Kohtuasi T‑205/14

I. Schroeder KG (GmbH & Co.)

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

ja

Euroopa Komisjon

Lepinguväline vastutus – Dumping – Hiinast pärinevate teatavatest tsitrusviljadest valmistatud toodete ja konservide import – Euroopa Kohtu poolt kehtetuks tunnistatud määrus (EÜ) nr 1355/2008 – Määruse vastuvõtmise tõttu hagejal väidetavalt tekkinud kahju – Kahju hüvitamise nõue – Siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamine – Vastuvõetavus – Üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punkt a [nüüd määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkt a] – Hoolsuskohustus – Põhjuslik seos

Kokkuvõte – Üldkohtu (teine koda) 23. septembri 2015. aasta otsus

1.      Kahju hüvitamise nõue – Iseseisev laad – Siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamine – Erand – Siseriiklikus kohtus võimatu või ülemäära raske hüvitamise saamine – Tõendamiskoormis – Ulatus – Esitama vähemalt viiteid äratamaks tõsiseid kahtlusi siseriiklike õiguskaitsevahendite poolt pakutava kaitse tõhususe osas

(ELTL artikkel 268 ja ELTL artikli 340 teine lõik)

2.      Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos – Kumuleeruvad tingimused – Ühe tingimuse puudumine – Kahju hüvitamise nõude tervikuna rahuldamata jätmine

(ELTL artikli 340 teine lõik)

3.      Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Liidu õiguse piisavalt selge rikkumine – Kriteerium, et institutsioon on ilmselgelt ja oluliselt ületanud oma kaalutlusõiguse piire – Uurimisest kõrvale hoidmine dumpinguvastase menetluse käigus –Hoolsuskohustusest tulenevate kohustuste täielik eiramine – Puudumine – Liidu lepinguvälise vastutuse mittetekkimine

(ELTL artikli 340 teine lõik; nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 1225/2009, artikli 2 lõike 7 punkt a)

4.      Lepinguväline vastutus – Tingimused – Põhjuslik seos – Mõiste – Tõendamiskoormis

(ELTL artikli 340 teine lõik)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 18, 21 ja 28)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 31 ja 57)

3.      Kui institutsioonil on teatav kaalutlusõigus, on otsustav kriteerium, mis võimaldab asuda seisukohale, et liidu õiguse rikkumine on piisavalt selge, et tekiks liidu lepinguväline vastutus, see, kui institutsioon on ilmselgelt ja oluliselt ületanud oma kaalutlusõiguse piire.

Institutsioonide kaalutlusõiguse ulatuse kindlaks tegemiseks tuleb kõigepealt selgitada välja, millist konkreetset tegevust institutsioonidele määruse nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, määrusega nr 1225/2009 muudetud redaktsioonis, artikli 2 lõike 7 punkti a rakendamisel ette heidetakse. Sellist lähenemist selgitab asjaolu, et teatava õigusnormi rakendamine võib tingida erinevate aktide tegemise, millega seoses ei ole õigusnormi rakendama kohustatud institutsioonil tingimata samasugune kaalutlusruum. Nii on see nimelt õigusnormide puhul, milles nähakse ette teatava väärtuse nagu dumpingumarginaali väljaarvutamisel arvesse võetava normaalväärtuse arvutamise meetod.

Komisjonil on dumpinguvastasel uurimisel kaalutlusruum nii osas, mis puudutab Eurostati statistiliste andmete analüüsi kui ka uurimise jätkamist nimetatud analüüsi põhjal, et otsida kolmanda turumajandusriigina käsitletavat riiki vastavalt määruse nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punktile a.

Sellise määruse raames, millega on kehtestatud dumpinguvastane tollimaks, mis on tunnistatud kehtetuks põhjusel, et komisjon eiras hoolsuskohustust, kuna ei jätkanud uurimist, kui ta oleks pidanud seda tegema, on komisjonile ette heidetav käitumine see, et ta ei teinud tõsiseid ja piisavaid jõupingutusi ning hindas selle tulenevalt hoolsuskohustusest tulenevate kohustuste ulatust vääralt. Seda tehes ei eiranud komisjon aga täielikult hoolsuskohustusest tulenevaid kohustusi, kuna ta ei hoidnud uurimisest kõrvale, vaid viis menetluse käigus uurimist läbi omal algatusel, tänu millele sai komisjon teada dumpinguvastase tollimaksuga maksustatud toote kahe kolmandast riigist pärineva tootja olemasolust, kellele ta saatis küsimustikud.

Neil asjaoludel ei saa institutsioonidele ette heita ühtki tegevust või käitumist, millest tekib liidu vastutus, ning liidu lepinguvälist vastutust seega ei teki.

(vt punktid 36, 38, 41–43, 45, 47, 49–52 ja 54–57)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 59)