Language of document : ECLI:EU:T:2007:321

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda)

25. oktoober 2007

Kohtuasi T‑27/05

Carmela Lo Giudice

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Karjääriarengu aruanne – 2003. aasta hindamine – Menetlusnormide rikkumine – Personalieeskirjade artikkel 43 – Õigus olla ära kuulatud – Haiguspuhkus – Arstitõend

Ese:      Hagi, mille ese on nõue tühistada ajavahemiku 1. jaanuar kuni 31. detsember 2003 hindamine ja teise võimalusena nõue tühistada 4. mai 2004. aasta otsus, millega kinnitatakse lõplikult hageja karjääriarengu aruanne selle ajavahemiku kohta.

Otsus:         Tühistada komisjoni 4. mai 2004. aasta otsus, millega kinnitatakse lõplikult hageja karjääriarengu aruanne 2003. aasta kohta. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Ametnikku kahjustav meede – Mõiste – Personali hindamine – Välistamine

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – Koostamine ilma, et asjaomane isik oleks menetluses mingil viisil osalenud

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

3.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – Ametniku võimetus osaleda koostamise menetluses

4.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – Vaidlustamise tähtajad

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

1.      Hagi esemeks võivad olla ainult selliste siduva õigusliku tagajärjega meetmed, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda, ja kinnitavad lõplikult institutsiooni seisukohta.

Hindamine ei kujuta endast huve kahjustavat meedet personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 mõttes, kuna see ei too kaasa ühtegi õiguslikku tagajärge, mis võiks otseselt mõjutada ametniku huve. Hindamine kujutab endast ettevalmistavate aktide jada, mis kulmineerub karjääriarengu aruandega, kuid mis erinevalt karjääriarengu aruandest ei tekita hagejale õiguslikke tagajärgi.

(vt punktid 27 ja 28)

Viited: 24. juuni 1993, kohtuasi T‑69/92: Seghers vs. nõukogu (EKL 1993, lk II‑651, punkt 28); 28. september 1993, liidetud kohtuasjad T‑57/92 ja T‑75/92: Yorck von Wartenburg vs. parlament (EKL 1993, lk II‑925, punkt 36); 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑43/04: Fardoom ja Reinard vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑329 ja II‑1465, punktid 26 ja 27).

2.      Karjääriarengu aruannet ei saa lõplikult kinnitada ilma asjaomasele ametnikule võimalust andmata olla tegelikult ära kuulatud. Karjääriarengu aruande koostamisel menetlusnormide rikkumine sellega, et ametnikuga puudub dialoog, mis on hindamissüsteemi aluseks, kujutab endast õiguse olla ära kuulatud rikkumist.

Sellest tuleneb, et ametisse nimetava asutuse poolt kogu karjääriarengu aruande koostamise menetluse läbiviimine ja lõpetamine sel ajal, kui hinnatav ametnik on täielikult töövõimetu ning ta ei ole menetluses mingil viisil osalenud, kujutab endast tema õiguse olla ära kuulatud rikkumist ja seega personalieeskirjade artikli 43 rikkumist.

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et komisjoni vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldistes rakendussätetes ei ole ühtegi sätet, mis võimaldaks haiguspuhkusel oleva, kuid institutsiooni arvutisüsteemile juurdepääsu omava ametniku puhul lükata tähtaegu edasi selleks, et teha võimalikuks tema osalemine karjääriarengu aruande koostamise menetluses. Isegi, kui eeldada, et neid üldisi rakendussätteid on tõlgendatud õigesti, ei või need rikkuda personalieeskirjade sätteid ja õigust olla ära kuulatud.

(vt punktid 46–48, 52, 74 ja 75)

Viited: 30. september 2004, kohtuasi T‑16/03: Ferrer de Moncada vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑261 ja II‑1163, punkt 40); 14. september 2006, kohtuasi T‑115/04: Laroche vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑173 ja II‑A‑2‑845, punkt 36), ja 25. oktoober 2006, kohtuasi T‑173/04: Carius vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑243 ja II‑A‑2‑1269, punkt 69).

3.      Kui komisjon on tunnistanud, et ametnik on kogu tema karjääriarengu aruande koostamise aja olnud täielikult töövõimetu, ei saa komisjon õigustatult ilma vastupidiseid tõendeid esitamata vaidlustada seda, et asjaomane ametnik oli samuti võimetu täitma hindamisega seotud konkreetseid ülesandeid ning et see töövõimetus võttis temalt ära võimaluse olla tegelikult ära kuulatud. Need ülesanded on otseselt seotud ametniku poolt tema töökohas täidetavate ülesannetega ning nende jaoks on vaja põhiliselt samu füüsilisi ja vaimseid võimeid kui tema igapäevaste ülesannete täitmiseks.

Selles osas asjaolu, et hinnatav ametnik avas hindamismenetlusega seotud kirju ning et ta kasutas komisjoni arvutisüsteemi, ei tõenda, et ta oli võimeline osalema karjääriarengu aruande koostamise menetluses.

Asjaolust, et ta oli füüsiliselt ja vaimselt võimeline täitma neid andmetöötlustoiminguid, mis ei eelda tema ametialase seisundi mingisugust hindamist ega suhtlemist ülemustega oma huvide kaitseks, ei piisa tõendamaks, et ta oli võimeline läbi viima enesehindamist, pidama dialoogi või põhjendama, nagu näeb ette komisjoni vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 8 lõige 9, tema karjääriarengu aruande muutmise taotlust.

(vt punktid 59, 60, 63 ja 65)

Viited: 26. jaanuar 1995, kohtuasi T‑527/93: O vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I‑A‑9 ja II‑29).

4.      Komisjoni poolt vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldistes rakendussätetes menetluse erinevates etappides karjääriarengu aruande vaidlustamiseks kehtestatud tähtaegade eesmärk on mitte üksnes tagada arvukate karjääriarengu aruannete, mille koostamine on komisjoni iga-aastane kohustus, hea haldus, vaid ka kindlustada, et hinnatavale ametnikule jääks piisav järelemõtlemise aeg, mis võimaldaks tal pärast teda puudutava karjääriarengu aruandega tutvumist näidata oma nõustumist sellega või vaidlustada see asjaomases asutuses. Seega tuleb karjääriarengu aruande muutmise taotluseks ette nähtud viie tööpäeva pikkune tähtaeg ametniku õigustatud äraoleku alusel peatada, et mitte jätta teda ilma tema õigusest sellisele järelemõtlemise tähtajale.

(vt punkt 68)

Viited: 15. detsember 2005, kohtuasi T‑154/04: Bauwens vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑425 ja II‑1933, punktid 40 ja 42).