ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

29. mai 2024(*)

Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Õigusvastasuse vastuväide – Määruse nr 806/2014 õiguslik alus – ELTL artikkel 114 – Võrdne kohtlemine – Komisjoni kaalutlusruum – Kriisilahendusnõukogu kaalutlusruum – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑360/21,

Portigon AG, asukoht Düsseldorf (Saksamaa), esindajad: advokaadid D. Bliesener, V. Jungkind ja C. van Kampen,

hageja,

versus

Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: J. Kerlin ja D. Ceran, keda abistasid advokaadid B. Meyring, T. Klupsch ja S. Ianc,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Parlament, esindajad: U. Rösslein, M. Menegatti ja G. Bartram,

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Bauerschmidt, J. Haunold ja A. Westerhof Löfflerová,

ja

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou ja A. Steiblytė,

menetlusse astujad,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud G. De Baere, D. Petrlík (ettekandja), K. Kecsmár ja S. Kingston,

kohtusekretär: ametnik L. Ramette,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 1. märtsil 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse(1)

[…]

I.      Vaidluse taust

2        Hageja on Saksamaal asuv krediidiasutus, kelle tegevus on lõpetamisel. Tal on jätkuvalt tegevusload teatavate pangatehingute tegemiseks ja finantsteenuste osutamiseks, nagu hoiustamis- ja krediiditehingud ning makseteenused. Tal on need load siiski vaid selleks, et lõpetada nõuetekohaselt oma tegevus.

3        Sel eesmärgil tehtud tehingute seas on käesoleva kohtuasja seisukohast asjakohased tehingud, milles teine pool oli Erste Abwicklungsanstalt (edaspidi „EAA“).

4        EAA asutati 17. oktoobri 2008. aasta finantsturgude stabiliseerimisfondi asutamise seaduse (Finanzmarktstabilisierungsfondsgesetz; BGBl. 2008 I, lk 1982) alusel hageja tegevuse lõpetamiseks ja osa tema pangandustegevuse kaitseks.

5        Hageja kandis oma tegevuse lõpetamise käigus suure osa oma varadest ja kohustustest üle EAA-le. Osa nendest varadest ja kohustustest läks reaalselt EAA-le üle jagunemise teel. Seda osa varadest ja kohustustest ei kajastata enam hageja bilansis.

6        Teist osa hageja varadest ja kohustustest ei antud üle mitte jagunemise käigus, vaid nn majanduslikult või EAA antava garantiina. Selleks sõlmis hageja EAAga lepingud, mille alusel kanti riskid üle EEA-le, kuid hageja säilitas vara ja kohustuste selle osa tegeliku käsutusõiguse.

7        Hageja varad ja kohustused, mis anti EAA-le üle üksnes majanduslikult, hõlmavad muu hulgas börsiväliste tuletisinstrumentide portfelli (edaspidi „EAA-OTC tuletisinstrumentide portfell“). See koosneb sisuliselt esiteks hageja õigustest ja kohustustest, mis tulenevad teatavatest tuletisinstrumentidest või on nendega seotud, ning teiseks garantiidest, mis tagavad nendest tuletisinstrumentidest tulenevad nõuded.

8        Hagejal on õigus- ja haldusnormidest tulenev vastutus hallata EAA portfelli varasid, mida viimasele jagunemise käigus reaalselt üle ei antud. Kuna EAA ei saa neid varasid ise käsutada, haldab hageja neid usaldusisikuna EAAga sõlmitud valitsemislepingute alusel. Hageja tegutseb enda nimel, kuid vastavalt EAA juhistele ja arvel.

9        EAA-OTC tuletisinstrumentide portfelli instrumendid kajastatakse hageja bilansis usaldushaldussuhte alusel valitsetava vara või kohustustena kuni nende realiseerimise või üleandmiseni EAA-le.

10      Vaidlustatud otsusega kehtestas kriisilahendusnõukogu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1, ja parandus ELT 2021, L 178, lk 12), artikli 70 lõike 2 alusel ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „kriisilahendusfond“) tehtavad ex ante osamaksed (edaspidi „ex ante osamaksed“) 2021. aastaks (edaspidi „2021. aasta osamakseperiood“) nendele finantsinstitutsioonidele, kelle suhtes kohaldatakse selle määruse artiklit 2 ja artikli 67 lõiget 4 nende sätete koostoimes (edaspidi „finantsinstitutsioonid“) ning kelle hulka kuulub ka hageja.

11      Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsicht (BaFin; föderaalne finantsjärelevalveamet, Saksamaa), kes on liikmesriigi kriisilahendusasutus määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punkti 3 tähenduses (edaspidi „kriisilahendusasutus“), kohustas 21. aprilli 2021. aasta makseteatega hagejat tasuma tema 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamakse, mille kriisilahendusnõukogu oli kindlaks määranud.

12      Ühelt poolt hageja ning teiselt poolt kriisilahendusnõukogu ja BaFin on eriarvamusel tegurite osas, mida tuleb hageja ex ante osamakse arvutamisel arvesse võtta. Eelkõige leiab hageja, et arvutamisel ei ole vaja arvesse võtta kohustusi, mis kuuluvad EAA-OTC tuletisinstrumentide portfelli, ning et ta ei kuulu gruppi, mille suhtes kohaldatakse restruktureerimist pärast riigi või mis tahes samaväärsete vahendite saamist komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44, ja parandus ELT 2017, L 156, lk 38), artikli 6 lõike 8 punkti a tähenduses. Kriisilahendusnõukogu ja BaFin leiavad seevastu, et hageja ex ante osamakse tuleb arvutada kogu tema bilansimahu alusel ja et hageja on restruktureerimisel olev finantsinstitutsioon.

[…]

IV.    Õiguslik käsitlus

[…]

A.      Määruse nr 806/2014, direktiivi 2014/59 ja delegeeritud määruse 2015/63 suhtes esitatud õigusvastasuse vastuväited

1.      Esimese väite osa, mis käsitleb õigusvastasuse vastuväiteid

34      Esimeses väites esitab hageja esiteks määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 õigusvastasuse vastuväited, teiseks etteheited vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kohta ja kolmandaks kolm õigusvastasuse vastuväidet delegeeritud määruse 2015/63 suhtes.

35      Kõigepealt analüüsitakse õigusvastasuse vastuväiteid ning vaidlustatud otsuse õiguspärasust puudutavaid etteheiteid hinnatakse tagapool punktides 337–351.

a)      Esimese väite osa, mis käsitleb määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 suhtes esitatud õigusvastasuse vastuväiteid

36      Hageja väidab, et määrus nr 806/2014 ja direktiiv 2014/59 on õigusvastased, kuna liidu seadusandja valis nende vastuvõtmise õiguslikuks aluseks ekslikult ELTL artikli 114 lõike 1.

37      Ühelt poolt ei ole nendel aktidel mingit seost siseturuga, sest kui ex ante osamaksed oleksid ette nähtud liikmesriikide tasandil, ei kujutaks need endast teenuste vaba liikumise piirangut ega tooks ka kaasa olulisi konkurentsimoonutusi.

38      Teiselt poolt ei ole liidu seadusandjal õigust luua ex ante osamaksete süsteemi ELTL artikli 114 lõike 1 alusel, kuna need maksed kuuluvad „maksusätete“ kohaldamisalasse ELTL artikli 114 lõike 2 tähenduses. Täpsemalt, ELTL artikli 114 lõike 2 inglis- ja prantsuskeelsest versioonist nähtub, et selle sätte kohaldamisala läheb kaugemale mõistest „maks“. Järelikult oleks liidu seadusandja pidanud ex ante osamaksete tegemise kohustuse kehtestamisel tuginema ELTL artiklitele 113 või 115.

39      Kriisilahendusnõukogu, parlament, nõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

40      Kõigepealt tuleb märkida, et liidu õigusakti õigusliku aluse valik peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ning mille hulka kuuluvad õigusakti eesmärk ja sisu (vt 26. juuli 2017. aasta arvamus 1/15 (ELi ja Kanada vaheline broneeringuinfo leping), EU:C:2017:592, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika; 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 36).

41      ELTL artikli 114 lõike 1 alusel vastu võetud seadusandlik akt peab esiteks sisaldama liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise meetmeid ning teiseks peab selle eesmärk olema siseturu rajamine ja selle toimimine (22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punkt 100).

42      Esimesena on oluline täheldada, et ELTL artiklit 114 saab kasutada õigusliku alusena ainult siis, kui õigusaktist tuleneb objektiivselt ja tegelikult, et selle eesmärk on parandada siseturu rajamise ja toimimise tingimusi (vt 22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punkt 113 ning seal viidatud kohtupraktika).

43      Käesolevas asjas tuleneb eelkõige määruse nr 806/2014 põhjendustest 1 ja 3 ning direktiivi 2014/59 põhjendusest 1, et need õigusaktid võeti vastu majandus‑ ja finantskriisi kontekstis, milles selgus liiduga seoses, et finantsraskustes finantsinstitutsioonide tekitatud riski tõhusaks ohjamiseks puuduvad vahendid, mistõttu olid liikmesriigid sunnitud kasutama avaliku sektori rahalisi vahendeid selliste finantsinstitutsioonide toetamiseks.

44      Määruse nr 806/2014 põhjendusest 1 ja direktiivi 2014/59 põhjendusest 3 tuleneb samuti, et see kriis tõi esile ohu pangandusteenuste siseturu toimimisele ja suureneva finantsturgude killustatuse ohu. See valmistas siseturul tõsist muret, kuna pangad oleksid pidanud suutma seal tagada märkimisväärse piiriülese tegevuse, kuid täheldati piiriülese tegevuse vähenemist, mis oli seotud probleemide levimise kartusega.

45      Lisaks on liidu seadusandja määruse nr 806/2014 põhjendustes 2–4 ja 12 ning direktiivi 2014/59 põhjendustes 4 ja 5 rõhutanud, et erinevused riikide kriisilahendusnormide ja vastavate haldustavade vahel ning asjaolu, et pangandusliidus puudub ühtne menetlus kriisilahenduse kohta otsuste tegemiseks, süvendavad usalduse puudumist teiste riikide, sealhulgas ühtses kriisilahenduskorras mitteosalevate liikmesriikide pangandussüsteemide vastu ning aitavad kaasa turu ebastabiilsusele, kuna need ei taga panga maksejõuetuks jäämise võimalike tagajärgede prognoositavust. Need erinevused võivad tuua ka teatavate pankade ja nende klientide jaoks kaasa kõrgemad laenuvõtmiskulud, mis sõltuvad üksnes sellest, kus pangad on asutatud, ega olene nende tegelikust maksujõulisusest.

46      Lisaks on liidu seadusandja määruse nr 806/2014 põhjendustes 9 ja 19 rõhutanud, et seni, kuni kriisilahendusnormid ja -tavad ning koormuse jagamise viisid jäävad riigisiseseks ja kriisilahenduse rahastamiseks vajalikke rahalisi vahendeid kaasatakse ja kulutatakse riigi tasandil, ei lõhuta riikide ja pangandussektori vahelist seost täielikult ning siseturg jääb killustatuks. See olukord piirab pankade piiriülest tegevust, loob takistusi põhivabaduste kasutamisele ja moonutab konkurentsi siseturul.

47      Lõpuks, nagu nähtub direktiivi 2014/59 põhjendustest 9 ja 10, on selle direktiivi eesmärk takistada seda, et liikmesriigi asutustel on finantsinstitutsioonide üle erinev kontroll või erinev suutlikkus finantsinstitutsioonide kriisilahenduseks, mis võib mõjutada liikmesriigiti erinevalt ka finantsinstitutsioonide rahastamise kulusid ning takistada seega neile siseturuga antud asutamisvabaduse teostamist.

48      Neid kaalutlusi arvestades on määruse nr 806/2014 eesmärk nõrgendada seost konkreetse liikmesriigi suhtes tajutava eelarveseisundi ning selles liikmesriigis tegutsevate pankade ja ettevõtjate rahastamiskulude vahel ning samuti panna vastutus finantssüsteemi stabiliseerimise rahastamise eest kogu finantssektorile.

49      Nagu on märgitud määruse nr 806/2014 artiklis 1, on selles määruses seega sätestatud eelkõige finantsinstitutsioonide kriisilahenduse ühtsed õigus- ja menetlusnormid, mida kriisilahendusnõukogu peab kohaldama, et leevendada eespool punktides 43–46 nimetatud ohte.

50      Samuti on direktiivis 2014/59 muu hulgas kehtestatud finantsinstitutsioonide kriisilahenduse ühtlustatud eeskirjad ja ühtlustatud menetlus, et lahendada liidu seadusandja mureküsimused, mida on kirjeldatud eespool punktides 43–45 ja 47.

51      Kriisilahendusfond ja riiklikud rahastamismehhanismid on nende eeskirjade ja menetluse olulised osad, mis võimaldavad – nagu nähtub määruse nr 806/2014 artiklitest 67 ja 76 ja põhjendusest 107 ning direktiivi 2014/59 artiklitest 100 ja 101 ning põhjendustest 103, 104 ja 108 – tagada kriisilahendusõiguste tõhusa kasutamise ja panustada kriisilahendusvahendite rahastamisse, tagades nende tõhusa rakendamise.

52      Selleks et tagada piisavad rahalised vahendid kriisilahendusfondile ja riiklikele rahastamismehhanismidele, rahastatakse neid eespool punktides 43–46 ja 48 esitatud kaalutlusi arvestades muu hulgas finantsinstitutsioonide ex ante osamaksetest.

53      Seetõttu tagab nende osamaksete tegemine ühtsete või ühtlustatud eeskirjade ning finantsinstitutsioonide kriisilahenduse ühtse või ühtlustatud menetluse tõhusa kohaldamise. Osamaksete kindlaksmääramise eeskirjad võimaldavad omakorda, nagu nähtub määruse nr 806/2014 põhjendustest 12 ja 19 ning direktiivi 2014/59 põhjendustest 9 ja 10, vältida seda, et liikmesriikide erinevad tavad takistavad põhivabaduste kasutamist või moonutavad konkurentsi siseturul.

54      Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 eesmärk on parandada siseturu rajamise ja toimimise tingimusi.

55      Lisaks, mis puudutab ELTL artikli 114 lõikes 1 sätestatud tingimust, et asjaomane liidu õigusakt peab sisaldama meetmeid liikmesriikide õigusnormide ühtlustamiseks, siis nähtub muu hulgas määruse nr 806/2014 põhjendusest 2 ja direktiivi 2014/59 põhjendusest 4, et esiteks ei olnud liidus finantsinstitutsioonide kriisilahenduseks ühtset otsustusprotsessi ning teiseks esinesid liikmesriikides finantsinstitutsioonide maksejõuetust reguleerivates õigus- ja haldusnormides märkimisväärsed sisulised ja menetluslikud erinevused.

56      Selles kontekstis on liidu seadusandja kehtestanud pangandusliidu tasandil ühtsed ja liikmesriikide tasandil ühtlustatud eeskirjad ja menetluse finantsinstitutsioonide kriisilahenduseks ning ühtse menetluse ex ante osamaksete kogumiseks, et tagada nende eeskirjade ja menetluste tõhus kohaldamine, nagu on märgitud eespool punktides 49–53.

57      Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et määrus nr 806/2014 ja direktiiv 2014/59 vastavad ELTL artikli 114 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

58      Teisena tuleb analüüsida hageja argumenti, et määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 sätteid, mis panevad finantsinstitutsioonidele kohustuse tasuda ex ante osamakseid, tuleb pidada „maksusäteteks“, mistõttu liidu seadusandjale ELTL artikli 114 lõikega 2 antud ühtlustamispädevus neile ei laiene.

59      ELTL artikli 114 lõige 2 näeb ette, et selle sätte lõiget 1 ei kohaldata muu hulgas „maksusätete“ suhtes.

60      Mis puudutab väljendi „maksusätted“ tõlgendamist, siis tuleb tõdeda, et EL toimimise leping ei sisalda selle mõiste määratlust (vt selle kohta 29. aprill 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑338/01, EU:C:2004:253, punkt 63).

61      Samas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et maks, mida maksavad konkreetse sektori ettevõtjad, ei ole fiskaalset laadi olukorras, kus see on otseselt ette nähtud üksnes selle sektori kulude rahastamiseks ja kus need kulud on vajalikud sektori toimimiseks, eelkõige selle stabiliseerimiseks (vt selle kohta analoogia alusel 11. juuli 1989. aasta kohtuotsus Schräder HS Kraftfutter, 265/87, EU:C:1989:303, punktid 9 ja 10).

62      See arutluskäik on aga kohaldatav ka ex ante osamaksete suhtes, mis järgivad kindlustusloogikat ja mida maksavad konkreetse sektori ettevõtjad üksnes selle sektori kulude rahastamiseks.

63      Mis puudutab seega ex ante osamaksete olemust, siis on eespool punktis 43 juba märgitud, et määrus nr 806/2014 ja direktiiv 2014/59 võeti vastu majandus- ja finantskriisi kontekstis, milles seoses liiduga ilmnes, et finantsraskustes finantsinstitutsioonide tekitatud riski tõhusaks ohjamiseks puuduvad vahendid, mistõttu olid liikmesriigid sunnitud kasutama avaliku sektori rahalisi vahendeid selliste finantsinstitutsioonide toetamiseks. Ühtse kriisilahenduskorra eesmärk on hoida ära kahju, mida finantsinstitutsioonide maksejõuetus on selliste kriiside ajal tekitanud, kuna ühe liikmesriigi finantsinstitutsiooni maksejõuetus võib mõjutada kogu finantsturu stabiilsust, nagu on märgitud määruse nr 806/2014 põhjendustes 8 ja 12. Sama kehtib ka direktiivi 2014/59 kohta, nagu nähtub selle põhjendustest 3 ja 5.

