhatajaga, kelle pädevusse kuuluvad kõnealuse tegevusvaldkonna küsimused, ja pärast konsulteerimist Sociaal-Economische Raad’i [majandus- ja sotsiaalnõukogu] ja Verzekeringskamer’iga [kindlustuskoda] muuta valdkondliku pensionifondiga liitumise kohustuslikuks kõikidele asjaomase tegevusvaldkonna töötajatele või nende töötajate teatud kategooriatele.
2. Eelmises lõikes nimetatud juhul on kõik selle lõike kohaselt kõnealustesse kategooriatesse kuuluvad isikud ja kui tegemist on palgatöötajatega, siis nende tööandjad, kohustatud järgima valdkondliku pensionifondi põhikirjas ja eeskirjades või nendel põhinevates õigusnormides nende kohta ette nähtud sätteid. Nende sätete rikkumise korral võidakse algatada kohtumenetlus, eriti osas, mis puudutab maksete tasumist.”
10 Muudetud BPW artikli 5 lõikes 2 on loetletud mitu tingimust, mis peavad olema täidetud, et sotsiaal- ja tööhõiveminister võiks kinnitada sellise kohutusliku liitumise taotluse, mida on kirjeldatud artikli 3 lõikes 1. Seega vastavalt muudetud BPW artikli 5 lõike 2 III ja IV punktile peavad valdkondliku pensionifondi põhikiri ja eeskirjad tagama piisavalt oma liikmete huvide kaitse ning fondi halduskomiteesse peab kuuluma võrdne arv asjaomase valdkonna tööandjate ja töövõtjate liitude esindajaid.
11 Muudetud BPW artikli 5 lõike 2 II punkti alapunkt 1 näeb ka ette, et valdkondliku pensionifondi põhikiri ja eeskirjad peavad sisaldama sätteid, mis käsitlevad juhtumeid ja tingimusi, mil asjaomase valdkonna töötajad ei ole kohustatud nimetatud fondiga liituma või nad võidakse vabastada teatud kohustustest fondi ees.
12 Muudetud BPW artikli 5 lõige 3 täpsustab:
„Sotsiaal- ja tööhõiveminister, kuulanud ära kindlustuskoja ja majandus- ja sotsiaalnõukogu, võtab vastu suuniseid, mis käsitlevad lõike 2 II punkti alapunktis 1 nimetatud küsimusi. Nende suuniste vastuvõtmiseks tuleb lähtuda põhimõttest, mille kohaselt ei ole asjaomased töötajad, kes on juba liitunud mõne ettevõtte pensionifondiga või on juba sõlminud mõne kindlustusseltsiga elukindlustuslepingu vähemalt kuus kuud enne artikli 3 lõikes 1 sätestatud taotluse esitamist, kohustatud selle valdkondliku pensionifondiga liituma või on täielikult või mõistlikus ulatuses vabastatud kohustusest teha sellesse sissemakseid, tingimusel et ja nii kaua kuni nad suudavad tõendada, et perioodil, mille osas nad ei pea liituma või on täielikult või mõistlikus ulatuses vabastatud kohustusest teha sellesse sissemakseid, omandavad nad pensioniõigusi, mis on vähemalt samaväärsed nendega, mida nad omandaksid, kui nad oleksid liitunud valdkondliku pensionifondiga. Minister võib ka vastu võtta lõike 2 muid osi puudutavaid suuniseid.”
13 Otsusega Beschikking van 29 december 1952 betreffende de vaststelling van de richtlijnen voor de vrijstelling van deelneming in een bedrijfspensioenfonds wegens een bijzondere pensioenvoorziening (29. detsembri 1952. aasta otsus, millega võeti vastu suunised, mis käsitlevad valdkondliku pensionifondiga liitumisest vabastamist pensioni eriskeemiga liitumise tõttu, muudetud 15. augusti 1988. aasta otsusega; edaspidi „liitumisest vabastamise suunised”) võttis sotsiaal- ja tööhõiveminister vastu muudetud BPW artikli 5 lõikes 3 nimetatud suunised.
14 Liitumisest vabastamise suuniste (muudetud kujul) artikkel 1 näeb ette:
„Valdkondliku pensionifondiga liitumisest või sellisesse maksete tegemise kohustusest võib fond vabastada iga huvitatud isiku, kes seda taotleb, kui asjaomase valdkonna töötaja kuulub pensioni eriskeemi, mis vastab järgmistele tingimustele:
a. skeem peab olema seotud mõne ettevõtte pensionifondi, mõne muu valdkondliku pensionifondi või kindlustajaga, kellel on Wet toezicht verzekeringsbedrijf’i (kindlustusseltside järelevalve seadus, Stb. 1986, 638) artiklis 10 ette nähtud tõend, või põhinema Algemene burgerlijke pensioenwet’il (avaliku teenistuse pensioniseadus, Stb. 1986, 540), Spoorwegenpensioenwet’il (raudteetöötajate ja nende vanemate pensioniseadus, Stb. 1986, 541) või Algemene Militaire pensioenwet’il (sõjaväepensionide seadus, Stb. 1979, 305);
b. skeemil põhinevad õigused peavad kokku olema vähemalt võrdväärsed nendega, mis tulenevad valdkondlikust pensionifondist;
c. asjaomase töötaja õigused ja tema kohustuste täitmine peavad olema piisavalt määral tagatud;
d. kui vabastus toob kaasa fondist väljaastumise, makstakse fondile hüvitist, mida kindlustuskoda peab mõistlikuks, selle kindlustustehnilise kahju eest, mis fondile võib väljaastumise tõttu tekkida.”
15 Mainitud suuniste (muudetud kujul) artikkel 5 lisab:
„1. Vabastus tuleb anda juhul, kui on täidetud artikli 1 punktides a, b ja c nimetatud tingimused: pensioni eriskeemi on rakendatud vähemalt kuus kuud enne taotlust, mille alusel muudeti valdkondliku pensionifondiga liitumine kohustuslikuks, ning on tõendatud, et perioodil, mille osas kõnealuse valdkonna töötaja ei pea liituma või on täielikult või mõistlikus ulatuses vabastatud kohustusest teha sissemakseid, omandab ta pensioniõigusi, mis on vähemalt samaväärsed nendega, mida ta omandaks, kui ta oleks liitunud valdkondliku pensionifondiga.
2. Kui lõikes 1 nimetatud hetkel ei vastanud pensioni eriskeem artikli 1 punktis b nimetatud tingimusele, tuleb enne taotluse kohta otsuse tegemist anda piisav tähtaeg selleks, et võimaldada seda tingimust täita.
3. Käesolevas artiklis ette nähtud vabastus peab jõustuma hetkel, mil liitumine valdkondliku pensionifondiga muutub kohustuslikuks.”
16 Kõnealuste suuniste (muudetud kujul) artikkel 9 täpsustab:
„1. Artiklis 8 kirjeldatud otsuste peale võib huvitatud isik esitada vaide kindlustuskojale 30 päeva jooksul alates hetkest, mil ta otsuse kätte saab. Valdkondlik pensionifond peab eelmises lauses sisalduva õiguse otsusega samal ajal huvitatud isikule kirjalikult teatavaks tegema.
2. Kindlustuskoda teeb vaide alusel tehtud otsuse teatavaks valdkondlikule pensionifondile ja kõnealuse vaide esitanud isikule.”
17 Kindlustuskoja antud hinnang kujutab endast lepitamiskatset. See ei ole vaidluse raames tehtud siduv otsus. Kindlustuskoja hinnangu peale ei saa esitada vaiet ega kaebust.
18 Lisaks BPW sätetele kohaldatakse valdkondliku pensionifondi suhtes, millega liitumine on muudetud kohustuslikuks, seadust Wet van 15 mei 1962 houdende regelen betreffende pensioen- en spaarvoorzieningen (15. mai 1962. aasta pensioni- ja säästufondide seadus, mida on hiljem mitu korda muudetud, edaspidi „PSW”).
