EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
14. juuli 2005(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Kahepoolsete lepingute läbirääkimiste pidamine, sõlmimine, ratifitseerimine ja rakendamine liikmesriigi poolt – Kaupade ja reisijate siseveetransport – Ühenduse välispädevus – EÜ artikkel 10 – Määrused (EMÜ) nr 3921/91 ja (EÜ) nr 1356/96
Kohtuasjas C-433/03,
mille esemeks 10. oktoobril 2003 EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad C. Schmidt, W. Wils ja A. Manville, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Saksamaa Liitvabariik, esindaja W.-D. Plessing, keda abistas Rechtsanwalt G. Schohe,
kostja,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud R. Silva de Lapuerta (ettekandja), C. Gulmann, J. Makarczyk ja P. Kūris,
kohtujurist: A. Tizzano,
kohtusekretär: R. Grass,
olles 10. märtsi 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna:
a) Saksamaa Liitvabariik pidas eraldi läbirääkimisi, sõlmis, ratifitseeris ja rakendas:
– Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ja Rumeenia valitsuse vahelise siseveetranspordi lepingu, mis on alla kirjutatud Bonnis 22. oktoobril 1991 (BGBl. 1993 II, lk. 770, edaspidi „Rumeeniaga sõlmitud leping”),
– Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ja Poola Vabariigi valitsuse vahelise siseveetranspordi lepingu, mis on alla kirjutatud Varssavis 8. novembril 1991 (BGBl. 1993 II, lk 779, edaspidi „Poolaga sõlmitud leping”), ja
– Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ja Ukraina valitsuse vahelise siseveetranspordi lepingu, mis on alla kirjutatud Bonnis, 14. juulil 1992 (BGBl. 1994 II, lk 258, edaspidi „Ukrainaga sõlmitud leping”), ja
b) Saksamaa Liitvabariik keeldus tühistamast Rumeenia, Poola ja Ukrainaga sõlmitud lepinguid ning
– Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ja Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi valitsuse vahelist siseveetranspordi lepingut, mis on alla kirjutatud Prahas 26. jaanuaril 1988 (BGBl. 1989 II, lk 1035, edaspidi „Tšehhoslovakkiaga sõlmitud leping”), ja
– Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ja Ungari Rahvavabariigi valitsuse vahelist siseveetranspordi lepingut, mis on alla kirjutatud Budapestis 15. jaanuaril 1988 (BGBl. 1989 II, lk 1026, edaspidi „Ungariga sõlmitud leping”),
siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud EÜ artiklist 10 ja punktis a nimetatud lepingute osas nõukogu 16. detsembri 1991. aasta määrusest (EMÜ) nr 3921/91, millega nähakse ette tingimused, mille alusel mitteresidendist vedajad võivad vedada liikmesriigi siseveeteedel kaupu või reisijaid (EÜT L 373, lk 1), ning lisaks punktis b nimetatud lepingute osas nõukogu 8. juuli 1996. aasta määrusest (EÜ) nr 1356/96 liikmesriikidevahelise kaupade ja reisijate siseveetranspordi suhtes kohaldatavate ühiste eeskirjade kohta selliste veoteenuste osutamise vabaduse kehtestamiseks (EÜT L 175, lk 7) tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
EÜ asutamislepingu sätted
2 EÜ artikkel 10 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad käesolevast lepingust või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest. Nad aitavad kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele.
Liikmesriigid hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid kahjustada käesoleva lepingu eesmärkide saavutamist.”
3 Transpordi osas näeb EÜ artikkel 70 ette, et liikmesriigid taotlevad käesoleva lepingu eesmärke ühist transpordipoliitikat rakendades.
4 EÜ artikli 71 lõikes 1 on sätestatud:
„Nõukogu, toimides vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele ning pärast konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomitee ning regioonide komiteega, kehtestab transpordi iseärasusi arvesse võttes artikli 70 rakendamiseks:
a) ühised eeskirjad, mida kohaldatakse liikmesriigi territooriumile või sealt välja kulgeva rahvusvahelise transpordi suhtes, samuti läbi ühe või mitme liikmesriigi territooriumi kulgeva rahvusvahelise transpordi suhtes;
b) tingimused, mille kohaselt võivad liikmesriigis transporditeenuseid osutada mitteresidentidest vedajad;
c) meetmed transpordi ohutuse tõhustamiseks;
d) kõik muud asjakohased sätted.”
5 Viimati osundatud sätte alusel võttis nõukogu vastu määrused nr 3921/91 ja nr 1356/96.
Määrus nr 3921/91
6 Määruse nr 3921/91 kolmanda põhjenduse kohaselt on määruse eesmärk lubada mitteresidendist vedajatel teha siseriiklikke vedusid samadel tingimustel, mis asjaomane riik on kehtestanud oma vedajatele.
7 Sel eesmärgil on määruse artikli 1 esimeses lõigus sätestatud, et alates 1. jaanuarist 1993 lubatakse igal siseveeteedel kaupu või reisijaid vedaval vedajal teostada selle liikmesriigi siseveeteedel, kus ta ei ole asutatud, rendi või tasu eest siseriiklikku kaupade või isikute transporti, edaspidi kabotaaž, tingimusel et vedaja on asutatud mõnes liikmesriigis selle õigusaktide kohaselt ja vajaduse korral on vedajale antud asjaomases liikmesriigis õigus teostada rahvusvahelist kaupade ja inimeste siseveetransporti. Sama artikli teine lõik näeb ette, et kui vedaja täidab kõnealuseid tingimusi, võib ta ajutiselt jätkata asjaomases liikmesriigis kabotaaži, rajamata sinna registrijärgset asukohta või muud tegutsemiskohta.
