EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)
8. mai 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu omavahendid – Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) kaasrahastatav riiklik programm – Programmi täitmiseks lepinguga antud abi – Liidu finantshuvide kaitse – Määrus (EÜ) nr 2988/95 – Kohaldamisala – Eeskirjade eiramise menetlemine – Artikkel 3 – Menetluse algatamise aegumistähtaeg – Mõiste „aegumist katkestav toiming“ – Proportsionaalsuse põhimõte – Liikmesriigi eraõigusel põhinev alusetult makstud toetuse tagasimaksmise nõue
Kohtuasjas C‑734/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) 17. oktoobri 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. novembril 2022, menetluses
Republik Österreich
versus
GM,
EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja president N. Piçarra (ettekandja), kohtunikud N. Jääskinen ja M. Gavalec,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– GM, esindajad: Rechtsanwälte L. Peissl ja J. Reich‑Rohrwig,
– Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja E. Samoilova,
– Euroopa Komisjon, esindajad: F. Blanc, B. Hofstötter ja A. Sauka,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT 1995, L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artikli 3 ja proportsionaalsuse põhimõtte tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Republik Österreichi (Austria Vabariik) ja füüsilise isiku GMi vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab GMile alusetult makstud toetuse tagastamise nõudele kohaldatavat aegumistähtaega.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Määruse nr 2988/95 kolmandas ja neljandas põhjenduses on märgitud:
„[…] tuleb […] võidelda igasuguse [Euroopa] ühenduste finantshuve kahjustava tegevuse vastu mis tahes alal;
tõhusaks võitluseks ühenduste finantshuve kahjustava kelmuse vastu on vaja kõikidel ühenduse poliitikaga hõlmatud aladel kehtestada ühtsed õigusnormid“.
4 Määruse artiklis 1 on sätestatud:
„1. Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks võetakse käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja -karistuste kohta.
2. „Eeskirjade eiramine“ tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.“
5 Nimetatud määruse artiklis 3 on ette nähtud:
„1. Aegumistähtaeg menetluste algatamiseks on neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat.
Jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. Mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist.
Menetluste aegumistähtaeg katkeb, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. Aegumistähtaega hakatakse arvestama pärast iga katkestust uuesti.
Asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust, välja arvatud juhul, kui haldusmenetlus on peatatud vastavalt artikli 6 lõikele 1.
[…]
3. Liikmesriikidele jääb võimalus kohaldada käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatust pikemat ajavahemikku.“
Austria õigus
6 Tsiviilseadustiku (Allgemeines bürgerliches Gesetzbuch) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „ABGB“) § 1478 „Aegumistähtaja üldsätted“ näeb ette 30‑aastase aegumistähtaja „sellise õiguse kasutamata jätmise korral, mida iseenesest oleks saanud kasutada“.
7 ABGB § 1489 on sõnastatud järgmiselt:
„Kahju hüvitamise hagi aegub kolme aasta jooksul alates kuupäevast, mil kahjustatud isik sai kahjust ning kahju tekitaja isikust teada, olenemata sellest, kas kahju tekitati lepingulise kohustuse rikkumisega või kahju ei ole lepinguga seotud. Kui kahjustatud isik ei ole saanud kahjust või kahju tekitaja isikust teada või kui kahju tuleneb ühest või mitmest kuriteost, mida saab toime panna vaid tahtlikult ja mille eest on võimalik määrata enam kui ühe aasta pikkune vabadusekaotus, lõpeb hagi esitamise õigus alles 30 aasta möödumisel.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
8 Austria keskkonnasõbraliku põllumajanduse programmi (Österreichischer Programm für umweltgerechte Landwirtschaft) rakendamise raames, mida kaasrahastab Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) vastavalt nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrusele (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT 2005, L 277, lk 1) ja mida haldab Agrarmarkt Austria (Austria põllumajandusturu järelevalveamet, edaspidi „AMA“), pakkus Austria Vabariik ajavahemikuks 2007–2013 rahalist abi. Abi maksti selle liikmesriigi ja kõnealuse toetuse taotlejate vahel sõlmitud eraõiguslike lepingute alusel, mis põhinesid viimati nimetatud isikute poolt võetud mitmeaastastel kohustustel.