19 PSW eesmärk on tagada võimalikult suures ulatuses, et töötajate suhtes võetud pensioni puudutavaid kohustusi tõesti täidetakse.
20 Sel eesmärgil kohustab PSW artikli 2 lõige 1 tööandjaid valima ühe kolmest skeemist, mis on mõeldud selleks, et eraldada pensioniks kogutud vahendid ettevõtte ülejäänud varadest. Tööandja võib liituda mõne valdkondliku pensionifondiga, moodustada ettevõtte pensionifondi või sõlmida mõne kindlustusseltsiga kollektiivseid või individuaalseid kindlustuslepinguid.
21 PSW artikli 1 lõige 6 täpsustab, et seda kohaldatakse ka valdkondlikele pensionifondidele, millega liitumine muudeti BPW alusel kohustuslikuks.
22 PSW näeb ka ette rea tingimusi, millele peavad vastama valdkondliku pensionifondi põhikiri ja eeskirjad. PSW artikkel 4 sätestab, et sellise fondi asutamisest tuleb teavitada sotsiaal- ja tööhõiveministrit ning kindlustuskoda. PSW artikli 6 lõige 1 kinnitab, et valdkondliku pensionifondi halduskomiteesse kuulub võrdne arv tööandjate ja töövõtjate organisatsioonide esindajaid.
23 Lisaks määratakse PSW artiklites 9 ja 10 kindlaks kogutud vahendite haldamise kord. Üldreegli selles valdkonnas kehtestab artikkel 9, mis kohustab pensionifonde pensionidega seotud kohustuste riski üle andma või selle edasi kindlustama. Erandina mainitud reeglist lubab artikkel 10 pensionifondidel kogutud kapitali omal riisikol hallata ja investeerida. Et omada vastavaid volitusi, peab pensionifond esitama pädevatele ametivõimudele haldamiskava, milles ta näitab täpselt, kuidas ta kavatseb toime tulla kindlustus- ja finantsriskiga. Selle kava peab heaks kiitma kindlustuskoda. Lisaks teostatakse pensionifondi üle pidevat järelevalvet. Skeemi kasumiaruanded tuleb regulaarselt esitada kindlustuskojale heakskiitmiseks.
24 Viimaks kehtestavad PSW artiklid 13–16 kogutud vahendite investeerimise eeskirjad. Artikli 13 kohaselt peavad skeemi varad, millele on liidetud prognoositav tulu, olema piisavad pensionikohustuste täitmiseks. Artikkel 14 täpsustab, et investeeringuid tuleb teha ettevaatlikult.
Põhikohtuasi
25 Bedrijfspensioenfonds asutati vastavalt BPW-le. Liitumine Fondiga muudeti kohutuslikuks sotsiaal- ja tööhõiveministri 4. detsembri 1975. aasta määrusega (edaspidi „määrus, millega muudeti liitumine kohustuslikuks”).
26 Albany käitab tekstiiliettevõtet, mis liitus Bedrijfspensioenfondsiga 1975. aastal.
27 Kuni 1989. aastani oli Bedrijfspensioenfondsi pensioniskeem kindlasummalise määraga skeem. Töötajatele makstud pension ei olnud proportsionaalses sõltuvuses nende töötasust, vaid oli iga töötaja puhul kindel summa. Kuna Albany leidis selle skeemi olevat liiga piiratud, sõlmis ta 1981. aastal ühe kindlustusseltsiga kokkuleppe oma töötajatele täiendava pensioniskeemi loomiseks, et kogupension, millele neil on õigus pärast 40-aastast staaži, oleks võrdne 70%-ga nende viimasest töötasust.
28 Bedrijfspensioenfonds muutis oma pensioniskeemi ja muudatused hakkasid kehtima 1. jaanuarist 1989. Selle skeemi kohaselt said töötajad edaspidi pensioni, mis moodustas samuti 70% viimasest töötasust.
29 Pärast seda, kui Bedrijfspensioenfonds oma pensioniskeemi muutis, taotles Albany 22. juulil 1989 vabastamist fondiga liitumisest. Bedrijfspensioenfonds lükkas selle taotluse 28. detsembril 1990 tagasi. Viimane leidis nimelt, et liitumisest vabastamise suuniste kohaselt antakse selline vabastus vaid juhul, kui on täidetud nimetatud suunistes kehtestatud tingimused ja kui pensioni eriskeemi rakendati juba kuus kuud enne sotsiaalpartnerite selle taotluse esitamist, mille alusel valdkondliku pensionifondiga liitumine kohustuslikuks muudeti.
30 Albany esitas kindlustuskojale Bedrijfspensioenfondsi otsuse peale vaide. Oma 18. märtsi 1992. aasta otsuses leidis kindlustuskoda, et isegi kui Bedrijfspensioenfonds ei olnud antud juhul kohustatud andma taotletud vabastust, on alust temalt paluda kasutada oma pädevust anda vabastus või vähemalt etteteatamistähtaeg, sest Albany oli juba mitu aastat tagasi loonud oma töötajatele täiendava pensioniskeemi ja see skeem oli alates 1. jaanuarist 1989 samasugune nagu see, mille kehtestas Bedrijfspensioenfonds.
31 Bedrijfspensioenfonds ei järginud kindlustuskoja arvamust ja saatis 11. novembril 1992 Albanyle maksuotsuse, nõudes, et viimane tasuks 36 700,29 Hollandi kuldnat, mis vastas 1989. aasta sissemaksetele, millele oli lisatud intress, sissenõudmiskulud, kohtuvälise menetluse kulud ja õigusabikulud.
32 Albany esitas maksuotsuse peale Kantongerecht te Arnhem’ile kaebuse. Ta väitis eelkõige, et süsteem, mis näeb ette kohustusliku liitumise Bedrijfspensioenfondsiga, on vastuolus EÜ asutamislepingu artikli 3 punktiga g ning asutamislepingu artiklitega 52 ja 59 (nüüd muudetuna EÜ artiklid 43 ja 49 ) ja asutamislepingu artiklitega 85, 86 ja 90.
33 Albany sõnutsi tekitas Bedrijfspensioenfondsi keeldumine vabastada ta liitumisest talle kahju. Nimelt pakub tema kindlustusselts talle ebasoodsamaid tingimusi, kui ta peab sõlmima lepingu Bedrijfspensioenfondsi kehtestatud täiendava pensioniskeemi raames. Lisaks, vastupidi Bedrijfspensioenfondsi kinnitustele vabastasid mõned teised valdkondlikud pensionifondid, näiteks Bedrijfspensioenfonds voor de Bouwnjiverheid ja Bedrijfspensioenfonds voor het Schildersbedrijf, liitumisest varem täiendava pensioniskeemiga liitunud ettevõtjad.
34 Bedrijfspensioenfonds väitis, et antud juhul ei ole mingit seaduslikku kohustust taotletud vabastust anda. Seega võib kohus selles küsimuses teostada vaid piiratud kontrolli. Vastavalt BPW artikli 5 lõikele 3 tuleb vabastus kohustuslikus korras anda vaid juhul, kui ettevõtja kehtestas samaväärse pensioniskeemi vähemalt kuus kuud enne seda, kui liitumine muudeti kohustuslikuks. Selline vabastamiskohustus on olemas vaid esmakordsel Bedrijfspensioenfondsiga liitumisel ega tule kõne alla pensionieeskirjade muutmise korral. Lisaks rõhutas Bedrijfspensioenfonds seda, kui oluline on säilitada õige solidaarsusel põhinev pensioniskeem, millest saavad kasu kõik tekstiilitööstuse töötajad ja ettevõtjad, ning märkis selles küsimuses, et Albanyle vabastuse andmine tähendaks tema umbes 8800 liikmest 110 lahkumist.
35 Kantongerecht jagas kindlustuskoja arvamust, mille kohaselt oli Albany täiendav skeem alates 1. jaanuarist 1989 analoogne Bedrijfspensioenfondsi kehtestatud pensioniskeemiga. Ta rõhutas, et valdkondliku pensionifondi ja selle liikme suhetes kehtivad mõistlikkuse ja õigluse põhimõte ning samuti hea halduse üldpõhimõtted. Seega peaks valdkondlik pensionifond võtma liitumisest vabastamise otsust tehes suures osas arvesse seaduses kindlaks määratud sellise sõltumatu ekspertiisiinstantsi arvamust, nagu seda on kindlustuskoda.