8 Ühtlasi on sama määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud, et kabotaažiloa saamiseks võib vedaja lisaks kasutada sel eesmärgil üksnes laevu, mille omanik või omanikud on füüsilised isikud, kelle alaline elukoht on mõnes liikmesriigis ja kes on liikmesriigi kodanikud, või juriidilised isikud, mille registrijärgne tegutsemiskoht on mõnes liikmesriigis ja mis kuuluvad suuremas osas liikmesriikide kodanikele.
9 Lõpuks, määruse nr 3921/91 artikli 6 kohaselt ei mõjuta käesolev määrus 17. oktoobril 1868. aastal Mannheimis alla kirjutatud Reini laevaliikluse muudetud konventsioonist tulenevaid õigusi (edaspidi „Mannheimi konventsioon”).
Määrus nr 1356/96
10 Nagu ilmneb määruse nr 1356/96 pealkirjast ja teisest põhjendusest, on selle määruse eesmärk seada liikmesriikidevahelise kaupade ja reisijate siseveetranspordi osas sisse teenuste osutamise vabadus, kõrvaldades kõik teenuse osutajale kehtestatud piirangud, mis tulenevad tema kodakondsusest või sellest, et tema registrisse kantud asukoht on muus liikmesriigis kui selles, kus teenust tahetakse osutada.
11 Kõnealuse määruse artiklites 1 ja 2 on sätestatud, et kõikidel kaupade ja reisijate siseveetranspordiga tegelevatel veoettevõtjatel lubatakse teha liikmesriikidevahelisi siseveetranspordi ning liikmesriike läbiva siseveetransiidi vedusid ilma kodakondsusest ja registrisse kantud asukohast tulenevate piiranguteta. Määruse artikkel 2 näeb ühtlasi ette selle loa andmise tingimused.
12 Sama määruse artikli 3 kohaselt käesolev määrus „ei mõjuta kolmandate riikide veoettevõtjatele Reini laevaliikluse muudetud konventsiooni (Mannheimi konventsioon) ja Doonau laevasõidukonventsiooni (Belgradi konventsioon) alusel antud õigusi ega Euroopa Ühenduse rahvusvahelistest kohustustest tulenevaid õigusi”.
Saksamaa Liitvabariigi poolt sõlmitud kahepoolsed lepingud
13 Käesoleva kohtuotsuse punktis 1 nimetatud lepingud (edaspidi koos „kahepoolsed lepingud”) sisaldavad lepinguosaliste laevade poolt kaupade ja reisijate veoks siseveeteede vastastikust kasutamist käsitlevaid sätteid.
14 Need näevad eelkõige ette, et reisijate ja/või kaupade veo teostamine ühe lepingupoole laevadega sadamate vahel, mis kuuluvad teisele lepingupoolele (kabotaaž), ja reisijate ja/või kaupade veo teostamine ühe lepingupoole laevadega teisele lepingupoolele kuuluvate sadamate ja kolmanda riigi sadamate vahel (transport kolmandate riikidega) toimub eriloa alusel, mille väljastavad asjaomaste lepingupoolte pädevad ametiasutused.
15 Ungari ja Tšehhoslovakkiaga sõlmitud lepingud ratifitseeriti kahe seadusega 14. detsembril 1989 ja need jõustusid vastavalt 31. jaanuaril 1990 ja 4. mail 1990. Rumeenia ja Poolaga sõlmitud lepingud ratifitseeriti kahe seadusega 19. aprillil 1993 ja need jõustusid vastavalt 9. juulil 1993 ja 1. novembril 1993. Ukrainaga sõlmitud leping ratifitseeriti seadusega 2. veebruaril 1994 ja see jõustus 1. juulil 1994.
Vaidluse taust ja kohtueelne menetlus
16 Komisjon tegi 28. juunil 1991 nõukogule ettepaneku võtta vastu otsus läbirääkimiste alustamiseks reisijate ja kaupade siseveetranspordi üle ühenduse ja kolmandate riikide vahelise mitmepoolse lepingu sõlmimiseks.
17 Nõukogu andis 7. detsembri 1992. aasta otsusega „komisjonile loa pidada läbirääkimisi mitmepoolse lepingu sõlmimiseks, mis käsitleb reisijate ja kaupade jõetranspordile kohaldatavaid eeskirju, ühelt poolt Euroopa Majandusühenduse ning teiselt poolt Poola ja Doonau konventsiooni osalisriikide (Ungari, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Bulgaaria, endise NSV Liidu, endise Jugoslaavia ja Austria) vahel” (edaspidi „nõukogu 7. detsembri 1992. aasta otsus”).