64      Selles kontekstis leidis liidu seadusandja, et finantssüsteemi stabiliseerimist peaks rahastama finantssektor tervikuna, nagu nähtub eelkõige määruse nr 806/2014 põhjendusest 100 ja direktiivi 2014/59 põhjendusest 103.

65      Seda silmas pidades seisneb ex ante osamaksete eripära – nagu kinnitavad direktiivi 2014/59 põhjendused 105–107 ja määruse nr 806/2014 põhjendus 41 – selle tagamises, et kindlustusloogikast lähtudes annab finantssektor kriisilahendusfondi piisavalt rahalisi vahendeid võimaldamaks viimasel täita oma ülesandeid (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113).

66      Seetõttu kogutakse määruse nr 806/2014 artikli 67 lõigete 2 ja 4 ning põhjenduse 61 ning direktiivi 2014/59 artiklite 101 ja 103 ning põhjenduse 49 kohaselt ex ante osamakseid finantssektori ettevõtjatelt, et rahastada kriisilahendusfondi, mida saab kasutada üksnes kriisilahendusvahendite ja -õiguste tõhusaks rakendamiseks, kui sellised meetmed on vajalikud finantssektori finantsstabiilsuse eesmärgi saavutamiseks.

67      Sellega seoses tuleb märkida, et nagu nähtub määruse nr 806/2014 artiklist 1 ja direktiivi 2014/59 artiklist 1, kohaldatakse eespool punktis 66 nimetatud meetmeid üksnes nende finantsinstitutsioonide suhtes, kes on kohustatud ex ante osamakseid tasuma.

68      On tõsi, et määrus nr 806/2014 ja direktiiv 2014/59 ei loo mingit automaatset seost ex ante osamakse tasumise ja asjaomase finantsinstitutsiooni kriisilahenduse vahel. Seetõttu ei saa ex ante osamakseid pidada kindlustusmakseteks, mille kuupõhine arvutamine ja tagasimaksmine on võimalik (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punktid 70 ja 73).

69      Sellegipoolest saavad finantsinstitutsioonid kasu mõlemast: nii kriisilahendusfondist kui ka riiklikest rahastamiskavadest, mida rahastatakse just nende ex ante osamaksetest.

70      Esiteks võib juhul, kui finantsinstitutsioonid on maksejõuetud või jäävad tõenäoliselt maksejõuetuks, nende finantsseisundit korrigeerida kriisilahendusmenetluses, mida võib nende suhtes alustada, kui täidetud on ka muud määruse nr 806/2014 artiklis 18 ja direktiivi 2014/59 artiklis 32 sätestatud tingimused. Selline menetlus võimaldab seega kasutada kriisilahendusfondi või riiklike rahastamismehhanismide rahalisi vahendeid selliste finantsinstitutsioonide huvides, kusjuures need vahendid on saadud finantsinstitutsioonide osamaksetest.

71      Teiseks saavad kõik finantsinstitutsioonid oma ex ante osamaksetest kasu finantssüsteemi stabiilsuse kaudu, mille tagavad kriisilahendusfond ja riiklikud rahastamismehhanismid.

72      Nimelt katavad kriisilahendusfond ja riiklikud rahastamismehhanismid riski, mis tuleneb kogu finantssektorist finantssüsteemi stabiilsusele (vt 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punkt 72).

73      Sellest järeldub, et kriisilahendusfondi ja riiklike rahastamismehhanismide eesmärk ei ole tagada mitte maksustamise, vaid kindlustuse seisukohast kogu finantssektori stabiilsus, püüdes kaitsta kõiki finantsinstitutsioone finantssektori kriisi eest.

74      See kindlustusloogikast lähtuv eesmärk kajastub ka ex ante osamaksete arvutuses, kuna osamaksed ei põhine teataval maksumääral, mida kohaldataks maksustatavale summale, vaid direktiivi 2014/59 artiklite 102 ja 103 ning määruse nr 806/2014 artiklite 69 ja 70 alusel määratakse kindlaks lõplik sihttase ja siis aasta sihttase ning viimane jagatakse lõpuks finantsinstitutsioonide vahel (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113). Nagu nähtub ka selle direktiivi põhjendusest 107 ja selle määruse põhjendusest 109, põhineb aasta sihttaseme summa jaotus eelkõige riskil, mida iga finantsinstitutsioon kujutab endast finantssüsteemi stabiilsusele; see motiveerib finantsinstitutsioone kasutama väiksema riskiga tegevusmudelit.

75      Eeltoodust tuleneb, et finantsinstitutsioonid tasuvad ex ante osamaksed kindlustusloogikast lähtudes, võttes arvesse, et need osamaksed on otseselt ette nähtud ainult selleks, et rahastada finantssektori – kuhu need finantsinstitutsioonid kuuluvad – kulusid, ning need kulud on vajalikud selle sektori toimimiseks, eelkõige selle stabiliseerimiseks teatavate finantsinstitutsioonide maksejõuetuse korral ja mõju levimise piiramiseks.

76      Järelikult ei kujuta määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 sätted, mis kohustavad finantsinstitutsioone tasuma ex ante osamakseid ja täpsustavad nende arvutamise viisi, endast „maksusätteid“ ELTL artikli 114 lõike 2 tähenduses.

77      Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et ELTL artikli 114 lõike 2 teatavate keeleversioonide kohaselt peaks mõistel „maksusätted“ olema laiem ulatus.

78      Nimelt peab kõigil liidu aktide keeleversioonidel olema põhimõtteliselt sama väärtus. Liidu õiguse tõlgendamise ühtsuse säilitamiseks on seetõttu oluline, et erinevuste korral nende versioonide vahel tõlgendataks asjaomast sätet selle õigusakti üldise ülesehituse ja eesmärgi kontekstis, mille osa see on (vt 20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      Ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus ei saa seega olla selle akti tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Niisugune lähenemine oleks nimelt vastuolus liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudega (vt 20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      Eeltoodut arvestades tuleb esimene väide tagasi lükata osas, milles esitatakse määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 õigusvastasuse vastuväide.

b)      Esimese väite osa, milles esitatakse delegeeritud määruse 2015/63 õigusvastasuse vastuväide

81      Hageja esitab delegeeritud määruse 2015/63 suhtes kolm õigusvastasuse vastuväidet.

82      Alustuseks olgu märgitud, et delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 4 on ette nähtud, et kriisilahendusnõukogu määrab kindlaks ex ante osamakse, mille iga finantsinstitutsioon peab tasuma, proportsionaalselt tema riskiprofiiliga, võttes aluseks finantsinstitutsiooni esitatud teabe ja kohaldades delegeeritud määruse artiklites 4–13 sätestatud meetodit.

83      Delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 5 „Aasta baasosamakse riskiga korrigeerimine“ on muu hulgas loetletud kohustused, mida nende osamaksete arvutamisel arvesse ei võeta. Delegeeritud määruse artiklis 6 on loetletud riskisambad ja -näitajad, mida kriisilahendusnõukogu peab finantsinstitutsioonide riskiprofiili hindamisel arvesse võtma, ning delegeeritud määruse artiklis 7 on täpsustatud iga riskisamba ja -näitaja suhteline kaal, mida kriisilahendusnõukogu kohaldab iga finantsinstitutsiooni riskiprofiili hindamisel.

84      Delegeeritud määruse 2015/63 artikkel 8 käsitleb riskinäitajate kohaldamist erijuhtudel.

85      Lisaks on delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 9 „Riskiga korrigeerimise kohaldamine aasta baasosamakse suhtes“ ette nähtud, et kriisilahendusnõukogu arvutab korrigeerimise kordaja delegeeritud määruse artiklis 6 osutatud riskinäitajate alusel vastavalt delegeeritud määruse I lisas sätestatud valemile ja menetlustele ning arvutab iga finantsinstitutsiooni aasta osamakse iga osamakseperioodi kohta, korrutades aasta baasosamakse selle korrigeerimise kordajaga vastavalt sama määruse I lisas sätestatud valemitele ja protseduuridele.

86      Lõpuks on delegeeritud määruse 2015/63 I lisas sätestatud finantsinstitutsioonide aasta osamaksete arvutamise kord etappide kaupa.

1)      Esimene õigusvastasuse vastuväide, mille kohaselt ületatakse delegeeritud määruses 2015/63 komisjonile direktiiviga 2014/59 antud pädevust

87      Hageja sõnul ületab delegeeritud määrus 2015/63 piire, mis on kindlaks määratud direktiiviga 2014/59, mis on esimese volitusnorm. Kuna selle direktiivi õigusraamistiku määratleb ELTL artikli 114 lõige 1, on delegeeritud aktis keelatud kalduda kõrvale viimati nimetatud sättega piiritletud raamistikust ja seda kohaldada finantsinstitutsioonide suhtes, kes ei ole seotud siseturuga. Nii on see hageja puhul, kes on oma tegevust lõpetamas.

88      Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

89      Tuleb märkida, et käesolev õigusvastasuse vastuväide põhineb ekslikul eeldusel, et hagejal „ei ole seost siseturuga“.

90      Nimelt, isegi kui hageja on oma tegevust lõpetamas, jätkab ta enda kinnitusel siiski pangatehingute tegemist ja finantsteenuste osutamist. Seda arvestades osaleb ta nii siseturul toimuvas kaubavahetuses.

91      Seejärel, kui eeldada, et hageja etteheidet tuleb mõista nii, et komisjon oli kohustatud delegeeritud määruse 2015/63 kohaldamisalast välja jätma finantsinstitutsioonid, kelle tegevus siseturul on vähene, tuleb märkida järgmist.

92      Riiklikul tasandil arvutatavaid ex ante osamakseid tasutakse direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 2 alusel.

93      Sellest sättest nähtub, et neid osamakseid on kohustatud tasuma „finantsinstitutsioonid“ direktiivi 2014/59 artikli 2 lõike 1 punkti 23 tähenduses.

94      Direktiivi 2014/59 artikli 2 lõike 1 punktist 23 koosmõjus sama direktiivi artikli 2 lõike 1 punktiga 2 tuleneb, et nende krediidiasutuste hulka kuuluvad muu hulgas need krediidiasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1) artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses, mis ei kuulu üksuste hulka, mida on nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), artikli 2 lõikes 5.

95      Määruse nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 1 kohaselt on aga „krediidiasutus“ ettevõtja, kelle majandustegevuseks on hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite võtmine avalikkuselt ning oma arvel ja nimel laenu andmine, sõltumata nende tegevuse mahust.

96      Kuigi direktiivi 2013/36 artikli 2 lõige 5 jätab teatavad üksused selle direktiivi kohaldamisalast välja, ei välista see siiski niisuguseid finantsinstitutsioone, kes vähesel määral siseturul tegutsevad, nagu lõpetamisel olevad finantsinstitutsioonid.

97      Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 2014/59 artikli 103 lõige 2 kohustab kõiki finantsinstitutsioone, kelle suhtes seda sätet kohaldatakse, tasuma ex ante osamakseid, sõltumata nende tegevuse mahust siseturul.

98      Lisaks ei nõua direktiivi 2014/59 artikli 103 lõige 7, mis on delegeeritud määruse 2015/63 õiguslik alus, et komisjon vabastaks teatavad finantsinstitutsioonid kohustusest teha ex ante osamakseid seetõttu, et nende tegevus siseturul on väike nende lõpetamise tõttu.

99      Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata hageja argument, et määrus 2015/63 rikub direktiivi 2014/59, kuna selle määrusega ei jäetud niisuguseid finantsinstitutsioone selle kohaldamisalast välja.

100    Seda järeldust ei lükka ümber hageja argument, mille kohaselt tuleneb direktiivi 2014/59 ja delegeeritud määruse 2015/63 ülesehitusest ja eesmärgist ning nende tõlgendusest ELTL artiklist 114 lähtudes, et nende aktidega ei panda ex ante osamaksete tasumise kohustust lõpetamisel olevatele finantsinstitutsioonidele, kes ei konkureeri teiste siseturul tegutsevate finantsinstitutsioonidega.

101    Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et eespool punktides 93, 94 ja 98 mainitud sätete sõnastus on selge ja täpne osas, mis puudutab selle kohustuse isikulist kohaldamisala ning seda, et komisjonil puudub kohustus jätta teatud tüüpi institutsioonid selle kohaldamisalast välja. Teiseks tuleneb eespool punktist 90, et hageja tegutseb endiselt siseturul.

102    Eeltoodut arvesse võttes tuleb käesolev õigusvastasuse vastuväide tagasi lükata.

2)      Teine õigusvastasuse vastuväide, mille kohaselt rikub delegeeritud määrus 2015/63 direktiivi 2014/59 olulisi sätteid

103    Hageja väidab sisuliselt, et delegeeritud määruses 2015/63 ei ole ex ante osamaksete arvutamise meetodi kehtestamisel piisavalt arvesse võetud asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide riskiprofiili. Selle delegeeritud määruse artikkel 6 rikub seega direktiivi 2014/59 olulist sätet, nimelt selle artikli 103 lõiget 7.

104    See rikkumine tuleneb eelkõige asjaolust, et delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 6 ei ole ette nähtud mingit ex ante osamaksete vähendamist või nendest vabastamist selliste finantsinstitutsioonide jaoks nagu hageja, kelle riskipositsioon, kriisilahenduse tõenäosus või tähtsus finantsturgude stabiilsuse seisukohast on väga väike või lausa olematu.

105    Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

106    Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artiklis 290 ette nähtud delegeeritud pädevuse kontekstis on komisjonil talle antud pädevuse teostamisel ulatuslik kaalutlusõigus, kui ta peab muu hulgas andma keerulisi arvamusi ja hinnanguid (vt selle kohta 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

107    See on nii ex ante osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimise kriteeriumide kindlaksmääramise puhul direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 alusel.

108    Selle kohta tuleb meenutada, et nagu nähtub direktiivi 2014/59 põhjendustest 105–107 ja määruse nr 806/2014 põhjendusest 41, seisneb nende osamaksete spetsiifika selles, et need tagavad kindlustusloogika alusel, et finantssektor annab ühtsele kriisilahenduskorrale tema ülesannete täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid, julgustades samas asjaomaseid finantsinstitutsioone kasutama vähem riskantseid tegevusmudeleid (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113).

109    Eeltoodud konteksti arvestades ja nagu nähtub direktiivi 2014/59 põhjendusest 114, tegi liidu seadusandja komisjonile ülesandeks täpsustada delegeeritud õigusaktiga, kuidas korrigeerida finantsinstitutsioonide osamakseid kriisilahendusrahastutesse vastavalt nende institutsioonide riskiprofiilile.

110    Samal eesmärgil on direktiivi põhjenduses 107 täpsustatud, et selleks, et riiklikesse rahastutesse tehtavad ex ante osamaksed arvutataks õiglaselt ning loodaks stiimulid väiksema riskiga tegevusmudeli kasutamiseks, tuleks osamaksete puhul võtta arvesse finantsinstitutsioonide krediidi-, likviidsus- ja tururiski määra.

111    Eeltoodust tuleneb, et komisjon pidi välja töötama eeskirjad ex ante osamaksete korrigeerimiseks finantsinstitutsioonide riskiprofiili alusel, järgides kahte omavahel seotud eesmärki: nimelt ühelt poolt tagada, et võetakse arvesse eri riske, mida tekitab finantsinstitutsioonide, st pankade või laiemalt finantssektori ettevõtjate tegevus, ja teiselt poolt julgustada neid finantsinstitutsioone kasutama vähem riskantseid tegevusmudeleid.

112    Ent nagu nähtub delegeeritud määruse 2015/63 vastuvõtmisega seotud dokumentidest, eelkõige dokumentidest „JRC technical work supporting Commission second level legislation on risk based contributions to the (single) resolution fund“ (JRC tehniline uuring, mis toetab komisjoni teise taseme õigusakte (ühtsesse) kriisilahendusfondi tehtavate riskipõhiste osamaksete kohta; edaspidi „JRC tehniline uuring“) ja „Commission Staff Working Document: estimates of the application of the proposed methodology for the calculation of contributions to resolution financing arrangements“ (Komisjoni talituste töödokument: hinnang sellele, kuidas kohaldada rahastamisvahenditesse tehtavate osamaksete arvutamiseks välja pakutud meetodit), eeldas selliste eeskirjade väljatöötamine komisjoni keerukaid analüüse ja hinnanguid, kuna ta pidi uurima erinevaid elemente, mille alusel eri liiki riske pangandus- ja finantssektoris tajutakse.

113    Eeltoodut arvestades oli komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus võtta direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 alusel vastu õigusaktid, millega täpsustatakse mõistet „ex ante osamaksete proportsionaalne korrigeerimine finantsinstitutsiooni riskiprofiiliga“.

114    Eeltoodut arvestades peab aasta baasosamaksete korrigeerimise meetodi osas vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikele 7 liidu kohtu kontroll piirduma hinnanguga sellele, ega komisjonile antud kaalutlusõiguse teostamisel ei ole tehtud ilmset viga või võimu kuritarvitatud või ega komisjon ei ole ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Etimine, C‑15/10, EU:C:2011:504, punkt 60).

115    Järelikult peab hageja tõendama, et delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 6 esineb selliseid vigu.

116    Sellega seoses nähtub kõigepealt eespool punktidest 92–97, et direktiiv 2014/59 ei näe ette ühtegi erandit ex ante osamaksete tasumise kohustusest niisugustele finantsinstitutsioonidele, kelle riskipositsioon, kriisilahenduse tõenäosus või olulisus finantsturgude stabiilsuse seisukohast on väiksed. Ühtegi sarnast erandit ei ole ette nähtud ka määruses nr 806/2014.