36 Kantongerecht märkis, et 14. detsembri 1995. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑430/93 ja C‑431/93: Van Schijndel ja Van Veen (EKL 1995, lk I‑4705) ei analüüsinud Euroopa Kohus kolme viimast küsimust, mis puudutasid Madalmaade valdkondliku pensioniskeemiga kohustusliku liitumise süsteemi vastavust ühenduse konkurentsieeskirjadele.
37 Neil asjaoludel otsustas Kantongerecht te Arnhem, viidates oma 19. aprilli 1993. aasta, 17. jaanuari 1994. aasta ja 9. jaanuari 1995. aasta vaheotsustele, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas valdkondlik pensionifond [BPW] artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses on ettevõtja EÜ asutamislepingu artiklite 85, 86 ja 90 tähenduses?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas tööstusettevõtjate pensionifondiga liitumise kohustuslikuks muutmine on liikmesriigi meede, mis võtab ettevõtjate suhtes kohaldatavatelt konkurentsieeskirjadelt kasuliku mõju?
3. Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas on mingeid muid asjaolusid, mille esinemisel on kohustuslik pensionifondiga liitumine vastuolus asutamislepingu artikliga 90, ning kui on, siis millised need asjaolud on?”
Vastuvõetavus
38 Madalmaade ja Prantsuse valitsus ning komisjon seavad esitatud küsimuste vastuvõetavuse kahtluse alla, kuna eelotsusetaotluses ei ole põhikohtuasja faktilist ja õiguslikku raamistikku piisavalt täpselt määratletud. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole üksikasjalikult kirjeldanud põhikohtuasjas kohaldatavaid õigusnorme, Bedrijfspensioenfondsi loomise asjaolusid ega ka Bedrijfspensioenfondsi haldamise eeskirju, ei saa Euroopa Kohus ühenduse õigusele anda tarvilikku tõlgendust ning liikmesriikidel ja teistel asjassepuutuvatel pooltel ei ole võimalik esitada kirjalikke märkusi, milles nad pakuksid eelotsuse küsimustele vastust.
39 Tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale nõuab vajadus ühenduse õiguse sellise tõlgenduse järele, mida oleks siseriiklikul kohtul tarvis, et siseriiklik kohus määratleks oma küsimusi puudutava faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks faktilisi hüpoteese, mille alusel küsimused esitati. Need nõuded kehtivad eriti teatud valdkondades, näiteks konkurents, mida iseloomustavad keerulised faktilised ja õiguslikud olukorrad (vt eelkõige 26. jaanuari 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑320/90–C‑322/90: Telemarsicabruzzo jt, EKL 1993, lk I‑393, punktid 6 ja 7; 14. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑284/95: Safety Hi-Tech, EKL 1998, lk I‑4301, punktid 69 ja 70, ning kohtuasjas C‑341/95: Bettati, EKL 1998, lk I‑4355, punktid 67 ja 68).
40 Eelotsusetaotluses esitatud teave ei pea mitte ainult võimaldama Euroopa Kohtul tarvilikke vastuseid anda, vaid ka andma liikmesriikide valitsustele ja teistele asjassepuutuvatele pooltele võimaluse esitada märkusi vastavalt EÜ Kohtu põhikirja artiklile 20. Euroopa Kohtu ülesanne on teostada järelevalvet selle üle, et nimetatud võimalus oleks tagatud, võttes arvesse asjaolu, et eespool viidatud sätte kohaselt tehakse asjaomastele pooltele teatavaks vaid eelotsusetaotlus (vt eelkõige 30. aprilli 1998. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑128/97 ja C‑137/97: Testa ja Modesti, EKL 1998, lk I‑2181, punkt 6, ning 11. mai 1999. aasta määrus kohtuasjas C-325/98: Anssens, EKL 1999, lk I‑2969, punkt 8).
41 Käesoleval juhul selgub märkustest, mis liikmesriikide valitsused ja teised asjassepuutuvad pooled on vastavalt EÜ Kohtu põhikirja artiklile 20 Euroopa Kohtule esitanud, et eelotsusetaotluses esitatud teave võimaldas neil tõhusalt võtta seisukoha Euroopa Kohtule esitatud küsimustes.
42 Lisaks viitab Prantsuse valitsus oma märkustes nendele märkustele, mis ta esitas liidetud kohtuasjades C-115/97–C-117/97: Brentjens (kohtuotsus on tehtud käesoleva otsusega samal päeval, EKL 1999, lk I‑6025), mis viitavad selgelt kohtuasjale C‑219/97: Drijvende Bokken (kohtuotsus on tehtud käesoleva otsusega samal päeval, EKL 1999, lk I‑6121), samal ajal kui komisjon nimetab oma märkustes otseselt viimati mainitud kohtuasja. Eelotsusetaotlus eespool viidatud kohtuasjas Drijvende Bokken, mis käsitleb samuti seda, kas kohustuslik liitumine valdkondliku pensionifondiga on kooskõlas ühenduse konkurentsieeskirjadega, sisaldab põhikohtuasja suhtes kohaldatavate õigusnormide üksikasjalikku kirjeldust.
43 Isegi kui Madalmaade ja Prantsuse valitsus võisid antud juhul leida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teave ei võimalda neil võtta seisukohta Euroopa Kohtule esitatud küsimuste teatavate aspektide suhtes, tuleb rõhutada, et seda teavet täiendavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt edastatud toimikus sisalduv materjal, kirjalikud märkused ja vastused Euroopa Kohtu esitatud küsimustele. Kogu see materjal, mis on ära toodud kohtuistungi ettekandes, edastati liikmesriikide valitsustele ja teistele asjassepuutuvatele pooltele kohtuistungiks, mille käigus nad võisid oma seisukohti täiendada.
44 Lõpuks tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud teave, mida vajalikus ulatuses täiendab eespool nimetatud materjal, annab Euroopa Kohtule piisava ettekujutuse põhikohtuasja faktilisest ja õiguslikust raamistikust, et ta võiks tõlgendada ühenduse konkurentsieeskirju, lähtudes selle kohtuasja aluseks olevast olukorrast.
45 Järelikult on esitatud küsimused vastuvõetavad.
Teine küsimus
46 Oma teise küsimusega, mis tuleb läbi vaadata esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas asutamislepingu artikli 3 punktiga g, EÜ asutamislepingu artikliga 5 (nüüd EÜ artikkel 10) ja asutamislepingu artikliga 85 on vastuolus ametivõimude otsus muuta teatava valdkonna tööandjate ja töötajate organisatsioonide taotlusel liitumine valdkondliku pensionifondiga kohustuslikuks.
47 Albany väidab, et sotsiaalpartnerite taotlus muuta liitumine valdkondliku pensionifondiga kohustuslikuks kujutab endast kõnealuses valdkonnas tegutsevate ettevõtjate kokkulepet, mis on vastuolus asutamislepingu artikli 85 lõikega 1.
48 Selline kokkulepe piirab konkurentsi kahest aspektist. Ühest küljest võtab ta seeläbi, et usaldab kohustusliku skeemi rakendamise vaid ühele haldurile, kõnealuses valdkonnas tegutsevatelt ettevõtjatelt võimaluse liituda pensioniskeemiga, mida haldavad teised kindlustusandjad. Teisest küljest tõrjub see kokkulepe need kindlustusandjad välja pensionikindlustusturu olulisest osast.
49 Sellise kokkuleppe tagajärjed konkurentsile on „tuntavad”, sest see puudutab Madalmaade kogu tekstiilitööstuse valdkonda. Neid tagajärgi raskendab kumulatiivne mõju, mis on seotud asjaoluga, et liitumine pensioniskeemidega muudeti kohustuslikuks paljudes majandussektorites ja kõikidele nende sektorite ettevõtjatele.