18 Pärast nõukogu 7. detsembri 1992. aasta otsust palus komisjon 20. aprilli 1993. aasta kirjas mitmel liikmesriigil, nende hulgas Saksamaa Liitvabariigil, „hoiduda algatustest, mis võiksid kahjustada ühenduse tasandil alustatud läbirääkimiste kulgu ja eelkõige keelduda juba parafeeritud või alla kirjutatud lepingute ratifitseerimisest ning uute läbirääkimiste alustamisest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega siseveetranspordi küsimustes”.
19 Nõukogu otsustas 8. aprillil 1994, et prioriteediks on läbirääkimiste pidamine Tšehhi Vabariigi, Ungari Vabariigi, Poola Vabariigi ja Slovaki Vabariigiga.
20 Komisjoni poolt peetavad mitmepoolsed läbirääkimised lõppesid 5. augustil 1996 mitmepoolse lepingu eelnõu parafeerimisega, mille põhjal komisjon tegi 13. detsembril 1996 nõukogule ettepaneku võtta vastu otsus lepingu sõlmimiseks, mis reguleerib ühelt poolt Euroopa Ühenduse ning teiselt poolt Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi ja Slovaki Vabariigi vahelise kaupade ja reisijate siseveetranspordi tingimusi.
21 Ühendus pole tänaseni asjaomaste riikidega ühtegi mitmepoolset lepingut sõlminud.
22 10. aprilli 1995. aasta märgukirja ja 24. novembri 1998. aasta täiendava märgukirjaga algatas komisjon EÜ artiklis 226 ette nähtud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse ja palus Saksamaa Liitvabariigil denonsseerida kahepoolsed lepingud.
23 Kuna Saksamaa valitsus vaidlustas oma 23. juuni 1995. aasta ja 26. veebruari 1999. aasta vastustes väite, et kahepoolsete lepingute sõlmimine kujutas endast ühenduse õiguse rikkumist, siis esitas komisjon 28. veebruaril 2000 põhjendatud arvamuse, milles ta kutsus Saksamaa Liitvabariiki võtma arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.
24 Komisjoni hinnangul jäi olukord mitterahuldavaks ja ta otsustas esitada käesoleva hagi.
Hagi vastuvõetavus
25 Saksamaa valitsus väidab esiteks, et hagi on Ungari ja Tšehhoslovakkiaga sõlmitud lepingute osas vastuvõetamatu. Viimaseid ei ole põhjendatud arvamuses uuritud.
26 Selles osas on piisav tõdeda, et mis puudutab etteheidet, mis tuleneb kahepoolsete lepingute vastuolust määrusega nr 1356/96, siis viitab põhjendatud arvamus ühemõtteliselt ja korduvalt Ungari ja Tšehhoslovakkiaga sõlmitud lepingutele ning oma vastuse põhjendatud arvamusele punktis 2 on Saksamaa Liitvabariik selle küsimuse suhtes selgesõnaliselt seisukoha võtnud.
27 Teiseks vaidlustab Saksamaa valitsus hagi vastuvõetavuse, kuna komisjon viitab selles 5. novembri 2002. aasta nn. „avatud taevas” kohtuotsustele kohtuasjades C‑466/98: komisjon v. Ühendkuningriik, (EKL 2002, lk I‑9427); C‑467/98: komisjon v. Taani (EKL 2002, lk I‑9519); C-468/98: komisjon v. Rootsi (EKL 2002, lk I‑9575); C-469/98: komisjon v. Soome (EKL 2002, lk I‑9627); C‑471/98: komisjon v. Belgia (EKL 2002, lk I‑9681); C-472/98: komisjon v. Luksemburg (EKL 2002, lk I‑9741); C-475/98: komisjon v. Austria (EKL 2002, lk I‑9797) ja C-476/98: komisjon v. Saksamaa (EKL 2002, lk I‑9855), samas kui viimatinimetatud otsused tehti pärast kohtueelse menetluse lõppemist. Saksamaa valitsuse arvates oleks komisjon enne liikmesriigi kohustuse rikkumise hagi esitamist pidanud Saksamaa Liitvabariigile esitama uue põhjendatud arvamuse, et seda liikmesriiki teavitada sellest uuest kohtupraktikast.
28 Ehkki on tõsi, et EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi ese on piiratud nimetatud artiklis ette nähtud kohtueelse menetlusega ja et seetõttu peavad komisjoni põhjendatud arvamus ja hagi tuginema samadele väidetele, ei saa see nõue minna nii kaugele, et eeldada, et nad peaksid oma sõnastuselt üksteisega täielikult kattuma, kui vaidluse eset ei ole laiendatud ega muudetud, vaid vastupidi, lihtsalt piiratud (vt eelkõige 16. septembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-279/94: komisjon v. Itaalia, EKL 1997, lk I‑4743, punktid 24 ja 25; 25. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑52/00: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 2002, lk I–3827, punkt 44 ja 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-139/00: komisjon v. Hispaania, EKL 2002, lk I‑6407, punktid 18 ja 19).
29 Viidates oma hagis eespool viidatud avatud taevas otsustele, soovis komisjon lihtsalt teavitada kõige värskemast ühenduse ainuvälispädevuse põhimõtetega seonduvast kohtupraktikast, ilma et ta oleks laiendanud, muutnud või isegi piiranud 28. veebruari 2000. aasta põhjendatud arvamuses määratletud hagi eset.