117    Kui välja jätta omavahendid ja tagatud hoiused, ei ole ei direktiivis 2014/59 ega määruses nr 806/2014 ex ante osamaksete arvutamise osas ette nähtud mingeid erandeid seoses finantsinstitutsioonide teatavate kohustustega, nagu usaldushaldussuhte alusel valitsetavad kohustused.

118    Seega on direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 2 ja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 kohaselt kõigil finantsinstitutsioonidel põhimõtteliselt kohustus teha ex ante osamakseid ning nende osamaksete arvutamisel tuleb põhimõtteliselt arvesse võtta nende finantsinstitutsioonide kõiki kohustusi, v.a omavahendid ja tagatud hoiused.

119    Selline lähenemine vastab ex ante osamaksete süsteemi kindlustusloogikale, mille kohaselt peab kogu finantssektor andma ühtsele kriisilahenduskorrale piisavad rahalised vahendid, et ta saaks oma ülesandeid täita (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113). Selle loogika kohaselt saavad nimelt kõik finantsinstitutsioonid – sealhulgas need, kelle kriisilahenduse tõenäosus on väidetavalt väiksem, arvestades nende kohustuste väikest mahtu – kasu oma ex ante osamaksetest kriisilahendusfondi poolt tagatava finantssüsteemi stabiilsuse kaudu.

120    Seda arvestades ei saa hageja väita, et komisjon oli kohustatud jätma ex ante osamaksete korra kohaldamata finantsinstitutsioonide suhtes, kes valitsevad kohustusi usaldushaldussuhte alusel, või et komisjon oli kohustatud niisugused kohustused selle korra kohaldamisalast välja jätma ainuüksi põhjusel, et need kujutavad endast väiksemat riski või et neid kohustusi valitseval finantsinstitutsioonil on väiksem kriisilahenduse tõenäosus või väiksem tähtsus finantsturgude stabiilsuse seisukohast.

121    Edasi, vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikele 2 ja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 2 korrigeeritakse ex ante osamakseid proportsionaalselt finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga. Nii on komisjonil direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 alusel õigus delegeeritud õigusaktiga täpsustada korda, kuidas ex ante osamakseid nende finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga korrigeeritakse.

122    Selleks on direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7 ette nähtud kaheksa tegurit, mida komisjon peab sellisel korrigeerimisel arvesse võtma. Kuigi on tõsi, et nende tegurite hulka kuuluvad „finantsinstitutsiooni riskipositsioonid“, „tõenäosus, et finantsinstitutsiooni suhtes algatatakse kriisilahendusmenetlus“ ja „finantsinstitutsiooni tähtsus ühe või mitme liikmesriigi või liidu finantssüsteemi või majanduse stabiilsuse jaoks“, mistõttu komisjon on kohustatud neid arvesse võtma sellise delegeeritud õigusakti vastuvõtmisel nagu delegeeritud määrus 2015/63, on need vaid kolm kaheksast tegurist, mida komisjon peab sellise õigusakti väljatöötamisel arvesse võtma.

123    Lisaks ei viita direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7 miski sellele, et komisjon on kohustatud pidama üht või mitut neist teguritest ülekaalukalt tähtsaks.

124    Lõpuks ja igal juhul võeti delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 6 ette nähtud erinevates riskisammastes ja -näitajates igati arvesse hageja esitatud kolme tegurit, mis puudutavad temaga võrreldavas olukorras olevaid finantsinstitutsioone, nimelt nende riskipositsioone, nende kriisilahenduse tõenäosust ja nende tähtsust finantsturgude stabiilsuse jaoks, mistõttu võetakse nende finantsinstitutsioonide erilist olukorda ex ante osamaksete arvutamisel arvesse.

125    Eeltoodut arvestades ei ole hageja tõendanud, et delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 6 on tehtud ilmne viga või kuritarvitatud võimu või et selle vastuvõtmisega ületas komisjon ilmselgelt oma kaalutlusõiguse piire seetõttu, et see säte ei näe ette ex ante osamaksete vähendamist või nendest vabastamist selliste finantsinstitutsioonide suhtes nagu hageja, kelle riskipositsioonid, kriisilahenduse tõenäosus või tähtsus finantsturgude stabiilsusele on väidetavalt väga väike või lausa olematu.

126    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et delegeeritud määruses 2015/63 ei ole ette nähtud mingit mehhanismi, mis võtaks arvesse eriti madala riskiga ärimudelit, mida näitab asjaolu, et delegeeritud määruse artikli 6 lõike 6 punkti a kohaselt võib kriisilahendusnõukogu finantsinstitutsiooni „üldist ärimudelit“ arvesse võtta üksnes selleks, et suurendada asjaomase finantsinstitutsiooni ex ante osamakset.

127    Nimelt on komisjon direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 kohaselt selle sätte rakendamiseks delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel kohustatud arvesse võtma selle sätte punktides a–h loetletud asjaolusid, et täpsustada mõistet „ex ante osamaksete proportsionaalne korrigeerimine finantsinstitutsiooni riskiprofiiliga“. Miski selle direktiivi artikli 103 lõikes 7 ei pane talle aga kohustust näha ette riskisammas või -näitaja, mille raames võib finantsinstitutsiooni ärimudel ise olla aluseks selle finantsinstitutsiooni ex ante osamakse vähendamisele.

128    Lisaks võimaldavad delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 6 ette nähtud erinevad riskisambad ja -näitajad igal juhul arvesse võtta madala riskiga ärimudeli konkreetseid erinevaid omadusi, mistõttu sellise mudeliga finantsinstitutsioonilt nõutakse väiksemat ex ante osamakset.

129    Eeltoodut arvesse võttes tuleb käesolev õigusvastasuse vastuväide tagasi lükata.

3)      Kolmas õigusvastasuse vastuväide, mis puudutab pädevuse edasivolitamist kriisilahendusnõukogule

130    Hageja väidab, et delegeeritud määrus 2015/63 rikub ELTL artikli 290 lõiget 1, kuna delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 1 punkt d annab kriisilahendusnõukogule pädevuse määrata kindlaks täiendavad riskinäitajad. ELTL artikli 290 lõikest 1 ja direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 punktist d tuleneb aga, et komisjon peab määratlema finantsinstitutsioonide tasutavate ex ante osamaksete korrigeerimise korra vastavalt nende kriisilahenduse tõenäosusele ning et komisjon ei saa seda pädevust edasi delegeerida.

131    Delegeeritud määruse 2015/63 õigusvastasust ei saa heastada sama määruse artikli 6 lõiked 5–8, mis näevad ette erinevate riski alamnäitajate kindlaksmääramise üksikasjad, ega delegeeritud määruse artikli 7 lõige 4, mis sätestab riski alamnäitajate suhtelise kaalu kindlaksmääramise süsteemi.

132    Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

133    Kõigepealt tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et käesolev etteheide on tulemusetu, kuna delegeeritud määrus 2015/63 eraldivõetuna ei ole adresseeritud kriisilahendusnõukogule, vaid üksnes liikmesriikide kriisilahendusasutustele, ning kuna delegeeritud määruse 2015/63 sätted on kriisilahendusnõukogule siduvad üksnes määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 6 sätestatud normi alusel.

134    On tõsi, et delegeeritud määrus 2015/63 võeti vastu direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 alusel ja et selle delegeeritud määruse artikli 6 lõike 1 punkt d on seega esiteks suunatud vaid kriisilahendusasutustele. Seda sätet laiendati kriisilahendusnõukogule vaid määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikega 6 ja artikli 5 lõikega 1, mille kohaselt kohaldatakse selle artikli 103 lõike 7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakte ka ex ante osamaksete kindlaksmääramise suhtes määruse nr 806/2014 alusel ning mille kohaselt käsitatakse kriisilahendusnõukogu määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 kohaldamisel kriisilahendusasutusena, kui ta täidab ülesandeid ja kasutab õigusi, mis on selle direktiiviga antud täitmiseks või kasutamiseks kriisilahendusasutustele.

135    Neil asjaoludel võib komisjoni argumente mõista nii, et kriisilahendusnõukogule ei antud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 1 punktis d osutatud pädevust mitte delegeeritud määruses 2015/63 nimetatud komisjoni otsusega, vaid määruses nr 806/2014 ette nähtud liidu seadusandja otsusega. Seega ei ole tegemist komisjoni pädevuse edasidelegeerimisega kriisilahendusnõukogule, vaid pädevusega, mille liidu seadusandja on andnud vahetult kriisilahendusnõukogule seadusandliku aktiga.

136    Selline järeldus ei ole siiski kooskõlas kõnealuste õigusaktide vastuvõtmise kronoloogilise järjestusega, arvestades eelkõige asjaolu, et määrus nr 806/2014 võeti vastu enne delegeeritud määrust 2015/63. Nimelt võeti määrus nr 806/2014 vastu 15. juulil 2014, see tähendab kaks kuud pärast direktiivi 2014/59 vastuvõtmist, kuid delegeeritud määrus 2015/63 võeti vastu alles 21. oktoobril 2014, st rohkem kui kolm kuud hiljem.

137    Sellest järeldub esiteks, et liidu seadusandja ei saanud määruse nr 806/2014 vastuvõtmisega kinnitada seda, et delegeeritud määrusega 2015/63 võidakse kriisilahendusnõukogule anda osa komisjonile direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikega 7 antud pädevusest. Teiseks oli komisjon delegeeritud määruse 2015/63 vastuvõtmise ajal tingimata teadlik, et kui ta andis selle määruse artikli 6 lõike 1 punkti d alusel teatavad õigused „kriisilahendusasutustele“, andis ta need õigused kriisilahendusnõukogule nende liikmesriikide puhul, kellele oli adresseeritud määrus nr 806/2014.

138    Samuti kinnitab asjaolu, et komisjon oli sellest asjaolust igati teadlik, delegeeritud määruse 2015/63 põhjenduse 7 sõnastus, mille kohaselt peaks „kriisilahendusasutuse mõiste [selles delegeeritud] määruses […] hõlmama ka kriisilahendusnõukogu“.

139    Otsus anda kriisilahendusnõukogule teatav pädevus riskisamba „kriisilahendusasutuse määratavad täiendavad riskinäitajad“ (edaspidi „IV riskisammas“) raames – ja seda olenemata selle laadist – tuleneb seega komisjoni otsusest, kuna see otsus tehti delegeeritud määruse 2015/63 vastuvõtmisega.

140    Seejärel tuleb analüüsida kriisilahendusnõukogule antud pädevuse laadi, et hinnata, kas komisjon on talle pädevuse delegeerinud ELTL artikli 290 lõike 1 alusel.

141    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 1 punkti d kohaselt koosneb IV riskisammas kriisilahendusasutuse määratavatest täiendavatest riskinäitajatest.

142    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 esimese lõigu kohaselt koosneb IV riskisammas kolmest riskinäitajast, milleks on esiteks „kauplemistegevus, bilansivälised riskipositsioonid, tuletisinstrumendid, keerukus ja kriisilahenduskõlblikkus“, teiseks „[finantsinstitutsiooni] kuulumine […] kaitseskeemi“ ja kolmandaks „avaliku sektori varasema erakorralise finantstoetuse ulatus“.

143    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 teise lõigu kohaselt peab kriisilahendusnõukogu nende riskinäitajate kindlaksmääramisel arvesse võtma seda, „millise tõenäosusega võib asjaomane [finantsinstitutsioon] sattuda kriisilahendusmenetlusse ja sellest tulenevalt millise tõenäosusega võetaks kasutusse kriisilahendusrahastu“.

144    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 teise lõigu sõnastusest nähtub, et see säte annab kriisilahendusnõukogule kaalutlusruumi viisi osas, kuidas ta peab nende riskinäitajate kindlaksmääramisel „võtma arvesse asjaomase finantsinstitutsiooni kriisilahenduse tõenäosust ja sellest tulenevalt millise tõenäosusega võetaks kasutusse kriisilahendusrahastu“, sest kriisilahendusnõukogu peab selles sättes nimetatud kriteeriume täpsustama, et neid saaks konkreetse juhtumi suhtes kohaldada.

145    Mis puudutab esimest riskinäitajat, mis kuulub IV riskisamba alla ning mis puudutab finantsinstitutsiooni kauplemistegevust ja bilansiväliseid riskipositsioone, tuletisinstrumente, keerukust ja kriisilahenduskõlblikkust, siis on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõikes 6 ette nähtud mitu tegurit, mida kriisilahendusnõukogu peab selle näitaja kindlaksmääramisel arvesse võtma ning millest mõni võib asjaomase finantsinstitutsiooni riskiprofiili suurendada ja mõni seda vähendada.

146    Nii on selle riskiprofiili suurenemiseni viia võivaid tegureid neli, nimelt esiteks „kauplemistegevuse olulisus võrreldes bilansimahu, omavahendite taseme, riskipositsioonide riskisuse ja üldise ärimudeliga“, teiseks „bilansiväliste riskipositsioonide olulisus võrreldes bilansimahu, omavahendite taseme ja riskipositsioonide riskisusega“, kolmandaks „tuletisinstrumentide summa olulisus võrreldes bilansimahu, omavahendite taseme, riskipositsioonide riskisuse ja üldise ärimudeliga“ ning neljandaks „see, mil määral käsitatakse [finantsinstitutsiooni] ärimudelit ja organisatsioonilist struktuuri keerukana“.

147    Elemente, mis võivad kaasa tuua kõnealuse riskiprofiili vähenemise, on kaks ja need on „keskse vastaspoole kaudu kliiritud tuletisinstrumentide suhteline väärtus“ ning „see, mil määral [saab finantsinstitutsiooni] suhtes rakendada kriisilahendusmeetmeid kiiresti ja ilma õiguslike takistusteta“.

148    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 6 sõnastusest tuleneb, et see säte annab kriisilahendusnõukogule kaalutlusruumi seoses „olulisusega“, mille kriisilahendusnõukogu peab omistama „kauplemistegevusele“, „bilansivälisele riskipositsioonile“ ja „tuletisinstrumentide summale“, ning selles sättes nimetatud eri elementide omavahelise suhtega.

149    Seega, kuigi delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõikest 6 nähtub, et selles sättes mainitud riskinäitaja esimese riski alamnäitaja kohaselt tuleb „kauplemistegevuse“ olulisust võrrelda bilansimahu, omavahendite taseme ja riskipositsioonide riskisusega ning finantsinstitutsiooni üldise ärimudeliga, ei ole selles sättes täpsustatud, kuidas seda võrdlust konkreetselt ellu viiakse.

150    Sama kehtib delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 6 punkti a alapunktides ii ja iii ette nähtud riskinäitaja teise ja kolmanda riski alamnäitaja kohta.

151    Lisaks, mis puudutab riskinäitaja „kuulumine [finantsinstitutsioonide] kaitseskeemi“ kindlaksmääramist, siis tuleneb delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõikest 7, et kriisilahendusnõukogu peab võtma arvesse ilma viivituseta kättesaadavate vahendite summa piisavat suurust, „et võimaldada toetada [finantsinstitutsiooni] usaldusväärselt ja tõhusalt“, ning õigusliku või lepingulise kindluse taset, et finantsinstitutsioon kasutaks need vahendid „täielikult ära enne seda, kui võib taotleda erakorralist avaliku sektori finantstoetust“.

152    Selle sätte sõnastusest nähtub, et kriisilahendusnõukogul on kaalutlusruum selles sättes ette nähtud nende tingimuste täitmise üle otsustamisel, mis on seotud asjaomase finantsinstitutsiooni kaitseskeemi käsutuses olevate vahendite piisavusega selle institutsiooni vajalikuks rahastamiseks ja nende vahenditega seotud õigusliku või lepingulise kindluse tasemega.

153    Sama kehtib delegeeritud määruse 2015/63 artikli 7 lõikes 4 ette nähtud eri riskinäitajate kaalumise kohta IV riskisamba raames.

154    Nimelt, kuigi delegeeritud määruse 2015/63 artikli 7 lõikes 4 on selgelt märgitud, milline on eespool punktis 142 mainitud IV riskisamba moodustava kolme riskinäitaja suhteline kaal, ei nähtu sellest sättest, kuidas määratleda kahe esimese riskinäitaja erinevate riski alamnäitajate ja muude tegurite kaalu. Eelkõige ei ole selles sättes täpsustatud, kas see kaal jaguneb nende riski alamnäitajate vahel proportsionaalselt. Nii annab delegeeritud määruse 2015/63 artikli 7 lõige 4 kriisilahendusnõukogule kaalutlusõiguse määrata kindlaks riskinäitajad moodustavate eri riski alamnäitajate osakaalud, mida tuleb delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõigete 5–7 kohaselt arvesse võtta.

155    Eeltoodust tuleneb, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõiked 5–7 ja artikli 7 lõige 4, mis käsitlevad IV riskisammast, annavad kriisilahendusnõukogule kaalutlusõiguse.

156    Sellise kaalutlusruumi andmine ei võrdu siiski komisjoni pädevuse delegeerimisega kriisilahendusnõukogule ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses.

157    Sellega seoses tuleb teha vahet ELTL artikli 290 lõikes 1 ette nähtud pädevusel, st pädevusel võtta vastu muid üldkohaldatavaid akte, mis ei ole seadusandlikud aktid ja mis täiendavad või muudavad seadusandliku akti teatavaid mitteolemuslikke osi, ning pädevusel kohaldada üldkohaldatavaid akte – mis on seadusandlikud aktid või mitte – isikute või olukordade suhtes, kes või mis kuuluvad selliste aktide kohaldamisalasse.