50 Lisaks kahjustab selline kokkulepe liikmesriikidevahelist kaubandust, kuna puudutab ettevõtjaid, kelle tegevus on piiriülene, ja võtab teistes liikmesriikides asuvatelt kindlustusandjatelt võimaluse pakkuda Madalmaades täielikku pensioniskeemi kas teenuste piiriülese osutamise abil või oma tütarettevõtete või filiaalide kaudu.
51 Seega, luues vastava õigusliku raamistiku ja rahuldades sotsiaalpartnerite taotluse muuta liitumine valdkondliku pensionifondiga kohustuslikuks, soodustasid või edendasid ametivõimud kõnealuses valdkonnas tegutsevate ettevõtjate vaheliste selliste kokkulepete rakendamist ja toimimist, mis on vastuolus asutamislepingu artikli 85 lõikega 1, ning rikkusid seeläbi asutamislepingu artikli 3 punkti g ja artiklit 85.
52 Teisele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt välja selgitada, kas teatava valdkonna tööandjate ja töötajate organisatsioonide poolt kollektiivlepingu raames tehtud otsus luua selles valdkonnas üksainus pensionifond, mille ülesandeks on täiendava pensioniskeemi haldamine, ning paluda ametivõimudel muuta liitumine selle fondiga kõikidele selle valdkonna töötajatele kohustuslikuks, on vastuolus asutamislepingu artikliga 85.
53 Kõigepealt tuleb meenutada, et asutamislepingu artikli 85 lõige 1 keelab kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevuse, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires. Selle normi olulisuse tõttu sätestasid asutamislepingu autorid asutamislepingu artikli 85 lõikes 2 selgelt, et kõik selle artikli põhjal keelatud kokkulepped või otsused on algusest peale tühised.
54 Seejärel tuleb meenutada, et EÜ asutamislepingu artikli 3 punktide g ja i (nüüd muudetuna EÜ artikli 3 lõike 1 punktid g ja i) kohaselt hõlmab ühenduse tegevus mitte ainult „süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata”, vaid ka „sotsiaalpoliitikat”. EÜ asutamislepingu artikkel 2 (nüüd muudetuna EÜ artikkel 2) sätestab, et ühenduse ülesanne on eelkõige „edendada majandustegevuse harmoonilist ja tasakaalustatud arengut” ning „tööhõive ja sotsiaalkaitse kõrget taset”.
55 Selles küsimuses sätestab EÜ asutamislepingu artikkel 118 (EÜ asutamislepingu artiklid 117–120 asendati EÜ artiklitega 136–143), et komisjoni ülesanne on edendada tihedat koostööd liikmesriikide vahel sotsiaalvaldkonnas, eriti küsimustes, mis käsitlevad ühinemisõigust ning tööandjate ja töötajate vahelisi kollektiivläbirääkimisi.
56 EÜ asutamislepingu artikkel 118b (asutamislepingu artiklid 117–120 asendati EÜ artiklitega 136–143) lisab, et komisjon püüab arendada Euroopa tasandil sotsiaalpartnerite vahel dialoogi, mis viimaste soovi korral võib kaasa tuua lepingulised suhted.
57 Lisaks sätestab sotsiaalpoliitika kokkuleppe artikkel 1 (EÜT 1992, C 191, lk 91; edaspidi „sotsiaalpoliitika kokkulepe”), et ühenduse ja selle liikmesriikide eesmärk on eelkõige elu- ja töötingimuste parandamine, adekvaatne sotsiaalne kaitse, sotsiaalne dialoog, inimressursside arendamine, mis võimaldab saavutada tööhõive kõrge ja kestva taseme, ning võitlus tõrjutusega.
58 Sotsiaalpoliitika kokkuleppe artikli 4 lõigete 1 ja 2 kohaselt võib dialoog sotsiaalpartnerite vahel ühenduse tasandil viia viimaste soovi korral lepinguliste suheteni, kaasa arvatud kokkulepped, mis viiakse ellu sotsiaalpartneritele ja liikmesriikidele omaste menetluste ja praktika kohaselt või allakirjutanud poolte ühisel taotlusel nõukogu otsusel, mille viimane teeb komisjoni ettepanekul.
59 Muidugi iseloomustavad tööandjate ja töötajate organisatsioonide vahel sõlmitud kollektiivlepinguid teatavad konkurentsi piiravad tagajärjed. Siiski kahjustataks väga tugevalt selliste kokkulepetega taotletavaid sotsiaalpoliitilisi eesmärke, kui otsides ühiselt tööhõive ja töötingimuste parandamise meetmeid, peaksid sotsiaalpartnerid juhinduma asutamislepingu artikli 85 lõikest 1.
60 Asutamislepingu sätete tarvilikust ja järjekindlast tõlgendamisest tuleneb niisiis, et sotsiaalpartnerite kollektiivsete läbirääkimiste raames sellistel eesmärkidel sõlmitud kokkuleppeid tuleb käsitelda nii, et nad oma olemuse ja eesmärgi tõttu ei kuulu asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse.
61 Seega tuleb teha kindlaks, kas põhikohtuasjas vaatluse all oleva kokkuleppe olemus ja eesmärk õigustavad selle asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisalast väljajätmist.
62 Käesoleval juhul tuleb ühelt poolt tõdeda, et sarnaselt eespool vaadeldud sotsiaalse dialoogi raames sõlmitud kokkulepete kategooriaga sõlmiti ka põhikohtuasjas kõne all olev kokkulepe kollektiivlepingu vormis ja on tööandjate ja töötajate organisatsioonide kollektiivsete läbirääkimiste tulemus.
63 Mis puudutab teiselt poolt selle eesmärki, siis põhikohtuasjas kõne all olev kokkulepe kehtestab teatud valdkonnas täiendava pensioniskeemi, mida haldab pensionifond, millega liitumise võib muuta kohustuslikuks. Sellise skeemi eesmärk on tagada kõikidele selle valdkonna töötajatele teatud pensioni tase ja see aitab niisiis otseselt kaasa töötajate ühe töötingimuse, nimelt nende töötasu parandamisele.
64 Seega tuleb teha järeldus, et põhikohtuasjas vaatluse all olev kokkulepe ei kuulu oma olemuse ega eesmärgi tõttu asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse.
65 Seejärel tuleb meenutada, et nagu Euroopa Kohus on leidnud eelkõige oma 21. septembri 1988. aasta otsuses kohtuasjas 267/86: Van Eycke (EKL 1988, lk 4769, punkt 16), käsitleb asutamislepingu artikkel 85 ise ainult ettevõtjate käitumist ega puuduta liikmesriikide seaduse või määrusena võetud meetmeid. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb siiski, et asutamislepingu artikkel 85 kehtestab koostoimes artikliga 5 liikmesriikidele kohustuse mitte võtta ega säilitada seaduse või määrusena võetavaid meetmeid, mis võivad kõrvaldada ettevõtjate suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade kasuliku mõju. Sellise olukorraga on sama kohtupraktika kohaselt tegemist juhul, kui liikmesriik kas kohustab sõlmima asutamislepingu artikliga 85 vastuolus olevaid kokkuleppeid või soodustab nende sõlmimist või tugevdab selliste kokkulepete tagajärgi või võtab omaenese õigusnormilt selle riikliku iseloomu, delegeerides ettevõtjatele pädevuse võtta vastu otsuseid, mis käsitlevad sekkumist majandusse (vt eelkõige 17. novembri 1993. aasta otsused kohtuasjas C-2/91: Meng, EKL 1993, lk I-5751, punkt 14; kohtuasjas C‑185/91: Reiff, EKL 1993, lk I‑5801, punkt 14; kohtuasjas C‑245/91: Ohra Schadeverzekeringen, EKL 1993, lk I‑5851, punkt 10; 18. juuni 1998. aasta otsused kohtuasjas C-35/96: komisjon v. Itaalia, EKL 1998, lk I-3851, punktid 53 ja 54, ning kohtuasjas C-266/96: Corsica Ferries France, EKL 1998, lk I‑3949, punktid 35, 36 ja 49).