30 Eelnevast tulenevalt on hagi vastuvõetav.
Hagi
31 Esiteks palub Saksamaa valitsus Euroopa Kohtul tuvastada, et hagi ese on ära langenud Tšehhoslovakkia, Ungari ja Poolaga sõlmitud lepingute osas Tšehhi Vabariigi, Ungari Vabariigi, Poola Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemise tõttu Euroopa Liiduga 1. mail 2004.
32 Selles osas piisab, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata liikmesriigi põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi (vt eelkõige 11. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-110/00: komisjon v. Austria, EKL 2001, lk I-7545, punkt 13 ja 19. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑310/03: komisjon v. Luksemburg, EKL 2004, lk I‑1969, punkt 7).
33 Käesolevas kohtuasjas lõppes põhjendatud arvamusega määratud tähtaeg 28. aprillil 2000, nii et Tšehhi Vabariigi, Ungari Vabariigi, Poola Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemine Euroopa Liiduga ei oma käesolevas vaidluses tähtsust.
34 Komisjon tõstatab oma hagi toetuseks kolm väidet. Esmalt heidab ta Saksamaa Liitvabariigile ette ühenduse ainuvälispädevuse rikkumist 31. märtsi 1971. aasta otsuse kohtuasjas 22/70: komisjon v. nõukogu, nn „AETR” kohtuotsus, (EKL 1971, lk 263) tähenduses. Teiseks osutab ta EÜ artikli 10 rikkumisele. Kolmandaks väidab ta, et kahepoolsed lepingud on vastuolus määrusega nr 1356/96.
Esimene väide, mis seondub ühenduse ainuvälispädevuse rikkumisega
Poolte argumendid
35 Komisjon väidab oma esimese väitega, et kuna Saksamaa Liitvabariik pidas läbirääkimisi, sõlmis, ratifitseeris ja rakendas Poola, Rumeenia ja Ukrainaga sõlmitud lepingud, siis on ta rikkunud ühenduse ainuvälispädevust sõlmida rahvusvahelisi lepinguid eespool viidatud AETR kohtuotsuse tähenduses. Need lepingud mõjutavad ühenduse poolt määrusega nr 3921/91 vastu võetud ühiseid eeskirju.
36 Komisjon leiab eelkõige, et selles osas, milles nimetatud lepingud võimaldavad asjaomaste kolmandate riikide vedajatel Saksamaal eriloa alusel tegeleda kabotaažiga, mõjutavad need lepingud määruses nr 3921/91 sisalduvaid ühiseid eeskirju, kuna viimased ühtlustavad alates 1. jaanuarist 1993 täielikult ühenduse liikmesriikides kabotaažiloa andmise tingimused.
37 Komisjon rõhutab selles osas, et määrus nr 3921/91 viitab mitte ainult ühenduse vedajatele, vaid ka kolmandate riikide vedajatele, kuna selle artikkel 6 tunnustab Mannheimi konventsiooni alusel Šveitsi vedajate õigusi.
38 Saksamaa valitsus väidab, et Poola, Rumeenia ja Ukrainaga sõlmitud lepingutes ette nähtud sätted ei kuulu määruse nr 3921/91 reguleerimisalasse ega selle poolt suures osas kaetud valdkonda, nii et need lepingud ei mõjuta ühenduse poolt nimetatud määrusega vastu võetud ühiseid eeskirju.
39 Saksamaa valitsus leiab, et määrus nr 3921/91 on ainult ühendusesisene. Nimetatud määrus korraldab teistes liikmesriikides asutatud vedajate kabotaaži liikmesriigi siseveeteedel ega sisalda ühtegi sätet selle kohta, millistel tingimustel võidakse kolmandate riikide vedajatele anda luba kabotaažteenuste osutamiseks ühenduse siseveeteedel.
40 Selles osas väidab Saksamaa valitsus, et määruse nr 3921/91 artiklis 6 sisalduvat viidet Mannheimi konventsioonile ei saa tõlgendada kui kolmandate riikide õigussubjektide kohtlemist käsitlevat normi. Nimetatud säte puudutab vaid Šveitsi ja piirdub viimasele selle konventsiooniga antud õiguste kinnitamisega.
Euroopa Kohtu hinnang
41 Siinkohal tuleb märkida, et kuigi EÜ asutamisleping ei sätesta sõnaselgelt ühenduse välispädevust siseveetranspordi valdkonnas, näevad EÜ artikli 71 lõige 1 ja artikli 80 lõige 1 siiski ette ühenduse pädevuse selles valdkonnas tegutsemiseks
42 Euroopa Kohus leidis eespool viidatud AETR kohtuotsuse punktides 16–18 ja 22, et ühenduse pädevus sõlmida rahvusvahelisi kokkuleppeid ei tulene üksnes asutamislepingu vastavatest selgesõnalistest sätetest, vaid võib tuleneda ka asutamislepingu muudest sätetest ning ühenduse institutsioonide poolt nende sätete alusel võetud õigusaktidest. Pärast seda, kui komisjon võtab asutamislepinguga ettenähtud ühise poliitika elluviimiseks vastu sätted, millega kehtestatakse mis tahes kujul ühiseid eeskirju, ei ole liikmesriikidel enam õigust ei üksikult ega isegi koos võtta kolmandate riikide ees niisuguseid kohustusi, mis neid eeskirju riivavad. Sedamööda, kuidas selliseid ühiseid eeskirju kasutusele võetakse, jääb ainult ühendusele õigus võtta ja täita kolmandate riikide ees niisuguseid lepingulisi kohustusi, mis mõjutavad kogu ühenduse õigussüsteemi kohaldamisala. Niipea kui asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks on kehtestatud ühenduse eeskirjad, ei või liikmesriigid ühenduse institutsioonidest mööda minnes võtta kohustusi, mis võiksid neid eeskirju riivata või muuta nende ulatust.