158    Ent esiteks ei sisalda delegeeritud määrus 2015/63 ühtegi sätet, millega komisjon oleks andnud kriisilahendusnõukogule õiguse võtta vastu üldkohaldatavaid akte, mis täiendavad või muudavad direktiivi 2014/59, määruse nr 806/2014 või selle delegeeritud määruse teatavaid osi. Seevastu mitu selle delegeeritud määruse sätet, nagu artiklid 4 ja 6–9, kinnitavad kriisilahendusnõukogule direktiiviga 2014/59 ja määrusega nr 806/2014 antud pädevust kohaldada neid üldkohaldatavaid akte nii, et ta arvutab välja nende kohaldamisalasse kuuluvate finantsinstitutsioonide ex ante osamaksed.

159    Teiseks, vaatamata delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 1 punktis d sisalduva IV riskisamba nimetusele „kriisilahendusasutuse määratavad täiendavad riskinäitajad“, täpsustas komisjon ise selle riskisamba kohaldamise peamisi põhimõtteid selle delegeeritud määruse artikli 6 lõigetes 5–8. Samuti kehtestas komisjon delegeeritud määruse artikli 7 lõikes 4 selle riskisamba riskinäitajate suhtelise kaalu leidmise reeglid.

160    Sellest järeldub, et delegeeritud määrus 2015/63 ei andnud kriisilahendusnõukogule pädevust võtta vastu üldkohaldatavaid akte ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses.

161    Eeltoodut arvestades tuleb tagasi lükata käesolev õigusvastasuse vastuväide ja seega esimene väide osas, milles see põhineb õigusvastasuse vastuväidetel.

2.      Teine väide, milles esitatakse õigusvastasuse vastuväide määruse nr 806/2014, direktiivi 2014/59 ja delegeeritud määruse 2015/63 suhtes, kuna need rikuvad harta artikli 41 lõike 2 punkti c ja artiklit 47

162    Teises väites leiab hageja, et delegeeritud määrus 2015/63 ei võimalda kriisilahendusnõukogul oma otsuseid piisavalt põhjendada, ning ta väidab seega, et määrus nr 806/2014, direktiiv 2014/59 ja delegeeritud määrus on õigusvastased, kuna rikutud on harta artikli 41 lõike 2 punkti c ja harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

[…]

a)      Sisulised küsimused

170    Teine väide jaguneb sisuliselt kaheks osaks.

1)      Esimene osa, mis puudutab harta artikli 41 lõike 2 punkti c rikkumist

171    Hageja väidab, et delegeeritud määrus 2015/63 ei võimalda kriisilahendusnõukogul oma otsuseid piisavalt põhjendada, ja leiab seega, et see määrus on õigusvastane, kuna rikutud on harta artikli 41 lõike 2 punkti c. Täpsemalt eeldab selle delegeeritud määrusega kehtestatud ex ante osamaksete arvutamise meetod nende eri finantsinstitutsioonide võrdlevat uurimist, kes peavad neid osamakseid tasuma, mistõttu ei saa hageja kontrollida oma ex ante osamakse arvutamise õigsust, ilma et tal oleks võimalik tutvuda teiste finantsinstitutsioonide andmetega – kuid sellist tutvumisõigust tal ei ole.

172    Lisaks muutuks õigus põhjendatud otsusele sisutühjaks, kui tugineda saaks teiste finantsinstitutsioonide ärisaladuste kaitsele. Esitades koondandmed, ei ole kriisilahendusnõukogu loonud sobivat tasakaalu hageja põhiõiguste ja teiste finantsinstitutsioonide ärisaladuste kaitse vahel.

173    Lõpuks, kuna Üldkohus leiab, et direktiiv 2014/59 ja määrus nr 806/2014 kohustavad kasutama delegeeritud määruses 2015/63 määratletud arvutusmeetodit, siis rikuvad ka see direktiiv ja see määrus selles osas harta artikli 41 lõike 2 punkti c.

174    Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

175    Kõigepealt tuleb meenutada, et delegeeritud määruse 2015/63 artiklites 4–9 on sätestatud normid, mida kriisilahendusnõukogu peab kohaldama aasta baasosamakse kindlaksmääramisel ja selle korrigeerimisel finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga. Seejärel on nende normide rakendamise kord konkreetsemalt ette nähtud selle delegeeritud määruse I lisas.

176    Delegeeritud määruse 2015/63 I lisa osa „2. samm“ all asuvate sätete kohaselt peab kriisilahendusnõukogu esimesena arvutama rühmade arvu, et võrrelda finantsinstitutsioone erinevate riskinäitajate ja riski alamnäitajate alusel. Teisena peab kriisilahendusnõukogu määrama põhimõtteliselt igasse rühma sama arvu finantsinstitutsioone, alustades sellest, et ta määrab esimesse rühma finantsinstitutsioonid, kelle toornäitaja väärtused on kõige madalamad. Kolmandana peab kriisilahendusnõukogu määrama kõigile konkreetse rühma finantsinstitutsioonidele sama punktisumma, mida nimetatakse „diskretiseeritud näitajaks“ ja mida ta peab nende ülejäänud korrigeerimise kordaja arvutamisel arvesse võtma.

177    ELTL artikli 296 teises lõigus on sätestatud, et õigusaktides esitatakse nende vastuvõtmise põhjused. Samuti näeb harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele ette liidu institutsioonide, organite ja asutuste kohustuse oma otsuseid põhjendada.

178    Liidu institutsiooni, organi või asutuse otsuse põhjendamine on eriti oluline, sest võimaldab huvitatud isikul täielikult infomeerituna otsustada, kas esitada selle otsuse peale hagi, ning pädeval kohtul kontrolli teha, olles seega üks harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhususe tingimustest (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SBR, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 103 ning seal viidatud kohtupraktika).

179    Põhjendus peab siiski olema kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Seejuures ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust ei tule hinnata mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades, ning arvestades selgituse saamise huvi, mis võib olla isikutel, keda akt puudutab. Järelikult on õigusi kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud kontekstis, mis on huvitatud isikule teada ja mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 104 ning seal viidatud kohtupraktika).

180    Selleks et analüüsida, kas see põhjendus on piisav niisuguses otsuses nagu ex ante osamaksete kindlaksmääramise otsus, tuleb esiteks meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast ei saa järeldada, et liidu institutsiooni, organi või asutuse iga sellise otsuse põhjendus, millega pannakse eraõiguslikule ettevõtjale rahasumma maksmise kohustus, peab tingimata sisaldama kõiki andmeid, mis võimaldavad otsuse adressaadil kontrollida selle rahasumma suuruse arvutamise õigsust (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 105 ning seal viidatud kohtupraktika).

181    Teiseks on liidu institutsioonid, organid ja asutused vastavalt ärisaladuse kaitse põhimõttele, mis on liidu õiguse üldpõhimõte ja mida on täpsustatud eelkõige ELTL artiklis 339, kohustatud üldjuhul eraettevõtja esitatud konfidentsiaalset teavet mitte avaldama tema konkurentidele (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 109 ning seal viidatud kohtupraktika).

182    Kolmandaks, kui kriisilahendusnõukogu niisuguse otsuse põhjendus, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, peaks tingimata võimaldama finantsinstitutsioonidel kontrollida nende ex ante osamakse arvutamise õigsust, tähendaks see paratamatult seda, et liidu seadusandjal keelatakse kehtestada selle osamakse arvutamiseks meetod, mis hõlmab andmeid, mille konfidentsiaalsust kaitseb liidu õigus, ning järelikult piiratakse liigselt ulatuslikku kaalutlusõigust, mis kõnealusel seadusandjal sellel eesmärgil peab olema, võttes temalt muu hulgas võimaluse valida meetod, mis tagab kriisilahendusfondi rahastamise pideva kohandamise finantssektoris toimuvate muutustega sel teel, et võrdlevalt võetakse eelkõige arvesse ühtses kriisilahenduskorras osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud kõigi finantsinstitutsioonide finantsseisundit (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 118).

183    Neljandaks, kuigi eeltoodust tuleneb, et kriisilahendusnõukogul lasuvat põhjendamiskohustust tuleb kriisilahendusfondi rahastamise süsteemi loogika ja liidu seadusandja kehtestatud arvutusmeetodi tõttu kaaluda kriisilahendusnõukogu kohustusega hoida asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide ärisaladust, ei tohi viimati nimetatud kohustust siiski tõlgendada nii laialt, et see muudaks põhjendamiskohustuse sisutühjaks (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 120).

184    Põhjendamiskohustuse kaalumisel ärisaladuse kaitse põhimõttega ei saa siiski asuda seisukohale, et eraõiguslikule ettevõtjale rahasumma maksmise kohustust ette nägeva otsuse põhjendamine nii, et talle ei esitata kõiki andmeid, mis võimaldaks tal täpselt kontrollida selle rahasumma suuruse arvutamist, kahjustab tingimata alati põhjendamiskohustuse sisu (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 121).

185    Mis puudutab kriisilahendusnõukogu otsust, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, siis tuleb põhjendamiskohustust pidada täidetuks, kui isikutel, keda see otsus küll puudutab, kuid kellele ei edastatud ärisaladusega kaitstud andmeid, on kättesaadavad kriisilahendusnõukogu kasutatud arvutusmeetod ja piisav teave, et põhijoontes mõista, kuidas nende individuaalset olukorda võeti arvesse nende kriisilahendusfondi tehtava ex ante osamakse arvutamisel kõigi teiste asjaomaste finantsinstitutsioonide olukorra suhtes (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 122).

186    Sellisel juhul on nendel isikutel nimelt võimalik kontrollida, kas nende ex ante osamakse kriisilahendusfondi määrati kindlaks suvaliselt, eirates nende tegelikku majanduslikku olukorda või kasutades ülejäänud finantssektorit puudutavaid andmeid, mis ei ole usutavad. Need isikud võivad seega mõista nende ex ante osamakset kindlaks määrava otsuse põhjendusi ja hinnata seda, kas selle otsuse peale hagi esitamine on mõttekas, mistõttu oleks liigne nõuda kriisilahendusnõukogult, et ta edastaks üksikasjalikult kõik arvandmed, millel põhineb iga asjasse puutuva finantsinstitutsiooni osamakse arvutus (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 123).

187    Eeltoodust tuleneb, et kriisilahendusnõukogu ei ole muu hulgas kohustatud esitama finantsinstitutsioonile andmeid, mis võimaldavad tal täpselt kontrollida korrigeerimise kordaja väärtuse õigsust, kuna selleks kontrollimiseks oleks vaja ärisaladusega kaitstud andmeid kõigi teiste asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide majandusliku olukorra kohta (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 135).

188    Eeltoodut arvestades tuleb märkida, et delegeeritud määrus 2015/63 ei keela kriisilahendusnõukogul avalikustada kokku koondatult ja anonüümistatult teavet, mis on piisav, et finantsinstitutsioon saaks mõista, kuidas tema individuaalset olukorda – suhestatuna kõigi teiste asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide olukorraga – tema kriisilahendusfondi tehtava ex ante osamakse arvutamisel arvesse võeti (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 139).

189    Eelkõige lubab delegeeritud määrus 2015/63 kriisilahendusnõukogul avalikustada – ilma et ta rikuks oma kohustust hoida ärisaladust – iga „rühma“ piirväärtused ja sellega seotud riskinäitajad, et võimaldada asjasse puutuval finantsinstitutsioonil veenduda muu hulgas selles, et punktisumma, mis talle riskinäitajate diskretiseerimisel omistati, nagu see on kindlaks määratud delegeeritud määruse I lisas, vastab tegelikult tema majanduslikule olukorrale, et see diskretiseerimine toimus usutavate andmete põhjal ja kooskõlas delegeeritud määruses määratletud meetodiga ning et arvesse võeti kõiki riskitegureid, millega tuleb määruse nr 806/2014 ja kõnealuse delegeeritud määruse kohaselt arvestada (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 137).

190    Eeltoodust tuleneb, et delegeeritud määrus 2015/63 ei takista kriisilahendusnõukogul täita oma põhjendamiskohustust, võimaldades tal esitada asjaomastele finantsinstitutsioonidele piisavalt teavet, et mõista ex ante osamaksete kindlaksmääramise otsuste põhjuseid (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 141).

191    Sama kehtib direktiivi 2014/59 ja määruse nr 806/2014 kohta, milles on sätestatud ex ante osamaksete arvutamise põhimõtted. Mis puudutab nimetatud direktiivi, siis selles ette nähtud põhimõtteid rakendati seejärel delegeeritud määrusega 2015/63, mis võeti vastu selle direktiivi artikli 103 lõike 7 alusel. Lõpuks muudeti selles delegeeritud määruses ette nähtud kord määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikega 6 kohaldatavaks selle määruse alusel kogutavate ex ante osamaksete arvutamise suhtes.

192    Eespool esitatud järeldusi hageja argumendid kahtluse alla ei sea.

193    Esiteks, mis puudutab hageja argumenti, et komisjon oleks võinud kehtestada arvutusmeetodi, mis ei sea iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakset sõltuvusse kõigi teiste finantsinstitutsioonide tasutavatest osamaksetest, siis tuleb märkida, et selline ex ante osamaksete vastastikune sõltuvus tuleneb seadusandlikust valikust, mida väljendavad direktiivi 2014/59 artiklid 102 ja 103 ning määruse nr 806/2014 artiklid 69 ja 70.

194    Kuna liidu seadusandja valis sellise meetodi õiguspäraselt (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 116), ei olnud komisjoni ülesanne seda delegeeritud õigusaktiga muuta.

195    Teiseks ei saa hageja delegeeritud määruse 2015/63 õiguspärasust vaidlustada, tuginedes teiste finantsasutuste, eelkõige Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) praktikale, mis näitab, et ex ante osamaksete kindlaksmääramise otsuste põhjendamisel on võimalik kasutada teistsugust süsteemi.

196    Nimelt, nagu on tuvastatud eespool punktides 107–113, on komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus, et täpsustada delegeeritud määrusega 2015/63 norme, mis käsitlevad ex ante osamaksete korrigeerimist finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga, mistõttu ei pea Üldkohus kindlaks tegema, kas komisjoni lähenemine oli ainus või parim võimalik, vaid kas see oli ilmselgelt sobimatu (vt analoogia alusel 12. juuli 2001. aasta kohtuotsus Jippes jt, C‑189/01, EU:C:2001:420, punkt 83). Järelikult ei tähenda pelk asjaolu, et esineb alternatiivseid lähenemisviise, et delegeeritud määrus on õigusvastane.

197    Kolmandaks tuleb tagasi lükata hageja argument, et aja möödumisel peaks finantsinstitutsioonide ärisaladuse kaitse vähenema.

198    Tõsi, Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et teave, mis võis olla käsitatav ärisaladusena teatud ajavahemikul, millest on möödunud viis aastat või rohkem, loetakse põhimõtteliselt aja möödumise tõttu vananenuks ja seepärast oma konfidentsiaalse laadi kaotanuks, välja arvatud erandjuhul, kui niisugusele laadile tuginev isik tõendab, et vaatamata teabe vanusele on see talle või mõnele kolmandale isikule äris endiselt oluline (vt selle kohta analoogia alusel 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

199    Ent konkreetse osamakseperioodi ex ante osamaksete arvutamiseks kasutatavad andmed on vähem kui viis aastat vanad. Nimelt peab kriisilahendusnõukogu delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõike 1 ja artikli 14 lõigete 1–4 kohaselt võtma arvesse finantsinstitutsioonide andmeid, mis on kättesaadavad osamakseperioodile eelneva aasta 31. detsembril.

200    Eespool toodut arvestades tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

[…]

3.      Kuues väide osas, milles esitatakse õigusvastasuse vastuväide delegeeritud määruse 2015/63 suhtes

219    Kuuenda väite raames esitas hageja sisuliselt neli etteheidet. Kahes esimeses etteheites esitab hageja delegeeritud määruse 2015/63 suhtes kolm õigusvastasuse vastuväidet. Kahes ülejäänud etteheites vaidleb ta vastu vaidlustatud otsuse enda õiguspärasusele.

220    Kõigepealt tuleb analüüsida õigusvastasuse vastuväiteid ja vaidlustatud otsuse õiguspärasust puudutavaid etteheiteid hinnatakse allpool punktides 403–420.

a)      Etteheide, et delegeeritud määrus 2015/63 on vastuolus direktiivi 2014/59 artikli 103 lõigetega 2 ja 7

221    Hageja väidab sisuliselt, et direktiivi 2014/59 artikli 103 lõige 7 kohustab komisjoni selle sätte rakendamiseks delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel jätma ex ante osamaksete arvutamisel välja riskivabad kohustused, nagu usalduskohustused. Kuna delegeeritud määruses 2015/63 sellist väljajätmist ette ei nähta, rikub see säte nimetatud direktiivi artikli 103 lõiget 7.

222    Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

223    Nagu on märgitud eespool punktides 116–118, tuleb vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikele 2 ja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 2 ex ante osamaksete arvutamisel lisaks omavahenditele ja tagatud hoiustele põhimõtteliselt arvesse võtta kõiki finantsinstitutsioonide kohustusi.

224    Samuti ei pane miski direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7 komisjonile kohustust jätta ex ante osamaksete arvutamisel välja teatavaid kohustusi, millega väidetavalt riski ei kaasne. Ühelt poolt, nagu on märgitud eespool punktides 122 ja 123, on selle sätte punktis a ette nähtud tegur „finantsinstitutsiooni riskipositsioonid“ vaid üks mitmest tegurist, mida komisjon peab selle sätte rakendamiseks delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel arvesse võtma. Teiselt poolt ei tulene sellest sättest, et komisjon peab pidama ülekaalukalt tähtsaks üht või mitut neist teguritest.

225    Seda arvestades ei ole hageja tõendanud, et delegeeritud määrus 2015/63 on vastuolus direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikega 7.