66 Selles suhtes tuleb märkida, et tööandjate ja töötajate organisatsioonide poolt ametivõimudele esitatud taotlus muuta liitumine nende endi loodud valdkondliku pensionifondiga kohustuslikuks kuulub skeemi, mis on ette nähtud mitmes siseriiklikus õigussüsteemis ja mille eesmärk on määrusandliku pädevuse kasutamine sotsiaalvaldkonnas. Kuna põhikohtuasjas kõne all olev kokkulepe ei kuulu asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 52–64, on liikmesriikidel õigus muuta see kohustuslikuks isikutele, kes ei ole sellega seotud.
67 Sotsiaalpoliitika kokkuleppe artikli 4 lõige 2 sätestab selgelt ühenduse tasandil, et sotsiaalpartnerid võivad taotleda koos nõukogult sotsiaalkokkulepete elluviimist.
68 Ametivõimude otsust muuta liitumine sellise fondiga kohustuslikuks ei saa seega vaadelda nii, et see kohustab sõlmima asutamislepingu artikliga 85 vastuolus olevaid kokkuleppeid või tugevdab selliste kokkulepete tagajärgi.
69 Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et ametivõimude otsus muuta liitumine valdkondliku pensionifondiga kohustuslikuks ei kuulu määrusena võetavate meetmete hulka, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt kahjustavad asutamislepingu artikli 3 punkti g ning artiklite 5 ja 85 kasulikku mõju.
70 Teisele küsimusele tuleb niisiis vastata, et asutamislepingu artikli 3 punkti g ning artiklitega 5 ja 85 ei ole vastuolus ametivõimude otsus muuta teatava valdkonna tööandjate ja töötajate organisatsioonide taotlusel liitumine valdkondliku pensionifondiga kohustuslikuks.
Esimene küsimus
71 Oma esimese küsimusega, mis tuleb läbi vaadata teisena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas valdkondlik pensionifond, mille ülesanne on teatava valdkonna tööandjate ja töötajate organisatsioonide vahelise kollektiivlepinguga loodud täiendava pensioniskeemi haldamine ja millega liitumise on ametivõimud muutnud selle valdkonna töötajatele kohustuslikuks, on ettevõtja asutamislepingu artikli 85 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses.
72 Bedrijfspensioenfondsi ja menetlusse astunud valitsuste arvates ei ole selline fond ettevõtja asutamislepingu artikli 85 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses. Siinkohal meenutavad nad valdkondliku pensionifondi ja selle hallatava täiendava pensioniskeemi mitmesuguseid iseloomulikke tunnuseid.
73 Esiteks on teatud valdkonna kõikide töötajate kohustuslikul liitumisel täiendava pensioniskeemiga Madalmaades kehtivas pensionisüsteemis oluline sotsiaalne ülesanne, sest seadusest tuleneva miinimumpalga alusel arvutatud seadusest tulenev pension on väga väike. Kui seadusega ette nähtud alustel ja korras luuakse kollektiivlepinguga täiendav pensioniskeem ja kui ametivõimud muudavad sellega liitumise kohustuslikuks, on see Madalmaade sotsiaalse kaitse süsteemi osa ning seda haldavat valdkondlikku pensionifondi tuleb pidada organiks, mis aitab hallata sotsiaalkindlustuse avalikku teenust.
74 Teiseks ei ole valdkondliku pensionifondi eesmärk tulu saamine. Seda juhivad koos sotsiaalpartnerid, kes on halduskomitees esindatud võrdsel arvul. Valdkondlikku pensionifondi tehakse keskmisena määratletud sissemakseid, mille komitee on kindlaks määranud nii, et sissemaksete summa, pensioni suurus ja riskide ulatus on kollektiivsel tasemel tasakaalus. Lisaks ei saa sissemaksed jääda alla teatava taseme, et oleks tagatud adekvaatsete reservide moodustamine, ega ületada teatavat ülempiiri, et säilitataks tulu saamise eesmärgi puudumine, kusjuures sellest piirist kinnipidamise tagavad sotsiaalpartnerid ja kindlustuskoda. Isegi kui saadud sissemakseid investeeritakse vastavalt kapitalisatsioonisüsteemile, tehakse selliseid investeeringuid kindlustuskoja järelevalve all ning PSW sätteid ja valdkondliku pensionifondi põhikirja järgides.
75 Kolmandaks töötab valdkondlik pensionifond solidaarsuspõhimõtte alusel. Solidaarsus avaldub kohustuses vastu võtta kõik töötajad ilma eelneva meditsiinilise läbivaatuseta, pensioni kogumise jätkumises ka siis, kui ollakse vabastatud sissemaksete tegemisest töövõimetuse tõttu, selles, et fond võtab tööandja pankroti korral enda kanda tööandja võlgnetavad sissemaksed, ning pensionisumma indekseerimises, et säilitada selle väärtust. Solidaarsuse põhimõte ilmneb ühtlasi ka selles, et igal üksikjuhul ei vasta sissemakse, mis on keskmisena määratletud ja riskidest sõltumatu, pensioniõigustele, mille kindlaksmääramiseks võetakse arvesse keskmist palka. Selline solidaarsus muudab hädavajalikuks kohustusliku liitumise täiendava pensioniskeemiga. Selle puudumisel oleks „heade” riskide lahkumisel negatiivne spiraaliefekt, mis seaks ohtu skeemi finantstasakaalu.
76 Arvestades eespool esitatut, leiavad Bedrijfspensioenfonds ja menetlusse astunud valitsused, et valdkondlik pensionifond on organ, mille ülesandeks on sotsiaalkindlustusskeemi haldamine sarnaselt organitega, mida puudutas Euroopa Kohtu 17. veebruari 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑159/91 ja C‑160/91: Poucet ja Pistre (EKL 1993, lk I-637) ja vastupidi organile, mis oli kõne all Euroopa Kohtu 16. novembri 1995. aasta otsuses kohtuasjas C-244/94: Fédération française des sociétés d’assurance jt (EKL 1995, lk I-4013) ja mida käsitleti ettevõtjana asutamislepingu artikli 85 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses.
77 Kohane on meenutada, et konkurentsiõiguse kontekstis leidis Euroopa Kohus, et ettevõtja mõiste hõlmab iga üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt eelkõige 23. aprilli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑41/90: Höfner ja Elsner, EKL 1991, lk I‑1979, punkt 21; eespool viidatud otsus kohtuasjas Poucet ja Pistre, punkt 17, ja eespool viidatud otsus kohtuasjas Fédération française des sociétés d’assurance jt, punkt 14).
78 Lisaks jättis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Poucet ja Pistre selle mõiste alt välja organid, mille ülesandeks on sotsiaalkindlustuse teatud kohustuslike skeemide haldamine ning mis on rajatud solidaarsuspõhimõttele. Haigus- ja lapsehoolduskindlustuse skeemis selles süsteemis, mida Euroopa Kohus läbi vaatas, olid hüvitised tõepoolest identsed kõigi saajate puhul, ehkki sissemakseid tehti proportsionaalselt sissetulekutega; vanaduspensioni kindlustuse skeemis kindlustasid vanaduspensionide finantseerimise töötavad töötajad; lisaks ei olnud seadusega paika pandud pensioniõigused proportsionaalsed vanaduspensioni kindlustuse skeemi tehtud sissemaksetega; lõpuks, ülefinantseeritud skeemid osalesid nende skeemide rahastamisel, mis olid struktuurilistes finantseerimisraskustes. See solidaarsus eeldas tingimata, et erinevaid skeeme haldaks üks organ ja et liitumine nende skeemidega oleks kohustuslik.