43 Kui liikmesriigid võiksid vabalt sõlmida ühiseid eeskirju mõjutavaid rahvusvahelisi kokkuleppeid, siis kahjustaks see nii nende eeskirjade eesmärgi, kui ka ühenduse ülesannete ja asutamislepinguga taotletavate eesmärkide elluviimist (2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑266/03: komisjon v. Luksemburg, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 41).
44 Eespool viidatud avatud taevas otsustes meenutas Euroopa Kohus eelkõige asjaolusid, mille esinemisel liikmesriikide rahvusvahelised kohustused võivad riivata või muuta ühiste eeskirjade ulatust, ja järelikult asjaolusid, mille esinemisel ühendus omandab ainuvälispädevuse tulenevalt oma sisemise pädevuse teostamisest.
45 Sellise juhtumiga on tegu, kui nimetatud rahvusvahelised kohustused kuuluvad ühiste eeskirjade kohaldamisalasse või vähemalt valdkonda, mis suures osas on juba selliste eeskirjadega kaetud, ja seda isegi siis, kui mingit vastuolu nende eeskirjade ja kõnealuste kohustuste vahel ei esine (eespool viidatud kohtuotsus komisjon v. Saksamaa, punkt 108).
46 Niisiis, kui ühendus on lülitanud ühendusesisestesse õigusaktidesse sätted, mis käsitlevad kolmandate riikide õigussubjektide kohtlemist, või andnud sõnaselgelt oma institutsioonidele pädevuse kolmandate riikidega läbirääkimiste pidamiseks, omandab ta ainuvälispädevuse nende õigusaktidega kaetud ulatuses (eespool viidatud kohtuotsus komisjon v. Saksamaa, punkt 109).
47 Sama toimub isegi institutsioone kolmandate riikidega läbirääkimiste pidamiseks sõnaselgelt volitava normi puudumisel, kui ühendus on teatud valdkonnas läbi viinud täieliku ühtlustamise, sest kui liikmesriigid säilitaksid õiguse kolmandate riikidega läbirääkimiste pidamiseks, võiks see eespool viidatud AETR kohtuotsuse tähenduses riivata niimoodi vastu võetud ühiseid eeskirju (eespool viidatud kohtuotsus komisjon v. Saksamaa, punkt 110).
48 Nagu nähtub määruse nr 3921/91 pealkirjast ning artiklitest 1 ja 2, on selle määrusega ainult ühenduse vedajate suhtes määratletud tingimused, millal on lubatud teostada liikmesriigi siseveeteedel reisijate ja kaupade siseriiklikku transporti. Need sätted osutavad tõepoolest ainult siseveeteedel kaupu või reisijaid vedavatele liikmesriigis asutatud vedajatele, kes kasutavad laevu, mille omanik või omanikud on füüsilised isikud, kelle alaline elukoht on mõnes liikmesriigis ja kes on liikmesriigi kodanikud, või juriidilised isikud, mille registrijärgne tegutsemiskoht on mõnes liikmesriigis ja mis kuuluvad suuremas osas liikmesriikide kodanikele (eespool viidatud 2. juuni 2005. aasta kohtuotsus komisjon v. Luksemburg, punkt 46).
49 Määruse nr 3921/91 artiklis 6 sisalduv viide Mannheimi konventsiooni alusel tekkinud õigustele ei saa viia teistsugusele järeldusele, sest selle sättega ühendus üksnes võtab arvesse Šveitsile selle konventsiooniga antud õigused (eespool viidatud 2. juuni 2005. aasta kohtuotsus komisjon v. Luksemburg, punkt 47).
50 Siit järeldub, et määrus nr 3921/91 ei reguleeri liikmesriigi siseveeteedel reisijate ja kaupade siseriikliku transpordi teostamise lubatavuse tingimusi ühenduseväliste vedajate suhtes (eespool viidatud 2. juuni 2005. aasta kohtuotsus komisjon v. Luksemburg, punkt 48).
51 Kuna Poola, Rumeenia ja Ukrainaga sõlmitud lepingud ei kuulu määrusega nr 3921/91 juba reguleeritud valdkonda, ei saa neid järelikult pidada määrust puudutavateks põhjendusel, millele komisjon tugineb.
52 Lisaks juba see fakt, et määrus nr 3921/91 ei reguleeri ühenduse piires tegutsevate kolmandates riikides asutatud vedajate olukorda, näitab, et selle määrusega läbiviidud ühtlustamine ei ole täielik.
53 Seega puudub komisjonil alus väita, et ühendus on eespool viidatud AETR kohtuotsuse mõttes omandanud ainuvälispädevuse Poola, Rumeenia ja Ukrainaga sõlmitud lepingutega reguleeritud valdkonnas.