9 AMA tuvastas sellist toetust saanud GMile kuuluval maa-alal 2013. aastal läbi viidud kontrolli käigus erinevuse toetusetaotlusega hõlmatud maa-alade ja tegelikult toetuskõlblike alade vahel. Seetõttu nõudis ta GMilt aastatel 2008–2010 ja 2012–2013 makstud toetuse tagastamist.
10 Pärast seda, kui AMA oli saatnud GMile auditiaruande ning kaks vastavalt 26. märtsi ja 26. juuni 2014. aasta tagasinõude teadet ning kaks vastavalt 11. mai ja 12. novembri 2015. aasta meeldetuletust, saatis ta 16. detsembril 2015 GMile hoiatuse, et tagasinõude täitmata jätmisel „algatatakse kohtumenetlus“.
11 Kuna GM ei olnud tagasimakset teinud, esitas Austria Vabariik 26. aprillil 2019 esimese astme tsiviilkohtule hagi, milles palus mõista GMilt välja alusetult makstud abi koos intressiga, millele GM esitas hagi aegumise vastuväite.
12 Nimetatud kohus piiras tema menetluses oleva tsiviilkohtumenetluse eseme küsimusega, kas kõnealune hagi on aegunud. Ta tuvastas määruse nr 2988/95 artikli 3 alusel, et käesoleval juhul hakkas nimetatud määruses menetluste algatamiseks ette nähtud nelja-aastane aegumistähtaeg kulgema 1. jaanuaril 2014, kuid selle katkestasid eelkõige 11. mai, 12. novembri ja 16. detsembri 2015. aasta hoiatused, mistõttu ei olnud see hagi aegunud.
13 Kohus, kellele GM esitas apellatsioonkaebuse, otsustas, et määrus nr 2988/95 ei ole kohaldatav ja et ABGB § 1489 alusel on hagi aegunud.
14 Austria Vabariik esitas seejärel viimati nimetatud kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Oberster Gerichtshofile (Austria kõrgeim üldkohus) – kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus –, väites, et kõnealustele tagasimaksenõuetele tuleb kohaldada määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud nelja-aastast aegumistähtaega ning et käesoleva kohtuotsuse punktis 10 nimetatud maksemeeldetuletusi tuleb pidada „pädeva asutuse toiminguteks, mille eesmärk on eeskirjade eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamine“, mis katkestab aegumistähtaja selle määruse artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu alusel. Seega ei ole tagasimakse nõudes esitatud hagi aegunud. Kui nimetatud määrus ei oleks kohaldatav, tuleks kohaldada ABGB §‑s 1478 ette nähtud 30-aastast aegumistähtaega.