79 Seevastu eespool viidatud kohtuotsuses Fédération française des sociétés d’assurance jt otsustas Euroopa Kohus, et mittetulundusühing, mis haldab kohustuslikku skeemi täiendavat vanaduskindlustuse skeemi, mis on seadusega kehtestatud vabatahtlikuna ja mis toimib kapitalisatsioonipõhimõtte alusel, on ettevõtja asutamislepingu artikli 85 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses. Liitumise vabatahtlikkus, kapitalisatsioonipõhimõtte rakendamine, asjaolu, et hüvitised sõltuvad ainuüksi soodustatud isikute tehtud sissemaksete suurusest, ning haldava organi tehtud investeeringute finantstulemused tähendavad, et see organ tegeles majandustegevusega, konkureerides elukindlustust pakkuvate kindlustusseltsidega. Ei sotsiaalse eesmärgi taotlemine, tulu saamise eesmärgi puudumine, solidaarsusnõuded ega muud reeglid seoses haldava organi piirangutega investeeringute tegemisel ei kõrvaldanud haldava organi tegevuselt selle majanduslikku olemust.
80 Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb anda hinnang küsimusele, kas ettevõtja mõiste asutamislepingu artikli 85 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses peab silmas sellist organit nagu valdkondlik pensionifond, mis on põhikohtuasjas kõne all.
81 Selles suhtes on kohane märkida, et valdkondlik pensionifond määrab ise sissemaksete ja hüvitiste suuruse ja et fond toimib kapitalisatsioonipõhimõttel.
82 Järelikult, vastupidi hüvitistele, mida pakuvad organid, mille ülesandeks on sotsiaalkindlustuse kohustuslike skeemide haldamine, millele viitab eespool viidatud kohtuotsus Poucet ja Pistre, sõltub fondi pakutud hüvitiste summa finantstulemustest, mis ta saab tehtud investeeringutelt ja mille tõttu ta allub, nagu kindlustusseltsidki, kindlustuskoja järelevalvele.
83 Peale selle, nii nagu tuleneb BPW artiklist 5 ja liitumisest vabastamise suuniste artiklitest 1 ja 5, on valdkondlikul pensionifondil kohustus anda ettevõtjale vabastus, kui ettevõtja kindlustas juba oma töötajatele vähemalt kuus kuud enne selle taotluse esitamist, mille alusel liitumine fondiga kohustuslikuks muutus, pensioniskeemi, mis andis töötajatele vähemalt samaväärsed õigused, kui need, mis nad oleksid saanud fondiga liitumisel. Lisaks on eespool viidatud suuniste artikli 1 alusel sellel fondil ühtlasi pädevus anda ettevõtjale vabastus, kui ettevõtja on kindlustanud oma töötajatele pensioniskeemi, mis annab neile vähemalt samaväärsed õigused, kui on need, mis tulenevad fondist, niivõrd kui fondist välja astudes makstakse fondile hüvitist, mida kindlustuskoda peab mõistlikuks, selle kindlustustehnilise kahju eest, mis fondile väljaastumise tõttu võib tekkida.
84 Sellest järeldub, et põhikohtuasjas kõne all olev valdkondlik pensionifond tegeleb majandustegevusega, konkureerides kindlustusseltsidega.
85 Neil tingimustel ei piisa tulu saamise eesmärgi puudumisest ning Bedrijfspensioenfondsi ja menetlusse astunud valitsuste poolt viidatud solidaarsuselementidest, et teha järeldus, et valdkondlik pensionifond ei ole ettevõtja asutamislepingus sätestatud konkurentsieeskirjade tähenduses.
86 Muidugi võivad sotsiaalse eesmärgi taotlemine, eespool mainitud solidaarsuselemendid ning piirangud ja kontroll seoses valdkondliku pensionifondi tehtavate investeeringutega muuta selle fondi pakutava teenuse vähem konkurentsivõimeliseks kui kindlustusseltside osutatavad sarnased teenused. Ehkki need kitsendused ei takista pidamast fondi tegevust majandustegevuseks, võivad need õigustada sellise organi ainuõigust hallata täiendavat pensioniskeemi.
87 Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et pensionifond, mille ülesanne on teatava valdkonna tööandjate ja töötajate organisatsioonide vahelise kollektiivlepinguga loodud täiendava pensioniskeemi haldamine ja millega liitumise on ametivõimud muutnud selle valdkonna töötajatele kohustuslikuks, on ettevõtja asutamislepingu artikli 85 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses.
Kolmas küsimus
88 Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas asutamislepingu artiklitega 86 ja 90 on vastuolus see, kui ametivõimud annavad ühele pensionifondile ainuõiguse hallata konkreetses valdkonnas täiendavat pensioniskeemi.
89 Madalmaade valitsus väidab, et määruse, millega muudeti liitumine kohustuslikuks, ainus tagajärg on see, et kõnealuse valdkonna töötajad on kohustatud Bedrijfspensioenfondsiga liituma. See määrus ei anna Bedrijfspensioenfondsile ainuõigust täiendavate pensionide valdkonnas. Bedrijfspensioenfondsil ei ole ka turgu valitsevat seisundit asutamislepingu artikli 86 tähenduses.
90 Kõigepealt peab välja tooma, et ametivõimude otsus muuta valdkondlik pensionifondiga liitumine kohustuslikuks, nagu antud juhul, toob tingimata kaasa selle, et fondile antakse ainuõigus koguda ja hallata pensioniõiguste saamiseks tehtavaid sissemakseid. Sellist fondi peab järelikult pidama ettevõtjaks, mis on saanud ametivõimudelt ainuõigused asutamislepingu artikli 90 lõike 1 tähenduses.
91 Edasi tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib ettevõtjat, kellel on seaduslik monopoolne seisund ühisturu olulises osas, pidada asutamislepingu artikli 86 tähenduses turgu valitsevat seisundit omavaks (vt 10. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑179/90: Merci convenzionali porto di Genova, EKL 1991, lk I‑5889, punkt 14, ja 13. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑18/88: GB-Inno-Bm, EKL 1991, lk I-5941, punkt 17).
92 Põhikohtuasjas kõne all olevat valdkondlikku pensionifondi, millel on ainuõigus hallata täiendavat pensioniskeemi ühe liikmesriigi ühes tööstusvaldkonnas ja järelikult ühisturu olulises osas võib seega pidada turgu valitsevat seisundit omavaks ettevõtjaks asutamislepingu artikli 86 tähenduses.
93 Siiski on oluline lisada, et üksnes asjaolu, et luuakse turgu valitsev seisund ainuõiguste andmisega asutamislepingu artikli 90 lõike 1 tähenduses, ei ole sellisena veel vastuolus asutamislepingu artikliga 86. Liikmesriik rikub nende kahe sättega määratud keelde üksnes siis, kui kõnealune ettevõtja hakkab oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitama juba pelgalt kasutades talle antud ainuõigusi või kui need õigused võivad luua olukorra, milles see ettevõtja on sunnitud oma seisundit kuritarvitama (eespool viidatud kohtuotsus Höfner ja Elser, punkt 29; 18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑260/89: ERT, EKL 1991, lk I‑2925, punkt 37; eespool viidatud kohtuotsus Merci convenzionali di Genova, punktid 16 ja 17; 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑323/93: Centre d’insémination de la Crespelle, EKL 1994, lk I-5077, punkt 18, ja 12. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑163/96: Raso jt, EKL 1998, lk I‑533, punkt 27).
94 Seoses sellega väidab Albany, et süsteem, mille puhul Bedrijfspensioenfondsi hallatava täiendava pensioniskeemiga liitumine on kohustuslik, on vastuolus asutamislepingu artiklitega 86 ja 90. Bedrijfspensioenfondsi pakutavad pensionihüvitised ei vasta või ei vasta enam ettevõtjate vajadustele. Hüvitised on liiga madalad, need ei ole seotud palkadega ja on seega üldiselt ebapiisavad. Seepärast peavad tööandjad võtma pensionide osas tarvitusele muid meetmeid. Kohustusliku liitumise süsteem võtab sellistelt tööandjatelt võimaluse kasutada kindlustusseltsi pakutavat täielikku pensionikindlustust. Pensionikindlustuste jaotamine mitme kindlustusandja vahel suurendaks halduskulusid ja vähendaks tulemuslikkust.