226    Seega tuleb käesolev etteheide tagasi lükata.

b)      Etteheide, et delegeeritud määrus 2015/63 on vastuolus ELTL artikliga 114, kuna komisjon oleks pidanud arvesse võtma erinevaid riigisiseseid direktiivi 86/635 rakendamise kordi

227    Hageja väidab, et delegeeritud määrus 2015/63 rikub ELTL artiklit 114, kuna see ei jäta ex ante osamaksete arvutamisel arvesse võetavatest kohustustest välja vahendeid, mida finantsinstitutsioon valitseb enda nimel, kuid teise isiku arvel, ja seda põhjusel, et selles ei ole arvesse võetud nõukogu 8. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/635/EMÜ pankade ja muude rahaasutuste raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohta (EÜT 1986, L 372, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 157) artikli 10 lõike 1 kolmanda lause rakendamise erinevaid riigisiseseid kordi.

228    Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

229    Vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktile b ja direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikele 2 arvutab kriisilahendusnõukogu iga finantsinstitutsiooni aasta baasosamakse. Osamakse on proportsionaalne sellega, kui suure osa moodustab finantsinstitutsiooni netokohustuste summa vastavalt kas kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide netokohustuste summast – mis puudutab riiklikul tasandil arvutatavat osamakse osa – või kõigi selle liikmesriigi territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide netokohustuste summast – mis puudutab riiklikul tasandil arvutatavat osamakse osa.

230    Mis puudutab nende kohustuste kindlaksmääramist, mida tuleb selle arvutamise käigus arvesse võtta, siis tuleb märkida, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punktis 11 on „kohustuste kogusumma“ defineeritud kui „kohustuste kogusumma, nagu määratletud […] direktiivi 86/635[…] 3. jaos või Euroopa Parlamendi ja nõukogu [19. juuli 2002. aasta] määruses (EÜ) nr 1606/2002 [rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta (EÜT 2002, L 243, lk 1; ELT eriväljaanne 13/29, lk 609)] osutatud rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite kohaselt“.

231    Lisaks, vastavalt direktiivi 86/635 artikli 10 lõikele 1, mis kuulub selle direktiivi 3. jakku, tuleb rahaline vara, mida krediidiasutus haldab omaenda nimel, kuid kolmanda isiku huvides, üldjuhul bilansis näidata, kui krediidiasutus saab kõnealuse vara omandiõiguse.

232    Samas sätestab direktiivi 86/635 artikli 10 lõike 1 kolmas lause, et liikmesriigid võivad lubada, et selline rahaline vara avaldatakse bilansivälistel kirjetel, tingimusel et on olemas erieeskirjad, mille alusel sellise rahalise vara saab välja arvata jaotatavast varast krediidiasutuse tegevuse lõpetamise korral.

233    Sellega seoses kinnitasid pooled, et Saksamaa Liitvabariigi poolt direktiivi 86/635 artikli 10 järgimiseks vastu võetud sätete kohaselt tuleb hageja usaldushaldustegevusega seotud kohustused kajastada tema bilansis.

234    Samuti märkisid pooled näitena, et Austria Vabariik kasutas direktiivi 86/635 artikli 10 lõike 1 kolmandas lauses antud võimalust lubada finantsinstitutsioonil kajastada bilansiväliselt vahendeid, mida ta valitseb enda nimel, kuid teiste arvel.

235    Hageja sõnul järeldub sellest, et kui finantsinstitutsiooni asukoht on Saksamaa Liitvabariigi asemel niisuguses liikmesriigis nagu Austria Vabariik, võib ta kajastada usaldushaldustegevusega seotud kohustusi bilansivälisena, mistõttu neid kohustusi ei võeta arvesse tema aasta baasosamakse arvutamisel.

236    Selles kontekstis väidab hageja, et kuna komisjon ei võtnud delegeeritud määruses 2015/63 arvesse seda usaldushaldustegevusega seotud erinevust eri liikmesriikide raamatupidamiseeskirjades, on ta tekitanud konkurentsimoonutusi, mis on vastuolus ELTL artikliga 114.

237    Ent kuna hageja õigusvastasuse vastuväide põhineb ELTL artiklil 114, tuleb märkida, et see säte kehtestab parlamendile ja nõukogule õigusliku aluse selliste seadusandlike aktide vastuvõtmiseks, mille eesmärk on kõrvaldada liikmesriikide õigus- ja haldusnormide vahelistest erinevustest tulenevad kaubandustõkked (vt selle kohta 8. septembri 2021. aasta kohtuotsus Brunswick Bowling Products vs. komisjon, T‑152/19, EU:T:2021:539, punkt 37 (ei avaldata)).

238    Seevastu ei anna ELTL artikkel 114 komisjonile ELTL artikli 290 alusel õigust tegutseda delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel väljaspool liidu seadusandja poolt viimati nimetatud sätte alusel antud volitusi. Järelikult ei ole komisjoni ülesanne parandada erinevaid riigisiseseid tingimusi liidu õiguse rakendamiseks, välja arvatud juhul, kui talle on seadusandliku aktiga selleks õigus antud.

239    Käesoleval juhul ei ole ei direktiiv 2014/59 ega määrus nr 806/2014 andnud komisjonile õigust ühtlustada riigisiseseid raamatupidamiseeskirju, mis käsitlevad vahendeid, mida finantsinstitutsioon valitseb enda nimel, kuid teise isiku arvel.

240    Seetõttu ei saa hageja komisjonile ette heita ELTL artikli 114 rikkumist sellega, et ta tekitas väidetavalt delegeeritud määruse 2015/63 vastuvõtmisega selle sättega vastuolus olevaid konkurentsimoonutusi.

241    Sellest järeldub, et käesolev etteheide tuleb tagasi lükata.

B.      Väited, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse õiguspärasust

1.      Aasta sihttaseme põhjendatus

242    Kõigepealt tuleb meenutada, et põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine on avalikul huvil põhinev väide, mille liidu kohus võib või koguni peab tõstatama omal algatusel (vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

243    Menetlust korraldava meetmega küsis Üldkohus kohtuistungil pooltelt omal algatusel, kas vaidlustatud otsus on aastase sihttaseme kindlaksmääramise osas põhjendamata.

244    Selleks et analüüsida, kas vaidlustatud otsuses võib esineda selline puudus, tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 peavad 1. jaanuaril 2016 algava kaheksa-aastase esialgse perioodi (edaspidi „esialgne periood“) lõpuks kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% kõigi liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast.

245    Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 kohaselt jaotatakse ex ante osamaksed esialgsel perioodil ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse eespool punktis 244 viidatud lõplik sihttase, kuid võttes nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile.

246    Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 on täpsustatud, et kõigi kriisilahenduskorras osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% lõplikust sihttasemest.

247    Ex ante osamaksete arvutamise meetodi kohta on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõikes 2 sätestatud, et kriisilahendusnõukogu määrab nende summa kindlaks aasta sihttaseme alusel, võttes arvesse lõplikku sihttaset, ning eelmise aasta tagatud hoiuste keskmise summa alusel, mis arvutatakse kord kvartalis kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide jaoks.

248    Samuti arvutab kriisilahendusnõukogu rakendusmääruse 2015/81 artikli 4 kohaselt iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse aasta sihttaseme alusel, mis määratakse kindlaks lõpliku sihttaseme suhtes ja kooskõlas delegeeritud määruses 2015/63 sätestatud metoodikaga.

249    Käesolevas asjas, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 48, määras kriisilahendusnõukogu 2021. aasta osamakseperioodi aasta sihttasemeks 11 287 677 212,56 eurot.

250    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 36 ja 37 selgitas kriisilahendusnõukogu sisuliselt, et aasta sihttase tuleb kindlaks määrata analüüsi alusel, milles käsitletakse tagatud hoiuste muutust eelmiste aastate jooksul ja kõiki asjakohaseid majandusolukorra muutusi, ning analüüsi alusel, milles käsitletakse tegevustsükli faasiga seotud näitajaid ja protsükliliste osamaksete mõju finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Seejärel pidas kriisilahendusnõukogu kohaseks määrata kindlaks koefitsient, mis põhines sellel analüüsil ja kriisilahendusfondi käsutuses olevatel rahalistel vahenditel (edaspidi „koefitsient“). Kriisilahendusnõukogu kohaldas seda koefitsienti ühele kaheksandikule 2020. aastal tagatud hoiuste keskmisest summast, et arvutada aasta sihttase.

251    Kriisilahendusnõukogu esitas koefitsiendi kindlaksmääramiseks kasutatud arvutuskäigu vaidlustatud otsuse põhjendustes 38–47.

252    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 38 konstateeris kriisilahendusnõukogu jätkuvat suundumust kõigi osalevate liikmesriikide finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summa suurenemise suunas. Täpsemalt oli nende hoiuste keskmine summa, arvutatuna kord kvartalis, 2020. aasta puhul 6,689 triljonit eurot.

253    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 40 ja 41 kirjeldas kriisilahendusnõukogu tagatud hoiuste prognoositavat muutust algse perioodi kolme ülejäänud aasta jooksul, st aastatel 2021–2023. Tema hinnangul jäi tagatud hoiuste aastane kasvumäär kuni esialgse perioodi lõpuni vahemikku 4–7%.

254    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 42–45 andis kriisilahendusnõukogu hinnangu tegevustsükli etapile ja võimalikule protsüklilisele mõjule, mida ex ante osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsiooni finantsseisundile. Ta märkis, et oma hinnangus võttis ta arvesse mitut näitajat, nagu komisjoni sisemajanduse koguprodukti kasvuprognoos ja EKP sellekohased prognoosid või erasektori krediidivoog protsendina sisemajanduse koguproduktist.

255    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 46 järeldas kriisilahendusnõukogu, et kuigi on mõistlik eeldada, et pangandusliidus jätkub tagatud hoiuste kasv, on kasvutempo väiksem kui 2020. aastal. Sellega seoses märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 47, et tulevaste aastate suhtes, st kuni 2023. aastani, kasutas ta tagatud hoiuste kasvumäärade puhul „ettevaatlikku lähenemisviisi“.

256    Neid kaalutlusi arvestades määras kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 koefitsiendiks 1,35%. Seejärel arvutas ta aasta sihttaseme summa, korrutades 2020. aastal tagatud hoiuste keskmise summa selle koefitsiendiga ja jagades selle arvutuse tulemuse kaheksaga järgmise matemaatilise valemi alusel, mis on esitatud selle otsuse põhjenduses 48:

„Siht0 [aasta sihttaseme summa] = Tagatud hoiused kokku2020 * 0,0135 * ⅛ = 11 287 677 212,56 eurot“.

257    Sisuliselt nähtub kriisilahendusnõukogu selgitustest kohtuistungil, et ta määras 2021. aasta osamakseperioodiks aasta sihttaseme kindlaks järgmiselt.

258    Esiteks määras kriisilahendusnõukogu prognoosiva analüüsi põhjal kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summaks esialgse perioodi lõpus ligikaudu 7,5 triljonit eurot. Selle summani jõudmiseks võttis kriisilahendusnõukogu arvesse tagatud hoiuste keskmist summat 2020. aastal, milleks oli 6,689 triljonit eurot, tagatud hoiuste 4% aastast kasvumäära ning esialgse perioodi lõpuni veel alles jäänud osamakseperioodide arvu, milleks oli kolm perioodi.

259    Teiseks arvutas kriisilahendusnõukogu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 sellest 7,5 triljonist eurost 1%, et saada lõpliku sihttaseme hinnanguline summa, mis pidi saavutatama 31. detsembriks 2023 ja mis oli ligikaudu 75 miljardit eurot.

260    Kolmandaks arvas kriisilahendusnõukogu viimati nimetatud summast maha rahalised vahendid, mis olid kriisilahendusfondil juba 2021. aastal, st ligikaudu 42 miljardit eurot, ning sai tulemuseks summa, mis tuli veel maksta ülejäänud osamakseperioodidel enne esialgse perioodi lõppu, s.o aastatel 2021–2023. See summa oli ligikaudu 33 miljardit eurot.

261    Neljandaks jagas kriisilahendusnõukogu viimati nimetatud summa kolmega, jaotades selle ühetaoliselt kolme ülejäänud osamakseperioodi vahel. Aasta sihttasemeks 2021. aasta osamakseperioodi suhtes määrati seega eespool punktis 249 nimetatud summa ehk ligikaudu 11,287 miljardit eurot.

262    Kriisilahendusnõukogu kinnitas kohtuistungil ka, et ta oli avalikustanud teabe selle kohta, millel eespool punktides 258–261 kirjeldatud meetod põhines ja mis võimaldas hagejal mõista meetodit, mille alusel aasta sihttase kindlaks määrati. Eelkõige täpsustas ta, et 2021. aasta mais – see tähendab pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, kuid enne käesolevas asjas lahendatava hagi esitamist – avaldas ta oma veebisaidil teabelehe nimega „Fact Sheet 2021“ (edaspidi „teabeleht“), milles oli märgitud lõpliku sihttaseme hinnanguline summa. Samuti kinnitas kriisilahendusnõukogu, et kriisilahendusfondis kasutada olevate rahaliste vahendite summa oli kättesaadav ka tema veebisaidil ja muude avalike allikate kaudu ning seda ammu enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

263    Selleks et analüüsida, kas kriisilahendusnõukogu täitis aasta sihttaseme kindlaksmääramisel oma põhjendamiskohustust, tuleb kõigepealt meenutada, et põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine kujutab endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille liidu kohus võib või koguni peab omal algatusel tõstatama (vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 34 ning seal viidatud kohtupraktika). Järelikult võib või isegi peab Üldkohus arvesse võtma ka muid põhjenduste puudusi kui need, millele viitab hageja, ja seda muu hulgas siis, kui need ilmnevad menetluse käigus.

264    Põhjendus peab siiski olema kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Seejuures ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust ei tule hinnata mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades, ning arvestades selgituse saamise huvi, mis võib olla isikutel, keda akt puudutab. Järelikult on õigusi kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud kontekstis, mis on huvitatud isikule teada ja mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SBR, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 104 ning seal viidatud kohtupraktika).

265    Lisaks, eelkõige ei tohi põhjenduses esineda vastuolusid, et asjaomastel isikutel oleks võimalik teada saada otsuse tegelikke põhjusi, et kaitsta oma õigusi pädevas kohtus, ja et viimane saaks teha kontrolli (vt selle kohta 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 169 ning seal viidatud kohtupraktika; 22. septembri 2005. aasta kohtuotsus Suproco vs. komisjon, T‑101/03, EU:T:2005:336, punktid 20 ja 45–47, ning 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑241/13, EU:T:2015:982, punkt 56).

266    Samuti, kui vaidlustatud otsuse vastuvõtja esitab otsuse põhjenduste kohta teatavaid selgitusi liidu kohtu menetluses, peavad need selgitused olema kooskõlas selles otsuses esitatud kaalutlustega (vt selle kohta 22. septembri 2005. aasta kohtuotsus Suproco vs. komisjon, T‑101/03, EU:T:2005:336, punktid 45–47, ning 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon, T‑95/15, EU:T:2016:722, punktid 54 ja 55).

267    Kui vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused ei ole kooskõlas selliste kohtumenetluses antud selgitustega, ei täida asjaomase otsuse põhjendused eespool punktides 178 ja 179 meenutatud ülesandeid. Eelkõige takistab selline vastuolu ühelt poolt huvitatud isikutel enne hagi esitamist teada saada vaidlustatud otsuse tegelikke põhjendusi ja valmistada ette oma kaitset nende suhtes ning teiselt poolt liidu kohtul teha kindlaks põhjused, mis olid selle otsuse tegelik õiguslik alus, ning analüüsida nende vastavust kohaldatavatele õigusnormidele.

268    Lõpuks tuleb märkida, et kui kriisilahendusnõukogu võtab vastu otsuse, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, peab ta teavitama asjaomaseid finantsinstitutsioone nende osamaksete arvutamise meetodist (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 122).

269    Sama kehtib ka iga-aastase sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, kuna see summa on sellise otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega. Nimelt, nagu nähtub rakendusmääruse 2015/81 artiklist 4, seisneb ex ante osamaksete arvutamise meetod selle summa jagamises kõigi asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide vahel, mistõttu selle summa suurendamine või vähendamine toob kaasa iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse vastava suurenemise või vähendamise.

270    Eeltoodust tuleneb, et kuigi kriisilahendusnõukogu on kohustatud vaidlustatud otsusega andma finantsinstitutsioonidele selgitusi aasta sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, peavad need selgitused olema kooskõlas selgitustega, mille kriisilahendusnõukogu esitab kohtumenetluses ja mis puudutavad tegelikult kohaldatud meetodit.

271    Kuid käesolevas asjas see nii ei olnud.

272    Nimelt tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 on välja toodud matemaatiline valem, mille põhjal määrati kindlaks aasta sihttaseme summa. Kuid on ilmnenud, et see valem ei hõlma kriisilahendusnõukogu poolt tegelikult kohaldatud meetodi elemente, nagu seda selgitati kohtuistungil. Nimelt, nagu nähtub eespool punktidest 258–261, sai kriisilahendusnõukogu seda meetodit kasutades aasta sihttaseme summa nii, et ta lahutas lõplikust sihttasemest kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid, arvutades seega välja summa, mis tuli maksta kuni esialgse perioodi lõpuni, ning jagades viimati nimetatud summa kolmega. Need kaks arvutamise etappi ei nähtu aga sellest matemaatilisest valemist mitte mingil kujul.

273    Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka kriisilahendusnõukogu kinnitus, et 2021. aasta mais avaldas ta teabelehe, milles olid märgitud võimaliku lõpliku sihttaseme summa teatud vahemikuna ja oma veebilehel kriisilahendusfondi kasutada olevate rahaliste vahendite summa. Nimelt, olenemata küsimusest, kas hageja oli tõesti nendest summadest teadlik, ei võimaldanud need summad üksi tal mõista, et kriisilahendusnõukogu tegi tegelikult eespool punktis 272 nimetatud kaks tehingut, kusjuures veel tuleb täpsustada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 ette nähtud matemaatilises valemis neid isegi ei mainita.

