19. veebruaril 2014 esitatud hagi – Itaalia versus komisjon

(kohtuasi T-122/14)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Itaalia Vabariik (esindajad: avvocato dello Stato S. Fiorentino ja G. Palmieri)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada vaidlustatud otsus;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev hagi on esitatud Euroopa Komisjoni 9. detsembri 2013. aasta otsuse C(2013) 8681 (final) peale, millega komisjon kohustas Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsuse kohtuasjas C-496/09 täitmiseks Itaalia Vabariiki tasuma 6 252 000 euro suuruse karistusmakse.

Vaidlustatud otsuses viidatakse karistusmaksega hilinemisele teisel poolaastal, s.o 17. maist kuni 17. novembrini 2012.

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet.

Esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 260 lõiget 1 ja lõike 3 teist lõiku ning täidetavat kohtuotsust seoses võlanõuetega selliste ettevõtjate vastu, kelle puhul on sõlmitud „ennetav võlausaldajate kokkulepe” või kelle suhtes on käimas „saneerimismenetlus”.

Hageja väidab, et otsuses ei ole nimelt asjaomase kuuekuulise ajavahemiku lõppemisel tagasinõudmata abist maha arvatud võlanõudeid nende ettevõtjate vastu, kes on pankrotis või kelle suhtes on käimas saneerimismenetlus, ehkki Itaalia valitsuse arvates on tegemist võlanõuetega, mille tagasinõudmisel on liikmesriik toiminud kogu vajaliku hoolsusega ning mis tuleb seetõttu maha arvata tagasinõudmata abi summast vastavalt täidetavale kohtuotsusele.

Teise väite kohaselt on rikutud nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L83, lk 1), artiklit 14 ning kohaldatud ebaõigesti komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (ELT L 140, lk 1), artiklit 11.

Hageja väidab, et otsuses kohustatakse Itaalia ametiasutusi kohaldama riigiabi tagasinõudmise raames ettevõtjate maksmata summadele liitintressimäära, nagu on ette nähtud määruse nr 794/2004 artiklis 11. Itaalia valitsus vaidleb selle vastu, väites, et muu hulgas ka Euroopa Kohtu praktika järgi (eelkõige Euroopa Kohtu 11. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-295/07: komisjon vs. Département du Loiret ja Scott SA) ei saa sellist intresside arvutamise korda kohaldada enne määruse nr 794/2004 jõustumist teatavaks tehtud otsustele ning veelgi vähem otsustele, mis on teatavaks tehtud enne komisjoni teadaande avaldamist ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmisel kohaldatavate intressimäärade kohta (ELT C 110, 8.5.2003, lk 21).