95 Tuleb meenutada, et eespool osutatud kohtuotsuse Höfner ja Elsner punktis 34 leidis Euroopa Kohus, et liikmesriik, kes andis avalik-õiguslikule tööhõivebüroole töövahenduse ainuõiguse, lõi asutamislepingu artikli 90 lõike 1 sätteid rikkudes olukorra, milles kõnealune büroo oli sunnitud rikkuma asutamislepingu artikli 86 sätteid eelkõige seepärast, et ta ilmselgelt ei suutnud rahuldada nõudlust, mis turul selliste teenuste järele oli.
96 Käesoleval juhul on oluline märkida, et Bedrijfspensioenfondsi pakutava täiendava pensioniskeemi aluseks on praegu Madalmaades kehtiv norm, mille kohaselt iga töötaja, kes on teinud sissemakseid kõnealusesse skeemi maksimaalse skeemi kuulumise aja jooksul, saab pensioni, mille suurus koos AOW kohase pensioniga on 70% tema viimasest palgast.
97 Kahtlemata võivad mõned kõnealuse valdkonna ettevõtjad soovida pakkuda oma töötajatele pensioniskeemi, mis ületab Bedrijfspensioenfondsi pakutavat. Asjaolu, et sellistel ettevõtjatel ei ole võimalik usaldada sellise pensioniskeemi haldamist ühele ainsale kindlustusseltsile, ja sellest johtuv konkurentsi piiramine tulenevad siiski otseselt valdkondlikule pensionifondile antud ainuõigusest.
98 Seepärast tuleb kaaluda, kas – nagu väidavad Bedrijfspensioenfonds, Madalmaade valitsus ja komisjon – valdkondliku pensionifondi ainuõigust hallata konkreetse valdkonna täiendavaid pensione ja sellest tulenevat konkurentsi piiramist on asutamislepingu artikli 90 lõike 2 alusel võimalik õigustada kui meedet, mis on vajalik kõnealusele fondile määratud konkreetse üldist huvi puudutava sotsiaalse ülesande täitmiseks.
99 Albany väidab, et kohustuslik liitumine valdkondliku pensionifondiga ei ole töötajate pensionide piisava taseme tagamiseks vajalik. Selle eesmärgi võib saavutada pensionide miinimumnõuetega, mille kehtestavad kas sotsiaalpartnerid ametivõimude initsiatiivil või ametivõimud ise. Kollektiivlepingud sisaldavad sageli tööandjate kohustust tagada minimaalne pensioniskeem, jättes samas tööandjatele vabaduse luua oma ettevõtte jaoks pensionifond, ühineda valdkondliku pensionifondiga või kasutada kindlustusseltsi teenuseid.
100 Albany väitel ei õigusta ka „keskmise sissemakse” maksmine kohustuslikku liitumist. Esiteks ei eelda ei BPW ega määrus, millega muudeti liitumine kohustuslikuks, sellistele sissemaksetele rajatud süsteemi. Teiseks töötab hulk valdkondlikke pensionifonde, millega liitumine ei ole kohustuslik, „keskmiste sissemaksete” alusel väga hästi.
101 Mis puudutab kõigi sama tegevusvaldkonna töötajate vastuvõtmist ilma eelneva tervisekontrollita, et ei oleks võimalik keelduda vastu võtmast „halbu” riske, siis märgib Albany, et praktikas sätestatakse kindlustusandjatega sõlmitud pensionikindlustuslepingutes tööandjatele kohustus teatada kõigist oma töötajatest ja kindlustusandjatele kohustus aktsepteerida ilma eelneva tervisekontrollita kõik töötajad, kellest on teatatud.
102 Oluline on meeles pidada eelkõige seda, et vastavalt asutamislepingu artikli 90 lõikele 2 alluvad ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine, konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist.
103 Lubades teatavatel tingimustel erandeid asutamislepingu üldnormidest, on asutamislepingu artikli 90 lõike 2 eesmärk sobitada liikmesriikide huvi kasutada teatavaid ettevõtjaid, eriti avalikus sektoris, majandus- või sotsiaalpoliitika instrumendina ühenduse huviga, et järgitaks konkurentsieeskirju ja säilitataks ühisturu ühtsus (19. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑202/88: Prantsusmaa v. komisjon, EKL 1991, lk I‑1223, punkt 12, ja 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑157/94: komisjon v. Madalmaad, EKL 1997, lk I‑5699, punkt 39).
104 Liikmesriikide selliselt määratletud huvi silmas pidades ei tohiks neil keelata teatavatele ettevõtjatele usaldatavate üldise majandushuvi teenuste määratlemisel võtta arvesse oma siseriikliku poliitikaga seotud eesmärke ja püüda neid eesmärke ellu viia sellistele ettevõtjatele kehtestatavate kohustuste ja piirangute abil (eespool viidatud kohtuotsus komisjon v. Madalmaad, punkt 40).
105 Seadusest tuleneva miinimumpalga alusel arvutatud seadusest tuleneva pensioni madala määra tõttu on põhikohtuasjas käsitletaval täiendaval pensioniskeemil Madalmaade pensionisüsteemis oluline sotsiaalne roll.
106 Lisaks sellele tunnustas ühenduse seadusandja hiljuti lisapensionide sotsiaalse ülesande olulisust nõukogu 29. juuni 1998. aasta direktiivis 98/49/EÜ ühenduse piires liikuvate töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate täiendavate pensioniõiguste kaitse kohta (EÜT L 209, lk 46; ELT eriväljaanne 05/03, lk 323).
107 Järgmiseks tuleb meenutada, et asutamislepingu artikli 90 lõike 2 kohaldamine ei eelda, et selle ettevõtja finantstasakaal või majanduslik elujõulisus oleks ohus, kellele on usaldatud üldise majandushuvi teenuse osutamine. On piisav, kui vaidlusaluste õiguste puudumisel ei ole ettevõtjal võimalik täita talle usaldatud konkreetseid ülesandeid, mis on määratletud tema suhtes kehtestatud kohustuste ja piirangutega (eespool viidatud kohtuotsus komisjon v. Madalmaad, punkt 52), või et nende õiguste säilitamine on vajalik, et nende omanik saaks täita üldise majandushuviga seotud ülesandeid, mis on talle määratud, majanduslikult vastuvõetavatel tingimustel (19. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑320/91: Corbeau, EKL 1993, lk I‑2533, punktid 14–16, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon v. Madalmaad, punkt 53).
108 Kui fondilt võetaks ära ainuõigus hallata täiendavat pensioniskeemi kõigi teatava valdkonna töötajate jaoks, otsiksid ettevõtjad, kelle töötajaskond on noor ja tugeva tervisega ja kelle tegevus ei ole ohtlik, eraõiguslikelt kindlustusandjatelt soodsamaid kindlustustingimusi. „Heade” riskide järkjärguline lahkumine jätaks valdkondlikule pensionifondile vastutuse üha suurema hulga „halbade” riskide eest ja suurendaks seega töötajate kulutusi pensionile eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul, kus töötajad on eakad ja tegelevad ohtlike tegevustega ning kellele fond ei saaks enam pakkuda vastuvõetava maksumusega pensione.
109 Selline olukord tekib seda enam juhul, kui – nagu põhikohtuasjaski – ainult Fondi hallatavat täiendavat pensioniskeemi iseloomustab solidaarsuse kõrge tase, mis tuleneb eelkõige järgmistest asjaoludest: sissemaksed ei sõltu riskist, esineb kohustus võtta kõik töötajad vastu ilma eelneva tervisekontrollita, pensioniõigused kogunevad jätkuvalt ka siis, kui isik on töövõimetuse korral sissemaksetest vabastatud, Fond võtab tööandja pankroti korral enda kanda tööandja võlgnetavad sissemaksed ja pensionide summad on väärtuse säilitamiseks indekseeritud.
110 Sellised piirangud vähendavad Fondi pakutava teenuse konkurentsivõimelisust võrreldes kindlustusseltside pakutavate sarnaste teenustega ja seega õigustavad Fondi ainuõigust hallata täiendavat pensioniskeemi.