54 Neil asjaoludel tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mis seondub EÜ artikli 10 rikkumisega
Poolte argumendid
55 Komisjon väidab teises väites, et kuna Saksamaa Liitvabariik ratifitseeris ja rakendas Poola, Rumeenia ja Ukrainaga sõlmitud lepingud pärast seda, kui nõukogu oli 7. detsembril 1992 otsustanud volitada komisjoni ühenduse nimel mitmepoolset lepingut sõlmima ja komisjon oli oma 20. aprilli 1993. aasta kirjas palunud Saksamaa valitsusel keelduda nende lepingute ratifitseerimisest, siis kahjustas see liikmesriik nimetatud otsuse rakendamist ning rikkus EÜ artiklist 10 tulenevaid kohustusi. Liikmesriigi individuaalsete algatustega sekkumine raskendab komisjoni poolt läbirääkimiste pidamist ühenduse nimel mitmepoolse lepingu sõlmimiseks ning hiljem selle lepingu sõlmimist nõukogu poolt.
56 Komisjon lisab oma repliigis, et Tšehhoslovakkiaga sõlmitud lepingu kehtivana säilitamine 22. aprillil 1993 Bundesgesetzblatt’is avaldatud (BGBl. 1993 II, lk 762) 24. märtsi 1993. aasta teatisega on samuti EÜ artikli 10 rikkumine.
57 Saksamaa valitsus väidab, et liikmesriigid ei saa lojaalse koostöö põhimõtte alusel olla kohustatud denonsseerima kolmandate riikidega juba sõlmitud kahepoolseid lepinguid seetõttu, et komisjon on alustanud läbirääkimisi lepingutega reguleeritud valdkonnas. Kuna selliste läbirääkimiste tulemused ja mitmepoolse lepingu sõlmimine ühenduse nimel on ebakindlad, siis on sellise denonsseerimise tulemuseks õigusliku lünga olukorra tekkimine kuni sellise mitmepoolse lepingu jõustumiseni.
58 Igal juhul leiab nimetatud valitsus, et ta on täitnud EÜ artikli 10 nõudmisi, kuna pärast komisjoniga konsulteerimist kahepoolsete lepingute läbirääkimiste ajal, nõustus ta ühenduse lepingu sõlmimise hetkest neid denonsseerima ja vähendas lepingute denonsseerimise tähtaega kuue kuuni.
59 Ta lisab, et kahepoolsed lepingud kirjutati alla enne nõukogu 7. detsembri 1992. aasta otsuse vastuvõtmist.
Euroopa Kohtu hinnang
60 Mis puudutab esiteks väidet, mis seondub Tšehhoslovakkiaga sõlmitud lepingu kehtivana säilitamisega, vastuvõetavust, siis on juba tuvastatud, et komisjon esitas selle väite alles repliigis ja järelikult Euroopa Kohus seda ei uuri. Komisjon ei ole sellist väidet oma hagiavalduses maininud (vt selle kohta 14. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 298/86: komisjon v. Belgia, EKL 1988, lk 4343, punkt 8).
61 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole pooltel õigust menetluse käigus muuta hagi eset ning hagi põhjendatust peab uurima üksnes hagiavalduses esitatud nõuete põhjal (vt eelkõige 25. septembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 232/78: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 1979, lk 2729, punkt 3 ja 6. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑256/98: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 2000, lk 2487, punkt 31).
62 Seetõttu tuleb komisjoni väide niivõrd, kui see puudutab Tšehhoslovakkiaga sõlmitud lepingu kehtivana säilitamist, jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
63 Mis puudutab teiseks nimetatud väite põhjendatust, siis tuleb siinkohal meenutada, et EÜ artikkel 10 paneb liikmesriikidele kohustuse aidata kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele ja hoiduda kõigist meetmetest, mis võiksid kahjustada asutamislepingu eesmärkide saavutamist.
64 Samuti tuleb meenutada, et see lojaalse koostöö kohustus on üldiselt kohaldatav ega sõltu sellest, kas ühenduse asjaomane pädevus on ainupädevus või mitte, ega liikmesriikide võimalikust õigusest võtta lepingulisi kohustusi kolmandate riikide suhtes (vt eespool viidatud 2. juuni 2005. aasta kohtuotsus komisjon v. Luksemburg, punkt 58).
65 Selles osas on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liikmesriikidel on erilised kohustused tegutsemiseks ja tegevusest hoidumiseks olukorras, kus komisjon on esitanud nõukogule ettepanekud, mida nõukogu ei ole küll veel vastu võtnud, kuid mis on ühenduse kooskõlastatud tegevuse lähtekohaks (vt 5. mai 1981. aasta otsus kohtuasjas 804/79: komisjon v. Ühendkuningriik, EKL 1981, lk 1045, punkt 28 ja eespool viidatud 2. juuni 2005. aasta kohtuotsus komisjon v. Luksemburg, punkt 59).
66 Seega, otsuse vastuvõtmine, mis volitab komisjoni ühenduse nimel mitmepoolse lepingu sõlmimiseks läbirääkimisi pidama, märgib ühenduse kooskõlastatud tegevuse alguspunkti rahvusvahelisel tasandil ja toob seetõttu kaasa kui mitte liikmesriikide kohustuse tegevusest hoidumiseks, siis vähemalt kohustuse teha tihedat koostööd omavahel ja ühenduse institutsioonidega, et aidata kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele ning tagada ühenduse rahvusvahelise esindatuse ja tegevuse ühtsus ja sidusus (eespool viidatud 2. juuni 2005. aasta kohtuotsus komisjon v. Luksemburg, punkt 60).