274    Sarnased vastuolud mõjutavad ka viisi, kuidas määrati kindlaks koefitsient 1,35%, mis mängib aga eespool punktis 256 viidatud matemaatilises valemis kõige tähtsamat rolli. Seda koefitsienti võib nimelt mõista nii, et see põhineb muude parameetrite hulgas tagatud hoiuste prognoositud kasvul algse perioodi ülejäänud aastatel. See ei ole aga kooskõlas kriisilahendusnõukogu selgitustega kohtuistungil, mille kohaselt määrati see koefitsient kindlaks nii, et sellega saaks põhjendada aasta sihttaseme summa arvutamise tulemust – st pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu oli arvutanud selle summa eespool punktides 258–261 esitatud nelja sammu alusel ehk jagades kolmega summa, mis saadi kriisilahendusfondi kasutada olevate rahaliste vahendite lahutamisel lõplikust sihttasemest. Vaidlustatud otsusest sellist arvutuskäiku aga üldse ei nähtu.

275    Lisaks tuleb meenutada, et teabelehe kohaselt jäi lõplik sihttase vahemikku 70–75 miljardit eurot. See vahemik ei ole aga kooskõlas vaidlustatud otsuse põhjenduses 41 esitatud tagatud hoiuste kasvumäära vahemikuga 4–7%. Nimelt märkis kriisilahendusnõukogu kohtuistungil, et aasta sihttaseme kindlaksmääramisel lähtus ta tagatud hoiuste 4% kasvumäärast – mis on teisena nimetatud vahemiku kõige madalam määr – ning sai seega lõplikuks hinnanguliseks sihttasemeks 75 miljardit eurot, mis on esimesena nimetatud vahemiku kõrgeim väärtus. Seega esineb lahknevus nende kahe vahemiku vahel. Nimelt, esiteks sisaldab tagatud hoiuste muutuse määra väljendav vahemik ka väärtusi, mis ületavad 4% määra, kuid mille kohaldamise tulemusel oleks lõpliku sihttaseme hinnanguline summa olnud suurem kui see, mis jäänuks selle sihttaseme vahemikku. Teiseks ei ole hagejal võimalik aru saada, miks kriisilahendusnõukogu arvas selle sihttaseme vahemikku summad, mis olid väiksemad kui 75 miljardit eurot. Nimelt oleks selleks tulnud kohaldada alla 4% suurust määra, mis ei jää aga tagatud hoiuste kasvumäära vahemikku. Eeltoodut arvestades ei olnud hagejal võimalik kindlaks teha, kuidas kriisilahendusnõukogu kasutas nende hoiuste muutuse määra vahemikku, et arvutada hinnanguline lõplik sihttase.

276    Sellest järeldub, et mis puudutab aastase sihttaseme kindlaksmääramist, siis ei ole kriisilahendusnõukogu tegelikult kohaldatud meetod, nagu seda kohtuistungil selgitati, sama mis vaidlustatud otsuses kirjeldatud meetod, mistõttu tegelikke põhjusi, millest lähtuvalt see sihttase kindlaks määrati, ei saanud vaidlustatud otsuse alusel kindlaks teha ei finantsinstitutsioonid ega ka Üldkohus.

277    Eeltoodut arvestades tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsuses on iga-aastase sihttaseme kindlaksmääramisel tehtud põhjendamisvigu.

278    Võttes arvesse käesoleva kohtuasja õiguslikke ja majanduslikke huve, on siiski korrakohase õigusemõistmise huvides jätkata hagi teiste väidete analüüsimist.

2.      Neljas väide, et rikutud on olulisi menetlusnorme ja rakendusmääruse 2015/81 artikli 5 lõiget 1

279    Neljas väide jaguneb neljaks osaks, mis omakorda jagunevad mitmeks etteheiteks.

a)      Esimene väiteosa, mis puudutab vaidlustatud otsuse kinnitamata jätmist

1)      Esimene etteheide, mis käsitleb rakendusmääruse 2015/81 artikli 5 lõike 1 rikkumist

280    Hageja väidab, et kriisilahendusnõukogu rikkus rakendusmääruse 2015/81 artikli 5 lõiget 1, mis nõuab, et kriisilahendusnõukogu teavitaks kriisilahendusasutusi „oma otsustest, millega arvutatakse […] iga-aastased osamaksed“. Kriisilahendusnõukogu ei ole seda nõuet täitnud, kuna ta saatis BaFinile üksnes selle otsuse projekti, mitte lõpliku otsuse. See tuleneb asjaolust, et BaFinile teatatud kujul jõudis vaidlustatud otsus hagejani ainult allkirjastamata versioonis, st ilma et sellel oleks omakäelist allkirja või märget e-allkirja kohta, ning sellel ei olnud dokumendisüsteemist „Advanced Records System“ (edaspidi „ARES“) tulenevat numbrit.

281    Kriisilahendusnõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.

282    Kõigepealt tuleb täpsustada, et käesoleva etteheite raames viitab hageja üksnes rakendusmääruse 2015/81 artikli 5 lõike 1 rikkumisele.

283    Selles sättes on aga ainult märgitud, et kriisilahendusnõukogu on kohustatud edastama oma otsused ex ante osamaksete arvutamise kohta osalevate liikmesriikide asjaomastele kriisilahendusasutustele. See ei nõua, et kriisilahendusnõukogu edastaks nendele kriisilahendusasutustele asjasse puutuva otsuse allkirjastatud versiooni, millel oleks teatud dokumendisüsteemi number, nagu ARESe väljastatav number. Samuti ei kohusta see kriisilahendusnõukogu tagama, et kriisilahendusasutused edastaksid niisuguse versiooni finantsinstitutsioonidele.

284    Sellest järeldub, et hageja ei saa kriisilahendusnõukogule ette heita rakendusmääruse 2015/81 artikli 5 lõike 1 rikkumist sellega, et ta edastas BaFinile vaidlustatud otsuse versiooni, mis ei olnud allkirjastatud ega sisaldanud ARESe numbrit.

285    Lisaks tuleb igal juhul täpsustada, et Üldkohtu toimikus on vaidlustatud otsuse kaks versiooni. Esimene on selle otsuse versioon, millele ei ole alla kirjutatud ning mille kriisilahendusnõukogu edastas hageja sõnul BaFinile ja seejärel talle. Selle otsuse teisel versioonil, mille hageja sai toimikuga tutvumise taotluse alusel otse kriisilahendusnõukogult, on kriisilahendusnõukogu presidendi elektrooniline allkiri ning ARESe number ning täpne kuupäev ja kellaaeg esimesel leheküljel.

286    Hageja ei ole aga välja toonud ühtegi erinevust nende kahe versiooni sisus, mistõttu ta ei saa väita, et BaFinile edastatud versioon ei olnud vaidlustatud otsuse lõplik versioon.

287    Järelikult tuleb neljanda väite esimese osa esimene etteheide tagasi lükata.

2)      Teine etteheide, mis käsitleb vaidlustatud otsuse mittenõuetekohast kinnitamist

288    Hageja väidab, et vaidlustatud otsust ei ole nõuetekohaselt kinnitatud; kriisilahendusnõukogu vaidleb sellele vastu.

289    Hageja esitab sisuliselt kaks argumenti.

290    Esimesena, kuigi dokumentidel, mille hageja sai toimikuga tutvumise taotluse alusel, on elektrooniline allkiri ja ARESe number, ei tähenda see, et vaidlustatud otsus on kinnitatud.

291    Sellega seoses tuleb meenutada, et akti kinnitamise – mis on oluline menetlusnorm – eesmärk on tagada õiguskindlus, kuivõrd sellega muutub lõplikuks akti andja poolt vastu võetud tekst, võimaldades seega vaidluse korral kontrollida, kas see langeb täielikult kokku teatavaks tehtud tekstiga (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SBR, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 152 ning seal viidatud kohtupraktika).

292    Kostja vastuses selgitas kriisilahendusnõukogu, et vaidlustatud otsus kinnitati IT-rakenduse „EU Sign“ abil. Seda rakendust kasutades andis kriisilahendusnõukogu president asjasse puutuvat otsust sisaldavale dokumendile e-allkirja, täpse kuupäeva ja kellaaja ning ARESe numbri.

293    Selles küsimuses nähtub kohtupraktikast, et kinnitamismeetod, mis põhineb sellise süsteemi kasutamisel, vastab eespool punktis 291 meenutatud kinnitamisnõuetele (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punktid 157–161).

294    Järelikult tuleb hageja esimene argument tagasi lükata.

295    Teisena väidab hageja, et tema valduses olevatest dokumentidest nähtub, et kriisilahendusnõukogu presidendi allkiri on antud vaid vaidlustatud otsuse põhitekstile. Nii ei ole hagejal ikka veel vaidlustatud otsuse I lisa allkirjastatud versiooni.

296    Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklis 1, nagu see on esitatud selle otsuse saksakeelse versiooni leheküljel 51, on aga märgitud, et „kiidetakse heaks [kriisilahendusfondi] 2021. aasta osamakseperioodi individuaalsete ex ante osamaksete arvutamine, nagu see on esitatud I lisas“. Sellest tuleneb, et I lisa on osa nimetatud otsuse tervikust. Seda arvestades ei ole kriisilahendusnõukogu kohustatud sellist lisa kinnitama eraldi selle otsuse põhitekstist.

297    Järelikult tuleb hageja teine argument ja seega teine etteheide tervikuna tagasi lükata.

3)      Kolmas etteheide, mis puudutab kriisilahendusnõukogu otsustamisprotsessi

298    Hageja väidab, et ei ole „ilmselge“, et kriisilahendusnõukogu tegi otsuse ex ante osamaksete arvutuse tulemuste kohta. Vaidlustatud otsuse artiklis 1 on sätestatud, et kriisilahendusnõukogu kinnitab selle otsuse I lisas esitatud arvutused. Kuid otsus, mis on vastu võetud viitega lisale, on puudulik, kuna seda ei saa käsitada otsusena ex ante osamaksete tegeliku arvutamise kohta. Nimelt sisaldab vaidlustatud otsuse I lisa üksnes ümardatud vahetulemusi, esitamata üksikasjalikke väärtusi, olles nii vaid dokument, mis tagab, et osamaksete arvutamine on finantsinstitutsioonidele avalikustatud. Kriisilahendusnõukogu otsustamisprotsessi ese peaks aga olema „sisuline otsus, mis esitatakse selle avalikustamise tagavates dokumentides“. Otsus, mis käsitleb üksnes selle teatavaks tegemise korda, on puudulik, kui sisulist otsust ei ole vastu võetud.

299    Kriisilahendusnõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.

300    Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklist 1, et kriisilahendusnõukogu täitevistungi – mis on kriisilahendusnõukogu otsuseid tegev organ seoses ex ante osamaksete kindlaksmääramisega – liikmed võtsid seisukoha individuaalselt iga finantsinstitutsiooni poolt 2021. aasta osamakseperioodi suhtes tehtava ex ante osamakse kohta, nagu need on esitatud selle otsuse I lisas.

301    Lisaks, nagu nähtub hagiavalduse lisast A.20, sisaldab väljavõte vaidlustatud otsuse I lisa hagejat puudutavast osast, nagu BaFin selle viimasele edastas, üksikasjalikku ülevaadet tema ex ante osamakse arvutamise ja selle arvutuse aluseks olnud andmete kohta.

302    Mis puudutab nende andmete piisavust, millest kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmeid oli teavitatud, et nad saaksid vaidlustatud otsuse vastu võtta, siis piirdub hageja etteheitega kriisilahendusnõukogule, et selle otsuse I lisas esitatud arvandmed olid ümardatud.

303    Ent kõik selles lisas sisalduvad arvandmed, mis sisaldavad koma järel numbreid, olid ümardatud nelja komakohani, välja arvatud korrigeerimise kordaja andmed, mis olid ümardatud 12 komakohani.

304    Selline täpsusaste oli piisav, et võimaldada kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmetel võtta vaidlustatud otsus vastu kõiki asjaolusid teades.

305    Eeltoodut arvestades tuleb neljanda väite esimese osa kolmas etteheide ja seega ka see esimene väiteosa tervikuna tagasi lükata.

b)      Teine väiteosa, mis puudutab vaidlustatud otsuse ebapiisavat põhjendamist

306    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus ei vasta põhjendamisnõuetele, kuna tema poolt tasumisele kuuluvate ex ante osamaksete arvutuskäiku ei saa ta ise täies ulatuses läbi teha.

307    Kriisilahendusnõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.

308    Selle kohta on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kui kriisilahendusnõukogu niisuguse otsuse põhjendus, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, peaks tingimata võimaldama finantsinstitutsioonidel kontrollida nende ex ante osamakse arvutamise õigsust, tähendaks see paratamatult seda, et liidu seadusandjal keelataks kehtestada selle osamakse arvutamiseks meetod, mis hõlmab andmeid, mille konfidentsiaalsust kaitseb liidu õigus, ning järelikult piirataks liigselt ulatuslikku kaalutlusõigust, mis kõnealusel seadusandjal sellel eesmärgil peab olema, võttes temalt muu hulgas võimaluse valida meetod, mis tagab kriisilahendusfondi rahastamise pideva kohandamise finantssektoris toimuvate muutustega sel teel, et võrdlevalt võetakse eelkõige arvesse ühtses kriisilahenduskorras osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud kõigi finantsinstitutsioonide finantsseisundit (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 118).

309    Sellest järeldub, et hageja ei saa väita, et kriisilahendusnõukogu rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna tal ei ole võimalik tasumisele kuuluvate ex ante osamaksete arvutuskäiku ise täielikult läbi teha.

310    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et vaidlustatud otsuses ei ole selgitatud põhjuseid, miks tema korrigeerimise kordajad suurenesid, samas kui tema bilansimahu ja tuletisinstrumentide väärtus olid 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise aluseks oleval ajal eelmise tsükliga võrreldes vähenenud.

311    Nimelt ei saa vaidlustatud otsuse põhjenduste piisavust hinnata kriisilahendusnõukogu niisuguse otsuse põhjenduse alusel, mis käsitleb mõnda teist osamakseperioodi.

312    Igal juhul, nagu märkis kriisilahendusnõukogu ja nagu nähtub eespool punktis 308 viidatud kohtupraktikast, eeldab ex ante osamaksete arvutamise meetodi ülesehitus, et finantsinstitutsiooni iga-aastase riskihindamise tulemus sõltub tema võetud riski tasemest võrreldes teiste finantsinstitutsioonide riskitasemega. Finantsinstitutsioonide riskitase võib aga olenevalt aastast langeda. Seetõttu ei too bilansimahu ja tuletisinstrumentide väärtuse vähenemine automaatselt kaasa paremat finantsinstitutsiooni korrigeerimise kordajat.

313    Järelikult tuleb neljanda väite teine osa tagasi lükata.

[…]

3.      Esimene väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teist lõiku, rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 punkti f ja direktiivi 2014/59 artikli 103 lõiget 7

337    Hageja väidab, et sellega, et kriisilahendusnõukogu kohustas teda maksma kriisilahendusfondi osamakseid, rikkus ta määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teist lõiku, rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 punkti f ja direktiivi 2014/59 artikli 103 lõiget 7 nende sätete koostoimes.

338    On tõsi, et määruse nr 806/2014 sõnastuse kohaselt on kõigil finantsinstitutsioonidel, kellel on panga tegevusluba, sealhulgas hagejal, põhimõtteliselt kohustus teha makseid kriisilahendusfondi. Siiski ei võimalda õigusnormi sõnastus üksi kindlaks teha selle tegelikku sisu. Ühelt poolt tuleb teisese õiguse tõlgendamisel tingimata arvesse võtta esmase õiguse norme suunavaid põhimõtteid. Teiselt poolt saab õigusnormi tegeliku sisu kindlaks määrata üksnes lähtuvalt selle mõttest ja eesmärgist ning süsteemsest seosest teiste normidega.

339    Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

340    Sellega seoses nähtub eespool punktides 93–97 esitatud kaalutlustest, et kõik finantsinstitutsioonid direktiivi 2014/59 artikli 2 lõike 1 punkti 23 tähenduses koosmõjus sama direktiivi artikli 2 lõike 1 punktiga 2 ja määruse nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktiga 1 peavad tegema riiklikul tasandil arvutatud ex ante osamakseid vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikele 2.

341    Sama kehtib liidu tasandil arvutatavate ex ante osamaksete kohta. Määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punktist 13, sama määruse artikli 3 lõikest 2 ja direktiivi 2014/59 artikli 2 lõike 1 punktist 2 tuleneb nende koostoimes, et kõik finantsinstitutsioonid nende sätete tähenduses peavad tegema selliseid osamakseid vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 2.

342    Hageja ei vaidle aga vastu sellele, et ta on käsitatav finantsinstitutsioonina nende sätete tähenduses.

343    Järelikult on direktiiv 2014/59 ja määrus nr 806/2014 hageja isiku suhtes kohaldatavad, kuna ta on finantsinstitutsioon, kes on kohustatud tasuma ex ante osamakseid.

344    Hageja argumendid ei lükka seda järeldust ümber.

345    Esimesena, võttes arvesse eespool punktis 101 esitatud kaalutlusi, ei saa hageja väita, et ELTL artiklist 114, mis on nii määruse nr 806/2014 kui ka direktiivi 2014/59 õiguslik alus, tuleneb, et lõpetamisel olevad finantsinstitutsioonid ei peaks põhimõtteliselt ex ante osamakset maksma.