15 GM väidab, et määrus nr 2988/95 ei ole kohaldatav, kuna see hõlmab üksnes õigusi, mis peavad olema tagatud „avalik-õiguslike vahenditega“. Kõnealust abi aga maksti riigisisese õigusega reguleeritud eraõigusliku lepingu alusel. Kuna ABGB §-s 1489 ette nähtud kolmeaastane tähtaeg oli esimeses kohtuastmes hagi esitamise ajaks juba möödunud, on see tähtaeg aegunud. Isegi kui eeldada, et see määrus on kohaldatav, on hagi siiski aegunud. Nimelt ei saa maksenõudeid ja ‑meeldetuletusi pidada avastatud eeskirjade eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamiseks nimetatud määruse artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tema menetluses oleva vaidluse lahendus sõltub sellest, kas määruse nr 2988/95 artiklis 3 ette nähtud nelja-aastane aegumistähtaeg on kohaldatav, kui Euroopa Liidu kaasrahastatud abi ei ole antud „avaliku võimu organi haldusaktiga“ ja selle abi tagasinõudmise menetlus kuulub seega eraõiguse valdkonda. Ta on seisukohal, et kui see säte oleks kohaldatav, ei saaks GM tugineda ABGB §-s 1489 ette nähtud kolmeaastasele aegumistähtajale, nagu ka Austria Vabariik ei saaks tugineda ABGB §-s 1478 ette nähtud 30‑aastasele aegumistähtajale, kuna viimati nimetatud tähtaeg ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
17 Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse [nr 2988/95] artiklit 3 tuleb vahetult kohaldada selliste nõuete suhtes, millega Austria Vabariik nõuab toetusi, mida ta maksis programmi raames, mis kujutab endast põllumajanduse keskkonnameedet vastavalt määrusele [nr 1698/2005], toetuse taotlejatele lepingute alusel, eraõiguse normide alusel tagasi, kuna toetuse saaja on rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas määruse [nr 2988/95] artikli 3 lõike 1 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et juurdluse või kohtumenetluse algatamisega, mis katkestab aegumistähtaja, on tegemist ka siis, kui toetuse maksja nõuab toetusesaajalt pärast tagasimaksenõude esimest kohtuvälist esitamist uuesti, vastavalt olukorrale ka korduvalt, maksete tegemist ja teeb kohtuvälise hoiatuse, selle asemel et esitada oma tagasimaksenõue kohtu teel?
3. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas riigisiseses tsiviilõiguses ette nähtud 30-aastase aegumistähtaja kohaldamine esimeses küsimuses kirjeldatud tagasimaksenõuete suhtes on kooskõlas liidu õigusega, eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene eelotsuse küsimus
18 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud nelja-aastane aegumistähtaeg on vahetult kohaldatav liidu kaasrahastatud toetuse tagasimaksmise nõudele, mida reguleerivad liikmesriigi eraõiguse normid.
19 Olgu märgitud, et määruste sätetel on juba oma olemuse ja ülesande tõttu liidu õiguse allikate süsteemis vahetu mõju, ilma et liikmesriigi ametiasutustel oleks vaja rakendusmeetmeid võtta (24. juuni 2004. aasta kohtuotsus Handlbauer, C‑278/02, EU:C:2004:388, punkt 25, ning 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus IFAP, C‑447/20 ja C‑448/20, EU:C:2022:265, punkt 88).
20 Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus on kehtestatud üldine nelja-aastane aegumistähtaeg, mis hakkab kulgema päevast, mil eeskirjade eiramine toime pandi. Osutatud määruse artikli 1 lõike 2 kohaselt tähendab mõiste „eeskirjade eiramine“ „[liidu] õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks [liidu] üldeelarvet“.
21 Artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus on samuti täpsustatud, et nelja-aastast aegumistähtaega kohaldatakse, kui puuduvad „valdkondade eeskirjad“, see tähendab liidu, mitte liikmesriigi tasandil vastu võetud õigusnormid, mis näevad ette „lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat“ (vt selle kohta 29. jaanuari 2009. aasta kohtuotsus Josef Vosding Schlacht-, Kühl- und Zerlegebetrieb jt, C‑278/07–C‑280/07, EU:C:2009:38, punkt 44, ning 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Corman, C‑131/10, EU:C:2010:825, punkt 41).
22 Miski nimetatud sätte sõnastuses ei viita sellele, et selles ette nähtud nelja-aastase aegumistähtaja kohaldamine sõltub nende õigusaktide õiguslikust laadist, mida liikmesriigi ametiasutused kasutavad liidu finantshuvide kaitsmiseks ja tuvastatud rikkumiste kõrvaldamiseks.
23 Lisaks piiraks nimetatud sätte selline tõlgendus – mis seaks määruse nr 2988/95 kohaldamise sõltuvusse sellest, kas vahendid, mida riigisisesed ametiasutused liidu finantshuvide kaitseks kasutavad, on oma olemuselt avalik-õiguslikud või eraõiguslikud – selle määruse soovitavat toimet, mille eesmärk on – nagu on sisuliselt märgitud selle kolmandas ja neljandas põhjenduses – võidelda kõnealuste finantshuvide kahjustamise vastu mis tahes alal, kehtestades kõigis liidu poliitikaga hõlmatud valdkondades ühise raamistiku.