67 Käesolevas kohtuasjas, nii nagu seda märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 92, tõi nõukogu 7. detsembri 1992. aasta otsuse vastuvõtmine kaasa Poola, Rumeenia ja Ukrainaga sõlmitud lepingute õigusliku raamistiku põhjaliku muutumise ja muutis vajalikuks tihedama koostöö ja kooskõlastamise komisjoniga enne nimetatud lepingute ratifitseerimist ning rakendamist.
68 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 90 ja 91 on muuseas rõhutanud, siis vaatamata sellele, et Saksamaa valitsus ja komisjon omavahel konsulteerisid Poola, Rumeenia ja Ukrainaga sõlmitud lepingute läbirääkimiste ja allkirjastamise ajal, st enne nõukogu 7. detsembri 1992. aasta otsuse vastuvõtmist, on selge, et pärast nimetatud kuupäeva ratifitseeris ja rakendas Saksamaa Liitvabariik nimetatud lepingud, tegemata komisjoniga koostööd ning pidamata temaga nõu.
69 Sel viisil toimides kahjustas see liikmesriik nõukogu 7. detsembri 1992. aasta otsuse rakendamist ja järelikult ühenduse ja asutamislepingu eesmärkide saavutamist.
70 Komisjoniga konsulteerimine oli seda enam kohustuslik, et nõukogu ja komisjon olid kokku leppinud, et ühenduse nimel sõlmitava mitmepoolse lepingu läbirääkimistele kohaldatakse 7. detsembri 1992. aasta läbirääkimisvolitusele lisatud džentelmenlikus kokkuleppes sisalduvaid käitumisreegleid, mis näevad ette tiheda koostöö komisjoni ja liikmesriikide vahel. Selles osas on džentelmenliku kokkuleppe II osa punkti 3 alapunktis d sätestatud, et „komisjon teeb läbirääkimistel avaldusi ühenduse nimel ning liikmesriikide esindajad sekkuvad üksnes komisjoni palvel” ja et „liikmesriikide esindajad hoiduvad tegevusest, mis võiks kahjustada komisjoni ülesannete edukat täitmist”.
71 Kuigi on tõsi, nagu rõhutab Saksamaa valitsus, et kahepoolsed lepingud kirjutati alla enne nõukogu 7. detsembri 1992. aasta otsuse vastuvõtmist, jääb siiski faktiks, et Poola, Rumeenia ja Ukrainaga sõlmitud lepingud ratifitseeriti ja rakendati pärast seda kuupäeva.
72 Lõpuks, ei saa asjaolu, et Saksamaa valitsus nõustus denonsseerima kahepoolsed lepingud ühenduse nimel sõlmitava mitmepoolse lepingu sõlmimise hetkest, tõestada, et EÜ artiklis 10 sätestatud lojaalse koostöö kohustust on järgitud. Kuna denonsseerimine toimuks pärast nimetatud lepingu läbirääkimisi ja sõlmimist, siis puuduks sellisel denonsseerimisel kasulik mõju, kuna ta ei oleks kuidagi kaasa aidanud komisjoni poolt peetud mitmepoolsetele läbirääkimistele.
73 Eelnevast järeldub, et kuna Saksamaa Liitvabariik ratifitseeris ja rakendas Poola, Rumeenia ja Ukrainaga sõlmitud lepingud, tegemata komisjoniga koostööd ning pidamata temaga nõu, siis on see liikmesriik rikkunud EÜ artiklist 10 tulenevaid kohustusi.
74 Sellest tulenevalt on teine väide eelmises punktis kirjeldatud ulatuses põhjendatud.
Kolmas väide, mis tuleneb kahepoolsete lepingute vastuolust määrusega nr 1356/96
Poolte argumendid
75 Komisjon väidab kolmandas väites, et kui pärast määruse nr 1356/96 vastuvõtmist hoitakse kehtivatena kahepoolsete lepingute sätted, mis näevad asjaomastes kolmandates riikides registreeritud laevadele ette võimaluse osutada siseveetranspordi teenuseid Saksamaa Liitvabariigi ja teiste ühenduse liikmesriikide vahel pädeva ametiasutuse poolt väljastatud eriloa alusel, siis on see vastuolus nimetatud määruse artiklitega 1 ja 2 ning määruse üldiste eesmärkidega.
76 Kuna kahepoolsed lepingud võimaldavad tegevuslubade ühepoolset väljastamist Saksamaa Liitvabariigi poolt või vähemalt jätavad sellele liikmesriigile õiguse ühenduse siseveeteedele ühepoolselt tegevuslubasid välja anda vedajatele, kes ei vasta määruses nr 1356/96 sätestatud nõuetele, siis muudavad need lepingud ühepoolselt ja ilma ühenduse kontrollita ühenduse õigusega määratletud siseveetranspordi teenuste osutamise vabadust liikmesriikide vahel käsitlevate eeskirjade sisu ja ulatust. Komisjoni väitel on vaieldamatu, et Tšehhi, Ungari, Poola, Rumeenia, Slovaki ja Ukraina vedajad ja veoettevõtjad, kes võivad nende lepingute kohaldamisel saada loa transporditeenuste osutamiseks Saksamaa Liitvabariigi ja ühenduse teiste liikmesriikide vahel, ei vasta ühelegi nendest nõuetest.