346    Teisena väidab hageja, et määruse nr 806/2014 artikli 67 lõike 2 esimene lause koosmõjus selle määruse artikli 14 lõike 2 punktiga b piirab mõiste „finantsinstitutsioon, kes on kohustatud tasuma ex ante osamakseid“ määratlust, kuna ühtegi kriisilahenduse eesmärki, mis on selles artiklis 14 loetletud, ei ole enam võimalik saavutada sellise lõpetamisel oleva finantsinstitutsiooni puhul nagu hageja. Nii on see eelkõige viidatud määruse artikli 14 lõike 2 punktis a nimetatud eesmärgi puhul, milleks on tagada kriitiliste funktsioonide katkematu täitmine, ja nimetatud määruse artikli 14 lõike 2 punktis b nimetatud eesmärgi puhul, milleks on vältida olulist negatiivset mõju finantsstabiilsusele, eelkõige hoides ära finantsraskuste levimise.

347    Sellega seoses tuleb märkida, et hageja viidatud sätetes ei ole täpsustatud mitte määruse nr 806/2014 enda, vaid kriisilahenduse eesmärke. Määruse nr 806/2014 artikli 16 lõike 1 kohaselt võib aga kriisilahendusnõukogu võtta kriisilahendusmeetme ainult siis, kui selle määruse artiklis 18 sätestatud kolm tingimust on täidetud. Sellest järeldub, et finantsinstitutsioonid, kelle suhtes on algatatud kriisilahendusmenetlus, võivad kuuluda piiratumasse finantsinstitutsioonide kategooriasse kui finantsinstitutsioonid, kelle suhtes kohaldatakse ex ante osamakseid. Seega ei ole kriisilahenduse eesmärgid määrava tähtsusega selle kindlaksmääramisel, milline on määruse nr 806/2014 isikulise kohaldamisala ulatus ex ante osamaksete tegemise kohustuse puhul.

348    Kolmandana, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei saa tema väljajätmist kriisilahendusfondi osamaksete tegemise kohustuse isikulisest kohaldamisalast tuletada ka direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 punktides a, d ja g esitatud teguritest.

349    Nimelt tuleneb direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 sõnastusest ja sama direktiivi artikli 103 lõike 2 sõnastusest, et selle direktiivi artikli 103 lõike 7 eesmärk ei ole määrata kindlaks ex ante osamaksete tegemise kohustuse isikulist kohaldamisala. Selles sättes on üksnes loetletud tegurid, mida komisjon peab delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel arvesse võtma, et täpsustada direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 2 kasutatud mõistet „osamaksete proportsionaalne korrigeerimine finantsinstitutsiooni riskiprofiiliga“.

350    Lõpuks ei esita hageja ka rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 punkti f kohta ühtegi eraldiseisvat konkreetset argumenti, mis oleks laiaulatuslikum eespool analüüsitud argumentidest. Seega tuleb selle sätte rikkumist puudutav etteheide tagasi lükata.

351    Eeltoodut arvestades tuleb tagasi lükata nii etteheide määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu, rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 1 punkti f ja direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 rikkumise kohta kui seega ka esimene väide tervikuna.

4.      Kolmas väide, et rikutud on harta artikleid 20 ja 16

352    Kolmas väide jaguneb sisuliselt kaheks osaks.

a)      Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud harta artiklit 20

353    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, nagu see on sätestatud harta artiklis 20, kuna teda koheldakse samamoodi nagu finantsinstitutsioone, kelle tegevus ei ole lõpetamisel. Sellega seoses rõhutab ta esiteks, et ta kasutab oma panga tegevuslubasid üksnes oma tegevuse lõpetamiseks, ja teiseks, et tema riskipositsioonid, kriisilahenduse tõenäosus või tähtsus finantsturgude stabiilsuse seisukohast on väga väike (väiksed) või lausa olematud.

354    Ebavõrdset kohtlemist ei välista asjaolu, et ex ante osamaksete arvutamise meetodi tulemusena maksavad erinevad finantsinstitutsioonid erinevaid ex ante osamakseid. Nimelt peaks hageja eriomase olukorra nõuetekohane arvessevõtmine viima selleni, et tema osamakse väheneb nullini, mis ei ole aga võimalik delegeeritud määruse 2015/63 artikli 9 lõike 3 tõttu, mis näeb ette, et korrigeerimise kordaja peab jääma vahemikku 0,8–1,5.

355    Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

356    Harta artiklis 20 on liidu õiguse üldpõhimõttena sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte, mis nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr, C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 95).

357    Sellega seoses tuleb esiteks analüüsida, kas selline lõpetamisel olev finantsinstitutsioon nagu hageja on võrreldavas olukorras teiste ex ante osamakseid tasuma kohustatud finantsinstitutsioonidega.

358    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hinnatakse seda, kas eri olukorrad on võrreldavad, kõiki neid iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes. Eeskätt tuleb need asjaolud kindlaks teha ja neile tuleb anda hinnang vaidlusalust vahetegemist ette nägeva õigusakti eset ja eesmärki arvestades. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr, C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

359    Mis puudutab nende õigusnormidega taotletavat eesmärki, mille hulka vaidlustatud otsus kuulub, siis tuleb meenutada, et need normid kuuluvad ühtse kriisilahenduskorra valdkonda, mille loomise eesmärk on vastavalt määruse nr 806/2014 põhjendusele 12 tagada maksejõuetute finantsinstitutsioonide probleemiga tegelemisel neutraalne lähenemisviis ja suurendada osalevate liikmesriikide finantsinstitutsioonide stabiilsust ning vältida kriisi levikut selles mehhanismis mitteosalevatesse liikmesriikidesse, et hõlbustada kogu siseturu toimimist.

360    Ühtse kriisilahenduskorra tegevuse rahastamise tagamiseks kehtestati direktiiviga 2014/59, määrusega nr 806/2014 ja delegeeritud määrusega 2015/63 ex ante osamaksed, mille eripäraks – nagu nähtub selle direktiivi põhjendustest 105–107 ja selle määruse põhjendusest 41 – on kindlustusloogikast lähtudes tagada, et finantssektor annaks ühtsele kriisilahenduskorrale oma ülesannete täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid, ja julgustada finantsinstitutsioone tegutsema vähem riskantsel viisil (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113).

361    Neid põhimõtteid ja eesmärke arvestades väidab hageja ekslikult, et finantsinstitutsioonid, kelle tegevus on lõpetamisel, on oma tegevuse lõpetamise tõttu teistsuguses olukorras kui muud finantsinstitutsioonid, kes on kohustatud ex ante osamakseid tasuma.

362    Esiteks tuleb märkida, et nagu nähtub määruse nr 806/2014 põhjendusest 102, kogutakse ex ante osamaksed finantsinstitutsioonidelt enne mis tahes kriisilahendustoiminguid ja sellest sõltumata.

363    Teiseks kohaldatakse vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 67 lõikele 4 ja artiklile 70 ning direktiivi 2014/59 artiklile 103 ex ante osamaksete tegemise kohustust kõigile finantsinstitutsioonidele, kellel on panga tegevusluba finantsinstitutsioonina selle määruse artikli 2 ja artikli 3 lõike 1 punkti 13 ning selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti 2 tähenduses nende sätete koostoimes.

364    Ent käesolevas asjas ei vaidle hageja vastu sellele, et asjaomasel osamakseperioodil oli ta panga tegevusluba omav finantsinstitutsioon eespool punktis 363 nimetatud sätete tähenduses ja seda sõltumata tema tegevuse lõpetamisest.

365    Sellest tuleneb, et hageja võis tegeleda pangandustegevusega, mille kaudu ta võis tekitada finantssüsteemile teatava riski.

366    Kolmandaks kajastab ex ante osamaksete arvutamise meetod, nagu see on kehtestatud delegeeritud määruses 2015/63, sarnaselt teiste finantsinstitutsioonidega ka lõpetamisel olevate finantsinstitutsioonide riskiprofiili eripära.

367    Nimelt võtab ex ante osamaksete arvutamise meetod arvesse finantsinstitutsioonide suurust aasta baasosamakse arvutamisel, kuivõrd see summa sõltub sellest, millise osa moodustab asjaomase finantsinstitutsiooni kohustuste netosumma kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide netokohustustest. Seega väheneb finantsinstitutsiooni aasta baasosamakse võrreldes teiste finantsinstitutsioonide omaga ja kajastab seega tema konkreetset olukorda, kui see finantsinstitutsioon vähendab oma tegevuse lõpetamise raames oma netokohustuste summat. Lisaks võimaldavad delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 6 ette nähtud erinevad riskisambad ja -näitajad konkreetselt arvesse võtta finantsinstitutsioonide, sealhulgas lõpetamisel olevate finantsinstitutsioonide erinevaid omadusi, mistõttu tuleb finantsinstitutsioonil maksta väiksem ex ante osamakse, kui tema riskiprofiil tema tegevuse lõpetamise tõttu väheneb.

368    Neljandaks ei jää vastupidi sellele, mida väidab hageja, lõpetamisel olevad finantsinstitutsioonid välja isikute ringist, kes saavad kasu kriisilahendusfondi olemasolust.

369    Nimelt ühest küljest, nagu on märgitud eespool punktis 71, aitab ainuüksi selle fondi olemasolu kaasa finantssektori stabiilsusele, millest saavad kasu kõik asjasse puutuvad finantsinstitutsioonid, sealhulgas lõpetamisel olevad finantsinstitutsioonid.

370    Sellega seoses tuleb rõhutada, et võimalus mitte ainult käivitada sellise finantsinstitutsiooni kriisilahendus, kes on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv, vaid ka seda lihtsustada vastab kriisilahendusfondi loomise eesmärgile. Finantssektori stabiilsus aitab aga selle kriisilahenduse hõlbustamisele kaasa, sest suurendab kriisilahenduse prognoositavust ja tõhusust.

371    Neil asjaoludel ei ole hageja tõendanud, et ta oli erinevas olukorras võrreldes nende finantsinstitutsioonidega, kelle tegevus ei ole lõpetamisel, arvestades eespool punktides 359 ja 360 nimetatud põhimõtteid ning eesmärke.

372    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et ex ante osamaksed kujutavad endast „pangandusmaksu“, mis rikub „harta artikliga 20 kehtestatud võrdse maksustamise nõuet“.

373    Selles küsimuses tuleb ühelt poolt märkida, et hageja ei täpsusta „harta artikliga 20 kehtestatud võrdse maksustamise nõude“ sisu ega ulatust. Teiselt poolt on eeldus, millele hageja tugineb – see tähendab eeldus, et ex ante osamaksed on „maksud“ või maksumeetmed –, eespool punktides 59–76 esitatud põhjustel väär.

374    Eespool esitatut arvestades tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

b)      Teine väiteosa, mille kohaselt on rikutud harta artiklit 16

375    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub ettevõtlusvabadust, mis on sätestatud harta artiklis 16, kuna selle otsusega seatakse ta ebaproportsionaalselt halba olukorda võrreldes eesmärkidega, mida selle otsusega soovitakse saavutada. Nimelt on muu hulgas välistatud, et ex ante osamakseid saaks kunagi kasutada tema või temaga sarnases olukorras oleva finantsinstitutsiooni tarbeks, kuna ta ei täida kriisilahendusvahendite kasutamise tingimusi.

376    Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

377    Harta artikliga 16 tagatud kaitse hõlmab majandus- või äritegevuse vabadust, lepinguvabadust ja vaba konkurentsi (vt 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran, C‑124/20, EU:C:2021:1035, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

378    Ettevõtlusvabadus ei ole siiski absoluutne õigus. Selle suhtes võib olla lubatud lai valik avaliku võimu sekkumisi, millega võidaks üldistes huvides kehtestada piiranguid selle vabaduse kasutamisele (vt selle kohta 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran, C‑124/20, EU:C:2021:1035, punktid 80 ja 81 ning seal viidatud kohtupraktika).

379    See asjaolu kajastub eelkõige viisis, kuidas tuleb liidu õigusakte harta artikli 52 lõike 1 alusel hinnata (vt selle kohta 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 47, ja 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran, C‑124/20, EU:C:2021:1035, punkt 82).

380    Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt võib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ning õiguste ja vabaduste olemust arvestades; samuti peab piirang kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega olema vajalik ja tõepoolest vastama liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi (22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 48, ja 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran, C‑124/20, EU:C:2021:1035, punkt 83).

381    Isegi kui käesolevas asjas eeldada, et hageja suhtes kehtestatud kohustus teha ex ante osamakseid kujutab endast sekkumist tema ettevõtlusvabadusse, tuleb kõigepealt märkida, et see kohustus tuleneb eelkõige määruse nr 806/2014 artiklitest 69 ja 70 ning direktiivi 2014/59 artiklitest 102 ja 103, mistõttu on see kohustus ette nähtud seadusega.

382    Edasi taotletakse ex ante osamaksete tegemise kohustusega üldise huvi eesmärki. Nimelt, nagu nähtub delegeeritud määruse 2015/63 põhjendusest 1, peavad kriisilahendusrahastutel olema piisavad rahalised vahendid, et võimaldada kriisilahendusmehhanismi tõhusat toimimist. Järelikult on kriisilahendusnõukogul lubatud koguda asjasse puutuvatelt finantsinstitutsioonidelt ex ante osamakseid, et rahastada selle mehhanismi rakendamist eesmärgiga tugevdada nende finantsinstitutsioonide stabiilsust osalevates liikmesriikides ja ennetada võimalike kriiside levikut mitteosalevatesse liikmesriikidesse, nagu on märgitud eespool punktides 43–53.

383    Lisaks ei ole hageja esitanud Üldkohtule ühtegi asjaolu, mis võimaldaks tuvastada, et seda eesmärki arvestades kujutab kohustus panustada kriisilahendusfondi ülemäärast või talumatut sekkumist, mis kahjustab tema ettevõtlusvabaduse olemust.

384    Lõpuks, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtet, siis ei ole hageja eelkõige tõendanud, et on olemas vähem piiravaid meetmeid kui ex ante osamaksete tegemine, selleks et sama tõhusal viisil saavutada määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 eesmärgid, mille hulgas on eesmärk tagada, et finantssektor annaks ühtsele kriisilahenduskorrale oma ülesannete täitmiseks piisavaid rahalisi vahendeid, julgustades samas asjaomaseid finantsinstitutsioone kasutama väiksema riskiga tegevusmudelit (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113).

385    Neil asjaoludel ei saa hageja ette heita, et vaidlustatud otsuses on rikutud harta artiklit 16.

386    Järelikult tuleb kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

387    Samuti tuleb tagasi lükata kolmanda väite raames esitatud etteheide, et asjaolu, et kriisilahendusnõukogu tugineb oma otsuses delegeeritud määrusele 2015/63 ja et see määrus ei näe ette erandit selliste finantsinstitutsioonide ex ante osamaksete suhtes nagu hageja, ei saa heastada seda, et vaidlustatud otsusega on rikutud harta artikleid 20 ja 16, sest ka nimetatud delegeeritud määrus rikub neid sätteid, kuna selle tagajärjel pannakse hagejale kohustus tasuda ex ante osamakseid.

388    Nimelt, kui sellist viidet delegeeritud määrusele 2015/63 tuleb mõista nii, et hageja esitab selle delegeeritud määruse suhtes õigusvastasuse vastuväite harta artiklite 20 ja 16 rikkumise alusel, siis tuleb selline õigusvastasuse vastuväide eespool punktides 357–363 ja 378–384 esitatud põhjustel tagasi lükata.

389    Järelikult tuleb kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

[…]

5.      Kuues väide osas, milles see puudutab direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 punkti a otsest kohaldatavust ning delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f kohaldamist analoogia alusel

403    Kuues väide koosneb kahest etteheitest, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

a)      Etteheide, mis puudutab direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 punkti a otsest kohaldatavust

404    Hageja väidab, et kuna kriisilahendusnõukogu keeldus ex ante osamaksete arvutamisel EAA-OTC tuletisinstrumentide portfelli välja arvamast, rikkus ta direktiivi 2014/59 artikli 103 lõiget 7, milles on kehtestatud kriteeriumid aasta baasosamaksete korrigeerimiseks finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga. Usaldushaldustegevus kui niisuguse portfelli haldamine, mida hageja valitseb usaldushaldussuhte alusel EAA arvel, ei tekita temale riski. Sellist riski puudumist tuleb arvesse võtta ex ante osamaksete arvutamisel direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 punkti a alusel. Viidatud säte on kohaldatav nende osamaksete arvutamisele määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 punkti b alusel.

405    Kriisilahendusnõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.

406    On tõsi, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teises lõigus on sätestatud, et iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse arvutus põhineb asjaomase finantsinstitutsiooni osamaksel, mida korrigeeritakse vastavalt riskiprofiilile direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7 sätestatud kriteeriumide alusel.

407    Selles sättes ei ole siiski märgitud, et kriisilahendusnõukogu on kohustatud ex ante osamakset korrigeerima otseselt nende kriteeriumide alusel.

408    Seevastu tuleneb direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 sõnastusest endast, millele viitab määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teine lõik ja milles on ette nähtud delegeeritud õigusakti vastuvõtmine artikli 103 lõikes 7 sätestatud kriteeriumide rakendamiseks, et liidu seadusandja ei soovinud, et viimati nimetatud kriteeriumid oleksid otse kohaldatavad selliste kriisilahendusasutuste suhtes nagu kriisilahendusnõukogu.

409    See on nii seda enam, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 6 on sätestatud, et komisjoni poolt direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakte, millega täpsustatakse mõistet „osamaksete proportsionaalne korrigeerimine finantsinstitutsiooni riskiprofiiliga“, kohaldatakse selle määruse alusel ex ante osamaksete arvutamisele.

410    Eeltoodust tuleneb, et kriisilahendusnõukogu ei olnud kohustatud hageja ex ante osamakset korrigeerima otse direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7 ette nähtud kriteeriumide alusel, vaid ta pidi seda tegema täpsemate kriteeriumide alusel, mis on ette nähtud delegeeritud määruses 2015/63 ja millega neid esimesi kriteeriume rakendatakse.