24 Sellest järeldub, et „valdkondade eeskirjade“ puudumisel tuleb kõnealuse määruse artikli 3 lõike 1 esimest lõiku tõlgendada nii, et selles ette nähtud üldist nelja-aastast aegumistähtaega kohaldatakse toetuse tagasimaksmise nõuetele, mis on esitatud seetõttu, et toetusesaaja ei ole täitnud oma lepingulist kohustust, mis toob kaasa liidu õigusnormi rikkumise, mis kahjustab või kahjustaks liidu üldeelarvet.
25 Seda tõlgendust toetab määruse nr 2988/95 ülesehitus. Nimelt asub artikkel 3 osutatud määruse I jaotises „Üldpõhimõtted“, mitte II jaotises, mille teema on konkreetselt „Haldusmeetmed ja -karistused“.
26 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud nelja-aastane aegumistähtaeg on vahetult kohaldatav liidu kaasrahastatud toetuse tagasimaksmise nõudele, mida reguleerivad liikmesriigi eraõiguse normid.
Kolmas eelotsuse küsimus
27 Kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida teisena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 3 alusel kohaldatakse liikmesriigi eraõiguse sättega kehtestatud 30-aastast aegumistähtaega liidu kaasrahastatud abi tagasimaksmise nõudele.
28 Kõnealuse määruse artikli 3 lõike 3 kohaselt jääb liikmesriikidele võimalus kohaldada asjaomase artikli lõikes 1 sätestatud minimaalsest nelja-aastasest tähtajast pikemat ajavahemikku. Nimelt ei soovinud liidu seadusandja ühtlustada selles valdkonnas kohaldatavaid tähtaegu ja järelikult ei saanud määruse nr 2988/95 jõustumine kohustada liikmesriike vähendama neljale aastale neid aegumistähtaegu, mida nad on varem selles valdkonnas liidu õigusnormide puudumisel kohaldanud. Kuigi liikmesriikidel on liidu finantshuve kahjustava rikkumise korral kohaldatavate pikemate aegumistähtaegade kehtestamisel ulatuslik kaalutlusõigus (17. septembri 2014. aasta kohtuotsus Cruz & Companhia, C‑341/13, EU:C:2014:2230, punktid 54 ja 55), peavad sellised tähtajad siiski järgima liidu õiguse üldpõhimõtteid, mille hulka kuulub ka proportsionaalsuse põhimõte (vt selle kohta 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Glencore Céréales France, C‑584/15, EU:C:2017:160, punkt 72).
29 Selle põhimõtte kohaselt ei või niisugune ajavahemik ületada liidu finantshuvide kaitsmise eesmärgi saavutamiseks vajalikku aega (vt selle kohta 17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus AJD Tuna, C‑221/09, EU:C:2011:153, punkt 79; 5. mai 2011. aasta kohtuotsus Ze Fu Fleischhandel ja Vion Trading, C‑201/10 ja C‑202/10, EU:C:2011:282, punkt 38, ning 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus IFAP, C‑447/20 ja C‑448/20, EU:C:2022:265, punkt 116).
30 Euroopa Kohus on otsustanud, et asjaomase liikmesriigi tsiviilõigusnormist tuleneva kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine ei ole liidu finantshuvide kaitse eesmärki silmas pidades proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus. Seda eesmärki silmas pidades, milleks määrus nr 2988/95 kehtestas nelja-aastase aegumistähtaja, et võimaldada liikmesriigi ametiasutustel menetleda eeskirjade eiramist, mis kahjustab tema finantshuve ja mis võib muu hulgas viia põhjendamatult saadud soodustuse tagasinõudmiseni, näib siiski, et 30‑aastase aegumistähtaja andmine läheks kaugemale kui hoolikaks haldustegevuseks vajalik (17. septembri 2014. aasta kohtuotsus Cruz & Companhia, C‑341/13, EU:C:2014:2230, punktid 60 ja 61).