77 Saksamaa valitsus väidab, et kahepoolsed lepingud ei kuulu määruse nr 2356/96 reguleerimisalasse ega valdkonda, mis suures osas on juba sellega kaetud.
78 Selle valitsuse arvates on määruse nr 1356/96 ainsaks eesmärgiks siseturu rakendamine, määratledes liikmesriikidevahelise kaupade ja reisijate siseveetranspordi suhtes kohaldatavad ühised eeskirjad, ega sisalda ühtegi sätet, mis korraldaks kolmandate riikide ettevõtjate tegelemist kaupade ja reisijate siseveetranspordi teenustega ühenduse territooriumil.
Euroopa Kohtu hinnang
79 Tuleb meenutada, et määruse nr 1356/96 peamine eesmärk on seada liikmesriikidevahelise kaupade ja reisijate siseveetranspordi osas sisse teenuste osutamise vabadus, kõrvaldades kõik teenuse osutajale kehtestatud piirangud ja diskrimineerimise tulenevalt tema kodakondsusest või asukohast.
80 Määruse nr 1356/96 artikli 2 kohaselt laieneb kaupade ja reisijate siseveetranspordi teenuste vaba osutamise õigus kõikidele veoettevõtjatele, kes:
– on registrisse kantud mõnes liikmesriigis selle liikmesriigi seaduste kohaselt;
– omab kõnealuses liikmesriigis rahvusvahelise kaupade ja reisijate siseveetranspordi õigust;
– kasutab sellisteks vedudeks siseveelaevu, mis on registreeritud mõnes liikmesriigis või kui laeva ei ole registreeritud, omavad tunnistust mõne liikmesriigi laevastikku kuulumise kohta;
– vastab nõukogu 16. detsembri 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 3921/91 artiklis 2 sätestatud tingimustele, st kasutab laevu, mille omanik või omanikud on füüsilised isikud, kelle alaline elukoht on mõnes liikmesriigis ja kes on liikmesriigi kodanikud, või juriidilised isikud, mille registrijärgne tegutsemiskoht on mõnes liikmesriigis ja mis kuuluvad suuremas osas liikmesriikide kodanikele.
81 Kuna määrus nr 1356/96 sätestab ühenduse liikmesriikide vahelise siseveetranspordi teenuste vaba osutamise korra neis riikides asutatud vedajate kasuks, siis tuleb nentida, et määrusega nr 1356/96 selliselt sisse seatud korra esemeks ega toimeks ei ole takistada kolmandates riikides asutatud vedajatel või seal registrisse kantud laevadel osutada selliseid teenuseid ühenduse liikmesriikide vahel (vt eespool viidatud 2. juuni 2005. aasta kohtuotsus komisjon v. Luksemburg, punkt 73).
82 Muuhulgas ei sea kahepoolsed lepingud sisse liikmesriikide vahelise kaupade või reisijate siseveetranspordi teenuste vaba osutamise korda Tšehhi, Ungari, Poola, Slovaki, Rumeenia ja Ukraina vedajate kasuks, vaid piirduvad sellega, et näevad ette võimaluse asjaomastes kolmandates riikides registrisse kantud laevadel lepingupoolte pädevate ametiasutuste eriloa alusel osutada selliseid teenuseid Saksamaa Liitvabariigi ja ühenduse teiste liikmesriikide vahel.
83 Eelnevast järeldub, et vastupidiselt komisjoni väidetele ei ole kahepoolsete lepingute sätted muutnud määruse nr 1356/96 sätete olemust ega ulatust.
84 Neil asjaoludel tuleb kolmas väide tagasi lükata.
85 Arvestades eeltoodud kaalutlusi tuleb ühelt poolt tõdeda, et kuna Saksamaa Liitvabariik ratifitseeris ja rakendas kahepoolsed lepingud, tegemata komisjoniga koostööd ning pidamata temaga nõu, siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud EÜ artiklist 10 tulenevaid kohustusi, ja teiselt poolt jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
Kohtukulud
86 Kodukorra artikli 69 lõike 3 esimese lõigu alusel võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna komisjoni hagi on rahuldatud vaid osaliselt, tuleb teha otsus, et kumbki pool kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Kuna Saksamaa Liitvabariik ratifitseeris ja rakendas:
– Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ja Rumeenia valitsuse vahelise siseveetranspordi lepingu, mis on alla kirjutatud Bonnis, 22. oktoobril 1991,
– Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ja Poola Vabariigi valitsuse vahelise siseveetranspordi lepingu, mis on alla kirjutatud Varssavis, 8. novembril 1991, ja
– Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ja Ukraina valitsuse vahelise siseveetranspordi lepingu, mis on alla kirjutatud Bonnis, 14. juulil 1992,
tegemata Euroopa Ühenduste Komisjoniga koostööd ning pidamata temaga nõu, siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud EÜ artiklist 10 tulenevaid kohustusi.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Euroopa Ühenduste Komisjon ja Saksamaa Liitvabariik kannavad ise oma kohtukulud.
Allkirjad