411    Delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 5 on aga ammendavalt loetletud kohustused, mille kriisilahendusnõukogu on kohustatud finantsinstitutsioonide aasta baasosamakse arvutamisel välja jätma, kusjuures kohustusi, mis tulenevad usaldushaldussuhtest, ei ole selles sättes nimetatud.

412    Seega ei saa hageja väita, et kriisilahendusnõukogu pidi direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 punkti a alusel ja sõltumata delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 5 nimetatud juhtudest jätma välja hageja usaldushaldustegevusega seotud kohustused tema aastase baasosamakse arvutamisel põhjusel, et need kohustused olid riskivabad.

413    Järelikult tuleb käesolev kuuenda väite etteheide tagasi lükata.

b)      Teise võimalusena esitatud etteheide, mis puudutab analoogiat tugilaenudega

414    Teise võimalusena väidab hageja, et kriisilahendusnõukogu oleks nende EAA-OTC tuletisinstrumentide portfellide suhtes, mida hageja valitseb usaldushaldussuhte alusel, pidanud analoogia alusel kohaldama delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f. Nimelt, nagu tugilaenude valdkonnas tegutsev vahendaja, on usaldusisik usalduskohustuste likvideerimisel lihtsalt vaheetapp tuletisinstrumendi lepingupartneri ja usaldusfondi osaniku vahel.

415    Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

416    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f välistab ex ante osamaksete arvutamisel teatavad kohustused tugilaene haldavate finantsinstitutsioonide puhul.

417    Mõiste „tugilaen“ on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punktis 28 määratletud kui laen, mille on andnud tugipank või mis on antud vahendava panga kaudu konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel, et edendada liikmesriigis keskvalitsuse või piirkondliku valitsuse avaliku poliitika eesmärke.

418    Ent esiteks nähtub hageja menetlusdokumentidest, et selliseid laene ta ei halda, mistõttu ei ole tema puhul tegemist delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punktis f nimetatud finantsinstitutsiooniga.

419    Teiseks ei saa kriisilahendusnõukogu kohaldada delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f analoogia alusel usaldushaldustegevusega seotud kohustustele. Nimelt ei anna see säte kriisilahendusnõukogule kaalutlusõigust jätta finantsinstitutsiooni riskiprofiiliga korrigeerimisel teatavaid kohustusi aasta baasosamaksest välja, vaid vastupidi, selles on täpselt ja ammendavalt loetletud tingimused, mille esinemisel teatud kohustus sellest välja jäetakse (vt 3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Iccrea Banca, C‑414/18, EU:C:2019:1036, punkt 93).

420    Seega tuleb kuuenda väite teine etteheide ja järelikult kuues väide tervikuna tagasi lükata.

6.      Seitsmes väide, et rikutud on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõikeid 3 ja 4 koosmõjus määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikega 6, kuna arvesse ei võetud tuletisinstrumentide lepingutega seotud kohustuste netoväärtust

421    Enne seitsmenda väite analüüsimist tuleb meenutada delegeeritud määruse 2015/63 asjakohaseid sätteid.

422    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõikes 1, mis kuulub delegeeritud määruse 2. jakku, on loetletud kuus juhtu, mil kohustus ex ante osamaksete arvutamisel välja jäetakse.

423    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 3 esimese lõigu kohaselt hinnatakse selle jao kohaldamisel tuletislepingutest tulenevate ja selle delegeeritud määruse artikli 5 lõikes 1 osutatud kohustuste aasta keskmist summat, arvutatuna kvartaalselt, vastavalt määruse nr 575/2013 artiklitele 429, 429a ja 429b.

424    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et tuletisinstrumentide lepingutest tulenevate kohustuste väärtus ei või siiski olla alla 75% samade kohustuste väärtusest, mis saadakse asjaomase finantsinstitutsiooni suhtes kohaldatavate raamatupidamissätete kohaldamisel finantsaruannete koostamise eesmärgil (edaspidi „raamatupidamislik väärtus“).

425    Lõpuks on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 4 esimeses lõigus ette nähtud, et selle delegeeritud määruse 2. jao kohaldamisel arvatakse tuletislepingutest tulenevate kohustuste raamatupidamislik väärtus selle määruse artikli 5 lõikes 1 osutatud kohustuste kogusummast välja ja vastav sama määruse artikli 5 lõike 3 kohaselt kindlaks määratud väärtus arvatakse selle hulka.

426    Hageja väidab, et vaidlustatud otsusega on rikutud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõikeid 3 ja 4 koosmõjus määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikega 6, sest kriisilahendusnõukogu arvutas tema ex ante osamakse tema tuletislepingute väärtuse alusel, mida ta nimetab „brutoväärtuseks“, mitte aga nende lepingute väärtuse alusel, mida ta nimetab „netoväärtuseks“.

427    Tema menetlusdokumentidest nähtub, et hageja peab mõiste „netoväärtus“ all silmas tema kohustuste väärtust, millest on välja jäetud riskivabad kohustused, samas kui „brutoväärtus“ hõlmab selliseid kohustusi. Hageja sõnul on riskivabad kohustused eelkõige need, mis on seotud EAA-OTC tuletisinstrumentide portfelliga, kuna tal on täielik ja tõhus kaitse nendest kohustustest tulenevate riskide eest.

428    See kaitse tuleneb hageja ja EAA vahel sõlmitud tasaarvestuskokkuleppest, millega EAA võtab enda kanda EAA-OTC tuletisinstrumentide portfelliga seotud riskid.

429    Seda arvestades ei ole oluline, kuidas määruse nr 575/2013 sätted käsitlevad EAA-OTC tuletisinstrumentide portfelliga seotud erinevaid kohustusi. Sellel määrusel on muu eesmärk kui direktiivil 2014/59 ja määrusel nr 806/2014. Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõikes 3 on küll sätestatud, et delegeeritud määruse artikli 5 lõike 1 alusel finantsinstitutsioonide kohustuste hulgast väljajäetavate kohustuste puhul tuleb tuletislepingutest tulenevate kohustuste summat hinnata vastavalt määruse nr 575/2013 artiklitele 429, 429a ja 429b. Kuid viimati nimetatud sätted reguleerivad nn finantsvõimenduse määra arvutamist, mis, nagu nähtub määruse nr 575/2013 põhjendustest 91–94, on parameeter, mis ei puuduta järelevalvealastest normidest tulenevat riski.

430    Seevastu tuleb finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga korrigeeritud ex ante osamaksete arvutamisel proportsionaalsuse põhimõtet järgides arvesse võtta muu hulgas tehingute riski. Sellest järeldub, et mis puudutab kohustuste lisamist ex ante osamaksete arvutusbaasi, siis ei ole võimalik arvesse võtta kohustusi, mille suhtes on kohaldatav hageja ja EAA vahel sõlmitud tasaarvestusleping. Neil asjaoludel ei saa delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõikes 3 sisalduv viide määruse nr 575/2013 sätetele hõlmata kõiki tuletisinstrumentidest tulenevaid kohustusi, vaid üksnes kohustusi, millega kaasneb vähemalt teatav riski.

431    Kriisilahendusnõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.

432    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 4 kohaselt arvatakse delegeeritud määruse 2. jao, kuhu kuulub artikkel 5, kohaldamisel nimetatud artikli 5 „lõikes 1 osutatud kohustuste“ kogusummast välja tuletislepingutest tulenevate kohustuste raamatupidamislik väärtus ja vastav sama artikli lõike 3 kohaselt kindlaks määratud väärtus arvatakse selle hulka.

433    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 3 esimese lõigu kohaselt hinnatakse tuletislepingutest tulenevate nimetatud artikli 5 „lõikes 1 osutatud“ kohustuste aastast keskmist summat, mis arvutatakse kvartalipõhiselt, vastavalt määruse nr 575/2013 artiklitele 429, 429a ja 429b.

434    Seega nähtub delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõigete 3 ja 4 sõnastusest endast, et neid sätteid kohaldatakse üksnes selle artikli lõikes 1 nimetatud kohustuste suhtes.

435    Eespool punktist 419 tuleneb aga, et EAA-OTC tuletisinstrumentide portfelliga seotud kohustused ei kuulu delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f kohaldamisalasse.

436    Lisaks ei selgita hageja, milline muu delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud juhtum on kohaldatav kohustustele, mis on seotud EAA-OTC tuletisinstrumentide portfelliga.

437    Sellest järeldub, et hageja argumendid, mis on esitatud tema seitsmendas väites, mille kohaselt on väidetavalt rikutud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõikeid 3 ja 4, on tulemusetud ja et seitsmes väide tuleb seega tagasi lükata.

7.      Kaheksas väide, et rikutud on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 8 punkti a koosmõjus määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikega 6, kuna hageja kvalifitseeriti finantsinstitutsiooniks viimati nimetatud sätte tähenduses

438    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus on vastuolus määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 6 ja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 8 punktiga a nende sätete koostoimes, kuna selles otsuses kvalifitseeritakse hageja restruktureerimisel olevaks finantsinstitutsiooniks viimati nimetatud sätte tähenduses, mis suurendab tema korrigeerimiste kordajat.

439    Kuna delegeeritud määrus 2015/63 võeti vastu direktiivi 2014/59 artikli 103 lõigete 7 ja 8 alusel ning sellega kehtestati liidu tasandil esimene pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kord, on riigiabi või samaväärne rahastamine, millele on viidatud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 8 punktis a, seotud üksnes direktiivi 2014/59 alusel või selle jõustumisest alates antavate toetustega. Seda tõlgendust kinnitab selle direktiivi põhjenduste 41 ja 55, artikli 2 lõike 1 punkti 28 ning artikli 31 lõike 2 punkti c sõnastus.

440    Ent makseid, mida EAA maksis hagejale, maksti talle enne direktiivi 2014/59 jõustumist sel ajal kehtinud riigisiseste õigusnormide alusel riigi vahenditest, mitte kriisilahendusfondi vahenditest selle direktiivi või määruse nr 806/2014 alusel. Seetõttu ei oleks kriisilahendusnõukogu pidanud tema suhtes kohaldama riskinäitaja „avaliku sektori varasema erakorralise finantstoetuse ulatus“ maksimaalset väärtust.

441    Kriisilahendusnõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.

442    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 punktis c on sätestatud, et IV riskisamba moodustab muude riskinäitajate hulgas riskinäitaja „avaliku sektori varasema erakorralise finantstoetuse ulatus“.

443    Direktiivi 2014/59 artikli 2 lõike 1 punkti 28 kohaselt koosmõjus delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 esimese lõiguga on „erakorraline avaliku sektori finantstoetus“ riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses või mis tahes muu riigiülesel tasandil osutatav avaliku sektori finantstoetus, mis oleks riigiabi, kui seda osutataks riigi tasandil, mida antakse finantsinstitutsiooni jätkusuutlikkuse, likviidsuse või maksevõimelisuse säilitamiseks või taastamiseks.

444    Käesolevas asjas on esiteks selge, et hageja restruktureeriti pärast seda, kui ta oli saanud niisugust riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

445    Teiseks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei mõjuta asjaolu, et abi anti enne direktiivi 2014/59 jõustumist, seda, et see abi kuulub delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 punkti c kohaldamisalasse koosmõjus selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punktiga 28.

446    Nimelt ei sisalda direktiivi 2014/59 artikli 2 lõike 1 punkti 28 ega delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 8 punkti a sõnastus ühtegi viidet sellele, et viimati nimetatud sätte ajaline kohaldamisala oleks piiratud nii, nagu seda väidab hageja.

447    Seda järeldust kinnitab direktiivi 2015/63 artikli 6 lõike 8 punkt a. Nimelt, nagu kriisilahendusnõukogu sisuliselt väitis, ei vähenda ohtu, et pärast erakorralise avaliku sektori finantstoetuse saamist restruktureeritud finantsinstitutsioonil tekivad taas rahalised raskused, pelk asjaolu, et seda toetust anti enne direktiivi 2014/59 jõustumist.

448    Eeltoodut arvestades leidis kriisilahendusnõukogu õigesti, et hageja kuulub delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 8 punkti a kohaldamisalasse, ning kohaldas tema suhtes selle sätte alusel riskinäitaja „avaliku sektori varasema erakorralise finantstoetuse ulatus“ maksimaalset väärtust.

449    Seda järeldust ei lükka ümber hageja väide, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 8 punkti a tuleb tõlgendada direktiivi 2014/59 põhjendust 55 ja artikli 31 lõike 2 punkti c arvestades, mistõttu delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 8 punkt a puudutab üksnes direktiivi 2014/59 jõustumisele järgnevat perioodi.

450    Direktiivi 2014/59 põhjenduses 55 on märgitud, et „kriisilahenduse vahendeid [tuleks] rakendada enne finantsinstitutsioonile avalikust sektorist tehtavat mis tahes rahasüsti või samaväärset erakorralist avaliku sektori finantstoetust“. Selle direktiivi artikli 31 lõike 2 punkti c kohaselt on kriisilahenduse üks eesmärke „kaitsta avaliku sektori vahendeid, vähendades tuginemist erakorralisele avaliku sektori finantstoetusele“.

451    Ent piisab, kui märkida, et direktiivi 2014/59 põhjendus 55 ja artikli 31 lõike 2 punkt c käsitlevad direktiiviga 2014/59 kehtestatud kriisilahenduse vahendite võimaliku kohaldamise korda, mitte ex ante osamaksete arvutamist. Seega ei saa nendest teha ühtegi järeldust delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 punkti c tõlgendamise kohta.

452    Sama järeldus tuleb teha hageja argumentide kohta, mis käsitlevad direktiivi 2014/59 põhjenduse 41 osa, mille kohaselt „[f]inantsinstitutsiooni ei tuleks käsitada maksejõuetuna või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävana üksnes selle alusel, et enne [selle] direktiivi jõustumist anti talle erakorralist avaliku sektori finantstoetust“.

453    Sellega seoses tuleb märkida, et hageja loeb vaid osa sellest põhjendusest. Nimelt, nagu nähtub viidatud põhjenduse esimesest lausest (st „[k]riisilahenduse raamistikuga tuleks ette näha kriisilahendusmenetluse algatamine õigel ajal, st enne, kui maksejõuetus kajastub finantsinstitutsiooni bilansis, ja enne, kui kogu omakapital on ära kasutatud“), on selles silmas peetud kriisilahendusmenetluse algatamise korda. Järelikult ei saa sellest teha ühtegi järeldust delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 punkti c tõlgendamise kohta, arvestades direktiivi 2014/59 artikli 2 lõike 1 punkti 28, mis käsitleb ex ante osamaksete arvutamist.

454    Samuti ei saa hageja tugineda asjaolule, et osa direktiivi 2014/59 artikli 2 lõike 1 punkti 28 sõnastusest (st „mida antakse […] finantsinstitutsiooni […] jätkusuutlikkuse, likviidsuse või maksevõimelisuse säilitamiseks või taastamiseks“) on sõnastatud kindla kõneviisi olevikus.

455    Nimelt, nagu liidu kohus on juba tuvastanud (vt selle kohta 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus X (Euroopa vahistamismäärus – mõlemapoolne karistatavus), C‑717/18, EU:C:2020:142, punkt 20), kasutatakse kindla kõneviisi olevikku üldiselt liidu õigusnormides selleks, et väljendada sätte kohustuslikkust. Sellest järeldub, et sellest ei saa tuletada mingit viidet nende ajalisele toimele.

456    Lõpuks tuleb tagasi lükata hageja argument, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 8 punkti a kohaldamine enne direktiivi 2014/59 jõustumist võetavate toetusmeetmete suhtes kahjustaks restruktureerimismenetlusi, jättes tähelepanuta selle direktiivi soovitava toime.

457    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et isegi selle direktiivi artikli 103 lõike 7 punktis e on ette nähtud, et ex ante osamaksete arvutamisel tuleb arvesse võtta seda, mil määral on finantsinstitutsioon juba saanud erakorralist avaliku sektori finantstoetust, täpsustamata, et see toetus peab olema antud pärast selle jõustumist.

458    Teiseks, nagu on märgitud eespool punktides 71 ja 370, on üks direktiivi 2014/59 eesmärke tugevdada finantsturgude stabiilsust, mis aitab sellistel finantsinstitutsioonidel nagu hageja oma tegevuse lõpetamine lõpuni viia, olenemata sellest, kas see protsess algas enne või pärast selle direktiivi jõustumist.

459    Eeltoodut arvestades tuleb kaheksas väide tagasi lükata.

C.      Järeldus

460    Pärast Üldkohtu omal algatusel läbi viidud analüüsi tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses on aasta sihttaseme kindlaksmääramisel tehtud põhjendamisvigu. Kuna ainuüksi nendest vigadest piisab, et põhjendada vaidlustatud otsuse tühistamist, tuleb see otsus hagejat puudutavas osas tühistada.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada Portigon AGd puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 14. aprilli 2021. aasta otsus SRB/ES/2021/22 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta.

2.      Jätta otsuse SRB/ES/2021/22 tagajärjed Portigon AGd puudutavas osas kehtima seni, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest, jõustub kriisilahendusnõukogu uus otsus, millega määratakse kindlaks selle finantsinstitutsiooni 2021. aasta osamakseperioodi eest ühtsesse kriisilahendusfondi tehtav ex ante osamakse.

3.      Jätta kriisilahendusnõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Portigon AG kohtukulud.

4.      Jätta Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

Kornezov De Baere Petrlík

Kecsmár       Kingston

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. mail 2024 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: saksa.

1      Esitatud on üksnes käesoleva kohtuotsuse need punktid, mille avaldamist peab Üldkohus otstarbekaks.