31 Nimelt on liikmesriigid ELL artikli 4 lõike 3 alusel kohustatud järgima üldist hoolsuskohustust, mis tähendab, et liikmesriigid peavad võtma meetmeid, et eeskirjade eiramised viivitamatult kõrvaldada, ning see paneb riigisisesele ametiasutusele kohustuse kontrollida, kas tema poolt liidu eelarvest tehtavad maksed on õiguspärased. Kui neil asjaoludel tunnustada liikmesriikide võimalust anda nimetatud ametiasutusele tegutsemiseks palju pikem tähtaeg kui määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud tähtaeg, võib see aidata kaasa sellele, et ametiasutus lükkab nimetatud määruse artikli 1 lõike 2 tähenduses „eiramiste“ menetlemist edasi, seades samas ettevõtjad ühelt poolt pikaks ajaks õiguslikult ebakindlasse olukorda ja teiselt poolt ohtu, et neil ei ole selle perioodi lõppedes enam võimalik esitada tõendeid kõnealuste toimingute seaduslikkuse kohta (vt selle kohta 17. septembri 2014. aasta kohtuotsus Cruz & Companhia, C‑341/13, EU:C:2014:2230, punkt 62).
32 Sellest järeldub, et kui üldkohaldatava aegumistähtaja kohaldamine põhjendamatult saadud toetuse tagasimaksmisele osutub liidu finantshuvide kaitse eesmärgi suhtes ebaproportsionaalseks, tuleb selline norm kohaldamata jätta ning kohaldada määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud üldist aegumistähtaega (vt selle kohta 5. mai 2011. aasta kohtuotsus Ze Fu Fleischhandel ja Vion Trading, C‑201/10 ja C‑202/10, EU:C:2011:282, punkt 51).
33 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 3 alusel kohaldatakse liikmesriigi eraõiguse sättega kehtestatud 30-aastast aegumistähtaega liidu kaasrahastatud abi tagasimaksmise nõudele.
Teine eelotsuse küsimus
34 Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et mõiste „[eeskirjade] eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamine“ – mille on teinud pädev asutus ja millest on kõnealusele isikule teatatud ning mis katkestab „menetluse algatamise aegumistähtaja“ – hõlmab selliseid kohtuväliseid dokumente nagu auditiaruanne, tagasimaksenõude teade, maksemeeldetuletus või hoiatus.
35 Menetluste aegumistähtaja saab katkestada, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eeskirjade eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest.
36 Tuleb märkida, et see säte ei näe ette erinevat õiguslikku regulatsiooni sõltuvalt sellest, kas pädev asutus teeb toimingud kohtumenetluses või kohtuvälises menetluses.
37 Lisaks kehtestas liidu seadusandja määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu vastuvõtmisega aegumistähtaja üldnormi, mille eesmärk oli ühelt poolt kindlaks määrata kõikides liikmesriikides kohaldatav minimaalne tähtaeg ja teiselt poolt loobuda võimalusest nõuda tagasi liidu eelarvest põhjendamatult saadud summad nelja aasta möödumisel vaidlusaluste maksetega seotud eeskirjade eiramise toimepanemisest (vt selle kohta 17. septembri 2014. aasta kohtuotsus Cruz & Companhia, C‑341/13, EU:C:2014:2230, punkt 49, ning 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Westphal, C‑378/18, EU:C:2019:832, punkt 28).
38 Sellise aegumistähtaja eesmärk on seega tagada õiguskindlus. Nimetatud ülesanne seataks kahtluse alla, kui selle tähtaja saaks katkestada riigisisese ametiasutuse mis tahes üldise kontrollitoiminguga, mis ei ole seotud piisavalt täpselt piiritletud tehinguid puudutavate eeskirjade eiramiste kahtlusega (vt selle kohta 24. juuni 2004. aasta kohtuotsus Handlbauer, C‑278/02, EU:C:2004:388, punkt 40, ning 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Pfeifer & Langen, C‑52/14, EU:C:2015:381, punkt 41).