111 Sellest järeldub, et Bedrijfspensioenfondsile antud ainuõiguse äravõtmine muudaks võimatuks talle usaldatud üldise majandushuviga seotud ülesannete täitmise majanduslikult vastuvõetavatel tingimustel ja ohustaks tema finantstasakaalu.
112 Osutades eespool viidatud kohtuotsusele GB-Inno-BM, leiab Albany siiski, et asjaolu, et Bedrijfspensioenfonds täidab pensioniskeemi haldajana ja isikuna, kellele on antud vabastuste andmise õigus, kaht rolli, võib kaasa tuua vabastuste andmise pädevuse ebaõige kasutamise.
113 Tuleb märkida, et eespool viidatud kohtuotsuse GB-Inno-BM punktis 28 leidis Euroopa Kohus, et asutamislepingu artikli 3 punktiga g ning artiklitega 86 ja 90 on vastuolus see, kui liikmesriik annab avaliku telekommunikatsioonivõrgu operaatorile õiguse kehtestada telefoniseadmete suhtes kohaldatavaid norme ja kontrollida, kas ettevõtjad täidavad neid eeskirju, kui kõnealune operaator konkureerib ise nende ettevõtjatega selliste seadmete turul.
114 Nimetatud otsuse punktis 25 leidis Euroopa Kohus, et kui sellisele ettevõtjale anda õigus ühest küljest lubada telefonide ühendamist võrguga või sellest keelduda ja teisest küljest täpsustada tehnilisi nõudeid, millele need seadmed peavad vastama, ja kontrollida, kas teiste toodetud seadmed vastavad tema kehtestatud spetsifikatsioonidele, tähendaks see, et talle antakse pädevus otsustada vastavalt oma suvale, millised lõppseadmed võib avalikku võrku ühendada, ja see annaks talle konkurentide ees ilmse eelise.
115 Põhikohtuasjas käsitletav olukord erineb siiski eespool viidatud kohtuasjas GB‑Inno‑BM käsitletud olukorrast.
116 Kõigepealt tuleb märkida, et liitumisest vabastamise suuniste artikli 5 lõike 1 kohaselt on valdkondlik pensionifond kohustatud andma ettevõtjale vabastuse, kui ettevõtja kindlustas juba oma töötajatele vähemalt kuus kuud enne selle taotluse esitamist, mille alusel liitumine fondiga kohustuslikuks muutus, pensioniskeemi, mis andis töötajatele vähemalt samaväärsed õigused, kui need, mis nad oleksid saanud fondiga liitumisel.
117 Kuna eespool nimetatud säte on valdkondliku pensionifondi jaoks vabastuste andmise pädevuse kasutamisel siduv, ei saa pidada tõenäoliseks, et fond hakkaks seetõttu kõnealust pädevust kuritarvitama. Sellisel juhul piirdub fond sellega, et kontrollib, kas pädeva ministri sätestatud tingimused on täidetud (vt selle kohta 27. oktoobri 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑46/90 ja C‑93/91: Lagauche jt, EKL I‑5267, punkt 49).
118 Järgmiseks tuleb märkida, et liitumisest vabastamise suuniste artikli 1 kohaselt on valdkondlikul pensionifondil pädevus anda ettevõtjale vabastus, kui ettevõtja on kindlustanud oma töötajatele pensioniskeemi, mis annab neile vähemalt samaväärsed õigused, kui on need, mis tulenevad fondist, niivõrd kui fondist välja astudes makstakse fondile hüvitist, mida kindlustuskoda peab mõistlikuks, selle kindlustustehnilise kahju eest, mis fondile väljaastumise tõttu võib tekkida.
119 Eespool viidatud säte võimaldab valdkondlikul pensionifondil vabastada liitumiskohustusest ettevõtja, kes tagab oma töötajatele valdkondliku pensionifondi hallatava pensioniskeemiga samaväärse pensioniskeemi, kui see vabastus ei sea ohtu tema finantstasakaalu. Nimetatud pädevuse kasutamine hõlmab asjaomaste pensioniskeemide ja fondi finantstasakaaluga seotud andmete kompleksset hindamist, millega kaasneb tingimata lai hindamisruum.
120 Pidades silmas sellise hindamise keerukust ja seda, et vabastused võivad seada ohtu valdkondliku pensionifondi finantstasakaalu ja seega talle usaldatud sotsiaalsete ülesannete täitmise, võib liikmesriik otsustada, et vabastuste andmise pädevust ei tohi anda eraldi üksusele.
121 Siiski tuleb märkida, et siseriiklikud kohtud, kes vaatavad läbi vastuväiteid sissemaksete tasumise kohta tehtud maksuotsusele, nagu käesoleval juhul, peavad kontrollima fondi otsust keelduda liitumisest vabastamisest ning see võimaldab neil vähemalt kontrollida, et fond ei ole vabastuste andmise õigust kuritarvitanud ning et asjaomase otsuse puhul on järgitud mittediskrimineerimise põhimõtet ja muid otsuse seaduslikkuse eelduseks olevaid tingimusi.
122 Lõpuks tuleb vastuseks Albany väitele, et töötajatele saaks tagada piisava tasemega pensioni, kui määrataks kindlaks kindlustusseltside pakutavate pensionide miinimumnõuded, rõhutada, et pidades silmas täiendavate pensioniskeemide sotsiaalset ülesannet ja hindamisruumi, mis liikmesriikidel vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on sotsiaalkindlustussüsteemi korraldamisel (7. veebruari 1984. aasta otsus kohtuasjas 238/82: Duphar jt, EKL 1984, lk 523, punkt 16; eespool viidatud kohtuotsus Poucet ja Pistre, punkt 6, ja 17. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑70/95: Sodemare jt, EKL 1997, lk I‑3395, punkt 27), on iga liikmesriigi ülesanne otsustada, kas tema siseriikliku pensionisüsteemi eripärasid arvestades võimaldaks miinimumnõuete kehtestamine tal tagada sellise pensionide taseme, mida see liikmesriik soovib teatavas valdkonnas kindlustada sellega, et muudab pensionifondiga liitumise kohustuslikuks.
123 Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et asutamislepingu artiklitega 86 ja 90 ei ole vastuolus see, kui ametivõimud annavad ühele pensionifondile ainuõiguse hallata konkreetses valdkonnas täiendavat pensioniskeemi.
Kohtukulud
124 Euroopa Kohtule märkusi esitanud Madalmaade, Saksamaa, Prantsusmaa ja Rootsi valitsuse ja komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva kohtuasja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
vastuseks küsimustele, mis talle 4. märtsi 1996. aasta otsusega esitas Kantongerecht te Arnhem, otsustab:
1. EÜ asutamislepingu artikli 3 punkti g (nüüd muudetuna EÜ artikli 3 lõike 1 punkt g) ning EÜ asutamislepingu artiklitega 5 ja 85 (nüüd muudetuna EÜ artikkel 10 ja EÜ artikkel 81) ei ole vastuolus ametivõimude otsus muuta teatava valdkonna tööandjate ja töötajate organisatsioonide taotlusel liitumine valdkondliku pensionifondiga kohustuslikuks.
2. Pensionifond, mille ülesanne on teatava valdkonna tööandjate ja töötajate organisatsioonide vahelise kollektiivlepinguga loodud täiendava pensioniskeemi haldamine ja millega liitumise on ametivõimud muutnud selle valdkonna töötajatele kohustuslikuks, on ettevõtja asutamislepingu artikli 85 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses.
3. EÜ asutamislepingu artiklitega 86 ja 90 (nüüd EÜ artiklid 82 ja 86) ei ole vastuolus see, kui ametivõimud annavad ühele pensionifondile ainuõiguse hallata konkreetses valdkonnas täiendavat pensioniskeemi.
Rodríguez Iglesias | Puissochet | Hirsch |
Jann | Moitinho de Almeida | Gulmann |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. septembril 1999 Luxembourgis.
R. Grass | | G. C. Rodríguez Iglesias |