39 Sellest tuleneb, et selleks, et kõnealune toiming oleks määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses aegumistähtaja katkestamiseks sobiv juurdluse või kohtumenetluse algatamise toiming, peab sellise toimingu raames olema piisavalt täpselt piiritletud tehingud, millega seoses eeskirjade eiramise kahtlus esineb. See täpsusnõue ei eelda siiski, et juurdlust või kohtumenetlust algatades oleks kõnealuse toetuse saajale mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust (11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Pfeifer & Langen, C‑52/14, EU:C:2015:381, punkt 43).
40 Seega kujutab pädeva asutuse saadetud aruanne, milles tuuakse välja eeskirjade eiramine, milles toetuse saaja seoses teatava tehinguga osales, ja milles nõutakse selle toimingu kohta lisateavet või määratakse talle selle tehinguga seoses karistus, endast piisavalt täpset toimingut, mille eesmärk on eeskirjade eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamine ja mis võib seega katkestada menetluse algatamise aegumistähtaja määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Chambre de commerce ja d’industrie de l’Indre, C‑465/10, EU:C:2011:867, punkt 61, ning 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Pfeifer & Langen, C‑52/14, EU:C:2015:381, punkt 42).
41 Samuti võib selle määruse artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud aegumistähtaja katkestada ka kiri, millega teavitatakse EAFRDst kaasrahastatud toetuse saajat selle abi ebaseaduslikkusest (vt selle kohta 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punktid 24 ja 127).
42 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas põhikohtuasjas kõne all olevate kohtuväliste toimingute raames kirjeldati piisava täpsusega tehinguid, millega seoses on eeskirjade eiramise kahtlus, ja kas seega kuuluvad need toimingud nimetatud määruse artikli 3 lõike 1 kolmandas lõigus kasutatud mõiste „[eeskirjade] eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamine“ alla (vt selle kohta 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Pfeifer & Langen, C‑52/14, EU:C:2015:381, punktid 46 ja 47).
43 Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et mõiste „[eeskirjade] eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamine“ – mille on teinud pädev asutus ja millest on kõnealusele isikule teatatud ning mis katkestab „menetluse algatamise aegumistähtaja“ – hõlmab selliseid kohtuväliseid dokumente nagu auditiaruanne, tagasimaksenõude teade, maksemeeldetuletus või hoiatus, tingimusel et need toimingud võimaldavad adressaadil saada piisava täpsusega teada tehingutest, mille puhul eeskirjade eiramist kahtlustatakse.
Kohtukulud
44 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:
1. Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 3 lõike 1 esimest lõiku
tuleb tõlgendada nii, et
selles ette nähtud nelja-aastane aegumistähtaeg on vahetult kohaldatav Euroopa Liidu kaasrahastatud toetuse tagasimaksmise nõudele, mida reguleerivad liikmesriigi eraõiguse normid.
2. Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus, kui määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 3 alusel kohaldatakse liikmesriigi eraõiguse sättega kehtestatud 30-aastast aegumistähtaega Euroopa Liidu kaasrahastatud abi tagasimaksmise nõudele.
3. Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandat lõiku
tuleb tõlgendada nii, et
mõiste „[eeskirjade] eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamine“ – mille on teinud pädev asutus ja millest on kõnealusele isikule teatatud ning mis katkestab „menetluse algatamise aegumistähtaja“ – hõlmab selliseid kohtuväliseid dokumente nagu auditiaruanne, tagasimaksenõude teade, maksemeeldetuletus või hoiatus, tingimusel et need toimingud võimaldavad adressaadil saada piisava täpsusega teada tehingutest, mille puhul eeskirjade eiramist kahtlustatakse.
Allkirjad